Maksuküüru saab kaotada nii, et see läheb riigikassale maksma null eurot
PEET KASK
Reformierakonna üks valimislubadusi oli kaotada üksikisiku tulumaksuseadusest maksuküür. Ilus ja vajalik lubadus, aga kahjuks on selle elluviimine paariks aastaks edasi lükatud põhjendusega, et maksuküüru kaotamine läheks liiga kalliks muudatuseks. Enne tuleks riigi eelarve tasakaalu, õigemini, sellele lähemale viia. Kui maksuküüru kaotamine oleks riigikassale kallis, siis ei jää praegu tõesti muud üle kui oodata. Aga maksuküüru saab ka nii kaotada, et see riigi rahakotti õhemaks ei tee.
Mis on maksuküür?
Maksuküür on üksikisiku tulumaksu alane kobarkäkk, mille seadustas 2018. aastal toonane Keskerakonna, IRLi ja SDE valitsuskoalitsioon. Makstavat tulumaksu sõltuvalt sissetulekust kirjeldab juuresoleva joonise ülemise graafiku pidev joon. Lugeja võib arvata, et teda huvitabki ainult see, kui palju ta parasjagu teenides tulumaksu peab maksma. Tegelikult huvitab igaüht ka see, kui suure osa ta järgmisest palgatõusust kätte saab. Seda kirjeldab kõige selgemini maksumarginaal, vt joonise alumist graafikut. Maksuspetsialistid peaasjalikult just maksumarginaaliga opereerivadki. Maksumarginaal on makstava maksu tuletis sissetuleku järgi.
Et maksuseadusel on maksuküür, näitab selgesti pidev joon alumisel graafikul. Küür tekib sellest, et tulumaksuvaba miinimum pole Eesti seaduses konstant, vaid on pandud sõltuma teenitud kogutulust. Tulumaksuvaba miinimum on 654 eurot, seni kuni sissetulek jääb alla 1200 euro kuus. Sissetulekutelt vahemikus 1200–2100 eurot langeb maksuvaba miinimum 654 eurolt kuni nullini. Selle tulemusel peab selles vahemikus teenitud tulult inimene maksma iga lisaks teenitud euro eest riigile 34,5 senti tulumaksu. 20 senti maksab ta üldtariifi järgi, aga lisaks 14,5 senti tuleb tal maksta selle pärast, et iga lisaks teenitud euro langetab tema tulumaksuvaba miinimumi 72,7 sendi võrra. Sellest 20% ongi 14,5 senti, mis lisandub üldtariifile.
Maksuküür oleks rahvale selgemini nähtav, kui maksuseadus olekski olnud kirjutatud samasuguses formaadis, nagu on mujal tsiviliseeritud maailmas kirja pandud, nimelt maksumarginaali, s.t maksuastmete, alusel. Maksuastmed lähevad tavaliselt ülespidi nagu trepp. Esimesed eurod igaühe sissetulekus on madalalt maksustatud – sageli nullprotsendiga, aga iga järgmise maksuastme peal tuleb iga teenitud euro eest juba rohkem maksu maksta. Paraku on Eesti tulumaksuseadus kirja pandud sellisel viisil, mis maksuküüru ära peidab.
Marginaali langemine kolmandalt maksuastmelt neljandasse on ülekohtune olukord. Kui praegu näiteks keskmist palka (ca 1775 eurot) teeniva inimese palka tõstetakse, siis saab ta palgatõusust kätte vaid 65,5%, aga üle 2100 euro teeniv inimene, näiteks riigikogu liige, saab palgatõusust kätte 80%. Õnneks on praegune koalitsioon sellega nõustunud, et küür on olemas ja et sellest tuleb lahti saada.
Kuidas maksuküüru kaotada?
Joonis. Riigile laekuva tulumaksu graafik (ülal) ja maksumarginaali e maksuastmete graafik (all), sõltuvalt maksustatavast brutosissetulekust (eurodes kuu kohta). Pidevad jooned kirjeldavad praegu kehtivat seadust, katkendjoon sellist maksuküüru kaotamist, mis riigikassale midagi maksma ei lähe.
Järgnevad arvutused olen teinud, kasutades Eesti statistikaameti andmeid 2022. aasta palkade jaotuse kohta. Täpsemad andmed sissetulekute jaotuse kohta on maksuametil; valitsusel on kindlasti kasutada prognoose ka selle kohta, kui kiiresti need andmed muutuvad. Aga maksuküüru kaotamise variante saab võrrelda ka ligikaudsete hinnangute alusel.
Koalitsioonipoliitikud, kes lükkasid maksuküüru kaotamise paar aastat edasi, on arvatavasti maksuküüru kaotamisest nii aru saanud, et praeguse kolmanda astme marginaali 34,5% tuleks langetada samale tasemele teise ja neljanda astme omaga, s.t 20%-le. Siis jääkski kaks maksuastet, 0 ja 20%. See tähendab, et palgasaaja maksab oma palgast keskmiselt 13,3% tulumaksu praeguse 17,1% asemel. Riigikassale tähendaks selline stsenaarium sissetulekute väga suurt kadu. Liiga kallis muudatus, ütlevad poliitikud. Neil on õigus, aga ei ole ka.
Maksuküüru kaotamist saab nimelt ka teisiti mõista ja teostada. Saab näiteks hoopis nii, et tõstame neljanda astme marginaali samale pulgale kolmanda astme omaga, mis praegu on 34,5%. (Mis õigus oleks väita, et see on veel halvem kui praegune olukord?) Sel juhul kasvaks keskmiselt makstav tulumaks 19,1%-ni praeguse 17,1% asemel.
Aga maksuküüru saab ka nii kaotada, et tulumaksu summaarne laekumine jääb paigale. Kui me säilitame vaid kaks maksuastet ja tõstame teise astme marginaali 20%-lt 25,8%-ni, siis on maksuküür kadunud, ilma et riigi rahakott ainsatki senti oleks kaotanud. Sellist lahendust kirjeldavad katkendjooned joonise graafikutel.
Maksuastmete muutmise otsesed ja kaudsed mõjud
Sissetulek riigikassasse pole ainus tulem, mille maksuseaduse muudatus endaga kaasa toob. Üks liik mõjusid, mida Reformierakond hästi arvestada oskab, on mõjud investeerimiskliimale ja kogu majandusele. Reformierakond on pidanud väga tähtsaks, et just ülemine maksuaste jääks madalale, kuivõrd see meelitab spetsialiste siia elama asuma, investoreid siia investeerima ja äri ajama.
Huvitav on jälgida tulumaksu ülemise astme muutumist Ameerika Ühendriikides. Pärast Teist maailmasõda oli see 90% ümbruses. Kennedy ajal langetati see 70% juurde, Reagani ajal 1982. aastal 50%-ni ning 1988. aastal koguni 28%-ni. Samasuguse muudatuse tegi läbi Thatcheri-aegne Suurbritannia, kus kõrgeim marginaal langetati 1979. aastal 83%-lt 60%-le ja järgmisel aastal 40%-le. Kõik selleks, et seisakusse jäänud majandus uuesti käima saada. Majandus käima läkski, aga selle hinnaga, et hoogsa kasvu sai sisse ka varanduslik ebavõrdsus. Superrikaste domineerimine USA poliitikaelus pani vaatlejad saabunud ajajärku võrdlema nn kullatud ajajärguga (gilded age) USAs 1877–1896, mil „röövparuneid“ peeti „harimatuteks, kasvatamatuteks, juuretuteks ja korrumpeerunuteks, kel puudub igasugune õilsustunne“. Superrikkad kalduvad liberaalse demokraatia piiranguid võimu teostamisel pidama oma huvide vastaseks.1 Hilisem Trumpi võimulepääs ei olnud juhuslik, seda seostakse liialdustega maksuastmete allapoole surumisel.
Briti majandusteadlase Sir Anthony Atkinsoni hinnangul peaks kõrgeim maksuaste 65% olema vastuvõetav, ilma et see majandust kahjustaks. Sir Anthony Atkinson (1944–2017), kes töötas professorina mitmes ülikoolis, oli spetsialiseerunud varandusliku ebavõrdsuse ja selle majanduslike mõjude uurimisele, millele ta pühendas oma elust ligikaudu 50 aastat. Atkinson ei olnud selles liinis ainus. Paljuütlev on fakt, et IMF publitseeris oktoobris 2017 oma väljaandes IMF Fiscal Monitor raporti pealkirjaga „Võitlus ebavõrdsusega“.2 Selles kirjutatakse: „Kuigi mingi ebavõrdsus on turupõhises majandussüsteemis möödapääsmatu, siis üleliigne ebavõrdsus erodeerib sotsiaalset ühtekuuluvustunnet, viib poliitilisele polariseerumisele ning lõppkokkuvõttes piirab majanduskasvu.“ IMFi vasakpoolsuses kahtlustada oleks igatahes kohatu.
Maksuastmete küsimuses on Reformierakond ja Isamaa olnud aastakümneid omaenda loodud dogma kammitsais. Justkui oleks astmeline tulumaks kurjast. Oleks aeg sellistest kammitsatest vabaneda, enne kui „kullatud ajajärk“ või hoopis populistlike paremradikaalide võimuletulek Eestisse jõuab. Sest siis on juba liiga hilja.
1 Marcel Van Herpen, The end of populism: Twenty proposals to defend liberal democracy. Manchester University Press 2021, lk 229–230.
2 IMF Fiscal Monitor Tackling Inequality, October 2017. Fiscal Monitor, October 2017.
Mõelgem loomingulisemalt lastetu ja töökohustuseta tulevikule
MIRT KRUUSMAA
Viimaks olen ise selles eas, mil need teemad rohkem kõrva riivavad, kuid viimastel kuudel on meedias üha enam esil konflikt inimeste soovide, näiteks vähem töötada ja lapsi saada, ning riigi sotsiaalteenuste pakkumise vahel. Ma pole veel täielikult veendunud, kas tegu on tõelise konfliktiga või võimetusega demograafilise kriisi (juba sõna „kriis“ surub nähtusele peale konfliktiolukorra) üle loominguliselt, panetunud loogika priilt mõelda. Arvutus on aga igavalt tervemõistuslik ja kõigile teada: vähem tööealisi võrdub vähem makse, mis omakorda tähendab, et soov vähem lapsi saada ja vähem töötada on probleem.
Konflikti õõnestab tõik, et helded sotsiaalsed hüved, neist tulenev heaolu kasv ja soov seda heaolu nautida on mõistuspäraselt seotud. Saan aru, et kui riigimajanduslikult on vastuolu olemas, siis psühholoogiliselt on kõik täpselt nii, nagu olema peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja heaolu polegi selleks, et seda nautida? Oot-oot, milleks me seda riiki üldse peame?
Muidugi, riigi asja ajame selleks, et rikkaks saada, kuid kas pole kentsakas, et meedialavale tiritakse tavalise inimese (enamalt jaolt naise – nad, saadanad, elavad ju kõige tipuks kauem!) soovi vähem lapsi saada ja vanemas eas mitte töötada, aga mitte tehisaru mõju tööturule, (globaalset) ebavõrdsust maksusüsteemis või ajalooliselt erandlikku vaba liikumise piiramist. Kinnistunud, vaid harva, kui üldse, kahtluse alla seatud tähelepanuharjumused määravad ka, mida nähakse lahendusena: naised peavad rohkem lapsi saama ja pensioniiga tuleb tõsta. Tahaks hüüda nagu Nietzsche, kes laskus oma aja moraali sepikotta: „Halb õhk! Halb õhk!“
Solidaarsus või omakasu
Võtame näiteks selle, kuidas paar nädalat tagasi arutati Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“ Prantsusmaa pensionireformi ja seal plahvatanud ulatuslikke meeleavaldusi.1 Jutt algas mõttega, kui hästi elavad Prantsusmaa pensionärid ja kui kulukas on see riigile. Järgnes sedastus, et vananevas riigis on „mõistlik“, kui püsitakse kauem tööturul. Samuti nenditi, et kuna Prantsusmaa maksumäär on juba niigi üks kõrgemaid, siis „mänguruumi ei ole“ – seega on meie kujutlusrikkuse piir maksudega määratletud mänguruum. Seejärel esitatakse retooriline küsimus: kas noored, kes praegu meeleavaldustest osa võtavad, ei tea, et nad võitlevad praegu selle eest, et tulevikus maksta kinni vanade inimeste hea elu (nende „soe puhkus“)? Siit saame teada, et ühiskonnas pole ratsionaalne toimida solidaarsusest, vaid omakasust. Hiljem mainitakse, kuidas tänapäeva 60aastane pole enam see 60aastane, kes pidi kogu elu tehases töötama.
See on tõsi. XIX sajandi teisel poolel, kui kujunes moodne pensionisüsteem, oli tõenäosus elada 60–70aastaseks sama ahtake kui tänapäeval elada 100aastaseks. Kas see tähendab, et peaksime tõstma pensionile mineku iga 100. eluaasta peale? Ei, sest faktid ainuüksi ei ütle, kuidas neid tõlgendada, vaid seda teeb meie kujutlusvõime. Kui kujutlusvõime on rangelt determineeritud Exceli tabeliga, jääb küsida, kas tegu on üldse enam mingisuguse võimega – kas meie tõlgendamisaparaat ei tööta mitte autopiloodi peal? Ja siit edasi: kuna kujutlusvõime on mõne poliitikafilosoofi meelest vabaduse eeldus, siis kui vabad oleme oma ühiskonna mõtestajate ja loojatena?
Soovimatus saada lapsi
Tundsin tõuget seda teksti kirjutada ühe vastilmunud teadusuuringu peale. Michigani osariigi ülikooli teadurid kordasid ja kinnitasid juba aasta varem ilmunud uuringut, milles selgus, et ligi viiendik osariigi elanikest, s.o 1,7 miljonit, ei soovi lapsi.2 Tegu oli kõrge kvaliteediga eelregistreeritud uuringuga. Kuigi see puudutas vaid Michigani elanikke, arvatakse, et osariigi rahvastik on piisavalt sarnane kogu USA elanikkonnaga, et (ettevaatlikult) laiendada uuringu tulemus kogu riigile. Samuti selgus, et soovimatus lapsi saada pole seotud haridustaseme, vanuse ega sissetulekuga.
Avastus on märkimisväärne, sest näitab, et vähene sündimus on muutunud väärtushoiakute, mitte nt suurenenud majandusliku ebavõrdsuse tagajärg (netivasakpoolsete lemmikselgitus). Seda mõtet toetab üks varasem Taani uuring, mille järgi on tahtliku lastetuse peapõhjus arusaam, et lapsed piiravad vabadust.3 Oleks iseäralik isikliku vabaduse tõttu vanemlusest loobunuid halvustada kui liigisekaid. See etteheide kõlab õõnsalt liberaalses ühiskonnas, mis on just vabaduse ja ratsionaalse isekuse ideele püstitatud (ja siin on huvitav võrdlus süüdistusega, et prantsuse noored ei järgi piisavalt omakasu, kui nad käivad meeleavaldustel).
Kahjuks pakutakse ka lastetuse „probleemile“ igavaid lahendusi. Kõige igavam neist paisati välja UKs, kus rahvastikuteadlane Paul Morland pani ette, et võiks kehtestada lastetusmaksu.4 Kas tõesti on see meie suur tulevikunägemus, rünnak demograafilisele kriisile? Lubage väriseda.
Soov saada vähem lapsi või neid üldse mitte saada pole mõistagi hiljuti tärganud elustiilivalik, vaid aeglane ja keeruline sotsiaalne protsess, mis sai õhtumaal alguse tööstusrevolutsiooniga. Mõistan neid, kes pessimistlikult usuvad, et makse, pensioniiga või lastetoetusi üles-alla kruttida lootuses, et nii on võimalik juba toimuvat tagasi pöörata, on sama hea kui ehitada okstest onn ja loota, et see pakub tsunami eest varju. Tõeline kriis pole sotsiaalkulutuste kasv või sündimuse langus kui niisugune, vaid olukord, kus me ad hoc parandame süsteemi isegi siis, kui see enam silmanähtavalt ei tööta. Ja seda seni, kuni kogu kupatus kokku variseb, misjärel avastame, et tegelikult olid meil kõik see aeg ideed otsas.
Minu eesmärk pole vaielda ühe või teise ettepaneku poolt, vaid jagada muret meie kujutlusvaesuse pärast. See, mis tundub mõistlik, võib olla lihtsalt mõttelodevusest kujunenud eelarvamus. Samamoodi võime tembeldada probleemiks nähtuse, mis ilmtingimata pole seda, või pakkuda lahendusi, mis näivad loogilised, kuid pole muud kui hammastega haua kaevamine. Nõnda võibki suurim oht lähenevate eksistentsiaalsete kriiside eel olla hoopis suutmatus mõelda eelnevalt defineeritud mänguruumist kaugemale.
Piiratud mõtlemisvõime
Piiratud mõtlemisvõimet kui ohtu ühiskonna tervisele on toonitanud mitmed filosoofid. Asjakohane on näiteks David Graeberi ja David Wengrow essee „Kuidas muuta inimajaloo kulgu“. Autorid polemiseerivad ebavõrdsuse päritolu üle, mille kohaselt vahetusid primitiivsed egalitaarsed ühiskonnakorraldused neoliitilise revolutsiooni järel hierarhiliste kooseluvormidega, kusjuures ebavõrdsuse kasv on sestsaadik olnud pidev ja paratamatu. Graeber ja Wengrow aga osutavad, et niisugune tõlgendus viitab hoopis moodsa aja uurijate kujutlusvõime küündimatusele. Arheoloogilised leiud näitavad, et „primitiivsed“ ühiskonnad ei olnud ilmtingimata egalitaarsed, vaid eksperimenteerisid mitmesuguste sotsiaalse organiseerumise võimalustega vastavalt vajadusele.
Nõnda kirjutavad autorid, et tõeline küsimus pole selles, miks ebavõrdsus tekkis, vaid „kuidas me oleme nii kinni jäänud [hierarhilisse ühiskonnavormi] vaatamata sellele, et oleme elanud nii suure osa oma ajaloost eri poliitiliste süsteemide vahet edasi-tagasi liikudes“5. Tõepoolest paistab, et varane inimene oli „arvatavasti ühiskonna potentsiaalist teadlikumgi kui inimesed tänapäeval üldiselt“6.
Mis on poliitika?
Võimalik, et minust targemad on küsimust põhjalikult vaaginud ja jõudnud järeldusele, et ühiskonna potentsiaal seatud ideaalide valguses (heaolu, rikkus, paljudele ka rahvusriik) ongi vaid maksude ja sotsiaaltoetuste nihutamine vastavalt riigi rahakoti suurusele. Kui nii, siis tekib küsimus, mis üldse on enam poliitika. Kahtlustan, et nendes küsimustes – kui laskuda ise korraks stampidesse – on omajagu raamidesse kinnijäämist.
Enne kui tunnistada kõige mõistlikumaks see lähenemine, mis paistab kõige ilmselgem, tuleks ehk vaadelda probleemi kaugemalt, panna tähele kasvavaid vastuolusid (nt üha sagenev üleskutse liberaalsele riigile tegeleda sekkuva biopoliitikaga) ja nendega tõsiselt, süvitsi tegeleda. Nii saab ehk ka mänguruumi, kus on huvitav ja lustlik olla – ruum, mis innustab ja kus sünnivad uued ideed.
Kodu lasteaia, poe, muuseumi ja elamustänava lähedal
MERLE KARRO-KALBERG
Linna naaber Tartu vald on arendajate ja uue kodu otsijate seas populaarne. Hoogu on sellele piirkonnale andnud eeskätt ERM, millest pool asub Tartu valla maal. „Kodu viie minuti kaugusel kesklinnast“, reklaamiti eluaset Raadil veel mõni aasta tagasi.
Suur arendussurve on õnn ja õnnetus üheskoos. Üleriigilise uudisekünnise on vald ületanud eeskätt ERMi hoone kõrvale kavandatud uuselamurajooniga, kuid Tartu vallas pingutatakse omajagu kvaliteetse ruumi loomise nimel. Äsja sai kaante vahele endise sõjalennuvälja ruleerimisrajale arhitektuurivõistluse tulemusel kavandatav ERMi elamustänava projekt, millest peaks saama Uus-Raadi keskne avalik ruum ja peatänav. Mõni aasta tagasi otsiti arhitektuurivõistlusega lahendust eramupiirkonda rajatavale pargile, ehitatud on koolimaju, Raadile kavandatakse hariduskeskust, kus hakatakse pakkuma kooskäimise võimalust ka piirkonna elanikele. Käimas on ja on ka lõppenud mitu elamuarenduste planeeringuvõistlust. Nüüd kiidetakse kinnisvaramüügi kuulutustes hoopis mõnusat keskkonda, poodide ja lasteaedade lähedust, pargilikku keskkonda ja avaliku ruumi arendusprojekte.
Järgnevalt räägib vallaarhitekt Egle Nõmmoja lähemalt, kuidas linnalähedane omavalitsus plaanib ehitustegevust nii, et tagajärjeks ei oleks monotoonne põllupealne magala.
Tartu vald on palju panustanud teenuste ja avaliku ruumi arendamisse. Mis on teid ajendanud seda tegema?
Kinnisvaraarendajad on elanikud Tartu valda kohale toonud. Nemad ehitavad hooned, taristu ja väliruumi välja oma kinnistu piires, aga arendusalade kõrval on ulatuslikud munitsipaalmaad, mis samuti vajavad sisustamist ja naaberaladega tervikuks ühendamist. Praeguse olukorra kujunemine on ajaliselt ja järjestuselt hea. Nn Uus-Raadi piirkonda on elama kolinud küllalt suur hulk inimesi ja nüüd on põhjendatud neile suurte avalike projektide kavandamine. Meil on vedanud: maareformi käigus on linnaäärsed suured maa-alad jäänud valla või riigi kätte. See on avalike funktsioonide loomise eeltingimus. Paljudel omavalitsustel pole seda võimalust: kogu maa on erastatud ning sealt kümneid hektareid avaliku ruumi, koolide-lasteaedade rajamiseks võõrandada pole kerge ülesanne.
Pärast 2017. aasta haldusreformi ja uue vallavalitsuse ning volikogu tööle asumist sai valla areng uue hoo ja hingamise ning tekkis visioon, mida linnaäärsete munitsipaalmaadega üldse ette võtta võiks. Kui omavalitsuses on juhid, kes uuega kaasa lähevad ja on kursis päevakajaliste teemadega, olgu selleks kiimamuutus, rohepööre või hea avalik ruum, siis on lihtsam ka tuge ja rahastust leida. Kui seda pole, siis võib ametnik pingutada palju tahab, aga mitte midagi ei õnnestu, sest teostamiseks vahendeid lihtsalt ei leita. 2021. aasta korraldasime koostöös arhitektuurikeskusega linnafoorumi Tartu valla uue keskuse ja endise Raadi lennuvälja teemal. Kahe päeva jooksul kuulati arhitektide, planeerijate ja maastikuarhitektide ettekandeid ning pakuti välja lahendusi. Selgus, et üht ja ainukest keskuse lahendust ei ole.
Egle Nõmmoja ütleb, et uuselamupiirkondade suurim mure on elanike vähene huvi oma naabrite vastu. „Selle muutmiseks peab vald topelt pingutama, sest paiga identiteet loob ka tugeva kogukonna,“ sõnab ta.
Arendajate huvi Tartu valla uute elamualade on vist suur. Teil on käimas või läbi saanud ju ka mitu kogu linnaosa planeerimisvõistlust.
Viimased kakskümmend aastat on arendussurve olnud väga suur. Eelmise buumi lõpus (2008-2009) tekkis korraks seisak, aga see oli ainult hetkeline hingetõmbepaus. Kordagi pole igav hakanud, pidevalt oleme pidanud uusi sihte seadma. Arhitektuurivõistlusi oleme hakanud korraldama 2018. aastast. Alates sellest ajast on Uus-Raadi nõutumatele aladele lahendus leitud konkursiga. See on parandanud ka lahenduste kvaliteeti. Oleme planeeringute lähteülesandesse lisanud nõuded planeerimismeeskonda kuuluvatele spetsialistidele. Suuremate projektide meeskonda peavad kuuluma arhitekt, maastikuarhitekt, liiklusinsener, torude-kaablite insenerid jne.
Te olete üldplaneeringuga seadnud arendajatele konkreetsed, läbimõeldud tingimused. Näiteks mitmekesine haljastus, rattateed, suurtest monotoonsetest parkimisaladest hoidumine, avaliku ruumi loomine jms. Teil seda vist ei juhtu, et tuleb arendaja ja tahab teha põllupealset monotoonset magalarajooni?
Eks me kõik oleme kasvanud ja arenenud koos planeerimissüsteemi ja tehtud töödega. Kui planeerijad ja otsustajad oleksid olnud 20 aastat tagasi sama targad kui praegu, siis oleks väga palju planeerimisvigu olemata ja ehitatud keskkond hoopis teistsugune. Ka arendajad on teadlikumad ja nende väärtushinnangud on teisenenud. Üldjuhul mõistetakse, mis on peatähtis ja millise ruumilahendusega on mõistlik edasi liikuda. Vastuseis omavalitsuse eesmärkidele ja nõuetele on vähenenud, enam ei mõelda ainult kasumi teenimisele, vaid ka kvaliteetsele ruumilahendusele. Aastaid tagasi tuli lõputult seletada ja argumenteerida, miks on vaja mõelda laiemalt, ruumiliselt, kõiki valdkondi arvestavalt, planeerida kinnistupiiriüleselt jne. Mõnikord tundus see kivist vee välja pigistamisena.
Enne haldusreformi olid omavalitsused väiksemad ja planeerimist kureeriv vallaametnik oli tihtilugu üksinda arendajate vastu. Praegu on minu abimeheks linnaehituskomisjon, kus vaatame arendusalade lahendused üle. Vaidleme, arutame ning kujundame seisukoha. Olukord on lihtsam ka seetõttu, et enamik huvitatud isikutest on kogenud arendajad. Eraisikutest kinnistuomanikke, kes soovivad planeeringu algatada, Tartu vallas enam eriti ei kohta.
Tartu valla uus üldplaneering (ÜP) hakkas kehtima augustis 2022. Üldplaneeringu maakasutus- ja ehitustingimuste väljatöötamine oli suur ülesanne. Tingimuste sõnastamine nii, et neid saaks rakendada terve valla territooriumil ühtmoodi oli pikk ja vaevaline. Lisaks pidi piiri pidama ka tingimuste detailsusega, et mitte väljuda üldplaneeringu lennukõrguselt. See kõik kannab nüüd vilja. Arendajatele on teada meie nõudmised ja keegi ei vaidle ÜP tingimuste vastu.
Oleme eesmärgiks seadnud, et vastu linna piiri me monofunktsionaalset magalat ei arenda, vaid arendame elavat ja tihedat linnaosa, kus on oma keskus koos vajalike teenustega. Linnaga ollakse ühendatud hea ühistranspordi- ja rattateede võrguga. Nüüd liigumegi selles suunas. Üks suur osa selle eesmärgi täitmisest on arhitektuuri- ja planeerimisvõistlused. Võistluste korraldamine on andnud palju teadmisi ja parandanud ruumi kvaliteeti.
Praegu on Uus-Raadil käimas kaks võistlust. Üks neist on kahes etapis: esimeses voorus pidid huvitatud arhitektuuribürood saatma tehtud tööde portfoolio ja nende põhjal valisime bürood, kes saavad konkursialale oma lahenduse esitada. Büroode väljavalimise voorus arutati, et peaksime teise vooru lubama ka mõne vähemtuntud ja mitte ehk nii esindusliku portfoolioga büroo ehk musta hobuse. Suurte kogenud tegijate puhul oskame enam-vähem aimata, millise töö saame, aga tundmatutelt tegijatelt võime saada midagi uut ja ootamatut. Ehk peaksimegi oma mõtlemist just nii muutma?
Teine tähtis aspekt võistluste juures on žürii koosseis. Peame silmas mitte ainult erialaspetsialistide jaotust ja osaliste esindatust, vaid ka muid asjaolusid. Raadi hariduskeskuse konkursi žürii aruteludes tuli selgelt esile, et naised näevad ruumi hoopis teistmoodi kui mehed, tajuvaid teistsuguseid ohte, võimalusi ja kvaliteeti. Ühiskondliku objekti puhul, mille põhilised kasutajad on lapsed, on teistsugune vaatenurk väga-väga vajalik.
Kui palju piiravad valla arengut vanade mõttemallide järgi koostatud ja kaua aega tagasi kehtestatud detailplaneeringud? Näiteks palju kõlapinda saanud ERMi uuele hoonele selga trügivad elumajaplaneeringud on kehtestatud jupp aega tagasi, mil praegustele põhimõtetele üldse ei mõeldudki.
ERMile kõige lähem krunt, Erminurme tee 28 on nüüdseks riigi omandis ja sinna maju ei tule, ehitusload on kehtetud, menetletakse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist. Ülejäänud Erminurme tee äärsed arendused ja Raadiraja tänava arendused teostatakse lõpuni.
Ka kõnealuse Erminurme tee arendusala lahendus oli leitud arhitektuurivõistlusega. Lühidalt võiks öelda nii, et linnaplaneerimises pole üht tõde. ERMi ümbrust näevad ka arhitektid erinevalt, igal projektil, mille järgi ehitatakse, on ju autor. Eks see on õppetund meile kõigile.
Kui ehitamist on alustatud, siis džinni enam pudelisse tagasi ei topi ning arendust seisma panna ei saa. Kui planeering on ainult paberil ja tegevust pole alustatud, on võimalus teha uus lahendus.
Meeles tuleb pidada, et iga otsus, mis planeerimisprotsessis tehakse, on oma aja ja otsustajate nägu. Alati pole õige tagasivaatavalt kriitiline olla. Lohutuseks võib öelda, et ükski linn ei saa kunagi valmis, linnaruumi ehitatakse pidevalt ümber. Me ei tea ju praegu, milliseid eluruume tulevikus vajame, kuidas tehnoloogiad muutuvad ja millise ruumivajaduse endaga kaasa toovad.
Millised võimalused on linnalähedasel vallal valglinnastumist piirata?
Meie töötame valla üldplaneeringu alusel. Seal oleme ette näinud arendusalad. Planeeringuid, mis seda eesmärki täidavad, ei saa me algatamata jätta. Planeeringute alusel taotletud ehituslubasid ei saa ka väljastamata jätta, selleks puuduvad juriidilised hoovad.
Viimaste aastate rahvastikuprognoosid on kõvasti puusse pannud. Tallinna ja Tartu tõmme on olnud mitu korda suurem, kui seda ette arvata osati. Üle Eesti voolab rahvas tõmbekeskuste poole. Ma ei tea, kuidas seda pidurdada. Meie saame tegeleda kvaliteetsete ruumilahenduste kavandamisega, aga kuidas pidurdada Eesti valgumist kahte lehte, ma ei tea. Tartu külje alla ei kolita ju ainult Tartust või oma vallast, siia tullakse Võrust, Paidest ja Rakverestki. Linnadest, mitte maalt.
Me oleme nokk kinni, saba lahti olukorras. Ühest küljest püüame linna lähialal luua tihedat, multifunktsionaalset linnalist kudet, arendada kvaliteetset avalikku ruumi, teenuseid, ühistransporti, kooli- ja lasteaiavõrku. Linna ühistranspordivõrk ulatub valda, samuti kuulume linna rattaringluse süsteemi. Teisest küljest meelitab kõik see, mida teeme, inimesi siia linna külje alla kolima.
Koalitsioonilepe lubab asutada maa- ja ruumiameti, kes peaks hakkama omavalitsustele planeerimise ja ruumiloome küsimustes nõu andma. Kui palju sa nõu ja toetust vajad?
See sõltub, kui hästi omavalitsuste eripära tuntakse ja kohapealset olukorda adutakse. Pärast seda, kui maavalitsuste keskused sisuliselt likvideeriti, on toetavat õlga väheks jäänud. Infovahetus rahandusministeeriumi planeerimisosakonnaga, kes peaks omavalitsusi toetama, on minimaalne, peaaegu puudub. Me oleme üksi oma otsustega ja pole eriti kellegagi ka konsulteerida. Pigem on abiks teised samasuguses seisus omavalitsused. Minu hinnangul tuleks konkreetsed põhimõtted ja juhised seadustesse kirjutada. Omavalitsustele on vaja tugevamat seljatagust.
Nõudlik teema on piiriülene ühisplaneerimine. Läbi tuleb mõelda teedevõrk, ühistranspordikorraldus, koolid-lasteaiad, teenused jne. Kasutajale ei peaks omavalitsuse administratiivpiirid tuntavad olema. Koostöö on ajaga muidugi paranenud, kuid arutelu ja lahendusi vajab kulude-tulude ümberjagamine.
Muret teeb ruumispetsialistide väga visa pealekasv. Noori tegijaid ei kohtagi, ka uusi ruumiloomega tegelevaid büroosid on vähe ja head tegijad on väga hõivatud. Võib-olla on see Lõuna-Eesti probleem ja Põhja-Eestis on olukord parem.
Kõigi nende projektide – Ermi tänav, Raadimõisa asumi puhkeala, koolid ja lasteaiad – väljaehitamine eeldab rahalisi võimalusi. Kas praegune omavalitsuste rahastamise mudel on piisav, et vallad suudaksid ehitatud keskkonda ja teenuste kvaliteeti investeerida?
Meie ette valmistatavate avalike projektide väljaehitamine valla eelarvest pole täismahus võimalik. Kuna need on tugevat identiteeti loovad ja probleeme lahendavad projektid, näiteks militaarpärandi vaadeldavus või sademeveelahenduste katsetamine ja elurikkuse toetamine, siis on lootust, et leiame vajaliku toetuse.
Kui palju Tartu valda elanikke juurde tuleb, kui kõik käimasolevad arendused valmis saavad?
Juba linna piiri lähedale on elukohti plaanitud ligi 10 000–15 000 inimesele. Tegelikult on see hirmutav ja paneb muretsema. Kust need inimesed tulevad, millised väikelinnad ja asulad selle võrra tühjemaks jäävad?
Praegu valmistatakse ette üleriigilise planeeringu koostamist. Ma tahan väga näha, milliseid hoobasid maapiirkondade tühjaksvalgumise takistamiseks planeeritakse. Kuidas rahvastiku paiknemist juhtima hakatakse …
Mida siis tuleks teha, et olla linnalähedane piirkond, kuhu soovitakse kolida?
Eeskätt on vaja elanikele olemas olla ja neid kaasata, ja ma ei mõtle siin planeeringu menetlemisse kaasamist, vaid läbiarutamist ja suhtlemist.
Arhitektuurivõistluste lähteülesannete koostamise eel oleme elanike seas teinud ideekorjeid ja seeläbi on välja tulnud nii mõndagi, millest puudust tuntakse. Näiteks viimastel aastatel on mänguväljakute lahendused välja valinud piirkonna elanikud. Konkursside info on meil kodulehel üleval ja koondatud GISi rakendusse, kus kõik saavad lahenduste ja tulemustega tutvuda. Konkurss enne planeeringut ja piisav teavitamine tähendab hiljem sujuvamat koostööd planeeringu koostamise ajal.
Uuselamurajoonide suur sotsiaalne mure on elanike vähene huvi oma naabrite vastu, kokkuhoidva kogukonna puudumine. Uutesse piirkondadesse kolib lühikese ajaga palju eri tausta ja soovidega inimesi. Puudu on paiga identiteedist. Tihti võetakse neid elukohti ajutise peatuspaigana: tulevad noored, ostavad väikese korteri, siis sünnivad lapsed ja kolitakse edasi suuremale elamispinnale ning alustatakse taas otsast peale. Ei ole nii, et juba mitu põlvkonda on ühes kohas elanud, tuntakse üksteise lapsi ja lapselapsi, kõik teavad kõiki. Vanades külades on kultuurimajad ja külakeskused, kus aastaringi koos käiakse. Uuselamupiirkondades sellised kohad puuduvad. Seni kuni Raadil kogukonnakeskust pole, peame pingutama teistel tasanditel. Oleme korraldanud kogukonnapäevi, kuuskede põletamise ühisüritust, organiseerinud istutustalguid just selleks, et rahvas kokku tuua ja omavahel tuttavaks teha. Näib, et oleme õigel teel.
Mõni nädal tagasi valmis sektoritevahelise koostööplatvormi SA Rohetiigri eestvedamisel „Ehituse teekaart 2040“, kus antakse jõuliselt juhiseid, mida ja kuidas teha, et vähendada valdkonna CO2 jalajälge. Visioonidokumendi 160 leheküljel on analüüsitud praeguse ehitatud keskkonna puudusi, välja on toodud soovitused ja näited, kuidas olukorda muuta. Käsitletakse planeerimist, taristuehitust ja liikumisvõimalusi, lähteülesande koostamist ja tellimist, arhitektuuri ja projekteerimist, koostööd ja maavarade kaevandamist. Räägitakse ka sellest, kuidas ja mida mõõta, et aastaks 2040 vähendada ehitussektori CO2 heidet 85 protsenti.
Üks võimalus eesmärgini jõuda on planeerida suuremad asulad tihedaks, nii et eluks vajalik asub veerandtunnise jalgsikäigu, ratta-, bussi-, rongi- või trammisõidu kaugusel. Uute ehitiste ja kvartalite piirkonnas peaks saama liigelda autota. Nähakse ka ette, et 17 aasta pärast on ehitussektori tootlikkus tõusnud Eestis kolm korda ja ületab Euroopa keskmise ning ehitamine on ringmajanduslik.
Tegevuskava koostaja, tehnikaülikooli rohepöörde nõunik ja värske riigikogu liige Pärtel-Peeter Pere toob välja, et CO2 suure jalajälje on põhjustanud meil suuresti valglinnastumine, ning selgitab, et linna laialivalgumisele saab piiri panna, tehes kavas juhatatud sihtkohani jõudmiseks julgeid otsuseid.
Visioone ja strateegiaid on nii omavalitsuste kui ka riigi tasandil koostatud omajagu. Ometi ei kipu seal kirjeldatud ilusad mõtted tegelikkuseks saama. Mõnes arengustrateegias öeldakse näiteks, et linnades tuleb vähendada kuumasaare efekti, kui aga vastavad meetmed konkreetses projektis ette näha, selgub, et laua taga istuvad otsustajad ei teagi, millised sammud eesmärgini viivad. Mille taha suurte visioonide elluviimine jääb ja kuidas teha nii, et vastvalminud tegevuskavast oleks õige teeotsa ülesleidmisel ka päriselt abi?
Ükski plaan ei vii ennast ise ellu, olgu see asutuse, omavalituse või inimese enda oma. Seda tegevuskava eristab teistest andmepõhisus. Eesmärgiks on seatud CO2 jalajälje vähendamine. Saab ju mõõta, kui suur on see praegu ja kui suur aastal 2040. See annab võimaluse läheneda igal aastal sihtaastani välja rohepöördele ja muutuste elluviimisele palju konkreetsemalt, on Rohetiigri plaanide võlu ja edutegur. Siin on vähem ruumi subjektiivsetele, meelevaldsetele tõlgendustele.
Meie riigis on arengukavade ja strateegiate täitmisega suuri raskusi: me ei oska juhtida ei asutusi, tööd, inimesi ega ammugi muutusi. Strateegia kokkupanek on üks asi, selle elluviimine teine. Siin tuleb mängu professionaalne oskus mõista, kuidas juhtida sihtide, visioonide ja ka väärtustega. Kas meil on julgust langetada otsuseid kokkulepitu põhjal? Strateegias „Eesti 2035“ on välja toodud, et aastaks 2035 liigutakse 55 protsendi ulatuses rattaga, jalgsi või ühissõidukitega. Kas mis tahes asutuse juht julgeb öelda, et nüüd tuleb selles suunas tegutsema hakata?
Näiteks räägib TTÜ rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping hiljuti Sirbile antud intervjuus, et ülikool on seadnud eesmärgiks aastaks 2035 saada kliimaneutraalseks ja esimene samm selles suunas on parkimiskohtade vähendamine. Rohepööre seisneb paljuski praeguste teadmiste ja tehnoloogiatega targalt ümberkäimises ja kui räägitakse suurtest sihtidest, räägitakse ka paljudest väikestest asjadest.
Peale julguse teadmistepõhiselt otsustada on oluline ka see, kas inimesed tunnevad end oma töös, meeskonnas ja organisatsioonis võimestatuna. Eriti kehtib see suurte organisatsioonide, näiteks omavalitsuste puhul. Kogu see väärtuste, võimestamise ja strateegiaid mööda käimise jutt võib tunduda kulunud, kuid kesk- ja tippastme juhid just nii töötavad, eriti avalikus sektoris, ja minu kogemuse põhjal see toimib. Kõik peavad teadma, millises suunas liigutakse, siis saab teha tulemuslikult tööd, ilma et igale asjale tuleks minna kuskilt kõrgemalt luba küsima. Kui iga pisiasi vajab heakskiitu, formaalselt või mitte, on see halvasti juhitud meeskond, ettevõte või linn.
Mil määral on organisatsioonid, kes on ehituse tegevuskavas mõne valdkonna või teema eest vastutama pandud, näiteks ministeeriumid, ülikoolid jt, ka tegelikult valmis vastutust kandma?
Teekaarti koostades selgus, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tahetakse väga suuri muutusi ellu viia, toetuda strateegilistele sihtidele, ülikoolide ja ettevõtete vajadustele. Näiteks soovitame hakata uute hoonete CO2 jalajälje mõõtmise ja piiramisega pihta juba aastast 2024. See on üks neid suuri, vajalikke, julgeid ja mõneti ebapopulaarseid otsuseid, mida on rohepöörde nimel vaja teha.
Ka värskes koalitsioonilepingus on näha palju Rohetiigri ehituse tegevuskava soovitustega kattuvat. Näiteks on leppes kirjas mure valglinnastumise, elurikkuse vähenemise, killustunud planeerimise, segregatsiooni ja autosõltuvuse pärast. Ära on toodud ka lahendused: säästev liikumine, ühistranspordikeskne kinnisvaraarendus, hoonete CO2 heite mõõtmise vajadus, raudteedesse investeerimine ja rattastrateegia. Üks suurem kokkulepe on maa- ja ruumiameti ehk Maru, arhitektide ja planeerijate aastaid soovitud riigiarhitekti institutsiooni loomine.
Pärtel-Peeter Pere: „Lisaks julgusele teadmistepõhiselt otsustada on oluline, et inimesed tunneksid end oma töös, meeskonnas ja organisatsioonis võimestatuna.“
Koalitsioonileppes ja ehituse tegevuskavas näikse siiski valitsevat teatud vastuolu. Koalitsioonileppes on sees, et omavalitsustele antakse suurem otsustusvabadus, näiteks oma maksude kehtestamiseks. Kavas aga justkui soovitatakse, et riik sekkuks ruumiplaneerimisse jõulisemalt. Valglinnastumise pidurdamine pole aga ühegi suuremat linna ümbritseva valla otsene huvi.
Omavalitsused pole valglinnastumise piiramise ega säästvate liikumisviiside edendamisega hakkama saanud. Kohaliku omavalitsuse keskne ruumilise planeerimise süsteem ei toeta säästvat liikumist. Seda on tõdetud ka eelmise aasta aprillis välja antud rohepoliitika eksperdirühma kokkuvõttes.
Riigi tungimine omavalitsuste kapsamaale võib kaasa tuua omajagu juriidilisi, mõnede hinnangul isegi põhiseaduslikke probleeme. Ehk piisaks seadusemuudatusest … See võtaks igal juhul oma aja. Mis veel teha saab? Maru hakkab andma nõu, teeb riigiaparaadi tõhusamaks ning läheneb ruumiloomele terviklikumalt, sellest saab omavalitustele nõuandev tugi.
Tegevuskavas soovitatakse anda omavalitsustele ka rohkem tööriistu. Näiteks tuleks uusarenduste puhul ehitusõigus siduda kas hoonete või kvartalite kaupa CO2 heite prognoosiga. Selle saab liikumise jalajälje arvutamisega: kas sada uut korterit toovad kaasa sada uut autot või näiteks ainult 40 uut autot. Kava üks kaasautoreid, linnaplaneerija Andres Sevtšuk töötas välja juhise, millise jalajälje mõõtmise tööriista peaks riik omavalitsustele tellima. Võib ka arendajatele kehtestada taristumaksu. See tähendab selgeid suuniseid ja tingimusi ehitada paikadesse, kus ühistranspordivõrk on juba olemas või väljatöötamisel. Võidab vald, võidab arendaja, elanike elu paraneks samuti. Ühtlasi annab see võimaluse loobuda nõudest ehitada maa-alused parklad, mis annavad ühe hoone süsinikujäljest 30–50 protsenti. Lisandub teinegi – võib-olla peamine – võit: väheneb liikumise süsinikujälg ning autosõltuvus. Korterite hind võib sel juhul alaneda viiekohalise summa jagu.
Omavalituste tulubaas sõltub teatavasti sissekirjutusega elanike hulgast. Linnalähedastel valdadel, peamistel valglinnastumise võimaldajatel, pole nii mingit huvi arendajale piiranguid seada. Tooks see ju kaasa sissekirjutuste vähenemise, see omakorda tulu vähenemise ja see vähem võimalusi pakkuda elanikele tõhusaid ja kodulähedasi teenuseid. Taristumaksuga seda olukorda vist ikkagi ei paranda? Pealegi soosib valglinnastumist ka see, et linnas on kinnisvara kallis. Lastega pered kolivadki n-ö põllu peale, sest linnas pole sobiva suuruse ja taskukohase hinnaga eluasemeid.
Loomulikult on omavalitsuste huvi meelitada enda juurde võimalikult palju elanikke. Praegu on odavaim lasta arendajal ehitada kaootiliselt ja põllule, kus pole ei taristut ega töökohti. Pikas perspektiivis maksab selle eest ühiskond ja maja ostnud perekond, kuna ilma kahe autota on raske, kui mitte võimatu läbi saada. Omavalitsuste tulubaasi tuleb mitmekesistada. Kui nüüd antakse omavalitsustele õigus kodualuse maamaksu kasutamise osas ise otsustada, tekib võimalus lahendada konkreetseid kitsaskohti. Näiteks Tallinna vanalinnas seisab tühjalt palju kortereid, mille omanikel puudub motivatsioon neid kasutada või üürile anda.
Muidugi peab omavalitsus vaatama, kui suuri või väikseid eluasemeid linna vaja on. Linna peab tihendama keskel, mitte ääres, mõelda tuleb administratiivpiiridest kaugemale. Pealesunnitud autosõltuvus, mille valglinnastumine kaasa toob, on pikas vaates kõigile kahjumlik. Kui linnadel oleks selgroogu loobuda Nõukogude-aegsest parkimisparadigmast – auto on seniajani kahjuks staatuse ja progressi sümbol, mis toob endaga kaasa ka suured maa-alused parklad –, siis väheneks ka hoonete ehituskulu ja CO2 jalajälg ning eluasemed oleksid ka linna piires taskukohasemad.
Linna tihendamise küsimuses on meil kohe võtta üks ilmekas näide, Pirita tee detailplaneeringu juhtum Tallinnas. Eesti Näituste alale sooviti rajada täiesti uus, kolmesaja korteriga asum. Ümbruskonna elanike vastuseisu tõttu pani linn aga planeeringu menetluse pausile. Ühest küljest on olemas soov ja võimalus linna sees, hea ühistranspordiühendusega paigas linna tihendada. Teisest küljest leiavad paljud, et sinna võiks rajada rohelisele pealinnale kohaselt hoopis pargi. See pole ainus juhtum, kus põrkuvad tiheda ja rohelise linna mõtteviis, ratsionaalne analüüs ja kohalike elanike tahtmatus midagi muuta. Kuidas võiksid omavalitsused sellise olukorra lahendada?
See on hea näide selle kohta, et omavalitsusel puudub otsustamisjulgus ja arusaam tihedast linnast ning 15 minuti linna arendamise oskus. Pakutud lahenduse võiks välja ehitada, kui muuta üht olulist aspekti: vähendada tuleb parkimiskohti. Korteri kohta tuleks arvestada 0–0,4 parkimiskohta praeguse ühe asemel. Nii saaks põhjamaiselt tiheda, tervisliku ja väikse süsinikujäljega asumi, mille elanikud kasutaksid liikumiseks esmajoones jalgratast või ühissõidukit.
Ümbruskonna elanike vastuseis sellele planeeringule on klassikaline „mitte minu õue peale“ juhtum. Argumentidel, et tuleb hoida äärmiselt suure süsinikujäljega aedlinlikku tihedust kohas, kus seda kunagi olnud pole, ei ole pädev. Ainus avalikust huvist lähtuv argument praeguse lahenduse vastu ongi autostumise kasv, millele saaks piduri tõmmata parkimisnormi vähendamisega. Põhjamaade eeskuju näitab, et kesklinnas ja mere ääres lähevad korterid kaubaks ka parkimiskohtadeta.
Kui Tallinnal, Eesti suurimal omavalitsusel, puudub julgus teha ebapopulaarseid otsuseid, siis pole ilmselt põhjust loota, et väiksemad linnad ja vallad suudavad otsustavamad olla. Kuidas võimestada omavalitsusi, et oldaks elanikega dialoogis, kaasataks, aga ühtlasi tehtaks vajalikke, teinekord ebapopulaarseid otsuseid?
See pole ju saladus, et üle Eesti on palju omavalitsusi, kus pole tööl ühtegi ruumiharidusega spetsialisti. Ruumi ja elukeskkonna üle otsustavad töötajad, kes on õppinud hoopis midagi muud, nad on ületöötanud ja alamakstud.
Valga on hea näide kahanevast linnast, kus tegeletakse süsteemselt ja aegamööda linna tihendamisega. Tartu linn on välja töötanud metoodika, millega hinnatakse iga konkreetse planeeringu ja arenduse puhul parkimiskohtade vajadust: kesklinnas on see väiksem, äärelinnas suurem, arvesse võetakse ühistranspordiliinide peatuste lähedus, teenuste kagus jne. Rakvere linnast saab tuua häid renoveerimisnäiteid.
Omavalitsuste ruumiotsuste kvaliteeti, ka planeeringute menetlusaega aitaks parandada maa- ja ruumiamet. Nagu ütles liiklusinsener ja ehituse tegevuskava üks kaasautor Marek Rannala, jääb asi otsustajate taha kinni. Jõuame tagasi julguse ja juhtimise juurde. Omavalitsuste juhid peavad õppima kuulama endast targemaid spetsialiste, arhitekte ja planeerijaid, kes räägivad teadusele ja andmetele toetudes, et tiheasustus on CO2 jalajälje vähendamiseks vajalik. Väikse süsinikujäljega tihe 15 minuti linn, kus saab säästvalt liikuda, on hea inimeste tervisele ja rahakotile.
Rühmituse teamLab näitus „Hõljuvad õied igavikumeres“ Kumus kuni 7. V.
Kumus on sündinud külastusrekord: ERR andis 17. märtsil teada, et Jaapani kunstirühmituse teamLab näitust on külastanud 64 700 inimest. Eelmine rekord kuulus 2018. aastast näitusele „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ 64 000 külastusega. Lugejale, kes pole veel Kumusse jõudnud – veel jõuate! Näitus on lahti 7. maini ja rekordarv kerkib veelgi.
Alustuseks mõni sõna kunstirühmitusest. TeamLabi asutas 1977. aastal Tokushimas sündinud Toshiyuki Inoko, kes 2001. aastal lõpetas Tōkyō ülikooli inseneriteaduskonna. Samal aastal alustas ta koos nelja sõbraga kunstiprojekti „teamLab“. Esimesed kümme aastat eriline edu nende tegemisi ei saatnud. „Jaapani kunstikogukond ignoreeris meid,“ ütleb Inoko. Läbimurre saabus 2011. aastal näitusega Taipei Kaikaki Kiki galeriis, kuhu neid oli kutsunud tollal juba nimekas kunstnik Takashi Murakami. Algas teamLabi rahvusvaheline tähelend. Praeguseks ajaks on meeskonnas rohkem kui 600 liiget ja see liidab kunstnikke, programmeerijaid, insenere, matemaatikuid ja arhitekte, kes ise kutsuvad ennast ultratehnoloogideks. Seni Eestile lähim etteaste toimus 2018. aastal Helsingis Amos Rexi avamisel. Kunstirühmitus on esinenud maailmalinnades New Yorgis, Londonis, Pariisis, Singapuris, Pekingis, Melbourne’is jm. Neil on oma püsiväljapanekud Tōkyōs, Osakas, Shanghais, Abu Dhabis ja teistes kohtades.
Kuidas näitus Tallinna jõudis? Koordinaator Inga Jaagus on osutanud Sirje Helme ammusele digikunstihuvile, mida aktiveeris teamLabi 2018. aasta Helsingi näitus, aga pidurdasid koroona-aastad.
Aeg siseneda kunstisaali. Läbi hämaravõitu sissepääsu jõuame Kumu suurt saali täitvasse kaarjasse galeriisse. Seintel rulluvad lained. Mustad lained, mis välisseinal jooksevad ühtepidi, siseseinal vastupidises suunas. Neid manavad vaataja ette 52 arvutiprojektorit. Projektorite pildid liituvad sujuvalt ja loovad mulje pidevalt voogavast lainemassist. Liikudes mööda galeriid edasi jõutakse väiksemasse ruumi, kus on tavaliselt palju rahvast. Elutulv. Seintel kerivad ja hääbuvad lilled. Aga kus siis on tuli? Olime sellest mööda tulnud, see on päris sissepääsu läheduses. Tuleosakeste universum on lainetega võrreldes miniatuurne – pigem tuli kaminas kui kõike hävitav metsatulekahju. Liikumise iseloom piltidel on erinev. Kui lained näikse enim jäljendavat looduslikku protsessi, siis tulekeeled on kuvatud tinglikumalt. Lilled on sootuks erinevad, jäljendavad vahest kõige rohkem loodusobjekte, ka nende liikumine on ühesuunaline – vertikaalne (tõus ja hääbumine). Kes soovib, võib siin näha viiteid antiigi algelementidele: tuli, vesi ja (mõneti tinglikumalt) maa (lilled). Nähtav imab endasse, kaob vaataja ja vaadatava piir. Üks mu tuttav ütles (ta ei olnud näitusel käinud), et teda selline immersioon pelutab, kui puudub võimalus mõtisklemiseks tagasi või kõrvale astuda.
teamLabi näitus „Hõljuvad õied igavikumeres“ Kumu suures saalis
Mõtted sünnivad hiljem. Juba näituselt väljununa tekkis mul küsimus: mis see siis oli? Tulevikukunst? Jaapani anime? Arvutimäng? Teemapark? Tuleb tunnistada, et märksõnani „interaktiivsus“ ma näitusel ei jõudnudki. Mõned arglikud katsetused ekraane käega puutuda erilisi tulemusi ei andnud – protsessid ekraanidel voogasid oma majesteetlikus suveräänsuses edasi. Näituse koordinaatori Inga Jaaguse sõnul lilled siiski reageerivat inimese puudutusele.
Aga edasi tulevad küsimused. Mis selle kõige taga on? Mis käivitab teamLabi universumi? Selge, et arvutiprogrammid. Siit johtuks palju põnevaid küsimusi, mis aga Sirbi lugejale liialt spetsiifilisteks jääksid ja ega jaapanlasedki oma ekspositsiooni programmilisi telgitaguseid väga jaganud ole. Nii palju siiski, et kuigi „laineprojektorid“ ööseks välja lülitatakse – öösel ju peabki pime olema –, väntab arvuti kogu aeg edasi ja hommikune sisselülitus teeb pildi uuesti nähtavaks.
CERNi kunstiresidentide töödest oli Kumus 2020. ja 2021. aastal väljas näitus „Murtud sümmeetriad“ (koordinaatorid Charlotte Horn ja Kati Ilves). James Bridle mõtiskles töös „Patuseisund“ juhuslikkusest ja selle tekkepõhjustest. Üks kvantmehaanika alustega tegelenud meestest John von Neumann ütles, et igaüks, kes püüab tekitada juhuslikke arve deterministlike vahenditega, nt konkreetse arvutialgoritmiga, teeb pattu. Sellest väitest johtus ka James Bridle’i teose pealkiri, kus juhuslikke arve genereeriti keskkonnaseisundit registreerivate sensorite signaalide põhjal, s.t mürast meie ümber – see võiks meid von Neumanni viidatud patust päästa.
teamLabi näitus sellest patust ilmselt prii ei ole. Autorite väitel ei sisalda lainekuva ühtegi korduvat lõiku, aga finiitne digitaalsus nõuab, et kunagi peab selline programm ennast kordama hakkama. Näituse külastaja seda kontrollida niikuinii ei suuda. Lillede puhul toob interaktiivsus sisse välise juhusliku faktori, mis teeb protsessi kordumatuks.
Kui nüüd püüda teamLabi näitust paigutada üldisesse taustsüsteemi, siis Kumus nähtust meenub Ryoji Ikeda „Supersümmeetria“ (2015. ja 2016. aastal, koordinaator Kati Ilves). Tõsi, seda vaid kuvatehnilises osas: kui teamLab kuvab-stiliseerib tavalisi loodusnähtusi, siis Ikeda püüdis oma ekraanidel külastajale lähemale tuua meeleliselt vahetult tajumatuid fundamentaalfüüsikalisi protsesse. Aga laiemalt: Jaapani anime, teemapargid, arvutimängud – eks kõikidest neist ole siin midagi.
Nüüd siis näitusega seotud agad. Olgu need esitatud kahe näitusekülastaja – loodusvaatleja ja kunstikriitiku suu läbi. Loodusvaatleja: „Mis see siis olgu! Meile pakutakse siin mingit elava looduse elektroonset surrogaati. Kas siis sellises maailmas hakkavadki meie lapsed ja lapselapsed elama?“ Kunstikriitik: „Aus hinnang: MÖGGGA (veebist laenatud kommentaar). Kus siin kunst on? See on ju mingi kitš. Ilutsemine.“
Neid ekstreemhinnanguid peab arvustaja nüüd hakkama mahendama. Tuleb tunnistada, et nad mõlemad on omast vaatepunktist õiged, aga ilmselt ei taba märki. Vaevalt et teamLabi autorite eesmärk oli loodusest jutustava dokumentaal(anime)filmi loomine. Pigem ikka selle näitamine, et ka digivahenditega on (juba) võimalik luua sama võimsalt ja hüpnootiliselt mõjuvaid stseene, kui seda on merelained tormisel rannal, lõkketuli metsas või tuli kaminas. Mõnel puhul ka aja kulgu kiirendades (lillede tärkamine ja hääbumine).
On märgiline, et eelmine külastusrekord kuulus näitusele minevikust. Praeguse kohta võib öelda, et see on näitus tulevikust. Aga mis see siis ikkagi on, mis inimesi meelitab? Kas saab rääkida vaataja arenenud/arenevast kunstitajust? Pigem on põhjus sama, miks võib mererannal lõpmatuseni vaadata lainete mängu või jälgida tulekeelte veiklemist. Või miks võlub rütmiline muusika. Küllap suudab arvutite ja kuvamistehnikate areng varsti esile manada veelgi võimsamalt mõjuvaid tehiskeskkondi. Varitseb siin oht nende lummusesse kaduda? Selline digihüpnootium? Või kui varsti hakkab arengut suunama tehisintellekt, keda me ise õpetame oma käitumisega näitusel olevate jälgimiskaamerate kaudu? Jaan Tallinn on teid hoiatanud.
Kas või mis määral esindab teamLab jaapani kunsti? Sirje Helme (PM, 14. XI 1922): „Sellele on keeruline vastata, sest kollektiiv ise ei rõhuta oma jaapanlikkust, pigem rahvusvahelisust. Meie aga näeme seda küll. Kahtlemata on lääne kultuuris kujunenud teatud klišee jaapanlikkusest, selle erilisest esteetikast ja seetõttu otsime ja ka näeme kollektiivi tegevust läbi suuresti (meie poolt) jaapani kultuurile omistatud esteetika ja filosoofilise traditsiooni.“ Jah, kahtlemata tuletavad teamLabi visuaalid meelde jaapani animefilme, vahest vanemaidki kihistusi. Loojate kultuuriline päritolu kõnnib nendega kaasas. Ka siis, kui nad ise seda väga ei tunnista.
Resümeerida võiks Raivo Kelomehe sõnadega: „Tervikuna tundub „Hõljuvad õied igavikumeres“ nii peakirja kui ka näitusekogemusena veidi üleliia magus ja iseloomustab seda tehnokunsti populariseerimise trendi, mis on maailmas levima hakanud. … Innovatsiooni skaalal on projekt pigem derivatiivne, tuletatud varasematest, sisaldab seda, mis nähtud. Näituseprojekti vormistus on aga atraktiivne, terviklik ja professionaalne.“* Vox doctus.
* Raivo Kelomees „Interaktiivsusega antakse vaatajale küsija hääl“, Kumu blogi, 3. III 2023.
„Jazzkaar“ ja aprill käivad Eestis kokku nagu PÖFF ja november või vabariigi aastapäev ja veebruar. Juba 34 aastat tuksub kevadine ootusärevus õõtsuvate džässirütmide tempos. Festival on pidu, loob uue aegruumi, parema maailma, mis eristub argitoimetustest, -kogemustest ja -tähendustest.1
Sama kirev, kui on küpsest noorusest pulbitsev „Jazzkaar“, on kogu Eesti džässifestivalide traditsioon, mis sai alguse rohkem kui seitse aastakümmet tagasi. Et kogu ajalugu otsast peale ära rääkida, tuleb liikuda ajas tagasi 1949. aastasse.
„5. mail 1949 toimus Töönduslike Kooperatiivide Kultuuribaasi Klubis kahe jazz-ansambli – Mikide ja Uno Naissoo SC kvarteti loominguline kohtumine. Esmakordse üritusena ei kulgenud õhtu küll täpselt ettekavatsetud rada mööda, kuid kujunes ometi tublisti ergutavaks ja mitmetele uutele tulevikusuundadele osutavaks koosmänguliseks kohtumiseks. Huvi äratamise osas üritus vast isegi täitis talle pandud lootused. Ja selle eest tänu kõigile osavõtjaile!“ 2 Selliste sõnadega algab ansambli Swing Club 1950. aastal koostatud almanahhis Heldur Karmo artikkel uuest džässimuusikaõhtust.
Karmo kirjeldab üksikasjalikult kohtumisõhtu sihtgruppi ja osalejaid: „Kuulajaks võiks olla iga tõeliselt jazzihuviline inimene, mitte aga mingisugune tavaline tantsupublik, kelle eest tuleb uksed kohtumisele otsustavalt sulgeda. Põhiliseks osaks kohtumisel jäävad niisiis ikkagi muusikategijad, sest on vähe neid, kes olles täielikud fanaatikud, ei ole püüdnud või ei püüa oma tundeid rakendada isetegevuses.“
Loomingulise kohtumise tasemest rääkides on kirjutaja kriitiline. Mikid on tema arvates suure svingbändi imitatsioon, selle orkestratsioonides puudub originaalsus: „kõik oli kopeeritud“, ent see on siiski „arenemisvõimeline orkester“. Swing Clubil polnud esinemiskogemust ja bassimängija ei tabanud „kangekaelse järjekindlusega“ õigeid noote, aga see-eest mängiti originaalrepertuaari. Õhtu lõppes Karmo kirjelduse järgi väga proosaliselt: pärast üritust „haarasid kõik kiirustades oma portfellid, instrumendid ja muu liikumatu varanduse kaenlasse ja ruttasid ummisjalu, kes viimasele bussile, kes viimasele rongile, kes viimasele trammile … Tallinna jazz-orkestrite I loomingulisele kohtumisele oli pandud maine ja põrutav punkt“.
Ajalugu on näidanud, et üritus osutas tõepoolest uutele tulevikusuundadele. Tagasihoidlik loominguline kohtumine kasvas aasta-aastalt ja jõudis 1958. aastal täismõõdus festivalini, kui Tallinna vineeri- ja mööblivabriku klubis astus kolme päeva jooksul lavale 12 ansamblit ja orkestrit. Esimesed osalejad väljastpoolt Eestit olid kaks ansamblit Leningradist, kes esinesid 1959. aasta festivalil. Festival laienes märgatavalt 1965. aastal, kui osavõtjate hulgas oli kaheksa ansamblit mitmelt poolt üle Nõukogude Liidu. Festivalil „Tallinn 66“ astusid üles esimesed välismaised ansamblid Soomest ja Rootsist. Uno Naissoo algatus tipnes 1967. aasta legendaarse festivaliga, mis kandis järjekorranumbrit 14 ja kus osales 122 muusikut 17 riigist. Sensatsioonihõnguliseks kujunes „Tallinn 67“ Ameerika saksofonisti Charles Lloydiga juhtunu tõttu: teda ei lubatud planeeritud ajal lavale. Päästerõngaks sai Lloydi avaldus kohaletulnud rohkearvulisele Ameerika pressile mustanahaliste diskrimineerimise kohta Nõukogude Liidus. Segaduse põhjustas ameeriklaste väljaspool ametlikku kultuurivahetust Nõukogude Liitu saabumine, mis oli tol ajal erandlik. „Tallinn 67“ kui oma aja suurim džässipidu Nõukogudemaal jäi paraku viimaseks festivaliks. Kuigi Tallinnast taheti teha Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumi ettepanekul ametlikku nõukogude džässmuusika esinduslinna ja üleliidulise džässifestivali korraldajat3, jäi idee teadmata põhjustel ellu viimata.
Uno Naissoo algatus tipnes 1967. aasta legendaarse festivaliga, mis kandis järjekorranumbrit 14 ja kus osales 122 muusikut 17 riigist. Fotol istuvad džässmuusikud marsruuttaksosse, ümberringi trügimas ajakirjanikud ja fotograafid.
Pärast 15aastast pausi tuli uus džässifestivali algatuse mõte 1982. aastal. „Tudengijazzi“ peakorraldaja Märt Krelli sõnul pakkus selle välja muusikapedagoog ja helilooja Märt Ratassepp. „Jäin tema mõttesse kinni,“ mainib Krell. „Üritus tuli nullist välja mõelda, kuna polnud kedagi, kellelt küsida: mis asi üldse on festival?“4 Sellele küsimusele saadi vastus töö käigus. Nõu küsiti Leo Normetilt ja konservatooriumi komsomolikomitees töötanud Viive Valperilt. Loa saamiseks pöörduti rektor Venno Laulu poole, kes ettepanekut kuuldes erilist entusiasmi üles ei näidanud, aga ei avaldanud ka vastuseisu. Konservatooriumi rahaline toetus piirdus väikese summaga, mille andis üks vene keelt kõnelev haldusprorektor, kes ei saanud ilmselt päris täpselt aru, mille tarbeks raha läheb. 41 aastat vastu pidanud „Tudengijazz“ on koos David Oistrahhi festivali, Eesti muusika päevade ja Viljandi vanamuusika festivaliga üks vanematest meie järjepidevalt korraldatud festivalidest.
1984. aastal alguse saanud „Aravete jazzi“ mõtte tekkimist meenutab Jaak Mikk, kes sai koos oma onu Vello Mikuga festivali korraldamiseks inspiratsiooni Aravete Kangrumäe loodusest. Kuidas õnnestus idee maha müüa tolleaegsele Aravete kolhoosi esimehele Alar Ainomäele, seda Jaak Mikk ei mäleta. Tegemist oli jõuka kolhoosi kultuurilembese juhiga, kes toetas lahkelt noorte algatust. Kuna ilma komsomolita polnud tol ajal ühtegi noorteüritust mõeldav korraldada, saadi nõusolek Paide rajooni kõige tähtsamalt komsomolijuhilt Tiit Portvelilt. 1984. aasta juunis toimunud esimesel „Aravete jazzil“ oli kohal kogu Eesti džässiparemik. Vastus küsimusele, miks festivali tegemine 1990. aastal lõpetati, on Jaak Miku sõnul lihtne – kolhooside aeg sai otsa: „Nii nagu sai otsa komsomoli aeg, sai otsa ka festivali aeg.“5
Pärnus algatas suurejooneliseks kujunenud džässifestivali Herbert Murd. 1985. aastal pöördus tolleaegne Pärnu komsomolikomitee esimene sekretär Jüri Lebedev tema poole ettepanekuga korraldada Pärnus džässikontserte. Plaan oli selle aja Pärnu olustikus nii absurdne, et oli võimatu ei öelda. Nii hakati Võidu kohvikus organiseerima kord kuus meie džässmuusikute kontserte.
Kui talv läbi sai, otsustati kõik osalenud muusikud kutsuda ühele üritusele. Sellest sai alguse festivalitraditsioon: aastatel 1986–1988 kandis ettevõtmine pealkirja „Pärnu jazz”, 1989. aastal „Jazz fiesta“ ja alates 1990. aastast „Fiesta internationale“. Peale Eesti džässiparemiku väisasid festivale mitmed maailmatasemel kuulsused, nagu John McLaughlin, Peter Brötzmann ja John Hammond. Festivalide lõppemisele 1993. aastal on Murrul otsekohene selgitus: „Ühel hetkel sai jõud otsa. Elasid selle nimel, et end tõestada, aga see vähenegi riigi toetus, mis kultuuriüritustele anti, läks Tallinnasse. Kadus ära lootus ja kadus ka jõud.“6
Viimane 1980. aastate džässialgatus leidis aset 1988. aastal, kui Aivar Mäe korraldas bigbändifestivali „Ranna 88“. Mäe meenutamist mööda sai ettevõtmine alguse ühest telefonikõnest, millega kutsuti ta appi hääbuvale puhkpilliorkestrikultuurile õlga alla panema. Plaani taga olid džässikorüfeed Valter Ojakäär ja Kustas Kikerpuu. Tegevuse edendamiseks loodi Eesti Big-Bandide Klubi. Mäe aktiivsel eestvedamisel valmistati bändidele noodipulte ja anti välja noote. Klubiline tegevus kasvatas jõudsalt huviliste hulka. Aasta ringi toimunud seltsitegevuse kulminatsiooniks said Tabasalus peetud festivalid. Kui esimesel aastal osales festivalil neli bigbändi, siis paari aastaga paisus kollektiivide hulk kahekümne üheni. „Oli väga äge,“ meenutab Mäe. „Huvi oli tegelikult meeletu. Võlusime osalejaid suitsukanaga, mis oli sel ajal tohutu hõrgutis. See oli festivali kaubamärk.“7 Festivalil oli ka rahvusvaheline mõõde. Juba teisel festivalil esines viis Soome bigbändi, kelle hulgas oli Mosabacka Big Band Petri Juutilaineni juhatusel ning Lappeenranta ja Imatra bigbänd.
Inspireerituna Pärnu festivalidest ja bluusist korraldas Anne Erm 1990. aastal jazzi ja bluusi päevad, mis tõi kohale rohkem kui poolsada kollektiivi.8 Ettevõtmisest sai „Jazzkaare“ eelkäija.
Nõukogude-aegsete džässifestivalide kultuuriloolise tähenduse üle mõtiskledes tuleb tõdeda, et Eesti muusikaloos kesksete laulupidude taustal on paraku vähe tuntud tõsiasi, et Uno Naissoo algatatud džässifestivalid olid Eestis esimesed tänapäevased muusikafestivalid. Nende eelmise sajandi keskpaika ulatuv algusaeg on ka üleilmselt teedrajava tähendusega. Näiteks toimus esimene džässifestival Euroopas 1948. ja USAs 1954. aastal. NSV Liidus pärjati Tallinn džässipealinna tiitliga just eelkõige festivalide tõttu, mis ennetasid 1962. aastal ellu kutsutud Moskva ja Leningradi festivale, millest kujunesid prestiižikad džässiparemiku ja fännide kokkusaamiskohad. Julgen arvata, et ilma festivalitraditsioonita ei saakski rääkida džässi väärikast staatusest Eesti praeguses kultuuripildis.
1 Chris Gibson, John Connell, Music Festivals and Regional Development in Australia. Ashgate, Farnham, 2012.
2 Swing Clubi almanahh. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, M 203: 1/13.
3 Eesti Raadio saade „Džässmuusikasõpradele“, 11. VI 1968. Saatetekst. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Valter Ojakääru kogu, kaust 136.
4 Intervjuu Märt Krelliga 16.II 2023.
5 Intervjuu Jaak Mikuga 13.II 2023.
6 Intervjuu Herbert Murruga 30. III 2023.
7 Intervjuu Aivar Mäega 19. II 2023
8 Märt Treier, Anne Erm. Hiliskevad. Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2011.
Migrek Managementi „Elajannad“, idee autorid Eva Koldits ja Mingo Rajandi, lavastaja Eva Koldits, helilooja, ansambli juht ja muusikaline kujundaja Mingo Rajandi, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Meelis Lusmägi, dramaturg Berit Kaschan. Mängivad Eva Koldits, Mirtel Pohla ja Mingo Rajandi ning ansambel koosseisus: Mingo Rajandi, Erki Pärnoja, Tobias Tammearu, Villu Vihermäe ja Ahto Abner. Esietendus 5. II Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.
„Elajannad“ on lavastus, mida tahan nimetada ilusaks, ehkki see ütleb vähe ja sellest sõnast ei paista läbi varjundid. See on lavastus naisest, põlvkonna- ja elulooüleselt.
Lavastus koosneb peamiselt monoloogidest ja muusikast. Lood, nii kõneldud kui ka muusikana, on võimsad, kohati detailideni ausad naise olemuse kirjeldused. Laval on naiste lugu, aga nii nagu laval pole ainult naised, pole ka tekstide autorid ainult naised. Lavastuse dramaturg on Berit Kaschan, tekstide autoreid on peale tema veel mitu, näiteks Jan Kaus ja Eero Epner. Kõige puudutavamad on ikkagi naiste tekstid, vähemalt mulle. See võib olla juhus. Muidugi võib see olla ka ühe võimaliku tõelisuse representatsioon. Sellest hoolimata meenutab üleüldine tunnetus mulle seda, mida olin lugenud Kaschani luulekogust „Täna piisab vähesest“. Argisus, huumor, eneseiroonia ja poeesia üheskoos. Argiste olukordade mitmetahuline üldistusjõuga peegeldus.
Räägitakse roosiheki varjus täiuslike munade pošeerimise unistusest ja hüpatakse verisesse sünnitusloosse (algtekst: Hollie McNishi „Pressi “ ehk „Push“). Esimesest on lihtne kõneleda, teisest kiputakse vaikima. Aga see ei ole universaal, see on kultuuriliste valikute küsimus. Kui kõik see on, miks ei või siis ka nimetada? Miks jätta kõige keerulisemad hetked iga inimese enda traumaks, selle asemel et lahustada need ühisesse kogemusse? Ehk suisa võimestavasse kogemusse?
„ja üle terve põranda valgub verd
ja ma ei tea, kas see on normaalne
on see normaalne? ma karjun
palun tehke nii, et see oleks normaalne
aga kuidas see saab olla normaalne, et kõik kohad on verd täis“
Eva Kolditsa ja Mirtel Pohla kanda on „Elajannades“ sõnaline pool.
… kui tuua välja üks lõik. Kirjeldus verest ja platsentast oli õigupoolest nii elus, et vere suhtes tundlikul teatrikaaslasel kadus pilk ja meel õige korraks pimedamatele radadele. Eks see oli viimane ja hapnikuvaesem rida muidugi ka, kus olime. See verest väljaminek polegi seejuures nii haruldane. Olen olnud etendusel, kus ka „Romeo ja Julia“ verisemate hetkede kirjeldus lõppes ühele vaatajale teadvusekaotusega.
Lugude üleminekud toovad ja loovad kontraste ning nihutavad mõtet. On tapja monoloog, mis on ühtlasi ohvri monoloog. Kust läheb üks teiseks üle? Ja on emade lõputu enesesüüdistamine. Küsimus pole, kas põhjustad lapsele trauma, vaid millise. On emade ja tütarde keerulised suhted. Armastus ühes süüdistamisega, andeks antud ja andeksandmatud teod ja mõtted.
„Elajannad“ on isemoodi atmosfääriga lavastus saali astumisest peale. See on, muide, üks väheseid lavastusi, mis on suutnud Tallinna Vaba Lava (nüüdseks juba endise) suure saali täita. See on etendusteks mõnevõrra ebamugav koht, kuhu etenduskunstnikud oma töödega uppuma kipuvad. Ent „Elajannade“ must mets, kus valgus erisuguseid teid joonistab, eristub. Küllap tuleb selle eest tänada kunstnik Kairi Mändlat ja valguskunstnik Meelis Lusmäge.
Mingo Rajandi, muu hulgas lavastuse muusika autor, on oma töödes olnud alati rohkem kui muusik. Muusika on üks vahend, millega sõnumeid edasi antakse. Ja kui sõnum on tugev, tuleb muusika sellega kaasa. Mingo Rajandi muusika (esitajaks lisaks talle Erki Pärnoja, Tobias Tammearu, Villu Vihermäe ja Ahto Abner) tõmbab täiesti kaasa, tõmbab sisse. Muusika tõuseb kuhugi muu kohale, žanrite ja vahendite üleseks peategelaseks.
Etenduse ajal peamiselt kontrabassi mängiv ja vaid korra ettepoole astuv Mingo Rajandi on selgelt kolmas naispeaosaline, ehkki erinevalt Eva Kolditsast ja Mirtel Pohlast pole tal sõnalist rolli. Seejuures stseen, kus ta seisab musitseeriva mehe selja taga, mõjub kui naine rääkimas mehe kaudu. Mulle mõjus see kui võimas ajalooline referents, ehkki võimalik, et seda oli ta vaid minu peas. Nojah, üldse ongi palju vaataja enda peas.
Laval on dokument naise elust, mis võtab eri vorme. Siin tuuakse lugude kaudu esile arhetüüpe, alateadvuse aspekte. Saalid on täis naisi, aga vahest võiks olla rohkem mehi? Õieti ongi Eesti keskmine teatrivaataja naine, aga nii sooliselt kallutatud publikut ei ole ma varem näinud. Ometi võiks võimsal žanriülesel naiste lool olla laiemat publikut. Meeste lugusid pakutakse ju pidevalt ning ei jää naised koju meessoost lavastajate, näitekirjanike ega tegelaste pärast.
Pärast etendust ringi vaadates ja kuulatades sain aru, et see on üks neist lavastustest, kust minnakse ära väga erilaadsete tunnete ja mõtetega. Eeltöö, valmisolek, avatus ei tee vaatamiskogemusele siin halba. See on kaks tundi kestev vaheajata etendus ja katsuge te väita, et sellised asjad ei mõjuta. Oli neidki, kes kogu aja peamiselt kannatasid, ja mitte sellepärast, et ees oodanuks katarsis.
Mõtteliselt sobib „Elajannad“ kokku Anna Hintsi lavastusliku dokumentaalfilmiga „Savusanna sõsarad“. Sarnaselt Hintsi filmiga on tegemist teosega, kus – kui suuri soostereotüüpseid üldistusi teha (aga nagu öeldud, need paistavad ka saalist) – küllap naised tunnevad end ära ja leiavad mingisugustele kogetud hetkedele raamistuse. Ja meestele, et nad mõistaksid. Aga mitte ainult. Kõik naised ei koge olukordi – vägivald, emadus –, mis elukaarel ette tulla võivad. Kõik inimesed ei koge naine või mees olemist klassikalises tähenduses. Ometi aitab ehk selliste suhestumist pakkuvate hetkede lavale toomine mõistmisele kaasa. „Elajannad“ ei taanda naist ürgemaks ega ema(se)ks, ohvriks, haldjaks, andjaks või võtjaks – ja see on temast kena.
Elame digirevolutsiooni ajal, seda nii igapäevaelus kui ka kunstis. Kunsti ja selle välja ei jäta puutumata ei tehisintellekti loodu ega vestlusroboti1 abi kunstikriitika kirjutamisel. Revolutsioonile omaselt kätkeb ka digirevolutsioon endas keerulisi nüansse ning selle lõpptulemust on võimatu ennustada. Siin on aga esimene konks ses suures ja keerulises loos: katsetasin nimelt tehisintellekti võimekust kritiseerida tehisintellekti loodud kunsti.
„Tehisintellektikunst, tuntud ka kui generatiivne kunst, on viimastel aastatel pälvinud rohkem tähelepanu. Kuigi pole kahtlust, et tehisintellekt võib luua huvitavaid ja ainulaadseid kunstiteoseid, on oluline arvestada tehnoloogia kasutamise tagajärgedega. Tehisintellektikunsti kriitikas leitakse, et sellisel kunstil puudub inimese loodud kunsti emotsionaalne sügavus ja isiklik puudutus. Kuigi tehisintellekti algoritm võib luua visuaalselt vapustava teose, ei pruugi sellel olla samaväärne emotsionaalne resonants kui teosel, mille on loonud inimene, kes on oma töösse valanud oma kogemused ja emotsioonid.“
Tehisintellekt on lahendanud püstitatud lähteülesande, kritiseerinud tehisintellekti loodud kunsti. Kokkuvõte on konkreetne, külm ja vaatlev. Kui kunstikriitik kirjeldab nähtut tavaliselt ennekõike emotsionaalsel tasandil, siis tehisintellekti külmast vaatlevast lähenemisest kunstihuvilisel ilmselt suurt kasu ei ole, kuid nii mõnelegi esseistile võib robot-kirjasõber suureks abiks olla.
Ohtlik või ohutu? Kunstiajaloost on teada, et iga uus kunstisuund on toonud varasematele eksistentsiaalse mure. Kui fotograafia laiem kasutuselevõtt lükkas kõrvale vajaduse maalitud perepiltide järele, siis praegu on astutud suur samm edasi. Modernsed reprodutseerimisvahendid annavad kõigile võimaluse tuua kunstiteosed oma koju või keskkonda: „[—] nad on sisenenud elu peavoolu, mille üle neil endil enam mingit mõjuvõimu ei ole.“2 Ka tehisintellekti loodud teosed mahuvad antud mõttekäiku. Sellise kunsti puhul on tegemist ennekõike ühtesulanud kujutiste pagasiga, mis hakkab iseeneslikult reprodutseerima juba olemasolevaid autori- ja omandiõigusega kaitstud teoseid.
„Sama probleem on fotograafial, kui otsustame teha sellest multimeedia, lisades sellele kõik montaaži ja kollaaži vahendid, digitaalsed efektid, arvuti loodud kujutised jne. See lõpmatusele avamine, see reeglite kadu viib fotograafia otseteed hävingusse, kergitades selle performance’i tasemele.“3 Kuigi praeguseks on robotkunst jõudmas järjest enam galeriiseintele, nt Valdek Lauri näitus „Süvasuik“ Pärnu Linnagaleriis, Jaanus Makko näitus „Unenäod masinast“ Tartus, ühisloomenäitus „Pikseldatud unistused“ Fotografiskas jm, siis on see siinsel kunstiskeenel veel lapsekingades. Huvitava tähelepanekuna võib esile tuua, et mitmete seni avalikkuseni (inimesteni) jõudnud tehisintellekti loodud kunsti näituste pealkirjad osutavad unistus- ja uneseisunditele. See on justkui kergesse uduloori mähkunud posthumaanne uni, mis jõuab vaatajani kunsti kaudu.
Kui mõelda tagasi Andy Warholi manifestile „Ma tahan olla nagu masin“, siis ei keera XXI sajandi esimesel veerandil Warhol hauas ringi, vaid naudib saavutatud tulemusi. Kunstnik kui masin on jõudnud haripunkti, mille edasine käekäik pole mitte kellegi teise, vaid meie enda käes.
Masinõppeprogrammide kasutamisel tekib paratamatult küsimus, kes on autor. Mitmed teemat uurinud mõtlejad on jõudnud arusaamale, et autor, kunstnik, on ikkagi see, kes on tekitanud teose ja kirjeldanud masinõppeprogrammile lähteülesannet. Siit oleks paslik minna kunstniku funktsiooni juurde. Kas masinõppe põhimõttel loodud kunstil on pelgalt kunstilise agendaga autor või peaks sellisel puhul kunstniku nimetama ümber kirjanikuks? Tehisintellekti puhul teiseneb traditsiooniline arusaam, kes on kunstnik ja milline on tema funktsioon.
Tehisintellekti loodud teosed ei ole sisult mitte midagi uut. Põhimõte, kuidas teosed luuakse, on väga lihtne: kogu vabavaraline Google’i otsingumootorist ja teistelt platvormidelt leitav andmekogu annab sisendeid, kuidas ette antud teemal kunstiteos luua. Näiteks, kui mina palun programmil luua teos, kus „inimene rohelises kleidis peab piknikku jõeäärsel rohealal“, siis otsib programm igast leitavast andmekillust näiteid, milline näeb välja jõeäär, inimene rohelises kleidis, piknik jne. Minu valida on ka stiil, millisena lõpptulemust näha tahan. Välja võib tulla pollocklik ekspressiivne abstraktsionism, warholilik masinproduktsioon või miks mitte renoir’lik impressionism. Algoritm ei pea maalima nagu Picasso või van Gogh, tal tuleb lihtsalt aru saada, millist kunsti näha tahetakse.
Üks on aga kindel, masin ei tooda seda, mida ei ole varem tehtud. Sellest pisiasjast tuleneb ka minu vastus küsimusele, kas kunstnik on ohustatud liik. Niikaua kui kunstnik suudab hoida oma suunda, stiili ja autentsust, on kõik hästi. Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamme, Kiwa ja paljude teiste kunstnike teoseid ostetakse ikka edasi, seda ka siis, kui nad hakkavad kasutama tehisintellekti abi.
1 ChatGPT suudab luua loogilist ja veenvat teksti, mis sarnaneb inimeste kirjutatuga. Juturobot on võimeline jätkama teksti nagu inimene ja tunnistab ka oma vigu, kui neid tema vastuses leidub. Lisaks lihtsamale jutuajamisele suudab ChatGPT kirjutada koodijuppe, koostada laulu- ja luulesalme, mängida mänge ja muudki. https://et.wikipedia.org/wiki/ChatGPT
2 John Berger, Nägemise viisid. Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2019, lk 32.
3 Jean Baudrillard, Kunsti vandenõu. Eesti Kunstiakadeemia kirjastus, 2020, lk 147.
24. märtsil kogunesid Soome Instituudis tõlkijad, kes vahendavad soome kirjandust eesti keelde ja vastupidi. Millised Soome kirjandustipud ootavad tõlkimist ja miks, rääkis Finlandia kirjandusauhindade žürii esimees, kirjandusuurija Veli-Matti Pynttäri. Soome lastekirjandusest andis ülevaate Merja Aho Soome Kirjanduse Teabekeskusest (Fili).
Soome kirjandusauhinnad
Soome Kirjastuste Liit ja haridusministeerium asutasid sihtasutuse Soome Raamatufond (Suomen Kirjasäätiö) 1983. aastal kirjanduse ja lugemise edendamiseks ja toetamiseks. 1984. aastast annab fond välja Finlandia auhinda, mis on soome romaaniparemikuga tutvumiseks tuntuim suunis.
Finlandia pole siiski ainus kirjandusauhind, mille Soome Raamatufond on ellu kutsunud või mille määramisel igal aastal osaleb. Juba aastast 1957 antakse välja Mikael Agricola auhinda märkimisväärse ilukirjandusteose suurepärase tõlke eest. Selle 10 000 euro suuruse preemia annab välja Soome Tõlkijate ja Tõlkide Liit koostöös Soome Raamatufondiga. Ka Jarl Hellemanni auhinna 5000 eurot läheb tõlkijale soome keelde tõlgitud ilukirjandusliku proosateose eest. Auhind asutati 2014. aastal Tammi kirjastuse maailmakirjanduse sarja „Kollane raamatukogu“ („Keltainen kirjasto“) 60. aastapäeva auks ning kannab selle algataja ja kirjastuse pikaajalise juhi nime.
Eino Leino auhind antakse kirjanikule väärtusliku teose või kirjastustegevuse eest. See hõlmab kodumaist kirjandust ja kirjandusteadust, ent ennekõike siiski luulet. Auhinda annab välja Eino Leino Selts 1956. aastast peale. Tunnustusega kaasneva rahasumma (praegu 5200 eurot) on 1995. aastast annetanud Soome Raamatufond.
Ka kirjastaja võtmerolli kirjanduses tõstetakse esile: Alvar Renqvisti auhinnaga tunnustatakse teenekat kirjastajat / kirjastustöötajat. Raamatufond asutas auhinna (3000 eurot) 1998. aastal. Pikku-Finlandia ehk Väike-Finlandia konkursile on oodatud gümnasistide kirjanduslikud esseed ning seda korraldab Emakeeleõpetajate Liit raamatufondi toel alates 1984. aastast. Konkursi võitjat premeeritakse 800 euro ja Finlandia ilukirjandusauhinnale nomineeritud raamatutega.
Kõigi Soome kirjandusauhindadega ei kaasne rahaline tunnustus, kuid paljudega siiski. Peale nimetatute antakse Soomes välja veel vähemalt kümmekond 5000 ja 20 000 euro vahemikku jäävat kirjandusauhinda, sealhulgas juba 1936. aastal asutatud Aleksis Kivi nimeline elutööauhind (seda küll mitte enam igal aastal), ja Helsingin Sanomate auhind ilukirjandusliku esikteose eest. On kahekohaline arv laste- ja noortekirjanduse auhindu, kümmekond luuleauhinda, samavõrra aime- ja teaduskirjanduse eest. Ometi, nagu Eestiski, kurdavad ka soome kirjanikud ja kirjastajad, et lugejaid jääb vähemaks, audioraamatute osakaal kasvab, inglise keel tungib peale ja kirjanduse positsioon nõrgeneb. Seetõttu võeti eelmisel nädalal teade, et Soome rahvusringhääling YLE lõpetab kahe luuleauhinna, Tantsiva Karu (Tanssiva karhu) ja Tõlkijakaru (Kääntäjäkarhu) väljaandmise, vastu suure ärevusega.*
Vaade Finlandiale seestpoolt
Kui Finlandia auhind 1984. aastal asutati, võis sellega tunnustada mis tahes žanris loodud ilukirjandusteost, kuid 1993. aastast saavad ilukirjanduse puhul sellele kandideerida vaid romaanid. Aimekirjandus sai oma kategooria juba 1989. aastal ning laste- ja noortekirjandus aastal 1997. Iga kategooria võitja saab 30 000 eurot. Luule ja lühiproosa Finlandia vaatlusalasse ei kuulu.
Soome Raamatufondi juhatus nimetab igal aastal komisjoni kolm liiget, kelle ülesanne on valida saadetud teoste hulgast vähemalt kolm ja maksimaalselt kuus, mis jõuavad raamatufondi määratud nn diktaatori lauale. Tema valib ainuisikuliselt kandidaatide hulgast võitja. 2022. aastal kuulusid ilukirjanduse auhinnakomisjoni ajalehe Kaleva peatoimetaja Sanna Keskinen, produtsent Anu-Elina Lehti ja kirjandusteadlane Veli-Matti Pynttäri (esimees), kirjandusdiktaator oli aga piiskop Mari Leppänen.
Diktaatorile ei anta otsuse langetamiseks juhendit ega jagata õpetussõnu – auhinda väärt raamat peab olema ennekõike „heal tasemel“ (otsustaja täidab selle mõiste sisuga ise). Eelkomisjoni arutelud, auhinnale kandideerima esitatud raamatud ja nende täpne arv on konfidentsiaalne teave ning nn pikka nimekirja ei avaldata.
Pynttäri pidi Soome Instituudis möönma, et raamatuid saadetakse liiga palju: näiteks mullu laekus eelžüriile otsustamiseks umbes 250 romaani. Seda hulka vaid kolmekesi läbi töötada on määratu ülesanne. Lugemiseks on aega enam-vähem pool aastat: eelžürii koosseis kuulutatakse välja märtsikuus, juuni lõpuks peaksid kirjastajad olema žüriile ära saatnud pärast eelmise aasta Finlandia kandidaatide väljakuulutamist ilmunud romaanid, suvel ja sügisel ilmuvaid raamatuid oodatakse oktoobri keskpaigani ning seejärel teeb eelžürii valiku. Pynttäri sõnul võiksid kirjastused suhtuda eelvalikusse kriitilisemalt, sest ka kirjanike taseme hindamine on üks kirjastuse ülesandeid. Võib siiski mõista ka kirjastusi, kes ei taha oma teoseid auhinnale esitamata jätta: saadab ju lõppvalikusse jõudnud teoseid keskmisest suurem müügiedu.
Ometigi määras komisjon tohutu hulga raamatute seast kuus parimat üsna üksmeelselt. Seejuures ei esitata tingimusi teose struktuurile ega analüüsita teost romaanikunsti seisukohalt. Pynttäri võttis hindamispõhimõtte kokku lausega „kui raamat on hea, siis jätab see meisse jälje“.
Iida Rauma on romaaniga „Hävitys. Tapauskertomus“ ehk „Hävitamine. Ühe juhtumi lugu“ (Siltala) 2022. aasta Finlandia auhinna võitja ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna kandidaat.Marja Kyllönen võitis veebruaris romaani „Vainajaiset“ ehk „Surnuvalve“ eest Runebergi kirjandusauhinna. Põlvkondadeülene lugu lastetusest, selle põhjustatud valust ja inimestes elavast kurjusest jõudis ka Finlandia auhinna lõppvalikusse.
Finlandia finalistid
Mullu jõudis Finlandia auhinna lõppvalikusse kuus üsna erinäolist romaani. Olli Jalonen käsitleb romaanis „Stalker-vuodet“ ehk „Stalkeri aastad“ (Otava) Soome ajalugu ja poliitilist õhkkonda 1970ndatest aastatuhandevahetuseni. Peategelane osaleb salajases uuringus, kus tema ülesanne on jälgida oma koolikaaslaste elu ja sellest ette kanda. Kaks korda Finlandia auhinna võitnud ja kolm korda selle kandidaadiks esitatud Jalose teoste teemad võivad hõlmata terveid põlvkondi, ent stiil püsib mõjuvalt lakooniline. Märtsikuu Loomingu veergudel tutvustab „Stalkeri aastaid“ Eesti lugejale Sirje Olesk.
Heikki Kännö „Ihmishämärä“ ehk „Inimhämarus“ (Sammakko) on autori neljas romaan. Kõik neli moodustavad temaatilise terviku, mille keskmes on esoteerika, filosoofia ja XIX sajandi saksa mõttelugu. „Inimhämarus“ on eelmiste romaanide omamoodi süntees: lähitulevikus naasevad germaani jumalad inimkonna juurde, et inimese valitsusaeg ära lõpetada. Petlikult kerge lugemine peidab endas rohkelt filosoofilisi mõtisklusi.
Sami Tissari esikromaan „Krysa“ (Aula & Co) on eelmise sajandi alternatiivajalugu, oletuslik väljamõeldis ja lustlik naer katsete üle ajaloo suund oma kontrolli alla saada. Romaan saab alguse külma sõja aegses Nõukogude Liidus, kus arendatakse algelist jälgimisseadmete võrgustikku, millest areneb lõpuks välja iseteadlik masinate ja algoritmide võrgustik Krysa. Autor kirjeldab eri ajatasandite vahel liikudes selle võrgustiku sündi ja lõpuks ka hävingut. „Krysa“ on fantaasiapillerkaar parimate ulmelugude eeskujul, täis allegoorilisi vihjeid.
Eeva Turuse romaani „Sivistynyt ja miellyttävä ihminen“ ehk „Haritud ja meeldiv inimene“ (Siltala) lugu on üsna lihtne: noor naine koristab oma surnud vanaisa maja. Kuna mõlemad on arhitektid, siis on tähelepanu keskmes vanaisa karjäär ja elutöö. Tasapisi moodustub lugejale pilt mehest, kes polnud ei haritud ega meeldiv, kuigi romaani peategelane seda uskuda tahab. Turuse romaani väljenduslaad on väga napisõnaline, kirjeldused peaaegu puuduvad. Lakooniline, ent leidlik irooniline sõnavalik annab romaanile lõbusa tooni.
Marja Kyllöse „Vainajaiset“ ehk „Surnuvalve“ (Teos) on põlvkondadeülene lugu lastetusest, selle põhjustatud valust ja inimestes elavast kurjusest. Lugu leiab aset Kainuus, kaugete tühjenevate külade kurvas reaalsuses. Narratiivi on põimitud surnute hääled ning seletamatud sündmused lisavad romaanile isegi õuduskirjanduse elemente, kuid ennekõike haarab lugeja kaasa autori uuenduslik ja suveräänne väljendusrikkus: murdekeel, rütm, rahvapärimusest tuttavad kordused ja teadvuse vool. „Surnuvalve“ tõuseb esile kui sõnakunstiteos, Kyllöse tekstist on raske lahti lasta. Veebruaris võitis Kyllönen „Surnuvalve“ eest Runebergi kirjandusauhinna.
Iida Rauma on romaaniga „Hävitys. Tapauskertomus“ ehk „Hävitamine. Ühe juhtumi lugu“ (Siltala) Finlandia auhinna võitja ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna kandidaat. Koolikiusamisest, diskrimineerimisest ja nende põhjustatud traumadest kõnelev romaan on kirjutatud vägagi aktuaalsel ja delikaatsel teemal. Peategelane A vestleb romaanis oma endise klassikaaslase Iraga. Ühe õhtu jooksul jagavad nad oma traumeerivaid mälestusi peaaegu sadistlikust põhikooli tegelikkusest, kus õpetajad on ebaõiglased ja õpilased valivad pooli. Lõpuks jääb lugeja mõistatada, kelle mälestusi ja teadvust avatakse. Hingemattev ja piinavalt intensiivne romaan meeleheitest ja painavatest mälestustest täidab kahtlemata Finlandia auhinna kriteeriumi jätta lugejasse jälg.
Täiskasvanute raamatuaasta
Veli-Matti Pynttäri sõnul jõuab lugeja ette palju keskpärast teksti, mille seas moodustab täiesti eraldi kategooria n-ö linnainimese enesevaatlus. Romaaniaasta tipp on aga terav, paremik tõuseb selgelt esile.
Pynntäri märkis seminaril nii kirjastamises kui ka retseptsioonis levima hakanud nn autofiktiivse mõtteviisi mõju: kirjutatakse oma elust ja rõhutatakse omaeluloolisust. Vastavalt keskenduvad lugejad oma ootustes ja aruteludes sellele, kuidas on kirjanik kujutanud tegelasena iseennast ja missugustena teisi tuntud isikuid. Pynttäri näeb niisuguste arutelude taga lugeja nõrgenenud võimet lugeda ilukirjandust kunstiteosena, lähenemine kirjandusele on muutunud pealispindseks. Ilmselt peitub nähtuse üks põhjusi raamatureklaamis, kus on kesksel kohal autori nägu, mitte raamatu kaanepilt.
Viimaks küsis Pynttäri: kus on mehed? Finlandia lõppvooru jõudis küll kolm mees- ja kolm naisautori teost, ka tippude seas on mehi-naisi võrdselt, kuid teema- ja keeleuuenduslikkus on jäänud naiskirjanike õlule. Konkursile saadetud töödest umbes 60% on naiste kirjutatud. Veelgi ilmekama pildi andis hetkeseisust Runebergi kirjandusauhind: kümnest kandidaadist on vaid kaks mehed. Ühelt poolt on kirjanduse ajalugu olnud niigi meestekeskne ja on täiesti õigustatud tõsta esile naiskirjanikke, kes on praegu paremas vormis. Teiselt poolt on aga Pynttäri hinnangul põhjust muret tunda: küsimus on selles, kuidas areneb lugemis- ja kirjutamisoskus. Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on aga meeste kahanev osakaal kirjutajate seas.
Laste- ja noortekirjanduse aasta
Noorema lugeja Finlandia auhinna määranud diktaator oli näitleja, saatejuht ja kooliõpetaja Ernest Lawson. Kandidaadid valisid välja ülikooli õppejõud Sirke Happonen, soome keele ja kirjanduse õpetaja Mari Uusitalo ning üliõpilane, Pikku-Finlandia 2019. aasta laureaat Pyry Vaismaa.
Laste- ja noortekirjanduse auhinna pälvisid Amanda Chanfreau ja Sofia Chanfreau raamatuga „Giraffens hjärta är ovanligt stort“ ehk „Kaelkirjaku süda on ebatavaliselt suur“, mille eestikeelset tõlget on peagi oodata (Ühinenud Ajakirjad). Maagilist realismi sisaldavas romaanis põimuvad fantaasia ja tegelikkus, loos on üllatavaid üleminekuid ja huumorit. Omanäolised illustratsioonid juhatavad lugeja maailma, kust ei taha lahkuda.
Pikku-Finlandia kandidaatide hulgast on eesti keelde oodata veel Reetta Niemelä ja Katri Kirkkopelto raamatut „Mustan kuun majatalo“ ehk „Musta kuu öömaja“ (tõlke avaldab Varrak). Tõlkepakkumisi võtavad aga vastu ülejäänud finalistid: Katja Bargum ja Jenny Lucander raamatuga „Myrornas rekordbok“ ehk „Sipelgate rekordiraamat“, Saara Kekäläinen ja Reetta Niemensivu raamatuga „Valpuri ja vaarallinen aamupuuro“ ehk „Valpuri ja ohtlik hommikupuder“, Marisha Rasi-Koskinen teosega „Pudonneet“ ehk „Kukkunud“ ning Ellen Strömberg, kelle sulest ilmus „Vi ska ju bara Cykla förbi“ ehk „Me sõidame vaid jalgrattaga mööda“.
„Kas tasub võrrelda noorteromaane laste pildiraamatutega ning painutada neid sama auhinna alla?“ küsis seminaril Merja Aho. Õnneks ei ole Finlandia ainus lastele ja noortele suunatud kirjanduse auhind.
Lastekirjanduse teine oluline auhind on Runeberg Junior ehk n-ö laste Runeberg. Selle asutasid Porvoo linn ja ajaleht Östnyland / Ksf Media aastal 2017. Auhinna eesmärk on edendada laste lugemist ja see antakse 6–9aastastele mõeldud kodumaise lasteraamatu autorile. Žürii tõstab esile kuni kümme teost, mille seast valivad võitja Porvoo koolieelikud ning I ja II klassi õpilastest koosnev lastežürii. Auhinna väärtus on 10 000 eurot. Runebergi päeva paiku välja antava auhinna tänavune võitja oli Roope Lipasti raamatuga „Palavan kaupungin lapset“ ehk „Põleva linna lapsed“, mille tegevus leiab aset XIX sajandil Turu linnas.
Soomes on kümmekond lastekirjanduse auhinda: peale mainitute veel Onnimanni, Punni, Topeliuse, Arvid Lydeckeni, Anni Polva ja Tirlittani auhind, mida annavad välja teiste seas Lasteraamatuinstituut, Soome Laste- ja Noorsookirjanike Ühendus ning Soome Kirjanike Liit. Soome lastekirjandusel silma peal hoidmiseks on abiks kaks blogi: https://lastenkirjahylly.blogspot.com/ ja https://lastenkirjainstituutti.fi/.
* Pikemalt sel teemal Arttu Seppänen, Yle lopettaa arvostettujen runopalkintojen jakamisen. – Helsingin Sanomat 14. IV 2023, https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009519153.html
Immanuel Kanti kirjad. Filosoofi 299. sünnipäevaks
ILMAR VENE
Prantsusmaa rahvusraamatukogu kohta saab lugeda, et seal peetavat suurimaks rariteediks Pascali „Mõtete“ autograafi. Bibliotheca Universitatis Tartuensis ei suuda Euroopa metropoliga võistelda, kuid ometi leidub ka Tartus manuskripte, mida sobiks võtta Pariisis asuva uunikumi analoogina. Jutt käib Immanuel Kanti kirjavahetusest, nii hunnitust vaimuväärtusest, et see oli pikemaks ajaks laenatud Saksamaale, kus tegeldi Königsbergis tegutsenud suurmehe teoste ja kirjavahetuse üllitamisega. Praeguseks on need paberid, kolmeks köiteks jaotatud käsikiri, juba ammu kodukohas tagasi.
Väliselt ei paku kõnealune rariteet midagi rabavat: kaks helepruuni köidet, olgugi tavalisest suuremas formaadis, ei erine kuigivõrd muudest omasugustest; sisu ainult, ühtlase käekirjaga kaetud paberid, millel tint sajandite jooksul tuhmunud, annab märku, et tegemist ei ole tavaliste raamatutega. Miskipärast pole koondav ja kaitsev köide osaks saanud kõikidele kirjadele: osa nendest, tinglikult kolmandaks köiteks nimetatu, asub karbis.
Paberite väärtust kahandava asjaoluna tuleb arvesse, et läkitused ei pärine Kantilt endalt: ta on neid ainult lugenud ja mõningatele nendest ka vastanud. Suure mõtleja loidus korrespondendina oli teada juba kaasaegsetele. Pikemas kirjas Kantile, oma kunagisele õpetajale, mainib Herder seda koguni kaks korda. Ka filosoof ise pole oma iseärasusest saladust teinud. Küll on ta tuntud usinuse ja pedantsuseni mineva korralikkuse võrdkujuna, kuid miskipärast kaasus sellega hoolimatus eraviisilise korrespondentsi asjus. Kõnealuses suhtes erines Königsbergi mõtleja väga silmahakkavalt Gotthold Wilhelm Leibnizist, kelle korrespondentide arv olevat küündinud tuhandeni ja kelle kirju on säilinud kahekümne tuhande ringis. Kanti epistolaarne loidus seevastu võis mõnikord põhjustada isegi koomilist laadi intsidente, selle kohta esitab tõendi Johann Heinrich Kant, filosoofi vend, kes tegutses kogu elu Kuramaal ja kellel kirja saamisega professorilt oli selliseid raskusi, et ta laskis käiku hoiatuse: järgmine kord, kui käesolev läkitus peaks jääma vastuseta, ta saadab koos kirjaga ka vastuse iseendale. See muidugi tähendas, et venna hoolde jäeti ainult „vastuse“ allkirjastamise vaev.
Kanti epistolaarset laadi antipaatia hakkab silma seda rohkem, et tema ajal, teadagi valgustusajastul, ülenesid erakirjad peaaegu suhtlemise põhiliseks vormiks. Ja miks ei pidanud niimoodi olema, kui reisimine postitõllas kulges vaevaliselt, sellal kui saadetised posti teel liikusid üha sujuvamalt, olgu peale et tollaseid olusid ei tohi samastada praegustega: saadetises Kantile teatab Friedrich Victor Leberecht Plessing (29. V 1783): „Kirjad Konitzist Königsbergi on alati teel kaheksa päeva.“1
Muidugi võisid teated veelgi aeglasemalt liikuda, kuna kiirus olenes suuresti ajast ning kohast, kuid varasema sajandi oludest oldi valgustusajastul tublisti ees. Kirjaliku suhtlemise erilist seisundit peaks tõendama juba see, et isegi vaimuelu tervikuna omandas mõneti epistolaarse varjundi. Jõuti ju äratundmisele, et kirjade vormis saab väga hästi esitada ka romaane: joobumusega loeti mitte ainult Rousseaud, vaid isegi Richardsoni. Ootuspäraselt seejärel leiti, et kõnealune vorm sobib ka filosoofiliste traktaatide esitamiseks, näiteks Friedrich Schilleri esseed „Inimese esteetilisest kasvatusest“ kannavad alapealkirja „Sari kirju“. Täienduse korras võib lisada, et just seesama „sari“, Ülo Torpatsi tõlkes eesti keeles ilmunud, on kõne all ka kirjas, mille Immanuel Kantile saatis Friedrich Schiller, soovides kuulda filosoofi arvamust oma arutluste kohta – ja nimelt sellepärast, et kirjade teoreetiliseks aluseks pidas Schiller Kanti õpetust.
Eakal Immanuel Kantil tuli teadmiseks võtta hoiatus: peaks ta religiooniga seostuvate küsimuste kohta veel publitseerima, siis süüdistagu iseennast! Muidugi ei vihjatud sellega repressioonidele, millega on silma paistnud XX sajand, anti vaid mõista, et liiga vabameelsed õpetlased ei peaks ülikoolis töötama. Leidus veelgi hirmsam karistamise viis: kõikvõimsad volinikud võisid Kanti ilma jätta elamisõigusest armastatud Königsbergis. Pildil Kanti haud Kaliningradis.
Muidugi polnud Kantil praegust seisundit, talle võis kirjutada mitte ainult Schiller, vaid ka August Wilhelm Hupel. Viimasena mainitu pole seda võimalust kasutamata jätnud ja tema kiri on juba ammu publitseeritud. Muule lisaks annab saatja seal mõista, et lugejad on tema kirjutistest ja Kanti traktaatidest leidnud ühisjooni. Muidugi jäi Hupeli saadetis vastuseta.
Ei olnud Kanti hoolimatus nõnda suur, et ta saabunud kirjad oleks (näiteks Henrik Ibseni kombel) hävitanud. Küll võidakse hea tahtmise korral ka selles asjas leida mõndagi, kaasa arvatud teade esimesest testamendist, milles suurmõtleja olevat soovinud oma käsikirjade hävitamist, nimelt raskesti loetava käekirja pärast. Autor kartis, et valesti mõistetud paberite toel võidakse talle pärast surma omistada väärõpetusi. Ja muidugi tuleks seda ettevaatlikkust võtta mõistmisega, sest mida arvata käsikirjalisest pärandist, kui isegi raamatuteks koondatud tekste mõisteti kõike muud kui hõlpsalt.
Õnneks jäid kõik halvad asjad ainult ebamäärasteks kavatsusteks. Professor, kes oli Königsbergis saanud ebatavalise eluviisi tõttu üldtuntuks, maeti suurte austusavalduste saatel ja pärast seda pühendusid suurmehe lähikonda kuulunud inimesed väljapaistva mõtleja mälestuse jäädvustamisele. Kirjalikud dokumendid, milles inimese elukäik kajastub kõige vahetumalt, muutusid erilise tähelepanu objektiks. Paraku olid esialgu saadaval ainult filosoofile saadetud läkitused, vastused aga, teadagi suurema tähendusega, kuulusid mujal asuvatele vaimuinimestele. Nõnda siis pöördus Gottlob Benjamin Jäsche, Immanuel Kanti õpilane, kellel tuli hiljem 37 aasta jooksul (1802–1839) Tartu ülikoolis filosoofiat õpetada, Kantiga ühenduses olnud vaimuinimeste poole üleskutsega, et nood aitaksid kaasa „surematu mehe“ väärilisele austamisele ning annaksid tema valdusse Kantilt saadud kirjad, et teha nood siis publitseerituina kõigile kättesaadavaks. Korrespondentsi avaldamise eest olevat lubanud hoolt kanda Nicolovius, Königsbergi kirjastaja ning raamatukaupmees.
Algus oli seega ootuspärane ja energiline, kuid esmane hoog ei saanud toimida eduka lõpuni, kuna tegemist oli kollektiivset laadi üritusega. „Tartus olevate Kanti enda kirjade vähesusest võib järeldada, et üritus jäi vastukajata,“ kirjutab Mare Rand2 Ja mida selles arusaamatut? Ei saa seda laadi üleskutsed mõjuda seadusandlike määrustena, mida riigialamail tuleb järgida kohustuslikus korras. Palve, mille Jäsche oli publitseerinud, leidis ehk tähelepanu, aga see ei tähenda, et kõik korrespondendid oleksid tõtanud nende valduses kirju loovutama. Oluline tundub sedapuhku ka küsimus avaldamisest. XIX sajandi algus oli ometi aeg, mil publitseerimine olenes täielikult kirjastajatest, kes olid ennekõike huvitatud kasumist. Küll on Kantile saadetud kirjades juttu sellestki, et tema varasemad, nooremas eas avaldatud raamatud olevat müügilt lõppenud (teatavasti ilmus „Puhta mõistuse kriitika“ teine väljaanne juba autori eluajal), kuid oleks suisa koomiline kujutleda Immanuel Kanti menuautori rollis.
Niisiis pole publitseerimise aegluses midagi ebaloomulikku. Materjalidest, mis olid Jäsche kätte kogunenud, ilmus aeg-ajalt (mõistagi teadusliku sisuga perioodikas) üksikuid näidiseid, kuid epistolaarse pärandi terviklikum avaldamine jäi kaugemasse tulevikku. Kanti õpilasele kuulunud käsikirjad läksid pärast omaniku surma Karl Morgensterni valdusse ja sealtpeale hakati neid säilitama TÜ raamatukogus. Ülevaate kogu sellest loost annab Mare Rand oma (ennist tsiteeritud) uurimuses „Karl Morgenstern ja Tartu Kantiana“.
Muidugi tuleb arvestada teisigi tegureid, mille tõttu ei saadud Kanti kirjade publitseerimisega kiirustada, ja kõige üldisem nendest seisneb selles, et seisund, mille väljapaistev mõtleja praeguseks siinmail omandanud, pole mujal ja muudel aegadel selline olnud. Kreutzwaldi meelest märkis „saks“ Euroopa esirahvast (kuidas teisiti?) ja enam-vähem samasugune hoiak valitses tollasel Venemaal, kõnelemata juba hilisemast NSV Liidust, kuid ekslik oleks kujutleda, et kõnealust esimust tunnistataks ka prantsuskeelses maailmas, anglosaksidest kõnelemata. Aupaiste, mis Saksamaal ümbritseb Kanti ja Hegelit, saab Ameerikas osaks David Hume’ile, Königsbergi filosoofi eelkäijale.
Mainida tuleks sedagi, et mõtete valitsejana pole Kant alati toiminud isegi mitte oma kodumaal. Enamgi veel, tolerantsus usuasjus, millega oli silma paistnud Friedrich II, sai pärast filosofeeriva kuninga surma otsekohe läbi ja eakal Kantil tuli teadmiseks võtta hoiatus: peaks ta religiooniga seostuvate küsimuste kohta veel midagi publitseerima, siis süüdistagu iseennast! Muidugi ei vihjatud sellega repressioonidele, millega on silma paistnud XX sajand, anti vaid mõista, et liiga vabameelsed õpetlased ei peaks ülikoolis töötama. Leidus veelgi hirmsam karistamise viis: kõikvõimsad volinikud võisid Kanti ilma jätta elamisõigusest armastatud Königsbergis.
Muidugi osutus filosoof piisavalt elutargaks, et äärmuslike meetmete rakendamist mitte põhjustada, kuid meeldivaks selline kogemus talle kindlasti ei kujunenud. Dokumentaalselt tõendab seda surmajärgselt avaldatud leht, millel sõnaselgelt mööndakse: „Ütelda lahti oma seesmisest veendumusest ning see maha salata on alatu, kuid vaikimises puhkudel, nagu käesolev, seisneb riigialama kohus.“3
Iga Kantilt pärinev paberileht, kirjadest kõnelemata, hakkas omaette väärtuseks muutuma alles XIX sajandi viimase kolmandiku aegu, kui oli kaikunud üleskutse „Tagasi Kanti juurde!“ ja kui suurfilosoofi renessansi edendajad, nendest mitmed hiljem filosoofia raskekaallasteks arvatud, olid ära tundnud, et Königsbergi suurmehe toel saab kõige tõhusamalt vastu seista materialistlikule mõtlemisviisile, mis oli muutumas ainuvalitsevaks. Aastasaja esimesel poolel olid mõtlemist suunanud klassikalise idealismi suurkujud, kelle seas kaheldamatu juhtseisund kuulus Hegelile, kes oli alustanud juurdlemisest kolmainu müsteeriumi kallal, et siis aastaid hiljem veenduda, kui äratuntavalt valitseb analoogne kolmesus kogu maises maailmas: kõikjal järgnes teesile antitees, et siis ringkäik pärast sünteesini jõudmist uuesti algaks. Eriti virgutavalt mõjutasid need mõttekäigud vaimuinimesi, kes nägid ülimat sihti inimühiskonna täiustamises. Hegeli suurejooneline süsteem sai endale antiteesi Karl Marxi õpetuses: oli dialektilise mõtlemisviisi rajaja alustanud Vaimust, siis Marx võttis aluseks mateeria ja nii ilmus dialektiline materialism, kõige edumeelsem õpetus.
Kant, kes oli oma peasihti näinud tunnetusvõime piiritlemises, pidi nii hoogsa arengu taustal möödapääsmatult tagaplaanile jääma. Suur kahestumine saab alguse filosoofi peateosest, mis teatavasti ilmus Riias, aastal 1781. Retseptsiooni amplituud osutus erakordselt avaraks: ühelt poolt vaimustus, mida mõnikord võidi väljendada isegi lüürikat hõngavas vormis („võtke vastu minu südame allkiri, kõrgeauline Kant“ palus noorepoolne Herder oma kirja lõpetades), kuid sellele vastukaaluks esines ka hukkamõistu, kusjuures erilist kriitikat pälvis esitusviis. Esitusviisi osas, kirjutas (aastakümneid hiljem) Heinrich Heine, „väärib Kant suuremat taunimist kui ükski teine filosoof“ – ja nimelt sellepärast, et pärast Kanti olevat Saksamaal valitsevaks saanud ebausk „kes hästi kirjutab, filosoof ei ole“.4 Ka autor ise pidi tunnistama, et esitusviisile suunatud etteheited pole alusetud. Ühes kirjas on ta põhjusele osutanud isegi otsesõnu: pärast kaksteist aastat jätkunud mõttetööd olevat ta mahuka teose kirja pannud nelja või viie kuuga.5
Raskepärase autori mainest pole Kant vabanenud tänase päevani: endist viisi kordavad tema uurijad ja populariseerijad, et „Puhta mõistuse kriitika“ on hermeetiline ja raskesti loetav raamat. Kõige ühetähenduslikumalt on iseloomustanud Kanti peateost kurikuulus Houston Stewart Chamberlain: maailmakirjanduse kõige raskem teos!6
Sellegipoolest (nagu eespool juba osutatud) mõisteti autori sõnumit piisavalt. Kõige veenvamalt tõendab seda hinnang, mille andis Kanti suursaavutusele katoliku kirik: „Puhta mõistuse kriitika“, täisväärtuslikke kristlasi eksitav uurimus, määrati peagi (keelatud raamatute) indeksisse. Ja oleks väär arvata, et suhtumine on praeguseks muutunud olemuslikult: indeksil ei ole enam endist kehtivust, kuid katoliiklikult meelestatud mõtlejad on seniajani veendunud, et Jumala olemasolu tõestamist tuleb pidada inimmõistusele jõukohaseks. Seejuures toonitatakse, et tingimatu eelistus peaks kuuluma Aquino Thomase, see tähendab Aristotelese jumalatõestusele; ontoloogilist tõestust, mille Hegel pärast Kanti lammutamistööd uuesti ausse tõstis, ei hinnata kuigivõrd.
Poleks otstarbekas tunda huvi, kumba seisukohta pidada õigemaks või koguni (kui sellist lihtsameelsust peaks esinema) teaduslikult tõestatuks. Leppida tuleks vähemaga: käib jutt jumalusega seostuvast problemaatikast, siis jäägitule kehtivusele pretendeerivaid seisukohti ei saa üldse olla. Kant näitas, et Jumala olemasolu ei ole tõestatav, kuid niisama hästi saab demonstreerida ka selle vastandit, s.t tõestatavust. Isegi elementaarse loogika arvestamine peaks olema piisav, kui soovitakse mõista, mispärast kaks suurmõtlejat oma arutlustes lahknesid ja miks nad mõlemad pisimalgi määral ei eksinud. Selles veendumaks piisab, kui endale selgitada, et Jumal, kelle tõestatavust mööndi või eitati, oli kummalgi juhul erinev. Kant oma selgitustöös peab silmas Jumalat vanamoelises tähenduses ja tema sõnumi tuum taandub tõdemusele: ühegi loogilise arutlusega ei saavutata eales, et jumalus, kes elab ainult mõtleja kujutlustes, muutuks kõikvõimsaks Loojaks, nii-öelda reaalselt olevaks ja toimivaks jõuks. Hegel seevastu peab silmas ainult filosoofilist jumalat, ja temagi saab toetuda elementaarsele loogikale: kes siis ei mõistaks, et juhul, kui väiksema kandvusega üldisuste reaalsust tunnistatakse, tuleb niisama tõeliseks ja reaalseks pidada ka ülimat üldisust, väiksema kandvusega üldisuste ühendajat. On õiglus, headus, ausus jne tõelised, siis mispärast nad ühtseks muudetuna peaksid olemisest ilma olema?
Milleks oli Hegelil vaja jumalatõestusele taas eluõigus anda? Jah, kui ta seda ise oleks teadnud. Ja veelgi vähem tohib loota kõrvalseisja, et ta suudab sääraste asjade kohta midagi ühetähenduslikku ütelda. Aga oletused peaksid olema lubatud ja ühe säärasena tohiks kõne alla tulla ettevaatus: ei olnuks see Hegeli, Preisi kuningriigi ametliku filosoofi vääriline, kui ta Kanti lammutamistöö oleks ära pühitsenud. Mingil määral saab mõista sedagi, miks Hegel, olgugi aristotelismi edemuste hindaja, ei eelistanud kosmoloogilist jumalatõestust: tal ju protestandina ei sobinud katoliku kiriku doktriini ülistada.
Kantile omistatav metafüüsika lammutamine (sellest hakkas esimesena rääkima Moses Mendelssohn) on vahepealsete sajandite jooksul saanud üldiselt tuntuks, aga see ei tähenda, et Königsbergi suurmõtleja ise olnuks säärase hinnanguga nõus. Iseäranis just temalt pärinevad ja talle saadetud kirjad näitavad kõige tõepärasemalt, missugune meelsus valitses XVIII aastasaja lõpukümnendeil. Ühelt poolt saab lugeja teada, et ateismi pärast tehtavate etteheidetega oldi tollal juba harjunud, kuid niisama selgelt hakkab silma, missuguse hädana võeti seda, kui tõsimeelsest mõtlejast jäi mulje, et temagi on seotud liiga vabameelse poleemikaga. Ja kõige vähem soovis sääraste paljuteadjate hulka kuuluda Immanuel Kant. Christian Gottfried Schützi ütluse kohaselt leidus mehi, muidu üsnagi arukaid, kes pidasid Kanti ateistiks, kuid seda laadi etteheidete kummutamiseks piisab juba lausest, mis esineb suurmõtleja kirjas Moses Mendelssohnile: „Ma ju mõtlen paljusid asju, mille ütlemiseks ei jätkuks mul eales julgust, olgugi nende paikapidavus mu suureks rahuloluks täiesti selge, kuid selle kohta, mida ma ei mõtle, ma ei ütle eales midagi.“7 Lause tõendab, et oleks ülekohtune kahelda filosoofi eneseväljenduse otsekohesuses; on ju tegemist inimesega, kes juhindus tõekspidamisest: milleks valetada, kui ebasoovitavaid asju ütlemata jättes toimitakse igas suhtes kohasemalt?
1 Immanuel Kant. Briefwechsel. Auswahl und Anmerkungen von Otto Schöndörffer. (- – -) Hamburg 1972, lk 216.
2 Tartu Ülikooli Raamatukogu Aastaraamat 2004–2005. Tartu 2007, lk 165.
3 Oswald Külpe, Immanuel Kant. Darstellung und Würdigung. (- – -) Berlin 1921, lk 113.
4 Heinrich Heine, Gesammelte Werke. Berlin 1955. Kd 5, lk 292–293.
5 Immanuel Kant. Op. cit., lk 226–227.
6 Houston Stewart Chamberlain, Immanuel Kant. Die Persönlichkeit als Einführung in das Werk. (- – -) München 1909, lk 14.
