Toeta
Otsi

pandeemia

  • Helilooja, kelle haigusest sai looming

    Heili Vaus-Tamm

     

     

    LEPO SUMERA ?SÜDAMEASJAD?: Janika Lentsius (flööt, okariin), Villu Veski (saksofon), Aare Tammesalu (t?ello), Madis Metsamart (löökpillid), Tammo Sumera, Sven Grünberg (elektroonika), Artur Talvik (video), Tanel Klesment (heli), Kadri Karu, Katre Villemson, Helen Padu, Tauno Uibo (kaamera: live- ja DVD-ülesvõte) jt 9. V Rotermanni soolalaos.

     

    Mõned eksalteeritud kunstnikud on tahtnud oma surmast teha loomingulist akti, Sumeral õnnestus see ilma poosi ja välise deklaratiivsuseta. Sumera käsitles loominguliselt, inspiratsiooniallikana oma haigust ja selle ravi. Tavatu ja ennekuulmatu ? see fakt väärib muusikamaailma ajaloos erilist kohta. ?Südameasjad? on kirja pandud aasta enne helilooja surma, viimased märkmed on tehtud viimseks jäänud õhtul. See teos jäi iroonilise (üht kulmu kergitava) muigega, alati mängulisele ja vaimukale avatud heliloojale omamoodi luigelauluks. Suurde muusikalukku jääb temast jälg küll sümfooniate ja nende salvestustega, aga absoluutselt ületamatuks ja kordumatuks jääb ta ?Südameasjadega?. Heliloojana, kes tegi oma haigusest loomingu.

    Sellise tausta ja sisuga loost pole ime, et seda ikka ja jälle uuesti esitatakse. Ja alati on see kuulajaid südamepõhjani raputav sündmus. Juba oma intiimsuses ja avatuses tavatu, kuigi mängulisus katab selle omamoodi kaitsekihiga. Keha ja kehaõõnsuste helisid on pärast Sumerat kasutatud modernkoreograafias, ?Südameasjades? on kehahelid ainsad, mis moodustavad elektroonilise muusika materjali. Midagi pole juurde pandud. Ja akustilinegi muusika (flööt või okariin, saksofon, t?ello, löökpillid) rajaneb nendel samadel intonatsioonidel. Tuksumisest ja kahinast, südameklapi löökidest välja arenenud veidike ?tehismaailmast?, nagu kohati orientaalse värvinguga meloodiad.

    ?Mäng? käib pidevalt kahel tasandil: varem valmis salvestatul ja kohapeal sündival. Muusikas liitub elektroonilisele taustale live-esitus. Videos on segiläbi südamerütmidest pulseeriv abstraktne pilt, filmitud lõigud südameosade tööst ja interpreetide esitusprotsessi kohapeal filmitud katked. Lisaks veel eri ruumitasanditel mängivad või pimedusest ilmuvad pillimehed. Äärmiselt läbikomponeeritud ja elus multimeediaetendus. Emotsionaalsel tasandil lummav ja endaga sügavuti kaasa viiv.

    Instrumentalistide esitusest jääb meelde ääretu pieteeditunne esitatava vastu. Ei mingeid liigseid emotsioone ega tavapärast kammermuusikale iseloomulikku aktiivset musitseerimist. Põhjusi tundub olevat kaks. Live-heli on vaid üks komponent, mis ei tohi mingil juhul prevaleerida. Ja teiseks, teema ise on nii intiimne ja hell, et mingi interpreedi-isiku enesekehtestamine oleks taktitu. Valulik neutraalsus saadab kogu etendust ja muudab õhkkonna tavatult eriliseks. Oleks vist liig märkida, et kõik interpreeditööd on maksimaalselt head.

    Küll on eesti muusika paljust ilma jäänud, et Lepo Sumera nii vara lahkus. Aga küll on eesti muusika palju võitnud, et ta nii intensiivselt elas ja kirjutas.

     

     

     

  • Rõbalka bez rõbõ ehk Quo vadis, Russia?

    ENN SOOSAAR

    Viimase kolmeteistkümne aasta jooksul on Eestit külastanud kõikide Läänemere-äärsete naaberriikide presidendid või kuningad, peaministrid, välisministrid ? paljud korduvalt, paljud tseremoniaalse külaskäiguna ainult selleks, et kinnitada heanaaberlike suhete püsivust. Üks erand on siiski: Venemaa Föderatsioon. Kordagi ei ole Eestit külastanud VF president. Välisminister ja peaminister on käinud kumbki korra. Sealjuures ei tulnud Kozõrev 1993. ega Fradkov 2004. aastal Eestisse mitte Eesti pärast, mõlemad osalesid Läänemere maade tippkohtumisel.

    Ja pange tähele. Läänemere maade Nõukogu istung toimus Laulasmaal esmaspäeval, 21. juunil. Peaminister Mihhail Fradkov saabus Tallinna juba pühapäeval. Aga ei pühapäeva õhtupoolikul, esmaspäeva hommikul ega tippkohtumise järel polnud tal ?võimalik? Eesti-Vene suhete kahepoolseks arutamiseks kokku saada Juhan Partsiga. Fradkov lasi teatada, et on lennukisõidust väsinud ja läheb na rõbalku.

    Säärase kalalemineku tingivad mõistagi mitmed põhjused. Ilmselgelt ärritab Venemaa juhtkonda tõsiasi, et järjest vähemaks kipub jääma vahendeid, millega isemeelsele Eestile koht kätte näidata. Kaksteist aastat on Moskva meid ähvardanud, süüdistanud ja laimanud, kraane kinni keeranud, topelttolle kehtestanud ja piirilepingu ratifitseerimata jätnud. Sealse võimu tegelikud teostajad on demonstratiivselt keeldunud siiakanti jalga tõstmast. Midagi pole aidanud. Eesti, samuti Läti ja Leedu, kuuluvad täisliikmetena nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu. Kremli arsenal näikse ammendunud. Aga ei, ikkagi leitakse uus vinge viis oma põlguse avaldamiseks ja häbematute alandamiseks. Saagu kogu maailm teada, et Vene peaminister käib Eestis, kuid kohaliku peaministriga ei kohtu, vaid läheb kalale.

    Mul on hea meel, et meie peaminister, valitsus ja välisministeerium võtsid seda alandusena mõeldud demonstratsiooni külma kõhuga. Suur riik on omadega suuremas plindris, kui mõistame mõista. See narrimäng, mida Fradkov saadeti Partsiga mängima, tunnistab ? paraku ? Venemaa Balti-poliitika pankrotti. Taasiseseisvumisele järgnenud aastatel on kolmele sõnakuulmatule avalikult ja nurga tagant kaikaid kodarate vahele loobitud, et nad saaksid aru, kui raske on kurjas maailmas toime tulla ilma Venemaa heatahtlikkuseta.

    Aprillist ja maist on meil vähem kui kunagi varem oma pika olemasolu jooksul põhjust karta idapoolseid rusikavibutamisi ja poriloopimisi. Hoidugem siiski upsakaks minemast. Venemaa käitumise järjest nähtavam absurdistumine tekitab kõhedust. Üks rahvas, kelle nagu teistegi Euroopa rahvaste väärtushinnanguid ja arusaamu peaksid mõjutama samad, antiikajast ning kristlusest võrsunud põhimõtted, ei suuda ega taha tunnistada oma ajalugu. Traagiline on olnud jälgida venelaste viimaste aastate meeletuid pingutusi mitte näha minevikku sellisena, nagu minevik oli, mitte hukka mõista seda vägivalda ja ülekohut, mille all on kannatanud kümned ja kümned miljonid muukeelsed ja muumeelsed.

    Veel enam. Geograafilise Euroopa kõige arvukam etniline kooslus on oma rahvuslikuks eesmärgiks seadnud ajalooratta tagasipööramise. Nad tahavad mineviku hegemoonlikku vägevust ning hiilgust taastada, kunagist derþava?t ?liberaalse impeeriumi? nime all uuesti sünnitada. Seepärast tekitab Peipsi taga talumatut valu kõik, mis näib säärase suurekssaamise unistuse täideviimist takistavat. Eesti, Läti ja Leedu pöördumatu väljarabelemine mitu sajandit kestnud haardest ängistab. Pettumus on halvanud kaine meele. Naabrisuhetes Balti riikidega etendab määravat rolli irratsionaalsus.

    XX sajandi üks meeldivamaid muudatusi Euroopas on olnud paljude rahvaste kriitiline suhtumine oma minevikku. Ajalugu ei saa ümber teha. Küll aga saab varem toimunule anda tagantjärele moraalse hinnangu, möönda ?isade patte? ja katsuda ühiskonna korraldamisel pro riigi rakendamisel vältida mineviku vigu. Meie siin Eestis ja mujalgi Kesk- ning Ida-Euroopas oleme alahinnanud seda mentaliteedi muutust, mis leidis meist lääne pool aset pärast Teist maailmasõda ja suurte koloniaalimpeeriumide lagunemise aegu. Ei, see ei olnud vaimne ärkamine ega üleüldine meeleparandus, hoopis lihtsama asjaga saadi hakkama. Sakslased ja itaallased, aga ka inglased, prantslased, hollandlased, belglased seisid oma mineviku väärustega vastakuti. Kellele kiiremini, kellele aeglasemalt, kuid lõpuks sai kõigile selgeks, et mineviku kuritegude kordamise ohust vabanemiseks on ainult üks tee. Tehtud ülekohus ja vägivald teiste ja oma rahva vastu tuleb avalikult vääraks tunnistada ja hukka mõista.

    Venelased on oma ajaloo nurjatusi kohati lausa pedantlikult kaardistanud, kuid kahjuks on astumata jäänud järgmised sammud. Tõenäoliselt ei ole mineviku ja oleviku vahele veelahet vedama võimeline praegune sugupõlv, keda mürgitatakse jätkuvalt enesepettusega, et impeerium on taastatav ja Venemaa tunneb ennast seda suuremana, mida väiksemaks on alandatud lähinaabrid. Kuigi puudub põhjus loota, et absurdimängud meiega lõpevad, võime siiski kindlad olla, et Kremli saadikud Eestist kala välja ei tõmba.

    10. VII 2004

  • Eesti Vabaõhumuuseum meelitab kohale külastajaid Lätist ja Soomest

    Julia Amor

    Eesti Vabaõhumuuseum ärgitab inimesi Lätist ja Soomest tulema Tallinnasse ja külastama vabaõhumuuseumit. Koostöös Tallinki ja Rocca al Mare kaubanduskeskusega alustati rahvusvahelise kampaaniaga, mille raames pakutakse allahindlusi nii muuseumi suurürituse, Eesti leiva päeva piletitele, kui ka transpordile, majutusele ja suurele valikule tooteid Rocca al Mare kaubanduskeskuse poodides. Kampaaniat toetab Euroopa Regionaalarengu Fond.

    Eesti Vabaõhumuuseumi turundusdirektori Piret Järvani sõnul on käesolev kampaania eriline eelkõige seetõttu, et muuseumi pakkumisi viiakse jõuliselt välismaale muuseumi ja äriettevõtete koostöös.

    „Soovime muuta vabaõhumuuseumi Eesti leiva päeva külastamise välismaalastele võimalikult lihtsaks. Valmistasime ette tervikliku paketi, kuhu lisaks muuseumipiletile kuuluvad soodne transport, soodne majutus ja šopping. Oleme saanud positiivset tagasisidet meie välismaisetelt partneritelt, kes hindavad pakkumist väga atraktiivseks,“ ütles Piret Järvan.

    Eesti leiva päev ja sügislaat toimub Eesti Vabaõhumuuseumis 16. septembril. Üritus on pühendatud eelkõige leivaga seotud traditsioonidele, mida austatakse ka päris ebatavalisel ja põneval moel. Ürituse teemaks valitud „Leiba ja tsirkust!“ lubab leiva kõrvale lõbusat ajaviidet ning meelelahutust kogu perele. Sügislaada osaks on aasta suurim leivalaat, samuti leiab vabaõhumuuseumist sel päeval suure valiku laadakaupa mahetoidust unikaalse käsitööni. Üritust toetavad Eesti Leivaliit, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Kulinaaria Instituut ja Põllumajandusministeerium. Ürituse kava leiab vabaõhumuuseumi veebist: http://www.evm.ee/id/328/.

    Välismaise kampaania voldikuid leiab Soomes Iso Omena kaubanduskeskusest Espoos, Seurasaari vabaõhumuuseumist ja veel mitmest Helsinki muuseumist. Riias levitavad kampaania voldikuid Lido Vabaajakeskus ja Läti vabaõhumuuseum, samuti leiab voldikuid Riia turismiinfokeskusest ja Tallink Riga hotellist. Eesti saatkonnad mõlemas riigis jagavad infot ürituse ja kampaania kohta.

    Järgmine Eesti Vabaõhumuuseumi väliskampaania keskmes on Jõuluküla, mis leiab aset 14. – 16. detsembril. Järgmise riigina liitub kampaaniaga Venemaa. Analoogsed kampaaniad on plaanitud ka 2013. ja 2014. aastaks.

  • Eduard Tubina elusümfoonia

    Andres Roosaar

    Vardo Rumessen

    Eduard Tubina suurjuubel läheneb ning festival ?Tubin ja tema aeg? juba käib. Kuid peale selle on juubeliga seotud mitmeid teisi sündmusi.

    Lähipäevil ilmub trükist Vardo Rumesseni pikaajalise töö tulemusel mahukas (420 lk) Eduard Tubina juubelialbum. Album on valminud riiklikul tellimusel ja ilmub Teatri- ja Muusikamuuseumi (TMM) väljaandel. Sellega kaasneb Tubina loomingu läbilõikega heliplaat, mis sai teoks tänu Tartu linnavalitsusele ja Eesti Raadiole.

    Kuidas teostus idee anda välja Tubina juubeli­album?

    Vardo Rumessen: Tegin vastava ettepaneku koos Eino Tubinaga Teatri- ja Muusikamuuseumile 2003. aasta juuni alul, kuid mõte ei leidnud toetust. Kui ma 2004. aasta jaanuaris pöördusin ettepanekuga Tubina juubelikomisjoni koosolekul kultuuriminister Urmas Paeti poole, väljendas ta sellele ideele toetust ning 29. aprillil 2004 sõlmis TMM minuga kui albumi autoriga vastava lepingu.

    Kahjuks oli jäänud väga vähe aega, kuid sain siiski kuidagi hakkama ja 1. mail 2005 andsin viimasena toimetaja Inna Kivile üle albumi eessõna. Niisiis kokku 366 päeva. Muidugi vajaks sellise suuremahulise albumi koostamine palju rohkem aega. Pealegi tuli ju täpselt arvestada albumi mahtu, mis oli rangelt limiteeritud. Oleks saanud alustada varem, oleks ehk ka rahulikult magada saanud. Olen kuulnud, et Marie Underi albumit koostasid neli inimest neli aastat. Minul tuli kogu koostamistöö teha enam-vähem üksinda, kuigi olen väga tänulik albumi toimetajale Inna Kivile, kes abistas mind mitmete konkreetsete fotode ja kavade leidmisel TMMst, samuti kirjastuse SE&JS toimetajale Eve Pärnastele, kes abistas mind mõnede ajaloosündmusi kajastavate fotode leidmisel.

    Kui palju on sellise albumi koostamisega tööd?

    Tegelikult võib sellist tööd mahu poolest võrrelda monograafia kirjutamisega. See eeldab mitte ainult helilooja elukäigu ja loomingu, vaid ka kogu kultuuriloolise ja ajaloolis-poliitilise tausta tundmist. Alustasin selleks ettevalmistusi juba palju aastaid tagasi, kogusin fotosid ja teavet Tubina teoste ettekannete kohta ning koostasin kogumiku Tubina artiklitest ja tema intervjuudest, samuti kogusin kokku kõik Tubina kirjad. Võiks öelda, et nii ?Eduard Tubina helitööde kataloog? kui Tubina artiklite kogumik ?Rändavate vete ääres?, samuti ettevalmistamisel Tubina kirjade kogumik oli tegelikult albumi ettevalmistav etapp. Muidugi tuli praktilise koostamise käigus otsida hulgaliselt lisamaterjali, eriti ajalehelõigete ja kontserdikavade näol.

    Kas selline kiirustamine mõjutas kuidagi ka albumi kvaliteeti?

    Sellele küsimusele on mul väga raske vastata, sest ma ei ole albumi mõnede peatükkide lõplikku versiooni näinud ning kardan, et seal võib kiirustamise tõttu leiduda ka vigu. Töö valmis üksikute peatükkide kaupa, kokku 10 peatükki, millest viimase jättis kirjastus ajapuudusel välja. Seetõttu pole albumis leidnud kajastamist tänaste interpreetide tegevus (A. Volmer, E. Klas, A. Leibur), samuti Tubina loomingu võidukäik maailmas pärast Tubina surma. Kiirustamise tõttu jäi välja ka Tubina pedagoogiline tegevus ning rahvaviiside korjamine, samuti mõningad puhkusereisid. Oleks tulnud lisada ka elulooline ülevaade ning loomingu üldiseloomustus, nagu sellistes monograafilistes dokumentaalalbumites tavaks on saanud. Loodan, et kunagi hiljem saan selle albumi täielikumal kujul uuesti välja anda.

    Milline on sinu kavandatud albumi üldkontseptsioon?

    Minu ideeks oli ühendada Tubina elukäik tema ajastu kultuuriloolise ja poliitilise taustaga ning püüdsin seda kujundada ka emotsionaalselt ja kunstiliselt mõjuvana. Pakkusin kunstnik Rein Seppiusele välja mitmeid fotokompositsioone koos looduspiltide või maalidega, mis on kuidagi seotud Tubina helitöödega (näiteks II, V, VI sümfoonia ja Reekviem). Oluline oli ka näidata mitmete heliloojate mõju Tubina loomingu väljakujunemisele (N. Rimski-Korsakov, J. Sibelius, B. Bartók, I. Stravinski jt), samuti seoseid oma kaasaegsetega (S. Prokofjev, D. ?ostakovit?). Lugesin läbi mitmeid ajalooraamatuid ning süvenesin uuemal ajal kirjutatud ülevaadetesse II maailmasõjast. Otsisin välja ka eesti pagulaste kirjutatud mälestusraamatuid (A. Adson) ja püüdsin leida seoseid Tubina ja teiste eesti kunstnike (E. Viiralt), luuletajate (J. Liiv, M. Under, K. Lepik) ning kirjanike (K. Ristikivi) loomingu vahel.

    Kuidas käis tegelik töö?

    Albumi kandvaks elemendiks sai Tubina elu kronoloogiline ülevaade, mis on nii eesti kui inglise keeles, selle alusel on tehtud ka fotode valik. Minu jaoks oli eriti oluline, et iga lehekülg moodustaks sisulise terviku. Seetõttu tuli koostamise käigus mitmeid lehekülgi korduvalt muuta, et sobitada omavahel fotosid ja tekste. Tihti jäi ühelt leheküljelt mõni foto üle ja teiselt midagi puudu ning tuli leida lisamaterjali. Tuli otsida fotosid, ajalehelõikeid ja kontserdikavu mitmelt poolt nii Eestist kui Rootsist ja isegi Ameerikast. See kõik eeldab tõsist tööd ja asjasse mittepühendatud inimestel on seda raske mõista.

    Ega koostamise töö ei lõpe tekstide ja fotode väljavalimisega, palju raskem on neid omavahel kokku sobitada ? ja see nõuab erialaseid teadmisi. Kuna fotosid oli väga palju ja hiljem tuli trükikoja jaoks uuesti üles otsida originaalfotod, siis suurendas see tunduvalt ka toimetaja tööd. Kuigi enamasti püüdsin kasutada autentseid tekste, tuli vahel mõned kommentaarid ka ise kirjutada.

    Aga CD?

    Mõte sai küpseks, kui Tubina poeg Eino hakkas rääkima vajadusest anda välja üks heliplaat, mis annaks läbilõike Tubina loomingust. Kasutasin varem tehtud helisalvestisi Eesti Raadiost, kes andis selleks ka lahkelt oma loa. Kahjuks polnud võimalik kasutada välismaal tehtud salvestisi, mis kuuluvad autorikaitse alla. Kuna kirjastus ei pidanud võimalikuks lülitada sellega seotud kulutusi eelarvesse, siis pöördusin toetuse saamiseks Tartu linnavalitsuse poole, kelle toetusel idee teostuski.

    Kas oled ka varem selliseid albumeid koostanud?

    Jah, see oli 1982. aastal, kui tähistati Mart Saare 100. sünniaastapäeva. Kahjuks ilmus see album alles aasta hiljem, kuna selle toimetamine võttis aega mitu aastat. Olen tutvunud paljude heliloojate analoogiliste fotoalbumitega, mida on maailmas ilmunud väga palju, ja tundub, et Tubina album on mitmeplaanilisem ja sisuliselt läbikomponeeritum. Tegelikult oligi minu eesmärk teha midagi sellist, mida pole varem tehtud.

  • Oled see, mida näed

     

    Samas tekkib linna ilme kaitsjail ajuti fanaatilisi puhanguid, nagu kuukene tagasi, kui ootamatult leiti, et plastikust keredega velotaksod ei sobi Vanalinna miljöösse ? erinevalt nt. Raekoja platsi või Viru tänavat ääristavaist õllereklaamidega päiksevarjude rividest. Õnneks see rünnakuhoog siiski rauges: muhedatel velomeestel, kes sportlikku ja aktiivset eluviisi promovad, oli meedias tugev seljatagune.

    Nüüd on jõutud uute sammudeni südalinna ilme ja elutempo kohendamisel, millest eksperimendina põnevaim vast Vabaduse platsil avatud valvega jalgrattaparkla, mis siiamaani säält päevasel ajal mööda jalutades alati vähemasti pooleldi täis olnud ? seega täitsa asja ette läinud. Kuigi umbusklikul eestlasel ei ole ehk nii kerge ka taolist varianti usaldada ning oma sageli pea terve palga maksma läinud sõiduriista võõra valve alla usaldada, on see ikkagi uus ja tervitatav võimalus.

    Teine, tunduvalt radikaalsem ja keerulisem samm on olnud kesklinna tasulise parkimistsooni laiendamine, mis pikapeale on ilmselgelt vajalik ja n.-ö. euroopalik akt. Kuskilt tuleb ju alustada. Muidugi, ühest küljest tuli see veidi ootamatult: äärelinnade kivilagendikele ja tööstustühermaadele pole valvega parkimisalternatiive rajatud, ühistransport täitub tipptundidel (mis sageli paistavad kestvat poole kaheksast poole kaheksani) olulisematel liinidel lausa hullumeelsuseni; seda on suvel eriti raske taluda.

    Teisalt, algus on tehtud, signaal antud. Mõnes küsimuses on kasvav ebatolerants ka tervitatav (siin ei õhuta me muidugi vägivallale autoinimeste vastu, vaid kutsume üles võitlema ebaökoloogilisest elustiilist tingitud mentaalse reostusega).

    Ent see võitlus on poolik, ses osas mõttetu, et ei ole täpselt määratletud eesmärki, milleks pikemas perspektiivis saab ikkagi olla kesklinna elukeskkonnastamine, et iga linlane (mitte ainult turistid, keda sageli esimeseks argumendiks tuuakse) ennast seal paremini tunda võiks. Eriti silmatorkav valupunkt on toosama Vabaduse plats, kus ratturid oma ratsusid nüüd hoida saavad ? ülejäänud osa väljakust on tänini autode käsutuses. Linna üldilme parandamist peaks alustama südamest. Vabaduse platsist saaks mõnusa avara jalutamisväljaku ? millel silm võiks puhata ?, nagu enamikus korralikes maailmalinnades olemas on, ka modernsema arhitektuuriga rajoonides. Täitumise, (raha nimel) ummistamise asemel peaks investeerima linlaste vaimutervisesse. Oleme see, mida näeme: autosid ja heitgaasi ja ärihooneid täis linn. Mida sellise sisemusega peale hakata? Kirjutada muusikat ja raamatuid võõrandumisest, linnamelanhooliast või -depressioonist ning konstrueerida uusi klaasmetallsõrestikest ulmemaju?

    See on loovtöötajate alatine alternatiiv, aga ülejäänud? elavad lihtsalt kuidagi üle, sellena, mida näevad?

  • Autoportreede näituse “Ma tunnen end paremini” avamine 6.septembril kell 12:00 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis

    Uue Kunsti Muuseum

    Autoportreede näitus „MA TUNNEN END PAREMINI“

    Näituse avamine on 6.septembril kell 12:00 ning näitus jääb avatuks 7.oktoobrini 2012.

    Grupp rootsi kunstnikke saabub hilissuvisesse Pärnusse, et siinsetele kunstisõpradele esitleda muhedate enesevaatluste tulemusi. Tänu rootslaste initsiatiivile saab uue hinguse juba mitu aastat varjusurmas olnud autoportreede näitus “Ma tunnen end paremini”  Kas me aga ikka tunneme ikka end ise kõige paremini, küsib näituse kuraator, mitu aastakümmet Rootsis elanud tšiili naiskunstnik Ana Maria Lorenzen.

    Ana Maria arvates on autoportree   kokkupõrge  kahe maailma vahel – välispidine kest versus põnev sisu. Mõneti on see kõige suurem väljakutse, mida kunstnik saab endale esitada. See tähendab enda jälgimist, süübides tõelisesse MINASSE. Juurdlemist selle üle,  kuidas paistab igaühe harukordne MINA teistele ning kuidas voolides, joonistades või maalides anda oma enneolematule MINALE tõepärane, usutav väljanägemine.

    Teosed, mis tulevad näitusele, on vaimuka enesevaatluse kaja. Nad püüdlevad  reaalsuse poole, ent  tihtipeale on neis peidus unistus meie ideaalkujust. Autoportrees soovib  kunstnik  peegeldada oma mõtteid, unistusi ja tundeid, kuid ikkagi kipub ta lõuendile vägisi teistsugusena – muundununa.

    Paarkümmend kunstnikku, kes oma töödega Pärnusse saabuvad,  on pärit Rootsimaa kaugetest nurkadest: nii Põhjala metsadest ja Skane põldude vahelt  kui ka  kuningriigi kärarikastest linnadest.

    MIDA MÕNED KUNSTNIKUD ISE OMA LOOMINGUST ARVAVAD:

    Danka Jaworska:

    Kord nägin ma ühes muuseumis alabastrist naisekuju ja korraks tundus mulle, et see olengi mina! See teos innustas mind looma maalisarja. Need ei ole kaugeltki autoportreed, aga ma maalisin erinevaid naisi kui iseennast.  Sageli öeldakse mulle, et naised, keda ma maalin, on minu nägu ja tegu. Võib olla kunstnikud alateadlikult võtavadki modelliks iseenda keha, näo ja iseloomu? Loodan, et märkate killukest minust, kui vaatate mu töid.

    Ruth Herrlin:

    Autoportree maalimine on üks mu lemmiktegevusi, kuid siiski mitte alati pole ma olnud teadlik, et maalin iseennast. Kui seisan lõuendi ees, siis mu sihiks ei ole maalida ennast, aga tihtipeale kukub see kahjuks just nii välja.

    Lars Oluf Kolsrud:

    Minu teos kirjeldab peamiselt inimese olemust sügavamas mõttes. See on nagu päevik, mis peidab endas naiivsust ja samas ka mõistust.

    Elisabet Malmström:

    Maalimine on elu mõtte ehitamine või sõnumi saatmine, mis paneb arutlema ja ennast teistega siduma. Millised kujundid võivad tekkida või mitte tekkida, selle otsustab vaataja fantaasia. Mu kogemus põhineb ideel, et uurides  oma teadvust, mängides kujutlusvõimega, on võimalik luua kunsti. Olen huvitatud kunstist selle kõige algupärasemas vormis, eriti kui see hakkab toimima kui sõna ning suhtlusvorm. Kunst hõlmab endas mälu ja keelt, mis hoiab inimesi koos.

  • Kirgas mõttelend ja esprii?

    Tiiu Levald

     

    Rauno Elp (cyrano) ja Alfia Kamalova (Roxane) moodustasid harmoonilise paari. harri rospu

     

     Ajastul, mil räägitakse metsast, millel kulla hind, ja vaatest merele 17. korruse aknast kui miljonivaatest, on meeletult kosutav istuda teatrisaalis ning kaasa elada vaimukale ja mõttetihedale loole Cyranost ? poeedist ja mõõgakangelasest, keda loo üks tegelastest võrdleb veskitiibadega võitleva Don Quijotega, kellele Jumal on inetu näolapi kompensatsiooniks kinkinud ereda esprii ja kirgliku ning õiglase hinge.

    Märkimisväärne on, et Eino Tambergil tekkis Rostand?i värssdraama vastu huvi üle 30 aasta tagasi, mil ta tellis Jaan Krossilt libreto ning soovis peaosas näha Georg Otsa. Teos sündis, tuli ka lavale 1976. aastal, kuid kahjuks juba ilma Georg Otsata.

    Kummalisel kombel on tänase Ameerika ooperiteatrite mängukavadesse ilmunud terve rida erinevaid Cyranosid. 2004. aasta hooajal tuli Metropolitan Opera lavale seni vähe tuntud Franco Alfano samanimeline ooper Plácido Domingoga peaosas, Broadway heliloojal Frank Wildhornil on valminud muusikalivariant ning Michigani ooperiteater lavastas David di Chiera ooperi ?Cyrano?.

    Eino Tambergi ?Cyrano? on nüüdseks teinud läbi mitu taassündi: lisandunud on 1995. aasta ning 1999/2000. hooaja külalissolistidega variant, millest sündis ka plaadistus. Dirigentideks on olnud esiettekandel Peeter Lilje, plaadistusel Paul Mägi ja nüüd siis Vello Pähn. Tänu Tambergi 75. sünnipäevale leidis Rahvusooper Estonia võimaluse tuua taas lavale meie rahvusliku ooperiliteratuuri väärtteos.

    Ei salga, et mulle sobis väga see teatraliseeritud variant. Kõnealuse ooperi suurim võlu on ideaalne sõna ja heli kooslus ning tasakaal; kõik see ei vaja mingit butafooriat, küll aga meeleolusid toetavat valgusre?iid ning tegijate fookuses hoidmist. Fookusemäng antud etendusel toimus, kuid sugugi mitte alati ei toiminud (eriti I vaatuses). Ooperis tahaks siiski näha laulja ilmet, tunnete varjundeid. Kui valgusvihk on suunatud otse ülalt alla, jääb oluline osa näitlejast vaatajale tabamatuks. Millised võimalused Estonia laval valgusemängudega on, sai kogeda Puccini ?Tosca? lavastuses!

    Väga õnnestunud mõte oli viia Roxane?i rõdustseen teatrisaali loo?i, esiteks akustiliselt väga soodne: imeline Roxane?i aaria voolas kuulajani nagu selge allikavesi ja teiseks sai aktsendi sisuline joon, Roxane oma idealistlike esprii-otsingutega on tõstetud distantseeritud pjedestaalile. Meeldis lavastaja Neeme Kuninga kujundlik mõtlemine olulistes stseenides, näiteks gaskoonlaste ja viimases stseenis nunnade grupeerimine lavasõõri keskmesse ? see tekitas illusoorse kompaktsuse efekti, mingi energia kogunemise lummuse.

    Rauno Elbist on kujunemas tõsiseltvõetav laulja-näitleja. Rollil oli tuntav arenguliin, mis kulmineerus intensiivse piano ja hingestatud sisseelamisega läbi viidud epiloogiga. Väga vaoshoitud dramatismiga joonistus välja I vaatuse stseen Roxane?iga, kus puruneb kildudeks naiivne lootus olla armastatud. Kui rääkida rolli vokaalsest küljest, siis julgeks noorele lauljale soovitada edaspidiseks eesmärgiks (lisaks saavutatule): otsida keskregistris veidi avaramat ja kirkamat kõla,  see annaks tema mehisele baritonile juurde lennukust ja võimaldaks hääle värvipaletti veelgi värvikamaks muuta.

    Õnnetähe all on ilmselt sündinud Roxane?i osatäitja Alfia Kamalova. Ei oskaks soovida sobivamat osatäitjat sellesse rolli: noor, ilus, plastiline oma liikumises, siiras tunnetes ja ere nende väljendamises. Ja, mis peamine, veendunud ja kaunikõlaline laulmine (õpetajateks Anu Kaal ja Anita Välkki). Tore on tajuda seda espriijanust kergust ja elegantsi, mis nii selgelt esimeselt Roxane?ilt ? Anu Kaalult päritud, paljus on tunda õpetaja nõuannet ja mõttesuunda.

    Kuna helilooja taotlus on olnud tuua vokaalpartiidesse sisse barokilik koloratuur, siis Mati Kõrtsile see sobib eriti. Kuna talle on see juba taaskohtumine rolliga, siis on ootuspärane ka küpsemine. Eriti meeldis tema lõpustseen: kerglasest, veidi ennastimetlevast noorsandist on saanud ajusid liigutav mehine mees, kelle silmad järsku avanevad ning tema ilmes on vapustus mõistmisest, et Cyrano on ennastsalgavalt ohvriks toonud oma armastuse ja et Roxane armastab ju tegelikult Cyrano hinge ja vaimu. Tema lüürilisse häälde ilmusid mingid väga uued ja tuumakad varjundid.

    Uued tegijad olid Helen Lokuta Roxane?i toaneitsina ja Ivo Kuusk Ragueneau?na. Lokuta võlub oma julge lavavalitsemisega, selge diktsiooni ja kõla sära ning kandvusega ? kõik paljutõotavad omadused noorele lauljale.

    Ivo Kuuse puhul sooviks avaldada imetlust: kui 40aastase lavalaudadel tegutsemise järel madalad meeshääled vormis püsivad, siis seda ei peeta imeks. Küll aga siis, kui tegu kõrge tenorihäälega, kusjuures tema hääles on spinto-tenorile omane üle orkestri kõlav energia.

    Kõige suuremaks õnnestumiseks sellel õhtul pean ma aga seda energiat, mis tuli orkestrilt ja mida nii ergult genereeris Vello Pähn. Vahekord lavaga oli igati balansis, tempod nii loogilised ning kulminatsioonidesse viivad dünaamilised gradatsioonid heas pinges. Juubilar Tamberg võib selle õhtuga seoses tunda rõõmu kahe asja üle: esiteks on kindlasti täitunud tema soov pakkuda kuulajale mingit tunnet või tundelisust-nukrust, igatsust millegi järele, ning teiseks on sündinud uus tore lauljate põlvkond, kes esitab tema loodut väärikalt ning vääriliselt.

  • Soome-ugri maailm tuleb Eestisse

     

    Maailmakongress deklareeris, et on nende rahvaste valitsustest ja poliitilistest parteidest sõltumatu foorum, mis seab endale ülesandeks valitsusvälise organisatsiooni staatuse saavutamise ÜROs. Samuti deklareeriti, et kongress on võrdõiguslike sugulasrahvaste vabatahtlik ühendus, mis on lülitunud üle-euroopalisse julgeoleku- ja koostööprotsessi ning juhindub inimõiguste ülddeklaratsioonist rahvusvähemuste ja põlisrahvaste õiguste alal. Soome-ugri rahvaste II maailmakongress peeti 1996. aasta augustis Budapestis. Eesmärgiks seati kindlustada kõigile soome-ugri rahvastele rahvuse enesemääramise õiguse realiseerimine tegelikkuses ja püüelda soome-ugri rahvaste esindatuse ja osavõtu laiendamisele rahvusvaheliste institutsioonide tegevuses inimõiguste, põlisrahvaste ja vähemusrahvaste õiguste alal.

    Soome-ugri rahvaste III maailmakongressil 2000. aasta detsembris Helsingis tõdeti, et soome-ugri rahvaste sotsiaalmajanduslik olukord on halvenenud ja demograafilised probleemid teravnenud.

    Meie president Lennart Meri ütles oma kõnes hantidest ja mansidest rääkides: ?Need on maailma kõige rikkamad ruutkilomeetrid ja maailma kõige vaesemad rahvad, sest nende rikkus on muutunud nende endi needuseks ja ökoloogilise konflikti vallandajaks.? Sellele reageeris ülierutatult Venemaa presidendi tervituse ette lugenud rahvastikuminister Aleksandr Blohhin: ?Eesti president ei tea tõtt, sest viimaste aastatega on nende olukord muutunud 40 korda paremaks.?

    Milliseks kujuneb aga Tallinna kongress? Soome-ugri rahvaste pere on kohale saabumas ilmselt hulgalisemalt kui kunagi varem. Esmakordselt tulevad kohale kveenid ja sölkupid delegatsioonidega, bessermanid ja vadjalased külalistena. Kongress on pühendatud noortele ja toimub juhtlause ?Noored on meie tulevik? all. Kongress tahab juhtida tähelepanu sellele, et noorte ilmajäämine rahvuskeelsest haridusest ja massimeediast ning kahetsusväärselt madal rahvuskeele prestiiþ viivad soome-ugri rahvaste kiire venestumiseni. Valdavalt assimilatsiooni tõttu soomeugrilaste arv Venemaal katastroofiliselt vähenenud; näiteks jäi kümmekonna aastaga mordvalasi (ersalasi ja mokðalasi) 300 000 võrra vähemaks.

    Kongressi ajal kohtuvad Eesti, Soome ja Ungari president. Loodame, et sellest kohtumisest võiks tõusta tulu soome-ugri rahvaste koostööle ja et soome-ugri rahvaste rahvusprobleemid tõstatuvad rahvusvahelisel ja riiklikul tasemel. Maailmakongress leiab aset muutunud geopoliitilises olukorras, Eestist ja Ungarist on saanud Euroopa Liidu liikmed. Üks meie ülesandeid on tõstatada Venemaa soome-ugri rahvaste ellujäämise küsimus Euroopa Liidus, et leida seal suuremat toetust ja hankida kogemusi põlisrahvaste kaitsmiseks. Me peame aitama Venemaale meelde tuletada, et soome-ugri rahvaste püsimine pole mitte selle riigi siseküsimus või probleem, vaid ka rikkus ja vastutus.

  • Poola allveelaeva “Orzel” lugu Kuressaare linnuses

    Raul Salumäe

    Alates 1. septembrist 2012 on Kuressaare linnuse peakorrusel asuvas endises piiskopi eluruumis eksponeeritud Poola Vabariigi Suursaatkonna poolt vahendatud näitus “Allveelaeva “Orzeł” lugu”.

    Kahekümnele stendile paigutatud väljapanek tutvustab Poola allveelaeva “Orzeł” ehitamislugu ning sõjateed, sealhulgas ka vahepeatust Tallinnas 14.-18. septembrini 1939.

    11. septembril kell 17.00 tutvustab väljapanekut Poola Vabariigi suursaadik hr. Grzegorz M. Poznański.

    Näitus jääb Kuressaarde 30. septembrini.

  • Viies, kuues ja seitsmes Queen

     

    J. U.: Mõni aeg tagasi Freddie Mercury asemel uue mehe lauljaks võtnud ja lavalist tegevust taasalustanud Queeni ametlikku diskograafiasse lisandus 2004. aasta oktoobris uus (topelt)plaat. Vanalt ja minu jaoks ka ainuõigelt koosseisult Freddie Mercury, Brian May, Roger Taylor, John Deacon mingit algupärast materjali muidugi enam oodata ei tasu. Tasub ainult oodata kõikvõimalikesse kohtadesse laialipillatud teise- ja kolmandajärguliste vähetuntud palakeste ametlikku kokkukoondamist. Samuti tasub ametlikult ja masstiraa?is anda välja bändi vanu ja põnevaid kontsertlindistusi. Üks niisugune nüüd välja tuligi, pealkirjaga ?Queen On Fire?.

    Queeni ametlikus diskograafias on minu lugemise järgi ? kui tohutus bootleg?ide, lokaalsete eriväljaannete jms hulgas teed rajada ? tänaseks päevaks kokku 24 albumit (vt nt www.ultimatequeen.co.uk). Nende hulgast leiame nüüd neli kontsertsalvestust: ?Live Killers? (1979), ?Live Magic? (1986), ?Live At Wembley ?86? (1992) ja CD + DVD ?Queen On Fire?.

    ?Queen On Fire? on pärit väga põnevast ajajärgust. See sisaldab vahetult pärast albumi ?Hot Space? ilmumist Inglismaal Milton Keynesi Bowlil 5. juunil 1982 antud esinemise salvestust. Ajavahemikus 1981 ? 1983 anti Inglismaal üldse vaid neli kontserti, millest üks oligi Milton Keynesis.

    ?Me polnud seda salvestust aastaid näinud, aga kui me seda vaatasime, ei suutnud me uskuda, kui hea see oli, me olime tules,? on taaskohtumist minevikuga kirjeldanud trummar Roger Taylor (vt www.queenonline.com).

    Kontserdi enda kohta on huvitavaid seiku kirjas eesti keeleski ilmunud Jacky Gunni ja Jim Jenkinsi raamatus ?Queen ? nii, nagu kõik algas? (Hotger, 1995, lk 133-134). Näiteks lennati kontserdipaika Londonist helikopteriga. See oli Freddie?le, kes lendas helikopteriga esmakordselt, kustumatu elamus. ?Olin täitsa ära kohutatud,? kirjeldas ta. ?Aga räägiti, et meil on fotograafid ja teised asjamehed vastas, ootavad meie saabumist ? ma ei saanud ju neile näidata, kui liimist lahti ma olen! Pigistasin käetugesid, nii et sõrmenukid olid valged. Aga kui me pärale jõudsime, astusin masinast välja ja tegin sellise näo pähe, nagu sõidaksin sellega iga päev.?

    Kontserdil soojendasid Queeni ameerika ansamblid Heart, Joan Jett & The Blackhearts ning briti bänd The Teardrop Explodes. Esimene neist võeti üsna hästi vastu, teine juba natuke vähem hästi ja kolmanda ajas publik, kes kannatamatult Queeni ootas, pudelite, purkide ja inetute hüüete sajuga enne etteaste lõppu lavalt ära.

    ?Mitte ükski meist ei arvanud tollal, et see oleks mingi hea kontsert, meie oleksime parema meelega soovinud, et nad Leedsi kontserti oleksid filminud,? toob raamat ära kitarristi Brian May sõnad. ?Ma ise ei saanud kuidagi sound?i õigeks ega kuulnud hästi monitore. Aga Tyne Tees [Tyne Tees Televison] võttis kõik filmi ja monteeris lõpliku variandi ise kokku, ilma et meie oleksime pidanud aitama ? ja nüüd on see meie kõigi meelest üks paremaid videosid, mis meie esinemistest on tehtud. Eriti hästi kõlab ?Staying Power?, mis tuleb videol palju kindlamana ja hevilikumana välja.?

     

    J. R.: ?Hot Space? on Queeni kõige alahinnatum album: seda ei armasta eriti ei fännid ega kriitikud, enamasti arvatakse see kergekäeliselt ja otseteed lihtsalt möödapanekute hulka ? ehkki säält leiab David Bowie?ga kahasse tehtud ?Under Pressure?, ühe kummalisema megahiti rokiajaloos.

    Ometigi on just ?Hot Space? üks põnevam ja eksperimentaalsem Queeni album: sääl segatakse funky?t, diskot, rokki, reget. Queen oli ju omamoodi kameeleon-bänd, kes haaras ajastu hõngu. Esimeste albumitega astusid nad ühte jalga Led Zeppelini, Black Sabbathi, Genesise ja Pink Floydiga, vahel ka Yesiga ? varase progeroki, metal?i, aga ka psühhedeelia ja popi segu. Siis liikusid nad julgelt glam-roki laineharjal, aga seitsmekümnendate lõpuks olid nad jõudnud lihtsama rokini, isegi punkliikumisest mõjutusi korjates, nt lugu ?Sheer Heart Attack? albumil ?News Of The World? (1977) või siis ?Jazz?i? (1978) sirgjoonelised rajurokklood. Albumil ?The Game? (1980), aga eriti just ?Hot Space?il? katsetasid nad funky-diskoga, säält leiab osalt juba neid saunde, mis tegid veidi hiljem Michael Jacksoni ?Thriller?ist? ühe legendaarsema pop-plaadi üle aegade. Queen on muidugi rajum, Brian May hakitud kitarrid toorelt jõulised, Taylori-Deaconi liikuv ja tümisev rütmigrupp midagi muud kui lihtne disco-beat.

    Nõnda ongi kõige põnevamad palad sel plaadil ?Action This Day?, ?Staying Power? ja ?Back Chat? (viimane eriti pehme ja meeleolukas tantsulugu, kõik kolm ?Hot Space?ilt?) ning ?Dragon Attack? ja ?Another One Bites the Dust? (mõlemad ?The Game?ilt?). Sellist Queeni on ametlikel plaatidel laivis ilmselt vähem kuuldud ? iseenesest on igatsus suur, selle perioodi laividelt leiaks veel kindlasti põnevaid versioone. Näiteks ei ole mul kunagi õnnestunud kontsertversioonis kuulda ?Hot Space?i? ja ehk kogu Queeni loomingu üht ilusamat pala, Mercury falsetiga lauldud regelugu ?Cool Cat?.

    Aga selleks, et toda kameeleoni fenomeni jälgida, et aru saada, kuidas Queen suutis iseendaks jäädes, oma barokset hullumeelsust ja sära säilitades neelata ajastu voole täpselt õigel sekundil, peaks ametlikult veel ilmutama varaseid laive, kus mõnel olid kõik lood kümneminutilised eksperimentaal-proge-oopused. Kuulates kõrvuti nt seda ja ?Queen On Fire?t?, ei ole just kerge leppida mõttega, et see on seesama bänd oma muutumistes. Põrgukahju, et viimase Mercury eluajal ilmunud plaadi ?Innuendo? (1991) laulud kunagi originaalis lavalt ei kõlanud: see oleks olnud viies, kuues või koguni seitsmes Queen, täitsa oma nägu. Ei kujuta ette, mida endine Free ja Bad Company mees Paul Rodgers praegu tuuril laulab ? millise kava nad kokku on seadnud. Eks pigem säärane greatest hits. Mul on natuke kahju, et May ja Taylor selle kontsertide seeria jaoks pigem Darknessi solisti ei valinud, nagu vahepeal kuulujutud õhus olid ? see olnuks juba Mercury-vääriline koomika.

    Aga väga tore, et sellist kraami ilmub, rokiajaloo kullakambrid pole veel tühjenend, veel leiab biitlite materjale, veel saab välja anda protopunkarite demosid. Ja kui kriitikud võtsid Queeni seni viimase ?uue? albumi ?Made In Heaven? (1995) vastu üksmeelse tümitamise ja sõimukooriga, siis kokkuvõttes on see praegu üle kuulates üks ilusam ja emotsionaalsem plaat, mis 1990ndail ilmus. Kusjuures ka sääl on märgata, et enne Mercury surma, peale ?Innuendo? lindistusi (osaliselt need küll kattusid), liikusid nad juba uues suunas ? proovisid muusikas asju, mida nad varem pruukinud polnud (nt gosplit). Ühesõnaga: siinkohal tahaks sellegi plaadi eest seista ja seda rehabiliteerida, taolist kummalist, kurblikku, poeetiliste laulutekstidega rokiplaati naljalt samast ajast ei leia.

     

    J. U.: ?Hot Space?i? puhul torkab silma, et see on üks Queeni ühtlasemaid plaate, selles mõttes, et kõik selle lood on ühtmoodi head ja justkui sulavad üksteisesse. See on ühtne kogum. ?Hot Space?ile? eelnev ?The Game? (vahele jäävad soundtrack ?Flash Gordon? ja ?Greatest Hits?) ja järgnev ?The Works? (1984) on palju ebaühtlasemad, sisaldades väga erineva tasemega lugusid, nende seas, vabandan väljenduse pärast, ka mõned üsna kesised.

    Üldse, sama ühtlaselt head ja terviklikud on mu meelest veel ?Queen II? (1974), ?Sheer Heart Attack? (1974) ? ja siis juba ?A Kind Of Magic? (1986) ja ?Innuendo?. Need on plaadid, mida võib ilma FFD-nuppu nügimata algusest lõpuni ära kuulata. Isegi kuulsal ?A Night At The Opera?l? (1975) ja energiliselt rokkival ?The Miracle?il? (1989) on mõned lood, mis kuulamist pigem segavad.

    Seetõttu ? jätkates nüüd kahjatsemist Queeni pikka tegutsemisaega võimalikult adekvaatselt kajastavate kontsertplaatide vähesuse üle ? teeks ka mulle headmeelt kuulda lavalt esitatuna näiteks ?Queen II? lugusid. Plaadil mõjuvad järjestikused lood ?Ogre Battle?, ?The Fairy Fellers Masterstroke?, ?Nevermore?, ?The March Of The Black Queen?, ?Funny H
    ow Love Is? ja ?Seven Seas Of Rhye? kui üksainus pikk, võimas ja kaasahaarav lugu peadpööritavate käänakute, uljaste hoovõttude ja majesteetlike vaibumistega. Sama on ?Sheer Heart Attack?i? lugudega, eriti plaadi teises pooles.

    Hilisem Queen on pidanud neilt albumitelt plaatidele panemise vääriliseks üksnes lugusid ?Seven Seas Of Rhye?, ?Killer Queen? ja ?Now I?m Here? (viimased kaks küll kontsertide raudvara), heal juhul ka ?Brighton Rock?i?. Üllatusena leiab ?Live At Wembley ?86? pealt ?In The Lap Of The Gods… Revisited?i?. Queeni esimeselt plaadilt ?Queen? (1973) on armu leidnud vaid ?Keep Yourself Alive?.

     

    Selle ajajärgu lugusid leiab live-versioonis siiski videokassetilt ?Live At The Rainbow? (1992), millel 1974. aastal antud kontserdi ülesvõte. Peab mainima, et Queen on oma kontsertidest videosalvestusi VHSidel palju rohkem välja andnud kui helisalvestusi CDdel ? aga kahjuks ei suuda ju videokassett kättesaadavuses ega kasutuskerguses võistelda CDga.

    Queeni neljanda plaadi ?A Night At The Opera? paremik on ka kontsertvariandis plaatidel olemas. Ühe erandiga. Aga millisega! Usutavasti on enamik Queeni fänne minuga nõus, kui ütlen, et ?The Prophet?s Song? on ?Bohemian Rhapsody? kaalu lugu. See kujutab endast üle kaheksa minuti pikkust metsik-virtuoosset põimu häälutusest ja lauleldusest tempokalt ülesmäge taevastesse kõrgustesse raiuva rütmi saatel. Kas seda vokaalset kaunidust on kunagi laval esitatud? Kas seda üldse laval järele teha annakski?

    ?A Night At The Opera? pealt on pärit lugu ?Love Of My Life?, millel oli Queeni kontsertidel alati eriline roll täita: seda laulu nimelt laulis publik koos Freddie?ga või koguni ilma Freddie?ta. Ka 5. juunil 1982 Milton Keynesis laulis publik seda pikkade lõikude kaupa omapäi. See traditsioon kuulus lahutamatult Queeni kontsertide juurde, nagu ka rõkatus ?Bohemian Rhapsody? algul, Freddie ja publiku vennastav ühislaul: ?Ee-o! Ee-ee-o! Ee-ee-eo-eo-eo!?, õhtut lõpetavad ?We Are The Champions? ja ?God Save The Queen? ning komme mitte anda lisalugusid.

    Võiks jäädagi mängima mõttega, mida kõike oleks tore Queenilt elavas esituses kuulata, kuid lõpetagem loetelu kolmandale lüngale osutamisega. ?A Kind Of Magic?ul? on kaks Queeni ilmselt kõigi aegade vihasemat ja raevukamat lugu: ?Gimme the Prize? ja ?Princes Of The Universe?, nende vahel lihtsalt võimas ?Don?t Lose Your Head?. Selle plaadiga kaasnes korralik tuur, kuid ei samal aastal ilmunud ?Live Magic? ega ka ?Live At Wembley ?86? sisalda ühtki neist kolmest loost. Sellest on kahtlemata kahju, sest nendes lugudes ületasid Freddie? hääl ja Briani kitarr heavy metal?i piiri rohkem kui kunagi varem ? hiljem saavutas midagi samasugust veel ?Was It All Worth It?, mille leiab ?The Miracle?ilt?. Võib vaid ette kujutada, millise efekti oleks andnud nende esitus laval.

    Alates ?The Miracle?ist? Queen enam kontserte ei andnud ? bändi viimane kontsert toimus 1986. aastal Knebworthis Kagu-Inglismaal ?, kuid huvitaval kombel on sellelt kolm aastat hiljem ilmunud plaadilt pärinev ?I Want It All? olemas kontsertversioonina bändi videokogumikul ?Rare Live? (1989). Ilmselt seetõttu, et lugu oli juba 1986. aastal valmis. Arvatavasti on see Queeni diskograafias kõige hilisem lugu, mida on võimalik selle koosseisu esituses kontsertversioonis kuulata.

    J. R.: Veel üks ebameeldiv tavaväljend, mida kriitikute ja eriti rumalate raadiodiskorite suust kuuleb, on see, et Queen oligi Freddie Mercury. Sama jabur oleks väita, et Led Zeppelin on Plant. Kord lükkas üks eesti plaadikeerutaja oma julge väite järel pääle Queeni loo ?I?m In Love With My Car? ? hoopis Roger Taylori lugu, mida too ka ise laulab. Eks ta ole. Tegelikult kirjutasid kõik bändiliikmed lugusid ja megahitte vaatlema hakates leiab säält igal autorilt mõne loo. Varasematel plaatidel oli alati laule, mida esitas kas May või Taylor. Ka ?Queen On Fire? sisaldab nt ?Action This Day?, kus Mercury ja Taylor vahetavad fraase ning laulavad refrääni mitmehäälselt. Ega neid bände just palju pole, kes tollalgi olnuks suutelised stuudios kamba pääle ooperikoori mõõtu osi sisse laulma.

    J. U.: Hitte, jah, kirjutasid tõesti kõik neli. Näiteks kõigil suurtel spordivõistlustel tänini kõlava ?We Will Rock You? autor on May, lugude ?Radio Ga Ga? ja ?A Kind Of Magic? autor on Taylor, ?I Want To Break Free? autor on Deacon. Vastuse selle kohta, kes bändimeestest kui palju on Queen, andsid mehed ise, hakates alates ?The Miracle?ist? märkima lugude autoriks nimede Mercury, May, Taylor või Deacon asemel ainult Queen.

    Mercury ei ole küll asendamatu, kuid ometi suhtun kahtlusega Queeni uude koosseisu, millesse vanast kuuluvad ainult May ja Taylor. Kas see on ajutine projekt vanade lugude uuesti esitamiseks või on sealt ka algupärast materjali oodata? Kas uus koosseis suudab ainult ühiselt esitada või ka ühiselt luua? Kardan, et piirdutakse ainult esitamisega. Ehkki oleks tore, kui neilt ilmuks ka algupäraste lugudega plaat. Kui kaasatud on May ja Taylor, oleks see kindlasti kõva asi.

    J. R.: Kokkuvõttes on ?Queen On Fire? (ja DVD sama asjaga) üks oluline rokiajaloo dokument, Queen on siin ehk tõesti teravam ja elektrifitseeritum kui teistel kättesaadavatel kontsertülesvõtetel ? samas on säilinud see suurus, sära, baroksus, ilu esmasus ja ülevus, estetism, mis moodustavad Queeni majesteetliku aura. Selle ilmumine läinud aastal oli sündmus, mis Eestis enam-vähem maha magati.

     

     

     

     

Sirp