pandeemia

  Indrek Jürjo oma vast­pärjatud raamatu esitlusel. peep pillak

Juba kümnendat aastat annavad arhiivid, ülikoolid ja muuseumid välja ajalookirjanduse aastapreemiat. Preemia mõte on olnud algusest peale paremate ajalooraamatute autorite tunnustamine, Eesti ajalooteaduse seisu hindamine ja avalikkuse huvi tõstmine ajaloo ja ajaloolaste töö vastu. Algselt Ajalooarhiivi ja Ajaloo Instituudi initsiatiivina sündinud, on preemia väljaandmisega liitunud Tartu ülikooli ajaloo osakond, Riigiarhiiv, Tallinna Linnaarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Pärnu Muuseum. Kandideerivate teoste nimekirja koostavad preemiat välja andvad asutused ühiselt ja  seni on see olnud keskmiselt kümmekond nimetust pikk. Preemia saaja valib välja igal aastal eraldi moodustatud sõltumatu ekspertkomisjon. Sel aastal kuulusid sinna Kalervo Hovi, Toomas Karjahärm, Tiit Rosenberg, Jaak Valge ja allakirjutanu.

Loomulikult ei ole paljude heade raamatute seast ühe esiletõstmine kerge ülesanne, seda enam, et ajaloopreemia statuut võimaldab kandidaadiks esitada kõigis ajalooteaduses viljeldavais ?anrites raamatuid, alates monograafiast ja allikapublikatsioonist kuni artiklite kogumikeni. Samuti on juhtunud, et mõnigi väärikas teos on jäänud esitamata. Siiski on preemiaga seotud asutused püüelnud igal aastal selle poole, et esitatud tööd annaksid ajalooteadusest võimalikult tervikliku pildi. Nii saame ka sellel aastal nominentide järgi hea ülevaate sellest, mis siis eesti ajalooteaduses seisuga 2004 sünnib.

Seekord esitatud kümne raamatu puhul on tõepoolest täheldatav suur mitmekesisus. On allikapublikatsioon, Mart Orava ja Enn Nõu koostatud Eesti eksiilvalitsuse tegevust kajastav kogumik ?Tõotan ustavaks jääda?; on näituse kataloog-artiklite kogumik ?Päikesereis. Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuste konkursid?. Ühemehe-kogumiku ?Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust? (Aivar Kriiska) kõrval on autorite kollektiivi kirjutatud koguteos ?Sõja ja rahu vahel I. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani.? (toim Enn Tarvel, Tõnu Tanberg). Kõige arvukamalt on esindatud monograafiad juba nimekatelt Eesti ajaloolastelt Magnus Ilmjärvelt, Indrek Jürjolt, Anu Männilt, Maie Pihlamäelt (?Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus 1918 ? 1940?) ja Raimo Pullatilt (?Lootuste linn. Peterburi ja Eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917?). Üksikuurimuste kõrvalt ei puudu ka suur süntees, Ilmar Talve ?Eesti kultuurilugu?.

Kuigi mitmekesisust ilmneb ka ajaloopreemiale esitatud teoste temaatikas (esindatud on kiviaeg, keskaeg, valgustusajastu), on siiski pool seekord kandideerinud teostest pühendatud kitsamalt XX sajandile. Eks sel ole ju hulk arusaadavaid põhjusi. Laiemalt võttes on iga maa historiograafias aktiivsema uurimise objektiks ikka lähem ajalugu kui tänapäevaga vahetumalt seotu. Eesti olude spetsiifika süvendab seda nähtust veelgi. Eesti taasiseseisvumine ja riikliku kontinuiteedi käsitlus loob meie kaasajas otsekontakti 30ndate lõpu 40ndate alguse sündmustega. Kuigi järjest vähem on võimalik küsida, mida tegid sina viimase sõja ajal, sest vastajaid peaaegu polegi enam, tundub, justkui läheks meile ikka veel vägagi isiklikult korda, mida Päts ja Laidoner tegid või tegemata jätsid. Teiselt poolt ei maksa aga unustada, et tegu on siiski juba omajagu kauge ajaga, mille mõistmisele tuleb paratamatult takistusena ette hulk vahepealseid mentaliteedimuutusi ja raskesti eristatavat tagantjärele tarkust, mütoloogilisest kodanikureligioonist rääkimata.

Iseseisvuse kaotuse ümber kitsamalt keerleb nii Magnus Ilmjärve monograafia ?Hääletu alistumine? kui ka koguteose ?Sõja ja rahu vahel? esimene köide. Kahel raamatul on mõistetavalt oluline ühisosa, sest kuulub ju Ilmjärv ka koguteose autorite ringi. Mõlemad raamatud ei käsitle Eestit ja tema saatust üksinda, vaid ikka rahvusvahelises kontekstis, seda eriti võrdluses teiste Ida- (või ka Põhja)-Euroopa väikeriikidega. Ühine on ka nende teoste algtõukeks olnud emotsionaalne küsimus: miks ikkagi nii läks, nagu läks? Sellele küsimusele vastuse otsimine liigub aga mõlemas raamatus ise teid. Kui Ilmjärve monograafia põhiraskus lasub diplomaatilistel allikatel, rahvusvaheliste suhete ajalool, siis koguteoses, mis on valdavalt sõjaajaloolise kallakuga, moodustavad rahvusvahelised suhted ainult ühe osa.

Kahtlemata on tegemist uue tasemega selles valdkonnas. Ilmjärve raamatu puhul on esile tõstetud suure hulga senise arhiiviainese käibeletoomist. Sama kehtib ka koguteose kohta, kus mitmed Eesti kaitsevõimega seotud probleemid leiavad esimest korda detailsemat vaatlust. Kuigi sumin Ilmjärve raamatu ilmumise eel ei ole võrreldav koguteost saatnud kesise meediatähelepanuga, viitavad mõlemad uurimused siiski kokkuvõttes samas suunas: lisaks seni laialt rahva teadvuses istunud arusaamale suurriikide jõu fataalsusest oli Eesti iseseisvuse kaotuses oma osa ka Eesti enda diplomaatilistel ebaõnnestumistel, poliitilisel süsteemil, saamatul juhtkonnal ja kehvasti korraldatud ressurssidel. Milline neist asjaoludest on sine qua non ja kas see nimekiri üldse on lõplik, ei ole muidugi selge. Võrdlus naaberriikidega pakub küll hulgaliselt ainest oleksiteks, kuid see on teadagi väli, kus ajaloolased liiguvad ülima ettevaatlikkusega, pigem isegi vastumeelsusega. Lühidalt: maailmasõdade-vaheline aeg Eesti Vabariigi elus ja eriti iseseisvuse kaotus on teemad, millest kirjutamine ja mille mõtestamine niipea veel ei lõpe.

Lähiajaloo relevantsust ka mõnes muus kui antikvaarses mõttes ei pea eraldi tõestama. Teisiti on lugu vanema ajalooga. Ometigi on siingi peidus nii mõnigi oluline identiteediankur, ilma milleta ei oleks tänast Eestit vähemalt sellisel kujul olemas. Meie vanem ajalugu ei koosne üksnes muistse priiuse, pimeduse ja koiduajast, vaid on võrratult mitmekesisem. Selle mitmekesisuse nägemine ja mõistmine on viimase aastakümne jooksul jõudsasti edenenud, keskseks jooneks on siin saksaliku lülitamine Eesti ajalukku. Niisugusest perspektiivist vaadatuna on just keskaeg üks Baltimaid, st Eestit ja Lätit, enim defineerinud ajajärkudest, mil siin kehtestati saksapärased struktuurid, mida hilisemad sajandid on tsementeerinud.

Keskaegse Liivimaa kultuuriloost oli seekord preemia saamiseks esitatud Anu Männi monograafia ?Pidustused keskaegsetes Liivimaa linnades?, kus on keskendutud eelkõige Tallinna ja Riia (allikate kättesaadavuse piires ka teiste linnade) kaupmeestest eliidi pidukommetele. Kuigi pidustused on keskaegse Liivimaa kultuuri üks paremini dokumenteeritud valdkond, on uurijal tulnud tervik moodustada ikkagi vaid tühistest fragmentidest. Selle pildi on Anu Mänd jällegi elavalt seostanud mujal Euroopas  samal ajal olnuga. Nii saame heita pilgu keskaegse Euroopa ääreala saksa kogukonna kultuuri keerulistele suhetele emamaaga: ühelt poolt näeme kultuurilist homogeensust, mida ehk keskaja kultuuri uurimisel teinekord liigagi vaikimisi oletatakse, teiselt poolt aga kohalikku eripära, mida kusagilt mujalt ei leia. Kahe pooluse, euroopaliku ja lokaalse pingeväljas saab Liivimaa keskaegse kultuuri mõtestamisel veel palju toimuma ning Anu Männi töö on siin esimesi teetähiseid.

Sel aastal pälvis eriti tasavägises lõppvoorus preemia Indrek Jürjo raamat ?August Wilhelm Hupel 1737 ? 1819?. Seda Liivimaa valgustaja biograafiat on kaua oodatud. Kui seni on Hupeli ümber toimetanud peamiselt need, keda on tema loomingus huvitanud mõni konkreetne külg (kas näiteks keeleteaduslik, etnograafiline või kodulooline), siis nüüd on meie ees tervikpilt, biograafia, milles Hupeli looming asetatakse konteksti. Tegemist ei ole Hupeli kohta kirjutatud panegüürikaga, vaid teda näidatakse kui oma sajandi tüüpilist esindajat, peatunnistajat, nagu ütleb Jürjo. Saame teada nii Põltsamaa erudiidi vahetust elukeskkonnast ja argipäevast kui ka sellest, kuidas toimis XVIII sajandi riigipiire ületav ?kirjasõna vabariik? saksa keeleruumi
s. Eesti kultuuriloos peaaegu et kõige mustema mainega sajand avaneb meie ees kogu oma mitmekesisuses. Kui selles biograafias ongi lahtisi otsi, siis on nendele vastuse otsimise eeltingimuseks ikkagi see, et tervikust on olemas ülevaade. (Pikemat tutvustust selle aasta laureaadi kohta vt Sirp 25. II 2005, lk 12-13.)

Eesti ajalooteadust ei peeta paraku meie rahvuslikuks rikkuseks või uhkuseks. Sellel on mitmeid põhjusi, nii ajaloolaskonnast endast kui ka välistest teguritest tulenevaid. Ühest küljest kuulub ajalugu koos laste kasvatamisega valdkondade hulka, mille kohta on igamehel oma arvamus ja nii ei pääse professionaalide seisukoht tihti esile. Teisest küljest on eesti professionaalne ajalookirjutus, kus lajatatakse ?akadeemiliste telliskividega?, teinekord tõesti raskesti seeditav, isegi kolleegidele-tsunftikaaslastele. Et aga asjad paranevad, et ajaloolased töötavad oluliste asjade kallal ja kirjutavad sellest loetavalt, selle elav tunnistus on ka möödunud kalendriaasta saak.

Poleemika, mis kerkis Prantsusmaal päevakorda seoses lahkunud paavstile pühendatud austusavaldustega, tõestas veenvalt, et prantslaste kuulsale kiriku riigist lahutamise küsimusele pole tänaseni vastust. Prantslased pole valmis üheselt määratlema suhteid katoliku kirikuga. Euroopas on Iraani islamirevolutsiooni algusest, kuid ilmselgelt ka New Yorgi 11. septembri sündmustest ajendatuna hakatud nägema religiooni taasjuurdumist maailma poliitikasse.

Religioon ja poliitika

Modernsust on tihti võrreldud seaduse ja religiooni seose lõpp-punktiga, kus Jumal on jäetud riigielust kõrvale. Religiooni ja poliitika rollis on toimunud möödunud sajandi lõpust siiski palju muudatusi. Poliitika ja moraali, moraali ning religiooni vahel on tihedad seosed. 1990. aastatest on poliitikas juhtivaks suunaks desekularisatsioon, teisisõnu usuline taaselustumine. Seda kinnitavad usulis-poliitiliste konfliktide intensiivistumine, usuterrorism, samuti usulis-poliitiliste liikumiste mõju Lähis-Idas, Iraanis. Ka õhtumaal on kirikud hakanud aktiivselt ühiskondlikes küsimustes kaasa rääkima.

Käesoleva sajandi algus tõi päevakorda rea uusi seisukohti. Prantsuse päevalehe Le Figaro ajakirjaniku Jacques De Saint Victori sõnul asendus marksistlik materialism millenniumi lõpul jumaliku õiguse radadele tagasipöördumisega. Filosoof Rémi Braque analüüsib oma raamatus ?Histoire philosophique d?une alliance? pea kolm aastatuhat maailmas domineerinud jumala õigust ning ennustab taevaliku elemendi mõju kasvu lähitulevikus. Raamatus on pikemalt peatutud kolme monoteistlikku maailmausku ühendaval sidemel, milleks on ususisesed õigussüsteemid koos kaanonite, kokkulangevuste ja erinevustega. Braque?i huvitas heteronoomse maailma üleminek autonoomsele, mis tähendab, et seadust ei kirjutata mitte meile ette, vaid me kehtestame selle endale ise. Ta uuris kreeka ja juudi kultuuripärandit ning jõudis järelduseni, et seaduse mõju ulatub tegelikult palju kaugemale, kui on siiani arvatud. Vana-Kreeka ühiskonnas kehtis naturaalõigus, mis Iisraeli arenguga vaikselt hääbus ning asendus juutide usuettekirjutuste kogumiga, näiteks tooraga. Heebreas levinud jumalik õigus oli kreeklastele kujuteldamatu, sest Iisraeli seaduspärandis on Jumal ainuvalitseja, ning Braque?i sõnul ei kõrgunud Iisraeli päevist jumalaõigus mitte enam õigusemõistmise kohal, vaid liitus sellega.

Maailmauskude seaduslik suhe

Kristlust, islamiusku ja judaismi seob seaduslik suhe ehk allianss, mis on Jumala kui seadusandja ning rahva vahel. Muidugi mugavdas iga usund jumalikke käske vastavalt vajadusele ja oma rahva ajalootunnetusele. Kristlus, mis pärineb Iisraelist, võttis aluseks juudi õigusnormid ning lisas oma seadustesse modifitseeritud sätete kõrvale armu-palve, millest saab alguse taevaliku ja normatiivse eraldumine. See annabki mõned sajandid hiljem tõuke kiriku riigist lahutamisele, pannes aluse modernsele ajaarvamisele.

?Jumal ei taha meilt midagi enamat kui me ise,? ütles kord Uue Testamendi ristiusu sõnumi parim tõlkija Montesquieu. Teisisõnu, Uues Testamendis on juriidilisi tekste äärmiselt vähe, eriti koraaniga võrreldes. Juutidest eraldi maailma ilmunud islam asendas judaismi reeglid oma käskudega, s.t teiste reegleid ei võetud ristiusu kombel üle. Braque tõi oma raamatus näiteks usuloori teema, mida on puudutud nii Uues Testamendis kui ka koraanis. Vahe on ettekirjutuses ja soovituses: piiblis näoloori kohta käiv paragrahv on apostli kiri, mitte Jumala käsk. See tähendab, et Püha Pauluse lihtvormis kirjutatud soovitus on ristiusu mõistes pelk säte, koraani järgi usukohustus, mis tekitab tänaseni maailmas palju probleeme.

Näiteks Prantsusmaal on nüüdseks keelustatud ususümbolite kandmine riigikoolides, avalikes asutustes ja haiglates, vastav seadus jõustus 2004. aastal. See keelab ka suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise, et järgida täpsemalt Prantsusmaa 1905. aastast maksvat ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi keeld ei ole suunatud ühegi usu vastu eraldi, andsid seaduse vastuvõtmisele tõuke islami pearätid. Prantsusmaal asub aga Euroopa suurim moslemite kogukond, mille viis miljonit liiget peavad uut seadust diskrimineerimiseks. Ühendkuningriigi apellatsioonikohus otsustas aga käesoleva aasta 2. märtsil, et kool, mis keelas inglise moslemitüdrukul kanda traditsioonilist moslemirõivastust, rikkus sellega teismelise õpilase inimõigusi.

Oma uurimuse lõpus järeldab Rémi Braque, et nii judaismi kui islami puhul  positsioneerub seaduse mõte usundi keskmes, olles esimene erinevus nende õigussüsteemide ja kristliku kanoonika vahel.

Prantsuse seadus keelab isiku usu- või rahvuskuuluvuse kohta küsimuste esitamise, olgugi et 30% kohalikest on ammu kinnitanud, et on ateistid (uurimus viidi läbi selle aasta alguses). Olukord on vasturääkiv: ilmalikul Prantsusmaal on kuus inimest kümnest katoliku usku, olgugi et regulaarselt võtab  jutlustest osa vaid 20% usklikest. Üle poole usklikest ei ela kaasa kiriku igapäevaelule ja 25% käib kirikus ainult eripuhkudel. Ristitute arv on kümne aastaga märgatavalt langenud: 1993. aastal ristiti 432 701 inimest, 2002. aastal on see kahanenud 385 460ni. Ka oli preestreid 1990. aastatel märksa rohkem, 31 000 asemel on neid tänaseks 23 000. Ning preestriks valmistujaid on vaid tuhande ringis.

Seega pole mitte juhuslikult Prantsusmaa lugemissaalides üks populaarsemaid teoseid Michel Oufray tänavu ilmunud raamat ?Traité d?atheologie? (?Ateism kui (ühiskonna)leping?). Oma raamatus astub taandumatu filosoof üles süüdistusega igasuguse religioosse vastu, nimetades pühadust ühiskonnas üledoosiks. Raamat kõnnib miljoneid müünud bestselleri ?Da Vinci kood? (2004) jälgedes. 1905. aastal, täpselt saja aasta eest, võeti Prantsusmaal häälteenamusega vastu seadus, millega lahutati usu- ja riigielu ning lõpetati katoliku kiriku alatine konflikt poliitikaga ? usult võeti sõnaõigus riigielus kaasa rääkida. Toona sõnastati riigi suurimaks vaenlaseks klerikalism ehk kiriku ja riigi läbipõimumine ning Prantsuse vabariigi riigiusuks kehtestati seadusega antiklerikalism ehk liikumine, mis suunatud kiriku ja vaimulikkonna eesõiguste, mitte usu vastu. Kogu Lääne-Euroopas räägiti tihti õrnade küsimuste puhul klerikaalsest ja antiklerikaalsest lõhest, kus sõlmprobleemideks olid abort ja abielulahutust puudutavad seadused ning religiooni osakaal haridussüsteemis või ametiasutustes. Et katoliku kirik on alati tegelenud mitmete sotsiaalküsimustega ning elanud kaasa usklike igapäevaelule, siis hakati Euroopas pimesi kartma poliitika usustumist. 

Lein ja riigilipud

Politoloogide sõnul on Prantsuse riigi sekularisatsioon maailmas erandlik. Hiljutine kirikupea lahkumine tõi pinnale prantsuse ilmalikkuse erisused ja vasturääkivused. Nimelt toimus äge arutelu riigilippude üle, mis lehvisid paavsti surma puhul koolide, ametkondade ja avalike haiglate ees pooles vardas. Prantsusmaa näitas jälle, et vabariigil on tänini kirikuga eriline suhe ning et kiriku vanemaks õeks kutsutud Prantsuse katoliku kirik pole poliitikast täiesti väljunud. (Vanemaks õeks kutsutakse Prantsuse kirikut kahel põhjusel: Prantsusmaa oli teatavasti riik, kus ristiusk maailmas kõige kiiremini kehtestus. Teiseks tuleb kõige rohkem pühakuid ja märtreid just Prantsusmaalt; ka prantslastest paavstid on arvuliselt itaallaste järel teisel kohal.)

Päevaleht Libération tituleeris matusejärgse numbri lausa teravalt ?La Laïcité en Berne?? ehk siis ?Ilmalikkus leinarüüs??. Valitsus selgitas seda omakorda ebamäärase põhjendusega, et nõnda käitub république riigijuhtide puhul, kellel on Prantsusmaaga ?privilegeeritud suhe?.

Riigi süvailmalikku iseloomu peegeldavad ka poliitikute sõnavõtud. Peaminister Jean-Pierre Raffarin? sõnul on Prants
use riigile omane religiooni range neutraliteet. Näiteks võiks tuua veendunud katoliiklase president Jacques Chiraci puudumise paavsti surma puhul peetud missalt Pariisi Notre-Dame?i kirikus 3. aprillil. President eelistas jutlusele Euroopa põhiseaduslikule leppele hea maine kogumist maarajoonides.

Hoolimata paavsti Prantsusmaa visiitide suurest edust (Pariisis 1997. a. ülemaailmsete noorsoopäevade raames ning Lourdes?i palverännak 2004. a. augustis), aitas Johannes Paulus II range konservatiivne suhtumine ühiskonna- ja moraaliküsimustesse kaasa mitmete katoliku usugruppide kirikust eraldumisele riigis, kus isegi piiskopid tihti ilmalikkuse eeskujulikkust toonitavad. Näiteks võib tuua Pariisi ning Versailles? vaimulike vastuseisu katoliku grupeeringutele, kes taotlesid juurdepääsu Stade de France?ile, et usklikud saaksid ühiselt püha isa matuseid hiigelekraanidelt jälgida.

Prantsuse poliitikaelu on nüansirikas. Endine president Valérie Giscard d?Estaing võttis omal ajal vastu aborti lubava seaduse, olgugi et on ise veendunud katoliiklane. Segadust tekitas hiljuti ka kristliku demokraadi François Bayrou terav vastuseis trikoloori leinaasendisse langetamisele, veendunud kristlase kriitika oli üllatav. Jacques Chirac seisis aga enim vastu nendele europoliitikuile, kelle sooviks oli Euroopa põhiseadusliku leppe religiooni puudutavasse artiklisse kaasata Euroopa kristliku pärandi tunnustamine. ?Konstitutsioon peab jääb ilmalikuks?, oli presidendi südamesoov. Hingelt usklik ja tegudelt pigem ateist, püüab Chirac leida kompromisse à la kirik keset küla.

Kannatlikum peatumine veenaks, et just üldised ja elukauged tõed toimivad kõige määravamalt. Aga kannatlikkusest tuleb üldreeglina puudu. Pealegi on vaheastmeid, mille kaudu elukauge pärispõhjus igapäevase tõeluseni jõuab, nõnda palju, et võib kahelda, kas neid ikka tohib ühendada tervikuks. Ja seepärast me usume meelsamini otsest ja üldarusaadavat põhjuslikkust. Ei ole meil vastuväiteid, kui soliidne õpetlane väidab, et Euroopa nõiajahtide põhjustajaks tuleb lugeda Augustinuse kahetsusväärset eksitust: oli ju kirikuisa seisukohal, et inimese hing võib magamise ajal kehast väljuda ja end uue kehalisusega rüütada. Kujutlus libahuntidest olevat niimoodi saanud teoreetilise põhjenduse jne. Kuidas mõjuks, kui keegi väidaks, et nõiajahtide algseimaks ja üldisimaks põhjuseks tuleb pidada kreekaliku mõtlemisviisi järjekindlusetust? Parimal juhul põhjustaks väide homeerilise naerulagina. Eks me tea, et kreeka filosoofias tuleb näha ilu ja tarkuse kandjat, nõmeda kristluse vastandit. Oleks ju hea, kui üldisemalt teataks, et kristlus rajaneb kreeka filosoofial, aga see on paraku ainult soovimine. Liiati saab väite põhjendatust hõlpsasti vaidlustada. Ja mitte ainult üldises teavitatuses pole asi; XIX sajandist peale, mil tõrjehoiak kristluse suhtes muutus ilmselgeks, võeti revideerimisele mõnigi harjumuspäraseks saanud kujutlus. Nii näiteks on U. von Wilamowitz-Moellendorff naeruvääristanud sääraseid, kes Platonis näevad kristluse alussammast. Selle peale saab vaid möönda, et kreeka kultuuris on tõesti hulgaliselt nähtusi, mis erinevad semiitlusest olemuslikult. Ja seepärast uurija, kes tunneb tarvidust väljendada oma semiitlusevastast hoiaku, saab seda hõlpsasti teha.

Niisiis pole autoriteetide arusaamades sageli üksmeelt ja see samuti kallutab meid üheselt kõlavate põhjuste eelistamisele. Üks väljendusrikkamaid ühesusi leidub vendade Croisset?de viieköitelises ?Kreeka kirjanduse ajaloos?: autorid väidavad, et kõige tõhusamalt kujundas õhtumaa arengulugu Anaxagorase väide, mille kohaselt maailma juhtivat mõistus (nous); jäänuks see esitamata, siis oleks natuurfilosoofide ettevalmistustöö võimendunud uusaegseks loodusuurimiseks ja keskaeg jäänuks ilmumata. Kui öeldule üldse midagi ette saab heita, siis ehk ainult ülemäärast selgust. Ja selles on põhjus, miks me ainuisikulisele põhjustajale eelistame ebaisikulist põhjuslikkust. Augustinus võis ju toimida nõiajahtide peaajendajana, aga soliidsemalt kõlab siiski, kui tõeliseks süüdlaseks arvata kristlus tervikuna. Samalaadset korrigeerimist võime täheldada ka nüüdisajal. Vastutus kommunistlike kuritegude pärast langeb eelkõige Stalinile, kuid üldisimaks süüdlaseks arvame ?kommunistliku ideoloogia?.

Muidugi oleks mõtleva inimese väärilisem küsida, kuidas sai too ideoloogia nii kõikvõimsaks? Ja siis juba selguks, et põhjust tuleb näha kristluse põhjalikus ettevalmistustöös. Endastmõistetavust pole nimetatud tõsiasjast veel saanud ja see ei räägi meie omandamisvõime kasuks. Igatahes ei peetud isegi nõukogude ajal patuks, kui autor oma ühiskonnateaduste tutvustuse lõpetas vihjega: tolle taevariigi, millest inimkond on sajandeid unistanud, teeme teoks maal. Meid ju, nagu Jaan Kross ?Vahelugemistes? on kirjutanud, innustab inimkonna surematuse rõõmustav taju. Erinev arusaam surematusest ongi, mis kaht maailmapilti lahutab. Kristlus õpetab: inimene peab elama nõnda, et tema surematu hing pääseks Jumala juurde. Selle peale ilmalaps vastab: surematut hinge pole, küll aga, nagu teadis juba Aristoteles, tuleb surematuks pidada üksikisendeid ühendavat ja lõputult uuenevat liiki. Milleks siis üldse Jumalat appi kutsuda? On inimene oma elu mööda saatnud vääriliselt, siis mälestus temast jääb igaveses inimkonnas püsima ja see ongi tõeline surematus.

Mispärast pidi kujutluslik surematus asenduma ?tõelisega?, seda me siinkohal püüamegi selgitada. Pole kahtlust, et suuresti aitasid muundumisel kaasa väärnähtused, mida kristluse ajalugu pakub külluses; ja nõiajahile, millega uusaeg sisse juhatati, kuulub nende seas üks aukohti. Nõiajaht on trumpäss võitlevate ateistide käes.

Aga võitlemised meid praegu ei huvita; meie väidame täiesti tõsimeeli: nõiajahtide algseim ja üldisim põhjus seisneb kreekaliku mõtlemisviisi (mida teadagi mõjutasid Paabel ja muistne Iraan) järjekindlusetuses; kreeklased said nimelt aine ja (ainetu) vaimu dualismist, küsimusest, mille täit tähendust mõistis alles Leibniz, üle hämmastava kergusega. Näiteks valgus oli nende silmis juba vaimne. Kujutlege, et seisate hämaras heinaküünis, aga hämarust läbistav valguskiir ilmub juba vaimsusena; mida siis veel arvata nähtamatust hingusest või tuulest? Nii elulähedane arusaam ainetusest võimaldas ?vaimse substantsini? jõudmise vähimagi vaevata; olevus, kes on end rüütanud ainetusse ollusesse, ei tundunud usutamatu. Tuletagem meelde, kuidas ülestõusnud Kristus jüngrite nähes sööb, et nood veenduksid tema lihalikkuses. Pildike tõendab, missugusel määral oldi harjunud nonde vaimsest substantsist olenditega: isegi nende vahekord toiduga polnud kellelegi saladuseks.

Mispärast seda lähendamist, vaimu lähendamist ainele, tuleb pidada nii tähtsaks? Sellepärast, et vaimu vahekord ainega moodustab maailmapildi kujundamisel pearaskuse. Sõnaline mõtlemisviis annab ?olemusteks? igasuguseid vaimsusi, kuid pärast seda kerkib küsimus, kuidas nood ainetud ?olemused? ainelist maailma kujundavad? Tegemist on ju ületamatu dualismiga: ainetu ei saa ainet mõjutada. Ainukeseks vastuväiteks on ikka too aristoteleslik: inimteadvusse ilmub ideaalne vorm ja sellele annavad inimkäed ainelise kuju. Aga inimteadvusest ei piisa, kui soovitakse seletust kogu nähtava maailma juhtimisele; niisiis osutuvad vahendajad, adutavad olevused, kes tegelikult on ainetud, ütlemata otstarbekaiks. Saab ju nende abil näidata, kuidas vaim ainet mõjutab ja selle liikuma paneb.

Kogupildini jõudmaks tuleb arvestada ka kristluse tähtsaimat iseärasust: rõhuasetust sealpoolsusele. Teadmine Jumala olemasolust polnud küllaldane; oli tarvis mõista ka seda, kuidas Kõigekõrgem taevariiki ja maisust juhib. Niisiis koondati inglid juba esimesel aastatuhandel hierarhiateks ja samasugust korda taotleti isegi halbade inglite, s. t deemonite riigis. Aga üksmeeleni ei jõutud; leidus teolooge, kes olid veendunud, et ei leidu isegi mitte kaht deemonit, kes kuuluksid samale hierarhiaastmele. Lõpetuseks andis mõtestamistöö määratu mitmekesisuse. Deemonite karjad parvlesid säärases külluses, et isegi kloostreis polnud nende eest kaitset. Eriti meeldejäävalt on neist asjust jutustanud Heisterbachi Caesarius, kloostrielanik XIII sajandist. Teda lugenul pole raske mõista, millest õieti tulenes keskaja palju räägitud imedeusk. Kuidas olnuks võimalik huvituda nähtuse loomulikust põhjusest, kui kõige jaoks seisid käepärast deemonite, s. t ainetute olendite hulgad?

Aga siinkohal annab endast taas märku kreekalik mõistuspärasus: deemonid olid küll inimühiskonnas igal sammul tegevad, kuid nende puhtvaimne ja ainetu loomus seeläbi ei kadunud. Ja seepärast vajasid nad inimsoost vahendajaid. Ei aidanud midagi, et nad olid inimestest väekamad. Inimhing, millest ilmus tulevast inimest eostav seeme, oli alam kõigist vaimseist substantsidest ja ta ei suutnud võistelda ka madalaima deemoni substantsiga, kuid inimest eostada deemon sellegipoolest ei suutnud. Tal jäi vaid üle inimkujuliseks moonduda ja koguda eostavat seemet, et seda siis hiljem oma äranägemist mööda kasutada. Nii ilmub kurjuseketi viimane lüli: deemonitega liitu astunud inimesed.

Kõige ilmekamalt on need asjad selgeks räägitud ?Nõiavasaras? (?Malleus maleficarum?). Raamatu maine kuulub kindlalt kõige halvemate hulka ja mingi osa sellest halbusest jääb talle igaveseks külge, aga ühtaegu tuleb tunnistada, et tegemist on esinduslikkuseni õpetliku teosega. Esinduslikkusest tohib rääkida kahes suhtes. Kõigepealt näitab
see kurikuulus raamat, milleni viis lõpuks kreekalik mõistuspärasus, kui sellega oli astunud liitu kerglus vaimu ja aine dualismi lahendamisel. Aga just seda pole kunagi soostutud täheldama. ?Nõiavasara? tõlgendused jagunevad kahte rühma. Esimeses  võetakse teost keskaja viimase raamatuna; tegemist on tõlgendajatega, kelle meelest ütleb kõik ära juba ?keskaegsus?. Aga leidub ka autoreid, kes toonitavad hoopis uusaegsust. Ja need on üha uuesti silmi pööritades küsinud: kuidas sai võimalikuks, et nõiandusest räägitakse nii mõistuspäraselt ja nõnda erudeeritult? Kes seda tõepoolest mõista tahab, söandagu tunnistada, et oleme vastamisi ühega sõnalise mõtlemise ootuspäraseist lõpptulemeist. See igatahes, kuidas vaim suunab ainet, on raamatus esile toodud ülima arusaadavusega: näeme, kuidas vaimne jõud paneb liikuma taevakehad, ja meile tehakse selgeks viis moodust, millega deemonid võivad nurjata koituse.

Esinduslikkuse teise tahuna tuleks mainida elueitust: ?Nõiavasar? on raamat, milles ehtkristlik tõrjehoiak elu jätkamise suhtes tuleb viimast korda esile täies hiilguses. Sugulisusel, mida Lawrence ja muud XX sajandi prohvetid pidasid pühaks, pole pühaduse hõngugi; vastupidi, valdav osa kurjast, niihästi mehe kui naise puhul, lähtub sugulistest kihkudest. Naise elus on sugulisuse osakaal suurem ja see seletab, miks nõiandust tuleb võtta naissoo pärisalana.

Kübeme kaupa pakub raamat uusaegsust ka praeguses mõttes. Näiteks teose esimeses osas tehakse poleemilisi vihjeid vastastele ja nendest selgub, et tollalgi leidus inimesi, kes pidasid kurjuse eest vastutavaks ainult deemoneid: nõidades nähti abituid töövahendeid. Teisal omistatakse selline arusaam ?mõningatele õpetlastele?. Koguni üks ebamäärane üldistus tuleb ette: räägitakse tagasipöördumisest vana õpetuse juurde, mille kohaselt nõidu üldse ei olevat. On väga kahju, et selle lõigu tõelise tähenduse selgitamine nõuaks väga suuri pingutusi.

Kuid pole välistatud, et põhjus kahetseda tegelikult puudub. Kõige tähtsamana ilmub ju kõnealusel juhul see, et kaheldi küll nõidade, kuid mitte kunagi deemonite olemasolus. See seletab, miks võitlus vaimsete pahategijatega kestis nii kaua. Viimased nõiad põletati alles XVIII  sajandi lõpupoole. Nii pikkamööda öeldi õhtumaal deemoneist lahti.

Tähtpäevadeks, konverentsideks ja muudeks puhkudeks kirjutatud paladest kooruvad välja mõned suured teemad või õigemini kontsentrid, mida aiva täiendatakse, täpsustatakse ja varieeritakse. Mina sõnastaksin peamised nii: mõistuse valgus, tegus ligemesearmastus ja kristlusest emantsipeerunud judaism. Mõistagi on need omavahel seotud. Alustaksin viimasest.

?Rasket vabadust? võiks juba sellepärast soovitada kõikidele tarkusehimulistele, et siit saab teada, mis on õieti juudiusk. Kuigi Levinas väidab (nt lk 106), et ta ei määratle judaismi opositsioonis kristlusega ega selle taustal, teeb ta seda varjatult ometi. Esiteks tunnetusteoreetilisest aspektist. Levinas vastustab  levinud tarbetarkust, mille järgi  kristlus on judaismi jätk, judaism aga kristluse eelaste, mida peetakse mõistagi tihti madalamaks, vähem arenenuks ja sobilikumaks primitiivsetele muinasjutu uurijatele. Andestatagu ebapuhas võrdlus, aga selles on mingi analoogia sellega, kuidas kommunistid (vaikimisi) käsitlesid Marxi Lenini eelkäijana.

Ometi nõuab kirjandusliku maitsmismeelega ja traditsioonist puutumata inimeselt üpris suurt kujutlusvõimet, et pärast Vana Testamenti Uut lugedes pidada neid kaht tekstikorpust samast vaimsest allikast lähtuvaks. Vana Testamendi kujundlik, lopsakas ja inimesekeskne ajalooliselt voolav maailm läheb üle rabedaks, pingeliseks, nõudlikuks ja abstraktseks ajaloo lõpuks.

Muidugi on Vanas Testamendis juttu messiase tulekust. Kristlased ütlevad, et Jeesus ongi see messias. Aga juutide messias on ju inimene, mitte jumal ega jumalapoeg. Jumalaid on üks, kolmainsus on judaismile vastuvõetamatu. Kuidas saab olla messias see, kes oma rahva usu vastu mässu tõstab? Jeesus tahab inimese pealt ära veeretada koormat, mille judaism on sinna ladunud igapäevase tegusa  armastuse kohustusega ligemese vastu. Kristlus võimaldab inimesel sellest kõrvale hiilida, viies vastuolude lahenduse siit ja praegusest kuhugi mujale. Jeesus on romantik, judaism on ratsionalistlik ja maalähedane.

Kirik on kulutanud palju vaimujõudu, et selgitada juutide kahemõttelist osa kristluse sünnis ja asju paslikus valguses paista lasta, aga ?pasjanss? ei tule ikka puhtalt välja. Tasuta kaasa saadud kosmogoonia ei ole enam kõneväärt asi. Küllap on  neidki kristlikke usuvürste ja mõtlejaid, kes tahaksid Vana Testamendi kui veskikivi oma kaelast minema heita. Aga ei saa, VT on selleks liiga võimas. Vana Testamendi aktsepteerimine kristlaste poolt on omal kombel antisemiitlik tegu. Sest kui kristlus VTd ei tunnistaks, siis jätaks ta selle ju üksnes juutidele. Aga nii võimast asja ainult juutidele jätta, no kuulge, kas see ei ?tee neile liiga suurt au?? Nüüd jääb päris juutlikuks üksnes talmud ja teised kommentaariumid, mis ?ei tee liiga suurt au?.

Mulle oli isiklikult sümpaatne, kuidas Levinas paari lausega tõstab ausse pejoratiivseks üldnimeks saanud variseri kuju. Ent Levinasel on kristlusele esitada ka üks hoopis teine arve peale usurpeerimise. Ta teeb kristluse vastutavaks ebainimlikkuse eest, kuhu Euroopa ajalugu oli välja jõudnud. ?Nii paljude teiste õuduste seas röövib kuue miljoni kaitsetu inimese hävitamine maailmas, mida kristlus pole suutnud kahe tuhande aasta jooksul paremaks muuta, suure osa lugupidamisest, mida ta Euroopa vallutajana meie silmis pälvis? (93) ?Pärast hitlerilikku hävitustööd, mis oli osutunud võimalikuks juba üle viieteistkümne sajandi evangeliseeritud Euroopas (?) (lk 13) Ja nii edasi. Kohati kumab läbi suhtumine, et kristlasi hinnatakse vastavalt nende poolt päästetud juutide hulgale.

Levinase argumentides, kuidas vägivalda ja sallimatusse kaldumise võimalus on kristluse psühholoogilistesse lähtealustesse sisse kodeeritud, ei puudu loogika. Aga see on ainult võimalus. Üksühest seost tuletada ei saa. Vastuargumente on liiga palju. Lihtlabaseim, et seoses kristluse mõju vähenemisega pärast valgustusaega ei hakatud Euroopas vähem sõdima kui varem. Sama hästi kui väita, et süüdi on liiga palju kristlust, saab väita vastupidist, et tõelist kristlust on olnud liiga vähe. Hitler põlgas kristlust, tema antisemitism võrsus isiklikust psühhopatoloogiast. Olgu, täpsustagem, Levinas ei heida ette mahitamist, vaid võimetust vägivalda ära hoida. Aga mis õpetus on üldse kunagi suutnud midagi ära hoida, kui inimese instinktid möllama hakkavad? Kui me õpetusest tõmbame vektori otse praktikasse, kas peaksime siis tegema ülitugeva sotsiaalse õigluse ideaali kehtestava judaismi süüdlaseks bol?evistliku oktoobrimässu eest?

Tegus armastus ja eetika

Juudiusk peaaegu et ongi eetika. ?Eetika ei ole Jumala-nägemise korollaar, see ongi Jumala-nägemine ise.? (38) ?Eetiline kord ei ole mingi ettevalmistus, see ongi Jumalikkuseni jõudmine. Kõik muu on viirastus.? (97) Suurepärased sõnad.

Eetikat mõeldakse kõige igapäevasemas tähenduses. ?Kogu juudi Piibli vaim seisnebki arusaamas, et side jumalikuga kulgeb läbi inimestevahelise sideme ja langeb kokku sotsiaalse õiglusega? (41). Ristiusk rõhutab hinge päästmise vajadust, kõige tähtsam asi on siiski meie hingeõnnistus. Judaism ütleb, et miski on veel tähtsam. Sellele maailmale pole vaja mitte spirituaalsust, vaid tema nälja vaigistamist. Teise inimese nälg on püha. See on kehaõnnistus selles tähenduses, et inimest tuleb aidata siin ja praegu. ?Mooses ja prohvetid ei muretse mitte hinge surematuse pärast, vaid vaese, lesknaise, orvu ja võõra pärast.? (41-42) Kuigi vaeseid aitama kohustavad ka teised maailmareligioonid, on judaismis seda suhteliselt kõige rohkem rõhutatud.

Juudiusk on sotsialistlik selle algses tähenduses. On räägitud, kuidas Nõukogude Liidust omal ajal Iisraeli emigreerunud olid esimest korda kibutsisse sattudes hämmeldunud. Omateada olid nad põgenenud sotsialismi eest, siin nad aga leidsid, et on sattunud teoks saanud sotsialismi.

Levinas kirjutab haaravalt sellest, mida meie päevil nimetatakse suhtumiseks ?teisesse?. Olemas olla tähendab tema järgi juba iseenesest vägivaldne olemist. Pelk kellestki mõtlemine tähendab teda haarata kui objekti, ja vägivald seegi. Tundma õppida ei tule omaks tehes, vaid koos olles, seltsides. Ainus võimalus või vähemasti eeldus oma vägivaldsust ületada on selle ohust pidevalt teadlik olla. Säärane eetika ja ligemesearmastus on äärmiselt lihtne ja endastmõistetav, nii et valitud peatükke Levinase raamatust võiks koolilastele kodanikuõpetuse või eetikatunnis kätte anda. Judaism on ebateadliku kurja pimeda egoismi vastu. Ja iga väike laps on loomuldasa egoist, väike metslane. Inimeseks saadakse.

Mõistuse valgus

Judaism rõhutab igal sammul mõistust ja teadlik olemist. Kõik, mis on spontaanne, mis kätkeb ekstaasi, entusiasmi, fanatismi on ohtlik, sest see on kontrollimatu ja pime ja selle fookus võib kergesti nihkuda vägivallale. Kõigi inimsusevastaste suurte kuritegude taga on ka palju kirge. Judaism apelleerib müütideta ühiskonnale. ?Mitte sellepärast, et imeline hakkaks vastu tema ahtale hingele, vaid sellepärast, et müüt, olgu see kui tahes peenekoeline, avab hingesse sissepääsu hämarale algele, maagia ja nõidumise ebapuhtale algele ning pühaduse ja sõja joobumusele, mis on looma pikenduseks kultuuris.? (81) Eks kõnele siin  vabamüürlane Settembrini, kes väitis, et muusika on poliitiliselt ebalojaalne!

Religiooni vaimsustamine tähendab seda, ?kui religiooni kogemusi mõistetakse arusaamadevaheliste seostena, millele langeb teadlikkuse ja kõne ere valgus.?(23) Selles mõttes on ateist judaismile lähemal kui müütiliste jumalate kummardaja. Teadmatuse sekkumine ning järelikult ka õudused ja ekstaasid, mis sellest toituvad, abiotsimine sakramentide maagiliselt toimelt, see kõik viib vägivalda. Võhikul on ehk raske aru saada, mille pärast on näiteks pühaku säilmete kummardamine ?nadim? kui näiteks sealiha söömise keeld. Kas pole absurdsed mõlemad, aga ?kui us
ud, siis on? (Tammsaare). Ei, mitte ükski toitumistabu või -kohustus pole antud n-ö kõrgemalt poolt, vaid alati kõnealuse sootsiumi eluolu arvestades väga ratsionaalselt põhjendatud, et tagada optimaalset äraelamist.

Saul Bellow ?Herzogi? nimitegelane kirjutas raamatut ?Romantism ja ristiusk?. On kirjutanud teisedki. Kristlus on äärmiselt romantiline, ehkki võib-olla tuleks täpsustada: mittemõistuspärane, irratsionaalne. Seal rõhutatakse alati imet. Ülestõusmise ime? Võib-olla kõige suurem ime on lunastus. Mõistusele on peaaegu käsitamatu, kuidas saab keegi minu kuritegusid enda peale võtta. Ometi on väga suur hulk kristlikust mõttetööst pühendatud sellele, et sisendada ja tõestada, kuidas teadmine Jumala kõikeandestavusest ei ava teed hoogsale kuritegevusele, enneolematule sigatsemisele. Küllap on võimetus seda mõista tekitanud rohkem kui ühe põlvkonna agnostikuid.

Levinas ütleb, et Jumal saab anda andeks ainult neid süütegusid, mis on tema vastu toime pandud. Kaasinimese vastu toime pandud süütegu saab anda andeks ainult too inimene ise. Kristlaste jumala lõpmata arm tähendab lootust, Ime võib sündida. Aga Levinas arvab, et ime vabastab vajadusest tegutseda oma kaasinimese heaks. Maailm, kus andestus on kõikvõimas, muutub ebainimlikuks.? (43) See kõlab natuke proosaliselt, sest selles on tehingu matemaatikat, aga see tundub igatahes töökindel.

Juudid ja human condition

Juudi rahvas ja nende kultuur on miski, mis tulevad algusest ja on ses mõttes autentsed. Judaism tegeleb inimolu igaveste põhiliste küsimustega ja annab neile vastuseid. Vanad kommentaarid on lihtsameelsed üksnes näiliselt. Nad ei vaja moderniseerimist, üleajalikkus pole nõrkus, vaid tugevus. Kosutav on seda lugeda XXI sajandi algul, kui kõik aina räägivad ajaga kaasaskäimise vajadusest.

On siiski üks seik, mis pole mulle selgeks saanud ega saa ka siin. See on väljavalituse ja alandliku teenimise ühtesobitamine. Üks antisemiitluse põhjusi läbi aegade on olnud juudi kogukondade endassesuletus. Kuigi juudid on alati olnud asukohamaa lojaalsed kodanikud ja head maksumaksjad, ka kultuuriliselt tihti assimileerunud, abiellunud on juut enamasti ikka juudiga. Massid põlgavad eemalehoidjaid alati, süüdistades neid enda paremaks pidamises. Levinas on väga delikaatse dilemma ees. Ühelt poolt ta tahab rõhutada juudi kogemuse unikaalsust ning head eeskuju, teiselt poolt ei taha ta kuidagi, et juute seepärast veel rohkem vihkama hakatakse. Ta üritab põhjendada, miks juutlus ei tähenda rassismi (lk 84-85), väites, et juut olla pole kingitus, vaid eelkõige kohustus nõuda endalt rohkem kui teistelt. See oleks siis ligilähedaselt samast paradigmast kui rüütlid, d?entelmenid ja üldse ?paremad? läbi ajaloo. Aga kas ?õige? olemine peab ikka täielikult välistama sellest ise teadlik olemise? Kas ?õige? olija ei või pisutki heameelt tunda, et ta ?õige? on? Vastasel korral oleks ?õige? olemine jobukeste pärusmaa, lunaatiline seisund. ?Iisrael on tõesti olnud truu Iisraeli ideele ja tundnud endal moraalset vastutust ja kohustust, mille täitmist ta kelleltki teiselt ei nõua, aga mis hoiavad üleval maailma? (45) ja ?Aga moraalsuse ilmutus, mis toob esile inimühiskonna, toob esile ka väljavalituse paiga, mis niisuguses universaalses inimühiskonnas kuulub ilmutuse vastuvõtjatele? (44.) Mulle jääb natuke segaseks.

Karje

Kuigi mitte sageli ja otse, ometi kostab Levinase ridade vahelt tummi karjeid, allasurutud meeleheitlik ?miks??. Miks on pidanud see rahvas nii kannatama? Ja siin jõuame mu meelest millegi väga oluliseni. Levinas toob ju väga arupäraselt esile, miks juutlus on inimsuse ajaloos positiivne. Ma ju põhjendan teile kõik, näib ta ahastades küsivat. Ja samas jääb mulje, et ta ei tule selle peale, et just mõistusel rajanev tarkus, kriitiline vaatlusoskus ja intelligentsus on see, mis inimkonna ühte osa juutluse puhul vihale ajavadki.

Ta kirjutab ise: ?See, mille kaasaegne sotsioloogia on avastanud Austraalia ja Aafrika loogikaeelses mõttemaailmas, on muutumas kõige eelistatumaks religioosseks kogemuseks?. (95) Võime siinkohal religiooni julgesti väga avaras tähenduses võtta, peaaegu kollektiivse psühholoogiana.

Juudilik tarkus ajab raevu eelkõige kaht sorti inimesi. Ühelt poolt pööblit, kes niikuinii ei salli endast vaimselt kõrgemat, välja arvatud juhul, kui see tema suunas piitsa ei viibuta. Alandlik ja hea tarkus tekitab pööblis lootuse, et tegemist on nõrgaga, kelle malbus on tingitud argusest, ja see inspireerib katsetama tema kägistamisega.

Teiseks vihastab mõistuspärasus ka peenendunud isiksusi, kelle hinges mängivad suurt osa alateadvuslikud motiivid ja tumedad tungid. Nad vastustavad judaismi kuivavõitu, kriitilist vaimu kogu oma olemusega. ?Kriitika? on nende sõnastikus üldse sõimusõna. Levinas on tõestanud. Aga kas maailm vajab ja tahab tõestamist? Ega vist. Ta tahab ahvatlemist, meelitatamist, usku. Tõestamise asemel imet, salapära ja autoriteeti. Inimkond on ikka alles suguharulõkke ümber karglev hõimukari, mis sellest, et on õppinud tehniliste vahenditega ruumi ja aega ületama.

Juudi asja edendamisele globaalses perspektiivis tuleks kasuks, kui vahelduseks halamisele ja näpuga selja taha viibutamisele rohkem näidata põhjusi, miks juudid jäävad kindlasti jalgu või põiki kurku irratsionaalsetele, tunnete primaati kuulutavatele liikumistele ja mõttevooludele. Judaismis on liiga vähe üleloomulikkust, liiga vähe usku.

Enam rabiinlikku traditsiooni

Alati kui loen mõne juudi filosoofi või esseisti tekste, popsatab siin-seal esile mõni tore mõistukõne või kirjakoha seletus. Nagu ere lind rikkast laanest. Need on kuulsad kommentaarid talmudist, mis on sama oluline või veel olulisemgi kui toora ise. Need seletused võluvad sügavuse ja lihtsusega. Jah, rabiinlikku kirjavara oleks vaja rohkem tunda. Tuleks seda eestigi keelde tõlkida. Levinas küll rõhutab sageli ja küllap õigusega heebrea keele oskamise vajadust, et täpselt mõista, millest on räägitud Vanas Testamendis ja talmudis. Aga ma arvan, et selle taha ei tohiks siiski asi pidama jääda. Nii nagu mõne teisegi tüviteksti tõlkimisel tuleb vahendajatel lihtsalt rohkem vaeva näha ja sõnu kulutada, et asi ära seletada.

Nagu öeldud, Levinas parafraseerib, nüansseerib ja moduleerib oma põhilisi teemasid. Kuna ta teeb seda  poeetiliselt ja nauditava plastilisusega, siis võtab iseäranis raamatu esimese kolmandiku lugemine heas mõttes keeletuks. Hiljem pinge paratamatult natuke langeb. Igatahes ootan kannatamatusega Levinase järgmist eestindust, mis kuuldavasti peaks olema tulekul.

XVII sajandi prantsuse moralisti La Rochefoucault? kõige kuulsam maksiim ütleb: ?Meie voorused ei ole midagi muud kui hästi varjatud pahed.? See napp lause sisaldab kogu moodsa inimkäsituse tuuma, seda ?kahtlustuse hermeneutikat?, mida on põhjalikumalt käsitlenud hiljuti surnud filosoof Paul Ricoeur. See tähendab, et inimeste sõnad ja teod ei ole kunagi nõnda healoomulised, nagu esmapilgul paistavad, vaid neis avalduvad peidetud ajed, võimutahe, klassihuvid jne. Igasugune tõlgendamine ja mõistmine on sel juhul ühtlasi maskide maharebimine, demüstifitseerimine ja lõpuks ehk ka demüstifitseerimise demüstifitseerimine.  

See on näiteks üpris ilmne kultuuris: pärast peibutava pealispinna põgusat kratsimist ilmuvad üksteise järel reas välja kõik seitse surmapattu. Nagu ütleb üks Nabokovi romaanikangelasest luuletaja: ?Ilma Uhkuse, Himuruse ja Laiskuseta poleks luuletki kunagi sündinud.? Lisaks mainitud kolmele kuuluvad põhipattude nomenklatuuri teatavasti veel ahnus, kadedus, liigsöömine ja viha. ?Laiskus? on õigupoolest mugandus ?akeediast?, mille tabavam tõlge oleks pigem ?igavus? või ?tüdimus?. Baudelaire kujutab tüdimust kui meie suurimat pahet, kes, piip suus ja pisar silmis, seab püsti tapalavasid. Liigsöömise seost kultuurisaavutustega võib olla suhteliselt raske tabada, niisiis võiks selle asendada edevusega. Et aga selline traditsiooniline pahedeseitsmik tundub liiga lopsakas ja ebasüstemaatiline, siis on seda püütud korrastada ja lihtsustada.

Võib-olla piisaks kogu inimliku motivatsiooni seletamiseks kõigest neljast himust: au-, raha-, võimuahnus ja suguhimu? Sotsioloogilises ?argoonis vastaks siis neile kultuurilis-sotsiaalne, majanduslik, poliitiline ja seksuaalne kapital. Ja kogu inimolu taanduks vahetustehingutele selles nelinurgas. Üks vahetab oma kultuurilis-sotsiaalset kapitali seksuaalse vastu, teine majanduslikku kapitali poliitilise vastu jne. Selles süsteemis esineb paraku veel tõkkeid kapitali vaba liikumise ees: ega muidu olekski põhjust kõnelda neljast kapitalitüübist ühe asemel. Näiteks paljast rikkusest kirjandusliku tunnustuse ostmiseks päriselt ei piisa. Multimiljonärid, kes ostavad endale orkestri, mida dirigeerida, jäävad kultuuriüldsuse silmis narriks. Päratult rikas ja juhtumisi ka imeandekas ameerika luuletaja James Merrill ei avaldanud ühtegi oma raamatut oma kulu ja kirjadega.

Ka meie kirjanduskriitika on juba õppinud ettevaatlikult kasutama Bourdieu? nime ning rääkima ?kaanoni konstrueerimisest? jms. Ometigi ollakse veel suhteliselt häbelikud, et kogu kultuuri võimu-, raha- ja suguhimu terminites küüniliselt mõtestada. Aga võib-olla lihtsalt tajutakse omakasupüüdlikult, et niiviisi tehes õõnestataks lisaks kirjandusele ka kriitika enda jalgealust ehk põletataks asjatult kultuurilist kapitali, mida annaks osavamalt investeerida. Kuid neid, kellel midagi kaotada pole ja kelle põhipaheks on kadedus, selline ettevaatlikkus ei kammitse.

Majandusteaduse põhivool on seevastu ammuilma lähtunud La Rochefoucault? maksiimist, väites, et avalikud hüved tulenevad privaatsetest pahedest. Meie edevus, ahnus ja tüdimus (ehk vaheldusiha) panevad aluse tootmisele ja tööhõivele. Omakasu motiveerivat isegi kõige altruistlikumaid või idealistlikumaid tegusid. Miljonär, kes rajab haigla või kooli, on lihtsalt avaliku imetluse peal väljas. Näljahädaliste abistajat motiveerib soov parandada oma enesetunnet. Isegi oma eluga riskimist teiste päästmiseks saab seletada sellega, et päästja samastub ideaalidega, mida ta peab oma elust tähtsamaks, ning seega on tema tähtsaimad huvid nende ideaalidega identsed. Niisiis, ka märtrid lähtuvat omakasust.

Millised on aga need voorused, mis meie pahesid varjavad? Enamasti eristatakse nelja klassikalist põhivoorust: õiglus, mõistlikkus, vaprus ja mõõdukus. Aga keegi pole keelanud neile lisamast ka näiteks suuremeelsust, tagasihoidlikkust, sõbralikkust, ausust jne. Arvatavasti ausus, tõearmastus ongi see voorus, mis paneb meid muude vooruste tagant hästi varjatud pahesid otsima. Kuid vooruste niisugune äraseletamine võib need pikemas perspektiivis ka ära hävitada. On ju vaesemehe aususel ka üks teine nimi ? küünilisus. Mõlemad on hea rohi kõrkuse, edevuse ning ennasttäis suurte sõnade vastu. Kuid iga rohi liiga suures annuses on mürk. Ah, kuidas küll neil vahet teha!