Mihkel Mutt: Milline on üldmulje presidendikampaaniast?
Jaak Allik: Kõigepealt ei tahaks olla nõus arvamusega, et ükskõik, kumb saab. Viimased paarkümmend aastat näitavad, et isikud määravad palju, eriti kui on tegemist juhikeskse riigiga. Kui Ameerikas oleks olnud 2000. aastal teine valimissüsteem, siis oleksid meie poisid Nuiamäe ja Illenzeer elus. Arafati nõuandja arvas PMis, et kui demokraadid olnuks veel aasta, olnuks Lähis-Ida konflikt lahendatud. See kõlab ehk liiga optimistlikult, aga Road-map on eesmärgist hoopis kaugel.
M. M.: Iraak oleks võinud ikkagi tulla.
J. A.: 11. september oleks tõenäoselt toimunud ka demokraatide ajal. Aga neil on teised tavad rahvusvaheliste konfliktide lahendamiseks. Bush arvab, et jõu vastu saab jõuga.
M. M.: Miks Bushi populaarsus ameerika valijate seas on kasvanud?
J. A.: Need valimised olid kahtlemata erilised. Võiks võrrelda valimistega Vietnami sõja ajal. Bushi võitu mina prognoosisin. Sõjaolukorras, kui pole selge, et sõda on kaotatud, juhti ei vahetata, ja ju siis enamus ameeriklasi leiab, et sõda võib veel võita ja terroriohtu vähendada.
M. M.: Ja vead, mida Bush tegi, ei loe midagi?
J. A.: Seda, mida meie peame vigadeks, suur hulk ameeriklasi ei pea. Neile meeldib kõva käsi, tugeva juhi kultus. Bush jätab tugevama juhi mulje kui Kerry. Kuigi ametlik propaganda seda eitab, on keskmise ameeriklase teadvus araabia maailma suhtes ilmselt ksenofoobiline. Muide, on ikka naljakas, et saab valida ainult kahe isiku vahel.
M. M.: Mis siin naljakat? Saksamaal ja mitmes teises riigis on samuti.
J. A.: Seal valitakse kahe vahel teises ringis. N-ö kohapealt ei valita kahte isikut üle riigi, vaid tervet rida, kes siis esindavad kahte parteid. Olen küsinud mõne tuttava Ameerika kodaniku käest, miks Kerry. Jäi mulje, et see on põhimõttel ?anti-Bush?. Kerryl endal puudub karismaatika ja sarm. Clinton oleks Bushi ilmselt ära võitnud, sest teda tundus seekord päris kerge võita. Kerry on hallivõitu. Võiks rääkida mitte Bushi võidust, vaid Kerry kaotusest.
M. M.: Räägiti küll sellest, kuidas paljud valijad lähtuvad loosungist ?ükskõik kes, aga mitte Bush?. Vähem mõeldi sellele, et on teinegi grupp, kelle hambad on sama kõvasti tangis: ?Keda ka ei pakutaks, meie Bushist ei loobu?. See muutus põhimõtte küsimuseks. Lihtsameelne heasüdamlik keskmine ameeriklane, kelle elu möödub tarbimishulluses, virgus korraks, sest taipas, et tema identiteeti õõnestatakse, ja tema sisemusest vallandus kuri urin: ?Või teie tulete siin naerma meie pidupäeva!? Ta tõstis vähe kära, nii et demokraatide häälekõmast võinuks tõesti järeldada Kerry kopsakat võitu. Ent demokraatlikel valimistel kehtib ?üks inimene, üks hääl?.
J. A.: Mingid ?intelligendid, homod ja eurooplased? hakkavad neile kedagi pähe määrima.
M. M.: Olen enam-vähem kindel, et suur poliitiline korrektsus, mis Ameerikas on viidud absurdini, ei meeldi enamikule karvavõrdki. Kloonimine ja abort, need veel kuidagi. Aga homoabielud ? no ei. Aga avalikult ei julge keegi kobiseda. No ja siis valimistel hääletatakse selle poolt, kes julgeb öelda ei.
Pidu ameerikavastaste tänavas
J. A.: Mis sa arvad Mihkel Raua väitest Ameerika-vastasuse kohta PLis?
M. M.: On kaks eri asja, kas vastu on lihtinimesed või juhid. Enamik tähtsate riikide juhte on Bushiga rahul ega taha talle asendust. Koizumi on lausa sõber, Lulaga, kuigi too on sots, saavad nad kui mees mehega väga hästi läbi, pealegi on neil oma kaubandusdiilid, India ja Hiinaga on Bushil suhted väga normaalsed jne. Ainsad olulised riigipead, kes tahaksid Kerryt, on Schröder ja Chirac.
J. A.: Ma pidasin silmas seda, et Ameerika-vastased soovisid nimelt Bushi võitu, sest keegi teine ei suudaks nende meelest Ameerika mainet jätkuvalt nii täis teha kui tema.
M. M.: Mida nad siis loodavad? Et mida halvem, seda parem ja Ameerikas toimub revolutsioon?
J. A.: Neid ei huvita, mis Ameerikas kodus toimub, vaid Ameerika kultuurimõju ja sõjalise kohaloleku vähendamine.
M. M.: Aga sõjalist kohalolekut ei otsusta rahvas, vaid riikide juhtkond.
J. A.: On siiski hämmastav, kuidas Bush on suutnud esile kutsuda nii suure Ameerika-vastasuse. Kui käia Euroopas ja vaadata USA saatkonnahooneid, siis välisilmelt, kaitsemeetmete poolest ületavad need kaugelt N Liidu bastionid külma sõja perioodist.
M. M.: Ometi valitses Euroopas pärast Teist ilmasõda Ameerika-kultus. Ma ei räägigi Marshalli plaanist. Aga Ameerika muusika, sigaretid ja elulaad olid legendaarsed. Eriti noorte seas. Neist unistati. See kestis Vietnami sõjani.
Iraak ja T?et?eenia
M. M.: Aga mida saanuks Kerry teha? Peale selle, et minna ÜROs pulti ja tunnistada, et Ameerika tegi vigu. See oleks küll signaal. Aga Saksamaa ja Prantsusmaa ei lähe tema eest kastaneid tulest välja tooma.
J. A.: Võtame paralleeli T?et?eeniaga. Kui Venes tuleks president, kes saadaks signaali, et seni on valesti tehtud, oleks see samm lahenduse leidmise suunas. Samas ükski Vene pesident ei saaks T?et?eeniat iseseisvaks anda.
M. M.: Vene presidenil, kes ütleks, et tegime vigu ja anname vabaks, poleks valimistel vähimatki ?anssi.
J. A.: Putini vastu muidugi mitte. Ses mõttes on Kerry 48 protsenti suur edu. See tähendab, et umbes pool ameeriklastest arvab siiski nagu eurooplased.
M. M.: T?et?eenia on Moskvale lähemal. Sinna saab sõita rongiga. Araablastel pole nii lihtne Ameerika kallale pääseda.
J. A.: Siit aga järeldub, et keskmisele venelasele peaks T?et?eenia probleemi lahendamine olema palju olulisem kui keskmisele ameeriklasele Iraak.
M. M.: Kogu maailmas räägitakse, et ei tohi terroristide nõudmistele järele anda. Ja Hispaaniat hurjutati, et näe, seal vahetasid terroristid valitsuse välja. Kas sama ei kehti Ameerika kohta? Kui Bush oleks kaotanud, oleks seda võidud tõlgendada kui ameeriklaste järeleandmist terroristidele. Et nood surusid Ameerika põlvili.
J. A.: Kindlasti osa nii ka arutab. Ainult et kas saab kogu aeg otsida mingit välist põhjust või ettekäänet? See muudaks demokraatliku protsessi üldse mõeldamatuks. Kõik valimised oleksid kellegi mõju all ja me ei tohiks üldse kedagi vahetada. Eestis on kogu aeg, ükskõik mis peaministriga, alati olnud loosung, et valitsust ei tohi kukutada, sest meie ees on vene vägede väljaviimine, Euroopa Liit või NATOsse astumine jne, jne. Iga poole aasta taga toimub midagi ?eluohtlikku?, mille pärast ei tohi valitsust isegi mitte kritiseerida!
Eesti mehed Iraagis
M. M.: Kunagi märtsis vist kirjutasid Postimehe intervjuus, et kui võidab Kerry, siis on Eesti valitsusel piinlik, et oma mehed Iraaki saatis. Arvad nii jätkuvalt?
J. A.: Seda ei tule nii mõista, et konkreetselt homme hakkaks piinlik. Ma pidasin silmas seda, et varem või hiljem tunnistatakse Ameerika sisepoliitikas Iraagi aktsioon ebaõnnetunuks ja ebaõiglaseks. Ja sel juhul need maailma poliitikud, kes on seda ühemõtteliselt toetanud, peavad ka tunnistama, et pole teinud seda siirast isiklikust veendumusest, vaid kellegi sõna kuuldes või kellelegi meeldida tahtes. Tunnistame ausalt, et Eestil pole seal olnud muud huvi kui olla konkreetsele presidendile meelepärane.
M. M.: Eestlased elasid kaua totalitarismis. Nüüd, kui oleme vabad, on meie moraalne kohus aidata neid, kes veel vabad ei ole. Ei saa egoistlikult mõelda, et mis see enam meie asi on. Kas sa siis mingeid kõrgemaid eetilisi printsiipe ei jaga?
J. A.: Iraaki sõttamineku puhul kindlasti mitte. Sest kas sa arvad, et iraaklased võtsid eesti poisse seal kui vabastajaid?
M. M.: Esimesed paar nädalat võtsid! Ajalugu püüab tagantjärele objektiivne olla. Aga me saame otsustada kellegi tegude üle nende motiivide põhjal, mis teda kannustasid, ja info põhjal, mis tal oli käsutada tollel hetkel. Me ol
etasime tookord, et need massihävitusrelvad võivad seal olla…
J. A.: Mina küll ei uskunud, et tal need on. Nagu selgus, polnud tal nende loomiseks materiaalseid ressurssegi.
M. M.: Katkupommi tegemine on üpris odav. Sellega saadaks näiteks Tartu ülikoolis kindlasti hakkama. Hea küll, jätame selle. Aga seda, et ameeriklastel puudus plaan ja ettevalmistus sõjalise võidu järgseks ülesehitustööks ? kust me pidime seda teadma? Ma arvan, et isegi ilma massihävitusrelvadeta olnuks Iraagi operatsioon kokkuvõttes positiivne, kui ülesehitustöö oleks olnud hästi planeeritud ja kokkuvõttes oleks tulnud korralik riik. Arvan tagantjärele, et kui Eesti oleks teadnud, et ettevalmistus on nii ligaloga, oleks meil olnud ka moraalne õigus keelduda.
J. A.: Muide, ma olen veendunud, kui 1944. aastal oleks Nõukogude armee Eesti sakslastest vabastanud ja ära läinud, lastes meil oma rahvusriigi teha, siis peetaks neid siiani vabastajateks.
M. M.: Kui nad poleks jätnud siia nukuvalitsust nagu Ida-Euroopasse, kust nad füüsiliselt tagasi tõmbusidki. Ma pole kindel, et neid peetakse Ungaris vabastajateks.
J. A.: See on muidugi vaieldav. Aga näiteks T?ehhoslovakkias peeti neid kuni 1968. aastani kindlasti vabastajateks.
M. M.: Eestis oli olnud 1941. aasta okupatsioon. Siis tehti ka nukuvalitsus.
J. A.: Me räägime Iraagist, et kui ameeriklased oleksid ära läinud.
M. M.: Aga kust pidi Eesti teadma, et ei lähe ära?
Demokraatide nõudmised ja vabariiklaste jäikus
J. A.: Sa viid kogu Bushi või Kerry võimaliku kasu või kahjulikkuse Eestile ainult seosesse Iraagiga. Kas see tõesti on Eestile põhilise tähtsusega?
M. M.: Põhimõtteliselt on Eestile julgeolekuaspektist tähtis ainult üks asi ? ja see on Venemaa. Ja seepärast on Bushi võit Eestile hea. Demokraatlikud valitsused on alati paremini läbi saanud Venemaaga kui vabariiklikud. Bush on praegu Putini kaisus, kuna sõda terrrorismiga on talle elu- ja usuküsimus. Aga Kerry oleks samamoodi kaisus, see on paratamatus. Nii et teeb ühe välja. Aga võib arvata, et see jäärapäine Bush, kes vanamoodsa idealistina hoiab kinni religioonist, on abortide vastu ja nii edasi, et ta ühel hetkel, kui Venemaa peaks hakkama Eestit ahistama, ütleb Putinile, et stopp, nii ka ikka ei lähe. Ma kahtlen, kas Kerry seda teeks.
J. A.: Nõus, et Bush on meile parem, aga põhjendus on küll sügavalt ekslik. Asi on vastupidi. Just demokraatidest presidentide aegu on suhted Moskvaga jahenenud, sest demokraadid rõhuvad traditsiooniliselt inimõigustele. Kõige halvemad suhted olid Venemaaga tegelikult Carteril.
M. M.: Aga just Reagani surve oli see, mille tagajärjel N Liit lagunes ja Eesti sai iseseisvaks.
J. A.: Jah, Reaganil oli see kurjuse impeeriumi loosung. Aga Liit lagunes eeskätt sellepärast, et Reagan forsseeris oma tähesõdade programmi, millega kaasas käia tahtmine laostas N Liidu majanduse. Ja lõpuks said Reagan ja Gorbat?ov väga hästi läbi. Viimane käis isegi esimese matustel. Ja ka vana Bushiga saadi hästi läbi. Clintoni ajal suhted jälle mõnevõrra halvenesid. Vabariiklased on olnud põhimõtteliselt isolatsionalistlikumad, suurriiklikumad ja inimõiguste peale on nad üldiselt sülitanud. Ja ärme unustame ka seda, et mingil skaalal on vabariiklased siiski rohkem parempoolsed, ja eks Venemaa on viimasel ajal olnud äärmiselt parempoolne riik.
M. M.: Aga demokraatide poolt inimõiguste nina alla hõõrumisel pole sageli olnud mingit praktilist tagajärge, vähemalt Venemaale mitte. Nad on sellega edukad, kui tegu mõne väiksema või keskmise riigiga. Sest demokraatid on traditsiooniliselt ka pehmekesed. Nad rohkem räägivad kui tegutsevad. Aga Venemaa vastu on tarvis kedagi, kes on jäik, kes ei lähe nende hunumunu liimile. Ja seda on vabariiklased ometi rohkem suutnud.
J. A.: Aga sellepärast ongi Bush kasulikum, sest tema on jäiga joonega ja Putin on jäiga joonega. Ja nemad saavadki omavahel kokku leppida. Eesti ainus garantii on Vene ja Ameerika head suhted. Eestit saab hävitada ainult maailmasõda, mis on siiani relvastuse seisukohast võimalik ikka veel ainult kahe endise rivaali vahel.
M. M.: Tahad öelda, et kui kusagil eesti asja ?arutatakse?, siis on produktiivsem see, kui üks mitte teisele peale ei hüppa, vaid kui nad asjad sirgeks räägivad. Nagu Jaltas?
J. A.: Et mõlemad Eesti maha müüvad, seda on väga raske uskuda. Aga see on õige, et kui kaks rusikakangelast ei suuda teineteise molu sisse peksta, siis nad alati räägivad ja lepivad kokku.
3. XI 2004 kell 11
