Vanemuise „Naksitrallid 2: rotid ründavad“, lavastajad, koreograafid, stsenaariumi ning lava- ja kostüümikujunduse autorid Katrin Pärn ja Janek Savolainen, videokujundajad Argo Valdmaa ja Janek Savolainen, valguskunstnik Tõnis Järs. Tantsivad Silas Stubbs, Benjamin Kyprianos, Giorgi Koridze, Julia Kaškovskaja, Aivar Kallaste, Gerardo Avelar, Külli Reinkubjas, Josef Jagger, Janek Savolainen, Matthew James Jordan ning Vanemuise tantsu- ja balletikooli õpilased. Esietendus 21. I Sadamateatris.
Eesti lastekirjandust on raske ilma Eno Rauata ette kujutada. Küllap sama võib öelda teatri ja tema raamatutel põhinevate lastelavastuste kohta. Vanemuise „Naksitrallide“ tantsulavastus esietendus 2017. aastal, nüüd on lavale jõudnud teine osa, „Naksitrallid 2: rotid ründavad“, mis siinses loos käsitlusel. Ent „Naksitralle“ on viimastel aastatel teinud näiteks ka Kuressaare teater (esietendus 2019) ning Estonias peaks tänavu mais esietenduma suisa „Naksitrallide“ ooper. Peale nende saab nimetada 2018. aastal esietendunud „Sipsikut“, mis on Kuressaare teatri kavas praegugi.
Vanemuise versioon(id) eristuvad selle poolest, et tegelased sõna ei saa. Katrin Pärn ja Janek Savolainen on legendaarse kolmiku lavale seadnud nii, et ka tantsu kaudu saab kõik öeldud. Kui esimeses lavastuses saadeti pagendusse linnaelanikke kiusanud kassid, siis teises osas asutakse looduslikku tasakaalu taastama, et kassihirmuta jäänud rotid linna üle ei võtaks.
„Naksitrallid 2: rotid ründavad“ mõistmisel (mis sest, et number kaks pealkirjas võib nõnda arvama panna) pole esimese osa vaatamine eelduseks. Eno Raua raamatu interpretatsioon on tantsuvormis kenasti jälgitav, kuid loodetavasti pakub see lapsevanematele ja õpetajatele ka hea võimaluse raamat enne või pärast etendust üheskoos lastega ette võtta.
Naksitrallid, linnaelanikud ja rotid annavad professionaalsetele tantsijatele liikumise ja miimika kaudu võimaluse ägedate karakterite loomiseks. Peale selle on mõnevõrra kasutusel ka nukud, rotikarja on paljundatud rotipeade abil. Nojah, niimoodi kirjeldades paistab see kui skalbirivi, ent iga pea on siiski elusaks mängitud. Üks ägedamate karakterrollide tantsija on Janek Savolainen ise, kes on nähtavasti võimeline hüppama (ka otseses mõttes) enam-vähem ükskõik millisesse ossa. Samuti on sedapuhku laval Vanemuise tantsu- ja balletikooli lapsed, kes kehastavad muhedalt kõikvõimalikke väiksemaid ja suuremaid rotte.
Sadamateatri lavakujundus mind aga ei veena. Suur osa maailma loomisest on lahendatud videokujunduse abil, mis kuvatakse eri tasapindadele. Läbisegi on kasutatud erisuguseid stiile, mille hulka mahuvad kaadrid looduses ringi sõitvatest naksitrallidest, aga ka animatsioon, mis kohati saab suisa koomiksiesteetika vormi. Ühisnimetajat on raske leida. Videod on pikslilised ja eri tasapindadele kuvatuna kohati fookusest väljas. Oli küll ka põhjendatud ja leidlikke stseene – näiteks filmikaameraga selfisid tegeva fotograafi piltide kuvamine. Üldjoontes on aga küllap selge, et video kasutamine iseenesest ei anna üllatusefekti, eeldus on hea tehniline tase ja läbimõeldus. Praegusel juhul on töömaht kardetavasti ületanud tulemuse.
Kui jälgisin tervikkujunduse elementide mõju, oli publiku vastukaja muidugi ühene – lemmikuks on mõistagi ringiratast tiirutav punane furgoon, mis pälvis eri vanuses vaatajate täielise heakskiidu.
Lapsed teatris üldiselt üksi ei käi: kui pole kaasas vanemaid, on õpetajad. Alati on kasuks, kui midagi ka neile pudeneb. Naksitrallide muusikaline kujundus ja kostüümid annavad tervisliku nostalgiaannuse kujul vanematele põhjust suhestumiseks ning täiskasvanud leiavad ka muidu oma lemmikkohad.
Tartus pole lastel kultuurinälga karta. „Naksitrallide“ tantsuvormis järjelooga kinnitas Vanemuine aga teadmist, et tore lastelavastus ei tähenda tingimata lastekirjanduse klassika üks ühele ümberjutustamist. Noortele mõeldud lavastused on enamasti vanema sihtgrupi omadest lühemad, aga pakuvad seda enam vormilisi võimalusi. Kui vaid on, kes võtaks kasutada. Noore vaataja teatrit ei tohi käsitleda kui kuidagi lihtsamat või alaväärsemat versiooni „päris teatrist“. Vastupidi, see peaks ideaalis olema lõputu katsetamiste tallermaa. Miks mitte ka (valgus)kujunduses. Lapsed ja mäng käivad kokku ning Naksitrallide tantsuversioonis mängulisust jagub.
Mängufilm „Lagritsapitsa“ („Licorice Pizza“, USA 2021, 133 min), režissöör-stsenarist Paul Thomas Anderson, operaatorid Paul Thomas Anderson ja Michael Bauman, helilooja Jonny Greenwood. Osades Cooper Hoffman, Alana Haim, Bradley Cooper, Sean Penn, John C. Reilly, Tom Waits, Benny Safdie jt.
Poiss kohtab tüdrukut. Poiss armub tüdrukusse. Elu toob teele hulga takistusi. Poiss ja tüdruk käivad kokku-lahku. Mõlemad õpivad midagi iseenda ja teineteise kohta. Õnnelik lõpp. Kasutades Morrissey laulusõnu: peatage mind, kui te arvate, et olete seda varem kuulnud.
Paul Thomas Andersoni ei huvita varem tuhandeid kordi kuuldud lood. Kuigi tema „Lagritsapitsat“ on kirjeldatav nii romantilise komöödia kui ka suurekssaamisloona, võib igaüks, kes Andersoni loominguliste taotlustega kursis, ilmselt juba enne sammude kinno seadmist kihla vedada, et tuttavlikke kontuure, tegelasi ja suhteid siit ei leia.
Poisiks on „Lagritsapitsas“ 15aastane Gary (Cooper Hoffman), kes on hoolimata õrnast east teinud endale nime eduka lapsnäitlejana ning liugleb sellest tiivustatuna maailmas ringi kaks korda vanema elukunstniku enesekindlusega. Tüdrukuks on temast pea kümme aastat vanem Alana (Alana Haim), kes tuleb ühel päeval Gary kooli õpilasi pildistama ning jääb noormehele silma. Gary kutsub Alana välja ja sellega etteaimatavad käigud suures osas lõpevad. Järgneb Andersoni ja tema lähedaste mälestustest inspireeritud rännak mööda 1970ndate aastate alguse Los Angelese San Fernando orgu, kus märkimisväärse vanusevahega peategelaste teed üha ristuvad ja lahknevad.
Kontrolli näilisus
Paul Thomas Anderson debüteeris enam kui veerand sajandit tagasi põnevusdraamaga „Kibe käsi“,1 kuid tõelise läbilöögi tõid 1997. aasta „Boogie ööd“.2 1970-80ndate pornotööstuse telgitagustest rääkiv ajastufilm keskendus maailmas oma kohta otsivale noormehele. Mõnes mõttes on „Lagritsapitsa“ seega justkui ringiga algusesse jõudmine, ainult et kui „Boogie ööde“ Dirk Diggleri unistus oli hiigelsuure suguelundi abil ekraane vallutada, siis Gary Valentine otsib armastust mitu kraadi süütumal moel.
Gary (Cooper Hoffman) ja Alana (Alana Haim) suhe on läbi filmi platooniline, põhineb ennekõike sõprusel ja mingil sõnastamata äratundmisel, mitte seksuaalsel tõmbel. Iroonilisel moel saab alaealine noormees endaga mõnevõrra paremini hakkama, täisealine neiu on aga nii iseenda kui oma perega pidevalt pahuksis.
Nende kahe filmi vahepeal on endale „Boogie ööde“ ja „Magnooliaga“3 Hollywoodi eliidi hulka teed rajanud Andersonist saanud autorifilmi elav klassik, kelle 2007. aasta „Veri hakkab voolama“4 on arvatud mitte ainult selle sajandi, vaid kõigi aegade parimate filmide sekka. Stsenaristi, lavastaja ja produtsendi rollis on teda kokku esitatud üheteistkümnele Oscarile, millest kolm värskeimat nominatsiooni – filmi, lavastajatöö ja algupärase käsikirja eest – said osaks „Lagritsapitsale“. Olgu lisatud, et kogu jumaldatuse juures pole ühtki võitu seni saabunud. Kas märtsi lõpus toimuval tänavusel tseremoonial mõni auhind antakse, saab näha, aga soosikuks Andersoni üheski kategoorias ei peeta.
Kuigi ettepoole jäi katse filmi lühidalt määratleda, on žanr Andersonile ennekõike lähtekoht, kust mängu alustada, mitte siht, kuhupoole rihtida. Näiteks 2002. aasta filmi „Armastusest joobunud“5 saab lugeda romantiliseks komöödiaks, kuid kogemus on kõigile, kes ootavad südantsoojendavat kohtingufilmi, tõenäoliselt liiga kummaline ja võõristav. Ka Andersoni viimast lavastajatööd, viie aasta tagust „Nähtamatut niiti“6 võib kirjeldada nii armastusloo kui kostüümidraamana, kuid need nimetused annavad filmi tonaalsusest ja teemadest võrdlemisi vähe aimu.
Seekord on Andersonile teenäitajaks olnud sihitut Ameerika noorust kujutavad komöödiad eesotsas George Lucase 1973. aasta (samal ajal ja samas piirkonnas toimub ka „Lagritsapitsa“ tegevus) – „Ameerika grafitiga“.7 Samuti Amy Heckerlingi „Kiired ajad Ridgemonti keskkoolis“8 ja Richard Linklateri filmid „Hämmeldunud ja segaduses“ ja „Kõik tahavad oma!!“.9 Andersoni paelub rohkete tegelaste risti-rästi jooksva saatuse jälgimine ning suur näitlejaansambel. Nagu mainis äsja toimunud retrospektiivi eel Silver Õun,10 on Andersoni üheks suuremaks eeskujuks Robert Altman. Kaabut on ta kergitanud teiste seas ka näiteks Stanley Kubrickule, Martin Scorsesele ja Jonathan Demme’ile – ehk siis paljudele 1970ndatel alustanud või aktiivselt tegutsenud lavastajatele.
Teine viis Andersonile läheneda on teemade kaudu, mida tema filmid käsitlevad. Üheks tema loomingut läbivaks motiiviks on saanud võim ja kontroll, õigemini nende näilisus. „Magnoolia“ näitab tosinate elusuhete läbipõimitust ning vastastikust sõltuvust. „Veri hakkab voolama“ on halvav pilt Ameerika kapitalismi juurtest, raha ja religiooni segunemisest, ahnuse laastavast hävitustööst inimhinge kallal. 2012. aasta „Meister“11 näitab peenelt, kui lihtne on manipuleerida katkiste inimeste universaalse sooviga leida oma ellu mingitki lähedust ja tähendust.
Andersoni filmide tegelased on peaaegu alati sisemiselt pisut katki, neil on midagi puudu, nad janunevad millegi enama järele. Paraku on näppude vahele jäävad lahendused enamasti vaid ajutised ning maailma määramatus lõikab kõige kontrolli alla saamise illusioonil lõpuks ikkagi jalad alt. „Magnoolia“ kulmineerub ilmutusliku konnasajuga, „Boogie ööd“ meeleheitliku katsega iseennast oma tähtsuses veenda, „Veri hakkab voolama“ kogunenud pinget välja elava vägivallapurskega, „Meister“ kujundliku katsega naasta emaüssa.
Arvestades Andersoni filmide ambitsioonikust ja eriti tema viimaste lavastajatööde salapärasust, ei ole „Lagritsapitsa“ kaugeltki kõige esinduslikum näide tema loomingut läbivate joonte illustreerimiseks. Samal ajal lubavad teatav kergus ja muretus nii tegelastele kui ka lavastajale ja nende otsingutele lähemale pääseda kui mitmed Andersoni varasemad tööd.
Flirt pedofiiliaga?
Erinevalt „Nähtamatu niidi“ Reynoldsist ja Almast peategelased siin teineteist mürgitama ei hakka. Siiski ei ole Gary ja Alana suhe lihtsam. Tegelaste vanusevahe ja eluteel eri punktides olemise kaudu tõstatab Anderson hulga nii enese- kui ka avaliku kuvandi ja ühiskondliku moraali küsimusi. „Kas see on sinu meelest veider, et ma pidevalt Gary ja tema sõpradega aega veedan?“ küsib Alana ühes filmi enim tsiteeritud stseenis õelt. Samale küsimusele on keskendunud ka suur osa tagasisidest.
Hoolimata suhtelisest siivsusest on „Lagritsapitsale“ osaks saanud Andersoni karjääri vahest kõige vastuolulisem vastuvõtt. Filmi on iseloomustatud pedofiilia pehmendamisena, selle kriitikat aga TikToki lumehelbekeste hüsteeriahoogudena. Niinimetatud gruumimist ehk alaealise peibutamist või ärarääkimist on viimase paari aasta jooksul meedias üksjagu käsitletud, teadlikkus seksuaalkurjategijate käitumismustritest ja manipulatsioonivõtetest on seega suurenenud. Tähelepanelikkus, tundlikkus ja ettevaatlikkus on ses küsimuses äärmiselt mõistetavad ning vägagi tervitatavad.
Andersoni filmi pedofiilia õigustamises süüdistamine väljendab siiski rutakat valmisolekut inimlik ja nüansseeritud lugu ühe problemaatilise, kuid seda enam käsitlemist vääriva teema tõttu kogu täiega maha kanda. Anderson on omalt poolt öelnud, et tal polnud soovi provotseerida. Paari lahenduse puhul pidanuks lavastaja sellist mõju siiski kindlasti ette nägema ja küllap võinuks ühe stseeni lõpust ka eemaldada.
Gary ja Alana suhe on läbi filmi siiski platooniline, põhineb ennekõike sõprusel ja mingil sõnastamata äratundmisel, mitte seksuaalsel tõmbel. Iroonilisel moel saab alaealine noormees endaga mõnevõrra paremini hakkama, täisealine neiu on aga nii iseenda kui oma perega pidevalt pahuksis. Peategelased otsivadki täidet tühimikule iseendas ja nad ei oska sellega tõtt vaadata muul moel kui teiste inimeste kaudu.
Samasugust noorusea tungide survet käsitleb ka Paolo Sorrentino oma detsembris Netflixi jõudnud „Jumala käes“.12 Mõlemad filmid seovad objektiivset tegelikkust oma tegelaste subjektiivse kogemusega, seda kunstiliste vahenditega edastades. Eks olegi Andersoni filmide vormivalikut ja rütmi määranud suuresti katse pugeda tunnetuslikult tegelaste pähe, kogeda nendega koos kindlapiirilist aega ja ruumi.
„Lagritsapitsa“ uitav ja kompiv jutustuslaad peegeldab tegelaste sisemist ebakindlust ja sihitust. Mitmed stseenid on justkui fantaasiaga segatud killud või soovunelmad. Sündmused lihtsalt juhtuvad, tunded mattuvad hetkeemotsioonide kastmesse, noorel inimesel on raske neid jooksult mõtestada ja hinnata. Lavastajal on küll võimalus võtta selgem moraalne seisukoht, kuid selgest moraalist ja tegelastele hinnangu andmisest on Anderson kogu aeg visalt hoidunud. See film on nagu vesivoodi, millel hõljumisega vaataja peab harjuma.
Haruldase käiguna keerab Anderson pea peale ühe hoopis problemaatilisema Ameerika filme saatva dünaamika. Hollywoodis on kümnendeid käibinud tõsiasi, et vanematele naistele rolle ei jagu – seda erinevalt meestest, kelle puhul pole mingit küsimust ka veel pensioni eel endast mitu korda noorema naisega semmida. Kõige ebamugavam näide on siin Woody Alleni filmid, kuid ebavõrdne, ühesuunaline vanusevahe on püsivalt esinenud nähtus. „Lagritsapitsa“ asetab mehe noorema ja haavatavama poole rolli. Võib muidugi vaid ette kujutada moraalset furoori, mis saatnuks filmi vastupidisel juhul.
Raskem tundub olevat kaitsta hoopis üht kõrvaltegelast – ettevõtjat, kes peab Aasia restorani ning räägib oma jaapanlannast naisega tihkes, veiderdavas ja parodeerivas aasiapärast aktsenti järele aimavas inglise keeles. Aasia-ameeriklaste esindusorganisatsioonid on kutsunud seetõttu „Lagritsapitsat“ boikoteerima. Anderson kaitses end ise väitega, et see on vaid tühipaljas nali ning nõnda seitsmekümnendatel räägiti. Arvestades Ameerikas levinud rassistereotüüpe ning hiljutist rohket vägivalda immigrantide vastu, ongi probleem paraku just sellistes mõtlematult pillatud kildudes ja nende tühiseks pidamises.
Popkultuurikompott
„Lagritsapitsat“ hoiavad läbi üsna vaba kulgemise koos kaks karismaatilist peaosa. Garyna teeb oma ekraanidebüüdi 18aastane Cooper Hoffman – Andersoni pikaaegse kaasteelise ning oma põlvkonna absoluutse tipu, varalahkunud Philip Seymour Hoffmani poeg. Isa vari on pikk, kuid kui „Lagritsapitsa“ põhjal järeldusi teha, on Hoffman juunioril olemas kõik šansid talle pärandatud hiigelsuurtesse saabastesse astuda.
Alana rollis astub linale Alana Haim hinnatud ansamblist Haim. Ka teda seovad lavastajaga varasemad kokkupuuted, sest Anderson on üles võtnud koguni üheksa bändi muusikavideot. Alana ema oli aga koolipäevil Andersoni kunstiõpetaja. Seega pole imestada, et koos Alanaga astub filmis oma nime all üles kogu pere – peale vanemate ka ühiselt musitseerivad Este ja Danielle Haim.
Tegelikkuse ja väljamõeldise segunemine sellega ei lõpe. Episooditi kohtub vaataja tõsielust inspireeritud tegelastega, mitu neist esineb lausa oma nime all. Sean Penn kehastab näiteks Jack Holdeni nime all Hollywoodi üht omaaegset nõutumat meesnäitlejat William Holdenit, Tom Waitsi mängitud kärehäälne lavastaja põhineb Mark Robsonil, Benny Safdiel on aga väike roll noore poliitiku Joel Wachsina, kes on tõesti kolmel korral Los Angelese linnapeaks kandideerinud.
Kõige värvikam ja meeldejäävam on aga Bradley Cooperi etteaste produtsent Jon Petersina. Endine juuksur oli abielus Barbra Streisandiga ning teostas tollega peaosas 1976. aasta uusversiooni romantilisest muusikalist „Täht on sündinud“.13 Et „Lagritsapitsa“ popkultuurikompotti ja seoseid Ameerika filmitööstuse ajalooga veelgi kirjumaks ajada – sama loo lavastas Cooper mäletatavasti ise 2018. aastal.
Cooper on ekraanil vaid mõne minuti, kuid tema egotsentrilisest seelikukütist Petersi energiaga annaks kütta tervet filmi. Keskse loo juurest liigutakse temaga kõige kaugemale, kuid just sellisest harjumuspärasest struktuurist vaevu kinni hoidvana tasubki „Lagritsapitsat“ nautida. Mitte filosoofilise või moraalitraktaadina, mis peaks pakkuma vastuseid ja pidepunkte määramatult keerukamas elus, vaid eheda ajastupildina oma kohta otsivatest inimestest ning nende magussoolasest noorusest.
1 „Hard Eight“, Paul Thomas Anderson, 1996.
2 „Boogie Nights“, Paul Thomas Anderson, 1997.
3 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.
4 „There Will Be Blood“, Paul Thomas Anderson, 2007.
5 „Punch-Drunk Love“, Paul Thomas Anderson, 2002.
6 „Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017.
7 „American Graffiti“, George Lucas, 1973.
8 „Fast Times at Ridgemont High“, Amy Heckerling, 1982.
9 „Dazed and Confused“, Richard Linklater, 1993; „Everybody Wants Some!!“, Richard Linklater, 2016.
10 Silver Õun, Mine ja vaata. – Sirp, 18. II 2022.
Mängufilm „Kuningas Richard. Kasvatades tšempioneid“ („King Richard“, USA 2021, 144 min), režissöör Reinaldo Marcus Green, stsenarist Zach Baylin, operaator Robert Elswit, helilooja Kris Bowers. Osades Will Smith, Saniyya Sidney, Demi Singleton, Aunjanue Ellis, Jon Bernthal ja Mikayla Lashae Bartholomew.
Taas on käes päevad, mil päike paistab aina eredamalt ning kinodes linastuvaid filme reklaamitakse teadetega, kui mitme kuldmehikese võidujooksus osaleb see või too kandidaat. Olgu siis oluline info kohe ära toodud, et „Kuningas Richard“ kandideerib tänavu kuuele Oscarile: parim film, peaosatäitja, naiskõrvalosatäitja, montaaž, originaalstsenaarium ja laul. Suurim tõenäosus auhind endale haarata on eelkõige Will Smithil parima peaosa eest, sest see film toetub peaasjalikult tema kehastatud kangelasele, maailma tipptennisistide Serena ja Venus Williamsi isale Richard Williamsile.
Valentinipäeval sündinud ja äsja 80. sünnipäeva tähistanud Richard Williams on mitmekihiline karakter, kelle kehastamine peaks igale suure kaliibriga näitlejale olema tõeline lust, ent ka meeldivalt raske väljakutse. Will Smith on saanud sellega väga hästi hakkama ning on siin tõesti ümberkehastumise meister: ta suudab panna vaataja vastuolulisele karakterile hingest kaasa elama ning ühtlasi aeg-ajalt hämmastusest kahe käega peast haarama. Richard Williams on isiksusena korraga narr ja jokker. Tema korvpallivõistkonna mõõtu kärgperest ja järeltulijatest kaks, tennise superstaarid Venus ja Serena Williams, on aga taganud talle korraliku pensionifondi ning teinud temast kuulsuse, kellest on tehtud veel eluajal Oscaritele nomineeritud mängufilm. Oma pöörases analüütilisuses kirjutas papa Richard oma tütardele juba enne nende sündi põhjaliku 78-leheküljelise plaani, kuidas teha neist maailma parimad tennisistid. Ta oli märganud, millised on tenniseturniiride võidusummad. Nii sai alguse tema investeerimisplaan, valvurina töötava Richardi tee palgavaesuse ringist välja. See tähendas esimest trenni tema sirguvatele tütardele hommikul kell kuus, siis kooliõpingud ning seejärel veel treeningud kuni kottpimedani, olenemata ilmast. Tuleb meeles pidada, et Richard pole mingi endine sportlane ega tennisetreener, vaid oma plaani teostamisel täielik autodidakt. Ta lihtsalt kuhjas ajakirjadest, raamatutest, filmidest ja televiisorist nähtud laused ja mõtteterad kokku ning rakendas need visa ja järjekindla sihipärasusega. Sellised meetodid tõid paarikümne aasta eest kaasa ka karmi Comptoni getopiirkonna naabrite kõned lastekaitseametisse hullumeelse isa peatamiseks, kuna too drillis oma võsukesi paduvihmas ja päikselõõsas. Kaebused viisid küll uurimisteni, kuid Richard pääses ikka terve nahaga, sest suutis võimumehi veenda, et nii hoiab ta hoopis ära laste sattumise kuritegelikule teele. See sotsiaalmajanduslik reaalsus on filmis kenasti kajastatud konfliktis kohalike gängikuttidega, kes tarvitavad narkotsi otse kuhtunud tenniseväljakute kõrval, kus isa väsimatult oma tütreid treenib. Perel olevat olnud tegelikult majanduslikult võimalik kolida veidi paremasse paika, kui seda oli aastaid USA kriminaalseima piirkonna kuulsusega Comptoni linnaosa. Mitmetest spordibiograafiatest loetu veenis aga Richardit, et võitjad karastuvad karmides tingimustes. Selle tõestuseks sai kahjuks Venuse ja Serena õe Yetunde hukkumine Comptoni gängide vahelises tulistamises 2003. aastal. Nende karjääril lõi see korraks ka jalad alt. Filmis on aga keskendutud 1990ndate algusele, ajale enne õdede professionaalse tennisekarjääri suurvõite. Sel ajal tegi nende heaolu ja saatuse nimel otsuseid autokraatlik isa ning õige natuke ka ema Oracene ehk Brandy Williams, keda mängib võluvalt Aunjanue Ellis.
Serena (Demi Singleton) ja Venus (Saniyya Sidney) Williams kuulamas oma isa Richardi (Will Smith) ebaharilikke nõuandeid, kuidas saada tennisestaariks.
Juba esimeste minutitega kehtestatakse filmi keskne konflikt, millele toetutakse kogu järgneva kahe tunni vältel: rassilõhe ehk must mees valgete maailmas. Meie emakeel teeb selle veel eriti reljeefseks, sest tennisiste nimetatakse omapäraselt ka valgepalluriteks. Mustanahaline perekond jalutab, reketid õlal, läbi rikaste valgete tenniseklubi. Pilt ei saakski olla kontrastsem, sest filmi esimeses pooles toimetab Williamsi perekonna külastatavates klubides tõepoolest peale nende üksnes rikas valge kõrgklass, kelle hulgas ei näe ühtki teise nahavärviga inimest. See annab loole tugeva poliitilise laengu ja perekond lõhub isa juhtimisel pidevalt järgmisi klaaslagesid. Ja siin on ka võti, miks see kinematograafiliselt tavapärane, aga kvaliteedilt korralikult üle keskmise mängufilm on koguni kuuele Oscarile nomineeritud – woke-ajastu viljad.
Režissöör Reinaldo Marcus Green on loonud klassikalise sporditeemalise linaloo Ameerika unelmast: raske töö, distsipliini, usu (Williamsid olid ja on praktiseerivad Jehoova tunnistajad) ja kokkuhoidva perekonna abil lööb läbi ning saavutab edu. Siin on peidus oluline nüanss: „Kuningas Richard“ pole vaid tuimale töö-töö-töö-mantrale toetuv lugu, vaid puudutab laiemalt konservatiivseid väärtusi. Richard on kui tänapäevase vesterni kangelane, kes jääb valitud väärtussüsteemile kindlaks, vaatamata ebaõiglusele ja pidevatele tagasilöökidele. „Maailm pole eales Richard Williamsit austanud, aga nad hakkavad teda austama,“ ütleb peategelane ise. Ses mõttes on film selle sotsiaalse lahingu ehk uhkemgi apoteoos, kui mõni tulevane skulptuur Comptoni tenniseväljakute kõrval. Richard Williamsile on tema eetilis-moraalseid küsimusi tõstatavale maniakaalsusele vaatamata suudetud Will Smithi geniaalse näitlejatöö tõttu tekitada korralik mälestustoode. Kuigi Richardit tõmbasid esmajoones au, raha ja kuulsus, oli ta selle kõige nimel valmis kannatama – ja kannatused meeldivad stsenaristidele, kes on need heitlused ka oskuslikult filmi kirjutanud. Näiteks tehakse Richardile pidevalt pakkumisi, et kui tütred mängiksid (ja ilmselgelt ka võidaksid) noorteturniiridel, võiksid nad saada enne profikarjääri täitsa korraliku sponsorilepingu. See oleks olnud kiire pääsemine vaesusest, aga Richard Williams keeldus sellest otsustavalt pärast uudist, et tema tütardest veidi vanem tennisist-lapsstaar Jennifer Capriati jäi vahele marihuaanaga ning tema säravalt alanud karjäär jäi toppama. Perekonna eetilised tõekspidamised kaalusid üles kiire rahalise edu. Tõsi, see lükati küll lihtsalt natuke edasi, kuni toona hullumeelsena tundunud 12 miljonit dollarilise sponsorilepingu sõlmimiseni. Investor Williams otsustas mõne miljoni asemel lihtsalt oodata, ennast kättesaamatuks teha ja panuseid suurendada.
Richard Williamsi isiklik „tšempionide kasvatamise äri“ ei olnud niisiis ainult dollaritest pimestatud rühkimine, vaid ta kordas pedagoogilise maksiimina pidevalt tütardele, et tuleb jääda alandlikuks. „Meie ei ole nagu nemad,“ ütles ta, mõeldes nende all rikkuses mõnulevaid valgeid ameeriklasi. Paradoksaalne on ses valguses tema vastus kuulsa tennisetreeneri Rick Macci (Jon Bernthal) treeningujärgsele esmahinnangule vanema tütre Venuse kohta, et „sul on siin võib-olla järgmine Michael Jordan“. Richard vastas nimelt tüüne rahuga: „Ei, mul on kaks uut Michael Jordanit.“ Kogu filmi panebki toimima see, et kogu aeg on kuskil kuklas teadmine, et ükskõik mis hullusi Richard ka ei teeks või ütleks, on tal pikas perspektiivis ikkagi õigus. Vaatamata ümbritsevate inimeste ja filmipubliku juhtme pidevale kokkujooksutamisele saab narrist lõpuks kuningas, kuid selline kuningas, kes Jehoova tunnistajana teab, et keegi on alati temast veel kõrgemal.
Kõige probleemsem on see film muidugi lapssportlaste kompleksse teema esiletõstmise nurga alt. Meenub iluuisutaja Kamila Valijeva värske juhtum olümpiamängudelt: jääb küsimuseks, kas ta on Süsteemi kauneim õis või süütu ohver, kellelt on röövitud lapsepõlv. Või meie oma kodumaised konfliktid näiteks Katrina Lehise ja tema pikaaegse treeneri Helen Nelis-Naukase vahel ning Kelly Sildaru perekonna keerukas lugu, mille sasipuntra lahendamisel on varmalt appi tõtanud mitmed meediaväljaanded. Paraku on need suurte panuste ja ohverdustega tippspordis vaid jäämäe tipulood. Palju rohkem on neid, kes jäävad kõrget hinda makstes ilma rahast, võitudest ja seega ka meedia tähelepanust. Need vastikud draamad on üldjuhul kõik ühtmoodi filosoofiliselt lahendamatu muna ja kana probleem, sest kuidas mõõta neid „olekseid“? Mis oleks, kui poleks olnud seda? Tippsport on paratamatult niivõrd hõredas õhus ronimine, et sellest terve inimesena väljatulek on juba suursaavutus omaette. Ka Richard Williamsi tütarde treenimise meetodid tõstatavad tõsiseid küsimusi ning selles osas on film pigem ilustav. Näiteks on lavastamata jäetud episoodid elust, kus isa tütarde mängu agressiivsuse tõstmiseks ning taganemise vältimiseks neidude selja taha klaasikilde puistas. See on „kõigest“ füüsiline pool, palju keerulisem on vaimne sfäär, mis on sama habras kui armastajate oma, kes on armunutena võimelised minema kas kohtuprotsessi või suisa füüsilise konfliktini viiva vastasseisuni. Seepärast võib „Kuningas Richardit“ pidada huvitavaks sissevaateks eksperimenti, mis ei lõppenud tragöödia, vaid päris eheda läbilöögiga. See on tuhandetele sportlastele pigem inspireeriv edulugu, mida on aga väga raske kopeerida.
„Kuningas Richardis“ on püütud tasakaalustada tegelast, kes peaks ühest küljest jääma positiivseks kangelaseks, kellele vaataja saaks-sooviks kaasa elada, aga säilitama ühtlasi oma maniakaal-hullumeelse poole. Seda viimast just parasjagu nii palju, et ta ei muutuks ebameeldivaks kujuks. Selles oskuslikus köietantsus peitubki Will Smithi seekordse filmitöö edu ja reaalne Oscari-lootus. Kuidagi on suutnud ta saavutada just nimelt selle, et faktidele ja eluloole peale valatud siirup ei aja üle ääre, aga kõik on veel napilt piisavalt nunnu, et mitte tavavaatajat ära ehmatada. Getotriinud võitlevad ja võidavad ning astuvad filmi kulminatsioonis inspireerima juba nahavärvi poolest palju kirjumat seltskonda tennisefänne ja noori spordilapsi. Klaaslagi on purustatud, filmi alguse rikka kõrgklassi valgest armaadast edukalt ja eneseteadlikult läbi purjetatud.
Muidugi on selles komöödia ja draama vahel pendeldavas filmis mitmeid piinlikke spordiklišeesid, mis tennise- ja sporditeadlikuma inimese silma riivavad, aga kus sa neist pääsed. Selge see, et ükski näitleja ei jõua mõne intensiivse treeningunädalaga maailma parimate tennisistide tehnilist sooritust matkida suutvale tasemele. See ei kriibi küll laiade masside silma, sest neile on tähtsam miski muu, mida õnneks selles filmis jagub. Tüütuim ongi just filmi lõpuosa, kus on kulutatud korralikult aega noore Venuse esimeste profimatšide taaslavastamisele. Emotsionaalse eesmärgi oleks saavutanud ka lühikeste dokumentaalkaadrite sissetoomisega. Need tuuakse siiski mängu alles klassikalisel moel, lõputiitrite taustaks. Ja siingi on peidus veel üks niigi vastuolulise filmi paradokse. Kuigi film on isast, räägib kogu tiitritele järgnev Serenast ja Venusest: paralleelselt dokumentaalkaadritega on üles loetud nende uskumatuna tunduva karjääri võidud ja saavutused. Ei sõnagi enam Richardi enda saatusest. Seega on „Kuningas Richard“ pigem film tõeliste tennisekuningannade isast, mitte aga päris tõsiseltvõetavast kuningast. Ehk rõhutataksegi seda, et jokker Richardi eesmärk oligi lahkuda areenilt kohe, kui tütred on troonile asumise teekonnaks ette valmistatud, ning sedagi, et kuningas on ta ehk siiski ainult iseenda arvates.
Kontsert „Jubilate. Heino Eller 135“ 5. III EMTA suures saalis. Sten Lassmann (klaver), Valle-Rasmus Roots (tšello), Robert Traksmann (viiul), Triin Ruubel-Lilleberg (viiul) ja Sten Heinoja (klaver). Kavas Heino Elleri ja Johannes Bleive muusika.
„Inimesena vaikne ja tagasihoidlik, heliloojana looduselaulik, kes tugevalt on juurdunud oma maasse, pedagoogina range järjepidevusega loomingu teoreetilisi olemusi avav, aga igale juurdlejale oma tee õigusi jättes. Ja kõige selle pärast kõneleme me Elleri koolkonnast, mis on andnud väärtusliku panuse meie heliloomingusse. Väärtusliku ja omanäolise.“1 Nõnda on kirjutatud Raadiolehes Heino Elleri sajanda sünniaastapäeva puhul. On inimesi, kelle elutööd näib olevat peaaegu võimatu ülehinnata ning Eesti muusikaloos kvalifitseerub üheks niisuguseks Heino Eller. Loomingulisest vaatenurgast saame nimetada Ellerit eesti rahvusromantilise instrumentaalmuusika teenäitajaks ning pedagoogina pani ta aluse tervele koolkonnale: nende erinäoliste heliloojate ja interpreetideta on raske tänapäeval Eesti muusikalugu ette kujutada. Alustada võib kas või eesti sümfoonilise muusika isast Eduard Tubinast ning lõpetada Arvo Pärdiga, kelle nimi vajab vaevalt tänapäeval tutvustamist.
On paradoksaalne, et kuigi räägime Ellerist kui ühest suurema mõjuga loojast oma muusikakultuuris, on suur osa tema loomingust viimase ajani olnud kättesaadav vaid käsikirjadena. On kõigiti tänuväärne, et 2019. aastal loodud Heino Elleri Sihtasutus on võtnud oma südameasjaks helilooja ja tema koolkonna pärandi säilitamise, koordineerimise ning kättesaadavaks tegemise trükinootide, salvestiste, aga ka Elleri elu ja tegevust puudutavate materjalidena. Ka Heino Elleri 135. sünniaastapäevale pühendatud kontserdist 5. märtsil kujunes omamoodi loengkontsert: anti ülevaade sihtasutuse senisest tegevusest ja tulevikuplaanidest, saatjaks ajatud instrumentaalpalad silmapaistvate interpreetide ettekandes.
Piduliku kontserdi avas klaverimuusika. Solidaarsusžestina Ukrainale ja sealsele rahvale esitas Sten Lassmann kontserdi algul kõrvuti Heino Elleri „Kodumaise viisi“ ning ukraina helilooja Mõroslav Skorõki „Meloodia“ – kaks imeilusat teost, mis sobivad hästi määratlema rahvuslikkust ja rahvustunnet, mis on maailmas Venemaa alustatud sõja tõttu paratamatult niivõrd tähtis ja aktuaalne. Aja jooksul on just „Kodumaisest viisist“ kujunenud meie rahvuskultuuri sümbolteos ja mõneti isegi hümni analoog instrumentaalmuusikas.
Sten Lassmann on oma Elleri-tõlgendustes sidunud noorusliku värskuse traditsioonilise väärikusega, mis on rahvusklassika elusana hoidmisel väga oluline.
Lassmann jätkas kontserti kahe klaveripalaga, mis on Elleri mahuka klaveriloomingu hulgas tõenäoliselt kõige enam esitatud ja armastatud: „Kellad“ ning tokaata h-moll. Kui nimetada kedagi Eesti pianistidest praegu Elleri eksperdiks, siis on see just Sten Lassmann, kes sai hiljaaegu salvestatud kogu Elleri 206 ühikust koosneva ning üheksale plaadile mahtuva klaveriloomingu. Praeguse seisuga on ilmavalgust näinud kaheksa CDd ning viimane on tulekul veel sel aastal. Julgen öelda, et Lassmann on oma Elleri-tõlgendustes sidunud noorusliku värskuse traditsioonilise väärikusega, mis on rahvusklassika elusana hoidmisel väga oluline. Selle aasta sees on pianistil kavas eesti keeles välja anda ka oma Londoni kuninglikus muusikaakadeemias Elleri klaverimuusika teemal kaitstud doktoritöö, millest saab usutavasti noortele pianistidele ja eesti klaverimuusika huvilistele oluline õppematerjal.
Laupäevase kontserdiõhtu üheks erutavamaks oopuseks kujunes Elleri õpilase Johannes Bleive viiulisonaat, mille kandsid ette Robert Traksmann ja Sten Lassmann. 1948. aastal ehk suurte stalinlike repressioonide eelõhtul valminud teos oli siiani teadaolevalt ette kandmata. Erakordselt ilmeka ning ekspressionistliku värvinguga teose esiettekande järel jääb üle vaid loota, et värskelt uue noodigraafika saanud sonaat leiab ka edaspidi tee eesti viiuldajate repertuaari. Rääkimata siis veel Bleive ülejäänud loomingust, mis on suuresti ajalookihtide alla seisma jäänud. Muide, just Bleivet võib nimetada Elleri otseseks loominguliseks järeltulijaks, kes pärast viimase Tartust lahkumist töötas üle 40 aasta Tartu kõrgema muusikakooli muusikateoreetiliste ainete õppejõuna.
Kontserdi teises pooles tulid ettekandele killud Elleri tšello- ja viiuliteostest. Komplekti miniatuure tšellole ja klaverile kandsid ette Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann ning viiuliteostega jätkasid Triin Ruubel-Lilleberg ja Sten Heinoja. Siinkohal tasub mainida, et kontserdi kava oligi üles ehitatud miniatuurikobaratena, mistõttu ei oodatudki teoste vahel aplausi, vaid lasti publikul n-ö teosekogumi lõpuni süüvida vastava instrumendi kõlasse. Kuigi Eller on keelpillimuusikat kirjutanud palju vähem kui klaveriteoseid, pole need sisuliselt sugugi vähema kaaluga, sest endise viiuldajana oli Eller keelpillide hingeeluga hästi kursis. Eriliselt sügava mulje jätsid mulle kuulajana tema tšellopalad Sten Lassmanni ja Valle-Rasmus Rootsi esituses, sest Elleri rahvusromantiline helikeel näib eriti hästi klappivat just tšello sumeda ja magusmõrkja tämbriga.
Kõnealuse kontserdi ning veel mitme ürituse tõttu, millega tähistati tänavu Elleri 135. sünniaastapäeva, ei ole meil muusikarahvana sugugi põhjust häbi tunda – me oskame oma rahvusklassikut meeles pidada. Tahan uskuda, et Elleri 150. sünniaastapäeva tähistamisel näeb saalis võrdlemisi hõreda publiku asemel juba täis pingiridu ja Eller jõuab ka massideni. Kui veel 30 aasta eest oli Eller eestlastele niisama oluline nagu soomlastele Sibelius, siis miks ei võiks ta seda olla ka tänapäeval. Ühe võimaliku sammuna võiks Ellerit puudutava materjali teha veebis kättesaadavaks, nagu praegu on tehtud Veljo Tormise virtuaalkeskuse või ka Arvo Pärdi keskuse veebisaidil. Oleks ju kena kujutleda, et väliskülalised suunduvad Tallinnas Elleri büsti juurde niisama suure huviga nagu Helsingis külastatakse Sibeliuse parki ja monumenti. See kõik kõlab ehk praegu veel väga suurejooneliselt ja paatoslikult, kuid on tõsiasi, et kuni me ise oma kultuuripärandiga tööd ei tee, ei saa ka ülejäänud maailm seda tundma. Nende mõtete taustal on sobilik meenutada dirigent Olari Eltsi sõnu Elleri sihtasutuse loomise puhul ilmunud intervjuust: „Me ei võitle millegi vastu, me võitleme Elleri kultuse poolt!“2 Soovin sellel teekonnal vaid edu ja jõudu.
Kontsert „URR-33: publikuorkester“ 1. III Eesti Raadio 1. stuudios. Ansambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Vambola Krigul – löökpillid, Taavi Kerikmäe – klaver, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello), Tammo Sumera (helindus, andmetöötlus) ja publikuorkester. Klassikaraadio kontserdiülekande ja vestlusringi vahel said raadiokuulajad osa Ukraina nüüdismuusika valimikust.
Kevadkuu esimese päeva õhtul sammusin õhinaga raadiomaja poole, et pilviseid mõtteid eemale pühkida. Koroonapausid on musitseerimise suhtes januseks teinud, seega tekitas erilist ootust välja kuulutatud publikuorkester. Pähe kerkis kelmikas kujutlus, kuidas hakkan iseennast kui esinejat arvustama. Nagu ootustega ikka kipub olema, osutus aga publikuorkester ennemini (pseudo)eksperimendiks kui võimaluseks end kunstiliselt välja elada. Nimelt imbus pärast kontserti Klassikaraadio otse-eetris peetud vestlusringist ansambel U: liikmetega välja infot selle kohta, et teatud määral on publikuorkester manipulatsioon. Sellel ma aga pikemalt ei peatu, kuna ei soovi tekitada järgmise publikuorkestri liikmetes skeptilist eelhoiakut.
Mina olen selle poolest tänuväärne eksperimendis osaleja, et usun sinisilmselt laval olijaid ega aimagi, et mind võidakse ninapidi vedada. Ometi andis vihje, et tegu pole üksnes musitseerimise eesmärki täitva ettevõtmisega, juba kavalehe kommentaar, et publikuorkester uurib demokraatia võimalikkust kontserdisituatsioonis. Kui mõne aasta eest kanti sama projekt ette USAs, kandis see alapealkirja „Let’s Make Music Great Again“ ehk „Teeme muusika taas vägevaks“, sedapuhku oli alapealkiri „Mõtleme koos oma peaga“. Publikuga suhtlemise enda peale võtnud Taavi Kerikmäe sõnul tekkis moto viimase aja ühiskondlike hoovuste tõukel täiesti loomulikult.
Publik pandi musitseerima kolmel meetodil, tarvis oli vaid spetsiaalsesse wifi-võrku ühendatud nutiseadet. Esimene teos pakkus võimaluse mängida telefoni toksides flööti, klarnetit, vibrafoni, klaverit, viiulit või tšellot, seejuures oli võimalik virtuaalsete liuguritega valida madalam või kõrgem ning vaiksem või valjem heli. Nagu eksperimendi korraldajad ilmselt ka ootasid, kulus minul küll suur osa teosest sellele, et aru saada, kas minu hääl on üldse kuulda. Pealegi oleksin tahtnud proovida kõiki instrumente, kuid lugu oli selleks liiga lühike – kaks pilli jäi katsetamata.
Kuigi äratundmisrõõm ja tundmatus tuttava otsimine on sügavalt inimlik, siis aju januneb pidevalt uue informatsiooni järele. Seda oskab ansambel U: hästi pakkuda, iseäranis tavatu kogemuse saab publik nende publikuorkestris osaledes. Fotol juhatab U: ja publikuorkestri väge Taavi Kerikmäe.
Kordumatu uudisteose lõppedes tehti väike vahepeatus, et analüüsida loo õnnestumist meetodil „mida rahvas arvab?“. Publik oli meelestatud heatahtlikult. Juba hakkas vaikselt selguma suhtumine demokraatiasse: kas demokraatia ikka tähendab seda, et igaüks püüab oma häält üle teiste kuuldavaks teha ja „kõiki pille proovida“? Nii nagu edukas koosloome, nii sisaldab ka demokraatia suurt hulka kokkuleppeid ja reeglitest kinnipidamine on üks demokraatliku ühiskonna liikme kohustusi. Kui oleksime sama teost kohe korranud, siis oleks tulemus olnud ilmselt teistsugune. Siit tekkiski mõte, et publikuorkestri projekt on mitmel tasandil väärt koolikontserdi vormi. Näitlikustada saab ühtviisi nii kokkulepitud reeglite eiramist kui ka neist kinnipidamist ning üheskoos tajuda ja uurida, kas ja kuidas loovad need olukorrad erisugust muusikat. Kui raadiostuudios kohapeal ja Klassikaraadio vahendusel kuulas kontserti ilmselt keskmisest nüüdismuusikateadlikum rahvas, siis koolides võib kaaluda ka puhaste harmooniate kasutamist, et reeglitest kinnipidamisel tekiks üheselt mõistetav „ilus“ tulemus.
Publikuorkestri teine ülesanne oli partituuriloome. Seal oli meid väidetavalt jagatud n-ö parteidesse, s.t igat pilli esindas tundmatu osa publikust. Vastavalt iga grupi keskmisele klõpsamisaktiivsusele tema pill kas pääses või ei pääsenud end partituuri esindama. Kui suurel ekraanil kuvatud partituuri tekkis noote, siis vastav pill ka esitas need. Siin tekkis vist sedalaadi efekt, et paljud püüdsid elu eest muudkui klõpsida, aga pill pääses harva suurele ekraanile. Hiljem kuulsin, kuidas üht publiku liiget liigutas väga tšellomängija žest häälestada käigu pealt pilli madalaim keel veelgi madalamaks, kui partiisse ilmus tšelloregistrist allapoole jääv noot. Teeb ju tõesti õnnelikuks, kui pärast linnavalitsusele saadetud ettepanekut kodutänavas juba pikemat aega haigutanud löökauk ära parandada tehaksegi tee korda – ja veel kodaniku saadetud kirja peale! Kui esimene teos oli (küll ägeda toksimise teel sündinud) loominguline puhang, siis ülesanne „partituur“ jättis kuiva ja tehnilise mulje.
Kolmas vaatlus demokraatia toimemehhanismidele kontserdi vormis tehti kahes voorus. Ekraanile ilmus tabel, kus osaleja (muide, osaleda võis veel ka Klassikaraadiot kuulates või kontserdiülekande videovoogu jälgides) sai määratleda oma soo ja vanuserühma. Saalis viibinud publikus olidki vist esindatud kõik määratletud grupid. Kui ansambel hakkas teost esitama, oli publiku ülesanne, ikka nutiseadme abil, oma meelsusest parajasti kõlava muusika suhtes märku anda. Ansambel jälgis pingsalt ekraanil muudkui üles-alla kõikuvaid tulemusi ning kui ilmnes n-ö halb seis, püüti publikule rohkem meeldida mängitavat muusikat ümber kujundades. Teises voorus muusikud rahva meelestatust kõlava muusika suhtes ei jälginud. Väga napilt osutus just selles versioonis kõlanud muusika rahva arvates paremaks. See tõstatas filosoofilise küsimuse: miks peaks rahvas olema rohkem rahul selliste otsustega, mille tegemisel ei võeta tema arvamust kuulda?
Tabasin end mõttelt, et mulle on üks osa uue muusika kontsertide võlust uudsuse ja teadmatuse nauding. Kuigi äratundmisrõõm ja tundmatus tuttava otsimine on sügavalt inimlik (see on üks põhjusi, miks armastatakse kuulata just klassikuid), siis aju januneb pidevalt uue informatsiooni järele ning seni kuulmata muusika täidab värske teabe nälja täiesti edukalt.
Kui projekt „Publikuorkester“ oli muigega lõpetatud, kostitas meie uue muusika lipulaev kuulajaid juba nüüdismuusika kaanonisse kuuluva palaga „Treize couleurs du soleil couchant“ ehk „13 päikeseloojangu värvi“ (1979), mille autor on prantsuse spektralist Tristan Murail (snd 1947). Kuigi nüüd oli lava vaid ansambel U: päralt, jäi mulje, et publik on endiselt teose kaaslooja: muidu nii suurepärase tulemusega renoveeritud 1. stuudio tooliarsenal ei kannata kriitikat, kuna iga väiksemgi liigutus toob kuuldavale valju nagina. (Olen stuudios omal nahal kogenud, kui ebamugav on neil toolidel istudes salvestada – vahest saab sellega midagi ette võtta?) Kui tavaolukorras vajab Murail’ esitamine keeruka partituuri tõttu dirigenti, siis selle, tunduvalt rohkem kui 13 kõlavarjundit pakkuva teose esitamise on ansambel U: teinud iseseisvalt mängitavaks spetsiaalselt loodud metronoomiprogrammiga: muusikud jälgisid sünkroniseeritud metronoomi puldile asetatud nutiseadme ekraanilt.
Saalis kohatud tuttavalt väike (just uue muusika?) kontserdihuviliste ring tegi mind aga kurvaks. Juba 20 aastat oma nišile pühendunud ansambel U: pakub väga laia ampluaaga nüüdismuusikakontserte, esinema kutsutakse neid festivalidele üle maailma, kollektiiv on kodumaiste heliloojate tänuväärne partner, teiste sarjade kõrval on Eesti Raadio 1. stuudio kontserdisari „URR:“ toimunud juba 33 (sic!) korda. Jätkugu ansamblil vaid indu oma asja süvenenult ja hästi ajada. Kindlasti ei paku ma lahenduseks, et ansambel U: peaks püüdma odavate trikkidega tuntust võita. Ent ometi võiks levida sõnumeid, mille ajel on igal kontserdil kas või üks „uus ja julge“ kuulaja, kes on sammud esimest korda kontserdisaali seadnud. Väike idualge võimalus kõnealusel kontserdil paistis: üks (eksperimenteeriv?) isa oli raadiostuudiosse tulnud kahe väikese, aga juba inimese mõõtu viisaka lapsega. Seeme on sellega külvatud: küll tekib neil lastel ükskord huvi teada saada, mis kontsert see õigupoolest oli ja kas saaks minna uuesti midagi sellesarnast kuulama. Meie ise ju kasvatamegi tulevast publikut!
Kui tulla lõpetuseks tagasi kontserdi alguse juurde, siis vestlusringis jäi keeruliste aegade valguses kõlama Taavi Kerikmäe mõte: „Selleks et kollektiivselt saaks midagi ilusat sündida, peame ruumi jätma teistele, enda kõrval teisi märkama ja siis neid ka kuulama, mitte vaid „oma pilli mängima“.“
Kontsert „Soolo“ 6. III Tallinna Kunstihoones. Muusik Aivar Tõnso, sarja kuraator Robert Jürjendal.
Kevadpäikesega tuleb tihtilugu kaasa väsimus, sest kehale meenub, kui mitu kuud on ta pidanud tegutsema pimeduses. Appi tuleb muusika, mis võib maandada pingeid ja vabastada stressist. Kindlasti kujunes teraapiliseks kogemuseks möödunud pühapäeval Tallinna Kunstihoones nähtud ja kuuldud helikunstniku ja muusiku Aivar Tõnso kontsert „Soolo“.
Tema ümber olid instrumentide asemel arvuti, helimikser, sämpler ning tähtsaima atribuudina kunstnik Timo Tootsi ehitatud ruumilise heli mikser Linkispace 2. Seinte lähedal asetsesid Tõnso enda loodud nn ebakõlarid, s.t valgeks värvitud augustatud puitplaatidele kinnitatud kõlarid. Juhtmed looklesid vabalt laudade all. Kontserdi visuaalset külge lihvis kunstnike Kristi Kongi ja Krista Möldri värviline looming, mille keskel Tõnso improviseeris.
Enne kui minna küsimuse „kas toimis?“ juurde, tuleb pärida, miks on Tõnso hakanud heliteoseid installeerima ja esitama galeriikeskkonnas. Eespool nimetatud atribuutidega on olnud võimalik tutvuda näitustel „Hargnevate helide aed“ Tartu kunstimajas ning „RESOmaatiline vaikelu“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses. Näituseruumid on Tõnso sõnutsi paik, kus eksperimenteeritakse aja ja ruumiga. Näitusel käies saab kogemuse, kui tol hetkel seal viibida ja ringi liikuda. Kontserdil moodustasid toolid ja padjad küll artisti ümber sõõri, kuid samal ajal julgustati kuulajaid uudishimulikult ühest kohast teise kõndima, et nad tunnetaksid ruumi nurkades kõlaritest tulevaid sagedusi.
Tõnso tegutses arvuti ja Linkispace 2 pultide vahel, mille peal ta vahetas virtuaalseid andmeformaate ehk linkisid. Atribuut näeb välja nagu sahtlitega töölaud, mille küljes on paar tahvelarvutit ning neli eri värvi nuppudega pulti. Kõik see liigutab helisid kuue kanaliga helisüsteemis. Linkid nägid välja nagu puidu peal asetsevad minimalistlikud noodilehed, kuid mustvalge info asemel vaatasid andmeformaatidelt vastu pildid märksõnadega „mulin“, „weirdo“, „tihe“, „krazy“ jne. Ebakõlarid peegeldasid helisid eri aegadel ühes või teises nurgas. Ruumis ringiliikuv muusika hakkas kajama. Kui ruum oleks olnud väiksem ja rohkem kõlareid, võinuks kogemus vormuda hüpnoosiks.
Seinte lähedal asetsesid Aivar Tõnso (pildil) loodud nn ebakõlarid, s.t valgeks värvitud augustatud puitplaatidele kinnitatud kõlarid.
Edastatud muusika võtavad kõige paremini kokku sõnad „mulin“ ja „weirdo“. Silme ees kangastus maa-alune elu ja niiskusest tilkuvad kiviseinad, helirakukesed krabisedes mööda krobelist pinda üles ronimas. Samasugust tunnet kogesin „Üle heli“ festivalil näitusel „Hargnevate helide aed 2“. Oleksin justkui sisenenud maailma algusse, selle loomisse. Kõigepealt olid helid ja nende kokkupõrkel tekkis kõik muu. Vahepeal kostis kõrva ka Eesti filmimuusikale omaseid meloodiaid ja rütme.
Linkispace 2 mõte olevat liigutada ja sulandada ruumis helisid kihtidena, mida kontserdil demonstreeris laual paiknenud vasakpoolne ekraan. Kuvaril liikusid värviplokid vastavalt kasutatud puldile – punane, sinine, roheline ja kollane. Alles kontserdi lõpus sai publik lähemalt uudistada muusika loomiseks kasutatud atribuuti. Linkispace 2 kuvareid vaadates tekkis tagantjärele soov, et need oleksid olnud ruumi seinale kuvatud. Kui mõnel kontserdil näeb publik, kuidas helid instrumentidest välja võlutakse, siis masinatel töötamine jätab loodud muusika oma komplekssuses saladusloori alla. Visuaalsus võimaldab asetada helid konteksti, mis on vaatajale mõistetavam, ja võimendab niiviisi elamust.
Kontserdi ajal tekkis mul küsimus, kas heli saab eraldada keskkonnast, kuhu ta on asetatud. Kas heliimprovisatsioonid sobituvad galeriisse? Kui „Hargnevate helide aed 2“ajal oli Arsi projektiruumis hämar – ja see toetas helikunsti kontseptsiooni –, siis Tallinna Kunstihoone erevalge näituseruum mõjus müstilise atmosfääri asemel steriilselt. Sai vaadata helikunstnikku arvuti taga, teisalt tekitas rõhutatud akadeemilise õhkkonna. Isegi ruumis ringi liikudes ning kõlarite võnkeid tunnetades aimus, nagu neelaks valgus helivõnked endasse. Kõrvalruumis värvilistest aknaruutudest läbi tungiv pehme päevavalgus vastandus erksale galeriiruumile, kus toimus kontsert.
Eespool kirjeldatud kujutluspilt maa-alusest muusikast ja maailma loomisest tekkis minus, kui keskendusin. Vaatasin galeriipõrandat ning sulgesin silmad. Kindlasti juhatab Linkispace 2 loodud muusika kuulaja aja ja ruumi vahele rändama. Mõttes käisin põranda all ja triivisin sealsetes helilainetes. Keha justkui lahkus mõneks sekundiks ruumist. Küll aga arvan, et kogemust oleks lihtsustanud valgusega mängimine nii nagu Arsi projektiruumis ja Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses, või miks mitte ka visuaalide kasutamine, nagu tehti oktoobrikuus „Üle heli“ festivalil. Galeriis näis, nagu oleksid maa-alused helid eksinud ruumi valgusvihku, et seal lahustuda.
Aivar Tõnso installatiivne kontsert andis minimalistliku, intiimse kogemuse. Pidulikkuse asemel valitses ruumis lihtsus oma keerukuses. Kontserdi peaelement oli täielik kohalolu. Muusika kuulamine nõudis publikult palju tööd endaga, kuid auhind oli seda suurem. Krabisevad helid saatsid mind veel hiljemgi, justkui masseerides infovoost pinges lihaseid. Ju aitas paineid leevendada ka tõdemus, et kontserdi tulu läheb Ukraina toetuseks.
Kuressaare teatri „Lea“, lavastaja Elar Vahter, kunstnik Karmo Mende, autor Juhan Smuul, lavastusdramaturg Sven Karja, helilooja Marianna Liik, videokunstnik Ave Palm. Mängivad Piret Krumm, Piret Rauk, Markus Habakukk, Kristjan Sarv, Lee Trei, Tanel Ting ja Jürgen Gansen. Esietendus 19. II Kuressaare teatris.
Proloogiks, et muhulasest kirjaniku Juhan Smuuli (1922–1971) sajandat sünniaastapäeva tähistati kahe konverentsi, kahe kirjandusõhtu ja ühe esietendusega. Kõik need kenad ja kordaläinud sündmused toimusid mandril ja saarel 16.–19. veebruaril.
Usk, võim, armastus. Juhan Smuul kirjutas viis näidendit, igaüks isemoodi isikupärane ja praegugi huviga loetav. „Lea“ on neist kahtlemata kõige terviklikum draama, tugeva läbiva pingega, mõjuväljalt pigem tragöödia. Traagika lätteks ainuüksi tegevusaeg: 1941. aasta juunist 1942. aasta jaanuarini. Ja murrangulise aja taustal kolm tugevat märksõna: usk, võim, armastus.
„Lea“ (kirjutamise paik ja aeg: Atlandi ookean ja Tallinn, 1957–1959) lavastusi on meie lavadel seni olnud kõigest kaks. Mõlemad Smuuli oma lavastaja Voldemar Panso loodud: Vanemuises aastal 1960, Draamateatris 1972. Siis tähistati Smuuli viiekümnendat sünniaastapäeva, Lead mängis Katrin Karisma (dubleeris Helle-Reet Helenurm), nüüd näeb samas rollis tema tütart Piret Krummi. Kütkestav teatrilooline järjepidevus. Panso lavastusi mina ei näinud, küll aga püsib eredalt mälus Ago-Endrik Kerge telefilm „Musta katuse all“ (1982).
Uue „Lea“ kavalehel, mis kujundatud nõukogudeaegse kirjaümbrikuna, adressaadita valge ümbrikuna, on Sven Karja rolliks lavastusdramaturg. Ja tema nimi tuleb loendis pärast autor Juhan Smuuli, lavastaja Elar Vahterit ja kunstnik Karmo Mendet. Ma ei mõista hästi seda järjestust, mis paistab osutavat, et lavastus vormub enne kui tekst, ega taju ka sõna „lavastusdramaturg“ täit tähendust. Aiman, et see viitab määravamale osalusele lavastusprotsessis kui tekstikirjutus. „Alguses oli sõna“ pööratakse nõnda pea peale? Aga see küsiv targutamine ei puudutagi konkreetset tulemust, vaid terminoloogiat üleüldse. Dramaturg Karja talitamine Smuuli tekstiga vajaks eraldi põhjalikku käsitlust. Nõnda siis hõlmaku mu vastukaja kogu lavastusmeeskonda, ent kapteniks jääb ikkagi lavastaja. Meenutan, et Elar Vahter on lõpetanud TÜVKA XII lennu nii näitleja kui ka lavastajana.
Lea (Piret Krumm) on kirglik noor naine, oma ema Maria (Piret Rauk) tütrena hea ja avara südamega inimlaps.
Kui publik Kuressaare teatri hubasesse saali siseneb, on lavastus juba alanud. Mööda lava uitab Juhan, lugedes nagu muuseas, mõtlikult oma luuletusi. Loeb rohkem iseendale kui saalile. Läheb aga jälle ja tuleb aga jälle. Minu teada on see neljas Juhan Smuul tegelasena teatrilaval. Urmas Lennuk („Johannese passioon“, Rakvere teater 2005), Argo Aadli („Kirjad emale”, Kuressaare Linnateater Muhus Koguva külas 2006), Andres Raag („Paljasjalgne Debora”, Kuressaare teater 2016). Ja nüüd Tanel Ting. Sümpaatne kvartett. Kõik neli on andnud Juhani mõõdu välja. Igaüks omamoodi ja oma lavaloo mängureeglite kohaselt, ehkki ka võrreldavate lüüriliste nootidega.
Lavakujundus ei varjuta. Selle „Lea“ õhustik algab Karmo Mende lavakujundusest. Kes mäletavad Kaarin Raidi 1970. aastate lavastusi teatriuuenduse tuules, neil võib tekkida kiusatus võrrelda „Lea“ pikkade puulaudade läbivat ja leidlikku kasutamist Vello Tamme kujundustega, tema rattamängudega: näiteks Saluri „Külalised“ (Draamateater 1974), Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ (Pärnu Draamateater 1974), Nashi „Vihmameister“ (Noorsooteater 1975). Selle paralleeli loob stsenograafia olustikust puhastatud ja intensiivne osadus lavastuse kujundisüsteemis.
Esmalt käis „Lea“ lavaruum mulle närvidele, sest tühi lava on võimaluseküllasem ja esteetilisem kui ülekuhjatud lava. Ent peagi tärkas uudishimu Mende kujunduse vastu ja see jäi erksaks lõpuni. Kindlasti ei saanud ma ainsa vaatamisega ja ainsast vaatepunktist kaugeltki kõigele pihta, aga iga stseeniga muutus mängruum põnevamaks, kutsus, suisa ahvatles interpreteerima. Kõige kohasem oleks ehk neid suuri ja pikki laudpalke, mida pidevalt tassiti, nihutati, kukutati, ümber paigutati, nimetada suuremõõdulisteks käsulaudadeks. Aga nad on ka koduseinad, kaitsev ja lagunev varjupaik, ristipuu ja elutüvi, põue pistetud hiiglasuur relv ja veelgi kopsakam rahapung. Sakilisi palgikesi näeb ka inglitiibadena, ümara ekraani raamina jne.
Algustekst Noa laevast, nagu ka jutlustajal Smuuli näidendis, aga kelmikamaks ja käänulisemaks kohendatud, tõstis pilgu lavalaotuses õõtsuvatele aknaraamidele või tiivapaarile või laevakerele. See laev laskus, et viimaks taas tõusta. Kaldteedest joonistus oma rännakuid ja tärkas ruumisoppe. Lava keskpunktiks ümar videoekraan, mis loogiliselt seostub laeva illuminaatoriga, irratsionaalsemalt aga „Nõukogude Eesti“ kinokroonikatega. Videokujunduse iga nüanssi ma samuti kohemaid ära ei tabanud. Dokumentaalkaadrid Smuulist näisid liiga põgusad ja juhuslikud, et üldistuseks kujuneda. Tunduvalt paeluvamad olid tegelaste näod lähiplaanis kui hingepeeglis, sest just Lea repliik peeglist avas endaga tõtt vaatamise süsteemi ekraanil, mis toimis lõpuni. Peale selle veel tähislaotus illuminaatoril – see seostus Smuuli merereisidega, aga ka „Lea“ ühe mõjusaima monoloogiga, kui Endel Aer kirjeldab kaldatusetunnet.
Kangesti mõistatuslikuks muundusid mõned valgusemängud ekraanil, aga sinnagi hakkas sugenema robinal tähendusi, kui lugesin üle Smuuli reisikirjad „Jäine raamat“ ja „Jaapani meri, detsember“. Siis ilmusid kujutlusse laevad keset Siinai kõrbet; päikeseloojang Atlandil, kui lõi särama roheliste kiirte kroon; koguni tsitaat Hiiobi raamatust: „Seatud sõõri on ta veele pannud sinnamaani, kus valgus lõpeb pimedusse …“. Kuni tundsin, et hakkan juba ulpima ülemõtlemise ja -tõlgendamise ulguvetes. Küllap on omajagu ülemõtlemise ohtu või hoopis magusat kiusatust kõik ideed letti lüüa ka siiski veel verisulis lavastaja Elar Vahteri innukas, kompromissitus kujundiloometuhinas.
Eelnev kirjeldus ei tähenda üldsegi, et lavakujundus varjutaks näitlejaid. Vastuoksa. Kõik seitse osatäitjat moodustavad oma käsulaudu ja risti kandes tervikliku ansambli, kus igaüks väärib oma rolliportreed, aga seda nimelt koosmõjus, tähelepanelikus partnerluses.
Arukas rollijaotus. Piret Krummi Lea on kirglik noor naine, alguses veel lapseohtu, lapsesilmadega. Oma ema Maria tütrena hea ja avara südamega inimlaps. Aimatavalt võis Maria Viires olla noorena sama temperamentne. Esimene stseen Eskoga, kui Lea eluõnn hoobilt kokku variseb, aga ta selle eest veel tuliselt võitleb ja löövate, vaimukate sõnadega Murdpalu Manni sajatab, on Piret Krummil hoogne, publikut (kahju)-rõõmsalt kaasa naerma sütitav. Esietendusel kuulis saalis õige tihti elutervet, vabanenud naeru. Aga saali täitis ka pinev, valus vaikus.
Tegelaste hingeilma paotavad ka kostüümid. Kui esmapilgul üllatab ilmalapse Lea must-valge lillemustriga kleit, siis hetkel, mil Lea kujutleb surma ja heidab maha, sulabki ta maamullaga ühte, magama lillede alla. Lea hilisem hingeline muutumine peegeldub vaid paaris kostüümidetailis: kaob vallatu dekoltee ja noori jalgu kammitsevad vanainimeselikud mustad sukad.
Üks võte Lea rollilahenduses jääb küsitavaks, seda mitte näitleja mängu tõttu, pigem lavastuslikult. Nimelt mikrofonivõimendusega esitatud laulud. Kavaleht viitab Villem Grünthal-Ridala poeemile „Püha rist – evangeeliumid ja regilaul“. Aga mina tõesti ei saanud Lea lauludest peaaegu sõnakestki aru. See võis osaliselt sõltuda mu vaate- ja kuuldepunktist saalis, esimese rea servas. Aga kandva lauluhäälega Piret Krummi puhul on helivõimendus teadlik valik, sihilik võõrituselaeng. Taheti sellega osutada, et laulud ei ole Lea hingemonoloogid ega siiras eneseväljendus? Aga miks mitte? Ohjadega stseeni võib helivõimendus hõlpsasti tühistada. Õnneks tuleb ema (Piret Rauk), kes kohe taasloob tugeva tundepinge.
Ema Maria (kavalehel on kahetsusväärne nimeviga Marta Viires) puhul püüab pilku kostüümi hallus, väärikas ja luitunud ühekorraga. Eriti Muhu pättide lilltikand, kus puuduvad erksamad värvid. Punase puudumine saab lausa topelttähenduse. Piret Rauk teeb imeilusa ja sügava rolli. Õiglase meele, puhta südame, kindla ja selge sõnaga, ausa ja pealetikkumatult uskliku emakuju. „Lea“ dialoogides on võimendatud pöördumisi ema poole, see paneb mõtlema nimele Maria. Eskole ütleb Lea ema otsekoheselt: „Sa ära pahanda, aga mulle tegelikult ei meeldi, kui sa mind emaks kutsud. Sinu ema on Trahteri Salme, mitte mina.“ (Kuidas oleks, lavastusdramaturg Karja, äkki koristaks tobeda parasiitsõna „tegelikult“ ema tekstist ära?!) Endlile Maria nõnda ei ütle.
Rollijaotus on arukas. Olin ju kuulnud, et Kristjan Sarv mängib „Leas“. Küllap kuulsin sedagi, et mängib Aeru. Kummatigi kujutlesin sõgedalt, et eks tema ole ikka Trahter. Miks? Mingi tumeda, pahelise aura tõttu – ikka veel „Tuulepealse maa“ taak?! Aga seda suurem on rõõm saada kinnitust, kui ampluaatu näitleja Sarv on. Seesinane Aeru Endel oma hingeilmaga muutub dramaatiliste sündmuste pöörises aina pingestatumaks, sügavamaks. Tahaksin Endli ja Lea stseene veelgi terasemalt jälgida, kuulatada ütlematajätmisi, näha silmasära jagatud ülemlaulus armastusele.
Markus Habakukk Esko Trahterina on oma ajastut paraku vääriv vennike, kes Lea üsnagi kahjutundeta loovutab; hilisemal trehvamisel Leaga on Esko parajal määral purjus kas enesekaitseks või siis ekstra hoolimatust toonitades. Korraks kandub mõte tagasi lavastuseni „Kaarnakivi perenaine“, aga sealne Heino oli Esko kõrval siiski juntsu.
Nauditava, lihvitud kõrvalrolli teeb Lee Trei Juulana, klatšihimulise palveõena, kes on lakkamatult sedavõrd enesega rahul, et kasvab koomilisest nähtusest kardetavaks. Välispidine muudatus Juulas, kui Trahter võimul, ei ole üksnes punaseks võõbatud huultes, mutt ongi järsku mitukümmend aastat noorem. Ohtlik enesekindlus liidab Juulat ja Eskot.
Kirjanik ja kotermann. Nüüd tagasi Juhani juurde. Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit. Tore on tekstimäng luule ja proosa piiril, näiteks kui Juhan mainib, et vaheajal sooviti mälestusi isast, hakkab kohe kumisema selle pealkirjaga armas luuletus, mida kirjanik meile siiski ei loe. Nii nagu Lea ahastuses kangastub luuletus „Meie igapäevane leib“, kirjutatud 1948: „… jumal – ta ei suuda! Või on kuri – suudab – aga ta ei halasta?“ Juhan mahutab oma jumala kolme sõnasse: mõtlen isast, merest, kirjutamisest.
Tanel Ting jääb kargeks, minoorse varjundiga vaatlejahingeks, ja seda ka siis, kui Juhanit tuleb kimbutama kentsakas ingel-paharet. Smuuli lavamaailma sobiks kenasti kotermann, aga no see ta, sunnik, ei ole! Ma räägin Jürgen Ganseni rolli metamorfoosidest. Kavalehel on tema rolli nimi Saare Ruudi. See tundub veider, sest Gansen mängib alguses Lead piiravat iharasilmset palvevenda, Smuulil aga on Saar lavatagune tegelane, valla täitevkomitee esimees, kes maha lastakse. Võta kinni, kuis nood kaks ühte kesta mahuvad, aga numbrit sellest ei tehta. Heureka! – sedagi annab mõelda üheks ajapainest lahtilaskmise märgiks.
Igatahes naaseb Ganseni Saare Ruudi kelmika kiusaja, sarmika Cupidona, kes pillutab saali Nietzsche tekstinooli ning piirab Juhan Jurjevitši familiaarse kambamehena. Ta küll ei nõua isikliku arvamuse äraandmist, aga … kurat teab, prožektorivalgust kustutada ta suudab. Mõlema vaatuse lõpul tirib see sell meid koos Juhaniga teatrisaali tagasi. Sünnib lustlik, jultunud kontrast vahetult eelnenud traagilise tunnetusega, aga see pole kurjast, vaid passib Smuuli stiiliga kokku küll. Vabastades, tervendades läbielatud aja(stu) painest.
Kavaleheümbrikust leitud kirjas on väljavõte Smuuli luuletusest „Valus valgus“ (1952), mis tüürib lavastuse finaalitekstini Juhani silmi pimestavatest prožektoritest. Lõpudialoog prožektorite kustu(ta)misest paneb mõtlema Smuuli elusaatusele, prožektorite tähendusele ta ajalikes elurollides, loominguvälisel elulaval. Kes neid süütas, kes kustutas … Ja siia kõrvale ema Maria surmtõsine tõdemus: „Lapsed, see on lõpp. Maja on ümber piiratud. Ma kustutan tule.“
Jürgen Gansen lendleb oma finaalitekstis aga hoopistükkis haldjas Puckiks Shakespeare’i „Suveöö unenäost“: „Kui veel plaksutate käsi …“.
Kahtlesin, mis loole pealkirjaks panna. Esimene impulss oli: „Kas teie usute jumalat?“ Sest just see lause jääb pärast „Lea“ vaatamist kauaks saatma. Siis aga mõtlesin, et Juhani küsimus prožektorite kustutamise kohta tähendab ja tähistab enam-vähem sedasama.
Kas teie usute jumalat? Lavastuse kõige ootamatum ja mõjusam hetk sünnib esimese vaatuse lõpul. Palun vabandust, et selle saladuse siin rohmakalt lahti räägin, aga kuidas teisiti saaksin nähtut jäädvustada. Jälitajate, hingepüüdjate eest pagevad Endel Aer ja Maria Viires nõnda, et tühistavad neljanda seina. Nad astuvad lavalt saali ja pöörduvad vahetult publiku poole, üheainsa, ausa küsimusega: „Kas teie usute jumalat?“ Kas seda küsivad Endel ja Maria või näitlejad väljaspool rolli, iseendana? Ma pole kindel. Aga koht esireas mängis mulle kätte vältimatu kohustuse osaleda. Kristjan Sarve – või siiski Aeru Endli? – silmad puurisid kui hõõgvel söed. Ilmvõimatu oli talle vastata ühesilbilise veendumusega. Ta ootas. Ootas veel. Siis läks edasi. Küsis kelleltki teiselt. Taamal kuulsin, kuidas Piret Rauga hääl lisas küsimusele: vabandust … Arvan, et kuuldavalt ei vastanud keegi. Seda püsivamalt on küsimus jäänud hinge. Tabades midagi väga olulist ja olemuslikku. Siin ja nüüd, XXI sajandi Eestis. Enne prožektorite kustutamist.
Maiu Mooses, Margot Kask, Stina Valgma “Hingamine”
Maiu Mooses, rinnaehted „Hingamine“
Maiu Mooses, Margot Kask, Stina Valgma
“HINGAMINE”
11.03. – 6.04. 2022
Alates reedest, 11. märtsist saab HOP galeriis vaadata Maiu Moosese, Margot Kase ja Stina Valgma ühisnäitust „HINGAMINE“.
Aine- ja teabevahetus, dialoog sisemise ja välise, enda ja teiste, oma ja võõra vahel. Pingestumine ja lõdvenemine, avardumine ja koondumine, sirutumine ja kokkutõmme. Tuksumine, võbelemine, värelemine.
Hing, hingestatus ja hingus on seotud elu ja elususega. Hingusele minek, seevastu, märgib elu lõppemist, vähemalt füüsilisel tasandil.
Elususe tingimus(t)eks on ainevahetuses osalemine ja/või (enese)teadvuse kasutamine. Nende tingimuste ulatus on hoomamatu ja nii võib olla ka elusus. Hingamisega sarnased sisse-välja liikumise protsessid toimuvad ka mõningate objektidega, mida ei peeta elusaks ja eneseteadlikeks, näiteks atmosfäär või meri. Sealgi toimivad vaheldumisi tõmbe- ja tõukejõud, pindpinevus ja tiheduse võrdsustumine.
Hingamine koosneb vastuvõtust ja ära andmisest. Vastuvõtlikkuse tingimuseks on sisemine vaikus, tühjus. Küllane, elav, teadvustatud ja tunnetatud tühjus tekitab ärksuse, valmisoleku, huvi. Hinge tõmbamine on säärase vaikuse loomine. See, kas värskenduseks on vaja pikemat puhkust, välja magamist, hingetõmmet või silmapilku, sõltub ilmselt oskustest.
Nii kirjeldab kunstnik Margot Kask kolme kunstniku ühisnäitust kus väljapanek koosneb hõbeehetest, keraamilistest anumatest ja akvarellijoonistustest.
Maiu Mooses on sündinud 1974 Raplas. Õppinud Eesti Kunstiakadeemias metallikunsti ( BA 1998) ja õpetajakoolitust (2005). Töötanud kunstiõpetajana Rapla kunstiseltsis, Kose kunstikoolis ning Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstikoolis. Hetkel õpetab ta Viljandi Kultuuriakadeemias ja Eesti Kunstiakadeemias. Näitustel on Mooses osalenud ehete, maalide ning joonistustega aastast 1997.
Margot Kask on sündinud 1974 Tartus, elab ja töötab Tallinnas. Õppinud EKA-s graafikat (BA 1999), fotograafiat (MA 2009) ja kunstiharidust (alates 2013, lõpetamata MA). Näitustel esineb kunstniku ja kuraatorina alates 1995. Üheksakümnendate keskel kuulus rühmitusse [mo:bil] galerii, nullindate lõpus tegutses lühikest aega koos Loovala kunstnikega.
Visuaalses loomingus kasutab peamiselt fotot ja joonistust. Teemadest käsileb peamiselt intiimses ja fenomenoloogilises võtmes suhteid siseilma ja väliskeskkonna vahel, milles on olulised kogemus, seisundid ja protsessid.
Õpetab Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias ja Vanalinna Hariduskolleegiumi kunstikoolis.
Stina Valgma on sündinud 1974 Tallinnas. Õppinud keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA 2000) ja Põhja-Arizona Ülikoolis (1997-98), läbinud EKA-s õpetajakoolituse. Töötab Savisalongis ja Loovalal. Varem on töötanud ja olnud asutajaliige Vanalinna Hariduskolleegiumi savikojas, Väike-Karja keraamikastuudios, Meistrite Hoovi keraamikakojas.
On loonud nii arhailiseid robustseid kui läbikumavaid õhulisi paberportselanist vorme ja neid omavahel ühendanud. Teemadeks on looduse ilu ja rütmide jälgimine ning kajastamine. Tööde seas on nii suuremõõtmelisi figuraalseid skulptuure, põrandavaase kui väiksemõõdulisi tarbevorme. Osaleb näitustel aastast 1997.
Kunstnike tänud: Harry Tensing, Anneli Tammik, õpetajad
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
HENT KALMO: Vene üksindus Lääne reaktsioon on olnud kiire ja äge, kuid väga võimalik, et see on Moskvat hoopis veennud oma toimimise õigsuses.
Elame ajal, mil tuleviku ennustamine näib õnnestuvat vaid ulmekirjanikel. Kogu maailma silme all ette valmistatud rünnak Ukraina vastu paistab tagantjärele nagu väljakuulutatud mõrva kroonika. Ometi ei tahetud viimse hetkeni uskuda, et see pole diplomaatiline manööver, vaid et sõjamasin lähebki liikvele. Niisugune alasti vallutussõda – ehkki ajaloost liigagi hästi tuttav, – oli läänemaailma silmis muutunud kujuteldamatuks. Ja ometi oli seda kummastava täpsusega juba kirjeldatud. 2007. aastal ilmus Mihhail Jurjevi futuristlik romaan „Kolmas impeerium“, milles Venemaad kujutatakse tulevase ajaloolase vaatenurgast.
EVA PIIRIMÄE: Vene välispoliitika moraalsed argumendid Venemaa ladvik ei ole kunagi toetanud rahvusvahelise korra ideaali, et suveräänsetel riikidel on võrdne õigus ennast määrata. Imperialistlik süvahoovus Venemaa välispoliitikas on vaieldamatu.
Õiglase sõja teooriad ei ole ära hoidnud ühtki sõda, kuid ometi on pisuke lohutus, et veel ükski riik pole loobunud „õig(l)use“ (Recht) mõiste kasutamisest sõja õigustamisel. See Immanuel Kanti essees „Igavene rahu“ (1795) väljendatud mõte tabab sügavat tõde. Inimühiskonnad ei võitle pelgalt territooriumi või ressursside pärast, vaid õigustavad oma tegevust alati ka moraalsete argumentidega. Kant arvas, et see annab teatavat lootust, et kunagi võidakse jõuda ka arusaamani, milliste printsiipide alusel on rahvusvahelisi suhteid õiglane korraldada.
AHTO LOBJAKAS: Ukraina jagamine
Pole võimatu, et sõda saab Venemaa oma ajaloost lahti tõusmise katalüsaatoriks, nagu see juhtus Saksamaaga, võib-olla pole see Euroopa-pärane lahendus teistele kättesaadav.
I
Kui Ukrainast peaks alguse saama kolmas maailmasõda, siis moodustuks kolme maailmasõja sümboolsetest lähepunktidest Sarajevo–Gdansk–Kiiev enamvähem võrdkülgne kolmnurk. Kolmnurk embaks ca 1500 kilomeetri pikkuste haaradega territooriumi, mis laias laastus kattub Poola poolt enam kui sajandi jooksul tulutult propageeritud Międzymorze (ladinakeelseks suupärastatult Intermarium) kontseptsiooniga. Międzymorze taasühendaks kunagise Poola-Leedu Venemaast väljaspoole jäävad alad, millega liituksid Ida- ja Lääne-Balkani riigid.
MÄRT LÄÄNEMETS: Mida arvab Hiina Vene-Ukraina sõjast Uudised Venemaa kohta, sh praeguse sõja uudised, on hiinlastele samad ja samas sõnastuses, mis Venemaal venelastele. Muud uudised nendeni ei jõua ja kui keegi neid levitab, on see kriminaalkorras karistatav.
Venemaa kallaletungi algusest saadik Ukrainale on uudistes ja uurimuslugudes ikka ja jälle juttu ka Hiinast: et mida see suurriik, mida me viimasel ajal tunneme kui Venemaa liitlast ja strateegilist partnerit, sellest sõjast arvab ning lühemas ja pikemas plaanis ette võtab? Ametlik Peking – välisministeeriumi tasemel – on sõja algusest peale avaldanud üsna ettevaatlikke seisukohti, mis paistavad Venemaa sissetungi vaikimisi õigustavat. Seejuures ei ole vähemalt välismaailmale suunatud ametlike kanalite kaudu olnud kuulda selle ühemõttelisest ja jäägitust heakskiitmisest.
Doktorikraadiga laohoidja. Reet Varblane intervjueeris Fideelia-Signe Rootsi
Rahvusvaheline naistepäev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, abistatakse kriisikeskusi, räägitakse naiste muredest ja probleemidest. Tänavu pühenduti rahvusvahelisel naistepäeval naiste tasustamata tööle, olgu tegu majapidamistöödega või hoolitsemisega nende eest, kes ise endaga hakkama ei saa. Nädal aega varem oli 1. märtsil võrdse palga päev, millega juhiti tähelepanu tõsiasjale, et kuigi mitmete riikide ja rahvusvaheliste suurte organisatsioonide eesotsas on naine, ei ole sooline palgalõhe kuhugi kadunud. Vaatamata sellele, et meie peaminister on naine ja eelmine presidentki oli naine, seisab Eesti endiselt soolise palgalõhe poolest riikide hulgas eesotsas. Seda on tõestanud ka Tallinna ülikooli järjekordne uurimus „Soolise palgalõhe vähendamine“.
ILZE TĀLBERGA: Lätlased eestlastest ometi ka milleski ees See, et eestlane oskab läti ja lätlane eesti keelt, on pigem erand. Ingliskeelne uus läti keele veebigrammatika on aga internetis nüüd kõigile tasuta kasutada.
Kuna Kristjan Jaak Peterson sündis Riias ja olevat olnud pooleldi lätlane, võiks 14. märts sama hästi olla ka lätlaste emakeelepäev, kuid Lätis tähistatakse 21. veebruaril hoopis rahvusvahelist emakeelepäeva. Lätlased ütlevad ikka, et eestlased on neist alati mitu sammu ees, olgu majanduses või ITs. Nüüd on aga lätlastel hea öelda, et nemad on eestlastest ees, sest ilmunud on niisugune ingliskeelne läti keele grammatika, mis on kõigile huvilistele kättesaadav internetis – ja täiesti tasuta.
JAANIKA PALM: Suured teemad väikeses kirjanduses Haritus, abivalmidus, laste õigused, vastutus, põlvkondade side, (kooli)kiusamine, enesekindlus, kliimakriis ja põgenikud on vaid mõned 2021. aasta eesti lastekirjanduse teemad.
Lastekirjanduse keskuse esialgsetel andmetel üllitati 2021. aastal lastele 843 teost: 610 tõlkeraamatut ja 233 algupärandit. Eesti autorite ilukirjanduse esmatrükke ilmus mullu 115 nimetust: 5 luuleraamatut ja 110 proosateost. 2020. aastal olid vastavad arvud 120, 25 ja 95. Nagu näeme, on teoseid pisut vähem ja kaalukauss liikunud rohkem proosa poole. Vanusejaotus jäi üle-eelmise aastaga võrreldes peaaegu samaks ning enim teoseid ilmub meil ikka mudilastele (56). Viljakamad lastekirjanikud olid Ilmar Tomusk ja Liis Sein: mõlema kontole kogunes neli teost.
KRISTA KUMBERG: Tavapärased erijuhtumid 2021. aastal laste ja noorte tarvis eesti keelde vahendatud kirjandus on temaatika poolest avar.
Hea laste- ja noorteraamatu määratlemisel eeldatakse muu hulgas, et teos arendab empaatiat, näitab, kui mitmekülgne on maailm, sisendab elujulgust ja -rõõmu ning kutsub kaasa mõtlema ja arutlema. Nimetatud kvaliteedinäitajad ei ole üksnes Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel kirjas, vaid iga hea lastekirjanik püüdleb priitahtlikult nende poole sooviga last kasvamisel toetada, kui vaja, lohutada ja aidata keerulist maailma mõista. Seesugustest kaalutlustest lähtuvalt on autorid altid kirjeldama mitmesuguseid erijuhtumeid ning mulluses tõlkekirjanduse valikuski hakkas see silma kõigi kolme vanuseastme puhul.
KARIN PAULUS: Muinsuskaitse all arhitektoonid
Päev pärast Leonhard Lapini surma 28. II 2022 jõudis avalikkuse ette teade, et muinsuskaitse alla on võetud tema Pärnu Kuldse Kodu kompleksi arhitektoonid. Usun, et paljud kunsti- ja arhitektuurisõbrad rõõmustasid selle üle väga, kuid mul on nendega täiesti isiklik suhe.
PILLE-RIIN LARM: ELM ilmub siiski REET VARBLANE: Täiesti uus ingliskeelne kunstiajakiri
MIRJE TAMMARU: Viinavabriku lugu Viinavabrik on põneva ajalooga, olulise kultuuriloolise tähendusega ning arhitektuuriliselt kaunis tähis Eesti mõisamaastikul.
Eestimaal ringi liikudes tunneme maastikul hõlpsasti ära mõisasüdamed. Neist annavad enne mõisahoonete nägemist tihti aimu noolsirged alleed ja iidsete puudega pargid, mis paistavad kaugele. Mõisale viitab aga veel üks nähtus, see on viinavabriku korsten. Viinavabrik on hoonetüüp, mis vaatamata oma märkimisväärsele olulisusele minevikus on praeguses suures mõisavaimustuses ikkagi tähelepanuta jäänud.
TÕNIS LIIBEK: Viinakuradi mahhinatsioonid Läänemerel ehk Lugu salapiirituseveost kahe ilmasõja vahel Raimo Pullat, Risto Pullat. Viinameri. Salapiiritusevedu Läänemerel kahe maailmasõja vahel. Estopol, Tallinn 2021. 576 lk.
Juba aegade hämarusest on inimkond oma meeleseisundite mõjutamiseks alkoholi tarvitanud. Nõnda nähti enne neoliitilist põllumajandusrevolutsiooni õllevalmistamisega tänapäeva Iisraeli aladel vaeva vähemalt 13 000 aastat tagasi. Lennukamad tõlgendajad on alkoholi pidanud isegi üheks põllumajandusega tegelema hakkamise motivaatoriks. Igal juhul on pea kõik inimkultuurid aastatuhandete vältel nautinud või kuritarvitanud alkoholi ning on põhjust arvata, et sellest pahest ei loobuta ka edaspidi.
Õhkab asfalt, kuumab linn. Merle Karro-Kalberg intervjueeris kliimateadlast Mait Seppa
Märtsi alguses tutvustas kliimateadlane Mait Sepp TLÜ ökoloogiakeskuse seminaril uuringut „Tallinna soojussaarte kaardistus 2021. aastal“. Sepp on koos kolleegida jälginud pealinna soojussaari juba 2014. aastast saadik. Räägimegi soojussaartest, sellise olukorra ohtudest ja leevendamise meetmetest.
HELDUR SANDER: Looduskaitse, Tammsaare park ja Estonia juurdeehitis
IGOR KOTJUH: Tuttava linna tuled. Paide avaneb sammhaaval
„Pai“ on mitmuse omastavas „paide“. Kui puutun kokku sõnaühendiga „Paide linn“, tuleb kohe meelde see grammatiline vorm. Mäletan oma ehmatust pärast Paidesse kolimist 2015. aastal, kui kohalik remondimees ütles linna kohta: pommiauk. Küsisin veel üle, kas pommi või kommi? Poodidesse olid äsja jõudnud halloween’i kõrvitsad.
Arvustamisel
Vanemuise sümfooniaorkestri kevadkontsert
kammerorkestri Helikunst kontsert
„URR-33: publikuorkester“
„Jubilate. Heino Eller 135“
Aivar Tõnso „Soolo“
Kaido Ole näitus „Pealinna salat“
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia „72 päeva“
Kuressaare teatri „Lea“
Vanemuise „Naksitrallid 2: rotid ründavad“
mängufilmid „Kuningas Richard. Kasvatades tšempioneid“ ja „Lagritsapitsa“
Videoõhtud Von Krahli Kinos annavad sissevaate Eesti videokunsti KKEKi arhiivist
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Von Krahli Kino kutsuvad sel kevadel videoõhtutele, kus näeb videoteoseid KKEKi arhiivist.
Liigu alla, et näha programmi!
Von Krahli Kino sariüritus tõukub veendumusest, et kultuuri tervise ja elujõu indeks peitub suuresti äärealadel. Kunstiteostes, mis on loodud väljaspool kommertslikku peavoolu, püüab Krahl edendada ja kaitsta teatud tüüpi kino pärandit. Programm põhineb Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse videoarhiivil, mis võimaldab tutvuda erinevate autoripositsioonidega ja jälgida kaasaegse kunsti arengut 1990ndatest alates. Teravamad ja tähelepanuväärsemad teosed koondame alapealkirjade alla, mida kassettidena iga kuu teisel neljapäeval publikule esitletakse.
Videoõhtud kevadel 2022 Von Krahlis (Rataskaevu 10): 10. märtsil, 14. aprillil ja 12. mail kell 20.00. Üritused on tasuta.
10. märtsil linastuv videoprogramm „Nööri mööda“ põhineb Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse arhiivil. Idee tekkis uudishimust leida mingi imelik motiiv, mis teadmata põhjusel Eesti videokunstis kordub. Selleks veidraks korduvaks motiiviks on nöör. Programmi on kokku pannud kuraator Marika Agu kunstnike loal.
Jaan Toomik, „Nimeta“, 2001, 1 min 50 s Ene-Liis Semper, „FF-REW“, 1998, 07 min 10 s Kai Kaljo, „Koduvägivald“, 2001, 15 min 07 s Neeme Külm, „Dance“, 2004, 03 min 26 s Hanno Soans, „My Books about Kickboxing“, 1999, 03 min 24 s Siram, „Suspension (Rebirth)“, 2006, 11 min 24 s Filmid juhatab sisse Marika Agu.
Von Krahli Kino erineb „tavapärasest kinovaatamisest“ oma sundimatu atmosfääri poolest. Vaatajad istuvad väikeste kohvikulauakeste taga, kuhu saab asetada seansi ajal töötavast baarist ostetud karastavaid jooke.
