Mängufilm „Sandra saab tööd“ (Kopli Kinokompanii, Eesti, 2021, 96 min), režissöör-stsenarist Kaupo Kruusiauk, operaator Sten-Johan Lill, kunstnik Tiiu-Ann Pello, helilooja Alan Olonen, produtsent Anneli Ahven.
Valminud on mängufilm teadlasest! Ei, mitte intervjuu teadlasega ega teadlase kommentaar populaarteaduslikus filmis või eluloofilm kunagi elanud, aga nüüdseks surnud teadlasest, vaid tavaline film tavalisest teadlasest. Või nii võiks vähemalt arvata inimene, kes ühtki teadlast ei tunne. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) ühendab eri valdkondade teadlasi ning kogemus selles organisatsioonis näitab selgesti, et ega tüüpilist teadlast olemas ei olegi. Meie seas on lärmakamaid ja jutukamaid tüüpe ning vaiksemaid ja tasakaalukaid. Me kõik elame teadlaseelu ning seetõttu kibelesime filmi vaatama ja oma kogemusega võrdlema. Käesolevasse arvustusse on kokku korjatud ENTA liikmete arvamused, aga kuna kirja panema volitati mind, siis võib-olla on arvustus pisut muusika poole kaldu.
Filmi eriseansil Teadlaste Öö festivali raames tegid filmile sissejuhatuse režissöör ja stsenarist Kaupo Kruusiauk ja ENTA president Maarja Grossberg. Kruusiaugu sõnul oli ta kaua soovinud teadlastest filmi teha ning rõhutas, et kogu filmis näidatav teadus (laborid, katsed, teaduslikud kirjeldused) on tõesed ja teadlastega konsulteeritud. Ka erialalt materjaliteadlane Maarja Grossberg oli filmi valmimisse eksperdina kaasatud ning tegi kriitilisi soovitusi filmi esialgsesse toorversiooni. „Pärast selle esimest vaatamist olin veidi ehmunud, aga lõppversioon meeldib mulle juba väga. Et kõikidest nüanssidest paremini aru saada, võikski filmi vaadata rohkem kui ühe korra,“ sõnas Grossberg.
Suuremaid teemasid, mis meil omavahelistes aruteludes kerkis, oli peategelase Sandra kujutamine liiga stereotüüpsena, rõhutatult autistlike joontega ning teaduse kujutamine vaid keerulise eksperimentaalteaduse nurga alt. Samal ajal juhib film tähelepanu teaduse probleemidele, nt rakendusuuringute võidukäik alusteaduste ees, projektipõhine rahastamine, uurimisteemade trendid, mis ei pruugi kattuda teadlaste endi eelistustega. Paraku on täiesti võimalik, et rahastaja kärbib projekti eelarvet ja see viib teadurite vallandamiseni. Samuti naise tööotsingud, kuhu näpuotsatäis seksuaalset ahistamist on ka nagu muuseas stsenaariumi kirjutatud.
Arvestades, kui palju on filmi jooksul peategelane kaadris üksinda, kui näitlejameisterlikkus on ainult iseenda teha, pole toetavaid kolleege ega teksti, väärib Mari Abeli näitlejatöö nimitegelase Sandrana eriti esile toomist, olles isegi hirmutavalt realistlik.
Kui võrrelda filmi peategelast Sandrat ühe viimase aja meeldejäävama teadlaste elu kujutava seriaaliga „Suure Paugu teooria“,1 siis sealne peategelane, teoreetilise füüsika doktor Sheldon Cooper (Jim Parsons) on samuti äratuntavalt autistlike joontega, aga ümbritsetud toetavatest sõpradest, kes teda sellisena aktsepteerivad, ja elu on täis huvitavat tööd, hobisid, meelelahutust, luues uue pildi reaalsusest, kus eri inimtüübid elavad täisväärtuslikku elu kõigi ühiskonna standardite järgi. Sandra puhul on aga kõik värvid justkui meelega maha keeratud, visuaal hall ja vaikne, me näeme üksindust, rõhutatud mittesobimist ja emotsionaalset kohmetust. Näidatakse Sandra püüdeid käituda normikohasemalt (käekotiga kõndimise harjutamine, püüe kohvikus vestlust alustada), aga pigem eesmärgiga vaatajas naerupahvakuid esile kutsuda. Arvestades, kui palju on filmi jooksul peategelane kaadris üksinda, kui näitlejameisterlikkus on ainult iseenda teha, pole toetavaid kolleege ega teksti, väärib Mari Abeli näitlejatöö eriti esile toomist, olles isegi hirmutavalt realistlik.
Hea meel oli kuulda ja tiitritest lugeda, et filmile on komponeeritud originaalmuusika. Kali Briisi (kodanikunimega Alan Olonen) elektrooniline muusika mõjus filmis värskendavalt, olles selgelt üks filmi mittestereotüüpseid komponente. Loogilisem oleks ju sellist traditsioonilist teadusharu nagu füüsika seostada millegi turvalisemaga, näiteks klassikalise orkestrimuusikaga. Tegelikult taustamuusika selle sõna otseses tähenduses filmis hoopiski puudus, tavapäraselt eesti filmile täitis enamiku eetrist ebamugav vaikus. Antud filmi puhul võis see olla kohati ka rohkem õigustatud, kuna ka peategelase abil püüti vaatajas ilmselgelt tekitada väikest ebamugavustunnet, võõristust. Vaikus võimendas seda veelgi.
Filmis kõlanud muusika oli vali ja mõjus miniteoste ettekannetena, kuna seda esitati põhistseenide vahel ja peegeldas püüdlikult filmis vahetult enne näidatud süžeele vastavat emotsiooni. Kali Briis mängis osavalt tämbritega, aga ka meloodia tempo ja liikumisega. Muusikas oli nii kõrva kraapivat, veidi ärritavat kui ka harmoonilist voolavust, just nagu stsenaarium antud hetkel oli dikteerinud. Hiljutises intervjuus2 kirjeldab ta ise filmimuusika loomise protsessi kui „kutset iseenda peole“, mis talle kui ebastabiilsele isikule, kes naudib emotsioonide ja komponeerimise stiilide vaheldumist, ideaalselt sobib. Sobib tõesti, seda oli kuulda! Mis minul saalis istudes siiski kriipima jäi, oli see, et muusikalised vahepalad võtsid küll kokku eelneva, aga ei valmistanud vaatajat ette järgmiseks pöördeks. Dünaamilise pinge ehitamine on tavaliselt filmimuusika üks eesmärke, kuid selles filmis oli hea potentsiaal selles osas hoopis kasutamata jäetud. Mulle oleks filmi vaatamise kogemus kindlasti meeldivam olnud, kui muusika oleks olnud märkamatult ja orgaaniliselt seotud stseenide visuaalse küljega ning liigutuste ja tegevusega sünkroonis. Muusika kasutamises lõiguti ja kuuldavalt valjema helinivooga võib peituda kavatsus peegeldada ka kontrasti kangelanna neuroloogilise eripära ja publiku vahel. Kuigi seda otseselt ei mainitud, jäi filmist mulje, et Sandra on amuusik (inimene, kes neuroloogilisetel põhjustel ei taju muusikahelisid tavapäraselt meeldivana3), sest väljendas korduvalt vastumeelsust muusikaliste tegevuste osas, plaksutas robustselt ja emotsioonitult teistega rütmist väljas ning ka autos sõitis üksinda vaikuses, välja arvatud oma lapsele mängima pandud jäneselaul. Tütar, muuseas, laulis hea meelega ja õigesti kaasa.
Filmis oli ka kaks muusikateose stsenaariumi järgset esitust – eksperimentaalne improvisatoorne duett häälele ja saksofonile füüsikateadlaste uue grandi peo isetegevuskavas kohe filmi algusminutitel ja filmi lõpu poole start-up’i rahva tööpäevalõpu bänd (süntesaator, kitarr ja elektroonilised trummid). Musitseerimise sissetoomine töökeskkonda on muidugi kiiduväärt samm. Selline mõnus ühistegevus aitab kindlasti vähendada läbipõlemise riski ja tekitab parema meeskonnatunde. Ühismusitseerimise sissetoomine loob ka sügavama ühendava silla teaduse ja ettevõtluse vahele, sest mõlemad valdkonnad sisaldavad loomingulisust, mida tuleb siiski doseerida metoodiliselt, eetika ja seaduste piirides. Loovuse ülejäägid on hea mõte suunata mujale, näiteks ühisesse bänditegemisse.
Kui filmile saab stereotüüpsust ette heita, siis võib seda samal ajal lugeda ka filmi tugevuseks.
Stereotüüpselt ei kujuta film mitte ainult (reaal)teadlasi, vaid ka teiste elualade esindajaid: kontsade ja Montoni kleidiga kontorinaised, entusiastliku kutsika tüüpi startupper’id suhtumisega work hard, play hard, läbipõlemistunnuste ja alkoholiprobleemidega kriminaaluurijad, tüüpilised lasteaiaemmed. Seega annab film hea kokkuvõtte meie ühiskonnast, refereerides jämeda joonega karaktereid ja teemasid. Paneb meid vaatama peeglisse, küll veidi kõverasse, aga siiski. Filmieelses tutvustuses sõnas Kaupo Kruusiauk, et „eks stereotüüpe ongi vaja näidata, et oleks mille vastu reaalset elu võrrelda“, ja selles osas tuleb nõustuda. Kui võrdlen oma mätta otsast, on pilt ikka pigem nagu „Suure Paugu teooria“. Õnneks.
Marju Raju on muusikateadlane, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige.
1 „The Big Bang Theory“, 2007–2019.
2 Merli Vajakas. Kali Briis ehk Alan Olonen: „Olen alati olnud halb showman ja teeskleja, kuid selle kaalub iga kell üles fakt, et minu muusika on ehe.“ Häppening, 20. IX 2021.
3 Amuusia võib esineda ka ainult muusika teatud tunnuste osas, näiteks osa amuusikuid ei taju erinevaid helikõrgusi, osa ei suuda eristada rütme. Tegemist on seisundiga, mida ei saa muusikaõpingutega mõjutada. Amuusia võib olla kaasasündinud või ilmneda näiteks pärast peatraumat või ajuoperatsiooni. Kuna muusikahelisid töödeldakse aju eri piirkondades komponendipõhiselt, selgitab see amuusia variatiivsust.
Leidlik ja inimlik haridus sillutab teed tulevikku
TARMO SOOMERE
Ajad muutuvad. Ammu on möödas aeg, kui inimene läks pärast hariduse või kutse omandamist tööle, töötas ühes ametis või ametiredelil pensionile minekuni ja suhtles elu lõpuni samade inimestega, kellega koos oli käinud algkoolis. Nüüdisajal vahetuvad ametikohad ja isegi töötamise valdkonnad üpris kiiresti. Elukohavahetus on ennemini normaalsus ning ühest suhtlusringkonnast teise liikumine samuti.
Muutunud on ka inimese asend infoväljas ja vajalike oskuste spektris. Kui inimpõlvkond või kaks tagasi osati toime tulla loodusjõududega ja end oma kätetööga toita ja katta, siis nüüd on teisiti. Tuleb toime tulla kiiresti muutuva maailmaga. Sellise maailmaga, kus mehhanismid, mida mõistus kasutab tegude tagajärgede ettenägemiseks, enam ei sobi toimetulekuks. Eriti ei sobi need mehhanismid meediaga toimetulekuks.1 See tähendab vajadust hariduse järele palju rohkemates valdkondades ja elujärkudes kui paar põlvkonda tagasi.
Faktidest tarkuseni
Probleemi kvintessentsi on rohkem kui 150 aasta eest sõnastanud Henry Thomas Buckle, keda peetakse uueaegse ajalooteaduse isaks. Loengus 19. märtsil 1858 ütles ta: „Meie tarkus ei ole lihtsad faktid, vaid selles, kuidas faktid ja ideed on omavahel seotud. Tarkus on palju rohkem kui lihtsalt faktide teadasaamine. See teeb inimese pedandiks. Aga faktide kasutamine teeb inimese filosoofiks (või mõtlejaks).“ Huvitav, et loengu pealkiri oli oma aja kohta ülimoodne, lausa novaatorlik – „Naiste mõju teadmiste arengule“.
Faktidega ei ole lood tegelikkuses kuigi head. Eelmisel kümnendil murdis maailma sõnastikesse uus kategooria – tõejärgne poliitika. See oli algselt teatava poliitilise kultuuri versioon, mis aga on vaikselt imbunud sügavale ühiskonda. Arutelu seda tüüpi keskkonnas põhineb kontekstist lahti kistud arvamustel, vahel isegi emotsioonidel, ning ignoreerib nende arvamustega vastuolus olevaid mis tahes tõsiasju. Fakte ja neile toetuvaid seisukohti peetakse põhimõtteliselt teisejärguliseks.
Daily Telegraphi kolumnisti Michael Deaconi meelest toetub tõejärgse poliitika loomus kolmele sambale, mis iseloomustavad enamikku tõsiasju: „Faktid on negatiivsed. Faktid on pessimistlikud. Faktid on ebapatriootlikud.“2 Selline kolmikjaotus pole midagi uut. Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924–1993) on väitnud: „Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.“
Targaks saadakse õppimise kaudu. Teisi võimalusi ei ole. Ükskõik kuidas seda protsessi nimetatakse. Mida õppida, on sama tähtis küsimus nagu hamletlik „olla või mitte olla?“.
Üldiselt tahaksime ju olla positiivsed, lootusrikkad ja vähemalt headel päevadel lojaalsed oma riigile. Kui faktid seda soovi ei toeta, on väga tõenäoline, et tõejärgne poliitika on tulnud, et jääda. Kas tahame või mitte, on see osa uuest normaalsusest ehk tänapäevast. Sellest normaalsusest, mille kombitsate vastu on rahvaülikoolid elukestva õppe ühe tuumikkomponendina ka üks kõige parem rohi.
Haridusest intelligentsuseni
Muutuvas ajas muutub ka hariduse roll ja vahel isegi olemus. Faktide omandamisest juba ammu ei piisa. Vajame veel midagi. Näiteks tarkust, mis aitaks maailmas toime tulla ja muudaks ühiskonda sidusamaks. Parafraseerides Herakleitost: palju teadmisi ja rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks.
Nii väga tahaksin arvata, et inimkond muutub üha targemaks lausa iseenesest, näiteks järjest parema hariduse kaudu. Sellel lootusel on ka teatav alus. Nimelt kasvas eelmisel sajandil inimeste intelligentsus, mõõdetuna vastavate testide keskmiste tulemuste alusel, üsna kiiresti. Seda nähtust hüütakse Flynni efektiks. Tööstuslikult arenenud riikides tõusis vastav näitaja – intelligentsuskoefitsient ehk IQ – tervelt kolm punkti iga kümne aasta kohta. Mis tähendab, et laps peaks intelligentsustestis saama keskmiselt 10 punkti jagu rohkem kui vanemad. Väga tõenäoliselt on selle taga kiiresti kasvanud hariduse kvaliteet ja haritud vanemate kumulatiivne mõju. Laiemas plaanis võib see olla teaduse arengu kõrvalefekt. Siit võib isegi järeldada, et tulevikus domineerivad praegusest palju osavamad ja keerukamate meeltega inimesed, kellel on palju rohkem potentsiaali.
Üks Flynni efekti tõlgendus ütleb meile ka, et inimese vaim on palju kohanemisvõimelisem, kui julgeme arvata. Siiski on sellel ka varjukülg. Nimelt mõned mõtlemise mudelid ei pruugi olla loomupärased, vaid neid õpitakse meid ümbritsevast keskkonnast. Keskkond on aga väga kiiresti ja põhjalikult muutunud. Praeguse keeruka ja turbulentse maailmaga toimetulemiseks ja mitmekülgse ühiskonna osana vajame teistsugust haridust, kui pakuti saja aasta eest. Seetõttu on kindel, et mõtleme maailmast hoopis teisiti kui meie esivanemad. Kergesti võib tekkida pettekujutlus, et asjad peavad just niimoodi käima ja niimoodi jätkuma ka tulevikus, nagu meie arvame.
Nõnda pealetükkiva arvamuse petliku külje sõnastanud George Orwell: iga põlvkond kujutleb end intelligentsemana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Esimene pool sellest enesepettusest on natuke põhjendatud sellega, et eelmisel sajandil inimpopulatsiooni intelligentsus aegamööda kasvas. Flynni efekt võinuks ju saada ühiskonna edasise arengu tagatiseks. Kahjuks mitte. Sest Norras viimase 30 aasta jooksul väeteenistuse ikka jõudnud noormeeste IQ-testide analüüs3 näitab, et kogu populatsiooni intelligentsus on selgelt langenud. Seega tuleb tõdeda, et jälle on õigus sarkastilistel klassikutel nagu Aldous Leonard Huxley, kes on kirjutanud: „Tehnoloogia edusammud õnnistavad meid üha täiuslikumate vahenditega tagasiliikumiseks.“
Õppimisest intelligentsuseni
Nüüd on aeg küsida, mida intelligentsus õigupoolest tähendab. See ei ole lihtsalt loogikaülesannete lahendamine paberil. Ameerika psühholoogi David Wechsleri (1896–1981) definitsiooni kohaselt see on üldine võime käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Ühest küljest tähendab see olla kohanemis- ja õppimisvõimeline – õppida kiiresti ja õppida kogemusest. Teisalt on see kuldaväärt omadus hoopis teises, peaaegu füüsilises dimensioonis. Mikk Mikiveri sõnadega: „Intelligentsus on inimese omadus vähem ruumi võtta.“
Lihtsalt õppimine ei pruugi olla universaalne ega hea lahendus. Õppimine ilma mõtlemiseta on tühi töö, mõtlemine ilma õppimiseta aga lausa ohtlik, teadis juba Konfutsius. Selle maksiimi on lääne kultuurile lihtsamaks sõnastanud Francesco Petrarca: „Raamatud on juhatanud mõned teadmiste juurde ja teised hullusesse.“ Suurte inimrühmade tasemel paistavad nähtused veel keerulisemad. Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915–2002) on kirjutanud: „Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.“ Tegelikult on see parafraas Georg Wilhelm Friedrich Hegeli tuntud maksiimile „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“
Mida õppida, on seega sama tähtis küsimus nagu hamletlik „olla või mitte olla?“. Martin Luther (1483–1546)teadis, et „meditsiin teeb inimesed haigeks, matemaatika teeb nad kurvaks ja teoloogia teeb nad patusteks“. Ehk on tõesti tark jätta need valdkonnad klassikalise (üli)koolihariduse lahendada. Siis saaksid rahvaülikoolid panustada inimeste ja ühiskonna arengusse märksa rohkem, pidades silmas kogu ühiskonna vajadusi: aidata inimesi valdkondades, mis neile rõõmu teevad, inimestevahelisi lõhesid väldivad, isiksuste konarusi siluvad ja ühiskonna sidusust kasvatavad.
Progressi nendes valdkondades on väga raske mõõta, kuigi seda saab kenasti tajuda. Kasu ei tohiks olla siin primaarne. Nagu hoiatas Arthur Miller: ära usu seda, et kõigel, mis kasu ei too, pole väärtust. Põrkume siin klassikalise teaduse piiratusega. Täpsemalt, Ameerika psühhiaatri George Vaillanti tähelepanekuga:4 „Vahest on akadeemilise sotsiaalteaduse ees seisev suurim probleem see, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav.“
Selles on sügav tõde. Soovime ju, et me ise ja meie kaasteelised aduksid maailma adekvaatselt, suudaksid eri olukordi hinnata ja neis mõistlikult toimida, teisisõnu, oleksid targad. Targaks saadakse õppimise kaudu. Teisi võimalusi ei ole. Ükskõik kuidas seda protsessi nimetatakse. Nüüdisajal eelistame õppida mitte oma valusate kogemuste kaudu, vaid teistelt. Neilt, kes teavad. See on aga mõttekoht: kes õpetab? Õpetaja peaks ikka olema õppijast targem. Isegi palju targem ja kogenum. Muidu ei ole ju mõtet teda kuulata või järgida, veel vähem õppust võtta. Sellel tähelepanekul on ootamatult sügav sisu, mille on sõnastanud Bertrand Russell: „Kui rumal inimene jutustab ümber seda, mida tark räägib, ei ole see kunagi õige, sest alateadlikult muudab ta kõik selle, mida kuuleb, selleks, mida suudab mõista.“ Nii võib tegelik mõte minna kaduma veel hullemini kui tõlkes.
Kontekstist usalduseni
Siit üks eluline aspekt: et õppimise puhul on kontekst äärmiselt tähtis. See tähelepanek on lihtne järeldus üldisest kommunikatsiooniteooriast ja sellest, kuidas on mõistlik meie kogemusi ja teadmisi organiseerida nii, et neist kasu sünnib. Olgu see kasu siis mõõdetav või mittemõõdetav. Näiteks õnnetunne saadud teadmistest on klassikas väljendatud Archimedese ühe sõnaga: „Heureka!“ Kindlasti ei tuleks alahinnata rõõmu selle üle, et maailma parema mõistmise kaudu on elu lihtsamaks läinud. Olgu siis näiliselt või tegelikult. Sest sellel, et pereema, pereisa või hoolitsev vanavanem on heas tujus, on omaette väärtus.
See, mida hariduselt ootame, on kommunikatsioon, mitte populariseerimine. Neil kahel on vahe. Teaduse populariseerimise juures lausa kosmilist mõõtu, paradigmaatiline vahe. Populariseerimise suur eesmärk on veenda sihtrühma, et miski, näiteks teadus, on põnev ja vaimustav. Enamasti sellel kohal punkti ei panda, kuid sellest kaugemale ei ole põhjust minna ja asjadest arusaamist enamasti sihiks ei seata.
Kommunikatsiooniks aga ei piisa, et signaal on väljastatud – kõneldud või trükitud – ja vastu võetud. See peab olema ka dekodeeritud ja mõistetud. Alles siis sünnib informatsioon ja selle edastamine. See ei saa teoks, kui üks pooltest ei taju konteksti. Nagu näitas veenvalt ligi poole sajandi eest Ameerika sotsioloog Erving Goffman:5 kontekstivaba kommunikatsioon on võimatu. Kõik sõnumid ja tekstid sisaldavad ja eeldavad teatavat raamistikku. Selle moodustavad definitsioonid ja eeldused. Vaid nende alusel saab sõnum mõlemale poolele mõistetava struktuuri, seosed ja tähenduse. Teisisõnu, vaid siis on sõnadel ja lausetel sisu, mis peegeldab reaalsust mõlemale poolele enam-vähem ühtmoodi. Nagu on kirjutanud René Descartes: „Paigutage sõnad õigesti ja te päästate maailma pooltest arusaamatustest.“
Konteksti omandamine ja selle perfektne rakendamine ei tähenda, et õpetus toimiks. Kunagi ütles legendaarne pastor Harri Haamer: õpetus on see, kui üks räägib ja ülejäänud magavad. Nüüd on teisiti: üks kõneleb ja teised on internetis. Selle taga, et õpetus kohale ei jõua, et kommunikatsioon ei toimi, on midagi meile väga omast, mida hea eesti kombe kohaselt teame ja tajume, aga millega enamasti midagi ette ei võta.
See „känd“ on usaldamatus. Pigem isegi koos emapiimaga omandatud teadmine, et väga sageli on õpetus midagi sellist, millest tuleb mööda vaadata. Minu põlvkonna nooruses oli selge, et see, mida rääkisid Nõukogude riigi juhid ja mida kirjutasid ajalehed, on paljas dekoratsioon. Sisu selles ei olnud, info asemel oli informatsiooni karikatuur ja tõe kategooriat ei saanud üldse neile tekstidele rakendada. Nüüd on olukord muidugi teistsugune. Milline, on elegantselt kokku võtnud Ameerika kirjanik Gore Vidal (1925–2012). Tema meelest – erinevalt vanadest headest aegadest – ei suuda paljud nüüdisaja avaliku elu tegelased ja isegi ühiskonna käilakujud enam ise kirjutada oma kõnesid, veel vähem raamatuid. Veel hullem, on märke, et nad ei suuda neid isegi lugeda. Oleme nii kaugel, et (pedagoogi ja poliitiku Heiki Raudla sõnadega) „kõne ilma vandumiseta on juba ettekanne“.
Pole siis ime, et usaldus kahaneb. Aga sellel on tagajärjed, mida ühiskonnas juba tajume. Sotsiaalteadlased on selgelt näidanud, et skepsis ja vastuseis vajalikele meetmetele tuleneb suurelt jaolt sellest, et rahvas ei usalda avaliku võimu kandjaid ja teostajaid.6 Pole vahet, kas tegemist on kliimaprobleemi, koroonapandeemia või mingi kolmandaga, mis paljusid kõnetab, näiteks metsapoliitikaga.
Usaldusest uue hingamiseni
Selle valik, kellelt õppida, on samuti usalduse küsimus. Muidugi tahaksime olla ideaalsed või vähemalt õppida ideaalsetelt õpetajatelt. Nagu on ülal vihjamisi märgitud. Tegelikkuses ei ole see võimalik. Pole kunagi võimalik olnudki. See aeg, kus mõni ebaharilikult tark inimene, viimati ilmselt saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, teadis peaaegu kõike, mida tema aja teadusel oli pakkuda, on möödas. Vahel läheb ikka midagi valesti. Vahel ka kõige targemad eksivad ja mõnel pealtnäha rumalal on õigus. Nagu on märkinud Winston Churchill: „Suurim õppetund elus on teada, et ka lollidel on mõnikord õigus.“ Kirjanik ja filosoof Elbert Hubbard on selle kohta öelnud: „Iga inimene on vähemalt viis minutit igast päevast täielik lambapea. Tarkus seisneb oskuses seda viie minuti piiri mitte ületada. [—] Tark inimene püüab õppida neilt, kes tema mõtteid vaidlustavad.“
Kui kuulsat füüsikut Werner Karl Heisenbergi paluti, et too sõnastaks oma loodusteaduslike püüdluste eesmärgi ühe lausega, siis vastas ta: „Tahaksin loodust tundma õppida nii põhjalikult, et avastatud seaduste najal oleks võimalik ette teada tulevast, edaspidi saabuvat.“ Teaduse üks funktsioone ongi võimaldada legaalselt ja ratsionaalselt tulevikku piiluda. Vähemalt natukenegi.
Kirjanikud teevad teda samuti. Kuigi teisiti. Milan Kundera tegi seda 1985. aastal Jeruusalemma kirjandusauhinna saamise puhul peetud kõnes mõneti düstoopilisel moel. Ta võttis mõtiskleda Gustave Flauberti (1821–1880) mõtete üle. Kõige vapustavam, kõige skandaalsem oli Kundera jaoks Flauberti rumalusekäsitlus: nimelt see, et teaduste, tehnika ja progressi ja modernsuse ees rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga. Flauberti avastus, arvas Kundera, on tulevikumaailmale olulisem kui Marxi või Freudi kõige vapustavamadki ideed. „Sest tulevikku võib ette kujutada klassivõitluse või psühhoanalüüsita, aga mitte käibetõdede vastupandamatu tulvata, mis raalidesse söödetult ja massimeediumide propageerituina ähvardavad peagi saada jõuks, mis lömastab igasuguse originaalse ja individuaalse mõtte ning lämmatab nõnda uusaja euroopa kultuuri olemuse.“7
Kui tahame sellisest tulevikust hoiduda, siis tuleb selleks ka vaeva näha, pakkudes käibetõdede asemel adekvaatset ja samal ajal põnevat ning inimesi kõnetavat maailmakäsitlust. Sellist, mis on rajatud parimatele teadmistele ja nende rakendamisele.
Tarkusest elamisväärse tulevikuni
See on rahvaülikoolide missiooni üks tuumikuid. Mitte meelelahutus, vaid lakkamatu hool selle eest, et käibetõed ja rumalus ei pulbitseks. Maailmast neid kaotada ei ole võimalik ega tohigi, aga riik ja rahvas ei tohi nende järgi joonduda. Nagu teadis inglise filosoof John Locke: „Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta.“ Ega ka uuesti kõnelemine sellest, mis paljudele juba teada, pole vale. Kordamine on tarkuse ema, teadis vanarahvas ja sõnastas täiesti uuel tasemel mälu-uurija Endel Tulving: oluline info jääb meelde alles siis, kui seda on mitu korda korratud. Itaalia füüsik Enrico Fermi (1901–1954) lisaks siia: „Ära iialgi alahinda inimeste rõõmu, mille nad saavad, kui kuulevad midagi, mida nad juba teavad.“
Kuhupoole minema hakata või millest alustada, annab vihje Fjodor Dostojevski. Ta on kirjutanud:8 „Seal, kus haridus on saanud alguse tehnikast (meil Peetri reform), pole iial Aristotelesi tekkinud. Vastupidi, seal on andnud tunda mõtlemise tavatu kitsus ja puisus. Aga seal, kus alustati Aristotelesest (renessanss, XV sajand), on sellega kohe kaasas käinud ka suured tehnilised leiutused (trükikunst, püssirohi) ja inimmõtte avardumine (Ameerika avastamine, reformatsioon, astronoomilised avastused jms).“
See tähendab: vähem detaile ja rohkem suurt plaani, vähem kriitikat ja rohkem visiooni, vähem sundust ja kohustust ja rohkem seda, mis innustab ja vaimustab.
Sest see, mida ühiskond ühtlaseks arenguks vajab, on mitte üksikud faktid, ükskõik kui palju neid on. Parafraseerides prantsuse matemaatiku Henri Poincaré arusaama: teadus on üles ehitatud faktidele, nii nagu maja on üles ehitatud kividest; kuid faktide kogum on samavõrd teadus, kui kivihunnik on maja. Pole vahet, millise sõnaga siin asendame teaduse kategooria. Mõte jääb alles: vajame mitte lihtsalt väga head, vaid ka hästi struktureeritud ja adekvaatses kontekstis olevat teadmist. Vajame tarkust ja intelligentsust: võimet käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ning olla kohanemis- ja õppimisvõimeline nii indiviidi kui ka ühiskonnana.
Sellises keskkonnas kasvab järjest leidlike, nii uute kui ka hästi unustatud vanade haridusalaste ettevõtmiste osatähtsus, mis – ennast korrates – aitavad inimesi edasi valdkondades, mis neile rõõmu teevad, inimestevaheliste lõhede tekkimist väldivad, isiksuste konarusi siluvad ja ühiskonna sidusust kasvatavad. Nii on leidlik ja inimlik haridus üks neid väärtusi, mis sillutab teed tulevikku. Winston Churchilli parafraseerides: sellisesse tulevikku, kus aeg-ajalt tõe otsa komistades selle kiiresti ja hoolikalt üles korjame ja seda kõigi hüvanguks tarvitame.
Rahvaülikoolide konverentsil Pärnus 10. IX 2021 peetud kõne alusel
1 Randolph M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Argo, Tallinn 2020, lk 224.
2 Michael Deacon, In a world of post-truth politics, Andrea Leadsom will make the perfect PM. – The Daily Telegraph, 9. VII 2016. https://www.telegraph.co.uk/news/2016/07/09/in-a-world-of-post-truth-politics-andrea-leadsom-will-make-the-p/
3 Bernt Bratsberg, Ole Rogeberg, Flynn effect and its reversal are both environmentally caused. – Proceedings of the National Academies of Sciences (PNAS) 2018, 115(26), 6674–6678. doi: 10.1073/pnas.1718793115
4 George Vaillant, Lifting the field’s „repression“ of defenses. – American Journal of Psychiatry 2012, 169(9), 885–887. Eesti keeles: Randolph M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Argo, Tallinn 2020, 171.
5 Erving Goffman, Frame analysis: An essay on the organization of experience. Cambridge, MA, Harvard University Press 1974.
6 Reiner Grundmann, COVID and Climate: Similarities and differences. – Wiley Interdisciplinary Reviews: Climate Change 2021, e737. https://doi.org/10.1002/wcc.737
7 Milan Kundera, Kõne Jeruusalemmas: romaan ja Euroopa. Rmt: Romaanikunst. Essee. – Loomingu Raamatukogu 1988, 11–12, lk 133.
8 Fjodor Dostojevski, Inimene on saladus. – Loomingu Raamatukogu 1981, 27–30, lk 95.
Pealelend – Helika Mäekivi, Eesti Keeletoimetajate Liidu esimees
AILI KÜNSTLER
Viimane keeletoimetaja kutseeksam toimus selle aasta 30. augustil. Kas EKI keelekorralduspõhimõtete muutumine mõjutas ka eksamikorraldust?
Vaatasime keeletoimetaja kutsestandardi1 üle ega leidnud sealt midagi, mida oleks tulnud muuta. Sõnastikureform mõjutas kutseeksami korraldust vaid sedavõrd, et lisasime eksamitöö ülesandesse lause „Allikatena võib kasutada nii seni kehtivat ÕSi kuika võtta arvesse Sõnaveebi ühendsõnastikku lisatud ÕSi soovitusi“.
Siiski eeldasime kutseeksamile tulijatelt, et nad on kursis keeleelus toimuva ja uute suundumustega. Kõik eksami sooritanud teadsid reformist ja olid ka Sõnaveebi ühendsõnastikku proovinud, kuid jäid eksamil eranditult e-keelenõu juurde, sest leidsid, et uut allikat on keeletoimetustöös ebamugav kasutada.
Väidad oma mõistujutus „Olukorrast keeleaias“2, et aia harimiseks pole enam tööriistu võtta. Ühendsõnastik pidavat ju kõigiti kasulik tööriist olema?
Tõepoolest näib osa abivahendeid olevat kaduma läinud või logisema hakanud. Ühendsõnastik, kus kirjeldatakse tänapäeva eesti keelt, on teadlastele ja keeleõppijatele kindlasti tänuväärne allikas. Täpsust ja heakeelsust taotlevad keelepraktikud, kes töötavad tarbetekstiga, jäävad aga ühendsõnastiku kasutamisel hätta. Esiteks satuvad keele kirjeldamisel sõnastikku sõnad ka nendes tähendustes, milles neid teksti hägususe vähendamiseks on seniajani soovitatud vältida, näiteks täna, paneel, piloot ja regulatsioon. Teiseks ajab läbimõeldud ja lihvitud kirjakeele eelistaja segadusse see, et sõnastikus on esitatud kantseliiditunnustega sõnu (vt nt koheselt, antud, osas). Uued „ÕSi soovitused“ nende juures on aga mõnigi kord sõnastatud üsna nõutuks jätval viisil. Segadust suurendab veel see, et sõnakirjes esitatud näited sisaldavad just sedasama kantseliitlikku kasutust. Kolmandaks muutub sõnastik kiiresti, mis tähendab, et senised soovitused ei pruugi mõne aja pärast enam kehtida. See tähendab, et keeletoimetaja peab käima iga päev kontrollimas, kas mõni keelekorralduspõhimõte või sõna tähendus on üleöö muutunud. Meie tööks on hädasti vaja terviklikku ÕSi-vaadet, kus kõik normingud ja soovitused on üheskoos ega muutu päevast päeva. Neljandaks näib, et korpus, millele sõnu hinnates tuginetakse, ei ole piisav. Juunikuisel seminaril nenditi, et sealt on puudu veel nii ilukirjanduslik kuika õigusaktide sõnavara. Seega ei pruugi üksnes praeguse korpuse põhine sõnastikuloome anda keelekasutusest täit pilti. Keeletoimetajad, kes puutuvad oma töös kokku suure tekstimassiiviga, võivad näha asju teisiti.
Kui pole korralikke tööriistu, ei saa ju ka enam aeda eesmärgipäraselt harida?
Suur hulk keeletoimetamistööriistu on siiski alles: praegune ÕS kehtib kuni 2025. aastani ja ehkki e-keelenõu enam ei uuendata, on sealsed allikad endiselt väga tänuväärsed. Sõnavara ja tähendused on aga mõistagi üksnes osa keeletoimetaja tööst. Tegeleda tuleb ka õigekirjaga, parandada lausetes käändevorme, sõnajärge ja ülearu keerukaid fraase ning lõpuks pidada silmas ka kogu teksti stiililist ühtsust ja terviklikkust. Ortograafia puhul saame lähtuda emakeele seltsi keeletoimkonnas kinnitatud õigekeelsuskäsiraamatust, samuti on meil kasutada uus eesti keele käsiraamat, „Varamu“ sarjas ilmunud monograafiad, keelenõuandekogumikud, keelehooldekeskuse vihikud, eesti keele instituudi keelenõuanded ning Vikerraadio „Keelesäuts“ ja „Keelesaade“. Keeletoimetajate liit korraldab oma liikmetele praktilisi seminare ja toimuvad ju ka muud keeleüritused. Peagi valmib Eesti esimene keeletoimetamisõpik, kus minnakse süvitsi esmajoones keeletoimetamise üksikasjade ja iseärasustega. Seega saab kogenud keeletoimetaja ka praegu üsna hästi hakkama. Järeltuleval põlvel võib mõnel tasandil toimetamine olla keerukam.
Sõnaveebi soovitamisega õpilase, aga ka keeletoimetaja tööriistana osutatakse justkui, et eelkõige tuleks aktsepteerida praeguses keelekorpuses leiduvat keelekasutust, sama suunda toetatakse muudatustega rubriigis „ÕS soovitab“. Kas seesuguse tendentsi juures on üldse mõtet ülikoolides keelelise toimetamisega seotud erialasid õpetada?
Minu teada ei kavatseta Tallinna ülikoolis referent-toimetaja bakalaureuseõpet ja keeletoimetaja suuna magistriõpet ega Tartu ülikooli magistriõppe keelehooldesuuna õpetamist lõpetada. Vastupidi, selle aasta vastuvõtuandmete põhjal on huvi selle ameti omandamise vastu olnud oodatust suuremgi.
Juba praegu pakuvad kaks kompaniid, Jeff Bezosi Blue Origin ja Sir Richard Bransoni Virgin Galactic lühiajalist orbiidil viibimise kogemust. Kosmoseturismi tutvustavas artiklis lubatakse: „Natuke kannatust – see on kõik, mida vajate. Ja palju raha.”1 Kuid kas sellest piisab? Ehk on vaja ka oskusi ja võimekust? Tegemist on keeruka olukorraga, mis loob stressitegureid inimese vaimule ja kehale. Milliste stressiteguritega tuleb regulaarsetel kosmoselendudel arvestada ja millised oskused aitavad nendega toime tulla?
Mis on kehale ja vaimule raske?
Vastusena keerukatele olukordadele tajuvad inimesed seisundit, mida nimetatakse stressiks. Seda põhjustavad stressitegurid, mis iseloomustavad stressi tekitavat keskkonda ja mõjutavad üldjuhul inimest negatiivselt.2 Kosmoselendude puhul saab eristada füsioloogilisi, psühholoogilisi, psühhosotsiaalseid, inimlike vajaduste ja elamiskõlblikkusega seotud stressitegureid. Nende loetelu on pikk, sest väga palju harjumuspärast teha ei saa. Stressitegurite ilmnemist mõjutab see, et tulevased kosmoselennud kestavad kaua. Näiteks Marsile minekul tuleks kitsas moodulis olla 520 päeva. Nii palju kulub aega Marsile edasi-tagasi lendamiseks ning seal 30 päeva veetmiseks. Stressiga kohanemiseks vajatakse täiendavat pingutust ja ressursse. Seepärast on esmane samm selgeks teha, millised käitumismustrid on pikkadel kosmoselendudel võimalikud või võimatud.
Esimesed kosmoseturistid. Briti miljardär Richard Branson lendas juulis koos kolme kolleegiga Virgin Galacticu pardal kosmose piirile.
Füsioloogiliselt ja füüsiliselt on raske taluda kiirgust, looduslike ajaparameetrite puudumist, ööpäevarütmi muutusi ning vähenenud päikesevalgust. Kurnavad on stardikiirendus, kaaluta olek ja unehäired. 40–50% kosmoselaeva meeskonnast kogeb missiooni esimestel päevadel kosmosega kohanemise sündroomi, mida tekitab kaaluta olek. See ilmneb iivelduse, pearingluse, peavaluna jne.3 Kosmoselaeva stardi ajal tajutakse ülekoormust, mida tekitab kiirendusest põhjustatud kaalu suurenemine. Uuringutest on selgunud, et üle nelja kuu kestvatel kosmosereisidel kujunevad astronautidel välja väsimus ja asteenia.4 Pikka aega on raske taluda hügieenitoimingute ja magamisvõimaluste piiranguid, pidevat müra ja vibratsiooni ning harjumatut õhukvaliteeti ja äärmuslikke temperatuure. Sellised füsioloogiliselt pingelised tingimused mõjutavad omakorda psühholoogilist seisundit.
Psühholoogiliselt mõjutavad inimese seisundit isolatsioon ja vangistusetunne, sest ettevõetut ei saa katkestada. Tunnetatakse ka ohtu elule. Taju mõjutab keeruline sensoorne isolatsioon ühelt poolt ja teiselt poolt tekitavad keerulised, mõistetamatud sensoorsed stiimulid ebamugavust. Inimest ümbritsev süsteem on raskesti hoomatav ja pole välistatud, et seda tajutakse vaenulikuna. Kitsas suletud keskkonnas isolatsioonis oleku puhul on enim täheldatud motivatsiooni vähenemist, väsimust, somaatilisi kaebusi, nt unetus, peavalu, seedeprobleemid, ja sotsiaalseid pingeid. On leitud, et mida pikem on kosmoselend, seda rohkem tekib meeskonnaliikmete vahel pingelisi olukordi ja konflikte.3 Varasemate simulatsioonuuringute käigus on selgunud, et kui sotsiaalsete konfliktide esinemise tõenäosus suureneb iga järgneva kuuga, siis teised isolatsioonist tulenevad probleemid esinevad esimesel kuul intensiivsemalt ja seejärel vähenevad.5 Mida parem on astronaudi koostöö- ja empaatiavõime, arusaam kohusetundest ja tal on paindlik mõtlemine, seda suurem on stressi tingimustes astronaudi jõudlus ja motivatsioon ning seda paremini laabub koostöö teistega.3
Psühhosotsiaalsest vaatenurgast võib probleeme tekitada koostöö kosmoselaevas või maapealse meeskonnaga. Sunnitud kontaktid, meeskonnaliikmete omadused, kultuurierinevused, häired pereelus – need on vaid mõned stressitegurid, mis tekitavad kurnatust. Marsile reisijatel tuleb veeta mitu kuud isolatsioonis koos teisest rahvusest ja religioonist inimestega, kel on teistsugused väärtushinnangud ja poliitilised tõekspidamised.3 Kultuuriline tagapõhi mõjutab inimeste tööharjumusi ja suhete arendamist.2
Uuringud on näidanud, et üldiselt saadakse ekstreemsetes tingimustes hakkama, kuid samal määral tuleb välja ka see, et meeskonnatöö oskuste ja vilumuste arendamine parendab missiooni sooritust.3 Siin on asjakohane võrdlus lennundusega. Paljud lennuõnnetused toimuvad meeskonnast tulenevate asjaolude tõttu.6 Ka kosmoselennu ajal kutsuvad need esile stressi ja avaldavad mõju sellele, kuidas reisijad toime tulevad. See viib mõtteni, et peame teadma, milliseid oskusi vajatakse, et toime tulla kosmoselendudega kaasnevate tingimustega.
Oskused
Oskuse alaliik
Vaatluste empiiriline leid
Eksperdiintervjuude empiiriline leid
Tehnilised oskused
Füüsiline võimekus/treeningute tegemise harjumus
Oluline vähesel määral
Väga oluline
Tehnoloogilise ja programmeeriva mõtlemise oskus (sh valdkonna spetsiifilised teadmised)
Väga oluline
Oluline
Oskus askeetlike tingimustega hakkama saada
X
Oluline
Oskus puhtust hoida
X
Oluline
Oskus reegleid ja protseduure järgida
X
Oluline vähesel määral
Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalne intelligentsus
Oluline vähesel määral
Väga oluline
Eestvedamisoskus
Oluline
Väga oluline
Kultuuridevaheline kompetents
X
Väga oluline
Koostöö- ja meeskonnatöö oskus
Väga oluline
Väga oluline
Oskus missiooni mõista ja kollegiaalselt käituda
Oluline vähesel määral
Väga oluline
Kontseptuaalsed oskused
Oskus transdistsiplinaarselt mõelda
Oluline vähesel määral
X
Probleemilahendusoskus
Väga oluline
Väga oluline
Loogilise mõtlemise oskus
Väga oluline
X
Disainmõtlemise oskus
Oluline
Väga oluline
Enesejuhtimine ja kognitiivse koormuse ohjamise oskus
X
X
Oskus järjekindlalt tegutseda
Oluline vähesel määral
Väga oluline
Psühholoogiline vastupidavus
Väga oluline
Väga oluline
Otsustusvõime
Oluline
Oluline
Tabel: ülevaade kosmoselendudeks vajalikest oskustest Märkus. Tabel on koostatud eksperdiintervjuude, vaatluste ja kirjandusallikate põhjal. Tabeli struktuur on moodustatud teaduskirjanduse alusel. Intervjuude ja vaatluste tulemustest moodustati kategooriad (teemad), mis võimaldavad uuringus osalejate arvamusi tabelis esitada.
Milliseid oskusi vajatakse kosmoselendudel?
Stressitegurid toovad selgelt esile, et kosmoselendudeks valmistumisel on vaja oskusi, mis aitavad ennetada keerukaid probleeme. Oskus on suutlikkus, mida saab arendada – see ei pea ilmtingimata olema kaasasündinud, kuid avaldub isiku võimetes ja jõudluses kas üldiselt või konkreetsel tegevusalal. Oskuslikkuse põhikriteerium on tõhus tegutsemine mitmesugustes tingimustes. Võimed loovad eeldused teadmiste ja oskuste omandamiseks.
Eesti peab ennast kosmoseriigiks juba 2013. aastast. Tehnilise suutlikkuse kõrval on vähem tähelepanu pööratud inimestele. Ühes seda lünka täitvas uuringus7 intervjueeriti asjatundjaid, kes on seotud kosmoseuuringute, praktiliste kosmoseprogrammide, ESTCubeʼi ning vastutusvaldkonna administratiivülesannetega. Analüüsiti ka kolme mängufilmi, mis käsitlevad kosmoselende: „Apollo 13“,8 „Reisijad“9 ja „Marslane“.10 Selleks paluti viiel vaatajal avaldada arvamust, millised oskused filmides kõige enam esile tulid. Mööname, et filmides on tegu hüpoteetilise reaalsusega ja ekspertidel oma kogemused puuduvad. Intervjuude materjal ja vaatlusprotokollide tulemused kodeeriti, pidades silmas liigitust, mis eristab tehnilisi, sotsiaalseid ja kontseptuaalseid oskusi ning psühholoogilist vastupidavust ja otsustusvõimet.
Filmide vaatajal paluti järjestada oskused nende tähtsuse järjekorras ehk mida ta pidas filmis nähtu põhjal kriitilistes olukordades enim vajalikuks. Sellest selgus, et kõige vajalikumaks peeti loogilist mõtlemist. Filmide vaatajad rõhutasid ka tehnoloogilise ja programmeeriva mõtlemise vajadust. Üldisem pilt on esitatud tabelis, kus on ekspertide ja filmide vaatajate arvamused.
Mõlemad, nii eksperdid ja kui ka vaatluses osalenud tõid välja, et tehnilistel oskustel on regulaarsetel kosmoselendudel suur osa. Selles vallas tuleb eraldi rõhutada füüsilist võimekust ja treeningurutiini ehk harjumust pidevalt keha treenida.
Vajalike sotsiaalsete oskustena nimetati sotsiaalset intelligentsust, kultuuridevahelist kompetentsust ning koostöö- ja meeskonnatöö oskusi. Kontseptuaalsetest oskustest peeti tähtsaks probleemilahendusoskust ja distsipliiniülese mõtlemise võimet – mis näitab, et inimene on võimeline aru saama eri valdkondade vahelistest seostest. Viimane tuli eriti esile filmide vaatamisel, näiteks üks vastaja väljendas seda, öeldes: „Olulised olid botaanika-, füüsika-, keemia- ja tehnikaalased teadmised ning nende valdkondade vaheliste seoste mõistmine.“ Oskus distsipliiniüleselt mõelda soodustab ka probleemilahendusoskust – valdkonnaüleste seoste tunnetamine juhib otsima ebastandardseid lahendusi.
Disainmõtlemise oskus tähendab, et suudetakse oma tegevust eesmärgipäraselt kavandada. Üks ekspert arutles järgnevalt: „Kui inimene on otsustanud Marsile minna, ei ole enam tagasiteed.“ Ta tõi välja, et paljude puhul saavad siit alguse probleemid, sest Maal on ohtralt võimalusi, kuidas otsustest taganeda. Näiteks annab ühismeedia võimaluse oma otsused kiiresti ümber mõelda. Ekspertide sõnul aitab eesmärkide seadmine säilitada psühholoogilist vastupidavust.
Eksperdid pidasid eestvedamise oskust vajalikuks, selleks et koordineerida kriitilistes olukordades meeskonnatööd. Nii arvasid filmi vaatajad, kellest üks ütles „Apollo 13“ kohta, et komandör Jim Lovelli eestvedamisoskus oli hädavajalik. Tal oli juhi roll ja sellele lisandunud eestvedamisoskus aitas lahendada meeskonna tülid ning taastada koostöö. Eestvedamisoskus suurendab koosluse iseorganiseerumise potentsiaali, võimaldades pidevat meeskonnasisest juhirolli vaheldumist. Sealjuures on vaja ka empaatiavõimet, mis võimaldab luua teiste meeskonnaliikmetega paremaid suhteid ja soodustab koostööd. Nii heitsid filmi vaatajad ette vähest empaatiavõimet filmi „Reisijad“ tegelasele Jimile, kes vaadanute arvates oleks pidanud mõistma, kui suur mõju oli tema tegevusel teisele meeskonnaliikmele.
Kultuuridevahelise kompetentsi tähtsust rõhutasid eriti eksperdid. Nende hinnangul aitab see pikaajalisel lennul muu hulgas toime tulla isolatsiooni ja eri kultuuridest pärit tavadega siis, kui inimesed on kitsas suletud keskkonnas. Suure tõenäosusega on kosmoselennul mitmekultuuriline grupp. See tähendab, et kosmoselennu ohutus ja edukus sõltub sellest, kuidas ühtlustatakse arusaamu suhtlemisest, otsustamisest, töö- ja juhtimisstiilist, isiklikust hügieenist, toiduvalmistamisest, söömis- ja puhkamisharjumustest ning religioonist.11 Uuringutest on ilmnenud, et pikaajalistel planeetidevahelistel mehitatud missioonidel vajatakse kindlasti sallivust väärtushinnangute ja kommete suhtes.
Kui vaadata eespool nimetatud teemasid, siis kosmoselendudeks vajalikes oskustes pole midagi üllatavat, vähemalt sellises esinemisviisis, nagu seda tunnetada oskame ja suudame. Pigem tuleks üllatavaks pidada, et nn tulevikuinimeste ettevalmistuses neile liiga vähe praktilist tähelepanu pööratakse. Kas selleks peaks juurutama aine „Tulevikuoskuste tunnid“ või need muul moel haridus- ja arengusüsteemi integreerima, see on asjatundjate pärusmaa. Peaasi, et tehakse, sest regulaarsed kosmoselennud jõuavad peagi tegelikkusse.
2 Alires J. Almon, Developing predictive models: Individual and group breakdowns in long-term space travel. – Acta Astronautica 2019, 154, 295–300. DOI: 10.1016/j.actaastro.2018.04.036
3 Ephimia Morphew, Morphew, M. E. (2001) Psychological and Human Factors in Long Duration Spaceflight. – McGill Journal of Medicine 2001, 6(1), 74–80. DOI:10.26443/mjm.v6i1.555
4 Luis Sandoval, Kathryn Keeton, Camille Shea, Christian Otto, Holly Patterson, Lauren Leveton, Perspectives on Asthenia in Astronauts and Cosmonauts: Review of the International Research Literature. – Behavioral Health & Performance Research Element Space Medicine Division, NASA 2012. Kättesaadav: https://ntrs.nasa.gov/citations/20110023297
5 Vadim Gushin, Dmitry Shved, Alla Vinokhodova, G. Vasylieva, I. Nitchiporuk, B. Ehmann, László Balázs, Some psychophysiological and behavioral aspects of adaptation to simulated autonomous Mission to Mars. – Acta Astronautica 2012, 70, 52– 57. DOI: 10.1016/j.actaastro.2011.07.020
6 Douglas A. Wiegmann, Scott Shappell , Human Factors Analysis of Postaccident Data: Applying Theoretical Taxonomies of Human Error. – International Journal of Aviation Psychology 1997, 7(1): 67–81. DOI: 10.1207/s15327108ijap0701_4
7 Petra Prints, Tulevikuoskused regulaarsete kosmoselendude perspektiivist. Tartu ülikooli majandusteaduskonna 2021. aasta magistritöö.
8 Ron Howard, „Apollo 13“, 1995.
9 Morten Tyldum, „Passengers“, 2016.
10 Ridley Scott, „The Martian“, 2015.
11 Jason P. Kring, Multicultural factors for international spaceflight. – Journal of Human Performance in Extreme Environments 2001, 5(2): 11–32. Kättesaadav: https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12184342/
Ansambli L’Itinéraire kontsert 22. IX Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis. Ansambel L’Itinéraire: Julie Brunet-Jailly (flöödid), Pierre Génisson (klarnet), Lucía Peralta (vioola), Florain Lauridon (tšello) ja Christophe Bredeloup (löökpillid). Helirežissöör Kaarel Kuusk. Kavas Elo Masingu ja Marta Talveti (Eesti), Joan Bagés i Rubí ja Xavier Gelabert i Muntaner’ (Hispaania) ning Joakim Sandgreni (Rootsi) looming.
TaHe Nüüdismuusika ja rahvusvahelise projekti „Flexus“ koostöös Tubina saali lavale jõudnud kontsert andis Tartu publikule suurepärase võimaluse nüüdismuusikasse süüvida. Prantsuse nüüdismuusikaansambel L’Itinéraire tõi kuulajani neli Eesti esiettekannet ning ühe maailma esiettekande (Talveti teose). Pariisis tegutsev 1973. aastal asutatud ansambel on tuntud eelkõige spektraalmuusika esitajana ning kollektiiv on suisa prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.1 Ansambli repertuaarist leiab väga eriilmelisi muusikateoseid ning ka kõnealuse kontserdi kavas olid maitsekalt seotud elektroakustilised ja instrumentaalsed kõlamaailmad, mis kutsusid teineteisega harmoneerudes ellu isepärase esteetika.
Kui püüda kirjeldada kontserdil vormunud atmosfääri, tuleks alustada algusest ehk Elo Masingu teosest „The Animals of Chernobyl“ ehk „Tšornobõli loomad“ (2020/2021) flöödile, klarnetile, vioolale, tšellole ja löökpillidele. Teose pealkiri on inspireeritud dokumentaalfilmist2, kus jälgitakse loomade elu inimtegevusest puutumata Tšornobõli saastatud rajoonis, mis on aja jooksul omandanud peaaegu rahvuspargi staatuse. Selline pealkiri annab ka kujutluspiltidele võrdlemisi konkreetse raami: veel napilt rohelised puulehed hakkasid Tubina saali akna taga elama ja teose süžeed ümber jutustama. Instrumentalistide omavaheline sisukas dialoog, peened detailid, kõnekad meloodiamotiivid ja helipanoraam juhatasid kuulaja ühte omamoodi omailma.
Elo Masing, kes tegeleb muu hulgas vabaimprovisatsiooniga, on nentinud Klassikaraadiole antud intervjuus, et saab heliloominguks inspiratsiooni just nimelt improvisatsioonist: see hoiab kapseldumast, sünnitab uusi kontseptsioone ning aitab uudseid muusikalisi sündmusi ja olukordi kogeda. Oma teoseid iseloomustades toob ta seal välja ühe olulise printsiibi: eesmärk on luua võimalusi maagia tekkimiseks.3 Juhuse usaldamine tuli välja ka sel kontserdil, kui interpreetidele olid kindla ajaühiku kohta ette antud n-ö muusikalised ehitusklotsid, mida nad kasutasid oma äranägemise järgi ning mille tulemusena saigi tekkida seesama maagia. Selline mängijate sünergiast välja kasvav muusikaline maailm, mida ei saa kujundada tahtlikult harjutades, on kahtlemata katsumus nii heliloojale kuika interpreetidele. Küsimus peitub niisiis eelkõige selles, kuidas komponeerida nii, et anda võimalus neile maagilistele momentidele, ning seejärel selles, kuidas esitab interpreet teost, mis erineb traditsioonilisest läbikomponeeritud teosest, mida võib lugeda nagu raamatut. Ansambel L’Itinéraire’i suurepäraseid interpreete iseloomustavad sellise sünergia tekkeks vajalikud terav kõrv, kiire reaktsioon, peen muusikatunnetus ning väljapeetud emotsionaalsus.
Ansambel L’Itinéraire’i suurepäraseid interpreete iseloomustavad traditsioonilisest läbikomponeeritud teosest erineva teose esitamisel sünergiaks vajalikud terav kõrv, kiire reaktsioon, peen muusikatunnetus ning väljapeetud emotsionaalsus.
Ka akustilisele kvintetile kirjutatud Xavier Gelabert i Muntaner’ teos „N’allume pas la lumière que je viens nue“ ehk „Ära süüta valgust, ma tulen alasti“ (2020) kaldub kontemplatsiooni või siis vähemalt kallutab kuulajat selle poole helimaailm, mis mõjus hämaras ja sumedas atmosfääris kui mitte suisa intiimse, siis vähemalt sensuaalsena. Väikeste parameetrite piires varieeruvate helidega on helilooja kombanud kuuldava ja kuuldamatu piire, teos on subtiilne ja filigraanselt läbi tunnetatud. Ka pealkiri annab jällegi parajalt palju inspiratsiooni mõtterännakuks muusika keskel. Sametiselt mahedad helid on justkui suitsukatteks sisutihedale sisekaemusele ja suunavad sisemise valguse otsingule. Alastus muutus loomulikuks, kui mõttelise valguse ja varju mänglev vaheldumine sütitas lõpuks tule.
Ka Marta-Liisa Talveti „Waves and Wings and Other Unthings“ ehk „Lind, kel on vahutavad tiivad“ (2021) flöödile, tšellole ja elektroonikale on justkui transtsendentse õhkkonnaga teekond, mis viib kuhugi kauge(ma)le. Sõna „unthings“ ingliskeelses pealkirjas realiseerus muusikas erakordselt hästi, ent sama tundmust kannab kõnekalt ka eestikeelne pealkiri, mis on muide pandud Ly Seppel-Ehini „Ööülikooli“ loengu „Lind, kel on vahutavad tiivad …“ järgi, mille pealkiri on omakorda laenatud Uku Masingult. Helilooja sõnul on aga teose keskmes hoopis tšello poognatehnika, kus poogna nn põrgatamine on justkui omaette dramaturgiline efekt. Ehkki tegu pole koreograafilise etteastega, nendib Talvet Klassikaraadiole antud intervjuus, et soovib selle elemendiga edasi minna. Kuigi muusikat on sageli hea kuulata kinnisilmi, on selle performatiivne aspekt tema arvates samuti oluline, et esitus oleks silmapaistev.
Teatraalsest aspektist hoolimata soodustasid just hillitsetud, ent kõnekad muusikalisse keelde maalitud pildid ning teose läbimõeldud ja sisukas narratiivne plaan linnuna kulgemist lainete harjal. Eeskätt eelsalvestatud flööt koos live-flöödiga mõjusid psühhedeelselt, ent omal moel puhastavalt ning hägustasid igasuguseid piire. Selline piiride tundmaõppimine ja uurimine on heliloojal olnud taotluslik näitamaks, et väljakujunenud mõisted, näiteks „muusikateos“ või üleüldse „muusika“, on võrdlemisi piiratud ning et palju põnevamaks läheb siis, kui pürgida üle piiride ja raamidest välja.
Nagu Muntaner’ omas mängivad ka Joakim Sandgreni teoses „arrêts de ligne“ ehk „papillaarjoone otsad“ (2020) bassklarnet, vioola, löökpillid ja elektroonika väga redutseeritud muusikalist materjali. Teose pealkirjas nimetatud papillaarjooned on kriminalistikas olulised sõrmejälgede kirjeldamisel. Panoraamne helimaastik, impulsiivsus, katkendlikkus ning vahelduvad kõlamassiivid toovad välja teoses peituvad kontranihilistlikud tendentsid. Ilmsiks tulnud varjundeid ja detaile tuli väga kontsentreeritult kuulata, et tuumani jõuda ning leppida teose järsu lõpuga.
Joan Bagés i Rubí „Totem“ ehk „Tootem“ (2019/2021) flöödile, klarnetile, vioolale, tšellole, löökpillidele ja elektroonikale sisaldab väga värvikat ja dünaamiliselt varieeruvat ainest. Ansambli koosseisu oli täiendatud Kataloonia piirkonnas levinud rahvainstrumentidega (väikesed saviviled), mis aitasid taas luua ühe iseloomuliku kõlamaailma. Omaette muusikalise universumi keskmes on aga löökpillimängija, kes kvintetis teiste hulgast esile tõstetuna kehastabki seda n-ö tootemit, mille ümber keerleb teiste instrumentide etendatav rituaalne toiming. Ka seda teost iseloomustab otsing eri piiridel ja ääremail. Kõik see päädib üleminekuga üleloomulikust loomulikku ning tekkinud muusikalise universumi lõhkemisega.
Kahtlemata oli Rubí teos igati sümboolne lõpp kontserdile, mille terviklik kontseptsioon koos kõigi läbimõeldud detailide ning külluslike metafooridega võimaldas kuulajal mitmesugustesse muusikalistesse omailmadesse ära eksida, seejärel end taas leida ja seeläbi piiramatu piiritleda.
1 Tarmo Johannes, Talvi Nurgamaa, Alati uusi suundi avastav ansambel L’Itinéraire. – Sirp 13. XI 2020.
2 „Chernobyl Reclaimed: An Animal Takeover“, Peter Hayden, 2007.
3 Liina Vainumetsa, Prantsuse nüüdismuusika ansambel L’Itinéraire esmaesitab Tartus Marta-Liisa Talveti ja Elo Masingu teoseid. – „Delta“, Klassikaraadio 20. IX 2021.
Selgunud on Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna tänavune laureaat. Auhinna on pälvinud Mart Orav.
Mart Orav (sünd 1958) on hariduselt eesti filoloog. 1982. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli. 1988. aastast alates on Orav töötanud ajakirjas Akadeemia, kus toimetab ilukirjandus- ja teadustekste. Peale selle on ta toimetanud hulga ajalooalaseid teoseid ja memuaare. Pikaajaline toimetajakogemus, eruditsioon ning täpne eesti keele taju on teinud Mart Oravast toetava ning inspireeriva kaasamõtleja nii autoritele kui ka tõlkijatele, joonealuste ning bibliograafiate kontrollimisel peetakse teda aga lausa ületamatuks.
Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna eesmärk on juhtida tähelepanu toimetaja olulisele panusele ilukirjandusliku või filosoofilise teksti keelelisel ja sisulisel õnnestumisel ning tõsta esile teenekaid toimetajaid. Auhind antakse pikaajalise, viljaka ja tähelepanuväärse toimetamistöö eest. Auhinna on varem pälvinud Maiga Varik, Triin Kaalep, Anu Saluäär, Linda Targo, Asta Põldmäe ja Kajar Pruul. Žüriisse kuulusid tänavu Jüri Kolk (esimees), Lauri Eesmaa, Pilleriin Torim ja Aet Kuusik.
Mart Orav kuulub filosoofiliste ja teoreetiliste teoste sarja „Avatud Eesti raamat“ eksperdikomisjoni. Selles sarjas on eesti keelde vahendatud ligi 250 teost.
Tuleva aasta veebruaris alustab oma kaks hooaega kestva programmiga Vaba Lava teatrikeskuse uus kuraator, Norrast pärit näitleja ja teatrikooli juht Harald Thompson Rosenstrøm. Vaba Lava uueks fookuspiirkonnaks saab Skandinaavia. Jätkub traditsioon, mille kohaselt pööratakse tähelepanu erisugustele kultuuripiirkondadele (kuraatorisilmaga on juba üle vaadatud Venemaa, saksakeelsed ja prantsuskeelsed maad, Balti riigid ja Ukraina-Valgevene).
Oled õppinud näitlejaks. Miks sa üldse otsustasid teatri kasuks?
Juba keskkoolis valisin teatri õppesuuna. Pärast seda tahtsin jätkata ja õppida näitlemist. Keskkoolis teatriajalugu õppides mäletan õpikust kuulsat fotot Stanislavskist ja Nemirovitš-Dantšenkost Moskva Kunstiteatri ees. Pärast keskkooli õppisin pool aastat Taanis teatrisuunaga rahvaülikoolis.* Seal olid väga head külalisõpetajad Venemaalt ning ma tutvusin põhjalikumalt Vene teatritegemise süsteemiga.
Seejärel proovisin Norra teatrikooli sisse saada, kuid mind ei võetud vastu. Sel ajal oli mu isa Norra suursaadik Moskvas ja tundus, et võiksin minna sinna õppima. Otsisin lihtsalt internetist märksõnu „Moskva“ ja „teater“ ning leidsin USA O’Neilli teatrikooli koostöö Moskva Kunstiteatri kooliga. Kursusele registreerimise tähtaeg oli olnud küll juba kaks kuud varem, kuid ma siiski uurisin, kas kandideerimine oleks võimalik, ning mind võetigi vastu. See oli pooleaastane teatriõppekursus Moskvas Kunstiteatri koolis.
Seal sain aru, et selline õpe on midagi just mulle ja et tahan selles koolis edasi õppida. Kandideerisin üldistel alustel koos Vene näitlejatega kursusele, mille võttis vastu Kirill Serebrennikov. Olin selles umbes 20 näitlejaga rühmas ainus välismaalane. Tol ajal ma veel ei teadnud, kes on Serebrennikov. Seega, seiklus algas.
Harald Thompson Rosenstrøm: „Ma küll ei olnud Eestis varem käinud, kuid leian, et siinne ajalugu ja geograafiline asend on väga huvitav – mulle oluliste kohtade nagu Venemaa ja Skandinaavia vahel.“
Kuidas said Vene koolis hakkama vene keelega?
Alguses ma muidugi keelt ei osanud. Teatrikooli sisseastumisel rääkisin vene keelt väga kehvasti. Lugesin ette lasteluuletuse halvas vene keeles ja kõik naersid. Sain aga kooli sisse ja õppisin keele ära. Näitlejana ma muidugi tunnen kogu aeg, et ei oska keelt piisavalt, aga jah, üldjoontes suhtlen soravalt.
Pärast kooli töötasid mõne aasta Venemaal näitlejana. Venemaa oma ajaloo ja tänapäevaga on ju täiesti teine maailm kui Skandinaavia. Milline oli see kogemus?
Tõsi, on täiesti eriline tulla Skandinaaviast Venemaale elama, vaatamata sellele, et Norral on Venemaaga ühine piir. Venemaal on ju täiesti teine mentaliteet ja mõtteviis. Muidugi on Moskvas kultuuri- ja teatrielu erakordne, palju rikkam kui Norras. Seega oli Moskvas elamine tõeline seiklus, sellest kõigest osasaamine eriline kogemus. Eriline oli ka Serebrennikovi, erakordse meistri ja õpetaja käe all õppimine. Eriline oli olla osa grupist, kes moodustas Gogoli keskuse. Me reisisime lavastustega palju Euroopas, mängisime näiteks Berliini Schaubühnes ja mujal. Kõik see oli muidugi väga huvitav. Peale selle, kogu Venemaa kultuurilugu on ju võimas.
Kui võrrelda Skandinaaviaga, eriti Norraga, siis võin öelda, et on suur erinevus, kuidas neis riikides teatrit vastu võetakse. Kui ütled Venemaal näiteks taksojuhile, et oled näitleja, siis ta peaaegu et jätab auto seisma. Näitleja on seal tõesti tähtis. Kultuur tervikuna on seal tähtis. Inimesed tahavad teatrit vaadata. Skandinaavias ja Norras pole sel suuremat tähtsust.
Mida sa Serebrennikovi õpilasena temalt ennekõike õppisid? Milline on tema õpetamisfilosoofia?
Meil oli väga mitmekülgne õpetus, lisaks näitlemisele ka liikumine, muusikaline õpetus jms. Nii avanes hulgaliselt teatri kui kunstiliigi võimalusi. Tegime tantsulavastusi, teatrilavastusi, muusikalavastusi. Ennekõike õppisin Serebrennikovilt ehk n-ö teatrimaitset või teatritunnetust. Muidugi käisime palju teatris. Vene teatrikultuur on väga rikas ja kõrgel tasemel, nii et see mõjutas palju.
Serebrennikov teatrilavastajana ei kuulu ehk Vene teatri peavoolu, tema lavastamisstiili võib nimetada performatiivseks. Ta ei keskendu psühholoogilisele teatrile, mis on Venemaal väga tugeva põhjaga. Kas arvad samamoodi?
Jah, leian, et ta on eksperimenteeriv lavastaja, kuid võib töötada ka psühholoogilises teatris. Arvan, et tema suurimaid tugevusi on võime töötada väga erilaadsetes teatrikeeltes ja -liikides: sõnateatris, filmis, ooperis jne. Serebrennikov kunstnikuna tahab tõe välja öelda. Ta ei taha, et teatrit tehtaks vaid teatri enda pärast. Teater peab rääkima olulisest. Ma arvan samuti, et on oluline leida üles teatri tähtsus, vajalikkus. Teatri vajalikkuse rõhutamist ma Serebrennikovilt õppisingi. Inimesena on Serebrennikov üliprofessionaalne, alati tööhoos, juhib kümmet projekti samaaegselt. Selline näide: kui tegime teatrikoolis üht lavastust, kestsid proovid kaksteist tundi järjest. Serebrennikov tegi selle aja jooksul vaid ühe lühikese pausi, ei söönud ega joonud midagi. See ongi talle iseloomulik – tohutu töövõime.
Serebrennikov kuulub kahtlemata Euroopa nüüdisteatri tuntud tegijate hulka. Kas tema teatritegemisviis ja teatrimõistmine on mõjutanud ka sinu teatrieelistusi?
Jah, aga peamiselt sellest küljest, et tahan enda koostatud Vaba Lava kuraatoriprogrammis samuti pakkuda inimesi puudutavat, neile vajalikku teatrit, lugusid, millest lihtsalt peab kuulma. See on võib-olla kõige olulisem seos. Nagu õigesti ütlesid, Serebrennikovi lavastused on osa nüüdisaegsest Euroopa teatrist ja seda ma jälgin ka tähelepanelikult. Ma ei huvitu muidugi vaid Serebrennikovi stiilis tehtust, vaid vaatan teatrit, mis on oluline siin ja praegu.
Kuigi töötasid pärast Moskva teatrikooli Venemaal, ei ole sa jäänud sinna seniajani tegutsema. Miks?
Teatri mõttes oli Moskva tõesti koht, kus tegutseda. Mängisin palju Gogoli keskuses. Koju tagasi viis mu ilmselt kultuurierinevus ja koduigatsus. Kui olin Venemaal elanud seitse aastat, tundsin, et tahan koju. Norras läksin majandust ja juhtimist õppima – oli vaja muutust. Mulle pakuti juhtimisalast tööd.
Juhid Norras Solbakkeni teatrikooli. Mis kool see on ja mis seal tehakse?
Kooli jõuab Oslost tunni ajaga ja see on rahvaülikool. Õpilased võivad valida aastase või kaheaastase programmi vahel. Rahvaülikoolidele on iseloomulik, et õpilased saavad süvendatult tegeleda sellega, mis neid tõesti huvitab. Rahvaülikoole on väga erisuguse suunaga, meie kool on üks väiksemaid ja rõhuga just teatriõppel.
Meie üheaastane õpe on mõeldud kõigile huvilistele ja teiseks õppeaastaks tehakse juba valik, edasi töötab umbes kümneliikmeline trupp. Natuke on siin tunda vene koolkonna eeskuju: õpitakse poole kaheksast hommikul poole kaheksani õhtul, kuus päeva nädalas. Pärast meie kooli lõpetamist võivad õpilased kandideerida kõrgematesse teatriakadeemiatesse.
Selle koolitüübi, rahvaülikooli puhul meeldib mulle see, et eelkõige on tegemist inimese arendamisega, mitte niivõrd eriala või ainete õppimisega. Õpilased elavad aasta-kaks ühes koolis koos, õpivad ennast ja teisi tundma. Leian, et selline koolitüüp on väga hea ja omane just Skandinaaviale. See on demokraatlik süsteem: õpitakse üksteiselt. Rahvaülikooli populaarsus kasvab järjest: Norras on 80 rahvaülikooli ja neid tuleb aina juurde.
Kui kaua oled olnud Solbakkeni kooli juht ja mis sind paelub selle töö juures?
Juht olen olnud neli aastat. Kooli juhtimine erineb muidugi näitlejatööst ja aeg-ajalt tunnen näitlemisest puudust. Koolis ma aga õpetan näitlemist ja ka lavastan õpilastega. Kooliprogrammi ülesehitamine on päris pingutav, sest meil käib külalisõppejõude Venemaalt, USAst, Taanist, Rootsist jm. Väga huvitav kogemus on olla loominguline juht.
Millistest põhimõtetest lähtudes koostad Vaba Lava kuraatoriprogrammi?
Programmi pealkiri on „Pärast kõike. Uus ilmakord“. See on muidugi inspireeritud COVID-19 põhjustatust, kuigi programmis ei räägita ainult viirusest. Kõik on sellest väsinud ja tahetakse juba edasi liikuda. Pandeemia tõttu oleme inimestena muutunud, me ei saa seda eitada. Suhtleme üksteisega nüüd teisiti. Mind huvitab ka, kas ja kuidas on muutunud teatri tähendus.
Ma ei tahtnud programmi viia liiga kitsale alusele, see kõneleb ka muudest suurtest muutustest inimese elus. Mulle kui rahvusvahelise taustaga inimesele on muidugi olulised ka kultuurilised aspektid. Lavastajad, keda programmi kutsun, tulevad teistest riikidest Eesti näitlejatega tööd tegema, publikuks on aga eesti- ja venekeelsed inimesed. Seega, mind huvitab kultuuriline segunemine, see, kuidas toimub teatris kohtumine eri rahvuste vahel.
Kas programmis on vaid originaallavastused või esitled ka külalislavastusi?
On mõlemat. Näiteks Rimini Protokoll, mis ei ole küll Skandinaaviast, tuleb oma varem välja töötatud kontseptsiooniga, aga teeb Narvas sealsete inimestega lavastuse „100% Narva“. Sellest saab kindlasti selle linna inimeste oluline kohtumishetk. Rimini Protokoll on kindlasti üks mind kõige rohkem inspireerinud teatrigruppe maailmas. Tuleb ka Tue Biering, üks väga huvitav Taani lavastaja. Uuslavastuse teeb mulle oluline vene lavastaja Marfa Gorvits, kes pole varem Eestis lavastanud. Ta teeb lavastuse Andrei Sahharovist. Avaliku kutsungiga valisin programmi ka Eesti tegijaid, näiteks Mari-Liis Lille ja Priit Põldma uue koostöölavastuse.
Mida tundsid, kui võtsid vastu pakkumise saada Vaba Lava kuraatoriks?
Ma küll ei olnud Eestis varem käinud, kuid leian, et siinne ajalugu ja geograafiline asend on väga huvitav – mulle oluliste kohtade nagu Venemaa ja Skandinaavia vahel. Koroonapandeemia tõttu oli küll üsna kummaline panna programm kokku Norras istudes. Nüüd, kui olen Tallinna ja Narva teatrimaju näinud ja linnu tundma õppinud, saan aru, et minu programmil on tõesti mõte. Olen vaimustatud teie moodsatest teatrimajadest. Narvas sain aru, kui oluline on teatrikeskuse olemasolu just selles linnas: loodan, et Narva Vabast Lavast saab teatri arengu ja dialoogi koht, kus erisuguse taustaga Narva inimesed saavad kohtuda ja üksteist tundma õppida.
Oled justkui Norra kultuurisaadik Eestis. Kuidas plaanid elavdada kultuurikontakte?
Oleme veel oma planeerimise alguses, kuid jah, arvan, et on oluline natuke Eestit ja ka siin elavaid norralasi ja senist kultuurikoostööd tundma õppida. Tõepoolest, nagu sa ütlesid, ma tunnen end natuke nagu kultuurisaadikuna. See on oluline ja huvitav töö.
* Rahvaülikool on Skandinaavias populaarne kooliformaat, millele Eestis vastet pole. See on väga erilaadsete õppesuundadega keskkoolijärgne ja kõrgkoolieelne õppevorm, kus õppurid elavad enamasti maapiirkondade koolides.
25. septembri hommikul ärgates avastasin, et kell 9 algab minu vahetus hotellis aadressil Vanemuise 19. Hilineda ei tohtinud, kuna laupäevaks oli hotell broneeritud lausa kahele suurejoonelisele üritusele: Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva pühitsevale futuroloogilisele kongressile ja vabastatud kirjanduse pleenumile. Olukord oli kummaline. Enne toda hommikut olin mina kirjandustudeng, mitte hotellitöötaja, ja aadressil Vanemuise 19 asus Tartu Kirjanduse Maja. Selles teadmises kumas midagi illusoorset. Ent nii varastel hommikutundidel polnud mul aega illusiooni pragude vahelt läbi pugeda. Niisiis seadsin sammud endisesse Kirjanduse Majja. Ukse kohal kõlkus ähvardavalt punane neoonsilt „HOSTEL“ ja kui sisse astusin, selgus, et suure saali asemel laiub seal vestibüül purskkaevu ja vastuvõtulauaga, väiksest saalist oli saanud hotelli esindussaal ning Ilmamaa kirjastuse ukse ees oli end sisse seadnud Solaristika raamatukogu.
10.00–11.00: hommikusöök ja rituaalid keefiriga
Peagi mõistsin, et hoolimata hotelli grandioossetest mõõtmetest on personal napp ja rügab mitmel rindel. Mind oli esmalt määratud köögitoimkonda peakokk Maret Tamme juhiste järgi hommikusööki valmistama. Menüü tõotas luksust: vegan–šimpansiburger, kanalihast tikka masala, suitsutatud beebiforellifilee trühvlitega kitsepiimajuustu ja kuivröstitud brokoliga, suupistekorvis metsaseenesalat kergsoolakurgi ja suitsuse tomatiga ning muidugi iga roa peale pakutav trühvlikaste. Serveerimisliudadel paistsid küll ainult pelmeenivirnad, hapukoor ja petersell, aga see selleks.
Hommikusöögi ajal vestles hotelli püsielanik Siim Lill Utoopilises salongis kongressikülaliste Rauno Alliksaare ja Joosep Vesseloviga. Pelmeenipraadimise kõrvalt kikitasin kõrvu, et kuulda, kuidas teadjad tulevikust kõnelevad. Arutleti, mis saab kirjandusest, küsiti, kas noor futuroloog Vesselov kolib oma luule kunagi ka TikTokki (ilmselt mitte). Mõttelõnga veeretamisel otsiti muu seas abi keefirimetafooride hulgast.
11.00–11.30: avamäng ja kongressikülastajate tervitamine
Pärast sööki siirduti hotelli vestibüüli, kus alustati päeva keeruka rituaaliga. Kombetalitus hõlmas tšehhi marionett-čertik’ut, konsjerż Paavo Matsini õnnistust ja martsipanbeebisid. Rituaalist ei puudunud ka traditsiooniline armulaud vutimunade ja piiritusega. Lisaks võttis hotellipersonali nimel sõna šveitser Jaak Tomberg, kes vabandas, et kongress ei saa toimuda hotelli esindussaalis (kunagise Kirjanduse Maja väike saal), kuna tolle on vallutanud vabastatud kirjanduse pleenum. Nii mõnigi külastaja kiikas futuroloogilisel kongressil osalemise kõrvalt ka tolle ukse vahelt sisse, kus pleenumi paljulubav ja sündsuse piire nihutav programm oli mattunud pikaldase, kuid ääretult sisuka dialoogi alla. Erik Alalooga abil kaugelt saabunud robotite Külli ja Einari vestlus keskendus transgressiivsusele eesti nüüdiskirjanduses ja vältas tunde.
Robot Einar arutlemas transgressiivsuse üle eesti nüüdiskirjanduses.
Vestibüülis jätkusid sõnavõtud. Poola suursaatkonna esindaja Sławomira Borowska-Peterson tutvustas tervituskõnes Stanisław Lemi tavalise inimesena. Lemi materiaalse keskkonna lahutamatuteks osadeks olnud näiteks kabinetist kostev kirjutusmasinaklõbin ja lugemispauside rahulik vaikus, lemmikroogadeks martsipan ja halvaa ning meelisjoogiks šartröös.
11.30–13.00: tagasi Stanisławi juurde
Avamängule järgnes sümpoosion „Tagasi tähtede juurde“, kus Lemi materiaalse keskkonna juurest liiguti tema loomingu juurde. Sõna võtsid Jüri Kallas, Joel Jans ja Paweł Frelik. Jans tõi Lemi loomingut iseloomustava joonena välja korduva narratiivi, milles inimkond püüab meeleheitlikult suhelda maaväliste eluvormidega, kuid kõik katsed luhtuvad. Selle narratiivi keskne koht selgus ka Freliki ettekandes Lemi adaptsioonidest, mainiti, et kõige enam on tõlgendatud-lavastatud romaani „Solaris“ (1961) ehk kirjaniku tuntuimat lugu luhtunud kontaktist maavälise eluga. Huvitaval kombel mainis Frelik, et Lem ei ole kuigi hea karakterikirjanik, tema teoste tegelased on kõrgelennulise ideetasandi etturid. Selle peale hakkas jooksma järgmine mõttelõng: kui Lemi karakterid jäävad üheplaaniliseks, kas võib siis öelda, et tema inimestel on puudu mingist inimlikkusest? Ning mida ütleb see Lemi kujutatud inimkonna kontaktivõimetuse kohta?
Kella ühe ja poole kahe vahelise pausi aegu kondas hommikumantli ja toatuhvlitega hotellis ringi viril härra Lill. Kontakt tema ja hotelli personali vahel luhtus. Härra andis märku, et tema hotellituba külastavad võõrad ja ta pole terve päev saanud pesemas käia. Personal jällegi nõudis tungivalt, et härra end sündsalt riidesse paneks.
13.30–15.00: lift ei tööta
Kell pool kaks kolis kongressi tegevus maa alla ja kõrgele taevasse. Hakkas kujunema pilt hotelli mõõtmetest: ülakorruse pööningukinos näidati eksklusiivselt dokumentaalfilmi „Stanisław Lem, „Solarise“ autor“ (2016, rež Borys Lankosz), keldris esitleti Lemi värskeimat eesti keelde tõlgitud teost „Robotite muinasjutud“. Kuulsin pealt, kuidas retseptsioonidaamid tutvustasid kongressile saabunuile hotelliteenuseid, mainides sealhulgas ka 77. korrusel pesitsevaid kaelkirjakuid ja modernmassaaži – jällegi kangastus hommikune illusoorsus. Teenuste tõele vastavust mul kontrollida ei õnnestunud, sest lift oli katki.
Ka tubadega olid lood kehvasti, kongressi ja pleenumi populaarsuse tõttu said külastajad broneerida ainsa vaba toa pööningukino kõrval, ja sedagi vaid kümneks minutiks. Ent usun, et mitte üheski vähem ega rohkem luksuslikus võõrastemajas ei pakuta teenust, mida tol laupäeval Vanemuise tänava hostelis: telefonikõnet tulevikust. Hiljem selgus, et sugugi mitte kõik külastajad ei olnud kõnest vaimustatud, mõni pani toru poole kõne pealt hargile, teine pidas seda häbituks tasuta reklaamiks. Tasub meeles pidada, et me ei ole alati valmis tulevikuga silmitsi seisma. Igal juhul pole mainitud luksuslike teenuste juures ime, et hotelli püsielanik härra Lill külaliste lakkamatust voolust nõnda häiritud oli.
Viimane viibis sel ajal muidugi raamatuesitlusel, kuhu olid vestlema kutsutud ka Andrus Laansalu ja Rauno Alliksaar. Kui hommikupoolikul kirjeldati Lemi esmalt tavalise inimese ning seejärel kirjaniku ja filosoofina, siis nüüd kõneldi temast kunstnikuna, tõstes esile näiteks valguse ja värvide eripärast kujutamist Lemi teostes.
15.00–16.00: saabuvad kõrged külalised
Kongressil esinevad futuroloogid saabusid väärika hilinemisega alles dinee ajaks või hiljemgi. Kuid kes seda neile ette heita saab – tuleviku-uurijad on ju tänapäeval hinnas! Selleks ajaks oli retseptsiooni hommikune vahetus lõppenud, check-in veetud koridori vestibüüli ukse taha ning mina pidin asuma külalisi sisse kirjutama. Vaikselt tõmbas otsad kokku ka vabastatud kirjanduse pleenum, ehkki Külli ja Einar ühinesid kongressipublikuga ja jätkasid kultuurset seltsielu.
16.00–21.00: futuroloogiline kongress
Kell neli algas kongress. Tulevikuvisioonidest kõneles terve plejaad kirjanikke: Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mairi Laurik, Triinu Meres, Mihkel Mutt, Natalja Nekramatnaja, Carolina Pihelgas, Urmas Vadi, Elo Viiding ja Tõnis Vilu. Kogu üritust mul jälgida ei õnnestunud, kuna kongressile vooris järjest innukaid külastajaid, kellele tuli hotelli sisekorda tutvustada ja kümneminutine tuba broneerida. Ent vestibüüli ukse vahelt sisse piiludes panin kõrva taha nii mõndagi sellest, kuidas kirjanikud reageerivad tulevikust mõtisklemise ülesandele.
Üks võte oli naasta klassika juurde ja jõuda selle uute tõlgenduste kaudu tulevikuni. Mõnele tähendas see intertekstuaalseid mänge, teisele robotlik-elektroonilisi helimaalinguid, kolmas ladus tarokaarte. Teise variandina võis mõelda, kuidas tulevik ruumis paikneb. On tulevik see, mis seisab ees? Või üleval? Või on hoopis maalähedaselt horisontaalne? Mõni futuroloog lähtus omaenda perspektiivist, teine tõmbas laia pintsliga ühiskonnale jooni. Pea kõigis tulevikunägemustes kangastus üks ja sama iidne küsimus: kas suudetakse omavahelistest konfliktidest üle saada, rahulikult külg külje kõrval elada? Tuli välja, et lemilik kontaktivõimetus ei pruugi iseloomustada ainult inimkonna suhteid maavälisega, vaid ka inimese ja ligimese suhet.
Kongressi lõpus pakuti külalistele šartröösi ning edutati hotelli personal koristajateks. Meeleheite maandamiseks siirdus personal selle peale Solaristika raamatukokku ja asus hoogsalt raamatutest lehti välja rebima. Õnneks pidi meie vahetus algama alles kauges tulevikus pühapäeva koidikul.
Kas tulevik seisab ees? Või üleval? Või on hoopis maalähedaselt horisontaalne?
Ralf Gothóni (snd 1946) on rahvusvaheliselt hinnatud pianist, kelle laiahaardeline karjäär hõlmab ka tegevust dirigendina, õppejõuna, kammermuusikuna, heliloojana ja literaadina. Sealjuures on ta huvid väga laiad, ulatudes muusikast matemaatikani ja riivamisi lausa kosmose saladusteni. Gothóni annab järjepidevalt meistrikursusi üle maailma ning osaleb sageli konkursside žüriide töös. 9. – 12. IX sai teoks I rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“, mille žürii esimehe au oli Gothóni kanda. Just see pakkus ka ajendi ning võimaluse pisut pikemaks vestluseks. Pilk esimest korda peetud konkursi arvudele (registreerus 29 ansamblit 14 riigist, kokku 71 noort muusikut) lubab loota, et konkursist võiks kujuneda jätkuv traditsioon, Põhja- ja Baltimaades silmapaistev ja kasvuvõimalustega sündmus. Vähetähtis pole seegi, et rahvusvahelisel konkursil seati kuldse klassika kõrval tähtsale kohale eestlaste helilooming Ellerist Tüürini. Arvukalt eripreemiaid jagasid kodumaised kontserdikorraldajad, Tallinna linn pani välja duode peapreemia ja Eesti autorite ühing preemia parima kodumaise helilooja teose esituse eest. Valitud vestluskatked Ralf Gothóniga jõuavad läbi hargnevate mõtteradade just sellesama konkursini, toonitades ettevõtmise tähendust ja kaalu.
Klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“ tõi 9. – 12. IX EMTAs esimest korda kokku tipptasemel ansamblid, duodest kvintetini. Võistlejaid hindas žürii, kuhu kuulusid rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud interpreedid ja õppejõud Ralf Gothóni, Evan Rothstein, Jānis Maļeckis, Marje Lohuaru ja Valentinas Gelgotas.
PEAPREEMIAD
Duod
I Duo Sonoro (Ukraina)
II Duo Yamagami – Mészáros (Ungari)
II Duo Liidia Ilves – Gloria Ilves (Eesti)
Triod
I Trio ‘95 (Eesti)
II Trio Paddington (Suurbritannia)
III Meta Piano Trio (Leedu)
ŽÜRII ERIPREEMIAD
Trio Paddington (Suurbritannia) – Eesti autorite ühingu preemia Eesti helilooja teose esituse eest
Duo Althea (Itaalia) – Jörg Widmanni teose „Fünf Bruchstücke“ eest
Quinta Corda (Eesti) – vähetuntud teoste esituse eest
Imeline Duo (Eesti) – Eduard Tubina sonaadi parima esituse eest
Duo LIT (Läti) – John Adamsi teose „Road Movies“ esituse eest
Ka Eesti kontserdi- ja festivalikorraldajad andsid konkursil osalejatele välja arvukalt eripreemiaid.
Teil paistab olevat õige mitu rolli: olete pianist, õpetaja, kirjanik, helilooja, festivalide kunstiline juht, konkursside žürii liige jne. Kuidas see kõik ühte inimesse ära mahub?
Asi on muusikuks olemises – see ei tähenda üksnes sõrmedega klaviatuuri vajutamist. Loodan, et inimestena oleme ikka palju enamat. Muusika mõistmise võti on terviklikkus, mitmekesine eluvaade ja tunnetus, kuidas elu meie sees töötab ja peaks töötama. Et oma elule pandud ootusi täita, peab huvituma paljust, mitte üksnes muusikast. Elu on täis igasugu imesid. Muusika on väga mitmesuguste aspektide põnev summa, see tervik on liidetavate summast suurem. Terviku loomisel osalevad nii teadvus kui ka alateadvus. Kui töötada üksnes oma teadvusega, siis võime olla kindlad, et kopeerime iga kord end ja oma teadvust. Ka kopeerimises võib olla mingi areng, ent oma terviku kasutamiseks peab olema puutepunkte ka teadvustamatuga ja palju muuga. Sest ega me tegelikult ei tea, kes me oleme, ja see on hea! Instrumentalistina peame palju tähelepanu pöörama kehale, aga meie sees on terve universum.
Pianist ja muusikateadlane Charles Rosen on sedastanud, et klassikalise muusika surm on võib-olla selle vanim jätkuv traditsioon. Sellele tahan siiski muigamisi lisada, et kuuldused klassikalise muusika surmast on tugevalt liialdatud. Kuidas sellega siis on?
Rosen on mu arvates silmas pidanud asjaolu, et omal ajal ei olnud klassikaline muusika „klassikaline muusika“, vaid tolle aja muusika. Oma eluajal polnud Mozart Viini klassik. Et endisaegseid teoseid mõista ja nende kallal tööle hakata, peavad need olema meie vaimus värsked. Ei saa mängida „ajaloolist muusikat“, see on vale lähtepunkt. Ajalootaustast ja paljust muust saab olla teadlik, aga kui otsustame, et tegu on ajaloolise teosega, mida võib mängida ainult teatud moel, siis oleme väga ohtlikul teel ja riskime end vaimselt sisse piirata, muutuda mingi süsteemi orjaks. Me ei saa tunda, mida ja kuidas tundis näiteks Beethoven või mõni varasem helilooja. Küll aga võime oma võimete piire kombates jõuda niisuguse loovuseni, mis aitab mõista selle muusika olemust.
Teatud kildkonna ajastutruu esituse dogmad pole teile siis eriti südamelähedased?
Näiteks vibraatota keelpillimäng võib olla ülimalt ilus mis tahes ajastu muusikas – see on kõlakvaliteet, mitte süsteem. Kui teha sellistest asjadest reeglid, siis oleme jälle väga keerulises olukorras. Mäletame kõik „ajalooliselt korrektseid“ salvestisi, mis on nii igavad, et neid ei kannata teist korda kuulata.
Olete mainekates õppeasutustes õpetanud juba palju aastakümneid. Milliseid muutusi olete muusikahariduses või noortes muusikutes märganud?
Muutunud on palju. Mitmed üsna madala starditasemega riigid on jõudnud väga kõrge muusikakultuuri mäeharjale ning siis jälle tagasi langenud. Need on loogilised arengukõverad, mida tuleb ette ka iga inimese elus – neid tuleb märgata. Kultuuripoliitika peab arengukõveraid mõistma ja ohte prognoosima, mitte püüdma parandada midagi, mis on kestnud juba viis kuni kümme aastat – siis võib olla juba liiga hilja. Kui kultuuripoliitikas eksida, langeb muusikaelu kvaliteet uskumatu kiirusega kümnendalt korruselt esimesele, aga ülespoole sammud nõuavad kirjeldamatult palju energiat, tahet ja raha. Sellised ohud varitsevad ka õpilasi. Mõned seavad eesmärgiks saada kraad. Nad läbivad edukalt koolisüsteemi, eesmärk on justkui saavutatud. Aga mis edasi? Nad peavad ülikooli lõpetama, aga neil pole midagi. Äkitselt tuleb neil alustada tühjalt kohalt. Sealt algab kergesti allamäge minek. Sama lugu on nendega, kes osalevad aktiivselt konkurssidel. Nad tahavad minna konkursilt konkursile, võita esimesi auhindu ning kindlustada niiviisi särav karjäär. Sageli seda ei juhtu. Ülimalt vähestel on tänapäeva muusikaelus võimalik saada kutseliseks solistiks, kes reisib mööda maailma ja teenib jalgpallitähega võrreldavat tasu.
Ralf Gothóni annab meistrikursusi üle maailma ja osaleb sageli konkursside žüriide töös.
See innustab mind küsima, miks keskendute kammermuusika õpetamisele, aga mitte solistide ettevalmistamisele. Kas sellel on mingi põhjendus?
Nooremana oli mul ka sooloõpilasi, näiteks Olli Mustonen. Aga lõpetasin, sest mõistsin, et see ei huvita mind. Mulle pakkus palju rohkem huvi väikeste gruppidega töötamine, muusika üle arutlemine, noorte inimeste dialoog muusikaga ja püüd muusika olemust mõista. Olen veendunud, et kammermuusika on iga muusiku elus ülimalt oluline ja avab täiesti uued võimalused, mida võib avastada aastakümneid. Kammermuusika on maailmas muusikute ühendaja ja kokkutooja, seda ilmestavad ka väga armastatud kammermuusikafestivalid, igaühel on oma karakter ja tähtis koht.
Festivalidele mõeldes taban end vahel tähelepanekult, et kammermuusikat viiakse aina suurematesse saalidesse ja nii röövitakse midagi olemuslikku. Kaob intiimne lähedus, muusika sees olemise tunne. Kuidas teie sellesse suhtute?
Põhjus on ju väga meeldiv: publikut huvitab see aina rohkem. On ka palju suuri kammerteoseid – klaverikvartetid, kvintetid jne –, mille struktuur on sümfooniliste mõõtmetega ja nende dimensioonidega sobivad ka suuremad ruumid suurepäraselt. Kammermuusika ühendab hämmastaval moel mitu dimensiooni, loob detailide abil väga erisuguste mõtete terviku. Seepärast kõnetab see paljusid muusikuid ja võidab üha uusi kuulajaid üle maailma, ka tulevikus.
Te näite väga huvituvat kõige laiemas tähenduses teaduslikust mõtlemisest. Kas loete vahel suure huvi ja naudinguga ka mõnd muusikateaduslikku teksti või hoopis muusikakriitikat?
Kindlasti! On palju väga huvitavaid tekste, mille küsimused puudutavad loomise põhjuseid või sisemist motivatsiooni, mitte muusika välist struktuuri. See on küll väga oluline, aga nagu ka näiteks maja puhul, on palju põnevamad selle sisemised, varjatud ning elavad seosed. Selle üle arutletakse teaduses harva, sest see eeldab arvamust ja sageli pole teaduses subjektiivsel arvamusel kohta. Aga majas elavad ju inimesed! Ja maja ongi ehitatud inimestele. Samamoodi üritavad muusikud teose ehitust täita inimliku sisuga. Muusikutena peame edasi kandma elavat sõnumit – üksnes see elu annab põhjuse teose ülesehituse olemasoluks, ja lõppeks oleme ka ise struktureeritud olendid.
Mind on kaua painanud küsimus, kuidas saaks muusikateadlane olla muusikutele või heliloojatele kõige kasulikum. Kas muusikateadlane saab kuidagi olla helilooja ja interpreediga sümbiootilises suhtes?
Kui olin 16aastane ja läksin Sibeliuse akadeemias esimest korda vormianalüüsi loengusse, asus õppejõud tutvustama Beethoveni esimest klaverisonaati: siin on peateema ja tõusev kolmkõla, siit algab teine teema jne. Mäletan end mõtlevat: mida ta ometi räägib? Seal toimub ju väga huvitav draama, mis on täis tähtsaid emotsionaalseid protsesse. Aga loomulikult on see nii emotsionaalne kui ka intellektuaalne sündmustik. Oleks rumal mõista seda vaid ühel moel. Muidugi oleks tobe keskenduda ka ainult emotsioonile, siis muutuks teose ülesehitus ju tähtsusetuks ja võiks mängida mida tahes. Tähtis on tasakaal ja terviku mõistmine. Aga lõpetasin selles loengus käimise: paarist korrast piisas, edaspidi läksin selle asemel õlut jooma, sest enam polnud huvitav. Muusikat võib uurida paljude põnevate teooriate abil ja ühendada abstraktse muusikalise sündmuse kogemusliku maailmaga. Hindan väga muusikateadlasi, kelle tegevusest kumab armastus analüüsitava muusika vastu – siis on seosed ja järeldused terviklikud.
Konkursid aitavad muusikutel karjääri teha, ent on ka arvamusi, et need hävitavad musitseerimise vabaduse. Kas te usute konkurssidesse?
Pikka aega ei uskunud üldse. Arvasin, et konkursid on täielik mõttetus. Aga ükskord sattusin konkursile, kus oli tähtis osa kammermuusikal. Tajusin, et väga paljude suurte talentide muusikamõistmine on puudulik just seetõttu, et nad ei mängi kammermuusikat. Maailm ühe teose ümber on palju laiem kui teos ise, peab püüdma rohkem mõista. Nüüdseks olen osalenud tõesti paljude žüriide tegevuses. See on huvitav ning loomulikult on ka väga tore kohtuda kolleegidega üle maailma.
Oma aja sisustamiseks on inimestel lõputu hulk valikuid. Miks, kui üldse, peaksid nad kontserti kuulama või lausa muusikat esitama?
Youtube ja salvestiste varamud on silmaringi avardamiseks muidugi väga kasulikud vahendid. Kõige lihtsam põhjus kontserdile minna on see, et see hetk erineb argisest. Muusikud toovad lavale rituaali, pakuvad kontsentreeritud vormis seda, milleks nad on kaua valmistunud, ja annavad endast kõik, mida neil sellel hetkel on anda. Selle toimingu terviklikkus on muusikutele püha.
Pisut provotseerides: milleks üldse interpreet, kui on Urtext-väljaanded ja sajad või tuhanded hiilgavad salvestised? Mida seal enam tõlgendada?
Urtext üksi ei tee meid veel targaks. Palju sõltub konkreetsest heliloojast. Näiteks Mozart kiirustas kirjutades sageli juba järgmist teost looma ja kirjutas partituuri vaid mõne üksiku dünaamikamärgi. Loomulikult ei mõelnud ta, et nii vähese vaheldusega peabki mängima, vaid ta eeldas, et muusikud mõistavad piisavalt stiili ja kujutavad ette, kuidas fraase kujundada. Ma ei mõista sugugi ka neid inimesi, kes arvavad tõsimeeli, et teavad, kuidas peab Bachi mängima. Nende tarkus üllatab mind! Seal on ülimalt palju võimalusi, mis avavad end aegamisi ja pärast väga pikka arengut, mis on kõik väga mitmetahuline.
Milline on kunsti suhe väärtustega?
Väärtusi on väga mitmesuguseid: on pikaajalised ja sügavamad väärtused ning – mis väga tähtis – keerukad ja rasked väärtused. Mõned väärtused pole keerulised, igaüks võib neid luua. Kui kunstnik tõmbab pintsliga üle lõuendi ja ütleb, et selle maali hind on 50 000 eurot, siis on väärtuse tähendust tõlgendatud valesti. Ei ole mõistetud kunstnikuks olemise hiiglaslikku teadmust, traditsiooni ja tehnikat, mis on tegelikult väärtuse alused. Mis on siis see puhas väärtus? Muidugi ei saa kunstis määratleda objektiivset väärtust. Aga vähemasti peaksid kunstis olema tehnilised ja emotsionaalsed aspektid, mõistmise areng, muidugi tuleks arvesse võtta ka töövahendeid. Näiteks andis haamerklaver heliloojatele täiesti uue viisi, kuidas kirjutada klahvpillile. Kõik see panustab tervikusse.
Võib märgata, et keerukate väärtuste soosimine või isegi nende üle arutlemine ärritab osa inimesi. Nende esimene reaktsioon on süüdistada kõnelejat elitarismis või pingutatud akademismis. Mis mõtteid see tekitab?
Sügavate, raskete väärtuste hindamine ei ole elitaristlik. Pigem oleks elitarism see, kui keegi peab ühe tõmbega valminud maali 50 000 euro vääriliseks – seal pole tegelikku väärtust. Mis on elitarism muusikas? Kui näiteks Madonna laulab ja tema tasu ulatub miljonitesse, siis kuidas pole see elitarism? Võrdluseks võib tuua muusiku, kes annab kammeransambliga imelise kontserdi ja saab honorari 100 eurot. Aga muidugi on mingi eliit ja kammeransambel on tõesti elitaarne koosseis, sest kehastatakse väärtuste koorekihti. Võib ka öelda, et teadlane või arst on eliidi osa, sest nad teavad ja teevad midagi, mida ülejäänud ei tea ega oska – ja me vajame neid. Ka muusikas ja jalgpallis vajatakse parimaid mängijaid.
Parimad mängijad toovadki mõtted ringiga hiljutise konkursi juurde. Mõne aja eest lõppes esimene rahvusvaheline klaverikammermuusika konkurss „Tallinn 2021“. Osalesite seal esimehena žürii töös. Mis olid teie meelest selle sündmuse kõige mõjuvamad hetked?
Väga õnnelikuks tegid mind mõned tõeliselt erakordsed esitused! Mulle tegi väga rõõmu, et paljud noored muusikud on leidnud üles muusikalise suhtlemise kõrgtaseme. Oli ka palju uusi ansambleid, kes veel ei mõistnud täielikult kõiki mängitud teoseid või üksteist, aga see on täiesti loomulik. Ka neile avanes uus maailm, mida koos edasi avastada. Ja ei ole tavaline, et esimese konkursi vastu on nii suur rahvusvaheline huvi! See näitab kujukalt, et kammermuusikal on lai kandepind ning et seda mõistetakse ja hinnatakse väga paljudes paikades. Märkimisväärseks pean sedagi, et ansamblid said auhinnaraha kõrval ka rohkesti tulevasi kontserte. Loodan, et selle konkursi areng tõesti jätkub. Eesti muusikaelule on see kindlasti ääretult tähtis.
27. septembril lahkus meie hulgast eesti tantsuteatri suurkuju, tantsija, koreograaf, lavastaja ja pedagoog Ülo Vilimaa.
Estonia teatris töötanud ema tõttu jõudis tulevane koreograaf sama teatri lavastustes kaasa teha juba varases lapsepõlves, 1940. aastate lõpul. Sellele loomuliku valikuna järgnenud Tallinna koreograafiakooli (Kalju Saarekese klassis) lõpetas ta 1962. aastal, aastatel 1964–1965 täiendas ta end Leningradi Vaganova-nimelises balletikoolis.
Vilimaa elutöö on tehtud Vanemuise teatris, kus ta töötas täpselt nelikümmend aastat: 1962–1974 balletisolisti ja ballettmeistrina, 1974–1997 peaballettmeistri ning 1997–2002 lavastajana. Tantsijana lõi ta värvikaid karaktereid Ida Urbeli (Karjus ja Narr, Peiko „Orléans’i neitsi“, 1962; Kiir, Vinteri „Kevade“, 1967), hiljem ka iseenda lavastuses (Pavel, Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“, 1970). Urbeli „Paganini“ (1963) nimiosa on suurepärane näide koreograafi ja tantsija koostööst, milles Vilimaa rollilahendus tundus ainuvõimalik.
1967. aastal lavastajana debüteerinud Vilimaa koreograafilised eksperimendid olid osa eesti balleti uuendusest 1960. – 1970. aastatel. Tema koreograafilooming oli rikas värvidelt ja kontrastidelt (kolm tema lavastatud balletiõhtut kandsid ühendpealkirja „Kontrastid“), tema lähenemine tantsuloomele lähtus teemast, muusikast ja nende mõjul tekkivatest kehalistest impulssidest. Vilimaa avardas balletileksikat plastilises suunas ja kuigi tema loomingusse kuulub ka klassikalisi ballette, nagu Delibes’i „Coppelia“ (1981) ja Pugni „Esmeralda“ (1992), on olulisemad tema värvikad miniatuurid, mille aluseks oli mitmekülgne muusika barokist džässini, samuti koostöös eesti heliloojatega sündinud balletid, nt Austeri „Romeo, Julia ja pimedus“ (1970), Kuulbergi „Kompositsioon viiele“ (1971), Põldmäe „Merineitsi“ (1974) ja sama helilooja „Sõnnitund“ (1981), Eespere, „Kõrvalised“ (1979). Eraldi väärivad mainimist rahvuslikud balletid, Austeri „Tiina“ (1984) ja Kapi „Kalevipoeg“ (1986), kus ta tugines nii pärimuslikule eesti tantsule kui ka emotsioonidest lähtuvatele liikumisimpulssidele.
Ent juba aastast 1972 lavale jõudnud Rannapi ja Raua „Naksitrallidest“ alates saab Ülo Vilimaast rääkida kui mitmežanrilavastajast. Eriti veenvalt tõestas ta end ooperižanris: Puccini „Madame Butterfly“ (1975), Kangro ja Valkoneni „Põhjaneitsi“ (1980) ning Menotti „Konsul“ (1985) jäävad säravaimate saavutustena Vanemuise muusikateatri ajalukku. Ooperile lisandusid peagi operetid ja muusikalid, meeldejäävamaina neist hooaegu mängukavas püsinud Loewe’ „Minu veetlev leedi“. Aastast 1977 saab rääkida ka Vilimaast kui draamalavastajast, kellega koostöös sündisid kaks Velda Otsuse viimase loomeperioodi suurrolli: Berteaut’ ja Vilimaa „Edith Piaf“ (1977) ning Murelli „Mälu“ (1988).
Viimastel aastatel leidis Vilimaa loominguline natuur uue väljundi maalikunstis, esinedes isikunäitustega nii Eestis kui ka välismaal. 1970. aastal tunnustati teda Eesti NSV teenelise kunstniku, 1985. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusega. Aastal 2001 pälvis ta Valgetähe III klassi teenetemärgi, 2016. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia.
Vanemuise balletitrupp ja kõik vanemuislased koos eesti teatriüldsusega langetavad pea suure looja ja kauaaegse kaasteelise ees.
Vanemuise balletitrupp pühendab 2. oktoobri „Luikede järve“ esietenduse Ülo Vilimaa mälestusele.
Vanemuine
EV Kultuuriministeerium
Eesti Teatriliit
Eesti Balletiliit
Rahvusooper Estonia
Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Tallinna Balletikool
Ülo Vilimaa ärasaatmine on 6. oktoobril kell 13 Vanemuise suurest majast. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
