põllumajandus

 

Üldkeele põhisõnavara

Kuidas määratleda eesti üldkeele põhisõnavara, millega saab kõike soovitavat selgelt ja täpselt üles kirjutada ning välja ütelda? Praegu olen veendunud, et põhisõnavara koostamisel tuleb kiire (võib-olla ligikaudse) lahenduse saamiseks kasutada avalikke, üldkättesaadavaid sõnastikke, mis kindlasti peavad olema käideldavad digikujul.

Kiire kõrvalepõige Keelevara kodulehele näitab, et praegu on üldkasutatavad järgmised sõnastikud:

 

• Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006 (kirjakeele normi alus alates 01.12.2006)

• Eesti keele sõnaraamat (ÕS 1999)

• Eesti keele raskete sõnade sõnaraamat

• Eesti keele tesauruse andmebaas Teksaurus

• Eesti kirjakeele seletussõnaraamat

• Võõrsõnastik

• Õpilase ÕS

• Nimisõnade poeetilised sünonüümid

• Väike murdesõnastik

• Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat

 

Samalt kodulehelt võime ka lugeda, et professionaalne tellimuspakett maksab aastas 2000 krooni. Seda kopsakat rahariita ei pea ilmselt tasuma, sest on olemas ka võimalus profipaketti üürida 25 krooni eest päevakaupa (tegelikult muidugi ööbakaupa!).

Tore, kaks meile vajalikku põhisõnastikku „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (EKSS) ja „Võõrsõnastik” (VS) on profipaketis andmebaasina käideldavad.

Kuidas nende sõnastike abil üritada defineerida eesti üldkeelne põhisõnavara, laskumata võõrsõnadesse ja nendega sageli seonduvatesse oskuskeelte sõnadesse? Põhimõtteliselt tuleks nüüd asja arutada Anna Wierzbicka stiilis universaalide tasemel, kuid teeme endi ja teiste elu lihtsamaks. Usaldame EKI sõnastikumeistreid ja valime üldkeele sõnavarasse EKSSi märksõnade asemel nende kirjeldamiseks kasutatud semantiliste kirjelduste sõnavara.

Arvutiga ei ole selle töö tegemine kuigi raske. Ilmselt on tekkiv sõnanimistu veel kõlbmatu, sest seal on vastavalt EKSSi autorite subjektiivsusele sees ka võõrsõnu ja oskuskeelte sõnu. Valisin enda riiulist juhuslikul viisil EKSSi II köite 2. vihiku ja vaatasin selle viimast lehekülge. Sealt leidsin sõnad: kollisioon, vastuoluliste huvide, püüdluste v. jõudude kokkupõrge; kollimaator, optikaseade rööpse kiirtekimbu saamiseks; kolliauk, laste hirmutamises mingi pime õudne koht, hrl. haud. Veidi eestpoolt: kollektsionäär, huvialaseid esemeid kollektsioneeriv isik. Õnneks ei ole viimase sõnapere puhul tegemist ingliskeelsetele suursõnastikele nii omase ringdefineerimisega, vaid märksõna kollektsioon juurest leiame, et tegu on ühelaadsete esemete süstematiseeritud koguga.

Nii et esimese lähendina võiksime ehk defineerida eesti üldkeele põhisõnavara kui EKSSi seletussõnad, millest lahutame VSi sõnad.

Võõrsõnad on tavaliselt kas rahvusvahelised üldsõnad või osutuvad väga sageli mingi oskuskeele terminiteks. Oluline on seejuures veel asjaolu, et sageli on oskuskeeltes (metakeeltes) ühe ja sama sõna tähendus erineva semantikaga. Toon siinkohal triviaalse näite sõnaga programm, mis on EE järgi kava, eeskava, saatekava, tegevus-, toimimis- või juhtkava, õppekava, eeskiri, algoritm. Kerge on endale ette kujutada, kuidas elualati on mängus selle sõna erinev semantika.

(Muide, siit saaks omaette huvitava uuriva artikli EKSSi spetside uskumustest selgitavate ja kõigile eelduslikult üldarusaadavate sõnade valiku osas).

Umbes selline võiks siis olla üldkeele eestikeelne põhisõnavara. Nüüd saame püstitada uue probleemi. Milline peaks olema järgmine kõrgem keeleline tavatase, mis rahuldaks enamikku eestlasi ja annaks piisava stiililise mitmekesisuse esitusliku ja grammatilise lihtsuse juures?

 

Kas mitte klaarkeel?

See peaks olema midagi soomlaste selkokieli (klaarkeel?!) ja inglaste Plain English’i mõtteviisi ja tasemega määratut. Soomlased on järjekordselt meist ette jõudnud. Ilmselt, hoolimata soomeugrilisest lähedusest, on neil mõtleva-juurdleva aju mass suhteliselt suurem ja aktiivsem. Kiirkontroll eespool mainitud konverentsi ajal näitas, et vaid vähestel filoloogidel oli aimu selkokieli eksisteerimisest. Selle klaarkeele loomise ajendiks oli asjaolu, et ca 150 000 – 300 000 soomlast on raskustes loetust-kuuldust arusaamisega. Lisaks ei tule elu suuresti kergendav kiirhaaramis- või diagonaallugemine neil üldse kõne alla. Soomlased on klaarkeeles avaldanud ca 100 raamatut, üle nädala ilmub spetsiaalajaleht. Näiteks meilegi hästi tuttav autor Märta Tikkanen kirjutab otse klaarkeeles. Klaarkeelses tõlkes anti välja ka Arto Paasise „Vanaisa otsimas”.

Inglise keele valdajatele võib soovitada lugeda Sir Arvi Parbo mõnusa eessõnaga varustatud ja otseselt meie lugejale mõeldud Michael Haagenseni raamatut „Writing in Plain English” (Koolibri, 2007).

Mida meil on eesti keele kohta sama üldloetavat vastu panna? Tingimisi ehk Martin Ehala ja Tiina Veismanni 2001. aastal ilmunud raamat „Noor keelekasutaja”. Tõsisem koondlugu, mis oleks lihtne, põnev ja õhuke, on aga ikka kirjutamata.

Klaarkeele sõnavaraline tase oleks määratud varem koostatud põhisõnavaraga, millele lisanduksid ühiskeele ühesed võõrsõnad või laensõnad. Need looksid keskse tuuma ümber hägusa sõnapilve.

Eesti lastele on see vajalik muu maailmaga lõimumiseks. Paar aastat tagasi tegin arvutu­sed, mis näitasid, et meie õpilane peab kogu kooliskäimise jooksul iga päev omandama keskmiselt 15 talle võõrast mõistet, võõrsõna ja võõrkeelset sõna. Kõik need sõnad vajavad memoreerimist, kordamist (efektiivne võõrkeeleõpe väidab, et uut sõna saab vabalt kasutada alles pärast 50kordset kordamist). On päris ilmne, et selline omandamiskoormus on üpris suur. Võõramaalastele, kes eesti keelt õpivad, on see hägus sõnavaraline lisakiht vastupidi suhteliselt kergesti õpitav, sest mõisted on juba tuttavad. Nende õppekiirus kasvaks kindlasti märgatavalt.

Alles sellise filoloogide ja pedagoogide poolt läbi vaadatud ja heaks kiidetud üheselt määratud põhisõnavara abil saaks hakata oskuskeelte sõnavara korrektsemalt koostama, uurima ja ühestama. Mitmes oskuskeele komisjonis osalenuna võin täie tõsidusega väita, et semantiline ühestamine pole sugugi triviaalne probleem

 

Allkeeled paika

Praegu on ametlikult fikseeritud ainult kõige kõrgem tase eesti keelest (EKG). Keeleõppe jaoks on veel olemas TLÜ vahekeel, rida uduseid nõudeid eesti keele oskuse kuue taseme jaoks ja ega needki ole üldkättesaadavad.

Arvestades eriti järjest laienevat raalide rolli keeleasjanduses, tuleks tõsiselt mõtelda kogu keelesüsteemi määratlemisele. Informaatikuna väidan, et eesti keele allkeeled ootavad kärsitult endi ontoloogia täpset defineerimist. Miks? Pikemalt arutlemata tsiteerin tuntud keelemehe Meelis Mihkla arvamust artiklist „Eestikeelsus infoühiskonnas”: „Keeled, millel puudub infotehnoloogiatugi, hakkavad XXI sajandil tasapisi välja surema. /—/ tuleviku infoühiskonnas peaksime saama kõiki toiminguid teha eesti keeles”.

 

 

Veel piisava täpsuseta teadusharuKõigil läänemaadel on majanduskasv olnud viimase 200 aasta jooksul üüratu, meie elatustase on parem kui kunagi enne. Meil on materiaalseid hüvesid rohkem kui kunagi varem, me oleme saavutanud seatud eesmärgid. Tänapäeval elavad läänemaadel ka vaesed sellise külluse ja võimaluste keskel, milleks mõne mõõdupuu järgi oli keskajal võimalus vaid kuninglikust soost inimestel. Maailma rikkaim mees Rothschild suri XIX sajandil sellise väikese mädavistriku kätte, mida tänapäeval on võimalik ravida paar eurot maksva antibiootikumiga. Ka kõige vaesem soomlane saaks selle endale hankida. Maailma rikkaim mees XIX sajandi USAs aga ei saanud seda endale lubada – meditsiin ja tehnika on arenenud.

Meil on rohkem mänguasju kui kunagi varem. Kas see pole kena? Siiski pole olnud majanduskasv ja materiaalne heaolu isegi majandusteaduse seisukohalt kunagi kõige tähtsam eesmärk. Tähtsaim eesmärk ühiskonnas on inimeste rahulolu ja õnn. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks õnneliku Euroopa Liidu kodaniku; ka majandusteaduses mõistetakse, et oluline pole üksnes raha, vaid ka õnn.

Majandusteadus lähtub traditsiooniliselt heaolu funktsioonist U=U(y), kus U on utiliteet ehk kasu. Mida rohkem kasu, seda parem. Majandusliku tegevuse eesmärk on kasu lisamine. Majandusteaduse lähtekoht on ka see, et mida rohkem tulusid, seda enam kasu. Tulu võimaldab muu hulgas tarbimist. Mida rohkem inimene tarbib, seda rohkem kasu ta saab ja oletatavasti on ka seda õnnelikum. Tuleb siiski mõista, et see suhe ei ole üksühene, vaid kasu hakkab tasapisi vähenema. Tulud võivad suureneda ja tarbimine kasvada, kuid kasu on järjest väiksem. Siiski on lisakasu alati positiivne: üks euro rohkem on alati parem kui üks euro vähem.

Tuleb aga mõista ka seda, et inimesed on väga erinevad selles mõttes, millest nad kasu saavad. Mõni saab kasu võib-olla ainult materiaalsetest asjadest, mõni teine hoopis sõpradest. Majandusteaduse maailmapildis kasu maksimeeritakse. Õnnelikkuse majandusteadus annab lisavõimalusi, mille abil uurida inimeste soove, seda, mida nad tahaksid teha. Tavaliselt uuritakse majandusteaduses ainult tegelikku olukorda, tegelikku tarbimist: kui palju on ostetud, kui palju on saadud tulu, mida on tegelikult tehtud. Õnnelikkuse majandusteaduses, kus uuritakse küsitlusmaterjali, saab välja selgitada, mida inimesed arvavad, mida nad tahaksid, mis tunne neil on. See on majandusteaduse seisukohalt väga tähtis, sest inimestel on palju selliseid soove, mida nad ei saa ellu viia. Nad võib-olla tahaksid osta mingi toote, aga kui nad on vaesed ja neil pole raha, ei saa nad seda osta. Siin peitub võimalus laiendada traditsioonilist majandusteadust. Õnnelikkuse majandusteaduses on siiski mitmeid probleeme. Küsitlusmaterjal ja statistika pole alati kvalitatiivselt küllalt katvad ja täpsed ning nende seletusjõud ei ole sama hea kui majandusteaduses ollakse harjutud.

 

Majandus kasvab, õnnetunne ei suureneUlatusliku, 30 aasta vältel peaaegu sajast riigist kogutud rahvusvahelise andmebaasi World Value Survey jaoks on esitatud küsimusi ka õnnelikkuse kohta. Võib-olla kõige huvitavam andmebaasis ilmnev nähtus on see, et hoolimata riikide suurest majanduskasvust viimase 30 aasta jooksul püsib keskmine õnnelikkuse tase eri maadel hämmastavalt kindlalt samal tasemel. See pole aastatega peaaegu üldse muutunud ja mõnes riigis on õnnelikkuse tase isegi langenud. Näiteks Soomes on ennast õnnetuks pidavaid inimesi praegu rohkem kui 1980. aastal. Võime teha kiire järelduse, et raha ja majanduskasv ei tee inimesi õnnelikumaks. Samas, kui vaadata statistikat riikide sees ja eri tulurühmades, on tulemus teistsugune. Kui jagada inimesed näiteks kümnesse rühma selle järgi, kui rikkad või vaesed nad on, märkame, et suurema tuluga rühmades inimesed on natuke õnnelikumad kui madalama tuluga rühmades. Kui inimene pääseb kõrgemasse tulurühma, on ta kohe ka natuke õnnelikum. Statistilised kordajad on küll väga väikesed, kuid selline suhe on läänemaadel siiski olemas. Ehk siis: paistab, et raha siiski teeb natuke õnnelikumaks.

Tuntud Austria majandusteadlase Easterlini paradoks osutab, et  ühest küljest ei suurene riikide õnnelikkus koos majanduskasvuga, kuid teisest küljest võib tähele panna, et raha siiski teeb õnnelikuks, vähemalt siis, kui inimesed võrdlevad ennast teistega. Inimene tunneb heameelt, kui ta on natuke rikkam kui naaber. Selle paradoksi seletamine pakub küllaga põnevust. Kahest olulisemast välja pakutud seletusest on esimene see, et inimesed harjuvad üsna kiiresti suurema heaoluga. Kui on ostetud uus auto, rõõmustatakse selle üle sõltuvalt isikust nädal aega, võib-olla ka kaks, aga paljudel juhtudel harjub inimene parema autoga juba paari nädala jooksul. Paljudel meestel ei lähe mitut kuudki, kui juba hakatakse autoajakirju sirvima ja mõtlema, millise veel parema auto võiks osta. Inimene harjub väga kiiresti suuremate tulude ja lisandunud materiaalse heaoluga. Ka lapsed, kes saavad jõuludeks uusi mänguasju, mängivad nendega natuke aega, kuid üsna kiiresti ollakse nendega harjunud ja mõeldakse, mis mänguasja järgmisena tahaks.

Teine paradoksi seletus on see, et inimesed võrdlevad oma heaolu teiste heaoluga. See paistab olevat väga tugev ja oluline tegur. Võrdlusobjektiks võib olla naabri, eelmise põlvkonna, sõprade või teiste sama riigi elanike tulutase. Võrdlusobjekt tõenäoliselt vaheldub. Tähelepanuväärne on, et kui kõikide palgad tõusevad ja kõikide heaolu kasvab samas suhtes, siis tundub, et miski polegi muutunud ja keegi pole õnnelikum kui enne. Heaolutunde tekitab see, et inimese tulutase tõuseb kõrgemale kui naabri oma, et tal on parem auto kui naabril. Seega seletab suhteline võrdsus Easterlini paradoksis päris palju. Tänapäeval räägitaksegi hedonistlikust oravarattast, kuhu läänemaade inimesed takerdunud on. Kogu aeg peab saama rohkem ja rohkem: rohkem tulu, rohkem raha, suurema auto ja suurema maja, sest saavad ka kõik teised. Et püsida naabruskonna elatustasemevõistluses samal tasemel, tuleb oravarattas kaasa joosta.

Suur osa majandusteadusest maadleb küsimusega, kuidas majanduskasvu säilitada ja suurendada. Kui nüüd ühtäkki tõdeda, et raha ja majanduskasv ei teegi õnnelikuks, siis on see väljakutse kogu teadusalale. Kõik pole siiski nii lihtne. Kui uurida statistikat täpsemalt, selgub, et õnnelikkus muutub elukaare eri etappidel päris palju. Kuidas see täpselt muutub, on veel vähe uuritud. Ühest küljest mõjub harjumine suurenenud tuludega: eaga koos tõuseb tavaliselt ka tulutase, pensionile jäädes tulutase langeb. Õnnelikkus aga ei järgi tingimata sama trendi. Statistikast nähtub, et abielus inimesed on üksikutest inimestest püsivalt õnnelikumad. Selline suhe säilib ka pärast 40 abieluaastat, kusjuures vanusega kaasnev põdurus ei vähenda märkimisväärselt õnne. Õnnelikkuse majandusteaduses on uuritud ka haridustaset. Sellegi puhul pole saadud üheseid tulemusi. Paistab, et haridustasemel ei ole õnnetundele suurt mõju. Töötamisel seevastu on, kuid ka selle kohta on eriti Soomes saadud mitmesuguseid tulemusi. Selgub, et majanduslanguse aeg ei mõjunudki soomlaste keskmisele õnnelikkusele nii vapustavalt, kui oleks võinud oodata.

 

Kui õnn on tulus, peab õnne maksustamaKuhu tulevikus pilk pöörata? Majandusteaduses on väga palju käsitletud uusi mõtteid sellest, et vana arusaama majanduskasvu esmatähtsusest tuleks täiendada mingi laiema heaolu mõistega. Nobeli majanduspreemia laureaat professor Fogel on arvamusel, et majanduses on vaja uut äratuslainet, et riikides saadaks paremini aru: inimeste õnnelikkust ei mõjuta ainuüksi majandus ja mateeria, vaid ka vaimsed väärtused. On vaja vaimsete väärtuste, kultuuriväärtuste, eetika ja moraali uut esiletõusmist. Teine tuntud majandusteaduse professor Nelson kritiseerib praegust majandusteadust selle eest, et pooldatakse religioosse kirglikkusega majanduska
svu üle kõige. Usutakse, et majanduskasv lahendab inimkonna kõik probleemid. Raha ja majanduskasv on korvanud jumala puudumise ning preestrite asemel on majandustegelased, kelle ülesanne on kõrvaldada maailmast patt ja paha. Patu ja paha all mõistetakse vaesust ja materiaalsete võimaluste puudumist. Kui kõik saavutavad piisava heaolu, pääseme taevariiki, kus kõik on õnnelikud, puudub kuritegevus, keegi ei pea kellegi tagant varastama ja vägivalda pole. Majanduskasv lahendab kõik probleemid. Nüüd aga selgub, et see pole sugugi nii.

Praeguses ühiskondlikus diskussioonis on õnnelikkuse majandusteaduse tulemusi analüüsides esitatud isegi selliseid mõtteid, et me vajaksime õnne tulumaksu. Tulumaks on hea, sest see kärbib tulusid ja kuna tulud nagunii õnnelikuks ei tee, siis mida rohkem tulumaksu kogutakse, seda parem. Soovitatakse täielikult loobuda majanduskasvu tagaajamisest. Kui on nii, et raha ja majanduskasv ei teegi õnnelikuks, tuleks lisada avaliku sektori osa rahvamajanduses, reguleerida vabaturgu ja vähendada majanduslikke aktiviteete.

Arvan, et nendes järeldustes on mindud juba liiga kaugele, sest kahjuks tuleb tõdeda, et õnnelikkuse majandusteaduses, statistikas ja analüüsis sisaldub väga palju lahendamata probleeme. Me ei saa olla täiesti kindlad selles, et kultuurides saadakse õnnelikkusest ühtviisi aru. Eri keeltes ei pruugi olla sarnast nägemust selle kohta, mida tähendab sõna „õnn”. Kas „õnnelik” soome keeles ja „õnnelik” hiina keeles tähistavad sama asja? Kas me üldse suudame ise mõõta oma õnne? Analüüsid põhinevad küsitlustel, kus küsitakse: „Kas te olete õnnelik?”,  „Kui õnnelik te praegu olete?”. Aga kas me oskame nendele küsimustele vastata? Kas me üldse mõistame, kui õnnelikud me oleme? Kui intervjuus küsitakse õnnelikkuse kohta, antakse üldjuhul ette mingi skaala. Kui ma täna vastan, et olen maksimaalselt õnnelik, skaalaväärtusega näiteks 100, siis võib-olla järgmisel aastal olen ma veelgi õnnelikum, aga mida vastata, kui skaala lõpeb sajaga? Seega on küsitluste puhul õnnelikkuse skaala piiratud, majanduskasv seevastu, vähemalt samas mõttes, ei ole.

Kahjuks tuleb tõdeda, et õnn on väga keeruline ja mitmetasandiline. Seda kinnitab juba see, et ka teadlased pole üksmeelel, millest õigupoolest õnneuurimises räägitakse. Uurimustes kasutatakse mitmeid termineid nagu life satisfaction, well-being, welfare jne. Samuti võib olla, et inimeste kõige suurem soov polegi mitte õnne, vaid mingite eesmärkide saavutamine. Inimene seab endale elus eesmärke ja nende poole püüdlemine toob rahulolu. Õnnelikkus on seega pigem kõrvaltoode, mis tuleb tasapisi elu jooksul, kui tuleb.

 

Iseka ajastu ilming

Õnn on väga asümmeetriline nähtus. See väljendub näiteks selles, et ühe euro juurdesaamine ei lisa õnnetunnet sama palju kui ühe euro kaotamine seda vähendab. Inimene kardab kaotusi ja suurenev tulu ei tee õnnelikuks samavõrra kui kaotused õnnetuks. Uurimust mõjutavad asjad, mida ei saa mõõta: tervislik seisund, abieluõnn, inimestevahelised suhted töökohal. Kõik need aga mõjutavad õnnetunnet märkimisväärselt ning peaksid analüüsides sisalduma. Kõigis uurimustes, kus on uuritud usu mõju õnnelikkusele, on märgatud, et inimesed, kes usuvad jumalat ja käivad koguduse üritustel, on keskmiselt õnnelikumad kui ateistid. Ent kõigis õnnelikkuse uurimustes ei ole usku käsitletud. Vaatamata sellele, et õnnelikkus ei ole riikides keskmiselt kasvanud, on pikenenud eluiga, mille jooksul me võime õnnetunnet nautida. Majanduskasvuga on kaasnenud siiski palju head: inimeste eluiga on pikenenud, tervislik seisund paranenud, laste suremus vähenenud ja poliitiline vabadus kasvanud. On esitatud ka mõte, et koos majanduskasvuga siirdutakse tasapisi nn postmateriaalsesse aega, kus Fogelit tsiteerides hakatakse hindama ka muud kui mateeriat.

Õnnelikkuse majandusteaduse kohta võib öelda, et see on eriti kasulik uusi vaatenurki avav teadusharu, millega kindlasti tasub tegelda, aga millest ei tasu liigselt innustuda. Praegu juhtub tihti, et meedia innustub uurimistulemustest väga kergesti ja paneb rasvaseid pealkirju. Kuid nagu alati teaduslikus uurimuses, on ka siin väga palju probleeme, mille tõttu ei tasu teha liiga suuri järeldusi.

Lõpuks tahan pöörata tähelepanu veel sellele, miks ollakse praegu nii huvitatud õnnest, miks on see nii trendikas, et isegi majandusteadlased sellega tegelevad. Mul ei ole kindlat vastust, kuid võib-olla on põhjus selles, et see sobib väga hästi meie ajastusse, individualistlikku, enesekesksesse, isekasse aega. Võib-olla on meil nüüd nii Eestis kui Soomes lõpuks aega ja võimalusi mõelda ka sellise küsimuse üle nagu isiklik õnn. Kuid kas pole siiski nii, et õnn on vaid kõrvaltoode, mis põgeneb selle eest, kellele see on eesmärk omaette. Õnn põgeneb selle käest, kes sellest kinni haarata tahab. Kas pole pigem nii, et tõeline õnn on heades inimsuhetes, lähedaste eest hoolitsemises, kollektiivsuses, tervises? Just seda ütleb meile ka statistika. Kõikides õnnelikkuse uurimustes tõusevad tervis ja lähedased inimsuhted alati kõige tähtsamaks õnnelikkuse võtmeks. Need on asjad, mille poole püüeldes saavutab inimene õnnetunde justkui kõrvaltootena. Inimene, kelle põhieesmärk on teenida rohkem raha, märkab, et õnn põgeneb tema eest. Paljud õnnelikkuse majandusteaduse uurimused kinnitavad, et materialistlik ellusuhtumine vähendab õnnetunnet.

 

 

Sõna “okupatsioonikuriteod” pole juriidiline termin, tegelikult tuleks öelda “sõjakuriteod okupatsiooni tingimustes”. Sõnastuse lühiduse huvides on edaspidi kasutatud siiski esimest nimetust. Järgnev on lühikokkuvõtte autori artikleist sel teemal1, lisatud on seletusi probleemistiku üldise tausta ja karistamisega seotud küsitavuste kohta.

 

Seltsimees Andrei Ždanovi saabumine

Tallinna 2. juulil 1940. aastal. Verepulm võib alata. ERMi fotokogu.

Kommunismi hukkamõist Eestis ja Euroopas

Riigikogu avaldas 2002. aastal deklaratsiooni nõukoguliku okupatsioonirežiimi kuritegelikkuse kohta.2 Olles meenutanud, kuidas Nõukogude Vene ja natslik Saksamaa panid aastail 1939–1940 omavahelise kokkuleppe alusel toime agressioone ja okupeerimisi (ehk nende kahe totalitaarriigi ühiseid kuritegusid rahu vastu), esitas riigikogu kommunismi kuritegude järgmise lühiloetelu:

Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi ja trükiseid, muutsid venestamise eesmärgil Nõukogude Liidu kodanike Eestisse massilise ümberasumisega elanikkonna rahvuslikku koosseisu, et hävitada eesti rahvus.

Kommunistlike totalitaarsete režiimide kuriteod mõistis 2006. aasta 25. jaanuaril hukka ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee3. EN liikmeiks on nüüd võetud kõik endised Euroopa kommunistlikud maad, välja arvatud Valgevene. ENPA resolutsioon oli rahvusvahelise üldsuse esimene hukkamõist kommunismile ja, kui arvestada ENPA koosseisu, Euroopa demokraatlike jõudude suur võit. Kesksete väärtustena, mille eest EN seisab, nimetab ENPA inimõiguste kaitset ja õiguskorda ning resolutsiooni punktis 2 on loetletud ainult järgmised kuriteod:

Eranditult kõiki eelmisel sajandil Kesk- ja Ida-Euroopas valitsenud kommunistlikke totalitaarseid režiime, mis nüüdki on võimul mitmetes maailma riikides, iseloomustavad ulatuslikud inimõiguste rikkumised. Need rikkumised on olnud erinevad, sõltuvalt kultuurist, riigist ja ajalooperioodist, ning nende hulka kuuluvad üksikisikute ja massimõrvad, hukkamised, surmad koonduslaagrites, nälg, küüditamine, piinamine, orjatöö ja teised füüsilise massiterrori vormid, samuti tagakiusamine rahvuslikul või usulisel pinnal, südametunnistuse-, mõtte-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse rikkumine ning poliitilise pluralismi puudumine.

 

 

Miks meid likvideeriti

 

ENPA seletab kommunistlike režiimide kuritegusid klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri sellise tõlgendamisviisiga, mis … seadustas inimeste “elimineerimist”, keda peeti uue ühiskonna rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks. Üüratu arv ohvreid olid iga asjaomase riigi enda kodanikud. See käis eriti endise Nõukogude Liidu rahvaste kohta, kelle seas ohvrite hulk ületas kaugelt teisi maid (p. 3).

Eesti riigikogu, nagu nägime, on konkreetsem ning tõstab esile aastail 1939–1941 liitlastena tegutsenud hitlerliku Saksamaa ja N Liidu ühiseid rahuvastaseid kuritegusid. Käesoleva artikli autoril puuduvad kontrollitud andmed, kuivõrd marksistlik klassivõitluse teooria ja leninlik maailmarevolutsiooni usund läänes veel tänapäeval mõju avaldavad, aga igatahes Moskva oli juba 1932. aastal veendunud, et kommunism on maailmas teostatav üksnes N Liidu ainujuhtimisel. Kominterni põhikiri ütles tollal:

“Komintern võitleb … ülemaailmse Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu loomise eest”, “… uued proletaarsed vabariigid astuvad föderatiivsesse liitu olemasolevatega”, “NSV Liidu näol on maailma proletariaat esmakordselt saanud tõelise isamaa”, “… rahvusvaheline kommunistlik distsipliin peab avalduma … Kominterni juhtorganite otsuste vastuvaidlematus täitmises kõigi kommunistide poolt”4.

Sõnakuulmatu Poola kompartei armutut nuhtlemist on kirjeldatud näiteks Kommunismi Mustas Raamatus5. Komintern, N Liidu valitsus ja sõjajõud töötasid kõik Stalini käsu all, kes pärast Hispaania kodusõda kaotas nähtavasti lõplikult usu maailmarevolutsiooni võimalikkusse.

 

 

Kes vastutab ja kes mitte?

 

ENPA nendib, et kommunismikuritegude toimepanijaid pole toodud rahvusvahelise kohtu ette (p. 5), mistõttu … avalikkuse teadlikkus totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest on väga madal (p. 6), ning rõhutab, et … teadlikkus ajaloosündmustest on üks eeldusi vältimaks samasuguseid kuritegusid tulevikus (p. 7). Mõistes kõik kirjeldatud kuriteod “tungivalt hukka”, kutsub PA … kõiki oma liikmesriikide kommunistlikke või postkommunistlikke parteisid, kes seda seni veel teinud ei ole, kommunistlikku ajalugu ümber hindama, end totalitaarsete kommunistlike režiimide poolt toime pandud kuritegudest selgelt distantseerima ning need ühemõtteliselt hukka mõistma.

Eesti riigikogu on oma hukkamõistus jällegi konkreetsem ja näeb ette ka vastutuse kuritegude eest. Ta kuulutab kuritegelikeks need kuriteod toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude Liidu organid, nagu NKVD, NKGB, KGB ja teised ning nende asutuste moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus- ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse. Riigikogu rõhutab ühtlasi, et Nõukogude Liidu repressiivorganite Eestis toime pandud inimsusevastaste ja sõjakuritegude eest vastutavad neid juhtinud Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei ja selle organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.

Samas aga rõhutab riigikogu, et Nõukogude Liidu kommunistliku okupatsioonirežiimi asutuste ja organisatsioonide kuritegelikeks tunnistamine ei tähenda hoopiski mitte nende liikmete ja töötajate kollektiivset vastutust. Isiku vastutust režiimi kuritegude eest ei määra tema kuuluvus eespool nimetatud asutustesse ja organisatsioonidesse, vaid konkreetne tegevus, millele eetilise hinnangu peab andma eelkõige igaüks ise. Otsuse isiku osaluse kohta genotsiidis ning inimsusevastastes ja sõjakuritegudes saab langetada ainult kohus.

Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega (PS §146), esmajoones praegu kehtiva karistusseadustikuga6. Karistamiseks on nõutav, et täpne kuriteokoosseis oleks kirjas kuskil KarS eriosa paragrahvis ja et isik oleks selle toimepanemises süüdi (KarS § 2, lg 2). Tegu ei tohi tunnistada kuriteoks vaid seaduse analoogia põhjal (KarS § 2, lg 4). Näiteks kuulumine komparteisse või sovetlikku “nomenklatuurasse” pole kuriteona kirjas ning pole järelikult karistatavad.

KarS näeb ette, et isegi kõige raskemate, esimese astme kuritegude puhul ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest on möödas kümme aastat (KarS § 81). Okupatsioon Eestis lõppes 12 aasta eest (1994), nii et tänapäeval on mõtet vaadelda ainult inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid, mis ei aegu ning on karistatavad nende toimepanemise ajast sõltumata (KarS § 5, lg 4).

 

 

Okupatsioonikuritegude aegumatuse probleem

 

Kommunistliku okupatsiooni kuritegude karistamise kohta on väidetud, et rahvusvaheline avalikkus võivat Eestit selles asjas mitte mõista. Peamine põhjus olevat asjaolu, et mitmed lääneriigid arvatavasti ei tunnegi sõjakuritegude aegumatuse põhimõtet. See näib rahvusvahelises õiguses olevat Ida-Euroopa ja Venemaa õigusruumi omapära. Printsiip kehtestati teatavasti konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes7, mis kirjutati alla 26. XI 1968 ja jõustus 19
70. aastal. Aastaks 1986 oli konventsiooni ratifitseerinud kõigest 28 riiki, peamiselt tollane idablokk eesotsas N Liiduga. See, et enamik lääneriike seda ei teinud oli tingitud külmast sõjast, soovist Saksamaa enda poolele saada ja selleks natside karistamist mitte enam jätkata, nii nagu oli ette pannud Saksa Föderaalvabariik ehk SFV.

Eestis tegi 26. IX 1991 tollane EV Ülemnõukogu otsuse aegumatuskonventsiooniga ühineda, niisiis on Eesti kohustatud seda järgima. Allpool näitan, et selline on ka Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtu seisukoht.

 

 

Sõjakuritegusid kirjeldavate normide kohaldamine

 

Sõjakuritegude määratlusi aegumatuskonventsioonis ei pakuta, vaid viidatakse Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali 8. VIII 1945 hartale ehk põhikirjale8 ja neljale Genfi 12. VIII 1949. konventsioonile sõjaohvrite kaitse kohta9. Viimaseid täiendati 8. VI 1977 rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse lisaprotokolliga, mida meie KarS loeb juriidiliselt võrdseks Genfi põhikonventsioonidega10.

Sõjakuritegude karistamise normid saavad pärit olla ainult rahvusvahelisest õigusest ning sisaldavad seal ainult kuritegude kirjeldusi ja kasutatud mõistete seletusi. Karistuste suurus tuleb igal pool määrata siseriiklikult, nii et lõplik karistusnorm riigi seadustikus koosneb kuriteokoosseisust, mis dubleerib rahvusvahelist õigust, ja sellele lisatud karistuse osast.

Normi rakendamisel kohtus on sageli paratamatu kasutada selle täpsustamiseks rahvusvahelisi konventsioone, kust kuriteokoosseisud on võetud. Eesti põhiseadus (§ 123) määrab, et kui siis ilmneb vastuolu riigikogu ratifitseeritud välislepingutega, tuleb rakendada välislepingu sätteid.

Aegumatuskonventsioon sätestab ka, keda tuleb sõjakuritegude eest karistada. Need on (vt konventsiooni II art) nii riigivõimu esindajad kui ka eraisikud, kes on kuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või vahetult õhutanud teisi niisugust kuritegu toime panema või võtnud osa vandenõust selle toimepanemiseks, olenemata kuriteo lõpuleviimise astmest. Samu sätteid kohaldatakse ka riigivõimu esindajate suhtes, kelle teadmisel on selline kuritegu toime pandud. KarS § 88 täpsustab, et “teadmine” tähendab siin riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema korraldust kuriteo toimepanemiseks või nõusolekut või kuriteo mittetakistamist, kuigi takistamine on olnud tema võimuses.

 

 

Okupatsioonikuritegude näiteid

 

Sõjakuritegude jagu hõlmab KarS paragrahvid 96–109. Okupatsioonide kohta on neist otseselt rakendatavad järgmised: tsiviilelanikuvastane rünne (§ 97), kultuuriväärtuste vastu suunatud rünne (§ 107) ning vara hävitamine ja omastamine sõjategevuse piirkonnas ja okupeeritud territooriumil (§ 108). Ülejäänud võivad rakenduda eriolukorras, näiteks kui okupant on rahu ajal arendanud sõjategevust metsavendade vastu või rünnanud tsiviilobjekte oma vastaste jälitamisel või püüdmisel. Okupatsioonikuritegudest pakub suurimat huvi esimese astme kuritegu § 97, mille kirjeldus on järgmine:

Tsiviilelanikuvastane rünne. Sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, tema vägistamise, vaenlasriigi relvajõududes teenima või sõjalistest operatsioonidest osa võtma sundimise, pantvangi võtmise, temalt vabaduse ebaseadusliku võtmise või tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse võtmise eest, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamise eest okupeeritud territooriumile või okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamise eest – karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase vangistusega.

See kuriteomääratlus põhineb peamiselt G4 147. ja GP 85. artikli (lõikude 3–5) normidel. Ebatäpne on siin kuriteokoosseis “okupeeritud territooriumi elanike ümberasustamine”. G4 147. artikli sõnastuse alusel tuleb okupatsioonikuriteoks pidada juba ka üheainsa konventsiooniga kaitstud isiku (=tsiviilisiku) ebaseaduslikku väljasaatmist või üleviimist (ingl k deportation or transfer), GP artikkel 85(4) punkt “a” aga viitab G4 49. artiklile, mis samuti kõneleb kaitstud isikute üksikutest või massilistest ümberasustamistest ja ühtlasi sätestab ainsa juhtumi, millal ümberasustamine ei ole ebaseaduslik, nimelt nende evakueerimise nende endi kaitseks. KarS 97. paragrahvi rakendamisel kohtus tuleb õigeks lugeda ja rakendada muidugi rahvusvaheliste aktide sõnastust. Keelatud (ja järelikult karistatav) on okupeeritud riigi kas või üheainsa ja ükskõik millise eraisikust kodaniku deporteerimine okupeerivasse riiki, kaasa arvatud muidugi ka isikud, keda okupant on vangi pannud.

Konventsioon G4 pühendab erilist tähelepanu nõuetele, mis kehtivad seaduslikus korras toimuva kohtupidamise tagamiseks. Neid nõudeid loetlevad G4 artiklid 64–77 ja iga sellise nõude rikkumist okupandi poolt tuleb pidada okupatsioonikuriteoks. N Liit rikkus okupeeritud Eestis iseäranis nõuet, et okupant ei tohi konventsiooni G4 kaitse all olevat isikut karistada enne okupatsiooni või selle ajutisel vaheajal (meil näiteks Saksa okupatsiooni ajal) tehtu ega öeldu eest, kui tehtut ei saa pidada sõjakuriteoks (G4 art 70), samuti nõuet alati arvestada, et kui isik ei ole okupeeriva riigi kodanik, siis puudub tal kohustus olla sellele riigile truu (G4 art 68). Viimast nõuet rikkus N Liit Eestis eriti massiliselt, pannes kümneid tuhandeid inimesi vangi VNFSV kriminaalkoodeksi § 58–1a alusel tehtud kohtuotsustega N Liidu kui “kodumaa” reetmise eest.

Väga palju (tänaseni karistamata jäänud) sovetlikke sõjakuritegusid oli seotud Venemaa ja muude N Liidu osade sadade tuhandete elanike Eestisse asustamise organiseerimisega. Ümberasumine iseendast ei ole muidugi kuritegu, küll aga okupeeritud territooriumi sihikindel asustamine oma elanikega, ümberasujate värbamine ning koloniseerimispoliitikale tingimuste loomine ja selle soodustamine eesmärgipäraselt arendatava majandus- ja elamupoliitika abil. Ilmekas näide on arvukad Eestisse ehitatud tehased, mille kogu tooraine ja peaaegu kogu tööjõud imporditi N Liidust ning mille kogu toodang viidi sinna tuhandete kilomeetrite kaugusele tagasi.

 

 

Lisaandmeid Nürnbergi sõjatribunali hartast

 

Genfi konventsioonid olid tegelikult suurel määral NH edasiarendus, nii et viimane sisaldab paljusid Genfi dokumentides täiendatud ja täpsustatud norme. Näiteks on NHs sõjakuritegudena määratletud tsiviilelanike mõrvamise, halvasti kohtlemise või deporteerimise orjatööle või suvalisel muul eesmärgil kas okupeeritud territooriumilt või selle piirides, pantvangide tapmise, ühiskondliku või eraomandi röövimise, linnade või külade  tahtliku purustamise jne (pikemalt vt NH art 6b), Inimsusevastaste kuritegude hulgas mainitakse näiteks mõrvamist, tsiviilelanikkonna hävitamist, orjastamist, deporteerimist ja muid ebainimlikke tegusid kas enne sõda või sõja ajal, samuti tagakiusamist poliitilistel, rassilistel või usulistel alustel muude kuritegude toimepaneku käigus või nendega seoses. Rõhutatakse, et see kõik on keelatud ka siis, kui teod on kooskõlas sellel maal kehtivate seadustega (pikemalt NH art 6c).

NH määratleb üldjoontes ka karistamisele kuuluvate süüdlaste kategooriad ning näeb ette, et vastutusele tuleb võtta ka isikud, kes täidavad valitsuse või oma ülemuse käske. Nähakse ette samuti gruppide või organisatsioonide kuritegelikuks kuulutamise võimalus.

 

 

Okupatsioonikuritegude karistused

 

Põhikaristusena näeb KarS ette vangistuse  tähtajaga kuni 20 aastat. Lisaks on võimalikud okupandi teenistujana toime pandud kuriteo eest kehtestada süüdlasele kuni kolmeaastane tegutsemiskeeld vastaval ametialal (KarS § 47), esimese astme kuriteo toimepannud välismaalast võib riigist kuni kümneks aastaks välja saata (KarS § 54, lg 1) ning kõigilt k
urjategijailt võib kuriteo tulemusel omandatud vara konfiskeerida (KarS § 83).

Eesti tingimustes võib paljudel juhtudel eeldada kohtu soovi karistuse kergendamiseks või süüdlase karistamiseks tingimisi. Karistust kergendavate asjaoludena (KarS § 57) tulevad arvesse näiteks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine, süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul, samuti ähvarduse või sunni või teenistusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul jms. Kui aga kohus leiab, et asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine otstarbekas, võib ta tingimisi jätta vangistuse kas täielikult või osaliselt kohaldamata (KarS § 73). Tingimisi karistamisel võib kohus määrata süüdlasele katseaja, mille kestel on võimalik talle rakendada mitmesuguseid tegevuspiiranguid.

 

 

N Liidu okupatsioonidest Balti riikides

 

Enamik maailma demokraatlikke riike on neid okupatsioone pidanud kuritegelikeks ega ole ilmaski tunnustanud Baltimaade inkorporeerimist N Liidu koosseisu. Ülevaateid Eesti okupeerimise ja selle mittetunnustamise probleemidest sisaldavad mitmed Eestis trükitud artiklid11. Nüüdseks on Venemaa jäänud kogu maailma ainsaks riigiks, kes väidab, et N Liit ei ole Eestit kunagi okupeerinud. Seal on varemgi püütud rajada oma poliitikat ilmselgete faktide eitamisele. Näiteks Nürnbergi protsessil 1946. aastal asitõendina esitatud Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollide tekstid tunnistas N Liit võltsinguks, ehkki nende üks originaal asus Moskva arhiivis. Dokumendi olemasolu võttis N Liit omaks ja tühistas selle alles 1989. aasta 24. detsembril 12.

Eesti okupeerimise mittetunnustamise pool sajandit kestnud poliitikale maailmas pani aluse USA oma tollase riigisekretäri ülesannete täitja Sumner Wellesi deklaratsiooniga 23. VII 194013. Hilisematest mittetunnustamise dokumentidest võiks ehk olulisemaiks pidada mitut euroorganite kollektiivset deklaratsiooni, mille tekstid on Eesti trükisõnas korduvalt ilmunud. Ent rahvusvaheline õigus ei pea deklaratsioonide õiguslikku jõudu kuigi suureks. Esimesed arvestatavalt suure õigusjõuga rahvusvahelise õiguse dokumendid Eesti okupeerimise kohta ilmusid alles 2006. aasta alguses. Nendeks on kaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust, mis jäävad pretsedendina aluseks kõigile selle kohtu tulevastele otsustele analoogilistes küsimustes ning vastavalt ka Euroopas kehtiva rahvusvahelise õiguse lahutamatuks osaks.

Protsessid said alguse sellest, et kaks küüditajat ja üks metsavendade tapja kaebasid aastal 2004 Eesti riigi neile määratud karistuste eest Euroopa Inimõiguste Kohtusse14 Kohtu IV sektsioon arutas 17. ja 24. I 2006 nende asju kolleegiumina, millesse kuulusid seitse eri rahvusest kohtunikku ja registraator. Kohtuotsustega tunnistati kaebajate taotlused põhjendamatuks ja lükati tagasi. Kaebajad olid üldjoontes lähtunud väitest, et nad tegutsesid tollases Eestis kehtinud Nõukogude (VNFSV) kriminaalkoodeksi alusel ja nende teod olid selle sätetega kooskõlas. Järelikult eeldasid nad Eesti kuulumist N Liidu koosseisu, mistõttu kohtul tuli esmajoones tuvastada, kas asi oli tõesti nii.

Kohus leidis, et Eesti oli hoopiski okupeeritud ning põhjendas seda järgmiselt15.

Kohus märgib kõigepealt, et Eesti kaotas oma sõltumatuse Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939  sõlmitud mittekallaletungi lepingu (nn Molotovi-Ribbentropi pakti) ja selle salajaste lisaprotokollide tulemusena. Pärast 1939. a ultimaatumit Nõukogude sõjaväebaaside asutamiseks Eestis toimus juunis 1940 laiaulatuslik Nõukogude armee sissetung Eestisse. Maa seaduslik valitsus kukutati ja jõu abil pandi kehtima Nõukogude kord. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim juhtis ulatuslikke ja süstemaatilisi aktsioone Eesti rahvastiku vastu, mis hõlmasid näiteks umbes 10 000 inimese deporteerimist 14. juunil 1941 ja enam kui 20 000 25. märtsil 1949. Peale Teist maailmasõda läksid kümned tuhanded isikud metsadesse peitu vältimaks sovetivõimude repressioone, osa peidusolijaist osutas okupatsioonirežiimile aktiivset vastupanu. Vastupanuliikumise käigus aastail 1944–1953 tapeti julgeolekuorganite andmeil umbes 1500 ja arreteeriti ligi 10 000 isikut.

Katkestatuna aastate 1941–1944 Saksa okupatsioonist jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse restaureerimiseni 1991. Vastavalt sellele oli Eesti kui riik ajutiselt takistatud oma rahvusvahelisi kohustusi täitmast

Eesti okupeerimise kirjeldus 17. jaanuari kohtuotsuses ühtib siinkohal tsiteerituga peaaegu sõna-sõnalt. Kuna metsavendade kohtuta mõrvamist oleks Eestis võinud karistada ka okupatsioonikuriteona, siis lisan veel mõned väljavõtted selle kohta, kuidas eurokohtu 24. jaanuari otsus neid hindas.

Kohus märgib, et tsiviilelanike mõrvamine oli Nürnbergi Tribunali 1945. a Hartas (artiklis 6–c) otsesõnu tunnistatud kuriteoks inimkonna vastu /…/ Kohus märgib, et inimkonnavastaseid kuritegusid puudutavate printsiipide universaalne kehtivus kinnitati järgnevalt muuseas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooniga nr 95 (11. detsembrist 1946) ning hiljem Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt /…/. Kohus soovib rõhutada, et Konventsioonis aegumistähtaegade mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes on artiklis I(b) otsesõnu nenditud, et inimsusevastastele kuritegudele ei kohaldata mitte mingeid aegumistähtaegu16, sõltumata nende toimepaneku ajast ja sellest, kas need pandi toime sõja või rahu ajal. Pärast seda, kui Eesti Vabariik ühines mainitud konventsiooniga, sai nende printsiipide rakendamine ta kohustuseks.

/…/ Kohus märgib, et isegi kui kaebaja toimepandud teod võisid olla kõnesoleval ajal sovetliku seaduse mõttes vaadeldavad seaduslikena, leidsid Eesti kohtud need ometi endast kujutavat inimsusevastaseid kuritegusid toimepanekuaegse rahvusvahelise seaduse kohaselt. /Euroopa Inimõiguste/ Kohus ei näe mingit põhjust jõudmaks teistsugusele lahendusele.

/…/ Kohus ei leia ühtki põhjust pidada küsitavaks Eesti kohtute tõlgendust ega /Eesti/ siseriikliku õiguse rakendamist, mis on tehtud asjakohase rahvusvahelise õiguse valguses, /…/

Paar järeldust. Pärast Euroopa ülima kohtu otsuseid on Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu poolt aastail 1940–1991 saanud vaieldamatuks juriidiliseks faktiks, mille eitamine tähendaks Euroopa Liidus kehtiva õiguskorra eitamist. Euroopa kohtu otsustes inimsusevastaste kuritegude karistamise asjus on tähelepanuväärne nende ulatuslik rajamine Nürnbergi harta normidele17, niisiis mingil määral samastamine natsisaksa omaaegse tegevusega Lääne- ja Kesk-Euroopa maadel, mida Saksamaa tollal okupeeris.

 

 

Okupatsioonikuritegude karistamispraktikast

 

See puudub Eestis täielikult. Kuni aastani 2002 polnud see isegi võimalik, sest kehtis ENSV kriminaalkoodeks, mida küll pidevalt parandati, aga okupatsiooniaegsete sõjakuritegude (niisiis okupatsioonikuritegude) karistamise otsest võimalust ei loodudki, vaid see oleks eeldanud keerulist ja küsitava rakendusvõimalusega tõlgendamismenetlust rahvusvaheliste konventsioonide alusel 18. Pealegi ilmusid Genfi konventsioonide tekstid esmakordselt eesti keeles alles 1999. aasta septembri Riigi Teatajais. Jätame siinkohal analüüsimata, kas see kõik tähendas rahvusvahelise õiguse rikkumist või mitte. Korralik Eesti oma KarS jõustus alles 2002. aasta 1. septembril, kuid selle alusel pole okupatsioonikuritegude karistamiseks seni tehtud mitte ainsatki kohtuotsust.

2005. aasta alguses suunasin õiguskantsler Allar Jõksile kirja, kus küsisin, kuidas ta suhtub mu artiklitesse, kus olin käsitlenud okupantide sõjakuritegusid. Ta vastas19, et artiklites kirjutatu on õige ja puht juriidiliselt on meie riik kohustatud selliseid kuritegusid karistama. Ainult et karistamise ja selle u
latuse määravad tegelikkuses poliitilised kaalukausid ja jõuvahekorrad. Ta märgib, et parim oleks Eestis selles küsimuses üldise kokkuleppe saavutamine ja toob näitena Lõuna-Aafrika, kus teatavasti alles üsna hiljuti vabaneti põliselanikkonda igiammu ahistanud apartheidisüsteemist. A. Jõks märgib, et seal anti kõigile, kes olid toime pannud apartheidikuritegusid, võimalus tõe- ja lepituskomisjoni ees oma süüd kahetseda ja sel teel kriminaalkaristusest pääseda.

Tõepoolest, juriidika jätab meile mänguruumi kokkuleppeks, sest Genfi konventsioonide üldisest lähenemisviisist jääb mulje, et seal nähakse okupatsioonis ajutist seisundit (ent sellekohane otsene säte siiski puudub). Meil aga kestis okupatsioon pool sajandit. Maailma demokraatlike riikide pere tunnustas ja tunnustab ühel meelel meie okupeerimist kui fakti, aga ilmselt polnud meil mitte kogu aeg tegu traditsioonilist tüüpi okupatsiooniga ega sellest tuleneva traditsioonilise vastupanuga. Juba üksnes rahva säilimiseks sovetliku lausterrori tingimustes oli vahepeal tarvis mingil määral võõrvõimuga kohaneda ja sel teel suuri vastasseise leevendada. Selle eest kõiki kohanejaid Genfi sätete järgi täie mõõduga karistada poleks õiglane.

Õiguskantsler nõustub, et viimasel ajal on meil kutsutute ja seatute tegevusetus okupatsioonikuritegude valdkonnas ilmne. Ta arvab, et osalt on see tingitud asjaolust, et kollaboratsiooni esines meil märksa rohkem kui rahvas ja avalikkus endale takkajärgi tunnistada tihkab. Siia võiks lisada, et “laulva revolutsiooni” ajal tegid meie kommunistid mitu katset leida rahvaga ühist keelt. Meenutame näiteks nende massilist väljaastumist komparteist (seal oli 55 000 eestlast, umbes aastaga jäi järele vaid 2000). Meenutame ka nende teeneid NSV Liidu lagundamisel ja Eesti kui sõltumatu riigi taastamisel… See on hea alus kokkuleppeks.

Kui kaugele tuleb Eesti poliitilisele ja juriidilisele enesepuhastusele suunatud kokkuleppega minna, see jääb ilmselt edaspidigi poliitikute otsustada. Kokkulepe on aga vältimatu, sest tuhandete okupatsioonikuritegude täielik eiramine tähendab meil kehtestatud rahvusvahelise õiguse osalist eiramist ja järelikult teadlikku põhiseaduse rikkumist. Niisugune poliitikute käitumine on õigusriigis mõeldamatu.

Kokkulepe võiks endast kujutada näiteks mingisugust amnestiat selles artiklis eespool loetletud kergendavate asjaolude valguses. Ainult üks on kindel: okupatsiooni tuleb ka edaspidi nimetada okupatsiooniks, ebainimlikkusi kordasaatnute tegusid tuleb karistada ning Eesti iseseisvus ja riigi järjepidevus 1918. aastast saadik peavad vankumatult säilima.

 

 

1. Artikkel korp! Filiae Patriae kogumikus: Eestlaste küüditamine: Mineviku varjud tänases päevas. Tartu 2004, lk 107–129. Artikli algtekst on ilmunud ka New Yorgi lehes Vaba Eesti Sõna 2003, nr 4 ning lühendatud variant Eesti Represseeritute Registri Büroo kogumikus: Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis, köide 3. Tallinn 2005, lk 29–36 eesti keeles ja lk 37–45 inglise keeles.

2. RT I 2002, 52, 326.

3. ENPA resolutsiooni nr 1481 tõlget vt Eesti Päevaleht 27. I 2006.

4. Programma i ustav Kominterna. Partiinoje izdatelstvo, Moskva 1932, lk 163, 62, 119, 159. Tsiteeritav eksemplar artikli autori isiklikus raamatukogus.

5. Stéphane Courtois jt, Le livre noir du communisme: Crimes, terreur, répression. Editions Pierre Laffont, Pariis 1997, lk 397–428. Eestikeelse väljaande “Kommunismi Must Raamat: Kuriteod, terror, repressioonid” avaldas Tallinnas aastal 2000 kirjastus Varrak. Poolast on seal juttu lk 357–386, lisatud on ka Mart Laari ülevaade “Eesti ja kommunism” (lk 823–894).

6. RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284, 56, 350, 64, 390. Edaspidi on karistusseadustikku (=KarS) tehtud veel parandusi, kuid need ei puuduta okupatsioonikuritegusid.

7. Konventsiooni teksti vt RT II 1994, 16/17, 50.

8. NH eestikeelse tõlke kohta artikli autoril andmeid pole, ehkki see peab kehtima ka Eestis. Ingliskeelset vt näiteks M. R. Marrus, The Nuremberg War Crimes Trial 1945-46: A Documentary History. Bedford Books, Boston–New York 1997, lk 51–57.

9. Vt RT II 1999, 17, 107; 18, 116; 19, 117; 20, 120. Lühinimed olgu vastavalt G1, G2, G3 ja G4.

10. Lisaprotokolli tähistame GP, tekst vt RT II 1999, 21, 121.

11. Vt näiteks E. Sarv, Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–1945. Kogumikus: Tõotan ustavaks jääda…: Eesti Vabariigi valitsus 1940–1992. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2004, lk 15–91.

12. Vt Eesti Entsüklopeedia, köide 6. 1992, lk 383.

13. Vt tsitaate E. Sarve mainitud artikli lk 17–19.

14. Taotlused nr 14685/04, 23052/04 js 24018/04.

15. Kummagi kohtuotsuse teksti pikkus on tublisti üle 10 lehekülje, mistõttu vaatleme edaspidi peamiselt väljavõtteid 24. jaanuari otsusest metsavendade tapja (Vladimir Penart) asjus. Mõlema otsuse terviktekstid on Internetis.

16. Sama on seal märgitud ka okupatsioonikuritegude kohta.

17. Vt iseäranis ka Euroopa kohtu 17. jaanuari otsust küüditajate asjus.

18. Vt E. Sarv, Õiguse vastu ei saa ükski. Tartu 1997, ORURK, lk 150–156.

19. Asjaga tegelnud ametniku meiliga saadetud koopia 24. I 2005 on minu arhiivis.

 

Foxy Haze. Vastumeelne keha. 2007.  Videostill.

 

Prostituutide kohta on käibel müüt, mille kohaselt osutavad seksiteenuseid peamiselt üliseksuaalsed ja kõrgendatud seksuaalvajadustega naised. 2005. aastal viis Eesti Avatud Ühiskonna Instituut läbi üle-eestilise prostitutsiooni kaasatute küsitluse, milles anketeeriti 408 naist. Küsisime uurimuses, millised omadused peavad olema naisel, kes hakkab intiimteenust pakkuma. Teine seksuaalsusega seotud küsimus puudutas seda, kas ja kuivõrd pakub vahekord kliendiga naistele endile rahuldust.

Üliseksuaalsus ja kõrgendatud seksuaalvajadused on tüdrukute endi hinnangul üks ebaolulisemaid eeldusi intiimteenuste osutamisel, pigem on tähtis näitlejameisterlikkus – oskus teeselda kirge. Intiimteenuste osutamiseks on määrav oskus tulla toime igasuguste, ka vägivaldsete klientidega ja nende tihti väärastunud seksuaalvajadustega. Prostitutsiooni kaasatud naiste arvates need on äärmiselt olulised oskused, millest sõltub, kui kaua ja kas üldse suudetakse seksiäris vastu pidada.

Naisi, kes peavad kõrgendatud seksuaalvajadust prostituudina tegutsemise eelduseks, on ainult 14 protsenti. Need naised tegelevad regulaarselt n-ö enesetäiendamisega: nad loevad “erialast kirjandust”, pornoajakirju, vaatavad pornograafilisi filme, külastavad seksitarvete kauplusi, et olla kursis uute abivahenditega, ja omandavad pidevalt uusi seksuaaltehnikaid. Nad peavad oluliseks oskust suuta rahuldada kõiki klientide seksuaalvajadusi, ka äärmuslikke nõudmisi, jättes seejuures kliendile mulje, et nad naudivad seda kõike samavõrd. See kõik on eelduseks, et prostitutsiooniäris saavutada stabiilsem ja turvalisem positsioon, s. t parem klientuur ja suuremad sissetulekud. Nendel naistel on ka kõige rohkem püsikliente. Nad teenindavadki pigem kindlat väljakujunenud püsiklientuuri. Juhuslikke mehi satub nende juurde harva. Suuremast stabiilsusest ja turvalisusest annab märku ka see, et võrreldes keskmise prostituudiga hindavad nad kõrgemalt oma edukust, läbilöögivõimet ja suhtlemisoskust.

Tulles küsimuse juurde, kas ja kuivõrd prostitutsiooni kaasatud naised ise naudivad seksi klientidega, siis pole 44 protsenti vastanutest kunagi kogenud sellise “tööalase” vahekorra ajal orgasmi. Ligikaudu neljandik väitis, et seda on aeg-ajalt juhtunud. Suuresti on siin tegemist just nende naistega, kes peavad oma tegevuse eelduseks kõrgendatud seksuaalvajadusi. Üheks põhjuseks saab siin kahtlemata pidada püsiklientuuri olemasolu. Naise puhul on ju seksuaalse rahulduse saamise üks eeldus see, et ta tunneb ja usaldab seda meest, kellega vahekorda astub.

Vaatamata sellele, et seksuaalsust väärtustavatel naistel on kindel klientuur, keda nad tunnevad-usaldavad ja kellega vahekord pakub isegi teatavat naudingut, peavad nad samas ülioluliseks mitte kiinduda oma klienti. Kiindumine klienti on lisapingete allikas. Ka mõistavad nad suurepäraselt, et sellisest “romaanist tööpostil” midagi positiivset oodata ei ole, kuna prostituutidega ei abielluta. Nende naiste jaoks on väga tähtis säilitada professionaalne distants. Keskmisele prostituudile nii omaseid unistusi printsist valgel hobusel, kes tuleb ja nad sellest viletsusest päästab, need naised ei hellita. Nende jaoks on tee paremasse tulevikku pigem oma professionaalsete oskuste tõstmine enesetäiendamise teel. Naiste puhul, kes peavad seksuaalsust prostituudi juures oluliseks omaduseks, on tegelikult tegemist pigem ratsionaalsete mõistuseinimestega, kes arendavad seksuaalsust endas teadlikult, kuna seksuaalsus on lihtsalt üks vajalik  professionaalsuse komponent. 

Kuigi 14 protsenti prostitutsiooni kaasatud naistest peab eduka enesemüümise eelduseks  kõrgendatud seksuaalvajaduste olemasolu, ei saa siit teha automaatset järeldust, et see omadus neil endil tõepoolest  olemas on.  Üllatuslik on fakt, et üle poole sellest 14 protsendist, s.t eeldatavatest nümfomaanidest, peab väga tähtsaks oskust teeselda kirge. Pigem võiks siit välja lugeda, et kui seda vajalikku omadust ehk hüperseksuaalsust kusagilt võtta ei ole, tuleb vähemalt klienti selle olemasolus veenda.

Ükskõik millises valdkonnas eduka tegutsemise eelduseks on professionaalsus. Sõltumata sellest, kas ja kuivõrd on tegemist n-ö loodusliku eeldusega või pigem õpitud omadusega, on seksuaalsus prostitutsioonis teatud professionaalse taseme saavutamise garantii. Professionaalne tase aga pakub suuremat heaolu ja turvalisust.

Sellel, et tõusta mingis valdkonnas professionaaliks, on oma hind. Ja prostitutsiooniäris on see hind eriti kõrge. Prostituutidest on endale vigastusi tekitanud ligikaudu viiendik. Naistest, kes väärtustavad seksuaalsust, on ennast vigastanud peaaegu pool.

Samad tendentsid ilmnevad ka seoses enesetapumõtetega. Vaadeldes lähemalt neid naisi, kes kõrgendatud seksuaalvajadusi oma eduka tegevuse oluliseks eelduseks peavad, võib järeldada, et prostitutsiooniäris kehtib sama reegel nagu ükskõik millises muus valdkonnas: mida madalamad professionaalsed nõudmised endale esitada, seda muretum ja pingevabam on elu. Iseküsimus, kas ka kvaliteetsem.

Müüt üliseksuaalsetest naistest, kes saavad oma seksuaalvajaduste rahuldamise eest veel peale makstud, esitab klienti kui meest, kes, on sunnitud oma vajaduste rahuldamiseks raha välja käima. Selle müüdi järgi on prostituut tugevamal positsioonil ja seepärast tuleb meestele kaasa tunda.

Kas ja kuivõrd selline arusaam ikkagi tõele vastab ja kes on õigupoolest prostituudi ja kliendi suhtes nõrgemal positsioonil, kas naine, kes saab raha, või mees, kes raha välja käib?

Tüüpiline klient on keskikka jõudnud abielumees. Lisaks perekonnale on tal juba olemas teatud sotsiaalne positsioon, millega käib kaasas majanduslik heaolu. Klient on saavutanud elus turvalisuse ja stabiilsuse. Bordellis käimine on sellisele mehele vaheldus argirutiinile, väike seiklus ja täiendav lõbustus. Tsiteerin siinkohal klienti: “Bordellis käimine on minu jaoks sport!”

Tüüpiline prostituut, vastupidi, on noor naine, kelle puhul mingist sotsiaalsest positsioonist, majanduslikust heaolust või turvalisest elust ei saa juttugi olla. Tegemist on väga haavatavas seisundis inimesega, kes on olnud raske sundvaliku ees. Prostitutsiooni näol on tegemist naise ellujäämisstrateegiaga.

Otsus oma keha müüma hakata tähendab  naise jaoks automaatselt ühiskonna heidiku staatusesse langemist, samas kui kliendi puhul, kes langetab valiku naise keha osta, ei oma see samm ühiskonna silmis kuigivõrd tähendust. Vastavalt ühiskonna kaksikmoraalile on prostituut amoraalne, põlgust väärt, praktiliselt elu lõpuni “tulipunase kirjatähega” naine. Stigma pärandub ka järgmisele põlvkonnale ning lapsedki kannavad tihti elu lõpuni märgistust kui litsi lapsed. Klient säilitab ka pärast kehaostmise akti suurel määral ühiskonna lugupidamise. Mis aga puudutab selle mehe lapsi, siis pole veel kusagil kunagi kedagi taga kiusatud ja alandatud kui “kliendi lapsi”.

Kuigi klientidele meeldib uskuda müüti prostituutidest kui rahuldamatutest sekspommidest, et leevendada oma võimalikke süümepiinu, tuleb tõdeda, et prostitutsiooni põhjused on eelkõige majanduslikud ja sotsiaalsed. Ja seksuaalsus on lihtsalt üks element, mis võimaldab prostitutsiooni kaasatud naisel oma kaitsetus ja ebastabiilses elus paremini hakkama saada.  

 

Helve Kase on Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi nais­uurin­gute osakonna juhataja

 

Järgneva sõnavõtu ajendiks on Mats Traadi luulekogu “Turg ilma Sokrateseta”, mis ilmus kirjastuselt Ilmamaa aastal 2004. Olen selle kohta avaldanud arvustuse (“Kandiline maamees laseb aadrit”, vt Keel ja Kirjandus 2005, nr 3), kus väljendasin mõtet, et Mats Traat tegeleb oma loomingus aastakümneid enam-vähem samade asjadega ja tuletab meelde sääraseid väärtusi ja hoiakuid, mis tänases ühiskonnas hägustuma kipuvad. Tema loomingut tervikuna iseloomustavad märksõnad “realism”, “traditsioonid” ja “eestlus”, tema luulemina aga paistab silma tugeva sotsiaalse närvi poolest.

Juba kunagises programmilises luuletuses “Maamees” tunnistas Mats Traat, et “kergemeelset ritsikalaulu” ei mõista ta laulda. Seda ei mõista ta teha nüüdki, vaid otsib oma ajakajalistes värssides endiselt “elavat tõeliblet dilemmade ja paradokside kuhjas”. Kunagi nõudis see otsija: “maailm, ava oma ahjud, murra mulle ehtsat krõbedat leiba!” Nüüd on poeet saanud vanemaks, läinud üha skeptilisemaks ja kui ta midagi veel maailmalt nõuab, siis seda, et teda rahule jäetaks. Ta on parajalt tõre, sest seal, kus “raha on vajutanud suud savi täis”, “puremine on kõige ilusam tegu” ja “silmaklapid on suurim tarkus”, kostitab elu teda igal sammul “seedimata solvangutega”.

Ta mässab, aga tema mäss pole avalik. Ta surub hambad kokku ja on haavatud pigem sisemiselt. Tasakaalu ja rahu leiab suur pessimist üksnes loodusest, pilvedest ja sulnist tihasest puuoksal.

 

 

Sümboolne kaotus

 

Arvustuses viitasin luulekogu pealkirjas “Turg ilma Sokrateseta” sisalduvale metafoorile, võrdpildile, mis on üles ehitatud millestki ilmajäämisele ja mis kehastab mingit sümboolset kaotust. See, et kogus viidatakse nii jõuliselt puuduvale Sokratesele ja kurdetakse aina millestki ilmajäämise ja või millestki ilmaolemise üle, tekitab isegi küsimuse, kas autor ei ole turule liiga suurt tähelepanu pööranud, turgu ülemäära personifitseerinud.

Vahest tõestab Traadi sotsiaalkriitiline paatos, et pahelise inimese kuvand, mis turul toimetulemist idealiseerib ning on vallutanud etableerunud kultuurimõtte, on kergesti tühistatav ja tegelikult kehtetu. Poeesiat viljastab pigem moraalse inimese kuvand, olgugi see jäänud marginaalsemate mõttelaadide osaks, mis viitavad sellistele teooriatele ja praktikale, mida turuliberaalses Eestis peetakse vaba inimest ahistavaks.

Sokrates on antiikse eetika juhtfiguur. Ta on ka Traadi luulekogu võtmeisik ja võtmemõiste, kriteerium millegi puuduva tarvis. Tänases maailmas on läinud kaotsi nii Sokrates kui ka Sokratese püüdlus jumaliku tarkuse poole, ütleb Mats Traat meile peaaegu et otse.

Sokrates on surnud. Õnneks pole kaotus lõplik. Sokrates on küll eemaldunud ja kaugel, aga alles meie ajaloolises mälus ja meeles. Turult, kust Sokrates lõplikult lahkuks, kaoks ju igasugune vastandpooluste ragin, sest seal poleks enam, kellele ja millele vastanduda või kelle moodi olla.

Niisiis peitus turu ja Sokratese vastandamises võte, mis lubas autoril tuua sõnumi selle kohta, et meie aeg vajab vaimset abi, ja anda mõista, et seda võib ammutada minevikust, ajast, mil justkui elati vaimselt kõrgeväärtuslikku elu.

 

 

Kõlbelisus kõrvuti tahtenõrkusega

Näib, et Sokratest käsitleb Traat mitte niivõrd isikuna kuivõrd universaalse tarkuse võrdkujuna. Tõepoolest, Delfi oraakel ütles Sokratesele, et ükski inimene ei ole Sokratesest targem. Sokrates olevat küll esialgu arvanud, et ta ei tea endal erilist tarkust olevat ja jumala selline vastus oli talle mõistatuseks, aga ta ei saanud ka arvata, et jumal ei räägi tõtt. Sokrates mõistis oraakli ütlust kui kohustust käia inimese juurest inimese juurde ja näidata, et neil ei ole tõelist teadmist, mida nad arvavad endal olevat. “Nüüd rändan kõikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala näpunäitele, kas saan kedagi linnaelanikest või võõramaalastest targaks pidada.” (“Sokratese apoloogia”). 

Sokrates väitis, et ta teab, et ta midagi ei tea. See tähendab, et ka tema tarkusedefinitsioonid osutuvad kritiseeritavaiks ja võib-olla suhteliseks. Ent Sokratese avalikult postuleeritud “teadmatus” lubab teda käsitada kui esimest tõelist filosoofi, kes tõesti armastas tarkust, mitte iseennast kui tarka inimest. Sokrates püüdis juhatada inimest tõelise tarkuse poole, kuigi teadis ühtlasi, et temagi võib üksnes selle poole liikuda, saamata kunagi isekalt öelda: näete, ma tean nüüd kõike ja olen teist seetõttu targem. Seega on Sokratese roll vabastada inimesed intellektuaalsest enesega rahuolust.

Teiseks ei tähendanud tarkuse idealiseerimine Sokratese moodi puhtalt mõistuslikku, tehnilist või instrumentaalset tarkust, vaid ta seostas tarkuse õnnelikkusega, eeldusega, et tark inimene on ka õnnelik inimene. Sokrates eeldas, et need, kes valdavad kõlbelisi tõdesid, ka toimivad kõlbeliselt õigesti – justkui tähendanuks teadmine voorustest automaatselt ka seda, et selle teadmise järgi ka elatakse. Juba Aristoteles kritiseeris Sokratest selle eest, et ta ei märka tahtenõrkuse fenomeni, ja osutas, et teadmine voorusest pole piisav kõlbelise käitumise tingimus. Ent sealjuures eeldas ka tema, et inimene on eelkõige kõlbeline olend, ja lähtus sellest, et kõlblust pole vaja kehtestada, see on inimloomuses juba olemas. See, et inimesed teevad teadlikult asju, mille kohta nad teavad, et need pole kõlbeliselt õigustatud, on üksnes nende tahtenõrkuse tunnus.

Võib-olla on Mats Traadi pettumused põhjustatud samadest eeldustest, mis lõppude lõpuks said hukutavaks ka Sokratesele?

 

 

Tülikas Sokrates

 

Sokratesel ei läinud ju antiikses Ateenas sugugi nii hästi kui tal, targal mehel, võinuks minna. Võimukandjad mõistsid ta surma, süüdistades teda muu hulgas tühja tuule tagaajamises, noorsoo rikkumises ja vale tõeks keeramises. Sokrates ise ei võtnudki seda nii traagiliselt. Platoni “Sokratese apoloogias” ütleb Sokrates oma süüdistajatele: “Protsessi kaotasin ma tõepoolest seetõttu, et mul miski puudus, kuid puudu ei jäänud mul mitte tõestusvahendeist, vaid ülbusest, häbematusest ja soovist kõnelda niimoodi, nagu teil oleks kõige meeldivam olnud kuulata – pisaraid valada ja hädaldada ning teha ja kõnelda palju muud, mida olete harjunud teistelt kuulma, kuid ma kinnitan teile, et pean seda endale väärituks.” Sokrates tühjendas aumehena mürgikarika ja suri. Temast jäi maha ainult n-ö suuline pärimus, mida Platon, Aristoteles ja teised tema õpilased interpreteerima asusid.

Tänases ühiskonnas oleks Sokratese-sugune mees samuti ainult tüliks ja vaevalt et tal lastaks elu mõtte küsimustega tänaval inimesi tüüdata niigi kaua, kui Sokratesel vana-aja Ateenas seda teha õnnestus. Ta ei põhjustaks mitte niivõrd otsest pahameelt, kuivõrd naerdaks lihtsalt välja. Türmi või vähemasti kuhugi asotsiaalidele mõeldud turvakodusse sattumine oleks vältimatu.

Traati ja Sokratest lähendab aga näiteks viimase seisukoht, et ühiskonda saab edendada ainult eraviisiliselt inimest kõlbelisele täiustumisele ärgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Avalik poliitika saab teostuda üksnes valitseva mentaliteediga kooskõlastudes. Katse avaliku poliitika abil ühiskonda parandada, minnes sealjuures avaliku mentaliteediga vastuollu, on määratud läbikukkumisele.

Ka Mats Traat pole poliitikasse läinud. Ta ei võta ka päevakajalistel teemadel ajalehtedes sõna. Ühes Maalehele antud intervjuus on Mats Traat koguni öelnud, et ta ei võimle igal tänavanurgal. Muide, Sokrates just seda tegi. Ta “võimles igal tänavanurgal”, küsis, selgitas ja põhjendas. Traat seda ei tee. Tema töötab koduse kirjutuslaua taga ja loodab, et raamatud, mida ta
kirjutab, kõnelevad tema enda eest.

 

 

Jumaliku tarkuse poole

 

Luuletusest “Jasmiinid” kuulutab Traat: “Miski, mis kinni lihas ja luus, ei vaibu.”  Mis see “miski” on, mis luuletaja lihas ja luus nii vaibumatult püsib? Mis sealt muutuvate aegade ja muutuvate olude kiuste kaduma pole läinud?  See võiks olla mingi universaalne inimlik omadus või püüdlus, mille olemasolus Traat on veendunud ja millele ta ikka salamisi loodab, kuigi ümberringi toimuv sunnib teda ohkama, et “lootused on andestamatu pahe”.

Ehk on see inimlik õnneigatsus? Mingi kirjutamata tarkus, millele võib alati kindel olla, mis ka ümberringi ei toimuks? Sellele küsimusele võiks vastust otsida antiikse eetika abil, eriti kui luuletaja ise on Sokratese kuju näol meile võtme kätte andnud.

Antiikse eetika põhiküsimus oli: mis on õnn, mis teeb inimese õnnelikuks? Sellisesse küsimusepüstitusse on kätketud eeldus, et õnnest saab rääkida üksnes siis, kui on olemas mingi universaalne õnn, mis laieneb kõikidele inimestele. Kui õnn oleks midagi subjektiivset, oleks igal inimesel oma õnn. Hilisemas filosoofias toimunud subjektivistlikus pöördes, mis algas peaasjalikult Kantist, asenduski universaalse õnne küsimus pigem individuaalse õnne küsimusega. Antiiksed filosoofid eeldasid, et õnnelikuks saada võib üksnes juhul, kui omame teadmist õnnest. Järelikult saavad tõeliselt õnnelikuks üksnes targad inimesed. Õnnelikkusest rääkides kasutati antiikfilosoofias sääraseid mõisteid nagu voorus ja hüve.

Voorused ehk loomutäiused on need iseloomujooned, mida arendades saavutame hüve ehk tingimused, mis võimaldavad saada õnnelikuks. Peamine on määratleda, milles seisneb hüve, sest siis saame kriteeriumi, mille alusel oma loomutäiuseid arendada ja seeläbi õnnelikuks saada. Sokratese järgi kuuluvat niisugune teadmine mitte inimestele, vaid jumalatele. Inimesed saavad vaid jumaliku tarkuse poole püüelda. 

 

 

Sisemine prohvetihääl

 

Antiiksete mõtlejate jaoks varustas vooruste olemuse tunnetus inimese kindlate ja muutumatute standarditega, mille järgi tal on võimalik oma elu ja tegevust kontrollida.

Üheks keskseks vooruseks Antiik-Kreekas oli õiglus. See pole seesama õiglus, mida täna juriidiliselt korrektsete argumentide toel kehtestatakse ja mida Traat luuletuses “Diskursus” määratleb kui “õiglust seadustikes, paberkandjail, elektronpostis, paragrahvide padrikus”. Platoni teoste kontekstis saab õigluse mõiste spetsiifilise tähenduse. Platoni õpetuse kohaselt on inimese hingel kolm jagu: söakas, ihalev ja mõistuslik. Igal hingeosal on oma voorus: mõistusliku hingeosa vooruseks on tarkus, söaka hingeosa vooruseks on tahtekindlus ja ihaleva hingeosa vooruseks mõõdukus.

Hinge kui terviku huvist lähtuvalt toob Platon sisse ka neljanda vooruse, õigluse. Õiglus tähendab inimese jaoks “teha endaomast”. Õiglane hing on selline, kus iga hingejagu täidab talle ettenähtud ülesannet, s.t teeb endaomast. Ja kui iga hingejagu teeb endaomast, siis teeb hing ka tervikuna endaomast ja on seeläbi õiglane. Samasugust skeemi näeb Platon toimivat ka polises. Õiglane polis on selline, kus iga tema liige teeb seda, mis on talle loomupäraselt ette nähtud.

Kõnealuses kogus on Traat ka tavapärasest iroonilisem. Iroonia tuleb kreekakeelsest sõnast eironeia, mis tähendab teatud laadi teesklust. Teeseldes saab inimene võimaluse suhestuda millegi ebameeldivaga teistsuguselt vaatepunktilt. Ta võib võtta mingi seisukoha, teha seda moonutatult, grimassitades, teadlikult tõde väänates. Siiski pole teesklus hingele “endaomane” tegevus ja mõjub seetõttu pikemas perspektiivis kurnavalt. Inimese olemuslik tõetunne ei salli endaga mängimist. “Mulle tavaliseks muutunud sisemine prohvetihääl oli just viimasel ajal väga tugev ja sageli tegutses täiesti tühistes asjades vastu, kui tahtsin midagi ebaõigesti teha,” nendib juba Sokrates “Apoloogias”.

Missugune võiks olla Mats Traadile meelepärase inimese ja meelepärase ühiskonna kuvand? Kas võiks see olla ühiskond, mis koosneb harmooniliselt arenenud, tarkadest, õnnelikest ja vooruslikest inimestest, kelle kõik hingejaod teevad “endaomast”?

Oletan, et midagi Sokratese ja Platoni sõnastatud visioonidega ligilähedast võiks Traadi inimese ja ühiskonna ideaalis sisalduda, sest temagi värssides võib kohata tugevat sisemist prohvetihäält, mis toob mitmeid tunnistusi vana-aja voorusestandardite üldkehtivuse kohta.

* Mats Traadi 70. sünnipäeva konverentsil peetud ettekande lühendatud variant.