Suitsu nurk XI – Sveta Grigorjeva „kui ma oleks“
EMTA lavakunstikooli ja Von Krahli teatri „Fundamentalist“
Peeter Saari
-
Loe Sirpi!
-
Kalju Terasmaa 19. X 1934 – 28. XI 2021
Lahkunud on löökpillimängija, laulja ja pedagoog Kalju Terasmaa. Ta oli imetabane muusik, kelle hääl, pillimäng ja sõbralik naeratus on kinnistunud tuhandetesse südametesse, kelle jäljed on suured ja sügavad nii klassikalises kui ka kergemuusikas.
Kalju Terasmaa lõpetas Tallinna Muusikakooli löökpillide (1954) ja koorijuhtimise (1957) erialal ning asus juba kooli ajal tööle Eesti Raadio sümfooniaorkestris (ERSOs). Üle poole sajandi, 2005. aastani ERSO löökpillirühma kontsertmeistrina tegutsenud Kalju Terasmaa on olnud ERSO kõigi aegade kõige pikema staažiga kontsertmeister. Ta on esinenud umbes 2000 kontserdil mainekate Eesti ja välisdirigentide käe all ning tema tööaastail oli ERSO-l kuus peadirigenti: Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer, Arvo Volmer ja Nikolai Aleksejev. Ta oli virtuoosne vibrafonisolist, kes mängis löökpille ka toonases Tallinna Kammerorkestris (1962–1977), samuti ansamblis Metronoom, Eesti Raadio estraadiorkestris, Eesti Televisiooni ja Emil Laansoo ansamblites ning veel paljudes koosseisudes. Pedagoogitööd alustas Kalju Terasmaa 1960–1966 Tallinna Muusikakoolis, 1970ndate alguses pani ta aluse löökpilliõpetusele toonases Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kus aastail 1972–1999 õppis tema käe all suur osa Eesti parimatest löökpillimängijatest.
Laiemalt sai mitmekülgselt andekas muusik tuntuks 1960. aastate alguses tegutsenud Eesti Raadio meeskvarteti koosseisus. Kalju Terasmaa, Eri Klasi, Uno Loobi ja Arved Haugi säravad etteasted teleekraanil ja raadiosaadetes kinnistusid kuulajate südamesse lauludega „Rohelised niidud“, „Imeilus suvepäev“, „Romantika“ jpt. Omaaegse ülipopulaarse muusikasaate „Horoskoop“ tuntuimaks lauluks sai koos Helgi Salloga esitatud duett „Sulle kõik nüüd ütlen“, kuulajate südameisse on kinnistunud ka koos Anu Antoni, Marju Kuudi, Tiiu Variku, Els Himma ja Heidy Tammega esitatud laulud. Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on rikkalik valik Kalju Terasmaa osalusel tehtud salvestisi ja portreesaateid.
Laulmine ja pillimäng olid Kalju puhul väga tihedalt seotud: löökpillid kõlasid tema käe all imeliselt laulvalt ning lauljana oli tal omakorda suurepärane rütmitunnetus. Peale üldise musikaalsuse on kolleegide südameisse jäänud tema üdini positiivne olek ja ellusuhtumine, viisakus ja hea suhtlemisoskus, kohusetundlikkus ja täpsus ning tema tõeline firmamärk – soe naeratus.
Õpingute ajal kohtus ta tulevase abikaasa, muusikaõpetajana tegutsenud Taimiga, neil on poeg ja tütar ning kolm lapselast. Isa ja vanaisa jälgedes liiguvad ka tütar Terje ning lapselapsed Marianne ja Henrik. Kalju Terasmaa järgi on nime saanud tema lapsepõlveradadele Padisele rajatud Kalju-lava.
Kalju Terasmaa ärasaatmine on reedel, 3. detsembril kell 15 Nõmme Rahu kirikus.
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Rahvusringhääling
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool
Kultuuriministeerium
-
Kevadrõõmu advendiajal
Rõõmukontsert „Rejoice! Kurbus kaob, mure kaob …“ 29. XI Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Solistid Arete Kerge (sopran), Maarja Helstein (alt), Helin Hallik (kitarr), Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum, dirigendid Edmar Tuul ja Karin Kuulpak. Kavas Karin Kuulpaku „Talveõhtul“ (esiettekanne) ning Rasmus Puuri, Tõnu Kõrvitsa ja Antonio Vivaldi muusika.
Kahel korral edasi lükatud Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori ja orkester Ventumi ühine rõõmukontsert oli naiskoori soe advenditervitus. Koos kavalehega näpu vahele pistetud kompvek aitas publikul tunda end teretulnuna ning muusikute üle uhked pered ja lähedased täitsid ootusrikkalt saali. Õhtut tutvustades ütles dirigent Edmar Tuul, et kontserdiga tahetakse aidata selja taha jätta raske aeg ja teha rõõmu, mille saab lumisesse õhtusse kaasa võtta.
(Tuule)hoogne orkester
Õhtut raamistasid kaks Rasmus Puuri teost, mis kajastuvad kontserdi pealkirjas: avaloona „Rejoice“ keelpilliorkestrile ning lõpetava punktina „Talve öö“ naiskoorile, klaverile ja keelpillidele. Avateos on täis hoogsat ja nooruslikku energiat ning mõjus oma vitaalsuses mitmel hetkel lausa filmilikult sentimentaalsena. Orkestri tämber oli soe ja ühtlane, hästi tajusid orkestrandid nii üksteist kui ka dirigenti. Projektorkestri puhul võib seda pidada muusikute professionaalsuse tunnuseks, kuid eks omajagu põhjuslikkust leia ka dirigendi ja orkestri nimest: tähendab ju ventum ladina keeles tuult.
Teisena kõlanud Tõnu Kõrvitsa „Concerto semplice“ esimene osa oli kõlapildilt justkui orkestri mõtteline jätk avaloole, tuues tajutavalt välja Kõrvitsa ja Puuri õpetaja-õpilase suhte. 1992. aastal valminud teos kitarrile ja keelpilliorkestrile on ääretult helge ja heldimust täis ning sisendab minu meelest isegi rohkem magusat nukrust kui rõõmu. Solist Helin Hallik on oma noore ea kohta äärmiselt paeluv: instrumendiga omas elemendis püsides on ta hoiak naiselik ja väärikas, kõla mahlane ja mahedalt kume. Iga osaga kogus solist enesekindlust ja hoogu, nii et teise osa lüürilisuse juures mõjus orkester vaid kergelt voogu pidurdavalt. Kolmandaks osaks, mis on ehk kõige kirglikum ja rõõmsam, oli Hallik oma mulli sees juba hea hoo üles saanud ning jättis orkestri enda kannul ruttama.
Naiskoori tütarlapselik tagasihoidlikkus
Õhtu kaks poolt liitis kokku Karin Kuulpaku Juhan Liivi sõnadele kirjutatud uudisteos „Talveõhtul“, mis tõi esimest korda lavale ka peaaegu 45-liikmelise naiskoori. Kuulpaku küllaltki lihtne teos oli kahe suurema teose vahel värskendavalt lühike. Kuulpak on stiililt jäänud klassikaliselt koorisõbralikuks, soodustades koori sees dialoogi, kuid Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori esitus mõjus võrdlemisi raevukalt, kaotades teosest taotletud talvise õrnuse. Kuna teos oli koori esimene etteaste, olid hääled kohati otsivad ning sopran kahisev, alt aga õnneks kenasti ühtlane.
Rõõmukontserdi keskne teos oli Antonio Vivaldi „Gloria“, mille esitasid Edmar Tuule dirigeerimisel Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor, orkester Ventum ning solistid Arete Kerge ja Maarja Helstein. Keskse teosena kõlas Antonio Vivaldi „Gloria“, mille esitasid naiskoor, orkester ning solistid Arete Kerge ja Maarja Helstein. See 12osaline teos, mida kuuleb tavaliselt segakoori esituses, oli naiskoori ettekantuna palju helgem ja heakõlalisem ning omal moel isegi pühalikum. Ometi jäi naiskoor sageli nii orkestri kui ka solistide varju: kas kadus alt oma registritega keelpillide taha või puudus sopranitel piisav naiselik kõla. Ennekõike lubas avaosa koori ja orkestri head balanssi ning orkester aitas kõlama lüüa kaunid forte’d. Poole teose pealt võis aga tõdeda, et orkester on kõlaliselt oma partnerist üle.
Kuivõrd „Gloria“ on missa osadest just see, mis jäetakse advendiajal kõrvale, jäi mõistetamatuks, miks oli kavasse valitud just see teos. Akadeemilise naiskoori nimetusest hoolimata oli tehnikaülikooli naiste kõla väga tütarlapselik, kuigi neidudekooridega võrreldes täitsa hea. Puudu oli naiselikust lopsakusest ja tämbrist, mis tuli eriti ilmsiks neljandas osas pärast ilmekat solistide esitust. Barokiajastule kohaselt leidub teoses ohtrasti rohkem või vähem kiireid liikumisi, mida koori sopran edukalt hoidis, laskmata intonatsioonil kukkuda.
Orkester oli Edmar Tuule käe all mänglev, ent jäi vaoshoituks. Esituse pärliks kujunesid siiski kaks solisti: juba esimese ülesastumisega teose kolmandas osas jätsid Kerge ja Helstein sümpaatse mulje, nende tämbrid täiendasid teineteist. Kui Kerge jõuline esitus oli täidlane ja veidi aldilik, siis Helsteini kõla palju kitsam ja klaarim. Ka koori sisseastumine ei mõjunud Helsteini järel nii suure kontrastina, vaid nad sobitusid kõlalt ja ekspressiivsuselt.
Kurbusest ja murest
Juhan Liivi luule on heliloojate seas armastatud, eriti noorema põlvkonna hulgas, mida kinnitavad nii Kuulpaku uudisteos kui ka Puuri lugu. Lõpuloona kõlanud Puuri „Talve öö“ Liivi luulele oli meeleolult suurepärane valik. Tekstipõhist ülesehitust toetas koori hea ja selge diktsioon. Küllaltki lüürilisena võis see maitsest sõltuvalt mõjuda veidi imalalt, kuid igal juhul jõulukontserdile sobilikult. Mantrana korratud mõte „kurbus kaob, mure kaob, / rahu tunned hinges sa“ oli rõõmukontserdi puhul igati õigustatud – lõpulugu tuli ka kordamisele.
Paberil näis kontserdikava hea, läbimõeldud ja loogiliselt järjestatudki, ent osutus päriselt klišeelikuks. Talvistest Liivi luuletustest hoolimata oli üldpilt kevadine: täis lootust, tärkamist ja heldimust. Peadirigendina oli Tuule repertuaarivalik turvaline: armastatud ja publiku seas kanda kinnitanud suuremate teoste ümber olid põimitud lühemad teosed talle lähedaste heliloojate sulest. Noore tahtejõulise dirigendi tööd Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Naiskoori juures on varjutanud huvitegevuse piirangud, mistõttu oli see valik ootuspärane, kuid oleksin siiski himustanud näha rohkem proovimisjulgust.
Rõõmukontsert on koorimaastikul kindlasti teretulnud mõte, eriti naiskooride seas. On ju ette heidetud, et eesti koorimuusikas on ülekaalus kurblikkus. Küll aga vajab mõtestamist, mida kõike võib „rõõmu“ koondnimetuse alla koondada. Kas see on lihtsalt hea tuju, kerge lõbu või hoopis heldimus? Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Ometi mõjutab vastus iga kuulajat, nii tema ootusi kui ka tunnet pärast aplausi saalist lahkudes. Igal juhul võttis sel õhtul korduvalt muigama kommipaberite krabin, mille koorilauljad ise olid tasahilju uksest sisse lubanud.
-
Jan Kaus, kirjanik
Jan Kaus Mõeldes vabadusest kui indiviidi vaimsest seisundist, tema algatusvõimest, vabast tahtest, pole üldse kindel, kas saab rääkida platsist. Muidugi on inimesi, kes usuvad, et vabadus tähendab ennekõike võimalust omaenda keha eest ise vastutada ja oma peaga mõelda ning seda platsil seistes kuulutada – eks minagi usun, aga küsimus on mu meelest alati ka selles, kuidas see vabadus igas olukorras teostub, milliste sündmusteni mu tahe mind juhib, kuidas mu vabadus teiste vabadustega põrkub või põimub. Mida endale hoida või endale lubada, mida ja kuidas jagada?
Aga platsi kujundi juurde tagasi. Vabadus on mu meelest pigem labürint, pisut nagu Veneetsia – ainus linn, kus ma põhjalikult ära olen eksinud. Sellise Veneetsia tänavavõrgustik ja hoonestik kujuneb instinktide, aistingute, tahte, mõistuse ja teiste pärilikkusaine ilmingute mõjul, linna ehitusmaterjalid aga sellest, milline on teadvust ümbritsev maailm ning selle seadused. Seinast läbi ei lähe, kuigi vastu seina saab joosta küll. Aeg-ajalt tabab Veneetsiat uputus – viha või mõni muu afekt. Samuti varitseb oht, et vabaduse labürint vajub aegamisi eelarvamuste ja kinnisideede sohu. Sellise ruumi keskne reegel on lihtne: miski pole lihtne.
Ometi tuleb Veneetsias kuidagi orienteeruda. Küsimus ongi, mida seal saab ette võtta. Esiteks muidugi oleks targem mitte pidada Püha Markuse väljakut terveks linnaks. Teiseks – ei saa valida tänavavõrgustiku labürintlikkust ja majade sopilisust, ent saab valida liikumiskiirust. Kui vabadus tähendab arusaama vabaduse piiridest – ning pole kindel, kas piiridega vabadus on ülepea („õige“) vabadus –, siis eelistan liikuda ettevaatlikult. Ehk sedasi leiab ka läbipääse, mida afektiseisundis platsi poole rutates tähele ei paneks.
-
Ootamatult optimistlik november
Novembris kipuvad meeleseisundit dikteerima järjest pimedam päev ning nostalgiat või nukrust esile kutsuvad tähtpäevad. Kui lisada sellele üle pooleteise aasta kestnud koroonapandeemiast tingitud mured, võib kergesti tekkida lootusetuse tunne. Mõneti isegi ootamatult oli novembrikuine kontserdielu hoopis erakordselt elujaatav: kontserdisaalides hakkas silma publiku muretu olek, rõõm jällenägemisest ning üksteise maski varjust tuvastamisest.
Piirangute ajal on ühiskondlike sidemete katkemise ja kultuurielupausi tõttu sündinud mitmeid uusi teoseid, kus väljendub igatsus paremate aegade järele. Heliloojad on kavalehtedel tihtipeale maininud loomingulise tegevuse hoogustumist just isolatsiooniperioodil ning sel hooajal on hakatud tulemusi aegamööda publiku ette tooma.
Kammerkoori Head Ööd, Vend 6. novembri kontserdil Pärt Uusbergi uudisteostega polnud rõhuasetus ainult koroonaaja mõtisklustel. Isolatsiooniajal sai igaüks võimaluse oma mõtetega üksi olla ning küllap avastas nii mõnigi vaba aja tekkimisel enese suuremast stressist kui kunagi varem. Uusbergile on üksiolek tõenäoliselt mõjunud pigem inspireerivalt. Klaveriteosest „Unelund“ vaatab vastu stabiilne ja helge sisemaailm. Mõtisklus on intiimselt kirja pandud ning Jakob Teppo esitas selle nii, et kujutlusse kerkis kahekõne heliloojaga.
Samal kontserdil kõlas peale eelmainitu ja Giovanni Pierluigi da Palestrina „Missa brevise“ veel ühe Uusbergi teose esiettekanne – „Sina oled rahu rahusas“. Selles kompab helilooja teadlikult vaikuse muusikasse kirjutamisega nii publiku kui ka esitajate piire. Seda sai lugeda kavalehelt, aga ka kuulda pärast esitust helilooja enda suust, kergelt vabandavas vormis.
Kuigi José Curale on ovatsioonid osaks saanud sageli, võis soe vastuvõtt talle siiski südamesse minna. Kontserdi esimeses pooles mainis ta korduvalt, kui väga ta on igatsenud elava publiku järele. Kammerkooris Head Ööd, Vend kõlas eriti kõrvapaitavalt meesrühm, kelle toon oli pehme ja avar. Kõige paremini esitab HÖV loomulikult oma dirigendi loomingut. Oli tunda, et pikad pausid ja hiirvaiksed motiivid ei ole kogenud Uusbergi loomingu esitajaile mingisugune katsumus ega tekita pingeid. Kui jätta kõrvale publikust kostvad saginad, mõjus kontserdi nimiteos „Sina oled rahu rahusas“ meditatiivselt ning lootustandvalt nagu novembrikuule kohane.
Ühe energiast pakatavama kontserdielamuse sain 19. novembril Estonia kontserdisaalis, kui koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga astus lavale maailmakuulus Argentinast pärit tenor José Cura. Peale laulmise tegutseb ta dirigendi, lavastaja ja heliloojana. Kontserdi esimeses pooles demonstreeritigi tema mitmekülgsust. Argentina laule, mis olid Cura enda orkestreeritud, esitas ta ühtaegu laulja ja dirigendina, võttes muhedalt koha sisse saateorkestri keskel.
Esitusele tulnud Argentina laulud kõlasid detailitäpselt ja kirglikult. Kahjuks ei antud kuulajale võimalust täielikult kaasa mõelda, kuna tõlkega on kavalehel varustatud vaid pealkirjad. Cura elas tekstide sisu aga tohutult läbi ning seda enam oleks tahtnud tekstidesse ja sellesse muusikasse süveneda. Lootusrikkalt pöördus solist publiku poole küsimusega, et ega saalis ole juhuslikult kedagi, kes on Argentinast pärit. Võõrkeelne poeesia jäi seekord siiski tabamatuks. Laulud olid aga soojad ning oma kodumaa muusika esitamisest tundis solist kahtlemata suurt rõõmu.
Esimese poole lõpus oli publikul võimalus osa saada ka Cura loomingust: ettekandele tuli tema „Taasärkamiskontsert“. Kitarrikontsert sündis koroonapandeemia ajal lootusega, et elava muusika vaikelu lõpeb peagi. Teos ei tekitanud tormilisi emotsioone, kuid suure elamuse sain kitarrist Rovšan Mamedkulijevi mängust. Nii tundlikku, emotsionaalset ja täpset kitarrimängu pole ma elavas esituses varem sattunud kuulma. Solist pälvis pingsa tähelepanu nii oma olemuse, musitseerimise kui ka vapustava mängutehnikaga.
See, mis leidis aset kontserdi teises pooles, oli kui teisest maailmast. Nüüd võttis õhtu peategelane ooperilaulja rolli ning vaheldumisi Monika-Evelin Liivaga esitati numbreid Ruggiero Leoncavallo, Francesco Cilea ja Pietro Mascagni ooperitest. Cura esitusmaneer oli nii hingestatud, et isegi ooperi sisu teadmata oli tegelase seisund laval selgelt tajutav.
Lisaloo ajaks tõusis aga temperatuur saalis veelgi, kui Cura esitas populaarse aaria „Nessun dorma“ Puccini ooperist „Turandot“. Jõudsin hetkeks pettuda, et lisalooks oli valitud nii tuntud aaria. Ma ei olnud aga emotsionaalselt üldse valmis selleks, mis järgnes. Olin unustanud, et laval seisab maailmaklassi tenor. Kulminatsioonis, kohe pärast viimaseid lauluhelisid, juhtus midagi enneolematut. Kuulajad olid enne aaria lõppu saalis püsti tõusnud ning aplodeerisid ja hõiskasid andunult. Hakkasin kahtlema, kas viibin ikka Eestis, kuna enamasti siin nii tormilist reaktsiooni ei näe. Kuigi Curale on ovatsioonid osaks saanud sageli, arvan, et nii soe vastuvõtt võis talle siiski südamesse minna. Kontserdi esimeses pooles mainis ta korduvalt, kui väga ta on igatsenud elava publiku järele. Eks ole kontsert ju artistide ja publiku energiavahetus, internet seda ei võimalda.
Üks novembrikuu kontserdielu kõrgpunkte oli 25. novembril Estonia kontserdisaalis antud kontsert, mille teises pooles tuli esitusele Jean Sibeliuse sümfoonia nr 2 D-duur op. 43. Laval oli rahvusooperi Estonia orkester, dirigeeris Arvo Volmer. Sibeliuse helikeel on põhjamaine, kuid romantiline. Selles ettekandes olid eriti nauditavalt üles ehitatud pikad kulminatsioonid, mis lõpuks saali täielikult vallutasid. Taas üks tundeist tulvil õhtu!
Kindlasti on väärt mainimist ka Beethoveni klaverikontsertide ettekanded Kalle Randalu ja Juha Kangase koostöös. Randalu repertuaaris on Beethoveni klaverikontserdid tähtsal kohal olnud kogu tema karjääri vältel ning ta on samalaadse järjestikuse klaverikontsertide esitamise ette võtnud nii mitmelgi korral. Korra olevat ta Karlsruhes korraldaja eksimuse tõttu esitanud isegi kõik viis Beethoveni klaverikontserti ühe õhtu jooksul.
Kuulasin kahest kontserdist esimest 11. novembril. Ettekandele tulid Beethoveni kolm esimest klaverikontserti. Õhtu suurimaks õnnestumiseks pean klaverikontserti nr 3 c-moll. Kui esimese ja teise kontserdi esituses võis tajuda mõningaid sisseelamisraskusi, siis kolmanda kontserdi ajaks jõudsid kõik osalised samale lainele. Nii mahukas ettevõtmine nagu kõikide kontsertide ettekandmine järjestikustel päevadel nõuab omajagu energiat nii esitajatelt kui ka publikult, kuid kõrgetasemeline kunstiline tulemus on kahtlemata pingutust väärt.
Huvi äratasid ka mitmed kammerkoosseisud. 12. ja 13. novembril oli Kesk-Eesti ja Saaremaa publikul võimalus nautida kammerorkestri ME103 tõlgendusi, kui kõlas Vivaldi ja Ewazeni muusika dirigent Valle-Rasmus Rootsi juhatusel. Solistina astus vibrafonil ja marimbal üles Heigo Rosin, kelle teatraalne ning tehniliselt vapustav sünge sisuga Paul Fowleri „Michiyuki – The Road to Death“ lausa jahmatas publikut. Seda tasakaalustasid Vivaldi kaunilt kulgevad imevaiksed fraasid ja Eric Ewazeni helgemapoolne kontsert marimbale ja keelpilliorkestrile.
Hoopis teistsuguse elamuse sai keelpillikvarteti M4GNET kontserdilt, kus esitati nii Mozarti, Beethoveni kui ka noore helilooja Alisson Kruusmaa muusikat. Esiettekandele toodi Kruusmaa teos „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“, mis viis paratamatult mõtted taas pandeemiale ja isolatsioonile. Siinkohal oli rõõm näha, et ka Kruusmaa näeb pigem lootuskiirt paistmas kui kustumas.
Võib öelda, et novembrikuu kontserdielus keskenduti elujaatavusele. On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.
Mitmesuguseid kontserdikavasid kuulates on hea meel tõdeda, et valitseb mingi ühine arusaam: praegusel ajal vajatakse emotsionaalset tuge. Võib-olla kujutatakse tulevikus seda aega kunstis hoopis teisiti, kuid praegu kehtib justkui vaikiv kokkulepe, et meeleolu tuleb tõsta, mitte inimesi muserdada.
-
Siin- ja sealpool fassaadi
Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ (Eesti 2021, Sterotek Film, 82 min), režissöörid Kaidi Klein ja Aleksander Ots, produtsent Eero Nõgene, monteerijad Kaarel Kokemägi, Hermes Brambat ja Tarvo Mölder.
Alates esilinastusest PÖFFil on Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini portreefilm „Päris Rannap“ paraja hulga meediatolmu üles kihutanud. Fraasid nagu „maski eest rebimine“, mille filmitegijad algul turunduslikul eesmärgil välja olid käinud, on haagitud meediaruuporite ette, mis laulavad valjuhääli, ja filmi sõnum kipub jääma fassaadi varju. Osaliselt on märgata olnud ka filmitegijate endi väsimust meedia ühekülgsest huvist.1 „Päris Rannap“ on kõike muud kui suur paraadportree, ent paradoksaalsel kombel on filmi kajastus mõjunud plakatlikumalt kui film ise. Milles siis asi?
Õigustatult on välja toodud paralleele Manfred Vainokivi „Mephistophelesega“ (2020), kus kassi-hiire mäng portreteerija ja portreteeritava vahel käib Linnar Priimäega. Tõmbaksin veel ühe kaugema võrdluse Woody Alleni mokumentaalfilmiga „Zelig“ (1983), milles Allen psühhoanalüüsist mõjutatuna parodeerib läbi XX sajandi juudi identiteeti: peategelane Leonard Zelig on inimkameeleon, kellel on ellujäämiseks arenenud välja omadus end täielikult muuta välimusest kuni keeleoskuseni. Kui on miski, millega kõik kolm filmi omal humoorikal viisil tegelevad, on see kuvand. Ekstsentrikuna on Rannap alati olnud oma välise imidži kujundaja. Portreteerides inimest, kes vähemalt ise pretendeerib geeniuse tiitlile, puutub dokumentalist kokku kultuuritegelasega, kes lausa nimme väldib tabamist ja mängib oma loomusest tulenevalt filmitegijaga kassi-hiire mängu, et kaitsta oma olemust. Põhjalikkuses läinud Rannap nii kaugele, et filmitegijate andmeil võinuks tema kommentaare esimesele mustale montaažireale käsitleda kui omaette stsenaariumi.
Põhjalikkuses läinud Rein Rannap nii kaugele, et filmitegijate andmeil võinuks tema kommentaare esimesele mustale montaažireale käsitleda kui omaette stsenaariumi. Nagu ka Rannap ise on korduvalt välja toonud, pole selles midagi imelikku, et artist või kes tahes avaliku elu tegelane end avalikkusele vaid valitud küljest näitab. Tõenäoliselt võiks sama vahva doki saada ka Arvo Pärdist, kelle pühaliku aura taga peitub teadagi veel ka see 1960ndate avangardist ja trikster, kes Kirjanike Maja musta laega saalis viiuleid lammutas, ehkki ta seda ise häbeneb. Lõppude lõpuks on meile kõigile omane näidata end teistele vaid valitud küljest. Arvan, et see on see, miks „Päris Rannap“ vaatajaid kõnetab. Järk-järgult hakkab välise fassaadi tagant paistma inimene nagu iga teinegi. Seejuures on filmitegijad väga empaatilised ja lubavad episoodis, kus Rannap oma elu ise lavastama hakkab, välja paista ka enda peataolekul. Nad ei naera tegelase üle, vaid temaga koos. Nii ka vaataja.
Film annab hea ülevaate Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv. Rannapit peegeldavad paljud tema lähedased, eelkõige teekaaslased just rokk- ja popmuusikast. Rannap pakub filmi algul filmitegijatele mõtte, millega tahab end avada: there once was a composer, but very local. Sealt edasi minnes on kerge näha muret seni tulemata jäänud rahvusvahelise läbilöögi pärast, aga ka läbilöögi pärast klassikalises muusikas. Rannapi suurem tunnustus klassikalises muusikas on tulnud samuti Ruja, eeskätt kooriseadete, kaudu. Kui kritiseerida, siis oleksin oodanud filmitegijatelt põhjalikumat süvitsi minekut just süvamuusika vallas, sest Rannapi püüdlikkus avaldab mõju ja tekitab värvikat vastukaja ka seal.
Väljalõige Igor Garšneki arvustusest 2012. aasta Eesti muusika päevadele: „Enne Rein Rannapi (1953) esiettekandelist Klaverikontserti (2012) poleks vist mingil juhul tohtinud lugeda festivali kavaraamatust seda lõiku, kus Rannap ise kirjutab, et „eeskuju andis mulle XIX sajandi kontsert – suurteos soolopillile ja orkestrile”. Mõni neist, kes noid ridu eelnevalt luges, hoidis ettekande ajal kahe käega peast kinni. Ise nägin. Sest see lause annab välja täiesti vale signaali ja viib mõtted kohe Griegi või Tšaikovski surematule klaverikontserdile, mis laseks arvata, et Rannapil oli umbes samasugune ambitsioon nagu Griegil või Tšaikovskil. Aga mulle isiklikult tundub, et ei olnud. Sest kui kuulata seda helitööd kui lihtsalt Rannapi ühte järjekordset suuremat kompositsiooni ja mitte kui klaverikontserti, siis läheks vist kõik paika. Siin sai muusikas kuulda lihtsaid ja meeldejäävaid kujundeid, helitöö teises osas ilusat meloodiaarendust ja finaalis talle nii omast rock’ilikku löökpianismi. Nagu alati. Ja ei olnudki ju midagi erilist lahti.“2
Kuvandiprobleem on omane igasugusele uurivale dokumentalistikale. „Päris Rannapi“ puhul on see katse läbi näha tema enda loodud oreoolist. Kui Sulev Keedus läheb sotsiaalsetes raskustes inimesi filmima, püüab ta läbi tungida ühiskonna halvakspanust ja pealiskaudsetest hinnangutest, näha samamoodi inimest. Ühel puhul on mõju maa peale toov, teise puhul tõstev. Selle saavutamiseks on filmitegemise puhul täiesti tavaline lülitada kaamera veidi varem käima või hiljem kinni. Või filmida vahepeal hoopis teise kaameraga, kui portreteeritav arvab. Mark Soosaarelt pärinevad sõnadki, et „pigista silm kinni, aga kaamerat ei tohi puutuda“. Need võtted pole omased mitte ainult dokumentaal- vaid ka mängufilmile. Eriti kui näitlejateks on lapsed või amatöörid. Kaamera teadvustamine käivitab filmitavas alati mingi ärevuse või valmisoleku, mis pole enamasti teab kui loomulik. Ja tihtipeale on hindamatu väärtusega ja päästavad filmi just need kümme sekundit pärast seda, kui režissöör on öelnud „Stopp!“. Ken Loach on tuntud selle poolest, et lavastab stsenaariumis olevaid situatsioone tihti teisiti, kui ametlikus versioonis on kirjas, et tabada näitlejaid ootamatult ja panna nad „näitlemise“ asemel reageerima. Dokumentaalfilm on tegelikkuse interpreteering autori poolt, mängufilmi kirjeldamiseks võtaksin aga appi Michael Haneke sõnad: täielik vale 24 korda sekundis, mis on loodetavasti seatud mingi suurema tõe leidmise teenistusse.3
Rannap, kes väga põhjalikult valmistub igaks etteasteks ja intervjuuks, ei osanud sellist dokumentalistikat ilmselgelt oodata ja kui filmi esilinastus lähenema hakkas, väljendas ta killukest rahulolematust. Filmi pealkiri „Päris Rannap“ on julge valik, mis tekitas ka minus esmalt kahtluse, kas pole tegemist plakatliku väljendiga. Seda enam et produktsioonifirma Sterotek Film on turundusliku plakatlikkusega varem silma paistnud – „Ott Tänak: The Movie“4 näiteks. Rannapi filmi puhul pealkiri siiski toimib ja suunab mõtlema. Tõenäoliselt ju päris Rannapit polegi, nii nagu pole ka mängu-Rannapit.
1 Kaspar Viilup. Režissöör filmist „Päris Rannap“: olin juba algul kindel, et see protsess saab olema raske. – Kultuur.err.ee, 15. XI 2021.
https://kultuur.err.ee/1608403391/rezissoor-filmist-paris-rannap-olin-juba-algul-kindel-et-see-protsess-saab-olema-raske
2 Igor Garšnek, EMP 2012 – bändiga ja bändita. – Sirp 30. III 2012.
3 „24 Wirklichkeiten in der Sekunde“, Nina Kusturica ja Eva Testor, 2005.
4 „Ott Tänak: The Movie“, Tarvo Mölder, 2019.
-
Eesti arhitektuuripreemiate nominendid
Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidu ning kultuurkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 1. veebruaril 2022.
EESTI MAASTIKUARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID
Žürii: Pia Kuusiniemi, Silver Sternfeldt, Eleriin Tekko ja Elo Kiivet.
Maastik ja hoone
Fahle galeriitänav, maastikuarhitektid Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid), arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets, Laura Ojala, Katariina Teigar (Kaos Arhitektid).
Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskuse maastikuarhitektuur, Edgar Kaare, Priit Paalo, Laura Männamaa (Tajuruum).
Vanemuise tänav ja teatri väljak, Heiki Kalberg, Merle Karro-Kalberg (AB Artes Terrae).
Park ja linnaruum
Keila keskpark, Kersti Lootus, Katri Soonberg, Marge Kõrgekuhi, Kadri Uusen, Kiur Lootus, Siim Lootus (Lootusprojekt).
Kopli kasepark, Merle Karro-Kalberg, Heiki Kalberg, Tanel Breede (AB Artes Terrae).
Reidi tee maastikuarhitektuur, Kersti Lootus, Kadri Uusen, Kiur Lootus, Siim Lootus (Lootusprojekt).
Tammsaare park, Liis Saarnak, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Katrin Kapanen, Kadri Tamme, Kerttu Kõll, Maarja Tüür, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Pille-Riin Villem, Maarja Gustavson (Sfäär Planeeringud, Kadarik Tüür Arhitektid).
Valga-Valka kaksiklinna keskus, Jordi Safont-Tria, Anna Gutiérrez, Álvaro Cuéllar (Safont-Tria arquitectes).
Liikumine ja mäng
Kaunase pst 58a mänguväljak, Rutt Piir, Kristi Kuuse (Ökodisko).
Kloogaranna rand, Maarja Zingel, Kerti Saega (Arhiruum, Ruum ja Maastik).
Kääriku spordikeskuse maastikuarhitektuur, Edgar Kaare, Liina Einla, Kristian Nigul, Kadi Nigul (Tajuruum, Väli).
Pae promenaad, Merle Karro-Kalberg, Heiki Kalberg, Tanel Breede (AB Artes Terrae).
Tabivere põhikooli välialad, Mirko Traks, Karin Bachmann, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart (Kino Maastikuarhitektid).
Maastikuarhitektuuri tegu
Euroopa päev ja emadepäev Tallinnas 9. V 2021, Maali Roomet-Allese (Maali Roomet Design).
Olev Abner, hea ja usaldusväärne koostöö ning panus linnahaljastuse väärtustamisse.
Raamat „Tallinna pargid ja haljasalad“, peatoimetaja Kristiina Kupper, autorid Tiina Tallinn, Tiina Tuulik, Elle Pent, Olev Abner, Tiina Tammet, kujundaja Marje Eelma (Tuumik Stuudio).
EESTI ARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID
Arhitekti aastapreemia
Hindaja Robert Konieczny (Poola).
Haapsalu põhikool, 3+1 Arhitektid: Gert Guriev, Karin Harkmaa, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Siim Tiisvelt (arhitektuur); Sees (sisearhitektuur).
Hiiumaa elamuskeskus Tuuletorn, Illimar Truverk, Külli Kübbar, Hannelore Kääramees, Tiiu Rull, Annika Laidroo, Joanna Kordemets, Kaur Käärma, Kristjan Lind (Arhitekt 11) ja Ionel Lehari.
Lugemispaviljon „Valge leht“, Jaan Tiidemann ja Jarmo Vaik.
Saue vallamaja, Molumba: Karli Luik, Johan Tali, Mae Köömnemägi, Heidi Urb (arhitektuur); EEOO Studio (sisearhitektuur), Molumba (maastikuarhitektuur).
Tallinna Sadama Vanasadama kruiisiterminal, Ralf Lõoke, Maarja Kask, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm (Salto AB), Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).
Eramu 2021
Žürii: Peeter Pere, Andres Ojari, Johan Tali, Hanna Karits, Dagnija Smilga.
Kuku-Ranna suvemaja, Madis Eek (AB Eek & Mutso).
Laaneotsa maja, Joel Kopli (Kuu Arhitektid), sisearhitekt Kärt Tähema.
Maja nõlval, Urmo Mets (Kolm Koma Arhitektid).
Maja tammede vahel, Karmo Tõra, sisearhitekt Aet Piel.
Tamme talu elumaja, Ülo-Tarmo Stöör, Lembit-Kaur Stöör, Silver Liiberg (Öö–öö Arhitektid), sisearhitekt Mari-Liis Süld (Öö–öö Arhitektid), maastikukujundaja Marge Mühlberg (Maastikudisain).
EESTI SISEARHITEKTIDE LIIDU AASTAPREEMIA NOMINENDID
Žürii: Ville Lausmäe, Maarja Valk-Falk, Koit Ojaliiv, Karen Jagodin ja Siim Raie.
Eesti Ajaloomuuseumi näituse „Vabad müürlased. 250 aastat vabamüürlust Eestis“ kujundus, Ruumilabor OÜ: Andres Labi, Janno Roos (ruumiline lahendus); Identity: Ionel Lehari, Maret Põldre (graafiline lahendus), kuraatorid Anne Ruussaar, Milan Pening (Eesti Ajaloomuuseum) ja Cäroly Anton (Eesti Ajaloomuuseum).
Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Majad, mida me vajame“ kujundus, Eva Kedelauk, Kristel Niisuke (Nikita Atikin), kuraator Jarmo Kauge, graafiline disainer Margus Tamm.
Eesti Arhitektuurimuuseumi näitus „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“, kuraatorid Grete Veskiväli, Kadi Karmann, kujundajad Ahti Grünberg, Ardo Hiiuväin, Tõnu Kalpus, töörühm: Maarja Varkki, Merje Karu, Sille Pihlak, Irene Randrüüt. Aulo Padari arhiivi koostajad Mari Luukas, Grete Veskiväli, Maarja Varkki, Mari Põld, Kadi Karmann. Filmi režissöör Maris Kerge, graafiline disainer Robi Jõeleht, kataloogi koostajad Karen Jagodin ja Sille Pihlak
Eesti Vabariigi suursaatkond Helsingis, Jan Skolimowski, Piret Noor.
Haapsalu põhikool, Tuuliki Širokova (Sees), Maarja Mets, Martin Kukk, kaasa töötas Nicolas Johann Pratt, 3+1 Arhitektid (arhitektuur).
Kuku-Ranna suvemaja, Madis Eek (AB Eek & Mutso).
Lauamäng, Kaisa Sööt, Koit Randmäe.
Maja Pärnus, Emil Urbel, Kristjan Naaris, Taso Mähar, Karin Kitse (Arhitektibüroo Emil Urbel).
Näituse „Väino Tamm 90“ kujundus, Taso Mähar, kuraator Karen Jagodin, graafiline disainer Kadri-Maria Mitt (Polaar), animaator Eerik Kändler.
Pärsti mõisalasteaia ruumide renoveerimine, Kaari Metslang (Ruumimeister), mustrite kujundaja Kristiina Ribelus (Tartu Restauraator), arhitekt Eva Tammpere (Hekse).
Restoran 0, Henri Papson (Stuudio Kuidas), Andrea Tamm, Hannes Praks, Maria Helena Luiga, kaasa töötasid Kaarel Kuusk, Ann-Katriin Kelder, Kaisa Sööt.
Tanki uus kodu, Age Lenk, Anneli Volkov, Joel Volkov, projektimeeskond: Marge Kari, Triin Moos.
Tallinna Sadama Vanasadama kruiisiterminal, Ralf Lõoke, Maarja Kask, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm (Salto AB) Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).
Tallinna Tehnikaülikooli teadus- ja õppehoone, Tarmo Piirmets.
Thermory showroom ja kontor, Jan Skolimowski, Piret Noor.
KULTUURKAPITALI ARHITEKTUURI SIHTKAPITALI AASTAPREEMIA NOMINENDID
Žürii: Jaak Huimerind, Joel Kopli, Tiiu Truus, Kristi Grišakov, Merike Rehepapp, Epp Lankots ja Mait Väljas.
Doktoritöö „Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“, Siim Tuksam.
Doktoritöö „Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe. Puitarhitektuuri somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine“, Sille Pihlak.
Doktoritöö „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“, Ingrid Ruudi.
Fahle galeriitänav, Kaos Arhitektid: Margit Argus, Margit Aule, Toomas Adrikorn, Katri Mets, Laura Ojala, Katariina Teigar (arhitektuur); Kino Maastikuarhitektid: Juhan Teppart, Mirko Traks, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Karin Bachmann (maastikuarhitektuur).
Haapsalu põhikool, 3+1 Arhitektid: Gert Guriev, Karin Harkmaa, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste, Siim Tiisvelt (arhitektuur); Tuuliki Širokova, Maarja Mets, Martin Kukk (sisearhitektuur).
Hotel L’Embitu, Koko Arhitektid: Olga Batuhtina, Raivo Kotov, Eleriin Tekko (arhitektuur); Design Studio CMY: Tatjana Jakobson ja Natalia Kotljarova (sisearhitektuur).
Linnafestival „Uit“, Marie Kliiman, Kadri Lind ning iga aasta meeskond.
Lodjakoda, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop (Salto AB).
Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“, kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, projekti eestvedaja EKA arhitektuuriteaduskonna arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond. Uurimisgruppide juhid Johan Tali, Kalle Komissarov, Toomas Tammis, Andres Alver, Andres Sevtšuk, Veljo Kaasik, Katrin Koov, Eve Komp, Douglas Gordon, Siiri Vallner, Indrek Peil, Renee Puusepp, Damiano Cerrone, Raul Kalvo, Veljo Kaasik. Uurimisprojekti kolleegium: Andres Alver, Toomas Tammis, Andres Ojari, Johan Tali, Pille Epner. Raamatu toimetaja ja projekti administraator Pille Epner.
Näitus „Majad, mida me vajame“, kuraator Jarmo Kauge, ruumi kujundajad Kristel Niisuke ja Eva Kedelauk (Nikita Akitin), graafiline disainer Margus Tamm.
Näitus „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“, kuraatorid Grete Veskiväli, Kadi Karmann, kujundajad Ahti Grünberg, Ardo Hiiuväin, Tõnu Kalpus. Töörühm: Maarja Varkki, Merje Karu, Sille Pihlak, Irene Randrüüt. Aulo Padari arhiivi koostajad Mari Luukas, Grete Veskiväli, Maarja Varkki, Mari Põld, Kadi Karmann. Filmi režissöör Maris Kerge. Graafiline disainer Robi Jõeleht. Kataloogi koostajad Karen Jagodin ja Sille Pihlak.
Pärsti mõisalasteaia ruumide renoveerimine, Kaari Metslang (Ruumimeister), mustrite kujundaja Kristiina Ribelus (Tartu Restauraator), arhitekt Eva Tammpere (Hekse).
Raamat „Tallinna pargid ja haljasalad“, peatoimetaja Kristiina Kupper, autorid Tiina Tallinn, Tiina Tuulik, Elle Pent, Olev Abner, Tiina Tammet, kujundaja Marje Eelma (Tuumik Stuudio).
Tallinna Sadama Vanasadama kruiisiterminal, Ralf Lõoke, Maarja Kask, Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop, Margus Tamm (Salto AB), Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).
Tammsaare park, Liis Saarnak, Marleen Stokkeby, Katerina Veerde, Katrin Kapanen, Kadri Tamme, Kerttu Kõll, Maarja Tüür, Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Pille-Riin Villem, Maarja Gustavson (Sfäär Planeeringud, Kadarik Tüür Arhitektid).
Tanki uus kodu, Age Lenk, Anneli Volkov, Joel Volkov, projektimeeskond: Marge Kari, Triin Moos.
Thermory showroom ja kontor, Jan Skolimowski ja Piret Noor.
MAJA JA SIRBI RUUMIPUBLIKATSIOONI PREEMIA
Sirp
Kaspar Kruup, „Tark linn taskus ei päästa maailma“.
Ulla Alla, „Valmis“.
Karin Bachmann, „Unustatud vana vähemuse uus tulemine“.
Mattias Malk, „Peaaegu kilomeeter peaaegu avalikku ruumi“.
Krister Kruusmaa, „Arhitektuuri looduslugu“.
Ajakiri Maja
Ingrid Ruudi, „Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska“.
Madli Maruste, „Loova ruumi võimalikkuse linnutee“.
Leonard Ma, „Pikas perspektiivis oleme niikuinii surnud“.
Hannes Aava, „Uusurbanism ja maastikuurbanism. Jätkusuutlikuma linnaruumi ideoloogilised võitlustandrid“.
Ingrid Ruudi, „Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes“.
Lauamäng, Kaisa Sööt, Koit Randmäe. 
Kloogaranna rand, Maarja Zingel, Kerti Saega (Arhiruum, Ruum ja Maastik). 
Lugemispaviljon „Valge leht“, Jaan Tiidemann ja Jarmo Vaik. 
Kuku-Ranna suvemaja, Madis Eek (AB Eek & Mutso). 
Haapsalu põhikool, arhitektid Gert Guriev, Karin Harkmaa, Markus Kaasik, Kerstin Kivila, Mihkel Meriste ja Siim Tiisvelt (3+1 Arhitektid), sisearhitektid Tuuliki Širokova, Maarja Mets ja Martin Kukk. -
Ninja vabastab pornotööstuse naised
Vaevalt kujunes ühegi Pimedate Ööde filmifestivali filmijärgne küsimuste-vastuste osa sedavõrd tuliseks kui rootsi filmile „Nauding“1 järgnenud kohtumine lavastajaga. Filmi 37aastast autorit Ninja Thybergi süüdistati pornograafia kahjuliku mõju pehmendamises ja vähemalt üht vaatajat tuli publikul vaigistada.
Kriitiliste küsimustega on Thyberg harjunud. Enne filmikooli tegeles ta sooõpingutega. Tema sama pealkirjaga auhinnatud lühifilm valmis juba 2013. aastal, millest saati on lavastaja kaevunud üha sügavamale pornotööstuse telgitagustesse. „Nauding“ räägibki loo 20aastasest Linnéast (suurepärase rolliga debüteerib Sofia Kappel), kes maandub Los Angeleses, silme ees vaid üks eesmärk saada pseudonüümi Bella Cherry all suureks pornotäheks.
Seda teekonda vaatleb Thyberg rangelt peategelase vaatevinklist, mistõttu võikski väita, et tegemist on pornograafia normaliseerimisega. Ometi tuleb filmi pidada vastuolulise teema demüstifitseerimiskatseks – tahetud on luua pinnas aruteluks normaalsuse ja ebanormaalsuse üle.
Nii või teisiti ei pelga „Nauding“ vaataja moraalset kompassi korralikult pöörlema lüüa. Seksuaalsuse tabude ja siivsa silma alt peidetud maailma veidra salapära tõttu on õhus oht kalduda ärakasutamisse, kuid vägagi intelligentne stsenaarium ja teravmeelne dialoog püsivad pidevalt vaatajast sammu võrra ees. Filmi teeb võluvaks esitatud sündmuste sisemine absurd ja karjuv vastuolulisus, selle taustal nähakse läbi arenevad võimusuhted ning jäetakse igaühe otsustada, mida sellest kõigest arvata.
Ninja Thyberg: „Ma ei tahtnud peategelast ohvrina kujutada, aga samal ajal tahtsin näidata patriarhaadi toorest brutaalsust. Mu peamine eesmärk oli anda talle agentsus ja näidata, kuidas ta olukorraga toime tuleb.“ „Nauding“ on hästi vastu võetud nii rahvusvaheliselt kui ka siin PÖFFil. Mulle jäi silma ühe siinse filmikriitiku tähelepanek, et sa oled saanud endale lubada üht-teist, mida meeslavastaja ilmselt ei saa. Oled sa sellega nõus?
Mina arvan, et kui selle filmi oleks teinud meeslavastaja, võinuks ta endale sedasama lubada. Võib-olla mitte küll päris kõike. Kui võtta stseene kontekstist välja, on film problemaatiline, aga tervikuna on need selles loos olulised. Meeslavastajal oleks olnud seda filmi siiski raske teha, sest lugu põhineb naiste kogemusel. Ta vajanuks veelgi enam taustatööd, kui mina tegin, sest tal oleks tulnud tundma õppida mitte üksnes pornotööstust, vaid ka naiste pornokogemusi.
Mulle meenub kohe näiteks stseen banaaniga. Kui mees selle lavastaks, mõjuks see ilmselt misogüünselt või ekspluateerivalt.
Sellest see stseen räägibki! Ma mängin sellesama visuaalse keelega, mida kasutab porno. Pornot portreteerides tuleb selliseid asju näidata – see stseen mängib kujutatava olukorraga, annab tegelastele agentsuse, näidates üht meie kultuuri osa.
Siit kerkib arutelu, kas ja kui oluline on filmi puhul sugu. Kas sinu meelest peaks mainima või rõhutama, kui film on naise tehtud?
Ma arvan, et sool on tähendus. Mu film on selgelt kantud naise pilgust vastandina mehe pilgule (male gaze2). See on olnud algusest peale minu eesmärk ning nii olen ma ka filmist rääkinud. Operaator on naine, monteerija on naine, olen toetunud paljude naiste kogemustele, et rääkida naisest pornotööstuses. See on kõige objektistatum võimalik positsioon, mida üldiselt nähakse ainult mehe vaatenurgast. Ma asetan publiku naise kingadesse ja pööran pilgu tagasi mehe poole. Seega on sugu antud juhul vägagi oluline.
Miks sa soovisid üldse uurida sedavõrd meestekeskset valdkonda nagu pornograafia?
Just seepärast, et see on nii meestekeskne. See mõjutab palju meie elu. Iga päev tarbitakse tohutu palju pornot, sel on suur osa meie kultuuris, aga samal ajal toimub see mingis paralleelmaailmas, varjudes. Keegi ei taha pornograafiast rääkida, selle vaatamist tunnistada, sellega tegeleda, aga see mõjutab meid kõiki. See on ülioluline teema.
Sel aastal on mitu filmi mingi nurga alt pornograafiat puudutanud – „Kohatu kepp ehk meeletu porno“3 võitis Berliini filmifestivali peapreemia, üheks võimalikuks Oscari nõudlejaks peetakse Sean Bakeri „Punast raketti“.4 Näed sa nende filmide vahel sidet, on see rünnak tabudele või on tegemist juhusega?
Ma ei usu, et tegemist on juhusega. Toimumas on muutus. Me ei tohi jätkata elamist silmakirjalikus maailmas, kus me ametlikult mõistame pornograafia hukka, aga samal ajal moodustab see suure osa meie elust, isegi kui kõik seda ei tarbi. Pärast #metoo liikumist on neist teemadest rääkimisel kaant pisut kergitatud, loodetavasti avamine jätkub.
Pornograafia sisu ja näitlejate töötingimused on muidugi väga problemaatilised, aga olukorra peitmine ei aita, vaid toob kaasa vastupidise. Me peame lõpetama pornotöötajate stigmatiseerimise ja hakkama neid kuulama, austama ja nende õigustest kinni pidama, selle asemel et teeselda, nagu neid poleks olemas.
Filmis oled sa tabanud suurepäraselt pornograafia absurdi. Ühelt poolt näeme noore naise seksuaalset avanemist ja võimestamist, teisalt käib raskekujuline ärakasutamine. Mitut stseeni on seejuures väga ebamugav vaadata. Kuidas sa leidsid tasakaalu kriitilise ja empaatilise suhtumise vahel?
Selle tasakaalu otsimine oligi väga keeruline. Kaalutlesin neid küsimusi kogu aeg. Filmisime palju materjali ja üritasin montaažis leida parima lahenduse. Ma ei tahtnud peategelast ohvrina kujutada, aga samal ajal tahtsin näidata patriarhaadi toorest brutaalsust. Mu peamine eesmärk oli anda talle agentsus ja näidata, kuidas ta olukorraga toime tuleb. Ta teeb valikuid ja on aktiivne, kasutab eri strateegiaid. Ta ei ole passiivne ohver, vaid aktiivne osaleja. Film pole muidugi ka ainult patriarhaadist, vaid Ameerika unelmast, kapitalismist ja tööstusest, kus kasum on peamine ning solidaarsus ohverdatakse selle nimel.
Tegemist on ka intersektsionaalsusega. Naisena patriarhaalses keskkonnas on ta nõrgemas positsioonis, samal ajal ka valge nahavärviga rassistlikus keskkonnas ja pärineb jõukamast perest kui tema sõbrad. Siin on mitu võimusuhete kihti.
Filmis on stseene ja dialooge, kus tegeldakse mõne konkreetse pornoteemaga nagu näiteks rassidevaheline seks. Kas mõne puhul oli eriti raske otsustada, kuidas seda tuleb käsitleda?
Kõik need teemad on keerulised, raske on üht välja tuua. Mul läks aega, et välja mõelda, kuidas mõnda stseeni üldse filmida. Tegelased tegelikult ju ei seksi ja mind piinas, kuidas toimuvat autentselt näidata – et ei paistaks, et me kardame ausalt kujutada. Me leidsime viisi, kuidas näidata toimuvat peategelase vaatepunktist: me ei pea tema keha palju kujutama, olulisem on näidata tema nägu ja reaktsioone ning seda, mis tema ümber võtetel toimub.
Chris Cock (nimi ei peta, tegemist on pornonäitlejaga – toim), kes mängib Bella sõpra, sai ka minu väga heaks sõbraks. Ma olin kirjutanud stsenaariumi seiku, mida ta pidas problemaatiliseks ning me kohendasime neid. Ta aitas palju kaasa tegelase väljaarendamisele ja ma teadsin, et mul on olemas kõrvalpilk.
Ninja Thyberg: „Ma mängin sellesama visuaalse keelega, mida kasutab porno. Pornot portreteerides tuleb selliseid asju näidata – see stseen mängib kujutatava olukorraga, annab tegelastele agentsuse, näidates üht meie kultuuri osa.“ Pildil Bella Cherry (Sofia Kappel, vasakul) ja sõbranna Joy (Revika Anne Reustle). Paljud pornotööstuse töötajad mängivadki filmis iseennast või dramatiseeritud varianti iseendast. Kui valmis nad olid osalema? Film on ju mõistev, aga teisalt ka kriitiline.
Enamik oligi valmis, sest nad tundsid mind hästi, olin seal juba palju aega veetnud. Mitu ütles ka ära. Lõpuks panin halbu tegelasi mängima head inimesed. Mõnikord ütlesin neile sedagi, et tegelane põhineb kellelgi, keda nad tunnevad. Neile oli nii kergem, kuna nad ei pannud iseennast halba valgusse.
Oled sa osalejatelt ka tagasisidet saanud?
Kõik pole veel filmi näinud, osa pole midagi öelnud. Mõned on väga toetavad ja tänulikud, et sündmusi nende vaatevinklist näidatakse. Mõned on jälle väga arvustanud, kuna nende meelest film on liiga kriitiline. Kõik on aga nõus, et film on autentne. Ka kriitilisemad on öelnud, et film on liigagi tõene, tabab liiga tugevalt närvi pihta. Palju tagasisidet olen saanud ka Euroopast. Üks prantsuse pornonäitleja kirjutas, et film räägib täpselt tema loo. Kahjuks juhtub pornotööstuses palju halba.
Peaosatäitja Sofia Kappel pole siiski pornotööstusest. Kuidas sa sellesse rolli õige inimese leidsid?
Otsimine võttis poolteist aastat. Suhtlesime tuhandete tüdrukutega ja otsisime kogu Rootsist. Mul oli väga palju nõudmisi ja samal ajal otsisin õiget sisetunnet, mis mulle kinnitaks, et tegemist on täiuslikult sobiva inimesega, kes kannab filmi sõnumit ja pakub head segu energiast, karismast, tugevusest, huumorist. Sofia tuli sõbra kaudu proovima ja ma sain kohe aru, et tema on see õige. Ta avas ukse, võltsleopardinahk ümber, sigaret ees, ja ma mõtlesin: just! temas on midagi! Kogemusi ei olnud tal üldse, mistõttu ma ei julgenud palju loota. Mõni näeb küll õige välja, aga ei oska näidelda. Sofia tegi ka väga tugeva proovistseeni. Kartsin seda pikka aega tiimile näidata, sest pelgasin, et ma projitseerin talle oma ootusi ja teised ütlevad, et tegelikult on ta halb. Õnneks kinnitasid ka nemad, et Sofia on väga hea.
Ta on tõepoolest imeline. Tal on filmis üks eriti meeldejääv stseen, kus kaks meest teda peksavad. Samal ajal on tegemist absurdiga, sest kohe, kui kaamera kinni läheb, on nad väga toetavad. Kui raske on sellist stseeni nii lavastaja kui näitleja perspektiivist filmida?
Kõige keerulisem on turvalise keskkonna loomine – piiride seadmine, ettevalmistuste tegemine. Me teadsime, et see stseen saab olema brutaalne ning planeerisime seda ka kõige põhjalikumalt. Mul oli palju inimesi toeks – Sofia parim sõber, kaasnäitlejad, mu enda üks paremaid sõpru Rootsist. Kõigil oli võimalik iga hetk stseeni filmimine peatada. Tegime palju proove ja lõpuks ei olnudki filmimine nii raske, aga muidugi emotsionaalselt kurnav. See stseen on väga füüsiline ja toores, aga Sofia jällegi nautis seda, sest näitlejana sai ta turvalises keskkonnas minna tumedasse kohta, elada läbi hirmsaid emotsioone, aga toetatud moel. Intellektuaalselt võib ju aru saada, et tegemist on mänguga, aga keha ei pruugi seda tunda ja võib šoki saada. Füüsiline tugi on tohutult oluline.
Sa mainisid, et intiimstseene oli keeruline filmida. Kas nende tõttu on filmi ka raskem levitada, on seda tsenseeritud?
Mitte eriti. Mõnes riigis on meid palutud pisut kärpida, aga me oleme keeldunud. Mulle on väga oluline, et film tunduks tõelisena.
Seksuaalsus on filmis mõneti tabuteema, eriti naise seksuaalsus. Kas seksi peaks ekraanil julgemalt näitama?
Tuleb hästi aru saada, miks ja mil viisil seda näidata. On inimesi, kes tahavad filmis rohkem seksi näha, aga näitlejat, kes ei taha kaamera ees intiimstseenis olla, ei saa selleks sundida. Alastuse näitamine peab filmitrupile mugav olema.
On ka inimesi, kes väga naudivad oma seksuaalsuse näitamist ekraanil. Ma ise arvan, et me peame rohkem seksi näitama, seksist rääkima ja sellega ilma tabudeta tegelema, kuna see on niivõrd suur osa inimelust. Meil on vajadus kultuuri kaudu eri teemadega ühiselt tegeleda, seetõttu teemegi filme ja räägime lugusid. Nii on ka seksuaalsusega.
Näiteks reklaamides seksi ei näidata, aga pidevalt õrritatakse seksuaalsusega. Seetõttu on seks kogu aeg ühiskonna kinnisidee, kuna see on justkui tabu ja me ei menetle seda oma kultuuris kollektiivselt. Kui me seda teeksime, siis ei vaadataks ka nii palju pornograafiat. Ma ei arva, et porno vaatamine kunagi täielikult lõpeb, aga praegu on seksiga seotud kinnisideed, mida ma ei pea tervislikuks.
On nii palju viise, kuidas seksist rääkida. Ei pea panema inimesi kaamera ees seksima, sellest saab lugusid rääkida. Ka neile, kes tahavad oma seksuaalsust ekraanil jagada, peab andma selleks ruumi. Probleem on rohkem kaubanduslikkuses, kui ollakse selleks sunnitud või tehakse seda raha pärast. Siis on kerge inimest vääriti kohelda ja ekspluateerida.
Sa oled pornotööstust kaua sügavuti uurinud. Mida sa oled teada saanud ja tahaksid teistega jagada?
Pornotööstuses on palju teemasid ja palju erinevaid inimesi. On neid, kellel on sõltuvusprobleeme või kes on pärit vaesest perest ja vajavad raha. Aga on ka inimesi, kes on seal tervislikumatel põhjustel. On väga palju porno vorme, millest suurem osa toimib puhtalt mehe pilgu läbi. Kahjuks inimesed pole sellest teadlikud, sest nad pole muud näinudki. Me arvame, et seks tähendab seda, et seksikat naist kepitakse. Enamikku naistest erutab enda seksikana tundmine, mitte oma seksika partneri vaatamine, mistõttu on mõlemad sugupooled omaks võtnud, et seks seisnebki naise seksikas olemises. See on osa patriarhaadist ja objektistamisest, mille vastu #metoo on astunud. Edasiminekuks peame nende küsimustega tegelema – tegelema pornograafia sisuga, sest sealt saab enamik oma seksuaalhariduse.
Kohustuslik lõpuküsimus: millega järgmiseks töötad? Kas plaanid pornotööstuse lahti mõtestamisega jätkata?
Järgmine film ei tule pornotööstusest, aga jätkan lugude rääkimisega naise vaatenurgast ja seksuaalsuse küsimustega.
1 „Pleasure“, Ninja Thyberg, 2021.
2 Feminismiteooriast pärinev termin, mille kohaselt räägivad visuaalsed kunstid ja kirjandus enamasti lugu mehe pilgu läbi ehk maskuliinsest heteroseksuaalsest vaatenurgast, objektistades ja seksualiseerides naisi.
3 „Babardeală cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021.
4 „Red Rocket“, Sean Baker, 2021.
-
Mis algab liiga magusalt, võib lõppeda kibedalt
Ooperi „Don Giovanni“ esietendus 27. XI Vanemuise väikeses majas. Helilooja Wolfgang Amadeus Mozart, libretist Lorenzo da Ponte, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Taavi Kull või Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik ja videokunstnik Katrīna Neiburga (Läti), kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka (Läti), valguskunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Rauno Zubko, lavastaja assistent Merle Jalakas, ettevalmistatud klaver retsitatiivides Ele Sonn, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Margus Riimaa, koormeistrid Aleksandr Bražnik ja Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nurme, lendamiskonsultant Alger Velder ning inspitsient Aime Roosileht. Osades Jānis Apeinis (Läti) või Tamar Nugis, Raiko Raalik või Tambet Kikas, Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Maria Melaha, Juhan Tralla või Rasmus Kull, Karmen Puis, Simo Breede või Taavi Tampu, Maria Listra või Grete Oolberg, Saara Nüganen, Kristel Oja või Kristiina Hovi, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.
Pole kaugeltki kerge tuua lavale ooper, mis on publikut vaimustanud peaaegu kaks ja pool sajandit. Tõtt-öelda paistab, et sellises vaimus jätkates ei lõpe kunagi ka see vaimustus ise, sest Elmo Nüganeni tänapäevane versioon üllatab publikut ka kõige pisemate nüanssidega.
Nüganen on rääkinud saatele „OP“ antud intervjuus, et tema üks peamisi eesmärke on tuua ooper tänapäeva publikule lähemale: pakkuda võimalust sellega hõlpsamini suhestuda, seda paremini mõista ning ehk isegi selles sisalduvast moraalist midagi kaasa võtta.1 Selline eesmärk on võrdlemisi ambitsioonikas, sest kurioossel kombel käib ooperil varjuna järel tobeduseni forsseeritud arusaam glamuursest ja seega elitaarsest austajaskonnast. Nüganengi nendib, et ooperiga käivad kaasas valed, suisa välised asjad nagu kohv ja konjak, uhked tualetid, primadonnatsemine ja enesenäitamine. Kavalehes kirjutab ta aga, et lavastajana ei mõtle ta hoopiski mitte ooperigurmaanile, vaid rohkem sellele, kes satub ooperisse harva: „Ma tahan jõuda tavavaatajani, et just tema mõistaks ja tunneks. Ooper massidesse? Võib ka nii öelda.“
Kuigi on veel vara otsustada, kas see ooper jõuab massidesse, tuleb tõdeda, et potentsiaali selleks on küll ja veel. Märkimisväärne on siin ka see, et hoolimata soovist võimalikult paljudeni jõuda, mis tihti toob kaasa labasuse ja kommertsi maigu, jääb Nüganeni tõlgendus maitsekaks, väljapeetuks ja veenvaks. Ooperi mitmekihilisust ei ole kuidagi primitiviseeritud, vaid on niigi nüansirohkele kontseptsioonile lisatud veel palju kihte, mis teevad selle temaatikale kohaselt külluslikuks ja mitmetähenduslikuks. Ühelgi hetkel ei kao publiku tähelepanu, sest kihte ja detaile on niivõrd palju, et juba eos kaob hoopis võime neisse kõigisse korraga süüvida. See on taas üks neist omamoodi tähelepanuharjutuse lavastustest, mida peab vaatama mitu korda ja eri lavakoosseisuga, et kõigist kujunditest aimu saada.
Mängulise kergusega esitavad nõudlikke ja hurmavaid aariaid tõesti võimekad sopranid: Pirjo Jonas donna Anna rollis, Karmen Puis donna Elvirana (mõlemad fotol) ning Maria Listra Zerlinana. Nende kolme femme fatale’i kehastatud tüpaažid on kirglikud, kaasahaaravad ning peensusteni välja mängitud. Ooperi mõistmisel on kahtlemata keskne komponent keel – tavaliselt võõrkeel. Kuid mida tuleb teha, et vaataja sellest ka ilma tõlketa aru saaks, kui eesmärk on viia ooper võimalikult laia vaatajaskonnani? „Don Giovannis“ on see probleem lahendatud mängleva kergusega, sest süžeed aitavad peale kõige muu edasi anda efektsed kostüümid, teater teatris printsiibi rakendamine, kogu lava ja saali kasutamine ning üle orkestrisüvendi rajatud sillad, mis toovad lauljad publikule lähemale ja võimaldavad nendega seeläbi paremini suhestuda. Hõlpsamale ja mängulisemale mõistmisele aitab kaasa ka esmalt küll võõristavalt mõjuv, ent tegelikult kelmikas, pealegi ainsana ajaloolises kostüümis tegelane Constanze. Saara Nüganeni etendatud roll on justkui publiku ja laval olijate vahelüli, kellel on Mozarti abikaasana ainsana voli kõike laval toimuvat kommenteerida ning teiste tegevusse sekkuda. Teatavast utreeritusest hoolimata harmoneeruvad aga kõik need eriilmelised tegelased ja aspektid ühtseks tervikuks ega lähe vastuollu muusikaga, jäädes sellega ikkagi Mozartile truuks. Kui arvestada, et Nüganeni lähtealus ongi põhimõte, et Mozarti ooperis pole ühtegi komponenti, mida ei võiks vaadata mänguliselt või millele ei saaks vinti peale keerata, siis võib lavastust igati õnnestunuks pidada.
Mängulise kergusega esitavad nõudlikke ja hurmavaid aariaid tõesti võimekad sopranid: Pirjo Jonas donna Anna rollis, Karmen Puis donna Elvirana ning Maria Listra Zerlinana. Nende kolme femme fatale’i kehastatud tüpaažid on kirglikud, kaasahaaravad ning peensusteni välja mängitud. Karismaatilistest meestegelastest jätavad sügava mulje suurepäraselt ja loomulikult rolli valitsevad Raiko Raalik (Leporello) ning Märt Jakobson (komtuur). Üleüldse iseloomustab tervet ooperit meeldivalt tugev ja ühtlane muusikaline tase, meisterlikud ansamblid ning karakteerne ja tundeküllane orkester. Tavapärasest intensiivsemale teatraalsusele aitab kahtlemata kaasa Nüganeni käsitlus, mis on trupi avanud nii muusika kui ka draama poole pealt. Ka Risto Joost on ERRile antud intervjuus välja toonud, et ebatraditsioonilise ooperilavastajana on Nüganen sundinud kõiki trupi liikmeid igas stseenis olema veel spontaansemad ja loovamad.2
Seda enam et ooperilaulja on ometigi üks keerulisemaid artisti ameteid, sest ta peab mahutama oma loomingu teiste väga paljude loojate hammasrataste vahele. Ooper hõlmab niivõrd paljusid elemente, mis on omavahel tihedalt seotud ning moodustavad kompleksse ja mitmekihilise terviku. Eri kriteeriume ja aspekte, millega arvestada, on palju, kuid kui need omavahel sümbiootiliselt toimivad ning üksteist toetavad, on neist moodustuv tervik seda tähendusrikkam ja nauditavam.
Ooperi kunstilise külje teeb eriti intrigeerivaks ja sümbolistlikuks eri ajastute ja stiilide segamine. Tõtt-öelda polegi tegevus asetatud mingisse liialt konkreetsesse aega ega ruumi: näiteks pool ooperikoorist on peostseenides riietatud hipideks, primadonnade seljas sätendavad silmipimestavad litterkleidid, Leporello peas troonib suur rastapatsipundar ning ülevoolavalt hedonistlikes peostseenides reivitakse ekstaatiliselt, selle asemel et tantsida ajastutruid seltskonnatantse. Esialgsetest kohanemisraskustest hoolimata sai aga just sellest eklektilisusest kogu ooperi tõeline essents ning seetõttu ongi väga raske otsustada, kas tegemist on traditsioonilise või ebatraditsioonilise „Don Giovanniga“. Sellegipoolest muudab ooperi ajatuks ja igavikuliseks ikkagi Mozarti muusika ja need inimhinge kõnetavad sügavad tunded, mida see endas kannab.
Kuigi mitmed märgid vihjavad, et Mozart ja libretist Lorenzo da Ponte tegid libretot kirjutades tihedat koostööd, kirjutas Mozart „Don Giovanni“ kohta opera buffa ning da Ponte hoopis dramma giocoso. Siiski erineb lõpptulemus klassikalisest komöödiast, sest selles on läbivalt kohal surm, lein, valu ja kirg. Kuigi Mozart kasutab palju omaaegse komöödiateatri tüüpvõtteid ning väliselt meenutab süžee mõõga ja mantli komöödia burleskset maailma, polnud selline tõsise ooperi (opera seria) rollide osalemine komöödias (opera buffa ehk dramma giocoso) ka Mozarti kaasajal kuigivõrd ebatavaline. Just selline traagilise ja koomilise tasakaal teebki ooperi niivõrd ainulaadseks ja silmapaistvaks.3
Mozartile ja da Pontele truu ning Nüganeni täiendatud humoorika, ent sügavamõttelise prisma läbi tõstatataksegi see tervet ooperit läbiv ajatu küsimus: kas inimene on kellegi või millegi ees vastutav, kas ta on üldse iseenda ees vastutav? Inimene küll ihaldab vabadust, ent see, kas ta on tõesti vaba, pole alati kuigi kindel. Võib-olla on ta vastutusest vaba ning võib teha seda, mida süda ütleb. Aga mis saab siis, kui südant pole? Mis saab siis, kui kohtuvad südamlik ja südametu, truu ja reeturlik, vooruslik ja paheline? Kes elab kaabaka elu, sureb ka kaabaka surma, ent kes armastab kaabakat ja püüab tema moraalikompassi suunda muuta, peab paljuski pettuma – sageli ka iseendas.
„Don Giovanni“ on aga sellele dilemmale ajastust ning nn Praha või Viini versioonist lähtuvalt vastanud mitut moodi. Nimelt hakati ooperi lõpustseenist (scena ultima’st) arvatavasti loobuma pärast Mozarti surma, et rõhutada finaali traagilisust ning seeläbi lähendada seda ettekujutusele romantilisest ooperist. Kuigi ka Mozart ise kaalus selle stseeni ärajätmist, poleks see siiski olnud vastuolus omaaegse komöödiateatri traditsioonidega. Selle ärajätmine oleks olnud vastuolus hoopis Mozarti dramaturgilise plaaniga, sest kahjurõõmsas lõpustseenis on nimitegelaste suhted esitatud irooniliselt ning isegi don Giovanni surm ei paku nende loole positiivset lahendust.
Kui Zerlina ja Masetto laulavad „mis algab liiga magusalt, võib kibedalt lõppeda“,4 siis Nüganeni „Don Giovanni“ lõppes veel magusamalt, kui oli alanud. Kuigi Vanemuises on see Nüganeni esimene lavastus, on tema ainus varem lavastatud ooper samuti pärit just Mozarti sulest – 1994. aastal Pärnus lavale tulnud „Figaro pulm“. See „Don Giovanni“ tõesti veenev ja muusikale truu tõlgendus jääb oma teatraalsuses, äärmuslikkuses ja ambivalentsuses intrigeerivaks kuni viimase noodini. Kuigi „Niisugune on sellel lõpp, kes kurja teeb! Ja üleastujate surm on ikka nende elu vääriline!“,5 on tänavu Vanemuises esietendunud versioon igati pika ja kauni elu ning eelkõige Mozarti vääriline.
1 „OP“. – ETV 25. XI 2021. https://etv.err.ee/1608400049/op
2 Ode Maria Punamäe, Risto Joost: Nüganen avas ooperitruppi draama poole pealt. – ERR 26. XI 2021. https://kultuur.err.ee/1608417050/risto-joost-nuganen-avas-ooperitruppi-draama-poole-pealt
3 Toomas Siitani eessõna. – Wolgang Amadeus Mozart, Karistatud patune ehk Don Giovanni. Tlk Helen Saarniit, toim Toomas Siitan. Tallinn, Scripta Musicalia 2005, lk 5-6.
4 Samas, lk 87.
5 Samas, lk 179.
-
Looming on võitlus
Jaan Elkeni näitus „Valguse vari“ Tallinna Jaani kiriku galeriis kuni 12. XII.
Jaan Elkenil on olnud rohkem kui kuuskümmend isikunäitust, praegu on ta maalid väljas Jaani kiriku galeriis. Kunstniku peas liikuvatest mõtetest said paar päeva enne näituse ülespanekut sõnad ja laused tema Vabaduse väljaku ateljees, helibarjääriks kirikuga vaid kohe otse maja ees asuv Chopini pink, mis devalveerib nüri järjekindlusega klassikat, tungides avatud aknast mürana sisse. Maalid ja sõnad saavad sellest küll hõlpsasti jagu, pealegi võib riiulist plaadikuhjadest valida maalide ja maalimise juurde midagi sobivamat ja kuulata seda: Rollinguid, Joe Cockerit, Marianne Faithfulli …
Kirikugalerii ei ole teie loomingu eksponeerimiseks tavaline paik. Miks otsustasite näituse just nüüd teha Jaani kiriku galeriis? Olete oma ateljee aknast Jaani kirikut vaadanud kakskümmend kolm aastat.
Mul on Vabaduse väljaku kui võimu ja vaimu omalaadse sünteesi või konfliktitsooniga iselaadsed suhted. Tegevus on toimunud kogu aeg ümber Jaani kiriku. See on väga veider. Lõpetasin 1977. aastal kunstiakadeemia, tol ajal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialal ja diplomitööks pidi olema kultuurikeskuse rajamine. Aga see mind ei paelunud, mind köitis hoopis 1920ndate ja 1930ndate Eesti arhitektuur. Diplomiprojekti teemaks kujunes nõukogude ajal Võidu väljaku (praegu Vabaduse väljak), Lauristini tänava (praegu Roosikrantsi) ja Pärnu maantee vahelises kolmnurkses kvartalis aukude täisehitamine. Elasin sellesse teemasse vägagi sisse, diplomitööst on paar kaadrit näha ka mu suures, 2011. aastal ilmunud kataloogis.
Omaaegsed plaanid ja kõikide majade projektid olid mul ees. Jaani kirik oli siis kavas maha võtta. Sain Leo Gensi käest lugeda Hanno Kompuse 1930ndate lõpus kirjutatud pikema artikli koopia. Üliõpilastele anti tol ajal kätte ka linnavalitsuse arhitektuuriosakonna arhiivist projektide jm dokumentide originaale, mida vedasin papkade kaupa kilekotiga koju. Pärast viisin ausalt tagasi. Loodan, et need pole nüüdseks prügimäele jõudnud. Kompuse tekstis oli kogu tollase Vabaduse platsi temaatika läbi analüüsitud, kaasa arvatud plaan Jaani kirik üleüldse lammutada. Maha plaaniti võtta ka Gloria Palace, kuna see on eklektilise, nii-öelda vääritu arhitektuuriga. Autoritaarne mõte esindusväljaku kujundamiseks oli 1930ndatel õhus. Jaani kirik tundus ka mulle inetu – üldine hoiak oli 1970ndatel samuti, et on kole. Praegu ma nii ei arva, mu suhe säilinud linnaehituslikku substantsi on muutunud.
Mina ei taotlenud näitust Jaani kirikus, ettepaneku tegi galerist Erkki Juhandi, olen temaga ka varem koostööd teinud. Praegu kirikus näituse tegemist pean väärtuslikuks võimaluseks, hindan seda kohta. Isegi kui publik võib-olla ei ole tavapärane kunstipublik, on seal ehk teistmoodi, vaimsemad ja eksistentsiaalsemad teemad õhus. Ma ei tea, kas mul see õnnestub, aga soovin, et need pildid annaksid praeguses ajas kaotatud rahu mingilgi määral tagasi, olgugi et maalid on ka ise haavatavad. Neid saab ainult armastusega vaadata.
Valguse varjupool on näitusel „Valguse vari“ üllatavalt ja ka ehmatavalt morbiidse alatooniga. Miks just selline suund ja tööde valik?
Jaan Elken. Valgus. Akrüül, kollaaž, lõuend, 2019. Jaani kiriku galerii on väike ruum, üle koormata seda ei saa. Mul on 15-16 tööd, mis sinna sobivad ja mille hulgast sain valida.
Näituse plakatil kujutatud „Valguse“ maalisin 2019. aastal. Osa töid, mis näitusele lähevad, on aastatest 2017 ja 2018. Pealkiri „Valguse vari“ on paradoksaalne, aga füüsikalis-optiline põhjendus on olemas (kontrakujund), lisaks vastandite ühtsusele ja/või varjatud tõmbele. Mida autor ütleb, sellega peab leppima, muid mõõdupuid pole.
Mõnede maalide pealkirjad mõjuvad kui epitaafid, teemad on kaduvikulised, neid võib võtta teelolija vahekokkuvõttena. „Sa elad ainult korra“ on Mae Westi mõttetera. Püramiididki lagunevad millalgi – „Millestki mittemillekski“. Püramiidis olen olnud, ega ma muidu saaks sellist metafoori kasutada. Käisin kümmekonna aasta eest Cheopsi püramiidi sees. Kartsin, et tuleb paanikahoog. Hauakambrisse tuli laskuda mööda halvasti valgustatud laudteed: roomad pool kilomeetrit mööda kaldteed allapoole, jalad ees. Lõpuks jõudsin pärale – hauakambris valitses kummaline täiuslik rahu.
Ristist ei saa üle ega ümber …
Ristil on tõmme. Rist on lihtne, kuid arhetüüpne kujund, millel on jõud sees. On mul üldse õigust seda maalida? Jaani kiriku torni risti olen näinud ateljeeaknast aastakümneid, nii äikesetormis kui ka koiduvalgel.
Vabaduseristi vägi läks materjalivahetusega (kivist klaasiks) suuresti kaduma, kardeti võidutöö kivist risti retrospektiivsust. Asjatu hirm! Lunastaja Kristuse kuju Corcovado mäe tipus Rio de Janeiros ja Lissabonis on maamärgid, mis on mulle mõju avaldanud.
Ükski asi ei teki niisama. Mis on „Valguse varju“ vundamendiks? Millele olete selle näituse ladunud ja milline aktsent on sündinud?
Kõik minu hüperrealistliku perioodi tööd on selge suunitluse ja alltekstiga metafoorid – tähenduseta maale ei ole olnud. Kui maalisin 1981. aastal Nõukogude 1950ndate automudeli Pobeda, mille prototüüp valmis Saksamaalt Venemaale ümber tõstetud autotehases, siis viitab „19-57“ Pobeda numbrimärgil aastale 1957, kui mu Siberisse küüditatud isa ja ema said loa koos minuga Eestisse naasta.
2012. aastal oli mul Tallinna Linnagaleriis näitus „Kirjutatud on …“. Võtsin seal üles teemad, mis olid mulle isiksuse kujunemise aastatel mõju avaldanud, nt Tim Rice’i ja Andrew Lloyd Webberi rokkooper „Jesus Christ Superstar“. Vaatajaid mõjutas seal eelkõige muusika ja maalikomplekti sünkroonsus. See on põlvkonna muusika. Omal ajal pusisin klaveril kuulmise järgi kogu ooperit. Kuna eriklassist oli mul inglise keel suus, siis oli see minu hilinenud piiblikool.
Jaan Elken: „Pärast seda, kui olen töö teinud ja selle endast lahti lasknud, ei ole moraalset õigust seda enam enda ainuomandina võtta.“ Näitusega „Kirjutatud on …“ panin lati täpselt nii kõrgele, et kannatas üle hüpata: minu suhe muusikaga ja mis assotsiatsioone see tekitab. „Valguse vari“ astub tühjuse täitmise teel sammukese veel edasi.
2019. aastal oli mul Hobusepea ja Draakoni galeriis paarisnäitus „Maa ja taevas“, kus linnamaalija ümbersünd eepiliste maastike ainesele lõplikult realiseerus. Olin just käinud Islandil: külmus ja tühjus ning meeletu avarustunne, justkui tsivilisatsioonieelne planeedi noorus.
Sama tunne oli ka Ameerikas Utah’ osariigis: vaatad bussiaknast välja ja kujutled – sain teha terve sarja tühjadest kivikõrbetest. Võib-olla Marss ja Kuu oleksid ehk sama paeluvad?
Mõned tühjusetööd on ka sellel näitusel sees: põllumotiiv, huumus, pinnas, tektoonilised kihistused. „Maa ja taevas“ juba oligi tervenisti planeedi karmimale poolele pühendatud. Hobusepea keldrisaalis olid väljas vee- ja jäämassiividest inspireeritud kolmemeetrised abstraktsioonid. Mis on muld? Kord olnud elusa substantsi taaskäitlus – muld ja mullakarva koloriidis maalimine paelub mind jätkuvalt. Ökosüsteemis on põrmul oma roll olemas: tõugud söövad meid ära, elementidena elame ehk edasi? Või veena – veel ei ole ka päritolu ega kodu.
Nüüd räägitakse, et maakera saab käsitleda elusorganismina ja ka kivid võivad omal kombel elusaine olla. Arvan, et intuitiivselt kasutasin sellist skeemi juba 10–15 aastat tagasi, kui urbanistlik ainevaldkond oli ennast ammendanud.
Neil maalidel valgesse ja halli kaevudes avanevad lõputud ja mastaapsed kihid ning võib juhtuda, et vaataja ego väheneb aukartuse tõttu elevandist hiirekeseks. Mis võib niisuguse vähendusoperatsiooni põhjustada?
Maalikunsti puhul on maalitehnika suur osa sõnumist. Kujund tuleb mõnikord näiliselt ebaoluliste asjade pealt, on justkui juhuslikult pillatud. Aga samas on faktuurid ja rütmid lausa väiklaselt kaalutletud, et positsioonid just täpselt sellised oleksid. Teatud tasakaal ja rahunemine on eesmärk, nii-öelda lihtsus keerulise kaudu. Selles on palju looduslikku imiteerivat, nt värvaine valgumist või mehaanilise töötlemise tulemusel saavutatud juhuslikkust, mis tegelikult nii väga juhuslik polegi.
Sama asi, mis avaneb päris maastikul, kivimites või karjäärides, kus paljanduvad maapinna läbilõiked. Või kanjonites, liustikes, kus on kümnete tuhandete aastate setted ja sulamid – kõik need on tõlgendatavad kui reaalsuse iluetalonid. Abstraktne kunst on XX sajandi jooksul kõik need võimalikud inspiratsiooniallikad tänulikult üles korjanud ja praktikasse paisanud. Inspireerida võib nii plakatirebend bussipaviljoni või kioski seinal kui ka raudoksiidi sisaldav jää või mingi tektoonilise materjali segunemine jääsupise veega. Selles viimases on lihtsalt rohkem ülevust.
Esimese poole elust vaimustas mind urbanism, ehitatud keskkond. Praegu pärineb inspiratsioon pigem looduskeskkonnast: see ei pea olema puutumatu loodus, ka tsivilisatsiooni ja looduse kokkupuutepinnad on tähenduslikud. Mitte väga klantspildimaastikud, vaid sellised segi pööratud, kus näen materjalide võlu ja pöörasust. Need on inspiratsiooniallikad.
Kuidas püüda valgust? Millise valemiga jõuab suur maalritöö, kui kasutada Ellen Niidu sõnu, puhtasse ja kõike kaotavasse valgesse, samuti halli?
Kui vaadata tugevasse valgusesse ja siis pöörata pilk mujale, näeb pigem kontrakujutist – kõik tõlgitakse vastandiks. Mulle meeldib ka yin’i ja yang’i mõte, et maailm on dualistlik: kui on valgus, siis on ka pimedus, üht ilma teiseta ei ole. Värvid võimenduvad valguse ja varju piiril.
Üldiselt olen pikka aega värve teadlikult oma loomingust pagendanud – loometee alguses olin suhteliselt värviline, lausa keemiline. Sellele järgnes sini-kollane periood ja pikalt on kestnud monokroomse maaliga piiritletud taandatud värvidega loomeetapp. Nüüd on käsil värvide rehabiliteerimine. Näitusel eksponeeritud maalides mängin eelkõige pindade ja faktuuridega, värv on komplementaarne, nii-öelda värviliste hallide toonigrupist.
Galeriivalgustus toob välja minu maalitehnilised finessid, iga viimsegi pintsli- ja pahtlitõmbe. Valgus paneb ka ohtra ja teravservaliselt pastoosse valge särama, valge pooltoonid kaasa arvatud. Valgustuse mõttes on mu pildid haavatavad.
Veel mõni päev tagasi oli teil võimalik üht-teist muuta, mõni koht soovi korral üle maalida. Kuidas juhite oma maalide edasist teed, saatust? Mida teha, et kunstniku hing jääks rahule?
Minul on ainult rõõm, kui mu töid vaadatakse – see on boonus. Pärast seda, kui olen töö teinud ja selle endast lahti lasknud, ei ole moraalset õigust seda enam enda ainuomandina võtta.
Ma ei ütle, et tagasiside peab ainult aplaus olema. Kui lasen tööd maailma, siis need hakkavad suhtlema. Ennastki saan defineerida loomingu kaudu, need ongi minu alter ego’d. Kui nad ka sada protsenti minu vasted pole, siis mingi pakendatud versioon minust ikka. Looming on kõige ehtsam asi, mis defineerib inimeksistentsi unikaalsuse ja üksikindiviidi ainulisuse.
Kumb on ausam, kas maal või tekst? Olete väga palju kirjutanud teiste kunstnike töödest. Kuidas tunnetate sõna ja pildi kasutusvälja ning kas maale on vaja sõnadega seletada?
Etteantud teemal maale on võimalik maalida, lihtsalt tuleb oma vaatepunkt üles leida. Maalid muutuvad maalimisprotsessis iseendaks.
Sõnadel, verbaalsetel selgitustel, on kunstiretseptsioonis vajalik roll. Ma isegi tunnen, kuidas sõna abil annab pilte seletada. Õigete märksõnadega hakkavad pildid kõnelema. Muidugi peab olema mingi eel- või baashäälestus ja vaatamise-vaatlemise oskus.
Teiste silmadega oma loomingut vaadates kogeb positiivseid üllatusi. Eero Kangor kirjutas näitusest „Kirjutatud on …“, et ekspositsioon on poolautobiograafiline kannatuste lugu, võttes piibli teemat laiemalt. Ma ise ei olnud piiblit julgenudki sinna juurde mõelda, näitus oli mul lihtsalt ühe rokkooperi kuulamise tõlgendus. Aga tema silmadega vaadates ma tõesti märkasin, et seal oli ka 11. september sees: kui madratsitriipudest pilbaste lademed on kokku kukkunud.
Seal oli suurte katastroofide painet, paljude inimeste kannatus oli mängus. Üleelamised. Kogu näitus oli mingis mõttes memoriaal. Koroonaviirus on eksistentsiaalsetes väärtustes uue olukorra tekitanud: surelikkus ja elu haprus on lausa graafiliselt, igapäevaste haiglauudistega kõigis meediakanalites teema number üks. Ka kõige mahlakamatele tarbimisühiskonnas peaks see kohale jõudma ja väärtussüsteemid võiksid uued koordinaadid saada. Kas kasutada seejuures meediumina sõna või maali, sõltub konkreetsest indiviidist.
