Georg Malviuse 1990. aastate absoluutsele diktaadile muusikalide alal (lavastanud Eestis kokku 11 muusikali!) on lisandunud vahepeal mitmeid teisi lavastajatöid, mis ka üht-teist korda saata üritanud. Malviuse enda tippudest meenuvad teose ja osatäitjate poolest tugev “Viiuldaja katusel” ning eredalt hingeläinud lavastusena “Miss Saigon”. Teiste lavastajate töödest kerkivad esile eelkõige Matvere-Vaariku “Chicago”, Vaariku “Georg”, aga ka Mäeotsa, Dvinjaninovi ja Hartšenko lavastused. Ja muidugi kummardusena alustajale – muusikaliga “Kuningas ja mina” Eesti muusikalibuumi valla päästnud vanameister Ivo Eensalu.
Nüüd siis on Malvius tagasi ja kas paneb taas kustumatu märgi maha? Kahjuks või õnneks mitte. Kahjuks seetõttu, et jäime ilma potentsiaalsest tipplavastusest. Õnneks seetõttu, et järelikult on ka Eesti lavastajad ise suutnud vahepeal taset hoida.
Kustumatut mälestust ei jää sest “Chessist” juba sellepärast, et lugu ise pole nii meeletult kaasakiskuv. Publik pisarat ei poeta ning lugu erilist katarsist ei tekita. Kuigi mäng käib mitmel tasandil ja eesti inimest kõnetab juba külma sõja aegne N Liidu ja USA vastasseis. Tegemist on Ameerika ja N Liidu maletšempionidega (mängivad Koit Toome ja Lauri Liiv), kes kohtuvad algul ühel võistlusel ja seejärel aasta hiljem lõppetapil Bangkokis. Kusjuures üllatav on see, et Tim Rice’i teksti järgi on positiivne kangelane venelane Anatoli, mitte ameeriklane Frederick. USA tšempioni läbipõlenud isiksus tõukab endast ära oma assistendi ja pruudi Florence’i, kellel tekivad tunded korralikult ülikonnastatud Anatoli vastu.
Tegelikult on draamateksti kandepind lai, hõlmates nii armastuskolmnurka kui poliitikat ja lähiajalugu. Samas aga jääb konflikti teravusest puudu ning konkreetne lõpplahenduski saabub vaid male, aga mitte armastuse tasandil. Need kõik on libreto vajakajäämised, mis raskendavad lavastajatööd, õigemini vähendavad selle tulemuslikkust.
Suhted tantsukeele kaudu
Tegelikult on “Chess’i” lavastus hea: on mitmeid esilekerkivaid momente, kõik on lavastatud läbimõeldult, peab isegi ütlema, et eredalt. Lihtsalt loo enda konflikt jääb kesiseks ja emotsionaalne tipp puudu, kuigi lavastaja on justkui kõik teinud, et lugu läheks vaatajale hinge. Isegi see, et lavalt kostab eesti keel ja inglise keeles on vaid subtiitrid. Ka on lavapinda ettepoole üle orkestri pikendatud. Nii et orkestril on küll raske olla dirigendiga kontaktis, aga hakkama nad saavad ja väga hästi. Samuti on muusikali vana kaardiväe esindaja dirigent Tarmo Leinatamme juhitud orkestris võimsust ja stiilitunnetust. Võimsust koguni nii palju, et orkester lämmatab tihtipeale teksti. Siin tekib muidugi küsimus, kas peaksid pillimehed vaiksemalt mängima või lauljad kandvamalt laulma ning paremini teksti saali saatma. Olgem ausad – võiks teine variant olla. Aga kuna seda ei saa, siis ei jää üle muud, kui orkestrit vaiksemaks tasandada, sest muidu on nii nagu antud etendusel, et teksti mõistmiseks peab lugema ingliskeelseid subtiitreid.
Kõige meeldejäävam osa lavastusest on tegelaste suhete avamine koreograafia läbi: kahel korral tantsivad balletiartistid kolmiku suhted eraldi numbritena vaatajani. Ja selles on nii üllatuslikku värskust kui sisulist kandvust. Jüri Naela koreograafia tõuseb siin taustatrupi meeleolu tekitavast liikumisest individuaalselt kõnelevaks kunstiliigiks. Ei saa öelda, et nende kohtade koreograafia pakuks midagi eraldiseisvalt ületamatut, aga selles kontekstis on see igatahes muust “sahmerdamisest” kunstiliselt üle. Ja juba lavastusvõttena. Midagi analoogilist saab näha selle suve Birgitta festivalil Dmitri Bertmani lavastuses, kus ühte Mozarti ooperi rolli esitavad korraga nii draamanäitleja kui laulja.
Psühholoogiline väärtustamine
Kui Malvius oli lavastusbrigaadi võtnud taas oma vana äraproovitud headuses kaardiväe koreograaf Jüri Naela, kunstnikud Ellen Cairnsi (Šotimaa) ja Palle Palme (Rootsi), siis näitlejate poolel oli uudsena USA neiu Florence’i rollis Gerli Padar. Natuurilt ta kahtlemata sobis, kuid teatud kramplik poos ja ühetaoline karakteriloome jätsid kokkuvõttes soovida. Näitlejana on Gerli Padari areng alles ees, sest mõned õrnemates värvides kohad olid vägagi kaunilt piano’s lauldud ja see annab lootust ka näitlejapoolele. Vokaalselt sai ta rolliga hakkama ja sobitus ka ansamblisse koos Janika Sillamaa, Koit Toome ning Lauri Liiviga hästi.
Laululiselt suveräänne oli Janika Sillamaa, kellelt kostsid õhtu tugevamad, vaba ilusa muusikalihäälega meloodiad. Trupi veenvaimaks, täiesti kandvaks näitlejaks oli Koit Toome, kes on mänguliselt märkimisväärselt edenenud. Ta mängis eredalt välja lavastaja peenemadki psühholoogilised nüansid, näiteks õnnetut lapsepõlve meenutades turvalisust otsivasse looteasendisse tõmbumine. Toome suurimaks puuduseks jäi seekord nõrk diktsioon. Suure muusikalikogemusega Lauri Liiv on varem end kuidagi rohkem lahti mänginud, pingutatust oli ka vokaali kõrges tessituuris.
Muusikali lõpustseenis, maailmameistritiitli finaalmatšis, oli lavastaja poolt hästi välja mängitud show-bisnise väline glamuur ja kahe sisemiselt õnnetu inimese pealesunnitud heitlus. Ühelt poolt Ameerika ja Vene hiidsuuruses sümbolite (sigaretid, MacDonald’s, vodka, kaaviar) tants, teiselt meeste omavaheline duell, mille taga olid hoopis suuremad ja inimlikumad mõõtmed kui male või rahalised kokkulepped. Kõnekas oli võitjaks ennustatud ameeriklase üleolevast poosist pintsakut seljast kiskuvaks, higistavaks väikeseks inimeseks muutumine. Ja Anatoli laua juurest ärakäimised. See, et tegelikult määrab ka professionaalse suutlikkuse hoopis inimese sisemine hingeline olukord ja selle käimalükkavad jõud.
Muusikaližanri psühholoogilise väärtustamise mõttes oli lavastus siiski märkimisväärne.
