privaatsus

Ega ma enda pärast. Et riigi sünnipäeva puhul on põhiseadus tavalisest sagedamini kõnemeeste huulil, siis oletasin, et hetkelisest patriotismipuhangust tabatuna võib nii mõnigi kuulaja märksõnale reageerida ja poodi põhiseadust nõutama minna. Ja narr oleks, kui inimene nii tähtsas asjas oma riigis pettuma peaks, hoopis parem aga, kui temast baastekstiga lähisuhtesse astunult hoopis püsipatrioot saanud.

Muidugi on põhiseadus kogu aeg saadaval ja mitte ainult raamatupoodides. Ikka globaalses võrgus, kus mujal. Eriti hästi leiavad selle sealt üles Google ja Yahoo, esimene aga pakub leide loogilisemas järjekorras kui teine. Kõige loogilisemad kohad on loomulikult avaliku võimu keskne infovärav www.riik.ee ja seejärel www.riigiteataja.ee. Kui aga inimene mõtleb, et on ilma otsingumootori abitagi tark küll, siis peab ta mõlemal leheküljel põhiseaduseni jõudmiseks veel mitu liigutust tegema, sest avaküljelt see vastu ei vaata. Ses mõttes on parim hoopis presidendi koduleht, kus põhiseadus avalehel oma koha on leidnud. Riik.ee leheküljel peab teadma, et põhiseadus asub kataloogis “Eesti Vabariik” ja sealgi alles pärapidajana. Enne tuleb mööda rullida üldinfost, kaardist, sümbolitest ja hümnist (küllap peagi astub põhiseadusest ettepoole ka rahvuskala).

Kõik see väike tähenärimine on võetud ette selleks, et väita: kodaniku teed põhiseaduseni on võimalik praegusest palju lühemaks teha. Eesti põhiseadusel ei ole veel üleilmses infovõrgus oma püsivat kodu, ta on siin ja seal üürnikuna rippumas, kuid see olukord ei ole kooskõlas teksti väärtusega. Ja kui nüüd arvata, et sellest väga harva ja väga vähe muudetavast tekstist ei saa huvitavat ja elusat lehekülge kokku, siis see on ekslik. Põhiseaduse taga on kasvav kohtulahendite hulk, samuti, nagu eespool viidatud, väga mahukas kommentaaride kogu. Ja neist on (oleks) väga palju kasu põhiseaduse teksti mõistmisel. Kahetsusväärselt on riigi parimate juristide kirjutatud põhiseaduse kommentaaride tarvitamise ette seatud küllalt kopsakas rahaline barjäär, mis annab laiskadele või leigemalt isamaalistele inimestele ettekäände teadmatuses elamist jätkata.

Samalaadne lugu oli ju alles hiljuti, aastal 1999, sinimustvalge lipuga. Toonasele üldlevinud kurtmisele, et lipupäevadel sinimustvalge heiskamine on võimatu, kuna lipp on “nii kallis”, reageeris Mart Laar pakkumisega, et kes suudab ise lipumasti püstitada, sellele kingib valitsus lipu. Tegelikkuses muutus lipp küll mastivimpliks ja ilusam oligi, sest vimplit lubab seadus erinevalt lipust iga päev mastis hoida. Tänaseks pole lipuheiskamine ega lipu hind enam päevakorraline teema.

Ja miks seda va põhiseadust ning tema kommentaare siis ikkagi peaks vaja olema tunda? Eks ikka seetõttu, et seal on täpselt kirjas Eesti iseseisvuse hind. Sellest hinnast poole moodustavad põhiseaduslikud institutsioonid. Teisisõnu: võimude lahusus ja erakonnademokraatia. Teise poole hinnast võiks kirjutada kodanike (ja teiste) põhiõiguste ja vabaduste kontole. Tundub küll, et neist pooltest ühekaupa loobuda ei saa. Kas kõik või mitte midagi.

Kui see vältimatu hind oleks paremini teada, ehk oleks siis ka vähem erakondade kollektiivset ristilöömist ajakirjanduses ning inimarengu aruannetesse koondatud ühiskonnateadlaste diagnoose “valele riigile”. Põhiseadusest ja tema kommentaaridest saaks iga huviline leida vastuseid küsimusele, miks presidendid ajuti parlamendiga vaidlevad ja mõne seaduse välja kuulutamata jätavad. Saaks teada, miks on “põhiseaduse alusel” väheviljakas nõuda Narva-taguste alade Eestile kuulumist. Rida võiks pikalt jätkata.

Aga mõtlemisharjutuse korras võiks iga Eesti kodanik, kes osales 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel, püüda meenutada, mille poolt või vastu ta toona hääletas. Mis küsimus (või hoopis küsimused) hääletusele pandi ja mille üle enne seda vaieldi? Poolthääle andis toona kokku 407 867 kodanikku 446 708st hääletanust. Suurem osa neist peaks tänaseni elus ja meenutamisvõimelised olema. Ah et siiski ei meenu täpselt? Siin ongi veel üks hea põhjus kodanikule minna ja soetada endale põhiseadus –ja riigivõimule korraldada nii, et põhiseadus koos kõige juurdekuuluvaga oleks praegusest lihtsamini ja täielikumalt kättesaadav.

Võiks arvata, et integratsiooniküsimus on sellises edukas riigis nagu Eesti ammu lahendatud. Olukord on kahjuks teine: nüüd on ka lätlased meile vastavas vallas habemesse pannud ning ainukesed, kes meie olukorda kiidavad, on vastavat valdkonda kureerivad ministrid ise. Aastal 2005 Ernst ja Youngi korraldatud riikliku integratsiooniprogrammi vahehindamisel tõdeti, et integratsiooniga ollakse jännis. Viimase kaheksa aasta jooksul ei ole muulaste eesti keele oskus märgatavalt tõusnud, jätkuvalt erineb ka nende meelsus, mis põhjustatud napi keeleoskuse tõttu Eesti meediaga marginaalsetest kontaktidest. Eriti katastroofiline on olukord alamprogrammi “Haridus” puhul, kus mõlemad 2000. aastal fikseeritud põhieesmärgid on jäänud täitmata. Kuigi piiranguks on osaliselt olnud poliitilise tahte nõrkus mõningatel perioodidel, torkavad silma tegevuse napp kvaliteet ning juhtimise ja planeerimise tasandi puudused. Korralikult koostatud programm aastateks 2000–2007 on sisuliselt läbi kukkunud. Põõsasse lastud on ligikaudu pool miljardit, mis jääb kahju poolest suhkrutrahvi ja viljasalve juhtumi vahele.

Olukord ei ole tekkinud üleöö: juba aastal 2002 Eesti keelenõukogu kohtumisel tolleaegse peaministri Siim Kallasega tõdeti kehvakest keelejuhtimise taset ja leiti, et valitsuses oleks tarvis asjatundjat, kes takistaks varakult mõttetute ja kulukate keeleprojektide elluviimist. Peaminister nohises küll nõusolevalt, mingit muudatust aga ei tulnud.

Mis siis lahti? Valusaimaks probleemiks on integratsiooni juhtimistasandi ebapädevus. Selleks on meil rahvastikuminister, tema büroo ning projekte kureeriva institutsioonina Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus. MEISi suutlikkus tagada projektide ühiskonna vajadustele vastavus on olnud peaaegu olematu, põhjuseks tagasihoidlik oskusteave ning suutmatus integratsiooni vallas toimuvaid muutusi juhtida, kontrollida ja ette näha. Saamatus sai alguse MEISi enda põhikirjast, mis on vildak ja integratsiooni juhtimiseks ebapiisav. Näiteks eesmärkides on keelt mainitud vaid ühel korral: kui tegemist on ainult keeleõppega, sellega tegeldakse grupiti ja sellega on seotud probleemid.

MEISi nõukogu koosneb peaasjalikult poliitikutest, keda sisuline asi ei huvita ning kes dokumentidest niikuinii aru ei saa. Nõukogu esimeheks on põhikirjaliselt rahvastikuminister, kelleks oli 2002.-2003. aastal Efendijev, kelle puhul uuris välisministeerium avalikult, kas ta teab, millise riigi huvisid ta esindama peab. Tema ülesandeks ei olnudki ilmselt integratsioonitöö, vaid lähenevatel valimistel vene elanikkonna häälte püüdmine. Muide, tema nõunik on nüüdseks teinud kena karjääri, töötades praegu Tallinna abilinnapeana jäätmete ja kanalisatsiooni alal.

Kuna vastava valdkonna puhul on tegemist vägagi pikaajaliste protsessidega, võidi endale lubada juhuslike teadmistega sõprade töölepalkamist, sest ühiskonna keelekasutuses saavad tehtud lollused nähtavaks siis, kui ollakse ordenite ja kiidusõnadega juba pensionile saadetud. Näiteks juhtis sihtasutust pikalt sotsialismi poliitökonoomia spetsialist, kes keeleküsimuste kohta tunnistas ise, et ei tea valdkonnast halligi. Pärast äärmiselt kriitilist raportit aastal 2005 tabas teda fataalne südame­rike.

Pärast lausa Eesti-vastast Efendijevit tuli ametisse Paul-Eerik Rummo, kelle vaated on kindlasti eestimeelsed, kuid haldussuutlikkus nullilähedane. Rahvastikuministrina tööle asunud, tuli tal endal nõunike aparaat moodustada ning selle tööd juhtima hakata, kuid töö asendati propagandaga. Niimoodi võib edukalt rahvast petta, kuid integratsioonile see meid lähemale ei vii. Näiteks ajas rahvastikuminister aasta lõpu pressikonverentsil asendusjuttu integratsiooni suurtest edusammudest ning vaikis maha kujunenud katastroofilise olukorra. Selline luuletamine ei ole riigiasjus vastuvõetav. Sisuliselt tegelebki rahvastikuminister asendustegevusega, milleks on emapalk ja muu sellesarnane, mis sobiks ühe sotsiaalministeeriumi tubli nooremametniku tööks. Selle jaoks omaette ministrit pidada ei ole vähimatki mõtet, pealegi on meil juba kaks sotsiaalministrit.

Rummo büroo on välja käinud ka tulevikuplaani: loomisel on uus integratsiooniprogramm aastateks 2008–2013. See aga tekitab asjatundjates õõva: kui eelmine programm oli kavandatud korralikult, metsa aga kiskus selle juhtimine ja projektide täitmine, siis praegune hiilgab lollustega juba kavandamisastmes. Poliitika, kus üritatakse kiirelt üht läbikukkunud programmi asendada teise samalõhnalisega, ei tohiks olla lubatav.

Kuidas edasi? Kõigepealt on vaja ekspertidelt tellida eelmise programmi üksikasjalik evalvatsioon ning alles nende tulemuste alusel hakata välja töötama uut programmi. Ümber tuleb korraldada kogu integratsiooni sihtasutuse töö, tõstes selle pädevust. Poliitikutest koosnev sihtasutuse nõukogu tuleks aga lahti lasta päevapealt, sest usaldus, et nad tõesti suudavad kontrollida maksumaksja rahaga ümberkäimist, on osutunud alusetuks.

Valimiste järel on oodata ka uut ministrit. Erakonnad on juba välja pakkunud nende arust sobivaid uusi ministrikandidaate, kes tekitavad aga asjatundjates oma pädevuse poolest nõutust. Lahenduseks pakun tulevastele rahvastikuministriks pürgijatele võimalust Tallinna ülikoolis oma tulevase tööpõllu  teadmisi tasuta kaardistada. Ehk tuleb nii vähem ette enda üle- ja ees ootava töö alahindamist.

Isikunäituse Kumu kunstimuuseumi suures saalis saab parimalgi juhul üks eesti kunstnik aastas. Jaan Toomik, “rahvusvaheliselt tuntuim ja samas kindlasti ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kaasaegne kunstnik Eestis” (kuraator Hanno Soans), tegi 7. märtsil Eesti kunstnike suurte isikunäituste otsa Kumus lahti.

Eesti Kunstnike Liidul on Toomiku näituse avapäeva seisuga 911 liiget, kes on koondunud 19sse alaliitu. Kõik liikmed ei ole tegevkunstnikud ja tõenäoliselt ei unistagi isikunäitusest Kumus. Aga kui selline mõte juhtumisi liigub liikmeskonna enamuse peas, siis tuleb tunnistada, et vähestel on lootust. Kes osutub väljavalituks, kes peab tegema valiku või pingerea? Kas rahvas (sest Kumu on ju rahva pühakoda)? Või eksperdid (sest keegi teine ei ole pädev asjatundlikult otsustama)? Või on hoopis nii, nagu ajalugu tegeva Toomiku teoses “Jutlustaja San Antoniost”, “mis resoneerub hea uue ilmaga, mis ühtäkki nõuab väikeselt inimeselt ühest vastust, et kelle poolel ta siis õigupoolest seisab, keda ta hukka mõistab ja kellel ta on valmis aadrit laskma” (Soans)?

Ajaleht Postimees aga oli sootuks teisel seisukohal. Anonüümne juhtkirjanik (ohete raskuse järgi otsustades peab autor olema eestlaste eksistentsiaalse murekoorma kehastus lihas Rein Veidemann) kinnitab: “Emakeele seisund ühiskonnas on sama ebakindel ja ohustatud nagu venestamisaegadel. Uus, nii avalik kui ka majandusliku huvitatusega varjatud keelelis-kultuuriline imperialism on haaranud Eesti oma raudsesse haardesse.” Tundub, nagu oleks juhtkirjanikku enne kirjatööle asumist mitu päeva piinatud ja inglise keeles George W. Bushi ning Hollywoodi tähti ülistama sunnitud.

Kumb on mõistlikum ja kumb kasulikum seisukoht? On siis hästi või halvasti? Mõistlik on arvata, et keeleoskuse tasemel on võrdeline seos selle õppimiseks kulutatud ajaga. Kaheldamatult kulutavad eestlased just eesti keele õppimisele kõige rohkem nii ametlikku (lasteaias ja koolis) kui ka eraaega (hällist hauani). Seega on eesti keel tööriist, mille kasutamine kõigil kõige paremini välja kukub. Kuidas selles olukorras võiks toimuda ümberrahvustumine? Millise massipsühhoosi keerisesse peaks see haritud rahvas küll sattuma, et keelelises plaanis enesehävituslikult tegutsema hakata? Öeldes, et me ei suuda vabaduse tingimustes oma keele eest küllalt hoolitseda, paneb väitja tervele meie haridussüsteemile hindeks “null”. Ta väidab, et meie kool ei ole suuteline rahvuskultuuri taastootmises osalema ja et imperialistlikud tünnivitsad on eesti kooli roided puruks muljunud. Ja et meie rahvas on koolist, tuhandetest magistri- ja doktorikraadidest hoolimata rumal ja pimesi halbadele välismõjudele alluv.

Võib-olla oli see emakeelepäeva suureks riiklikuks tähtpäevaks mängimine üldse viga. See pakub formalistidele liiga hõlpsa võimaluse oma  kohustus eestlane olla ühe päevaga aastas ära õiendada. Ja teistele, suuresüdamelistele omakorda võimaluse terve aasta jooksul kogunenud negatiivsed pisiasjad summeeritud märterliku kannatuspurskena just sel päeval suust välja valada. Positiivne kaalub emakeelepäeva olemasolu õigustusena negatiivse siiski kergesti üles. On hea võimalus teenekate tunnustamiseks, kauni keele kiituseks ülistuskõnede pidamiseks, kas või vaikseks eneseanalüüsiks, mida me iga päev ei viitsi teha. Et kus, mida ja mil viisil sõnades väljendame ning kas see on õige või oleks võimalik sootuks paremini.

Majanduslikud argumendid kõnelevad samuti keele kosumise poolt. Eestis ei saa üheski muus keeles kui ainult eesti keeles igal pool ja kõiki asju ajada (selle väite peale kindlasti mõni idavirulane protesteerib). Saab ainult selgrooga inimene, orjaküüruga hing mitte. Saab eriti avaliku võimuga, aga saab ka äriasjad aetud. Olen kuulnud väiteid, et mõnes ärisektoris on ainuvõimalik suhelda vene keeles. See on jama. Teeninduses, viimasel aastal ka Tallinnas, ei saavat nad eesti keelest aru. Ka see on jama. Iseloomu peab olema seal oma lepingut või pakutavat teenust nii kaua eesti keeles nõuda, kuni partner või letitagune aru saab.

Selles vallas tundub mulle alati veider see, millise püüdlikkusega paljud meie poliitikud Eesti avaliku ringhäälingu venekeelsetele uudistesaadetele intervjuusid andes poolsugusele vene keelele üle lähevad. Justkui nad ei teaks, et toimetajad oskavad nende laused paremasse vene keelde tõlkida ja kenasti subtiitriteks seada. Justkui ei taipaks, et kui kahandavad võõrkeelt purssides oma väljendusvõimalusi ja keelelist täpsust, siis jõuab nende oluline sõnum kehvemini kohale. Tähendab, näiline vastutulek ja tolerants osutuvad nii omaenda eesmärgile vastutöötamiseks. Milleks see?

Ja siis veel see võitlus siltide ja nimedega. Ma küll ei mõista, millist ohtu võiks endast kujutada eestlaste identiteedile see, kui meie ettevõtete nimedes ja kaubamärkides võõrkeelseid sõnu kasutatakse. Eestlaste ristiusustamise käigus vahetati (arvatavasti) välja suur osa seni käibel olnud muistsetest eesnimedest ja pandi aga kristlikud asemele. Valdav osa meie pärisnimedest on tänaseni võõrpäritolu. Kas see on kuidagi kahjustanud eesti keelt või eestlust?

Aga paljud meist peaksid keelt vahetama küll. Põhjalikult. Virisemise keelelt peaks üle minema loomise ja tegutsemise keelele. Ega see üleöö sünni. Ka XIX sajandil, kui pärisorjus kaotati, sai mõnest mehest kohe vaba mees ja teine jäi kadunud orjust taga nutma ehk edasi virelema ja tal läks uute oludega kohanemiseks aastakümneid. Praegu on mõneski mõttes sama seis. XXI sajandi eestluses moodustab vaba mehe väärikus eesti keelega võrdväärse osa. Väärikas ei vaheta keelt nagu särke. Kõigile, tundub, ei ole vabaks kasvamine veel jõukohane olnud. Aga mida aasta edasi, seda vähem on viitsimist oodata ja virinat kuulata. Isegi kui see virin käib laitmatus eesti keeles.