Lieven Lahaye ja Ott Metusala näitus „Catalog nr 24. Kajastus“ Tallinna Linnagaleriis kuni 9. VI, kuraator Siim Preiman.
Kui olin Lieven Lahayega näitusel poolteist tunnikest kahekesi aega veetnud, avastasin ühtäkki, et selle aja jooksul pole Linnagaleriisse sisse astunud ühtegi inimest. „Milline luksus!“ kommenteerisin: galeriiruum Vabaduse väljaku nurgal on nagu ajutine staap, kuhu saab kutsuda oma näitust vaatama ja vestlema huvitavatel teemadel ükskõik keda. Temaatiliselt võiks näitus haakuda peaaegu iga teise inimesega, kuna puudutab seda, kuidas oma elus korda luua ning eristada vajalikku mittevajalikust. „Kui naased oma teismeea magamistuppa, taipad, et oled alati olnud raamatukoguhoidja“ on kirjutatud ühele laialijagamiseks pandud postkaardile, andes märku, et tegelikult on igaüks pidanud rinda pistma oma memorabilia sorteerimisega.
Kuna Lieven Lahaye on töötanud Gerrit Rietveldi akadeemia Sandbergi instituudis raamatukoguhoidjana, vaevab teda pidevalt küsimus, mismoodi materjale kategoriseerida ning millist üldistustaset hoiustatava peal rakendada. Näitus annabki tunnistust mingisugusest trotsist kategoriseerimise väljakujunenud traditsioonide vastu, ent arvesse on võetud ka ühiskonna tehnoloogilist arengut ning inimese iseolemise isepäisust.
Seda, kuidas trükised on raamatukogudes organiseeritud, on seostatud inimmõtte kujunemise looga, seega peamiselt raamatukogude tekke ja arenguga. Keskajal olid raamatukogud valdavalt kirikute ja kloostrite juures ning lihtrahval polnud sinna asja. Kuna teadus ning raamatukogud olid allutatud kirikule, siis teaduse areng pidurdus. Hiliskeskajal, kui hakati looma ülikoole ja nende juurde ka raamatukogusid, levis ja kinnistus ka teaduste klassifikatsioon. XIX sajandil lõi raamatukoguhoidja Melvil Dewey kümnendsüsteemi, mis on tänapäeval raamatukogudes klassifitseerimisel kasutatavaim. Kuigi selle puhul on tuvastatud ka mitmeid kitsaskohti, on see vastu pidanud siiani põhjusel, et selle alajaotusi on võimalik laiendada lõpmatuseni. Dewey süsteemi eesmärk oli struktureerida kogu maailma teadmised kümnesse peamisesse klassi, mis omakorda hargnevad väiksematesse klassidesse, kuid selles leidub paratamatult vajakajäämisi ja kitsaskohti. Näiteks on klassifitseerimise puhul tähendatud diskrimineerivaid hoiakuid ühiskonnagruppide osas, kes on pidanud oma õiguste eest võitlema. Seega kätkeb tänaseni raamatukogudes kasutusel olev Dewey kümnendsüsteem endas ka arutelusid, mis on veel pidamata.
Risoomse mõtlemise visualiseerimiseks on näitusesaalist kujundatud justkui üleelusuurune desktop, kus saab erinevate konstellatsioonide vahel ringi liikuda.
Vihje sisyphoslikule tööle inimese mõtlemise klassifitseerimisel näib sisalduvat ka näituse pealkirjas, mida iroonilisel kombel ei ole võimalik üheselt tõlkida. Ingliskeelne „coverage“ võiks olla eesti keeles „kajastus, kaetus, ulatus, haare“ ja viitab justkui kattepinnale. Selle tähistuseks on Lahaye koostöös kujundaja Ott Metusalaga valinud lahtilaotatud pappkasti skaneeringu, mis on pillutatud napi visuaalina mööda galeriiseinu. See toob esile, kui raske on leida tugevat kujundit vahealale – protsessile, mis ei ole asi iseeneses, vaid tõukub alati millestki muust.
Meenuvad Dénes Farkasi paberist vormitud miniatuurmakettide fotod, kus on tähistatud ühiskonna võimuvahekordi melanhoolses võtmes. Need mõjusid esmapilgul üsna vähekommunikatiivselt, kuid ajapikku kasvasid südame külge. Või siis Jevgeni Zolotko arhivaari päeva kujutav installatsioon, kus ta kujutab eksistentsiaalset ängi ja käegalöömist suurte nähtuste kokkuvõtmisele.
Kuid Lahayet ei huvitagi see äng võimatuse ees: tema pilk on pööratud nimme pudi-padile, mis viib vaataja ühe mõtteuiu juurest teise juurde. David Weinbergeri raamatule „Kõik on vahepealne. Uue digitaalse segadiku võim“ („Everything is miscellaneous: the power of the new digital disorder“) tuginedes on kunstnik veendunud, et pealtnäha konkreetne vorm (sel näitusel pappkast) võib info paljastamise asemel tegelikult seda veel rohkem peita.
Metusala on oma risoomse mõtlemise visualiseerimiseks näitusesaalist kujundanud justkui üleelusuuruse desktop’i, kus saab erinevate konstellatsioonide vahel ringi liikuda. Nende seas on ka üks unenägu, mida võiks pidada iga raamatukoguhoidja või arhivaari sisekõneks. „Probleem seisneb niisiis selles, et mõned T-särgid ripuvad riidepuudel, teised aga on kastides; ning need, mida ma tahtsin, olid kastides, sest need olid küll õiget värvi, aga oma soovitud tegumoodi olin näinud vaid riidepuudel ja ma polnud kindel, kuivõrd – kui suures ulatuses – vastas kastis olevate särkide tegumood riidepuudel olevate särkide tegumoele, ja polnud võimalust seda teada saada kasti avamata, et peidus olev särk välja võtta ning võrrelda seda särgiga, mis oli väljas, aga ma polnud kindel, kas tohin seda teha.“
Teine näituse kandev objekt on kuumusele reageeriv paber, see, mida tunneme tšekkide trükkimise materjalina. Võiks ju eeldada, et see on trükivärv, mis jätab paberile jälje, kuid ei. Paberile, mis jookseb lindina mööda galerii seinu, on selle materjali omaduste tõttu kõige lihtsam märk maha jätta (selleks pole vaja isegi pastakat, piisab teravaotsalisest esemest, kas või küünest). Komplektis on eksponeeritud akna alla unustatud pabereid, mida kattev käekiri on pleekinud vaevunähtavaks. Siinkohal vormub mõttevõrgustik, mida ühelt poolt kannab tung asetada nähtused kastidesse – need kategoriseerida, katta või lausa peita – ning teiselt poolt mõistmine, mis juhtub siis, kui seda ei tehta: andmed, mida välismõjude eest ei kaitsta, muutuvad aja jooksul nähtamatuks.
Näituse kestel avaldati uus, Catalogi 25. number, mis tõi kokku eri autorite kväärnarratiive. Varasemates numbrites on fookuses näiteks Ott Metusala disainerist vanaema Kristi Metusala ja vähetuntud kirjaniku Duncan Smithi looming, aga ka näiteks Teise maailmasõja järel Berliini rususid koristanud naiste lood. Catalogi trükised on koostatud plakat-vihikutena, mis on plaanis pärast viimase numbri ilmumist terviklikuks raamatuks köita. Seega on Linnagaleriis välja pandu osa pikemast protsessist.
Kokku on tegu näitusega küsimustest, mis saadavad info kogumist, selle organiseerimist ja avaldamist ning mille käsitlemiseks ei olegi tihtilugu võimalust, platvormi. Seda eriti juhul, kui kogujal on huvi n-ö marginaalse info ja äärealade lugude vastu.
Iga tragöödia saab kokku võtta viieliikmeliseks faabulaks: täiend (kangelase loomujoon, mis ajendab tema tegevuse) + alus (kangelane, tegevusakti sooritaja) + öeldis (kangelase murranguline tegevusakt) + sihitis (selle tegevusakti objekt) + määrus (selle tegevusakti asjaolud, „aegruum“).1
Sophoklese „Antigone“ puhul oleks viiesõnaline faabula: „Meeleheitel neiu matab venna keeluvastaselt.“
Täiend + alus moodustavad karakteri („meeleheitel neiu“), alus + öeldis moodustavad süžee („neiu matab“), öeldis + sihitis moodustavad teema („venna matmine“), sihitis + määrus moodustavad tausta („keeld venda matta“).
Faabulast lähtudes saab teost lähemalt analüüsida.
Sophoklese „Antigone“ viiesõnaline faabula: „Meeleheitel neiu matab venna keeluvastaselt.“ Nikiforos Lytrase õlimaal Antigonest oma venna Polyneikese surnukeha ees (1865).
Mida ütleb täiend „meeleheitlik“? – Seda, et noor mõrsja Antigone tahab maksku mis maksab täita usukombe, nii nagu vennale lubatud.
Pelgalt määrusesse („keeluvastaselt“) klammerdudes püütakse „meeleheitlikku“ puhuti asendada täienditega „mässumeelne“, „vabadusvõitleja“. Nii tehakse Antigonest patsifist ja feminist, antiikne Jeanne d’Arc, „Orléans’i neitsi“, kes idee nimel surma läheb. – „Kaasaegses retseptsioonis on Antigonest saanud kodanikujulguse ja võimule vastuhakkamise sümbol.“2 – Jah, saagu mis saab, aga Sophokles mõtles ise ikka kah midagi, kui ta oma teose kirjutas.
Antigonet koormab verepilastuslik sünd (värsid 866, 867: „sündisin ma õnnetult sellest soost … justkui neetud ma“) ja teda piinab tühjuse tunne pärast venna mahamattu, nii et kangelanna põgeneb kuningas Kreoni määratud surma (497, 499, 502-503): „Mu kätte said. Kas rohkem tarvis kui mu surm? … Miks viidad aega? … Ja siiski, kust ma kuulsust austusväärsemat võiks leida …“ – Vabasurmaga, „kauni surmaga“ (72, 97) tahab ta end kuulsaks teha (lõpus, surma palge ees, lööb ta siiski verest välja: „Kes kutse peale appi tulla võiks?“ – 923).
Populaarne kultuuriloolane võtab Sophoklese tragöödia kokku käibelausesse: „Antigone rikkus riigi poolt antud seadust, et järgida inimsuse seadust, ja pidi selle eest maksma oma eluga.“3 – Kummatigi pole see mitte Sophoklese tragöödia sisu koondav faabula, vaid teose „idee“ – tähendus, mis tragöödia sisule külge riputatakse. Politisch Lied, garstig Lied, ütleb Schiller.
Antigone matab Polyneikese sümboolselt, kattes surnukeha „kuiva liivaga“ (246), algul salaja, teisel korral valvurite nähes. See on sündmustiku keskne akt, millest hargneb kõik ülejäänu. Mis meeleheide teda ajendab?
Kultuurisemiootiliselt põhineb Sophoklese tragöödia universaalsel mütoloogilisel vastandusel: vanem maajumalannade sugu – noortest meestest taevajumaluste sugu.
Need kaks leeri polariseerivad maa-ilma: vana kirjutamata tume tavaõigus – uus hele riigiõigus (poliitiline seadus); minevikuline Antigone – tulevikuline Kreon; Polyneikese muldamatt – Eteoklese põletusmatus (Pausaniase järgi4; Sophoklesel maetakse Eteokles „mulla alla kuulsuses“ – 25). Oidipusest jäi maha kaks paari lapsi, vennad Polyneikes ja Eteokles ning õed Antigone ja Ismene. Vanameelne Antigone hoiab vanema Polyneikese poole, uuendusmeelne Kreon noorema Eteoklese poole. Käib maa ja taeva, kultuuri ja tsivilisatsiooni, nais- ja meesalge võitlus, kus uus peab võitma ja vana kaotama, nii nagu noored ning ilusad, kerged ja valged Olümpose taevajumalad tõrjusid välja vana maaema, raske, musta ja peletisliku suguvõsa. Kreon peab maksma panema mehe väevõimu Antigone tavaõiguse üle (484-485):
Kas mees ma siis või tema on hoopis praegu mees,
kui sellest puhtalt pääseb, talle võim siis jääb.
Kreoni tülis Haimoniga ristuvad kõige selgemini isa-kuninga valitsusvertikaal ja poja emalik-demokraatlik horisontaal (742, 737): „Oi kurja juur, kas õigust isa on trotsida?“ küsib Kreon. – „See riik, kus juht on üks, ei saagi olla riik,“ vastab Haimon. Põrkuvad Kreoni mehemoraal ning Antigone naise-eetika, mida esindab temasse armunud Haimon. Isa ütleb selle kohta pojale (746, 750): „Oo vastik meelsus, naise järgi seadnud end … Ei juhtu see, et elusalt naiseks saad ta veel.“
Kas Kreon lõpuks võidab? – „Ja nüüd tal läinud kõik“ (1165). Ta abikaasa, poeg ja poja pruut tapavad end – ühe matmata laiba pärast. Vanad maajumalannad näitavad oma võimu ja saavad „allilma jumalannadele kuuluva“ (vrd 1070). Viimaks saavad nad Kreonigi, kes näeb „silme ees vaid tühjust“, kuhu viib ta „pääsetee“ (1341-1342). Tragöödia.
Ismene kõnetab Antigonet: „vaene sõtse“, „mu sõtse“ (39, 544). Selle sõna valiku tingis tõlkija vajadus välistada meetrumis esimese jambi tugevast positsioonist lühike lahtine õ-silp („õde“). Kummatigi osutub niisugune lahendus enamgi kui kõnekaks: Ismenele on tema õde Antigone nende ema Iokaste kaudu ka oma isa Oidipuse (pool)õde, seega tõesti oma õe Ismene sõtse, isaõde. Aga „sõtse“ annab märku Sophoklese tragöödia veel ühest kultuurisemiootilisest vastandusest: vertikaalsed sugulussuhted (vanemad–lapsed) – horisontaalsed sugulussuhted (õed–vennad).
Uku Masing kirjutab „taevapõdra rahvastest“: „Ühiskondlikult määravaks ei olnud üldse vanemate ja laste suhe … Uurali ühiskonnas, samuti indiaanidel, hiinlastel ja mujal esialgu, on ainus oluline ühiskondlik suhe – vendade ja õdede suhe igas põlvkonnas.“5 Esialgsed olid niisiis just horisontaalsed sugulussuhted. Antigonegi põhjendab (909–912), miks venda tuleb hoida enam kui meest või last: nood võib asendada, ka ema ning isa võivad surra, aga uut venda siis enam ei saa. Ismenele ütleb ta Polyneikese kohta (45-46):
Ta mulle, sulle ka, kui sa ei soovikski,
on vend, ma reeta teda ei suuda iialgi.
Ja siit avaneb tõlke küsimus.
Rõhulis-vältelises värsisüsteemis, mida eestindus kasutab, on kaks raudreeglit: tugevas meetrilises positsioonis (arsises) ei või esineda lühike (I vältes) lahtine silp ja nõrgas meetrilises positsioonis (teesises) ei või esineda poolpikk (II vältes) ega pikk (III vältes) silp (välja arvatud värsirea alguses ja lõpus).
Anne Lill on ette võtnud ränga ülesande „sundida saledasse stroofi elementide pime raev“. Kreeka jambiline trimeeter ei ole eesti keelele üliarmulik edasi andmaks originaali võimalikult täienisti. Ikka läheb tõlkes mõni oluline sõna kaotsi, puhuti ähmastub selgus (eriti stasimonides nende keeruka, muusikalisest saatest kujundatud meetrikaga). Üksikud kohad nõuavad tähelepanu keskendust, puhuti isegi pliiatsi abi.
Eestindaja on kohusetruult teinud tunnustusväärse „kirjaliku tõlke“, mahutanud jambilise trimeetri Prokrustese sängi nii palju Sophoklest, kui palju eesti keel lubab. Meetrika probleeme valgustab ta oma järelsõnaski. Sellest on lugejal abi.
Mis aga puudu jääb, on prosoodia, kõnelisus, täpsemalt: lavakõnelisus. Isegi mõttes „Antigone“ värsse lugedes kohtab prosoodilisi komistuskive, kus värsskõne pudeneb proosaks (sisuliselt väga olulised tõlkepinges värsid 450–455 Antigonelt Kreonile):
Ei andnud teada Zeus ju mulle sellest siis,
ka Õiglus mitte, jumalail’ kes on kaaslaseks
allilmas, meile siin ei määrand seadusi;
ei arvand ma, et teated sult on rohkem jõus
ja surelik olles võib neid käske rikkuda,
mis kirjas pole, on jumala jaoks ju kindlad need.
Siinkohal oleks paras tsiteerida Anne Lille kirjavastust siinse vaatluse autorile: „Jumal (jumalad) on üks neid sõnu, mida on raske meetrumisse panna, aga asendada ka alati ei saa. Mõnes kohas on mul taevaväed. Aga eks neid nö. raskeid (või õigem oleks öelda – kergeid) sõnu on veel, kasvõi ema ja isa käänetes, kui mingi sünonüüm ka välja ei aita.“
Prosoodiline soravus nõuaks mõnel puhul filoloogilise kirjatruuduse kallale suuremat licentia poetica’t.
Aga mida teha näitlejal?6
Olen lavastanud õige mitu värssdraamat,7 koostades osatäitjatele lavakõne prosoodilise partituuri, kus arvestatakse värssteksti sisurõhke, värsimõõtu, lavakõne silbivältusi ja rütmi. Selline analüüs valgustab ka tõlketeksti ehitust. Näidet pakuvad juba tsiteeritud värsid 45-46, mis sõnastavad tragöödia lähteidee. Antigone ütleb Ismenele:
Ta mulle, sulle ka, kui sa ei soovikski,
on vend, ma reeta teda ei suuda iialgi.
Esmalt tuleb määratleda sisurõhud (nõrk, keskmine, tugev, peamine). [Vt tabel, näide 1.] Teiseks selgitada värsijalgade jaotus jambilises trimeetris (arsis, teesis). [Näide 2.] Ja siis ka silpide ja pauside lavakõnevältused (lühike 1, keskmine 2, pikk 3). [Näide 3.]
Kahest enam-vähem kriitilisest kohast meetrumis [näide 2] aitaks lavakõnes üle saada väike kohendus (vahetades neli teise värsi järjestikust rõhuta silpi ühe, sujuvamat esitust võimaldava lisasilbi vastu värsirea lõpus). [Vt näide 4].
Niisugune läbitöötatud prosoodiline partituur aitab näitlejail klassikalise värsstragöödia reljeefselt arusaadavaks deklameerida.
Usutavasti rõõmustab eesti haritlaskond selle suurteose vastse tõlke üle. Anne Lill pole siin mitte üksnes avanud Sophoklese kui Antigone-pärimuse algataja mütoloogilist maailma ja tutvustanud tema draamakunsti, vaid ka lavastanud eesti keele põneva seikluse antiikmeetrumite ja värsirütmide maailmas. Pühendunum lugeja leiab „Antigonest“ paljutki.
1 Linnar Priimägi, Motiiv–narratiiv–sümbol–tekst. Teesid motiivianalüüsist. – Keel ja Kirjandus 2011, nr 7, lk 526–535.
2 Barbara Sichtermann, Ulrike Braun, Naised. Maailma tuntumaid naisi. 50 klassikut. TEA, 2004, lk 29.
3 Samas.
4 W. H. Roscher, Ausführliches Lexikon der griechischen und römischen Mythologie. Kd 3, 2. B. G. Teubner, Leipzig 1902–1909, veerg 2679. https://archive.org/details/roscher1/Roscher3NP/page/n1347/mode/2up?view=theater&q=antigone
5 Uku Masing, Taevapõdra rahvaste meelest ehk Juttu boreaalsest hoiakust. – Akadeemia 1989, nr 4, lk 892.
6 Vanemuise „Antigonet“ pole ma vaadanud ega kirjuta siin ka teatriarvustust. Mind peletab sealse lavastuse kontseptsiooni agitproplik lamedus: „Lavastaja sõnul pühitseb näidend tõde ning julgust tegutseda tões ka kõige keerulisematel aegadel, mis tänasel päeval on eriti aktuaalne. „Pannes ennast valikute ette, milles eestlased olid nõukogude ajal või praegu on Venemaal elavad sõjavastased, tekib mul aktiivne küsimus tõest ning julgusest käituda tragöödia kangelaste kombel. Ja lootus, et kui tõde elus ei võida, ehk võidab ta siis surmas.““ – Pildid: Vanemuise teatris algas lavastuse „Antigone“ prooviperiood. ERRi kultuuriportaal 6. II 2024. https://kultuur.err.ee/1609244784/pildid-vanemuise-teatris-algas-lavastuse-antigone-prooviperiood
7 Vanemuises 1991 Heiner Mülleri „Philoktetese“ ja 1992 Johann Wolfgang von Goethe „Fausti“ (I osa), Ugalas 2000 Friedrich von Schilleri „Don Carlose“, Linnar Priimäe Üliõpilasteatris 2015 William Shakespeare’i „Othello“ (katkendid) ning 2017 „Julius Caesari“ (katkendid) ja 2018 Goethe „Fausti“ (I osa, katkendid).
Esiküljel Paavli kultuurivabriku juht Roman Demtšenko
KAAREL KÜNNAP: Muusikapidu industriaalsete torumagistraalide vahel Paavli kultuurivabrikut tuleb õnnitleda kordaläinud ürituse puhul, mis toob ühte kohta kokku arvuka rahvamassi ja peale tuntumate tegijate ka suure hulga väikesi, eriilmelisi, iseseisvaid artiste. Paavli kultuurivabriku sünnipäevafestival 31. V – 2. VI.
Kohe kohale jõudes sain aru, et ees ootab suurem üritus: ala sissepääs oli tavapärasest teise kohta nihutatud ja betoonmüüriga piiratud tehaseterritooriumi ajutiste võrkaedadega laiendatud. Sisse jõudes selgus, et festival keerleb ümber maikuiselt värske ja koduse õunaaia – ruumiefekt, mis on mulle tuttav Botiku ja nüüdseks kahjuks tegevuse lõpetanud Plastiku vabaõhuklubist.
Maria Mölder vestles Paavli kultuurivabriku ja agentuuri Damn.Loud juhi Roman Demtšenkoga
Paavli tänava rohelises oaasis asuv Paavli kultuurivabrik tähistas 31. maist 2. juunini esimest tegevusaastat mitmekesise kavaga muusikafestivaliga. Lühikesest tegutsemisajast hoolimata on Paavli kultuurivabrikust saanud Tallinna üks tähtsamaid alternatiivkultuuri kantse.
ÄLI-ANN KLOOREN: Eesti nüüdismuusika kuu Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas maikuus eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus.
Maikuus hakkavad mõtted vaikselt juba peenramaa ja ranna poole liikuma, eriti kui ilmad on sellised nagu tänavu. Selleks, et end kuuma ilmaga kontserdisaali poole minekule seada, peab toimuma midagi väga erilist – ja sellest maikuus puudust ei olnud! Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus, sestap alustangi ülevaadet kõlanud kodumaisest heliloomingust.
PILLE-RIIN LARM: Ajakiri ELM lõpetab ilmumise. Miks?
Estonian Literary Magazine oli ainuke eesti kirjandust inglise keeles tutvustav väljaanne.
Kliimakriis filosoofi pilgu läbi. Margus Ott vestles Graham Parkesiga
Graham Parkes on võrdlev filosoof, kes on tuntud oma töödega keskkonnafilosoofiast, Nietzschest, Heideggerist ja Aasia filosoofiast.
Keskkonnafilosoofiat ja kliimaküsimusi peab Parkes äärmiselt tähtsaks ja leiab, et õpetlastel – eriti filosoofidel – on selle kohta öelda palju olulist, mis võiks olukorda muuta. Tema arvates on selge, et keskkonnakriis tuleneb düsfunktsionaalsest suhtest nii tehislike kui ka loodusasjadega, seega tuleks eluta loodust kohelda sarnaselt elusloodusega, jõudes ökotsentrismini.
TANEL VALLIMÄE: Erinevuspoliitika, identiteet ja maksud
Identiteedipoliitika alaste vaidlustega on poliitikas endale toetust kaasata palju kergem kui ideoloogiliste või huvipõhiste probleemide väljatoomisega.
Praegu pakuvad palju kõneainet eelarvekärped, juba mõnda aega on tuliseid debatte peetud maksude üle, esile on tõusnud rahva majanduslik toimetulek, kui hinnad järsult tõusevad. Need teemad on tekitanud palju pinget poliitikute seas, meedias ja kogu ühiskonnas. Kuid paradoksaalselt on nende aruteludes esile kerkimine ühtlasi ka hea.
Teadusjuhtide uus põlvkond. Margus Maidla vestles Pirjo Spuuliga
Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi direktor, vanemteadur Pirjo Spuul kuulub uuema põlvkonna teadusjuhtide. Taustainformatsiooni kogudes ei õnnestunud direktori kohta kuulda ühtegi etteheitvat märkust ei ülikoolist ega instituudist. Pigem võiks välja tuua ühe instituudi töötaja hinnangu direktori kohta: „Meil on temaga väga-väga vedanud.“ Miks? See saab tõenäoliselt selgemaks, kui lugeda alljärgnevat intervjuud.
HANNAH SEGERKRANTZ: Taidur-disainer loomeväljal
Eesti kunstiloomes leidub kunsti, tarbekunsti ja disaini, kuid ükski neist ei sisalda käsitööpärandit, oskusi, mis kuuluvad kunstiga võrdväärselt kohalikku materjalikultuuri. On kunstnikke ja disainereid, kes loovad käsitöövõtetega, kuid ei määratle end käsitöölisena. On käsitöölisi, kes meisterlikult käelisi oskusi viljelevad, kuid kelle tööd ei jõua enamasti mardilaada lettidelt kaugemale. Ingliskeelset sõna craft on eestlasele keeruline selgitada: see langeb kuhugi loomingu piirialadele, hõlmab nii tarbe- kui rakenduskunsti.
OLIVER ISSAK: Kuidas tehakse sotsiaalset disaini?
Eesti kunstiakadeemia avas 2023. aasta sügisel sotsiaalse disaini magistriõppekava, mis peaks eriala tutvustuse järgi (disaini?)väljale tooma inimesi, kel on teadmised ja kogemused ühiskonna suhete, organisatsioonide ja tootmise ümberkujundamiseks. Kas see õnnestub ja mida see ikkagi tähendab? Eks saab näha. Kui õpe läbi, annan aru. Praegu, mil esimesest semestrist on möödas mõni kuu, on ehk paslik vaadata, mida me sotsiaalsete disaineritena esimese koolitööna tegime, kuidas tegime ja kuidas oleksime võinud teha.
MARTTI PREEM: Kesktee otsingul
Mind kehutas Estonia teatri juurdeehitise arutellu veel kord sekkuma teatri direktori Ott Maateni entusiastlik intervjuu Kuku raadio 25. V Neeme Raua saates „Siin“. Intervjuu põhiteema oli teatrile äsja üle antud muinsuskaitse eritingimused, mis lubavad juurdeehitise suuruseks kolmandiku olemasolevast mahust ja seavad piiravad tingimused sisemisteks ümberehitusteks. Direktor rõhutas, et need tingimused ei võimalda teatri vajadustele rahuldavat ehitist rajada ja vajalik on ikkagi kogu Pärnu maantee poolse ala ulatuses suuremahuline juurdeehitis, milleks loodab, et linn omakorda tellib muinsuskaitse eritingimused, mis on ümbruse hoonestamise detailplaneeringu alus.
LIINA JÄNES: Tehisintellektiga mängivad kratid ja vatitikuga puhastatud kunstiteosed
Muinsuskaitse aastaraamat ilmus XX korda. Seda sirvides saab selgeks, kui palju asju on Eesti muinsuskaitses hästi.
Fotograafias on sugu olnud enamasti vaid mäng. Juhan Raud vestles Annika Haasiga
Fotod on justkui võti minevikku. Inimese keha on ühelt poolt justkui midagi universaalset, teisalt alati konkreetse ajastu normidest ja võimusuhetest läbistatud. Annika Haas kureeris kaht kehateemalist näitust, kus on esiplaanile toodud seni Eestis vähem nähtud kehad.
TRISTAN PRIIMÄGI: Palmioks ilma viigileheta
Tänavusel Cannes’i filmifestivalil andsid tooni keha, kehalise vabaduse ja selle väljendamisega seotud teemad.
RIHO PARAMONOV: Karatefilmid Nõukogude Liidus
Karate võlus noori, sest oli 1970. aastatel siinses kultuuriruumis midagi täiesti uut. Kaugest idast pärit iidset võitluskunsti ümbritses müstilis-maagiline fluidum.
ÜLAR MARK: Töötan kuskil
Kodukontor kõlab uue nähtusena, aga on tegelikult unustatud vana. Inimese loomulik eluviis on tähendanud töötamist elukoha lähedal. Töö ja kodu vahel pendeldamine on väga värske tegevus. Alles paarisaja aasta tagune tööstusrevolutsioon tekitas olukorra, kus tootmine ja elukoht asusid eri kohtades. Senimaani töötasid talupidajad ja käsitöölised seal, kus elasid – lihtne. Väljaspool kodu tegid tööd kaupmehed, millegipärast kutsuti neid proovireisijateks.
Arvustamisel
Sophoklese „Antigone“
Stefanie Babsti „Terav pilk“
Eric Louw’ „Meedia ja poliitiline protsess“
Läti lavakooslus Sieviešu stendaps
Põhjakõla orkestri kontsert „Aeg naasta eredusse“
ansambli Vox pUNT albumi „Und nägin maailmast“ esitluskontsert
Lieven Lahaye ja Ott Metusala näitus „Catalog nr 24. Kajastus“
Oona Doherty lavastus „Lootuse jaht ja ülestõusmine Laatsaruseks“ ning Maria Metsalu performance EKKMi näitusel „Päästik“
Vaba Lava „Tere tulemast, Abdullah!“
Tallinna Linnateatri „Novecento“
Eesti Kultuurkapital kutsub osalema esseekonkursil „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“
Eesti Kultuurkapital loodi 5. veebruaril 1925. Seoses Kultuurkapitali 100. sünnipäeva tähistamisega kutsume jagama oma mõtteid ja kuulutame välja esseekonkursi „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat“.
Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa: „Kultuurkapitalil on meie kultuurielu igapäevases, nii öelda jooksvalt töös hoidmisel, oluline roll. Kultuurkapital ei saa kujundada pika mõjuga kultuuripoliitilisi otsuseid, aga oma sajandal sünnipäeval saame kutsuda ärksaid inimesi mõtlema ja kirjutama sellest, milline võiks olla Eesti kultuuripoliitika pikaajaline vaade. Ehk aitavad need kirjatööd poliitikakujundajaid mõtlema arengukavavabalt ja pisut pikemas kui kümne aasta perspektiivis.“
Ootame kirjatöid, mis väljendavad autori suhet Eesti kultuuri, Eesti Kultuurkapitali või kultuuripoliitikasse laiemalt. Kuhu oleme 100 aastaga jõudnud, kuidas edasi minna, milliseks kujundada järgmine sajand – kõikidest arutlustest on sihi seadmisel abi.
Essee vormile piire ei seata, kuid see ei tohi olla avaldatud enne konkursi väljakuulutamist. Osaleda võivad kõik, välja arvatud konkursi korraldamisega seotud ja žüriisse kuuluvad isikud. Iga osaleja saab võistlusele esitada ühe, enda kirjutatud essee. Konkursil osalemiseks tuleb essee saata aadressile essee@kulka.ee.
Konkurss kestab 1. juunist kuni 30. novembrini 2024.
Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad Kultuurkapitali nõukogu, sihtkapitalide ning ajakirjanduse esindajad. Parimaid kirjutajaid tunnustab Kultuurkapitali poolt nimetatud žürii rahalise auhinnaga:
I preemia 4000 eurot
II preemia 2000 eurot
III preemia 1000 eurot
Preemiad kuulutatakse välja Kultuurkapitali aastapreemiate sündmusel 2025. aasta veebruaris.
6. juunist kuni 30. septembrini 2024 toovad 23 kunstnikku galeriis Seek vaatajani kaasaegse kehakujutuse fotonäitusega “Keha”.
Fotomuuseumi tänavuse teema-aasta oluline väljapanek koondab kehakäsitlused, mis on jäädvustatud nii fotos kui videos. Lisaks on väljapanekul eksponeeritud mõned installatiivselt loodud teosed.
Näituse avamisel astub üles tegevuskunstnik Kristino Rav, kelle teosed seostuvad eelkõige feministliku kunsti diskursusega. Tema performance “Nurganaine” võtab vaatluse alla naisekeha katmise, eksponeerimise, omastamise, reproduktiivsuse ja hääbumisega seotud teemad, väljendades isiklikke eksistentsiaalseid paineid ühes erinevate normide, trendide, sõnade ja rituaalidega, mis rõhutavad keha kui tähenduse kandjat.
Suhtumist kehasse mõjutavad kultuurilised, sotsiaalsed ja ajaloolised faktorid ning keha ümber keerleb märkimisväärne osa tänapäeva kunstist. Galeriis on esitatud mitmekihiline ja laiahaardeline pilt kehaga seonduvatest tähendustest. Kunstnikke on inspireerinud kehaga seotud isiklikud või ühiskondlikud kogemused, kehatunnetus, identiteet, traditsioonid, väärtushinnangud jne.
Eksponeeritud teosed avavad tänapäeva ühiskonnas kõlavaid tähtsamaid teemasid. On projekte, mis arutlevad haigustest tulenevate stigmade, nahavärvi pärast diskrimineerimise, soolise ülemineku, kehapositiivsuse, ilukirurgia ja ühiskondlike iluideaalide üle. Mitme fotosarja autorid on vaatajani toonud oma kehaga seotud intiimsed ja isiklikud lood. Samuti leiab väljapanekult abstraktseid kehamaastikke kujutavaid, keha ja ruumi, keha ja aja (ka vanuse), keha ja keele ning keha ja vaimu duaalseid seoseid analüüsivaid visuaalseid seeriaid. Näituse eesmärk ongi tutvustada keha teemale lähenemise laia ampluaad eri kunstnike käsitluses ning luua arutelusid, mis aitaksid mõista kehalisusega seotud väärtusi ja arusaamu.
Näitus on teine väljapanek Fotomuuseumi tänavusest teema-aastast. Alates 23. maist on Fotomuuseumi hoones raekoja taga kolmel korrusel avatud näitus “Sugu ja lugu”.
Galerii Seek näitusel osalevad kunstnikud:
Mia Felić, Mikk Keis, Natalia Kondratenko, Anna-Liisa Kree, Anita Kremm, Eva Labotkin, Karlotta Lainväe, Heikki Leis, Noah Emanuel Morrison, Ülo Pikkov, Sten-Erik Remmel, Triin Resik, Danel Rinaldo, Liis Ring, Aasa Ruukel, Maurizio Sapia, Laivi Suurväli, Alissa Šnaider, Grete Tuiken, Maarja Tõnisson, Anna-Maria Vaskovskaja, Mari Volens, Lu Yufan.
Näituse kuraator on Annika Haas, kunstnik-kujundaja Katri Haarde
Näitus kuulub Fotomuuseumi keha teema-aasta programmi. Toetab Eesti Kultuurkapital.
XXXI rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja Naine“ teemal „SOS“
XXXI rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja Naine“ teemal „SOS – päästke meie hinged“ ootab Uue Kunsti Muuseumisse alates pühapäevast, 2. juunist 2024.
Oleme taas jõudnud aega, mil inimese enda käe läbi hukkub korraga tuhandeid liigikaaslasi. Õpime vähe ajaloost ega taha tunda loodusjõude.
Sellesuvine väljapanek on kantud soovist meenutada eelmise sajandi kaht kõige traagilisemat laevahukku Läänemerel.
80 aastat tagasi viis üle 3 000 mehe, naise, lapse merehauda 21. septembril Tallinnast lahkunud “Moero”.
30 aastat tagasi väljus Tallinnast 27. septembril “Estonia”, pardal ligi 1 000 inimest, kellest ellu jäi 137.
Osa mõlemal laeval viibinud inimestest on teadmata kadunud siiani. Kas suudame hoida nende hingi elus kuni kohtumiseni sealpoolsuses? Või usume imede kordumisse, mis toonud rannarahvale kalleid inimesi tagasi maapealsesse ellu varemgi?
Lootus sünnib ju igal kevadel uuesti, arvab ka brittide rahvatarkus…
Näitusel esinevad seekord kunstnikud Argentiinast, Tšiilist, USA-st, Soomest, Norrast, Leedust, Lätist, Poolast, Ukrainast, Armeeniast, Eestist.
Näituse kuraator: Mark Soosaar
Pärnu kultuurielu maamärk “Mees ja Naine” jääb avatuks kuni 29.septembrini 2024.
Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium
Näitus avatud :
2. juunist-1. septembrini iga päev kell 11 – 18.00
2.-29. september kolmapäevast pühapäevani kell 11-18.00
Ahto Lobjakas ilmutas äsja Peter Trawny filosoofilise biograafia „Heideggeri-fragmendid“ tõlke, polemiseerides sisuliselt kogu senise Heideggeri eestindamise traditsiooniga.
Saksa filosoofi Martin Heideggeri eestindamise juurde on vältimatult kuulunud „riid tõlkimise asja pärast“. Kuidas kommenteerid asjaomast poleemikat 1990. aastate Akadeemia veergudel?
Heideggeri on eesti keelde seni tõlgitud eeldusega, et igale saksakeelsele sõnale leidub eestikeelne vaste: et kui vastet pole leitud, siis pole seda piisavalt otsitud. Selline lähenemine on ekslik. Saatuslikult ekslik, nagu ütleks Heidegger. Tee Heideggerini viib läbi metafüüsika. „Metafüüsika“ on nimetus ühes keeles tekkinud küsimustele selle kohta, mis on maailmas nähtava taga. Metafüüsika tekkis ühe keele – algse kreeka keele – enesemõistmise katsena, mille eri moel võtsid üles teised indoeuroopa kultuurid, eriti viljakalt saksa keel. Eestis on seni püütud samu küsimusi esitada nii kreeka ja saksa moodi kui ka oma sõnadega. Aga keegi peale Uku Masingu pole tõsiselt mõelnud sellele, mismoodi küsiksime me ise oma keele arusaadavuse pinnalt.
Näiteks tundub mulle ilmselge, et Heideggeri „Da“ koordinaadid ei ole kusagil „siin“ ja „seal“ vahel. Saksa sõna „jeweilig“ vasteks on leiutatud surnult sündinud „kunatine“ (nagu oleks aeg inimesest irrutatuna jupitatav ja jupid kuidagi omavahel vahetatavad). Eesti keel ütleb meile selgelt – kui teda kuulata –, et sellist, vahetusväärtusena kasutatavate, asustamata ruumi- ja ajapunktide topoloogiat ta ei tunnista ega luba. Kõigepealt tuleb küsida: mida see olm tähendab? Aga et nii küsida, peab Heideggeri tõlkija leiutama ka kogu metafüüsika. Tore on see, et kuna meil metafüüsika tõlkekaanon (Kant, Hegel jt) peaaegu puudub, saab igaüks otsast alata. Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed.
Oled Tõnu Luige õpilane, jagad mitmeid Luige arusaamu tõlkimise osas, nt et Heideggeri ei saa ümber panna, vaid on mõeldav pelgalt juhatada algkeele juurde või „vallandada millegi puuduva tundest igatsus enama osalisuse järele pärisehtsalt lausutus ilmnevaga“, nagu ütles Luik. Ometi oled tahtnud seda teha Heideggeri teisiti tõlkides, kui seda on teinud Luige õpilased valdavalt. Miks?
Võtmesõna siin on „olema“. Indoeuroopa küsija fikseerus kohe hakus ühele überverb’ile, millega sai paika panna ja seisma sätestada kõik asjad ja nende atribuudid. Selleks überverbiks on „eksisteerima“. Kreeka juur andis vasteks „ontoloogia“, mis on algusest peale olnud metafüüsika n-ö laadiks ja viisiks. Aga meie keel nii ei tööta. Kui keeles puudub võimalus sätestada isikustamata koordinaate ajas ja ruumis, ei saa ka ühegi kondiväänamisega sätestada mõlemat tingimusena eeldavat „eksistentsi“. S.t saaks, aga võõrsõnaga. Või siis võõrsõnana koheldud omasõnaga, aga sel juhul kaob esimese asjana mõistetavus.
Minu alusteesiks on, et saksa „Sein“ ja „olema“ pole ühetähenduslikud. „Sein“ sätestab eksistentsi, püsiva ja pidevana, aega ja ruumi. Eesti „olema“ seda ei tee. Sellise sõna järgi puudus vajadus. Miks sellist sõna vaja polnud, seletas veenvalt juba Masing (Wiedemanni abiga): meil oli iga protsessi – liikvel-olu ehk masinglikult taliteedi – kohta oma verb: näiteks lahtiste juustega tuules joosta oli „sakkida“. Maailm kujutas endast inimesele „peale tulevate“ protsesside keerist. Protsesse vooliti vajadusel verbile käändsõna tunnuseid lisades: tüdruk tuli sakkivana. Indoeuroopa keeled tulid vastupidisest suunast: protsess tuletati tegijast, liikumine seisust. “Olema” leiutati keelde nende keelte survel.
Ahto Lobjakas
„Olema“ on nagu iidsel mererannal kivistunud jalajälg, mille jätnu kohta saab tänapäevalgi veel n-ö tagurpidi välja lugeda üllatavalt palju. Esiteks pangem tähele, et ainsuse esimeses kahes pöördes (mina ja sina) jäljendab „olema“ indoeuroopa verbi „eksisteerima“ frekventatiiviliite -le abil. Püsimine ning pidevus ruumis ja ajas saavutatakse ühes kohas korduva viibimise mõtte abil. Koordinaadid tekivad viibijale, mitte vastupidi.
Kolmandas pöördes tuuakse sisse hoopis teine juur. Eeldatava „ta oleb“ asemel on meil „ta on“. Kolmas isik saavutab meil eksistentsi „oma-“juure abil. Kusjuures me oleme siin kaugel verbist „omama“ (mis on XX sajandi sõna): kunagises keeleilmas asus „on“ võrrandi n-ö teisel poolel. „Tugev poiss“ (see on nüüd Huno Rätsepa ainetel) oli poiss, kes oli mille(k)ski tugev – nagu „minev poiss“ läheb hästi kaubaks. Sellise „tugevusele kuulumise“ markeerimiseks lisati indoeuroopa survel algselt ilmselt omastav „on“ (algselt “om-“ kujul): „tugev on poiss“. Aja möödudes pöördus võrrand 180 kraadi ja poisist, nimisõnast, sai alus – „poiss on tugev“. Tugev-olu taandus öeldistäiteks, poisi atribuudiks, „on“ tegi poisist „eksistendi“.
Läänemeresoome ja viimasest mõjutatud vene keeles pole sõna „on“‘ praegugi tingimata vaja. Selle peadpööritava tühikuga tõlgime aga saksa sõna „ist“, millel pöörleb kogu metafüüsika (ja läänemaailm kui selline). Ja ometi ei suuda me seniajani öelda indoeuroopalikult „Jumal on“, full stop – ja mõelda sellega „Jumal eksisteerib“ (see viimane on ka ainus verb, mis eesti keeles lubab puhast eksistentsi sätestada nimetavas käändes). Keel sunnib meid ütlema „Jumal on olemas“ (mida iganes see ka teoloogiliselt tähendaks). Ja kolmel tähel – liitel -mas pöörleb kogu meie peegel-ilm.
Eesti keeles Jumal ei „seisa ise välja“ („eksisteeri“) mingite kindlate koordinaatide omanikuna, vaid on mas-liite abil seotud tema olemasolu väitjale, on tolle (ja tolle kuulajatega) kuidagi samaaegne. Kaugemale eesti keeles mõistetavalt minna ei saa. („Jumalat on“ ei oleks tema vääriline.) Jumala „olemise“ järgi pärida tähendaks küsida, kuidas tal läheb. 2500 aasta tagant pärit Anaximandrose 12 sõna, millele Heidegger pühendas 1942. aastal üle kolmesaja lehekülje, olid kunagi lihtsamast lihtsamad. Heideggeri suurus oli näha ust, mis sõnadega avanes ja kohe seejärel ka sulgus. Meile pole see uks senini päriselt avanenud.
Käime mõned Heideggeri põhimõisted üle: „Sein“, „Dasein“, „Geworfenheit“, „Gestell“, „Ereignis“ jne. Millised senised tõlkevasted sind iseäranis ei rahuldanud? Miks varasem pruuk sulle ei sobi ja kuidas jõudsid oma vasteteni?
Isegi kui metafüüsika ontoloogiana on meile alussätteliselt suletud, et tähenda see, et seda ei saaks tõlkida. Aga tõlkida tuleb omaenese keeleselguse pinnalt, selgusest hämaruse suunas, mitte kunagi vastupidi, kui parafraseerida Heideggeri. Nii tähendab „Sein“ eksistentsi mõttes „olemas olla“ või „olemasolu“.
„Dasein“ tähendab „kusagil“ olemas olla. Eesti keel sellist kohta ei tea. Aga see ei tähenda, et keeles oleks midagi puudu. Keel ongi selline, teistsugune: eeldab alati juba samaaegsust, rääkijate ringi, milles osalised osutavad räägitavale ja kus aeg ja ruum tekivad alles samaaegse osaluse pinnalt (s.t ei eksisteeri koordinaattelgedena ette). Metafüüsika jõuab muide üsna sarnase mõtteni „omailma“ ja fenomenoloogiaga – aga ikka nii, et ainsuse esimene, teine pööre toetuvad fundamentaalselt kolmandale, mis on tuletatud indoeuroopa *h₁es– juurest (rekonstrueeritud tähenduses „eksisteerima“). Meie keel, nagu öeldud, teeb siin leppimatult vahet „mina olen“ ja „tema on“ vahel. Kui võõraks jääb „ta on“ aktiivse eksistentsi sedastamisena, näitab keele pidev soov ümber öelda: „kujutab endast“, „[näol] on tegemist“. Pilatuse „Mis on tõde?“ nõuab meilt mõttepingutust, mis küsimuse kontekstist kõrgemale tõstaks (et me ei küsiks „ja mis pole?“). „Mida kujutab endast tõde?“ jäljendab originaali mõtet lähemalt. See on keele enesekaitse selgusetuse vastu – mitte kantseliit.
Teema juurde naastes: keele mõistetavuse pinna saamegi kõige kindlamini kätte, kui keele tõrkumisi tähele paneme. Sellistel puhkudel otsib keel mõistetavuseks võimalikult laia toetuspinda. Appi tulevad abiverbid, ükskõik kui indoeuroopalikult: selgusepüüdeks on kõik vahendid head. Sõna „Dasein“ selgeim lähend on minu arust „asumas-olu“. Seotud mõiste on „Wesen”, tavaliselt „olemus”, kuid ühtlasi Heideggeri verb selle jaoks, kuidas ilmneb maailmas üks-ja-ainus „Sein”: „Das Seiende ist. Das Seyn west.” „Olemasolev on olemas. Olemasolemine saab asu.” „Asu” on eriline sõna: väga varakult laenatud soomeugri “eksistentsiaal”-koopula.
„Geworfenheit“. Seni on vist eelistatud tõlkida sõnaga „heidetus“, kuid keel ütleb meile, et heidetakse sihitult. „Werfen“on Heideggeril seotud mõistetega, kus visatus tundub kohasem: me oleme visatud maailma ja meist saab oma olemasolu lahti-visandamise („Entwurf“) alguspunkt. (Me viskame paberile ridu, mitte ei heida neid sinna)
„Gestell“ tähistab teatud kohalepandust, mis paneb raamid tegevusele ja tellib tegija – muidu ei saaks midagi kerkida. Eesti keeles on samast juurest laenatud „talu“ (ja võib-olla ka „Tallinn“: „Burgstall“ on saksa keeles „linna-ase“, „linnamägi“, vrd ka „Lindanise“, „lindanase“).
„Ereignis“ tähendab „sündmust“, aga on Heideggeril verbaliseeritud. Kuigi er- annab edasi protsessuaalsust, on see eesti keeles raskesti edastatav (vt „Erkennen“, mille vasteks on leiutatud absurdne „tunnetama“). -eignis viitab meie „oma“-sõnale (kaudsemalt ka „silmale“). Ereignis’es tuleb kõik olemasolev endale omaks – aga Heideggerile on väga oluline, et see ei „juhtu“ kuidagi olemasoleva „toimel“. Endaks ei saada, siit ka (lohisev, kuid võimalikult taliteetlik) „omaksandmissündmus“.
Ja lõpuks „Nichts“. Heideggeril istub iga filosoof mittemiski serval. See on koht, kus nimisõnad ja nende koordinaadid otsa saavad. Masing kõigutab seal jalgu – aga teab, et see auk õgib meid ära. Heideggeri moodi öeldes: me ei mäleta enam ammu, et me ei mäleta, et kunagi oli augu kohal jalajälg ja selles astuja jalg jne.
Oled sa teiste Heideggeri tõlkijatega mõtteid vahetanud? Kas sinu ja varasemate tõlkijate lähenemistest võiks kujuneda vastastikku viljakas koostöö või on tegu ühildamatute nägemustega?
Ma olen kohanud väga tänuväärset mõistmist. Ma arvan ka, et minu moodi hüpet oleks ebaõiglane oodata neilt, kes pole oma keelt pikalt väljastpoolt vaadanud. Tehniliselt on ka täiesti võimalik, et keel kunagi taltsutatakse ja kõik tõrkumised – mida mina väga teravalt näen – surutakse lõpuks maha. Ja „olla või mitte olla“ hakkab kõlama täiesti loomulikult.
Mis sind Heideggeri juurde tõi? Mis sind Heideggeri juures enim võlub ja paelub? Kas mõtlemise isiklikkus (iga suur filosoofia tähendab selle autori enesetunnistust), tehnika ja instrumentalismikriitika, vägikaikavedu metafüüsikaga (Teine maailmasõda otsustati juba Platoniga), inimese tagasiviskamine saatuse valjusse vm?
Tõnu Luik süütas leegi, aga ei vastuta muidugi kahjutule eest. Mõtlemine on maailm, mõtlemine on kõige isiklikum asi üldse. Iga suur filosoof kinnitab seda. Heidegger on (seni) kõigist suurim, kuna suutis kõik eelteelised oma loo tegelasteks teha.
Heideggeriga käib tihtipeale kaasas ülespuhutus, paatos, dramatism, jutud salakuningast, võlurist, meistrihüpnoosist, ka kisklemine. Suur tormis seisev švaabimaalane tahab kangelaslikult mõtlemist uuele päästvale rajale juhatada, aga alistamatu lollide ja pahatahtlike hord ei lase mõttetegevuse uuekssünnil teoks saada. On seesugune vahutamine olnud asjakohane või on see omamoodi kentsakus?
Heideggeril oli palju veidrusi, aga mh Peter Trawny raamat ei jäta kahtlust, et lihas ja luus oli tegemist inimesega, kelle sõnal oli harvaesinev jõud. Palju on selliseid, kelle sõna on pool sajandit pärast surma, surnult sahtlist välja kraamituna, järjest suurema jõuga? Foucault kahetseb oma viimaseks jäänud intervjuus üht: et ei lugenud rohkem Heideggeri.
Iseasi on see, et meie vaatepunktist läheb Heidegger vales suunas: miski meie kogemuses ei ütle, et kõik taandub ühele. See on katse minna metafüüsika taha – aga eesti keeles oleme me ikka siinpool metafüüsikat. Nagu paadiga ulgumerel, ainus kindel pind on teine inimene, kes mõistab, kellega koos saab alles tekkida aeg ja ruum.
Heideggeri vastuolulisust on võimendanud koostöö natsidega: praegu piinlikuna paistev Hitleri imetlus, seisukohad juutide osas. Sa liberaalina ei näe siin ülemäärast süüd? Oluline on seejuures sulle mõiste „Rasse“, mis Nietzsche ja Heideggeri aegadel ja tarvituses ei tähendanud seda, mida tänapäeval välja loetakse. Jaanus Soovälja sõnutsi tulevat seda nüüd saksa emakeelega inimestelegi selgitada?
Heidegger oli natsist rektor üheksa kuud. Siis ta taandus, pidas loenguid, kus ründas muuhulgas väga teravalt natside seisukohti. Tema päevaraamatutes esineb antisemiitlikke kohti, aga veidi enne surma otsustas ta need vihud redigeerimata avaldada. Heidegger jäi oma kosmogooniale kindlaks. Ja paljud meist on veendunud, et tema asemel olnuksime me julgemalt ja ausamalt XXI sajandi väärilised? Mina ei ole.
Rasse illustreerib hästi küsimuse olemust. Heideggeri antisemitism (nagu ka Nietzsche filosemitism) polnud uusaegne. Selles puudub bioloogiline determinism. „Rasse“ ehk „tõug“ tähistab korraga ajaloo subjekti ja objekti, mõlema fundamentaalseks eelduseks on vabadus realiseerida oma olemus. Tõud hindavad, otsustavad, valivad, vaimu (Geist) tasandil. Nietzschel on näiteks kirjameeste tõug, sakslased on samuti, küll kuri, tõug.
Tõugude tehtavad valikud on kritiseeritavad (sest võinuksid olla teistsugused), v.a kõigile mõistetavatel põhjustel juutide puhul pärast Teist maailmasõda. Tänaste standardite nõudmine Heideggerilt on anakronistlik – aga et seda tehakse, näitab tema suurust: talle pannakse vastutus kogu tsivilisatsiooni eest. Ja ma arvan, et vähemaga ta ei lepiks ka.
„Rasse“ tõlkimine „rassiks“ tähendab tegelikku rassismi, uusaja biologistliku maatriksi rakendamist ja maailma selle järgi korraldamist, ükskõik kui tahtmatult. „Rass“ on loomaliik, bioloogilisse olemusse kinnistatud grupp inimesi. Inimesest sellisel moel mõtlemine – praegu Eestis üldlevinud – kujutab endast tema porritallamist.
Paljude huvitavate mõtlejate (Badiou, Vattimo, Žižeki flirt Leniniga) poliitilised seisukohavõtud häirivad. Kas filosoofid peaksid püüdma ka vahetult maailma muutmise eest hoolitseda?
Heidegger jäi korraks poliitika lõksu, kõige kõrgematest motiividest ajendatuna. Nagu Heideggeri elu näitab, saab see olla vaid viga. Viga pole siiski kõigile sama toimega. Nietzschest, kes muust ei mõelnud kui maailma muutmisest – ja üllitas üksteise järel solipsistlikke maailmalõhkamise manuaale –, sai lõpuks muuhulgas suur tugi Heideggerile.
Kuidas jõudsid Peter Trawny tõlkimise juurde?
Peter Trawny on Peter Sloterdijki ja Otto Pöggeleri järel üks väga harvadest saksa (ja ka mittesaksa) intellektuaalidest, kes pole kartnud Heideggeri mõttega lävida kogu selle pikkuses ja laiuses – ja teinud Heideggerist midagi isiklikku, vajamata grupiviisilisust, kartmata läbikukkumist. (Heideggeriga läbi kukkuda pole ka kõige halvem saatus).
Heideggeriga käib kaasas luule, ka eriline suhe keelega. See iseloomustab ka sind, su tõlget, mida tegelikult väga nautisin: „mõttetuhk veel kõige soojem“, „suri südametäide“, „nidustus“, „läituma“, „loodimatud sügavikud“ jm pakub puhast lugemisrõõmu. Tõlkepruukide riiud muudavad ent tekstidele liginemise raskeks. See pole justkui päris seesama keerukus, mille kohta Heidegger ütleb, et „arusaadavus on filosoofia enesetapp, tähenduses, et alati libiseb selgusel midagi sõrmede vahelt“?
Tänan hea sõna eest. Sellised õnneksminemised on muidugi kõrvalised. Iga Heideggeriga esmakokkupuute lakmuspaber on: kas tee sulgub või jätkub. Arusaadavus ei tähenda kohest gratifikatsiooni, vaid alati pingutust, mille tasub uue vaatepiiri avanemine teekäänakule jõudes.
Heidegger peab silmas n-ö valest mõõtmest tulenevat või nõutavat „arusaadavust“: kas siis komisjoni moodi akadeemilist, või igamehe oma, kes üldse mingit teed ei viitsi käia. Heidegger ei ole rekonstrueeritav, vaid üksnes dekonstrueeritav.
Üks Heideggeri ja ka meie heideggeriaanide kaubamärke on olnud meediapõlgus. Paradoksaalselt on Trawny stiil pungil täis hüperboliseeritud loosungeid, lööklauseid, lobedasti ja seksikalt kõlavaid sildistusi: „Auschwitzi äratundmine kiirnuudlisupis“, „Auschwitz ja Haribo“, „mõistus osutab häädusprojektidele nagu Jeesus Kristus oma haavadele“, „modernse inimese afekt on emotsionaalne frigiidsus“ jne? Nii et Trawny pingutab moodsa inimese tähelepanu nimel?
Trawny kaevab auke, kuhu ka loium diskursiivne mõistus mahuks sisse kukkuma. Seda teeb ta muu ja tõsisema kõrval, ma pakun, et väikese nietzschelikult õela intellektuaalse lõbu korras.
Trawny aktualiseerib Heideggeri ka moodsates suundades, mis meie vanu heideggeriaane ei kõnetanud: räägib laigiiharast tähelepanukultuurist, laste meediaharidusest, antropotseenist, sotsiaalsetest sookonstruktsioonidest. Mida on neist asjust huvitunutel Heideggeri juurest leida?
Absoluutselt kõike – või soovi korral mitte midagi. Heidegger ei salli emfaatiliselt võrdlusi, sest need saavad vaid eksitada, aga – päästan korraks ohjest enda diskursiivse mõistuse – Heidegger kirjutab koodirida koodirea järel lahti meie ilmakorralduse maatriksi. Selles sügavuti minekus otsib ta lõppkokkuvõttes vastust küsimusele „miks?“. Kõik on pärit hakust, sätestustest-setting’utest, mis pandi paika ca 2500 aastat tagasi. Kõige geniaalsem on Heideggeril minu arust see „lahtikinnistumise“ mõte: iga valik avab mingid mõõtmed, aga suleb teised ning ankurdab järjest kindlamini millessegi, millest on meie ajaks saanud juba väljaloodimatu Schwergewicht (kaaluraskus).
Humanitaarteadustes vohava artiklivorpimise vastu tõrkudes räägib Trawny krüptiliselt mingi naisprofessori silmapiirist (lk 190). Millele siin täpsemalt osutatakse? Kas sellised kirjakohad poleks vajanud ehk väljaandja kommentaare?
Trawny viitab siin saksa keeles võimust võtnud „soo-kuivendamisele“. Enamikku tähtsatest sõnadest, nagu „professor“, on seni kasutatud meessooliselt. Trawny kasutab igal võimalikul juhul naissoost versiooni, aga mõnes kohas problematiseerib selle, nagu siin. Tunnistan, et ma ei salli „kultuurikommentaare“. Selliste tekstidega on nagu vihjetega (heades inglise) ristsõnades: kui ei saa aru, siis ei saa aru – tant pis.
Niisiis, Trawny vastandub Heideggeri jälgedes filosoofide self-marketing’ile, nn loomemajanduslikele kalduvustele, mitmetele joontele humanitaarteaduste ja tänapäevaste ülikoolide endamõistmises. Kui vaadata meie ülikoolijuhtide, ka nt filosoof Tõnu Viigi sõnavõtte kõrghariduse teemal (Sirp 26. IV), siis kas heideggerlikul arusaamal ülikoolist on veel lootust või saab ülikoolist tehno-majandusliku mõtlemise teenijatüdruk?
Heidegger ei teoretiseeri minu teada kusagil raha kui sellist. Mulle tundub, et meie fiskaalpoliitilises ilmas pole ülikoolil muud valikut kui süüa toitjat kätt hammustamata. Ja vahest nii ongi õige ja õiglane. Kuidas saab rektor poliitilise kreatuurina, kes on kokku ajanud vajaliku toetuse, end järsku iseseisvaks kuulutada? Revolutsioon ja tehnokraatlik protsess on nagunii eos ühildamatud. Heidegger läks rektoriks, sest arvas, et ühiskonnas toimub murrang. Ta teadis väga hästi, millest tahtis ära: kirjutajaelust. Aga ta ei teadnud, kuhu ta satub: poliitikasse. Võimust on meie ajal saanud vahetusväärtus: kõigel on hind, kõik on vorst.
Väikeste sammudega ja kikivarvul eesmärgi poole liikumine võtab aega ja on kulukas ning lõhub pealegi jalad ära, nagu teab iga baleriin. Aga seda Eesti just teeb ega ole enam juba mõnda aega tee lahtilükkaja, esimene ja parim suure maailma õigele kursile kallutaja. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on Euroopas tänuväärselt haaranud initsiatiivi ja võtnud puhastaja rolli ühise sõjatee punastest joontest vabastamisel. Tema kõrval on muidugi teisi, kes aga teevad sama asja vähema käraga.
Sel nädalal sai sõnaline pool mõttest, et Euroopa riikide väed võiksid Ukrainas vahetult tegutseda, uue kvaliteedi, kui Ukraina kaitseväe ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi andis teada, et bürokraatlikud formaalsused Prantsusmaa sõjaväelaste tööks kogu kontinendi eest sõdivas riigis on lõpule viidud ja allkirjastatud. See oli selge kutse, mida jalaväristamise meistriklassi analüütikud ja poliitikud mõistagi püüavad iga hinna eest pisendada vaid infosõja detailiks.
Kuu aja eest kutsusin poliitikuid üles alustama ühiskonnas mõttevahetust Eesti üksuste Ukrainasse missioonile saatmise teemal1, kuid ega keegi sellest eriti himukalt rääkida taha. Õnneks tabas Eestit sel nädalal Soome presidendi Alexander Stubbi riigivisiit. Erinevalt Eesti kolleegist on Soome presidendil julgeolekupoliitikas hoopis enam kui sümboolne osa täita ja Stubb mängis selle sõnavõttudes ka rõhuga välja, kui kinnitas, et Eesti-suhetes on tal kolm teemat: julgeolek, julgeolek ja julgeolek. See tähendab, mitte tal, vaid Soome riigil. Riigivisiidi number kahena oli Stubbil kõnekalt kaasas Soome kaitseväe uus juhataja kindralleitnant Janne Jaakkola, mitte mõni armas kultuurisuhete edendaja. Märk seegi ja vaevalt kindral ainult kõnesid kuulas ja pärgi paigutas, eks tehti kõrgel tasemel sõjalist koostööd.
Tõsi, vägede Ukrainasse saatmise osas jäi Stubb tagasihoidlikuks ja märkis, et „üksuste saatmise jutt on praegusel hetkel spekulatsioon“. Eesti president oli omamoodi sõnaselgem, kui lausus, et „Ukraina aitamine ja sellele aitamisele mitte piiride seadmine on demokraatlike riikide ainuvõimalik tegutsemine“. See võis olla vihjeline kommentaar Venemaa territooriumi töötlemise keelule lääne relvadega, kuid pärast Saksamaa ja Prantsusmaa juhtide avaldusi teisipäeva õhtul ei ole keelamine enam päevakorras mujal kui ehk USAs. „Mitte piiride seadmine“ tähendab avaralt tõlgendades, et pole piiri ka Eesti, Soome või muu liitlasriigi väe Ukrainas võitlemise ees. Ja veel vähem tohiks selleks valmistumise ja otsustamise eel tõmmata piiri kohustusliku debati pidamise ees.
Krimm on meie! Adolph Yvoni „Sevastopoli piiramine“.
Eesti poliitikute vastumeelsusel kõige kiiremini võidule viiv variant valijatega läbi arutada võib olla kolm seletust. Esiteks, sellele ei soovita mõelda ega mingeid ettevalmistusi teha, sest äkki tuleb pärast kaela vastutus. Teiseks, ettevalmistusi küll tehakse, kuid arvatakse jänespükslikult, et see „eskaleerib“ ja Venemaa kasutab seda ära, mistõttu peab asja ajama salajas. Kolmandaks, mis halvim, töö käib, aga ei usaldata oma rahvast, valijaid, kodanikkonda. Viimast varianti toetavad Saksamaa ajakirjanduses (Spiegel, Bild) mõne päeva eest ilmunud väited, et Balti riikide ja Poola juhid räägivad suletud tippkohtumistel missioonivägede saatmisest juba kindlas kõneviisis ja ähvardavas toonis, kuigi kodus on lahendus oma kodanikega veel läbi arutamata.
Ettenägelikud ja oma tegemisi pikalt planeerivad soomlased on ses osas Eestist kaugel ees. Juba poolteist aastat on Kone fondi rahastusel kodanike sõjahoiakuid ja valmisolekut Ukraina sündmuste kontekstis ekstra ka uuritud ning kuigi seda ei reklaamita, võib kõhkluseta eeldada, et paralleelselt käib valitsusasutuste töö avaliku arvamuse kujundamiseks soovitud suunas. Värskeim küsitlus, mida on refereerinud Helsingin Sanomat2, näitab, et 52% Soome kodanikest toetab Soome sõjaväelaste lähetamist Ukrainasse, kui Ukraina hakkaks kaotama (ja seda ta ju teeb kogu aeg, kuni otsustavalt ei võida). Tulemus on parem kui praegu Euroopa Parlamenti kandideerivate Soome poliitikute hulgas, kellest valimiskompassi järgi siiski samuti toetaks Soome sekkumist 45%. Igal juhul tähistavad need näitajad, et enamus on valmis. Vastaseid on vähem kui pooldajaid. Ootamatu ja silmatorkav on, et Soome väe kasutamist Ukrainas toetavad enim roheliste ja vasakliidu valijad (üle 60%). Eestis on seda raske mõista, sest konservatiivsem ja parem pool parteidest hoiab seniajani püüdlikult tuld all ekslikul väitel, et rohelisus, vasakpoolsus ja Vene-meelsus on sünonüümid.
Euroopas rohepere kõige vanemate ja edukamate hulka kuuluva Saksamaa roheliste partei on ilmekas näide, miks rohemeelsus ja sõjakus loogiliselt seotud on ja miks isegi USA analüütikud, kes eurooplasi üldiselt ja nende vasakliberaale eriti kahtlasteks pehmodeks peavad, tundsid juba enne „täiemahulist“ 2021. aastal muret, et Saksamaa valitsusse pääsevad rohelised võivad globaalpoliitikas osutuda agressiivseks ristisõdijaks. Nii läkski ja ammu enne suursõda Ukraina relvastamist nõudnud Saksamaa roheliste juhtide Annalena Baerbocki ja Robert Habecki mõtteviis on midagi kõige lähedasemat Ukraina võidu Eesti käsitlusele, mida Euroopa riikide valitsustest leida võib.
Roherealistid suudavad arvutada ega saagi seetõttu jõuda muule järeldusele kui see, et lääne seni kindla arvestusliku ülekaalu kiire ja jõuline realiseerimine on odavaim, otstarbekaim ja vähimat kliimakahju ning süsinikuheidet tekitav viis Ukraina aitamiseks lühivaates. Samavõrra loeb see, et Venemaa kui globaalse kliimakriisi ühe peapatuse ja hiigelpanustaja majandus- ja keskkonnakäitumise muutmise miinimumeeldus on Ukraina võit ja režiimivahetus Moskvas. Ükski diplomaatia ei ole ju vilja kandnud ega hakkagi kandma, sest nagu kinnitavad Putini viimased avaldused, on Venemaa juhtkonna teadmised geograafiast ja kliimast kehvemad kui muistsetel sumeritel.
Putini viimane pommitamisähvardus läks lendu „väikese territooriumi ja tihedalt asustatud“ Euroopa riikide aadressil. Kui seda vähegi tõsiselt võtta, siis võivad kõige kergemalt hingata Euroopas väikseima asustustihedusega Soome, Läti, Eesti ja Leedu, kus peaks suurte rakettidega inimesi ühekaupa taga ajama. Moskva tingimustele sihtmärkidena vastavad Euroopas enim Malta, Holland ja Belgia ning isegi Saksamaa peaks oma järge ootama, kuni väiksem ja tihedam Luksemburg on tabamuse saanud.
Veel on Venemaa kinnitanud, et iga Ukraina territooriumil viibiv lääneriigi sõjaväelane on seaduslik sihtmärk ja hävitatakse. Juttu, et välissõdurid massiliselt Ukrainas tegutsevad, on Moskvas veeretatud paar aastat, aga tähtsaid tabamusi ei ole ette näidata. See, et Eesti piirilt õnnestus ära varastada mõned piiripoid, on kaunis kehv lohutus ja aseaine. Kuidas täppislöögid nüüd küll saaks juhtuma hakata? Kindel on hoopis see, et relvade vabamaks kasutamiseks loa saanud ukrainlased hakkavad iga päev aina sügavamal Venemaa territooriumil vägede ja tehnika kogunemiskohtades surmavaid kingitusi jagama.
Krimmi sõja puhkemisest 1853. aastal kulus Inglismaa ja Prantsusmaa laevastikul Mustale merele jõudmiseks kolm kuud. Nüüd läheb kolmas aasta ja ukrainlased on sisuliselt paljakäsi Venemaa laevastiku oma kodumerel likvideerinud ning tee Sevastopolisse avanud. Ainult instruktorijutuga venelast Krimmist muidugi välja ei aja. Pisut enamat oleks vaja.
1 Välismissiooni ootel. – Sirp 3. V 2024.
2 Joona Aaltonen, Suomalaisten enemmistö on politiikkoja valmiimpi lähettämään sotilaita Ukrainaan. – Helsingin Sanomat 28. V 2024.
Hiina vanasõna ütleb: kes vana asja meelde tuletab, on Jaak Juske. Muidu poleks mõtet siin jutuks tulevat vana asja meelde tuletada, kui see ei väljendaks meie ühiskonna väikese, ent lärmaka osa seisukohta. Kuradi kulturnikud, purkisittujad sellised, otsige endale normaalne töö või kui ei taha tööd vahetada, siis tehke nii, et see ennast ise ära tasuks, miks peab riik kultuurile peale maksma. Lugege kas või veebikommentaare mõne artikli juures, kus käsitletakse vabakutseliste loovisikute sotsiaalseid garantiisid, aga ka kultuuri rahastamist üldisemalt: just sellist sõimu seal kohtabki.
Kohe, kui Eesti Draamateater pani aprillis müüki järgmise hooaja septembri-oktoobri piletid, tõusis kisa taevani, sest kaugeltki kõigile soovijatele neid ei jätkunud. Pahameeletormi kõige selgem põhjustaja oli eeldatavasti hittlavastus „Lehman Brothers“, mille erakordse menu tõttu on üha tõenäolisem, et Eesti Draamateater ei saa seda repertuaarist maha võtta enne, kui koidab päev, mil kuldsest kolmikust ka noorim, Priit Võigemast, on jõudnud pensioniikka. Aga eks neid publiku silmis ihaldusväärseid lavastusi ole mängukavas veel, kas või Kinoteatriga kahasse tehtud „B-koondis“. Maksumaksjatel kriipis ärritus kurku.
Julgen arvata, et tookord aprillikuu keskel pöördusid Postimehe veebitoimetajad hommikuselt „piimaringilt“ Facebooki avarustesse tagasi kopsaka saagiga: sai leitud postitusi, mida andis hea tahtmise korral uudise või arvamusloo pähe ära avaldada. Mingil arusaamatul põhjusel – või ega see nii arusaamatu olnudki, kirjatüki plärtsuv stiil tõotas veebis korralikku klikisadu – avaldas Postimees ära Parempoolsete sekka kuuluva poliitiku ja finantseksperdi Alar Voitka Facebooki-postituse.1
Alustuseks väidab Voitka, et Eesti Draamateatri nõukogu eesotsas Piret Hartmaniga peaks tagasi astuma, sest ei oska teatrit õigesti majandada. „Draamateater on järjekordne näide, kuidas riik ei oska ka raskel ajal raha lugeda ja mõni miljon siia-sinna on ametnikele suva,“ kirjutab Voitka. „Nimelt sai Draamateater (ja see on vaid üks teatritest) kultuuriministeeriumilt eelmisel aastal tegevuskulude katmiseks 3 miljonit eurot toetust. Samal ajal ulatusid piletimüügi tulud vaid 2,8 miljoni euroni, mis tähendas keskmist pileti hinda 21 eurot. Ja seda olukorras, kus kogu aasta keskmine saalide täituvus oli 92 protsenti ning nt „Lehman Brothersile“ pileti saamine võrdus lotovõiduga.“2 Voitka arvates tooks õnne õuele piletihindade järsk tõus, mille abil saaks Eesti Draamateater oma piletimüügitulu hõlpsasti kahekordistada.
Londonis käinud ja seal teatrit näinud mehena võib finantseksperdil puhtalt turumajandusliku loogika seisukohalt isegi õigus olla, aga teater pole saapavabrik. (Muide, kui silmitsen Eesti Draamateatri nõukogu nimekirja, siis õige mitme liikme puhul julgen arvata, et nende välismaal ja sealhulgas küllap ka Londonis nähtud teatri hulk ületab mäekõrguselt finantseksperdi kogemuse.) Tegelikult ei pea selleks, et teatris turumajanduse karmi tuuli kogeda, Londonisse sõitma, piisab ka põgusast retkest Viimsisse, kus asuvas Artiumis on mitu erateatrit katsetanud kallite, vahel lausa 100 euro ligi ulatuvate pilethindadega (põhjus eeskätt selles, et kultuuriministeeriumilt nad tegevustoetust ei saa, saali rent ja muud lavastuskulud on aga kõrged), ent püsivat rikkust pole see neile vist majja toonud.
Seetõttu on valinud tegevustoetust saavad suuremad teatrid teise tee ning pileti hinna tõstmise asemel (niigi on ühiskonnas arvestatav hulk inimesi, kes juba praeguste hindade juures on olnud sunnitud teatris käimise oma lemmiktegevuste nimekirjast maha tõmbama) toovad välja rohkem uuslavastusi, et mahu pealt oma piletimüügitulu kasvatada. Eesti Draamateatris pole sugugi harvad õhtud, kui etendusi antakse üheaegselt kolmes saalis-mängupaigas korraga. Seda kõike ikka selleks, et kõhn rahakott ei saaks vaatajal takistuseks ja kõigil inimestel oleksid võrdsed võimalused teatrikunstist osa saada.
1 Alar Voitka, Hääl publiku seast: draamateatri nõukogu eesotsas Piret Hartmaniga astugu tagasi! – Postimees 16. IV 2024.
XXXI rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja Naine“ teemal „SOS – päästke meie hinged“ ootab Uue Kunsti Muuseumisse alates pühapäevast, 2. juunist 2024.
