Toeta
Otsi

Peter von Bagh

  • Saaremaa Muuseumis esitleti raamatut Kuressaare linnavõimust

    Raul Salumäe

    Seitsmendal detsembril esitleti Kuressaare linnuses Saaremaa Muuseumi toimetiste seitsmeda väljaandena ilmunud raamatut “Kuressaare linnavõim ja selle kandjad 1918-1940.” Teos põhineb Riigiarhiivis ning Saaremaa Muuseumis säilitataval arhiivimaterjalil ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul ning on rikkalikult illustreeritud.

    Raamat annab kaasahaarava ülevaate lähiajal oma 450. sünnipäeva tähistava kuurortlinna Kuressaare elu-olust, valitsemisest ja juhtidest Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ajal. Esitatud ainese hulgas on olulisel kohal inimeste saatust kajastavad lühielulood, mis aitavad tolleaegset ühiskonda, olusid ja valikuvõimalusi mõnevõrra laiemalt mõista.

    Teose autor Priit Kivi (*1980) on omandanud ajaloolase hariduse Tartu Ülikoolis ning töötab Saaremaa Muuseumis peavarahoidjana.

    “See on minu seni suurim ja mahukaim töö,” kinnitas Priit Kivi ajalehele “Meie Maa”. Uut tugevat loomingulist ideed tema vaateväljas hetkel veel ei ole. “Tahaksin ära oodata raamatu vastuvõtu lugejate poolt, seejärel mõtleme edasi.”

  • Nii hea, kui keegi mõtleb absoluudi peale

     

    Kuigi pealiskaudsuses ning üle-nurga-tegemises Maasikut küll kuidagi süüdistada ei saa. Arne Maasik on võtnud Kunstihoone näitust väga tõsiselt: teinud mitmeid ülitäpseid plaane, kuidas kõik peab välja nägema, kutsunud kuraatoriks Karin Pauluse, et rõhuasetused ning visuaaliat toetav (selgitav) tekst oleksid paigas, ning kujundajaks Urmas Luure, et iga kujunduslik nüanss oleks täpselt välja timmitud, tausta ja fotode toonid-kontrastid tasakaalus (nii tuli Kunstihoone suur saal üleni mustaks värvida).  

    Kuid see pole kaugeltki kõik: detsembri lõpupoole ilmus Arne Maasiku aukartustäratavalt paks ning atraktiivne monograafia. Ka lihtsalt fotod, ainult fotode valmimise aeg oli määratletud: 1994–2007.  Eero Epneri, Jan Kausi ja Peeter Lauritsa sissejuhatavad kirjutised ei ole küll teab mis pikad, kuid seda sisukamad.

    Eero Epner on kirjutanud: „Ma ei tea, kas järgnev on kõige täpsem kirjeldus, kuid kogemusena meenutavad Maasiku pildid mulle ühte hommikut Balti jaamas, kus kaootilisest helide müriaadist (kasiinomasinad, kunstlik veekosk, teadustajad) hakkasid eelmisel õhtul kuuldud kontserdi mõjul välja settima mingid peaaegu muusikana mõjuvad rütmid, kordused, üleminekud. Istusin ja kuulasin. Ja mida muud mul teha oligi, sest väljas sadas ju vihma ning rongini oli aega. Ent oli hea teada, et ka niivõrd mõttetus olukorras on alati keegi, kes mõtleb mitte sõiduraha lunivate troppide, vaid absoluudi peale.”

    Jan Kaus: „Hiiu elevaatori ja Ostkeruzi jaamakompleksi puhul on näha sedasama arhitektuuri allumist inimeksistentsi irratsionaalsetele hoovustele, kuid Gallaratese elamukompleksi puhul võib täheldada, kuidas Maasik on leidnud mingis mõttes ideaalse objekti. Ning mitte ainult. Ta on leidnud ideaalse objekti ideaalsel ajahetkel. Ma pean silmas mitte niivõrd tõsiasja, et nendel fotodel teostub arhitektuuri ideaal – selged ja puhtad vormid, matemaatikat ja muusikat meelde tuletav rütmilisus –, vaid et inimese asemele on siin astunud valgus. Valgus tähistab selles inimtühjas sammaskäigus ruumi täitvat ja elustavat ainest. Kuid vastupidiselt inimesele ei hakka valgus arhitektuuri kulutama, vaid täidab seda, teostab arhitektuuris sisalduvat puhta ja korrastava vormi ideaali.”

    Peeter Laurits: „Pärast kaksiktornide kokkuvarisemist mõjuvad Maasiku fotod Minoru Yamasaki WTC hoonetest võsapiltide taustal lausa prohvetlikena. Ütlete, et selles pole süüdi mitte kunstniku intuitsioon, vaid ajaloolised protsessid. Ükskõik. Nõus. Ajaloolised protsessid, kunstniku intuitsioon… need on sama dharmaratta erinevad taktid. Sama žesti erinevad suurendused fraktaalsel skaalal. Tõsiasi on see, et Yamasaki sammastikku on praegu väga raske vaadata, ilma et viirastuks tillukene allalangev inimkogu. See oleks ka peaaegu ainus inimene Arne Maasiku inimtühjas maailmas. Võsapildid võivad osutada meile selle viite tagamaid.”

    Ja raamatu kujundaja Martin Pedanik on andnud sellele lõpliku vormistuse. Järgmine etapp on juba näitusekülastajate-arvustajate tõlgenduste päralt.

     

  • Tänavused Muuseumirotid

     

    Väikesed Muuseumirotid jaotati järgmiselt: Eesti Ajaloomuuseumi “Võsaklaasist kristallini. Johannes Lorup – Eesti rahvusliku klaasitööstuse rajaja” kui suurepäraselt näituseks, raamatuks ja teaduskonverentsiks vormitud teaduslik uurimus,  Eesti Rahva Muuseumi “Valge pluus  ja must seelik. Käsitööleht 1907–1914” kui silmapaistva tasemega konservaatorite ja kuraatorite koostöö ning säilitusnõuete eeskujulik realiseerimine väljapanekul, A. H. Tammsaare muuseumi “Tõde on inimeses” kui julgelt uuenduslike

     

    ideedega interaktiivne väljapanek, mis täiendab kaasaegsete vahenditega kirjaniku autentse interjööriga kodu, ja Adamson-Ericu muuseumi, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning  rahvusooperi Estonia koostöös valminud näitus “Kavandist kostüümini. Rahvusooper Estonia 100” kui teatraalselt lavastatud ja huvitavate, näituseteemat hästi avavate töötubadega ning vestlusõhtutega rikastatud väljapanek.

    Ajaloomuuseumi näituse kuraator oli muuseumi teadur-koguhoidja Anne Ruussaar, kujundaja muuseumi kunstnik Aime Andresson, pedagoogilise programmi koostas muuseumi pedagoog Triin Siiner, konsultant oli klaasikunstnik, EKA emeriitprofessor  Maie-Ann Raun, helitausta autor helirežissöör Jaak Elling. ERMi näituse kuraatorid olid muuseumi koguhoidja Kaie Kukk ja  Rakvere põhikooli käsitöö ja kodunduse õpetaja Tiiu Muru, kujundas kunstnik Jane Liiv ning haridusprogrammi koostas Kaie Kukk. Tammsaare muuseumi näituse kuraator oli muuseumi juhataja Maarja Vaino, kujundaja disainer Annes Arro ning haridusprogrammi pani kokku muuseumi pedagoog-kuraator Katrin Rändvee. Adamson-Ericu muuseumi, teatrimuuseumi ja Estonia koostöö kuraator ja kujundaja oli teatrikunstnik Kustav-Agu Püüman ning haridusprogrammi pani kokku muuseumi pedagoog Liisi Lauer.

  • EFK BBC PROMSil

    Allan Vurma

     

    PROMSi ajaloost

     

    110aastase traditsiooniga, praegu BBC PROMSi nime kandval muusikafestivalil on väga huvitav ja omapärane kujunemislugu. Tollase Londoni Queen?s Halli impressaariol Robert Newmanil tekkis idee julgustada klassikalise orkestrimuusika kontsertidele tulema ka selliseid inimesi, kes seda tavaliselt ei söandanud teha. Uudsena, erinevalt senisest traditsioonist, võis muusika kuulamise ajal promeneerida, s.t vabalt ringi liikuda, siit on tulnud ka nimi promenaadikontsert (PROMS). Lubatud oli süüa, juua ja suitsetada.

    Newman kavatses kasvatada enesele haritud publiku. Tema ideeks oli pakkuda alguses lihtsamat ja populaarsemat muusikat ning mõne aasta pärast, kui kuulajaid oli juba harjutatud kontsertidel käima, võtta kavva järjest nõudlikumaid ja huvitavamaid, samuti kaasaja heliloojate teoseid.

    Promenaadikontsertidega oli tihedalt seotud legendaarne Henry Wood, dirigent, kes alustas koos Newmaniga, olles ise vaid 26aastane. Esimestel aastatel sai traditsiooniks mängida esmaspäeva õhtuti Wagneri ning reede õhtuti Beethoveni töid. Veidi hiljem tutvustati kuulajaile ka paljude tollal uute heliloojate nagu Richard Straussi, Debussy, Rahmaninovi, Raveli ja Vaughan Williamsi loomingut. Kui I maailmasõja puhkedes hakkasid inglased põlgama kõike seda, mis seotud Saksamaaga, veensid Newman ja Wood publikut, riskides jääda oma vaadetega kultuurieliidi hulgas üksi, et suurimad muusika- ja kunstiteosed ei kaota oma väärtust ka muutlike aegade tõmbetuultes. Rahalistesse raskustesse sattunud PROMSi võttis 1927. aastal üle BBC, kelle põhikirjaline kohustus informeerida, harida ja meelelahustust pakkuda langes promenaadikontsertide ideega väga hästi kokku.

     

    BBC PROMS tänavu

     

    Praegune BBC PROMS on kasvanud festivaliks, kuhu on kutsutud esinema pea kõiki maailma tippmuusikuid. Sellel hooajal, mis toimub 15. VII ? 10. IX, antakse kokku üle 70 kontserdi. Eespool mainitud tähtpäevade teema kõrval on tänavu kontserte siduvateks märksõnadeks veel ?meri? ning ?muinasjutud?. Nii juhatab John Eliot Gardiner 200 aastat tagasi toimunud Trafalgari merelahingu mälestuseks Haydni ?Nelson? missat ja Esa-Pekka Salonen Debussy orkestriteost ?La mer?. Kavas on ka mitmeid helitöid, mis inspireeritud 200 aastat tagasi sündinud Anderseni muinasjuttudest, näiteks Stravinski ?Le Rossignol?, Zemlinsky ?Die Seejungfrau? või Bent Sørenseni ?The Little Mermaid?. Pärdi kõrval on sünnipäevalistest heliloojatest esindatud veel Michael Tippett, Alban Berg, Thomas Tallis ja Giacomo Carissimi.

    Kontsertide seas on mõned üsna eksootilise repertuaari ning esinejatega, näiteks tänavu 85. sünnipäeva pidav Ravi Shankar koos BBC Sümfooniaorkestriga oma sitarikontserdi esiettekande solistina, karismaatiline multivokalist Bob McFerrin oma muusikuist sõprade ja Aafrika lastekooriga või Senegali laulja-lauluhelilooja Baba Maal, kes on toonud Londonisse kaasa ansambli Dande Lenol (Rahva Hääl). Tänavuaastasel afi?il võib märgata ka Neeme Järvi nime, kes juhatab Göteborgi Sümfooniaorkestrit. 5. augustil toimunud kontserdil esitati T?aikovski, Mahleri ja Sibeliuse muusika kõrval ka Eduard Tubina ?Toccata?.

    Toimub samuti paar vabaõhukontserti, nii kõrvalasuvas Londoni Hyde Park?is kui ka Belfastis, Glasgow?s, Swansea?s ja Manchesteris. Ühel neist on kaastegev paljude lemmik pime tenor Andrea Bocelli, teine on pühendatud Jules Verne?i sajandale sünniaastapäevale ja tema fantaasiaraamatule ?80 päevaga ümber maakera?.

    Eesti Filharmoonia Kammerkoorile oli esinemine BBC PROMSil kahlemata üks senise tegevuse tipphetki. Tagasi vaadates asetub Royal Albert Halli kontsert Arvo Pärdi loomingu esituste pikka ritta, nende hulgas on mitmed tema teoste menukad plaadistused firmale ECM Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, mis kõik on kuulunud ka Grammy auhinna nominentide hulka. Kontserte, kus kõlanud Pärdi muusika, on aastate jooksul toimunud väga palju, nii Eestis, enamikus Euroopa riikides kui ka USAs, Kanadas, Austraalias ja Jaapanis.

     

    Royal Albert Hall kui vaatamisväärsus

     

    Londoni vaatamisväärsuste hulka kuulub ka praegune PROMSi-kontsertide peamine toimumispaik Royal Albert Hall ise. Selle ja paljude teiste oluliste kultuuriehitiste rajamise kavandas XIX sajandi keskel Inglise kuninganna Victoria belglasest abikaasa, ühiskondlikke väärtusi kõrgelt hindav prints Albert, kui ta ostis Londonis Lõuna-Kensingtoni piirkonnas suure maavalduse. Royal Albert Halli nurgakivi asetati siiski alles 1867. aastal, kuus aastat peale prints Alberti ootamatut surma. Praegu võib leida Royal Albert Halli naabruses veel nii Kuningliku Kunstikolled?i, Kuningliku Muusikakolled?i, Loodusloomuuseumi, Teadusmuuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi kui ka kuninganna Victoria poolt oma abikaasa mälestuseks püstitatud suurejoonelise mälestussamba.

    Kokku seitsmel erineval tasandil paiknev hiiglaslik saal mahutab kuni 7000 inimest. Neist paar tuhat küll seisukohtadel, kas vahetult lava ees paikneval mahukal areenil või hoopis kõrgel seitsmendal tasapinnal paikneval galeriil. PROMSi-kontsertide omapäraks on, et seisukohti, ka areenile, mis on vististi parim koht üldse laval toimuva jälgimiseks, ei müüda kunagi eelmüügist lõpuni. Seega on ?ansse neile pääseda igaühel, ka viimasel hetkel tulijal. Ka riietus võib olla muidu nii vanamoodsalt käituva Inglismaa kohta väga vaba.

    Royal Albert Hallis on peetud kontsertide kõrval muidki üritusi. Nii näiteks toimusid seal 1909. aastal maratonijooksu võistlused (ümber areeni), 1932 suur Fordi autonäitus, 1991 suur sumomaadlusturniir. Saalis on peetud Eurovisiooni lauluvõistlust (1968), siin on esinenud The Beatles ning tihti korraldatakse mitmesuguseid erinevate suurorganisatsioonide kokkusaamisi.

  • Kihnu ja Manija naiste portreed Hiiumaa Muuseumis

    Kalev Kask

    Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas Kärdlas, Vabrikuväljak 8 on alates detsembrist avatud näitus “Suur süda, tugevad käed”.

    Norra fotograaf Anne Helene Gjelstad on jäädvustanud viimasel kolmel aastal Kihnu ja Manija auväärsesse ikka jõudnud naiste elu ning rikkalikku kultuuripärandit, mille kandjaks need naised on.Traditsioone au sees hoides kannavad eakad naised vanade kommete kohaselt endiselt rahvarõivaid ja annavad järeltulevatele põlvedele edasi oma käsitööoskusi.Näitust toetab kultuuriprogramm Kihnu kultuuriruum 2011-2014.

  • Võim vajab vaimu, aga lõa otsa

    Jan Kaus

    Andku teatraalid andeks, et keskendun siinses tutvustavas tekstis Margus Kasterpalu lavastatud Jaan Unduski näidendi „Boulgakoff” ideestikule, mitte läinud pühapäeval esietendunud lavastusele. Tõsi, kas või lavastuse põhiline kolmnurk – Hendrik Toompere jr pisut konradmäeliku piinatud geeniusena, Mait Malmsten nõukogude ühiskonna peegeldusena Stavroginist, Merle Palmiste vaoshoitud muusana – ja ka teised osatäitjad väärivad aplausi.

    Kuigi, seda väärib kogu kontseptsioon: suhetekomöödiate vahel püütakse süüvida inimlikku, sotsiaalse looma staatuse ja saatuse kihtidesse. Tehakse seda hoogsalt, aga mitte lärmakalt. Vaataja ei näe kordagi ühtegi sukatrippi, vorm ei lämmata ega kummuta sisu, kõik laval liigub sisuga kenasti kaasa ja sõnumi vähesust ei saa lavastusele kuidagi ette heita.

    Undusk on muidugi nähtus omaette: hiilgava kirjandusteadlasena, kelle tekstid on vaimukad ja pakuvad suurejoonelisi seoseid, on aga arusaadavad ka mõnevõrra võhiklikumale lugejale, suudab ta samas jõuliselt kaasa rääkida ilukirjanikuna. Pöördelisel 1990. aastal, koos Mati Undi „Öös on asju” ja Peeter Sauteri „Indigoga”, ilmus Unduski seni ainus romaan „Kuum”. Nüüd aga läheb ta vaikselt näitekirjanikuna üha paremaks.

    Ning tõesti – „Boulgakoff” pakub ohtralt meeleliitmisainet. Siinkohal kaks mõttekest, mis mõlemad viitavad tõsiasjale, et kuigi „Boulgakoffi” näol on tegemist fantaasiaga Stalini aja jubedast ühiskonnast, püsivad paljud probleemid asja- ja ajakohastena.

    Eelkõige seab Undusk luubi või lausa kõverluubi alla küsimuse võimust ja vaimust, mida tihti kergekäeliselt lahutatakse ja vastandatakse. Esmapilgul vastandub võimule, see on Stalinile, ka Boulgakoff. Kuid siis selgub, et eelkõige/vaid Stalini kõne ootuses ongi ta suutnud kirjutada, suutnud hakkama saada teda ümbritseva vaikusega, suutnud oodata kõnet telefoni aastatepikkuses vaikimises. Paradoks väljendub umbes nii: võim vajab vaimu, aga vajab seda lõa otsa, vaim ihkab üheaegselt nii sõltumatust kui tunnustust, see aga võib viia ohtlike suheteni võimu(de)ga (Eesti lähimineviku paines püsib see küsimus aktuaalsena ka siinmail). Stalinit pole laval näha, kuid ometi on ta võtmefiguur, tema jõud troonib Boulgakoffi jõu kohal vaid seetõttu, et selle teenistuses on võim, ning ainuke kirjanikule jääv võim on tema hingejõud. Kes siis lõpuks võidab? Raske öelda, Bulgakovit armastatakse siiani, kuid huviga ostetakse ka raamatuid Stalinist.

    Teiseks. Tekkis kummaline paralleel kaasajaga. Selles ei saa ehk süüdistada tegijaid (juhul kui neile see paralleel ei istu). Kasterpalu lavastus võiks mõjuda paljudele praegustele loojatele teraapiliselt. Miks? Sest Boulgakoffi ümbritseb vaikimine. Teda küll tuntakse, kümmekond inimest teab ta tekste peast, kuid teda ei lasta ühiskonnaelu keskmesse, telefoni taga vaikiv Stalin hoiab kirjanikku ühiskonna keskmest eemal. Kas paljud kirjanikud ja kunstnikud ei tunne midagi sarnast tänapäevalgi? Tõsi, Stalinit pole, või kui on, siis pole praegusel Stalinil pead, vuntse, frentši ega jalgu. Tarbimisühiskond on laialivalguv, kuid samuti totaalsusele püüdlev süsteem, mis toodab vaikust, lämmatades oma käraga püüdu mõelda metafüüsiliselt ja eksistentsialistlikult. Kui Boulgakoffi ja tema kaasaegsete probleem oli hirm, siis praegune probleem on himu. Hirm Koba ees. Himu Kola sees. Asjade kultuses on mitmed loojad endilt sunnitud küsima: pritšom tut ja?

     

    Kuid – ning ka sellele viitab Kasterpalu ja Unduski tükk kenasti – ega siis kirjanik pea kirjutama ainult tema ümber vaikust tekitavale ajastule, ehk võiks kirjanik mõelda ka ajatule? „Must maag” on ju võitnud enesele igaviku, on oma vaimu võimsal lühtril ajatusse kiikunud…

     

     

  • Kopeerimisest Tartu kunstikuu raames

    Rauno Thomas Moss

    Neljandat aastat toimub Tartus kunstikuu. Kui eelmisel aastal koondati  üritused ühise kunstikuu nimetaja alla Tartu kui Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriva linna kultuuri- ja kunstielu elavdamise eesmärgiga, siis sellel aastal on motivatsioon jäänud kantseliitlikust keelekasutusest ja poliitikast puutumata. Tänavu on ürituse eestvedaja Tartu kunstimuuseum ning see on tinginud, et paljud üritused on varasemast muuseumikesksemad. Kuid seda ei tohiks võtta üldistusena.

    Kunstikuu kavas loovad peamise üldpildi loengud ja töötoad. Tundub, et lõpuks ollakse Tartuski valmis rääkima kunstiteose koopiast ja kopeerimisest selle laiemas tähenduses. Eesmärgiks pole koopia looja (sest kopeerimine puudutab just maali loomise ja tehniliste oskuste omandamise problemaatikat) halvustavalt plagiaatoriks nimetamine, vaid väärtustada kopeerimist õppeprotsessina ja kunsti populariseerimise vahendina. Seda vähemalt teoreetiliselt. Praktikas kujuneb see siiski hulga trööstitumaks vaatepildiks.

    Kopeerimise puhul on tegemist sisestruktuurilt keeruka meetodiga, mida on hinnatud läbi ajastute erinevalt. Euroopa klassikalise kunstiteooria, s.o vaadelduna renessansist kuni XVIII sajandi teise pooleni, üks lahutamatu mõiste on mimesis, millest tuleneb ka kopeerimine kui kunstiõpetuse meetod. Põhimõtteliselt tuleb öelda, et igasugune õpe toimub mimeetilise mehhanismi toel ehk allub mimeetilisele funktsioonile. Kopeerimine kujutava kunsti õppemeetodina on mimeetilise mehhanismi üks realisatsioone. Sellisel kujul vaadelduna on kopeerimine piiritletud konkreetne meetod, mida on võimalik hinnata ja kirjeldada.

    Renessansis sündinud loova geeniuse kunstnikunatuuri manifesteerumisega hakati maalikunsti tõlgendama ühena kaunitest kunstidest, kusjuures selle kirjelduskeele ja terminoloogia võttis 1436. aastal Leon Battista Alberti üle paljuski klassikalisest retoorika ja poeetika leksikast. Kunsti eesmärk oli imiteerida loodust sellisena, nagu see pidanuks olema, s.o ideaalsemana ja üldistatult. Selleks pöörasid kunstnikud ja kunstiteoreetikud pilgu antiigi ja selle kunstiteoste kui ideaalsete näidete poole. Antiikkunstis kasutatud narratiivsed ja kompositsioonilised skeemid ehk mudelid saavad kaanoni tähenduse.

    Kopeerimisel jäljendatakse seda, mis on mingi ühiskonna, inimgrupi või üksiku indiviidi poolt hinnatud. Väärtuseks kuulutatu on ihaldatud, kuid viimane on abstraktne mõiste, mis on muutuv. Koopia ja kopeerimise tavapärase kasutuse piiratuse ületamiseks on vaja eristada kreeka keelest tulenevaid mõisteid: mimesis ja tselosis.

    Mimesis jäljendab elu ning haarab protsessina palju rohkemat. Mimesis tähistab matkimist ning mittekunstilise tegelikkuse jäljendamist. Kui Platon käsitles mimesist reaalsete esemete elutu staatilise kopeerimisena, siis Aristotelese arvates sisaldub mimesise mõistes inimesele lapsepõlvest kaasa sündinud jäljendustung, mille tõttu ta oma oskusi omandab ja arendab.

    Tselosis märgistab objekti, millel on väärtust, mis on imiteerimis- ja kadestamisväärt, teadlikku artefaktiliselt vahendatud reaalsuse jäljendust. Tselosise abil on autori ülesandeks “haarata” kinni eelkäijate parematest teostest, olgu tegemist heliloomingu, poeetika või kujutava kunsti taiestega, ja astuda “võistlusesse” oma eelkäijatega vastava žanrikategooria raames. Vasari kirjutab oma töös “Vite” (1550): “Meie kunst on kõik imitatsioon, enamuses looduse ja teiseks, kuna inimene ei saa iseennast kõrgelt hinnata, nende töödest, keda ta hindab paremaks kui iseennast.” Sellega põhjendab Vasari eklektiliselt sünteesiva manerismi ideoloogia, mis areneb rikkalikuks, tsitaatidega ülekülvatud barokiks.

    See lähendab metoodilisest vaatepunktist XVI-XVII sajandi kujutavaid kunstnikke komponeerivatele heliloojatele. Kunstnikke eesmärk ei olnud luua ilu, vaid seda välja tuua olemasolevast – varasematest töödest. Hävitav hinnang ja seisukoha kujunemine kopeerimise suhtes areneb XVIII sajandil, kehtestudes tugevamalt romantismi ja sellele vastava kunstnikutüübi populariseerumisega. Rõhutagem, et kopeerimine metoodikana keskendub kultuuriliste artefaktide e meistritöödeks kuulutatud tööde tundmaõppimisele ehk tselosisele.

    Kunstikuu formaat oma projektipõhise vormiga ei toeta kopeerimise sisulist ideed, mis nõuab palju suuremat kopeeritava kunstniku loomingusse ja töömeetoditesse ning -vahenditesse süvenemist. Pigem saab rääkida omalaadsest messist, mille boksid on linnaruumi laiali pillatud. Ürituse massidele apetiitseks tegemise huvides on kopeerimisest saanud sportlik üritus: võidujooks tuhandele kroonile (peaauhind). Eripreemia saanu saab auga omandada 500 krooni eest kunstitarbeid. Raekoja platsil jääkoopiate valmistajad said osavõtuauhinnana karbitäie kanalihapalle. Miks nii väiklaselt seda aspekti siinkohal rõhutada? Sellepärast, et see kodeerib kunsti populariseerida püüdvat üritust. See annab kätte noodi, millises helistikus mängu mängitakse.

    Tartlaste jaoks on varjamatu selle ürituse ideologiseeritus ja linnavalitsuse vari lasub raske märgina kõige toimuva peal. Nii selle kui varasemate kunstikuu ürituste kohta peaks ütlema, et kultuurilinnas peaksid sellised projektid aset leidma igas kuus ja olema ja osa linna hingamisest, mitte hootine maraton talvises Tartus. Selles hämaras valguses on selleaastane kunstikuu positiivne ja lootustandev: rohkem räägitakse asjast ja vähem on tunda poliitilist särtsu. Ehk siis Augustinuse loogika järgi: on lootust asjade paranemisele.

  • Teod

    I. G.

     

    Räägiks Tubina Ühingu tegemistest.

    Selle aasta töömahukaimaks sündmuseks oli Tubina juubelifestivali korraldamine. Ettevalmistamiseks kulus ligi kaks aastat. Tavakuulajale võis see paista ainult jäämäe veepealse osana, kuid ainuüksi Neeme Järvi kutsumiseks oli vaja pidada läbirääkimisi kuue orkestriga. Neeme Järvi pälvis ka selle aasta Tubina Ühingu medali Tubina kõigi sümfooniate kõrgekvaliteediliste plaadistuste eest.

    Nüüd olen juba alustanud ettevalmistustega järgmiseks, 2006. aasta, festivaliks mis on kavas pühendada Šostakovitši 100. sünniaastapäevale. Oleme Tubina Ühingu juhatusega kohtunud ka kultuuriminister Raivo Palmaruga ja seda küsimust arutanud. Kõik juhatuse liikmed pidasid vajalikuks jätkata nende festivalide korraldamist, et tasakaalustada kontserdihooaja kavasid eesti klassikalise muusika väärtteoste esitamisega. Loodan edaspidi laiendada festivali ampluaad ning kaasata rohkem eesti interpreete, kes sel aastal jäid kahjuks kõrvale.

    Kuna see oli Tubina juubeliaasta, siis kulus terve aasta Tubina juubelialbumi tegemisele, mis kujunes aga teatri- ja muusikamuuseumi ning kirjastuse SE&JS albumi toimetamisel ilmutatud omavoli kahetsusväärseks näiteks. Kahjuks ei vasta albumi trükiväljaandes esitatud andmed tegelikkusele ja selles esineb mitmeid vigu ja puudujääke. Tuginedes advokaadibüroo õiguslikule hinnangule minu autoriõiguste rikkumise kohta, taotlen albumi kordustrükki koos õigete andmete ja vigade parandusega (vt www.hot.ee/rumessen).

    Tänu 26. aprillil Stockholmis sõlmitud lepingule Rootsi kirjastustega on Tubina Ühingu väljaandel ilmunud kuus vihikut Tubina klaveriteoseid ja viimane, seitsmes vihik (Sonaat nr 2) peaks ilmuma septembris (vt www.kul.ee/emc/ets). Need on ettevalmistuseks “Kogutud teoste” akadeemilisele väljaandele.

    Samal ajal olen tegelenud Tubina kirjade trükiks ettevalmistamisega ja nende kommenteerimisega, esimene köide peaks ilmuma Tubina Ühingu väljaandel veel selle aasta lõpul. Kuna kirjade kogumaht on üle 800 lehekülge, siis peame sel aastal rahapuudusel piirduma vaid esimese köite väljaandmisega, kuna teine jääb tulevasse aastasse.

    Mida toob algav hooaeg sulle kui pianistile?

    Augusti viimastel päevadel oli mul suur õnn mängida kahel õhtul Roomas “Concerti di Tempietto” festivalil Teatro di Marcellos Bachi HTK I osa (24 prelüüdi ja fuugat). Kuigi olen seda tsüklit varem mänginud, loodan seda veel ka Eestis edaspidi ette kanda. Seejärel on oktoobri alul Stockholmis soolokontsert Tubina klaveriloomingust ja novembris on mul Kadriorus Brahmsi ja Chopini ballaadide klaveriõhtu. Oktoobri alul tahaksin lõpetada ka CD Tubina klaveriteostega, millest suurem osa on juba salvestatud, teiste hulgas ka Klaverikvartett koos Peterburi Filharmoonia kvartetiga.

    Vahepeal pean lõpetama raamatukese Eduard Ojast, seda olen teinud suuremate vaheaegadega juba terve aasta. Raamat ilmub Oja juubeliaasta puhul Eesti Muusika Infokeskuse väljaandel ja sel puhul on kavas korraldada ka kontsert, kus tahame koos Mati Turiga esitada Oja 12 soololaulu. Pooleli on ka töö Oja sümfoonilise poeemi “Müsteeriumid” trükiks ettevalmistamisega.

    Kevadel olen kutsutud osalema Peterburis toimuval Šostakovitšile pühendatud kammermuusika festivalil, kus mängin peale Skrjabini klaveriteoste koos Peterburi Filharmoonia kvartetiga Oja Kvintetti ja koos Andrei Dogadiniga ka Tubina Vioolasonaati. Sügisel pean jätkama ka Artur Kapi “Hiiobi” trükiks ettevalmistamist kirjastusele Eres, see on kavas esitada järgmise aasta Tubina festivalil.

     

     

  • EESTI VABARIIGI 95. AASTAPÄEVA PIDULIK KONTSERT!

    2013 aastal tähistab Eesti Vabariik 95 aastapäeva ning sel puhul astuvad 22. veebruaril Nokia Kontserdimaja lavale tuntud ja armastatud Eesti artistid: ansambel Ro:Toro, TLÜ Meeskoor ning Politsei- ja Piirivalveorkester. Laval musitseerib üle 70 muusiku, Hando Põldmäe dirigeerimisel. Piletite avalik müük algas eile, 6.detsembril Ticketpro internetipoes www.ticketpro.ee, valitud Eesti Posti kontorites, Ticketpro kassas Solaris Keskuses, Eesti Kontserdi kassades, Statoili teenindusjaamades ja Selverites üle Eesti, samuti Piletilevi müügipunktides ja internetipoes www.piletilevi.ee.

    „Eesti Vabariik 95” tähistataval pidulikul ja suurejoonelisel sünnipäevakontserdil tulevad ettekandele armsaks lauldud laulud isamaast ja armastusest, hittlood artistide Tõnis Mäe, Bonzo, Birgit Varjuni, Mikk Dede, Hannaliisa Uusma (HU?) ning folkansambli Ro:Toro repertuaarist. Teiste seas kõlavad laulud “Ilus oled Isamaa”, “Rahu”, “Kui mind kutsud sa”, “Koit”, “Sa haara kinni mu käest”, “Ilus on ikkagi isamaa pale”, “See on laps meie muld”, “Võta mind lehtede varju”, “Depressiivsed Eesti väikelinnad”,  “Ingel lendas ära”, “Imeline aas”, “Mees ja jumal” jpt. Kontserdiga esitleb 2010 aastal ühinenud Politsei- ja Piirivalveorkester ka oma esimest CDplaati.

    Politsei- ja Piirivalveorkester on Politsei- ja Piirivalveametit esindav 30 liikmeline professionaalsetest muusikutest koosnev kollektiiv ja loodi 2010 aastal endise Politsei ja Eesti Piirivalve Orkestri baasil. Orkestri esinemiste ampluaa on väga lai ja kontserdikalender stiililiselt mitmekülgne. Koostööd on tehtud paljude Eesti tuntumate instrumentaal- ja vokaalsolistidega ning välja on antud hulganisti heliplaate eri solistide ja koosseisudega. Hando Põldmäe on olnud peadirigendina tegev Virumaa Noorte ja Virumaa Kontsertorkestris, G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli Sümfooniaorkestris, Vabariiklikus Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestris ning Harjumaa Keelpilliorkestris. Aastal 2006 pälvis ta Eesti Kooriühingu aasta noore dirigendi auhinna.

    Tallinna Ülikooli Meeskoor alustas aktiivset tegevust ja arengut Eesti koorilaulu maastikul 1999. aastast. Oma noore ea kohta on koor nii mõndagi saavutanud, sh Rahvusvahelisel Leevi Madetoja nimelisel meeskooride konkursi Soomes B-kategooria I koht (2005); kuldmedal kirikumuusika kategoorias Rahvusvahelisel 38. Olomouci koorilaulu festivalil Tšehhis; edukas osalemine „Laululahingu saates“. Koostööd on meeskoor teinud ka rokkansambliga The Sun, artistidega Marvi Vallaste, Kaire Vilgats, Mikk Saar, Mati Palm, Lenna Kuurmaa. TLÜ Meeskoori dirigendid on Jüri Rent ja Indrek Vijard.

    Politsei- ja Piirivalveorkester / Mikk Dede / Tallinna Ülikooli Meeskoor:

    http://www.youtube.com/watch?v=JBbQp-s8IEs

    http://www.youtube.com/watch?v=src2QyRRYQ8

  • Arhitektuuriaasta

    Kaarel Tarand

    Kirjaniku looming on (paha)tahtliku muutmise eest kaitstud ka pärast tema surma, ei lähe keegi ka surnud maalikunstniku töid paremaks, täiuslikumaks ja muutunud aegadega kooskõlla kohendama. Arhitektid aga peavad veel täies loomejõus nägema, kuidas nende looming kas maatasa tehakse või seda tundmatuseni muudetakse, sõltumata autori tahtest. Ses mõttes ei ole arhitektuur teiste loomevaldkondadega võrdses seisus. Aga ega ta pole seda õigusliku regulatsioonigi mõttes. Kuigi kultuurkapitali seadus võrdsustab arhitektuuri näiteks kirjanduse ja helikunstiga iseseisva sihtkapitali vääriliseks, on arhitekti tegevus erinevalt kirjanikust piiratud üle Euroopa kehtiva direktiiviga.

    Ja ikkagi: kuidas pääseda oma teosega muinsuskaitse alla? Esimene võimalus: luua midagi seninägematut, originaalset, midagi sellist, mida teised massiliselt järele aimama hakkavad. Igal kunstivoolul ajaloos on olnud oma asutaja või algatusrühm. See nõuab, et  julgel ja originaalsel autoril oleks samasuguste omadustega tellija, keda aga pole, sest originaalsus kipub olema kallis.

    Teine, mõnevõrra aeglasem tee on olla ettenägelik, õigesti ennustada keskkonna ja inimeste selle sees muutumist aastasadade jooksul. Lihtne näide, millega kirikuehitaja oma pead vaevama ei pea, elamuehitaja aga küll. Kui näiteks vabaõhumuuseumis külastame oma XIX sajandil elanud esivanemate „maadligi, vettligi maju”, tundub toa lagi ebamugavalt madalal olevat ning ettevaatamatu saab kindlasti uksepiidalt muhu pähe. See on märk esivanemate elu viletsusest – juhul, kui me ei mõtle sellele, et nad olid tänapäeva eestlasest ka keskmiselt peajagu lühemad.

    Pärast viimast sõda elamuehituses kujunenud toa kõrguse standard 250-260 sentimeetrit ja 2 meetrit ukseava kõrgusena võib elanikkonna keskmise pikkuse kasvu praegusi suundumusi arvestades saja aastaga samamoodi madalaks jääda nagu meile rehetared. Kui ei ole ettenägelikkust, lüüakse varem või hiljem pea ära.

     

    Esmaspäeval kuulutasid Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Arhitektide Liit koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumiga 2008. aasta arhitektuuriaastaks. Akadeemia arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep rõhutas sel puhul: „Arhitektuuriaasta jooksul on kavas pöörata tähelepanu elukeskkonna säästva arengu ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele, virgutada arhitektkonna ja teiste loovdistsipliinide esindajate innovaatilist ja loovat mõtlemist XXI sajandi ruumis ning teadvustada arhitektuurihariduse koht Eesti kultuuris ning kavandada selle tulevikuvisioone.”

    Sellist linna, mis oleks rajatud „säästva arengu ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele”, Eestis ei ole ja mõne niisuguseks ümberkujundamine on inimeste enda loodud ametkondlike, rahaliste ja mentaliteedibarjääride tõttu kuratlikult raske. Aga fantaseerimise keeldu meil pole. Säästva arengu vaste arhitektuuris on ökolinn (novembris-detsembris oli meie meedias sellest imeloomast palju juttu), tänaseks juba täiesti realistlik fantaasia, mis vaja vaid paberile panna. Arhitektuuriaasta pakub suurepärase raamistiku Eesti ja Euroopa (ning ehk kogu maailma, kui hiinlaste jutte kriitikameelega võtta) esimese ökolinna avalikuks näidisprojekteerimiseks. Selles projektis oleksid koos nii loov mõtlemine XXI sajandi ruumis, innovaatilisus kui ka tulevikuvisioon ning vähemasti esialgu puuduksid juriidilised ning rahalised pained. Väga head projektid ei jää Eestis ka realiseerimata. Mis ongi võimalus pääseda korraga nii muinsus- kui ka looduskaitse alla. Haarake tal sabast!

     

Sirp