Toeta
Otsi

Peeter Hõrak

  • Keskkonnareostuse, vähkkasvajate ja mikrobioomi seosed looduses

    MARI-ANN LIND

    Vähk on sagedasim inimelusid nõudev haigus ning vähi esinemissagedus on maailmas kasvujoonel. Vähi tekkeriski suurendavad tänapäeva maailmale omased tegurid, näiteks suitsetamine, vähene kehaline aktiivsus, aga ka keskkonnas esinevad saasteained. Seosed reostuse ja vähi tekke vahel on leidnud kinnitust inimeste ja laboriloomadega tehtud uuringutes. Kuid reostus ei mõjuta ainult inimesi, vaid kogu elusloodust. Üllatuslikult on kasvajate teke vabalt elavatel loomadel peaaegu uurimata valdkond. Ometi on kasvajaid leitud kõikidelt vaadeldud liikidelt. Kasvajate ja neoplaaside ehk ebanormaalsete rakukogumite esinemist on seostatud keskkonnareostusega mitmetel veekeskkonnas elavatel liikidel. Huvitaval kombel on mõnel pikka aega reostusega kokku puutunud liigil kasvajate esinemissagedus eeldatust väiksem, mis osutab sellele, et neil on tekkinud kohastumus, mis kaitseb neid vähi eest. Vähi eest kaitsevad loomi teatud geenivariandid, kuid huviorbiiti on tõusnud ka organismi sees ja pinnal elavate mikroorganismide kogumi ehk mikrobioomi võimalik roll.1

    Inimtegevuse tagajärjel satub keskkonda suur hulk saasteaineid, mis ohustavad reostunud aladel elavaid liike. Paljud reoained on kartsinogeense ehk vähki põhjustava toimega, näiteks raske­metallid ja orgaanilised saasteained – polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud. Euroopa turul on antud kasutusluba ligikaudu 100 000 kemikaalile ning paljude kemikaalide mõju loodusele ei ole veel teada. Olukorra teeb veelgi tõsisemaks see, et tavaliselt esineb keskkonnas sadu ja tuhandeid erisuguseid saaste­aineid. Seni on rohkem keskendutud korraga ühe saasteaine mõju uurimisele, kuid tähtis on uurida ka keskkonnas esineva „kemikaalikokteili“ koosmõju. Loomad suudavad saasteaineid lagundada, eraldada või muutumatul kujul kehast väljutada, kuid mõnikord tekivad organismis lagundamise käigus veelgi mürgisemad vaheühendid. Tõsiseks probleemiks on kujunenud mikro­plast, mis on heaks pinnaseks biofilmide ehk bakterikolooniate tekkimisele ning mikroplasti vahendusel levivad kergemini ka haigustekitajad. See soodustab viirustega seotud vähkkasvajate levikut. Reostuse mõjuga liituvad tihti ka muud inimtekkelised stressiallikad, nt valgusreostus, urbaniseerumine, elupaikade kadu ja killustumine, kliimamuutused. Mitmel rindel võitlemine nõrgestab organismi ning seetõttu organismi kasvajarakkude tuvastamise ja kõrvaldamise võime väheneb, soodustades kasvajate sagedasemat esinemist.1,2

    Reostus ja vähk

    Läänemeri pakub häid võimalusi uurimaks reostuse ja kasvajate seoseid ning kasvajavastase kohastumuse teket. Esiteks sellepärast, et Läänemere reostustase on väga kõrge. Tihtipeale nimetatakse Läänemerd maailma kõige saastunumaks mereks. Kuna Läänemeri on suhteliselt madal ning veevahetus Taani väinade kaudu toimub aeglaselt, on Läänemeri reostuse suhtes kergesti haavatav. Teisalt ulatub Läänemeres inimtekkelise reostuse ajalugu tagasi juba tööstusrevolutsiooni algusaega ja see on võimaldanud loomade kaitsemehhanismidel evolutsioneeruda. Hoolimata ulatuslikust pikaajalisest reostusest esineb Läänemeres võrdlemisi erineva reostusastmega alasid. Tihti on saastunumad alad suuremate sadamalinnade lähistel ning tööstus- ja põllumajanduspiirkondades. Puhtamad alad jäävad vähesema inimtegevuse, aga ka karmimate keskkonnakaitse meetmetega piirkondadesse.3 Puhtamatelt ja reostunud aladelt pärit loomade võrdlemine võimaldab uurida reostuse mõju kasvajatele ja kohastumuse tekkele. Läänemeri on selles mõttes justkui looduslik laboratoorium.

    Heaks uurimisobjektiks on Läänemeres elavad lestad.

    Kord juba merre sattunud reostus on visa kaduma. Paljud reoained sadestuvad põhjamudasse, kus need püsivad väga pikka aega. Seetõttu on reostusest eriti ohustatud merepõhjas elavad liigid. Heaks uurimisobjektiks on Läänemeres elavad lestad (Platichthys spp). Lestad elavad merepõhjas ning on võrdlemisi paiksed. Läänemere piires esinevad selgelt eristatavad lestavormid, kes mõne aasta eest arvati eri liikideks.4,5 Samuti on leitud, et Läänemeres elavatel lestadel esineb vähkkasvajaid maksas ja nahal. Huvitaval kombel on Läänemeres elavatel soomuslestadel (Limanda limanda) naha- ja maksakasvajad märksa levinumad kui läänemere lestadel. Kasvajaid leiti lausa kuni 30 protsendil uuritud kaladest (Tartu ülikooli loomaökoloogide avaldamata andmed). See osutab, et läänemere lestad on paremini kohastunud kasvajatega toime tulema. Näiteks on geenides tekkinud kasulikud mutatsioonid, vähikaitsega seotud geenid on populatsioonis laiemalt levinud või on muutunud vähikaitse geenide avaldumise tase. Peale organismi enda geenide on huviorbiiti tõusnud ka mikrobioom, mis n-ö laiendab organismi kasutuses olevate geenivariantide arvu. Mikrobioom võib seejuures nii kasvajate eest kaitsta kui ka vähiteket soodustada olenevalt sellest, millised mikroobiliigid mikrobioomis esinevad.

    Mikrobioom aitab kohastuda

    Mikrobioomil on suur osa organismi normaalses toimimises. Muu hulgas on mikrobioom vajalik immuunsüsteemi optimaalseks tööshoidmiseks ning mikrobioom lagundab ka kehavõõraid aineid. Mitmeid haigusi seostatakse häiritud mikroobikooslusega. Samuti on vähi puhul leitud, et ebaoptimaalne mikrobioom on kasvajate teket soodustav asjaolu. Vähi ja mikrobioomi seoste otsimine on vähiuuringutes üks kiiremini arenevaid suundi. Mikrobioom võib vähi teket nii soodustada kui ka pärssida. Näiteks uuritakse probiootikumide kasutamist vähiravi toetamisel, kuna on leitud, et osa baktereid toodab vähki pärssivaid aineid. Keskkonnareostus mõjutab suurel määral mikrobioomi koosseisu. Seetõttu on tõenäoline, et vähi esinemine looduses võib olla seotud inimtekkelisest reostusest tingitud muutustega mikrobioomis. Mikrobioom on võimeline ka saasteaineid lagundama, aga mõnikord on laguproduktid veelgi mürgisemad.1,2

    Mikrobioom mõjutab organismi fenotüüpi – organismi vaadeldavaid tunnuseid, mis kujunevad tema geenide ja keskkonnatingimuste koostoimes. Mikrobioom on justkui organismi laiendatud genoom, võimaldades muutuvas keskkonnas kiiremat kohastumist. Teisalt on mikroobide pärandumine ühest põlvkonnast teise väga varieeruv, mistõttu mikrobioomi rolli uurimine kohastumuse tekkimisel pakub teadlastele tõsise väljakutse. On leitud ilmekaid näited, kuidas mikrobioom kujundab peremehe fenotüüpi ja kohastumist uudse keskkonnaga. Taimekahjuritest putukad (Riptortus pedestris) on saavutanud resistentsuse pestitsiididele tänu keskkonnas esineva pestitsiide lagundava mullabakteri Burkholderia ühte sidumisele oma kõhu mikrobioomiga. Kreosooditehase (kreosoot on puidu immutamiseks kasutatav tõrvalaadne aine, millel on vähki põhjustav mõju) lähistel elavatel metshamstritel (Neotoma spp.) on iseloomulik kõhu mikrobioom, mis sisaldab fenoolseid toksiine lagundavaid baktereid.

    Hamstripopulatsioonidel, kel ei ole olnud kreosoodiga kokkupuudet, selline mikroobikooslus puudub. Kui aga kreosoodiga kohastunud hamstrite mikrobioomi siirati reostumata piirkonnast pärit hamstritele, siis suurendas siiratud mikrobioom nende ellujäämust kreosoodiga kokku puutudes.

    Need näited ilmestavad, et loomad on võimelised omastama keskkonnast mikroobe, mis võimaldavad suurendada organismi fenotüübilist variatiivsust ning leida variante, mis suurendavad ellujäämise tõenäosust.6 Reostus mõjutab mikrobioomi, viies mikrobioomi tasakaalust välja, ja mitteoptimaalne mikrobioom soodustab terviseprobleemide, sh vähi teket. Teisalt, kui keskkonnas esineb reostusaineid lagundavaid baktereid, siis nende liikide liitmine mikrobioomi hulka mõjutab looma kohanemist reostunud keskkonnaga. Arvatavasti on vajalik, et esmalt kohaneksid reostusega keskkonnas esinevad mikroobikooslused, misjärel need bakterid satuvad keskkonnast organismi ja mõnel juhul osutuvad loomale kasulikuks.

    Uuritud on ka mikroobide võimet teha kahjutuks toksilisi aineid. Näiteks inimestel ja rottidel, kellele manustati Lactobacillus plantarumi tüve CCFM8610, oli kaadmiumi sisaldus veres ja organites väiksem kui kontrollgrupis.7 Samuti on võrreldud reostunud aladelt pärit loomade mikrobioomi reostamata aladelt pärit loomadega ning tuvastatud mikroobe, mis võimaldavad elada ka saastunud keskkonnas. Näiteks on Ameerika Ühendriikides Elizabethi jões elavad hammaskarbilised kalad (Fundulus heteroclitus) kohastunud elama kreosoodivabriku lähistel äärmiselt reostunud põhjasetetes. Jõe puhtamates piirkondades elavatel kaladel kohastumust reostuse suhtes tekkinud ei ole. Reostunud ja puhastelt aladelt pärit kalade mikrobioom erines märkimisväärselt ning arvatavalt aitab mikrobioom reostusega toime tulla.7 Ka teiste kalaliikide mikrobioomist on leitud saasteaineid lagundavaid aineid, kuid konkreetsemalt ei ole uuritud, kas reostunud aladele iseloomulik mikrobioom on seotud ka kasvajate esinemise tõenäosusega ning pakub kaitset vähi eest. See on üks uurimisküsimustest, millega tegelevad Tartu ülikooli loomaökoloogid Tuul Sepa juhtimisel, kasutades mudelina Läänemere eri reostustasemega aladel elavaid lesti.

    Läänemere pikaajaline reostus ja erinevad reostusastmed sobivad väga hästi reostuse ja vähkkasvajate vaheliste seoste uurimiseks ning väljaselgitamiseks, kuidas tekivad kasvajavastased kaitsemehhanismid. Vähi uurimine vabalt elavatel loomadel on vajalik looduskaitse seisukohalt, et mõistaksime, kuidas reostus mõjutab loomi, millised liigid on haavatavamad, mis tegurid mõjutavad kasvajate teket ning kas ja kuidas tekivad kasvajavastased kaitsemehhanismid. Keskkonnareostus mõjutab ka inimesi. Laboriloomade peal on hea katsetada mõne konkreetse kemikaali mõju, selgitada välja geenide või valkude funktsioone. Tihtipeale on laboriloomad aretatud kindla uurimisküsimusega tegelemiseks ning nende geneetiline mitmekesisus on võrreldes vabalt elavate loomadega hulga väiksem. Seetõttu jäävad tihti märkamata laia ulatusega pikaajalisemad evolutsioonilised protsessid ja ökoloogilised nüansid. Inimesed sarnanevad rohkem vabalt elavatele loomapopulatsioonidega. Mõistmine, kuidas arenevad looduses kasvajavastased kaitsemehhanismid, aitab edasi arendada inimeste vähiravi, aga praegu on see uurimissuund veel alles algusjärgus.

    Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant Mari-Ann Lind on programmi L’Oréal Baltic „Naised teaduses“ noorte talentide tänavuse auhinna laureaat.

    1 Mathieu Giraudeau, Tuul Sepp, Beata Ujvari, Paul W. Ewald, Frédéric Thomas, Human activities might influence oncogenic processes in wild animal populations. – Nat. Ecol. Evol.2018, 2, 1065–1070.

    2 Ciara Baines et al., Linking pollution and cancer in aquatic environments: A review. – Environ. Int. 2021, 149, 106391.

    3 Helcom. State of the Baltic Sea–Second HELCOM holistic assessment 2011–2016. in Baltic Sea Environment Proceedings 2018, 155.

    4 Evald Ojaveer, Ervin Pihu, Toomas Saat, Fishes of Estonia. Estonian Academy Publishers 2003.

    5 Momigliano, G. P. Denys, H. Jokinen & J. Merilä, Platichthys solemdali sp. nov. (Actinopterygii, Pleuronectiformes): a new flounder species from the Baltic Sea. – Front. Mar. Sci. 2018, 5, 225. Platichthys solemdali sp. nov.(Actinopterygii, Pleuronectiformes): a new flounder species from the Baltic Sea. – Front. Mar. Sci. 2018, 5, 225.

    6 Lucas P. Henry, Marjolein Bruijning, Simon K. G. Forsberg, Julien F. Ayroles, The microbiome extends host evolutionary potential. – Nat. Commun. 2021, 12, 5141.

    7 Qixiao Zhai et al., Increased Cadmium Excretion Due to Oral Administration of Lactobacillus plantarum Strains by Regulating Enterohepatic Circulation in Mice. – J. Agric. Food Chem. 2019, 67, 3956–3965.

  • Keelesõel tööle! ehk Eesti keel võõrkeelena

    LINNAR PRIIMÄGI

    Esimene rahvatarkus ütleb, et selgita välja, mida saab muuta ja mida ei saa. Nende teistega ära püüa tegelda, tegele ainult sellega, mida muuta saab. Teine tarkus ütleb, et enne kui midagi muutma hakkad, tee selgeks, misasi see õieti on, mida sa muutma hakkad (punkt A). Seejärel määratle oma muutuste lõpptulemus (punkt B). Ja siis vaata, milliste sammudega selleni jõuda (A-st B-ni) – mida oleks tarvis teha.

    Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjon arutas 25. oktoobril koos haridusminister Liina Kersnaga „ettepanekuid eesti keele õpetamise tõhustamiseks muukeelsetes koolides“.1 Selle kohtumise protokolli2 lugedes tuli meelde juudi kirjatundjate lause „Meile tehti ülesandeks probleemiga tegelda, meile ei tehtud ülesandeks probleem lahendada“.

    Istuti ja räägiti, ilma et oleks eristatud, mida nüüdses Eesti Vabariigis saab muuta ja mida ei saa. Kas näiteks saab muuta olukorda, kus Jaak Valge sõnutsi „suur osa Ida-Virumaa noortest soovib võimalusel Eestist lahkuda ning on selleks valmis“? (Olen kohendanud siin ja järgnevas protokolli sõnastuse eestikeelsemaks.) Kas on peatamatu, et „ülikoolid järjest ingliskeelestuvad ning madaldatakse eesti keele mainet“? Mida teha tõsiasjaga, et „viimase kahe aasta netoimmigratsioon on 4000–5000 inimest, kes eesti keelt ei oska“, et „eesti keele oskajate osakaal Eestis kahaneb ning kõik pingutused lähevad praeguse immigratsioonimahu juures tühja“? Kas saab neid asju muuta? Seda pidanuks ütlema haridusala poliitiline ülemjuhataja, minister Liina Kersna. Aga paistab, et seda kõige tähtsamat ta ütelda ei oska. Mitte kelleltki targemalt pole tal küsida kah. Ent kui neid asju muuta ei saa, siis tulebki seda tunnistada ning õppida elama Koguja tõdemuses „Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine“.

    Kui paljudele tuleks õpetada eesti keelt lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis? Esimesed sammud …

    Teiseks paistab, et puudub selge ülevaade olukorrast riigis. Kui paljudele tuleks õpetada eesti keelt lasteaias, põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis – kui mitu neid inimesi kokku saab? Vaipa on mõttetu hakata kokku rullima neljast nurgast korraga. Vaip tuleb kokku rullida tervenisti, ühte tükki, siis saab seda tõsta. Siis paistab, kui raske see on.

    Kui palju on kasvatus- ning õppeasutusi, kus eesti keelt juba õpetatakse? Kui palju ja kuhu neid oleks veel juurde vaja, et kõik, kellel huvi, saaksid osa? Kui palju on eesti keele õpetajaid ja kui paljud valdavad mõnd võõrkeele õpetuse meetodit? Just konkreetset meetodit, mitte mingit abstraktset „metoodikat“. Õpetajalt tuleb küsida: millise võõrkeele õpetamise meetodi järgi sa õpetad eesti keelt? (Võimalikke meetodeid on õige mitu, Tartu Riiklikus Ülikoolis tutvustati neid võõrfiloloogidele.)

    Üldpildi selgudes tuleb endale esitada küsimus: kas suudame selle kontingendiga praeguste võimaluste piires toime tulla? Kas meil on jaksu õpperessurssi suurendada? Me ei õpeta eesti keelt ju mitte muukeelsete pärast, et nendel oleks lihtsam elus läbi lüüa jne. Me õpetame muukeelsetele eesti keelt iseendi pärast, et Eesti Vabariigi põhiseaduse sissejuhatuses ei kaotaks oma mõtet kohustus tagada eesti keele säilimine läbi aegade. Seda tööd pole meil mitte kellelegi delegeerida. Sellega peavad tegelema kõik eestimaalased.

    Mida tahame saavutada?

    Eesti keele õpetuse eesmärgid on selgelt sõnastamata, aga juba raisatakse raha, juba õpetatakse. Meil on Euroopa Nõukogu keeleoskustasemete süsteemi enesehindamise skaala, kus eristatakse kuut keeleoskuse taset. Kõige madalam tase on A1: „Saan aru tuttavatest sõnadest ja fraasidest, mis puudutavad mind, minu perekonda ja minu vahetut ümbrust, kui inimesed räägivad aeglaselt ja selgelt. Saan aru tuttavatest nimedest, sõnadest ja väga lihtsatest lausetest näiteks siltidel, plakatitel või kataloogides. Oskan lihtsal viisil suhelda tingimusel, et vestluspartner räägib aeglaselt, vajadusel öeldut kordab või selle ümber sõnastab ning mind vestlemisel aitab. Oskan esitada lihtsaid küsimusi ja neile vastata. Oskan kirjutada lühikest ja lihtsat teadet (näiteks postkaarti puhkusetervitustega) ning täita ankeete (näiteks hotelli registreerimislehte, kus küsitakse isikuandmeid: nime, aadressi, rahvust/kodakondsust).“ Kas muukeelsed peaksid jõudma eesti keeles tasemele A1? Kas piisaks?

    Arvestada tuleb, et õpetaja peab keelt valdama alati kaks taset paremini. Ainult õpetaja, kes ise valdab keelt tasemel B1, võib saada õpilastelt kätte taseme A1. See on iga keeleõpetaja keeleoskuse miinimumtase: „Saan aru põhilisest infost selges tavakõnes tuttaval teemal: töö, kool, vaba aeg jne. Saan aru aeglaselt ja selgelt edastatud raadio- või telesaadete põhisisust, kui käsitletakse päevateemasid või mulle huvitavaid teemasid. Saan aru tekstidest, mis koosnevad sagedamini esinevatest või minu tööga seotud sõnadest. Saan aru sündmuste, mõtete ja soovide kirjeldusest isiklikes kirjades. Saan enamasti keelega hakkama maal, kus see on kasutusel. Oskan ettevalmistuseta vestelda tuttaval, huvitaval või olulisel teemal: pere, hobid, töö, reisimine ja päevasündmused. Oskan koostada lihtsat seostatud teksti tuttaval või mulle huvi pakkuval teemal. Oskan kirjutada isiklikku kirja, milles kirjeldan oma kogemusi ja muljeid.“ Ei tohi lasta eesti keelt võõrkeelena õpetama mitte kedagi, kellel puudub see miinimum.

    Millist eesti keele oskuse taset me hakkame õpetama võõrkeelsetele eestimaalastele? Ja kas meil leidub vastava taseme õpetajaks piisavalt kvalifitseeruvat pedagoogilist personali?

    Aiandus ja botaanika on eri asjad. Aednikul peab muidugi olema aimu botaanikast, aga botaaniku ülesanne pole lilleklumpe rajada ega hekki pügada. Pedagoog sarnaneb rohkem aedniku kui botaanikuga. Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni protokolli lugedes võib vaid imestada, kui juurdunud on otsustajate peas „pedagoogiline botaanika“. Räägitakse libedat juttu, mida kõike on tehtud ja mida veel paremini teha kavatsetakse, aga mitte midagi ei otsustata, et kus labidas maasse ning aiakäärid sisse lüüa.

    Mida tegelikult teha tuleb?

    Kõigepealt tuleb likvideerida õppe­materjalide stiihiline produktsioon, levitus ja kasutamine koolides (iga õpetaja ise otsustab, mille järgi ta eesti keelt õpetab). Rahvusraamatukogus eksponeeriti kord keele ning integratsiooni teemalise konverentsi ajal näidistrükiseid. Ühes kaheksaleheküljelises klantspaberile trükitud pildiraamatus leidus kaheksa eesti keele viga pluss absurd „Need on linnud. Linnud elavad õhus“.

    Eesti keele kui võõrkeele õpikuid peaks tohtima välja anda ainult üks riiklik kirjastus. Probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin pakub, et moodustataks veel üks komisjon, mis koguks kõik õppetrükised siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku ning otsustaks nende sobivuse üle. Liigne kulu. Õigem on juba kohe üllitada pädevad, metoodiliselt töökindlad õpikud, töövihikud jms.

    Veel tuleb ülikoolides kõigil erialadel (ka õppejõudude tarvis) viia sisse pedagoogika kursus: loengud, seminarid ja praktika. Direktorid kurdavad, et pole füüsikaõpetajaid, aga loomuliku õpetaja­andega füüsikuid nagu Niels Bohr leidub väga vähe. Mis kasu on klassi ees füüsikust, kes ei oska oma ainet õpetada? Samamoodi keeleõpetajatega. Ei ole nii, et iga kirjanik või ajakirjanik saab pedagoogina hakkama. Sellest ei piisa, et nad töötavad keelega, nad peavad töötama õpilastega. Nagu igasugust tööd, tuleb sedagi õppida ja harjutada.

    Nendele, kes hakkavad õpetama eesti keelt võõrkeelena, tuleb korraldada kutse­eksamid, kus nad peavad tundma võõrkeele õpetamise meetodeid ja valdama eesti keelt tasemel, mis määrab nende tulevase tööülesande ja – igatahes praegusest palju toekama – palga. Tasemeni A1 võiks eesti keelt õpetada ka vene pedagoog, kes ise valdab taset B1 – miks mitte?

    Ja põhimõtteline hariduspoliitiline otsus: kool ei ole lõbustusasutus ega distantsõppeline arvutimäng. Koolis peavad tõsist tööd tegema niihästi õpetajad kui ka õpilased. Kooli üks kõige tähtsamaid ülesandeid on õpetada vaimse töö oskust ja harjumust, mitte kultiveerida vaimuvaesust ja luuslanki.

    Praegu pole meil primitiivsemaks muutumas mitte üksnes oma eesti kõnekeel, vaid mandub ka kirjakeel (e-ajakirjanduses, ühismeedias, reklaamis jm). Kui selle maa keel endale igavikku otsides enam taevani ei tõuse, siis leiame end ühel päeval Paabeli melusse kaduva rahvusrühmakesena. Siis ei saa enam mitte keegi aru Tammsaare või Heinsaare, Underi või Kaplinski tekstidest. Siis on lõpp.

    Kas me saame selle Sisyphose keele­tööga hakkama? „Komisjoni ette­panekud eesti keele õppe tõhustamiseks muukeelsetes koolides – kohtumine haridus- ja teadusministriga“ palju lootust ei anna.

    1 Vt teema kohta ka 11. XI 2021 Eesti Vabariigi valitsuse kinnitatud haridusvaldkonna arengukava ja eesti keele arengukava kuni aastani 2035. – Toim.

    2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendi­register/dokument/1d89b144-aa36-46e2-b199-06c45250c6f9

  • Pihtimuslikke noppeid muljete müriaadist

    MARJE INGEL

    Eesti muusika- ja teatriakadeemia esindusfestival „Müriaadfest“ 14. – 20. XI.

    Eesti muusika- ja teatriakadeemias novembri keskel nädalapäevad väldanud „Müriaadfestiga“ püütakse kunagise „Sügisfestivali“ asemel tutvustada publikule akadeemia mitmekesist loomingulist palet. Peale toimumiskoha on ehk kõigi festivali ettevõtmiste vahel raske ühisosa leida, kuid pidunädala üritusi pisteliselt külastades jäi sõelale siinse kirjutise pealkirjas leiduv „pihtimuslikkus“.

    „Müriaadfesti“ avaõhtul meenutati kevadel meie hulgast lahkunud Ester Mägit, kel paari kuu pärast oleks kätte jõudnud kahe nulliga lõppev aukartustäratav iga. Sedavõrd pikka loometeed on olnud au läbida vähestel, eriti veel nii drastiliste muutuste ajajärgul, mis laseb sündmuste rohkuse kaudu sajandi sisu tihendades seda subjektiivselt veelgi ajamahukamana paista. Võib-olla vastukaaluks aegade muutlikkusele on Ester Mägi end sageli väljendanud ajatus instrumentaalmuusikas, kuhu toovad inimlikku mõõdet äratuntavalt rahvuslikud motiivid. „Müriaadfesti“ kontserdil kõlasid Mägi orkestriteostest ühed populaarsemad, „Vesper“ ja „Bukoolika“, EMTA sümfooniaorkestrilt Paul Mägi juhatusel.

    Sumedas õhtumeeleolus algav „Vesper“ kisub vahepeal korraks rahva­pilliloo motiividel jalga keerutama õhutavalt tantsuliseks, ennustades selle kontserdi kavas talle sobilikult järgnenud „Bukoolika“ tulekut. Samal ajal kumab „Vesprist“ läbi dramaatiline alatoon, mis juhatab ühtaegu ka traagilise tekstiga lauludele, mis kontserdi lõpetasid. Nõnda sobis „Vesper“ kogu kontserdikava meeleolusid sisse juhatama, hõlmates ooperiavamängu moodi kõigi järgnevate vaatuste peamisi teemasid. Paraku sisaldaski orgaaniliselt kokku­sobiva ja hästi ülesehitatud kavaga Ester Mägi mälestuskontsert ainult eelmainitud teoseid ning jäi „Vespri“ majesteetliku sissejuhatuse järel liialt lühikeseks. Võib-olla samal ajal Tallinnas alanud PÖFFi mõjul kuulasin „Vesprit“ justkui uute kõrvadega ning tabasin end mõtlemast, et see sobiks väga hästi filmimuusikaks. Samalaadsed mõtted tikkusid pähe ka kepsakalt rütmikat „Bukoolikat“ kuulates: miks ometi ei pakutud „Kevade“ filmimuusika kirjutamist Ester Mägile? Nooruse reipust ja Eesti maastiku pastoraalsust on selles teoses küllaga ning mõistagi ka seost rahvalaulude ja -viisidega. Kõik see kokku annab kuulajale aimu Mägi teose sugulusest Veljo Tormise instrumentaalmuusikaga – mis ongi loomulik, sest tegu on põlvkonnakaaslastega, kes pealegi on mõlemad õppinud Moskvas professor Šebalini juures. Loodetavasti on Ester Mägi muusika võidukäik filmides alles ees.

    Bass Saba Bitarašvili jäi kõrva meeldiva pehme tämbri ja suure hääleulatusega.

    Viimaks jõudis järg „Lauludeni Betti Alveri luulega“. Kontserdi algul peetud ettekandes mainis muusikateadlane professor Kristel Pappel, et Ester Mägi vaoshoitud natuuri arvestades on nende laulude tekstivalik üllatav ja kajastab tugevaid tundeid. Kes teab mis hingevaeva väljendas Alver kahe esimese laulu aluseks olnud 1960ndatel kirjutatud luuletustes, kuid kolmanda, 1942. aastal kirja pandud teksti sünni põhjus on selge: sõda. Kuidas ja miks kõnetasid just need luuletused teoste sünniaastal 1981 Ester Mägit, on mulle samuti teadmata. Kõnesoleva kontserdi lõppu paigutatuna on vokaaltsükli üks tõlgendusvõimalusi leinaline järelehüüe heliloojale endale. Teisest küljest võib laulukolmikut mõista koroonakriisi taustal, milles leidub piisavalt vastuolusid ja traagikat. Kolmikust viimasesse laulu „Puust palitusse“ on sisse kirjutatud kiigelaulule omane õõtse. Laul algab pealtnäha ilmsüüta hällilauluna, teises salmis on tunda rahutust, kolmandas ehmatust ja senise korrapärase rütmi segipaiskamist, neljanda salmi viimases reas naaseb taas hällilaulu õõtse, sedapuhku kangelast igavesele unele suigutades – justnagu kella tiksumine, mida elutraagika ei mõjuta. Metsosopran Helen Lepalaan esitas kurva ja kõheda loo regilaululiku stoilisusega ning see tõi taas meelde paralleelid Veljo Tormise loominguga, täpsemalt „Eesti ballaadidega“. Laulude puhul pakkus omaette elamuse Paul Mägi orkestriseade, mida ma varem ei olnud kuulma juhtunud. Tänu sellele avanes Ester Mägi algselt komponeeritud klaverisaate varjust nagu lehvikuvoltide vahelt värske ja kirev pillitämbrite vikerkaar, mis valgustas laulud välja hoopis teisiti. Kolmiku keskmise laulu „Linnud naersid“ orkestrisaade kõlas kohati minu kõrvadele ootamatult philip­glassilikult – sarnasus, mida Ester Mägi muusikast varem ei oleks osanud otsida.

    Samal, 14. novembri õhtul tähistati „Müriaadfestil“ tagasivaatavalt veel üht kevadist, sedapuhku märksa rõõmsamat sündmust: Tõnu Naissoo 70. sünni­päeva. Tõsi, maestro ise viibis publiku hulgas ja lava täitsid EMTA üliõpilased. Enamik etteasteid olid veenvad, aga puudust tundsin säravatest hetkedest, mistõttu jätan selle kontserdi üksikasjad kajastamata.

    Natuke samalaadses „las igaüks saab end pisut näidata“ vaimus kulges „Müriaadfesti“ viimasel õhtul EMTA black box’is nähtud lavakunsti osakonna XXX lennu lavastus „Jooks“. Oli küll huvitavaid hetki, aga lavastuse üldine pinge jäi liialt ühele tasandile, polnud kulminatsiooni/e ja katarsist ei tekkinud. Küll aga äratas imetlust tulevaste näitlejate mitmekülgsus nii akrobaatide kui ka muusikutena. Lavastuse kogu helikujundus loodi sel moel oma vahenditega ja välise abita. Sümpaatne oli ka see, kuidas black box’i lavaruum oli täielikult ära kasutatud: vahepeal jooksis või käis keegi ka lava kohal kõige kõrgemal platvormil, üles-alla roniti redelitest ja joosti trepist ning siseneti-väljuti eri ustest. Ehk tuleks kohati kasuks tegevuse intensiivsuse vinti veel veidi peale keerata, et tekitada kontrolli kaotamise ja kaose efekt nii liikumise dünaamikas kui ka helivaljuses. Selliselt tõusuharjalt ootamatult vaikusse ja liikumatusse langemine annaks mõjusa kontrasti, mida oli enamasti keskmise intensiivsusega tegevuse ja helitugevusega lavastuses vähe. Valgustugevuse kontraste märkasin küll, aga enamasti keskmiselt valjusti kõneldud teksti edasi andes võinuks kasutada rohkem inimhääle eri varjundeid, sosinaid ja karjeid ning näiteks eri tempos rääkimist.

    „Müriaadfesti“ avaürituse ja lõpu vahele jäi EMTA kompositsiooni­tudengite uudisloomingu kontsert 16. novembril. Nii heliloojate kui ka esitajate seltskond oli rahvusvaheline ning komponeerimistehnikate ja kasutatud stilistikate palett oli samuti kirev, ettekandele toodud teoste ühiseks nimetajaks võib pidada kammerlikke esituskoosseise. Kavva oli mahtunud nii pandeemia ajal kui ka varem loodud teoseid. Sümpaatseima mulje jätsid Alise Bērziņa „Liktenis“ ehk „Saatus“ klaverile oma kompaktses tumemeelsuses, samuti Ryan Adamsi „un souvenir d’enul ed rialc“ viiulile, tšellole ja klaverile. Kuulama jäin ka Serhat Günay laule, aga tagantjärele on raske öelda, kas rohkem teoste või esituse tõttu. Bass Saba Bitarašvili jäi kõrva meeldiva pehme tämbri ja suure hääleulatusega, kõrgemad noodid jäid siiski kohati pisut „õhukeseks“. Tema nõrk koht oli ajuti liiga suure ulatusega vibraato, mis kuulaja tajumises kippus lõhkuma pikkade nootide fikseeritud helikõrgust. Nigarkhanim Suleymanova klaveriteosed autori esituses jätsid hea mulje selguse ja eri mõjutuste oskusliku sulatamise poolest.

    Veel üks teos, sedapuhku audio­visuaalne, sisustas eraldi kontsertlavastuse sama päeva õhtul kell 9. Juan Fran Cabrera oli oma multimeediainstallatsioonis kasutanud projitseeritud videopildi alusena üksteise külge kinnitatud ja kompaktse kobarana black box’i lakke riputatud pappkaste. Pimedas ruumis rippuvate kastide murdekohad moodustasid otsekui mäetippe, millest videopilt liustikuna üle voolas. Aeglaselt kulgevale videopildile sekundeeris pika vältusega helidest koosnev väheste muudatustega seisundimuusika. Etendus andis hea võimaluse minna nii pildi kui ka enda sisse ja pani ajataju tunnikeseks seisma, pakkudes peale kunstilise elamuse või isegi selle asemel spirituaalset kogemust. Kunsti ja muusika roll keerulistel aegadel hingele tuge ja lohutust pakkuda on ilmselt ka praegu aktuaalne.

  • Lugu pimedate vanemate nägijast lapsest

    EVELIN ARUST

    Rasa Bugavičute-Pēce on Läti-Leedu juurtega kirjanik ja dramaturg, kelle osa pereliikmeid elab ka Eestis. Seega natuke oma ja natuke võõras. See, millest ta kirjutab, on aga ilmselt enamikule meist üsnagi võõras.

    Raamatu „Poiss, kes nägi pimeduses“ („Puika, kurš redzēja tumsā“, 2019) aluseks on Rasa abikaasa kogemus. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Ta loob oma salamaailma, kus ta on nähtamatu. Autor rõhutab, et tegemist pole dokumentaalse looga. Pigem segunevad raamatus tema abikaasa ja ta enda lapsepõlv ning autori emakogemus.1

    Kirjanik, dramaturg ja stsenarist Rasa Bugavičute-Pēce

    Raamatu kirjutamiseks kulus autoril peaaegu kolm aastat, kuna pikka aega ei leidnud ta sellele loole õiget formaati. Valikus olid nii filmi süžee, näidend kui ka ooperi libreto. Siiski näis talle lõpuks, et näidendiga ei saa öelda kõike, mida soovib, ning ta otsustas ikkagi kirjutada proosateose. Ootamatu pöördena valmis kõigele vaatamata ka näidend ning lavastus esietendus Läti rahvusteatris samal päeval raamatu esma­esitlusega. Rasa sõnul on näidendis osi, mida raamatus ei näe. Samamoodi ei saa laval näidata kõike, mis kirjas raamatus. Seega sama lugu, aga kaks formaati ja tõlgendust. Nii raamat kui ka näidend on pärjatud mitme auhinnaga.2

    „Poiss, kes nägi pimeduses“ on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. Peategelase Jēkabsi 1990ndate esimesest poolest algavad mälestused vahelduvad ema Zelma lühikeste eneseanalüüsi-lõikudega. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Teose esimestel lehekülgedel näeme rõõmsat krutskeid täis poisiklutti, kes maandub trepimademel ninja-tšerepahha väärilise kükiga (noad-kahvlid käes, sest kes ikka näeb!, lk 15) ning võib tagasi kolmandale joosta sama kiiresti kui Ultraman (lk 16). Viimastel lehekülgedel kohtame aga väsinud hilisteismelist Jēkabsit, kes on õppinud hääletult nutma, sest tema peab alati kõik korda tegema. Ta on ju ainult viieteistaastane – poiss, kes pole veel täiskasvanu, aga kes on tegelikult alati olnud täiskasvanu. Kes muidu aitaks emal-isal minna, kuhu vaja; kes aitaks tädi Daina peol kohvi valada; kes aitaks tädi Daina maha kukkunud klaassilma tagasi panna (kas teie suudaks kellegi klaassilma silmakoopasse tagasi panna? See kuueaastane suudab); kes keedaks lõunasööki; kes läheks öösel isale järele, kui too vahel sõpradega hilja peale jääb; kes ütleks vanematele, et lapsele võib haiglasse järele tulla? Jah, seda kõike teeb Jēkabs. Jah, Jēkabs läheb ise haiglast koju, et teatada oma vanematele, et pole tarvis talle sinna järele minna. Kuidas ema-isa ise oskakski? Pole see ju neile tuttav keskkond, kus turvaliselt toimetada.

    Ja ikkagi leiab Jēkabs end olukorrast, kus ta tunneb, et ta on halb. Olgugi et raamatus kõlab korduvalt, et Jēkabs on ema kuldne poiss, hea poiss. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad.

    Jēkabs teeb uskumatuid ponnistusi, et ema-isa ei saaks teada tema pahandustest (enamasti juhtuvad need kogemata nagu lastel või teismelistel ikka). Ta tunneb isegi, et peab salaja korvama isale kopsaka taksoarve, mille isa pidi Jēkabsi pärast maksma. Tal õnnestub oma tegemisi varjata peaaegu et väljaõppinud spetsialisti kombel. Kaasa aitab muidugi tõsiasi, et ta on ainus, kes näeb, mis on juhtunud, ning kuna ta on ema kuldne poiss, siis on ta käinud kõikvõimalikes huviringides, mistõttu on tema oskuste pagas muljetavaldav.

    Viimane tilk karikasse on vanemate tüli. Jēkabs ootab, et isa ja ema lahendavad pingelise olukorra ise – nagu kaks suurt inimest seda tegema peaksid. Harjumuspäraselt jäävad aga need kaks täiskasvanut vaikides lootma, et seegi kord ajab nende poeg kõik korda. Aga ei, sedapuhku läheb teisiti. Jēkabs meenutab: „Ma pööran ringi ja lähen ära, lüües välisukse enda taga kinni. Jooksen trepist alla ja lükkan trepikoja ust, mille vedru läks katki eiteamitme aasta eest ja meenutab mulle Hunti, kelle ma viisin metsa kärvama. Mõrvar. Ma tallan hiiglaslike sammudega mööda „Gerkens ja Co“ kauplusest, kust ma virutasin riideid, et jõuaks telefoniarvet maksta. Varas. Ma olen viieteistaastane, aga ma ei ole veel kunagi kuhugi läinud niisama lihtsalt ilma hoiatamata. Nõrk. Aga seekord tean ma väga selgelt, kuhu lähen. Ma lähen Päikese tänavale. Jõle naljakas – pimedusest otsejoones Päikese tänavale“ (lk 165). Päikese tänaval saab Jēkabs ühe hea obaduse, misjärel julgeb Lienele („Armastus, bljin. Ka see on pime“, lk 135) rääkida, kes ta tõeliselt on. See on esimene kord, kui ta seda päriselt söandab.

    „Poiss, kes nägi pimeduses“ on ühtaegu helge, aga ka nukker raamat, kus purskad lugedes Jēkabsi mõtete peale naerma, kuid võib-olla juba järgmisel leheküljel tunned, et midagi nagu pitsitab sees. Raamatu lõpulehekülgede tempo on teose muude osadega võrreldes üsna tõtakas. Lõpplahendus saabub kiirelt ning korraks ka jahmatab. Aga ka siis ei lasta unustada, et Jēkabs on hea poiss. Ta tõesti on.

    Eestis on selle aasta seisuga umbkaudu 1900 nägemispuudega inimest, kes toimetavad märkamatult meie ümber.3 Märkamatult seetõttu, et neid ei panda kiires elutempos lihtsalt tähele. Või on asi siiski selles, et jätkuvalt on neil ilma välise abita keeruline igal pool liikuda. Kui Rasa Bugavičute-Pēce raamatus on tegu pigem 1990ndatega ning siin-seal mainitakse, et nägemispuudega inimestele on loodud abivahendeid, siis praegu, XXI sajandi kahekümne esimesel aastal, on olukord kindlasti parem, aga ikka veel ideaalist kaugel.

    Palju pole ka muutunud reaktsioon, kui kohtutakse poes, tänaval, bussis või kus tahes kaaskodanikuga, kes on mingil viisil teistsugune. Mingi ebamugav kohmetus hiilib paratamatult ligi. Jēkabs jaotab (nägemis)puudega inimestega kohtunud inimesed kolme rühma: „Mõni põrnitseb mu vanematele otsa, ei satu segadusse, aga kui mind näeb, tõmbab näo kaastundlikult krimpsu. Need käivad mulle kõige rohkem närvidele. Teised vaatavad minu vanemaid justkui salaja, et vaid nende huvi tähele ei pandaks, aga kui vaatavad mulle otsa, siis järsku naeratavad erakordselt vastutulelikult ja tihti ka küsivad minult midagi. Neid ma tavaliselt ei taha usaldada. Siis on veel need, kes on mind koos vanematega nähes valmis teisele poole tänavat jooksma. Neile ma tahaksin omakorda valjusti haukudes või huilates järele joosta, et nad veel rohkem kardaksid“ (lk 52). Kuidas talitad sina, hea lugeja? Oled sa ehk Jēkabs või äkisti üks Jēkabsi vanematest? Või hoopis see, kes vaatab kaastundlikult? Või oled sa salamisi piiluja? Või see, kes kohkub ning põgeneb, kui näeb teistsugust? Vahest pole sa ükski neist? Ka see on võimalik.

    Järgmine kord, kui astute mööda harjumuspärast rada, sulgege silmad ning katsetage, kui kaua püsite teel ilma trajektoorist kõrvale kaldumata. Polegi nii lihtne, eks?

    1 Linda Kusiņa-Šulce, Pamanīt, ka pie bērna sāc ķerties kā pie glābšanās riņķa. Saruna ar Rasu Bugavičuti-Pēci. 4. XII 2019. – www.la.lv/saruna-ar-rasu-bugavicuti-peci

    2 Samas.

    3 www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/organisatsioon-kontaktid/statistika-ja-aruandlus, tabel „Puuded“.

  • Gennadi Muravin 14. V 1931 – 8. XI 2021

    Hingedeaeg viis endaga kaasa eesti kirjanduse sõbra, teeneka tõlkija Gennadi Muravini, kes tähistas maikuus oma 90. sünnipäeva. Pandeemiaolud ja terviseseisund ei lubanud tal kahjuks selleks puhuks Helsingist Tallinna sõita, kuigi just siinses vanalinnas ja Kirjanike Majas tundis Gennadi ennast kõige kodusemalt …

    Gennadi Muravin sündis 14. mail 1931. aastal Venemaal Belgorodis. Ta isa skulptor Lev Muravin kolis koos perega peatselt Moskvasse, kus Gennadi lõpetas kunstiakadeemia juures asuva keskkooli ja otsustas haridusteed jätkata Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Siin kodunes ta kiiresti ja õppis paari aastaga ära eesti keelegi: teda ei huvitanud mitte ainult eesti kunst, vaid ka kirjandus, ajalugu ja inimesed. Noor Muravin osales näitustel ja tema joonistusi ning akvarelle avaldati kunstialbumites, ta illustreeris ka Krõlovi, Aksakovi ja teiste lasteraamatuid, joonistas karikatuure ning kujundas isegi mõne kommipaberi. Siinses kirjandus- ja keeleruumis aina vabamalt liikudes süvenes temas aga soov omanäolist eesti proosat vene keelde tõlkida. Muravini esimene tõlkeraamat on Lilli Prometi „Ühe suve akvarellid“, mis ilmus Moskva kirjastuses Sovetski Pissatel 1961. aastal, ning sestpeale avaldasid Venemaa kirjastused ja kirjandusajakirjad meelsasti tema vahendatud eesti kirjandust. Muravin on tõlkinud Lennart Mere, Eno Raua, Arvo Valtoni, Mati Undi, Raimond Kaugveri, Jüri Tuuliku, Jaan Rannapi ja paljude teiste kirjanike proosat, tublisti üle 150 raamatu. Kuna toona oli kombeks tõlkida vene keele kaudu „rahvaste kirjandust“ ka teistesse keeltesse, siis levisid eesti raamatud Muravini tõlgete alusel paljudesse riikidesse. Ta tõlkis veel ka näidendeid, filmistsenaariume ja veidike värssegi. Muravin seisis selle eest, et ka meie laste­kirjanduse tõlgetes peetaks kinni originaalist ja need oleksid täpsed, mitte ümbernurga-ümberjutustused, mille avaldamist harrastasid toona mõned Nõukogude suurkirjastused.

    Gennadi oli julge, energiline ja seiklushimuline literaat, kes pidas pika elu jooksul mitmeid ameteid: oli toimetaja ajakirjade Moskva ja Detskaja Literatura juures, tõlkija Tallinnfilmis, kirjandusjuhataja Vene Draamateatris, lühikest aega koguni heeringapüügilaeval kokk. Mängufilmi „Jõulud Vigalas“ tiitrites ei esine ta mitte ainult tõlkijana, vaid ka ohvitser Schmidti osatäitjana. Pensionipõlves soomlannaga abiellunud, asus Muravin elama Helsingisse ning osales seal raadiojaamade Svoboda ja Radio 4 saadete tegemises, samuti pidas ta Helsingi ülikoolis loengusarja „Nõukogude Liit – kulissid ja tegelikkus“. Kahjuks jäid Muravinil tõlkimata Sauli Niinistö memuaariraamatud, mille vahendamist oli põhjanaabrite president temalt soovinud.

    Sõbrad ja kolleegid tundsid Gennadit mitte ainult tõlkijana, vaid ka suure­pärase ja väsimatu jutuvestjana, kelle sõnavara oli rikas ja teemad ammendamatud. Ühtviisi haaravalt võis ta pajatada teejoomisest Anna Ahmatovaga, kohtumisest John Steinbeckiga ja sellest, kuidas ta Ku-Ku klubis võimutsenud purjus KGB-laselt töötõendi näppas. Murdosa tema lugudest jõudis 2016. aastal ilmuda kirjastuste KPD ja Tammerraamat vahendusel memuaari­kogumikuna „Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega nõukogude ajal“.

    Pikk, kirev ja töökas elutee on käidud, suur elutöö hoole ja armastusega tehtud.

    Eesti Kirjanike Liit

    Kultuuriministeerium

  • ,

    Mängurelvade näitus sõjamuuseumis pakub avastamisrõõmu mitmele põlvkonnale

    Foto: Ruwe Saare, Eesti sõjamuuseumEesti sõjamuuseumis avatud näitusel näeb läbilõiget tüüpilistest mängurelvadest, millega Eesti poisid on mänginud tsaariajast 1980. aastateni.

    Näitusele on püütud koondada võimalikult palju eri aegadel Eestis toodetud mängurelvi – kokku üle 60. Vanimateks eksponaatideks on talulaste käsitöö-mängurelvad 20. sajandi algusest. Järgneb valik iseseisva Eesti lastetubades leidunud sõjalistest mänguasjadest ja ka näiteid sellest, millega mängiti sõda Teise maailmasõja ajal. Rikkalikult on esindatud nõukogude periood nii mänguasjatööstuse masstoodangu kui käsitsi valmistatud mängurelvade näol.

    Näituse eksponaadid pärinevad valdavalt koostaja Sven-Olav Paaveli erakogust, kuid väljapanekut on täiendatud ka Tartu mänguasjamuuseumi, Tallinna linnamuuseumi ja Kolga muuseumi fondides leiduvaga.

    „Poiste mänguasju tabab tihtilugu kurb saatus: need mängitakse viimseni katki ja jäetakse tükid mööda hoovi või liivakasti laiali vedelema. Iseäranis puudutab see vanu mängurelvi, mille hästisäilinud terviklikke komplekte on üsna raske leida,“ rääkis näituse kuraator Sven-Olav Paavel.

    Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill ütles, et mängurelvade näitus kutsub üles väärtustama ja hoidma sõjalisi mänguasju ning talletama nendega seotud lugusid. „On arutletud ka selle üle, kas lubada mängurelvi lastetuppa või mitte, kuid mängurelvadel ja sõjamängudel olnud oma koht 20. sajandi laste kasvamises,“ ütles Lill. „21. sajandil pole sõjamängud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt kolinud arvutisse ja nutitelefoni.“

    Näitusega koos on valminud värvitrükis raamat, mis annab põhjaliku ülevaate Eesti mängurelvade ajaloost 20. sajandil. Raamatut saab osta sõjamuuseumist.Foto: Ruwe Saare, Eesti sõjamuuseum

    Sven-Olav Paaveli mängurelvade kollektsioon oli esmakordselt väljas Kolga muuseumis 2020. aasta sügisel. Eesti sõjamuuseumis Viimsi mõisas jääb näitus avatuks 2022. aasta märtsi lõpuni.

     

  • Kriitikaauhinna kandidaadid 2021

    Selgunud on Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna tänavused kandidaadid.

    Alari Allik, „Kuidas vabaneda maailmavaatest?“ (Hasso Krulli „Tänapäeva askees“, Looming 2021, nr 5)

    Sveta Grigorjeva, „Võõras iseendale“ (Andrei Ivanovi „Untermensch“, tlk Veronika Einberg, Vikerkaar 2021, nr 4-5)

    Mikael Raihhelgauz, „Kaheastmeline müstika“ (Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu“, Sirp 23. IV 2021)

    Mikael Raihhelgauz, „Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?“ (Rein Raua „Päikesekiri“, Looming 2021, nr 10)

    Johanna Ross, „Elu on unenägu, aga mis siis?“ (Eva Kofi „Kirgas uni“, Looming 2021, nr 9)

    Joosep Susi ja Jaak Tomberg, „Kirjutus ja ettekirjutus“ (Hasso Krulli „Tänapäeva askees“, Vikerkaar 2021, nr 9)

    SA Kultuurileht väljaannete toimetajate asutatud auhind määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) eesti keeles ilmunud kirjandusteos(t)e kohta avaldatud parima arvustuse või ülevaate autorile. Žüriisse kuulusid Rauno Alliksaar, Pille-Riin Larm, Made Luiga, Brita Melts, Carolina Pihelgas ja Märt Väljataga (esimees).

    Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna on pälvinud Johanna Ross, Hasso Krull, Berk Vaher, Elle-Mari Talivee, Tiit Hennoste ja Märt Väljataga. Auhinna seitsmes laureaat kuulutatakse välja Ants Orase sünniaastapäeval, 8. detsembril Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis.

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi vahel on Diplomaatia nr 4.

    Otsides maagilist sõna. Pille-Riin Larm intervjuu Aliis Aalmanniga
    Aliis Aalmann: „On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind.“
    „Värske Rõhu sari „Värske raamat“ on Eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina,“ täheldas hiljuti Mihhail Trunin. Nõus. Ühtlasi on viimastel aastatel märgatav raamatuni jõudnud andekate luuleprõmmijate hulk, nende seas Eesti finaalis II koha saavutanud Aliis Aalmann. Teisipäeval, 23. novembril pälvis noor Võru luuletaja ja kooliõpetaja esikkogu „Verihaljas“ eest Betti Alveri debüüdiauhinna.

    Loe ka Aliis Aalmanni luulekogu „Verihaljas“ arvustust.

    TANEL VALLIMÄE: Paradoksaalne liberalismikriitika
    Liberaale süüdistatakse selles, et nad ei paku välja utoopiaid, teiselt poolt olevat nad aga liiga radikaalsed. Näib, et midagi on siin valesti.
    Liberalismil on mitmeid juuri ja eri suunas harusid, seda nii poliitilises mõtlemises kui ka praktilises poliitikas. Siiski võib öelda, et liberalismi seisukohalt on olnud olulised individuaalsed vabadused majanduses, poliitikas, kultuuris, sotsiaalsfääris, eraelus ja mujalgi. Selle traditsiooni põhimõtteks on olnud indiviidide olemuslik võrdsus ehk seisuste ja muu alusel vahetegemise vastasus. Samuti on usutud inimeste ratsionaalsusse ehk suutlikkusse ise oma elu juhtida, mistõttu eri vabadused ja õigused ongi üldse mõeldavad ja vajalikud. Neist alustest lähtuvad sellised ideaalid nagu inimõiguste tagamine, võrdne kohtlemine, sallivus, väärikus jne

    MART KULDKEPP: Tartu ülikool eesti rahvusluse stardiplatvormina
    Pea kõik viimase paarisaja aasta Eesti ajaloo pöördepunktid on ühel või teisel viisil Tartu ülikooliga seotud.
    Eesti rahvusliku liikumise varastest algusaegadest peale on Tartu ülikool olnud selle jaoks üks keskse tähendusega institutsioone: mitte pelgalt kõrgharidust pakkuv õppeasutus, vaid ka rahvusliku uhkuse sümbol ja poliitilis-ühiskondliku aktivismi keskpunkt, milleta oleks viimaste sajandite Eesti ajalugu raske ette kujutada. Siiski oli Tartu ülikool eestlaste seisukohalt kaua aega kõike muud kui „rahvuslik“, välja arvatud oma asukoha poolest. Esialgu ainsa ülikoolina tänapäeva Eesti territooriumil ja õieti terves lähiregioonis, loodi see hiljem paljude eestlaste alma mater’iks saanud õppeasutus Rootsi suurriigi poolt euroopalikule akadeemilisele traditsioonile tuginedes.

    HARLY KIRSPUU: Lugu inimestest, kes pidid ise endaga hakkama saama
    Vaatluse all on kolm Pimedate Ööde filmifestivali filmi, kus inimesed võitlevad neid ümbritsevate asjaoludega, ent ei pruugi jääda võitjaks.
    Mängufilmid „Tammy Faye silmad“, Eikuskilmees“ ja „Viimane hukkamine“
    Praegune katkuajastu on ilmselt kõigile raske olnud. Kõigil on tulnud kaks aastat oma elu kapitaalset ümber teha ja vähemalt enamus hakkab olukorraga harjuma ja sellest üle saama: maskikandmine on normaalne, nagu see on Aasias olnud juba aastaid. Uute piirangute ning nende pideva muutumise üle kurtmine on aga justkui uus rahvussport.
    Tänavu sattusin PÖFFil sobivalt peamiselt filmidele, mis räägivad inimesest väljaspool seisvatest asjaoludest ning nende ületamisest. Selline loofookus ei ole mängufilminduses mõistagi midagi sellist, mida võiks revolutsiooniliseks pidada, aga sel aastal tundub selliseid filme olema kuidagi rohkem. Tase on üldiselt selline, mida võibki oodata rahvusvaheliselt festivalilt, aga tuli ette paar küsitavamatki valikut. Toon siinkohal välja mõned, mis ehk kõige rohkem silma paistsid.

    LINNAR PRIIMÄGI: Keelesõel tööle! ehk Eesti keel võõrkeelena
    Riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonis istuti ja räägiti, ilma et oleks eristatud, mida nüüdses Eesti Vabariigis saab muuta ja mida ei saa.
    Esimene rahvatarkus ütleb, et selgita välja, mida saab muuta ja mida ei saa. Nende teistega ära püüa tegelda, tegele ainult sellega, mida muuta saab. Teine tarkus ütleb, et enne kui midagi muutma hakkad, tee selgeks, misasi see õieti on, mida sa muutma hakkad (punkt A). Seejärel määratle oma muutuste lõpptulemus (punkt B). Ja siis vaata, milliste sammudega selleni jõuda (A-st B-ni) – mida oleks tarvis teha.

    INGRID RUUDI: Hoole-eetika üleminekuaja arhitektuuris
    Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, peegeldavad võimu ja otsuseid.
    Arhitektuuri ja ruumilise keskkonna arengut iseloomustades räägitakse järjest enam hoolivusest ja hoolitsusest. Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, kuidas hinnata, kas hool on adekvaatne ja piisav – kõik see peegeldab võimu ja otsuseid, mis määratlevad ühiskonnas valitseva meelsuse. Arhitektuur on kahtlemata üks vahendeid, mille kaudu need otsused ja valikud ellu jõuavad: kellele on ruum mõeldud, kelle vajadustega arvestav, kellele ligipääsetav, keda eemaletõrjuv.

    MIHKEL KAEVATS: Radikaalne jalakäidavus
    Linnaruumiliseks arenguhüppe tegemiseks peab linnatänavad andma jalakäijatele – radikaalselt ja läbivalt.
    Küllap mäletavad mõnedki lehelugejad mitme aasta tagust debatti Tallinna Viru ringi foori teemal. Nii mitmelegi transpordieksperdile tuli üllatusena Jalakäijate Ühingu tuline vastuseis fooriga ülekäigule. Kuidas siis nii, foorid ju parandavad jalakäijate turvalisust?
    Üsna sarnane debatt leidis aset 1950ndate Buenos Aireses. Sajandialguse maailma kõige rikkama linna jalakäijad tõusid linnavõimude vastu üles, kui taheti linnatänavatele foore panna. Jällegi oli võimude argumentatsioon sama, mis Tallinnas: see tagavat jalakäijate turvalisuse, Ameerikas ja Inglismaal ära proovitud variant. Jalakäijad, keda tihedas linnas oli enamus, sellega ei rahuldunud ja jäid endale kindlaks: foorid on jalakäijate õiguste räige piiramine!

    MÄRT LÄÄNEMETS: Igavik ühes sekundis. Zhang Yimou kõrberännak
    Novembri keskel sai 70aastaseks Hiina tuntud filmitegija Zhang Yimou, kelle film „Üks sekund“ linastus ka Pimedate Ööde filmifestivali programmis.
    PÖFF tegi tänavu kingituse kõigile hiina kultuuri ja filmi sõpradele, näidates oma programmis praegu ilmselt tuntuima filmitegija, hiina filmi elavaks legendiks hüütava Zhang Yimou eelmisel aastal välja tulnud linateost „Üks sekund“.i Kuna tegemist on tema kahekümnenda täismahus režissööritööga (kaasrežissööri, operaatori ja näitlejana on Zhang osalenud lisaks veel hea hulga filmide tegemisel) ning enam-vähem selle filmi Eestis linastumise ajal, täpsemalt 14. novembril, oli vanameistri 70. sünnipäev, pidasin sobivaks temast veidi kirjutada.

    Kunstibiennaal Helsingi uue merendusstrateegia teenistuses. Andra Orni intervjuu Helsingi biennaali kuraatori Pirkko Siitariga

    HELDUR SANDER: Aia ajalugu
    Tallinna botaanikaaia rajamise ideest kulus teostamiseni ligi sajand, botaanikaaed asutati 1. detsembril 1961.
    XIX sajandi teisel poolel arenes Eestimaa kubermangu pealinn Reval aianduslikust, kultuurilisest ja amatöörteaduslikust küljest, asutati ajaleht Revalsche Zeitung ja mitmeid seltse. Perspektiivis nähti ette rajada loodusteaduste selts (Naturwissenschaftlicher Verein) ja selle juurde botaanika- ja zooloogiaaed. Botaanikaaia rajamiseks koostasid algatajad Friedrich Alexander Georg Hoyningen-Huene ja tema vend Alexander kirja keiser Aleksander II-le.

    Puu uurija. Riin Magnus intervjueeris Heldur Sanderit
    24. novembril tähistas 75. sünnipäeva loodus- ja teadusloo huvidega geograaf Heldur Sander. Tema mitmekesised uurimisteemad katavad Eesti looduskultuuri ja kultuurloodust, puid ja inimesi nende kooskujunemises. Sanderi peamised uurimisvaldkonnad on linnahaljastuse ja maakasutuse ajalugu, mõisaparkide dendrofloora ja dendroloogilised kollektsioonid, samuti üksikpuud ja haljastusega seotud ajaloolised isikud. Puudest on teda enim paelunud lehised, hobukastanid ja pärnad, linnadest Tallinn, Pärnu ja Haapsalu oma haljastusega.

    MARI-ANN LIND: Keskkonnareostuse, vähkkasvajate ja mikrobioomi seosed looduses. Läänemeri kui looduslik laboratoorium

    URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Võimu asjad

    Arvustamisel
    Katariina Libe „Ohverduste sügis“
    Rasa Bugavičute-Pēce „Poiss, kes nägi pimeduses“
    Katrine Marçali „Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“
    „Müriaadfest“
    kontsert „Valguse poole“
    Toivo Tulevi autorikontsert „Nada“
    poliitilise fotograafia festival Soome fotomuuseumis
    näitus „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“
    Triin Amuri kuraatoriprojekt „Maailmaparandajad“
    Rakvere teatri „Suvitusromaan“ ja „Kasvatushoone“
    nullteateri „Endspiel. Henrik Visnapuu viimased päevad New Yorgis“

  • ,

    Hop galeriis avaneb Hanna-Maria Vanaküla näitus “I spy with my eye”

    Hanna-Maria Vanaküla

    I SPY WITH MY EYE

    25.11-14.12.2021

    Alates reedest, 26. novenbrist saab HOP galeriis vaadata ehtekunstnik Hanna-Maria Vanaküla näitust I SPY WITH MY EYE.

    I SPY WITH MY EYE on ehtekunstnik Hanna-Maria Vanaküla loodud ehtemäng mis kutsub oma silmaga otsima ja vaatama.

    Subjektiivne tunnetus on indiviidi kõige reaalsem reaalsus. Mida ja kuidas me näeme, on mõjutatud sellest, mida oleme varasemalt kogenud ja näinud. Füüsilise nägemise kogemus on alati subjektiivne. Vahel on see, mida me näeme ning tajume ja mida me teame, omavahel vastuolus. Silmanägemise illusoorsus näitab, kui võimekas on meie aju ja nägemissüsteem. Nägemise tajuga manipuleerimine aitab aru saada selle komplitseeritusest ja lubab viia reaalse maailma teisiti tajumise fantaasiaradadele.

    Mida sa näed, keda sa näed või mida sa näha tahad?

    /Hanna-Maria Vanaküla/

    Hanna-Maria Vanaküla on ehtekunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta omandas 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi ehtekunsti erialal. Hanna-Maria Vanaküla on osalenud paljudel näitustel nii Eestis kui ka välismaal. Tema viimaste näituste hulka kuuluvad 8. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal „Kumab läbi“  Kai kunstikeskuses (2021),  „O O O O“ Jutelaune pop-up galerii, München (2020), „Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953-2019“ Tartu Kunstimuuseum (2020). Teda on tunnustatud Noor Ehe stipendiumiga 2017.

    Tänud: Eesti Kunstiakadeemia metalli- ja puidutöökoda, Taavi Teevet, Rait Siska, Risto Tali, Maria Valdma, Hans- Otto Ojaste.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.

     

    HOP galerii

     

    Hobusepea 2, 10133 Tallinn

    N–T 11.00–18.00

    hopgalerii.ee

     

  • Selgusid Kultuuri Tegu 2020 aastapreemiad 

    Lennart Meri portree. Laureaat Jaak Visnapi litograafia, 2020.

    President Lennart Meri ootamatu pildikeelega portree tõi Eesti Kultuuri Tegu 2020 auhinnatseremoonial Peeter Alliku nimelise kunstipreemia litograaf Jaak Visnapile. Eesti Kultuuri Tegu peapreemia läks sel aastal Anu Raua keskusele Heimtalis ja uus, alles aastal esimest korda välja antav Tuleviku Tegija preemia noorele kunstiõpetajale ja innovaatorile  Andero Kaljule.

    Anu Raud tõi oma sõnavõtus esile, kuidas uudistesaates käis kolmel korral läbi Eesti käsitöö: uudislõik oli sellest, et Kääriku talus sai valmis vaip “Mulgid New Yorgis”, Astrid Kannel tegi reportaaži punases rahvariide seelikus ja Ragnar Kond tõi uudiseid taas uue meisterlikult kootud mütsiga. Kommentaariks võib küsida, et kas kokkusattumus või tekkiv trend? Igal juhul annab see pidet ja jõudu, sest uudised ise ümbritsevast maailmast on sageli murettekitavad.

    “Mina olen roheline olnud kogu elu oma punase seelikuga, sest rohkem seelikuid mul ei ole,” rääkis eesti kunsti maestra Anu Raud. Ja toonitas, et Heimtalis, Anu Raua keskuses, on tekstiilikunstnikud kogunenud praktikale juba 32 aastat. “Ja need peavad jätkuma,” oli laureaadi sõnum meile. “Lisaks on mul suur unistus, et uue elu saaks Heimtalis terviklikult säilinud vallakeskus, kus ainsana Eestis on säilinud vallamaja, seltsimaja ja koolimaja”. Vallakeskus asub kunstniku kodutalu läheduses.

    Jaak Visnap sai preemia lisaks 2020.aastal tehtud töödele ka Kihnu naiivkunsti laagri vedamise eest, millest kasvab välja naiivkunsti festival, kus maalitakse Kihnu Virve laulude järgi. Need maalid jäävad aegade lõpuni Kihnu saarele ja võib-olla luuakse nende ümber kunagi ka naiivkunsti muuseum. Aga praegu kutsus ta kõiki üles koduseks tööks: “Kuulake Kihnu Virvet ja maalige mõni pilt!”. Miks Visnap kujutas Lennart Merit sinise tulnukana, UFOna põhjendab ta sellega, et Lennart tõi oma mängud, nii filmis, kirjanduses kui ka ajaloos.

    Laureaatide lühitutvused:

    Kategooria Tuleviku Tegija laureaat Andero Kalju

    Kõrgema Kunstikooli “Pallas”! noor õppejõud Andero Kalju  on oma innovaatiliste ettevõtmiste- ja uute õpetamisvaldkondadega silma paistnud juba tudengipõlvest alates. Andero õppis Kõrgema Kunstikooli Pallas Fotograafia osakonnas, mille lõpetas uuendusliku diplomitööga. Andero Kalju diplomitöö „Linnu-Eesti“ tugines lapsepõlveunistustel lendamisest. Kalju kasutas selles töös droonifilmi, mille uuenduslikkus seisnes 360-kraadise kaamera kasutamises ja tsükloraamse ehk kogu-ruumile kuvandi loomises.

    Kategooria Peeter Alliku kunstiauhind laureaat Jaak Visnap  

    Jaak Visnapi tegevus Kihnu maalilaagri vedamisel rikastab meie armsat väikesaart  ja lisab sellele nii kohalike elanike kui ka külastajate jaoks olulise igapäevase kunstimõõtme. Kihnu kunstilaager on igal aastal toimuv naivistidest kunstnike ja harrastuskunstnike kokkutulek, mille käigus sünnivad maalid, mis kaunistavad nii Kihnu metsi kui ka ajaloolisi hooneid. Lisaks sellele on 2020. aastal Jaak Visnap tegutsenud aktiivselt kunstnikuna teostades litograafiatehnikas mitmeid märgilisi teoseid, millest tõstaks esile “Lennart Meri portree”.

    Kultuuri Tegu 2020 peaauhind Anu Raua Keskus

    Anu Raua rajatud keskus on eesti rahvusliku kultuuri järjepidevuse kants, seal  hoitakse ja kantakse edasi käsitööoskusi, ilumeelt, nii tavainimese kui ka akadeemilisel tasandil. Anu Raud on Viljandimaal loonud muuseumi ning jätkab oma isatalus eesti maarahva kultuuri väärtustavat loometegevust. Anu Raua Keskuse ümber koondub aina rohkem  Eesti Kunstiakadeemia üliõpilasi ja vilistlasi ning keskus on ühiskonna huviorbiidis.

    Peeter Alliku kunstiauhinna laureaat Jaak Visnap ja nominent Hando Tamm, Kultuuri Tegu auhinna algatajaga Egge Kulbok-Lattikuga.

    Nomineeriti ka neid väljapaistvaid isikuid ning organisatsioone: Tuleviku Tegija kategoorias viiuldaja Hans Christian Aavik, Peeter Alliku kunstipreemiale Hando Tamm ja tema Galerii No.1, peapreemiale Käsmu Meremuuseum.

    Auhinnad anti üle Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil “Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates”, mis toimus koostöös Eesti teaduste akadeemiaga. Konverents leidis aset teaduste akadeemia saalis reedel, 19.novembril. Konverentsi põnevaid arutelusid ja Kultuuri Tegu auhindade üleandmist saab järele vaadata lingil  JÄRELVAADATAV ⟩ Eesti Kultuuri Koja aastakonverents «Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates» – Haridus ja teadus – Fookus – Arvamus (postimees.ee)

    Eesti Kultuuri Koda loodi 2011. aastal eesmärgiga ühendada juriidilisi ja eraisikuid, kelle soov on Eesti kultuuri sisemise jõu ja ühiskondliku kõnekuse hoidmine. Koja aastakonverentsid keskenduvad ühiskondlikult aktuaalsetele ning Eesti avalikkust kõnetavatele teemadele. 

     

     

     

     

Sirp