Toeta

paleogenoomika

  • Käes on füüsika (erialavaliku) aeg

    MARGUS MAIDLA

    Ernest Rutherford, keda tuntakse tuuma­füüsika isana, on öelnud kuulsa lause: „Kõik teadused peale füüsika on vaid margikogumine.“ See võib esmapilgul paista ülbe ja üleolev, kuid peegeldab tabavalt füüsika tähtsust teaduste hierarhias.

    Alustuseks ka üks isiklik kogemus. Eelmise sajandi 90ndate lõpus toimus Eestis ja teistes Baltimaades usin kapitalituru formeerumine ja organiseerumine, käibele tulid väärtpaberid ja loodi turuinstitutsioone. Kuna olin sel põneval perioodil protsessi aktiivselt kaasatud, tekkisid suhted kolleegidega Riiast ja Vilniusest. Nii kujunes mul hea läbisaamine toonase Leedu liiderpanga Vilniaus Bankase peamaakleri Sigitasega, kes oli hariduselt füüsik. Kummalisel kombel oli Sigitase põhiline väärtpaberituru kauplemispartner New Yorgis samuti füüsiku haridusega.

    Kui jutt selle peale läks, ütles Sigitas, et Ameerika portfellihaldurite, maaklerite, analüütikute jt seas on matemaatikuid ja füüsikuid märkimisväärselt palju. Ta selgitas: „Hakkasime oma Ameerika partneriga ükskord arutama ja ta pakkus sellele põhjenduse. Rahandus ja majandus on niivõrd kompleksselt keeruline süsteem, et seda ei tohi mingil juhul ainult majandusharidusega inimeste kätte usaldada. Füüsika haridus annab silmapaistvalt head eeldused selles sadade tundmatute muutujatega maailmas hästi orienteerumiseks.“

    Kaks eelisvaldkonda

    Eestis on pärast iseseisvuse taastamist eelisseisundis olnud kaks loodus- ja täppis­teaduste valdkonda, mis on kaasa toonud nende prioriseerimise poliitiliste ja ametkondlike otsustajate poolt. Infotehnoloogia ja geneetika/genoomika on nautinud kõrgeid sisseastumisnäitajaid, piltlikult öeldes, kümmelnud poliitilise heatahtlikkuse ja konkurentsipõhise ressursijaotuse vahuvannis.

    Pole vahet, kas huvitud tuule-, päikese- või tuumaenergiast, kuid tõsist karjääri sa ei tee, kui puuduvad teadmised nii alus- kui rakendusfüüsikast ja materjaliteadusest. Pildil Lõuna-Eesti suurim päikesepark Valga vallas.

    Infotehnoloogia ajastu algas Eestis 1960. aastatel. Tark Vikipeedia oskab öelda, et Eesti esimene elektronarvuti Ural-1 asus Tartu ülikooli arvutuskeskuses ja käivitati 2. novembril 1959. Vaid veidi hiljem, 1. septembril 1960 alustas Tallinnas tööd küberneetika instituut, kus asuti looma oma originaalset ja algupärast elektronarvutit ehk raali, nagu neid toona kutsuti. Sellega valis küberneetika instituut võrreldes Tartu ülikooliga teise tee. (Kellel on rohkem huvi, siis möödunu kohta saab teavet Tartu ülikooli arvutimuuseumist ja Tallinna tehnikaülikooli arvutiajaloolisest arengust annab suurepärase ülevaate 2016. aastal ilmunud akadeemik Raimund-Johannes Ubari monograafia mõõtu „Arvuti­tehnika Instituudi lugu“. Ka küberneetika instituut on välja andnud oma aja- ja tekkelugu käsitleva brošüüri.)

    Kusagile peab märgi maha panema, kust kõik alguse sai ja neid kaht tärminit – Tartu 1959 ja Tallinn 1960 – võib lugeda rahvusvahelises konkurentsis meie riigi suhtelise eelise1 tekke alguseks. Sellele on järgnenud „Tiigrihüpe“, paberivaba valitsus ja kõrgelennulised edulood tehnoloogia idusektoris, millega Eesti on tõusnud elanikkonna kohta enim ükssarvikuid loonud maaks. Infotehnoloogiast on kujunenud meie rahvusvaheline edulugu, riigi visiitkaart ja peamine müüginarratiiv.

    Need edulood on ühiskonda ergastanud ja sektori kiire areng on õhutanud noori minema õppima kõikidesse ülikoolidesse ja kutsehariduskeskustesse, kus infotehnoloogia õppekavades leidub.

    Geneetika on esialgu olnud noorema venna rollis, aprilli alguses tähistas Tartu ülikooli Eesti geenivaramu 25. aastapäeva. Raske on alahinnata selle institutsiooni loomise tähtsust ja tähendust meie riigile. Geenivaramu sisaldab u 20% Eesti elanikkonna geeniandmeid ja on Euroopa ühe edukama populatsioonipõhise biopangana hinnatud partner rahvusvahelistes teadusprojektides üle maailma. Mõne kuu eest asutas Tartu ülikool geenivaramu kõrvale ka tütarettevõtte Estonian Multiomics Company (EMC) ja on seatud eesmärk luua terviseandmetele spetsialiseerunud biopank ning hakata anonüümistatud geeniaandmetega teenima ärimudelite kaudu ka raha. (NB! Eesti geenivaramu on EMCst eraldiseisev ja sõltumatu, EMC platvormiga liituda soovivad geenidoonorid peavad selleks ise soovi avaldama.) Seda algatust saab ainult kiita, sest analoogne areng on mujal maailmas viimasel kümnendil juba toimunud.

    Praeguses arengufaasis ei saa oodata, et geeniteadusel oleks ette näidata infotehnoloogia sektoriga analoogseid ärilisi edulugusid, aga pole kahlustki, et ükskord hakkavad need tulema.

    Väärib märkimist, et mõlemat valdkonda on eest vedanud äärmiselt visioonirikkad ja ambitsioonikad juhid, kelle eeliseks on olnud pidev oma tegevuse selgitamine ja lahtimõtestamine, nad ei ole kapseldunud akadeemilisse maailma, vaid tähtsustavad turundust ja suhteid avalikkusega. Rõhutatakse tipptasemel alusteadust, mille väljundiks on hüved kogu ühiskonnale. Nad tegutsevad targalt ja tänu sellele on saavutanud oma erialadele mõneti staari staatuse.

    Euroopa vajab füüsikuid

    Infotehnoloogia ja geneetika areng on olnud eeskujuks, kuid väidan, et kõik eeldused on loodud, et nende kahe särava valdkonna kõrvale tõuseks füüsika ja materjaliteadus.

    Sellest, et füüsika on tõusuteel, annavad märku valdkonnad, mis Eestile ja Euroopa Liidule on strateegiliselt olulised. Euroopa Liit on seadnud endale käesolevaks eelarveperioodiks äärmiselt auahned eesmärgid, keskne neist on strateegilise majandussõltumatuse saavutamine mitmes tähtsas valdkonnas, ja seda nii sõprade kui vaenlaste seas. Esimese all peetakse silmas Ameerika Ühendriike ja teise all Aasia suurjõudu Hiinat. Eks samasugused eesmärgid on neilgi riikidel. Neil on sealjuures üks eelis, kuna diktatuuri või presidentuuri tingimustes on võrratult lihtsam ressursse koondada ja eelisvaldkondi sihikindlalt arendada. Väga laiapindse esindusdemokraatia tingimustes, nagu see Euroopa Liidus on, vajavad vertikaalsed ja horisontaalsed demokraatlikud otsustuskogud otsuste heakskiitmiseks aega. See on märksa kohmakam ja vaevalisem, kuid selline teguviis on Euroopas ainuõige ja Euroopa Liit on korduvalt tõestanud, et kuigi liikuma saamine on raske, siis liikuma hakates ollakse väga tõhusad ja efektiivsed.

    Nagu on öelnud ELi teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi asepeadirektor Signe Ratso: „2022. aasta suvel sai valmis uus Euroopa innovatsioonistrateegia, kus lisaks üldistele poliitilistele innovatsioonikeskkonna eesmärkidele on ka selged rõhuasetused süvatehnoloogiatele, mis peaksid toetama Euroopa Liidu tööstuspotentsiaali ja kõike seda väljatoodut peab toetama „Euroopa horisondi“ programm.“2

    Seega soovib Euroopa Liit seoses roheleppe poliitika ja strateegilise iseseisvuse taotlemisega lähikümnenditel suunata suuri ressursse kindlatesse sektoritesse. Euroopa Liit on määratlenud eesmärgid süsinikuneutraalsuse saavutamise ning rohelise energia tootmise ja kasutamise kohta. Investeeringud taastuvenergiasse, energiatõhususse, ringmajandusse ja jätkusuutlikku transporti on selle plaani tähtis osa. Nagu ka maailma üks auahnemaid tehnoloogilisi projekte, fusioonreaktori (ingl fusion, ’tuumasüntees’) arendus, mis pakuks igikestvat ja lõppematut energiat, hellitavalt „Päikese Maale toomine“, nagu ajakirjandus on seda nimetanud. EUROfusioni rahvusvahelise projekti Eesti esindaja on Tartu ülikooli füüsika instituut.

    Veel üks ELi strateegiline valdkond on vesinikutehnoloogiad, just 2024. aasta alguses avati terve rida rikkalikult rahastatud ettevõtluse toetusmeetmeid. Vesiniku kasutuselevõtt energeetikas, transpordis ja tööstuses on Euroopa Liidus tähtsuse tipus.

    Tihti halvustatakse Euroopa Liitu tööstusliku mahajäämuse pärast, eriti kui võrreldakse USA või Hiinaga, kuid on valdkondi, kus EL on tõsine majandusstaar, ja seda juba aastakümneid, näiteks mitmesuguste tarkade mehhanismide väljatöötamises. Euroopa mehaanikatööstus hõlmab selliseid valdkondi nagu masinaehitus, elektroonika ja elektriseadmed ning tööstus-, lennundus-, kosmosetööstuse sektorit.

    Euroopas on ka äärmiselt tugev keemia- ja biotehnoloogiatööstus. Euroopa keemiatööstus on üks maailma suuremaid ja mitmekesisemaid, selle sektori innovatsioonis on Euroopa Hiinast peajagu üle, ja võimalik, et ka USAst.

    Uut hoogu kogub kaitsetööstus. Näiteks sai hiljuti NATO loodud innovatsioonikiirendist DIANA (Defence Innovation Accelerator for the North Atlantic) rahastuse Tartu ülikooli süvatehnoloogia hargettevõte GaltTec OÜ, kes soovib panna droonid lendama palju kaugemale, väikesõidukid sõitma märksa pikemalt jpm. See toimub spetsiifiliste valdkondade, nt sool-geel-meetod, pooljuhtide tehnoloogia, mikrotootmine, materjalide süntees, kaudu. Kogu arendusmeeskonna tuumik koosneb füüsikutest.

    Nüüd oleme jõudnud tõelise „mängu­muutjani“, pooljuhitide ja kiipide valdkonnani. Euroopa Liit on kuulutanud, et pooljuhid ja kiibid omavad strateegilist tähtsust mitmel tasandil, eriti seoses tehnoloogilise innovatsiooni, tööstuse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkusega ning muidugi strateegilise iseseisvusega. Kusjuures põhiline osa (umbes 90%) maailma kiipide valmistamise tehnoloogiatest on pärit Euroopast.

    EL tahab igal juhul säilitada oma juhtiva rolli pooljuhtide ja mikroelektroonika valdkonnas. See hõlmab mitmesuguseid tehnoloogiaid, nt pooljuhtide tootmist, kiibitehnoloogiaid, sensoreid, optoelektroonikat ja muid mikroelektroonika rakendusi. Neisse valdkondadesse investeeritakse, et säilitada oma tehnoloogiline konkurentsivõime ja tagada pooljuhtide ning mikroelektroonika sektori areng.

    Füüsika tähelend

    Füüsika ja materjaliteaduse alane haridus annavad tugeva aluse, et mõista ja lahendada uusi ülesandeid, sest innovatsiooni ning kõrgtehnoloogiaid vajavad nii rohelepe kui ka kaitsetööstus ja see tõstab füüsikahariduse tähelepanu keskmesse.

    Pole vahet, kas huvitud tuule-, päikese- või tuumaenergiast, kuid tõsist karjääri sa ei tee, kui puuduvad teadmised nii alus- kui rakendusfüüsikast ja materjaliteadusest.

    Viimasena, kuigi mitte vähem tähtsana – me ei tea veel eriti midagi ei tumeainest ega tumeenergiast, gravitatsiooni olemusest, neutriinodest ega ka mitmest teisest elementaarosakesest. Ees seisavad läbimurdelised avastused nii makro- kui mikroskoopilisel skaalal. Tahame rohkem teada universumi ehitusest ja selleni viib tõenäoliselt kvantmaailma süvitsi tundmaõppimine. Seega on füüsikas oodata väga põnevaid avastusi ja kuigi „Tähesõdade“ huvilistele tuttavad kosmoselaevad saavad võimalikuks ehk mõnesaja aasta pärast, siis kui meie teadmised füüsikast on võrratult paremad, vajab see kõik uusi füüsikute põlvkondi.

    Paslik on lõpetuseks tsiteerida Tartu ülikooli füüsika instituudi füüsika­hariduse osakonna juhatajat Kalev Tarkpead: „Eesti integreerub üha rohkem rahvusvahelistesse tootearendus­võrgustikesse, kus sageli avanevad ootamatud võimalused juba olemasolevale tehnoloogiale midagi tähtsat lisada, mingi senine puudus kõrvaldada. Seda suudavad teha vaid need, kes on mõistnud vastava seadme või tehnoloogia toimimise aluspõhimõtteid. Enamasti on niisugune teadmine kas füüsika või materjaliteadus.“3

    1 David Ricardo suhtelise eelise teooria kohaselt

    2 Margus Maidla, Signe Ratso, Eestlanna tehnoloogilise vastasseisu eesliinil. – Sirp 20. X 2023.

    3 Margus Maidla, Kalev Tarkpea, Füüsikalise maailmavaate eestkõneleja. – Sirp 12. IV 2024.

  • Tuhat lehekülge eesti grammatikat

    HELLE METSLANG, TIIT HENNOSTE, ANNIKA VIHT, KÜLLI HABICHT, PIRE TERAS*

    Milleks veel üks eesti keele grammatika? Tõepoolest, milleks? On ju eesti keele grammatikaid alates Heinrich Stahlist ilmunud omajagu. Siiski on enamik neist olnud normatiivsed ja/või kooligrammatikad. Suuri teaduslikke kirjeldavaid grammatikaid on ainult kolm: kõigepealt F. J. Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache“ (1875, ee 2011), siis „Eesti keele grammatika“ (EKG, 1993, 1995) ning nüüd „Eesti grammatika“. Selle tegemise võimalus tekkis, kui Eesti keelenõukogu koostatud „Eesti keele arengukava 2011–2017“ ülesannete seas oli ka eesti keele tervikkäsitluste ja akadeemilise grammatika koostamine, mida rahastati riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu“ toel.

    Milliseid allkeeli EGs kirjeldatakse? Kõigepealt, EG ei ole murrete grammatika. Kohamurrete kohta on olemas „Eesti murded ja kohanimed“ (viimane trükk 2020), kus murrete ülevaated on kirjutanud Karl Pajusalu, Tiit Hennoste ja Ellen Niit, ning Jüri Viikbergi „Eesti murrete grammatika“ (2020), mis annab detailse pildi eeskätt sõnamuutmisest. See ei ole ka normingulise kirjakeele grammatika. Selle tarvis on Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamat“ (viimane trükk 2020). EG on kirjaliku ja suulise ühiskeele grammatika. Kui ühiskeel kattub mõnes kohas normkirjakeele või murdekeelega, esinevad need muidugi ka grammatikas, aga eraldi tähelepanu neile pole juhitud.

    Ühiskeeles ja ka EGs on kaks suurt pearegistrit, kirjalik ja suuline keel. Kirjalikku registrit esindavad sõnamuutmise, sõnamoodustuse ja süntaksi osa, suulist poolt foneetika ja suuline süntaks. (Sõnamuutmine on suulises keeles üsna kirjaliku ühiskeele ja normkirjakeele nägu, ennekõike tänu normingute sajandipikkusele koolidrillile.) Kitsamaid registreid ei ole süsteemselt eristatud, kuigi konkreetsetel juhtudel on mainitud nt ajakirjanduse, ilukirjanduse või institutsionaalse suulise suhtluse keelt. Oluline on, et EG näitab tüüpilist, keskset, valitsevat vormistikku ja selle kõrval varieerumisi. Näiteks seda, kui sõna hääldatakse nii teises kui ka kolmandas vältes ja sellest tuleb ka erinev käänamine/pööramine: (nt aula: II vältes aulasid ~ III vältes aulaid).

    Mida uut on EKGga võrreldes? Uut on palju. Kõigepealt on uus põhjalik sissejuhatus, mis annab peatükke ühendava tausta, tutvustab keelestruktuuri tasandeid ja keskseid mõisteid.

    Uus on foneetika ja fonoloogia osa. Sealt leiab ülevaate eesti häälikusüsteemist, häälikute kombineerumisest ja häälduse varieerumisest, sõna­prosoodiast, kus kesksed teemad on rõhk, välde, leksikaalse sõna ja kõnetakti suhe, ning lauseprosoodiast, kus on kõne all väit- ja küsilausete intonatsioon ning intonatsiooni roll infostruktuuri ja kõne liigenduse markeerimisel.

    Sõnamuutmine on ka EKGs, aga nüüd esitatud uut moodi. Enim erineb muuttüüpide kirjeldus. EGs on aluseks Ülle Viksi „Väikese vormisõnastiku“ (1992) tüübistik, mis annab kõige ülevaatlikumal ja täpsemal moel edasi eesti vormimoodustuse kirevuse. Selle tüübistiku toel on kirjeldatud üldisi seoseid ja suundumusi ning ka iga üksiku muuttüübi omapära.

    Eelmise grammatikaga võrreldes on muutunud ka teoreetiline lähenemisnurk, sünteesikesksest näidisvormistiku- ehk paradigmakeskseks. Nii saab kasutaja hõlpsasti ülevaate sarnaselt käänduvate või pöörduvate sõnade kohta. Lisandunud on ka nüüdiskeeles sageli varieeruvate vormide kirjeldus eesti keele ühendkorpuse põhjal, mis võimaldab kinni püütud varieeruvusi edaspidi ajas jälgida.

    Autorite enamik „Eesti grammatika“ esitlusel TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudis 27. II 2024: vasakult Liina Lindström, Eva Liina Asu, Pire Teras, Reet Kasik, Annika Viht, Helle Metslang, Tiit Hennoste, Pärtel Lippus, Renate Pajusalu, Külli Habicht ja Andriela Rääbis.

    Sõnamoodustus on samuti EKGs olemas, siin aga kirjeldatud teisiti: suunaga tähenduselt vormile. Iga sõnaliigi puhul esitatakse kõigepealt nii tuletistes kui ka liitsõnades väljendatavad tähendusstruktuurid ja sellest lähtuvalt nende moodustustüübid.

    EG süntaks toetub funktsionaaltüpoloogilise moodustajasüntaksi mudelile, mille töötas EKG jaoks välja Mati Erelt. Samas pole tegu EKG süntaksi kordusega. See on põhjalikum ning pakub palju uusi tulemusi. Süntaksi peatükis antakse kirjaliku keele andmete põhjal ülevaade eesti lause põhistruktuurist, lauseliikmetest ja fraaside ehitusest; komplekslausest (liitlause, infiniit- ja absoluuttarindiga ning nominalisatsiooniga lause); lause kommunikatiivsest struktuurist ja süntaktilistest protsessidest.

    Täiesti uus on suulise keele osa. Seal on välja toodud need suulise keele jooned, mille poolest see erineb põhimõtteliselt kirjalikust keelest ning mis esinevad ennekõike süntaksis ja dialoogis. Need võib jagada kolmeks. Üks osa on suulise intonatsioonilause erijooned (nt ebaaredad lausepiirid, pikad lauseketid, lõpetatud lausele järgnevad samasse lausesse sobituvad jätkud jm). Siia kuulub ka suulise süntaksi suurim erijoon ehk eksplitsiitsed järjeotsimised ja lause ümbertegemised. Just see on keskne nähtus, mis varem kuulutati veaks ja lohakuseks. Teine teema on partiklid ja diskursusemarkerid (jah, ahah, ma arvan, noh jms). Ja kolmandaks, suuline keel esineb valdavalt dialoogis ja selle grammatika on kohastunud dialoogi ehitamise vajadustega. Seetõttu tulevad just suulise keele osas käsitlemisele dialoogilised keelenähtused: küsimused-vastused, direktiivid, koste ehk tagasiside jm.

    Uus on ka see, et EG on valdavalt korpusepõhine grammatika, toetudes erinevatele kirjaliku keele korpustele, suulise eesti keele korpusele ja eesti keele spontaanse kõne foneetilisele korpusele. Foneetikaosas on toetutud ka ekperimentaalfoneetika (artikulatoorse ja akustilise foneetika) uurimistulemustele.

    Mis on ikkagi suulisel ja kirjalikul registril vahet? Eestis hakati suulist keelt süsteemselt uurima 1990. aastate keskel. Sel ajal valitses arusaam, et kõnekeel on kirjakeele normilõdvem kuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ja muidugi oli selge, et lohakat keelt pole mõtet eraldi uurida.

    Maailmas olid juba 1960. aastatel alanud suulise keele uuringud näidanud, et see on omaette register ning „lohakused“, „parasiitsõnad“ jms aastakümneid taunitud nähtused on suuremas osas suulise keele erijooned. Just siia kuuluvad näiteks aastakümneid mõnitatud eksplitsiitsed järjeotsimised ja otsimispartiklid (noh, nagu, ee jt). Erijoonte põhjused on lihtsad. Suulise keelekasutuse ärakaotamatud tingimused erinevad põhimõtteliselt kirjaliku keele kasutuse tingimustest. Sealjuures on need ennekõike kohustavad mõjurid ja suulise keele erijooned on kujunenud nendega kohanedes.

    Suulise teksti tegemine on reaalajas toimuv protsess: inimene samal ajal mõtleb, teeb lause ja ütleb selle välja. Sellist lauset saab toimetada ainult jooksvalt, kirjateksti puhul ollakse aga reaalajast vaba: võib rahulikult ka kaks päeva vahet pidada ja siis uue lause kirjutada. Suulise lausungi tegemine on tugevalt seotud inimese kõnetempoga (2–3 sõna sekundis) ja töömälu mahuga (keskmiselt neli üksust). Suuline tekst on lühiajaline ja lenduv, lineaarne. Suuline tekst on ka kustutamatu: mis välja öeldud, seda tagasi võtta ei saa.

    Suulise keele tarbeks ei kõlba ka kõik kirjaliku keele / kirjakeele arusaamad, mõisted ja uurimismudelid, kuna suulises keeles esineb palju nähtusi, mille jaoks kirjaliku keele ja kirjakeele grammatikatest ei ole termineid lihtsalt võtta. Selle kõrval on oluline ka, et suulise suhtluse keele uurimismeetodite terminid erinevad osalt kirjaliku keele meetodite omadest.

    Millised suuremad keelemuutused EGs kajastuvad? Grammatika on tegelikult üsnagi püsiv osa keelest. Suuri muutusi me leidnud ei ole.

    Foneetikas on täheldatud mõnes positsioonis mõne hääliku kvaliteedi muutumist (nt vokaalide vahel lühikese h ja lühikeste sulghäälikute helilisena hääldamine, järgsilpides e hääldamine ä-poolsena või ä-na, lihtsustatult kirjutatuna tulä, terä, pähä).

    Sõnamuutmises võib näha keerukate tüvemuutuste ärajäämist, nagu laadi­vahelduse taandumist (hüljes : *hüljese, käive : *k`äive), astmevahelduse kadumist erandliku struktuuriga oma­sõnades (nt piklik : pikliku : *piklikut) ja võõrsõnades (kontsert : *kontserti : *kontsertit). Silma hakkab ka kaashäälikuga lõppevate tüvevariantide asendumine muutmissüsteemis tavalisemate täishäälikulõpulistega, nt peenar : peenra : *peenrat; *naasema : *naaseda : naaseb. Sellised nihked toimuvad juba pikka aega.

    Sõnamoodustuses levivad liitverbid (kepikõndima, keeletoimetama).

    Lauseehituses toob võõrkeelsete nimede vool kaasa nimetava käände (kui identifitseeriva) kuju levimise omastava alale, näiteks Abrams tankid. Laienemas on passiivi- ja progressiivitarindite kasutamine (näiteks aknad olid pestud, muutused on toimumas).

    Suulist keelt võrrelda ei saa, sest EKG-aegseid andmeid ei ole.

    On eesti keele kohta grammatikaid piisavalt välja antud? Raske öelda. Kui võtta arvesse keele ja keelekasutuse muutumisi, uusi andmepanku ja teoreetilisi muutusi, siis palju rohkem ei olekski saanud olla. Huvitav oleks olnud 1930. aastatel kirjutatud suur grammatika. Selleks ajaks oli keeles palju muutusi võrreldes Wiedemanni ajaga ja puudusid Nõukogude aja muutused, mida peegeldab EKG. Siiski võib palju huvitavat leida tolle aja normatiivsetest teostest, näiteks Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpikust ja grammatikast“ (1936).

    Kui sageli ja mis põhjusel suur grammatika välja anda? Pakume neli piiri, mis mõjutasid praeguse grammatika tegemist ja paigutuvad kõik umbes 1990. aastate algusesse.

    Esiteks, kui keel või selle kasutus muutub nii palju, et vana grammatika osutub osalt ebaadekvaatseks. Näiteks avalikus eesti keele kasutuses toimus 1990. aastatest alates mitmeid muutusi, kui seni valitsenud tugevalt normikeelekeskne keelekasutus kujunes palju vabamaks. Kirjandusse ja ka ajakirjandusse tuli palju argikeelt ja suulise keele jooni. Selle kõrval suurenes ka keelekontaktide ja välismõjude ulatus.

    Teiseks, kuna kirjeldav grammatika lähtub tegelikust keelekasutusest, siis kehtib lihtne tõde: mida rikkalikuma ja mitmekesisema materjali põhjal seda on uuritud, seda adekvaatsem on ülevaade. Eesti keele kohta hakkas uusi andmeid tulema samuti alates 1990. aastatest, kui hakati koostama suuri keelekorpusi.

    Kolmandaks, kui toimuvad muutused keeleteaduses. Siin tuleb mainida kahte pööret. 1980. aastatega on märgitud kognitiivset pööret, mille järgi keel kui osa inimese maailmakogemusest kujuneb kasutuses, mängib välja­kujunenud mustritega, mida laiendab kujundlikkuse arvel. Suulise keele uurimine toetub aga 1990. aastatel välja kujunenud suhtluslingvistikale, mille lähtekohaks on samuti arusaam, et keel kujuneb suhtluses ja kohaneb suulisele suhtlusele omaste konsituatiivsete piirangutega.

    Neljas punkt võiks olla see, et teadmised keele kohta on võrreldes eelmise grammatika tegemise ajaga kõvasti kasvanud. Ka siin toimus nii kvantitatiivne kui ka kvalitatiivne hüpe alates 1990. aastatest. Kasvas uurijate hulk ja publitseerimine, arenesid plahvatuslikult rahvusvahelised kontaktid, alustati suulise keele uuringuid jne.

    Kaks uut piiri on ilmselt peagi kätte jõudmas. Üks piir on keele enda muutumine. Keeltes (mitte ainult eesti keeles) on praegu toimumas suur muutuste laine: netikeele allregistrite väljakujunemine ja kiire areng. Eriti oluline on siin tšätisuhtluses täiesti uue keeleregistri, kirjaliku spontaanse argidialoogi kujunemine. Sel on palju suulise keele jooni, aga on tehtud ka uuendusi (näiteks ilma öeldiseta laused). Selle kõrval uuenevad muud kirjalikud registrid ennekõike tehnoloogia mõjul.

    Teine piir on uurimine. Väga oluline oleks järgmises grammatikas näidata süsteemselt allkeelte erinevusi, mis on suurel määral statistilised. Oleks ilus, kui saaks esitada näiteks diagrammid suulise keele, kirjanduskeele, ajakirjanduskeele ja teaduskeele kesksete statistiliste erinevuste kohta. Kas või sellised, nagu pehmendavate partiklite (vist, võibolla, ilmselt jms) statistika, mis näitab, et argivestluses on neid 10 000 sõna kohta umbes 60, kirjanduses ja ajakirjanduses 40, aga teadustekstides alla 20. Kuna korpused ja metoodikad nende võrdlemiseks on suures osas olemas, võib see aeg saabuda üsna pea.

    Kaks tegurit on veel: raha ja inimesed. Kui Eesti teaduspoliitika rahajaotamise süsteem ja prioriteedid jäävad samaks, siis võib juhtuda, et uue grammatika aega ei tule enam kunagi. Aga kui juhtub ime, siis oleneb selle valmimine sellest, kas leitakse inimesed ja raha. EG põhitegijaid oli seitse, „Iso suomen kielioppi“ ja inglise suurte grammatikate tegemiseks läks vaja viit-kuut inimest. Kui võtta arvesse ka ilmunud tervikkäsitlused, siis kestis meie töö kokku kümmekond aastat. Soomlastel läks kaheksa-üheksa. Nii soome grammatikat kui ka kunagist EKGd koostasid uurijad valdavalt põhitööna, seevastu „Eesti grammatikat“ tehti enamasti ülikoolitöö kõrvalt. Kui tahta kiiremini, siis tuleks tegijad muudest töödest vähemalt viieks-kuueks aastaks vabastada. Lisaks abilised, kes teeksid nt statistikat, aitaksid otsida näiteid, kirjutaksid mõne väiksema osa jne. Mis see maksab? Näiteks praeguse kaasprofessori miinimumpalga juures oleks summa vähemalt paar miljonit.

    EG on kirjeldav grammatika – ja roppusteta ei saada ju hakkama? Hea küsimus, ütleksid poliitikud. See on grammatika, roppused on üldjuhul sõnad või kinnisfraasid. Kui EG näited läbi kammida, siis leidub näiteks üksik sittagi ja päris palju kuradit (kui seda roppuseks pidada). Enamasti on sel juhul sõna saanud mingi uue grammatilise ülesande: sittagi ta teab väljendab eitust ’ta ei tea midagi’, kuradi kiiresti tähendab ’väga kiiresti’ jne.

    Oleks muidugi huvitav põhjalikult uurida, kes ja mis olukorras tegelikus elus ropendavad … Näiteks suulise keele korpuses ropendamist peaaegu ei ole (leiduvad nt mine persse, asi läks persse, persetäis). Ropendamine on noorte, ennekõike varateismeliste teema, uusimal ajal ka mõne vaimsesse puberteeti pidama jäänud juutuuberi või püstijalakoomiku armastus. Grammatika lähtetekstid on üldjuhul täiskasvanute keel.

    * Jutuotsa üles võtnud Aili Künstler, kokku kirjutanud Tiit Hennoste.

  • Peame Iisraeli kuristiku servalt tagasi tõmbama

    ENEKEN LAANES

    Omer Bartov on Iisraelis sündinud holokausti ja genotsiidi ajaloolane, Browni ülikooli professor. Pika karjääri jooksul on Bartov uurinud Saksa Wehrmacht’i kuritegusid, Saksamaa totaalse sõja ja genotsiidi seosed ning rahvuste vahelisi suhteid Ida-Euroopa piirialadel. Praegu on Bartow USAs üks mõjukamaid uurijaid, kes juhib tähelepanu kohutavatele tagajärgedele, mida Iisraeli sõjaline tegevus Hamasi vastu on toonud Gaza tsiviil­elanikele.

    Teie Iisraeli poliitika kriitika sai alguse ammu enne Hamasi rünnakuid möödunud aasta oktoobris. 6. augustil 2023 kirjutasite koos paljude Iisraeli ja Palestiina intellektuaalidega alla petitsioonile „Elevant elutoas“1 Iisraeli okupatsioonist Palestiina aladel ja sellest, mida te allakirjutanutena kirjeldasite kui apartheidipoliitikat – palestiinlaste võrdsete õiguste puudumist. Mis on pärast Iisraeli riigi loomist 1948. aastal valesti läinud ja viinud piirkonna praegusesse seisu?

    Praeguse kriisi juured ulatuvad Iisraeli riigi sünniaegadesse 1948. aastal. Aasta varem tegi ÜRO ettepaneku jagada mandatoorne Palestiina – maa Jordani jõe ja Vahemere vahel – Juudi riigiks ja Palestiina riigiks. Sionistide juhid nõustusid plaaniga, kuid Palestiina liidrid lükkasid selle tagasi, sest jagamisettepanek andnuks üle poole territooriumist, kus elas palju araablasi, kavandatavale juudiriigile, kuigi juudid moodustasid vaid kolmandiku Palestiina elanikkonnast. Järgnesid kokkupõrked palestiina ja juudi relvarühmituste vahel ning araabia maade armeede sissetung. Sõda lõppes Iisraeli võiduga ja 750 000 palestiinlase väljasaatmise või põgenemisega aladelt, millest sai Iisraeli riik ja mille territoorium oli selleks ajaks palju suurem kui algselt ette nähtud. Ülejäänud 150 000 palestiinlast said Iisraeli kodanikeks, kuid allutati järgmiseks kaheks aastakümneks sõjaväelisele võimule ja riik sundvõõrandas suure osa nende maadest. Sel viisil jõuti juutide enamusriigini – eesmärk, mis oli jäänud sionismil seni saavutamata.

    1967. aastal, vahetult pärast sõjalise võimu kaotamist Iisraeli palestiinlastest kodanike üle, sai Iisrael välkvõidu oma araabia naabrite üle, okupeerides Golani kõrgendikud ja Siinai poolsaare, samuti Läänekalda ja Gaza sektori, kus elasid paljud 1948. aasta palestiina põgenikud. Esialgu peeti neid alasid rahulepingu läbirääkimiste vahetuskaubaks. Kuid kui iisraellased hakkasid harjuma oma suurema riigiga, hakkas üha suurem arv asunikke nõudma maa ja seega ka selle araablastest elanike alalist valitsemist. 1973. aasta sõda, mille Iisraeli armee vaevu võitis, näitas Iisraeli võimu piire. Kuid isegi kui rahu nimel Egiptusega oldi sunnitud andma neile tagasi Siinai poolsaar, säilitas Iisrael oma võimu Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris, tühja lubadusega anda nende elanikkonnale lõpuks autonoomia.

    Aastaid kestnud juudi uusasunduste laienemine, maade sundvõõrandamine ja repressioonid tõid endaga kaasa nii vastupanu kui ka läbirääkimisi. Esimene intifada ehk palestiinlaste ülestõus 1987. aastal näitas, et väited Iisraeli „valgustatud okupatsioonist“ olid valed. Vaatepilt raskerelvastatud Iisraeli vägesid kividega loopivatest palestiina noortest näitas võimu tohutut asümmeetriat. See näitas ka jätkuva alandamise ja sundvõõrandamise all elava rahva raevu. Pärast seda kui Iisraeli juhid Yitzhak Rabin ja Shimon Peres mõistsid, et okupatsiooni jätkamine on liiga kulukas nii poliitiliselt kui ka moraalselt, püüdsid 1990. aastate Oslo kokkulepped lõpuks lahendada Palestiina riikluse küsimust.

    Kuid uusasunduste rajamine ja vastupanu sellele kasvatasid ka suurenevat äärmuslust mõlemal poolel. Uusasunike liikumisest võrsus messianistlik, sõjakas juutide ülemvõimu kuulutav fanatism, mis imbus järk-järgult Iisraeli ühiskonna teistesse sektoritesse, sealhulgas poliitilisse ja sõjalisse eliiti. Need religioossed natsionalistid püüdlevad halahhilise (teokraatliku) jõest mereni laiuva juudiriigi poole, mis oleks tühjendatud araabia elanikkonnast. Samamoodi on islamifundamentalistlikust Hamasist, mis oli algselt vaeste ja abi­vajajate eest hoolitsemisele pühendunud rahumeelne organisatsioon, arenenud vägivaldne äärmusrühmitus, mille eesmärk on asendada Iisrael islamistliku Palestiina riigiga.

    Pärast peaminister Rabini mõrva 1995. aastal ja teise intifada puhkemist 2000. aastal sai rahuprotsess vägivaldse lõpu. Sajad juudi ohvrid Hamasi võitlejate enesetapurünnakutes ja tuhandete palestiinlaste tapmine Iisraeli julgeoleku­jõudude poolt põhjustasid Iisraelis dramaatilise nihke paremale ja palestiinlaste kasvava toetuse Hamasile. Rahuväljavaadete puudumine tekitas äärmuslust ja vägivalda, nii nagu varem olid rahulootused vähendanud sõjakate mõju. Ja nii läks luhta ka sionistlik eesmärk luua juutide enamusriik. Praegu elab Jordani jõe ja mere vahel, sageli kõrvuti, 7 miljonit juuti ja 7 miljonit palestiinlast. Ainult juudid elavad demokraatia tingimustes ja neil on kõik õigused, kuigi praegu ohustab isegi nende õigusi nende oma valitsus.

    Omer Bartov: „Alternatiiv käimasolevale sõjale Gazas on USA ja rahvusvahelise üldsuse strateegiline ja poliitiline algatus sõja lõpetamiseks ja poliitilise protsessi käivitamiseks. Kui rahvusvahelist sekkumist ei tule, on ilmselge võimalus konflikti piirkondlikuks laienemiseks.“ Pildil Omer Bartov toetamas üliõpilaste proteste Pennsylvania ülikooli kampuses.

    Iisraeli toetajad väidavad, et paljudel ajaloohetkedel, sealhulgas Hamasi õõvastavate rünnakute puhul eelmisel aastal, ei jäetud Iisraelile muud valikut kui end kaitsta, et neile rünnakutele tuli vastata. Kuidas te sellele väitele vastaksite? Mis oleks praegusel hetkel alternatiiv verevalamisele Gazas?

    Alternatiiv käimasolevale sõjale Gazas on USA ja rahvusvahelise üldsuse strateegiline ja poliitiline algatus sõja lõpetamiseks ja poliitilise protsessi käivitamiseks. Kui rahvusvahelist sekkumist ei tule, on ilmselge võimalus konflikti piirkondlikuks laienemiseks. Lisaks võivad juudi uusasunike vägivald ja Iisraeli armee tapatöö Läänekaldal vallandada seal uue ülestõusu, millele järgnevad palestiinlaste etnilise puhastuse katsed juudi uusasunike ja nende ridadest värvatud sõjaväeliste üksuste poolt. See võib kaasa tuua ka kogukondade vahelise vägivalla nendes Iisraeli linnades, kus on nii juudi kui palestiina elanikke. Hezbollah‘ rünnakute eskaleerumine võib vallandada Iisraeli maavägede rünnaku, mis aga tõenäoliselt takerduks, nagu Gazas on juba prognoositavalt juhtunud.

    Rahvusvaheline kokkulepe, mida veaksid eest USA ja suuremad Euroopa riigid ning millega nõustuksid Iisrael, Palestiina Omavalitsus ja araabia riigid Egiptus, Jordaania ja Saudi Araabia, peab sisaldama relvarahu Iisraeli armee poolt, juudi pantvangide vahetamist Iisraeli vanglates olevate palestiinlaste vastu, Hamasi liidrite pagendamist eksiili ja Gaza elanike tagasipöördumist oma kodudesse, mille ehitab üles rahvusvaheline üldsus. Gaza sektori ajutisele ülevõtmisele rahvusvaheliste, eelistatavalt araabia jõudude poolt järgneks võimu järkjärguline üleminek uuendatud Palestiina Omavalitsusele.

    Kuid see saab juhtuda vaid Palestiina Omavalitsuse ja Iisraeli üldise kokkuleppe korras minna üle uuele poliitilisele paradigmale, mille eesmärk on lahendada konflikt iseseisva Palestiina riigi loomise kaudu Jordani Läänekaldal ja Gaza sektoris, eelistatavalt konföderatsioonis Iisraeliga, nagu on visandatud algatuses „Maa kõigile“.2 Nii praegune Iisraeli valitsus kui ka Hamas on sellise lahenduse korduvalt tagasi lükanud ja nad tuleb täielikult diskrediteerituna võimult eemaldada. Iisrael ei ole suutnud Palestiina küsimust hallata ega ole alates 1948. aastast olnud kunagi nii ebakindel nagu praegu. Hamasi 7. oktoobri rünnak vallandas Gazas enneolematu hävingu. Me vajame jõe ja mere vahel elava 7 miljoni juudi ja 7 miljoni palestiinlase omavaheliste suhete põhimõttelist ümbermõtestamist.

    Iisraeli-Palestiina konföderatsiooni plaani täpsemad detailid tuleb välja töötada tulevikus, kuid poliitilise lootuse ja lubaduse horisondina võib selline plaan muuta nii poliitikat kui ka inimeste kujutlusvõimet. See võimaldaks piirkonnal asuda leppimise ja kooselu teele. Tõepoolest, muud teed ei ole, kui me ei taha lasta võita fanaatikutel ja äärmuslastel. Praegusel sügava kriisi hetkel peame kujutlema teistsugust tulevikku tulevastele põlvedele.

    Üks raskusi Netanyahu valitsuse okupatsioonipoliitika kritiseerimisel on olnud holokausti ja antisemitismi ajalugu Euroopas. Kuid olete korduvalt, viimati oma 10. mai essees ajakirjale The Nation3, vastustanud seda, et kriitikat Iisraeli poliitika aadressil vaigistatakse süüdistusega antisemitismis. Olete rõhutanud, et tuleb teha vahet antisemitismi, antisionismi ja Netanyahu valitsuse kriitika vahel. Miks on oluline seda meeles pidada?

    Vahe tegemine antisemitismi ja Netanyahu valitsuse praeguse tegevuse kriitika vahel on väga oluline. Antisemitismi teadlikkuse seaduse (Antisemitism Awareness Act (AAA)) vastuvõtmine USA Esindajatekojas on näidanud, kuidas antisemitismi retoorikat kasutatakse ära, et vaigistada protesti Ameerika kaasosaluse vastu Iisraeli hävitussõjas Gazas. On paradoksaalne, et sellest seadusest saab tööriist sõnavabaduse vastaste ja nende uue poliitika pooldajate käes, kes meenutavad seda autoritaarset võimu, mis alles seitsme kümnendi eest sildistas, kiusas taga ja mõrvas Euroopas juute ja teisi vähemusi.

    USA seadus kasutab Holokausti Mälestamise Rahvusvahelise Ühenduse (IHRA) pakutud antisemitismi määratlust, mis võimaldab võrdsustada antisemitismi antisionismiga või isegi lihtsalt Iisraeli poliitika kriitikaga. See määratlus on juba aidanud kaasa Iisraeli kriitikute summutamisele riikides nagu Saksamaa, kus antisemitismi eestkõnelejad süüdistavad juute, kes kritiseerivad Iisraeli okupatsiooni Läänekaldal ja Gazas, antisemitismis.

    Valesüüdistusi antisemitismis on kasutatud ka selleks, et õigustada politsei vägivaldset tegevust üliõpilaste meeleavalduste summutamiseks Ameerika ülikoolilinnakutes. Tegelikult pole enamik üliõpilastest, kellest paljud on juudid, väljendanud antisemiitlikke seisukohti. Kuid nende ägedat Iisraeli palestiinlaste rõhumise kriitikat ja mõnel juhul sionismi eitamist ning Iisraeli käsitlemist mittelegitiimse koloniaalriigina on tõlgendatud antisemiitlikuna.

    Tegelikult on suur hulk juute maailmas tänapäeval antisionistlikud või ei huvitu juudi natsionalismist. Paljud ultraortodokssed juudid, sealhulgas mõned Iisraeli praeguse valitsuse liikmed, on vastu sionismile kui katsele ennetada messia tulemist. Paljud ilmalikud juudid on samuti sionismi vastu või vähemalt jälestavad selle praegust avaldumist äärmuslike ministrite võimu all, kui avalikult toetatakse rassistlikku ja fašistlikku juutide ülemvõimu kehtestamist Iisraelis ning etnilist puhastust Läänekaldal ja Gazas.

    Järjestikused Netanyahu valitsused on sundinud teisi riike võtma omaks IHRA antisemitismi määratluse lihtsalt selleks, et lõpetada, isegi kriminaliseerida kriitika omaenda poliitika aadressil, mida ei ole võimalik kuidagi õigustada ja mille lõppeesmärk on okupeeritud alade täielik asustamine ja annekteerimine ning palestiinlastest elanikkonna eemaldamine. See seletab ka Netanyahu eelistust teha koostööd parempoolsete režiimide või parteidega, millel on avalikud või varjatud antisemiitlikud platvormid ja muud rassistlikud ideoloogiad – neil on sarnased autoritaarsed ja etnonatsionalistlikud ideed.

    Iisraeli vastu suunatud kriitika tembeldamine antisemiitlikuks on seega parim viis aidata praegusel juhtkonnal teostada äärmuslikku rassistlikku poliitikat. Kuid see on ka mugav viis näidata Ameerika ja Euroopa äärmuslikke, fanaatilisi, rassistlikke, ja-jah, ka antisemiitlikke riigijuhte ilmsüütutena. Kui kirjeldame liberaalseid ja sallivaid seisukohti, muret inimõiguste ja võrdõiguslikkuse pärast, vastuseisu rõhumisele ja ümberasustamisele antisemitismina, legitimeerib see neid, kelle eesmärk on marginaliseerida või rõhuda oma vähemusi, vastaseid ja kriitikuid. Antisemitismi ärakasutamine tähendab just seda – süüdistamist antisemitismis selleks et ise viljeleda sallimatust ja autoritaarsust.

    Rahvusvahelistes debattides sõdade ja konfliktide üle, nagu seda on Iisraeli ja Palestiina konflikt, vaieldakse palju mõistete üle: kas teatud massivägivald on inimsusevastane kuritegu, etniline puhastus, genotsiid või midagi muud? Millised on nende mõistete erinevused ja kuidas kirjeldaksite genotsiidiuurijana praegust olukorda Gazas? Miks on vaja kasutada õigeid mõisteid?

    Rahvusvaheline humanitaarõigus eristab relvakonfliktides erinevaid raskeid kuritegusid. Sõjakuriteod on määratletud 1949. aasta Genfi konventsioonides ja järgnenud lisaprotokollides kui sõjaseaduste ja -tavade rasked rikkumised rahvusvahelises relvakonfliktis nii võitlejate kui ka tsiviilisikute vastu. 1998. aasta Rooma statuudis, millega asutati Rahvusvaheline Kriminaal­kohus, määratletakse inimsusevastase kuriteona mis tahes tsiviilelanikkonna hävitamist või muud nende vastu suunatud massikuritegu. Genotsiidi määratles ÜRO 1948. aastal kui kavatsust „hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi“.

    Seega, selleks et tõestada genotsiidi toimumist, peame näitama nii seda, et on olemas kavatsus teatud grupp hävitada, kui ka seda, et nende vastu toimub hävitustegevus. Genotsiid erineb aga etnilisest puhastusest, kuna viimase eesmärk on eemaldada teatud elanikkond teatud territooriumilt, seda sageli vägivaldselt; genotsiidi eesmärk on aga selle elanikkonna hävitamine, kus iganes see ka ei asu. Tegelikkuses võib etniline puhastus eskaleeruda genotsiidiks, nagu juhtus holokausti käigus, mis läks üle kavatsusest eemaldada juudid Saksamaa kontrollitud aladelt nende füüsiliseks hävitamiseks.

    Gaza sõda saatev retoorika on neid õiguslikke erisusi sageli eiranud. Iisraeli liidrid ja meediaväljaanded nimetavad Hamasi järjepidevalt natsideks, jätkates nii holokausti instrumentaliseerimist, et esitada konflikti palestiinlastega kui eksistentsiaalset ellujäämissõda. Hamasi õõvastav rünnak 7. oktoobril oli vesi Iisraeli mõtteviisi veskile ja enamik iisraellasi mõistab praegu Gazas toimuvat operatsiooni kui hävitussõda inimeste vastu, keda nad seostavad natsidele sarnase kurjusega.

    Samamoodi, isegi enne selle vallandumist, kirjeldasid palestiinameelsed allikad Iisraeli reaktsiooni genotsiidina. Iisraeli juhtide retoorikat, kus tõepoolest kutsuti üles Gazat „maatasa tegema“ ja „maa pealt pühkima“ ning osutati Hamasile või üldisemalt Gaza elanikele kui „inimloomadele“, kirjeldati kohe kui natslikku. Väideti, et see peegeldavat sionismi kui vägivaldse ekspansionistliku rassismi olemust, meenutades sellisena natside rassilise ülemvõimu impeeriumi.

    Sellegipoolest, kuidas kirjeldada seda, mis praegu Gazas toimub? Minu arvates võib Iisraeli operatsiooni jaotada mitmeks osaks. Esiteks, Iisraeli armee eestvõttel on ümber asustatud umbes 85% elanikkonnast (1,9 inimest 2,3 miljonist), väidetavalt selleks, et viia tsiviilisikud välja sõjaliste operatsioonide piirkonnast. Teiseks on suur osa piirkonnast, kust tsiviilisikud on ümber asustatud, hävitatud, sealhulgas mošeed, koolid, ülikoolid, haiglad ja muud avalikud hooned, aga ka eluhooned. Kolmandaks on laskemoona valimatu kasutamine tapnud üle 35 000 inimese, kellest kaks kolmandikku on tsiviilisikud, nendest pool lapsed. Neljandaks on ümberasustatud elanikkond surutud Gaza sektori väikesele, üha kahanevale alale, kus puudub vajalik infrastruktuur, puhta vee ja toidu varud ning arstiabi; epideemiate ja näljahäda märgid paljunevad iga päevaga. Viiendaks, Iisrael piirab humanitaarabi tarneid ja mõned liidrid räägivad avalikult, et tsiviilelanikke peab „julgustama“ sektorist üldse lahkuma.

    Kõik see on tõend Iisraeli armee sõja- ja inimsusevastastest kuritegudest. Kui seda sündmuste kulgu lähimal ajal tagasi ei pöörata, võidakse Iisraeli armeed ja riiki süüdistada a) sunniviisilises ümberasustamises, mis on sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu ja genotsiidina kvalifitseeritav tegevus; b) tahtlikus humanitaarkatastroofi põhjustamises, mis võib kuuluda genotsiidikonventsiooni II artikli punkti c alla; ja c) kui suur hulk tsiviilisikuid põgeneb lõplikult Gaza sektori territooriumilt, siis ka tegevuses, mis „on pandud toime kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke … üksusi“, nimelt genotsiidis, mida Rahvusvaheline Kohus (ICJ) praegu arutabki.

    Demokraatlike lääneriikide reaktsioonides Gaza olukorrale on taas ilmnenud, et meie kriitika inimõiguste rikkumise suhtes on valikuline ja me näitame eri juhtudel üles erinevat innukust. Mida tähendab see lääne demokraatiate jaoks pikemas perspektiivis, kui me rakendame oma aluspõhimõtteid – ja inim­õiguste kaitse on kindlasti üks nendest – ainult valikuliselt, olenevalt ajaloolistest asjaoludest või ohvrite ja kurjategijate rahvusest või usust?

    Teise maailmasõja ja holokausti järel antud lubadus – „mitte kunagi enam“ – raiuti seadusse ÜRO 1948. aasta genotsiidikonventsiooniga ja sai osaks õiguslikust raamistikust, mis kehtestati 1945. aastal Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunaliga, 1949. aasta Genfi konventsioonide, samuti Rahvusvahelise Kohtu asutamisega 1945. aastal ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) asutamisega 2002. aastal. Kuigi selle süsteemi juured ulatuvad XIX sajandisse, tuleb selle ulatuslik laienemine viia tagasi Teise maailmasõja massikuritegude ja eelkõige juutide genotsiidi juurde.

    Kuigi võib öelda, et holokaust oli genotsiidikonventsiooni vastuvõtmise kõige otsesemaks tõukejõuks, on see pakkunud nii äärmusliku ja ainulaadse ettekujutuse genotsiidist, et tulevased massikuriteod ei pruugi selleni küündidagi. Lisaks hakkas holokaust, eriti alates 1990. aastatest, sümboliseerima suurele osale maailmast kurjuse kehastust. Kasvav tähelepanu juutide ohvristaatusele on toonud kaasa holokaustimälu ja -hariduse enneolematu laienemise ja Iisraeli laieneva mõju juudi diasporaa elule ja lääneriikide poliitikale Iisraeli suhtes.

    Samal ajal on Iisraeli okupatsioonipoliitika toonud kaasa kasvava kriitika juudi riigi aadressil moslemite, araablaste ja lääne liberaalse valijaskonna, eriti noorte hulgas. See on kontekst, kus pinged ühelt poolt läänes levinud holokaustimälu ja teiselt poolt piltide vahel, mis annavad tunnistust palestiinlaste rõhumisest, on olnud kõige tuntavamad, jõudes kriisi pärast Hamasi 7. oktoobri veresauna ja Iisraeli hävitavat rünnakut Gazale.

    See toob meid probleemipuntra keskmesse. Enamik iisraellastest ja nende toetajatest tajub sõda Gazas õiglase vastusena Hamasi genotsiidirünnakule ja katsena ära hoida järgmist genotsiidi, kusjuures Hamasi kirjeldatakse järjepidevalt natsliku organisatsioonina. Väidetakse, et sõda Gazas juhindub holokausti õppetundidest ja on jõuline, kuid vältimatu meede, et ära hoida juutide genotsiidi kordumine.

    Vastupidiselt peab enamik palestiinlasi ja nende toetajaid seda, mida nad kirjeldavad kui jõhkrat ja valimatut elude ja vara hävitamist Gazas, genotsiidiks. Seega pöörduvad nad holokausti peamise õppetunni, 1948. aasta genotsiidikonventsiooni poole, et nõuda Iisraeli rünnaku viivitamatut peatamist kui rahvusvahelise üldsuse võetud kohustust genotsiid ära hoida, see peatada ja karistada. Öelda, et holokausti üks õppetunde on Iisraeli viimine Rahvusvahelise Kohtu ette genotsiidisüüdistusega, tundub Iisraeli poolehoidjatele ennekuulmatu ja Iisraelis kujutatakse seda küünilise antisemiitlikult motiveeritud tegevusena. Teised aga väidavad, et vaikimine ja tegevusetus paljastaks holokausti järel rajatud rahvusvahelise humanitaarõiguse süsteemi täieliku jõuetuse.

    Pean toetama seda viimast seisukohta. Kui me tahame, et rahvusvaheline humanitaarõigus ei kaotaks oma tähendust ja säiliks usk õiglusse ning inimõiguste ja väärikuse kaitsesse, ei saa me kõrvale hoida rahvusvahelise õiguse rakendamisest just sellesama riigi vastu, mille loomine oli holokausti järel sama vajalik kui nende seaduste rakendamine, mis aitaks vältida selliste katastroofide kordumist. Jah, on palju teisi riike, kes rikuvad rahvusvahelist õigust. Kuid just Iisraeli enda väite tõttu, et see riik kehastab inimkonna võidukäiku kurjuse üle, ei saa me lubada, et see tõmbaks meid kõiki massimõrvade ja ebainimlikkuse pimedusse. Kõige selle pärast, mida holokausti kui ajaloo kõige laastavama inimtekkelise kataklüsmi järel tõotati, peame Iisraeli kuristiku servalt tagasi tõmbama ja tooma kirjeldamatu vägivalla toimepanijad kohtu ette.

    1 https://portside.org/2023-08-06/elephant-room

    2 https://www.alandforall.org/english/?d=ltr

    3 https://www.thenation.com/article/society/antisemitism-ancient-modern-biden-israel/

  • Kui elu oli lill

    MARIS JOHANNES

    Endla teatri „Lillemüüjatel hakkas külm“, lavastaja Laura Jaanhold, autorid Ott Kilusk ja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, muusika autor Feliks Kütt, valguskujundaja Ivar Piterskihh. Mängivad Ireen Kennik, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru ja Tambet Seling. Esietendus 13. IV Küünis.

    Enne esietendust jalutan Pärnu Rüütli tänava lilleturule ja imestan, kuidas selline asi sellisel magusal krundil veel elus ja alles on. Linn on tühi, ühtegi ostjat pole silmapiiril, aga üks proua istub leti taga, teised olla esietendusele läinud. See üksik müüja pika lilleleti taga on varustanud ennast soojapuhuriga, ütleb, et külm tal pole. Ta on elukogenud, pole Eliza Doolittle’i moodi lilleneiu, kes võluks tänapäeva Higginsit eksperimenteerima stiilis „kolme kuuga seltskonnakõlbulikuks“.

    Lavastaja Laura Jaanhold ja dramaturg Ott Kilusk on moodsa aja inimesed, nemad panustavat ehedusele. Küsimus on, millise pärmi pealt lavastus käima tõmmata, sest dramaatilisi konflikte on seda laadi dokumentalistikast keeruline välja noppida. Varjun oma higginsliku ülbusega saalipimedusse, silmitsi kuldse eesriidega, mis krabiseb nagu lillepaber, ja jään ootama etenduse algust.

    Pärnus on kohaspetsiifilisi lugusid ennegi jutustatud. Kas või Laura Jaanholdi enda lavastus „25° C ja päike“, mis meie igavesest suveigatsusest tuult tiibadesse saanud. Lillemüüjate puhul pole teema nii universaalne. Pärnakatele on koht tuttav, aga lillemüüjate siseelu ei tõuse tavaliselt esilehekülje teemaks. Esietenduse publikus jäävad silma mõned jutukad vanaprouad – ju need lavastuse prototüübid on, kes mu selja taga istuvad. Siin võib asi veel põnevaks minna. Ja ma ei pea pettuma: kogukond sekkub, kord omavahel juteldes, siis ilmse sooviga näitlejatele „õigeid“ vastuseid ette öelda. Ühe monoloogi ajal läheb jutlemine tagareas nii energiliseks, et Ireen Kennik mängitakse lihtsalt nurka. See stereofooniline vaatemäng andis esietendusele vürtsi juurde.

    Kõik kolm lillemüüjat on värvikad tüübid. Anfissa – Ireen Kennik, Merike – Kadri Rämmeld, Pilvi – Karin Tammaru.

    Ehedad mälestused on tihtilugu huvitavad mäletajale ja siseringile, ehk pakuvad ka antropoloogilist huvi, aga teatrile on vaja veel midagi. Lavastaja on appi võtnud kabareelikud vahepalad. Lillemüüjad heidavad vatid seljast, panevad litrid-sädelused ümber ja laulavad oma laulu. Lilled ja pidu kuuluvad ju kokku, nii et natuke glamuuri kulub marjaks ära. Kolme lillemüüja keskel tegutseb konferansjee vormis mänedžer Tambet Seling. Aktiivsem on ta esimeses vaatuses, hiljem taandub rohkem vaatleja rolli. Mõned stseenid mängitakse maha helipuldi abil. Näitleja lülitab oma käega sisse võõra hääle ja hakkab temaga vaidlema. Lihast-luust osatäitja peab kujuteldava partneriga dialoogi, nii nagu me isegi vahel ajame oma mõttes salajuttu kadunud lähedastega. Niiviisi on saanud sisse tuua uusi tegelasi ja muuta lavastuse rütmi.

    Mänguliselt erksamana on meeles stseen poisikesega, kes soovis lilli osta, aga raha justkui polnud. Seal jõuti mänguhoos isegi väikese konfliktini – mõjus väga orgaaniliselt ja andis lavastusele elumahla juurde. Esietendusel oli esimene vaatus kompaktsem, läks tõusvas joones. Teiseks vaatuseks oli keskkond juba tuttav ja üllatusi tuli vähem ette. Vaheaeg paneb lavaelu pausile ja pärast pole pahatihti jaksu seda uuesti täiskäigul käima tõmmata. Siingi oleksin vaatajana eelistanud ühe soojaga mängimist.

    Kõik kolm lillemüüjat on värvikad tüübid. Karin Tammaru oma valgete lokkidega on väärikas vanaproua, toon toonis sätitud olemine, seljas patšokkidega mantel lilleturu hiilgeaegadest. Tema mälestuse kaar näikse olevat kõige pikem, on veidi kurnatud olemisega töösõltlase moodi ja teistest vaoshoitum, näib jätvat mõndagi enda teada.

    Talle on heaks vastandiks Ireen Kenniku kõrvarõngaste, kasuka ja naaritsamütsiga väga sätitud ja vitaalne vene proua, kes oma suuvärki ei taltsuta: mida mõtleb, seda ütleb. Lauseehitus, tekst, aktsent – kõik mõjub ehedalt. On selline tegus kaasmaalane, kes ei jää hätta üheski maailmanurgas ega ühegi leti ääres. Eesti-vene teemat pole teravaks aetud, pinged tekivad pigem karakteri kui rahvuse pinnalt.

    Kõige noorem ja krapsakam on Kadri Rämmeldi tüdruk-naine, kellel pole aega oma välimusest hoolida, aga see-eest on ta üliasjalik. Kõik lillekasvatamisega seotud rasked tööd tuleb temal ära teha ehk meile selgitada, kuidas see omal ajal käis, kui lilli veel Hollandist ei toodud. Tulbi­kasvatus oli kasumlik äri, aga milline ropp töö seejuures – kuulad ja hakkad vaikselt oigama neid tulbi­lavasid vaadates. Nagu ka siis, kui prouad tunnistavad, et nüüd istuvad nad oma lillelettide taga ööd ja päevad ja vahel ei müü õitki. Äri­tegevusest olulisem on naistele see, et neil on, kuhu tulla, neil on, kellega koos päev veeta, on kohustus, mis vormis hoiab. Nii et Pärnu lilleturg on kui elustiili-butiikide süsteem, kui tõlkida see jutt hipsteri keelde. Selline klubiline kooskäimise vorm, kus on omad reeglid, väärtus­hinnangud ja ameti­uhkus.

    Kunstnik Illimar Vihmar on Küüni lavale mahutanud kolm lilleputkat. Lavanurgas seisab tulbilava kui näitlik õppevahend ja möödunud aegade mälestusmärk. Laest ripub alla lilleturu reklaamtulp, täpne koopia sellest, mis praegu Rüütli tänava lilleturu kohal kõrgub. Viimasel ajal armastatakse väikesel laval mürglit korraldada ehk nihutada poodiume edasi-tagasi, nii et etendus vahepeal seisma jääb. Aee, mind ei ole vaja üles äratada, olen teiega kaasas, tahaks näitlejatele hõikuda, kui lille­putkadega tvistima hakatakse ehk neid eri pidi ritta ja diagonaali sättima. Esietendusel mõjus see kui arusaamatu kunstkopf – ilma sisu ja mõtteta asjatamine. Aga kanalisatsiooniluuk jm „põrandaalune“ tegevus oli igati sobilik.

    Lavastajale on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada elulaadist, mida minu põlvkond on veel lähedalt näinud ja mäletab, ja need prouad-tädid-tüdrukud on kui saadikud minevikust. Kuigi lilleturu hiilgeaeg jääb krooniaega, tehakse põgus tagasivaade ka 1960. aastatesse, täpselt nii kaugele, kui lillemüüjaprouade mälukaar ulatub. Erinevalt lavastajast on mul kuhjaga suvekogemusi lapsepõlvest Pärnus. Ja see lavastus äratas mõne neist ellu.

    Olen 1960. aastate lõpus koos vanaemaga Pärnu turul kurke, kartulit ja punaseid sõstraid müünud. Mulle see värk väga meeldis: lapse käest tuldi hea meelega ostma, osalesin nagu mingis performance’is. Toona ma muidugi nii ei mõelnud, ikka tagantjärele edvistan. Ainult jube vara tuli kohale minna kohta haarama, ostjaid enne kella üheksat polnud oodata. Kes kurgi- ja kartulikoorma kohale tõi, ei mäleta, aga käruga me Vana-Pärnu poolt üle silla küll ei tulnud. Vanaema käis vahel ka oma aia maasikaid turul müümas, see oli kole raiskamine. Selle hea kraami oleks võinud ise ära süüa.

    Kõik tuli meelde. Nagu ka see, kuidas mu teine vanaema Narva turul pojenge müüs, koolilõpetamise ajal olid lilled kõrges hinnas. Keeras lilled paberisse ja sõitis varahommikul bussiga turule, kella üheteistkümnese bussiga jõudis juba tagasi. Pojengiõis maksis 30–50 kopikat, vanaema teenistus oli heal juhul 8–10 rubla. Mind sellesse müügiprotsessi ei kaasatud, eks ma olin liiga väike. Sellised ootamatud lapsemälestused ujusid pinnale. Järelikult on pärnakate detailikorje olnud täpne ja asi aus, et vaataja hakkab pihtima. Ja kogu selle mälestuste tulva juures pean tõdema, et Pärnu ööpäevaringsest lilleturust polnud ma midagi kuulnud. Kalevi tänava omaaegseid lillelette mäletan, aga lilleturg tekkis juba pärast minu Pärnu aega.

    Küüni lava on lillevaene, mingil hetkel veeretatakse sinna tulbikäru kui transpordivahend. Suureks mängitakse paar üksikut nartsissi. Aga kõik ülejäänud lilled on müüdud. Lae all paistab ohtralt tühje anumaid oma troostitus reaalsuses. Ja lõpuks neelab maapind ka lilleturu, kujundlikult muidugi.

    Lavastuse pealkiri „Lillemüüjal hakkas külm“ on tsitaat Juhan Viidingu luuletusest, mis räägib millegi lõppemisest „linnas mis polegi linn / riigis mis riik ei ole“. See on lavastuse lõpulaul konferansjeelt, kes kustutab tule. Esietenduse lõpus on näitlejatel süli õisi täis. Kindlasti on mõnigi bukett lilleturult tulnud. Lillemüüjad sobivad teatrisse. Mis see teatergi muu on kui üks lilleke rohus, mis siin ja praegu õitseb, aga homme on tast vaid mälestus.

  • Sous le soleil ehk igal asjal on koht päikese all

    HEDI-LIIS TOOME

    Tartu Uue teatri „Tundmatute asjade mets“, autor, lavastaja ja kunstnik Andreas Aadel, dramaturgia trupilt, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Kirill Havanski. Etendavad Grete Jürgenson ja Kirill Havanski. Esietendus 20. IV Tartu Uue teatri väikeses saalis.

    1990. aastatel näidati Eesti Televisioonis lastele mõeldud mälumängu „MM Muna“, kus iga kord oli küsimus ka ühe eseme kohta, mida näidati ülisuures plaanis ja sooviti teada, millega tegemist. Aru saada, mis on pildil, oli päris keeruline, sest muidu tuttavat asja pidi vaatama ootamatu nurga alt, väga lähedalt. Samamoodi näitab tuttavaid asju ootamatu nurga alt Andreas Aadel, kes on toonud koosloomes kunstnik Arthur Arula ning etendajate Grete Jürgensoni ja Kirill Havanskiga (ka muusikaline kujundaja) Tartu Uues teatris lavale „Tundmatute asjade metsa“.

    Idee pidi realiseeruma filmina, jäi aga erisugustel põhjustel lõksu ning on lõpuks jõudnud lavale hübriidvormina, kus on ühendatud elusad näitlejad ja eluta asjad, foto- ja videokunst, 2000. aastate televisioon ja 2020. aastate netipoed. Lavastust mängitakse teatri väikeses saalis, kuhu on ehitatud väike, aga mitmeid erilaadseid vorme võtta võimaldav ruum. See transformeerub vastavalt vajadusele, sest lavastus koosnebki osadest, mille kaudu asju (ja ka inimesi) esitletakse. Nii jõuavad asjad lavale näiteks fotode ja neid saatvate kommentaaride kaudu või hoopis iseseisvalt (suurepärane dialoog pesumasina ja õhupallide vahel), telefoni- või arvutiekraanil ning lihtsalt sõnadena.

    „Tundmatute asjade mets“ on jõudnud lavale hübriidvormina, kus ühendatud elusad näitlejad ja eluta asjad, foto- ja videokunst, 2000. aastate televisioon ja 2020. aastate netipoed.

    Etendajad Grete Jürgenson ja Kirill Havanski on lavastuses justkui asjade abilised, toetajad, esitlejad. Teatri metafüüsiline põhiküsimus „kes on inimene?“, millega tegeleb suurema osa ajast ühepalju nii etenduskunstide traditsioonilisem kui ka otsingulisem suund, on vahelduseks – ja sealjuures tänuväärse värskendusena – kaotanud tähtsuse. Kuigi asjad meie ümber saavad tähenduse suhtes inimese ja tema tegevustega, on need tõstetud „Tundmatute asjade metsas“ esiplaanile. Teemapüstitus ja selle vormiline esitus ongi lavastuses kõige intrigeerivam.

    Igapäevasele keskendumine on osa argise tähtsustamisest, teatavasti on argisus 1970. aastatest peale suisa teadusliku uurimise objekt. Argikultuuri uurijad – nendeks võiks pidada ka selle lavastuse meeskonda – keskenduvad igapäevasele, iseenesestmõistetavale, argiteadmisele. Argikultuuri eesmärk „on vaadelda argi­triviaalsust kui ebatavalist ning tähendusrikast, luua enesestmõistetavast kultuurist süsteemset teadmist“.*

    Retseptsiooniuurijana tean, et kunsti­elamuse jahil ollakse tihti just sellepärast, et argipäevast põgeneda – kes ikka tahab vaadata laval hambaharja, millega tuleb nagunii igal hommikul ja õhtul vannitoas kohtuda? Isegi inimene, kes ootab teatrilt päevapoliitika kommentaari, tahab saada seda ikkagi mingis kunstilises kastmes, mitte samas vormis, nagu selle kohta saab meediast lugeda. Argiste asjade lavaletoomine kätkeb endas seega teatud riski. Selles lavastuses on see osaliselt maandatud huumoriga, mis ei päädinud – vähemalt minu nähtud etendusel – suure naeru­lagistamisega, vaid tõi suule pigem muige. Lavastuses on väga lõbusaid leide ja üllatusi. Mind haaras isegi nostalgia, sest sellesarnaseid mänge on sõpradega öistes Tartu korterites mängitud. Võib-olla just sellepärast tabasin end mõttelt, et seda lavastust tahaks näha hoopis kuskil väikeses elutoas, kus umbes kümnepealise seltskonna seast ka ise vahele hüüda ja kaasa mängida.

    Sisus on tegijad jäänud ikkagi kuskile poolele teele. Lavastusest pole vaja otsida tähendusi (soovi korral muidugi võib), aga seda enam ootaks, et tegevuse ja stseeni vool mind vaatajana kaasa haaraks. Igavuses ei ole iseenesest midagi halba, pigem vastupidi: ajal, kui absoluutselt kõik peab olema kogu aeg väga huvitav, on dramaturgiline igavus märgiline osutus. Aga just nimelt – igavus peab olema kunstiline taotlus.

    * Vt https://argikultuur.folklore.ee/index.php?fnc=concept_detail&concept_id=4&bck_url=A,15,1

  • Metsik ida ehk piirilinn Tartu

    TÕNU ÕNNEPALU

    Lühidokumentaalfilmide kogumik „Metsik lõuna“ (Eesti, 134 min). Režissöörid Eva Kübar, Andrey Paounov, Andris Gauja, Jaan Tootsen, Ülo Pikkov, Carl Olsson, Viesturs Kairišs, Maria Aua.

    Selle filmikasseti kui terviku kõige suuremaks tugevuseks on vahest see, et pool selle autoreist on välismaalased (kaks lätlast, üks bulgaarlane ja üks rootslane), sest eks ole värske, süütu pilk meile tuttavatele asjadele alati valgustav. Ja see valgus laseb neil paista pisut eksootilise, imelikuna.

    Dokumentalistika on muidugi alati armastanud eksoote, marginaale, väljasurevaid või juba (peaaegu) väljasurnud kogukondi, kombeid, kultuure. Miskipärast tahaks ju ikka krahmata Aja lõugade vahelt kõike seda, mis kohe-kohe selle koletise kurku on kadumas. Pealegi paistab loojangukiirtes kõik kuidagi poeetilisem ja väärikam.

    Just niisuguste kaduvate või lausa kadunud maailmade päästmisega filmilindil (ühel juhul ongi tegemist lindiga!) ongi suuremal või vähemal määral tegemist lausa viies filmis kaheksast. Õieti ka kasseti Eva Kübara avafilmis, „Hilda Ha. Võrgust väljas“, kuigi see näitaks justkui hoopis ühte tulevikuutoopiat, midagi väga moodsat, unelmat elust väljaspool kõiki neid ahvatlevaid ja ahistavaid võrke. Aga kas elu „võrgust väljas“ ei ole nimelt elu, nagu ta oli vanasti?

    Hilda Ha on noor saksa naine, kes on võtnud oma imikust tütrekese kaenlasse ja tulnud elama ühele Võrumaa künkale, off-grid, teinud teoks nii paljude noorte naiste (ja meeste) unelma justkui täielikust autonoomiast, elust väljaspool oma aega, kaugel, rajamaal, puhtuses, metsikuses. Eks see Euroopa (Liidu) idaserv paistagi Saksamaalt tulles parajal määral metsiku maana. Meile paistab see pigem tavalise Lõuna-Eesti kultuurmaastikuna, kust traditsiooniline taluelu on taandunud, jättes maa vabaks temataolistele eksperimentaatoritele, pakkudes siiski veel suhteliselt inimsõbralikku keskkonda (poolavatud maastik, teede olemasolu, tsivilisatsiooni mugav lähedus). Aga jah, Saksamaal, nagu Hilda Ha isegi tunnistab, poleks niisugune asi võimalik. Et ehitad kuhugi suvalisse kohta majakese ja siis eladki seal koos oma titaga täiesti oma tahtmist mööda. Tõepoolest, Eestis on veel järel seda ääremaade metsikust ehk vabadust, mille üle tasub uhke olla. Film ise on aga suurepärane ajastudokument, näidates meie aega just selle kaudu, mis ta olla tahaks, aga ei saa. Ei pääse me siit ei minevikku ega tulevikku, tuleb ikka kuidagi selles võrgus hakkama saada, millesse meie oma aeg meid püüdnud on. Hilda Ha elu teeb eriliseks põhiliselt see, et tema majakeses pole elektrivoolu ega kraanivett. Muidu elab ta nagu tänapäeva inimene ikka. Kuskilt (võrgust!) peab tulema raha, mis tal niisugust elu elada lubab. Jutt oma kätega ehitatud majast on ilmselge liialdus. Küllap ta seal oma kätega ühte ja teist teinud on, aga detailid, nagu pildilt näha, pärinevad siiski vabrikust ja küllap ka majakese kokkupaneku juures siiski mõni ehitusmees abiks oli. Talvisel ajal saab pesemas käia lähema linnakese veekeskuses, toidu saab muidugi ostukeskusest jne. Ma ei näe selles eluviisis küll mingit erilist võrgust väljas olekut. Pigem on see küünlavalgel pliidi peal lumest vee sulatamine veel üks mõeldav nauding, mida kogeda, kui võrgus pakutavad naudingud on iiveldamiseni ära tüüdanud. Kuid selle kõige näitamine ilma hinnanguid andmata (mõni teine vaataja võib seal näha hoopis midagi muud kui mina nägin!) on just see, mida ühelt dokumentaalfilmilt ootad. Et ta näitaks midagi, mida ise naljalt näha ei saa, aga jätaks selle üle otsustamise täiesti sinu enda hooleks.

    Mis tahes piiripealne relikt- ehk jäänukkultuur üldiselt kaob varem või hiljem, sest see, mis on kummalgi pool piiri ja mis on nii palju massiivsem, neelab ta alla, korraga mõlemalt poolt. Niisugust kadumist otse meie silme all dokumenteerib Viesturs Kairišsi Piirissaare-film „Eluteelised“.

    Avafilm annab muidugi ka kammertooni kogu kassetile ja mida edasi vaadata, seda selgemaks saab, et tegemist on rännakuga mööda piire. Või isegi piiri. Tartu muutub selles visioonis piirilinnaks, mida ta muidu meie teadvuses justkui ei ole. Aga natuke kaugemalt vaadates, muidugi! Piir on sealt ju kiviga visata. Natuke maad mööda Emajõge ja ongi Peipsi. Ja Peipsil piir.

    Peipsiveere vanausuliste elu ja kombed on siin kohalikus kultuuriruumis juba kergelt kitšiks saanud, samamoodi kui kõik need Kihnu ja Muhu mustrid. Kaduvad kogukonnad muutuvad oma viimases vaatuses turistlikuks huviväärsuseks. See on nende viimane võimalus ja ühtlasi hukatus. Suvisel ajal seda nn Sibulateed külastada on juba lausa vastik või igatahes imelik. Külatänavat ummistavad sise- ja välisturistid, kes seal tähtsa tarbijanäoga ringi patseerivad, rahakott näpus. Ettevõtlikumad kohalikud (kui mitte kohalikeks maskeerunud ärimehed) on ennast sisse seadnud müügilettide taha. Aga õuedest-hoovidest ja sibulapeenarde vahelt piidleb sind nii mõnigi võõrastav pilk. Tundub, nagu oleks kohalikest tehtud vastu nende tahtmist ühe etnograafilise teemapargi tasuta töötajad.

    Ka kuulsad karakatid, need imelikud isetehtud sõidumasinad, millega talvel Peipsi jää peal käiakse, on meie jaoks ammu osa sellest Peipsiääre eksotismist ja kitšist, aga kaugelt (Bulgaariast) tulnud vaatlejasilm oskab neid imemasinaid ja kõigepealt nende tegijaid näha puhta pilguga (Andrey Paounovi „Parim päev karakatile“). Jah, need läbi tuisu ja udu esimeste piiripostideni kihutavad vanamehed on omamoodi eksistentsiaalsed ratsanikud. Nende osaks on kuuluda mitte kuhugi, olla võõrad mõlemal pool, ollagi piiriasukad. Ega see neile enestele suuremat muret ei tee. Eks me siin maal ole kõik piiriasukad, aga jõuame me sellest siis aina mõelda? Elame, nagu inimesed ikka, oma elu etteantud tingimustes ja neid jõudumööda muutes (näiteks vanadele Volvodele või mersudele Vene lennukite rattaid alla kombineerides), aga lõppkokkuvõttes ikka nii, nagu oleks just siin – maailmade piiril! – maailma naba.

    Mis tahes piiripealne relikt- ehk jäänukkultuur üldiselt kaob varem või hiljem, sest see, mis on kummalgi pool piiri ja mis on nii palju massiivsem, neelab ta alla, korraga mõlemalt poolt. Niisugust kadumist otse meie silme all dokumenteerib Viesturs Kairišsi Piirissaare-film „Eluteelised“. Ühe kultuuri loomulik surm. See tuleb lõpuks ikka seestpoolt, huvi kadumisest, unustusest. Sümboolne, et just see kaduva maailma viimaseid helke püüdev film on võetud filmilindile. Ikkagi midagi materiaalset! Me ju tahamegi, et meie elu ja mälu jääks tunnistama midagi materiaalset, kuigi see, mis päriselt tähtis oli, sulab teistesse eludesse ja mäludesse ning saab hoopis niimoodi osaks – igavikust!

    Erilise dokumentalistliku kangelasteosega on aga hakkama saanud Ülo Pikkov, tehes filmi, ja nimelt dokumentaalfilmi, ühest elust ja maailmast, mida enam ei olegi. Ei tea, kas siin aitas kaasa autori animaatorikogemus või teema eriline isiklikkus, aga filmi ära näinuna oli tunne, nagu olekski kohtunud Ülo Pikkovi Petserist pärit vanavanaemaga, kuigi temast sai näha vaid paari fotot ja kuulda paari legendi.

    Aga kui piirialade vanad kultuurid ka kaovad, siis tekivad uued piirialad ja nende kultuurid sinna, kus seda ei ootakski. Carl Olssoni „Maja“ on ehk selle kasseti kõige meisterlikum, läbikomponeeritum ja klassikalisem dokumentaal. Sest eks kõige põnevam olegi see piiripealsus, mis on otse meie keskel, need peidetud maailmad, mis on peidetud otse meie silme alla. Ma olen ikka tahtnud kiigata kõigi nende paneelikate korteritesse, ja mitte niivõrd korteritesse, mida ma olen ju ka näinud, kuivõrd sealsesse ellu, mida ma ei ole elanud. Paneelikakorteri elu on kahtlemata senimaani ja jätkuvalt kõige levinum elamistüüp (kui nii võib öelda), mida siit maalt, olgu Põhja- või Lõuna-Eestist, leida võib. Asugu need imelikud ühe ajastu kastmajad siis Lasnamäel, Annelinnas või mõnes endises „keskusasulas“. Aga kõige tavalisem ongi mingis mõttes kõige piiripealsem, kõige võimatum. Mismoodi elatakse neis ühesugustes elamiskarbikestes? Olssoni film on justkui autopsia, lahkamine. Ja lõhki pole lõigatud mitte niivõrd ühe paneelmaja, kuivõrd Elu enda kõht. Ja siis jälle kinni õmmeldud. Pole midagi teha. Lootusetu juhtum. Jah, see on inimeste tavaline elu. Jah, igaüks täiesti uskumatu.

    Tõesti, dokumentalisti kaameralääts moondab eksootiliseks ka kõige harilikuma elu. „Maja“ kujutab mõnes mõttes ürgtavalist Tartut, mitte romantilist ülikooli- ja Emajõelinna, vaid seda, mida Tartu kõige rohkem tegelikult on: piirimaa provintsilinnake, kus inimesed elavad põhimõtteliselt sedasama harilikku inimeseelu, mida nad elavad kõigis maailma väikesepoolsetes, kuhugi ääre peale unustatud linnakestes. Korduvad elutoad, diivan, kapp, aken. Kõik elanikud tunduvad pisut veidrad. Sest … nad ei ole seda üldse! Vähemalt enda arvates, sest kes siis enda arvates on veider? Omapärane, seda jah! Vene hiphopipoisid oma energilist asja ajamas ja vanem daam, kes metoodiliselt õpib koraali „Jumal, sul ligemal“. Tõesti, kumb on selles Ida-Euroopa piirilinnas eksootilisem, kas slaavi metsikus või luterlik lüürika?

    Aga ma näen, et kaheksast filmist olen jõudnud mingi sündsa mahu piires peatuda vaid viiel. Ometi, kas pole tähtis meelde tuletada, et kusagil selle „metsikuse“ keskel tehakse ka teadust, ja üldse mitte tavalist, vaid lausa piiripealset (Andris Gauja „Vaatamise kunst“) ning et lisaks raskolnikute ja setode hääbuvatele päikesesüsteemidele asub kusagil selles Kagu-Eesti galaktikas ka samamoodi hääbuv Päris-Võrumaa külaelu kogu oma värvikuses, mille taaselustamiseks tuleb juba mängufilmi vahendid appi võtta, nagu seda teeb Jaan Tootsen („Ellujäämise kunstnikud“)? Rääkimata sellest, et kõik see – Emajõgi, Tartu, piirid ja piiritus – võib kokku olla ka unenägu, mida näeb üks kass (Maria Aua „Jõgi ja kass“).

  • Hooaja vaimustav lõpp

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERSO hooaja lõppkontsert sarjas „Maestro“ 17. V Estonia kontserdisaalis. Nicolas Altstaedt (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Erkki-Sven Tüüri tšellokontsert nr 2 (esiettekanne) ja Gustav Mahleri sümfoonia nr 5.

    Üldiselt on oma artiklitele pealkirjade väljamõtlemine üks tüütu tegevus. Sel korral pääsesin aga kergelt: parafraseerisin oma ERSO selle hooaja avakontserdi arvustuse pealkirja, nii et vaimustavast algusest sai vaimustav lõpp. Hooaja lõppkontserdil kõlasid peadirigent Olari Eltsi juhatusel Erkki-Sven Tüüri teine tšellokontsert „Labyrinths of Life“ ehk „Elu labürindid“, kus soleeris Nicolas Altstaedt, ja Gustav Mahleri viies sümfoonia.

    Olen elu jooksul kuulamas käinud vahest tuhatkonda kontserti ja suurem osa neist on kui mitte just vaimustanud, siis ikkagi väga meeldinud. Ometigi teevad aastad oma töö ja mingi aja jooksul kustuvad mälestused enamikust kontserdielamustest, aga on üksikuid, mis justkui sööbivad mällu ega kao sealt kuhugi. Üks selline on 2017. aastal kogetud ERSO kontsert, kus tuli Theodor Singi soleerimisel ettekandele Erkki-Sven Tüüri esimene tšellokontsert. Seetõttu ootasin erilise huviga helilooja uut teost selles žanris. Põnevust kruvisid enne kontserti üles ka Eltsi ja Tüüri kommentaarid Klassika­raadiole antud intervjuudes. Elts väitis, et tegemist on täiesti teistmoodi Tüüri teosega, ja ka helilooja tunnistas, et on kontserdis teinud asju, mida ei ole varem teinud. Mõlemad märkisid ära ebatavalise soolokadentsi, kus domineerivad perkussiivsed mänguvõtted, Elts tõi aga uudsete joontena esile erilise teravuse ja kerguse ning iroonia ja sarkasmiga looritatud soolopartii. Etteruttavalt pean ütlema, et ilmselt jääb selle kontserdi elamus minu mälukihtidesse sama püsiva jäljena nagu esimese tšellokontserdi puhulgi.

    Solistina astus sel korral üles mitme­külgne saksa-prantsuse tšellist Nicolas Altstaedt, kelle repertuaar hõlmab peaaegu kõike – vanamuusikast uudisteosteni. Altstaedtil on omajagu süüd Tüüri uue teose sündimises: mänginud Tüüri esimest kontserti, oli ta mõne aasta pärast heliloojale vihjanud, et too võiks kirjutada uue tšellokontserdi. Aastatega arenes see mõte konkreetseks tellimuseks, kusjuures tellijaid oli lausa kolm – Bambergi Sümfoonikud, ERSO ja Londoni Filharmooniaorkester – ning umbes aasta kestnud töö tulemusena valmis partituur 2023. aasta oktoobris. Selle aasta märtsis toimus teose esmaesitus Bambergis, Londonis kantakse kontsert ette järgmisel hooajal.

    Just tšellosolist Nicolas Altstaedt (paremal) pani Erkki-Sven Tüüri pähe mõtte kirjutada uus tšellokontsert.
    Just tšellosolist Nicolas Altstaedt (paremal) pani Erkki-Sven Tüüri pähe mõtte kirjutada uus tšellokontsert.

    Nagu Tüüri teoste puhul üsna tavaline, on ka sellel kontserdil pealkiri: „Labyrinths of Life“ on võetud Federico García Lorca poeemi „Ujuvad sillad“ refräänist („Ma tean, et pole sirget teed / Siin ilmas pole sirget teed / Vaid hiigellabürint / Ristuvaist ristteist“). Sellist valikut on Tüür põhjendanud nii: „Tundsin, kuidas see resoneerib selle teekonnaga, mida solist minu kujutluses seda teost esitades läbib.“ Kontserdi pealkirja andis Tüür siiski juba valmis teosele, nii et tegemist ei ole programmilise muusikaga. Siin puudub läbiv jutustus ning iga kuulaja saab loo üles ehitada vastavalt oma fantaasiale. Mingil määral suunavad teose narratiivi attacca esitatavate osade pealkirjad „Dark“, „Deep“ ja „Light“, millele leiduvad ka üsna selged muusikalised vasted.

    Kontserdi kavalehel on ära toodud Gregor Kulla intervjuu Tüüriga ning mulle meeldis seal väga üks helilooja lause: „Proovige mulle tantsida arhitektuuri, et saaksin selle maja olemusest paremini aru.“ See irooniline võrdlus käib muusikast rääkimise kohta ja seda arvustust kirjutades tunnen end natuke olevat samas olukorras. Tüüri tšellokontsert meeldis mulle tohutult ja pakkus viimaste aastate ühe suurema muusikaelamuse, aga kui nüüd üritada sõnastada, miks see nii on, siis jään hätta. Teos, solist, dirigent ja orkester moodustasid niivõrd täiusliku terviku, et raske on sellest välja tuua üksikuid elemente. Kui seda siiski teha, tõstaksin väga omanäolise soolopartii kõrval esile vormitäiuslikkuse ja ühtse terviku ning kõlavärvide rikkuse. Ei ühtegi tühja ega mittemidagiütlevat hetke – kõik oli täpselt omal kohal. Ja kuigi teoses otsest narratiivi ei ole, kulgeb areng kuidagi loogiliselt ja läbimõeldult, ekseldes labürintides elu tumedamast poolest valguseni. Esimene osa, mille pealkiri osutab pimedusele, ongi läbinisti tume ja ängistav. Sellist meeleolu kannab esialgu madalas registris mängiv soolopill ning kui hiljem hakkab tšello kõrgematesse sfääridesse liikuma, jääb keelpillide intensiivse ja äreva partii tõttu ikkagi valitsevaks teatud süngus. Esimese osa ängi tasakaalustab hästi teise osa mõtlik ja sisekaemuslik olemus või, nagu pealkiri ütleb – sügavus, mis muusi­kas väljendub napimas materjalis ja kammerlikumas orkestratsioonis. Teist ja kolmandat osa seob kadents, kus tavapärase virtuoossuse kõrval on suur rõhk ka tšellol kui löökpillil. Äärmiselt võimsana mõjus aga kolmanda osa alguse järkjärguline pillide lisandumine soolopartiile; sellist orkestraalset kasvu võrdles helilooja teatud kriisi ületamisega. Teose lõpp on ootamatu: traagilise alatooniga muusikale järgneb äkiline vabanemine, helimaastik muutub järsku õhuliseks ning haihtub kiiresti läbipaistvasse helgusse – valgusse.

    Nicolas Altstaedti esitus oli erakordne: peale virtuoossuse tõusis tema mängus esile lai tunnete skaala, märkimisväärne oli ka interpreedi väsimatu intensiivsus, mida selle kontserdi ettekanne nõuab. Et tegemist on äärmiselt mitmekülgse muusikuga, tõestas Alt­staedt oma lisapala esitusega. Ma polegi vist kunagi kuulnud Johann Sebastian Bachi esimese tšellosüidi G-duur BWV 1007 sarabandi nii õrna ja nõtket, lausa intiimset esitust.

    Lõppenud ERSO kontserdihooaega võiks nimetada Mahleri omaks. Tundmata küll orkestri repertuaari iga-aastast täpset statistikat, on siiski raske uskuda, et hooaegu, kus ERSO on kandnud ette lausa kolm Mahleri sümfooniat, on rohkesti. Hooajal 2023/2024 nii aga oli: sügisel sai kuulda Neeme Järvi juhatusel kaheksandat, mõned kuud tagasi tõi Arvo Volmer publiku ette kuuenda ning nüüd siis kõlas viies Olari Eltsi juhatamisel. Kui muusika oleks sport, siis annaksin nii teosena kui ka esitusena esikoha viimati kõlanud Mahlerile. Seda aga muusika ei ole ning minu subjektiivne hinnang on spordi objektiivsusest kaugel.

    Miks aga just viiendat teosena esile tõsta? Minu arvates kinnitab see Mahleri nii palju korratud ütlust, et sümfoonia on nagu maailm, mis sisaldab kõike. Ja siin on tõesti kõike, nii sisulises kui ka muusikalises mõttes, ning kuigi programm puudub, on see siiski väga autobiograafiline. Selle kõige eredam kehastus on loomulikult muusikaajaloo üks kaunimaid numbreid, sümfoonia neljas osa adagietto – armastuslaul Alma Mahlerile. Tõsi, Luchino Visconti filmi „Surm Veneetsias“ tõttu on see omandanud küll hoopis teist laadi tähenduse. Kes on seda filmi näinud, ei suuda vist enam kunagi kuulata adagietto’t, ilma et silme ette tõuseks Dirk Bogarde’i kehastatud helilooja Gustav von Aschenbach ja „maailma kõige ilusam poiss“* Björn Andrésen vananeva mehe ihaldusobjekti Tadzio rollis.

    Kõlab natuke kummaliselt, kui ütlen, et ERSO esitus valmistas meeldiva üllatuse, justkui eeldaksin, et meie esindusorkester ei saa Mahleri sümfoonia ettekandmisega päris maailma juhtivate orkestrite tasemel hakkama. Aga sai ja elamus oli võimas. Kõige enam võlus filigraanne töö dünaamikaga: on siin ju nii polüdünaamikat kui ka lihtsalt suuri helitugevuslikke kontraste, mis kõik orkestri mängus efektselt realiseerusid. Sama võib öelda ka teose eri karakterite kujundamise kohta: ühtmoodi veenvalt mõjusid robustne grotesk ja ebamaine ülistuslaul armastatule. Kiitma peab suurepäraselt esinenud ERSO soliste, eriti muidugi puhkpillimängijaid, kellele Mahler ei ole selles sümfoonias armu andnud. Eraldi tahan aga ära märkida Triin Ruubeli kontsertmeistrina: tema emotsionaalsus, aga ka teatud helgus ja rõõmsameelsus on niivõrd nakatavad, et lihtsalt raske on temalt pilku ära saada. Rääkimata muidugi tema lummavatest soolodest.

    * Kristina Lindströmi ja Kristian Petri „The Most Beautiful Boy in the World“ (2021).

  • Me peame rääkima surmast

    MIRT KRUUSMAA

    Marju Kõivupuu „Inimese lahkumine“ paotab ukse moodsale inimesele, kellel pole muidu mahti surmast mõelda (sest mis kasu sellest on?), ning kõneleb talle eestlaste matusekommetest ja kalmistukultuurist lihtsalt ja empaatiliselt. Selgeks saab kaks troosti pakkuvat mõtet: esiteks, et surm on midagi enamat kui bioloogiliste protsesside lakkamine, ja teiseks, et surma ei ole vaja karta, sest see on eksistentsi loomulik, tavaline osa.

    Kõivupuu teosel võiks olla kaks eesmärki. Kõigepealt pöörata tähelepanu surma tõrjumisele moodsas ühiskonnas ning tuua see perifeeriast tagasi inimeste sekka kui teema, millest saab ja tuleb rääkida. Ses mõttes kõlab raamatu vaatenurk kokku läänes kasvava surmapositiivsuse liikumisega, mida autorgi aeg-ajalt mainib. Liikumise ühe juhi Caitlin Doughty sõnul ei tähenda surmapositiivsus, „et surm teeb sind rõõmsaks. Sa ei mõtle: „Jee, minu ema suri!“ Surmapositiivne inimene tahab hoopis ühiskonna hoiakuid parandada. Ta tahab, et surmaga seotud tavad oleksid keskkonnasäästlikumad. Ta tahab, et surmast rääkimine ei oleks nii keeruline ja et keegi ei peaks seda varjama.“1 Surmapositiivsus pole Eestis üldsegi võõras nähtus ja üks liikumise ettevõtmistest – surmakohvikud inimestele, kes soovivad surmast hinnanguvabalt rääkida – on mitmel korral ka Eestis aset leidnud.2

    Surmapositiivset liikumist on võrreldud seksijaatava liikumisega,3 sest on ju ka seks inimese elu loomulik osa, kuid sellest juttu teha pole justkui sünnis. Samuti iseloomustab seksi- ja surma­diskursust sama vasturääkivus: ühelt poolt on tegemist tabuteemadega, teiselt poolt on nüüdisaegne meediaruum surma ja seksi täis tuubitud. Kõivupuu märgib, et vähemalt surma puhul näitab diskursuse niisugune äärmustesse kaldumine, üheaegne kõhukinnisus ja -lahtisus, et inimesed ei oska surmast rääkida otse ja ilma kompleksideta (lk 28). Surm on teadvuse jaoks abstraktne, erutav-hirmus, kuid kauge sündmus, mida võib ekraanilt ahnitseda, aga millest rääkida ei mõista.

    Miks on surm sedaviisi avalikkusest pagendatud? Kõivupuu lahkab küsimust vaid vihjamisi, sest see pole tema raamatu tuum. Viidates Prantsuse kultuuriuurijale Philippe Arièsile, toob ta esile levinud eristuse keskaja surmapositiivse ning postindustriaalse surmaeitava kultuuri vahel, kusjuures eriti tähtis on siin moodsa meditsiini areng (lk 25). Zygmunt Bauman on samal teemal meeliskledes kirjutanud, et vastupidiselt keskaegsele fatalismile ja surma pidevale kohalolule inimese teadvuses hoolib pragmaatiline moodne inimene ainult neist asjust, mida ta saab kontrolli all hoida. Seega polnud tema teadvuses surma jaoks lihtsalt kohta või kui oli, siis eelkõige tehnilise probleemina – kuidas surm konkreetsel juhul üle kavaldada? Surm ei tähistanud enam surelikkust, möödapääsmatut eksistentsiaalset olukorda, kus inimene end leiab, vaid hoopis väiksemaid ja suuremaid surma­põhjusi (vähk, aju verejooks, südameseiskus), millest saadakse praeguse või tuleviku meditsiinitehnoloogia najal jagu. Lühidalt on toimunud surma meditsiinistumine, mistõttu on inimesed kaotanud võime rääkida surmast, kasutamata ekspertide, s.t arstiteaduse sõnavara.4 Surma mõistmine ja kogemine on tänapäeval pinnapealne, tehniline.

    Surmapositiivsuse liikumise ühe juhi Caitlin Doughty sõnul ei tähenda surmapositiivsus, et surm teeb sind rõõmsaks. Surmapositiivne inimene tahab hoopis ühiskonna hoiakuid parandada. Ta tahab, et surmaga seotud tavad oleksid keskkonnasäästlikumad. Ta tahab, et surmast rääkimine ei oleks nii keeruline ja et keegi ei peaks seda varjama.

    Just sellest võiks tõukuda Kõivupuu raamatu teine eesmärk: tutvustada eestlastele mitmekesist omamaist surmakultuuri, et surma mõistmine ja kogemine oleks tähendusrikkam. Surmakultuuril on Kõivupuu sõnul tähtis osa inimese ja ühiskonna vaimuelus ning surmaga seotud tavad „töötavad sotsiaalse mälu tähtsate mehhanismidena, mis kannavad edasi väärtushinnanguid ja uskumusi põlvest põlve“ (lk 18). Seetõttu on surmakultuur olnud oluline ühiskondliku identiteedi taaslooja.5 Surma tähenduse neid külgi mõistmata võib juhtuda, et surma kogeb üha rohkem inimesi kui „halba surma“: surrakse, olemata selleks valmis, ja minnakse risti mõne surijale olulise väärtusega. Tõenäoliselt süveneb ka inimeste surmaärevus, sest tähendust loovad kombed, mis on aastatuhandeid olnud abiks surmahirmuga toimetulekul, on haihtumas ning nende asemel domineerib materialistlik suhtumine, millest kibedas hingevalus pole lihtsalt tolku. Surmavõõruse kuristikele osutab ka Kõivupuu oma raamatus (lk 26-27).

    Seega võib öelda, et „Inimese lahkumine“ osutab reduktsionistlikust surmakäsitlusest siginenud tühimikule (raamatu esimene eesmärk) ja püüab väikest viisi ka seda tühimikku täita (raamatu teine eesmärk). Selline on esmamulje, mis aga ei leia lugemisel täit kinnitust. Kõivupuu kirjutab nagu teadlane, kellel on vaja oma senine uurimistöö kokku võtta. Teos on entsüklopeediline, muljet avaldavalt laiahaardeline, sisu on loogilisteks osadeks tükeldatud ning peatükkide järjestus on ennekõike kronoloogiline (surmaennetest esivanemate mälestamiseni). Lugejat kostitatakse ridamisi faktidega, kuid fakte siduvat või mõtestavat analüüsi on hõredalt, esmajoones leidub seda esimeses, sissejuhatavas peatükis. Kuidas sellesse suhtuda, sõltub lugeja ootusest. Kahtlemata saab raamatust huvitavaid teadmisi (eriti põnevad olid peatükid tuhamatuse ja lemmikloomade surma kohta), kuid miks-küsimuste nälga Kõivupuu teos ei rahulda. Pigem tekib selliseid küsimusi juurde, sest autor ei selgita paljude kommete ja nende muutumise tagamaad, lihtsalt konstateerib nende olemasolu.

    Üldiselt sarnaneb „Inimese lahkumine“ Kõivupuu eelmisel aastal ilmunud aabitsa moodi raamatuga „Eesti mütoloogia algajale“. Seda võibki võtta kui eesti surma- ja kalmistukultuuri tänuväärset ja hädavajalikku resümeed, eeltööd selle nimel, et inimesed hakkaksid surmast mõtlema, aga mitte kui teksti, kus polemiseeritakse komplekssete küsimuste üle. Sellele, kes januneb just viimast laadi teose järele, soovitaksin pärast „Inimese lahkumise“ läbi­lugemist võtta kätte näiteks Atul Gawande raamat „Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline“ (ee 2016).

    Viimase asjana pean tähelepanu pöörama kahetsusväärsele asjaolule, mis lugemismõnu mõnevõrra häiris: raamat vajanuks hädasti head toimetajat. Peale ortograafiavigade jäid arusaamatuks kummalised lausekonstruktsioonid (nt „nelja lapse ema Jane Paberit, endine tantsuõpetaja ja nelja lapse ema“), lausete või koguni lõikude sõnasõnaline kordus sama peatüki sees või mitmes peatükis, ühtäkki ilmuvad topelt leheküljenumbrid (lk 305 on ühtlasi lk 53 ja segadus jätkub), hüperlingid, mida paberil mõistagi avada ei saa (nt „Peielauast on pikemalt kirjutatud siin“ ja teisi näited lk-lt 303), järsud teemavahetused ja poolelijäävad mõttearendused (nt pea­asjalikult nüüdisaegsest surmavõõrusest kõnelev sissejuhatus lõpeb üllatuslikult lühikese lõiguga elundidoonorlusest).

    Eriti tihedalt leidub selliseid pentsikusi raamatu viimases osas, mille on koostanud Kõivupuu õpilased ja mis on mõeldud abimaterjaliks õpetajatele surma- ja leinateemade käsitlemiseks koolis. Näiteks alapealkirja „Elukindlustus“ alt võib lugeda sõna-sõnalt Swed­banki elukindlustusteenuse reklaamlauseid, kuid puudub allikaviide ehk tekst on esitatud enda omana (lk 305).6 Neid puudujääke oleks kompetentne toimetaja märganud ja need kõrvaldanud. Mul on kahju, et selle raamatu puhul nii ei ole läinud, kuid olgu see meeldetuletuseks, kuivõrd oluline on toimetaja töö raamatu väljaandmisel! Tõrvatilk muidu üdini magusas meepotis.

    1 https://www.youtube.com/watch?v=NkwA8nPMW8U (vaadatud 1. V 2024)

    2 Ille Grünfeldt, „Surmakohvik“ vaatab tundmatusse. – Virumaa Teataja 23. II 2023.

    3 Tuleb mainida, et Doughty nimetas liikumise nimelt seksijaatava liikumise järgi.

    4 Zygmunt Bauman, Adventures of life and death. Modernity, medicine and health, lk 217–232.

    5 Samas.

    6 https://www.swedbank.ee/private/insurance/life/life (vaadatud 1. V 2024).

  • Pisike maailmaparandamise käsiraamat

    SILVIA URGAS

    Ajakiri Värske Rõhk saatis koostöös kirjandusfestivaliga „Prima vista“ üheksa 16–27 aasta vanust autorit vabatahtlikuna abiks sotsiaalse ebavõrdsusega tegelevatesse organisatsioonidesse ning palus neil oma kogemusest kirjutada ilukirjandusliku teksti. Seeläbi on sündinud erinumber pealkirjaga „Kuidas kirjutada headust?“.

    Erinumbri koostajad on teadlikud lõksust, millesse niisugusel projektil on kerge langeda. Kohe avasõnas peavad ajakirja toimetajad Hanna Linda Korp ja Saara Lotta Linno maha omamoodi kaitsekõne, milles rõhutavad, et tahtsid vältida heategevusturismi ja ühiskonna ebavõrdsuse ekspluateerimist loome­materjalina. Lugejal on keeruline hinnata, kas püstitatud eesmärk saavutati – seda saavad teha vaid need, kellega numbri valmimiseks kokku puututi. Igal juhul on teemale lähenetud takti­tundega ja välditud n-ö sotsiaalporno ämbrisse astumist, mis väärib eraldi kiitust riigis, kus sageli tuuakse tundlikud teemad rahva ette saadetes nagu „Kuuuurija“ või „Märgatud Eestis“.

    Kui mõned organisatsioonid, kuhu noored autorid saadeti, töötavad kahtlemata sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise nimel, siis teiste ühenduste (näiteks Saku Priitahtlikud Pritsimehed ja Ööhaldjad) puhul jääb seos nõrgemaks: pigem annab ajakirjanumbri mõistmiseks võtme kätte pealkirjas sisalduv sõna „headus“. Kõik ühendused, millega autorid kokku puutusid, teevad midagi head, aitavad omakasupüüdmatult teisi inimesi. Isegi ajakirja illustreerija Hildegard Reimann käis abiks erihoolekannet vajavatel inimestel Pahkla Camphilli külas. Alles oma loometee alguses seisvate autorite minakesksest maailmast välja tirimine ning tundmatus kohas vette viskamine on kiiduväärt, samamoodi ka nende julgus see väljakutse vastu võtta.

    Teise inimese patroneerimine ja inspiratsiooniallikana ärakasutamine ei ole niisuguse projekti juures ainus oht. Teine suur risk on vihikutäis tähtaja ähvardusel kirjutatud tellimustöid. Värske Rõhu erinumbrit hakati ette valmistama juba 2021. aastal. Igaüks, kes on kunagi tellimustööd teinud, teab, milliseks piinaks see võib osutuda – alates jah-sõnast, mis on kantud hirmust, et eituse korral ei pakuta enam kunagi ühtegi võimalust, kuni pingeni, et lõpptulemus valmistab kellelegi pettumuse. Anastassia Kuznetsova, kes aitas Eesti Pagulasabi kaudu ühel põgenikul eesti keelt õppida, sõnastab peamised küsimused: „Kas sellisest teemast saab üldse kirjutada halvasti, kui minu eesmärk on näidata arusaamist ja hoolivust, tõsta teadlikkust selliste probleemide osas, nagu R-i oma? Samas, kui selline asi nagu halb kirjutamine on siiski olemas, kas mul on selleks õigus?“ (lk 88).

    Anastassia Kuznetsova lugu illustreerib veel üht kari, millele erinumbri koostajad triivida kartsid. Kuigi erinumbri eessõnas märgitakse, et ühiskondlikud teemad ei peaks olema ainult ajakirjanduse ja non-fiction’i pärusmaa, vaid teemasse saab panustada ka ilukirjandus, paigutub mitu teksti siiski kogemusloo kategooriasse. Kuigi – lugeja ju ei tea, mis tõesti juhtus ning mis mitte. Kas ilukirjanduski on siis ilmtingimata midagi väljamõeldut? Kogemuslugu ei pruugi tähendada kuiva reportaaži, vaid fookus on autori kogemusel: heaks näiteks on Levila pikemad tekstid, kas või Eero Epneri artiklid, mida ei saa ilukirjanduseks nimetada, aga üritatagu vaid eitada Epneri sõnastuse ilukirjanduslikku kvaliteeti. Värske Rõhu erinumbris on selles žanris kirja pandud Andreas Kübara, Johanna Ranniku ja Kuznetsova tekstid – lahutamatud olukorrast, millesse Värske Rõhu toimetus autorid oli paisanud. Andreas Kübar liitus Saku priitahtlike pritsumeeste tuletõrjekomandoga ja Johanna Rannik tegi koostööd vaimse tervise organisatsiooniga MTÜ Peaasjad.

    Luuletused lubavad kõrgemat abstraktsioonitaset. Saara Liis Jõeranna värssides käsitletakse küll eksimatult keeleteemat, aga ilma saateks tehtud lühiintervjuuta ei saaks aru, et need tõukuvad Eesti Pagulasabis keelepartnerina töötamisest.

    Karin Orgulas, kes aitas Feministeeriumis nõusolekuseaduse kohta infot koguda, ja Emma Lotta Lõhmus, kes käis vabatahtlikuna abiks Naiste Tugi- ja Teabekeskuses, käsitlevad mõlemad naistevastast seksuaalvägivalda – kummagi mõjuva ja sünge teksti algimpulssi võib vaid aimata. Karm, lausa groteskne on ka turvalisema ööelu vabatahtlikel ehk Ööhaldjatel abiks käinud Helena Aadli kirjeldus. Aadli ööklubi asuks justkui Soodomas või Gomorras, lõbutsemisest on asi väga kaugel. Siiski ei ole tegu (ka teiste autorite puhul mitte) epistlilugemise või moraalitsemisega. Lugeja peab enne, kui rehmab ah-pole-see-lugu-nii-hull-midagi, endalt küsima, mis eesmärgil või mis seisundis ta ise on pidudel käinud ning kas ta üldse on võimeline andma kaine vaatleja kõrvalpilku.

    Sõna „projekt“ (ld projicere, ’ettepoole paiskama’) tähendab täpselt seda, mida ütleb: ühekordne purse ja plahvatus, mitte midagi püsivat. Autorite vastustest toimetuse küsimustele on rõõm lugeda, et enamik neist ei võta vabatahtlikutööd kui ühekordset turismireisi, vaid midagi püsivat. Eks esialgu ollaksegi entusiastlikud, aga ka aasta aega vabatahtlikuna on parem kui mitte midagi. Selleks et projektil oleks mõju, ei ole vaja selle käigus avastatu juurde igaveseks jääda.

    Värske Rõhu headuse erinumbril on lausa kolmekordne mõju. Esiteks on ainuüksi tõik, et vabatahtlikku tööd tähtsustakse ning selle juurde vähemalt üheksa noort toodi, ükskõik kui kauaks, suur asi. Oma loomingu kaudu annavad need üheksa hääle ka inimestele, kellega nad seeläbi kohtusid ning kellele tähendab väga palju see, et nende tegevust kajastatakse lugupidavalt ja teistsuguse nurga alt kui vaid õhtusöögilaua tagant tõusnud televaataja meelelahutusena. Teiseks on tegu soovitusliku lugemisega inimesele, kes pole Värske Rõhu püsilugeja, aga tahaks noore eesti kirjandusega kursis olla: kaante vahelt leiab ta autorid, kellele ajakirja toimetus on andnud omamoodi kvaliteedimärgise: tegu on inimestega, kellesse nende esimesi katsetusi lugevad toimetajad usuvad – nad on eesti uusima kirjanduse crème de la crème. Kolmandaks on väljaannet võimatu lugeda ilma kajastatud teemasid ja omaenda tegevust kriitiliselt hindamata. Kas on vaja igast maaslamajast mööda kiirustada, naabrite probleemide ees silmad sulgeda või enda heaolu teiste omast ettepoole seada? Vastus on ilmselge, aga kui seda meelde ei tuletata, on kerge mugavusel ja hirmul võidutseda lasta.

    Erinumbri lõpetavad n-ö tavalised rubriigid: luuletõlgete vihik, kuhu seekord on koondatud ukraina noorte autorite tekste (tlk Katja Novak), ning raamatuarvustused ja -soovitused.

    Headuse väljaandest inspireerituna üks kogemuslugu. Kui olin ajakirja­eksemplari SA Kultuurileht toimetusest kätte saanud, istusin sellega vanalinnas tänavale seatud kohvikulaua taha. Oli küll külm, kuid päike paistis ning õues kohvitassi taga lugeda näis hea mõte. Klapid peas, süvenesin teksti. Võpatasin, kui mu õlale koputas üks vana mees ja kõnetas mind kui härrat – pöördumine, mille ta mu nägu nähes kohe „prouaks“ ümber sõnastas. Mees oli liiga lähedal ja lõhnas ebameeldivalt, seda kõike oli liiga palju, olukord ei sobinud sugugi mu täiusliku kujutluspildiga kultuursest kevadpäevast. Sõnagi lausumata võtsin oma asjad ning tuiskasin häiritult minema. Turvalises kauguses asuval pingil avasin ajakirja kohalt, kus vabatahtlike seltsiliste ridadesse kuuluv Oliver Issak kirjeldab iseenda pimedust, mille suurustki ta ei aima: „Ma ei tea, kas see ulatub kaugemale minu poole sirutatud peopesast, kaugemale papptopsist, kaugemale pomisevast möödujast või bussipaviljonis magajast, kaugemale annetuskastist või -kampaaniast, kaugemale sõbrast, kes vajab abi, või lähedasest, keda pole ammu näinud“ (lk 11). Issak kirjutab, et tal on tagantjärele alati väga häbi, ning minul oli ka.

    Küsisin endalt, mis mõttega minusugune halb ja egoistlik inimene üldse headuse erinumbrist kirjutab. Võib-olla just minusugusele ongi seda numbrit vaja? Lootust paremaks saada annab Andreas Kübara Fernando Pessoa loomingust inspireeritud vastus küsimusele, kas headust on võimalik kirjutada: „Isegi kui kirjanik kirjutab melanhoolsest kõigest-ei-millestki, saab lugeja tekstist midagi head leida ja lõpuks öelda, et trammi hilinemine ei muuda mind tigedaks, vaid hoopis kannatlikumaks inimeseks“ (lk 29). Igatahes käib koos Värske Rõhu erinumbri ja Piret Jaaksi misjonitööst rääkiva raamatuga „Taeva tütred“ eesti kirjanduses vaba- ja heatahtlikkuse renessanss.

    Ajakirja Värske Rõhk erinumbri „Kuidas kirjutada headust?“ esitlus 11. mail Tartus Tähtvere päevakeskuse hoovis. Erinumbri koostajad Saara Lotta Linno ja Hanna Linda Korp tänavad Hildegard Reimanni.
  • ,

    Kas tehisaru asendab ajakirjaniku?

    MARJU HIMMA

    Tehnooptimismi praegune tuhin keerleb sõnumi ümber, et tehisaru (ingl artificial intelligence, AI) võtab ära suure osa inimeste tööst ning mõni amet, näiteks ajakirjaniku oma, võib sootuks kaduda. Suure tõenäosusega tehisaru ajakirjanikku asendama ei hakka – jah, selleks on võimalus, kuid takistused tehisaru juurutamisel on märksa suuremad.

    Uurisime kümne aasta vältel digitehnoloogiate kasutuselevõttu Eesti ajakirjandusväljaannete toimetustes.* Läbi kümnendi tehtud 72 poolstruktureeritud intervjuud reporterite, toimetajate ja peatoimetajatega aitasid meil luua mudeli, mis näitab, millised etapid läbib mis tahes uue tehnoloogia kasutuselevõtt töötajate, juhtimise, tööprotsesside ja auditooriumi või tagasiside vaates.

    Meie tähelepanu all olid suured ja väiksed ajalehe- ja veebitoimetused, aga seda mudelit saab kasutada ka teist tüüpi organisatsioonides. Oleme koos kolleeg Signe Ivaskiga joonistanud selle skeemina akadeemilise artikli tarvis, püüan seda siin koos praktiliste näpunäidetega kirjeldada ja kõrvutada moeröögatuse AI kasutuselevõtuga, mida samuti praegu uurime.

    Tehnoloogia kui asi iseeneses. 2010ndate algus: toimetused katsetasid uusi tehnikavidinaid. Näiteks ostis üks toimetus kõigile ajakirjanikele nutitelefonid, et nad hakkaksid paljuoskuslikeks ning teeksid lisaks leheloole ka videoid ja pilte veebi jaoks.

    Juhtus aga nii, et osa ajakirjanikke andis telefoni tagasi. Mõni jättis endale – hea niisama uuemat vidinat kasutada. Meie uuringust selgus, et tehnouuenduse käigus ununes pidevalt selgitada uuenduse eesmärki või juurutada tehnoloogia kasutamist tööprotsessis.

    Nii ei saanud ajakirjanik aru, miks ta peaks ise pildistama, kui fotograaf nagunii pildid ära teeb. Samuti ei olnud ajakirjanikel sageli ligipääsu veebiväljaande toimetamiseks ning seepärast tuli hoopis paluda kolleegist veebitoimetajal teha lisaliigutusi, mis kedagi ei motiveerinud.

    Seega tehnooptimism, et uudne tehnoloogia toob iseenesest arenguhüppe, ei toiminud ilma juhtimiseta. Kümne aasta jooksul see küll pisitasa juurdus, ehkki oleks saanud ka kiiremini, rääkides töötajatele eesmärkidest ja pidevalt jälgides ning tutvustades uuendusi ja nende kasutamist.

    Tehnoloogia lõimimine tööprotsessi. Tehnooptimism on veendumus, et tehnoloogia teeb seda, mida inimene ei suuda või ei tee. See võib nii olla, kuid iga uus tehnoloogia vajab tööprotsessi lõimimist. Integreerimine aga tähendab ennekõike tööd inimestega, nende juhtimist, töö suunamist ja uuendusi organisatsioonikultuuris.

    Just need olid suurimad ebakohad, mis meie uuringust esile tõusid. Ajalehe senise tööprotsessiga harjunud ajakirjanikud pidasid veebiajakirjanikke vähemväärtuslikuks, isegi mitte ajakirjanikeks.

    Veebiajakirjanikud, iseäranis nooremad ja tehnilisteks uuendusteks valmis, nägid digitehnoloogias uuenduslikke eneseväljenduse võimalusi: peale teksti sai nüüd sõnumit edasi anda ka videos, pildis, graafikas ja animatsioonis. Selle juurdumine võttis aastaid, kuid võib kinnitada, et on praeguseks „nakkunud“ noorematelt ka kogenud ajaleheajakirjanikele.

    Uuendused nii tööprotsessis kui ka identiteedis, mille kujundamisel on tähtis osa organisatsioonikultuuril, juurdusid visalt ning rohkem reporterite ja toimetajate toel kui tänu juhioskustele ja -tööle.

    Inimkapital vajab investeerimist. Nutitelefonide kasutuselevõtuga sarnanevat esines nii mõnigi kord uudse tarkvara juurutamise puhul. Näiteks soovitati ajakirjanikel kasutada andmete visualiseerimise rakendusi, kuid õppima pidi seda omal käel. Need, kel selleks motivatsiooni polnud, lükkasid uued rakendused kohe kõrvale.

    Koolitusi tuleb teha käsikäes igapäevase tööga pidevalt, et omandatud oskused ei läheks tuulde. Uue tehnoloogia kasutuselevõtt tuleb sageli üksikutelt entusiastidelt, keda huvitab isiklik areng.

    Seda isiklikku arengut toetades võib edu korral uuendustega nakatada ka teisi organisatsiooni töötajaid ja uus tehnoloogia võetaksegi kasutusele. Kui juhid arengut ei toeta ega tunnusta, kaob ka entusiastide motivatsioon. Kehvemal juhul lahkuvad entusiastid konkurentide juurde, nagu mitmel puhul juhtus ka meie uuringu vältel.

    Auditooriumi klikitehnoloogia. XXI sajandi alguse toimetusi, iseäranis veebitoimetusi, on tagasisidestanud tehnoloogia. Akadeemilises žargoonis nimetame seda meetrikaks, lihtsamalt öeldes on see klikkide lugemine ehk auditooriumi andmed.

    Veebitoimetuste seintele tekkisid suured ekraanid, millelt sai lugejaklõpsude järgi vaadata, kui palju inimesi mõnd artiklit parasjagu loeb. Kümnendi vältel ei ole kesksel kohal enam olnud klõps, vaid artikliga veedetud aeg ja selle eest maksmine.

    Kvantitatiivne meetrika on tagasiside toimetusele ja ajakirjanikule ning annab justkui tagasisidet, milline lugu on hea. Seegi on tehnouuendus, mis mõjutas ajakirjanike tööd märkimisväärselt. Intervjuudest aga selgus, et see tehnouuendus võib väga kiiresti nii motiveerida kui ka demotiveerida.

    Mõni põhjalik ja viimistletud uuriv lugu ei saanud sugugi nii palju klõpse kui autoõnnetuse või seksiskandaali oma.

    Meie uuringu üks järelm on, et tehnoloogia võimaldatud tagasiside hakkab omakorda mõjutama tööd, sisu ja töötajate motivatsiooni. Seetõttu on vaja kvantitatiivset tagasisidet kriitiliselt hinnata, organisatsioonis arutada ja ühendada kvalitatiivse ehk inimliku analüüsiga. Tehnoloogia on tõhus, kuid mitte ainus ega eksimatu inimtöö peegel.

    Kas AI asendab ajakirjanikku? Eelnenud kümnendit, mil seoses veebi arenguga võtsid toimetused kasutusele palju uusi tehnoloogiaid, saab kõrvutada praegusega, kus sama protsessi teeb läbi AI rakenduste juurutamine.

    Näeme toimetusetööd uurides, et ajakirjanikud kasutavad erinevaid AI tööriistu, ehkki nad ei pruugi seda endale teadvustadagi. Näeme ka toimetusi, kus hoidutakse täielikult AI kasutamisest hirmus, et varsti asendab see ajakirjanikku.

    Enamikus toimetustes ollakse siiski tehisaru suhtes ärksad, kuid väga suures osas juhivad uuendusi üksikud entusiastlikud ajakirjanikud, mitte toimetuste juhid. Taas näib korduvat alt üles ja entusiastidelt visalt teistele nakkuv uuendus. Samuti ei kohaldu AI või tegelikult mis tahes digitaalsete tööriistade kasutamine kõigile eri teemavaldkondade ajakirjanikele. Kui uurivas või teadustoimetuses on tehisarust palju abi, siis näiteks päevauudiste puhul on selle kasutus üsna piiratud.

    Kuigi võidakse arvata, et AI suudab kõike, siis märkimisväärne takistus on eesti keel: enamik tehisaru tööriistu ei ole veel eesti keeles kuigi võimekad, faktitäpsed ega usaldusväärsed, nii nagu ajakirjanikutöö nõuab. Teisisõnu, tehisaru ei hakka niipea ajakirjanikku asendama, vaid on tööd toetav ja tõhustav vahend.

    * Marju Himma, Signe Ivask, Phases of Going Digital: A Framework for Assessing Newsroom Digitalisation Process. – Digital Journalism, 2024 0(0), lk 1–21.

Sirp