Piret Jaaks

Kontsert „Eesti sonaadid“ 27. IV Estonia kontserdisaalis. Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) ja Karolina Aavik (klaver). Kavas Liis Jürgensi, Erkki-Sven Tüüri, Tõnu Kõrvitsa, Peeter Vähi, Arvo Pärdi, Eduard Tubina ja Jaan Räätsa (Tauno Aintsi seade) muusika.

Laupäeva õhtul oli Estonia kontserdisaal tavapärasest hubasem. Saal oli sirmiga poole väikemaks tehtud, lavalt hämarasse ruumi paistev mahe valgus lõi õdusa tunde. Publikut oli vähe, aga see-eest tulid kõik kuulajad kontserti tõesti kuulama. Õhtu tõotas tulla põnev: laval olid viiuldajad Hans Christian Aavik ja Triinu Piirsalu ning pianist Karolina Aavik ning kava koosnes ainult eesti heliloojate muusikast. Trio ei jaganud lava sugugi esimest korda, seega olid koos head sõbrad, kes üksteist usaldavad. Sisse­juhatuseks rääkisid esinejad paar sõna esitusele tulevate teoste kohta. Sellest nii palju, et Hans Christian Aaviku sõnul on triol kogu sellele koosseisule kirjutatud repertuaar läbitud, seega otsustati juurde tellida. Sel õhtul esitasidki interpreedid just neile kirjutatud teoseid, kõrvuti vanemate lemmikutega. Kõik see kokku meenutas natuke kodukontserti: väike saal, vähe kuulajaid, vähe esinejaid ja kava, mida kõik huviga oodanud.

Õhtu algas uudisteosega: kõlas Liis Jürgensi kahele viiulile kirjutatud teos „Kaksikheeliks“. Autor on teose kohta öelnud: „„Kaksikheeliks“ on vaba muusikaline interpretatsioon ühest väga lühikesest jupist raku DNA topeltheeliksi struktuurist, milles ühenduvad baaspaarideks adeniin (A – helikõrgus A), tümiin (T – helikõrgus D), tsütosiin (C – helikõrgus C) ja guaniin (G – helikõrgus G).“ Teos oli tõeliselt ilus kulgemine, mida ei esitanud esimene ja teine, vaid kaks iseseisvat viiulit. Kuigi kuulda oli erinevaid mänguvõtteid, nagu flažoletid, trillerid, pizzicato’d, ponticello’d jms, ei mõjunud need kaheksa minuti sisse mahutatult kuidagi pealesurutult või kokkupressitult, vaid väga loomulikult. Loomulikkusele andis viimase lihvi Triinu ja Hansu ühine hingamine: nad olid kogu aja koos, samal ajal teineteisest kaugel nii füüsiliselt kui ka helikõrguselt. Mõlemal viiuldajal oli oma liin, mis liikus samal ajal suure hüppega vastupidises suunas – silmi kinni pannes ei oleks arugi saanud, et mängu jätkab teine viiuldaja.

Kahele viiulile kirjutatud uudisteosele vastandudes kõlas järgmisena klaveriklassikaks kujunenud Erkki-Sven Tüüri 1985. aastal valminud klaveri­sonaat, kus Karolina Aavik näitas oma laia dünaamilist skaalat, laulvust ja äkilisust. Seda oli peale kuulamise ka huvitav vaadata: enne teravaid ja veidi ehmatavaid noote oli vastavat emotsiooni näha ka pianisti silmades.

Siis oli taas esiettekande aeg: Hans ja Triinu esitasid Tõnu Kõrvitsa bagatellid kahele viiulile. Ka siin sai sarnaselt õhtu esimese helitööga kuulda ilusat ja õrna pillide kahekõnet. Viiest miniatuurist koosnev teos on ülevoolavalt helge, samal ajal tagasihoidlik ja armas. See teos oli minu arvates nii sisu kui ka visuaali poolest õhtu kõige parem tervik: näiteks bagatellid pealkirjadega „Laula mulle“, „On hilja“ ja „Unelaul“ sobisid vastavalt oma rahvaviisiliku kerguse, õrnade flažolettide ja arpedžodega hubasesse kollase valgusega saali ideaalselt.

Peeter Vähi „Võidujooks Eikuhugi“, samuti selleks kontserdiks valminud teos, andis kõigile kolmele interpreedile võimaluse oma kiireid sõrmi demonstreerida. Autorit tsiteerides, sest see kirjeldab teost kõige täpsemini, kohtusid „kord heavy-metal’ilikud, kord sulnid taevalikud helid“. Enne mängima asumist ütles Hans, et nooti on sisse kirjutatud koht, kus tuleb improviseerida. Kui ma hetke õigesti tabasin, jätkasid viiuldajad seal kontserdi läbivat liini – dialoogi, mida jälgis huviga ka pianist.

Seejärel esitasid Triinu Piirsalu ja Karolina Aavik Arvo Pärdi „Fratres’e“. Teos on Aavikute esimesel ühisalbumil ja seega oli tore üllatus, et Hans Christiani asemel tuli lavale Triinu. Tema esituses olid eriti ilusad pikad liinid: üleminekud flažolettidele ja tagasi olid väga sujuvad ja õnnestusid hästi. Väike kõrvaline mõte: „Fratres“ oli ainus teos, mille lõpu lähenedes hakkas publik nihelema, ja see pole sugugi esimene kord, kui kontserdil just selle helitöö ajal nii on. Huvitav, miks.

Viiuli-klaveri sügavad noodid kandusid aga ka järgmisesse teosesse: Hansu ja Karolina esituses kõlasid Eduard Tubina kolm pala viiulile ja klaverile. Neist esimesed kaks on ilma taktimõõduta, justkui improvisatsioonilised kulgemised. Seal tuli kasuks Aavikute ühtne hingamine, tänu millele said mõlemad end ekspressiivselt väljendada. Sügav muusikaline tunnetus kandus edasi ka kolmandasse palasse, kus oli peale kindla taktimõõdu ka mugav dünaamikaga mängida, ja seda oli publikust põnev jälgida. Oli näha, et mõlemal on laval hea olla.

Õhtu lõpetas Karolina Aaviku sõnutsi „pianistide unistus“, mille oli teoks teinud Tauno Aints: kahe viiuli ja klaveri esituses kõlas Jaan Räätsa kontsert kammerorkestrile op. 16. See oli seade esiettekanne, mis hoidis publikut (või vähemalt mind) viimse noodini põnevil. Klaveril ei ole teoses sugugi ainult saatefunktsioon: kuigi esimeses, allegro-osas on pikad soololiinid viiulite mängida, oli terve neljas, grave-osa ainult klaveri kanda. Karolina Aavik esitas selle väga originaalilähedaselt – ehk oli üksi kõiki partiisid mängides isegi lihtsam ulatuslikke dünaamilisi kontraste välja tuua. Hans ja Triinu mängisid enamasti tuttavaid esimese ja teise viiuli partiisid, aga tavaliselt unisoonis kõlavate käikude asemel oli Aints need leidlikult kahe viiuldaja vahel ära jaotanud. Kohati tekkis tunne, et Räätsa kriipivad käigud, eriti teises osas, kõlasid klaveril liiga puhtalt. See oli ainus koht, kus ma tundsin keelpillitämbrist natuke puudust, aga tervikuna andis seade teosele värske hingamise ja loodetavasti jääb see Aavikute duo ja Triinu Piirsalu repertuaari.

Õhtu oli igati õnnestunud, mis tähendas ka lisalugu: Hans Christian Aavik, Triinu Piirsalu ja Karolina Aavik esitasid Eugen Kapi eesti tantsu omaloodud seade. Kõigil saalis oli hea olla: muusikud olid vabad ja kuulajad hakkasid labajalavalssi oma kohtadel kaasa tammuma. Hubasele õhtule pani ilusa punkti suur lillesülem. Loodetavasti said muidu Saksamaal tegutsevad muusikud kodusel laval kodustest sonaatidest hingele sooja – minul oli küll süda soe!

Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“ 28. IV Mustpeade majas. Kammerkoor Encore, Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum, dirigendid Karin Tuul ja Edmar Tuul, koormeistrid Karin Salumäe ja Eleri-Kristel Kuimet, Markus Lattikas (klaver). Kavas Karin Tuule (end Kuulpak) viimase kümne aasta looming.

Päikesepaistelisel pühapäeval, 28. aprillil leidis Mustpeade majas muusikalise omailma keskel aset 30. sünnipäeva tähistanud helilooja-koorijuhi Karin Tuule autorikontsert „Vaata ja sa näed“, kus võeti kokku tema kümne aasta looming. Kontserdil astusid üles autori enda kokku kutsutud ja viimastel aastatel stabiilselt head taset näidanud kammer­koor Encore, samuti koos abikaasa Edmar Tuulega juhendatav Tallinna Tehnika­ülikooli Akadeemiline Naiskoor, projekt­orkester Ventum (seegi nimi, muide, tähendab ladina keeles tuult) ning klaveri­saatjana Markus Lattikas.

Karin Tuul on oma loomingus oluliseks pidanud uute alustekstide leidmist ning tunnetanud vajadust välja astuda kinnistunud klassikute raamist, sest nende luuletekste on sageli muusikasse seatud juba mitmes variandis.* Uute kooriheliloojate pealekasvu kõrval on tema hinnangul sama tähtis leida uusi tekstiloojaid: lähiminevikku jääb viljakas koostöö näiteks Tartu luuletajate Lauri Räpi ja Anne-Mai Tevahiga. Nii­sugune rõhuasetus on igati arusaadav, kui mõelda, et nüüd ja praegu kirjutatud tekstid võiksidki kuulajat eriti lähedalt kõnetada ning pakkuda vahetumaid ühiseid tähendusvälju juba puhtalt seepärast, et koor ja autorid saavad olla omavahel pidevas ühenduses. Kirjutatu ei pea olema kohe kivisse raiutud, vaid seda saab vastavalt hetkeoludele ja -tajule paindlikult muuta.

Kontserdil kõlanud laulud saab teksti poolest jagada kolmeks: eesti luuleklassikal põhinevad, nüüdisteksti kaudu intiimsema puudutusega ning rahvaluulest ainest võtnud palad. Kuulajana tajusin, kuidas need laulud, mille sõnades sisaldub isiklikum pöördumine (näiteks „Kus asub su tühjuse äär“ ning esiettekandele tulnud „Las ma olen“ naiskoorile), jõudsid ka mulle omajagu lähemale. Kuivõrd vokaalmuusika tekst on autorile tõepoolest oluline, siis oli proovides tehtud tundlik töö tekstiga üldiselt kogu kontserdi vältel tajutav. Siiski oleks ehk võinud kaaluda laulutekstide lisamist kavalehele, kuivõrd keelpilliorkestriga kahasse esitatud lugude puhul kippus tekst koori madalamas tessituuris paiguti kaotsi minema, ent tegelikult poleks tahtnud ühtegi silpi endast mööda lasta. Lauri Räpi ja Anne-Mai Tevahi värske, veel kellegi teise loomingus varem viisistamata luule on nii rikkalik, et mitmes laulus sageli kasutust leidnud teksti esitamine unisoonis ja taustale samal ajal üksnes õrna koorifaktuuri lisamine tunduski ainuvõimalik valik – haaratavaid kihte oli sõnadesse põimitud nii palju, et selline kompositsioonitehniline võte lubas neid lühikese aja jooksul võimalikult palju tabada. Näis, et kooridki tunnetasid sel puhul teksti teistmoodi: oma värskuses kõnetavat teksti esitades oli kergem saavutada vajalik läbitungivus ja teravus ning nii mõnigi kord koori­muusikas kõrva riivavale tekstilaiskusele ei olnud kuskil kohta.

Milliseks on aga kümne aasta jooksul kujunenud Karin Tuule helikeel? Kui öelda vaid üldsõnaliselt, et sellele on iseloomulik heakõlalisus ning sageli sekundites särisev dissonantsus, võiks koorimuusikaga sina peal olijal muusikat kuulmata tekkida ehk paralleel Pärt Uusbergi meditatiivse maailmaga, ent Karin Tuule muusikas on peidus midagi, mis teeb selle siiski täiesti teistsuguseks. Kuigi mõtlikkust saab pidada autori muusikale omaseks, on see siiski alaliselt tunglev, edasiliikuv ja tuleviku poole pööratud mõtlikkus, mis kindlasti ei taha takerduda minevikulise mõttelõnga staatikasse. Keelpilliorkestriga esitatud teose „Veere, veere, päeväkene“ puhul kandus näiteks pizzicato-saate ergas vaimsus üle koorilegi ilmestamaks, et sugugi ei pea tegu olema lainetava heietusega. Ühe aspektina ei saa ka kõrvale jätta, et Juhan Liivi või Ernst Enno poeesia asemel mainitud noorte autorite tekstide kasutamine annab muusikale juba eos täiesti teistsuguse värvingu.

Tõele au andes oli tegu korraliku maratonkontserdiga, mis vältas veidi alla kahe tunni. Juba tehnikaülikooli akadeemiline naiskoor ja kammerkoor Encore astusid kumbki üles mahuka kavaga, kuhu mahtus nii a cappella kui ka klaverisaatega lugusid, peale selle oli kummalegi antud kanda üks koori­tsükkel ühes keelpilliorkestriga. Publiku seisukohast ei oleks asjakohatu olnud hingetõmbepauski, ent ka sellisel moel ühe kaarena ülesehitatud kava toimis. Esimesena kõlanud pikema teose „Eesti tunne“ puhul oli veidi kahju, et tsüklitunnetus sai osaliselt lõhutud, kuivõrd pärast iga osa kõlas üle saali aplaus. Naiskoorile kirjutatud kooritsükli „Rännak“ puhul õnneks nii ei läinud. Kahes eripalgelises tsüklis peegeldusid samuti kontserdil tooni andnud kaks maailmatunnetust: „Eesti tundes“ kodumaised looduspildid valdavalt luuleklassikute loomingust, „Rännakus“ aga igatsust õhkavad mõtisklused, kus puhanguid oleks võinud rohkemgi olla. Tsükli teine osa, kus tuulepuhang salaaias pead­pööritavalt lõhnavaid sireliõisi sasib, jõudis minu meelest sellele kõige lähemale.

Olukorras, kus koor toimib muusikalise väljendusvahendi, aga ka omamoodi loomelaborina, ei ole midagi imestada, et koos algusest peale avastatud kõla­pildid kergesti südame külge kasvavad. Nii oli eriti Encore’i puhul dirigendi loodud laule esitades õhus teistsugust soojust – sünnipäevakontserdil oli see ilmselt veel mitmekordselt võimendatud. Solisti paigutuse abil efektselt ruumiga mängiv „Unelaul“, mis on kõlanud ka pingelisematel konkursilavadel, oli pidulikul kontserdil täis vabadust. Samuti toimis Mustpeade maja saalis väga hästi koori paindlik dünaamiline joonis. Üldiselt soosis kontserdipaik sel korral sügav-sumedaid toone: tehnikaülikooli akadeemilise naiskoori aldirühm oleks justkui ruumi oma embusse võtnud ja selle värviküllase tämbriga täitnud, sopranitel oli mõneti keerukam oma kohta leida. Encore’i kõla oli tervikuna äärmiselt nauditav: hääleseadja Karin Salumäe on aidanud leida lopsaka, ent rafineeritud tooni, milles kajastuvad kammer­likkuse parimad jooned.

Kuigi Karin Tuule loomingut sai sel kontserdil kuulda ilmselt selle kõige autentsemal kujul, autorile kõige lähemal seisvate koosseisude esituses ja enamasti ka tema enda juhatusel, on tähtis näha ka autoriloomes kajastuvat panust siinse koorimuusika mitme­kesisusse: Tuule senises kataloogis leidub valik varieeruva raskusastmega avastamist ootavaid lugusid eri koorikoosseisudele. Muu hulgas ka laulupeo­repertuaari jõudmine annab muusikale võimaluse elada juba palju rohkemates südametes. Kindlasti on huvitav näha, milliste teksti­läteteni viivad nüüdisklassika otsingud Tuule edaspidi ja millised kujundid jäävad tema muusikas kajama.

* Helilooja Karin Tuul: olen tänulik, et ma pole pidanud vaid sahtlisse kirjutama. – ERRi kultuuriportaal 23. IV 2024.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) festival „Commute“ 21. – 26. IV Tallinnas.

Aprillikuu lõpus, takatalvi* rüpes, leidis aset kuues audiovisuaalse loomingu festival „Commute“. EMTA heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna korraldatud ettevõtmise eesmärk on tekitada platvorm, kus selle tudengid saaksid oma töid esitleda. Festivali juurde kuulus ka rahvusvaheline audiovisuaalsete tööde konkurss, kuhu esitati 22 riigist üle 60 teose.

Festivali pealkiri on tuletatud sõnadest „composition“ ja „music technol­ogy“, mis ilmestab audiovisuaalse loomingu eriala suurt rõhuasetust tehnilistele lahendustele. Just tehnika osakaal festivalil ette kantud teoste puhul tegi mu kuulajana ootusärevaks, sest kuigi väljendusvahendite hulk on peaaegu piiritu, kasvab sellega märkimis­väärselt teoste esituse ettevalmistamiseks vajalik aeg ning võimalus, et vähemalt mõnda masinasse poeb kratt. Festivali juures on tähelepanu- ja tänuväärne, et tudengite kõrval teeb kaasa ka plejaad rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikke ja muusikuid.

Audiovisuaalse kompositsiooni eriala, mis kuulub praegu heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna alla, avati EMTAs 2011. aastal. Vähemalt välisvaatlejale paistab, et kolmeteistkümne aastaga on kõvasti laienenud võimalused, mida akadeemias tudengitele eneseväljenduseks pakutakse. Seda näitab ka festivali kava, mis kihiseb rahvusvahelistest koostööprojektidest, iseäranis Itaalia partnerülikoolide muusikutega. Seda põhjusel, et Itaalias on audiovisuaalse kunsti õpetamise ja viljelemise traditsioon paarkümmend aastat pikem kui meil. Kindlasti ei tasu siinkohal alahinnata itaalia päritolu Paolo Giroli, heliloomingu ja improvisatsioonilise muusika osakonna peakoordinaatori, heliloomingu ja muusikatehnoloogia õppekava koordinaatori rolli.

Kontserdid toimusid EMTA uue kontserdimaja suures saalis, black box’is ja Sõpruse kinos. Selle aasta teema oli „Fons amoris“ ehk „Armastuse karikas“ ning see Giovanni Battista Pergolesi kammerteosest „Stabat Mater“ pärit kujund oli kui festivali piltlik suunis. Sama teos tuli ettekandele koos Antonio Vivaldi sinfoniaga h-moll „Al santo sepolcro“.

Pergolesi „Stabat Mater“ koos Vivaldi sinfoniaga tuli ettekandele 23. aprillil EMTA suures saalis. Tegemist oli suure ettevõtmisega, sest kontsert sündis Itaalia suursaatkonna toel EMTA ning seitsme (!) Itaalia muusikaakadeemia koostöös. Lavale astunud orkestri koosseisust võis peale tudengite leida veel Giuseppe Martucci nimelise Salerno konservatooriumi rektori Fulvio Artiamo, Agostino Steffani nimelise Treviso konservatooriumi rektori Stefano Canazza ning EMTA loometegevuse ja välissuhete prorektori Henry-David Varema. Suurepäraselt mänginud muusikute taustale seinale projitseeriti tudengite loodud visuaale, mis polnud ambitsioonikad, vaid loodud õrnalt muusikat toetama. Kontsert tasakaalustas festivali koosseisus hästi teisi üritusi ning lõi uue ja vana vahel justkui silla. Muusikaga kaasnevad visuaalid peatasid kihutava mõttevoo ja lasksid rahus muusika ilule keskenduda.

„Commute’i“ kõik kuus üritust olid rikkaliku kavaga, kuid neid kõiki kahjuks avada ei jõua. Festival algas kontserdiga „Intersectio“ 21. aprillil Sõpruse kinos. Ettekandele tuli EMTA tudengite teoste kõrval valik rahvusvahelisele konkursile saabunud teostest. Kontserdile minnes ei osanud ma õigupoolest midagi oodata, kuna esitatavate tööde nimistu oli üsna pikk ning sisaldas peamiselt noorte autorite loomingut. Enne kinolina täitumist sai muu hulgas sõna konkursi žürii esimees, Prantsusmaal Clermont-Ferrandis toimuva festivali „Videoformes“ korraldaja Éric André-Freydefont, kelle jutust jäi kõlama kena mõte: kui kirjanduses on pikk vorm romaan ja keskmise pikkusega vorm novell, siis ettekandele tulevad teosed on justkui luule, mis ei pea end reaalsusega piiritlema ning võib olla vaid tunnetuslik. Loomulikult on olemas ka ulatuslikke luulevorme, vähem või rohkem kahe jalaga maas, ning ka pikemaid ja abstraktsemaid proosateoseid, ent sel hetkel lõi väljapakutud kirjeldus sobiva meeleseisundi, et peagi ekraanil jooksvad teosed vastu võtta. Teoseid ma siin ükshaaval välja tooma ei hakka, kuid lähenemisviise oli palju: mürameditatsioonidest ootamatute kõrvutuste ja traditsioonilisemate filmikunstis levinud väljendusvahendite kasutamiseni. Kõike seda toetas teoste hea järjestus. Enamik teoseid tõmbas vaataja endasse ega rikkunud vaatajaillusiooni, pakkudes isegi tõsiste teemade puhul argimõtete lahustamisega meeldiva rännaku kogemuse.

Teatri- ja muusikamuuseumis oli endise Otsa kooli kolmanda korruse ruumides festivali ajal avatud tudengite heli- ja ruumiinstallatsioonidega näitus. Autoritel õnnestus heli- ja ruumi­installatsioonidega jutustuda huvitavaid lugusid, mis nihestasid ruumi, kuid vajasid täielikuks mõjumiseks vaatlejalt kindlasti rohkem aega, kui mul seal käies kahetsusväärselt pakkuda oli. Teostes oli käsitletud eneseloomise, armastuse, uppumise ja mälu teemat. Kahju, et näitus oli nii lühiajaline, oleksin meeleldi seda festivalile järgnenud nädalal uuesti uurima läinud.

Festivali lõppkontserdil „Fabulae visibiles“ 26. aprillil EMTA black box’is esitas hispaania löökpillivirtuoos, pedagoog ja helilooja Juanjo Guillem peale tudengite teoste ka omaloomingut. Oli rõõm jälgida esineja vahetut ja haaravat lavaolekut. Tema mängustiil on väga füüsiline, peaaegu tantsuline, ning oleksin tahtnud teoste partituuriga lähemalt tutvuda. Ettekantud teosed on valdavalt mõeldud elektroonikaga esitamiseks, mõnel teosel on juures koreograafia- või videoelement. Kuigi iga teose jaoks oli ette valmistatud eraldi instrumendi­grupp, mõjusid paljud neist Guillemi meisterlikkusest hoolimata lõpuks ikkagi etüüdidena ja lahendamist ootavate ülesandepüstitustena.

Mis see audiovisuaalne kunst siis lõpuks on? Eks see olegi üsna keeruline küsimus, millele vastata. See võib olla palju asju: heliskulptuur, (interaktiivne) installatsioon, abstraktne või eksperimentaalne film. Lähtekoht võib olla visuaalne, kui heli on toetavas rollis, või vastupidi, tegu võib üldsegi olla mõne muu sünesteetilise kombinatsiooniga.

Erialade piirimail asetsemine on selle kunstivoolu kõige suurem tugevus, kuid meie kultuuriväljal vähemalt praegu ka selle kõige suurem nõrkus. Saalid olid ürituste ajal hõredad, mis tähendab, et festival ei ole veel oma publikut üles leidnud. Arvestades nii esitatud tööde tõsiseltvõetavat taset kui ka nende suurt ühisosa teiste kunstivooludega, võiks huvitujate ring olla kõvasti suurem. Eks siin mängi rolli Tallinna üritustega üleküllastatud kalender, kuid kindlasti ka vähene reklaam. Täiesti kindlasti võiks festivalil rohkem kokkupuutepunkte olla ka teiste Eesti ülikoolidega, esmajoones kunstiakadeemiaga, aga võib-olla ka mõne tehnilisemate erialadega kõrgkooliga. Kuna tehnika on audiovisuaalse kunsti võõrandamatu osa, siis kindlasti oleks paljudel põnev jälgida ka teoste loomise tagamaad intervjuu või videoblogi vormis. See jätaks ka netiavarustesse festivalist suurema jälje.

Suuremate festivalide kavas on samuti tihti noorte või tudengite heliloomingu programm, mis mõjub alati nagu laste lastelauda pagendamine sünnipäeval. On lahe, et tudengite teostest saab kokku panna ka vormiliselt kenasti läbi tunnetatud terviku, andes noortele võimaluse oma ideid näidata. Võib oletada, et tudengifestival võib tunduda mõnele ka millegi diletantlikuna, kuid selle mõtte võib rahumeeli maha kanda. Festivalil esitatud hetketõmmis EMTAs toimetavate noorte loojate loomingust tõestab heliloomingu õppekava uuendamise edu. Jääb vaid üle soovida tegijatele lennukaid ideid ja pikka iga.

* Soome takatalvi ’pikaajaline ja mõnikord äärmuslik kevadine külm, justkui oleks talv tagasi’.

Balti nüüdisooperi võrgustiku (Baltic Contemporary Opera Network) kohtumine 17. – 20. IV Vilniuses.

Vilniuses peeti värskelt loodud Balti nüüdisooperi võrgustiku esimene kohtumine, millest võttis osa ligi 50 ooperi­tegijat meie regioonist ja kaugemalt Euroopast. Kohal olid produtsendid, lauljad, heliloojad, lavastajad ja ooperiuurijad ning kõige ees kogu sündmuse ellu kutsunud Leedu ooperiuuendaja Ana Ablamonova Operomanija-nimelisest muusikateatri kollektiivist.

Ablamonova on Operomanija aju ja hing, loominguline juht ja tegevdirektor, kes hoolitseb kõige eest alates autoritega ideedega töötamisest kuni lennupiletite broneerimiseni. Ja seda broneerimist on palju, sest praegu aktiivsed 12 ooperi­lavastust tuuritavad katkematult mööda maailma. Kindlasti teavad paljud eestlased Veneetsia biennaalil ja ka Soomes etendunud performance’likku ooperit „Sun and Sea“ ehk „Päike ja meri“, kuid Operomanija kõige edukamaks tükiks võib pidada samade autorite teist ja varasemat hitti „Geros dienos!“ ehk „Head päeva!“ (ingl „Have a Good Day!“).*

Eelmisel nädalal mängiti 2013. aastal esietendunud ooperi 79. ja 80. etendus ning publik saalis oli esimestest hetkedest mitte ainult lummatud, vaid aplodeeris 55 minutit kestnud tükile püsti seistes. Sel aastal on tükil ees veel 16 välisetendust, nii et üle kümne aasta repertuaaris olnud edu ei paista lakkavat. Kolme leedu naislooja – libretist Vaiva Grainytė, helilooja Lina Lapelytė ja lavastaja Rugilė Barzdžiukaitė – „Head päeva!“ on tõesti oma lihtsuses geniaalne. Laval istub rivis kümme lauljat, seljas kassiiri­vorm, ning piiksutatakse triipkoode, igaüks laulab soolo erineva iseloomu ja elukäiguga kassapidaja suu läbi.

Eks meil Eestis on ju ka tehtud selliseid ameti järgi valitud tegelastega lavastusi, ma isegi olen kirjutanud näidendeid nii ehitajatest kui ka lambitehase töötajatest, ning Endla teatris esietendus just Laura Jaanholdi „Lillemüüjatel hakkas külm“. Eestis kipuvad sellised tükid olema tihti dokumentaalsed, kuid „Head päeva!“ teksti autori Grainytė sõnul tema müüjatega intervjuusid ei teinud, vaid kirjutas iga tegelase aaria omaenda alter ego või mõne tuttava inimese pealt.

Lavastuse ainus muusik on klaverimängija, kes, nagu ka pileteid kontrollinud meesterahvad, kannab seljas meile kõigile tuttavaid poe turvamehe rõivaid ning tema seljal on suur kiri „Turvamees“. Just sellised detailid näitavad lavastuse läbimõeldust, kuid rahvusvahelise edu on toonud ikkagi see, et kuigi kell 5.20 bussi peale kiirustava magamata ja vaese poemüüja elu on ilmtingimata idaeuroopalik, on supermarket kui selline täiesti rahvusvaheline paik. Supermarketid on üpris samasugused nii Ameerika Ühendriikides, Austraalias kui ka Hiinas ning seetõttu ei ole ilmselt ka välismaisele publikule probleem, et „Head päeva!“ solistid laulavad leedu keeles. Vaadata lugu, mida tead nii hästi, keeles, mida pole kunagi kuulnud või millest aru ei saa, on väga huvitav.

Küsisin Ablamonovalt, mille järgi ta Operomanija kavva lavastusi valib, ja tüki gastrollikõlblikkus on kindlasti üks kriteeriume. „Keegi ei telli rahvusvahelisele muusikateatri festivalile veel ühte lavastust Antigonest või Macbethist, sest neid on publik juba sada korda näinud ning uustõlgendusi võib ka kohapeal teha. Peale selle on klassikalised tükid liiga suure pagasiga ja seda lavakujundust on kohutavalt kallis kaasa vedada,“ seletas dirigendi ja muusikamänedžeri haridusega Ablamonova.

Nelja päeva jooksul õnnestus mul Vilniuses näha kolme muusikateatri lavastust, kõik loomulikult Operomanija omad. Kui „Head päeva!“ oli minu meelest festivali tipp, siis Rūta Vitkauskaitė, Åsa Nordgreni ja Jens Hedmani „Confessions“ ehk „Pihtimused“ oli täiesti teisest puust. Niisuguse lavastuse kohta võiks läti ooperiuurijat Laura Mellēnat tsiteerides öelda „postooper“.

Umbes 20-liikmeline publik istus ringiratast hajutatud toolidel, peas maskid, millest läbi ei näe. Tunnise täielikus pimeduses veedetud etenduse täitsid Rūta Vitkauskaitė ja Åsa Nordgreni mängud mitmesuguste heliobjektide ja pillidega. Ooperilauljast Nordgren ka laulis. Mängiti üldtuntud teadmise peale, et kui inimesel pole nägemismeelt, muutuvad teised aistingud tugevamaks – ja tõesti, nina võttis kohe kinni nii apelsinikoore kui ka tiku tõmbamise lõhna. Esimene oli meeldiv, kuid tugev väävlihais etenduse lõpu poole, kui plastist mask oli jõudnud muutuda higiseks ja palavaks, tegi olemise klaustrofoobseks. Hiljem kuulsin mitmelt publikus olnud inimeselt ka seda, et neile ei meeldinud katsumine ja vee pritsimine, kuigi mulle oli lindilt tulnud võimsa ookeanilainetuse ja kerge jaheda auru pihustamise koosmõju värskendav.

Kolmandal õhtul mängiti rännak­lavastust „The Filler“, mida võiks tõlkida „Pahtel“. Lavastaja Mantas Jančiauskas ning heliloojate Jūra Elena Šedytė ja Andrius Šiurys olid Iisraelis intervjueerinud Vilniuse getost pääsenud juute ja miksinud need intervjuud helivooks, mis illustreeris giidide juhitud jalutuskäiku endise getopiirkonna sisehoovides, koridorides ja tänavatel. „The Filler“ oli ainus valimiku lavastus, kus ei lauldud, kuid muljetavaldav helitaust jättis sellest hoolimata mulje, et tegemist on muusikateatriga.

Balti nüüdisooperi võrgustiku raames on sel aastal ees kohtumised veel augustis Läti alternatiivsel kammermuusika festivalil „Sansusī“, septembris Tartus ja novembris Riias. Võrgustikus Eestit esindav Marit Shethia rääkis, et tal ei olnud kerge leida osalejate sekka meie teatrimajade esindajaid. Eestist liitusid võrgustikuga heliloojad Ardo Ran Varres, Märt-Matis Lill ja Liisa Hirsch, ooperi­lavastajad Liis Kolle ja Barbara Lehtna ning libretistina mina, kes ma olen kirjutanud kümme aastat tagasi ühe libreto. Eesti mees­konnas olevat veel ka mõned vabad kohad ning sel aastal on mitu ooperi­võrgustiku kohtumist ees, nii et alati on võimalus meie tiiba tugevamaks teha.

Ka sisu poolest paistis paratamatult, et kolmest Balti riigist on Eesti jäänud kõige nõrgemasse positsiooni. Ana Ablamonova ja Operomanija vastu ei ole meil midagi panna, Eestis selline üksik­üritajast muusikateatri produktsiooni rahvusvaheliselt üliedukas powerhouse täielikult puudub. Aga ka Läti on meist nüüdisooperi vallas ees: Läti Rahvus­ooperi majas on väike saal, kus autorid saavad julgemalt nüüdismuusikateatri vormidega katsetada, kasutades siiski suure ooperimaja hüvesid alates orkestrist ja koorist kuni kostüümilaoni.

Huvitaval kombel ei ole ma märganud, et Estonia juurdeehitise diskussioonis arutataks väiksema, paindliku saali lisamist, et saaks teha eksperimentaalset ooperit kas või kassiiridest, vaid ikka aetakse taga suurt ja võimast lava, mida täita klassikaga. Ehk näitab eestlaste ja lätlaste suhtumist tänapäeva ooperisse ka see, et mina muretsesin Vilniusse sõites kõige rohkem selle pärast, et mul jäid pärlid ja kontsakingad koju, aga kuidas siis ilma nendeta ooperis käia. Samal ajal on festival „Sansusī“, kus Baltimaade radikaalsemad ooperitähed käivad, telklaga üritus, kuhu võib minna kogu perega. Muide, „Sansusī“ arendab end aasta läbi toimivaks residentuurikeskuseks ja juba järgmisel talvel kutsutakse esimesed kunstnikud looma. Nii et kes soovib Lõuna-Läti rahus nüüdisooperit kirjutada, siis tasub seda võimalust kaaluda.

Viimasel päeval oli vaba mikrofoniga vestlusring, kus läti ooperiuurija Mellēna rõhutas, et Balti riigid on nii väikesed, et ainult koos suudame maailma suurtele vastu astuda. Ablamonova lükkas selle väite ümber, kinnitades, et ka väike ja veider riik nagu Eesti või Leedu võib maailma ooperilavad vallutada: peab ainult uskuma oma eripärasse ja lugudesse. Tema enese­kindlus meenutas mulle ooperi „Head päeva!“ lauljate ilmeid enne etenduse esimesi takte – need olid just enesekindlad. Lauljad teadsid, et nii kui suu lahti teevad, vajub publik tõelisse lumma, sest juba ligi sada korda oli seda juhtunud. Eesti nüüdis­ooper ja muusikateater võiksid jõuda samale tasemele ja sama suure eduni. Küll oleks alles uhke tunne!

* Vt lühivideot https://vimeo.com/205659461