Paavo Matsin

Tallinna kooli sõnaosavad arhitektid on alati olnud siira maailmaparandamise kõrval ka meediateadlikud turustrateegid. Nad on, igaüks küll veidi isemoodi, harjunud esitama oma kangelaslugu, mis ei ole mitte ainult see, kuidas me Mart Pordi kukutasime, vaid kindlasti ka valmis ehitatud majade lugu. Müüdiloojate endiga, sest eesti arhitektid pole ei varem ega hiljem osanud oma tegevust nii hästi mõtestada kui Tallinna kooli omad, on kaasa läinud ka meie senine kunstiteadus. See, et uue põlvkonna kunstiteadlased tunnevad nüüd puhast teaduslikku huvi nende loomingu vastu, on Tallinna koolile suur kompliment. Loomulikult pakub nii varasem kui hilisem eesti arhitektuur kunstiteadlastele palju head uurimisainest, kuid Tallinna kooli keeruline ja vastuoluline looming sisaldab tõelist väljakutset.

Näituse on koostanud noored kunstiteadlased, Eesti Kunstiakadeemia teadur Andres Kurg ja varem sama leiba maitsnud Mari Laanemets, kes hiljuti kaitses doktorikraadi Berliini Humboldti ülikoolis. Näitust saadab pretsedenditult paks ja tihe kakskeelne kataloog, kus Kure artikkel käsitleb legendaarset 1978. aasta Teaduste Akadeemia raamatukogu arhitektuurinäitust ja Laanemetsa oma arhitektuuri ja kunsti suhet Tallinna kooli arhitektide praktikas.

Lisaks neile originaaluurimustele leiab sealt austerlase Georg Schöllhammeri siinset kirjutust reflekteeriva ülevaate eesti arhitektuuri arengust, mis on välislugejatele taustaks oluline. Schöllhammer on Nõukogude Eesti moodsast arhitektuurist mitut puhku kirjutanud väljaannetes, mis muidu Eesti otsa poleks komistanud, mistõttu on ta teinud tänuväärset tööd meie vastu huvi äratamiseks. Teise pilgu väljast lisab intervjuu Juhani Pallasmaaga, ühe rahvusvaheliselt tuntuma soome arhitektiga, kes täpsetele küsimustele vastab avameelselt, s.t tunnistab üles ka need kriitilised mõtted, mis neil eestlaste suhtes toona olid.

Usutavasti kujuneb kataloogi loetaivamaks osaks Tallinna kooli ABC, kus mitukümmend märksõna aitab Tallinna kooli tegevuse ulatust mõista, kaleidoskoopilistest kildudest kujuneb tervikpilt. ABC esitluslaad on dokumenteeriv, kuid varieerub legendaarse „Casabella” artikli lehekülgede kaupa esitamisest ja seminarikavadest teaduslike lühikokkuvõteteni, kohati on raske jälgida, kus on koostaja tekst ja kus terve märksõna tsitaat. Allikapublikatsioonid ja tsitaadid oma seisukohtade vahel tekitavad lisaks vaatenurkade paljususele tunde, et äkki tahetakse seeläbi oma mõtteid neutraalsemaks maskeerida või veidi vastutusest kõrvale hiilida. Kuna valiku taga on koostaja ju niikuinii hoomatav, võinuks ehk järjekindlalt kõik ise kirjutada. Leonhard Lapini „Elavate linna – surnute linna” vaat et ikonoloogiline analüüs, mille Kurg on varem juba EKAs Peeter Tarvase seminaril jm esitanud, on ju väga põnev. Märkusena ABC juurde niipalju, et EKE Projekt ei olnud riiklik, vaid kooperatiivse omandivormiga asutus, mis andiski talle suurema paindlikkuse ja oli osalt tema edu saladus. Tiit Kaljundi Benjamin Spocki maja projektist on juttu märksõna „Japan Architect” all, mistõttu on välja jäänud, et ameeriklase lastekasvatuses pöördeline raamat oli just siis eesti keeles bestselleriks saanud ja seetõttu pakkus projekt huvi tavatult suurele auditooriumile.

Kataloogi lõpetavad rühmituse liikmete vastused koostajate küsimustele. Ühtepidi on koostajatest kena anda sõna osalejatele, et ka nende vaatepunkt avalduks ja nad ei tunneks ennast nii koostatavatena. Samas on küsimused sedavõrd uurijalikud, et vastuseid lugedes on tunda kimbatust: kontroll ajaloo üle libiseb meie käest kunstiteadlaste kätte.

Näituse keskmes on Tallinna kooli ideemaailm ja valminud ehitised on sinna sattunud vaid harva, mis on vaieldamatult uus värske lähenemisviis. Näituse avamisel oli hollandi kriitik Marieke van Rooy üllatunud, kui kuulis, et see polegi vaid paberarhitektuuri seltskond ja on ehitanud ka päris palju. Kuivõrd tegu on soolalao suure suvenäitusega, siis võinuks ehk rohkem arvestada vähe informeeritud vaatajaga. Schöllhammeri artikkel kataloogis seda küll teeb ja teaduslikus käibes on kataloog näitusest palju olulisem.

Näitus on taotluslikult liigendatud eri tüüpi ja tähendusmahuga teemadeks (sekkumised, arhitektoonid, kriitika, ekraanid ja fassaadid, märgid ja müüdid, esitlustehnikad jne), mis peaks võimendama kogu ürituse polüfoonilist lähenemisviisi. Kuigi, paljud teosed sobivad mitme teema alla ja see veidi lahjendab sõnumit. Kuraatorite liigendus tõukub rahvusvahelistest arhitektuuriuuringutest, mis on kohandatud Eesti oludele. Ehkki minu silmis joonistub töid vaadates olulise teemana välja näiteks eestiaegsus, saan ma aru, et noorte kuraatorite jaoks on see kulunud vaateviis ja selle rahvuslik konnotatsioon tänaseks eriti ebahuvitav. Veidi ebavõrdselt positsioonilt polemiseerib Kurg kataloogis Krista Kodrese vana artikliga, mis on kirjutatud enne viimaste aastakümnete Team X, Archigrami, Superstudio jt toonast tegevust käsitlevate uurimuste laviini. Selle suuna tundmine aga on võimaldanud Kurel ja Laanemetsal väga nõtkelt positsioneerida Tallinna kooli rahvusvahelisse situatsiooni.

Kui eesti arhitektuurihuviline võib mõelda, et Tallinna kool on tuntud värk, siis näitus üllatab tohutu hulga uue materjali käibessetoomisega. Põhjalik arhiivitöö nii tegijate kodudes kui arhiivides on vapustavat vilja kandnud. Välja on pandud seni eksponeerimata auhinnatud võistlusprojekte. Näiteks kohe avaseinas on Veljo Kaasiku Pärnu KEKi võistlustöö (1970), kus täiesti ootamatult võib leida mõttelaene Le Corbusier’ 1922. aasta villa-immeuble’ilt. Ka rühmasisesed jõujooned mängitakse näitusel ümber. Esile tõusevad rühmitusega vaid teatud lõikudes seotud olnud isiksused, eriti oma efektselt mänguliste planšettidega Sirje Runge, ammu Iisreali lahkunud Harri Šein, tänapäeval Võru linnaarhitektina töötav Ülevi Eljand, olümpiaprojektidega seotud olnud disainer Matti Õunapuu või konstruktivismist inspireeritud tehnoesteetikat realiseerinud insener Andres Ringo.

Tallinna kooli näitus koos kataloogiga ületab nii oma ideerikkuselt, põhjalikkuselt kui teaduslikult tasemelt arhitektuurimuuseumi tavapraktika. Pealegi, millised võimalused avanevad nüüd arhitektuurimuuseumil oma kogude täiendamiseks. On hea meel, et kunstiakadeemial kompetentsikeskusena on sõbrakäsi, mida muuseumile ulatada. Kui praegu tuleb muuseumiteaduse ja sihtfinantseeritava teaduse vahe selgelt esile, siis peame me kõik üheskoos pingutama, et vaatamata riikliku teaduse finantseerimissüsteemi kohmakusele ja ebaõiglusele kunstiteadus teadusmaailmas tugevamalt kanda kinnitaks. Võimalikud viljad on praegu näitusel maitsta.

Alustan isiklikest motiividest ja omistas need Jaan Malinile: on ütlematagi selge, et tegu on isa Ilmar Malini pärandi jätkamisega uues olukorras. Siit ka näituse tugevus ja nõrkus: Ilmar Malin on eesti kunstikorüfee, aga teda pole elavate seas. Näituse formaadi mõttes näeme harva kooslust, kus telje ühes otsas eesti kunsti kaks surnud klassikut ja teises üliõpilane. Valikut õigustab asjaolu, et mitmed esinejad osalesid klassikutega samadel näitustel, kui nood veel tegutsesid.

Teiseks motivaatoriks võiks nimetada soovi diagnoosida praegust postajastut, kus mööda on saanud enamik meediumide revolutsioneerimise tuhinatest ja varasemate struktuuride reinkarneerimine peaks olema tervitatav – uues olukorras. Kolmandaks motivaatoriks võiks pidada osalejate enda tahtmist ja indu oma töid anda ning liituda teadmata suunas liikuva näituseprojektiga, pean silmas kindla kunstipositsiooniga Vello Vinna, Elo Järve ja Leo Lapinit.

Tänases kunstiolukorras on näituseprojekt kõrvalepõige ja võimalus tuulutada oma loomingubiograafiat. Mõtlen Leonhard Lapini abstraktselt ekspressiivseid akvarelle (abstraktne ekspressionism kunstinähtusena toitus ju sürrealismi automaatsest lähenemisest) ja ka oma õlimaale, mis on sündinud soovist käed taas värviseks teha. Üks pigem automatistliku ja teine veristliku suuna esindaja. Niimoodi on seega näituse korraldaja isiklikud ning osalejate isiklikud ja kunstilised motiivid vorminud näituseprojekti teekonnal auditooriumi ette.

Näituse kataloogis üllitasin teksti „Digitaalne sürrealism”, mis kirjutatud mõned aastad tagasi ning viitab 2002. aasta kunst.ee-s ilmunud artiklile „Irdmaailmad filmikunstis”. Käsitlesin seal ühte aspekti sürrealismis: võimatute ja olematute maailmade ning olukordade visualiseerimist, nagu seda võib näha veristliku lähenemise korral. Üks aspekte sürrealismi temaatikas.  Mis on sellest saanud arvutikunstis? Ja kuidas see arvutitehnoloogia loodud veristlik visionäärsus on muutnud meie arusaama kunstist ja realiteedist? Mõelgem vaatenurgale, mis avaneb enesetapjale, kui ta sööstab pilvelõhkuja katuselt maapinna poole. Arvutiga on seda võimalik visualiseerida. Või legendaarsetele „Juura ajastu pargile”, „Terminaator 2-le , mis hiilgavad 3D tarkvaraga loodud sünteetilise reaalsuse poolest. Need on küll näited 1990ndate algusest.

Lev Manovich võrdleb „Uue meedia keeles” sünteetilisi kujutisi sotsialistliku realismiga. Mõlemale on ühine asjaolu, et neil ei ole vasteid olevikus ja mõlemad on suunatud tulevikku. Fotograafiline kujutis on suunatud aga minevikku.

Seda külge võib märgata juba XIX sajandi fantasmagooriates, XVIII sajandil leiutatud panoraam-maalides. Vaataja kujuteldavasse, olematusse maailma sukeldamine, sissetõmbamine lähendab neid tänapäeva virtuaalreaalsele kunstile.

Minu arvates on nii automaatsel, mõistusliku kontrolli välisel ja veristlikul lähenemisel põhineva sürrealistliku loome eesmärk viia vaataja olematusse maailma.

Teine lähenemine, mis liitub sürrealismitemaatikaga, on nn pop-sürrealism ja lowbrow art. Eesti kunstitraditsioonis kuulub see osa pigem massikultuuri ja kitši valdkonda. Kuid siin meenutame Salvador Dalíd, keda peeti kitšilikuks ja kommertslikuks. Selline nähtus nagu massurrealism eksisteerib samuti, ühendades massimeedia ja sürrealismi. Seda peetakse 1990ndate nähtuseks.

Sel viisil liituvad sürrealismi järeltulijate kaootilises põimumises mitmed tendentsid, alates digitaalkunsti sünteetilisest kujutisest ja reaalsusest, (need viitavad sajanditagusele fantastilisuse ja illusionismi ihalusele, mis inspireeris sürrealismigi) kuni pop-sürrealismi ilminguteni, mis ei vaja kunstimaailma õigustust ja majandab end ise.

Eelmainitud tendentse leiab ka „Paranormi” näituselt, kuigi on taotletud nn kõrgkunsti konteksti liigitumist. Mõningase nihutuse ja visuaalsete modifikatsioonide toel võiks lowbrow konteksti paigutada Jüri Palmi „Vana Singeri” (1995) ja Elo Järve „Unes koju” (1999). Ilmar Malini visuaalsus liigitub „sünteetiliseks”, reaalsuse fragmendid on muundatud kunstniku kujutluses reaalsuses mitte esinevateks vormideks. Sama kehtib ka minu maniakaalsete „Monumentide” kohta. Vello Vinna inimelemendid liidetuna arhitektuursetega viitavad tehnilise tsivilisatsiooni küborgiseerivale toimele. Enn Tegova maalid on biograafilises ja nostalgilises alatoonis, tuues ühte pildiruumi tegelasi eri ajahetkedest. Varjamatut erootikat näeb Ahti Seppeti ja Kristina Viina töödes – taas sürrealismi lemmikvaldkond; Viina eemaletõukava pealkirjaga „Öine lehk” võiks taotleda pigem Eesti erootilisima maali staatust.

Kokkuvõttes: arvestades nii Eesti kui ka rahvusvahelise kunsti mitmekesisust, erinevate lähenemiste põimumist tehnilises kunstis ja uusi lähenemisi manuaalsetes kunstides, kõrgkunsti ja popkunsti segunemist, on Para väljaastumine üks võimalustest mõtestada oma kunstnikurolli säilitamaks sidet manuaalsete kunstitehnikate ja spontaanse loovusega.

Täna on mõeldamatu elada Internetita: digitaalsus ja interaktiivsus on mõisted, mis ei vaja enam selgitamist. iPhone, YouTube, LCD on igapäevased asjad. Näib, et tänapäeval pole võimalik elektroonilises kultuuriruumis orienteerumata hakkama saada. Uue olukorra lahkamisega tegelebki visuaalsete helide festival „Plektrum”, kuuendat korda ja ikka Tallinnas.

Festival ise, nagu näitab ka selle aasta kava, on kasvanud sisutihedamaks ja mitmekülgsemaks – „Plektrum” pakub omanäolist programmi. Festivali iseloomustab kontseptuaalsus ja ruumipoleemika; kunsti-, muusika-, kino- ja VJ-ürituste vahele on pikitud ka haridusteemad.

Läbiv teema on visuaalsete helide festivalil olnud 2004. aastast ruumitemaatikat. Festival kannab alapealkirja „Peidetud ruumid”. Peidetud ruumil on varjamise, aga ka topoloogiline või hoopis märgilise süsteemi tähendus meie kultuuriruumis. Ruum võib olla tehnoloogiline, bioloogiline, kosmiline, fenomenoloogiline jne. Festivali kunstiprogramm pakub tõlgendusvõimalusi Eesti ja rahvusvaheliste kunstnike performance’ite, videonäituste ja kontsertid vahendusel. Ühelt poolt on temaatiliselt ette antud peidetud ruum, kus otsime kunstniku väljendust antud teemale, samas on festivali korraldajad toonud (peitnud) mitmed taiesed avalikku ruumi, kauplustesse, raamatukogudesse ja kaubanduskeskustesse. „Plektrumil” peatatakse mikroruumil, millest tuleb juttu „Ööülikooli” õhtuses vestlusringis 10. IX. Näiteks, kui anname analüüse, siis kuidas võime olla kindlad, et meie bioloogilise keha ollus(t), ei kandu (kanta) edasi kellelegi teisele? DNA ise on ruum, mis koosneb adeniinist, guaniinist, tsütoniinist ja tümiidist, see ruum on meie elu alus. Näiteks mitmed bioloogid on tulnud teadussfäärist ja avanud end uuele meediumile, kunstile. Tuntud portugali kunstnik Marta de Menezes viljeleb oma biokunstis just laborite empiirikat.  Ka mitmed „Plektrumi” väliskunstnikud käsitlevad bioloogilise keha teemat, näiteks Melanie Terrier, kelle enda keha on määratlemata suletud ruumis kunstiobjektiks. 

„Plektrum” rajab teed edasi. On leitud mitmedki uued suunad ning juba käivad aasta 2011. aasta suurprogrammi ettevalmistused. Korraldajana on mul hea meel öelda, et visuaalsete helide festival on Euroopas juba tuntud ja tullakse spetsiaalselt festivalile. Tulevikus loodame pakkuda veelgi mitmekülgsemat programmi, seda eelkõige koolinoortele, oleme panustanud koostöösuhete arendamisse just gümnaasiumide ja ülikoolidega.

Minu käest on palju küsitud, miks tegeldakse visuaalsete helide festivalil nii laiahaardeliste ja sügavate teemadega ning miks oleme tunginud välja festivali nime raamistikust. Vastus on lihtne. Tegemist on elektroonilise kultuuriga: meie pakume sisu ja vormi, mida saavad kunstnikud ja muusikud, praktikud ja teoreetikud oma kontseptsioonide viljelemisel kasutada. Tänases kultuuriruumis ei saa lihtsalt teha kunsti ning olla kinnistatud ühte sfääri, leidmata distsipliinide vahel seoseid. Kokkuvõttes võib kõik haarata visuaalsuse alla ja paigutada teksti konteksti, ent selleks peab eelmainitud ruum, kus viibime, kandma oma rolli, tähendust ja märgisüsteemi.