Kui mu Pärnust pärit ema ja Väike-Maarjast pärit isa hakkasid 1990. aastatel suvilat otsima, oli kõige olulisemaks tingimuseks, et see poleks kummagi lapsepõlvemaa, vaid nende ühine, päris oma koht. Teiseks pidi olema meri ja Tallinna lähedus, et saaks ka pärast tööd kiiresti linnast ära. Pärast mõnda hullumeelset ideed sattusid nad Laulasmaale, kus oli väike nõukogudeaegne majake hubases õuna- ja marjaaias ning inimtühja valge liivaga randa jõudes sündis kergelt otsus just selle koha kasuks. Sujuvalt muutus see väike küla meie pere lemmikpaigaks, kus igaühel oli omi toimetusi ja uitamisi: kes müttas aias, kes nokitses maja kallal, kes hulkus metsas. Koolilapsena meeldis mulle tundide kaupa metsas ja mere ääres jalutada ning kuna siinne mets on küll pikk, aga kitsas, ühel pool meri, teisel autotee, pole ka linnalapsel ohtu ära eksida. Ka inimesi oli siin tollal vähe liikvel, nii et sai koos koeraga segamatult Robin Hoodina mändide vahel joosta ning väikestel kruusateedel rattaga tiirutada.
Nüüdseks on Laulasmaa palju suuremaks ja rahvarohkemaks kasvanud, autosid ja inimesi on palju, mõni külavahetee lausa asfalteeritud, ühine veevärk ehitatud ning kohal isegi Selver, paki- ja pangaautomaadid. Olemas on lasteaed ja kool, spordiplats ja mõned kohvikud, esinemas käivad tuntud muusikud ja näitlejad. Metsas on Pärdi keskus ja RMK matkarajad, lärmakad suvitajad pargivad tänavad ja metsaserva autosid täis ning ujuma minnes tuleb kott kaasa võtta, et sambla seest mõni purk või kilekott ära korjata. Aga ikka on hea: oma potipõllundus, abivalmis naabrid, elav külaelu ja turupäevad. Laulasmaa on saanud kodumaks koduks kui Tallinn. Ja vahel, kui linn oma lärmakusega üleliia närvi ajab, saab tunni ajaga Laulasmaa randa, kus meri ja tuul teevad kõik paremaks ja kergemaks.
Meistri lahkudes jääb temast meeltega tajutav ja hinges hoomatav jälg – see leevendab ja lohutab, pühitseb elatud elu ja teistele antu.
Olid operaatorina ja režissöörina tark, hell ja tundlik vaatleja, lihtsusest keerulise otsija, püüdsid loojana ulatuda igavikulisse, selmet olla piiratult ajalik. Tõtt-öelda olid sa meie dokumentalistide hulgas üsna haruldane. Hingelt kunstnik, otsisid sa vastuseid sulle olulistele küsimustele, tehes seda siiralt, austuse ja pieteeditundega. Näpuganäitamine oli välistatud ja elu seletab end sinu filmides ise. Peaaegu igaüks neist juhatab avastama elu olemust ja saladust. Sa oskasid teha filme pühadest asjadest, selleks on annet vähestel.
Võib-olla on nii, et olulised teosed sünnivad mitmes kultuuris üheaegselt olijatest, nagu sinagi oma elu elasid ja elavikku nägid.
Meie kultuuril vedas hullupööra, et sinu lähedalolek Arvo Pärdile kinkis meile filmid tema maailmast. Ma ei tea kedagi teist, kes oleks seda saanud ja osanud teha, pealegi nii imelisel viisil.
Pole palju neid, kes oskavad olla sõbrad. Sina tavatsesid olla irooniliselt õrn. Sul oli haruldane võime ära tunda teiste mure veel enne, kui nemad ise seda teadvustasid, ja asuda seda omakasupüüdmatult lahendama. See üllatas ja liigutas alati, lähendas ja soojendas. Sina panid mind uskuma elu paradoksi, et andjale ja jagajale antakse tagasi rohkem, kui ta jaganud on. Sinu mälestus on tänu.
„Mitte-suhete“ tagakaas kuulutab, et tegu on „erakordselt kaasaegse raamatuga“. See on korraga lubadus ja hoiatus. Kaasaja tabamise püüe võib viia selleni, et mõnd teemat käsitletakse lihtsalt selleks, et ristike kirja saada. Alkoholism, lahutus, koduvägivald, esoteerika ja vanadekodu – varem lasteraamatuid kirjutanud Tia Navi (Tiia Kõnnussaar) üritab oma esimeses täiskasvanutele mõeldud proosateoses katta need kõik ja seeläbi maalida lugejale pildi naisest 2022. aasta Eestis. Ambitsioonikas eesmärk! Juhul kui autor ei keskendu tegelastele, vaid jutustab ülemäära ümber nende kaasaega, võib sellest aga saada lõks.
„Mitte-suhted“ koosneb 12 novellist, mis kannaksid ka eraldi lugedes. Kui kujutada neid ette avaldatuna mõnes ajakirjas, oleks tegu iseseisvate teostega, mis raami ei vaja, vaid on ka omaette piisavalt head (erandiks küll viimane lugu, mis seob raamatu pisut pealesunnitult saabuva puändiga kokku). Mõned raamatu novellidest ongi varem ilmunud Loomingus (2022, nr 3).
Ei tea, kas viimaste aastate novellibuum, mida lükkab takka raamatusari „Eesti novell“, on põhjustanud nähtuse, et üha rohkemates raamatutes on tegelased üksteisega vaid õrnalt seotud ning pisikeste sissevaadetega nende ellu üritatakse tabada, kuidas on olla tänapäeva inimene. Kõigepealt meenuvad Tauno Vahtri, Ave Taaveti, Piret Raua ja Triin Talgi teosed. Sama märkis kirjanike liidu viimasele romaanivõistlusele laekunud tööde kohta žürii esimees Rein Raud: „Põhiliselt andsid tooni üksikutest stseenidest koosnevad romaanid, mille ühendasid tervikuks vaid tegelased ja atmosfäär, mitte sündmustik. Kuigi üllatuslikult lõppevaid lugusid oli üksjagu, leidus üsna vähe selliseid, mille vältel peategelased oleksid selgesti arenenud või muutunud, nagu see klassikalistes romaanides üldiselt tavaks on olnud.“* Sõna-sõnalt võib öelda sama ka „Mitte-suhete“ kohta. Ehk näitavad niisugused raamatud ette, kuidas on segajaid täis argipäevas siiski võimalik ilukirjandust lugeda – eks ikka pisikeste ettelõigatud paladena. Kellel on aega end paisu tagant vabaneva sõnavoolu alla matta?
Paraku on „Mitte-suhete“ ambitsioon suurem kui olla pelk novellikogu. Tagakaanetekstis nimetatakse teost „romaaniks novellides“ ehk Navi soovib, et teost loetaks fragmentaarsusest hoolimata tervikliku romaanina. Juttude peategelased on omavahel episoodiliselt seotud: kes on kelle koristaja, kes ennustaja või kauge sugulane. Raamatu põhitelg on koristaja Yve traagiline saatus. Yve kaudu on mugav eri liine põimida, kuna ta pääseb paljude naiste koju ja hetkedesse, kuhu poolvõõrad muidu harva satuvad. Ühtlasi on Yve hea südamega lihttöölise koondkuju, kes teisi palju aitab, kuid kel endal elus sugugi ei vea ning kelle murede vastu teised huvi ei tunne.
Novellid on kirjutatud minavormis, tegelased viivad jutustust edasi peamiselt kirjelduste varal: lugeja saab teada, kuidas nad ümbritsevat tajuvad, kuid vähem antakse aimu sellest, missugune on nende elu tegelikult. Elus kulgevad nad peamiselt üksinda, mitte kunagi päriselt teistega koos. Teised ei mõista lõpuni neid ega nemad teisi, abikaasad reedavad üksteist, pereliikmed ei helista, kaastöölised ei saada kujundamiseks asju õigel ajal ära, koristaja ei ilmu lubatud ajal kohale. Need vist ongi need pealkirjas lubatud mitte-suhted: suhted justkui on, aga ei ole ka. Inimesed on üksteise elus olemas, aga vaid kõrvaltegelastena, vaevu riivates minajutustajaid, kellest igaüks on kahtlemata oma loo peategelane. Ega nendegi elus suurt midagi juhtu. Teadmatult abielukriisi poole triiviva Katrini sõnadega: „.. kas Suur Demiurg vaevuks korraldama tühise inimkübeme tühist elu? Kas ei oleks lihtsam süüdistada juhust, miljoneid pisitillukesi kokkusattumusi universumi koes?“ (lk 71).
Raamatu kõige puudutavam lugu kõneleb maalt linna kolinud Kärolist, kelle süda on jäänud lapsepõlvekoju. Kärol sõidab maale isa juurde, mõeldes kogu tee koduhoovis kasvavale suurele vanale pärnale ja sellele, kuidas koer talle väravale vastu jookseb … ja jõuab puupakuhunniku juurde – isegi koer tõstab tema tulles vaevu pea. Käroli-novell tuletab meelde, et elu käib ka väljaspool meid endid ning kuskilt lahkudes ei maksa eeldada, et aeg seal seisma jääb.
Kuigi „Mitte-suhete“ tegelased ei ole ajastukohaselt jäänud puutumata ennustajatest ja muudest posijatest (psühholoogi vastuvõtt ei tundu nende omast muide palju erinevat), on juttu ikkagi realistlikest inimestest, kes saadavad korda maailma tavaloogikaga sobituvaid tegusid. Novell libahundiks käivast Lunast (milline klassikaline libahundinimi!) raputab raamatu korraks reaalsusest välja. Raputus ei tundu põhjendatud. Küllap oli autoril libahundilugu lõbus kirjutada, kuid taotlusele kirjutada romaan novellides see palju kaasa ei aita. Lugu Marika ja kalamees Tomi seksisõprusest kisub juba softcore naisteka piirimaile, „Mitte-suhete“ raamatukogueksemplarides kuluvad need leheküljed kindlasti kiiremini kui teised. Raamatu kulgemisse toob ootamatu kurvi vanadekodus elava Õie lugu, mis on kirja pandud võro keeles. Hoolimata keeleerinevusest sobitub Õie mõtisklus teiste novellide kõrvale märksa paremini kui Luna ja Marika lugu.
Teiste seast tõuseb esile lugu helikopterema Helinist, kes muretseb Liivalaia tänava õhusaaste pärast ja otsustab Tallinnast lahkuda. Tõotatud maakodus ootavad teda vaid umbrohutõrjepilvede alla mattuvad põllud. Ükskõik, kuhu minna, iseenda eest ikka ei põgene. Sama avastab ka Kristiina, kes, vastupidi Kärolile, on pagenud linnast maale. Tema mehele on aga maaelu liiga rahulik, nii et Kristiinast saab üksikema ja talumajapidamise ori. Suutmata kindlaks teha, kes ta ukse taga öösiti kella helistab, võtab Kristiina ühendust sensitiiv Harriga. Sensitiiv osutub ausaks meheks: ta avaldab arvamust, et asi on uksekella tühjaks saavates patareides, ja soovitab need lihtsalt uute vastu välja vahetada. Müstilistele asjadele on tihti väga maine ja igav selgitus.
Eraldi on enamik novelle suurepärased. Navi lõpetab need osava puändiga, ta keel on ladus ja teemad tõepoolest tänapäevased, vähemalt Y-generatsioonist pensioniealisteni ulatuva vanusegrupi puhul. Aga millegipärast jääb ikkagi tunne, et midagi on puudu, olgu siis eristuv vaatepunkt või tervik.
* Kirjanike liidu romaanivõistluse peapreemia pälvis Sven Mikser. – ERRi kultuuriportaal 16. VI 2023.
17. juunil lahkus New Yorgis 89aastasena Andres (Andy) Männik – sealse väliseesti kogukonna võtmefiguur, kes oli 1970. aastatel New Yorgi avangardis oluline kultuurikorraldaja ning Eesti kultuuritegijatele aastakümneid New Yorgi kultuurimajakas.
Andres Männik sündis 1934. aastal Tartus, tema vanemad olid arhivaarid Olga Männik ja Erik Tender. Andres ja Olga Männik lahkusid 1944. aastal Eestist Saksamaale, kus nad elasid põgenikelaagrites. 1950. aastal rahuldati Männikute palve siirduda USAsse, esialgu elati Ohio osariigis Toledos.
Pärast sõjaväeteenistust Lääne-Prantsusmaal asus Andy elama New Yorki ning alustas sotsioloogia- ja ajalooõpinguid Columbia ülikoolis, ent pärast mõjuvate balletietenduste nägemist otsustas jätta ülikooliõpingud pooleli. Ta tegi algust mööblivalmistamisega ja peagi oli tal Manhattani all-linnas oma puutöökoda.
Andyt paelus aga tants väga, eriti ballett. Puutööoskused ja huvi tantsu vastu viisid ta sõprade abil Ameerika kaasaegse tantsu juhtfiguuri Merce Cunninghami trupi juurde, kellega ta tegi kaasa mitmed ringreisid. Esialgu meisterdas ta lavastuste dekoratsioone, ent osales ka Cunninghami tantsukursustel.
1971. aastal asutas Männik koos Steina ja Woody Vasulkaga New Yorgi avangardkunstiruumi The Kitchen, mis tähistas 2021. aastal oma viiekümnendat tegutsemisaastat. The Kitchen algatati performance’i- ja videokunsti loomiseks ja esitamiseks ning selle esimene asukoht oli Mercer Streeti hotellis, kus tegutsesid teisedki kunstirühmitused. Esimestel tegutsemisaastatel oli Männik seal tantsu- ja teatriürituste organiseerija ja kuraator. Hiljem on The Kitchenis aktiivselt tegutsenud kunsti ja muusika suurkujud nagu John Cage, Laurie Anderson, Nam June Paik jpt.
1971. aastal tõlkis Andres Männik koos Mardi Valgemäega Paul-Eerik Rummo „Tuhaktriinumängu“ inglise keelde ning nad olid osalised ka selle Eesti kultuuripäevade raames lavaletoomisel legendaarses off-off-Broadway teatris La MaMa. „Tuhkatriinumängust“ sai nõnda esimene eesti näidend, mis lavastati professionaalsel tasemel USA teatris.
Männik oli New Yorgi kultuurielus aastakümneid aktiivne osaleja: tegi kaasa näiteks korea-ameerika kunstniku ja videokunsti rajaja Nam June Paiki performance’ites ning ehitas üles mitmed tema installatsioonid. Sõprus Paikiga viis 1981. aastal teineteisele pühendatud performance’i-õhtuni, kus Paik avaldas austust Männikule selle eest, et too oli tulnud The Kitcheni peale (finder of The Kitchen).
Andres Männik võõrustas aastakümneid paljusid ärksaid Eesti kultuuriinimesi. 2017. aastal osales ta „Performa“ festivalil, kui fookusriigiks oli Eesti. Männik tegi kaasa Flo Kasearu New Yorgi Eesti Majas aset leidnud kohaspetsiifilises performance’is „Members Only“ („Ainult liikmetele“). 2018. aastal külastas ta ka oma tütre Diane Rosenblumiga esimest korda pärast eksiiliminekut Eestit.
Andy Männik oli eestlasest newyorker, mees, kes oskas elada hetkes. Ta ütles, et ei tundnud end selles linnas kunagi üksinda. Teda ning tema uljust ja uudishimu jäävad tänulikult mäletama sajad mitmest põlvkonnast eestlased ja newyorklased, keda ta on ühel või teisel moel aidanud ja inspireerinud.
Tänutundega mälestades
Kristiina Reidolv
Piibe Kolka
Paul-Eerik Rummo
Viiu Härm
Priit Tender
Janika Kronberg
Inga Koppel
Madli-Liis Parts
ning kõik Andy sõbrad, sugulased ja tuttavad nii New Yorgist kui ka Eestist
Silmast silma kohtusin Andyga vaid kahel korral: aastal 1989, kui ta meid Viiuga oma puutöömehe veoautos mööda New Yorki ringi sõidutas, ja aastal 2018 Tallinnas, kus ta (esimest korda pärast seitsme aastakümne pikkust eksiili) käimas oli. Meeleolu, suhtluslaadi, üldse kogu oma olemise poolest poleks kolmekümneaastast pausi nagu olnudki. Andy oli alati Andy. Lahe, loomulik, vaba igasugusest enesetähtsustamisest ja mingil erilisel moel sügavalt rõõmsameelne, ilma seda või üldse midagi iga hinna eest rõhutamata. Kohe esimesest kohtumisest peale oli ta kui eriline fenomen seletamatult mu tundemällu jäänud.
Puutöö ja tantsu kõrval oli Andres Männiku üks kirgi purjetamine.
KRISTIINA REIDOLV,
kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juht ning teatriteadlane
Minu tutvus Andyga sai alguse 1999. aastal New Yorgi Eesti Majas, kultuuripäevade paiku, kui esines Vennaskond. Olin kuulnud legende Andyst ning ootasin väga temaga kohtumist. Kui see lõpuks juhtus, mõistsin, miks just tema on see New Yorgi magnet, kes erisuguse taustaga inimesi, Eesti ja New Yorgi kultuuriringkondi kokku toob ja inspireerib – egalitaarse kosmopoliidina avas ta meile New Yorgi (kultuuri)elu (sala)uksi.
Sellest ajast saadik, peaaegu 25 aastat, olime Andyga head sõbrad. Andy oli sõltumatu ja iseseisev, vaimselt erakordselt erk, tark ja seiklusaldis, värvika elulooga isiksus, kes kohtles inimesi võrdsetena ja pakkus neile alati heatahtlikult abikätt. Kõige huvitavam oligi Andyga koos olles näha New Yorgi värvikat ühiskonda, kellega ta iga päev suhtles. Hommikuti juhendas ta puutöökojas ühtviisi nii puutööalal meistreid, sisserännanuid kui ka kodutuid ning õhtuti käis New Yorgi nüüdiskunstigaleriides näituste avamisel, vestles hoogsalt kunstnike ja galeristidega, kohtus etendustel teatrijuhtide, tantsijate ja näitlejatega jne. Ja õhtu lõpetas ta muidugi tipprestoranides, kuhu ta oli disainmööblit valmistanud ja kus seetõttu olid ka Andyle avatud arved.
Andy oskas kõige paremas mõttes elada hetkes, haarata päeva. Ta oli oma kaaslastele alati olemas ja kohal. Tal oli suur huvi zen-budismi vastu, usutavasti inspireeris teda selleks helilooja John Cage, kellega koos nad nooruses koreograaf Merce Cunninghami trupiga gastroleerisid.
Mulle oli huvitav ka see, et ükskõik kui vanaks Andy sai, tema ellusuhtumine oli alati nagu 18aastasel – noore mehe huvi ja elujanu. Andy inspireeris inimesi, oma isiksuse ja elukäiguga kindlasti ka mind. 1971. aastal avas ta avangardkunstiruumi The Kitchen. Varem ma ei teadnud, et teatreid saab lihtsalt luua ja rajada. Usun, et minu julgus pea ees vette hüpata ning Vaba Lava teatrikeskust Tallinnas ja Narvas üles ehitama hakata tuli Andy eeskujust – kõik on võimalik.
Olen südamest tänulik kõigi nende eriliste hetkede eest, mida elu meile koos andis – carpe diem, Andy! Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik!1
PRIIT TENDER,
animafilmirežissöör ja Andy sugulane
Mul polnud aimugi, et mul võiks New Yorgis mõni sugulane olla. Umbes 15 aastat tagasi korraldati seal aga Eesti animatsioonipäevad (East Village’is Pioneeri kinos), kuhu nii mina kui ka Mati Kütt olime kutsutud oma filme esitlema. Nagu välk selgest taevast ilmus sinna ka keegi sümpaatne vanahärra Andy, kes väitis end olevat mu sugulane. Tuli välja, et tegemist oligi vanaonu pojaga, kelle olemasolust mul aimugi polnud. Andy tegi mulle linnatuuri, näitas oma puidutöökoda, kus oli nii Teise ilmasõja ajast pärit Saksa tööpinke kui ka XVII sajandi Hollandi ajupuid, millest baarilette meisterdati. Lisaks töötas seal mingi päris kahtlase ilmega tüüp, kes ei osanud ühtegi sõna inglise keelt ja kelle nokkmütsile oli suurte tähtedega „Estonia“ kirjutatud.
Seejärel jõime õlut baaris, kus kunagi Dylan Thomas peaga vastu letti kukkus ja suri, ning pärast seda viis Andy mind La MaMasse flamenkot vaatama. Mul oli tunne, et kõnnin ringi elava entsüklopeediaga, tema kogemus ja teadmised kultuurivaldkonnas olid peadpööritavad. Ta oli läbi imbunud New Yorgi kunstiloomest, olles olnud Manhattani „põliselanik“ juba 1950. aastatest saati.
PIIBE KOLKA,
dokumentalist
Minu olulisemad hetked Andyga ei olnud sensatsioonilised.2 Olemine vaikselt tuksus, kuni väikse žesti kaudu tuli järsku elu tunne sisse. Ehk natuke nagu siis, kui kaheksateistkümneaastane eesti poiss Andres Toledo linnas Ohios esimest korda flamenkoetendust nägi ja kohe kaheks järgmiseks õhtuks ka pileti ostis. „Miski minu sees tahtis kaasa tantsida. Pani mulle elu sisse.“
1 Vennaskond, „Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik“ (Allan Vainola/Mait Vaik).
2 2024. aastal valmib Piibe Kolkal Andy Männikust film, selle tööpealkiri on „We Share a City“ („Me jagame suurlinna“).
Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ lavastus 1971. aastal New Yorgi off-off-Broadway teatris
La MaMa
Hellar Grabbi oli toonud Eestist New Yorki kaasa Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängu“ teksti, millest Mardi Valgemäe kohe inspireerus Rummo universaalse teemakäsitluse ja hästi komponeeritud teksti tõttu.
Näidendi inglise keelde tõlkimise eellugu on järgmine: Andres (Andy) Männik, Mardi Valgemäe, Pariisist saabunud Vahur Linnuste ja Andres Jüriado arutasid ühes New Yorgi restoranis aega viites Nõukogude Eesti dramaturgia hetkeseisu ning otsustasid ühehäälselt, et New Yorgis lavastamiseks sobiv ja üleüldse parim näidend on Rummo „Tuhkatriinumäng“. Otsustati, et ingliskeelse tõlke võtavad enda peale Männik ja Valgemäe, kusjuures stseenid 1,3 ja 5 tõlgib Männik, 2,4, ja 6 aga Valgemäe. Tõlke valmimine võttis paar kuud, mille jooksul kohtuti paar korda nädalas enamasti Männiku korteris.
Plaanis oli tuua näidend lavale Eesti kultuuripäevade raames vanimas ja tunnustatuimas off-off-Broadway teatris La MaMa. 1969. aastal Vanemuises etendunud näidendi Ameerika esietendus oli 7. aprillil 1971. Männik ja Valgemäe lõid aktiivselt kaasa ka „Tuhkatriinumängu“ lavaletoomisel. Männik valis oma teatrikontaktide hulgast lavastaja, kunstniku ja näitlejad ning koos Valgemäega otsiti sponsoreid. Muusikalises kujunduses kasutati eesti rahvalaulu. Eriti kiideti originaalset lavakujundust ja huvitavaid kostüüme. „Tuhkatriinumängu“ mängiti täissaalile viis korda (La MaMa puhul oli see tavaline), inimesi tuli isegi tagasi saata, sest saal oli välja müüdud.
„Tuhkatriinumängu“ lavastamine New Yorgis vahetult pärast selle esietendust Vanemuises on eesti kultuuriloos kindlasti tähtis sündmus.
Kokkuvõtte Mardi Valgemäe mälestustest on teinud Inga Koppel.
19. sajandi linnakodaniku museum tähistab 30ndat tegutsemisaastat uue näitusega
juulil tähistab 19. sajandi linnakodaniku muuseum 30ndat tegutsemisaastat näitusega “Tühja koha peale tervik. Leila Pärtelpoeg ja linnakodaniku muuseum”
Näitusega tähistame muuseumi 30ndat tegutsemisaastat ning teeme kummarduse muuseumi sisekujundajale, teenekale sisearhitektile Leila Pärtelpojale.
Näitus tutvustab Leila Pärtelpoja kujunemist sisearhitektiks ning annab ülevaate tema tehtud kujundustöödest. Olulisel kohal on L. Pärtelpoja Tartuga seotud tööd ning loomulikult ka linnakodaniku muuseumi loomise lugu, mida juubeli puhul kohane meenutada on.
Muuseumis on erakordne võimalus näha Tartu linnaarst Johann Ernst von Pancki akvarellmaale 1834. aastast. Haruldastel akvarellidel on kujutatud Tartu linnaelamu interjööre, mis 19. sajandi linnakodaniku muuseumi sisekujunduse loomisel 30 aastat tagasi oluliseks eeskujuks olid. Toona olid muuseumi loojatel kasutamiseks aga vaid mustvalged fotokoopiad. Pea 200-aastased akvarellid on pika otsimise järel leidnud tee Tartu Linnamuusemi kogusse ning on sel suvel täies ilus muuseumikülastajatele nähtavad.
Näitus jääb avatuks 17. septembrini.
Muuseumi sünnipäeval, 7. juulil kell 15 toimub muuseumihoovis kontsert, kus puhkpillimuusikat esitab Äge Brass ning kuulata saab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ehtsa väntoreli Raffin-31 mängu Risto Lehiste esituses
Loomeettevõtjatel on kuni 2027. aastani võimalus saada toetust ekspordivõimekuse arendamiseks ning strateegiliste arenguplaanide elluviimiseks, samuti toetatakse loomeettevõtlust toetavate tugiteenuste osutamist. Valdkonna arenguks suunatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest ja toetuse saajate omafinantseeringuna kokku ligi 10 miljoni eurot.
„Meie kultuur pole kõrge väärtusega vaid meile, vaid on ka kõrge ekspordipotentsiaaliga. Meie majanduses on kultuur oluline lüli ja protsess, loomemajandus nügib tagant teisi majandusharusid ja on meie visiitkaart rahvusvahelistel turgudel. Ettevõtlikud loomeinimesed vajavad riigilt mitte ainult rahalist tuge vaid ka tugiteenuseid, mis annavad väärt ideedele hea hoo sisse. Kui ettevõtjal pole kasvufaasis vajalikku tuge, võib siht kaduma minna ning Eesti loomemajandusmaastik heast algatusest ilma jääda. Ja nii jääb kultuurist saadav tulu – ning seda on seal ohtralt – saamata,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.
Loomeettevõtjatele tugiteenuste pakkumiseks, nende arenguplaanide elluviimiseks ning ekspordivõimekuse kasvu toetamiseks on perioodil 2021–2027 kavandatud 7 miljonit eurot Euroopa Regionaalarengu Fondist. Kohustusliku omafinantseeringu tagavad taotlejad ja tugiteenuste kasutajad vähemalt 3 miljoni euro ulatuses.
Strateegiline arenguplaan on tegevuskava, kus on ära toodud ettevõtja eesmärgid, rahalised vajadused ja allikad, kavandatud muudatuste tähtajad ning üksiktegevuste seosed teiste tegevustega. Arenguplaanide elluviimise toetamise raames toetatakse muu hulgas uute ja senisest kõrgemat lisandväärtust loovate ärimudelite rakendamist, kõrgema lisandväärtusega toodete, teenuste või tehnoloogiate turule viimist ja arendamist ning organisatsiooni protsesside, näiteks müügi või turunduse edendamist.
Ühtlasi toetatakse kasvupotentsiaaliga loomeettevõtjate ekspordivõimekuse arendamist. Toetatakse tegevusi, mille raames hangivad ettevõtjad kontakte, osalevad rahvusvahelistel kontakt- ja turundusüritustel ning messidel, koolitustel ja arenguprogrammides, arendavad tooteid ja teenuseid ning sisenevad uutele välisturgudele või kasvatavad olemasolevate sihtturgude müügimahte.
Samuti toetatakse loomeettevõtluse arenguks tugiteenuste pakkujaid, kes osutavad piirkonna või valdkonna turutõrkest, nõudlusest ja potentsiaalist lähtuvaid tugiteenuseid. Ettevõtlusinkubatsiooni ja arendusteenuste kasutamine peaks suurendama loomeettevõtjate ettevõtluseks, ekspordiks ja välisturgudel laienemiseks ning ärimudeli arendamiseks vajalikke teadmisi ja oskuseid.
Loomeettevõtluse arengut toetati ühtekuuluvuspoliitika fondidest ka aastatel 2014–2020. Perioodi toetuste tulemuslikkuse hindamine näitas, et toetatud tegevused panustasid tööjõu tootlikusse ning lõid lisandväärtust. Pea kõigil hindamise käigus küsitletud ettevõtetel aitas ekspordivõimekuse kasvatamisele suunatud projekt tõsta ettevõtte konkurentsivõimet, kolmveerandi hinnangul tõstis see käivet ning rohkem kui poole hinnangul lisandväärtust ja kasumit. Kokku nimetati 40 erinevat riiki, kuhu toetuse abil eksportimist alustati.
Toetuse taotlemise võimalused avanevad järk-järgult, taotlusvoorud viib läbi Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus. Kultuuriministri poolt kinnitatud toetuse andmise tingimustega saab tutvuda Kultuuriministeeriumi kodulehel: määrus ja seletuskiri.
Ingrid Alliku isikunäitus „Sekret“ Tartu Kunstimuuseumis
„Sekret“ näitusevaade ETDMis.
Alates 8. juulist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada Ingrid Alliku isikunäitust „Sekret“.
Autobiograafiliste ja elu ringkäiku hõlmavate teemadega tegelev Ingrid Allik on valinud keraamikuna võimaluse tegeleda vabaloominguga. Keraamikaga jätkuvalt ja uudishimulikult katsetades ning loomingulist protsessi väärtustades on ta kunstnikuna pidevas muutumises ja arengus, seadmata endale piiranguid ei meediumis ega mõõtmetes.
Ingrid Alliku kunstnikupraktika ulatub üksikutest objektidest mastaapsete installatsioonideni. Tema loomingus on tihti kõrvuti kunstniku loodud objektid kogutud esemetega, mis üksteist võimendades jutustavad lugusid kogemustest ja elust kõige laiemalt.
Seekordse näituse idee kasvas välja lapsepõlve armastatud mängust, milles on ühendatud soov oma „aardeid“ peita ja samaaegselt neid ka näidata. Kunstnik jagab vaatajatega oma kollektsiooni, milles tema looming seguneb aastakümnete jooksul kogutud isiklikke tähendusi kandvate esemete ja materjalidega. Vaataja kaasatakse mängu, kus saladuste avastamiseks tuleb ise galeriiruumi loodud installatsiooni aktiivselt sekkuda, seda tavapäratul viisil avastada, kogeda ja uurida.
Ingrid Allik (snd 1958) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika eriala 1981. aastal. Pärast lõpetamist töötas ta Tallinna Ehituskeraamika Tehase Siimusti tsehhis kunstnik-dekoraatorina. Ülikooli ajal tärganud huvi Jaapani kultuuri ja keraamika vastu viis enesetäienduseni Kokusai Ikebana Instituudi kaugõppes. 1987. aastast alates on ta töötanud vabakutselise kunstniku ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna inspireeriva ja hinnatud õppejõuna. Ingrid Allik oli üks esimesi Eesti keraamikuid, kes hakkas oma loomingus kasutama Jaapanist tuntud rakutehnoloogiat. 2004. aastal kaitses ta EKAs rakutehnikat käsitleva tööga magistrikraadi ning andis 2010. aastal välja käsiraamatu „Raku. Kujunemine ja kogemus“.
Ta osaleb näitustel 1984. aastast ning on alates 1989. aastast osalenud töötubades, residentuurides ja konverentsidel Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal, Itaalias, Islandil, Taanis, Tasmaanias, Jaapanis, USAs ja Venemaal.
Ingrid Allik kuulub Eesti Kunstnike Liitu, Keraamikute Liitu ja Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni, teda on tunnustatud 2010. aastal ja 2020. aastal aasta keraamiku tiitliga, 2019. aastal EKA loomepreemiaga ja 2020. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava- ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.
Ingrid Alliku teoseid leidub nii ETDMi, Eesti Ajaloomuuseumi ja Tallinna Linnamuuseumi kollektsioonides kui ka kogudes Lätis, Leedus, Taanis, USAs, Saksamaal ja Jaapanis.
Kunstnik: Ingrid Allik Graafiline disainer: Tuuli Aule Koordinaator: Kristlyn Liier
Näitus toimub koostöös Eesti-Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga, kus ta oli esmakordselt eksponeeritud 2020. aastal.
Maajaam kui kunstiteos. Marika Agu vestleb Timo Tootsi ja Mari-Liis Rebasega
Seda, et Maajaam sai 18. juunil muruniitmisega „Aktuaalsesse kaamerasse“, tuleb tähistada intervjuuga. Taavi Suisalu heliteos „Mürafoonia muruniidukitel“, mida dirigeeris dirigent ja helilooja Arash Yazdani tekitas elevust nii siin- kui ka sealpool ekraane.
„Metsikud bitid“ on tehnoloogilise kunsti residentuuri- ja näituseprogramm, mis kulmineerub vabaõhunäitusega 2024. aasta suvel Lõuna-Eesti kuplite vahel. Näitust korraldavad kunstnikud ja kuraatorid, kes on seotud tehnoloogia- ja kunstitaluga Maajaam: Timo Toots, Mari-Liis Rebane, Kadri Lind, Marie Valgre ja Taavi Suisalu. „Metsikud bitid“ kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu põhiprogrammi.
TRIINU SOIKMETS: Galeriikäik. Juuni. Vana-Kreekast nõukaaega
Pärnu Europe müüdi, mehelikkuse uute arhetüüpide ning 1970ndate ja 1980ndate õrna naiselikkuse kõrval leiab suviseid elamusi nii Saaremaalt kui ka Muhust ja Ruhnust.
ÄLI-ANN KLOOREN: Püha on maa Laulupeo „Püha on maa“ kava oli koostatud tasakaalustatult, sisaldades vana ja ka uut, kusjuures nii palju uudisloomingut ei ole seni kõlanud ühelgi laulupeol.
Seekordne laulupidu oli eriline. Mitte ainult sellepärast, et nii märjaks ei ole ma ühelgi laulupeol varem saanud või et kuulajad nii vapralt vihma trotsisid – peaaegu kõik jäid väga vettinud olemisest hoolimata peo lõpuni kohale. Meenus 2009. aasta laulupidu, kus vihma tõttu oli lõpuks esinejaid rohkem kui kuulajaid. Eriliseks tegi tänavuse peo hoopis täiesti uus olukord maailmas. Kui veel enne eelmise aasta veebruari tundus mulle asjakohane arutleda laulupeo vajalikkuse ja formaadi üle või kas võtta mõni venekeelne laul kavasse või mitte, siis need teemad on vist küll pikaks ajaks päevakorrast maas. Äkki sai selgeks, et ühtegi laulupidu ei saa võtta iseenesestmõistetavana, vaid iga pidu tuleb tähistada kogu südamest ja rõõmustada, et meil selline võimalus on.
GRETE TIIGISTE: Vanalinna võimalused Tallinna vanalinna uuringu lõpparuande järgi tundub, et suure osa kesklinna planeerimis- ja liikumisprobleemidest saaks ära lahendada vanalinna tuules.
Uurimisprojekti „Tallinna vanalinna jätkusuutlik areng ja eksponeerimine“ lõpparuanne „Vanalinn. Pärand, elukeskkond, turism“. Autorid Triin Talk, Raul Kalvo, Liis Ojamäe, Katrin Paadam. Projektijuht Riin Alatalu, toimetaja Pille Epner, keeletoimetaja Kristel Ress. Kujundanud Kristo Kooskora. Tellija AS Tallinna Sadam. Eesti Kunstiakadeemia, 2023. 192 lk.
KATRIN LANG: Hüljatud hoonete kinnisvaraturg Taskukohased lahendused tühjade majade kasutamiseks on praegu vajalikumad kui kunagi varem. Vajame võtteid, mille abil hooneid soodsalt ehitada ja töös hoida.
Eestis on peaaegu 20 protsenti hoonetest maha jäetud. Hoonete halvale olukorrale aitab kaasa vähene hooldus kasutusajal. Tühjade ja kehvas seisus hoonete tõttu väheneb paljude kohtade atraktiivsus, need voolavad elanikest tühjaks ning suurem osa asulatest kahaneb. Kahanevates linnades ja külades jääb elu ja tegevust aina vähemaks. Nii vajuvad need paigad unustusse, sest kõik soovivad kolida suuremasse linna. See loob olukorra, kus linnades on puudu eluasemetest, kinnisvaraturg kuumeneb üle, samal ajal seisavad väiksemates paikades hooned kasutuseta.
ERIK JESSE: Deržava ja Venemaa „omakasupüüdmatud kuritööd“ Venemaa välispoliitika on sageli lausa omamoodi altruistlik. Ainus omakasupüüdlik tahk on läänele või vähemalt lääneorientatsiooniga naabritele kahju teha.
Lugesin hiljuti tsaariaja viimaste aastakümnete konstitutsiooniliste demokraatide (liberaalide) partei ühele juhtivtegelasele Pavel Miljukovile pühendatud kollokviumi materjalide kogumikku.i Nolens volens meenus Ants Laaneots, kes on hoiatanud, et meie noorem põlvkond, aga ka lääne inimesed ei mõista hästi, mida tähendab üks venelaste mentaliteedi põhialuseid, mida nimetatakse deržava’ks. Kui mitmes teises slaavi keeles tähendab vene sõna „deržava“ kognaat lihtsalt riiki, konnotatsioonideta, siis Russki Miri kontekstis viitab see fantasmagooriale vägevast, karmi käega riigist/võimust üksikisiku kaitsetuse ja isegi materiaalse heaolu arvelt.
Tõhusa looduskaitse alus on heal tasemel loodusteadus. Ulvar Käärt vestles Urmas Tartesega Urmas Tartes: „Inimese suhetes elukeskkonnaga lõpeb väärtusvabadus siis, kui see tekitab ühisvaratragöödia ja meie elukeskkond, loodus ning ühine elukvaliteet satub ohtu.“
Kuidas suhestub inimene loodusega? Mil moel käitub metsa alla prügi poetaja keskkonnasõbralikult? Kuivõrd kiiresti muutuvad meie looduskaitselised väärtushinnangud? Miks me ei taha väärtustada elutähtsaid ökohüvesid? Mis on sääskede paaritumise võti? Sellest ja paljust muustki räägib hiljuti Eesti väärikaima looduskaitsealase tunnustuse – Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia – pälvinud putukateadlane, loodusfotograaf ja innukas looduse populariseerija Urmas Tartes.
MARGUS OTT: Argidialektika XVIII. Elu mõte
Ma ei saa oma sügavaimat elu mõtet teada, sest ma ise kõige täiega kehastan seda mõtet. Kui ma saaksin elu mõtet teada, siis ma oleksin juba väljaspool elu mõtet ja see elu mõte poleks sügavaim elu mõte.
Arvustamisel
Herbert Marcuse „Ühemõõtmeline inimene“
George Monbiot’ „Regenesis: Feeding the World Without Devouring the Planet“
Annie Ernaux’ „Aastad“
Tia Navi „Mitte-suhted“
Tove Ditlevseni „Kopenhaageni triloogia“
Tallinna Linnateatri „Sünnipäevapidu“ ja „Seitsmemagajapäev“
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „4avastajaDraamat“
mängufilmid „MRT“ ja „Indiana Jones ja saatuse seier“
Esiküljel Timo Toots ja Mari-Liis Rebane. Foto Ken Oja
„Kui aeg enam ei voola, vaid tõuseb üle kallaste ja paisub ääretuks tulvaks“ ARSi Projektiruumis
Vaade installatsioonile
Kui aeg enam ei voola, vaid tõuseb üle kallaste ja paisub ääretuks tulvaks 17.6.–16.7.2023 ARS Projektiruum, Pärnu mnt 154, Tallinn
Mariliis Rebase kureeritud grupinäitus „Kui aeg enam ei voola, vaid tõuseb üle kallaste ja paisub ääretuks tulvaks“ koondab kunstnike Diego Bruno, Freja Bäckmani, Piibe Kolka, Kaarina-Sirkku Kurzi ja Ingel Vaikla teosed õrnadel assotsiatsioonidel põhinevaks kogumiks.
Nagu pealkirigi viitab, kutsub näitus vaatlema aega kui välja venitatud kestvat olevikku. Teoste teemad hargnevad ühest voolusängist väljudes erinevates suundades, käsitledes mitmeid kaasaegseid küsimusi. Kuigi ajapõhised teosed ei tegele otseselt aja kui sellisega, viitavad kasutatud meediumid – video, foto, heli jms – siiski sellele, kuidas aega praegusel hetkel nähakse, kogetakse ja mõtestatakse. Kuraator soovib näitusega hägustada eristust mineviku ja oleviku, vana ja uue vahel. Sel eesmärgil seab ta muuhulgas kahtluse alla ning hindab ümber progressi ja lineaarsete narratiivide mõisted.
Ingel Vaikla. Papagalo, What’s the Time? 2022
Näitus ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154, Tallinnas) on külastamiseks avatud 17. juunist 16. juulini 2023, tööpäeviti 12–18 ja nädalavahetustel 12–16.
Näitus on ratastooliga ligipääsetav.
Näituse installatsioon: Valge Kuup. Graafiline disain: Kersti Heile.
Näitust toetab: Kone Foundation, Soome Instituut Eestis, Eesti Kunstnike Liit.
