Paavo Matsin

Siin ja seal on omad ikoonid. Vene tartlased armastavad Lotmani kõrval legendaarset luuletajat ja pedagoogi Veera Šmidti, kes mõlemad kehastasid ja kehastavad ka praegu Tartu vaimu. Venekeelses Pärnus jumaldatakse David Samoilovit. Vene keelt kõnelevad tallinlased vaidlevad Sergei Dovlatovi jutustuste üle. Ja Narva. Narva kuulsus on… möödasõitja Toila poole – luuletaja Igor Severjanin. On ka teisi, aga nendest hiljem.

Et rääkida vene küsimusest eesti kirjanduses, tuleb käsitletav kõigepealt määratleda. Eesti perioodikas on kasutatud põhiliselt kolme: “Eesti vene kirjandus”, “vene kirjandus Eestis” ja “eestivene kirjandus”. Kuigi neid kasutatakse sünonüümidena, arvan, et igaühel on siiski oma tähendus ja kasutusala.

Kõvasti lihtsustatult võib öelda, et “Eesti vene kirjandus” võrdub Eestis loodud venekeelsete tekstidega. “Vene kirjandus Eestis” on Venemaa raamatud Eesti raamatupoodides ja -kogudes. Ning eestivene kirjandus on sünteeskirjandus, uut tüüpi kirjandus, mis toetub ja töötleb Eesti ja Vene kirjandustraditsiooni.

Narva kirjandus on näide Eesti vene kirjandusest, mis on hõivatud kahe valemi lahendamisega. Vanem põlvkond vaevleb loomingulises otsingus Nõukogude Eesti ja Euroopa Eesti vahel, noorte üritajate orientiirid on kas MTV staarid või Puškin.

Vanema põlvkonna autoritest tuleks mainida kahte luuletajat: Tatjana Zrjanina (1916) ja Klara Puzei (1927 – 2006).  Mõlemad on Narva-kesksed autorid, kuigi Zrjanina kolis Eestisse Ivangorodist ja Puzei tuli Uuralist. Nende poeetikas on palju sarnast: see rajaneb vene kirjanduse kaanonitel, mis väljendub nii vormis kui teemavalikus (armastus looduse vastu, naise saatus jne). Siiski on need tekstid keeleliselt veenvad, nii nagu ka autorite kirjanduseluline tegevus, mis on olnud kohalike jaoks väga vajalik ja oluline. Tatjana Zrjanina on  tegutsenud eesti kirjanduse tõlkijana ning püüdnud korrastada Narva kirjandusprotsessi. Kolme luulekogu kõrval on ta 1989. aastal avaldanud ka Narva luuletajate almanahhi.

Puzei oli hariduselt kirjandusteadlane ja pedagoog. Narva ajalehtedes ilmusid tema luuletused ja artiklid kirjandusest, mis olid paljudele mõtlevatele lugejatele julgustuseks.

Puzei innustusel mõistsid kirjandusportaali Kortšma (Kõrts; www.korchma.rpg.ee) ümber koondunud noored Narva autorid, et kirjandus pole mingi tarbetu kunstlik mõtete kaunistamine. 2004. aastal see portaal kahjuks suleti ning kõige agaramad autorid jätkasid oma loomingulist teed iseseisvalt. Tõsi küll, veebis oli väga palju amatöörtekste, kuid see on loomulik, kui tekste saab avaldada ilma toimetaja filtrita. Kõige rohkem on kahju Bezfari (Aleksandr Merineni) ning Jaška Gromova mõnedest headest ühiskonnakriitilistest tekstidest. Portaali juhtautor Dmitri Krasnov elab tegelikult Tallinnas, see selgus pärast portaali sulgemist, kuid tema iroonilised, kurjad, teravmeelsed ning kohati nõukanostalgilised tekstid vastasid arusaamale Narva elust ja olust ning olid üsnagi popid.

Kõrvalt vaadates tundub, et praegu teeb Narva kirjanduselu möödunust järeldusi. Vanem põlvkond analüüsib oma kolleegide tööd ja noored autorid valmistuvad uuteks ühisteks ettevõtmisteks. Hädavajalikud on kontaktid väljaspool Narvat ja Ida-Virumaad toimuvaga. Mulle on ilmselge, et Venemaal pääseb löögile üksnes eestivene sünteeskirjandus, kuna see erineb vene kirjandusest, mida Venemaal on tonnide kaupa. Selles mõttes on “Prima vista” õigel teel. Mida enam saavad Narva autorid kuulda suuri tundmatuid hääli, seda paremini oskavad nad hiljem rääkida oma linnast ja endast selles.

Mida peab arvama kodanik, kes on õigust otsides riigikohtuni jõudnud ja sealt vastuse saanud, et tema kaebus on ilmselt (muu hulgas ka ‘arvatavasti’, ‘nähtavasti’) põhjendamatu?

Kui asutus saadab isikule ametliku kirja, võib sel olla kolm eesmärki: informeerida kirja saajat millestki, küsida temalt mingeid andmeid või veenda saajat toimima teatud viisil, reageerima mingi tegevusega. Viimast tüüpi kirjades on tavaliselt kaks osa: direktiivne osa, kus veendakse kirja saajat midagi tegema, ja taustaosa, kus seda soovi põhjendatakse.

Viisakusstrateegiat järgides esitatakse oma soovid enamasti palvena: mitte tehke, vaid palun tehke… või palume teil teha… Suhtlusosaliste nimetamine rõhutab palumise otsest tähendust – meie palume teid või mina palun teid midagi teha. Kui palun esineb teksti alguses üksi – Palun makske kassasse või Palun maksta kassasse, siis on palumine kui tegevus taandunud ja palun on lihtsalt formaalne, lauselaiendina esinev viisakusvormel. Makske kassasse või Maksta kassasse on iseseisev käsklause, mitte palumise objekt. Seejuures on Maksta kassasse hoopis tugevama kamandamise varjundiga kui Makske kassasse, sest käskiv kõneviis on siiski isiklik pöördumine adressaadi poole, da-tegevusnimi on aga umbisikuline ega viita korralduse saajale. Seega võib paluma-verbiga seotud viisakusvormeleid vaadata hierarhiliselt: siin vaadeldutest kõige viisakam on palume teil teha seda ja seda, seejärel palun tehke seda ja seda ning kõige formaalsem palun teha seda ja seda. On ka veel viisakamaid malle, kui palumine esitatakse nominaliseeritult: pöördun teie poole palvega, mul on teile palve vms.

Asutus esindab võimu ja tema palved on tõlgendatavad korraldustena, mille täitmist kirja saajalt eeldatakse. Sellegipoolest on demokraatlikus ja tsiviliseeritud ühiskonnas vaikimisi omaks võetud tava, et korraldusedki esitatakse viisakas vormis palvena.

Kui ma mitte milleski süüdi oleva juhusliku pealtnägijana saan politseijaoskonnast esmapilgul viisaka kirja, mille pealkiri on KUTSE ja allkirjaks Lugupidamisega NN, juhtivinspektor, siis on üsna hirmutav lugeda umbisikulises vormis korraldust “Olete kohustatud ilmuma kriminaalasjas nr /…/ tunnistajana ülekuulamisele /…/ kriminaaltalituse raskete kuritegude grupi politseijuhtivinspektor NN juurde aadressil /…/” Viisakusstrateegiale räägib vastu nii isikliku pöördumisvormeli puudumine kui ka see, et kirja saatja ei esine kirja tekstis mitte mingil viisil. Kuigi saatja on seesama inspektor ise, kes alla kirjutab lugupidamisega NN, on ta kirja tekstis ennast nimetanud kolmandas isikus. Ametlikkust ja käsutamist rõhutab ilmuma-verb tavateksti tulema asemel. Ja ometi ei ole kirja nimetuseks korraldus, nagu sellise teksti puhul oleks ootuspärane, vaid kutse. Kirjas endas ühtki keelelist viidet kutsumisele ei ole. 

Kirja vormistusviis viitab oletusele, et adressaat ei taha kirjas väljendatud soovi täita, et kirja saatnud asutusega suhtlemine on kirja saajale vastumeelne ja teda tuleb selleks sundida. Eriti sobimatu on kirja ähvardav toon selle tõttu, et käesoleval juhul oli visiidi aeg varem telefoni teel kokku lepitud.

Tahteavaldusega kaasneb tavaliselt soovi põhjendamine. Ametikirjade uurijad on tõdenud, et direktiivsetes kirjades esitatud põhjendused on ratsionaalsed ja informatiivsed, sisaldades viiteid dokumentidele, faktidele, statistilistele andmetele jne, mille eesmärk on tõestada, et esitatud soovi või palve täitmine on vajalik. Viiteid negatiivsetele sanktsioonidele, mis soovi täitmata jätmisele järgnevad, esineb ametikirjades suhteliselt harva. Sellisele võimalusele, et esitatud juhtnööre ei täideta, asutuste kirjad üldjuhul ei viita.

Politseist saabunud kirja teine lõik algab üsna viisakalt: “Kui teil ei ole võimalik määratud ajaks ilmuda…” Sellele järgneb aga juba kirja algusosast tuttav kamandamisvormel olete kohustatud sellest viivitamata teatama, kus käskija võimupositsiooni rõhutab eriliselt ajamäärus viivitamata. Kirja lõpuosa koosneb ähvardusest ja sanktsioonide loetelust, mis järgneb korralduse täitmata jätmisele (Menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutud kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, kannatanu või tunnistaja suhtes võib kohaldada sundtoomist või kuulutada ta tagaotsitavaks…).

Võimu üleolevat ja kodanikke ühtse, individualiseerimata alluvate massina käsitavat suhtumist väljendab ka rinnastav loetelu, kus võrdsetena esitatakse kahtlustatav, süüdistatav, süüdimõistetu, kannatanu või tunnistaja, kuigi kirja alguses on kutsutu identifitseeritud üheselt kui tunnistaja. Sellist loetelu saab tõlgendada vaid nii, et kirja saatjale on täiesti ükskõik, kas ta suhtleb kannatanu või süüdistatavaga.

 

Niisiis on selle kirja saatnud riigi ametiasutus sellesama riigi süütule kodanikule, keda ta ei palu, vaid käsib ja kellele ta oma soovi ei põhjenda, vaid ähvardab, mis kodanikuga juhtub, kui too käsku ei täida. Miks ta nii teeb? Reapolitseinikke ju õpetatakse kodanikega viisakalt käituma, miks pole see laienenud politsei ja kohtu kui institutsiooni kirjalikule suhtlemisele kodanikega?

Keelekasutus on kõige üldisem sotsiaalse käitumise vorm, ja selline sotsiaalse käitumise vorm, kus me oleme kõige rohkem sõltuvad “tervemõistuslikest” eeloletustest, s.t me peame teatud keelekasutustavasid loomulikeks, konventsionaalseteks, nende valikut ja tähendust küsimärgistamata ja neile hinnangut andmata. Võim peab ennast taastootma ja kasutatavate keeleliste valikutega kinnistatakse ja loomulikustatakse üha uuesti sotsiaalseid rolle ja identiteete, mis kummalegi suhtlusosalisele on võimu poolt määratud. See, kelle käes on võim, valib suhtlusviisi ja alluvatel tuleb sellega vigisemata leppida. Või ei tule?

 

I. M. Lewis on öelnud, et etnoloog on nagu šamaan, kes vahendab teistsugust, kauget, ligipääsmatut maailma oma ühiskonna liikmetele. Etnoloogi eesmärgiks (hinge-)rännakutel võõrasse (või oma) kultuuri on kergemini või raskemini tabatavate sfääride, sealhulgas religiooni tõlgendamine. See, mida nimetatakse religiooniks, on köitnud etnolooge distsipliini sünnist, XIX sajandist alates. Sageli on usundite uurimisega kaasnenud üleliigne eksotiseerimine, “teise” konstrueerimine. Mitte et erinevusi poleks, kuid nende erinevuste hea tõlkimine eeldab mõlema, uuritava ja oma kultuuri sügavat tundmist, kusjuures uurija etnotsentristlike arusaamade kriitilisel eritlemisel ei ole vähetähtis roll.

Etnoloogid on veendunud, et religiooni ei ole võimalik eristada teistest valdkondadest nagu poliitika, majandus või sotsiaalsed suhted, vaid need moodustavad koos holistliku välja või – kui fenomenoloogiliselt väljendada – tervikliku eluilma. Talal Asad on näidanud, et meie tavapärane arusaam religioonist on tegelikult kristliku lääne valgustusaja sünnitis. Uurijate kalduvus omistada mittekristlike usundite kandjatele vagadustunnet ja sisemist privaatset suhet jumalikuga, olgu nn maailma- või kohalikes religioonides, ei ole enamasti põhjendatud. Need, keda me peame religioosseteks, ei pruugi tingimata uskuda millessegi (kristlikus tähenduses), piisab, kui nad tajuvad nähtamatut maailma ja suhtlevad sellega kollektiivse rituaalse tegevuse kaudu.

Teiste kultuuride valesti mõistmine on palju lihtsam, kui me oskame arvata. Tuntud briti etnoloog Evans-Pritchard, kes uuris 1930. aastatel Kesk-Aafrikas elavate zandede nõiduskunsti, tõdes, et selles kultuuris ei ole tegemist primitiivse mõtlemisega ehk ratsionaalse-loogilise arutlusoskuse puudumisega, vaid lihtsalt teistsuguse maailmatajuga, milles on omad põhjuslikkuse seosed. Kui on juttu mehest, kes puges kõrvetava päikese eest sammasaida varju ning ait kokku kukkus ja tappis ta, siis zanded mõistavad küll, et põhjuseks on termiitide hävitustöö. Kuid õnnetuse juhuslikuks tunnistamine ei ole lahendus, kuna on vaja ka seletust, miks just tema ja mitte keegi teine ei saanud surma. Miks-küsimus nõuab rahuldavaid seletusi sotsiaalsest ja moraalsest kontekstist lähtuvalt.  

Lääne ühiskond, mis armastab pidada end ratsionaalseks ja epistemoloogiliselt kõrgemal seisvaks, kasutab kohati samasuguseid võtteid. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Piisab kui mõelda praegusele islami demoniseerimise diskursusele. Etnoloogide roll sellistes olukordades on olla vahendaja, kes laseb kosta “teise” häälel ning asetab selle tasakaalustatud, dialoogilisse konteksti, osutades ühtaegu “meie” ning “nende” erinevustele ja sarnasustele.

 

Kaitsepolitsei ehk Kapo kaitseb meid ja meie riiki. Nagu ütleb nende nimigi. Aga kuidas? Seda me paraku ei tea ega peagi teadma. Ei, päris nõnda too asi siiski pole. Üht-teist nende tegemistest ja toimetamistest annavad meile teada Kaitsepolitsei aastaraamatud.

Värske aastaraamat 2005, mis ilmus ja mida presenteeriti möödunud kuul, on kaheksas omasuguste reas. Tegemist on filtreeritud enesetutvustusega. Suureformaadiline vihik heal paberil ning arvukate värvifotodega pakub peadirektori eessõna järel kümme teemaarendust 36 leheküljel. Millest jutt? Arvata pole raske. Eks ikka vastuluurest, majandusjulgeolekust, riigisaladuse ja põhiseadusliku korra kaitsest, rahvusvahelisest terrorismist, korruptsioonivastasest võitlusest. Lood on anonüümsed. Aastaraamatuga seotud Kapo enda meestest-naistest identifitseeritakse ainult kaks: peadirektor Aldis Alus ja koostaja Toivo Kamenik.

Teiselt poolt on hea rõhutada, et kuigi meile ei anta teada kogu tõde – mida oodata oleks naiivne –, on kirjutised meeldivalt konkreetsed. Pidevalt mainitakse kuupäevi ning kohti ja nimepidi isikuid ning organisatsioone, kellest-millest käib jutt. Umbmäärasust on välditud. Mida on öelda otsustatud, see öeldakse keerutamata välja.

Vene teema läbib punase joonena möödunud aasta kogumikku – nagu eelmisigi. See on mõistetav ja ootuspärane. Lõppude lõpuks on tegelemine väljastpoolt tulevate peibutuste, survete ja ohtudega Kapo esmaülesandeid. Täpsemalt: nende kaardistamine ja analüüsimine, nende eest hoiatamine ja nende tõrjumine, nendega võitlemine. Mul ei ole käepärast kõiki kaheksat raamatut. Küll aga torkab nelja viimase lehitsemisel selgesti silma, et tegemist on probleemiga, mis pälvib aastaraamatutes iga aastaga järjest ruumi.

Peadirektor nendib kohe hakatuses: “Möödunud aastast rääkides ei saa mööda vaadata meile peavalu valmistavast Venemaa agressiivsest Eesti-suunalisest tegevusest.” Madal ei ole VFi eriteenistuste (GRU, SVR ja FSB) aktiivsus olnud ühelgi meie taasiseseisvusejärgsel aastal, kuid kasvas – nagu toonitatakse mitmes kirjutises – veelgi just mullu. Põhjusi oli mitmeid, nii otseseid kui ka kaudseid.

 

Pribaltija on “lähivälismaa”

 

Aasta 2005 märkis Eesti esimest täisaastat NATOs ja Euroopa Liidus. Otsesõnu sellest kirjutistes ei räägita, aga ei ole vist küll kellelgi raske ära arvata, et väikeriigi vastu, millest on nüüdsama saanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa majanduspoliitilise suurühenduse täisliige, tunnevad igast ilmakaarest saabuvad karvased ja sulelised erilist huvi. Suure idanaabri askelduste intensiivistumine ei ole üllatus. Liiatigi on Eesti, samuti Läti ja Leedu, endised sõltlasriigid, kelle triivi läände ei ole Moskva kunagi päriselt aktsepteerinud. Pribaltija liigitamine lähivälismaaks ei ole venelaste juhuslik sõnavalik. Too semantiline viide peab kinnitama omadele ja kahtlemata ka muule maailmale (meile kaasa arvatud), et Läänemere idakallas on, hoolimata seal kanda kinnitanud Washingtonist ja Brüsselist, endiselt Moskva huviala ja mõjusfäär.

Ent mitu teistki viimase aja arengusuunda on tõstnud VFi eriteenistuste agressiivsust. Balti riikide eeskuju nakatab. Gruusia, Ukraina, teatud määral isegi Moldova tahavad sättida oma asju ja suhteid naabritega teistviisi, kui need siiani olnud. Ma ei tea, kui tõsiseks saab pidada jutte nende kolme lahkumisest SRÜst ja liitumisest NATOga, aga Musta mere kaks kallast käärivad ja ärritavad deržava taastamise vaevades heitlevat Venemaad. Tegutseda on vaja, tovarištši! Senisest hoopis tõhusama haarde, sekkumise ning sõjakusega! Ja pöörata erilist tähelepanu kolletele, kust nakkus levib. Teatavasti on jäme ots Kremlis nihkunud meeste kätte, kelle arusaamist maailmas toimuvast kujundasid nõukogude luurekoolid (juurdekuuluva ajupesuga) ning sarnane tõus karjääriredelil.

Kui Kapol on aimu eespool mainitud kolme eriteenistuse struktuurimuudatustest ja organisatsioonilistest ümberkorraldustest, siis meid nendesse ei pühendata. Küll on aga pikemalt juttu tolle jäämäe veepealsest osast, eriti VFi Presidendi Administratsiooni uuest struktuuriüksusest – Välismaaga Regioonidevahelise ja Kultuurisidemete Arendamise Valitsusest (VRKAV). See loodi möödunud aasta veebruaris ja selle juhiks määrati infoportaali Regnum.ru endine peatoimetaja Modest Kolerov. Eesti-vaenulikkus, mille tavaväljenduseks alusetud süüdistused, iseloomustas ta väljaütlemisi varem ja iseloomustab ka uues ametis.

Kapole on silma hakanud VRKAV mitmed katsed mõjutada nn lähivälismaa riikide sisepoliitilist olukorda Venemaale kasulikus suunas. Muudetud on kaasmaalaste rahalise toetamise korda. Uue hooga on asutud rõhutama ehk teoreetiliselt õigustama Moskva vana postulaati: suhtlemisel naabritega tuleb siduda majandusküsimuste lahendamine poliitiliste küsimuste lahendamisega. Enne mulluseid kohalike omavalitsuste valimisi tegi Kolerovi amet korduvaid kaitseid ühendada Eesti venekeelsed poliitilised jõud. Esimene üritus läks aia taha. Aga kas saame olla kindlad, et näiteks Konstitutsioonipartei jagab varasemate vene erakondade saatust? Kui Modest Kolerov novembris Lätit külastas, oli tal kaks põhisõnumit. Esiteks, Venemaa kaasmaalaste-poliitika ei kuulu vaidlustamisele ja, teiseks, ajalooga seotud küsimustes Venemaa Läti (nagu ka teiste Balti riikide) ees ei vabanda.

 

Euroopa Vene Partei loomine

 

Moskva näikse viimasel ajal panustavat järjest rohkem “legaalsele võitlusele”. Abistatakse varasemast heldemalt ja tulemuslikumalt mitmesuguseid kaasmaalaste organisatsioone, liikumisi, ülesastumisi. Soov killustatust vähendada on ilmselge, mis ei tähenda siiski, et toetus ja koostöö äärmusgrupikestega (nagu barkašovlased ja limonovlased Lätis) oleks välistatud. Nõukogude okupatsioone õigustavad ja tolleaegseid ajaloovõltsinguid taaslevitavad MTÜ Ühiskondlik Liit Uusfašismi ja Rahvusliku Vaenu vastu (alias Antifašistlik Komitee) ja veteranide rühmitused. Vahest kõige ambitsioonikam ettevõtmine on Euroopa Vene Partei loomine ja sellele kandepinna valmistamine ka Eestis. Eesmärgiks on koondada Euroopa Liidus asuvad venelased ühe mütsi alla, et nad oleksid võimelised juba 2009. aasta valimistel saatma arvestatava esinduse Euroopa Parlamenti kaitsma seal iseloomulikke vene – ja arusaadavalt ka Venemaa huve.

Teistes riikides elavaid kaasmaalasi üritas Nõukogude luure värvata oma teenistusse esimestest välisaktsioonidest peale. Ajad on muutunud, inimesed on teised. Aga endiselt toimitakse läbiproovitud mallide järgi. Praegu loeb Venemaa oma diasporaa suuruseks umbes 25 miljonit. Kui nii, siis elab igast viiest-kuuest venelasest üks välismaal – suurem osa neist, tõsi küll, nn lähivälismaal: Ukrainas 10, Kasahstanis 6 miljonit jne. Eestis oli 2000. aasta rahvaloenduse järgi ennast venelaseks pidavaid isikuid 350 000 ringis.

Kaitsepolitseil on hulk hoiatusi. Ta hoiatab Venemaa kapitali liigse sissevoolu eest ning täpsustab: 2005. aastal täheldati (a) “Eestis diplomaatilise katte all tegutsevate SVR-i ohvitseride aktiivsust just majandussfääris” ja (b) “Venemaa poliitilistes ringkondades kasvavat survet kasutada Eesti poliitiliseks mõjutamiseks majanduslikke hoobasid.”

Veel mõned tsitaadid: “Venemaa Tallinna suursaatkond juhib otseselt või kaudselt kõige olulisemaid kaasmaalaste organisatsioone, nagu Eestis Asuvate Venemaa Kaasmaalaste Ühingute Liit koos allorganisatsioonidega ning Inimõiguste Teabekeskus /…/. Nende organisatsioonide liidrid omavad peaaegu igapäevaseid kontakte Vene saatkonna ja välisministeeriumiga, kust saavad juhiseid edasiseks tegevuseks ning rahalist toetust oma ürituste läbiviimiseks. /…/ nad koostavad saatkonnale ülevaateid ja analüüse, mida kasutatakse Venemaa edasise välispoliitika kavandamisel.”

“Kaitsepolitsei andmetel tehti lähenemiskatseid välismaal lähetuses töötava
tele Eesti sõjaväelastele ja diplomaatidele. Samuti üritas FSB jõuliselt värvata isikuid, kellel on sidemeid riigiasutuste ja poliitikaringkondadega.” Siit tungiv hoiatus Venemaale reisivatele Eesti kodanikele: teie saabumine ja isik ei jäta Vene eriteenistusi külmaks. Aastaraamat toob “ühe Eestiga seotud ärevusttekitava näitena” 2005. aastast “koostöökohtumise, kus Venemaa delegatsiooni kuulunud kuuest ametnikust viis olid luurekindrali auastmes mehed!! ” Loomulikult teeb säärane kahte hüüumärki vääriv tase Kapo ärevaks. Aga nähkem asja ka teisest vinklist. Eesti ei ole ammu enam pabertiiger.

Kapo hoiatab samuti eestlaste rahvuslike ja mitterahvuslike äärmusrühmituste ning nende liidrite eest. Tegevus, mida nad harrastavad, on parimal juhul ambivalentne. Pahatihti aga käib nende mäng ühte väravasse.

 

Andres Tolts. Vene tsaar Aleksei ületab riigipiiri, et rappida Poolat.

 

Marko Mäetamm. Ubu finantskonks ajab lontrused luugist alla.

 

Kaido Ole (vasakul ja paremal). Kuningas kohtub talupojaga.

 

Vähe on maailma draamakirjanduses sääraseid tekste, mille ajalooline tähendus hõivaks nii traditsioonilist teatri- kui ka kunstivälja. Alfred Jarry “Kuningas Ubu” esietendust 1896. aastal Pariisi väikeses, kuid seda vapramas Théâtre de l’Œuvre’is võib kahtlusteta pidada sündmuseks, millest on startinud mitmed nii avangardteatrit kui uuemat kunsti tutvustavad käsitlused. Pole ilmselt eriti üllatav, et kujutavas kunstis tõstetakse “Kuningas Ubu” kilbile just valdkonnas, mida loetakse teatrile kõige lähedasemaks või isegi teatri üheks erivormiks – performance’is.

Etenduskunsti ajaloo krestomaatiliste käsitluste autor RoseLee Goldberg on näiteks “Kuningas Ubu” esietendusega alustanud oma populaarset ülevaateteost ning korduvalt välja antud raamatut “Performance Art: From Futurism to the Present”. Seejärel hakkab ta tasapisi lahti harutama futuristide, dadaistide ning sürrealistide aktsioone. Absurdse, ebaloogilise, kriitilise, šokeeriva, aga ka pilava, sõgeda ja kummalisi seoseid sisaldava “Kuningas Ubu” mõju oligi kujutavale kunstile suurim ilmselt Teise maailmasõja eelses ajas, kui rohkem või vähem näidendist ja esietendusest inspireeritud aktsioone võtsid ette teiste seas näiteks Guillaume Apollinaire, Pablo Picasso, Cabaret Voltaire, Jean Cocteau, Filippo Marinetti, Antonin Artaud jt.

Ent lisaks varjamatult performatiivsetele etenduskunsti vormidele on “Kuningas Ubu” jätnud ka teistsuguse jälje. Tasub meenutada, et juba “Kuningas Ubu” esmalavastuse dekoratsioonide autorite seas olid peale Alfred Jarry ka Bonnard, Vuillard, Toulouse-Lautrec ja Serusier. Pealtnägijad on dekoratsioone kirjeldanud kui naivistlikke, kujutatud oli “korraga kuuma ja arktilist kliimat, õitsvaid õunapuid, kaminat, aga ka raagus puud ja lumesadu”. (Muide, Toulouse-Lautreci eluloo autor David Sweetman pühendab “Kuningas Ubu” esietendusele mitmeid lehekülgi, pidades seda varjamatult fin de siècle’i üheks olulisemaks tekstiks, kus kajastusid Prantsusmaal XIX sajandi lõpus levinud anarhistlikud ning avangardistlikud ideed.) Ka hiljem on mitmed maalikunstnikud ajaloo ühe kuulsama matsi juurde pöördunud, näiteks sürrealist Max Ernst, kelle 1923. aastal valminud töö on ilmselt üks kuulsamaid Ubu portreesid. See kujutab punast vurrkann-inimest keset tühja välja, käed üles tõstetud ning suu justkui kedagi hüüdmas. Veidi tellituma maiguga on Joan Miró 1966. aastal valminud 13 litograafiatehnikas illustratsiooni ühele “Kuningas Ubu” luksus(!)väljaandele.

Nii eesti teatris kui kunstis “Kuningas Ubu” jälg puudub. Põhjusi on kahtlemata mitmeid, alustades tõdemusest, et avangard saabuski siia hilinemisega. Kuigi tekst iseenesest ei ole ju enam ammu midagi erakordselt šokeerivat ning selle teravik – lugu matsist kuningatroonil ning rahvast, kes lubab tal seal istuda – on ju ühtaegu nii tüütavalt korratud kui ka alati aktuaalne, ei jõutud “Kuningas Ubu” lavastamiseni ka pärast Teist maailmasõda. Võimukriitilise näidendi suutis esimesena Nõukogude Liidus lavale tuua hoopis leedukas Jonas Vaitkus, kuigi Mati Undi märkmetes on 1972. aastal selgelt kirjas, et “iga õhtu kordusid minu jutus mu lemmiknäidendid: Büchneri “Woyzeck”, Marlowe’ “Edward II”, Wedekindi “Maavaim”, Jarry “Kuningas Ubu” ja teised. Aga – Ükski nendest lavale ei jõudnud.”

Ubu-jälje puudumine kunstiväljal on ehk kergemini seletatav, kuna etenduskunst kui iseseisev kunstiliik jõudis siia alles 1960ndatel, kujutavas kunstis puudus aga kahe maailmasõja vahel oluline tõmme sürrealismi, absurdi ja kriitilise käsitluse poole. Seetõttu on Kaido Ole, Marko Mäetamme ja Andres Toltsi “Kuningas Ubu” stseenide illustratsioonid ilmselt esimesed Ubu näpujäljed. Kontseptuaalse, absurdse ning sõgeda ühinemine nende kolme autori loomingus on toonud välja ka kolm vist olulisemat Alfred Jarry teksti tähenduskihti. Teatri  NO99 palve oli, et tööd oleksid väikeste mõõtudega ning mustvalged, samuti valisime ise stseenid, millele kunstnikud võiksid keskenduda. Ole akvarell kujutab talupoeg Stanislas Lezcinski kohtumist Ubuga, kes on tulnud talupoegadelt kõrgemaid makse koguma. Äratuntavalt on Ole maalinud mõlema näo enda järgi, lahutades sellega stseeni konkreetse loo kontekstist. Talumehe ja kuninga kohtumine on siin pigem üldinimlik, isegi sümboolne. Mäetamme must huumor kujutab Ubu hullunud hukkamislustimist, kus järjest aetakse auku ülikud, kohtunikud, maksuametnikud. Kunstnik on töö loonud teadlikult tehniliselt robustselt, pakkudes lõpptulemusena välja mitmekordselt kserokopeeritud joonistuse. Andres Tolts on kujutanud Vene tsaari Alekseid ning lisanud tema loomingut juba aastakümneid saatnud veidraid ning absurdseid sirgeldustegelasi.