„Kutse vaibale“, lavastaja Kadri Noormets, dramaturgiline tugi Diego Agulló, tehnilised toed Henry Kasch ja Tanel Russ. Mängivad Kadri Noormets ja Ivo Reinok. Esietendus 29.IX Kanuti gildi keldrisaalis.
Kanuti gildi saali uksel näen silti, et etendus toimub hoopis teisel pool maja. Õnneks on aega. Astun esikusse ja tunnen, nagu oleksin jõudnud õhtusesse joogatundi või teetseremooniale (või sektikohtumisele). Etendusjärgses vestlusringis (mida juhtis Aare Pilv, kes dramaturgina on teinud kaasa nii „Ümarlauas“ kui ka „Mobiilsetes definitsioonides“) rääkis Kadri Noormets, et lavastuse algtõukeks olnud kevadise residentuuri raames tuli tal selles ruumis veeta palju aega, mistõttu sooviski ta luua hubasust: süütas lambid, laotas maha vaibad.
Hubasust on ka tunda: tume lagi, paar redelit seina vastu naaldumas, taamal mõned tugitoolid, kuhu julgemad istet võtavad. Mina valin koha seinaorvas riiuli kõrval ja proovin ennast selle valiku pärast mitte psühhoanalüüsida. Etenduse alguseni on veel kümme minutit ning oranžide lambivarjude sooja valguse, kühmlike kiviseinte ja kirjude Pärsia vaipade embuses on raske endale kiiruinakut keelata. Ilmselt oleks olnud seegi teretulnud. Imestan, et ma pole sellesse ruumi varem jõudnud – võrratult intiimne teatriruum, kohtumispaik.
Nagu öeldud, on Noormets selles ruumis kodus juba kevadest saati: „Kutse vaibale“ on aprillikuise ettenäitamise „Handshake“ mõtteline ja visuaalne jätk. Doktorantuuris (ja loomingus) keskendub Noormets teemale „Kooskomponeeritud elulähedane teater ehk mil moel teha võimalikuks etendajate ja publiku võrdväärne kohtumine etenduse sees“.
„Kutse vaibale“ algabki aktiivsele kogejale oma olemasolu teadvustamisega: publikule antakse ülesanne võtta aega, et jõuda päriselt kohale. Kes kohale on jõudnud, annab sellest märku paari koputusega: mõned teevad seda kohe, mõnel läheb tublisti kauem. Noormetsa mentor, kellelt ta kohalolekut õppis, olevat sõnanud, et kuniks küsid endalt, kas oled juba pärale jõudnud, ei ole see veel juhtunud – see peaks olema tajutav.
Kadri Noormetsa lavastuse „Kutse vaibale“ mängupaigas on hubane: oranžide lambivarjude soe valgus, paar redelit seina vastu naaldumas, taamal mõned tugitoolid, kuhu julgemad publiku seast istet võtavad.
Füüsilise läheduse tõttu kõigi saalisolijatega tunnen end haavatavamana, kui näiteks black box’is toolil istudes, ent etendajaga ma ennast võrdsena tunda ei suuda. Hierarhiaga paika pandud publikuroll on raske kaduma. Olen ju siiski etendaja meelevallas, kuulan vaikselt tema lugusid müütidest ja sabaga sündmustest – mõtlen, ent ei räägi kaasa. Sestap tahtnuks, et dramaturgia osa oleks lavastuses suurem. Iga loo lõpus toimus ruumis väike nihe: Ivo Reinok liigutas vaikides redeleid kolmnurkadeks ja publik nihkus vastavalt sellele, kelle istumise alt vaip kokku rulliti.
Reinok täidab selles lavastuses samasugust rolli nagu Diego Agulló, kes tegi kaasa ettenäitamises „Handshake“: ta aitas mõtestada rituaale ja traditsioone ning luua vaipade liigutamisega erisuguseid aegruume. Just peatse mujale liikumise tõttu sain üha teadlikumaks endast ja teistest ruumis viibijatest, selmet vajuda väljavalitud õdusasse nurka ja kuulata Noormetsa jutte tugitoolis olevast mehest või vanaemaga reisile läinud perekonnast. Kui oled külas kellelgi, kelle loodud ruum (ja isik) on nii soe ja sisendab turvatunnet, tahad sinna ju jääda kauemaks kui napp tunnike.
Tuli siiski lahkuda. Selleks pidi läbi tegema väikese rituaalse teambuilding’u. Kõik vaibad peale ühe olid kokku rullitud ning kogu publik pidi selle peale ronima (sisse pääses vaid ühest kohast – mängulise illusiooniga läks mu rõõmuks enamik kaasa), lausuma kellegi valitud võlusõnad ja akna kaudu vaibal välja lendama. Seegi on ettenäitamisest „Handshake“ kaasa tulnud võte.
Diego Agulló on mõtisklenud pärast residentuuri nii: „Jah, vaibad võivad lennata. Aga ainult siis, kui me kõik nõustume seda uskuma ja häälestame oma meeled ühele ühisele kavatsusele.“1 Vaibaga me paraku päriselt õue ei jõudnud, ent kollektiivne tahe oli vististi päris tugev, sest välisuks oli lukku läinud ning pidime kõik akna kaudu välja ronima. Noormets ütles, et tegu oli tõesti juhuse, mitte kavatsetud efektiga, ent õigemat lõppu on selle lavastuse tarvis raske välja mõelda.
Heneliis Nottoniga vesteldes leiab Noormets, et ta ei tegele osavõtuteatriga, ent soovib, et igaüks publiku hulgas oleks oma individuaalsusega kohal – eesmärk on vaataja „terav sisekõrv ja iseseisvus“.2 See loob aga hallala: kui anda publikule võim, võidakse seda kiiresti kuritarvitada ja võtta iseenesestmõistetavana. Etendusel, kus viibisin, oli üks inimene nähtavasti võimalusest kaasa rääkida väga võlutud. Ma ei tea, kuidas Noormets sellesse ise suhtus, kuid paistis, et tal polnud selle vastu midagi. Eks tõenda see, et publik soovibki mõnikord teatris rohkem agentsust, ning publiku kaasatulek on Noormetsa töödes väga oodatud.
Seda enam pani mind imestama mu enese ebamugavus, kui keegi peale etendajate päriselt ja korduvalt sõna võttis: küsisin endalt, kust jookseb piir mängu ja selle lõhkumise vahel. Tunnen praegu, et publik peab teenima siiski etenduse olemust, mitte seda üle võtma. Seeläbi väljendub austus selle vastu, mida on tuldud kogema – ruumis valitseb vastastikune uudishimu, mitte võimusuhe. Võib-olla näitab see aga just, et peaksin säärastel etendustel rohkem käima.
Madli Pesti on Noormetsa lavastuste kohta öelnud, et need meenutavad ämblikuvõrku, kus kõik on omavahel seotud: „Sellise süsteemsusega ja sellisel viisil ei mõtesta Eestis etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka ükski teine teatritegija.“3 „Kutse vaibale“ on haaranud endaga kaasa kilde „Ümarlauast“, „Mobiilsetest definitsioonidest“ ning iseäranis palju muidugi ettenäitamisest „Handshake“. Noormetsa looming on süsteemne ja iseteadlik – loodan, et temagi jõuab iga korraga üha rohkem kohale.
Näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“ Kullo Lastegaleriis kuni 27. X, kuraator Martin Menert.
Kunstirühmitus Vedelik alustas sellel aastal näituste sarja, kus kasutatakse meediumina Eesti kohta satelliitfotosid, mis on kättesaadavad maa-ameti veebilehel https://satiladu.maaamet.ee. Näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“ on pühendatud Kullo Lastegalerii, endise nimetusega Laste Loomingu Maja, neljakümnendale aastapäevale. Näitusesarja kuraator Martin Menert on juhtumisi galerii esimese juhataja Aino Johansoni tütrepoeg. Ta on ka esimene kuraator Vedeliku näituste ajaloos.
Füüsikuharidusega Martin Menert puutus satelliitfotodega kokku tööalaselt. Näib, et kodust kaasa saadud kunstipärm läks sellest käärima. Eesti maastik on kujundirohke ja lõputu, nii suudab satiladu pakkuda lõputut inspiratsiooniallikat nagu loodusmaastik ise. Satilaoga kaasa antud programm võimaldab piltide värve muuta. Linnulennult võetud maastikupilte võib võtta kui Rohrschachi testi ja noppida kujundeid, mis meenutavad fantaseerimist pilvekujunditega, mis on küll vastupidine vaatesuund. Hämmastaval kombel tajuvad kaasa tulnud kunstnikud satelliitfotosid kui kosmosepilte. Sest Maa on ka kosmos. See sobib Kazimir Malevitši kreedoga, kes koduplaneedist suprematistlikke pilte maalis: need ei olnud lihtsalt pildid Maast, vaid Maa kosmilises vaates, kosmilisest kaugusest.
Sven-Erik Stamberg, kes on rühmituse üks eestvedajaid, tervitab Martin Menerti kuraatoritööd kui kunstnike tavaarusaamade kummi meeldivat venitamist. Sven-Erik Stamberg hindab kunstis loomis- ja vaatamisrõõmu: „See näitus tõstab meid Maalt trooni kõrgusele, veelgi kõrgemale.“ Sellist vaimustust võib oodata Tõnis Vindi mõjutatud kunstnikelt, Vedeliku liige Eva Vint oli kadunud Tõnis Vindiga abielus. Kui nüüdiskunstis otsitakse eelkõige sõnumit, siis Tõnis Vindi kunstifilosoofias on kunsti olemus kosmiline infovoog, mis läbib muu hulgas ka Maad ja inimesi. Arvatakse, et infovoog on võimeline mõjutama segatud kaardipakki ennustamise ajal või et see tekitab numeroloogilisi suhteid kunstiteoste loenduvates elementides jne. Kuid meetod ei ole siin kõige tähtsam, vaid kunstniku avatus teda läbivale info ja tajude voole, ükskõik kuidas selle päritolu seletada. Tõnis Vint ise kippus kokkusaamistel õpilastega teatama oma uutest „vapustavatest avastustest“, mille alusel ta eelnevad seletused ümber seletas. Nii või teisiti, kuid seda võib öelda, et Vedeliku kunstnikud on maailmale avatud kui pärani küüniuksed.
See näitus tõstab meid Maalt trooni kõrgusele, veel kõrgemalegi.
Eesti ajaloos on olnud periood, kus avalikkuse huvi oma maa geograafia vastu oli suur. Siis ei valitsenud meedias ja kultuurielus poliitilised ja muud seltskondlikud ideoloogiad, vaid huvi pakkus eelkõige tegelikkuse kogemus, ehk, nagu öeldakse, elu nii, nagu see on. Oldi veendunud, et tundes maad on võimalik seda korralikult harida. Juttu on Tartu geograafia koolkonnast, mille asutaja oli Edgar Kant, üks praegusaegse linnageograafia loojaid. Vanema põlvkonna inimesed mäletavad veel siin-seal maastikus seisvaid sõjaeelseid triangulatsioonitorne, mis olid sõjaeelsetel seinakaartidel eraldi tingmärgiga tähistatud. Kaardid olid salastatud, sest olid liiga täpsed, kuid mõne asutuse seinal rippusid need ikkagi. Kui satelliitfotod tõstavad maa vaatleja troonist kõrgemalegi, siis triangulatsioonitornid tõstsid kartograafi täpselt triangulatsioonitorni kõrgusele nii, et paistsid järgmised triangulatsioonitornid, mis olid omavahel ühendatud metsasihtidega. Nii joonistati täpne kaart: triangulatsioonitornide moodustatud kolmnurkade küljed mõõdeti looduses üles ja kanti vähemas mõõdus paberile. Milleks seda vaja oli? Eesti Vabariik moodustati kahest endisest kubermangust. See oli uus administratiivne olukord, mis nõudis haldusreformi. Seega ei saanud asjaajamised Eesti Vabariigis käia enam nii nagu tsaariajal. Täpsed kaardid joonistati ja geograafilised maakonnateosed koostati eeltööna haldusreformile 1935. aastal, mida tuntakse ka kui 1935. aasta vallareformi. Siis pandi paika valdade piirid. Selleks et reformist ei kujuneks puhtbürokraatlik pliiatsiharjutus, mille tulemusi kohalikud inimesed, kes joonistatud piiride järgi elama peavad, kiruma jäävad, tegidki geograafid eeltööd, et vallapiire maastiku ja elu järgi seada.
Martin Menert kirjutab saatetekstis: „Käesoleva kosmosekunstinäituste sarja idee on viia satelliidiandmete tõlgendamine otse iga kodanikuni. See võimaldab kasvatada meie teadlikkust ümbritsevast elukeskkonnast ja selles toimuvatest suuremastaabilistest muutustest. Viimaste näideteks on tööstusliku maa laienemine, põlismetsade kadumine, põllumajanduse intensiivistumine, soode ja rabade kuivamine jne. Kõigest eelnevast on võimalik saada „suure pildi“ ülevaate just Maad kaugelt kosmosest vaadeldes.“ Näitusesari on ette nähtud viia maakondadesse, esimene näitus toimus selle aasta suvel Rakveres.
Näitusetööde hulgas on kaardi ja maakoha olemusliku seose otsinguid nagu Pille Vassari „Ajaväravas“. Ingrid Järv ja Rainer Kurm kasutavad äratuntavaid kaardikujundeid selgete kunstikujunditena. Kaarte võib ka pintsliga üle maalida nagu Marge Viirg, kelle abstraktne ülemaaling mõjub kui maastikust üle ujuv pilvekiht.
Martin Menert tõlgendab pilte värvide muutmise teel, näiteks valides satilao värvipaletilt rusketele tööstusmaastikele rõõmsa mururohelise tooni ja muutes eheda looduse seal kõrval ähvardavalt punapruuniks. Üks viis märgata konflikte, millega kiputakse ära harjuma, on pöörata konfliktipooled vastupidiseks.
Eva Vint tõlgendab kaarte semiootilis-poeetiliselt. Ka kaarti võib lugeda kui luulet, kuid Eva Vint teeb seda taotluslikult. Iseenesest, igasuguse kunstiteosega kaardistatakse mõttemaastikku.
Soomest pärit Paide kunstnik Raija Merilä suhtus kuraatori ideesse vabalt. Algselt mõeldud päevastseenid on ta ümber maalinud ööpiltideks. Figuurid tema kompositsioonides vaatlevad tähistaevast, mantel seljas, kübar peas. Kuna nad ei vaata sama taevaosa, mida pildivaataja, ka pildivaataja ei huvita neid, nad vaatavad hoopis kõrvale, mingis oma suunas – tekib avara ruumi tunne, mis ümbritseb meid kõiki, inimesi näitusesaalis ja pildil. Selles pildis on midagi Vedeliku-pärast, tegevus, mis pakub inimestele huvi ja rõõmu, kuid ei võta nende üle ka võimust. Nagu Poirot’ detektiivseriaali tegelased, kelle puhul ei tea, mida nad õieti näevad, mida mõtlevad, sest lahendus on alles lõpus. Heas mõttes härrasmehelikkus, kuid mitte selline, mis tõstab ennast teistest kõrgemale, vaid selline, mis tõstab kõiki kõrgemale. Nii nagu Sven-Erik Stambergi kummivenitamise võrdluses eespool, sest kumm ei veni ainult ühest kohast, vaid kogu kumm venib. Nagu need härrasmehed, kes 1918. aastal kaotasid härraste seisuse ja pühendasid end sellele, et kõik saaksid hästi elada ja rõõmu tunda.
Või on see isalikkus? Katrina Sepp kujutab söejoonistusel „Kaitseingel“ madrusesärgis väikest poissi, kellel on ühes käes mänguasi ja teise käega sirutab ingli poole. Olmeliste elementide kokkupanek ülevatega lubab arvata, et töö taga on midagi isiklikku. Tema vanaisa Jüri-Aarend Sepp, ühtlasi Vedeliku liikme Meeland Sepa isa, oli kunstnik ja käis sageli koos Katrina Sepa ja tema lastega näitusi külastamas. Ühel kunstirestaureerimise näitusel raekoja saalis oli puidust inglifiguuri fragment, mis jäi meelde. Jüri-Aarend Sepp, kes suri ülemöödunud aastal, tavatses öelda, et pärast surma jääb ta perekonna üle kaitseinglina valvama. Ka see on vaade kosmosest.
„PiiriEUfooria“ („Border EUphoria“), autor ja lavastaja Giacomo Veronesi, ruumi- ja kostüümikunstnikud Anita Kremm ja Liisamari Viik, helikujundaja Kymbali Williams, liikumisjuht Kirte Jõesaar. Mängivad Lena Pavlenko, Olga Kirn, Natalja Orehhova, Jelena Sergejeva, Serafima Kolodkina, Anita Kremm, Liisamari Viik, Kirte Jõesaar ja Kymbali Williams. Esietendus 22.IX Austrias Grazi etendus- ja visuaalkunstide festivalil „Steirischer Herbst“.
Piir on moes, täpsemalt Euroopa Liidu piir. Kahjuks. Teadagi, miks. Eesti muusika- ja teatriakadeemia nüüdisaegsete etenduskunstide õppejõud Giacomo Veronesi tõi Austria festivalil „Steiermargi sügis“ („Steirischer Herbst“) välja lavastuse piirieufooriast („Border EUphoria“ – suurtähed pealkirjas viitavadki Euroopa Liidule). Lavastuse loojad ja etendajad on Tallinnast ja Narvast. Proovid viidi läbi Narvas endise Baltijetsi tehase ruumides. Grazi linnas toimuval festivalil mängiti lavastust tühjas kontorihoones, kunagise mobiilifirma kõnekeskuses. Baltijetsi tehase ruumid oma Nõukogude-aegse sisuga kanti Austriasse autentselt üle.
Lavastaja Giacomo Veronesi oli kutsutud Grazi etendus- ja visuaalkunstide festivalile teist aastat järjest. Eelmisel aastal tegi ta lavastuse „Turvaline ruum mehekehale“ („Safe Space for Male Bodies“), kus kaheksa sealset ajateenistuses või sõjaväes käinud meest mõtestavad füüsilise tegevuse kaudu oma kehalist kogemust. Meeste sõjaväekogemus oli pigem ebameeldiv ning see toodi esile mitmesuguste performatiivsete ja visuaalsete vahenditega. Lavastuse algtõukeks oli Venemaa alustatud täiemahuline sõda Ukraina vastu.
Tänavuse „Steiermargi sügise“ teemapealkiri on „Inimesed ja deemonid“. Festival, mille peakuraator on end selgelt Putini režiimi vastasena positsioneerinud Vene kunstiteadlane Jekaterina Degot, haakub ümbritseva ühiskondliku fooniga (näiteks festivali eelmise aasta pealkiri oli „Sõda kauguses“). Kuidas suhestub aga „Inimesed ja deemonid“ ühiskonnaga? „Deemonit“ pealkirjas tõlgendaksin eelkõige kurjuse kehastusena: just selline on üks selle sõna sõnaraamatutähendusi peale deemoni kui mütoloogilise olendi.
Festivali tellitud ja produtseeritud lavastused ning neli spetsiaalselt kokku pandud näitust mõtestavad üksikisiku toimimist kurjuse režiimis, inimest keeldude-käskude maailmas ning end ühiskonnas võõrana tundmist.
Serafima Kolodkina ülesanne on olla suveniirnukk kui ajastu sümbol.
Võõras. Viimane tähendus hakkas eelkõige kõlama lavastuse „PiiriEUfooria“ puhul. Lavastaja Veronesit inspireeris nimelt lisaks piirilinnale Narvale ka välismaalase passi ehk halli passi (ingl alien passport) kontseptsioon.
Veronesi lavastajakäekirja iseloomustavad kehalised kujundid ja performatiivne tegevus, aga selle kõrval on oluline ka ruumi lavastamine ja selle muutmine kontseptsiooni osaks. Kuna lavastus sündis inspireerituna Baltijetsi tehase ruumist ja sealse töö sisust (tehases töötati Nõukogude ajal välja haruldaste muldmetallide ja tuumaenergeetikaga seotud tehnoloogiat), siis oli tähtis leida Grazis lavastuse kontseptsiooniga sobiv ruum. Ilmetu kontorihoone keset Grazi peent kõrgkodanlikku, ajalooliste villadega linnaosa on kahtlemata sobivalt kontrastne tegelemaks igasuguste vahealadega, liminaalsuse ja piiripealsusega.
Vaid kahekümnest inimesest koosnev publik juhatatakse sisse peagi lammutamisele mineva kontorihoone tagauksest. Koridori seinal püüab siseneja pilku ajalooline foto Narva ja Jaanilinna kindlusest ning väljavõte ingliskeelsest artiklist Baltijetsi tehase kohta. Need on tegelikult ainsad konkreetsele kohale osutavad artefaktid ning ega Grazi kunstnikest, kuraatoritest ja ajakirjanikest koosnev publik neid viidatud paiku ju ei tea.
Saksakeelsete kirjadega politseimundris Anita Kremm ja Liisamari Viik koguvad kokku publiku isikutunnistused ning annavad vastu autentset kujundust meenutavad välismaalase passid. Passis on foto kohal tulnuka pilt ning sees tekst, mis selgitab lugejale põhjalikult välismaalase passi ajalugu ja kontseptsiooni ning tutvustab ka Narva linna geopoliitilist asendit.
Passi kui kavalehte publik enne etendust lugeda ei jõua (hiljem on see muidugi kasulik lugemine), kuid, nagu öeldud, lavastuses konkreetse koha ja ajaloolise situatsiooniga ei tegeleta. See on palju inimlikum ja isiklikum, kui päris algushetkedest võiks oodata. Kavalehelt lugesingi hiljem võtmeküsimuse: „Kas keerulise infosõja ajajärgul saab luua mikrogeopoliitiliseks suhtluseks turvalisi ruume, mis teevad võimalikuks kohalike inimeste kaasamise ilma ohvriks langemise lõksuta?“ Selle küsimuse juurde tulen edaspidi veel tagasi.
Lavastus Narva kontekstis. „PiiriEUfooriat“ on Eesti teatri seisukohast muidugi huvitav vaadelda kui näidet n-ö Narva-lavastuste kaanonis, viimastel aastatel tõusnud laiema Narva vastu suunatud kultuurihuvi kontekstis. Kui mitmetes dokumentaallavastustes on laval olnud Narva inimesed rääkinud oma päris lugu (nt Piret Jaaksi ja Katrin Nielseni „Minu Narva“, Merle Karusoo „Kes ma olen?“ eesti keele õpetajatega, Rimini Protokolli „100% Narva“) või on dokumentaalset materjali esitanud näitlejad (Birgit Landbergi rännaklavastus „Inimesed ja numbrid“, Julia Augi „Narva – meie linn“), siis ka „PiiriEUfoorias“ on laval narvakad, kuid laval ei räägita Narvast, Eesti-Vene piirist, sõjast, Baltijetsi tehasest või narvalannade elust. Lavastuses üldse ei räägitagi, natuke lauldakse („Kui Kungla rahvas kuldsel aal …“). Lavastus on küll inspireeritud Narvast, ent pigem laiemalt liminaalsest tsoonist, elust halli passiga, piiripealsusest üldisemalt.
Lavastajat on huvitanud eelkõige isikliku kogemuse kaudu ilmnevad kehalised pildid (oli ju Veronesi kehadramaturgiks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusele „72 päeva“). Veronesit tundub huvitavat piiripealsust ja vaheolekuid käsitledes pigem filosoofiline lähtepunkt, aga ta soovib leida neile olekutele performatiivse, tegevusliku vaste. Eufooria (sõnaraamatu järgi „rõõmujoovastus, vaimustusseisund“) ilmneb pooleteisttunnise lavastuse lõpupoole, kui etendajad kerivad oma tegevuse järjest absurdsemaks ning ilmutavad end täielike tulnukatena (on ju „halli passi“ ingliskeelne vaste „alien passport“, „alien“ tähendab aga ka võõrast ja erinevat).
Lisaks neljale narvalannale (vanuses 54–80 eluaastat) näeb „PiiriEUfoorias“ ka nelja noort tallinlannat (vanuses 23–27 eluaastat).
Tõsi, „PiiriEUfoorias“ on olemas liminaalsuse, absurdsuse, võõra, erineva ja tulnukalikkuse elemendid, kuid vaatajana pidasin kõige olulisemaks hoopis inimlikku suhtlust põlvkondade vahel. Nimelt on lisaks neljale narvalannale (vanuses 54–80 eluaastat) laval ka neli noort tallinlannat (vanuses 23–27 eluaastat): lavastuse kunstnikud Anita Kremm ja Liisamari Viik (EKA stsenograafia magistrandid), koreograaf Kirte Jõesaar ja muusikaline kujundaja Kymbali Williams (EMTA nüüdisaegsete etenduskunstide magistrandid). Nooremat põlvkonda esindab ka narvalanna, Vaba Lava produtsent, tantsija taustaga Serafima Kolodkina, kelle ülesanne on olla omamoodi suveniirnukk ehk ajastu sümbol: taaskujutatud Baltijetsi tehase kontorihoones, kus riiulitel ilutsesid rahvariides suveniirnukud, kehastab Kolodkina ühte neist nukkudest. Enamasti poosidesse kivistunud, teeb ta aeg-ajalt tantsusamme üle toa.
Põlvkonnad. Kuidas aga toimib lavastuses just põlvkondade suhtlus? Esimesest liminaalsest koridoriruumist, kus publik on lahti saanud oma turvalisest pärisidentiteedist ja pihku on surutud ebamäärane hall alien’s passport, suundutakse väiksemasse, anonüümsesse kontoriruumi. Sarnaselt Veronesi eelmise lavastusega kaheksast mehekehast tutvustavad siin end kaheksa naisekeha. Ruumikoreograafia näeb ette, et peagi saab publik liikuda kolmandasse ruumi ja istuda autentse Baltijetsi tehase kontoriruumi seina äärde.
Ruumist saab lavastuse aktiivne tegelane: Nõukogude-aegsed kontorilauad, toolid ja riiulid, Mehukatti pudel, Gorbatšovi pilt, mis lipendab ventilaatorituules, kartoteegisahtlid, kuivanud rohtliilia, gaasimaskid. Baltijetsi tehases kogusid etendajad asjade pealt tolmu. Seda on saanud täis väike kotike ning üks etendaja puistab väikse kuhja põrandale. Järsku puhub ta selle laiali. Sellele järgnes reaalne füüsiline reaktsioon – ma hakkasin köhima. Narva jõudis Austria publiku kopsudesse. See on üks näide lavastuses olulisest füüsilisest kihistusest, asjade ja objektide reaalsusest.
Vanem põlvkond ehk Narvas avaliku kutsungiga truppi kaasatud käsitööline Olga Kirn, meditsiiniõde Lena Pavlenko, pereterapeut Jelena Sergejeva ja insener Natalja Orehhova (kes, muide, on töötanud 40 aastat Baltijetsi tehases samasuguses kabinetis, kus etendus toimub) tegutsevad. Orehhova lappab oma tehaseplaane, teised kirjutavad arveid, loevad raamatuid, sirvivad kalendreid, avavad kirjutuslaua sahtleid, räägivad Nõukogude-aegse ketastelefoniga. Noorem põlvkond seisab seina ääres ja aknaorvades ning vaatab. Aeg seisab. See on vanema põlvkonna elu, millest nende keha, kogu nende olemus on läbi imbunud. Nooremad vaatavad neid justkui tulnukaid, alien passport’i omanikke.
Peagi sulanduvad nooremad vanemate tegevusse, puututakse kokku kehaliselt, luuakse ühiseid tantsunumbreid (üks neist meenutab tehasetööliste hommikuvõimlemist). Suheldakse hästi sõbralikult ja avatult, isegi intiimselt. Viis nädalat ühiselt veedetud prooviaega on trupi ühtseks sulatanud.
On oluline, et laval olijad ei näitle, vaid on. Lavastaja on töötanud just füüsilise mälu, kehamäluga. Nooremad ja vanemad tegutsevad paaris. Noorem etendaja puudutab vanema selga, põlve, kõrva, rinda. Vanem ütleb naljatades „stopp!“. Siin on ehk kohane rääkida hoolivast koreograafiast („choreography of care“) ja järjest enam etenduskunste puudutavast hoole esteetikast („aesthetics of care“).
Ühismängud kerivad ja kerivad, kuni jõutaksegi eufooriani, teatava vaimustusseisundini: hakatakse endale selga laduma kõikvõimalikke jaburaid kostüümikihte, kuni ühest etendajast valmistatakse tõeline puuslik, võõras, tulnukas, deemon. Siin toetab lavastust ka muusikaline kujundus (Kymbali Williams ostis vinüülplaadid, millelt etenduse jooksul kõlab ulmeline elektrooniline muusika, prooviperioodil Narvast).
Tulles tagasi kavalehel ehk hallis passis esitatud küsimuse juurde, kas infosõja ajajärgul on võimalik luua turvalisi ruume, vaatamata inimeste erisugusele ajaloolisele ja sotsiaalsele taustale, siis jah, just seda on Giacomo Veronesi oma lavastusega „PiiriEUfooria“ püüdnud ning üheksa naist on seda meile ka näidanud. Jääb üle vaid loota, et lavastust näevad ka Narva ja Tallinna vaatajad.
Vastukaja
Martin Gasser: „Giacomo Veronesi üheksale naisele mõeldud lavastuses tähistab hüljatud kõnekeskus Grazis Hilmteichstrassel Nõukogude rususid, kus identiteete on üha uuesti läbi räägitud vastavalt etnilisele kuuluvusele – nende üle arutletakse tänapäevalgi. See üleminekuperiood on taustaks mänguväljakule, millel etendajad üksteisega tutvuvad ja üksteist uurivad, andudes kummalistele rituaalidele, mida saadab pidevalt naeratav rahvariietes tüdruk. Lavastuses kasutatud moe-show ja kogukondliku tantsu elemendid annavad tunnistust eksperimentaalse lavastuse utoopilisest potentsiaalist. Žestid, mustrid ja elavad pildid loovad põneva teatri. Itaalia teatritegija ärgitab mõtlema võimust, teadmistest ja usaldusest ning individuaalsusest ja kogukonnast.“ (Kleine Zeitung 24. IX 2023).
Mängufilm „Lillekuu tapjad“ („Killers of the Flower Moon“, USA 2023, 206 min), režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Eric Roth ja Martin Scorsese, operaator Rodrigo Prieto, helilooja Robbie Robertson, põhineb David Granni raamatul „Lillekuu tapjad: Oseidži mõrvad ja FBI sünd“ („Killers of the Flower Moon: The Osage Murders and the Birth of the FBI“). Osades Leonardo DiCaprio, Robert De Niro, Lily Gladstone, Jesse Plemons, Cara Jade Myers jt.
I
1894. aasta. Ameerika Ühendriikide lääne- ja lõunaosa Californiast Texaseni elab naftabuumi kõike lubavates tingimustes. Kansase osariigis on juba kaks aastakümmet varem asutatud linn nimega El Dorado sümboliseerimaks ümbritsevate väljade tõotust pakkuda õnnelikule leidjale müütilistes kogustes musta kulda. Teiste seas avanevad meie maamuna varanduselaekad Kansase ja Oklahoma piiril asuvas seni väärtusetuks peetud preerias, kuhu on sajandi keskpaigas asutatud oseidži indiaanlaste reservaat.
„Lillekuu tapjate“ sündmustik saab alguse kolm kümnendit hiljem, 1920. aastate alguses. Vahepeal on Euroopat ja suurt osa maailmast räsinud Esimene maailmasõda, mille trauma naasvad sõdurid endaga koju kaasa kannavad. Ameerika naftanälg ei näita see-eest raugemise märke. Reservaatide eest vastutava indiaaniasjade bürooga (Bureau of Indian Affairs) sõlmitud lepingu raames teenivad oseidžid – üks enam kui poolest tuhandest hõimust, kuid ainus, kes on oma maa föderaalvalitsuselt välja ostnud – 10% maavarade müügist. Aastas tähendab see mõnetuhandelisele põlisrahvale kümneid miljoneid dollareid tulu ehk praegusesse vääringusse ümber arvutatuna umbes poolt miljardit, ning teeb oseidžid elaniku kohta maailma rikkaimaks rahvaks.
Kõikide võimaluste maailma saabub Euroopa sõjatandrilt Ernest Burkhart (Leonardo DiCaprio), kellele asub hea uue ilma reegleid õpetama tema onu, end Kuningaks nimetada armastav karjapidaja ning suurettevõtja William Hale (Robert De Niro). Pimestavalt rikastunud oseidžide ümber on nimelt kogunenud lõputu hulk eluheidikuid, seiklejaid ja kullaotsijaid, kelle võimaluseks hiilgusest osa saada on seni anastatud alamateks peetud indiaanlastele mitmesuguste teenuste pakkumine. Tõeliseks kullaauguks on aga osutunud abielu mõne hõimu liikmega – leping, mis ahvatleb eestkosteõiguse ja kopsaka pärandusega.
Kuningas Hale suunabki Ernesti kindlustama abielusidemete kaudu oma tulevikku ning nii kohtub Ernest indiaani suurpere ainsa vallalise tütre Molliega (filmi süda ja tõeline täht Lily Gladstone). Kui esialgu on Ernesti päralt tühipalja sohvri kohustus, siis üha enam saab eesmärgiks naise voodisse ja koduseinte vahele pääsemine. Terendavad rikkused, mille ahvatlust Ernest ei varja, seovad mehe üha tihedamalt onu esialgu varjatud, ajapikku üha selgemalt ja kurjakuulutavamalt avanevate mõrvarlike mahhinatsioonidega.
Nii hakkab kulla ja karra kõrval hargnema hoopis tumedam lugu. Vahemikus 1921–1925 tapeti või suri salapärastel asjaoludel reservaadis üle 60 põliselaniku. Enamik juhtumitest jäi lahendamata. Võib-olla oleksid selle veretöö tagamaad seni teadmata, kui oseidžide kannatused ei haakuks omakorda kolmanda looga. Reservaadis toimunu, eelkõige Mollie õe Anna (Cara Jade Myers) jõhkra mõrva uurimine sai murdeliseks proovikiviks vaevalt tosin aastat varem asutatud Föderaalsele Juurdlusbüroole ehk FBI-le (toona veel tuntud juurdlusbüroona) ning selle noorele energilisele juhile J. Edgar Hooverile.
Just FBI sünniloole keskendub 2017. aastal avaldatud, küllaga kiidetud David Granni raamat „Lillekuu tapjad: oseidži mõrvad ja FBI sünd“1. Võitlus raamatu ekraniseeringu õiguste pärast algas juba enne selle ilmumist ning Martin Scorsese asus koos Leonardo DiCaprioga, kes oli uurinud FBI ajalugu juba 2011. aasta biograafilises draamas „J. Edgar“2, projekti ette valmistama enam kui kuus aastat tagasi. Tehes ettevalmistusi koos stsenarist Eric Rothiga, kes on muuhulgas „Düüni“, „Tähe sünni“ ja „Siseinfo“3 kaasstsenarist ning „Forrest Gumpi“4 stsenaariumiga lausa Oscari-võitja, nihkus kese aga üha enam kriminaaluurimise detailidelt oseidžide kannatustele.
Ernest (Leonardo DiCaprio) asub kindlustama abielusidemete kaudu oma tulevikku ning kohtub indiaani suurpere ainsa vallalise tütre Molliega (Lily Gladstone).
II
Martin Scorsese tähendus filmiloos ei piirdu sellega, et ta on võib-olla olulisim elav Ameerika lavastaja. Lisaks oma filmidega päevakajalisena püsimisele lausa kuuel kümnendil on Scorsese andnud üüratu panuse filmiajaloo uurimisse, taastamisse ja hoidmisse.
Usina filmiloolasena on Scorsese kahtlemata enam kui kursis, kuidas Ameerika põlisrahvaid on läbi XX sajandi kinolinal kujutatud. Ehkki Scorsese pole lavastanud ühtki ehtsat vesterni – tema Metsikuks Lääneks on valdavalt olnud hoopis idakalda New York City patused tänavad –, on tema eepiliste mõõtmetega filme teiste seas kahtlemata mõjutanud kuulsaima vesternilavastaja John Fordi tööd.
Kogu mõõtmatu mõju juures filmikunsti arengule seostub Fordi filmidega nagu „Postitõld“5 ka indiaanlaste arhetüüp kurjakuulutavate metslaste massi, verejanuliste anonüümsete punanahkadena, mis pärineb juba XIX sajandi vodevillist ja domineeris Ameerika filmikunstis meediumi sünnist 1970ndateni välja. Nagu on kirjutanud Navajo päritolu näitleja Brian Young ajakirjas Time: „… valged kauboid esindasid säravat tulevikku, indiaanlased hämarduvat minevikku. Kauboid on loogilised, indiaanlased irratsionaalsed. Kokku moodustavad nad anglosaksi identiteedi ego ja id’i.“6
Alles XX sajandi teise poole keskel hakkas kujunema alamžanr nimetusega revisjonistlik vestern, milles uue põlvkonna lavastajad – sealhulgas Scorsese eakaaslased –, asusid valusalt läbi valgustama žanri seniseid stereotüüpe ning hägustama varasemat lihtsat hea ja halva, vana ja uue, väärtusliku ja kaduvikku määratu vastandust.
Põlisrahvaste ligipääs Ameerika massimeediale ning üheülbalise kuvandi muutumine on siiski olnud vaevaline. Uks tõelisele narratiivide nihkele on avatud alles viimastel aastatel ja sedagi peamiselt väikestel ekraanidel – säravaks näiteks on seminoli indiaani päritolu Sterlin Harjo ja tunnustatud Uus-Meremaa komöödialavastaja Taika Waititi toodetud suurepärane sari „Reservaadikoerad“.7 Unenäoliste elementidega suurekssaamislugu elust tänapäeva reservaadis sai kolmanda hooajaga lõpu alles äsja septembris ning on Eestis kättesaadav näiteks Disney+ platvormil.
„Reservaadikoerad“ pole ainus sari, milles on viimastel aastatel asutud Ameerika ajalugu ümber mõtestama ja küsima, kelle lood on rääkimata. Näiteks viidatakse „Lillekuu tapjateski“ 1921. aasta Tulsa massimõrvale – ulatuslikule rassistlikule rünnakule Oklahomas asunud jõukale mustanahaliste linnaosale. Küllap oleks tegemist unustuse rüppe vajunud seigaga, kui sellega poleks alanud kuulsa koomiksi jälgedes vändatud nelja aasta tagune telesari „Valvurid“.8
Kuigi ka „Lillekuu tapjate“ jutustaja on valge mees ja lugu räägitud suuresti valge mehe pilgu läbi, on raske alahinnata filmi käsitluse ja perspektiivinihke uudsust Ameerika filmis. Tegemist on ajaloolise korrektsiooniga, mis raputab valusalt Ameerika impeeriumi alusmüüti ja kontinendi koloniseerimise valgustuslikku lähtemotiivi. On üks asi, kui uue vaatenurga valib mõni noor veel tundmatu nimega nišilavastaja, aga midagi hoopis muud, kui seda teeb stuudiote mitmesajamiljonilise hinnalipiku õnnistusega kogu filmiilma üks suuremaid tegijaid.
Scorsese on ehitanud oma karjääri sellesama Ameerika müüdi ehitamisele ja sellest tükkide raiumisele ühtaegu. Tema filmid jälgivad sageli nn Ameerika unelma otsinguid – rikastumist, röögatut edu ja kõrgeid kukkumisi, suuri unistusi ja veel suuremaid seaduserikkumisi. Kullaläige on tema filmides pea alati näiline, materiaalsel mammonal hirmkõrge moraalne hind. Samas ei varja Scorsese ka tõmmet sageli kujutatud pättide ja lurjuste poole, tema kunagi murdeliselt tihedalt monteeritud ja tempokatest krimifilmidest ei puudu omalaadne slummiglamuur. Scorsese filme „Kasiinost“ „Wall Streeti hundini“9 ongi kohati saatnud kriitika viisi eest, kuidas ta oma antikangelastele kaasa elab ning neid stiilseks ja meelitavaks muudab.
Lähtuvalt katoliiklikust taustast on Scorseset konkreetsetest kuritegudest enam huvitanud nende spirituaalne ja moraalne taak, täitmist vajav vaakum inimhinges. Tema peategelased on enamasti mehed, kes otsivad midagi, teadmata, mida. Allilma, kriminaale ja edukaid jõhkardeid kujutavate filmide kõrval, mille poolest Scorseset enim tuntakse („Agulitänavad“, „Omad poisid“, „New Yorgi jõugud“, „Kahe tule vahel“10 jne), on tema karjääris silmapaistev osa tugeva religioosse hoiakuga mõtisklustel („Kristuse viimane kiusatus“, „Kundun“, „Vaikus“11).
Kaheksakümnendatesse eluaastatesse jõudnud Scorsese viimastes filmides võib näha tema elu ja filmikarjääri mõtlikumat peegeldust. 2019. aastal Netflixile toodetud „Iirlane“12 oli kontuuridelt tuttavlik krimifilm, mida eristas Scorsese klassikast ennekõike sombusem toon, nukralt eksistentsialistlikud allhoovused. Tegelaste pattude hinnaks ei olnud enam kiire kuul kuklasse või mõni muu dramaatiline pööre, vaid aeglane mandumine üksinduses, unustus vanaduses.
Sarnaselt „Iirlasega“ ei maksa kolme ja poole tunni pikkusele „Lillekuu tapjatele“ läheneda ootusega, et kogetakse uuesti mõnd tema tempokatest põnevikest. Pigem on tegu ristandiga Scorsese krimilugudest ja spirituaalsematest filmidest, omamoodi meditatsiooniga lavastaja loomingut läbinud motiividest – ahnusest, vägivallast, enesekaotusest, patust, lunastusest. Filmi võib pidada Scorsese vasteks Paul Thomas Andersoni meistriteosele „Veri hakkab voolama“13, hingesugulus viib rohkem „Tänapäeva apokalüpsise“14 kui „Omade poisteni“.
III
Novembris 81aastaseks saava Scorsese meisterlikkust näitab tõsiasi, kui võimsalt toob „Lillekuu tapjad“ esile nii sisemise kui välimise. Esmalt köidab pilku muidugi viimane, kuna vaataja heidetakse koos Ernestiga rongist otse elust pulbitsevasse keskkonda. Voogedastusplatvormid on andnud rahastuse otsinguil stuudiotega kogu karjääri vältel piike ristama pidanud Scorsese loomingule uue mõõtme. Suuresti Apple TV+lt pärit 200miljoniline eelarve on ekraanilt selgelt näha, tegemist on rännakuga teise ajastusse ja teise maailma.
Vormub põnev etnograafiline vaatlus inimestest ja kommetest, traditsioonidest ja rütmidest. Palju on ajastu detaile: süstitava insuliini saabumine kui õlekõrs diabeetikutele, sõrmejälgede ja geneetilise materjali eelne tunnistustel põhinev politseiuurimine. Uurijate mitmele aastale veninud infiltreerumine kogukonda on filmist seejuures suuresti välja jäänud, isegi niigi mahuka käsitluse juures joostakse paljudest liinidest kiiresti läbi.
Loodud maailma avastamiseks jätab Scorsese siiski rohkelt aega. 3,5 tunni juures on „Lillekuu tapjad“ tervikuna pikaldane, kaamoslik, eeldab kannatlikku meelt. Rütmi ja kestuse tõttu on seda kõike kerge ette kujutada minisarjana, kuid valikud on teadlikud. Vaataja ongi määratud marineerima tegelaste kasvavalt tumedas siseilmas, kondama mööda Eedeni aeda saabunud valge kuradi sisearhitektuuri. Filmis kohtuvad personaalne ja poliitiline. Peategelaste peresuhete varjus rullub lahti süsteemse etnilise puhastuse plaan, laiema mõrvamüsteeriumi varjus kitsam ja sügavam visioon inimhinge kuhtumisest, moraalsest mandumisest, iseenda paradiisist pagendamisest.
„Lillekuu tapjaid“ võib vaadata illustratsioonina Hannah Arendti kurjuse banaalsuse ideele. Kõigi Scorsese karismaatiliste kriminaalide ja antikangelaste nimistus on Ernest silmapaistmatu tegelane. DiCaprio rollisoorituses pole jälgegi „Wall Streeti hundi“ Jordan Belforti bravuurist. Väändunud suunurkadega mehes puudub märkimisväärsus. See näib olema asja iva – genotsiid ei pruugi alata karjuvast ja haakristiga vehkivat diktaatorist, süsteemseid kuritegusid viivad ellu hoopis paindlike põhimõtetega kaasasõitjad.
Ernestit võiks kirjeldada selgrootuna. Filmi vaikivaks küsimuseks on tema tunnete määr Mollie vastu ja nende suhte olemus. On seal armastust, usaldust, lähedust, või on see puhtalt soovmõtlemine, vastastikku kasulik partnerlus? Soovitud sümbioosist saab igal juhul põrgulik parasitism. Isegi pika kestuse juures jääb filmis põhjalikumalt avamata seni kehtiv eestkostesüsteem, mis lubab oseidže kergesti ebapädevaks kuulutada ning nende vara haldamise õigused eestkostjale määrata.
Et mainitud banaalsuse ulatus oleks selge, muudab Scorsese tegelaste ahnuse üha karikatuursemaks. Kui esialgu on valgete kosilaste kavatsused vaid aimatavad, siis justkui konna keetmise meetodil eskaleerub ahnus sammhaaval määrani, kus üks tegelastest peab oma juristiga meeleheitlikke läbirääkimisi laste võimaliku mõrva ja kindlustusraha teemadel.
Sirgjoonelisematest kaaslastest erinevalt Ernest vähemalt püüab teha õigeid otsuseid, kuid on seda enam hukule määratud. Surmgi hakkab näima kergema pääseteena kui iseendaga tõtt vaatamine, nii ei suuda Ernest ka enda ja oma olemuse suhtes aus olla. Siit avaneb „Lillekuu tapjate“ üks tuumküsimusi: kuivõrd saame ise aru oma tegudest ja nende tagajärgedest? Ernest näib uskuvat oma headusse ja armulikkusse ka siis, kui hoiab sellesama armastuse käes kannatavat abikaasat rahustitega voodi küljes. Eks toimi nii suur osa koduvägivallast – usus, et armastus vabandab kõike, ja unustuses, et armastus on tegu.
Scorsese näib omalt poolt uskuvat lunastuse võimalikkusse, kuid säilitab skepsise inimese võimes seda vastu võtta. Ka Hale, massimõrvaks kujunenud skeemi tõeline aju, peab end veel trellidegi tagant oseidžide suurimaks sõbraks. Tegelikkuses suri mees muide alles 1962. aastal, tunnistamata ühtki oma tegu ega pakkumata ühtki vabandust.
Banaalne, lihtne, argine kurjus pole üldjuhul hea dramaturgiline materjal ega filmiaines. „Lillekuu tapjad“ lõpeb hilisemaid sündmusi resümeerivate tiitrite asemel pika stseeniga teatrilaval. Tragöödiast on saanud kuuldemäng, kannatusest meelelahutus, põliselanike läbielamistest valge mehe räägitav lugu. Scorsese ei varja seda, astudes ise lavale.
Seda võib mõista enesekesksuse, aga ka ausa enesepeegeldusena. Tunnistusena, et Scorsese endagi karjäär on olnud ehitatud neist kannatustest meelelahutuslike lugude jutustamisele. Ehk otsib vanameister ka ise mingil moel lunastust. Viimasteks kaadriteks naasebki film seetõttu oseidžide juurde tagasi. Justkui meenutusena, et lavastuse, näitemängu, meelelahutuse taga on ehtne valu, lugude taga tõelised inimesed, vägivallal tegelikud ohvrid.
1 David Grann. Killers of the Flower Moon: The Osage Murders and the Birth of the FBI. Doubleday, 2017.
2 „J. Edgar“, Clint Eastwood, 2011.
3 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „A Star is Born“, Bradley Cooper, 2018; „The Insider“, Michael Mann, 1999.
4 „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994.
5 „Stagecoach“, John Ford, 1939.
6 Brian Young. Why i Won’t Wear War Paint and Feathers in a Movie Again. Time 11. VI 2015. https://time.com/3916680/native-american-hollywood-film/?fbclid=IwAR1JAvvfO8VgNdCDHMPdsfyt7xMyX8pqvm3Pi1kIqCuU-PRRdFT8VMR9NCU
9 „Casino“, Martin Scorsese, 1995; „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013.
10 „Mean Streets“, Martin Scorsese, 1973; „Goodfellas“, Martin Scorsese, 1990; „Gangs of New York“, Martin Scorsese, 2002; „The Departed“, Martin Scorsese, 2006.
11 „The Last Temptation of Christ“, Martin Scorsese, 1988; „Kundun“, Martin Scorsese, 1997; „Silence“, Martin Scorsese, 2016.
12 „The Irishman“, Martin Scorsese, 2019.
13 „There Will be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.
Heliüleste tasandite muusikafestival „Üle heli“ 19. – 22. X Tallinnas, kunstiline juht Aivar Tõnso.
Minul algas tänavune „Üle heli“ festival e¯lektroni kunstisaalis, kus viljeldakse harilikult kõikvõimalikke etenduskunste. Alles mõni nädal tagasi olin siin näinud Liisbeth Horni etendust „Tõsielu laulikud“, mille taustaks oli suurte, laia panoraami moodustavate endise tööstusruumi akende taga avanev vaade tormises taevas triivivatele pilvedele ja mille helikujundaja Karl Saks lasi osa sellest ilmamöllust kontaktmikrofoni abil ka ventilatsioonitorustikust tuppa. Nüüd oli sama ruum kontrastina väliskeskkonnast täielikult eraldatud. Tekitatud oli midagi musta kasti ja valge kuubi vahepealset, kardinate ja lisa-akustikaelementidega vooderdatud, kontrollitud valgusrežiimiga paik – ideaalne ruum millegi ümbritsevast reaalsusest täiesti sõltumatuks esitamiseks.
Kui kohale jõudsin, andsid vennad Lockid parasjasti viimast lihvi ruumi rajatud 23 kõlarist koosnevale ambisoonilisele süsteemile, millest sai üks festivali keskseid elemente. Nad askeldasid sinakasrohelises valguses, kinnitades neoonkollase teibiga viimaseid juhtmeid põranda külge ja seisid hea selle eest, et kuulajaskonnale ruumi keskpaika koondatud toolikobar saaks istumissuundadelt kaootiline.
Kõlarisüsteem oli omaette vaatamisväärsus, kus oli kombineeritud kõrvalekallet mitte sallivat täpsust loomingulise DIY–stiihiaga: kõlarid olid põrandale tehtud salapäraste markeeringute järgi organiseeritud tervet ruumi täitvaks geomeetriliselt perfektseks kupliks, kasutades nende statiividele kinnitamiseks või lae alla aksidele riputamiseks keerukaid vineeritükkidest, keermelatist, liblikmutritest, trossist ja pingutitest rakisepuntraid. Sisseseade valmistamine ja selle ülespanek pidid küll olema aukartustäratavalt töömahukad.
Ruumi keskele, ühele suunata toolidest istudes võis aga peagi aru saada, mille nimel see töö oli käinud: süsteem pakkus võimaluse asetada kuulaja otse keset tehislikku heliruumi, luues illusiooni kuhugi teise keskkonda sattumisest – eri järelkõlaga kohtadest ja ruumis paiknevatest, liikuvatest või laiuvatest objektidest, mida küll seal ei olnud, aga kõlasid täiesti reaalsena. Neid keskkondi olid esitatavate teoste autorid loonud väga erinevaid.
Agita Reke pani pea kohal ringi vihisema tundmatud lendavad objektid, Davide Vannuccini teos viis kuulaja kuhugi sakraalsete võlvide alla, mis näisid vajuvat järjest madalamale. Võlvide kohale sirutunud habrastest, efemeersetest tornidest kõlas aeg-ajalt tuulekellade kauget helinat, kuni kogu see struktuur pudenes klibuks, millest laine üle veereb. Sofia Zaiceva „Fight or Flight Response“ näis andvat kõrvalpilgu kuulaja pähe, ruumi laiali venitatud neurovõrgustiku keskele, kus abstraktsed elektrisignaalid keerukaid trajektoore pidi ringi krabisevad, kutsudes esile suuremaid ja väiksemaid lokaalseid reaktsioone ja häireid. Sander Saaremetsa „Almost Still“ viis aga lageda taeva alla, kus ta ehitas lohisevatest helidest koosneva liivase maapinna kohale justkui tonaalsete helide selgetest abstraktsetest kildudest pöörleva kaleidoskoopilise struktuuri. Otto Iivari pani kuulaja end tundma perkussionisti töölauale sattunud imeväikese mutukana, kelle ümber helisevad taevani kõrguvad metallist kausid, taldrikud, gongid ja kellad. Gerhard Locki loodud helikeskkond kõlas pluraalselt, nagu võiksid kõlada virmalised, kui neil oleks hääl, või korallid, kui nad oskaksid omavahel rääkida. Johanna Sulalampi „Entities of Freedom“ kõlas aga ohtliku ja vaenulikuna – nagu üritaks mõni hiiglasuur organism kuulajat seedida või oleks ta vaenulikest olenditest kihavasse tihkesse džunglisse sattunud.
Eva Mitreikinal oli kasutada keelpille ja mitmesuguseid torusid koos luuperiga. Nende saatel esitas ta jutustavaid, kord regilaululikult kõlavaid, kord Kesk-Euroopa laulikulauluga sarnanevaid laule.
Kui ettekantavad teosed mängiti valdavalt maha salvestistelt, siis omaette demonstratsiooni ambisoonilise süsteemi võimetest andis selle peaarhitekt Hans-Gunter Lock oma live-etteastega. Saali keskele asetatud ruumilise mikrofoni abil muutis ta saali hiiglaslikuks kolmemõõtmeliseks luuperiks, saates helisid kusagilt eetrisse, kogudes need mikrofoni, et siis järgmiste kihtidena koos järjest lisanduvate peegeldustega uuest suunast välja paisata. Selle tulemusena sündis äärmiselt desorienteeriv tihenevate ruumiliste kajade pilv, mida autor käigu pealt osavalt kärpis, suunas ja redigeeris. Kuulajana tundsin vastupandamatut soovi jälgida kindlate helide trajektoore ja kujunemist, aga aina komplitseeruv struktuur tegi sellest tõelise ajugümnastika ja sundis lahti laskma.
Valjema, struktureerituma, korduste ja rütmidega punkti pani sessioonile Alo Allik. Tema algoritmide abil genereeritud pala kõlas nagu peaaegu tundmatuseni dekonstrueeritud techno, rasked kõlad rigisesid pea kohal edasi-tagasi nagu õlitamata pendel, miski surus saali perimeetrilt peale nagu teemantpuur, suruõhuvasar või teadvusse tungida üritav halb mälestus.
Samal õhtul Telliskivi rohelises saalis aset leidnud klubiöö vähemalt esialgu ööklubilikku ilmet ei võtnudki: hämardatud galeriisaali kogunes kammerlikult napp publik, mis ruumi kaugeltki ei täitnud. Vahepeal istuti põrandal või mõnel vähestest ruumis leiduvatest istmetest, enamik seisis aga käed taskus paigal ja jälgis pühendunult toimuvat. Kui oleks olnud rohkem inimesi, oleks avara ruumi pakutav vabadus võinud meenutada vabaõhufestivali, siin oli aga rahvast koduse lõkkeõhtu jagu.
Valdavalt kõlas analoogelektroonika – suurte juhtmepundardega ühendatud mitmekesine aparatuur, täienduseks arvutid. Wondering O lõi juba esimese live-esinejana väga keskendunud atmosfääri, tema tumeda, sügava kõlaga rahulikus tempos kulgev sett kõlas kokku ebamaise ekstaatilise tõdemusega vahepeal kasutatud vokaallindistuselt: et on „f**king miracle“, et Maal üldse elu tekkis. Talle järgnenud Forces Soomest purustas 1980ndatest ja 1990ndatest pärit klubimuusikasaunde ning segas neist kokku midagi uut, abstraktset ja kunstipärast, lõpetades oma läbilõike arhetüübiks taandatud tampiva biidiga, mis jätaks varju isegi kõige üksluisemad raadiomuusikapalad. Eesti trio Several Symptoms viis meid samuti tagasi 1990ndasse või nullindate algusse, hõljudes oma tundelise naisvokaaliga kusagil trip hop’i ja mahendatud coldwave’i kandis.
Hommikutundide lähenedes viis intensiivsuse maksimumi Sitsiiliast pärit Shapednoise, kes kasutas keerukaid analoogelektroonilisi võtteid ja vahendeid, mida võiks oodata mõnelt abstraktset müramuusikat tegevalt artistilt, selleks et valmistada trap-muusika biite, millele ta kohati isegi lindistatud räppvokaali peale mängis. Tulemus oli kihiline ja raju.
Lõpetuseks esinenud Maarja Nuut sai õhtu kõige juhtmeküllasemast instrumendikogumist välja võlutud säravate techno-helidega viimased kohale jäänud korraks isegi tantsima.
Järgmisel päeval Mustpeade majja, Eesti Nüüdismuusika Keskusse jõudes oli mul tunne, et olen sattunud mingile teisele, võib-olla isegi kolmandale festivalile. Juba sisenemine läbi viltuse tunnelilaadse kangialuse unikaalsetest, segase kujuga katakombisarnastest keskaegsetest ruumidest koosnevasse kontserdipaika lõi eristuva meeleolu, mida rõhutas saali jõudnuna tõdemus, et eelmise päeva elektroonikakülluse asemel ootavad siin ees põhiliselt akustiliste vahenditega tekitatud helid.
Patrick McGinley kasutas musitseerimiseks lauatäit leidobjekte, mida võiks pealiskaudsel pilgul kirjeldada väärtusetu rämpsuna: sügislehed ja muu taimne prügi, puu- ja kivitükid, murtud penoplastinurk – tõeline wabi-sabi esteetika. Kontaktmikrofonide ja luuperi abil kokku kogutud helid kõlasid aga täidlase, elus ja looduslikuna: vette pandud kriiditükid vidised ja krooksusid nagu pääsukesed ja konnad, kausis ja tammelauaotsal ringi hõõrutud ohakanupud ja leheprügi rögisesid nagu tundmatu sõraline. Kõmmeldunud halujupil mängitud staccato kõlas seevastu üllatavalt puhta ja tonaalsena. Etteastest põrandavaibale jäänud orgaaniline puru lisas kogu kontserdile sügisest meeleolu.
Eva Mitreikinal oli kasutada mitmepalgeline hulk arhailisi keelpille, mille saatel ta esitas jutustavaid, kord regilaululikult kõlavaid, kord Kesk-Euroopa laulikulauluga sarnanevaid laule. Sellele lisaks luuper koos plast- ja bambustorudega, lõpetuseks pièce de résistance poognaga pikal ühemehesael.
EleOnora mitmekesise vokaaletteaste ühes äärmuses oli jaanmalinlik ilmekas veiderdamine, Lars von Trieri „Idiootide“ vaimus spass’imine, teises kaunid puhtad toonid, mida võib leida mõne omapärasema tämbriga laulja loomingust. Sekka abstraktseid või loomalikke helisid, mida inimese hääleaparaadist oodata ei oskakski, kõik see sundimatu, professionaalse sujuvusega voolavaks kokku sulatatud.
Tarmo Johannes esitas oma plastkanalisatsioonitorudest hiigelflöödil alguses meditatiivseid, madalaid voogavaid aegluubimaastikke, vaid aeg-ajalt kõlas hulka mõni torust välja lendava tennisepalli või signaalraketi suurune järsem heli. Hiljem tihenesid need harvad järsud noodid millekski free jazz’i kontrabassimängulaadseks, mille ta siis jättis taustale luupima ja joonistas aluskihile peale väikese (normaalsuuruses) flöödiga omaette peengraafilise kihi.
Lõpetuseks esinenud Iraanist pärit Tahereh Nourani esimese pala ajal tegi vaikus kivide pillamisega tekitatud hõredate helide vahel üliteadlikuks ümbritsevast ruumist: läbi paksude keskaegsete müüride oli kuulda mööduvat autot, kusagil hoone sügavuses kõmahtas uks. Pala edenedes tekkisid helidesse argised kordused, mis arenesid lõpuks tihedaks, intensiivseks rütmiks. Teises palas lõid delikaatsed feedback’i-helid keskaegsete võlvide alla sobiliku salakäigumeeleolu, kuhu summutatud flööt ja võõras keeles sosistatud luuletus tõid lõpuks eksootilise tuule.
Laupäev lõppes jällegi e¯lektronis, kus varasematelt laividelt juba tuttavad artistid said vabamas vormis ambisoonilist süsteemi pruukida ja katsetada. Õhustik oligi eksperimentaalne, millest andis tunnistust ka asjaolu, et tegevuse käigus õnnestus läbi kärsatada osa kõlaritest, mille komponentidele Hans-Gunter Lock leidis järgmisel päeval oma varudest küll ka kiire asenduse. Üritust oli reklaamitud võimalusena ka pisut tantsida, aga tantsuks siiski ei läinud. Kui peakorraldaja Aivar Tõnso oma katsetused kella ühe paiku viimasena lõpetas, oli saali jäänud sedavõrd vähe rahvast, et korraldajad oleksid saanud enamjao kohale jäänutest paari sõiduautoga koju viia. Seda võimalust ka pakuti ja nii avaneski mul unikaalne võimalus teha lühike sõit läbi Kalamaja Gerhard Locki vanas, aga uskumatult hästi hoitud Opelis.
Pühapäeval näidati Noblessneris helikeskseid filme, mitmed neist olid valminud spetsiaalselt festivaliks. Kõige sagedasemad teemad olid siin loodus ning psühhedeelsena mõjuvad pilti ja heli sünteesivad tajumoonutused (ehkki festival oli mulle viimaste päevade jooksul korduvalt meenutanud, et veidrate ja haaravate efektide kogemiseks pole tingimata psühhedeelikume vajagi). Meelde jäid Milly Yenckeni voolavas maalitehnikas teostatud klassikaliselt sürrealistlik ja sümbolistlik animatsioon, Artjom Jurovi filmi heliribale keskenduma panev tume visuaalne minimalism ning Rebeca Žukovitši kompromissituna mõjuv rituaal koos radikaalselt nihilistliku poeesiaga, aga huvitav oli kogu programm.
Festival lõppakordiks koguneti taas Koplisse üles pandud kõlarisüsteemi alla salvestisi kuulama. Pablo Sanzi „Entangled“ täitis saali kolmveerandtunniks vihmametsades salvestatud ja tihedaks elavaks massiks monteeritud helidega, millele vastandusid hilisema Bruno Quasti „Ice Felt’i“ jääpankade kõrvulukustavad raksatused. Eriti huvitavate ja ebainimlikena kriipisid heas mõttes kõrva Mariam Gviniashvili „Free Flow“ AI genereeritud tehisviiulihelid.
Kuigi ma ei jõudnud kõigile festivali üritustele ja loengutele, oli juba kuuldud, nähtud ja tajutud osa sellest tõeliselt külluslik ja äärmiselt mitmekesine elamus. Tagantjärele on isegi kummastav, et ühe nimetaja alla võib mahtuda nii palju ja nii erinevaid loomeisiksusi ja teoseid. Ilmselt on see esmapilgul raskesti defineeritav nimetaja Aivar Tõnso isiklike eelistuste ja maitsete kogusumma, mille abil saab festivali kureerides tõeliselt kompromissitu ja kordumatu tulemuse – „tõelise butiikfestivali“, nagu kirjeldas üks tuttav publikunappusest tulenevat äärmuslikku eksklusiivsust. Kuulu järgi oli festival kavandatud, nii uskumatu, kui see ka ei ole, isegi veel mitmekesisemana, nii et korraldajad lubavad lähiajaks lisaüritusi kavast esialgu eri põhjustel välja jäänud esinejate ja teostega. Kõigil, kes tahavad näha süvenenud inimeste underground’i, soovitan kindlasti minna vaatama.
Lühifilmid „“(USA 2023) „Henry Sugari imeline lugu“ („The Wonderful Story of Henry Sugar“, 40min), „Luik“ („The Swan“, 17min), „Rotipüüdja“ („The Rat Catcher“, 17min) ja „Mürk“ („Poison“, 17min), režissöör-stsenarist Wes Anderson, operaatorid Robert D. Yeoman ja Roman Coppola („Luik“), põhinevad Roald Dahli samanimelistel lühijuttudel. Osades Ralph Fiennes, Ben Kingsley, Richard Ayoade, Rupert Friend, Benedict Cumberbatch, Dev Patel jt. Netflix.
Septembri viimasel nädalal õnnistati Netflixi vaatajaid nelja uue Wes Andersoni lühifilmiga, mis on valminud Roald Dahli lühijuttude „Henry Sugari imeline lugu“, „Luik“, Rotipüüdja“ ja „Mürk“ ainetel. Suure Hollywoodi tähtede särava näitlejatrupi asemel on siin osatäitjaid vähem, kuid seltskond pole teps mitte kehvem. Mitmes rollis astuvad üles Benedict Cumberbatch, Ben Kingsley, Dev Patel, Ralph Fiennes, Rupert Friend ja Richard Ayoade.
Andersoni kiindumus Roald Dahli loomingusse ulatub tagasi aastasse 2009: siis sai valmis tema nukufilm „Fantastiline härra Rebane“1, mille stsenaariumi kirjutasid Anderson ja Noah Baumbach Dahli samanimelise raamatu põhjal. Seekordne materjal on valitud mitmest Dahli kogumikust: „Henry Sugari imeline elu“ ja „Luik“ raamatust „Henry Sugari imeline elu ja kuus veel“2, „Rotipüüdja“ on püütud kogumiku „Keegi sinusugune“3 kaante vahele ja „Mürk“ ilmus esmakordselt Ameerika ajakirjas Collier’s.
„Henry Sugari imelise loo“ alguses näeme Roald Dahli (Ralph Fiennes), kes kogub kokku kõik kirjutamiseks vajaliku, see on šokolaadi, kohvi, sigaretid ja loomulikult terava pliiatsi, ning hakkab seejärel jutustusega pihta. Loo peategelaseks on Henry Sugar (Benedict Cumberbatch), 41aastane rikas ja isekas mees, kes leiab oma sõbra uhkest raamatukogust huvi äratava õhukese kaustiku. Selle avanedes algab järgmine lugu, mille peategelaseks on Imdad Khan (Ben Kingsley), mees, kel pole nägemiseks silmi vaja. Säärase võime on mees saavutanud pärast aastatepikkust harjutamist. Lugu jutustavad vaheldumisi Khan ise ja dr Chatterjee (Dev Patel), kes mehe silmad tsirkuseetteasteks kinni seob. Henry näeb võimalust kasutada seesugust annet kaardimängus ning asub selle unistuse realiseerimiseks eneseotsingu ja -arendamise rännakule. Siinne maailmaloomine on filminelikus kõige värvilisem, mitmekülgsem ja karakteririkkam. Uhkest raamatukogust liigutakse heledasse haiglasse, sealt naivistlikku džunglisse ja siis juba luksuskorterisse ja kasiinosse. Anderson flirdib filmi võttepaiga ja teatrilava kõrvutamise ja põimimisega: lavakujundus ehitatakse üles ja võetakse maha kohapeal, samuti toimitakse lavameigi ja kostüümidega. Isegi andeka joogi õhus hõljumise kujutamiseks ei ole kasutatud arvutigraafikat ega eriefekte, vaid taustaga ühtseks võõbatud kasti.
Henry Sugar (Benedict Cumberbatch) leiab oma sõbra uhkest raamatukogust huvi äratava õhukese kaustiku.
Filmis „Luik“ viib jutustaja (Rupert Friend) vaataja rännakule hekilabürinti, kus kaks kiusupunni on võtnud sihikule väikese poisi Peter Watsoni (Asa Jennings). Poisid ähvardavad Peterit relvaga ja utsitavad teda ette võtma järjest hulljulgemaid tegusid. Lugu on edasi antud minimaalse arvu tegelastega: peale jutustaja ja väikese poisi on kasutatud ainult mõningaid nimetuid taustanäitlejaid, kes avavad väravaid ja uksi, aitavad peategelasi kostümeerida ja meikida või esitlevad vaatajale lugu visualiseerivaid esemeid. Kuigi film on ülesehituselt lihtne, annab erilise võlu teatraalsus, pidev liikumine ning Rupert Friendi hiilgav jutustajatöö. Kiusajad inimese kujul vaataja ette ei jõuagi, neid iseloomustab jutustaja erinevate häälte abil. Ka vägivalda kujutab Anderson pigem väikeste detailide ja loo üldise rõske õhustiku kaudu. Minu lemmik on kaader lamava Peteri kohal mööduvast rongist: efekti saavutamiseks oli vaja vaid liigutada taustal olevat heina ja luua kvaliteetne heliriba, muu on juba vaataja kujutlusvõime küsimus.
„Rotipüüdja“ tegevustik viib väiksesse külakesse, mille elanikud vaevlevad rottide küüsis. Naksitrallide asemel tuleb appi närilise välimusega Rotimees (Ralph Fiennes), kes hakkab avama rottide elimineerimise telgitaguseid. Jutustajarolli suust suhu põrgatamine jätkub ka siin ning ühel hetkel saavutab isegi rott kõnevõime, kandes jutujärge edasi, käed taskus. Filmi lõppu jääb Andersoni senise filmikarjääri arvatavasti kõige hirmutavam stseen, mis võiks pärineda ka mõnest halloween’i-kuusse sobivast vampiirifilmist.
„Mürk“ räägib voodis lamavast Harry Pope’ist (Benedict Cumberbatch), kes avastab oma kõhu pealt magava mürgise ussi. Talle tõttavad appi sõber Timber Woods (Dev Patel) ja dr Ganderbai (Ben Kingsley), kes katsuvad aeganõudva protsessi abil ussi eemaldada. Cumberbatchi piinatud, väheste grimassidega nägu ning tegelaste sosinal peetud vestlused muudavad lühifilmi omaette psühholoogiliseks trilleriks, kus pinge kuni lõpuminutiteni üha kasvab.
Andersoni viimastes filmides on silma jäänud autorsuse ja jutustaja temaatika. Näiteks jõuab „Asteroid City“4 tegevus vaatajani paralleelselt nii näitekirjaniku pilgu läbi kui ka samanimelises linnakeses tegutsevate kodanike tegevuse kaudu. Ka neljas lühifilmis on rõhk metanarratiividel, lugu hüppab tihtipeale ühe jutustaja juurest teiseni. Loovestjaks on valitud ka Ralph Fiennese mängitud vanameister Dahl ise. Üldse tundub nende nelja filmi puhul tegu olevat siira armastuskirjaga, austusavaldusega kirjanikele ja jutuvestjatele, eriti hinnatud Briti lastekirjanikule Dahlile. Erinevatest lugudest küpseb kokku üks korralik Wes-universum, mis vaataja endasse haarab. Filmide jutustajad esitavad stsenaariumi sõna-sõnalt otse vaatajale, justkui uudisteankrud. Neljandat seina ei lõhuta, seda pole võttepaika ehitatudki. Tekib intiimne visuaal-audioraamatu tunne, justkui lamaksid Limpa-mustrilise teki all ja ema või isa loeks taas õhtust unejuttu.
Kinokülastajad ja filmikriitikud on Andersoni filmide puhul rääkinud režissööri isikupärasest stiilist küllastumisest. Pastelsetes toonides ja sümmeetriliste kaadritega kujutatud mittetoimivad perekonnamudelid on justkui sisse kantud toasussid: mugavad, meeldivad ja tuttavad, kuid kulunud. Ka äsja valminud lühifilminelik sobib mitmete omaduste poolest eelmiste linateoste kaaluklassi: stseenid on detailirohked, värvipalett sügisene ja tegelased liiguvad ekraanil telepoisilikult, joonlauaga mõõdetud radu pidi.
Neis teostes on siiski ka uusi elemente. Anderson on oma tavalise 35 mm filmilindi vahetanud 16 mm vastu. Võrreldes varasemate filmidega on seekordsete teoste meeleolu mitu grammi tumedamaks keeratud. Magusate sügisvärvide ja esteetiliste kaadrite vahele mahub üksjagu tõsist, nii seda, kuidas olla inimene, kui ka võimu, vägivalla, õigluse ja rassi teemasid. Kriitiliselt võib välja tuua, et ükski valitud lühilugudest Bechdeli testi ei läbiks: tegevus on väga meestekeskne ja ühtegi naistegelast silma ei jää.
Kokkuvõttes võib öelda, et ratast leiutama Anderson oma lühifilmidega hakanud pole. Mitmed andersonlikud elemendid on filmides siiski äratuntavad ning Tiktokis levinud Wes Andersoni trend näib selle valguses igati õigustatud. Need neli uut filmi on ikkagi kui sõõm värsket õhku. Lühiformaat on andnud Andersonile vabaduse katsetada eksperimentaalsemate struktuuridega, mängida tegelaste koreograafia ja lavaehitusega ning viia maksimumini autori ja jutustaja mitmetasandilise esitluse, hoides muud looelemendid kohati üllatavalt minimalistlikuna. Kindla käekirjaga režissööre tumeda pilvena saatev pastišši oht jääb siinkohal vähemalt minu arvates alla sadamata. Tuleb vaid loota, et Anderson jätkab oma romanssi Dahli loominguga või armub peagi mõnda uude autorisse, et sääraseid magusaid lühiformaate oleks ka tulevikus vaatamiseks võtta.
1 „Fantastic Mr. Fox“, Wes Anderson, 2009.
2 Roald Dahl, The Wonderful Story of Henry Sugar and Six More, Jonathan Cape, 1977.
3 Roald Dahl, Someone Like You. Alfred A. Knopf, 1959.
Ilmakära taustal, läheneva talvepimeduse eel valgub „Kõhklev päike“ üminana naha vahele ja soojendab seestpoolt inimlikkuse haprakoelist mõõdet. See ümin saab alguse Iisraeli nüüdisaegse luuletaja, tõlkija, terapeudi ja visuaalkunstniku Gili Haimovichi (sünd 1974) heebrea- ja ingliskeelsest luulest, mille on eesti keelde vahendanud ja kogumikuks koondanud Mathura (Margus Lattik), kelle luulet on ka Haimovich heebrea keelde tõlkinud (valikkogu „Ve-hakáv hoféh le-tsél“ ehk „Ja joonest korraga saab vari“ ilmus 2018. aastal).
Ma ei tea, kas luule on tõlgitav või tõlkimatu, ma ei tea, mil määral on mu ees olevad sõnad Mathura ja mil määral Gili Haimovichi omad või kas need üldse on kellegi omad, ent ma tunnen, kuidas see ümin minus vastu kajab. Ja see ehk ongi luule. Millegi vastu- ja kaasakõlamine – esmalt luuletajas ja siis lugejas. Nagu on öelnud Jaan Kaplinski: „Kui luule ei tule tuulest, siis meist endist igatahes ka mitte. [—] Luule lähtub siis kogemusest, suhtest meie ja keskkonna vahel, kus uus pärineb keskkonnast, mitte meist endast.“1 Kaplinski rõhutab, et luule taga seisab argikogemusest erinev kogemus, mille „lähtekoht ei ole luules ega luuletajas, vaid väljaspool, tõeluses“2. See on kogemus, mida saab edasi anda vaid luulekeeles, mis „suudab mahutada rohkem uusi kogemusi, ulatudes nendest, tõeluskogemustest argikeelde“3. Luule eesmärk pole tema sõnul mitte tõeluse matkimine, vaid tõelusega värskendava kokkupuute saavutamine ja selle kogemuse vahendamine: looja on „avatud inimene, kes võtab keskkonnast midagi, mis on seal sügav või sõlmselt oluline. Looja on filter, mille kaudu teisteni jõuab selitatud tõelus“4.
Justkui midagi sellesarnast tajudes kirjutab Mathura „Kõhkleva päikese“ saatesõnas: „Haimovichi luuletused ei otsi ei rõõmu ega õnne .., vaid lihtsalt eluliste kogemuste ja tundmuste tunnistamist ja omaksvõttu.“5 Siinkohal on paslik märkida, et just Gili Haimovich on Kaplinski selitatud tõelust tõlkijana heebrea keelde vahendanud: luulevalimik „Avák u-tseva’ím“ ehk „Tolm ja värvid“ anti Iisraelis välja 2022. aastal.
„Kõhkleva päikese“ teeb eriliseks tõik, et siin saavad kokku kolm keelt – heebrea, inglise ja eesti –, kolm kohta – inimene, Eesti ja Iisrael – ning kaks tõelustaju – luuletaja ja tõlkija oma. Ja ometi ei teki sellest kõigest tiheliolemist, vaid siin on ruumi. Ruumi tõeluse selitamise ja sõnastamise vahel, ruumi sõnade vahel, ruumi, kus ringi liikuda. See haakub hästi Haimovichi enda öelduga: „Kui jätame teatud impulsi või kogemuse ning oma reaktsiooni vahele natukenegi ruumi, siis on suurem šanss, et meie reaktsioon saab anda kaalutletuma tagajärje, ilmutada enamat kui muidu.“6 Näib, et sama toimib ka tõlkimise puhul: tõlgegi jätab ruumi tõlke ja tõlgitava vahele, vahendab vahendatud kogemust ja ehk jõuab sellele ringiga lähemalegi. Katkend luuletusest „Lehestik“ (lk 32):
Tahtsin kirjutada, kasutades sõna „lehestik“, ent vajasin paremat keelt kui mu enese oma – sellist keelt, kus sõna oleks võinud lauses hingata, lihtsalt ja ilustamata. Vahest eesti keelt, kus armastada võib ka vaikides ning vihata ja kurvastada lubatakse ühteaegu.
Gili Haimovich ja Mathura 20. jaanuaril Eesti Kirjandusmuuseumis Jaan Kaplinski päeval „Kaplinski tõlkes ja kirjades“.
„Kõhkleva päikese“ ruumid on omavahel osavasti ühendatud, need võimendavad üksteist ja muganduvad targasti komponeeritud kõlaruumiks. Haimovichi tajutud Eesti moodustab justkui kogumiku keskme, mida raamistab autori päritoluga seotud tajumaastik: ühelt poolt väga isiklik ja ihuline, teiselt poolt aastatuhandete taha ulatuv, aga suuresti olevikuline ja märkamist täis.
Haimovich on Jaan Kaplinski luules leiduvate maastike kohta öelnud, et need erinevad vägagi tema kodukoha maastikust, kuid „võin sealt ometi välja lugeda palju erinevaid peegeldusi. See luule on nagu armastus, mille üks jõude on niisamuti peegeldada sulle sind ennast, aga viisil, mida ise ei oleks osanud aimata“7. Sama kehtib ka tema enda luule kohta. Pehme valgus langeb karedale pinnale – litšide krobedale koorele, elutoa diivani karedale kangale, kortsudele seljal ja tühjadele rindadele, soolatule merele, pehkinud puutüvele, betoonil roomavatele juurtele – ja peegeldub sealt lugeja siseruumi, kus see võib vanale uut valgust heita. Kui kodune ja teistsugune paistab Haimovichi kogetud Eesti, mille valged ööd on kui odrakarva juuksed või hele kaamelikarv, mida mõlemat paitab tuule nähtamatu käsi (vt luuletus „Valged ööd“, lk 28). Kui kodune ja teistsugune paistab Haimovichi kogetud Iisrael, kus „juured sillutavad rada ilmutuse juurde“ ja „lapsed ronivad üles võhumõõkade mäkke, ja jooksevad sealt alla varjendisse tagasi“. Kes kordki on näinud päikesest üle valatud Jeruusalemma kive ja Eestimaa pimeduseta öid, see tajub ka laugude tagant nende valguste samasust ja otsatut vahet.
Need tajumaastikud seob kokku keha, millest saab Haimovichi luules samuti justkui ruum. Võib-olla just see ruum, kust luule saab alguse?
Katkend luuletusest „Kägardatud leht“ (lk 9):
Su keha ei saa oma lugu ära peita. [—] Sest kui tühi saab üks kägardatud leht
siis õigupoolest olla? Su keha ei saa oma lugu ära peita. Seda kätkedagi ainult endasse.
Haimovichi luulereale „me elame tühjal lehel“ (lk 14) kajab vastu Jaan Kaplinski mõte: „Oleme iseend kirjutavad teosed. Autograafid. Põhiline elu konstrueerimises on unustamine. Unustus on must tahvel, millele end kirjutame. Unustus tõmbab piiri meie eluloo ja tõeluse vahele. Jääb ainult see, mida on võimalik tõlkida sõnadeks“8.
„Kõhklevasse päikesesse“ kätketud tõlgitud sõnad tõdevad kõhklematult (lk 63):
Läbi üksluise korduse, läbi niiskete tänavate kõrvetava igavuse kannan sind kui üminat.
Kaugused ja ihu, üks kiht teise peal – nii palju on lõimitud neisse kingitustesse, aga kõik on kokku soojus.
Kas teisele saab pakkudagi muud kui tähelepanu?
Niisama söakalt kui värske rohelus puuladvus ma armastan / kirjutan. See on minu vastuhakk.
1 Jaan Kaplinski, Mis on luule. Rmt: Jaan Kaplinski, Kõik on ime. Ilmamaa, 2004, lk 315. Essee on kirjutatud 1975. aastal.
On aeg hakata valmistuma 2023. aasta Tartu kunsti aastanäituseks! Tänavuse näituse kujundaja on Evelin Zolotko ja seekord on aastanäitusel kolm kategooriat: sinine, punane, roheline ning esitatud teoste põhjal moodustuvad sinine, punane ja roheline saal. Oodatud on teosed, mis värvi poolest sobituvad ühte kategooriasse. Vastava värvi kogus teosel / teoses võiks olla enamuses. Äärmisel juhul võib mustvalgel teosel olla detail kas punane, sinine või roheline.
Üks autor võib esitada kuni kaks teost. Piirangud formaadile puuduvad, eelistatud on käesoleva aasta teosed. Lisaks saab tänavune Vabbe preemia laureaat kujunduses eraldi esile tõstetud.
Teoste informatsiooni ja pildifailid saab esitada Tartu Kunstimaja kodulehel oleval vormil:
Teosed (ca 50-70) valib välja žürii, kuhu kuuluvad Evelin Urm, Maiken Austin ja kujundaja Evelin Zolotko.
NB! Juhul kui Teie teos ei osutu valituks, siis see pole hinnang kunstniku teosele ega isikule. Žürii ja kujundaja lähtuvad näituse üldmuljest ja kooskõlast.
Nagu eelmistel aastatel, saab ka seekord soovi korral panna oma näitusel olevad teosed müüki NOBA kunstikeskkonda. Selleks tuleb teoste lisamisel märkida ära ka nende müügiks soovitav lõplik hind. Arvestada tuleb sellega, et juhul kui teos müüakse NOBA kaudu saavad nemad sellest hinnast 20% komisjonitasu. Hinnad kuvatakse ka näitusesaalis ning otsemüügi korral komisjonitasu ei arvestata. Näiteks: kui teose müügihind on 1000 eurot, siis näitusesaalist müügi korral saab kunstnik kätte 1000 eurot, NOBA kaudu toimunud müügi korral 800 eurot. Teosed jäävad ka peale näituse lõppu NOBA keskkonda müüki, soovi korral saab teose müügist eemaldada lihtsasti, kirjutades soovist info@noba.ac.
Registreerumine Tartu kunsti aastanäitusele 2023 lõppeb 12. novembri südaööl!
Esiküljel helilooja Alisson Kruusmaa, kelle uudisteose „Nii tema päike loojus sinusse“ esiettekanne kõlas kontserdil „Raschèr ja rahvusmeeskoor“.
AURORA RUUS : Helimaastikke mööda läbi aja ja ruumi Kontsert „Raschèr ja rahvusmeeskoor“ 18. X Vanemuise kontserdimajas.
1969. aastal asutatud ning saksofonide kroonimata kuningaks tituleeritud saksofonikvarteti Raschèr üks olulisi eesmärke on tiivustada heliloojaid kirjutama uut muusikat saksofonikvartetile. Sellele tõesti meisterlike interpreetide koosseisule on pühendatud üle 300 teose, millele lisandus nüüd ka eesti helilooja Alisson Kruusmaa uudisteos. Eesti Rahvusmeeskooriga antud kontsertide algimpulss oli aga tegelikult Raschèri soov esitada taas Bernd Franke meeskoorile ja saksofonikvartetile kirjutatud teost „Luther-Quiz“ ehk „Viktoriin teemal Luther“, mis kõlas esimest korda 2017. aastal.
TARMO SOOMERE: Meri ja rahu Meri ja rahu on mõlemad oma olemuselt liikumine, mitte seisund. Need on teekond või seiklus, aga mitte vaikne sadam või pelgupaik, veel vähem tasakaaluseisund või mugavustsoon.
1.
Meri ja rahu kokku panduna on olemuselt oksüümoron. Nii eesti kui ka soome keeles. See on kõnekujund, mis ühendab vastandlikke mõisteid. Näiteks: helisev vaikus, silmad pärani kinni või kole ilus. Eesti keeles isegi rohkem. Sest rahu on ka kivine merepõhja kõrgendik ehk kari.
Mere ja rahu sidumine, arvestades rahu paljusid tähendusi, on sellegipoolest inspireeriv ja pakub hulga tähendusi ja mõtteainet.
ALARI PURJU: Naised tööturul. Uued selgitused ajaloo ja tänapäeva kohta Paindlikud tööturumeetmed kahtlemata soodustavad lastega naiste osalemist tööturul, kuid lahendus on pigem perekonna tööjaotuses ja kättesaadavamates sotsiaalteenustes.
Rootsi keskpanga Nobeli mälestusauhinna majandusteaduse alal pälvis 2023. aastal Ameerika Ühendriikide Harvardi ülikooli majandusprofessor Claudia Goldin, kelle tööd käsitlevad naiste edasijõudmist tööturul. Tema puhul on esile toodud tänapäeva tööturu uuringute põhiliselt ökonomeetrilise empiirilise analüüsi ja majandusajaloolaste lugudel põhineva lähenemise ühendamist. Goldini töid on avaldatud nii majandusajaloo kui ka majandusteooria ajakirjades. Auhinnasaaja olulisust näitab see, et ta sai auhinna ainuisikuliselt. Elinor Ostromi ja Esther Deflou järel on Claudia Goldin kolmas majandusteaduse Nobeli mälestusauhinna saanud naine.
Sõnadega rühmamine Lauri Laanisto, tekstidest endale sobiliku elupaiga otsija
Kunagi ühe filoloogist sõbraga loodusteadusliku terminoloogia üle arutledes jõudsime lihtsa lahenduseni, kuidas õige hõlpsasti teadusterminoloogilisest registrist poeetilisse registrisse hüpata. Registrid on väga olulised – nende ootamatu vahetamine on üks nutikamaid viise, kuidas lugeja tekstidesse haarata. Sedasama sõpra tsiteerides: „On tore, kui akadeemilist teksti vürtsitab hästivalitud labasus või vastupidi, kui keset tarbeteksti leidub napakas arhaism. See pakub esteetilist naudingut ja koondab mõtteid. Ka parimad naljad sünnivad enamasti registrivahetustest.“
MARGUS LATTIK. Sada aastat hiljem: India õpetlase vabadussõnum läänes Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest.
Kuuleme päevast päeva, kuidas maailm seisab silmitsi ohtrate, eriti keerukate probleemidega. On ilmne, et maailma vorm ongi pidevas muutumises ning sellega on vaja kohaneda, viimastel aastakümnetel üha rohkem. Olen ise selle kõige keskel leidnud end sageli mõtlemast, kas ka maailma olemus on möödunud aastate ja ajastutega põhimõtteliselt muutunud. Tihti on mul aimdus, et kõige selgemad vastused kõige tänapäevasematele probleemidele on leitavad hoopis sajandite tagant, ajaloo- ja kultuuripärandiga settinud tõdemustest, sest inimese psüühe – tema jõud, tema ambitsioonid, aga ka nõrkused – on olemuselt ikka samaks jäänud.
JAAK SIKK: Eruditsioonita ei saa rääkida tippinterpretatsioonist Kas eesmärk on kasvatada ise mõtlevaid, end ise arendavaid isiksusi, kes kujundavad oma unikaalse mängustiili ja maailmatunnetuse, või mõtleme, et õpilane peabki olema õpilaslik?
Viimasel ajal sisaldub kõrgema muusikahariduse kohta käivas diskussioonis nn intellektuaalsete omaduste arendamise, silmaringi laiendamise ning nendele oponeeriva pilliharjutamise võrdlus, isegi vastandus.
MERLE KARRO-KALBERG: 1 + 1 = 0? Tarbekunsti- ja disainimuuseumi ning arhitektuurmuuseumi üheks sihtasutuseks liitmine on asjaosalistele arusaamatu asendustegevus ja valdkondade arengupidur.
Aastal 2014 teadis äsja ametisse astunud arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari, et aasta pärast saab muuseumist sihtasutus. Toona ütles ta, et riik on muuseumi varade omanik ning sel peaks olema visioon, miks on sihtasutuse moodustamine hea ja miks seda tehakse. Ta kritiseeris plaani sõnadega: „Jutt otsustamise liikumisest erialaspetsialistide kätte sihtasutuste nõukogu koosseisude valguses ei veena.“i Riigil kui omanikul toona lõpuks head visiooni, kes selle sihtasutuse moodustama peab, ei olnudki ja sihtasutus jäi tegemata.
Nüüd, ligi kümme aastat hiljem on kultuuriministeerium siiski otsustanud asja lõpule viia. Olukorrast poleks mõtet siinkohal rääkidagi, kui riigil poleks plaani liita muuseumivaldkonna reformimiseks kaks eriilmelist mäluastutust – Eesti tarbekunsti ja disainimuuseum (ETDM) ning Eesti arhitektuurimuuseum (EAM).
Uutmoodi traumasari. Tristan Priimägi vestles Miikko Oikkoneniga
Eesti kõigi aegade kalleim telesari „Estonia“on lõpuks jõudnud vaatajani ning esmased reaktsioonid on olnud head. Alates oktoobri keskpaigast lisandub iga nädal Inspira telekanalisse uus osa sellest kaheksaosalisest ajaloolisest telesarjast, kus püütakse näidata toonaseid sündmusi üksiku inimese kaudu, neutraalselt, otsest põhjust otsimata.
Sarja loominguline juht ehk showrunner on soomlane Miikko Oikkonen, kes oli nõus rääkima oma „Estoniaga“ seotud mõtetest.
Fotograafia võlu on tema viirastuslikkuses, võimaluses ausate silmadega tõde väänata. Tiit Maran vestles Peeter Lauritsaga
Tänavuse Balti Assamblee auhinna kunstide kategoorias sai silmapaistva ja mitmekülgse kunstnikutöö ning projekti „Biotoopia“ eest Eesti kunstnik Peeter Laurits. „Biotoopia“ on Lauritsa 2021. aastal asutatud konverentsi- ja kunstiürituste sari, mille eesmärk on luua sümbiootilisi kontakte teadlaste ja kunstnike vahel. Värske laureaadiga vestles kunstist, elust ja ökoloogiast Tiit Maran.
ANDRI KSENOFONTOV: Laste loomingu majaks sündinud Kullo Lastegalerii on koht, kus käivad need, kellele miinimumist ei piisa, kellel on vajadus loomingulise lisaväljundi järele.
Legend räägib, et pärast esimesi Tallinna vanalinnapäevi 1982. aastal seadnud üks seltskond sammud Raekoja platsilt kodu poole ning põiganud läbi keskaegsest elumajast Kuninga tänav 6, mida poola restauraatorid parasjagu korda tegid. Hilisemate kommunaalkorterite vaheseinte alt tuli välja algupärane ehe ilu. „See oleks suurepärane maja lastele loominguks,“ leidis seltskond – ja nii sai Laste Loomingu Maja, praegune Kullo Lastegalerii. Sellesse seltskonda olevat kuulunud Märt Bormeister, Toomas Lepiksaar ja Aino Johanson tütre Annega.
Kristjan Raua nimelise preemia laureaadid
Igor Kotjuhi kõne Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia pälvimise puhul
Ponkala auhind
MARGUS OTT: Argidialektika XXI. Plaan
Teen plaane tulevikuks. Mõned olulised asjad saavad siis olema teistmoodi. Sel teisel ajal on asjad enamasti paremini. Mõnikord, nt ettenähtava kuluga haiguse puhul, võivad asjad üldiselt olla ka minu jaoks halvemini, aga planeerides saan ma ikkagi sättida neid võimalikult paremini. Minu kujutluses on teine aeg, maailm mingil järgmisel ajamomendil.
Arvustamisel
Hasso Krulli „Sulalumi“
Gili Haimovichi „Kõhklev päike“
näitus „Arhitekt Must 1.10. Esimesed kümme“
Donaueschingeni muusikapäevad
Viljandi kitarrifestival
heliüleste tasandite muusikafestival „Üle heli“
näitus „Kosmosekunst 2023 Tallinnas“
Von Krahli teatri „Giselle“
Giacomo Veronesi „PiiriEUfooria“
Kadri Noormetsa „Kutse vaibale“
mängufilm „Lillekuu tapjad“
Wes Andersoni lühifilmid
Esiküljel helilooja Alisson Kruusmaa, kelle uudisteose „Nii tema päike loojus sinusse“ esiettekanne kõlas kontserdil „Raschèr ja rahvusmeeskoor“. Foto Piia Ruber
Hõimurahvaste rahvusteaduste auhinna pälvisid Eva Toulouze ja Nikolai Anisimov
Eva Touluze ja Nikolai Anisimov
2023. aasta hõimurahvaste rahvusteaduste auhinna pälvisid Eva Toulouze ja Nikolai Anisimov 21. sajandi udmurdi kultuuri uurimise eest
Haridus- ja Teadusministeeriumi hõimurahvaste programm annab alates 2012. aastast välja hõimurahvaste rahvusteaduste auhinda, et tunnustada Uurali omariikluseta põlisrahvaste teadustöid.
Käesoleval aastal tunnustati auhinnaga Eva Toulouze’i ja Nikolai Anisimovi kaksikteose „Современная удмуртская культура I, II“ („Nüüdisaegne udmurdi kultuur I, II“, 2020-21) koostamise ja toimetamise eest.Auhinna ekspertkomisjon tõi esile, et tegemist on uudse kogumikuga, sest tavapärase pigem minevikule keskendunud lähenemisviisi asemel, tähistab tänapäeva udmurdi kultuurile keskendunud uurimus paradigmaatilist nihet soome-ugri kultuurivälja kaardistamisel. Kogumik on valminud koostöös udmurdi uurijatega ning vaatleb 21. sajandi udmurdi kultuuri erinevaid tahke: sotsiaalsete protsesside kulgemist ja poliitilisi olusid, keele, kirjanduse, etnomusikoloogia, rahvausundi jpm aspekte. „Mõned meie udmurdi kolleegid vajasid isegi selgitusi, mida me kaasaegse udmurdi kultuuri all täpsemalt silmas peame,“ räägib kogumiku üks autoritest Nikolai Anisimov.
Eesti Kirjandusmuuseumis teadurina töötava Anisimovi sõnul sai kogumiku idee alguse nii isiklikust seosest kui ka inspireerivatest kolleegidest: „Olen udmurt ja näen, kuidas udmurdi kultuur tänapäeval muutub ja areneb, ning see mõjutab ka mind. Minu eesti kolleegid tegelevad kaasaegsete ja edumeelsete kultuuriuuringutega ning on kiiresti reageerinud erinevatele sündmustele ja nähtustele, mis toimuvad siin ja praegu. See on aidanud suunata ka minu tähelepanu sellele, et kuigi rahvakultuuri minevikku uurimine on oluline, siis tuleb silmas pidada ka tänapäeva kiiresti muutuvat tegelikkust.“
Eva Toulouze ja Nikolai Anisimov on tihedat koostööd teinud alates 2016. aastast ja neid iseloomustatakse kui kirglikke kultuuri-uurijaid. „Olen Evale väga tänulik tema pideva valmisoleku eest alati aidata, areneda ja paremaks saada. Tema eriline armastus ja tähelepanu udmurdi rahva vastu on hindamatu, kuna see avab täiesti uusi tahke udmurdi kultuuris ning tema uuringud on andnud olulise panuse nii udmurdi kui ka laiemalt soome-ugri rahvaste rikkaliku kultuuripärandi uurimisse. Eva on truu sõber ja tark kolleeg,“ kirjeldab Anisimov oma koostööd Toulouze’iga. Järgmisena on neil plaanis anda välja Kama-taguste udmurtide religiooni ja kultuuri käsitlev uurimus.
Laureaadid tänavad etnograaf Elena Popovat, kes aitas kogumikku toimetada, kõiki artiklite autoreid, Eesti Kirjandusmuuseumi, eriti Mare Kõivat tema toetuse eest, ja Tallinna Ülikooli kirjastust, kes raamatu kirjastas.
Eva Toulouze ja Nikolai Anisimov
Eva Toulouze on etnoloogia teadur Tartu Ülikoolis ja soome-ugri uuringute professor Ida Keelte ja Kultuuride Instituudis (INALCO) Pariisis. Nikolai Anisimov on udmurdi folklorist ja rahvakultuuri uurija ning töötab alates 2017. aastast Eesti Kirjandusmuuseumis. Anisimovi on hõimurahvaste programmi rahvusteaduste preemiaga tunnustatud ka 2019. aastal monograafia «Диалог миров» в матрице коммуникативного поведения удмуртов»/ „Maailmadevaheline dialoog udmurtide kommunikatiivse käitumise maatritsis“ (Tartu 2017) eest.
Hõimurahvaste rahvusteaduste auhinda antakse välja alates 2012. aastast. Auhinnale saab nomineerida monograafia, kogumiku või koguteosena ilmunud töid, mille ilmumisaeg jääb viimase nelja aasta sisse. Laureaadid valib ekspertidest koosnev hindamiskomisjon ning kinnitab hõimurahvaste programmi juhtkomisjon. Auhinna suurus on 1250 eurot.
Konkursi teises, hõimurahvaste teadusauhinna kategoorias, millega tunnustatakse Uurali keeltes avaldatud teadustöid, seekord auhinda välja ei antud.
