Eesti Rahvuskultuuri Fond võtab vastu taotlusi stipendiumideks
Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond võtab kuni 15. oktoobrini vastu taotlusi stipendiumideks ja kultuuriprojektide finantseerimiseks 2022. aastal.
Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond toetab:
üksikisikuid stipendiumidega õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks;
organisatsioone toetustega eesti rahvuskultuuri arendamise, säilitamise ja edasikandmise seisukohalt oluliste projektide algatamiseks ja finantseerimiseks.
Käesoleval aastal tuleb 139-st allfondist jagamisele 280 tuhat eurot.
Suuremad summad jagatakse seekord järgmistest sihtasutuse juures asuvatest fondidest:
Rain Lõhmuse fondist tuleb jagamisele ca 30 000 eurot, mis jaguneb erinevate valdkondade vahel noorte annete toetuseks,
teatrivaldkonnas eraldab Kristi ja Siim Kallase fond 10 000 eurot lavastusprojektide toetuseks,
noorte lauljate õpinguid välismaal toetab 10 000 euroga Hans Teetlausi fond,
lastekirjanduse loomist, mis tutvustab lastele eesti kultuuripärandit, esivanemate eluolu ning rahvatraditsioone toetab 6 000 euroga Härmatali fond,
Lastekaitse Liidu fond toetab põhi-ja keskharidust omandavaid andekaid õpilasi. Stipendiume osalemiseks aineolümpiaadidel, konkurssidel või spordivõistlustel; huvi-, spordi- või keeltekooli (ringi) õppemaksu tasumiseks on võimalik taotleda kokku 10 000 euro eest,
Eesti ülikoole õppevahendite soetamisel toetab Ernst ja Erica Kesa fond 12 000 euroga.
Taotluste vastuvõtu tingimused ja info ning käesoleval aastal jagamisel osalevate allfondide nimekirja leiate meie koduleheküljelt alajaotusest TAOTLEJALE
Keeleamet koostöös Emakeele Seltsi, Eesti keelenõukogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga kuulutavasid 12. märtsil välja ettevõttenime võistluse „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2021”.
Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub kuuendat korda. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid.
Võistluse tulemused tehakse teatavaks Emakeele Seltsi kodulehe www.emakeeleselts.ee kaudu 8. oktoobril ettevõtjate päeval.
Tänavu on varasematele kategooriatele (teenindusettevõte, tootmisettevõtte, aasta uustulnukas, vabaühendus, haridus- ja kultuuriasutus) lisandunud veel kaks: õpilasfirma ning .ee internetiaadress ehk rahvusdomeeni nimi.
aasta võitjad olid
teenindusettevõtte kategoorias Kiiks ja Knihv (OÜ Trilevik) ning Rüüüürija OÜ (ära märgitud ka MaaRuum OÜ, Prassi Lambipood (Prass Valgus OÜ), ValiHeli.ee (OÜ Arratt), reisikorraldaja Rändtigu (Pakane OÜ) ning Wanawiisi Ehitus OÜ);
aasta uustulnuka kategoorias MTÜ Hõimulõimed (ära märgitud ka Vuht OÜ ning Kauem Kodus OÜ); vabaühenduse kategoorias MTÜ Õuering (ära märgitud ka MTÜ Kõla Koolituskeskus); tootmisettevõtte kategoorias Aegaon OÜ (ära märgitud ka Viljandi Õhumeister OÜ ning OÜ Mördiööbik);
haridus- ja kultuuriasutus kategoorias võitjat välja ei kuulutud, ära märgiti Helivus OÜ.
Žüriisse kuuluvad Eesti Interneti Sihtasutuse, Eesti keelenõukogu, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni, Emakeele Seltsi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Keeleameti esindajad.
Näituse “Intensiivsed paigad” avamine homme EKKMis
Intensiivsed paigad 4.09.–17.10.2021
Kunstnikud: Jasmina Cibic*, Tanja Engelberts, Terike Haapoja*, Ola Hassanain, Madlen Hirtentreu*, Roven Jõekäär, Anna Kaarma*, Gareth Kennedy, Tali Keren, Laura Kuusk, Aleksandr Morozov, Natalia Romik, Natalija Tseljuba ja Julija Appen
* teised asukohad
Kuraatorid: Kuraatorite Loominguline Ühendus TOK (Anna Bitkina ja Maria Veits)
Näituse avamine toimub reedel, 3. septembril kell 18:00
Kuraatorite kontseptuaalne raamistus lähtub vene filosoofilt ja meediauurijalt Mihhail Kurtovilt laenatud terminist „intensiivne paik“, mis rajaneb inimgeograafia põhimõtetel. Intensiivne paik tähistab jõukeset, kus protsessid algavad ja kus neid talletatakse; kus kogemused on ühendatud ja kust need liiguvad edasi teistesse kontekstidesse; kus varem ühendamata tegevused ja ideed koonduvad ning muunduvad uuteks kontseptsioonideks, aidates luua uusi teadmisi ja olemise viise.
Intensiivsete paikade kaardistamisel ja lahtiharutamisel tegelevad TOKi kuraatorid järgmiste uurimissuundade ja -teemadega: poliitiline kujutlusvõime arhitektuuris, linnaplaneerimine, tööstuspärand ja selle ökoloogiline jälg, avalik ja isiklik ruum ning nende vahel asuvad varjatud universumid. Projektist võtavad osa nii rahvusvahelised kui ka kohalikud kunstnikud. Eesti kunstnikelt valmivad näituse raames uued teosed.
Näitus laieneb EKKMist välja mitmetesse teise asukohta Tallinnas – Viru hotelli, endisesse Kopli rahvamajja, Eesti Rahvusraamatukokku ning Lasnamäele.
Kuraatorite Loominguline Ühendus TOK on 2010. aastal Peterburis asutatud naiskuraatorite kollektiiv, kuhu kuuluvad Anna Bitkina ja Maria Veits. TOK tegutseb sageli väljaspool traditsioonilisi kunstiruume. TOK lähtub oma tegevuses ajaloolisest analüüsist ja poliitiliste visioonide loomisest ning käsitleb oma projektides kohalikul tasandil valitsemise mehhanisme, avalikku ruumi, haridussüsteeme jm.
Tallinna Fotokuu on omaalgatuslik rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal, mis 2021. aastal toimub 1. septembrist 17. oktoobrini. Peamiselt fotograafia ja videoga tegelevate kunstnike algatatud Fotokuu on oma meediumivalikut tänaseks laiendanud ning vaatleb arenguid kunstis ja ühiskonnas, mida kogetakse üha rohkem kaamerate, ekraanide ja kujutiste vahendusel.
Ühe teema riigis käib ainult üks jutt korraga. Avalikkuse ja ajakirjanike innuka kaasaelamise saatel tegeles võim kogu kevade ja suve järgmise presidendi ametissepaneku ettevalmistamisega nii intensiivselt, et selle sebimise kõrval kahvatus ühe laomajandusliku erandiga isegi koroonakriis, rääkimata siis iga ministeeriumi ja seda juhtiva ministri kohustuslikust põhitegevusest. Riigikontrolör teatas teisipäeval, et parlamendis seadusena jõustatud riigieelarve on nii arvutuste kui ka sisuseletuse poolest läbinisti mäda. See oli pomm, mille plahvatust ei summutanud täielikult presidendivaliminegi.
Asjaosalised ja vastutajad tunnistasid kiirelt oma vigu ning lubasid meelt parandada. See saab juhtuda siiski millalgi kaugemas tulevikus, mitte tänavu, mil valitsusel on riigieelarve seaduse eelnõu kokkupanekuks ning riigikogule esitamiseks jäänud vähem kui kuu aega ning terve suve viiuldasid koalitsioonierakondade juhid ja ministrid ritsikatena presidendivalimise koondorkestris. Olukorra teeb hapramaks fakt, et juba paar kuud täidab valitsuses rahandusministri kohta kohakaasluse alusel justiitsminister. Just rahandusminister on riigieelarve koostamise hing ning kolleegide piitsutaja.
Inimesed, kelle toimetulek ja talle tööd andva asutuse või ettevõtte käekäik sõltub riigieelarvest, on suvi läbi oodanud kevadiste kärpeplaanide sõnumitest pisut paremaid. Mida päev edasi, seda lootusrikkamalt. Nädala alguses teatas statistikaamet lausa pöörasest, 12,9% suurusest majanduskasvust teises kvartalis. Mõni päev varem anti teada, et Eesti keskmine brutokuupalk on tõusnud 1538 euroni, mis on aastatagusest üle 100 euro rohkem. Igakuine maksulaekumine teeb aina uusi rekordeid. Majandusanalüütikud on täheldanud ka tarbimise kiiret kasvu, kusjuures see ei ole vähendanud pandeemia ajal rekordsuureks kuhjunud säästu- ja hoiuraha inimeste pangakontodel, vaid kulutatud on nn jooksvat tulu. Peagi algab teise pensionisamba purustamisel tekkinud kildude väljamaksmine ja eks tarbimisse liigu lõviosa sellestki. Tarbimispeo hoog seega ei rauge, mis sest, et kasvanud nõudlus on andnud hoogu ka hinnatõusule.
Põhiseaduse preambulis millekski eriti tähtsaks nimetatud kultuuri alal töötajate osa sellel peol on kõrvaltvaataja roll. Näeme, tunneme kadedust ja elame teadmatuses. Haridus- ja teadusminister Liina Kersna on korduvalt ja viimati sel nädalal avaldanud, et kavatseb oma valitsemisalas riigi keskmisega võrreldes lubamatult madalale tasemele vajunud õpetajate palga tõstmise eest valitsuses võidelda. Märtsis vastas kultuuriminister Anneli Ott Sirbi küsimusele kultuuritöötajate palgatõusu kohta: „Ma ei ole öelnud, et kultuuriministeerium seda ei taotle. Aga liigume samm-sammult ja praegused prioriteedid on olnud kuskil mujal. Ma ei väida, et see ei ole vajalik, ja see on kindlasti üks arutelu teema.“
Palgakõverad lõikuvad vaid juhul, kui kultuuriminister täidab talle arengukavas seatud raha küsimise ja saamise kohustust.
Küllap on prioriteedid endiselt kuskil mujal, sest ühtki avaldust kavatsuse kohta riigieelarvest kultuuritöötajate palgatõusu taotleda ei ole kultuuriminister seni teinud. Ka juba 30 aastat traditsiooniline läbirääkimine ja kokkuleppe sõlmimine kultuuritöötajate ametiliiduga („arutelu teema“) on olnud konarlik, kui mitte olematu. Septembris on neid asju juba hilja ajada, sest alati ja igal juhul küsivad ministeeriumid juba kevadeti kuludeks rohkem raha, kui jagada on, ning viimasena valitsuse laua äärde jõudnu jaoks ei ole seal enam punast pennigi järel.
Pealegi, arutada ei ole samuti suurt midagi. Kuigi parlamendis kinnitatud kultuuripoliitika põhisuunad aastani 2020 – seal on sõnastatud eesmärk viia kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalk riigi keskmise palga tasemele – enam ei kehti (ja eesmärk jäi saavutamata), asendab seda nüüd uus, mis valitsuses heaks kiidetud ja riigikogule lugemiseks saadetud.
Dokumendis „Kultuuri arengukava 2021–2030“ on palgateema sõnastatud teisiti ja hägusemalt, kuid „mõõdik“ on siiski olemas. Valdkonnas hõivatute keskmine brutokuupalk peab jõudma Eesti keskmisega võrreldes 2019. aasta 82% tasemelt 90%ni aastal 2030. Eesmärgi saavutamiseks peab kultuurisektoris keskmine palk igal juhul kasvama kiiremini kui muudel elualadel.
Tartu ülikooli majandusteadlaste teadusprojekti Inwege projektsiooni järgi on 2030. aastal keskmine palk riigis 2315 eurot, seniste arusaamade järgi peaks siis sama suur olema ka kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk avalikus sektoris. Kõigi kultuuri alal töötavate inimeste keskmine aga peaks ulatuma 2084 euroni. Kui liikuda eesmärgi poole võrdsete sammudega, sest nii on lõpus suhtarvuliselt kergem, peaks kultuuriminister oma valitsemisala palgafondi igal aastal taotlema rohkem kui 100 eurot lisaraha iga kõrgharidusega palgatöötaja kohta kuus.
Ja mitte ainult, sest pelgalt miinimumpalgaga tegelemine tekitab asutustes paratamatult olukorra, kus miinimumist enam saavad ja reatöötajatest keerukamat ning vastutusrikkamat tööd tegevad inimesed tulevad alampalgalistele selg ees vastu, kui nende palgafondile seesama 100 eurot koos koefitsiendiga ei lisandu. Selline olukord mõne aasta eest juba tekkis, kui toonane kultuuriminister Indrek Saar tänuväärselt miinimumpalga suurendamise läbi viis.
Kehtivas strateegias sõnastatu järgimine on iga valitsuse ja ministri kohustus. Kultuuris on töötajate sissetuleku tagamise kohustus mitmekihilisemgi. Esiteks kuulub väga suur osa kultuurisfäärist avalikku sektorisse, mitte turule. Avaõiguslikud ja riigi hallatavad asutused ning riigi või omavalitsuse asutatud sihtasutused on loodud riigivõimu otsustega, välja arvatud need, mis on riigist vanemad ja hiljem selle rüppe tulnud. Asutamisel on nähtud, et tegu on riigi ülesandega ning need asutused on põhiseaduse järgimiseks vältimatult vajalikud, mitte lõbu pärast olemas. Asutuste majanduslikule vabadusele on seatud ka piirangud. Seega peab just asutaja ja peremees ehk valitsus ja parlament rahaga kindlustama, et need asutused, olgu teater, arhiiv, muuseum või kultuurileht, oma ülesandeid kvaliteetselt täita saaksid. Selleks peab inimestele nende töö keerukusele vastavat palka maksma.
Teiseks, majanduslikust küljest tähendab kõrgharidus seda, et pikemaks ajaks arvatakse ülikoolides õppijad tööturult välja, nad ei saavuta vähem haritutega samas tempos majanduslikku iseseisvust, vaid peavad sageli endale hoopis võlakoorma kaela võtma ja seda hoolimata nn tasuta kõrgharidusest. Kõrgharidusega inimeste tellijaks ülikoolidelt on lepingulisel alusel riik. Vaikimisi käib noortele haritlastele õpingute ajal tekkiva rahalise miinuse katteks kaasas lubadus, et parem haridus tagab suurema sissetulekuga töökoha, võimaluse toota rohkem lisandväärtust ning saada sellest ka õiglane osa. Erasektoris see sageli nii ongi. Ent valdkondades, milles riigivõim on küll mõistnud, et turgu ei ole, kuid põhiseaduslik kohustus ala arendada olemas, sama reegel ei kehti ja kogu pusle ei klapi kokku.
Kui väide, et parem haridus kindlustab suurema sissetuleku, peaks universaalselt paika, siis oludes, kus kõrgharidus on enam kui kolmandikul tööjõust, peaks seesama seltskond võib-olla üksikute eranditega paiknema sissetuleku poolest keskmise joonest kõrgemal. Aga ei paikne ning seda mõjutab ennekõike riigivõimu enda käitumine ning palgapoliitika. Kultuurisektoris tähendab „kõrghariduse väärtustamine“ orjanduslikke töösuhteid. Loomulikult saab iga töötaja ihne tööandja juurest minema kõndida ja võib-olla leida erialastki tegevust erasektoris. Seda juhul, kui valitsus lõpetab valdkonna ettevõtetega viimased poolteist aastat harrastatud lahti-kinni meelevallamängu.
„Tõusulaine tõstab kõiki paate,“ tavatses õpetada John F. Kennedy ja seda kordavad tänapäevani paljud juhid (ka Eestis), kes usuvad vabaturumajanduse väge üldise, kõigini jõudva heaolu tekitamisel. Aga paat, mis põhja ankurdatud ja mille kett katkemiseni pingul, tõusulaines ei kerki, vaid upub. Küllap uppujad mõistavad end päästa ja ehk ujuvad välja kuskil võõrastel randadel. Millest aga reeder ilma jääb ja mida ükski kindlustus ei korva, see olgu valitsusele nuputamisülesanne eelarvekõnelustel.
„Pikka aega heitsin ma vara voodisse.“ Niimoodi algab Marcel Prousti seitsmest köitest koosnev nn jõgiromaan „Kadunud aega otsimas“. Prantslastel on see lause enam-vähem samamoodi pähe kinnistunud ja une pealt tsiteeritav kui meil Arno koolimajja jõudmine. Kui aga „Kevade“ avalauset võiks võõramaalastele mõeldud keeleõpikus kasutada näitena eesti keele grammatiliste aegade kohta („tunnid olid alanud“ – enneminevik, enne õppuri saabumist lihtminevikus), siis Prousti aeg nii turvaliselt minevikust tulevikku ei kulge.
Võib kujutleda tõlkijat, kes istub laua taha, avab arvuti ja alustab … „Kaua aega oli mul tavaks vara magama minna.“ „Kaua aega oli mul harjumuseks vara voodisse heita.“ Just see viimane variant esinebki tõlkija Tiina Ainola varasemas tõlkekatkes, mis on ilmunud 2003. aasta Vikerkaares (nr 7-8). Arvatavasti on tõlkija enne tegelikku alustamist mõttes heidelnud juba pealkirjaga. „Swanni poolel“ vajab eraldi seletust: härra Swann ja Guermantes’id on Marceli vanavanemate vasak- ja parempoolsed naabrid, nende häärberid ja maavaldused. Kas siis ehk „Swanni pool küljel“? Seegi ei kõla ju ideaalselt. Aga kuidas siis? Ja nüüd veel see kuulus avalause, sest esimesel lausel on suur tähtsus. Esimene lause kas haarab lugeja kaasa või ei haara. Tõlkijal on alati oht esimese lause või ka leheküljega mitte vedama saada. Kogenud tõlkija teab seda ja on ettevaatlik. Selle seitsmeteistkümne(!) aastaga, mis Tiina Ainolal on läinud tollest esimesest katkendist kuni Prousti hiigelteose esimese köite tõlke lõpliku valmimiseni, on ta siiski jõudnud variandini „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“. Ma oletan, et kõik muud võimalused olid korduvalt läbi kaalutud ja viimaks kõrvale heidetud. Nii jääbki järele see kõige originaalitruum, ilma laiendusteta, ilma igasuguse selgitava tendentsita askeetlik vaste, mis sest, et mõnda muud moodi olnuks ehk ladusam.
Marcel Proust (1871–1922) on üks XX sajandi silmapaistvamaid kirjanikke. „Swanni poolel“, meenutus jutustaja lapsepõlvest, on Prousti suurromaani „Kadunud aega otsimas“ esimene köide. Marcel Prousti auks loodud seinamaal Prantsuse linnakeses Illiers-Combrays.
Pikk aeg
Longtemps je me suis couché de bonne heure.Longtemps – ee „kaua“. Kui lahutada sõna kaheks, siis „pikk (long) aeg (temps)“. „Pikk aeg“ on võtmesõna, mis koondab endasse kogu Prousti suurteose. See aeg algab nii kaugelt, kui minajutustaja Marcel suudab oma mälestustes tagasi minna või ka teadmisi teistelt kuuldu põhjal rekonstrueerida. Kuigi „tagasi“ ei ole siin ehk kõige õigem sõna, sest mälestused saavad uuesti elavaks, olevikuliseks või ka ajaüleseks, äratades jutustajas transtsendentse, ajatu õnnetunde. Prousti heitlusest ajaga on kirjutatud nii palju, et ei hakka seda kõike kordama. Kuigi Prousti kirjutatu on mahukas, on Proustist kirjutatu veel palju mahukam. Pärast surma 1922. aastal jäi see ühiskonnakauge kirjanik mõneks ajaks selliste angažeeritud kirjandusvoolude nagu sürrealism ja eksistentsialism varju, kuid 1950ndatest algas Prousti-uuringute buum, mis kestab kirjandusteaduses tänapäevani.
Pikka aega … valitses meil Eestis Prousti teemal suhteline vaikus. Pikka aega pärast seda, kui Johannes Semper avaldas tema kohta 1923. aasta aprillikuu Loomingus tutvustava artikli ja tõlkekatkeid (sh kuulus Madeleine’i koogi ja pärnaõietee episood). „Pole vist enne olnud nii aeglaselt arenevat romaanikäiku kui Proustil, ja seda päälegi vilkaimal, aktiivsimal ajal, mida iganes tuntud. Niisuguse äärmusena pakub ta väga palju huvitust,“ kirjutab Semper (lk 45). Tõsi küll, sellesama artikli avaldas Semper veel ka 1934. aastal „Prantsuse vaimus“ (Noor-Eesti Kirjastus) ja 1969. aastal „Mõtterännakutes“, aga paarikümne aasta jooksul viimase kahe daatumi vahel Proust kui „manduv aristokraat“ nõukogude inimese vaimuilma ei sobinud. 1970ndate juba veidi vabamates oludes ilmus Eesti Raamatu „Varamu“ sarjas Leili-Maria Kase tõlkes „Swanni armastus“, mis uute aegade alguseni jäi ka Prousti ainsaks esindajaks siinmail. Uuel Eesti ajal on seda lünka üsna jõudsasti täidetud ja õnneks leidub tõlkijaid, kes on valmis elama sellist kloostrielu, mida Tiina Ainola sõnul selle autori tõlkimine nõuab. Lisaks neljale raamatule „Kadunud aja“ seitsmest (üks, „Õitsvate neidude varjus“ on ilmumas Anti Saare tõlkes) on tõlgitud veel ka tema esseid, nii et praegu on Prousti tõlkimise ja tutvustamise seis järgmine: 1973, „Swanni armastus“, Eesti Raamat, tlk Leili-Maria Kask; 1995, „Soodom ja Komorra“, Europeia, tlk Tiina Indrikson (Ainola); 2003, Vikerkaare Prousti-teemaline erinumber, kus Tiina Indrikson (Ainola) ja Vladimir Indrikson ning Tõnu Õnnepalu on avaldanud ka juba katkendeid oma hilisematest täistõlgetest ja kus Tanel Lepsoo on tõlkinud Prousti eessõna teosele „Saint-Beuve’i vastu“; 2004, „Taasleitud aeg“, Eesti Keele Sihtasutus, tlk Tõnu Õnnepalu; 2015, valik Prousti esseid Loomingu Raamatukogus, tlk Triinu Tamm; 2020, „Swanni poolel“, Atlantis, tlk Tiina Ainola.
Aga tulgem tagasi avalause „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“ juurde. „Heitsin“ kõlab isegi eesti keeles ilmselgelt lõpetatud tegevusena, kuigi meil, erinevalt prantsuse keelest, lõpetatud ja lõpetamata või korduva tegevuse väljendamiseks erinevaid minevikuaegu ei ole. Pikk aeg voolab ega lõpe ja selle sisse saab panna kaasa voolama vaid korduva tegevuse, mida eesti keeles saaks väljendada just nimelt sõnadega „tavatsesin“, „oli mul kombeks“ vms. Täpselt sama kehtib prantsuse keele kohta. Miks siis on Proust oma passé composé’ga, lõpetatud tegevust väljendava minevikuajaga, lugejat ja tõlkijat kiusanud, seda enam et kusagil mujal peale avalause ei ole ta seda kasutanud – kui tegelaskõne välja arvata? Põhjusi võib vaid oletada ja oletatud on palju. Inglise tõlgetes esineb näiteks kolm versiooni: „For a long time I used to go to bed early“, „Time was, when I always went to bed early“, „Time and again, I have gone to bed early“. Mäng ajaga, omamoodi katkestus, ebakõla ajas? Ja siis, kui lugeja pole veel jõudnud lugema hakatagi. Just nagu oleks Proust tahtnud öelda, et see, mis järgneb, ei saa olla lihtne, nagu ei ole lihtne kirjeldada oma subjektiivset ajakogemust. Kuidas üldse saab tõlkida teise inimese ajakogemust? Selle üle on Tõnu Õnnepalu mõtisklenud Vikerkaare Prousti-numbris, viidates Prousti arusaamale kirjutamisest kui oma sisemise raamatu dešifreerimisest või tõlkimisest. Ehk on vastus siin: kogemus tuleb sõnadesse ja lausetesse valada, aga sõnad ja laused on ju ikkagi tõlgitavad, niivõrd, kuivõrd. Liiga müstiliseks ei saa seda tõlkimise asja ka ajada.
Tõlkimatuse taak
Kuna Prousti „Kadunud aja“ esimene raamat „Swanni poolel“ sisaldab ühe osana ka tervikust pisut eraldi seisvat „Swanni armastust“, siis on selle tõlkeid meil nüüd koguni kaks: üks Leili-Maria Kaselt aastast 1973 ja teine nüüd Tiina Ainolalt. „Swanni armastus“ erineb selles mõttes ülejäänud romaanist , et valdav vaatepunkt ei ole mitte minajutustaja, vaid seltskonnategelasest naisteküti Charles Swanni oma. Selline omamoodi väljalõigatus ülejäänud teosest on võimaldanud romaani seda osa ka eraldi avaldada. Omal ajal sobis see Proustiga esmatutvuse tegemiseks ilmselt hästi. 1973. aasta „Swanni armastus“ sisaldab ka põhjalikku Leili-Maria Kase järelsõna, kus rõhutatakse nõukogude aja vaimus küll Prousti psühholoogilist realismi, mitte modernsust, teadvuse voolu jms, aga ega seegi ole ju vale. „Mõni aeg tagasi mainiti meil Prousti ainult kui kadunud aega (= mandunud aristokraatiat) taga leinavat eliidiautorit, kelle psühholoogitsemine midagi ei paku,“ kirjutab Kask (lk 202), kuid 1970ndatel võib juba julgelt öelda, et suure psühholoogilise realistina kujutab Proust „prantsuse põlise aristokraatia agooniat ja segunemist suurkodanlusega, rahaaristokraatiaga sajandi vahetusel“.
Näib, et seoses mõiste „teadvuse vool“ tutvustamisega Eestis hakati Proustile lähenema eelkõige just selle kaudu ja olgu psühholoogiline või ka muidu realism jäi sealjuures tagaplaanile, seda enam et see seostus ikkagi eelkõige nõukoguliku kirjanduskäsitlusega. Siinkohal pean tunnistama, et naudin väga just seda sissevaadet XX sajandi alguse ühiskonda, sest Proust pakub seda kõigi oma mõttekeerdude taga lugejale vägagi humoorikal kombel. Tõusikseltskondade sumbumus, jäikus ja kitsarinnalisus, selle reeglid, mille vastu võib rängalt eksida ja sealt pagendatuks saada üheainsa hooletult lendu lastud sõna tõttu, pidev jälgimine, kes kellega läbi käib, võimumängud ja lipitsemine, suurilm ja poolilm ning see igavene pahelisuse aura, igati seltskondliku normi juurde kuuluv liiderlikkus – jah, küllap see elu seal Combrays just selline oligi, pole siin mingeid kunstilisi liialdusi.
Juhuslik aisting äratab ammu kustunud mälestuse, üks mälupilt seostub kõikvõimalikel viisidel teiste piltidega, tegelased ilmuvad eri vanuses sarnastes situatsioonides, mis tekitab tunde, et miski ei muutu, ometi on kõik pidevas muutumises. See on see eksplitsiitne assotsiatsioonide loogika, mille poolest on Proust kuulus. Peale selle on seal aga varjatumad või lausa alateadlikud assotsiatsioonid, olgu siis lauserütmi, sõnavaliku, semantiliste või ka kõlaliste või koguni ikooniliste seoste tasandil, mida on tõlkijal võimatu lõpuni tuvastada. Ma julgen oletada, et just seal on Prousti tõlkimise põhiraskus.
Selget mustrit, lauset ennast – mis sellest, et vahel leheküljepikkust – on ju ikka võimalik enam-vähem adekvaatselt edasi anda. Siin ei ole Leili-Maria Kase ja Tiina Ainola tõlkel suurt vahet – nõukaaja auks peab ütlema, et halbu tõlkeid sel ajal avaldada ei saanudki ja ka Tiina Ainola on pigem vana kooli tõlkija selle sõna kõige paremas mõttes. Seega jääb tõlkeloolastel ära võimalus vastandada üht tõlget teisele: need kannavad endas üsnagi samalaadset traditsiooni, mõlemas on järgitud sarnaseid keele- ja stiilinorme. Muidugi peab kõik need esimese, teise, kolmanda kuni n-inda astme kõrvallaused kuidagi koos hoidma, et pealause juurde naasmisel lause lõpus ots otsaga kokku tulla. Kuna prantsuse lauseehitus on vägagi fikseeritud ja iseenesest selge, siis ma ei usu, et see võiks valmistada liiga suuri raskusi. Aga varjatud mustreid tuleb pühendunult otsida, olla valmis selleks – nagu Tiina Ainola on ka osutanud –, et Proustil on sõnade tavatähenduse taga justkui mingi isiklik tähendus, sõna petliku täpsuse taga peitub sügavam tõde. Jah, sõnavalikult on Tiina Ainola tõlge keerulisem, nüansirikkam kui tema eelkäija oma: kui varasemas tõlkes on valitud sünonüümidest pigem tavalisem, laiemalt kasutatav sõna, siis nüüdses tõlkes kindlasti haruldasem. Või siis originaalilähedasem, isegi kui esmapilgul tunduks mõni harjumuspärasem valik loomulikum. Ka rütmi poolest tundub uus tõlge harmoonilisem, voolavam. Kummaski tõlkes pole siiski läbi saadud arvukate mõttekriipsudevaheliste kiillauseteta, mida originaalis pole, aga eks need aitagi lugejal järge pidada ja mõttelõnga mitte käest lasta. Rütmi need muidugi mõnevõrra hakivad, aga pole parata.
Kloostriasuka kombel töötavast tõlkijast saab seega eksegeet: teda ei rahulda lähte- ja sihtkeele pealispindsete vastavuste loomine, ta eeldab, et kaevuda tuleb pinna alla, et tekst ei anna ennast kunagi päriselt kätte. Ja siis veel see tõlkimatuse taak. De bonne heure– vara. Bonheur – õnn. Õnnetunne, mille tekitab ootamatult elustunud mälestus. Je me suis couché – suulise kõne juurde kuuluv minevik, mida kirjandustekstis ei kasutata. Intiimne pöördumine lugeja poole? Marceli pihtimus? Kas „Kadunud aega otsimas“ või „Kaotatud (raisatud) aega otsimas“? Kas „Swanni armastus“ või „Üks Swanni armastustest“ („Un amour de Swann“), nendest, mida elumehest Swannil polnud mitte vähe?
Mõistmine on võimalik
Samasugune suhe nagu tõlkijal sõnadega on „Kadunud aja“ minategelasel teose teiste karakteritega, kelle pealtnäha selgepiiriliste kujude taga võib peituda midagi hoopis muud, kui esialgu välja paistab. Tõsi küll, vahel ka negatiivses suunas: keegi võib tunduda vägagi enigmaatiline, kuid osutub üsnagi lihtsakoeliseks. Eks nii ka tõlkimisel: väline lihtsus võib peita keerukust, aga „vahel on sigar lihtsalt sigar“.
Huvitav on Prousti enese suhe tema teoste tõlkimisega inglise keelde. Tema stiili ongi peetud pigem inglaslikuks ja 1930ndatel sai temast Inglismaal peaaegu et kultusobjekt. Tema esimene tõlkija, šoti kirjanik C. K. Scott Moncrieff pälvis seetõttu märksa suuremat tähelepanu, kui tõlkijad enamasti pälvivad, aga hiljem ka ägedat kriitikat. Pealkirja „Kadunud aega otsimas“ asendas ta Shakespeare’i tsitaadiga „Remembrance of Things Past“ ning samasugune vabadus ja ilustamine iseloomustab kogu tema tõlget. Anglofiilist Proustil polnud selle vastu tegelikult midagi: esiteks imetles ta nagunii inglise kirjandust, teiseks ei osanud piisavalt inglise keelt, et finessidesse süveneda. Ehk tajus ta ingliskeelses tõlkes seda keelega lahutamatult kokku kuuluvat vaimulaadi, mis talle meeldis ja mis võis olla tähtsamgi kui sõnasõnaline vastavus.
Nojah, olnuks Proust estofiil, võinuks ju ka eestikeelses tõlkes selliseid vabadusi lubada. Tiina Ainola on siiski valinud truuksjäämise pigem kirjatähele, et jõuda sealtkaudu vaimu juurde. Ja mulle tundub, et ongi jõudnud: vähemalt ei katkesta tõlke lugemisel miski seda vaat et meditatiivset seisundit, millesse Proust oma lugeja viib ja milleta tema teadvuse voolu vist järgida ei saakski.
Kui jätkata tõlkija ja „Kadunud aja“ minategelase paralleeliga, siis iseloomustab viimast erakordselt terav kujutlusvõime, oskus elada sisse teiste inimeste tunnete keerdkäikudesse ja nende hinges möllavatesse kirgedesse just nii, nagu oleksid need tema enda omad. Või kas ikka on nii? Äkki omistab Marcel neile inimestele omaenda tundeid? Äkki pole sellel Swannil, kelle psühholoogilise portree ta loob, midagi ühist nn tegeliku Swanniga? Ka Proust ise kippus oma ülivõimendunud tundlikkust teistele omistama, kartes paaniliselt kedagi solvata, tormates kas või koduukselt tagasi restorani, kui talle tundus, et oli jätnud äkki kelnerile liiga väikese jootraha, mispeale too end nüüd ehk puudutatuna tunneb. Kelner ei pruukinud muidugi klienti mäletadagi. Eks nii püüa ka tõlkija end Prousti elu-, mälu- ja ajaraamatusse sisse elada, uskudes, et mõistmine on võimalik, pannes sinna võib-olla hoopis iseenda kogemuse. Meenutamise mehhanism on ju nii ilmselt universaalne. Me kõik teame, milliste etappide kaudu kulgeb püüd midagi meelde tuletada: oleme kogenud, kuidas vaid ajule puhkust andes, hoopis millelegi muule mõeldes võib unustatu äkki mälu sügavusest esile kerkida või kuidas näiteks lõhnamälu võib kanda meid tagasi lapsepõlve. Seda mehhanismi ongi Proust lugejale demonstreerinud ja kui oma kogemuste pagas appi võtta, saab faktitäpsusest ka tundetäpsus.
Kõige õigem inimene tõlkimisest kirjutama on ikka tõlkija ise ja õnneks saab nii Tiina Ainola kui ka „Taasleitud aja“ tõlkinud Tõnu Õnnepalu sellekohaseid mõtteid lugeda Vikerkaare Prousti-numbrist. Alati on tore ja tänuväärne, kui need kirja pannakse, sest kuigi tõlke headuseks peetakse teatavasti seda, kui võib unustada, et tegu on tõlkega, leidub kindlasti ka teistsuguseid lugejaid – neid, kes ei unusta hetkekski, et tegu on just nimelt tõlkega, seega vaid originaalteksti ühe võimaliku variandiga. Tiina Ainola on öelnud, et tõlkijale ei ole keerulisemat teost kui „Kadunud aega otsimas“. Eesti staažikaima Prousti-tõlkijana ta ilmselt teab, millest räägib. Hinnakem siis seda, et need teosed on nii nauditaval kujul eesti keeles olemas ja lisagi veel tulemas. Peagi ilmuva teose „Õitsvate neidude varjus“ tõlkija Anti Saar olevat tõlkimiseks koguni Prousti radadel rännanud. Nii et mitte ainult kloostrielu, vaid ka palverännak? Meie Prousti-tõlkijad teevad oma tööd täie pühendumisega. Jõudu neile!
Jorge Luis Borgese novellis „Aleph“ märgib sõna „aleph“ – see võib küll viia mõtted härjapeale ja meiegi ladina tähestiku esimesele tähele – täiuslikku ruumipunkti: „Jah, see on koht, kus on koos kõik maailma kohad, ilma et nad segi läheksid, iga nurga alt nähtavad“.“1
See lõik meenus mulle, kui lugesin prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti (1871–1922) seitsmeosalise romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ esimese raamatu „Swanni poolel“ täismahus eestindust. Tiina Ainola ettevõtmine tuleb arvata viimase paari aasta kõige olulisemate tõlketegude hulka, samuti pean seda sündmuseks eesti kirjakultuuris – olgugi et siiani pole „Swanni poolel“ ilmumine tugevat resonantsi tekitanud. Arvatavasti on paljud eestlased lugenud sama raamatu keskmist osa „Swanni armastus“, mis ilmus eraldi raamatuna Leili-Maria Kase tõlkes 1973. aastal Eesti Raamatu „Varamu“ sarjas. Nüüd on eesti keeles olemas Prousti romaanisarja mõlemad otspunktid, sest peale eelmisel aastal lisandunud esimese on lugeda ka 2004. aastal avaldatud Tõnu Õnnepalu eestinduses viimane, seitsmes köide, mille pealkirjaks „Taasleitud aeg“. Veel on eesti keeles ilmunud Tiina Indriksoni (Ainola) tõlkes kolmandik romaanisarja neljandast raamatust „Soodom ja Gomorra“, mille kirjastas 1995. aastal Perioodika „Europeia“ sarjas.
Õnnepalu on kirjutanud oma tõlkele nii ees- kui ka järelsõna. Esimeses mõtiskleb ta Prousti fenomeni üle muu hulgas nii: „Uksi või väravaid, mille kaudu sellesse majja või pigem sellesse maailma sisse astuda, on virtuaalselt niisama palju kui võimalikke lugejaid.“2 See tsitaat õigustab mu meelest borgeslikku Alephi-seost: Prousti võimas romaan hõlmab inimkogemuse peaaegu hõlmamatul moel, ainult et Prousti lähenemist kannab idealistlik meelsus. Tema Aleph ei löö õide mitte mõnes ruumipunktis, vaid ühe Marceli-nimelise, XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Prantsusmaal elava inimese sisemaailmas. Romaani „Swanni poolel“ üks keskseid motiive on küsimus, kas tegelikkus ei vormugi mitte „ainuüksi mälus“ (lk 201). Põhimõtteliselt võiks pidada Prousti romaanisarja maailmakirjanduse üheks kaalukamaks katseks talletada üks konkreetne inimtaju kogu selle kihilisuses ja vastuolulisuses. Proust ise kirjutab selle kohta „Taasleitud ajas“ nii: „See, mida me kutsume tõeluseks, on teatav suhe nende tajude ja nende mälestuste vahel, mis meid samaaegselt ümbritsevad.“3 Tajud annavad meelte kaudu impulsse uute mälestuste tarvis, mälestused mõjutavad omakorda tajude fookust. Ja nii tekib aja jooksul kogemuste ja neist moodustuvate mälestuste aina komplekssem võrgustik: „meie elu mis tahes punkti seob mõne teise punktiga terve rikas mälestustevõrk, mis lubab neid ühendada kõikvõimalikke eri teid pidi“.4
Sedasi seisabki kriitiku ees peaaegu lahendamatu küsimus: kuidas kirjeldada Marcel Prousti ammendamatut (sise)maailma ammendavalt? Üks võimalikke lahendusi paistab kätte Õnnepalu tsitaadist: tuleb sättida fookus sellele, mis tundub ühes lugemiskogemuses keskne.
2.
Nii mõnigi Prousti lugeja peab romaanisarja kõige kaalukamaks motiiviks armusuhteid, sh homoseksuaalsust. Kirjanduskriitik Harold Bloomi meelest taandub küsimus „kuidas lugeda romaani?“ tegelikult sellele, „kuidas lugeda Prousti, klassikalise romaani viimast hiilgavat autorit“.5 Muu hulgas toob ta esile paralleeli Shakespeare’i „Othelloga“: „Mitmest Prousti peategelasest saab enda vastu pöördunud Jago. Mis pakuks veel suuremat esteetilist naudingut, kui mitte trobikond ennast laastavaid Jagosid?“6 Sel aastal ilmus Kalle Käsperi esseekogu „Pihtimus harimatusest“, millest leiab mitu Prousti-teemalist kirjutist. Arvustades „Taasleitud aega“, kirjutab Käsper: „Prousti juures võib täheldada ka üht paradoksi – kuidas tema, esteet selle sõna kõige paremas mõttes, pühendab terve hulga lehekülgi nii ebaesteetilisele nähtusele nagu homoseksualism.“7
Tõesti, suure osa romaanist haaravad enda alla erinevad stseenid linna- ja maaelust, koosviibimised ja peod, kus lugeja kohtub kõikide nende Guermantes’ide, Verdurinide ja Swannide, hertsogite ja hertsoginnade ning muude härrade ja prouadega, aga ka lihtsama rahvaga, kelle iseloomu ja suhteid kirjeldab Proust ilukõnelise irooniaga.8 „Swanni armastuse“ põhiteljeks on minajutustaja perekonnasõbra Charles Swanni armuhullus kerglaste elukommetega seltskonnatõusiku Odette de Crécy vastu.9 Ning kuna romaani „Kadunud aega otsimas“ üks keskseid tegelasi on parun de Charlus, seltskonnalõvi ja homoseksuaalne elumees, kelle vajadus erootiliste ekstsesside järele omandab romaanisarja lõpuosas juba masohhistliku perverssuse tunnuseid, leiab Prousti teosest tõesti arutlusi ka homoseksuaalsuse teemal.
Minu meelest – arvatavasti pole ma kaugeltki erandlik lugeja – on teose „Kadunud aega otsimas“ leitmotiiviks mälu, tõsiasi, et inimese elu moodustub kasvavast minevikust ja kahanevast tulevikust. See aga tähendab, et elatud elu mõtestamine kuulub paratamatult inimliku teadvuse keskmesse. Romaani „Swanni poolel“ esimesest osast „Combray“ leiab kirjelduse sündmusest, mis tundub vallandavat minajutustaja vajaduse oma elu kirjalikult mõtestada – sealhulgas neidki kihte, millel puudub tema eluga otsene seos, kuid mis moodustavad tema elus n-ö lavasügavuse. Tegu on kuulsa stseeniga, kus minategelane tõstab „masinlikult suu juurde lusikatäie teed pehmeks leotatud madleenitükiga“ (lk 52). Tee sisse kastetud madleenikoogi maitse aga tekitab impulsi, mida minategelane nimetab „võimsaks rõõmuks“: „Mind oli äkki haaranud õnnis nauding – ainulaadne ning vähimagi vihjeta oma allikale“ (samas). Pisut hiljem selgub, et koogi maitse on toonud esile ereda, äkilise mälestuse: „Nii maitses ju tavalisse teesse või pärnaõieteesse kastetud madleenitükike, mida tädi Léonie pakkus mulle Combrays igal pühapäeval“ (lk 54). Järgnevaid tuhandeid lehekülgi võibki pidada tolle meenunud lapsepõlvekogemuse ja seda ümbritsenud, minevikku varjunud elu otsesemaks või kaudsemaks kiirguseks. Samuel Beckett kirjutab oma essees Proustist: „Terve Prousti maailm ilmub välja teetassist, mitte pelgalt Combrayst või tema lapsepõlvest.“10
Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“, sh romaan „Swanni poolel“, on suurejooneline otsi- ja eksirännak nendel mandrisuurustel maadel, mille randu uhub kaduvus. Tee sisse kastetud madleenikoogi maitse toob minategelases esile ereda, äkilise mälestuse: „Nii maitses ju tavalisse teesse või pärnaõieteesse kastetud madleenitükike, mida tädi Léonie pakkus mulle Combrays igal pühapäeval“. Järgnevaid tuhandeid lehekülgi võibki pidada tolle meenunud lapsepõlvekogemuse ja seda ümbritsenud, minevikku varjunud elu kiirguseks. Prantsuse kunstnik Stéphane Heuet on loonud Marcel Prousti teoste põhjal graafilised romaanid. Lehekülg graafilisest romaanist „Swanni poolel“ („Du côté de chez Swann“).
3.
Ent miks just mälu? Mulle tundub, et Proust on suisa hiilgavalt suutnud kirjeldada mäletamise sügavat paradoksi, mis on tunnetuslikult universaalne, aga allub sõnastamiskatsetele äärmiselt raskesti. Püüan seda paradoksi allpool kuidagi kirjeldada.
Me oleme kehalised olendid ja me keha liigub olevikus. Ent ka olevik liigub, mis muudab selle paradoksaalseks – püsivaks mööduvuseks. Kuna kehad liiguvad olevikuga kaasa, liiguvad nad püsivas mööduvuses ja saavad sellest mõjutatud, saavad mööda. Seega on nii: 1) olevik liigub, 2) keha kuulub olevikule, 3) keha kulub olevikus.
Kui eeldada, et teadvus on keha osa, peaks ka teadvus liikuma ja kuluma ülejäänud kehaga sünkroonis. Ent teadvus mitte ainult ei kulu olevikus, vaid suudab kulumise käigus mingeid olevikuhetki säilitada, umbes nii nagu hoitakse marju moosipurgis, isegi kui mets, kust marjad pärinevad, on ammu kadunud. Sedasi tekib arusaam möödunud olevikust – minevikuteadvus. Nii et kui keha püsib püsivas mööduvuses, on teadvus võimeline muutma püsiva mööduvuse momente möödunu püsivuseks. Proust nimetab seda püsivust „aja käigust vabastatud hetkeks“.11 Nii on ka minusugusel materialistlikult mõtleval inimesel raske eirata paradoksi, mille kohaselt on teadvus küll keha osa, ent tal on ometi võime vastanduda kogu ülejäänud keha püsivale mööduvusele. Siit tuleneb mitmeid vastuolusid: keha või koht muundub, on määratud kaduma, ent ometi võib see jääda kellegi meeltes, kellegi mälus elavana ja muutumatuna kestma, olla mälestustes kohal. Meil on võime mäletada kadunut elavana, tunda kadunut elavana – teades, et inimene on kadunud, et temaga sündinu on pöördumatult läinud. Sellest vastandusest, sellest „mõistmatust vasturääkivusest mälestuse ja olematuse vahel“12 mu meelest Proust alustabki ja selle ümber tema mõte keerleb. Mäletamisvõime teeb maailmast mitte niivõrd asjade, kuivõrd sündmuste koosluse, mistõttu ei määratle iga entiteedi olemust mitte ainult või ennekõike tema ruumiline, vaid just ajaline kestvus – ja eriti teadlikkus sellest kestusest ja selle piiridest, teadlikkus, mis ilmneb inimese olevikku varjutavas minevikutajus. Rääkimata iga konkreetse ajalise kestvuse, iga üksiku minevikutaju kordumatusest (aga sellesse nüanssi, nagu paljudesse teistessegi, ei hakka ma praegu laskuma).
Seega sõnastan Prousti vaevava keskse küsimuse nii: kuidas saab miski olla me teadvuses ühtaegu päästmatult kadunud ja siiski kaheldamatult, peaaegu tajutavalt alles? Kuidas saab mäletades olla ühtaegu siin ja ometi mujal? Kas tegu pole mitte imega, mis on peitunud igapäevaelu maski alla? Kas see pole ime, et meie teadvuse kestus erineb ülejäänud keha kestusest; et teadvusel on tagasiulatuv või taasnägev võime, sest mäletades lastakse minevik olevikku? Igatahes tähendab mälu omamoodi vastuhakku reaalsusele. Tõsi, sisyphoslikku vastuhakku, sest lõpuks „võidab“ ikkagi reaalsus, pannes teadvuse ajalisele ulatusele ühel hetkel lihtsalt keha elu lakkamise tõttu piiri. Eks seetõttu ütlegi Proust, et „keha omamine kujutab vaimule pidevat hädaohtu“.13
4.
Siinkohal markeerin paar Prousti rikkaliku mäletamisnägemuse erijoont.
Esiteks: võib öelda, et Proust eristab tahtlikke ja tahtmatuid mälestusi. Määravat rolli mängivad just nimelt viimased. Tõeline, valgustav, sügav mälestus teostub äkitsi, sööstuna: minevik peab olevikku justkui sisse murdma, ette hoiatamata, ette valmistamata.
Teiseks: tahtmatud mälestussööstud on lõviosas seotud meeltega, kuid mitte niivõrd nägemisega (enamasti näeme olevikus/olevikuna mööduvat reaalsust), vaid ennekõike maitsmise, kuulmise, haistmise ja kompamisega. Pealegi võib lapsepõlvemälestuste elavus tulla tõsiasjast, et lapse meeled on täiskasvanu omadest avatumad. Raamatu „Swanni poolel“ alguses kirjeldab Proust seda nii: „Aga kui kaugest minevikust ei ole enam järel ühtegi jälge, kui elusolendid on surnud, asjad hävinud, on lõhn ja maitse ainsad – küll hapramad, aga ka visamad, ebamaisemad, püsivamad, truumad –, mis jäävad nagu hinged veel kauaks mäletama, ootama ja lootma ning kõige ülejäänu varemetel vankumatult kandma oma olemise peaaegu tajumatul kübemel mälestuse hiiglaslikku hoonet“ (lk 54). Ja tõepoolest – madleenikoogi põhjustatud mälestus algab maitsemeelest, „Taasleitud ajas“ kirjeldatud tugevatest mälestuselamustest kaks saavad alguse taktiilsetest kogemustest, üks kuulmismuljest. Sarnaseid meelelisi mäletamistõukeid leiab veelgi: „kus ma ka ei viibiks, tasub vaid koertel vastastikku haukuma hakata, kui see puiestee tuleb oma pärnade ja kuuvalge kõnniteega mul silme ette“ (lk 127).14
Siit tulenevalt võikski väita, et meeled kehastavad Proustile mööduvas olevikus püsiva, sellele alluva keha ning ajast välja igatseva teadvuse (või siis hinge) kõige selgemaid ühenduskohti: „ja kummatigi on mu vaimustus kandnud kaasas viirpuulõhna, mis hõljub piki hekki, kus kibuvitsad selle peagi välja vahetavad, kergete sammude krabinat kruusateel, jõevees veetaime vastu liibunud kohe lõhkevat õhumulli ning suutnud hoida neid puutumatuna nii palju aastaid järjest, samal ajal kui ümberringi on rohtunud teed ning surnud neid tallanud inimesed ja mälestuski neist, kes neid tallasid“ (lk 201). Kirjandus sobib ülihästi selliste minevikku ja olevikku ühendavate meelekogemuste pikenduseks ja paisutuseks; kirjandus suunab meid madleenitükikese tekitatud sööstu sisse ja taha ning eraldab meid samas meelelisest kogemusest, et seda eemalt vaadelda. Meil on lugejatena korraga kasutada oma siseilma uurimiseks nii mikroskoop kui ka teleskoop. Samuti võib öelda, et kirjandus kangastub proustlikus kirjutuses unenägude aseainena15 – ja ühtlasi peab kirjandus meid unenägudest äratama, aitama meil eristada unelusi reaalsusest, näitama, et need kaks on sageli lepitamatud. Mällu talletunud pilte ei saa sageli enam tegelikkusest leida, Prousti minajutustaja näeb, et „kord tuttavat tegelikkust ei olnud enam olemas“ (lk 462-463). Ja sellises ebausaldusväärsuses tegelikkuse, püsiva mööduvuse olemus seisnebki. Sellele on vastu panna ainult mälu, mis pole sageli usaldusväärsem – proustlik kirjandus aga vormubki nende kahe ebausaldusväärsuse omavahelisest pingest.
5.
Ajalehemaht võimaldab kirjeldada Prousti külluslikku nägemust inimteadvuse viibimisest aegruumis vaid pealispindselt, osaliselt. Eraldi käsitlust vajaks juba see, kuidas „Swanni poolel“ võimaldab Proustil siduda omavahel mäletamis- ja armastamisvõime, esitades mälu ja armastust kui reaalsust eirava kujutluse kaht kõige tugevamat ilmingut: „Isegi puhtrealistlikust vaatepunktist hõlmavad maad, mida igatseme, meie tõelises elus igal hetkel palju suuremat kohta kui maa, kus me päriselt asume“ (lk 423). „Kadunud aega otsimas“, sealhulgas „Swanni poolel“, on suurejooneline otsi- ja eksirännak nendel mandrisuurustel maadel, mille randu uhub kaduvus.
***
Lõpetuseks märkus hoopis teisest ooperist. „Swanni poolel“ eestikeelne ilmumine on andnud tänuväärse lisamaterjali tõlkimisega seotud küsimuste lahkamiseks. Sattusin korraks võrdlema Tiina Ainola eestindust varasema, Leili-Maria Kase omaga. Kuigi ma ei oska prantsuse keelt, võib juba kahe tõlke esmases kõrvutamises märgata huvitavaid erinevusi, mis annavad põhjust käsitleda neid tõlkeid põhjalikumalt kas või „Tõlkija hääle“ almanahhis. Toon välja ühe ettejuhtunud lause kaks versiooni. Tõstsin esile kaalukamad lahknevused, mida ei hakka siin kommenteerima, sest need on piisavalt kõnekad.
Tiina Ainola (2020, toim Kail Öhren ja Katrin Kern), lk 405:
Mõnel õhtul ilmutas Odette tema vastu ühtäkki endist lahkust, mida ta soovitas tungivalt kohe ära kasutada, muidu võivat järgmine kord tulla alles aastate pärast; Swann pidi jalamaid sõitma tema poole „katleiatama“; ja iha, mis Odette ütles end tema vastu tundvat, oli nii ootamatu, nii seletamatu, nii talitsematu ning kallistused, millega ta teda pärast üle külvas, nii ülevoolavad ja nii võõrastavad, et see usutamatu toores õrnus kurvastas teda samavõrra kui valetamine või õelus.
Leili-Maria Kask (1973, toim Arnold Ravel), lk 186:
Mõnel õhtul ilmutas Odette Swanni vastu äkki ootamatut lahkust, hoiatades teda karmilt, et ta seda kohe kasutaks, või muidu võib ta sellise võimaluse kordumist aastaid oodata; tuli silmapilk minna Odette’i poole „õiestama“, ja iha, mille Odette ütles endal Swanni järele olevat, oli nii ootamatu, nii seletamatu, nii käskiv, kallistused, millega ta teda pärast üle külvas, olid nii demonstratiivsed ja kohatud, et see brutaalne ja ebatõenäoline õrnus tegi Swannile niisama palju haiget kui vale või kurjus.
1 Jorge Luis Borges, Aleph. Tlk Ott Ojamaa. Loomingu Raamatukogu 1987, nr 17-18, lk 66.
2 Tõnu Õnnepalu, Saateks. Rmt: Marcel Proust, Taasleitud aeg. Tlk Tõnu Õnnepalu. Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 6.
3 Taasleitud aeg, lk 239.
4 Samas, lk 402.
5 Harold Bloom, Lukemisen ylistys. Tlk Kalevi Nyytäjä. Otava, 2011, lk 202.
6 Samas, lk 206.
7 Kalle Käsper, Pihtimus harimatusest. Esseid, artikleid ja müstifikatsioone kirjandusest. Eesti Keele Sihtasutus, 2021, lk 53. Huvitav, et Prousti homoseksuaalsuse teemal noomides kipub Käsper seda talle vastumeelset motiivi võimendama – selle asemel et keskenduda oma kirjatükis teemadele, mis teevad Proustist tema silmis suure kirjaniku.
8 Huvilistele üks stiilinäide „Soodomast ja Gomorrast“: „Kui siia lisada suur ausus ja visa kangekaelsus mitte lasta oma jutule vahele segada, ning juhul, kui neid siiski katkestati, alustada ikka ja jälle sealt, kuhu sellega pooleli jäädi, mis lõpuks andis nende kõnele Bachi fuugadele omase vankumatu kindluse, saab ettekujutuse selle väikese, kastani- ja pajupuudest, peedi- ja kartulipõldudest ümbritsetud küla vaevalt viiesaja elaniku iseloomust“. Vt Marcel Proust, Soodom ja Gomorra. Tlk Tiina Indrikson. Perioodika, 1995, lk 135.
9 Swanni armastusest kui hullumeelsuse eriilmingust saaks vabalt kirjutada eraldi käsitluse. Swanni kiindumuses on selgelt tajuda irratsionaalseid ja asotsiaalseidki jooni: „Swanni armastus oli tõepoolest jõudnud sellesse staadiumi, kus arst – ning teatud haiguste puhul ka kõige südim kirurg – küsib endalt, kas haiget tema pahest võõrutada või teda terveks ravida on enam mõttekas või üldse võimalik“ (lk 335). Lehekülg hiljem nimetab Proust Swanni tunnet juba otsesõnu haiguseks. „Soodomas ja Gomorras“ on Swannist saanud päriselt surmahaige.
10 Samuel Beckett, Proust. Grove Press, 1931, lk 21. Madleenitüki põhjustatud mälestussööstust kasvab välja kogu järgnev lugu, mille otsad viiakse kokku „Taasleitud ajas“, kui minategelast tabab järjest kolm sarnast minevikuspasmi: esiteks minajutustaja sattumine ebaühtlastele sillutisekividele, teiseks teelusika kõlksatus vastu taldrikut ja kolmandaks salvräti puudutus vastu minajutustaja suud. Kõik need tekitavad lisaks minevikusööstudele ka elava seose tees leotatud madleenikoogi põhjustatud mälestusega.
11 Taasleitud aeg, lk 220.
12 Marcel Proust, Soodom ja Gomorra, lk 177.
13 Taasleitud aeg, lk 408.
14 See sõnastus toob meelde Madis Kõivu, kes on oma loomingus läbivalt heidelnud samasuguse paradoksiga, küsimusega mäletamisest kui ajalisust ümberpööravast meelelisest kogemusest ning mälupildi üheaegsest olevikulisusest ja minevikulisusest: „Näen, kuulen, haistan, kompan, kõigis detailides ja varjundites – ma elan sääl koguni, võiks ütelda, ühe tänavanurga lähedal, ühe vohava sirelipõõsa kõrval, ja ometigi ei ole ma sääl, see vahe ei ole arusaadav, aga piisavalt selge siiski. Tunnen ennast tänavanurgal, ühe sirelipõõsa lähedal, näen kollast majaseina, värvitud kollaseks ja õhtupäikesest ülekolletatud, näen mansardkorrusega maja, mansardakent, iseennast sirelipõõsa kõrval, näen ja kuulen ja tunnen end olevat, ometigi ei ole. Tänavanurka ei ole, on kuhugi jäänud, kadunud. Ma ei pääse enam sinna, sinna sisse, ja just sisse on õige sõna. [—] Niiviisi on kõik tagurpidi ja äravahetatud – mitte mina ei ole temas, väikelinnas, õhtupoolikus, ükskõik-millises, tema sees, vaid tema on minus“ (Madis Kõiv, Küsimus kaosest. Rmt: Puudutus. Koost Kristina Pai. Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2002, lk 38-39). Olengi kusagil nimetanud Kõivu Eesti Proustiks, kuigi kahe autori käsitlusviisist leiab kindlasti küllaldaselt erinevusi. Olgu lisatud, et sellesarnast mälukäsitlust olen kohanud ka Aare Pilve loomingus ning ma isegi olen oma ilukirjanduslikes tekstides mälu paradoksi korduvalt eritlenud.
15 Mälusööstude seos unenägudega on Prousti loomingus veel üks teema, mis eeldaks eraldi käsitlust. Unenägu on Proustile sageli üks mäletamise usaldusväärsemaid ilminguid. Swanni paranemine Odette’i-haigusest on muu hulgas seotud ühe unenäoga, kust mälu olevat minajutustaja meelest käinud otsimas „täpset tajumust“ (lk 415), mis aitab Swannile meelde tuletada tema tegelikke tundeid Odette’i vastu – või õieti nende tunnete ekslikkust. Väga selgelt seostatakse unenägu ja mäletamine „Taasleitud ajas“: „Kas pole ma siis küllalt näinud, kuidas öösel, öö üheainsa minuti jooksul mõned vägagi ammused, tohutute kauguste taha tõmbunud ajad, mille kunagi kogetud tunnetest me enam midagi ei erista – kuidas need ajad äkki meile täiskiirusel peale sööstavad meid oma eredusega pimestades …“ (lk 264-265).
Kliimamuutus ja elurikkuse hävimine on ühe ja sama mündi eri pooled
URMAS KÕLJALG, MARTIN ZOBEL
24. augustil avaldati Euroopa teaduste akadeemiate teadusnõukoja (edaspidi teadusnõukoda) soovitused* bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (edaspidi elurikkuse kokkulepe) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (edaspidi kliimamuutuste kokkulepe) osaliste konverentsidele, mis toimuvad sel sügisel. Kuueteistkümnest põhjapanevast soovitusest seitsmes on käsitletud keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Peale selle on tähelepanu leidnud ühiskonnaelu korraldamine ja tervis. Vaatleme teadusnõukoja uurimistööd kokkuvõtvast dokumendist lähemalt elurikkusega seotud soovitusi.
Elurikkuse hävimise peamiseks põhjuseks saab kliimamuutus. Üks olulisemaid teadusnõukoja uurimuse järeldusi on kahes kokkuleppes osalevate riikide valitsuste koordineeritud koostöö möödapääsmatus. Lihtsamini öeldes: kliimamuutuste mõju inimühiskonnale ei ole võimalik pehmendada elurikkuse hävingu kiirust vähendamata. Teadusnõukoja uurimus näitab, et lähemal ajal muutub elurikkuse hävimise üheks peamiseks põhjuseks just nimelt kliimamuutus. Siiani on peamine elurikkuse ja looduslike koosluste kadumise põhjustaja olnud otsene inimtegevus, näiteks elupaikade hävitamine, maakasutuse intensiivsuse tõus jms. Kui riigid ei suuda teha kliimamuutuse ja elurikkuse hävimise pidurdamiseks ühiseid siduvaid otsuseid, on sellel inimühiskonnale tõenäoliselt hukatuslik mõju.
Looduslikke kooslusi ei tohiks senisel kiirusel põllumaaks muuta.
Metsa biomassi kasutamine söe asemel ohustab elurikkust. Elurikkuse teemal on teadusnõukoda teinud rea konkreetseid soovitusi. Dokumendi kõige esimeses soovituses on kriitiliselt käsitletud seda, et energiatööstuses on süsi asendatud metsast saadava biomassiga. Välja on toodud hulk sellega seotud ohte. Esiteks on pikaajaline protsess, et uus kasvav mets hakkaks taas süsinikku siduma – selleks võib kuluda aastakümneid, enne kui metsapuud biomassi põletamisel eraldunud CO2 jälle seovad. Teiseks, kasvav nõudlus puidupelletite järele suurendab lageraiet ja metsaistanduste rajamist. Mõlemad protsessid ohustavad aga elurikkuse säilimist. Metsa biomassi kasutamine söe asemel on tehtud kasumlikuks toetuste ja põlemisel eralduva CO2 arvestuse süsteemi abil. Viimane lubab eralduva CO2 kogused nii tehase kui ka seotud riigi bilansist välja arvata. Eralduv CO2 arvatakse biomassi päritoluriigi bilanssi. Seega tuleb Eestist eksporditud biomassi põletamisel tekkiv CO2 meie riigi bilanssi. Teadusnõukoda soovitab mõlema kokkuleppe osalistel selle teemaga tõsiselt edasi tegeleda, sest see ohustab lähteriikide elurikkust ja suurendab CO2 emissiooni.
Ökosüsteeme tuleb massiliselt taastada. Teadusnõukoja kaheksandas soovituses rõhutatakse vajadust lõpetada elupaikade hävitamine ja pöörata looduslike ökosüsteemide pindala vähenemine kasvule. Praegu oleme olukorras, kus märgalade, rohumaade ja metsade pindala väheneb pidevalt. Näiteks vähenes troopikametsade pindala 2020. aastal 42,000 km2 ehk ligikaudu Eesti pindala võrra. Muutuste taga on valdavalt põllumajandus – karjamaade, õlipalmiistanduste ja sojapõldude laiendamine. Senise suundumuse tagasipööramine oleks kõige kuluefektiivsem vahend, et vältida elurikkuse kadu ja kasvuhoonegaaside emissiooni suurenemist. Selleks tuleks hakata ökosüsteeme taastama. Vähesel määral on neid taastatud juba aastaid, kuid seda peaks tegema massiliselt. Ka tavapärases majandustegevuses on võimalik valida sellised majandamisviisid, mille puhul saavad ökosüsteemiteenused kõige vähem kannatada.
Mulla tervis on elurikkuse säilitamisel põhiline. Üheksandas soovituses on tähelepanu juhitud mulla tervisele. Mullaelustik moodustab 25% globaalsest elurikkusest, mullas on ladestunud suurim hulk maapealsest süsinikuvarust. Sealjuures sõltub süsiniku kogunemine mulda paljuski bioloogilistest protsessidest, mida viivad läbi seal elutsevad organismid. Hinnanguliselt ligikaudu üks kolmandik maakera muldadest on vähemal või suuremal määral kahjustatud ja nende süsinikusisaldus on vähenenud. Mitmes varasemas tegevuskavas on ette nähtud meetmeid, kuidas mullaelustiku elurikkust suurendada ja mulla tervist parandada, aga tulemusi on seni ette näidata vähe.
Looduskaitsekulud on viis korda väiksemad kui kulud, mille abil meie keskkonda halvendatakse. Teadusnõukoja neljateistkümnendas soovituses on käsitletud majanduslikke lahendusi, kuidas peatada kliimamuutuste ja elurikkuse hävimine. Need lahendused on hästi teada, aga neid ei ole tõsiseltvõetavalt rakendatud. Paljude riikide valitsused toetavad ikka veel looduskeskkonna kahjustamist, sh fossiilsete kütuste kasutamist ja sellega seotud taristu rajamist, kalade ülepüüki jms. OECD arvutuste järgi kulutavad valitsused looduskaitsega võrreldes viis korda rohkem raha elukeskkonna halvendamisele ja elurikkuse vähendamisele.Kõige rohkem neelavad raha fossiilsed kütused, kaevandamine ja põllumajandus. Vaja on rakendada uusi majandusmudeleid, mis lähtuvad ühiskonna ja keskkonna heaolust. Toetused, maksud jm hinnad peavad arvestama seotud keskkonnakulusid, sh elurikkuse hävitamist. Vastasel juhul ei ole võimalik elurikkuse hävimise kiirust vähendada.
Põllumajandusmaa kasutamine peab säilitama elurikkuse. Põllumajandus on üks peamisi maismaa kasutusvaldkondi ja selle kaudu looduslike koosluste hävitajaid. Seetõttu on hädavajalik pöörata tähelepanu toidutootmise efektiivsusele ja säästlikkusele. Muu hulgas tuleb vähendada looduslike koosluste põllumaaks muutmise kiirust, aga ühtlasi säilitada põllumajandusele oluline elurikkus nagu tolmeldajad või kasulikud mikroorganismid. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata selliste toitumisharjumuste populariseerimisele, mis vähendavad maakasutuse laienemist ja säilitavad seeläbi looduslikke kooslusi ning elurikkust.
Dokumendi lõpus on nenditud, et inimkond on just väljumas kroonviiruse kriisist ning riigid rakendavad majanduse ja ühiskonnaelu taastamiseks ulatuslikke toetuspakette. Ajalugu näitab, et kriisiolukorrad lubavad ühiskondlikke muutusi läbi viia tavapärasest kiiremini. Seetõttu on õige hetk siduda uued toetusmeetmed eesmärgiga leevendada kliimamuutusi ja taastada elurikkust.
Urmas Kõljalg on Tartu ülikooli mükoloogia professor ja akadeemik. Martin Zobel on Tartu ülikooli taimeökoloogia professor ja akadeemik.
* Key Messages from European Science Academies for UNFCCC COP26 and CBD COP15. European Academies’ Science Advisory Council (EASAC).
President on valitud. Nüüd saab keskenduda järgmistele valimistele. Elu on näidanud, et tuleb kasuks, kui pidevalt meelde tuletada: kohalike omavalitsuste valimiste eel on mõtet rääkida eelkõige neist teemadest, mis on kohalike omavalitsuste pädevuses. Euroopa Liidu, migratsiooni, homoteerulli ja muud „õudused“, millega rahvast hirmutatakse, võib rahus hoida järgmisteks riigikogu valimisteks, mis on alles 2023. aastal.
Igal omavalitsusel on oma täitmist vajavate ülesannete nimekiri ja valupunktid, millega valijaid mobiliseerida. Tallinlasena ootan aga rohkem mõistlikku arutelu teemadel, mis pakuvad kõneainet minu ringkonnas.
Vaatama peaks kaugele tulevikku, igas valdkonnas. Me ei pea tolknema teiste Euroopa riikide sabas, tundma oma elukeskkonna pärast piinlikkust, elama iga päev toast välja minnes läbi nõukogude aja taaka. See kõik võiks ammu olla minevik, kui kuulataks spetsialiste, keda Eestis muide jagub.
Linnaruum. Isegi Mihhail Kõlvartile on kohale jõudnud, et nende rattateedega on mingi värk. Miks muidu vedas ta liibukad selga ja tegi kaamera ees paar tiiru Tallinna ühel vähestest rattateedest Pirita teel ehk Reidi tee pargis, nagu Tallinna „issid“ seda kuuldavasti hellitavalt kutsuvad. Palju kavalam olnuks see klipp filmida rattaga raudteeülekäigu torupiirete vahel ukerdades. Aga kuidas saavutada tõepoolest inimväärne linnaruum, tuleb veel kaua selgitada.
Lasteaiad. Mäletate, aastaid tagasi kõlas valimislubadus, et omavalitsus peab tagama lasteaiakohad, aga tegelikult oli see ikkagi ulme, defitsiitne kaup. Järjekorrad olid meeletud. Poliitikud avasid aga konteinerlasteaedu või sulgesid päris lasteaedu, mille ruumid ei vastanud normidele. Viimasel ajal on läinud moodi lubada tasuta lasteaiateenust. Kena küll, aga millal hakatakse rääkima lasteaiateenuse kvaliteedist, lasteaiaõpetajate väärtustamisest ning kõigest sellest, mis on sisuliselt tähtis ja paneb lapsevanemad ühe või teise lasteaia kasuks otsustama?
Avalikud üritused. Hiljutine segadus drooni-show ümber näitab, et avaliku ürituse loa taotlemine ei ole linnas sugugi nii selge protsess, kui peaks olema. Vastutus on hägune. Mingi jama korral võivad korraldaja ja linna esindaja ajada täiesti eri juttu. Kas linnas siis sellist asja tagantjärele kontrollida ei saa? Luba ei antud ju ometi telefoni teel?
Avalike üritustega on linnas üldse palju segadust. Kui linnaelanik ei soovi kannatada pideva öise lärmi tõttu, võib ta sattuda huvitavasse olukorda: hädaabi suunab politseisse, politsei linna poole, linn politseisse, mupo laiutab üldse käsi. Müra võib tulla näiteks asutusest, mis üllatuslikult ei peagi taotlema avaliku ürituse luba, kuigi üritused on vabas õhus ja elumajade lähedal, kestavad poole ööni ja kostavad kaugele-kaugele. Linnavalitsuses ei viitsita peadki pöörata. Linnaelanik on üksi. Teda ei rahulda teadmine, et olukorra eest peab vastutama võib-olla hoopis eraomanik. On väga mõistlikke võimalusi selliseid muresid lahendada, nii et ööelu ega uni ei saaks pihta, kuid linnaametis pole inimest, keda huvitaks teadmistepõhine linnakultuuri ja -meelelahutuse koordineerimine. Kui kaua veel?
Samal ajal arvatakse linnavalitsuses, et kõige parem viis seda sorti probleeme vältida on palju räägitud öine alkoholimüügipiirang, mis hakkaski nüüd septembrist kehtima. Võib-olla tõesti: kui varsti pole ettevõtjat, pole ka probleemi. Prassida saab kodus või tänaval nagu vanasti. Politseil ka jälle rohkem tööd.
On veel palju märksõnu, mis on õieti tähtsamad kui linnavalitsejate maailmavaade. Nendeta ei saagi päris asjaliku töö juurde asuda. Näiteks on tähtsad korruptsioonivaba valitsemine, kodanike kaasatus ja sealjuures mitte näiline, professionaalidest koosnev ametkond, kes teeb oma tööd linna ja selle elanike huvidest lähtuvalt, mitte poliitikute käkkide kinnimätsimise eesmärgil. Rääkigem nüüd sellest kõigest.
Presidendi paika sättimisega sai küll nokk kinni, kuid nüüd on saba lahti taas Eesti Rahva Muuseumil. Kes saab selle juhiks? Võiksime mõelda vaatajate silmis kas piinlikele või kelmikatele kombinatsioonidele, näiteks et kolmandat korda tuleb oma taret uueks looma Tõnis Lukas või hoopis ennast veelgi tublima juhina näidanud Sirje Karis. Seda võib teha nii mõõduvõtmisena kui ka näiteks kirjandusmuuseumi või Tartu linnamuuseumi liitmisena. Teatavasti on meie otsustajad igati nutikad ja kui on soovi, siis leiutatakse ka vastav kombinatsioon. Näiteks kratsis muuseumirahvas kukalt, kui selgus, et ERMi pandi juhtima arengubioloog-riigikontrolör, kes muuseumiasju teadis eelkõige oma naise – ülitõhusa Sirje Karise kaudu. Oli päris kohatu, et õigupoolest ühe pere voodis võidi ära otsustada Põhja- ja Lõuna-Eesti muuseumides toimuv. Käivad ju ajaloomuuseum ja ERM sarnast rada pidi ning pakuvad käsitlusi näiteks lähiajaloost. Nüüd on Sirje Tartu linnamuuseumis, aga imelik seegi. Meie kodumaal sellistest asjadest siiski ei kirjutata, rohkem räägitakse, sest selline – nõukogude juurtega? – suhte- ja sugulusvõrgustikuga pikitud kõlblusetuvõitu sebimine on laialt levinud ning mõjukate otsustajate kriitikule väga ohtlik. Karise eelkäijasse või ehk ka mantlipärijasse on võimatu suhtuda eetilise stressita. Kuidas on ikka nii, et kultuuriministrile leitakse kohe koht muuseumijuhina? Kas see pole mitte asutuse politiseerimine? Sama võis ju öelda parteipoliitikast kiiresti tehnikaülikooli rahvast heidutama läinud isamaalase Jaak Aaviksoo või tema kaasparteilase Liisa Pakosta kohta, kes sai kena ameti võrdsete võimaluste edendajana. Kas nii sobib?
Afganistanist räägitakse kui tugeva hõimukultuuriga maast. Kuid Eestiski on tavaline, et omavalitsuste allasutustes käivad hanked vereliini või sõbrasuhteid pidi. Nagu teada, tehakse läbipaistva konkursi asemel sisult sihthange. Pole vahet, kas selleks on teehooldus, prügivedu, spordihalli püstitamine või sotsiaalteenuste pakkumine. Pole väga palju neid, kes sellist käitumist kohatuks peavad või avalikult arvustavad. Väiksemates kohtades, kuid eriti silmatorkaval viisil Virumaa linnades, on padišahhid nii mõjukad, et neile alistutakse pea hääletult. Kultuurivald ei toimi teisiti. Teatris ei hakka keegi midagi ütlema, kui lavastaja abikaasa või pruut on esinäitleja või kõige enam tööd saav lavakunstnik. Ometi elatakse maksumaksja rahakoti toel sealgi.
Selline omade eelistamine halvab andeid ja hävitab ausat ettevõtlust. Või on Eesti liiga väike, et läbipaistvat ja ausat riiki enesele lubada?
Kaheldamatult on tutvused nii mõnelegi kuldseks käenduseks, ent ikkagi peab lootma, et aluseks võetakse professionaalsus. Vastasel korral jääb eeldus, et teene eest jäädakse tänuvõlgu ning hiljem peab ehk langetama moraalselt küsitavaid otsuseid. Veidi irdne remark. Hiljuti kuulsin, et nii toimib ka valimisnänni efekt. Meepurgi või konservi võtnu tunneb end kohustatuna kandidaati valida, sest on saanud meelehead. Õige masendav.
Käitumuslikud topeltstandardid, korporatiivsed, onupojalikudning teised ambivalentseid suhteid võimaldavad võrgustikud kaotavad paljude institutsioonide tõsiseltvõetavuse ning tühistavad nende tegevuse pretensioonikuse. Näiteks kuidas ilma muigeta vaadata teaduste akadeemiat, kui seal korraldati Tarmo Soomere ühe eelkäija – suurmeister Arno Köörna juhtimisel vabamüürlaste riitusi?
Vahest on naer sellistes olukordades teraapiline?
Siiski ei pea küsitavaid otsuseid vaikimisega heaks kiitma. Kõlvatute otsuste tegemise viis kahjustab meie võimalust saada lumehangeta tänav, logopeedile aeg, parim võimalik hoolekanne, oivaline näitus või ka särav president.
Moraalselt laitmatu pole muidugi keegi. Vastupidi, teatud rikutus on inimeseks olemise pärisosa. Ei ole ime, et süütuks peetakse vaid vastsündinuid. Nii pole põhjust utopistide kombel arvata, et tulevased põlvkonnad on eetilisemad. Ometi võiks tillukeses ühiskonnas kergemini läbi näha avalikud korruptiivsuse viisid. Liiga tihti näeme poliitikuid siirdumas kasumlike teadmiste ja otsustega eraärisse või mõjutatud valdkonda. See tähendab pöördukse efekti, huvide konflikti, ametiseisundi kuritarvitamist ja muid häbiväärseid kunste.
Inimvaatlused – „Kuidas te teate, millised on kivipuravikud?“
SUSAN LUITSALU
Lubasin eelmises lõpuloos, et lähen ja vaatan oma ainukese suveetendusena ära Draamateatri lavastuse „Talupojad tantsivad prillid ees“, mis oli tähelepanu tõmmanud naljaka pealkirjaga ning mille kasuks rääkis asjaolu, et seda mängitakse siseruumis (kõrgemaid ootusi ei julgegi ma suveteatrile seada). Kuna mul pole vähimatki ambitsiooni hakata teatriarvustusi kirjutama ja Kaur Riismaa on talupoegade loo 2. juuli Sirbis juba ammendavalt juppideks võtnud kah, ütlen vaid, et tükk oli naljakas. Lõkerdasin Viinistu katlamajas nagu laps, eriti selle koha peal, kus vanaema (Liisa Pulk) seletab, mis on eestlase toit. See on iseenesest mõista jahukört, nagu ka sigadel, aga vahe on selles, et loomatoit on helehall ja inimese toit on tumehall. Või oli see vastupidi? No igatahes sõi kaerakile lõpuks tolle vanaema üldse ära ja siis ma naersin kohe eriti pidurdamatult.
Kõigil ei olnud sama naljakas kui mul. Paar prouat arutasid vaheajal krimpsus nägudega, et on ikka palju koledate häälte tegemist ja ropendamist … See ei ole ilus!
„Nagu metslased oleks laval!“ turtsatas üks daamidest lõpetuseks, tabamata vist olukorra irooniat – räägib ju „Talupojad tantsivad prillid ees“ ometi sellest, kuidas eestlane sakste eeskujul ahvist (peaaegu) inimeseks sai. Praeguseks on meil tõesti kõigil mõttelised prillid ees ja muudkui targutame puhvetis, missugune on hea teatrietendus, aga vähem kui sada aastat tagasi polnud igas majapidamises veel tualettruumigi! (Ka sellele pikantsele asjaolule juhib lavastus tähelepanu ning hoolas kavalehe lugeja saab ka teada, et isegi veel 1930. – 1940. aastail peeti paljudes taludes käimlat asjata uhkuseks. Igaüks käis ja poetas oma sisikonna jääkproduktid vabal valikul põõsasse, nurga taha või praktilisema meelega kodanikud ka sõnnikuhunnikusse, kuigi peldiku kontseptsioon oli suurele osale maailmast juba tuhandeid aastaid tuttav.)
Etendusele eelnevatel päevadel olime käinud abikaasaga ühel pikemal matkal. Ilm oli olnud selline, et mõistlik inimene istuks kodus, lõbustaks end tubase tegevusega ning väldiks märjaks saamist ja külmetamist, aga kes on mõistlik, jääb teatavasti ka seiklustest ilma. Tuleb lihtsalt minna ja lõpuks need pisikesed ebamugavused niikuinii ei loe. Ka seekord läks sadu täiesti meelest, kui järjest hakkasid avanema seni nägemata vaated, värske õhk aga tekitas lausa eufooriat. Lonkisime, korjasime puravikke ja tegime pilte. Kogu see nautlemine viis muidugi graafikust mahajäämise ja pealampide valgel metsas orienteerumiseni, aga kui pimedat ei karda ja GPS on olemas, pole sellestki lugu.
Harilik kivipuravik (Boletus edulis) Prangli saarel.
Välja valitud telkimisplatsile jõudes ei leidnud me sealt eest ühtegi omataolist hullu, kes nii märja ilmaga telkida tahaks, küll aga seisis parklas suur ja uhke Saksamaa matkabuss, seest hubaselt valgustatud. Aknakatted olid ette tõmmatud, aga praokil akna vahelt oli siiski näha, et seal tehakse süüa ja juuakse veini. Kostis naisterahva häält – ilmselt rääkis ta midagi vaimukat, sest mees naeris ja vastas midagi lõbusal toonil. Katsusin vähem mõelda sellele, kui mugav ja kuiv neil seal bussis on ja kuidas nad ühel hetkel end voodisse külili viskavad, aga sama vähe ka oma juba üsna viluks kiskuvale olemisele ning sellele, kuidas meie peame hakkama alles lõket tegema ja telki püstitama.
Riided kuivade vastu vahetatud, lõke lõõmamas, värsked puravikud matkapannil särisemas ja pudel head punast Hispaania veini avatud, ei tundunud see bussielu muidugi üldse enam nii ahvatlev. Milleks mulle mingi karavan? Kas poleks mõtet üldse koju jääda, kui on soov pliidi peal süüa teha ja voodis magada? Nagu täpp i peal leidus veel ühe hiiglasliku kuuse okste all telgi jaoks kuiv, vihma ja võõraste pilkude eest varjatud koht – no mida veel tahta? Keerasime end kerra ja magasime seni, kuni linnud lubasid.
Hambaharjad põses, uudistasime hommikul telkimisala ja selle lõkkeplatse, kui ühe põõsa tagant ilmusid matkabussi elanikud. Vahetanud reipalt tervitused, laskusime väikesse pealiskaudsesse vestlusse, et kes kust tulnud ja kuhu läheb.
„Te tulite jala?!“ näis saksa mees üllatunud olevat ning tema naine küsis täpselt sama hämmeldunult: „Aga kus te siis magasite?“
„Telgis.“
„Tõesti? Me ei näinud siin küll ühtegi telki … Seepärast küsingi.“
Jalutasime kõik koos hiiglasliku kuuse juurde, mille okste all oli peidus meie äärmiselt kompaktne elamine.
„Nii väike telk!“ imestati edasi. „Ja roheline! Seepärast ei paistagi välja.“
Proua takseeris kahtlustava näoga kuuske ja naeratas pingutatult: „Puu all on vist väga hea magada? Midagi teile peale ei kuku? Mingi oks või …“
Kõige suuremaks läksid välisturistide silmad muidugi siis, kui siseturistid pakkusid maitsta ise korjatud ja lõkkel praetud kivipuravikke. Saksa proua keeldus viisakalt neid proovimast, härra oli aga väheke julgem ja pani tibatillukese killu lausa suhu.
„Kuidas te teate, millised on kivipuravikud?“ küsis ta umbusklikult ja näis olevat veendunud, et ega me teagi.
„Mu naine on tohutu seenefänn, lapsest saati neid puravikke korjanud, aga mitte ainult – meil on igasuguseid muid seeni siin kah,“ seletas minu mees lahkelt, mille peale saksa proua sõbraliku viisakusega, aga veidi liiga otsustavalt teatas, et kuigi on tore lobiseda, peavad nad hakkama järgmisse kohta sõitma. Ja ega tema abikaasa muidugi vastu vaielnud kah.
Hirmunud välismaalaste halvasti maskeeritud põgenemine ajas meid iseenesest mõista itsitama ja tõstatas vana teema, mida eestlased ikka isekeskis arutavad – ja millega lõpeb muide ka talupoegade-lavastus. Nimelt, et küll need lääneeurooplased on ikka ühed linnastunud siidikäpakesed – kardavad poriloiku ja külma ega tea, milliseid seeni või marju korjata! Looduses aja veetmiseks on neil aga vaja kõigi mugavustega matkabussi …
Teatripuhvetis hakkasin aga mõtlema, et ega seal kõikide mugavustega matkabussis ilmselt ei arutatud, et imetlusväärne, millised teadmised loodusest! Arutati võib-olla hoopis seda, kuidas idaeurooplased ei ole veel ikka muule maailmale järele jõudnud – söövad endiselt seda, mida metsast leiavad, kahtlasi seeni näiteks, ja magavad vabatahtlikult kuuse all. Samal ajal, kui too mees võib-olla guugeldas, kuidas seenemürgistusega toime tulla, keetsin mina hommikuse tee tarvis metslase kombel veidi sogasevõitu järvevett. Seljas kõrgtehnoloogilisest Gore-Tex-kangast jope – nagu talupoeg, kes on prillid ette saanud …
