Keskkonnakunstinäitus „Teadmata“ juhib tähelepanu liikide väljasuremisele
Näitus “Teadmata”, illustatsiooni autor Célio Paillard
Näitus on osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist. Teadust ja kunsti ühendava väljapaneku eesmärk on innustada publikut mõtlema inimeste mõjust teistele liikidele.
Kuus kaasaegset kunstnikku eksponeerivad loodusmuuseumi püsinäituse keskel nüüdiskunsti, mille kaudu vaadelda inimeste suhet ohustatud ja väljasurnud liikidega. „Näitus võimaldab ainulaadsel ja mängulisel moel juhtida külastajate tähelepanu liikide hääbumisele ja samal ajal äratada nende kujutlusvõime. Kes on öelnud, et väljasuremine peab olema igav?“ ütles näituse kuraator ja Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi külalisteadur Sara Bédard-Goulet.
Näitus „Teadmata“ on Tartu Ülikooli loodusmuuseumis avatud 5. aprillist kuni 29. septembrini ning seda saab külastada muuseumi lahtiolekuaegadel muuseumipiletiga. Oma teoseid eksponeerivad Damien Beyrouthy, France Cadet, Hayden Fowler, Uku Sepsivart ning duo Flo Kasearu ja Elīna Vītola.
Näitus „Teadmata“ on seotud väljapanekuga „Puudutakse“, mis on avatud Tartu Kunstimajas 23. augustist kuni 6. oktoobrini. Mõlemad näitused on osa projektist „Sobimatud jäänused“, mis kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi ja on osa teadusprojektidest „Ohustatud liikide tähendused kultuuris: ökoloogia, semiootiline modelleerimine ja retseptsioon“ ja „Sobimatud jäänused: loovuurimuslik lähenemine ohustatud liikidele“. Teadusprojektidest esimest toetab Eesti Teadusagentuur ning teist Kultuuriministeerium.
Neljapäevast, 28. märtsist on Vabaduse galeriis avatud eesti kunsti elav klassiku Raul Meele isikunäitus „Kirjad Eesti laululindudelt”. Näitus jääb avatuks 24. aprillini 2024.
Alates eelmise sajandi kuuekümnendate lõpust hakkas Meel “luuletekstikspildiks” (kunstniku enda termin) kokku kirjutama erinevate Eestis esinevate lindude häälitsusi. Kombineerides sellega konkreetse luule, visuaalse luule ja heliluule, on Meel linnulaulu transkribeerinud ning esitlenud enda loomingu seriaalseid tervikuid iseloomustava süstemaatilisusega. Visuaalset ja häälikuhelilist poeesiat luues on kunstnik lähtunud linnuhäälte kirjeldustest, transkriptsioonidest ja kuulamistest. Lisaks linnu-uurijate käsiraamatutes leiduvale teabele on ta tuletanud meelde, mida ise loodusmaastikus viibides on tähele pannud, silmanud ja kuulnud, mõtestanud.
Raul Meel:
„Kõigist uurimuslikest pingutustest hoolimata jäi ikkagi mu kujutletava-sündiva raamatu/raamatute tervikusse tühje kohti. Sinna luuletasin, häälitsesin, laulsin ise lindude eest. Nii veenan võimalikke vaatajaid-lugejaid pidama neid mu raamatuid ikka ennem kahtlemata elavaks luuleks ja kunstiks kui muuks tekstide-kujude kogudeks. [– – –] Mõtlen, et linnu-uurijad reaalseid vaatlusi püüeldes ühtaegu aina uudistavad, ihalevad, kujutavad, poetiseerivad, armastavad linde – kuidas seda ilma luuletamata ja kunstiliselt kujundamata saaks?” – Sissejuhatusest autoriraamatu „Kirjad lindudelt” 1974. aasta esmatrükile.
Vabaduse galerii näitusel on väljas Raul Meele tekstipiltide seeria „Kirjad Eesti laululindudelt”, mis on osa suuremast albumite sarjast „Kirjad Eesti lindudelt”. Selle esimene trükiversioon ilmus autoriraamatus „Kirjad lindudelt” 1974. aastal, toona veel mustvalgel kujul. 2004. aastal ilmus sari autoriraamatus „Kana lendab” ning 32 digitaaltrükis valminud graafilisest lehest koosnevaks teoseks vormistati see 2013. aastal osana Margit Säde Lehni kuraatoriprojektist „Kõndides mööda salateid” Kumu kunstimuuseumi näitusel „Aedade järelu”.
Näitusel eksponeeritud tekste saadavad Fred Jüssi helisalvestised Eestis esinevate lindude häälitsustest.
Raul Meel (snd 1941) on üks Eesti kunsti nimekamaid avangardiste, kes hakkas näitustel esinema 1970. aastate alguses. Ta on tuntud kui konkreetse luule pioneer Eestis, graafik, maalikunstnik, skulptor, installatsiooni- ja tule-performance’i-kunstnik, arvukate kunstnikuraamatute autor ning ühtlasi mesinik. Temaatiliselt läbib Meele loomingut looduse, tehnoloogia ja poeesia ning kunsti suhte mõtestamine; tema looming ühendab visuaalkunsti ja kirjanduse, keele, teksti, sõna, silbi ning muusika, heli, hääle, hääliku.
Meel on näitustel esitlenud rohkem kui 300 autoriraamatut ja -albumit enam kui 50 keeles, osalenud vähemalt 600 grupinäitusel ja tal on olnud üle saja isikunäituse. Ta on pälvinud rohkelt nii rahvusvahelisi kui kodumaiseid kunstiauhindu ning tema teoseid kuulub muuseumi- ja erakogudesse kogu maailmas. Meele raamat „Solomon’s Song of Songs“ (2010, trükiarv 100) asub Herzog August Bibliotheki kogus Wolfenbüttelis Saksamaal ning see on hinnatud maailma üheks originaalsemaks ja kaunimaks raamatuks. Eesti Kunstnike Liitu kuulub Raul Meel alates 1987. aastast.
Vabaduse galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.
Krista Mölderi ja Alis Mäesalu duonäitus „Midagi ajutist“ ARS Projektiruumis
Krista Mölder, Propeller, pigmenttrükk arhiivipaberil, 600×854 cm, 2024
Krista Mölder ja Alis Mäesalu
Midagi ajutist
ARS Projektiruum 1.–20. aprill 2024
Krista Mölderi ja Alis Mäesalu näitus “Midagi ajutist” avatakse 28. märtsil kell 17 ARS Projektiruumis. Näitus püsib avatuna 20. aprillini.
Midagi ajutist – viiv, habras ja mööduv. Foto on see, mis ajutise lõhestab, püüdes hetke staatiliseks kujutiseks – veel muigeks jõudmata grimassiks, silmapiirini voogava lainetuse hangumiseks, hetkeks, mil jooksja jalad ei puuduta maad.
Krista Mölder ja Alis Mäesalu seavad staasise kahtluse alla, annavad ruumi selle all peituvale. Nii lööb staatika värelema, esile tõuseb pinge liikumise ja liikumatuse, nähtava ja nähtamatu vahel.
Mäletan ühest raamatust, kuidas ääretul jääväljal lumetormi kätte jäädes aitas maastiku tundjal õiget suunda tabada kõhutunne, sisemine orientiir, mille juures võis rolli mängida ka füüsika – jääkristallide vaevuaimatav külmus ühel põsel, valguse muutused, mida silm vaevu märgata suudab. Liikumised, mille registreerimiseks on tarvis hüpertundlikkust. Võib-olla oli see ilukirjanduslik liialdus teadmisest, mille püüab esmalt kinni keha, mitte ratsionaalse mõistusena kujutletud maailmavaade. Kuid teadmine, millises suunas liikuda, saabub siiski ka kuklakarvu pidi.
Mölderi ja Mäesalu teosed vihjavad vahepealsusele, muundumisele, püüdes tabada hetke „mitte veel” ja „juba möödas” vahel; aeg ja ruum avavad oma amorfse pale. Õrn kile, millest võiks saada näiteks mudellennuki tiib. Hõbepeegel, millele pole fotokujutis veel ilmunud või on ehk sellelt maha libisenud, mujale või tagasi olematusse. Tiivik, mis ei pöörle, vaid on paigal – või liigub selle ümber hoopis ruum? Õhkõrna loomiseks kulub palju kannatlikkust, vaevu hingamist.
Kui unustada end midagi jälgima, muutub hingamine aeglasemaks. Keha tardub, saab täielikult tähelepanuks; mina kleepub jälgitava külge, hajub ümbritsevasse, kaob. Esile kerkib uutmoodi mina – oma naha ja nime piiridest laiem, lahutamatult maailma lõimunud assamblaaž.
Iseendaks saamine – olgu siis tegu inimese, nurmenuku või savitellisega – pole filosoof Gilbert Simondoni jaoks kuidagi ümbritsevast keskkonnast eraldatud ega ka kindla lõpptulemusega protsess. Taim ei võrsu seemnest üksi, vaid peab selleks siduma päikeseenergia mullamineraalidega, muutes oma kasvuga ka viimaste tasakaalu. Simondon nägi iseendaks saamist, individuatsiooni, avatud ja mitmetasandilise protsessina, mille aluseks on üksteise ja keskkonna pidev kaasloomine vastastikustes suhetes. Iseendaks saamine ammutab muutumisvõimet preindividuaalsest faasist, kus võimalused on igati avatud, ning siin peituvad potentsiaalid jäävad latentsena ka järgmistesse faasidesse. (Vujanović, Cvejić 2022: 184–190) Mölderi ja Mäesalu näitusel tekkiv pinge mõjub kutsena koos muutuda, omamoodi latentse potentsiaalina, mille trajektoor ei ole etteaimatav. Miski võib liikuda uude olekusse, lükata midagi avatuks, midagi, mis praegu on juba olemas, ruumis, vaatajas, mis pole veel ennast näidanud. Oodates õiget valgust, oodates õhku.
Minna udusel varahommikul merre ujuma, tuulevaiksesse ja kargesse. Orientiirid kaovad peagi. On vaid kitsas lainesõõr enese ümber ja kõike mattev tihke, helendav valgus. Korraga jõuavad kohale nii avar vabadustunne kui ka piiratuse äng, nii eufooria kui ka surmahirm. Need ei tühista üksteist ega sõida üksteisest üle, vaid lainetavad nagu maailm mu ümber. Pea käib vaikusest ringi.
*Vujanović, Ana ja Cvejić, Bojana 2022. Toward a Transindividual Self. Oslo: Oslo National Academy of Arts.
Sisemudellennuk F1D ja inspiratsioon: Ahto Sild
Fotograafia eritehnikad: Jaanus Muruõis
Näituse valgus: Revo Koplus
Näituse tekst: Kerli Ever
Graafiline disain: Kersti Heile
Tänud:
Maret Sarapu, Tiina Sarapu, Niina-Anneli Kaarnamo, Eve Margus, Indrek Mesi, Kristiina Hansen, Neeme Külm, Kristjan Pütsep, Kalle Pruuden, Märt Vaidla, Indrek Köster, Aksel Haagensen, Karel Koplimets, Siim Soop, Peeter Talvistu, Marko Usler, Siim Vahur, Villem Säre, Craftrag, Holger Orek, SRIK vanamaterjal, Digifoto OÜ, KORDON
Teatri- ja Muusikamuuseum avaneb 23. märtsil uues kuues
Teatri- ja Muusikamuuseum avaneb 23. märtsil uues kuues: tutvumist ootavad pöörased lood RUJA’st, Marju Kuudist, Eri Klasist ja paljudest teistest
23. märtsil avatakse Teatri- ja Muusikamuuseumi uuenenud maja koos näitusega “Pöörased lood teatrist ja muusikast”. Esmakordselt avatakse külastajatele kogu muuseumi maja ja näitusekülastajad pääsevad ka ruumidesse, kus varem olid arhiivid ja töötasid teadurid. Näitusel saab näha nii Rein Rannapi esimest käsikirja, Elmo Nüganeni kostüümi lavastusest „Armastus kolme apelsini vastu“ kui ka Miliza Korjuse esinemiskostüümi ja palju muud.
“Tänavu möödub sada aastat Teatri- ja Muusikamuuseumi loomisest. Tähistame seda avades nii uuenenud muuseumimaja kui ka juubelinäitusega “Pöörased lood teatrist ja muusikast”. Näitusel avanevad külastajatele esmakordselt teatri- ja muusikaajaloo saladuslikud ja pöörased lood, mida on seni teadnud vaid vähesed. Paljusid näituse eksponaate ei ole samuti avalikkus veel näinud, nagu näiteks oma ajastu tähtsaima inglise helilooja John Dunstable’i käsikirja, mis pärineb ilmselt 1420. aastast. Näha saab ka Eesti vanimaid muuseumikogudes säilinud teatrikostüüme, mis kuulusid Valvaja seltsile,“ rääkis Eesti Ajaloomuuseumi juhatuse liige ja kultuurikorraldaja Jaanus Rohumaa.
Näha saab vendade Porrode muusikariistu, särava džässlaulja Marju Kuudi ehteid ning palju muud
Saja aasta jooksul on Teatri- ja Muusikamuuseumi kogunenud arvukalt esemeid. Nende seas ka rahvusvaheliste koomikutest vendade Porrode muusikainstrumendid. “Vendade Porrode vanemad olid rändartistid ning elu jooksul esinesid nad nii Eestis kui ka mujal maailmas, näiteks Pariisis Casino de Paris’s, Münchenis Deutsches Theateris ja Londonis Palladiumis. Nende arhiiv ja muusikainstrumendid jõudsid meieni tänu Eesti kõige kuulsamatele klounidele Piip ja Tuut, kes jõudsid tsirkuseajalugu uurides Saksamaal vendade Porrode pärandi jälgedele,” selgitas näituse üks kuraatoritest Ann Aaresild.
Näitusele on välja pandud ka särava džässlaulja Marju Kuudi ehted, Beethoveni surimaski koopia ning pillimeistri Ülo Kuriku loodud kvadroliin ehk kitarr-bass-mandoliin-viiul.
Unikaalsed esemed ning lood avavad pöörase teatri- ja muusikamaailma
“Need esemed on sama erilised kui lood, millest nad räägivad, ja inimesed, kellele nad on kuulunud. Pööraste lugude kaudu, mida näitusel koos esemetega jutustatakse, avaneb maailm, milles on nii kurbust kui rõõmu, nii uusi algusi kui viimaseid hüvastijätte, nii igavest armastust kui väikseid vallatusi, nii sportlikku viha kui mängurõõmu. Näiteks saab näitusel näha ka Maestro Eri Klasi poksikindaid ning dirigent ja helilooja Gustav Ernesaksa malendeid ja kuulda lugusid, mis nende esemetega kaasas käivad,” rääkis Rohumaa.
Näitusel eksponeeritavaid lugusid avavad lisaks kuraatoritele ka armastatud kultuuritegelased, kelleks on Johan Randvere, Helena ja Jaan-Eik Tulve, Henrik Kalmet, Ene-Liis Semper ja Liina Vahtrik.
Esimesena teeb näitusetuuri 6. aprillil näitleja Henrik Kalmet tutvustades külastajatele neid esemeid ning lugusid, millega tal on isiklik seos ning mis teda kõnetavad ja puudutavad. Täpsema info leiab siit.
Kogu perega võib näitust vaatama tulla juba sel pühapäeval, 24. märtsil, kui toimub teatriteemaline perepäev.
Lähen Andres Alveri juurde rääkima tema uuest raamatust „AA. Arhitektuurist“. 25 aastat tagasi andis ta välja eelmise, koos Veljo Kaasiku ja Tiit Trummaliga kirjutatud „Üle majade“, ülimalt täpse ajastu kogumiku, mille tekste tsiteeritakse siiamaani. 300 lehekülje võrra paksemas uues raamatus ta majadest üle ei saa, vahepealsete aastate jooksul on paljud seemned idanema läinud ja maju kasvatanud, ent nagu Alver ise ütleb: lõpuks pole vahet, skaala võib olla erinev, tähtis on ruumi idee. Alveri büroo on juba aastakümneid olnud sama koha peal vanalinnas Laial tänaval, ühes neist vuntsimata majadest, kus iga sopp meenutab jumal teab mis aegu. Sama elunäinud on Alveri must nahkdiivan kontori eestoas, nähtamatu niidistiku kese, kus on istunud ilmselt kõik Eesti suuremad kinnisvaraarendajad ja muidu mõjukad sõbrad nii kodu- kui ka välismaalt.
Vahetu inimesena ei ole ta nimede puistamisega kitsi: arhitektuur on kunst, mis vajab tellijat (ja tutvusi), aga ka kunst, mis toitub mõttevahetusest, ideede põrgatamisest, maailmaga kursis olemisest.
Uues raamatus on mõned sõpradest ukse sinna isiklikumasse sfääri avanud, sealjuures – kes looritatumalt, kes otsekohesemalt – kiidusõnu kokku hoidmata. Rein Veidemann on Alverist koguni oma romaani „Lastekodu“ ühe peategelase prototüüpinud, arhitekt Kovkini, kes tunneb hirmu aja peatamise ja vormi lõplikkuse ees. Teine viis end noorena hoida on õpetamine: Alver on praegu kunstiakadeemias kõige kauem arhitektuuri õpetanud õppejõud, varsti saab täis 40 aastat! Talle meeldib rääkida ja saada kuulatud, tema sõnumid on selged ja selle intervjuu jaoks eelmisi üle lugedes tõden, et mõtted ei ole ajas väga palju muutunud. Muutunud on rõhuasetused, pikk karjäär on toonud kaasa nii edu kui ka kibestumist, ent Alveri mõtted keerlevad sama teema ümber: linn on kõik, mis meil on. Ainus, milles arhitektuuri tähenduslikkus veel peitub, asub linnaruumis, mis Alveri silmis on nii näitelava (sest reedab rahva olemuse) kui ka kunstiteos (sest teda ei saa lõpuni seletada). Uus kultuur sünnib linnas, sest „maal on elu teistsugune…“. Ta pole kunagi kahelnud, et ruumiloome on sügavalt intellektuaalne tegevus, mis vajab just nimelt arhitekti: „Ajal, mil arhitektuurivalla jõulisemad otsused tehakse teistes kabinettides kui arhitektide omad, on äärmiselt vajalik mitte kaotada silmist ruumi puudutavaid päris eesmärke ja neid ka selgelt artikuleerida. Kas me võiksime ikka veel olulisteks lugeda suuri (ruumilisi) kujundeid, elavat tänavat, põneva ruumiga, emotsionaalselt haaravat linnaväljakut, mille struktuuri, ehk ruumilise paiknemise kunsti peab arhitekt valdama. Siis alles võiksime sinna lisada tõepoolest hädavajalikke pinke ja haljastust, mänguplatse ja värve,“ kirjutab ta aforismilaadseid mõttekilde koondavas peatükis. Alver pole asjata pool elu õpetaja olnud: alustavale arhitektuurihuvilisele sobivad sissejuhatuseks just need elemendid.
Linnast ja lendamisest
1990. aastate algus oli aeg, kui huvi linna vastu tõukasid tagant nii Eesti enda üleminekuaja kõik-on-äkki-võimalik vabadus kui ka kiire globaliseerumise ajastul rahvusvaheline talentide ja investeeringute võistlus atraktiivse linnaruumi nimel. Just sellest ajast on Alveri lemmikuks samuti nõtke sulega Rem Koolhaas, keda „Üle majade“ raamatus tihti tsiteeritakse, uues enam mitte. Kui hollandlane Koolhaas vaimustus Aasiast ja Aafrika metsikust urbanismist, siis Ida-Euroopas oli kõigi võimaluste linn siinsamas, piisavalt poolik ja piisavalt tühi. Kas lääne vead korduvad nüüd siin? Mida teha, kui kõik on vaba? Hiljuti Digaris vanu ajalehti lapates olin üllatunud, kohates Äripäevas ehk uue ajastu häälekandjas Alverit või Kaasikut neile omase sisendusjõuga 1993. aastal strateegilise linnaplaneerimise ja targa investeerimise seostest rääkimas, veel loodeti võimalusele, et linn ei muutu pelgalt kinnisvaraäri tandriks.
Andres Alverile on arhitektuur kunst, mis vajab tellijat (ja tutvusi), aga ka kunst, mis toitub mõttevahetusest, ideede põrgatamisest, maailmaga kursis olemisest.
Palun tal toonast aega praegusega võrrelda. Mis on muutunud? „Mõneti olid 1990. aastad võimaluste avanemise aeg. Laiali paiskumine väikesteks büroodeks. Koht, kus linna ühe laua taga vaadati, oli kunstiakadeemia arhitektuuri osakond. Selle juht Veljo Kaasik sai aru, et kui majadega ei õnnestu, neid ei tellita – see sõltub juhusest –, siis saab tegeleda linnaga. Nõukogude ajal oli see ju täiesti põlu all. Linnaehitus oli midagi, millest tuli sellel hetkel rääkida, see tundus andvat palju suurema mõjuvõimu – lõpuks käib enamik inimtegevust võimu ümber. 25 aasta jooksul selgus, et nii edasi liikuda ei saa. Nüüd määrab tellija, kes on saanud kätte suure maatüki ja mõtleb, mida sellega teha. Panna maju täis või teha suurem plaan? Rotermanni kvartali linnaehituslik skeem just nii sündis, arendajad Märt Vooglaid ja Heiki Kivimaa istusid siinsamas diivanil ja ütlesid, et küsi selle eest palju tahad. Samasugune juhus oli Krulli kvartal, kus muinsuskaitse ütles ette kõrguse – 24 meetrit – ja arendaja tiheduse ning nende parameetrite sees saime me vabalt mängida.“
Tükiti arenenud Tallinnas neid nn suure plaani kvartaleid kuigi palju ei ole ning praeguseks valmis saanud Rotermannis on kõige paremini näha, mida Alver ideede olulisusest ja suurte kujundite vajadusest rääkides mõtleb. 2006. aastal koos Trummali ja Kaasikuga tehtud kvartali struktuurplaan pani paika ajaloolisest tööstusmaastiku tihedusest tuletatud reeglid, mida järgides ruumiidee on hiljem oma vormi võtnud. Sealjuures sai Alver sinna lõpuks ainult ühe maja teha! Muidugi ei ole ta rahul: „Rotermanni linnaruum oleks pidanud olema palju mitmekihilisem, 3D, mitte 2D. See Fritz Langi „Metropolise“ kihilisus on sealt puudu.“ Veelgi teravamalt võtab raamatus Rotermanni praeguse näo kokku Tiit Nurklik, selle omaaegne väljaehitaja, pidades viimase kümnendi jooksul rekonstrueeritud maju ahne rumaluse väljenduseks. Siia ei oleks tohtinud teha „nagu igal pool mujal“, tavapärasest ei piisa: „Kui võrrelda maja kavandamist takistuse (näiteks plangu) ületamisega, siis tavapärane arhitekt leiab teisele poole aeda jõudmiseks sõltuvalt oma kavalusest, alatusest ja osavusest ikka mingi kohale viiva tee: kaevub alt läbi, poeb läbi paari eemaldatud lipi, arukaimad teevad värava, rumalaimad murravad aia maha (üldjuhul edutult). Alver üritab tulemuseni jõudmiseks üle aia lennata, enamjaolt kõrge kaarega, kaare kõrgusest sõltumatult sageli samale aiapoolele maandudes, vahel ka haiget saades, mõnikord ka pärale jõudes. Olulisim seejuures on, et lennates. Ega ta ei jäta, kuigi olen täheldanud (tellija soovidega) kohaldumisvõime lisandumist.“ Alver teeb uue katse Krulli kvartaliga, mille alusidee on kogupinnast välja uuristatud tühi ruum ja konsoolidega kitsamaks kujundatud kesktänav. Aeg on rahutu ja turg muutub kiiresti, nii on siingi arendajad kõrvale palganud arhitektuuribüroo Cobe Taanist ning ilmselt on sebijaid teisigi, Alver alles näeb, kummale poole aeda ta maandub.
Kuna Tallinna planeerimatust on olnud kombeks kõvasti kritiseerida, siis küsin, kuidas ta praegu linna tajub. Kas midagi on ka üle ootuste paremini läinud? Alver on leebe: „Tallinnal on kõvad jõujooned: maastik, Lasnamäe klint, meri, Nõmme männid, Toompea vanalinna kohal jne. Võib-olla siin kohe midagi väga nässu minna ei saagi. Teatud reeglid peavad olema – need olid olemas ka siinsamas vanalinnas. Ja selle juures ei olnud arhitekti!“ Talle imponeerib ka New Yorgi võrkplaani rangus ning kõrgusse jäetud tohutu vabadus: „Piki tänavat vaadates näed alati lõpmatusse. Mäng äärmise piiratuse ja vabaduse vahel. Eestis me ei tarbi linna kui teost, et linn ise pakuks elamust – see on eestlastele võõras. Nii nagu käiakse kontserdil või näitustel.“ Muide, kui Alveri jutust võib jääda mulje, et majad ei olegi tähtsad, lihtsalt rohkem või vähem head klotsid suuremas süsteemis, siis kõik, kes tema maju on näinud, ustest sisenenud või treppidest käinud, aduvad teatud disainerlikku, majade lõpuni komponeerimise ja viimistlemise käsitlusviisi. „Kompositsioon jääb alati salapäraseks ja see on üks õlekõrs, mis hoiab kunstnikke siiani veepinnal …“
Kas arhitekt loob või parandab?
Alveri kujunemisaastad jäid 1980. aastatel poliitiliselt umbsesse aega, mil kohalikus arhitektuuris olid esil üheaegselt nii modernismikriitika kui ka romantika, salapära ja müüdi otsimine ning selleks oli vaja uut tüüpi autorit, loominguliselt vaba kontseptualisti, kes soodsate tingimuste saabudes saaks kanaliseerida oma kunstnikujõu ehitatud keskkonda. „Arhitektuur sünnib inspiratsioonist, meele mõlgutamisest – üksindusest,“ kirjutas oma nähtamatu arhitektuuri manifestis Leonhard Lapin 1978. aastal. Kõige elavamalt on kunstniku positsiooni oma tekstides ja ka arhitektuuris väljendanud Vilen Künnapu, kõige stiilipuhtamalt suur vaikija Jüri Okas, kes mõlemad pidid uue aja tulles hüppama n-ö teisele poole jõge. Alver võtab sellest ajast kaasa ühiskondliku aktiivsuse, võitleva hoiaku ruumipoliitilistes protsessides kaasarääkijana ning usu arhitektiameti unikaalsesse rolli dirigendina (mitte meeskonnamängijana, nagu nüüd öeldakse). Küsin, kas ta usub seda siiamaani. „Ta võiks seda olla. Kust see linnaehitus, need ideed tulevad? Kes neid tellib? Ühiskonna areng paneb paika selle, kuidas viimasel 25 aastal majad on linna tekkinud – seda kujundab majandussüsteem, mille oleme loonud. Ei ole enam üks partei. Elu ise kujundab – inimeste ränne maalt linna, algul Paldiskisse, sealt Lasnamäele ja nii edasi. Lihtsustatult võib öelda, et arhitekti ei ole vaja, kui me ei taha näha sisu, seda päris asja, mis majal n-ö kleidi all on. Arhitekt struktureerib ruumi, see on kõik, mida ta teeb. Enamik maailma ehitatakse ilma igasuguse arhitektuurita.“ Kui õnnestub, saame arhitekti kaasates parema ruumilise koosluse: „Linnas tekkiv ruum ise muutub kihvtiks. Üldiselt inimese keha tunneb ära, kas ruumis on hea olla või mitte. Ma muide küsin neljanda kursuse üliõpilastelt, et milline linn on nende jaoks hea. Üldse ei tule vastuseid …“
Alveri enda jaoks on head ruumid pärit klassikast: Rooma Panteon, Siena raekoja väljak, Püha Markuse väljak Veneetsias, ühesõnaga kaose asemel korrastatud struktuurid. Ühe piazza on ta ju Tallinnagi projekteerinud: „Ruum tahab alati defineerimist. Vabaduse väljaku viga on see, et seal ei ole seinu. Lambipostid püüavad seda ühest küljest piirata.“ Alver, keda sõber Jüri Soolep nimetab „loojakeskse ruumitekke ajastu“ esindajaks ja kes enda sõnul kirjutaski raamatu selleks, et tekiks intriig, on loomulikult selles puudutanud ka teemaderingi, mis nüüd on aktuaalne: rohepööre, maastik, mitteehitamine, pehme linn. Teadagi, iga ehitis peegeldab oma aega ning nii teravmeelitseb ta ühes aforismis: „Milleks see mäng mitte ehitada, või minna tagasi vanasse aega? Või ongi ehitamine ainult mäng …? Kui me mängimise lõpetaksime, mida me siis teeksime? Peataksime aja …“ Vaevalt et aja peatamine õnnestub ja vaevalt et ehitustegevus endiselt auklikus Tallinnas ka peatub, ent teatud veelahe noorema põlvkonnaga siin siiski jookseb – kui Alveri jaoks on majad vahendid suure pildi saavutamiseks, tema ruumi struktureerimise töö on põhimõtteliselt uue ruumi loomine, siis mulle näib, et noorematele on hoolitsus ja olemasoleva parandamine tähtsamad, linnast kui kunstiteosest rohkem paelub neid väike mõõtkava, omaalgatuslikud praktikad ja materjaliringlus – teemad, kus omaenda tahtmisest ja initsiatiivist sõltub palju enam kui niivõrd keerulises süsteemis nagu linnaplaneerimine. Uue aja märksõnad on ka renoveerimine ja infrastruktuuri disain, Alver aga tahab neist tükkidest kokku panna midagi suuremat … Vähemalt esialgu üksteise territooriumile ei tikuta.
Kujutlusvõime kadu
Raamatut lapates võib veenduda, et Alveri büroo on agar arhitektuurivõistlustel osaleja, nende võitja aga (enam) mitte nii väga. Alveri meelest sünnivad tänapäeval ruumiideed teistmoodi: „Kus on ideoloogia? Tänaseid konkursitöid vaadates tundub, et kõik nad on ühesugused. Projekt koostatakse teistmoodi. Info üleküllus on nii suur, et sul ei ole vaja enam läbi oma kujutlusvõime lasta seda, millise ruumi sa arvad saavat, vaid sa laenad selle ruumi juba valmistükina kuskilt. Pilte omavahel liites saame asja, mida on vaja. Meie oma büroos mõtleme veel selle pildi ise välja enne, kui me selle visualiseerijale anname.“
Siiani jõudnud lugeja ilmselt juba imestab, et pole igavamat ja tehnilisemat tegevust kui detailplaneerimine, juriidiline dokument, mille abil linnu planeeritakse ja mille koostamine on kaugelt tulusam teenus kui mäng kujutusvõimega, mis taandub õiget värvi kastikeste ja viirutuste ees. Selle peale meenutab Alver, et kunagi 1990. aastate algul, kui Irina Raud oli Tallinna peaarhitekt, tellis ta neilt Trummaliga Pärnu maantee, Tatari tänava ja Sakala tänava vahelise kolmnurkse kvartali detailplaneeringu: „Äsja Nõukogude ajast tulnuna (linnaplaneerimisega tegelesid hoopis teised osakonnad) ei olnud me sellist asja varem teinud. Me tegime ruumilise, kompositsioonilise, läbimõtestatud maailma valmis ning andsime linna vormistatuna vaatamiseks. Selgus, et kõik värvid on valed! Detailplaneering koosneb miljonist absurdsest reeglist, millest meil ei olnud aimugi. Meie tööga ei olnud linnal midagi teha. Sealt peale saime aru, et meie detailplaneeringute joonistamisega ei tegele.“ Ideed ja tehniline pool on määratud eri sfääridesse, esimene on nüüd vähemalt raamatusse raiutud.
Kultuurielus valitseb krooniline rahapuudus. Ehitamine venib ja muudkui kallineb, vara laguneb või satub seetõttu koguni hävimisohtu. Investeerimisotsuseid lükatakse edasi ja tagasi. Valdkonna palgasaajad tunnevad end tõugatuna toimetuleku piirile. Varaste signaalide järgi loeb kultuuriministeerium eelarvevõitluse sügisel võidukaks, kui eelarve tänavusega võrreldes ei kahane. Nominaalne nullkasv ei peida toetuse ostujõu kadu, asjaosalised saavad seda omal nahal tundma.
Ametiühingud esitasid sel nädalal kultuuriministeeriumile oma arvutused ja ettepaneku palgakõneluste alustamiseks. Lähtetaotluses soovitakse uueks kõrgharidust eeldaval ametikohal töötava spetsialisti alampalgaks 2036 eurot praeguse 1600 asemel. Sel miinimumtasemel saab praegu palka valdav osa kultuuriasutustes töötavatest proffidest, olgu tööstaaži üks või nelikümmend aastat. Mingist karjäärimudelist ja ülekoormusest, nagu õpetajatel, pole juttugi. Võib vaevata ette kujutada läbirääkimiste viisakat, lootustandvat ja vastastikku mõistvat kulgu hetkeni, mil ruumi siseneb rahandusminister, üleni valges. Siis juhtub see, mis lastele tuntud tsirkuse lauamängus: pikka redelit pidi langeb mängu käigus ülespoole edenenud küsija robinal algusruudule tagasi.
Juba aastaid on kultuuriministeerium teadlaste nakataval eeskujul otsinud võimalusi lisaraha hankimiseks sealt, kus raha on. Eraraha ettevõtete ja üksikisikute käest. Teadusrahastuses kehtib vähemasti paberil kokkulepe 1 + 2 protsenti. Eelarvest üks, ettevõtetelt kaks. Kui imeline oleks professionaalse kunsti ja kultuurivõrgustike rahastamisel sama tehet kasutada. Aga kuidas panna ettevõtjad kultuuri toetama? Ametisse astumise järel ütles kultuuriminister Heidy Purga Sirbile: „Peamine lähenemisnurk on siiamaani olnud maksuerisuste loomine. Aga äkki on veel võimalusi, loovaid lahendusi? [—] Ma ei ole kindel, et maksusoodustus on eraraha kaasamiseks ainus võimalus.“
Võimaluste ja loovate lahenduste leidmiseks tellis ministeerium järjekordse uuringu „Eraraha kaasamine kultuuri ja spordi valdkondades“ (teostaja Ernst & Young), mida kolmapäeval ka tutvustati. See oli jätkuks 2022. aastal tehtud uuringule, kus „käsitleti senist praktikat, ent mis ei andnud koondülevaadet kogu valdkonnast üle Eesti“. Värske uuring sisaldab mõndagi huvipakkuvat nii statistika kui ka poliitikasoovituste osas. Paraku on sellegi uuringu lähteülesanne seatud nii kitsalt, et analüütikud on aruandes mitmel pool sunnitud tunnistama oma teadmatust, kui suur pime ala valgustatu kõrval laiub. Või siis et „vajalik on valdkonna täpsem analüüs“. Soovi korral leidub siin kena ettekääne otsustamist veel ja veel edasi lükata, sest nii palju põnevat on puha läbi uurimata.
Uuringus pakutu aluseks on ettevõtete põhjalik küsitlus (osales läbilõikeline 250 ettevõtte valim, lisaks 40 suuremat, enam kui 50 töötajaga ettevõtet), arutelu paaris fookusrühmas ja ekspertidega ning maksu- ja tolliameti maksuandmete analüüs. Kahjuks annab andmestik „vaid kaudse indikatsiooni ettevõtete toetustest, kirjeldades siiski üldisi suundumusi“. Analüüsida saab ainult neid andmeid, mida kogutakse ja deklareeritakse, ning on ammu teada, et kultuurivallas on mõtestatud ja piisava, kasu toova andmekogumisega kehvad lood. Andmete tõlgendamisel suurendab mõistatamisruumi asjaolu, et andmed koguti ajavahemikul 2018–2022, mille lõpul lõi neisse järsult sisse sõda. Ukraina osa MTÜdele annetatud raha kasvus on raske usutavalt hinnata.
Mida teada saadi? Pigem toetavad kultuuri suuremad, sealjuures suurema käibe ja töötajate arvuga, aga ka kasumlikumad ettevõtted. Annetusi ja kingitusi deklareerib siiski kõigest kümnendik ettevõtetest ka kõige heldematel tegevusaladel. Valdab teadmatus, toetamisele ei ole isegi mõeldud või siis on liiga vähe infot otsustamiseks. Vaid vähestel ettevõtetel on sõnastatud toetamis- või sponsorlusstrateegia ja toetus eraldi eelarvereal planeeritud. Pigem reageeritakse, kui küsijad on ise aktiivsed. Suured ettevõtted toetavad meelsamini sporti kui kultuuri. 39% keskmistest ja 14% suurtest ettevõtetest eelistab toetada anonüümselt, sest kui toetamine on teada ja üks on raha saanud, saabuvad kohe küsima kõik.
Eeltoodu kehtib ainult toetuste puhul, mis on deklareeritud ehk kui ettevõte toetab „Tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja“ kantud juriidilisi isikuid. Nimekirja kuulub praegu 2700 ühingut, neist 23% on kogudused ja nende asutatud sihtasutused ja muud organid. Sinna ei kuulu aga riigi asutatud suured kultuuriasutused ega ka paljud MTÜd, mille hulgast nii mõnelgi võib olla heategevuslikus töös üsna suur käive ja roll. Otsuse, keda nimekirja võtta ja keda mitte, langetavad maksu- ja tolliameti anonüümsed ametnikud, kellel on põhjendamatult ulatuslik kaalutlusõigus. Nagu maksuhaldur on asjakohases juhendis selgitanud: „Heategevus on määratlemata õigusmõiste, mida sisustatakse igal üksikul juhtumil tulenevalt konkreetse ühingu tegevusest ja eripärast“ ja „Mõiste „avalik huvi“ on määratlemata õigusmõiste ja seega ei ole sellele definitsiooni olemas. Avalikule huvile lähedane mõiste on ühiskondlik huvi“. Niisiis, kaks määratlemata õigusmõistet, mille sisustamine võib käia ametniku tuju järgi.
Näiteks, kui juba enne Eesti iseseisvuse sündi loodud üliõpilasorganisatsiooni tähtsaim põhimõte ja tõotus on, „et meie oma isade maad ja rahvast ja oma emakeelt armastame, neid edendada püüame ja oma pühaks kohuseks loeme juba üliõpilase põlves, kuid iseäranis veel pärastises elus, eesti rahvuslise kultuuri eest võidelda ja tema loomiseks kaasa töötada“ (korporatsioon Ugala), siis ei pruugi see sugugi kvalifitseeruda avalikuks huviks. Aga kui põhikirjas seisab, et „Jumalateenistusel meenutatakse Moskva ja kogu Venemaa patriarhi ning MPEÕK eestseisja nimesid, väljaspool Tallinna piiskopkonda ühtlasi kohaliku piiskopi nime“ (Moskva õigeusu kirik), siis väärib see heategevuslik töö maksusoodustust küll. Kuid see on kõigest detail.
Mida aruandes soovitatakse? Hakata koguma otsustamiseks vajalikku statistikat, jagada rohkem ja paremat infot ettevõtetele nii toetussoovide kui ka maksusoodustuste kohta, kasutada ära „ettevõtte ja ühiskonna suurenevat toetamismotivatsiooni“, täiustada maksusüsteemi ning toetada ja koordineerida valdkonna arengut. Selle teadasaamiseks piisanuks ka ühest telefonikõnest mõne kultuuriasutuse kogenud juhile või osalemisest mõnel valdkonna teemapäeval (vt lk 4-5). Siiski on ilus, kui kõike nüüd innukalt tegema hakatakse, kuigi on oht, et välja kukub kulukas „tegevuste tegemine“, millest sentigi raha juurde ei tule.
On kõnekas, et uuringu aruandes esineb sõna „kultuurkapital“ vaid korra ja sedagi poolnegatiivses kontekstis. Ei karanud pähe? Eesti ainulaadses kultuurkapitalis on juba praegu enam-vähem kõik vajalik olemas: 30 aastat kogemust ja asjatundmist taotlemise, rahastamise ja aruandluse alal, korrastatud ja analüüsitav andmemass, usaldusväärsus ja tuntus. Ainus, mis puudu, ongi avalik ja mugav suhtlus- ja andmevahetusplatvorm, mis ühendaks lihtsal viisil ning läbi asjatundjate filtri küsijad ja saajad, liidaks senisele tegevusele näiteks hooandjalikke elemente, hoiaks ära halduskoormuse kasvu ettevõtetes jne. Tähendab, olemasolevale ja pidevalt arendatavale e-kulkale tuleb lihtsalt paar lisajuppi juurde tellida. Milleks asuda leiutama uut, kui töökindel masin eraraha kogumiseks ja vahendamiseks kultuuriloojatele on olemas ja end tõestanud?
Palun hinnake, kui olulised olid järgmised motiivid skaalal 1–5,
kus 1 tähendab üldse mitte oluline ning 5 väga oluline
N=250
N=40
Missioonitunne, soov aidata
4,5
4,5
Toetatava organisatsiooni tegevuse läbipaistvus toetuse kasutamisel
3,8
3,9
Soov panustada Eesti kultuuri ja spordi kestmisesse
3,5
Piirkonna või kogukonna toetamine, kus ettevõte tegutseb
3,4
4,2
Hea koostöö toetatava organisatsiooniga
3,4
3,6
Soov näidata ettevõtet heas valguses väljapoole
3,0
3,4
Soov näidata ettevõtet heas valguses töötajate jaoks
2,7
3,4
Isiklik või lähedase isiku kokkupuude toetatava organisatsiooniga või valdkonnaga
3,0
2,7
Reklaam ettevõttele, ettevõtte brändi tuntuse kasvatamine õiges sihtrühmas
2,5
2,9
Hea müügitöö toetatava organisatsiooni või sellega seotud isiku poolt
2,5
2,4
Maksusüsteemi soodustuste kasutamine
2,2
1,9
Rahvusvaheline nähtavus või ettevõtte/toodete tutvustamine välisriikide turgudel
1,7
1,8
Kõigi (250) ja suurte (40) ettevõtete toetamist mõjutavad tegurid. Norstat/EY
Need irinad peaksid olema irisetud ja küsimus passé – et kas meie kirjandusmaailm tunnustab naiste panust piisavalt. Kas naise kogemust, millest kirjutab naine, peetakse niisama kunstiväärtuslikuks kui mehe refleksioone, käigu need mis tahes soo kohta? No mis jutt see olgu! Sotsiaal- ja muust meediast võiks ju jääda mulje, et viimasel ajal haibitakse võimsalt just naisautorite teoseid.
Siiski läksin seekord kulka tseremoonia lõpus püünele ja palusin aplodeerida eraldi naisliteraatidele, sest üheksast auhinnast pälvisid naised vaid poolteist (venekeelne auhind läks jagamisele, nagu see juba tavaks). Tõsi, seis on olnud nigelamgi: kulka auhindade ajaloos on kolm aastat, kus pärjati vaid mehi (2002, 2004 ja 2012); ma ei mäleta ka, et järgnenud oleks erilist kobinat, erinevalt tänavusest. 30aastase ajaloo jooksul on meeslaureaadid olnud (pigem valdavas) enamuses 25 korral. Viimastel aastatel tundus, et oleme suurest auhinnalõhest üle saamas ja suudame lätlastele ja soomlastele järelegi jõuda: nimelt on viimasel 10 aastal naised saanud Läti Laligaba auhindadest üle 46% (sh 60% proosaauhindadest) ja Finlandia auhindadest 40%. Aga ennäe, nüüd on meil seis jälle nagu muiste.
Kas 2023 juhtus olema selline aasta, kus naiste panus oli kesine? Eraldi võetult olid ju paljud preemiad minugi meelest ära teenitud. Eriti rõõmustad, kui mõni ekskallim saab auhinna.
Aga ei, ei olnud see aasta naisliteraatidele kehv. Naiste auhindamine poleks tähendanud positiivset diskrimineerimist või kujuteldavaid kvoote: mitmes kategoorias oleks naislaureaat olnud lihtsalt eriti kõva laureaat.
Kibeduskahtlustuste vältimiseks: olin ka ise nominent, aga tean, et poleks saanud juba tehnilis-moraalselt auhinda võita. Nimelt kuulusin aasta eest sama valdkonna (ilukirjanduslik tõlge) žüriisse, kus andsime preemia Ülar Ploomile (koos Ilmar Venega). Mullune laureaat oli nüüd žüriis ja kui auhind oleks määratud mulle, oleks asjast jäänud õige nadi mulje.
Võõrkeelde tõlkimise auhind oli ainus täispreemia, mille pälvis naine (Enel Melberg), ehkki mehe (Krossi) teose tõlkimise eest. Üks tõlkija käis me jutuajamises poolnaljaga välja mõtte, et tuleks asutada eraldi Krossi tõlkimise preemia. Või Krossi-Tammsaare – nii pääseksid teisedki tõlked rohkem esile. Meenutagem, et viimasel 10 aastal on vaid ühel korral antud võõrkeelde tõlkimise auhind naise (Kareva) loomingu tõlgete eest.
Žüriid mõistagi ei koordineeri otsuseid omavahel ja neid ei saakski selleks kohustada. Igal žüriil on oma töömeetodid, kriteeriumid, maitsed. Olen veendunud, et kõigis žüriides oldi veendunud, et kedagi ei diskrimineerita; kuskil polnud eesmärgiks, et naised ei skooriks. Küllap kerkis vähemalt korraks ka küsimus, kes ja millal on juba vastava preemia saanud. Ja kõigi žüriide strateegiad kokku andsid sooliselt sellise tulemuse.
Jaa, sotsiolingvistikas on kuue-seitsmekümnendatest saati katsetega tuvastatud, et kui omistada anonüümsele autorile naissugu, paneb see lugeja sageli teksti madalamalt hindama, esinegu tekstis siis sootüüpiliseks peetavaid tunnuseid või mitte. Veel üheksa aasta eest kirjutas ameeriklanna Catherine Nichols eksperimendist, kus ta saatis sama käsikirja 50 agendile naise ja 50 agendile mehe nime all. Mehena sai ta üle kaheksa korra rohkem vastuseid. Ühe žürii naisliige rääkis mulle kunagi, kuidas üks meesliige olevat armsasti seisnud minu eest: „Anname preemia talle, ta kirjutab nagu mees!“ Hoopis ammu, 65 aastat tagasi jauras Norman Mailer kurikuulsalt, et hea romaanikirjanik ajab läbi ükskõik milleta peale oma munade (remnant of his balls). Aga möödas on need ajad, möödas, me teame!
Eks me tunne ka klassikalisi väiteid, et valik on igal juhul subjektiivne (see „subjektiivsus“ on üks keerukas eri faktorite pundar), et kunsti ei saa hinnata võrdõiguslikkuse alusel ja et auhind pole inimõigus, mille igaüks peab lõpuks kätte saama. On tõesti olemas kvantitatiivsed argumendid, nagu töömaht ja vaevanägemise määr, mida on raske kummutada. Ainult et žürii mitte üksnes ei tuvasta oma harjumuste ja õpitu põhjal teoste väärtust, tähendust, kaalu, vaid kujundab ka arusaamu ja mainet.
Kindel on, et taheti parimat ja välja tuli, nagu ennegi on tulnud. Järgmisel aastal tuleb ehk teisiti. Ärgu kõlagu see sarkastiliselt: palju õnne laureaatidele!
Ajad muutuvad ja kirjandus koos nendega. Aga auhinnad?
PILLE-RIIN LARM
Kui eelarvamuslikud on eesti kirjandusauhinnad? Näide 14. märtsist.
Emakeelepäeva tähistamise käigus antakse välja kaalukaid kirjandusauhindu, nagu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad (Tallinnas) ja Gustav Suitsu luuleauhind (Tartus).
Suitsu auhind läks üle aastate naissoost autorile, Aliis Aalmannile. Seda on välja antud 21 korda, naissoost laureaate on nüüd 5,5 (ükskord läks auhind jagamisele kahe autori vahel). Mõne nädala eest tegi Aalmann koos Kai Kasega ajalugu ka Tuglase novelliauhinna saajana. Tore!
Vastupidise pöördega said Tallinnas hakkama Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriid. Kõik laureaadid on tunnustuse kahtlemata ära teeninud. Ometi ei mäleta ma, et varem oleks saalis valitsenud niisugune kumuleeruv pinge. Ebamugav on ka paljudel, kes kohal ei viibinud. Juhtunu võtab tänases Sirbi arvamusloos „Poolteist auhinda“ kokku Maarja Kangro. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda.
„Žürii laskis ennast otsuste tegemisel juhtida raamatute keelest ja stiilist,“ selgitas oma sõnavõtus proosa- ja luuleauhinna žürii juht Katrin Laur.1 Võimalik, et järgmised žüriid ei peaks teoste keelest ja stiilist nii suurel määral juhinduma, vaid pisut rohkem arvestama ka sisu ja kontekstiga. Miks on just see teos just praegu kõnekas? Missugustele ühiskonna/kirjanduse suundumustele selle teose esiletõstmisega osutatakse? Missugune signaal oma otsusega saadetakse? Ükski žürii ei hinda pelgalt möödunud aasta toodangut, vaid kujundab ka kirjanduse renomeed ja tulevikku.
Võimalik, et värskendamist vajab ka auhindade väljaandmise korraldus. Praegune formaat, kus auhindamisele eelneb kandidaatide esinemine, on sisse töötatud, neid esinemisi oodatakse. Piduõhtu on mõnus segu kodususest ja glamuurist. See kõik peaks tegema kirjanduse nähtavamaks ja ongi teinud. Viimastel aastatel tundub aga, et ettevõtmine on hakanud jääma teiste emakeelepäeva ettevõtmiste varju.
Et aastaauhindadest võimalikult palju kasu tõuseks, tasuks kandidaadid kuulutada välja detsembri alguses, võib-olla keskpaigas – igal juhul enne raamatute põhilist ostuaega. Sellest oleks (väike)kirjastajatele palju abi ning jõuluvana oskaks mõistliku valiku teha. Laureaadid selguksid jaanuaris, olgu siis eesti kirjanduse päeval või ka varem. Sama ettepaneku on varem teinud teisedki, Sirbi veergudel Tiit Hennoste ja Sirje Olesk.2
Jätkuvalt tuntakse puudust vabaauhinnast. Selle taastamist tasuks kaaluda.
Kes peaks värskendama, kes peaks kaaluma? Eeskätt saab sellega algust teha Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ise. Palun arutage neid teemasid isekeskis. Kuna kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad antakse välja tihedas koostöös Eesti Kirjanike Liiduga, siis ka liiduga.
Ajad muutuvad, kirjandus muutub. Kasvanud on uus autorite põlvkond, teemad on uuenenud, lugejate ootused ja kirjandusväli teisenenud. Auhindu välja andes ei saa sellest kõigest mööda vaadata.
Teele Pehk on demokraatiarikastaja, kelle teemadeks linnaruum, avatud valitsemine ja rohepööre. Ta töötab juba üle aasta DD ehk teaduse ja kultuuri sihtasutuse Domus Dorpatensis demokraatiakeskuses, kus lõimib koos kolleegidega kliimamuutusega kohanemise rahvakogusid demokraatiaarendusse. Tema ärgitusel ja korraldusel on Eestis toimunud juba kolm kliimakogu: Ida-Viru noortega aastal 2021 (korraldajad Eestimaa Looduse Fond ja Rohetiiger), Tartus 2022. (korraldajad Rohetiiger ja Miltton) ning Tallinnas 2023. aastal (korraldaja demokraatiakeskus). Kaks viimast on tihedalt seotud linnaruumi ja ehitatud keskkonna kvaliteediga.
Miks korraldada avalikkuse arvamuse teadasaamiseks rahvakogu? Milliseid ettepanekuid on linnaruumi kohta tehtud? Teele Pehk räägib lähemalt.
Milline on rahvakogu ajalugu? Kuidas ja millal see Eestisse jõudis?
Rahvakogu ajalugu on pikk ja ulatub tagasi Antiik-Kreekasse ning Mesopotaamiasse, kus ühiskonnaasjade otsustamiseks ja ametikohtade täitmiseks tõmmati liisku. Kui linn ja ühiskond paisusid suureks ja neid polnud enam lihtne hallata – rahvakogu toimimiseks vajalikke inimesi ei saanud enam ühte kohta kokku tuua –, siis vajus ka liisudemokraatia unustusse ning asendus esindusdemokraatiaga.
Uuesti n-ö avastati see võimalus 1970. aastatel ülikoolides teaduslike eksperimentide käigus miniavalikkusega, see oli pikka aega akadeemiline harjutus. Samal ajal levis ka vandekohtunike kasutamine, mis on tuttav kohtusüsteemist. Nii prooviti leida alternatiive avaliku arvamuse uuringule ja referendumitele.
Avaliku arvamuse uuring tehakse juhuvalimiga. See peaks justkui peegeldama levinud arvamusi, aga ei kata kõiki nüansse. Rahvahääletuse puudus on see, et kodanikud teevad otsuse n-ö kõhutunde pealt, sest neile ei ole antud mingeid baasteadmisi teemal, mille üle nad otsustama peavad. Referendumi valik on enamasti ka must-valge: jah ja ei, tahan või ei taha. Rahvakogu annab võimaluse koguda kvaliteetsem sisend poliitika tegemiseks ja kujundamiseks.
Nüüdseks on see otsustusviis, mida kasutatakse tihti linnaruumi otsuste tegemiseks ja vähemuste võimestamiseks, levinud Kanadast üle ilma. Pärast 2010. aastat on rahvakogud raamistatud kliimateemadega.
Eestis tuli esimene rahvakogu kokku 2013. aastal erakondade, valimiste ja kodanike kaasamise teemal. Sellest sündis rahvaalgatusõigus ja langetati erakondade loomise künnist ja lõivu. Seejärel oli pikk paus ning 2021. aastast korraldasime järjest kolm kliimateemalist rahvakogu: kõigepealt Ida-Viru noortega õiglase ülemineku teema, siis Tartu kliimakogu ning sel talvel Tallinna kliimakogu.
Siinse esimese rahvakoguga võrreldes on miniavalikkuse formaat meeletult arenenud: on juba kümme viisi, kuidas kasutada seda eri eesmärkidel. Praegu korraldatakse üleriigilisi rahvakogusid, mis tegutsevad kuid või isegi aasta aega, nagu oli nt Prantsusmaa kliimakogu, mis oli presidendi algatatud ja mille eelarve oli omataoliste seas kõige suurem.
Praegu korraldatakse rahvakogusid koostöös teadlastega, kes uurivad osalejate teadlikkust ja hoiakuid enne ja pärast protsessi, virtuaalse ja silmast silma arutelu eeliseid ja puudusi, samuti rahvakogude lülitamist institutsioonidena avalikku sektorisse. Eestis otsime tikutulega teadlasi, kellega koos formaadi mõju ja võimalusi süvitsi uurida. Tallinna kolmekeelsena toimunud kliimakogu kogemust uurivad Poola teadlased. Õnneks pöörduvad siinsed magistrandid aina sagedamini demokraatiakeskuse poole, et seda fenomeni uurida.
Eestis on rahvakogudes käsitletud paljuski linnaruumi. Milliseid näiteid mujalt veel leida võib?
Teele Pehk usub, et rahvakogu annab võimaluse teha paremaid ja läbimõeldumaid otsuseid.
Miniavalikkus kutsutakse kokku, kui oodatakse süsteemset muutust, olgu riigi või linna tasandil. Omavalituse tasandil on rahvakogu korraldamine lihtsam ning ettepanekud saab kiiremini ellu viia kui riiklikul. Iirimaal ja Šotimaal on kliimakogu sisse kirjutatud kliimaseadusse, see tuleb korraldada pikaajaliste oluliste otsuste tegemisel. Soome katsetas hiljuti rahvaparlamenti nelja ülekaalukalt hääli ehk allkirju saanud rahvaalgatuse üle otsustamisel.
Rahvakogu sobib tegelikult igasuguste teemade käsitlemiseks. Eriti hea on see võimalus küsimuste puhul, mis kütavad ühiskonnas kirgi. Näiteks pärast abordi käsitlemist rahvakogul legaliseeriti abort Iirimaal ka üleriigilise referendumiga. Samuti sobib see kaugeleulatuva mõjuga otsuste tegemiseks, nagu keskkonna- ja kliimapoliitika puhul.
Pariisis tegutseb püsirahvakogu, mille üks eesmärke on määratleda pealinna elanikke kõnetavad ja põletavad teemad, mille lahendamiseks kutsutakse kokku eraldi rahvakogu. Püsikogu määrab igal aastal peateema ja kaasava eelarve, mis küündib saja miljoni euroni ehk viie protsendini Pariisi eelarvest.
Brüsselis ja Milanos tegutseb alaline rahvakogu linna kliimapoliitika seirajana.
Miks jõudsid Tallinna ja Tartu rahvakogud linnaruumini? Mõlemat kogu raamistas ju teemana mure kliimamuutuste pärast. Kas siit võib välja lugeda, et linnaga tegelemisest on abi kliimamurede leevendamisel?
Tartu 2022. aasta kliimakogu eestvedaja oli ruumiloome osakond, kes vastutab ka linna kliimapoliitika ja kliimakava elluviimise eest. Toonane linnaarhitekt Tõnis Arjus ütles, et teeme kliimakogu, kuna ta oli huvitatud uute formaatide katsetamisest. Ega me kohe ei teadnud, millele keskenduda. Selgus, et liikluse rahustamise teema oli jõudnud poliitilisse punnseisu. Lõpuks laienes see ohutu ja turvalise ruumi teemaks ning vaatlesime seda kliimasoojenemise prisma kaudu.
Ka Tallinnas alustasime koos strateegiakeskusega oluliste teemade kaardistamisest ja lähtusime Tallinna strateegiast. Põletavaim ja keskkonnaga seoses kõige suurema jalajäljega probleem oli ja on pealinnas endiselt liiklus, kuid selle teema käsitlemiseks rahvakoguga polnud piisavalt poliitilist toetust. Jõudsime rohealade teemani. Liikumise teemad tulid selle raames niikuinii esile.
Mida annab kliimakogus osalemine inimestele?
Eelkõige väljuvad rahvakogust teadlikumad kodanikud. Rahvakogu korraldamisel on kolm põhireeglit.
Esiteks esinduslik juhuvalim, et tagada võimalikult mitmekesine miniavalikkus. Seega kohtuvad elanikud endast erinevate inimestega, arutavad kodulinna eeliste ja puuduste üle, kujundavad koos selle tulevikku.
Teiseks arutlemine ja kaalutlemine. Arutama hakatakse alles pärast seda, kui rahvakogus osalejad on ära kuulanud teaduspõhise ja mitmekülgse teemakohase informatsiooni ja ka huvirühmade arvamuse. Kõik rahvakogu osalejad istuvad rühmades. Klassiruumi või auditooriumi laadis paigutumist väldime igal juhul, sest see ei soosi õppimist ja omavahelist suhtlemist. Pärast esinejate ülesastumist ja ekspertide seisukohtade ärakuulamist asutakse omavahel arutama. Laudkondades istuvad üksteisele võõrad inimesed. Seega tuleb oma seisukohtade väljaütlemisel olla empaatiline, vaadata tihti asjale teise inimese vaatenurgast, kasutada sõnavara, mida kõik mõistavad jne. Lahkarvamuste asemel keskendutakse ühisosa otsimisele ja sellest hakkavad kooruma ettepanekud. Korraldajatena oleme selle protsessi põhjalikult läbi mõelnud, kohapeal on abiks rühmaarutelude hõlbustajad.
Kolmandaks on rahvakogu puhul oluline mõju ehk avaliku võimu vastus ja tagasiside kodanike ettepanekutele, ühesõnaga dialoog. Vaid nii tekib pikaajaline usaldus, kui kodanike sisendit kasutatakse reaalses poliitikakujunduses. Võib öelda, et rahvakogus osalenud on kodanikena nõudlikumad, kuna pärast innustavat protsessi oodatakse linnalt tegusid.
Kõik osalejad on imestanud, et ka nii saab osaleda, et ei peagi näiteks planeeringu avalikul arutelul karjuma või saatma kümneid kirju, millele keegi ei vasta. Öeldakse ka, et nüüd mõistetakse teisi elanikke paremini, ollakse sallivamad, arenevad sõbrasuhted. Nähakse ka linnaametnikke ja poliitikuid silmast silma ja avastatakse, et nad polegi kivinäod.
Ida-Virumaa kliimakogu koosnes noortest, kes tundsid ennast kõrvalejäetuna. Pärast kogu asutasid nad mittetulundusühingu ning nad kutsuti rahandusministeeriumi õiglase ülemineku juhtkomiteesse, kus noorte hääl oli esindamata. Nad panustavad seal siiamaani aktiivselt.
Kuidas omavalitsused ettepanekud vastu võtavad? Nende läbitöötamine tähendab ka korraldajale omajagu lisatööd.
Kodanike ettepanekud on ju julgustus omavalitsusele. Tallinn lubas eelmise aasta lõpus laekunud ettepanekutele vastata aprilli alguses. Ootame põnevusega. Tartus oli kliimakogu koos kaks aastat tagasi ja juba kuu pärast rahvakogu viimast päeva vastas linnapea koos ametnikega suvisel kogunemisel kliimakogus osalenutele, mida linn edasi teeb. Nüüd on Tartu linn teinud ja osalejatele laiali saatnud ettepanekute inventuuri: lahti on kirjutatud, mis on pärast paari aastat linnas toimumas.
Kohalikul ja riigi tasandil on kodanike ja huvirühmade kaasamine ikkagi kesine: tegeletakse ainult informeerimise, ideekorje ja konsulteerimisega. Arendada tuleks koosloomet ja võimestamist ehk otsuste tegemise delegeerimist. Omavalitsused peavad õppima, kuidas otsustamine ja sihtide seadmine kõigepealt käest ära anda ning kui kodanikelt on ettepanekud saadud, tuleb taas protsessi ohjad haarata, et ideed realiseerimiseni jõuaksid. See eeldab linna kui süsteemi täielikku avanemist, nii et ametnik ja poliitik usaldaksid kodanikku. Samal ajal näeme, et ametnikud on väga poliitikukuulekad, toovad ettekäändeks, et neil pole poliitilist tellimust üht või teist asja teha. Kohtab ka suhtumist, et see pole minu rida. Tallinn ja Tartu uuendavad just oma kaasamisstrateegiat, loodetavasti on kliimakogu andnud mõlemale linnale julgustava näite, kuidas kodanikega koos raskeid otsuseid langetada.
Tahan tunnustada nii Tallinna kui Tartut, et nad võtsid kliimateemalise rahvakogu pühendunult teha.
Kui rahvakogu korraldada üks kord, siis see ongi väga ajamahukas ja kulukas. Alati ei pea aga nii suurejooneliselt asju ajama, pole vaja kokku kutsuda 50–60 osalejat. Tallinna rahvakogu osalejatelt saime tagasisidet, et tahetakse koos käia ja näiteks samamoodi arutada linnaosa tuleviku üle. Kõige selle juurde peab käima ka avalik kommunikatsioon, teadaandmine, mida tehakse, millised ettepanekud on laekunud ja kuidas see aitab linna paremaks teha, mida on tänu protsessile ära tehtud.
Samade probleemidega maadeldakse rahvusvaheliselt ja nüüd räägitakse kliimakogude teisest lainest. Esimese laine harjal korraldati kogusid suure õhinaga palju, seejärel saadi aru, kui mahukas on laekunud ettepanekutega tegelemine ning kodanikele tagasiside koostamine. Teise lainega on hakatud enam mõtlema kliimakogude järeltööle. Järeldada võib, et ametnikud tuleb kaasata võimalikult varases etapis ning vaatlema tuleb paluda väga paljud, sest ettepanekuid tehakse kõikvõimalike osakondade valdkondades.
Üha rohkem seotakse see kõik avaliku sektori innovatsiooniga, sh koosloometegevuse uuendamisega. Seejuures on selge, kui vähe, kui üldse, on raha kaasamise, koosloome ja ühise otsustamise jaoks, rääkimata sellekohasest innovatsioonist, siis tuleb küll nutt peale. Rahvusvaheliselt levitatakse ettepanekut, et iga omavalitsus ja riik võiks eraldada vähemalt viis protsenti valimiste eelarvest iga-aastaseks kodanike kaasamiseks ja miniavalikkusega suhtlemiseks. Iga omavalitsuse ja keskvalitsuse esindaja saab ise arvutada, milline see summa olema peaks.
Millised meeleolud ja ettepanekud Eesti kliimakogudes välja joonistuvad?
Ettepanekud on olnud väga sarnased. Nii Tallinnas kui ka Tartus tehti palju ettepanekuid anda jalgratturitele ja jalakäijatele enam liikumisruumi, rahustada autoliiklust saaste vähendamiseks, haljastada tänavad. Lisaks saadi mandaat rohealade ja elurikkuse hoidmiseks ja lisamiseks näiteks taskuparkide, looduslike terviseradade või kaitsealade laiendamisega.
Kui võtta lahti Delfi või Postimehe kommentaarid, siis joonistuvad välja hoopis vastupidised meeleolud: trammitee ehitus segab autoga liiklejaid, jalgratturid segavad, elurikkus on kasimata heinamaa.
Nendes väljaannetes ei kõla ju esinduslik hääl. Mõelge sellele, kes julgeb üldse avalikult sõna võtta, kuidas marginaliseeritakse teisiti arvajaid … Näha on, et teatud arvamuste summutamiseks pannakse arvajale külge mingi silt: puukallistaja, ökokommunist jne. Enamasti need, kelle suunas kriitikat tehakse, vaikivad, nad hoiavad oma tervist. Nii domineeribki väheste hala.
Rahvakogus peavad koos töötama väga erineva maailmavaatega inimesed, kes tavaliselt mitte kuskil kokku ei puutu. Kuidas ikkagi ühiste ettepanekuteni jõutakse? Kui palju oled näinud tõrksust või vastutöötamist?
Tõsiseid konflikte pole olnud. Rahvakogus osalemiseks saadetakse välja nimelised kutsed, mis teeb protsessi algusest peale eriliseks. Kutsele vastavad ja kohale tulevad need, kes on motiveeritud, aga ikkagi on see valim palju esinduslikum kui mis tahes kaasamisprotsessis osalejad.
Rahvakogu alguses lepitakse alati kokku reeglid. Näiteks on lubatud kritiseerida ideid, mitte inimesi, tuleb olla viisakas ja lugupidav, otsida ühisosa, mitte keskenduda erimeelsustele. Need kokkulepped toimivad hästi. Igas laudkonnas on ka arutelu hõlbustaja, kes tuletab vajalikul hetkel reegleid meelde ja aitab lõpuks ühised ettepanekud sõnastada.
Andrei Liimets, Tartu kliimakogu juht, ütles väga ilusasti, et rahvakogu toob osalejates välja kogu nende headuse. Näeme, et inimesed tahavad rääkida ja arutada. Tallinna rohelise pealinna rahvakogu tuli kokku viiel päeval kolmel nädalavahetusel, aga ikkagi jäi ajast puudu. Selle üle, kui pühendunud ja konstruktiivsed võivad elanikud olla, on ka vaatlemas käinud poliitikud ja ametnikud siiralt imestunud.
Mind paneb imestama, kui üksmeelselt on jõutud rohelise maailmavaate ettepanekuteni. Kindlasti on nende 50–60 rahvakogu osalise seas ka neid, kelle arvates on niitmata haljasala kole, kellele meeldib autoga sõita, kellele siilid, kimalased ja linnud linnas on lihtsalt tüütud ja tunduvad ohtlikud.
Rahvakogus pannakse suurt rõhku teadmistele. Teadlased ja eksperdid teevad mitu päeva lühikesi selge sisuga ettekandeid. See aitab end teemaga kurssi viia, seejärel arutatakse ekspertide ideede üle laudkondades, sealt omakorda kasvavad välja ettepanekud.
Tallinna kliimakogu ettepanekutest sai lausa neli ettepanekut kõigi osalejate hääle ehk neid toetati sada protsenti. Esiteks, säilitada kõrghaljastus ja rakendada ulatuslikult mitmerindelise haljastuse põhimõtet. Teiseks, tänavate projekteerimisel seada esikohale haljastuse säilimine ja rajamine ning jalakäijate ja ratturite ohutus ning mugavus. Kolmandaks, ajakohastada ja kehtestada rohealade teemaplaneering, et rohealade sidususe põhimõte jõuaks kõigisse planeeringutesse, projektidesse ja linnaruumi. Neljandaks, soodustada linna piires ühissõidukite kasutamist, luua paremad ühistranspordiühendused äärelinnaga ja naabervaldadega ning levitada süsteemi Pargi ja Reisi võimalusi.
Kuidas rahvakogu vormis demokraatiakeskuses edasi toimetate, millest unistate?
Jätkame formaadi arendamist ja pakume selle korraldamise kohta infot avalikule sektorile. See on küll vabavaraline ning globaalsete võrgustike koostatud juhised on veebis igal pool saadaval, nii et igaüks võib neid reegleid järgides oma rahvakogu korraldada. Demokraatiakeskuse eelis on rahvusvahelistes võrgustikes osalemine ning teadmine, milliste arendustega parasjagu maailmas tegeletakse, meil on ka rahvakogu korraldamise kogemus. Heal meelel aitame järgmisi miniavalikkuse kokkusaamisi kaaskorraldada. Unistame väiksematest püsirahvakogudest, nt linnaosa tasandil.
Riiklik kliimakogu on tegemata. Unistame riiklikust narratiiviloomest, et aidata Eestil kiiremini üle minna inimeste ja looduse heaolu, mitte pidevat majanduskasvu väärtustavale elukorraldusele. Senine kapitalistlik kasvupõhine majandusmudel pole jätkusuutlik ja aeg on ümber mõelda, mida meil üldse vaja on, et elu oleks hea. SKT asemel võiks majanduse keskmes olla inimese ja looduse heaolu. Milline see ühiskond on? Millised eeldused on meil juba olemas? Seda võikski rahvakogus arutada.
Nõustame ja innustame praegu Riiat ja Vilniust. Riias korraldatakse esimene kliimakogu sügisel.
Uuringust räägib lähemalt selle üks koostaja, Civitta Eesti uuringute valdkonna juht Piia Viks-Binsol.
Millised on uuringu peamised tulemused?
Üldiselt tuleb välja positiivne joon. Eesti ettevõtted on hakanud agaramalt disaini kasutama, ettevõtjad mõistavad, et disain annab konkurentsieelise. Palju väikseid märke räägivad olukorra paranemisest. Kindlasti ei saa öelda, et praegune seis oleks ideaalne, kaugel sellest. Arenguruumi on väga-väga palju.
Esiteks selgus, et ettevõtted saavad aru, kuidas disain aitab vastata tarbija ja kliendi vajadustele. See on tähtis, sest kui tarbijale ollakse meele järele, siis läheb ka ettevõttel paremini. Saadakse aru, et disain ei tähenda ainult ilusat plakatit või kodulehte.
Teine muutus on see, et ettevõtjad näevad, et disaini kasutamine ei ole kulu, vaid tulu. Mõistetakse, et disaini kaudu jõutakse tarbijani ja see aitab kasvatada äri ja kasumit.
Kolmandaks paistis silma, et disain on protsess, mitte pelgalt ese, ja et seda põimitakse pidevalt ettevõtte tegevusse. Ettevõtjad analüüsivad koos disaineritega, mis on ettevõtte vajadused, kuhupoole liikuma peab, lõpuks lahatakse ka tulemusi.
Millist disaini tellitakse?
Disainiturg on seda paremas seisus, mida enam disainiliike seal esindatud on. See tähendab, et toote- ja graafiline disain ei pea kaduma ja asenduma moodsamate disainiliikidega, näiteks teenuse- või digitaalse disainiga. Oluline on, et ettevõtja mõistaks disainiliikide olemust ja kasu ning oskaks neid sobivas kohas tellida ja kasutada.
Suurt kasvu näeme digitaalses ja interaktsioonidisainis. Seda juba seetõttu, et kõikvõimalike digitaalsete platvormide ja vahendite kasutuselevõtt on kasvanud, näiteks e-poed, veebilehed jne. Hüppeliselt on kasvanud ka teenusedisaini osakaal. Graafiline disain, kommunikatsioonidisain ja tootedisain pole kuskile kadunud. Nende osakaal on võrreldes eelmiste aastatega jäänud enam-vähem samale tasemele.
Sellist uuringut on varem tehtud kaks korda. Esimene 2013, siis 2018 ja nüüd 2024. aastal ilmus kolmas. Esimese ja viimase vahele jääb üle kümne aasta. Mis on muutunud?
Uuringust „Disainikasutus Eesti ettevõtetes ja sihtasutustes“ selgus, kuidas mõistsid disaini ettevõtete juhid kümme aastat tagasi ja kuidas praegu.
Disaini olemus on muutunud, see on jõudnud igale poole. Seetõttu oli selle uuringu läbiviimine kümne aasta taguse metoodikaga – mis on vajalik andmete võrdlemiseks – keeruline. Soovitasime ministeeriumil sellise meetodiga uuringut mitte enam tellida.
Väga huvitav oli vestelda mitmete ettevõtjatega, kes vestluse käigus jõudsid arusaamani, et disain on väga lai ja et disaini kasutatakse ka seal, kus seda esmapilgul ei oodatagi. Disaini kasutatakse ettevõtte protsessides, mitte ainult turunduses ja kommunikatsioonis, ka tootmises, juhtimises, ITs.
Huvitav oli avastada, et tekkinud on ettevõtte sisese ja välise disaineri kombinatsioon. Paljud ettevõtjad on palganud n-ö majasisese disaineri, kes tunneb organisatsiooni hingeelu ja tegevusvaldkonda, oskab disainiprotsessi paremini suunata ning vajaduse korral disainimeeskonna appi palgata. Välja tuli mitu edulugu, kuidas selline disainerite koostöö on andnud tulemuseks väga häid tooteid ja strateegiaid.
Kui selline uuring on oma elu ära elanud, siis mida võiks edaspidi selles valdkonnas jälgida?
Kindlasti võiks uurida ka teistpidi: kuidas disainipakkujad ehk disainerid sellel alal toimetavad.
Ettevõtjate osas tuleks edaspidi keskenduda väiksemate ettevõtete uurimisele, küsida, mis on nende vajadused. Uuringust tuli selgelt välja, et keskmisest suurema käibega ja üle 50 töötajaga ettevõtte disainivajadus on hoopis teistsugune kui kahe-kolme kuni viie töötajaga ettevõttel. Uurida tuleks, millised on just selliste ettevõtete vajadused, siis saab ka välja töötada tõhusamad toetusmeetmed.
Kuivõrd aitab disain ettevõtetel edukas olla? Või on nii, et mida edukam on ettevõte, seda enam disainereid kasutatakse?
Mõlemat pidi. Andmetest ei joonistu selget mustrit. Väga hästi on näha, et vahet pole, millises arenguetapis ettevõtja eduelamuse saab. Kui ta mõistab ja näeb disaini kasu, saab positiivse kogemuse, siis see tagab edaspidise disaini kasutamise. Esimene positiivne kogemus võib tulla alguses või ka siis, kui ollakse juba suureks kasvanud.
Millised kitsaskohad välja joonistusid? Miks disaineriteni ei jõuta?
Selgus, et disainerini jõutakse ülekaalukalt tuttavate kaudu, ja see on huvitav tulemus, sest Eestis on päris palju disainerite organisatsioone, disainiagentuuridel on head veebilehed ja nad on väga hästi leitavad. Vaadatakse küll portfooliot ja lastakse proovitöö teha, kuid lõpuks minnakse ikka tuttava soovitatud disaineri juurde. Võib-olla on see mõttekoht erialaliidule ja disaineritele. Kas selline klientide valik rahuldab neid või mitte?
Välja tuli ka vastuolu hariduse osas. Disainerid ja disainiagentuurid peavad haridust ja tausta tähtsaks. Ettevõtetele on olulised tutvus ja varasem kogemus, haridust ei tähtsustata.
Kuidas on lood disaini kui Eesti riigi visiitkaardiga? Kõik teavad soomlaste Iittalat ja Marimekkot. Selle tuntuse taga on riiklik järjepidev töö, mis meil justkui puudub.
See küsimus käis vestlustes ja ekspertide aruteludest pidevalt läbi. Eesti on liiga väike, siin pole nii palju disainereid, et disain jõuaks võrreldavas mahus tööstusse. See muidugi ei tähenda, et meil edulugusid ei ole: meil on ju ka silmapaistvaid ja auhindu võitnud töid.
Paistab, et disaini valdkond on viimastel aastatel ministeeriumide vahele kadunud ja teistesse valdkondadesse hajunud. Ettevõtjale ei paista disain kultuuriministeeriumi haldusalast väga selgelt silma. Esimene koht, kuhu vaadatakse, on ikka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.
Mida ettevõtjad riigilt ootavad?
Soovitasime edasi tegeleda kahe ettevõtjate grupiga. Ühed on need, kes teadlikult disainiga ei tegele. Neile on vaja mõne lihtsa võttega pakkuda eduelamust, lisada disain mõne muu ettevõtjatele suunatud toetuse sisse. Selgelt tuli välja, et edukamad ja kogenumad disainikasutajad ootavad keskmisest kõrgema kvaliteediga disainikoolitusi. Korduvalt toodi heaks näiteks programm „Disainibuldooser“.
Majanduse seis ja ebakindel tulevik paistis samuti silma. Ettevõtjad on murelikud. Võiks mõelda, et disain annab sellises olukorras konkurentsieelise. Kui praegu disaini investeerida, leida miski, mis klienti kõnetab, on keerulisest olukorrast ehk võimalik edukalt väljuda. Eesti ettevõtja paistab aga olevat kaalutlev ja tagasihoidlik, ei tõtta investeerima. Eks kindlasti on neid, kes töötavad välja uusi teenuseid ja tooteid, kuid silma paistab äraootav olukord. Ka see on riigile väljakutse: kuidas sellistes oludes disain ettevõtjani viia?
Mõtlema peaks, millist toetust ettevõtjatele vaja on. Senistest toetusmeetmetest ei olnud kuulnud midagi ligi 60 protsenti küsitletuist. Need, kes disainipädevusi toetavaid meetmeid olid kasutanud, neist omakorda 24 protsenti leidsid, et meetmetest ei olnud midagi kasu. Minu arvates on see olukord tekkinud kultuuriministeeriumi ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vähesest koostööst. Olukorra parandamiseks peavad ministeeriumid endale otsa vaatama.
Või siis disaineri palkama …
Soovitasime luua disainivaldkonna eestvedaja ehk nn riigi disainijuhi ametikoht, et ta aitaks ministeeriumide koostöös disainivaldkonna arengule kaasa. Kindlasti ei tohiks sellist ametikohta uisapäisa looma tõtata, läbi tuleb mõelda, mis on selle disainijuhi ülesanded, vastutus ja eesmärgid.
Neljapäevast, 28. märtsist on Vabaduse galeriis avatud eesti kunsti elav klassiku Raul Meele isikunäitus „Kirjad Eesti laululindudelt”. Näitus jääb avatuks 24. aprillini 2024.
Teatri- ja Muusikamuuseum avaneb 23. märtsil uues kuues: tutvumist ootavad pöörased lood RUJA’st, Marju Kuudist, Eri Klasist ja paljudest teistest
