Toeta
Otsi

Peter von Bagh

  • Ökomäss mässab energiasäästlikkuse ja teadliku tarbimise nimel

    Eesti Vabaõhumuuseum

    Eelseisval nädalavahetusel toimub Tallinna Telliskivi Loomelinnakus teine Ökomäss, mille fookuses on energiasäästlikus. Eelmisel aastal alguse saanud perefestival propageerib teadlikku tarbimist ja keskkonda säästvat elustiili ning pakub kahe päeva jooksul nii oskusteavet kui ka temaatilist meelelahutust nii suurtele kui väikestele. Sissepääs üritusele on tasuta. Ökomässu korraldajateks on Säästva Renoveerimise Infokeskus ja Eesti Vabaõhumuuseum.

    Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja Tarmo Elvisto sõnul on ürituse üheks eesmärgiks aidata murda stereotüüpe, mille järgi on säästev mõtte- ning eluviis liiga kallis ning elukauge.

    „Oleme paraku harjunud masstootmise ja ületarbimisega ning nende nähtuste globaalsed tagajärjed tunduvad ebamäärased ja ebaolulised. Ent loodussäästlikkus on hea viis, kuidas igaüks meist saab oma elu paremaks muuta. Näiteks, energiasäästlikuks renoveeritud majas hoiame kokku kütte- ja elektrikuludelt, mis on varsti avaneva elektrituru tingimustes vägagi tervitatav nähtus. Lisaks tagavad õiged ehitusmaterjalid parema tervise kõigile majas elavatele inimestele,“ rääkis Elvisto.

    15. ja 16. septembril toimuva Ökomässu kavas on ökoehitusmess, temaatilised seminarid ja praktilised töötoad, filmiprogramm ja põnevad tegevused lastele. Seminaridel esinevad spetsialistid Eestist, Soomest ja Rootsist, kes lisaks energiasääslikkusele räägivad ka muinsuskaitsest, restaureerimisest, elektriautode ja alternatiivenergiaallikate kasutusvõimalustest. Töötubades saab ökoehitustööde kõrvalt proovida kätt ka näiteks karjusepilli valmistamises. Filmiprogrammi raames näidatakse dokumentaalfilme, mis käsitlevad Ökomässu põhiteemadega seonduvaid ideid. Ürituse kava leiab veebilehelt ecomess.eu

    Üritus toimub mitme partneri toel, kelle seas on Cool Bricks, ProNatMat, Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Euroopa Regionaalarengu Fond, HELTH ja Kesk-Läänemere programm INTERREG IV A.

  • TMKK kontserdil oli soliidsust ja stiili

    Heili Vaus-Tamm

    Võimalus muusikakeskkooli õpilastel esineda niivõrd akadeemilise kollektiivi kui Tallinna Kammerorkestri ees pakub erakordse “küpse interpreedi” kogemuse, ent piirab repertuaari keelpilliorkestri koosseisuga. Barokiajastu heliloojad ja Mozart on põhilised, kelle teoseid saab esitada ilma puhkpillimängijaid lisajõududeks kutsumata.

    Nii evib kontserdist teatud elitaarsuse ja akadeemilisuse hõngu, samas on selles soliidsust ja stiili. Mis iseenesest on kutseliste muusikute kasvatamisel väga vajalik fenomen. Eks kavade mitmekesisuse, publikuhuvi ja müügiedu eest hoolitsevad produtsendid, peaasi, kui on, keda mängima panna.

    Orkestri repertuaar näib seadvat eelistusi-piiranguid ka kontserdi solistide pillivalikule. Kui eelmisel analoogsel kontserdil polnud esindatud ühtegi klaverimängijat, siis seekord oli neid kaks, lisaks seitse viiuldajat, kaks tšellisti ja üks flötist. Kava koosnes kolmest Vivaldi, viiest Mozarti, ühest Bachi ja kahest Tšaikovski teosest. Nii et esiplaanil Mozart ja viiul.

     

    Kes näitab tööd, kes stiilitunnet

     

    Pole midagi teha – keelpillide, eriti viiuli repertuaar soosib koostööd kammerorkestriga. Aga muusikakeskkoolil on ka Estonia kontserdisaali kontsert, kus põhirõhk just kava mitmekesisusel koorinumbriteni välja. Nii et tegelikult on kõik paigas, Mustpeade maja kontsert lihtsalt on juba selline elitaarne. Ja selle juures publikurohke ning väga sooja vastuvõtuga. Ja kõik on nii nagu päris. Solist (ka kõige väiksem) kätleb orkestri kontsertmeistrit ja dirigenti, siis lilled, siis tagasi kummardama.

    Noorte staaride esitustes eraldusid mõned grupid. Kõigepealt esinevad enesekindlate ja “stiilipuhaste tankistidena” kõige väiksemad. Seekordne perfektne näide oli tuntud muusikutepere Ilveste noorima võsu Gloria ülesastumine (õpetaja Tiiu Peäske). Kõige õnnetumas seisus on keskaste: juba tuleb lavahirm, mis päris väikestel enamasti puudub, ja veel ei kompenseeri seda ka võime muusikasse sukelduda, mis annab suuremate esinemisele oma plussi. Sellest grupist tuli aga üks kontserdi eredamaid muljeid: Markus Altrov Mart Laasi tšelloklassist. Ta mängis Tšaikovski Nokturni sellise andumuse ja lahtise emotsionaalsusega, mis on VI klassi lapse ja veel eriti poisi kohta lausa tavatu. Siin mängib olulist rolli ka Mart Laasi enda võime köita kuulajaid just Tšaikovski ja Rahmaninovi väikevormidega.

    Ja siis lõpuklasside “suured tegijad”. Kes näitab tööd ja vaeva – aukartustäratavat hulka omandatud tehnikat, kes äraõpitud stiilitunnet, mis kohati juba vajaliku vabaduseni jõuab, kes esineb küpse interpreedina, kelle isiklikud väärtused juba publikuni jõuavad. Mõne tiivad kannavad iseseisvalt niipalju, et koolikontserdi tasandilt lendu tõusta.

     

    Laps kasvab üle proffide

     

    Tore oli ka näha, kuidas orkester (Jüri Alperteni tuntud paindlikkusega dirigeerimisel) jätab eredate solistide puhul oma rolli n-ö lapse eest hoolitsemisel ja hakkab kaasa musitseerima. Just nimelt kaasa, sest seekord tuleb initsiatiiv õpilaselt, mitte proffidelt.

    Sel kontserdil jäi meelde kaks noort, kes juba avalikku kontserdielu võiksid rikastada. Kaija Lukas on eestlase kohta haruldane virtuoos (õpetaja Tiiu Peäske). Kui eestlast interpreedina iseloomustab pigem oskus süveneda detailidesse ja käia sissetallamata radu, siis Kaija pole tüüpiline eesti interpreet. Tema puhul on tegemist mittepõhjamaiselt lahtise füüsisega. Ta pole ka tuline virtuoositüüp, kes naudib kiirete käikude hõõgust. Kaija mängus tuleb pigem kõik kuidagi iseenesest ja kadestusväärse loomulikkusega. Kuigi, eelmise kontserdiga võrreldes oli tema esitusse tulnud rohkem emotsionaalset kaasaelamist.

    Triin Ruubel (õpetaja Tiiu Peäske) aga köidab muusikuna. Tema toon ja suhe esitatavasse on sellised, mis panevad end kuulama, kõnetavad publikut. Mitmed andekad muusikakeskkooli õpilased leiavad tunnustust juba varakult orkestrites ja suuremates ansamblites mängides – näevad selles tõelist elu. Triin Ruubel on aga see mängija, kes peaks jääma orkestri ette, mitte sisse.

     

     

  • Tark paavst pole häbiasi

    Mihkel Mutt

    Benedictus XVI-lt oodatakse uuendusi, st mööndusi karmides regulatsioonides, mis puudutavad eeskätt inimese seksuaalsust ja soospetsiifikat. Tuleks lubada aborte, kontratseptiive, preestrite abiellumist, naispreestreid, geide abielusid, geenitehnoloogilisi katsetusi, eutanaasiat ja kondoome. Väike paradoks seisneb selles, et nõudjad hääled tulevad eelkõige Euroopa ja Ameerika liberaalsetest ühiskondadest, kus usuelu on niikuinii kaunis leige. Kolmanda Maailma, eelkõige Aafrika katoliiklastele on uuendustest tõepoolest tähtsad kondoomid, et võidelda aidsiga. Geide abielust või naispreestritest ei taheta sealkandis kuuldagi.

     

    Tõde on absoluutne

     

    Et uus paavst on konservatiiv, avaldus juba selles, et ta pidas oma esimese kardinalidele määratud jutluse ladina keeles. Suur osa ? peamiselt Kolmandast Maailmast pärinejaid ? ei saanud sellest ilmselgelt aru. Peamine siiski, et ta rõhutab usupuhtust. Tähtsad olevat absoluutsed tõed, mis on alati olnud ja jäävad, kuidas ka ei muutuks aeg ja olud. Ta tahab võidelda nn moraalse relativismiga, mis väidab vastupidi, et tõed muutuvad vastavalt situatsioonile ja kontekstile. Et näiteks kui Jeesus omal ajal kutsus viimasele õhtusöömaajale ainult mehed, siis XXI sajandi algul oleks kutsututest pool olnud naised. Ja mis kehtib näiteks Aafrikas, ei pruugi kehtida Euroopas ja vastupidi. Paljud, eeskätt Kolmanda Maailma piiskopid, tahaksid, et nende kirikul oleks teatava piirini õigus oma asju ise reguleerida ja nende üle otsustada, arvestades kohalikke tingimusi. Uus paavst ei taha sellest kuuldagi. Uuendusmeelsed väidavad, et oma jäikusega peletab kirik inimesed eemale. Paavst väidab vastupidist: kiriku tugevus johtub just sellest, et see pole 2000 aasta vältel muutunud.

    Üks uue paavsti lemmikparaableid on sinepiivast. Suured asjad võrsuvad väikesest seemnest. Nende äralangemine, kes absoluutsest tõest kinni ei hoia, polevat kiriku jaoks traagika, niikaua kui alles jäänutes  kehastub esialgne puhas tõde. Sest sellest võrsub õige kirik. Parem väike, aga tõene, puhas. Paavst on (vaikimisi) kindel, et uus äratus tuleb Euroopast. Sellega on ta õieti üks viimaseid europotsentriste-romantikuid, kes usub jätkuvalt Euroopa missiooni maailma suhtes.

    Niisugusel küllalt armutul ilmavaatel, mis on augustiinlikult pessimistlik ja mustvalge, ei tundu Jeesuse lõpmatu, kõikemõistava ja ?haarava inimarmastusega esmapilgul just ülearu pistmist olevat. Tõsi, uus paavst ütles oma avajutluses ka seda, et tema peamine eesmärk ja kohus on teha kõik, et viia edasi inimsuse ideaale.

    Säärane jäikus võib ahistada, aga samas võib olla kütkestav inimestele, kes otsivad vastuseid ja tõde suure algustähega keset tänapäeva maailma, kus elu tundub keeruline ja hoomamatu. Paavst ütleb, et elu ei pea selline tunduma. Tõde on olemas. Selgusel ja kindlusel on kahtlemata suur külgetõmme. Ent siiski, kas mustvalge maailmapilt ja lihtsad lahendused pole samm tagasi? Kas sõnakuulmine teeb õnnelikumaks kui õppida ise halval ja heal vahet tegema?

    Mis puutub kohalikku spetsiifikat, siis on see katoliku kirikus kahtlemata olemas. Vaatamata oma konservatiivsusele teatavates küsimustes, sallis Johannes Paulus II meeleldi näiteks Aafrikas kohalike kuluurielementide (laulu, tantsu, riietuse) põimumist liturgiasse. Kaldun arvama, et sealsed preestrid elavad tsölibaadis üksnes formaalselt. Küllap nad teevad muudki. Aga kas ei ole säärane silma kinnipigistamine teataval määral kogu katoliiklusse programmeeritud? Protestantlus, jah, nõuab inimeselt tõemeeli, et ta elakski vastavalt kirja pandud kõrgetele ideaalidele. Protestantlus on palju rangem ja nõudlikum usk. Katoliiklus on vanem ja inimese suhtes leplikum. Milleks muidu on seal piht ja pattude andestamine.

     

    Akadeemik,

    mitte ametiühingujuht

     

    Katoliku kirikule ja selle peale esitatakse järjest rohkem nõudmisi, mis puudutavad seda, mitte ?teist? maailma. Ühtpidi on see loomulik. Sotsiaalse õigluse teema on kristluses algusest peale tugevalt olemas. Kuigi nn liberaalne teoloogia tundus eelmisele ja ka sellele paavstile liiga järsult klassivõitluslik (on ka juhitud tähelepanu, et Benedictus XVI ei maininud oma avajutluses sotsiaalse õigluse teemat kordagi), ei saa maailma suurim usuühing kuidagi vältida oma karja igapäevase eluga tegelemist. Natuke paradokslik tundub mulle ainult, et mida formaalsemaks usk näib muutuvat ja madalamale tema sisuline autoriteet langevat, seda suuremaid tulemusi oodatakse temalt just maiste probleemidega toime tulekus. Kuidas saab seda teha ilma autoriteedi ja usuta?

    On imelik kuulda, kuidas uue paavsti suurt haritust ja intellekti peetakse justkui millekski teisejärguliseks ja seda lausa vastandatakse eelmise paavsti karismale ja kindlasti ka showman?i võimetele. Katoliiklus ja usk üldse on ju lõppeks kõrgvaimne nähtus ja kui selle pea tunneb ka ?tähetarkade teed?, siis on see kirikule ainult auks ja hiilguseks.

    Eelmise aasta algul algatas toonane kardinal Ratzinger avaliku vaidluse Euroopa praeguse kuulsaima mittekristliku filosoofi Jürgen Habermasiga. (Nüüd räägitakse, et sellega ta velmas teadlikult Benedictus XIV algatatud vaidlust Voltaire?iga XVIII sajandil).

    Ratzingeri põhirõhk oli kahel vasakliberaalse traditsiooni olulisel teemal: kas relvastatud interventsioonid on legitiimsed ja kas inimene tohib muuta geenitehnoloogia abil oma ümbrust? Ratzingeri vastuväidete aluseks oli kiriku inimväärikuse interpretatsioon. Ta oli olemuslikult vastu maailma ümberkujundamisele niihästi Ameerika neokonide stiilis poliitilistele teooriatele tuginedes kui ka loodusteaduste abil.

    Ratzinger esitas ka põhjapanevana teesi usu ja mõistuse vastastikusest seotusest. Neil kahel on teineteist vaja, üks aitab teist puhastada ja ravida. Niihästi ilmalik ratsionalism kui traditsiooniline kristlus on harjunud pidama end universalistlikuks, kuigi olevat ilmne, et see tuleks vaidlustada. See, et maailmas on suured kokkupõrked, ei tähenda, et maailma tuleks tõlgendada Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke prisma läbi. Ratzinger arvas, et kokkupõrked tuleb lahendada dialoogiga. Tema arvates tuleks tagasi lükata niihästi religioossed patoloogiad (äärmuslik fundamentalism) kui ka ratsionalistlikud patoloogiad (nt marksism). Inimkond peaks omaks võtma religioosse ja ilmaliku traditsiooni polüfoonilise suhte ja alustama vastastikust ?puhastamise protsessi?, selle asemel et loota, nagu võiksid tehnoloogia ja majanduse areng üksipäini tuua automaatse õitsengu ning lahendada imeväega ka väärtuste probleemi. Benedictus XVI rõhutab väga eksplitsiitselt, et peaksime edu ja progressi asemel rääkima rohkem väärtustest. Ja et erinevates kultuurides ja konfessioonides on ses suhtes palju suurem ühisosa kui oletame. Arvatakse, et säärast suundumust väljendas ka vana paavsti matustel viibinud kristlaste, juutide ja moslemite usujuhtide vähemalt väliselt harmooniline ühtehoidmine.

     

  • Näitus “Elu märgid” koondab arhitektuuri, disaini, kunsti ja teaduse

    Solveig Jahnke

    Homme, 12. septembril kell 15 avatakse TLÜ Akadeemilise Raamatukogu fuajees (Rävala pst 10) näitus “Elu märgid”. Näitusel on eksponeeritud ideeprojektid, mis sündisid tippteaduse, disaini ja kunsti koostöös.  Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-, disaini- ja uusmeedia tudengid vormisid ideed 2012. a. jaanuaris toimunud õpitoa käigus, kus nad said Eesti tippteadlastelt praktilisi ja teoreetilisi teadmisi sünteetilisest bioloogiast.

    Õpitoa juhendaja, arhitekt Veronika Valgu sõnul võib sünteetiline bioloogia kui inseneeria suund avaldada sügavat mõju sellele, millisena ümbritsevat maailma – elusorganisme – tulevikus tajume, kasutame ja kujundame.

    “Kombates biotehnoloogia mõjuvälja tänases kultuuriruumis ja (soovitud) homseid arenguid, tõotab sünteetiline bioloogia meile uusi (ehitus)materjale, ravimeid, kütust ja kemikaale, mida looduses ei leidu,” sõnas Valk.

    Disainerid ja arhitektid kujundavad meid ümbritsevat, inimesele tajutavat ja nähtavat maailma ning eksperimenteerivad sellega; teadlased uurivad nii selle nähtava kui ka selle taga oleva, inimsilmale nähtamatu maailma seaduspärasusi ning õpivad kasutama uusi võimalusi elu ja keskkonna kujundamisel. Töötoa ja näituse eesmärk on julgustada ja algatada kunstnike ja teadlaste koostööd ning ärgitada nende omavahelist suhtlust.

    Kui utoopilised või realistlikud või hoopis absurdsed ja lõbusad on noorte kunstnike, arhitektide ja disainerite ideed, seda peaks selgitama näituse avamisel toimuv arutelu sünteetilise bioloogia eestkõneleja prof. Raivo Vilu, arengubioloog prof. Toivo Maimetsa ja biosemiootikprof. Kalevi Kulli osavõtul, kuhu on oodatud kõik huvilised.

    Näituse “Elu märgid” teemadega haakuvalt toimub 13. septembril kell 19 Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames Teaduste Akadeemia saalis (Kohtu 6) maailmakuulsa biokunstniku Oron Catts’i avatud loeng tema töödest ja tegemistest SymbioticA laboris Austraalias, vt ka http://www.symbiotica.uwa.edu.au/.

    Näitusel eksponeerivad oma töid: Johanna Jõekalda, Artur Staškevits, Tiia Vahula, Heleriin Vaher, Grete Veskiväli, Mari Hunt, Taavi Suisalu, Katrin Kosenkranius, Anne Reinberg, Anne Meesit, Aleksander Sprohgis, Lilli Tölp, Piibe Piirma, Eve Komp, Kristi Tuurmann, Hendrik Väli, Harri Kaplan, Laura Linsi ja Kristjan Männigo.

    Töötuba “Elu märgid” sündis Eesti Kunstiakadeemia, TTÜ Keemiainstituudi ning TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogiainstituudi koostöös,töötuba ja näitust toetas Kultuurkapital. Näitus “Elu märgid” jääb TLÜ AR fuajees avatuks kuni 7.oktoobrini, misjärel avatakse 9. oktoobril ka Tartu Ülikooli Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi fuajees (Riia tn 23).

    “Elu märke” on oodatud vaatama kõik huvilised.

  • Muusikaime Metropolitan Operas

    Toomas Kuter

    Deborah Voigtes

     

    Puccini “TOSCA”, THE METROPOLITAN OPERA: dirigent CARLO RIZZI, lavastaja ja kunstnik FRANCO ZEFFIRELLI, osades Deborah Voigt, Franco Farina, James Morris, Kyle Ketelsen jt New Yorgis 26. IV.

     

    Maailma ooperilauljate pühakojaks peetud New Yorgi Metropolitan Operat võib nimetada planeedi parimaks ooperiteatriks, mille kaubamärgi kvaliteedile saab kindel olla. Metropolitan Operasse pääsevad esinema vaid väga head lauljad, see teater ei luba oma lavalaudadele lihtsalt häid interpreete. Met’is on esinenud pea kõik need, kellest kujunenud maailma ooperikultuuri legendid ning kelle anne on rikastanud ooperigurmaanide tundeid. New Yorgi Lincolni keskuses asuv ooperimaja ei vaja reklaami, piletid sinna on peaaegu alati välja müüdud.

     

    Loomulikkus ja rohked piano’d

     

    1900. aastal Roomas esietendunud “Tosca” kuulub Puccini enim mängitud ooperite hulka. Metropolitan Operas etenduva “Tosca” lavastajaks on Franco Zeffirelli, kõnealune produktsioon esietendus Met’is 11. III 1985.

    Puccini “Tosca” on tulvil kirge ja dramatismi. Ooperis domineerib kaks peamist liini ning tegelaskolmnurka: armastus ja poliitika. Üks pole kunagi teist sallinud ning nõnda jääb ka “Toscas” armastus poliitikale ning poliitika armastusele jalgu. Ühel hommikul otsib Rooma Sant’Andrea della Valle kirikust varju vanglast põgenenud poliitiline kinnipeetu Cesare Angelotti. Samal ajal tuleb kirikusse noor kunstnik Mario Cavaradossi, kellel parasjagu käsil Maria Magdalena portree, mis on saanud inspiratsiooni Angelotti õest, kaunist markiis Attavantist. Imetledes ilu ning olles ise armunud lauljanna Floria Toscasse, esitab Cavaradossi aaria “Recondita armonia”.

    Üks Meti erilisus peitub interpreetides, nende koostöös ning selles imes, mis sünnib solistide, orkestri ja dirigendi vahel. Juba esimestest akordidest peale hämmastavad sageli harjumatud tempod, tavapäratud fermaadid ja laiendused. Saali hea akustika toob hinge kinni paneva piano isegi paari tuhande kohaga hiigelruumi viimaste ridadeni. Cavaradossit laulval Franco Farinal on tõeline itaalia tenor, mis pingevabalt, mõjuvalt ning kirglikult toob kuulajani aaria ilu. Cavaradossi I aaria lõpu kulminatsioon kõlab dramaatiliselt, võimsalt ning pika fermaadiga. Publik pole aplausiga kitsi.

     

    Legendaarne Deborah Voigt

     

    Saabub Cavaradossi armastatu Floria Tosca. Angelotti peitub. Tosca lavale astudes käib saalist läbi kahin ning sellele järgneb aplaus, sest Toscana esineb üks tänase vokaalmuusika tippe, dramaatiline sopran Deborah Voigt. Voigti esituslaad on tulvil emotsioone ja dramatismi, ta hääle nüansid, kõlavärvid ning sugestiivsus tekitavad saalis haudvaikuse. See on imetlusväärne, mida Voigt vaid paari minuti jooksul teha suudab. Meti hiigelsaal on teda täis ning Tosca hingemaailm avaneb iga kuulaja ees. Voigt paelub kõigega ja taas on tema esituses rohkem piano’t kui forte’t, kusjuures tempod Tosca ja Cavaradossi I vaatuse duetis on rõhutatult aeglased, mis toob Voigti ja Farina filigraanselt viimistletud fraasid veelgi esile. Dirigent Carlo Rizzi annab lauljatele vabad käed.

    Koos “Te Deum’i” laulvate poistega tuleb lavale pea 60-liikmeline Meti ooperikoor. Massistseenides avaldub Zeffirelli eriline meisterlikkus. Iga kooriartist laval on tegevuses: iga tööline, kalur, vaimulik, pesunaine, nuhk, hoor. Ometi ei sega neist ühegi tegevus ooperi peamisi liine. Saalist vaadatuna paneb tähele kõike, ent primaarseteks jäävad Tosca, Cavaradossi ja lavale saabuv salapolitsei ülem parun Scarpia (James Morris). Märkamatult, ent mõjuvalt on Zeffirelli esiplaanile toonud ooperis peamise, samas andnud loomingulist inspiratsiooni ning tööd kõikidele kõrvalrollidele. Selles lavastuses pole midagi odavat, publiku poolehoidu ei püüta võita efektitsemisega, kõik on loomulik.

    USA bass James Morris on tugev ja julm Scarpia. Ta mõjub külmavereliselt, ooperi üldist õhkkonda arvestades kainelt, vokaalselt laitmatult. Ta on eneses ning oma võimus kindel, samuti selles, et Tosca peab talle lõpuks alistuma.

    Farnese palees ootab Scarpia Toscat, kellest ta oma armukese loodab teha. Cavaradossi on vahistatud ning Scarpia võidutseb. Tosca saabub ning piinatava Cavaradossi karjeid kuuldes avaldab tõe Angelotti kohta. Ent Scarpial ei vea, sest Angelotti on sooritanud enesetapu. Tosca esitab Loojale ning kuulajatele palve “Vissi d’arte”, ühe sopranirepertuaari kaunima numbri. Deborah Voigti “Vissi d’arte” kujuneb selle õhtu naelaks. Raske on sõnadesse panna tekkivaid emotsioone – neid lihtsalt on sedavõrd palju. Hiirvaikne saal, piano’s orkester ning lummavalt vaikne palve. Voigt ei tekita vokaali, ta ei laula, ta lihtsalt fraseerib – hingestatult ja siiralt. Vaid ühel korral kasutab diiva kulminatsiooninoodil fortissimo’t, mille ta pika fermaadiga välja peab ning pärast hetkelist pausi jätkab taas piano’s palve lõpuni. Rizzi langetab käed ning Meti saal kaigub aplausist ning braavo hüüetest. Ei juhtu just sageli, et orkester solistile ooperiaaria lõppedes etenduse ajal aplodeerib.

     

    Film ooperis ja ooper filmis

     

    Armastus ja poliitika aga arenevad omasoodu. Angelotti on hukkunud, Cavaradossi mõistetakse surma ning Toscal pole enam midagi kaotada. Ta nõustub Scarpia ettepanekuga, ent vaid ühel tingimusel. Tosca lubab, et saab Scarpia omaks, kui viimane Mario vabastab ning Mariol ja Toscal riigist lahkuda lubab. Kergete võitudega harjunud Scarpia on nõus. Ta kirjutab kaks läkitust: ühe, milles ta Cavaradossi näiliselt hukata laseb ning teise, mille alusel Tosca ja Cavaradossi maalt takistamatult lahkuda saavad. Haarates kirjad, viib raevunud Tosca ellu oma tegeliku plaani: lauanoaga tapab ta Scarpia.

    Teise vaatuse lõpp on vapustav. Aeglaselt, otsekui läbi udu sooritatud liigutustes ning verd tarretatama panevas tegevusetuses on midagi müstilist ja ebamaist. See on filmimaailm ooperilaval või ooper filmis. See ongi Zeffirelli! Vaataja saab keskenduda põhimisele – Puccini muusikalisele draamale.

    Kolmanda vaatuse alguses teenib publiku aplausi Zeffirelli kujundatud lavapilt. Cavaradossi laulab aaria “E lucevan le stelle”, millest kujuneb Franco Farina hiilgenumber. Farina alustab aariat pianissimo’s, kujundab hingestatud piano, mis vaid pala lõpus forte’s kulmineerub ning mille viimasel fraasil ta Itaalia heroiliste tenorite parimaid traditsioone järgides ülipika fermaadi teeb.

    Saabub verine, kuid õnnelik Tosca. Türann on hävitatud ning nemad Marioga vabad. Hukkamisega, mis vaid näiline, tuleb kiirustada. Kõlab Tosca ja Mario viimane duett ja seejärel püssipaugud. Isegi Tosca on üllatunud Mario surma tõepärasusest. Ta kiidab kallimat suurepärase mängu eest hetkeni, mil avastab, et Mario on surnud. Teda tulistati tõeliste padrunitega. Scarpia mõrtsukat arreteerima tõttavate inimeste silme all hüppab Tosca kindluse tornist alla, ühinedes oma armastusega igavikus.

    Metropolitan Opera saal kajab aplausist, Lincolni keskusest lahkuvad õnnelikud inimesed. Nad tulid saama ooperielamust ning nad ei pidanud pettuma. Tõenäoliselt pole Metis kunagi pettutud.

     

  • Keeletehnoloogia konverentsi järelmõtteid

    Einar Meister, TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labor

    Tippteadlaste plenaarettekanded ja loengud õpikodades näitasid maailmataset mitmes keeletehnoloogia valdkonnas: kõnesünteesi ja -tuvastuse, inimese-masina dialoogi modelleerimise, masintõlke ja keeleressursside loomise alal.  Kindlasti leidsid konverentsil osalejad neist loenguist hulgaliselt uusi ideid ning inspiratsiooni oma uurimistöö jätkamiseks. Oli liigutav lugeda ühelt kraadiõppurilt tulnud kirja: ta arvas leidnud olevat oma vaimse isa, kelle loeng muutis põhjalikult kogu tema senist ettekujutust uuritava probleemi olemusest.

    Eestist oli konverentsil esindatud kõik kolm aktiivselt tegutsevat keeletehnoloogia uurimiskeskust: TÜ arvutilingvistika töörühm, Eesti Keele Instituut ning TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia labor. Konverentsiettekanded näitasid, et Eesti keeletehnoloogide uurimistöö on igati heal tasemel ja kindlasti pole meil põhjust oma tulemusi ka rahvusvahelise mõõdupuu järgi häbeneda ? Läti ning Leeduga võrreldes on meie seis kohati paremgi.

     

    Gutenbergi efekt

     

    Paljud maailma riigid on mõistnud, et oma keelelise ja kultuurilise identiteedi säilitamiseks infoühiskonnas on vaja välja töötada rahvuskeelte keeletehnoloogiline tugi. Infoühiskonna mõju keelte arengule võrreldakse protsessiga, mis leidis aset pärast trükikunsti leiutamist. Nimelt kadusid maailmast üsna kiiresti need keeled, millel puudus kirjalik vorm ? suulist keelt lihtsalt ei olnud võimalik Gutenbergi trükimasinaga jäädvustada ja helisalvestuse leiutamiseni kulus veel mitu sajandit. Trükikunsti levikuga kasvas kirjaliku informatsiooni hulk plahvatuslikult ja see lõi uued võimalused keelte arenguks ning kasutamiseks. Kuid sellest inimkonna ühest innovaatilisemast leiutisest võitsid ainult need keeled, mis olid tehnoloogiliselt kõlbulikud, st oli olemas keele kirjutatav vorm.

    Selline Gutenbergi efekt toimib ka tänapäeva infoühiskonnas. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengu tõttu töödeldakse üha suurem hulk informatsiooni automaatselt. Suurem osa meile vajalikust infost on esitatud keelelisel kujul, seega saab automaattöötlust rakendada ainult nende keelte puhul, mille jaoks on loodud vastavad keeletehnoloogilised vahendid. Need on meetodid ja programmid keele morfoloogiliseks, süntaktiliseks ja semantiliseks analüüsiks, dialoogi modelleerimiseks, kõne analüüsiks, sünteesiks ja tuvastuseks ning masintõlkeks. Microsoft esitas oma karmi visiooni keelte arengust 1998. aasta rahvusvahelisel keeleressursside  konverentsil järgmiselt: keeled, mida Microsoft elektrooniliselt ei toeta, hakkavad tasapisi välja surema.

    Kuna kõik maailma keeled erinevad millegi poolest, siis ei ole olemas täiesti universaalseid, kõigile keeltele sobivaid ühtseid tehnoloogilisi lahendusi. Näiteks inglise keele jaoks välja töötatud kõnesünteesi ei saa kuidagi kasutada eestikeelse kõne sünteesiks, ei häkerdamise ega sõnastiku vahetamise abil. Paljud teoreetilised mudelid on küll (pool)universaalsed, kuid vajavad eri keelte puhul vähemat või suuremat kohandamist. Hinnanguliselt on universaalsete komponentide osakaal erinevate tehnoloogiliste lahenduste puhul 40 ? 60%, ülejäänu on rangelt keelespetsiifiline. Seetõttu pole erilist vahet, kas luuakse kõnetuvastust eesti või suahiili keele jaoks ? see on iga keele puhul ühtmoodi teadmiste- ja töömahukas ning kallis. Kui mingi keeletehnoloogiline lahendus luuakse ingliskeelsele turule, siis võib sellega pärast uurimis- ja arendustööde kulude kinnimaksmist veel päris korralikku kasumit teenida, poolakeelse toote puhul on kulud-tulud ehk enam-vähem tasakaalus või pisut plussis, kuid eestikeelse toote puhul on väljatöötaja raudselt pankrotis. On antud hinnanguid, et majanduslikult tasub keeletehnoloogia arendus end ära alates 10 miljonist kõnelejast.

     

     

    Riigi roll

     

    Kui eesti keele kõnelejaid on maailmas alla 1,5 miljoni, siis on selge, et keeletehnoloogia arendus ei saa toimuda turumajanduse reeglite kohaselt. Et eesti keel oleks tehnoloogiliselt jätkusuutlik, on vajalik, et keeletehnoloogilist uurimis- ja arendustööd finantseeritakse maksumaksja rahaga. Õnneks on keeletehnoloogia leidnud äramärkimist mitmetes olulistes riikliku tähtsusega dokumentides, näiteks Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia ?Teadmistepõhine Eesti? võtmevaldkonna ?Kasutajasõbralikud infotehnoloogiad ja infoühiskonna areng? osana ja ka valitsuses heaks kiidetud ?Eesti keele arendamise strateegia (2004 ? 2010)? sisaldab vastavat peatükki. Viimasest lähtuvalt on koostatud riikliku programmi  ?Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006 ? 2010)? kavand, mille vastuvõtmine äsja ametisse astunud valitsuse poolt annaks uue impulsi valdkonna arenguks. Igatahes kinnitas riigikogu kultuurikomisjoni esimees Olav Aarna konverentsi avakõnes, et riik peab eesti keele säilimist ja keeletehnoloogia arendamist vägagi oluliseks.

    Keeletehnoloogia on ka üks Euroopa Liidu prioriteete, mida toetatakse mitme programmi kaudu. Kuid äsjase konverentsi plenaarettekandes ei andnud Hollandi teadlane Steven Krauwer väikeriikidele erilist lootust. Ettekandja käsitles meilegi olulisi küsimusi ? kuidas kohaneda mitmekeelses ja -kultuurilises Euroopa Liidus, kaotamata oma keelelist ja kultuurilist identiteeti ? ja tõdes, et vaatamata kõigi liikmesriikide keelte võrdse staatuse deklareerimisele, domineerib ELi asjaajamises 3-4 keelt. ELi teadus-arendustöö programmidest suunatakse igal aastal kümneid (kui mitte sadu) miljoneid eurosid keeletehnoloogia arendamiseks, kuid see läheb eelkõige nendesamade 3-4 majanduslikult domineeriva keele tehnoloogiliseks arendamiseks!

    Konverents näitas selgelt ka seda, et Eestis ei ole ühtki tõsiseltvõetavat firmat, kes oleks valmis investeerima keeletehnoloogia arendamisse. Kutse konverentsile saadeti mitmele firmale, kes keeletehnoloogia valdkonna vastu on huvi üles näidanud, konverentsi reklaam oli ka Eesti Infotehnoloogia Seltsi kodulehel. Konverentsil oleks olnud väga hea võimalus teada saada, milline on keeletehnoloogia seis Eestis ja maailmas täna, milliseid tooted ja teenused on maailmas juba turuküpsed, milliseid tehnoloogilisi lahendusi võiks oodata lähiaastatel. Kahjuks ei osalenud konverentsil ühtegi paljukiidetud Eesti IT- ja kommunikatsioonivaldkonna firmade teenusearendajat või programmeerijat. Ei ole meil täna Daimler-Chrysleri visiooniga firmasid, kes oma tootearenduses mõtleksid kaugemale kui üks aasta. Sellest on ääretult kahju.

     

    Keeletehnoloogia Arenduskeskus

     

    2003. aastal käivitati valitsuse otsusel tehnoloogia arenduskeskuste (TAK) riiklik programm. Ka meie kolm keeletehnoloogia uurimisgruppi esitasid ühise taotluse Eesti Keeletehnoloogia Arenduskeskuse (EKTAK) loomiseks. Meie taotlus läbis edukalt kaks konkursivooru ja osutus üheks kuuest positiivse finantseerimisotsuse saanud taotlusest. Juba näis, et keeletehnoloogia edukaks arenguks on kõik teed valla, kuid arenduskeskusest siiski asja ei saanud. Miks?

    Põhiliseks takistuseks said TAKi programmis paika pandud reeglid: esiteks, EKTAK olnuks vaja luua iseseisva juriidilise isikuna. See uus asutus oleks saanud tekkida ainult olemasolevate uurimisrühmade lõhkumise hinnaga ? ükski akadeemiline partner ei olnud nõus loobuma oma uurijatest, neid on niigi vähe. Ja teiseks, nõutud baasuuringute ja arendustööde proportsioon (50%/50%) ei arvestanud reaalset keeletehnoloogia uuringute seisu. Arendustöödeks vajalike keeleressursside loomine ja baasuuringute teostamine on aeganõudev ja möödapääsmatu: ei saa astuda kolmandat sammu enne, kui ei ole astutud esimene ja teine. Ka EMT kui strateegilise äripartneri loobumine osalusest EKTAKis oli üheks ebaõnnestumise põhjuseks.

    Kogu TAKide programmi kontseptsioon näib olevat pisut utoopiline ja julgen prognoosida, et paremal juhul vaid üks finantseeritavatest arenduskeskustest on elujõuline pärast riikliku toetuse lõppemist. Rii
    gis, kus teaduse finantseerimise tase on üks ELi madalamaid, ei ole võimalik edukalt arendada innovatsiooni ja teadmistepõhist majandust.

     

     

  • Näitused Tartu Kunstimuuseumis

    Reet Pulk-Piatkowska

    Näituste “Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” ning “Flo Kasearu. Monoloog” avamine Tartu Kunstimuuseumis

    Reedel, 14. septembril kell 5 pl avatakse Tartu Kunstimuuseumi näitusemaja II ja III korrusel kaks uut väljapanekut: rahvusvaheline näitus „Maalimise kolm õppetundi: Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” ning eelmisega seotud näitus „Flo Kasearu. Monoloog”. Avamisel viibivad nii kunstnikud J. Gasiūnas, P. Łubowski ja K. Ole kui ka kuraatorid K. Stanisławski (Poola) ja A. Zalpis (Leedu).

    Näituse ühe kuraatori Krzysztof Stanisławski sõnade järgi ei ole “Maalimise kolm õppetundi” ei moodsa ega lihtsa maalikunsti näitus, ehkki see koondab visuaalselt erakordselt atraktiivseid teoseid, mis võivad meeldida nii laiale publikule kui ka rafineerituma maitsega vaatajale. Need teosed on intrigeerivad, mõtlemapanevad, võimaldavad mitmetahulist tõlgendamist, lükkavad liikuma rohkesti assotsiatsioone, vahel on need humoorikad või iroonilised, samas väga ausad ja kalkuleeritud.

    Tegijad on ise seda näitust võrrelnud järk järgult puhkeva õiepungaga. Esimene puhkemine leidis aset Poznanis alternatiivses Szyperska Galeriis ning teine Kaunases M. K. Čiurlionise nimelise Rahvusmuuseumi maaligaleriis. Iga kord täiendati näitust uute töödega ning samas rõhutati iga kunstniku stiili erinevust. Nende teadlikku, isikupärast ja moodsat lähenemist maalikunstile kui meediumile, kui kunstilise väljenduse keelele ja filosoofiale. Sel kombel ei ole projektil üksnes esitlev funktsioon, vaid see ka inspireerib kunstnikke, kes järjest enam on angažeeritud dialoogi kuraatoritega ja ka omavahel. See ei ole enam näitus, vaid ka väitlus, mis areneb aegamööda, aga süstemaatiliselt; see on läbi põimunud allusioonide ja uute tõlgendusplaanidega, samamoodi nagu „õitsev” poeem. „Maalimise kolm õppetundi” on Tartu Kunstimuuseumis Poznani ja Kaunase näitustega võrreldes veel suuremas formaadis. Väljapanekuga kaasneb poola-leedu-eesti keelne kataloog.

    „Maalimise kolm õppetundi: Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)” jääb Tartus avatuks 4. novembrini.

    Esimese kolme nädala jooksul on suure  näitus sees muuseumi Kunstikabinetis võimalik kaasa elada Kaido Ole videomonoloogile, mille kunstnik Flo Kasearu valmistas Ole selle kevadiseks suurnäituseks Kumu kunstimuuseumis. Suures tühjas valges saalis kaamerasse vaatav kunstnik paneb ka kõige kunstikaugema külastaja mõtlema koherentse ja loomingulise näituse sünniraskustest. Kuidas tekib komplekt, mis edastaks vaatajale seda narratiivi ja neid emotsioone, mida looja pakkuda on soovinud? Antud väljapaneku puhul on tegemist esimese pääsukesega Tartu Kunstimuuseumi uuest lühinäituste sarjast „Liikuv kunst“. „Monoloog“ jääb avatuks 30. septembrini.

    Olete oodatud!

  • Kas ooperit peab lavastama?

    Heili Vaus-Tamm

    Heli Veskus ja Aare Saal

     “Pajatsites”. harri rospu

     

    Mascagni ooper “TALUPOJA AU” ja Leoncavallo “PAJATSID”. Dirigent Arvo Volmer, lavastaja Neeme Kuningas. Osades Irmgard Vilsmaier, Oleg Orlovs, Jassi Zahharov, Janne Ševtšenko, Riina Airenne, Aare Saal, Heikki Siukola, Heli Veskus, Leonid Savitski, Urmas Põldma, Rauno Elp jt, rahvusooperi Estonia ooperikoor ja poistekoor. Esietendus Estonias 11. V.

     

    Lavastaja Neeme Kuninga uus esietendus on justkui eksperiment teemal, kas ikka peab ooperit tugevalt läbi lavastama. Mängus eri lavastusstiilidega (proloogina vaoshoitum “Talupoja au” ja eredaks mängitud “Pajatsid”) oli meistri üleolekut. Mitte iga hinna eest lavastada püüdmist, vaid näitamist, kuidas saab üldse läheneda ja mis on mõlema variandi plussid. Teine meeldejääv moment oli külalisesinejate ja meie lauljate liitumine ühtlaselt kõrgetasemeliseks trupiks, mänguliselt uuele tasemele on tõusnud Rauno Elp ja Heli Veskus.

    “Talupoja au” oli lahendatud klassikalise staatilisusega. Ei mäletagi Kuningalt nii “sekkumata” lavastust. Koorid liikusid minimaal-trafaretselt ja solistide puhul tekkis mõte, et kui neid üldse ei suunata, kas siis laulja ise oma emotsionaalsusest tõesti veel vähem teeks. Kui ka orkestriosa oli ooperi alguses hõredavõitu ja vähese kantileeniga, tekkis mõte, et no kas see siis tõesti on meie rahvusooperi uus saavutus. Orkestris kõlasidki kõige hõredamalt pillide väikesed ansamblid. Hiljem üllatasid viiulirühma tihe kandvus ja intonatsioonitäpsus ning puhkpillisolistide (Olev Ainomäe, Priit Aimla) suursuguse kindlusega motiivid. Ka orkestrite valulapsed, metsasarvesoolod, olid nauditavad. Kaunist tooni kostus tšellorühmast ning -soolodest. Dirigent Arvo Volmer näitas kohati sümfooniaorkestri-väärilist arengut ja kõla.

    Kui Läti baritonaalne külalistenor Oleg Orlovs mõjus kõrgemates registrites veidi pingutatult, siis saksa sopran Irmgard Vilsmaier pakkus oma tiheda ja volüümika tooniga vaid kauneid hetki. Janne Ševtšenko ja Riina Airenne olid talle väärilised lavapartnerid. Eesti ooperipublik armastab õigustatult Jassi Zahharovit, kes Alfio rolliga oma imidžisse midagi eriti just ei lisanud. Kuigi tegelikult ainus lõik, kus näitlejatevaheline dramatism haaravaks läks, oligi kahe tugeva natuuri, Vilsmaieri ja Zahharovi stseen. Kahe petetud kaasa ühinemine valuliseks kättemaksuks.

     

    Komöödia ja tragöödia piir

     

    Mõlemad ooperid jutustavad omamis-armastusest ja selle pöördumisest armastatut hävitavaks kättemaksuks, “Pajatsid” oma mäng mängus süžeega, tõelisuse ja teatritegemise piiril balansseeriva reaalsusega on aga valusalt haarav. Siin on rändteatris Pajatsi rolli esitav Canio sunnitud laval mängima komöödiana seda, mis on tegelikult tema enda elus tragöödia. Nii etenduse Colombina kui tema enda naine Nedda kavatsevad etenduse lõpus uue mehega lahkuda. Teatrisse komöödiat vaatama tulnud publik aga pageb naturalistlikuks arveteõiendamiseks pööranud verise tegelikkuse peale. Nad ju ei mängi seda, kostab ehmunud lavapubliku hulgast.

    “Pajatsites” haarab Neeme Kuningas ohjad kõvasti pihku, muudab eelmise lavapildi igava tüüp-paigutuse liigendatud ja ohtlikke kõrvalteid moodustavaks labürindiks. Kui õhtu esimeses osas oli aega küll, siis siinne tegevus keeb ja köidab. Eredad on kostüümid: uue armastaja Silvio tänapäevane puhkajariietus moodustab kontrasti komöödiatrupi puhvidega. Ka eelmises etenduses veidi logisenud koorinumbrid olid siin hiilgavad. Tõeline lavastajaidee on aga varjuteatri kasutamine, kus linale projitseeruvad näitlejate varjud loovad leidlik-naljakaid stseene. Tõeline komöödia, mis naerutab läbi pisarate isegi Estonia teatri publikut, kes tegelikult ju elab tragöödiale kaasa.

    Samas märgib see, kus lina veel komöödiatrupi ja “mänguvaatajate” vahel püsib, teater teatris aega. Kui raevunud Canio aga eesriide vahelt rebib, rebeneb ka piir mängu ja reaalsuse vahel ning Pajats-Canio tapab tõeliselt Colombina-Nedda. Keegi intendant lehvitab niigi juba paanikas põgenevale publikule: “La commedia e finita.” Kuningas on loonud elusa, kaasaegse teatrikunsti tasemele küündiva ooperiteatri lavastuse. Lisaks võimsa häälega soome Wagneri-laulja Heikki Siukola hiilgavale Pajatsi rollile veensid Rauno Elp ja Heli Veskus mind esimest korda mitte ainult lauljate, vaid ka võimekate näitlejatena.

    Publiku reaktsioon oli ootuspäraselt teise ooperi kasuks. Esimeses oli rohkem aega kuulata muusikat, aga seda enam häiris see, mis vajaka jäi. Kuigi, tõesti rohkem puht muusikalist materjali jäi meelde esimesest lavateosest. Samas said muusikalised tipphetked “Pajatsites” välja võimendatud ja mõjusid nii veel rohkem. Samuti saavad lauljad end nii rohkem avada ja tõusta publiku lemmikuteks.

     

  • Kolmat aega vallavanem (Jakob Liiv)

    Mihkel Mutt

    Esiteks on britid leiboristidega üldiselt rahul ega taha neid välja vahetada. Küll aga tahtsid paljud karistada Blairi Iraagi sõja ning üldse erisuhte pärast USAga. Karistus seisnes selles, et tal ei lastud võita mäekõrguselt nagu kahel eelmisel korral. Paljud leiboristide tavavalijad rehkendasid nüüd nagu tõelised strateegid, andes oma hääle liberaaldemokraatidele. See oli ühtpidi ohutu, sest viimastest poleks niikuinii olnud valitsuse moodustajat, teistpidi ei antud ometi häält vihatud konservatiividele.

    Teiseks polnud leiboristidel arvestatavaid vastaseid ei platvormi ega liidrite mõttes. Konservatiivid on identiteedikriisis (nagu USA demokraadidki). Nad astusid reha otsa oma käreda immigratsioonipoliitika ning plaaniga kärpida märgatavalt avaliku sektori kulutusi. Ka ei lõiganud nad kasu Blairi Iraagi-poliitikast, kuna olid ise sõja poolt.

    Leiboristidest nüüdseks kindlalt vasakule positsioneerunud libdemide agendasse kuulub üsna utoopilissotsialistlikke loosungeid. Nende juht Charles Kennedy lubaks igale inimesele tasuta auto, aga ei oska öelda, kust selleks raha leida (kas ei kõla tuttavalt?). Samas oli libdemide varjatud sõnum, et ?loomulikult leiboristid võidavad, aga meist saaks edumeelsema opositsiooni kui konservatiividest?.

    Aga võib-olla andis kõige lihtsama seletuse üks Daily Maili naisanalüütik: ?Charlie on kena kutt, läheks temaga täitsa pubisse, aga tal pole riigimehelikku olekut. Ja Michael Howard on väga ebatelegeeniline. Blair annab kõigele vaatamata kõige paremini presidendi mõõdu välja.?

     

    Blairi teened ja traagika

     

    Briti parlamendis on 646 kohta. Seni oli leiboristidel 160-kohaline enamus, millest jäi  järele 67. Ühelt poolt suur tagasiminek, teiselt poolt tähendaks see suhtarvudena näiteks Toompeal kümmet kohta, mida loetaks täiesti töökindlaks enamuseks. Peab muidugi arvestama, et Inglise parteides on eri fraktsioonide olemasolu täiesti normaalne nähtus. Tegelikult ongi praegu nii, et kolme suure partei erinevused on väiksemad kui erimeelsused iga partei sees eraldi. (Nagu keegi naljatas:, kui tahad konservatiivset valitsust, hääleta leiboristide poolt, kui tahad leiboristlikku valitsust, hääleta libdemide poolt, ja kui tahad libdemilikku valitsust, hääleta konservatiivide poolt.) Seni oli Blairil suhteliselt kerge oma plaanidele parlamendilt tuge saada. Edaspidi võib see muutuda järjest raskemaks, kuna auto-maatset ?blokina? hääletamist pole.

    Blair on kindlasti maailma viimase aja väljapaistvamaid riigitegelasi, kelle kohta ?karismaatiline? öelda pole liiast. Ta meeldis nii omadele kui võõrastele. Kui õhtumaale tulnuks valida sümboolne juht, sobinuks just tema selleks. Ta näis kehastavat lootusetuna tunduvat võimalust, et poliitik võib olla andekas ja sümpaatne inimene, parajalt idealist ja tagatipuks koguni aus. Ometi on juba mõnda aega räägitud, et Blair pole enam oma parteile trump vaid halb reklaam, ammendatud ressurss. Suurel määral on põhjus muidugi Iraagi sõda. Kuigi enamus ei kahtle, et Blair oli subjektiivselt aus,  otsustatakse poliitiku üle selle järgi, kuidas ta mingit protsessi praktiliselt käsitleb ja mis on selle tagajärjed.

    Iraak pole ainus põhjus. Sarm nagu ka entusiasm pole kurk, neid ei saa marineerida. Hingestatud särasilmne juht lummab siis, kui tema asjad arenevad ja rahvas usub temasse. Häda talle, kui tema suhtes tekivad kahtlused ja ta osaleb mudamaadlustes. Siis muutub publiku vaimustus selle vastandiks, tekitades midagi tülgastuse taolist. Rääsunud sarm on nukker värk.

    Kuigi Blair just äsja moodustas valitsuse, on mitmed kirjutised tema kohta juba poliitilise nekroloogi hõngulised, juba vaagitakse tema ajaloolisi teeneid.

    Keegi ei saa võtta talt seda, et ta muutis tegelikkuseks pikad targutused kolmanda tee võimalikkusest poliitikas. Ta moderniseeris vanamoodsa vasakpoolse partei, tõi selle kolikambrist välja ning suhestas nüüdismaailma aktuaalsete probleemidega. New Labour ühendas majandusalase kompetentsuse, vastutustundliku rahanduspoliitika ja pideva majanduskasvu hoolitsusega ühiskonna vaeseimate eest ja madala tööpuudusega. See tähendab tasakaalu ettevõtluse vaimu ning sotsiaalse südametunnistuse vahel. Blair viis Briti introvertse välispoliitika laiemale pinnale. Tema kreedoks oli ?humanitaarliberalistlik interventsioon? ehk siis sekkumine maailma kriisikolletesse inimsuse nimel. Enne Iraaki (Kosovo, Sierra Leone, Afganistan) oli see suhteliselt edukas.

    Aga Inglise poliitikas ei maksa vanad teened. Churchill kaotas valimised kaks kuud pärast võitu Teises maailmasõjas. Nüüd nõutakse Blairi pead.

    Blair ongi lubanud, et need on tema viimased valimised. Ometi on ta ainult 52. Veel enam, ta on peaaegu kindlalt öelnud, et ei kavatse oma valimisaega lõpuni olla. Sellele vaatamata on paljud talle ette heitnud, et ta juba nüüd tagasi ei astunud. Öeldakse, et ta tõeline suurus oleks avaldunud just selles, kui ta oleks end ohvriks tuues tõstnud oma partei ?ansse. Ta oleks pidanud loobuma võimalusest minna ajalukku kui ainus kolm korda järjest võimul olnud leiboristide peaminister. Kas seda pole üliinimlikult palju nõutud? Ehk tohiks inimene siiski maitsta oma tegevuse võib-olla viimaseid vilju. Sest kokkuvõttes on ka Tööpartei kolmas valimisvõit ikkagi ka Blairi teene, mis sellest, et suurel määral kunagiste hiilgeaegade inertsist sündinud. Ja kas ta tagasiastumine oleks ikka toonud leiboristidele uue mäekõrguse võidu? Igatahes on selles dilemmas shakespeare?likku dramatismi.

     

    Pühitsetud järglane

     

    Blair on poolametlikult nimetanud oma järeltulijaks rahandusminister Gordon Browni. See ei üllata. Vist kunagi pole üheski Inglise parteis olnud nii üksmeelselt tunnustatud teist liidrit, kes poleks esimesega avalikus opositsioonis. Võimalik, et ilma Blairi hoogsa tulekuta oleks Brown juba 1997. aastal esinumbriks saanud. Aga ta on kannatlikult oodanud. Kaks meest on teineteist kaheksa aastat täiendanud, üks ei saa teiseta hakkama Blair on juht ja visionäär, teine on Briti majandusime tegelik looja. Üks nagu tegutseks laval, teine müttaks lava taga. Kahe mehe suhetes on olnud sõprust, varjatud pingeid ja leppimisi. Ausalt, kui ei teaks, et Blair on eeskujulik abielumees, võiks sellest suhtest homoerootilisi allusioone otsida. Valimisteks tuli Brown lojaalselt appi, toetades koguni Iraagi sõda. Isegi Blairi valimisklipis on nad kahekesi, millega antakse justkui mõista, et nad on võrdselt tähtsad. Blair arutleb näiliselt iseendaga, aga Brown kuulab ta vastas pingsalt. Nagu muinasjutt? Leninist ja Stalinist. Arvatakse, et paljud, kes andsid nüüd hääle Blairi poolt, andsid selle tegelikult juba Browni poolt.

     

    Tulevik ja Euroopa Liit

     

    Raske on leida maailmas rahvast, kelle olemust oleks geopoliitika nii tugevalt kujundanud kui britid. See avaldub kõige lihtsamates teadvusstruktuurides. Üle Inglise kanali jäävat maamassi nimetavad haritumad ja ka noored küll mandriks (continent), aga tavakodanikul lipsab iseenesest üle huulte ?Europe? . Endastmõistetavalt ei kuulu Inglismaa Euroopasse! Kui siia lisada imperiaalse ajaloo taak ja loomupärane konservatiivsus, on selge, miks Inglismaal on Euroopa Liiduga raskem integreeruda kui mõnel teisel. Ja kuna neil läheb praegu majanduslikult paremini kui ülejäänud Euroopal, siis küsivad nad endalt, miks nad peaksid oma elu Brüsseli seadustega kooskõlla viima. Ja kuigi teatava integreerumise paratamatust on näinud niihästi suur osa poliitikuid kui ka valijaid, kujutab EL Inglismaa jaoks tõelist Hamleti-küsimust. Ometi oli Euroopa Liidu teema nendel valimistel ?koer, kes ei haukunud?. Kohati tundus, et erakonnad olid lausa kokku leppinud, et sellest ei räägita. Blair ei tahtnud tukkuvaid euroskeptikuid ärritada. Konservatiividel oli võib-olla meeles, et nende põrumise üheks põhjuseks 1997. aasta valimistel ol
    i üle vindi keeratud eurokriitika.

    Samas on selge, et see ?vaikinud koer? kujuneb briti ühiskonnas järgneva viie aasta tähtsaimaks teemaks.

    Blair on lubanud järgmisel aastal korraldada ELi põhiseaduse referendumi.

    Kui vastus tuleb jaatav, siis ta võib auga tagasi astuda, ta pärand on kindlates kätes. Kui vastus tuleb eitav, siis on tema usalduskrediit lõplikult läbi ja peaks ikkagi lahkuma.

    Jah, Blair on küll rahvahääletust lubanud ? sõltumata sellest, kuidas kulgeb analoogiline referendum teistes maades. Aga kui prantslased või keegi teine ütlevad ?ei?, siis on ju võimalik, et kogu eurokonstitutsiooni asi jookseb ummikusse või vähemasti pannakse mõneks ajaks seisma, näiteks Prantsuse valimisteni 2007. aastal. Sel juhul on täiesti võimalik, et leiboristid jätavad rahvahääletuse ikkagi ära.

    Ent jama tuleb Blairile sellest kõigest nii või teisiti, sest Inglismaa võtab peagi üle ELi presidentuuri  ning Blair peab ühenduse läbi tüürima selle ajaloo kõige raskemast kriisist. Suur osa tema ajast võib kuluda Brüsseli vahet sõelumisele.

    Võib arvata, et äsjased valimistulemused mõjutavad võimalikku tulevast referendumit, kuna on juba tavaks, et valijad avaldavad referendumite kaudu oma suhtumist valitsusse laiemalt. Kindlasti suurendab Blairi suhteline ebapopulaarsus võimalust, et vastus tuleb ?ei?. Võiks küsida: kas poleks õigem ürituse õnnestumise nimel nüüd väikelaval mängida läbi sama, mida suurel laval ei raatsitud, s. t enne referendumit tagasi astuda? Loobuda kiusatusest lüüa veel üht rekordit, Thatcheri ühtteist järjestikust valitsemisaastat (selleks peaks Blair püsima veel kolm)? Ent: kui leiboristid tahavad ka järgmine kord võita, siis kas poleks kõige targem, kui uus juht asuks partei etteotsa 6 ? 8 kuud enne valimisi, mil tema tiivustav jõud oleks suurim?

    Kerge ei saa see aeg Blairile olema nii või teisiti. Üldiselt arvatakse, et ta pole oma poliitilise karjääri lõpul sugugi õnnelik inimene.

    11.V

    P. S. Lõpuks skandalist George Gallowayst, kes lahkus leiboristidest ja seadis end ühekordselt loodud Lugupidamispartei (Respect Party) kandidaadina üles Bethnal Green & Bow ringkonnas, kus 80 protsenti elanikest on moslemid. Galloway rassistlike sugemetega kampaania ainus sõnum oli Iraagi sõja kriitika, millega ta tõrjus parlamendist välja Oola Kingi, sealse ainsa mustanahalise naise, kes oli kaheksa aastat hoolsalt immigrantide huve kaitsnud.

  • Läti kunstnike maal, disain-nukud ja portselan ühel näitusel

    Haus Galerii

    Kunst elada ³

    Näitus avatakse Haus Galeriis (Uus tn 17,  Tallinn) 12. septembril kell 19.00 koostöös Läti Vabariigi Suursaatkonna ja Inara Liepa nukukunsti muuseumiga.

    Näitusi, kus üks kunstnik omas loomelüürikas maailma naudib ja seda vaatajaga jagab, leiame me mitmeid ja alatasa. Seda enam on unikaalne kolme kunstniku loomingu kooslus, kus välja pandud pealtnäha niivõrd erinevad valdkonnad nagu nukukunst, maal ja portselan.
    Kunst on ka oskus esitleda erinevaid loomeavaldusi ühtses harmoonias, mida seekordne Haus Galerii näitus kindlasti tõestab.
    Galeriis esinevad kolm Läti kunstnikku – keraamik Aira Lesina, maailikunstnik Dace Runca ja nukukunstnik Inara Liepa. Oma ühisnäituse on nad koondanud pealkirja alla „Kunst elada“, mis märgib kunsti kui nende elustiili, oskust teha elustki omamoodi kunst.

    Näitus avatakse Haus Galerii ülemise korruse näitusesaalis, mis tavapäraselt on püsiekspositsiooni päralt. Seekord saab ruum tundmatuseni muudetud.
    Ühisnäitus pakub võimalusi metamorfoosideks, kus pilk saab läbi maali liikuda portselani saladustesse ning sealt edasi nukkude maailma, kelle tavakoduks on Riias asuv nukukunsti eramuuseum.

    Galerii soovitab näitust külastada kindlasti koos peredega, sest mitte alati ei pruugi professionaalsed näitusesaalid pakkuda midagi ka lastele vaatamiseks.

    Näitus Haus Galeriis jääb avatuks kuni 4. oktoobrini.

    Oktoobri algul võib galerii ülakorruse saalis näha juba sügisese kevadoksjoni valikut, millega galerii tähistab ühtlasi ka oma 15 tegevusaastat, märkides 15 aastat kunstioksjonite traditsiooni Eestis.

Sirp