Prima Vista

Kogu elu, eriti sellepärast, et riigi ringhäälingus on töötanud mu isa Paul Viiding. Mul on isegi tema raadiomärk alles. Suur latakas.

 

Kas temast on mingeid toredaid raadiosalvestusi ka?

Ei ole! Raadios ei ole ennesõja-aegsest ajast midagi alles. Kõik põlengud ja? Seda praktiliselt pole.

Ka mu ema töötas raadios. Ma olen siin olnud mudilasansamblis ja Ellen Liigeri näiteringis ja lapsteadustajaks aastal 1952-1953. Võib-olla hiljemgi veel. Kuuldemängudes mänginud. Ma olin huviline koolilaps, selge häälega, ja kuidagi ma siia otsapidi sattusin. Võib-olla oli esimene kuuldemäng kuidagi seotud äkki Rummode perekonnaga. Jaan Rummo oli teatavasti Eesti ajal lasteraadio ideoloog ja tegija. Paul Rummo oli pärast sõda seotud kunstide valitsusega ning arvatavasti ka raadioga. Ma mäletan, et lastena ? eelkooliealistena ? olime me Paul-Eerikuga ükskord koos mingis kuuldemängus, mille pealkiri oli vist ?Lapsed ja tuvid?. Selles oli juttu kätepesemisest. Stuudios oli päris vesi ja kauss, et solinat oleks kuulda.

Siis läksin ma ülikooli ja seal oli mul muidugi meelitusi ja ahvatlusi palju. Sanga sõnadega: oh õnnis mees, kel valmis vastus / mul aga valmis polnud see. Mille valin: kas keele, kirjanduse, ?urnalistika, rahvaluule, soome-ugri keeled. Kõik tundus huvitav, kogu see maailm, sest ma olin niisuguses vaimus kasvanud. Midagi sellist pidi see olema. Nii ma olingi alguses Ariste jünger. Aga siis see seotus raadioga ja muidugi Juhan Peegli eriline kuju, mis tõmbas mind ajakirjanduse osakonda. 1963. aasta kevadel lõpetasin ning mina ja Peeter Hein meie kursuselt tulime siia raadiosse.

Kui üks maja on olnud ühe inimese esimene ja ainuke töökoht, siis mõtle ise, mis tähtsus sel on?

 

Kas mõni saade jäi tegemata?

Jäi! Lastesaade ?Isaga veduril?. Idee oli aastast 1967. Mu vanaisa oli vedurijuht, aga ma pole temaga veduri peal olnud muidugi. Aga küll oleks tore: väike poiss, kelle isa on vedurijuht. Reporter on kaasas, intervjuu, need taustahelid ja… selline feature. Tol korral seda sõna muidugi ei tuntud. Aga see jäi tegemata ja mu sõber ja esimene õpetaja Helju Jüssi teab küll, mis tähendab, kui ma ütlen ?Isaga veduril?. See on selline sümbol teostamata jäänud asja kohta.

Mis veel? Selline saade, kus oleks tänavamuusik, keda on pikalt ja vaiksel n-ö varjatud mikrofoniga lindistatud, ja siis sealt hargneksid jutud temaga ? muusika, müümise, pilli, elu teemadel. Seda ma hakkasin isegi tegema nii aastakest kümme-viisteist tagasi. Oma Harju tänava kodus ? meil seal Kirjanike Maja ukse peal mängis üks mees klarnetit, väga ilusti mängis. Vahel panin ma maki akna peale ja proovisin, kas jääb lindile. Ükskord ma läksin ja hakkasingi taga rääkima, see oli väga huvitav: selgus, et ta oli kuskilt T?et?eenia kandist siia tulnud, aga ta mängis näiteks Valgret ka. See on pigem lugu, lihtsalt selline näide ? tekib kiusatus, et võiks mingi asja välja arendada…

Kõige suurem projekt, mida ma tahtsin teha, mis jääb igavesti tegemata, aga hea meelega kingiksin need ideed kellelegi…Selle märgusõnaks oleks ?asjad?, kuidas nad sind ründavad, ahistavad, neid on nii palju, aga samal ajal nad räägivad, kõnelevad, mäletavad. Sa ei või nendest lahkuda ega neid ära visata. See asja ja vaimsuse vahekord. Võtaks selle Georges Pereci raamatu ?Asjad: üks kuuekümnendate aastate lugu? (Loomingu Raamatukogu 1968) ? vaimustav raamat. Selles numbris on mu vend Juhan kollasega alla jooninud teatud lõigud. Ma isegi töötasin ja mõtlesin, kuidas sellest saate saaks. Sinna juurde intervjuud ja inimeste arvamised ? nende omad, kes koguvad asju, kellel on arhiivid, n-ö vaimsed asjad alles.

Kui mõni Sirbi lugeja näeb, et nendel ideedel on jumet, siis võtku kontakti, ma räägin täpsemalt, kuidas sealt toredad saated saaks.

Kuidas on aja jooksul muutunud kirjandus- ja keelesaadete tegemine. Ma saan aru, et tehniliselt muidugi palju, aga kuidas see vaimselt muutunud on? On see muutus olnud nii suur, traagiline?

See on hästi suur teema, see, mida ma ise päevad ja ööd mõtlen. Kas on aine, elu, element muutunud? Kui periood on nii pikk, siis on seal palju muutusi olnud. Esimene muutus oli arvatavasti mu esimestel tööaastatel, kus hakati vabanema sellisest koturnide otsas tähtsalt rääkimisest, raadio lihtsustus, tuli inimesele lähemale. Siis kujunes tugev traditsioon kirjandussaadete osas, just see et head ilukirjanduslikku teksti kuuleb hea näitleja esituses, seda oli siis palju, kui ma tööle tulin. Selles mõttes on traagiline küll ? kui seda sõna niiviisi rahu ajal kasutada ?, et see on tagasi tõmbunud. Aga nüüd hakkab see jälle tulema. Ma ei ütle noortele, et hihihii, olete lollid, et näe, nüüd arvate, et teie leiutasite selle, et kõik on ära tehtud. Mul on lihtsalt hea meel, et inimesed on jälle avastanud, et oi, peaks luule- ja kirjandussaateid tegema, peaks lastesaateid jälle tegema. Mu esimesed kümme tööaastat olid ikkagi lastesaadetes.

Tuleb ütelda, et mu tööaeg kirjandussaadetes langes just sellesse aega, kus oli väga suur tagasilangus, kus ring tolle õhina ümber, mille tõi 1960ndatel kirjanduse uuenemine ja sula, hakkas kokku tõmbuma. Ja kuigi mõned mu kolleegid oma mälestustes räägivad, et ei tea, et oleks olnud mingeid keelatud või musti nimekirju, ja ei mäleta, et oleks mingeid probleeme olnud, siis siin koha peal ma ütlen, tahtmata mingit halba valgust heita sellele tööle, mida tehti, mida tegid kirjandussaadete omaaegsed toimetajad, et nende töötingimused olid ikka väga rängad. Olid keelatud nimekirjad. Oli see aeg, kui öeldi: oi-oi-oi, Kaplinskit ei tohi küll praegu panna, Paul-Eerikut, ei-ei!

Samas tehti ikka palju ära. Nende toimetajate mehisus, õieti naisus, nagu näiteks Vilma Kriisalu, Merike Rõtova, Helju Jüssi ? nad ikka püüdsid ja tahtsid paremat panna. See sund ei olnud säärane, et sa mitte midagi ei saa teha. Ma võin ühe näite tuua. Kaheksakümnendate alul tahtsin ma teha luulesarja ?Luulelugu?, et hakkas nädalavahetusel hommikuti ilusat, head eesti luulet ette lugema, 3-4 luuletust. Tegime seda koos mu kadunud venna Juhan Viidinguga, mõtlesime, et millest me alustame ? no alustame Juhan Liivist. Sari sai alguse, aga esimese saate projektiga käisime me ülemuste vahet maeiteamitukorda. Niivõrd raske oli leida Juhan Liivi loomingust kolme niisugust luuletust, mis ei kõlanuks kuidagi valesti. ?Must lagi on meie toal? või ?Lillesideme võtaks? ei tulnud kõne allagi. Hinnaalandust ei saanud ju ka teha. Lõpuks jäid sinna vist ?Muusikale?, ?Vaikne talveilmake?, ?Sügisene kodu?. Liivi teravus ja ühiskondlikkus aga ei läinud mitte. Juhan Liiv, surnud klassik!

Muutusi tuli ju veel: vahepeal see luulehuvi langes, mõned inimesed olid ju võtnud luulet, kirjandust, kultuuri kui elu vormi kui võimalust elada valede maailmas, ebamugavas ühiskonnas, kus kirjandusel oli selline teraapiline tähendus. Mindi teatrisse vaatama Smuuli näidendit ?Atlandi ookean? ? seal on selline lause: ?Kaua see venelane siin tekil märatseb?? Oli selline stseen. Või uuemal ajal: ?Pilvede värvis? tõmbab Ita Ever põrandariide lahti ja see on sini-must-valgetes värvides. Selline funktsioon langes kirjandusest, kultuurist ära. Lohutuse. teraapia funktsioon. Kogu Runnel, kogu Luik ? kuidas see meid vabastas, painest päästis. Omaette lugeda ?on aastasaja lõpp/ on öö?.  Sellist mõju kirjandusel enam polnud.

 

Kas raadio osakaal ühiskonnas pole nii dramaatiliselt muutunud? Läänes lauldi juba 1980ndail, et ?video killed the radio-star? ja Queen igatseb ühes loos oma armastatud raadiot taga. Raadio oli oma positsiooni kaotanud. Praegugi on ju kuulatavamad need jaamad, kust päev otsa tuleb teatud tüüpi muusika, taustaks.

Ma ei tea, aga ma arvan, et Eesti Raadio kuulatavus ei ole väike, see, et me elame maailmas, mis pakub kogu aeg rohkem asju, valikuvõimalusi, ei tarvitse hirmutada iga üksiku õige asjaga tegeleva rüh
ma inimesi. Ükskõik, kas raadio üldiselt tõuseb või langeb, aga on palju inimesi, kes kas vanuse või mingi puude vms asjade tõttu võtaksid asju meelsasti vastu kõrvaga.

Neid kaubakeskustes mängivaid jaamu jms ei võrdleks ma üldse raadioga, need on müraallikad. Kommertsraadiod võivad olla, aga minu arvates ei pea avalik-õigusliku kanali inimesed hoolima sellest, kas mõnda muud kanalit või näiteks televisiooni jälgitakse rohkem. Meie ? praegu saan ma veel nii öelda ? peame olema selles mõttes kõige raadiom raadio, et meil oleks rahva silmis see  koht, et kui tuleb suur õnnetus, veeuputus, sõda ? annaks jumal, et ei tule! et siis keeravad nad ikka Eesti Raadio peale, et kuulda sealt, mis nüüd teha, kuhu minna. Selline usaldus peab ühe kanali vastu olema. Arvatavasti meie rahva terves mõistuses on see olemas. Midagi rahulikku, kindlamat, olgu siis ehk pisut vanamoodsamat, konservatiivsemat; nagu avalik-õiguslik jaam peabki olema.

Ja mida me siis pakume inimestele? Siin tuleb ikka mängu see ?rahvas tahab! rahvas nõuab!?. Kas ?vastu tulles töötajate soovidele?, nagu nõuka-ajal öeldi, loeme hommikul viis korda ajaleheülevaates, mis viisil just vange piinata, et saaks mitu korda detailselt kirjeldada. Või katsume luua mingi üldistavama pildi. Selle püüu kollasuse poole peaks avalik-õiguslik jaam küll maha salgama. Rahulikult mööda minema. See, kes rahvast rohkem armastab, tahab talle paremat pakkuda, katsuda harida. Mulle õpetas seda Juhan Peegel: meie ajakirjanduse traditsioon on olnud rahva ees käiv, valgustav, rahvaks tegev, hariv. Kõik Jannsenid, Hurdad, Masingud, nad õpetasid ja näitasid, kuidas oleks parem.

 

Eks tänase meedia tegijad arva ka nii…

Kui ma siin praegu räägin, siis ma saan aru ka, et ma esindan siin oma Eesti Raadiot, oma Vikerraadiot selle sees. See suur eraldamine seal sees, nagu praegu, on mulle natuke võõras. Kui ma olin nüüd nädal aega haige, kuulasin kodus kogu aeg, siis hakkas endale ka silma, et väga ilusaid asju teevad inimesed, oskavad põnevalt teha. Mina mures ei ole. Ainus mida ma tahaksin, oleks see, et nooremad keelega hoolikamalt ümber käiksid.

 

Kas see võitlus halva keelega on ennast õigustanud?

See ei ole võitlus. Ma ise ei näe seda nii, ikka harimisena, aga seda ei ole mina leiutanud. Ka lastesaadetes olid meil juba keelesaated. Karl Ader õpetas lastele, kuidas oma diktsiooni parandada; olid saated ?Kellel on rikkam sõnavara??, ?Vestlus, vaidlus, veenmine?. Kultuurisaadetel olid ju Henn Saari keeleminutid, millest on nüüdseks saanud kaks raamatut, mis kõiki neid vesteid sisaldavad. Ta oli võrratu popularisaator. Kord kuus pühapäeviti, väga menukas saade. Selle kõrvalt hakkasin ma ka tasakesi keelesaadet tegema.

Viimane kümnend on mul olnud tagasitulek emakeele, keelemaailma juurde. Ma olen õppinud ja aru saanud, et keel hõlmab kõike, et nende saadete alla mahub kõik.

Aga võitlus? Äkki on mu toon olnud hurjutav, ironiseeriv ? mõnel korral ehk küll. Murelik. Aga ma olen alati püüdnud lähtuda sellest seisukohast, et inimesed ? mõtleme, võrdleme, arutame. Ei ole nii, mina olen mingi kahel jalal käiv ÕS või politseinik. Ükski inimene ei ütle midagi valesti, kui ta oma peas teab, miks ta midagi just sel puhul ja sedaviisi ütleb. Tuleb vahet teha tasandite ja stiilide vahel. Aga avalik-õiguslik raadio peaks kandma näiteks uudistesaadetes sellist keele vormi ja kuju, nagu meie praegune keelekorraldus ette näeb, olema eeskujuks. Et meie keel oleks see kõige paremat sorti keel. Edasi tulevad juba stiilivärvingud ja omapärasus. Aga selle jõulise labasusega, mida eriti reklaamimaailm juurde toob, millega justkui ei anna võidelda, peaks küll võitlema. Peaks olema mingi piirang, nad saavad niikuinii palju raha. Võtame selle ?legendaarse kõnekaardi?. Aga mina tean, mida ?legendaarne? tähendab. Oleks see siis nii vaimukas! Et paned võõrsõna meelega valesse kohta. Aga need kullakesed on ju arvanud, et nad teevadki väga õigesti!

 

Me igatahes ei peaks raadio kirjandus- ja keelesaadete pärast muretsema? Kuigi on kuulda hääli, et need justkui kaovad. Samas toob näiteks Urmas Vadi neid juurde.

Mul oli nii soe tunne kuulda, et Külli Tüli ja Urmas Vadi koostöös hakkab nädalavahetusel eetris olema luulesaade praegu meie keskel olevate autorite tekstidega. Seda ongi vaja teha. Väga head kultuuritööd tehakse meil ajaloo alal. Kogu lugupidamise juures Vseviovi ja tema mammutsarja vastu on mul hinges küdenud küsimus: kus on Eesti saade, kus samasuguse detailirohkuse ja tihedusega päev-päevalt, aasta-aastalt edasi liigutaks, uuritaks? Piret Kriivan teeb selles mõttes väga tublit tööd. Ja loomulikult teatrisaated, mis on kaugelt rohkem kui lihtsalt teatrisaated. Ma ei ole siin selleks, et kolleegide tööd kuidagi reastada, hinnata. Ma ei ole mures, aga ma tahaksin, et see mingi mõte tiriseks kukla taga neil, kes otsustavad. Et maksku see, mis maksab, aga Eesti Raadio peab ka praegu olema elavate kirjanike ja näitlejate loomingu vahendaja salvestaja, vahendaja, säilitaja. Üks hea ilukirjanduslik tekst heas esituses suudab sageli palju rohkem kui too kurikuulus vaba vestlus, kus n-ö lobisetakse. Võiks julgelt kirjanike, filosoofide tekste, tarku mõtteid ette lugeda.

 

Lõpetuseks võiks siis öelda, et peaasi, et kapi­tali­tsensuur ei asendaks seda ideoloogilist, mis oli.

Just nimelt.

Tänan!

 

 

 

Sarnane on ka olukord Eesti-Vene suhetes. Eesti võib ükskõik mida teha või tegemata jätta, kuid mõistvat suhtumist, rääkimata tunnustavast sõnast, ametliku Moskva poolt ei tule. Olgu tegemist keeleseadusega, gümnaasiumiseadusega, kodakondsuseseadusega, mälestusmärkide kaitse seadusega, transiidiga seonduvate küsimustega, Moskva suunalt kostub ikka ainult sajatamist ja hämaraid ähvardusi. Näib, et tegemist on meie naabri “vimmaga”, mis igal võimalusel välja lahvatab. Venemaa suhtumine Eesti riigi tegemistesse ei ole esimesel pilgul ratsionaalne. Konkreetsete etteheidete taga on aga mingid sügavamad allhoovused, mida peab tasakaalukal lähenemisel vene küsimusele arvestama.

Tähtis mentaalne probleem, millele tuleb kindlasti leida kaasaegsem interpretatsioon, on nõukogude ja vene vahekord. Kuigi mõned punase minevikuga kohalikud tegelased on leidnud põhjust süüdistada tänast Eesti poliitikat russofoobias ehk haiglaslikus hirmus Venemaa ees, pole vene küsimuse avaliku tõstatamiseni veel õieti jõutudki. Meil on õnnestunud Laulvast revolutsioonist saadik elada uinutava mõttega N Liidu lagunemisest ja bolševistliku ideoloogia viskamisest ajaloo prügikasti kui Eesti kõigi hädade allika kadumisest. Probleemidena on nähtud üksnes “nõukogulikke igandeid kellegi teadvuses ja käitumises”.

Mingis mõttes vastab see tõele, kuid suures osas enam mitte. Selline ajalooline hetk, mil kõigi impeeriumisse suletud rahvaste ühine vaenlane oli bolševism, eksisteeris 1980ndate aastate lõpul, enne N Liidu lagunemist. Endisse N Liitu kuulunud väikerahvad meenutavad täna halva sõnaga bolševistlikku minevikku selle vägivalduse, ekspansiivsuse ja muude aktiivsete, dünaamiliste külgede pärast. Venemaal praegu domineeriv ideoloogia kritiseerib bolševismi selle ebaefektiivsuse, stagneerumise, allakäimise, impeeriumi kooshoidmise võimetuse, s.o pigem passiivsuse tõttu.

Bolševikud tegid Venemaale paljuski karuteene, kui juurutasid aktiivselt mõtteviisi N Liidu ja Vene impeeriumi fundamentaalsest erinevusest. Kommunistlik ideoloogia, kus kõneldi klassivõitlusest, ühtse nõukogude rahva kujunemisest ja maailmarevolutsioonist, sobis hästi pika aja jooksul impeeriumi laiendamiseks ja tugevdamiseks. Ideoloogiline kasvatus oli tõhus ja meie nüanssides orienteerumise võime (teha vahet nõukogulikul ja venelikul) pärineb ju N Liidu ajast. Kuid sellise riikliku ideoloogia olemasolu võimaldas ühel hetkel seda kritiseerima hakata, jättes vene küsimuse lihtsalt puutumata. N Liidu ilma suure pauguta lagunemist ei osatud paljuski ette näha, kuna keegi ei kujutanud ette olukorda, kus N Liit ja Venemaa lähevad omavahel teravasse poliitilisse vastuollu. Kogu ülejäänud maailma silmis polnud ju olemas N Liitu, vaid oli Vene impeerium oma bolševistlikul kujul. Lääne poliitikud ja analüütikud ei suutnud aduda impeeriumi seesmise konflikti võimalust ja veelgi vähem selle konflikti fataalseid tagajärgi impeeriumile.

N Liidu lagunemise tähtsamaid põhjusi oli mingis mõttes vene šovinismi kontrolli alt väljumise oht pöördehetkel 1991. aastal. Kõik putšiste toetavad jõud oleksid mässavates liiduvabariikides tegutsedes saanud automaatselt endale külge šovinistliku sildi, sest muud niisuguse sammu interpreteerimise võimalust enam polnud. Ja seda ei soovinud ei hingusele minev N Liit (liider Gorbatšov) ega tõusuteel Venemaa (liider Jeltsin). Vene šovinism pole aga kunagi olnud ühiskondlikust teadvusest kadunud, kuid selle otsest avaldumist alla surudes saavutati N Liidus võimas ühiskonda tsementeeriv ja edasiviiv efekt (sarnaselt endise Jugoslaaviaga). Tegemist oli omamoodi sublimatsiooniga, kus šovinism leidis allasurutuna konstruktiivseid väljundeid ega hirmutanud eemale muust rahvusest inimesi. Senikaua kui otsest šovinismi ohjeldati ja peamine idee oli rahvusülene, püsis ja kosus ka N Liit kui tsaristliku Venemaa imperiaalne edasiarendus.

Kuna täna vaatame asja lääne poolt, on aeg võtta omaks tavapärane arusaam. See tähendab, et N Liit oli vaid üks etapp Venemaa riikluse arengus. Praegusel hetkel võib juba öelda, et tänane Venemaa on teinud oma bolševistliku minevikuga rahu. Palju aastaid kestnud ebamäärasus suhtumises punasesse minevikku on asendunud praktilis-pragmaatilise lähenemisega. Bolševistlikust pärandist võetakse tasapisi üle kõik see, mis näib sobivat kasutamiseks. Kommunismi perioodil tehtud sigadustega poleks aga uuel Venemaal nagu mingit pistmist ja nende eest vastutada ei ole seetõttu vaja. Bolševikke, kommuniste, sovette pole enam eriti märgata, kuid poliitilises retoorikas ja suhtumises tuleb midagi väga tuttavat ette. Kui näiteks uuesti lugeda 1941. aastal eesti keeles välja antud propagandistlikku brošüüri pealkirjaga “Tallame puruks valgesoome mao”, mis originaalis ilmus seoses N Liidu kallaletungimisega Soomele. Selliste tegudeni õnneks siiani veel mindud ei ole. Kui aga naaberriigi ideoloogias öeldakse esimest korda välja ja võetakse kasutusele idee, millega lubatakse lisaks vene rahvale ka kõik naabrid õnnelikuks teha, läheb asi tõsiseks.

Sisepoliitiliselt tähendab vene küsimus Eestis igavest teemat, sest venemeelsust on elanikkonna hulgas alati olnud. Kosutav oli kuulda N Liidu kangelase sm Arnold Mere meenutusi, kuidas tema vanemate kodus tehti valik Venemaa kasuks 1940. aastal eeskätt pragmaatilistel kaalutlustel. Olla sai kas liidus Venemaaga või Saksamaaga, kolmandat võimalust ei näinud ei tema ega ka mitmed teised. Siis tuleb meelde veel hulk Eesti ärimehi 1920.-1930. aastatest, kes ehitasid oma äriideed üles headele kaubanduslikele suhetele N Venemaaga. Ja muidugi olid veel paljud tavalised inimesed, kes tehti lolliks tolleaegse intensiivse Moskvast tuleva propagandaga, mille järgi Nõukogudemaa oli tõeline lihtinimeste paradiis. Paraku tõestas tegelik elu niisuguste ootuste lühinägelikkust, sest peaaegu kõik tuntumad enda arvates N Venemaaga hästi läbi saanud leidsid kurva otsa GULAGis. Seda tasub meeles pidada ka tänastel nupumeestel, kes arvavad, et on saanud mingi personaalse tagatise tulevikuks, kui juhtumisi peaks uuesti aset leidma see, mis juhtus Eestis 1940. aastal.

N Liidu lagunemise eel nimetati arusaama, et Eestil pole võimalik ilma Venemaata kuidagi hakkama saada, reaalpoliitikaks. Liiduleping, mille sõlmimine võis tõesti olla kokku lepitud Ameerika presidendi Reagani ja NLKP peasekretäri Gorbatšovi vahel (nagu avameelselt ütles välja tolleaegne EKP KK ideoloogiasekretär), oleks andnud Eesti kuulumisele N Liitu lõpliku legitiimsuse. Niisugune samm oleks ilmselt katkestanud Eesti riigi juriidilise järjepidevuse. See oli tohutu oht, kui realiteediga arvestama harjunud poliitilised figuurid EKP keskkomiteest nägid “edumeelset liidulepingut” kui Eesti maksimaalselt võimalikku suveräänsuse võimalust. Õnneks muutus tolleaegne reaalsus kiiresti ja varsti võis ka Eesti iseseisvust pidada saavutatavaks eesmärgiks, mitte pelgalt unistuseks.

Tänane venemeelsus Eestis on olemuselt samasugune nagu 1920.-1930. aastate venemeelsus ning toitub eeskätt pragmaatilistest või personaalsetest argumentidest. Küll võib aga venemeelsel poliitikal olla erinevaid varjundeid. Näiteks Keskerakonna roll on selles suhtes väga kahemõtteline. Ühest küljest rõhutab keskerakondlik retoorika eduka idasuhtlemise, kasulike Vene-sidemete vajadust ja toob esile oma sellekohaseid oskusi ja võimeid. Kuid sisuliselt on peamiselt Keskerakond taganud selle, et enam kui 15 aasta jooksul pole tekkinud kohalike venelaste huvisid parlamendis esindavat parteid. Arvestades venekeelse elanikkonna arvukust, on tegemist märkimisväärse saavutusega ja selle eest on Keskerakond kahtlemata ära teeninud rahvuslike jõudude, kuid mitte Moskva kiituse. Paraku hakkavad täna selle erakonna tegutsemismeetodid ja delikaatsete teenete eest nõutav tasu ületama Eesti ühiskonna maksevõimet ja taluvuse piiri. Ilmselt oleks Eesti poliitilisele kliimale soodsam, kui siinsed venekeelsed inimesed väljendavad oma seisuk
ohti ja soove edaspidi otse, s.t ilma omakasupüüdlike vahendajateta.

Välispoliitiliselt tähendab tasakaalukas suhtumine vene küsimusse eeskätt seda, et iga Venemaalt pärineva järjekordse fašismi- või muu hullu süüdistuse vastu innustunult sõnavõtmine ei anna Eestile tegelikult midagi. Venemaa võimalused on kas või diplomaatide arvu ja hääle valjust arvestades alati suuremad kui Eestil. Lisaks on Venemaa rahvusvahelisel areenil nüüdseks omandanud maine, mille kahjustamine või allapoole viimine pole, arvestades selle maine erilisust, eriti võimalik. Küll aga saab Eesti enda imagot lihtsalt kahjustada. Venemaaga igasugustes küsimustes kraaklemine loob mulje, kus Eesti esineb jätkuvalt justkui Venemaa mõjusfääris puiklev vasall, mitte väärikas iseseisev riik.

Eestil tuleb võtta sisse riikide rahvusvahelises arhitektuuris usutav koht, mis endale meeldib või on vähemalt talutav. Kas meil oleks selles osas kellestki umbes omasugusest eeskuju võtta? Mõnikord on räägitud neutraalsusest kui võimalikust arengumudelist ning et see võiks tagada parema läbisaamise Venemaaga. Neutraalsuse tee valisid pärast Teist maailmasõda kaks kaotajate poolel olnud väikeriiki: Austria ja Soome. See oli neile riikidele ainukene võimalus säilitada iseseisvus, sest kaotajatele saab alati osaks “häda ja viletsus”.

Punaväed lahkusid Austriast pärast vastava lepingu allakirjutamist 1955. aastal ehk kümme aastat pärast sõja lõppu. Austria rõhutatud neutraliteet tähendas muuhulgas bolševikele akent läände, mida usinalt ka mitmetel eesmärkidel (näit luuramisel) aastakümneid kasutati. Õpetliku paralleelina võib siinkohal meenutada Viinis asuvat sõduri-vabastaja monumenti, mis on Eesti omast umbes kolm korda kõrgem. Sealne Aljoša seisis vägede väljaviimise lepingus eraldi punktina, kus Austria kohustus nimetatud ausamba säilitama. Kuju seisab tänaseni Viinis ja tuletab austerlastele meelde nende tänuvõlga okupatsioonivägede lahkumise eest. Kuid näha seda kaugemalt peaaegu pole, kuna Aljoša on varjatud purskkaevudest tuleva veeseina taha.

Soome tee oli keerulisem ja sel puhul kasutatakse kurikuulsat finlandiseerumise mõistet. Vaev, mida Soome pidi nägema N Venemaa majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide vaoshoidmise nimel ja usutava iseseisvuse demonstreerimiseks lääne suunal, oli tohutu. See nõudis ühest küljest kavalat laveerimist, nii kohaliku viienda kolonni kui ka aktiivsete venevastaste meeleolude kontrolli all hoidmist. Samas oskas Soome luua aktiivsed läänesuunalised sidemed ja vältida 16. liiduvabariigi mainet. Soome majanduslik edu sai teoks paljuski tänu N Liidu turule ligipääsemisele, kuigi mõned kriitikud väidavad, et selline “kirbuna karu karvades elamine” on teinud olulist kahju Soome rahvuslikule eneseteadvusele.

Ilma mingi kahtluseta on mõlema riigi puhul tegemist edulooga. Austria ja Soome on tänases maailmas omandanud kindla positsiooni tänu kogu sõjajärgse perioodi aetud neutraliteedipoliitikale. Nende olukord teeb meid heas mõttes kadedakski, sest mõlemad kuuluvad arenenud lääne riikide hulka ja on tunnustatud paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides. Kumbki eeskuju pole paraku Eestile kohane. Esiteks oli tegemist sõja kaotanutega, mida Eesti ei ole. Eesti ei ole pärast Vabadussõda olnud ei Venemaa sõjaline vaenlane ega ka vaenlastega liidus. Teiseks on Eestist tänaseks saanud lääne tsiviil- ja militaarstruktuuride täieõiguslik liige. Eesti ei ole neutraalne riik, vaid meil on läänes sõpru ja liitlasi. Ja liitlaste ees on meil kohustused ning Eestist kostuvad neutraliteediteemalised mõtteavaldused mõjuvad liitlaste kõrvadele vähemalt kummaliselt. Sellesuunalised ettepanekud püüavad nihutada meie poliitilist status quo’d Vene suunas. Kolmandaks on neutraliteedipoliitikat viljelevate Euroopa riikide turg tänaseks hõivatud ja võime üsna kindlad olla, et Eesti sinna ei mahu.

 

Mida siis teha niisuguses olukorras? Kõige üldisem vastus on: kuna midagi erilist ei ole hetkel võimalik teha, polegi vaja midagi spetsiaalselt ette võtta. Probleem ei ole mitte Eestis, vaid Eestisse ja teistesse naabritesse suhtumises peegelduvad Venemaal toimuvad imperiaalsed arengutendentsid. Meie võimalused neid omalt poolt juhtida on kaduvväikesed. Moskva-poolsed hirmutamised ja präänikuga meelitamised, mis jõuavad meieni mõnikord ka kohalike tegelaste suu läbi, ei sisalda ju mitte midagi muud kui vaid nõuet hakata riigina Moskva suunistele paremini alluma. Mõnikord tundub, et Eesti kõige suurem “viga” seisnebki selles, et meil läheb iseseisvana paremini kui läks varem. Kui oleksime armetud ja vireleksime, nagu on juhtunud mõne teise endise liiduvabariigiga, poleks Moskval võib-olla põhjust meile nii palju pretensioone esitada.

Meil tuleb oma teed pidi sirge seljaga edasi minna ja mitte lasta ennast ülekohtustest süüdistustest häirida. Kui vähegi võimalik, muidugi. Ja loota, et ükskord saabub ka Venemaal aeg, kus riiklikul tasemel saadakse hakkama ilma imperiaalse mõtteviisita, võetakse oma piiridel asuvaid demokraatlikke väikeriike kui häid naabreid, kellega saab väga edukalt normaalsel viisil läbi käia. Mida aga iga Eesti riigi kodanik enda ja oma laste tuleviku nimel kindlasti tegema peab, on oma suhtumise demonstreerimine valimistel. Ainult nii saab tagada selle, et meie riiki juhiksid vaid persoonid, kellel on tahet ja silma oma ninaesisest kaugemale vaatamiseks, ning et meie riik 16 aastat tagasi valitud kursilt ei hälbiks.