Toeta
Otsi

ÕS

  • Kellele on vaja Willard van Orman Quine?i?

    Jaan Kivistik

    Willard Van Orman Quine, SÕNA JA OBJEKT. Inglise keelest Anto Unt. TÜ Kirjastus, 444 lk.

    Esiteks lubatagu kohe ära öelda, et Quine?i ?Sõna ja objekti? eesti keelde tõlkimisega on pööraselt hästi läinud ja tulemus hiilgav selles mõttes, et selle on tõlkinud Anto Unt, kes on arvatavasti pädevuse poolest kõige sobivam eestlane selle ülesande jaoks. Raamatule on ulatusliku  ja algajale kahekordselt valgustava, nii sisuka kui mõistetava järelsõna kirjutanud Bruno Mölder. Iseasi aga, kellele seda hiilgavat tulemust vaja on? Kas pole siin professionaalid tühja pingutanud, eikellegi jaoks?

    Mis raamatud meid huvitavad, näitab seda, kes me oleme või tahame olla. Ja vastupidi, mis ei huvita, näitab, kes me pole või kelleks olemist ei pea oluliseks. Pole enam see aeg, mil väärikaid raamatuid ilmub Eestis nii vähe, et neist kõigist huvituvad kõik kirjaoskajad. Ma pole muidugi  uurinud, kui paljudele on Quine?i ?Sõna ja objekti? tõlke ilmumine tähtis sündmus, aga uurimatagi arvan, et neid on kaunis vähe, ja usun, et see võiks näidata selgemini mõnest muust sama sarja raamatust, kes me, kirjaoskajad eestlased, oleme. Arvan, muuseas, selles asjas eestlased ja eurooplased olevat üsna sarnased.

    Nimelt, meie avalikkuses käsiteldavate arutlusainete teemade hulk on pööraselt kitsas ning teoreetiline filosoofia, mida Quine?i raamat selgelt esindab, sellesse ei kuulu. Näivalt arutavad küll meediumid ja kooskõlas nendega ka üksikinimesed seltskonnas paljudel teemadel, küll majanduse ja poliitika, küll religiooni ja meditsiini ja hariduse ja kasvatuse ja palju muugi üle, samas on kõigis neis teemades vähe ainuomast, see jäetakse spetsialistide mureks, ning probleemid, mida tegelikult arutatakse, on sõltumata valdkonnast peaaegu eranditult ühed ja samad, eetika omad, vähemalt  taanduvad neiks. 

     

    Eetika saab hakkama ilma ontoloogiatagi

     

    Olgu mis tahes meie igapäevane vestlusaine, selles ainus universaal ehk meie maailmapildi ainus sideaine, ainus üldisus, milles kirjaoskajad inimesed osalevad, on ikka üks ja sama eetika. Eetika, kus primitiivideks hea ja halb tahe, või teises lähenemises subjektide õigused ja kohustused. Need ei kuulu enam seletamisele, teoreetilisele filosoofiale ei ole enam senist kohta, ta on muutunud avalikkuse jaoks ülearuseks. Eetika saab hakkama ilma ontoloogiata, kinnitab juba Putnamgi, kes on jätkuvalt usaldusväärne.

    Kindlasti ei ole selline olukord paratamatu, on olnud aegu, kus vastupidi: on saadud ilma tahteta läbi, kus õpetus, mis kirjeldab, kuidas maailm on, on seeläbi andnud ka juhised õigeks eluks ja eetikat eraldi õpetusena pole seal vaja olnud. No vähemalt Aristotelese-eelse kreeklaste maailmamõistmise kohta söandaksin niimoodi öelda, mis aga tõenäoliselt pädeb ka teiste sama vanade ja vanemate kultuuride kohta ja pisut teisiti ka keskaegse kristliku maailmapildi kohta.

    Selge see, et kui Quine?i pole vaja avalikkusele, on teda vaja spetsialistidele ikka, kõigepealt analüütilise filosoofia ajaloo spetsialistidele, seda kohta ei saa talt võtta keegi, olgugi et Eestis selliseid spetsialiste vist polegi.  Aga kellele teda, tema tõlget veel vaja on? Kas avalikkus, mis tegeleb ainult  ontoloogiavabalt eetikaga, kaotab sellega midagi, et ta Quine?i ei tunne? Küsimus on muidugi kahekülgne, ent neist üks, et milleks Quine?i on vaja Eestile, eeldab ka vastamist teisele, et milleks on Quine?i vaja maailma avalikkusele.

    Avalikkuse jaoks on Quine olnud XX sajandi keskel mõnda aega analüütilise filosoofia uuendaja, mõnikord öeldakse, moelooja, samas väidetavalt paarikümne aastaga on tema roll väga väikeseks jäänud, näiteks sedasama kinnitab ka ?Sõna ja objekti? järelsõna lõpp.

    Kõnelemine filosoofilisest moest tuletab muidugi meelde pisut resigneerunud või isegi küünilist akadeemilist filosoofi, kelle sõnavaras see termin võiks kohane olla. See oleks filosoof, kelle ainus ülesanne on produtseerida vastava malli järgi artikleid, küsimata sellest, kust moodi esindav mall pärit; küsimata ise ka sellest, mida kujutab enesest moeloomine filosoofias. Sõltumatult neist peame selle küsimuse siinsamas Quine?i suhtes ära vastama.

    Filosoofias saab mood puudutada käsitletavaid teemasid ja nende käsitlemise viise. Ma ei viitsi praegu mõelda, kuidas pükste või seelikutega on, aga filosoofias tundub küll olevat alati ette määratud, mis saab moodi tulla ja mis mitte. Selge seal, et moodi saab tulla vaid see, mis tulemise-eelselt on ise teistsugune, erinev, eriline, ise mittemoodne. Aga ka olemata heegellane vaimu arenemise suhtes, arvan, et see, mis moodi tuleb, pole mitte juhuslik või suvaline, et lihtsalt teistmoodi, ükskõik kuidas, vaid üsna määratult teistmoodi.

    Üks asi selles, et eelnenud filosoofia määrab oma sisuga iga järgneva filosoofia probleemide ringi, ja uus sobib eelmist asendama, kui ta kas lahendab vanu probleeme vähemalt sama edukalt kui eelmine või, sagedamini, näitab vanade probleemide mõttetust,  vajadust käsitleda nende asemel mingeid teisi. Lühidalt, uue moodsa filosoofiana saab kvalifitseeruda vaid see, mis ilmutab pädevust vana suhtes.

    Teine asi selles, et kuna filosoofiad mingis ajahetkes võetuna käsitlevad üht ja sedasama maailma, mis neist sõltumatult tavakeeles argiteadmisena väljendatav, siis, kui uus filosoofia argumenteerib vana vastu, ei ole seal muud argumenteerimispinda kui seesama  tavakeelne argiteadmine, s.t uus moeks saav filosoofia peab oma vormis pöörduma argiteadmise poole, ainult sealt saab ta eelnenud filosoofiast väljaspoolse põhjendatuse saada. Argiteadmisest on lugu muidugi filosoofia üldküsimuste juures, erifilosoofia puhul tulevad jutuks muidugi vastavad filosoofiavälised eriteadmised.

    Peentes üksikasjades jääb uue moodsa filosoofia iseärasuste jaoks vabadusastmeid küllalt, suures plaanis aga on alati ainult mõned võimalused filosoofiamoodi muuta. Põhimõtteliselt üksteisest erinevaid viise esiteks ühe ja sama filosoofia suhtes pädevust ilmutada ja, teiseks, kooskõlas esimesega ühe ja sama argiteadmise alusel uut mõtlemisviisi õigustada, ei saa olla väga palju. Silmanähtav, et just Quine?i ?Sõna ja objekt?  on selline uut moodi loova standardteose suurepärane näide. Quine?i pädevus varasema filosoofilise analüüsi kriitikuna oli 1960. aastaks selge küllalt, maailma filosoofilise analüüsi traditsiooni jaoks enam kui kümme aastat, aga alles ?Sõna ja objekt?  viib uue analüüsi kasuks argumenteerimise argiteadmisest tuleneva viimase aluseni. Sellest tuleneb ?Sõna ja objekti?  põhimõtteline tähtsus nii Quine?i filosoofia siseselt kui uue traditsiooni aluste põhjendusena.

    Filosoofialoolase jaoks toimus Quine?i uue filosoofia läbimurre juba kümme aastat varem artiklikogumikuga ?From the Philosophical Point of View?, samas on aga selge, et oma vormis polnud see raamat eelnenust seal kritiseeritavast filosoofiast veel sõltumatu. Keskseimad sealsetest artiklitest pole mõistetavad sellele, kes ei tunne eelkäijaid, keda Quine seal täiendab või kritiseerib, eriti B. Russell ja R. Carnap. ?Sõna ja objekt?, mis tuli peaaegu kümme aastat hiljem, on aga juba mõistetav  temast enesest lähtudes. Quine on alusepanekuga vaeva näinud. Seepärast alles see raamat ongi uue, positivismijärgse filosoofilise analüüsi tõeline alus ja selle järel ka seletus, mõtestus, lähtematerjal sellele, kes tahab seda filosoofiamoodi omakorda muuta.

    Kordan sama teise näite abil. Paljudele on Quine?i tekstidest kaalukaim tema  artikkel ?Empirismi kaks dogmat?. Selle revolutsioonilisus, analüütilise-sünteetilise vahetegemise tühistamine, on analüütilise filosoofia traditsioonis peaaegu üldtunnustatud. No ma ei kujuta ette inimest, kes loeks seda artiklit ja saaks argumentatsioonist ja kogu sealse arutelu eesmärgist aru, ilma et tal oleks eelnevalt aimu analüütilise-sünteetilise vahetegemisest nii, kuis see on te
    isenenud Kantist Carnapini, eriti muidugi, kuidas Carnap seda viimati mõistis. Küll aga vastupidiselt: ma kujutan väga hästi ette inimest, kelle jaoks ?Sõna ja objekt?  on esimene filosoofiline raamat tema elus, kes aga suudab sellest kõigest täielikult aru saada; ma suudan kujutleda sellise lugejana isegi Tarzanit metsas, leitud eksemplariga, ikka kõigest aru saamas, muidugi, kui ta eesti keele lugemise enne mingil muul viisil selgeks on saanud.

    ?Sõna ja objekt? on oma sellises rollis oluline neile, kel huvi muuta filosoofiat ennast, see on  tema ülemaailmne tähtsus. Samaga on aga seotud tema teine, ikka ülemaailmne tähtsus: mitte ainult filosoofia muutmiseks, vaid ka filosoofiast arusaamiseks, tema enese alusel välja kujunenud filosoofiast arusaamiseks, on selline aluseni minev teos kõige kohasem. Ilma sellise raamatuta võib õppija küll omandada traditsiooni tehnilised võtted näiteks moodi järgiva teksti tootmiseks, hoomamata ise sellise tegevuse mõtet.

     

    Populaarseima analüütilise filosoofi eelkäija

     

    Tagasihoidlikult peaksime vist tunnistama, et Eestis on teine külg Quine?i filosoofia suhtes olulisem, et neid, kes püüavad Quine?i uurides jõuda analüütilise traditsiooni muutmiseni, on nii vähe, et nende pärast pole tõlget tarvis avaldada. Pigem on tähtis Quine?i tutvustamine filosoofia õppijatele. Ja selles osas osutubki Quine ootamatult aktuaalseks. Ta ise ja tema probleemid, ei tõlke määramatus ega ontoloogiline relatiivsus ega muud pole küll viimasel paaril aastakümnel eriti aktuaalne arutlusteema olnud, nii et tõesti saab tema abil pigem rahuldada oma mõistmisvajadust filosoofia ajaloo probleemide osas. Tema aktuaalsus tuleb hoopis sellest et  nagu üle maailma, nii ka Eestis näib kõige populaarsem analüütilise traditsiooni  filosoof olevat tema järelkäija Donald Davidson. Kuna aga Davidson ise moeloojana ei käitu ja oma artikleid argiteadmise elementaarsuseni tagasi ei vii, jääb ainsaks võimaluseks Davidsoni sügavamaks mõistmiseks pöörduda muidugi traditsiooni alguse, Davidsoni eelkäija ja tema ?Sõna ja objekti? poole. Davidsoni mõju Eesti noortele filosoofidele, kus nende seas esmatähtis uurimisteema, eriti tema tahtelise teo käsitlus, on ilmselge, nagu Akadeemias järjepannu ilmuvad artiklid tõendavad; ülemaailmse  menu kohta aga kõnelevad vastavad indeksid. Siin käivad eesti ja maailm üht sammu ja tore on.

    Sel on selged põhjused igal pool. Davidson pole kitsarinnaline aina  arvutav analüütiline filosoof, pigem vastupidi, teatud humanitaarse taustaga, alustanud filosoofiaajaloolasena. Ta on läbi kogu elu ja sealjuures mugavalt lühikestes artiklites taotlenud ja ka saavutanud sünteesivaid ja näivalt koherentseid, aga alatasa  provotseerivaid tervikpilte filosoofilistest asjadest, mis seni on tundunud paratamatult vastuolulised olevat, olgu näiteks tahteline tegu või siis füüsilised ja vaimsed sündmused või siis tema tõe ja tähenduslikkuse ja ratsionaalsuse käsitlus. 

    Davidsoni traditsioonis töötamise mõttekuses pole kahtlust, teine asi, et Davidson pole nagu Quine, kes loob ise moe ja viib selle põhjendamise huvides oma argumentatsiooni tagasi tavateadmise elementaarsuseni, nagu juba rääkisin. Ei, mida ja miks ja kuidas Davidson arutleb, pole vist peaaegu kunagi mõistetav ilma Quine?i mõtlemist tundmata. Davidson jätkab, parandab, kritiseerib ja pehmendab Quine?i käsitlusi, ilma seda teadmata aga vist ei saa, ma usun, temast aru saada kuidagi.

    Selge seegi, et need noored filosoofid, kes juba Akadeemias Davidsonist artikleid avaldavad, ei sõltu enam  tema mõtestamisel mõne Quine?i tõlke ilmumisest, kui vajadust tunnevad, loevad nad, mida tähtsaks peavad, tõlkest hoolimata. Teine asi on aga nende sekka saamise tee, mis algab ikka eestikeelsest avalikkusest. Sellistele uutele tulijatele, filosoofia juurde tulijatele on see raamat ?Sõna ja objekt? tõeliselt hariv ja edasiaitav.

    See on raamat  esiteks neile, kes tahavad filosoofiat muuta, aga siis veel ka neile, kes tahavad iseennast filosoofiks muuta, nii ma täna arvan. Kui neid esimesi võib olla Eestis vähevõitu, siis teisi või siis veel neid, kes korrakski katsetaksid filosoofiks saamist on kokku kindlasti niipalju, et tõlke tiraa? kulub marjaks ja jääb juba varsti puudugi. 

     

     

     

  • „Suur süda – tugevad käed“

    Narva Muuseum

    Narva Linnuse 7. korrusel on avatud fotonäitus „Suur süda – tugevad käed“

    Norra fotograafi Anne Helene Gjelstadi Fotodel Kihnuainelistel fotodel on jäädvustatud Kihnu ja Manija auväärsesse ikka jõudnud naiste elu ja rikkalik kultuuripärand.
    Traditsioone au sees hoides kannavad need eakad naised vanade kommete kohaselt endiselt rahvarõivaid ja annavad järeltulevatele põlvedele edasi oma käsitööoskusi.

    Fotonäitus “Suur süda, tugevad käed” on soe ja südamlik kummardus kultuurile, millega kokkupuude muutis Anne Helene Gjelstadi elu. Käsitöökunstniku haridusega, mitte väga edukas ärinaises ärkas leinavaid Lemsi küla naisi vaadates fotokunstnik, kes nelja aastaga kogunud auhindu ja tuntust nii Norras kui väljaspool seda.

    Näitus jääb avatuks kuni 28. maini 2012.

  • jukebox – viiekümnendad

    Vello Salumets

    Paul McCartney

     

    Kui mõni vähe informeeritud rock-muusika ajaloost kirjutav revisionist soovib paigutada Carl Perkinsit rock’n’roll’i koidiku “ühe-hiti-imede” nimekirja, siis on ta küll täiesti valel teel või lihtsalt rumal. Kui ta õpiks põhjalikumalt tundma Perkinsi loomingut, märkaks ta neid tohutuid mõjutusi, mida see kuulus rockabilly-artist ja helilooja on jätnud järgnevatele põlvkondadele, alustades The Beatlesist Stray Catsini, rääkimata juba kantrimuusikutest.

    Elvis Presley bändi kitarristi Scotty Moore’i ja Carl Perkinsi kitarrimängustiil moodustasid rockabilly-maailma mäe kaksiktipu, mis oli nii täiuslik, et isegi tänapäeval rockabilly’t mängivad noored, arvates midagi uut välja nuputavat, kopeerivad tegelikult automaatselt ja alateadlikult Carl Perkinsi kitarrimängu nippe, teinekord isegi noot noodilt. Asjatundjate arvates on Carl Perkins üks rock’n’roll’i loojaid. Ta on olnud eeskujuks niisugustele hilisematele tähtedele nagu John Fogerty, Bob Dylan, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison ja Paul McCartney.

    Carl Lee Perkins sündis 9. aprillil 1932. aastal Tennessees Tiptonville’i lähedal vaeses asunikutalus. Kuna ta isa oli tunnistatud kroonilise kopsuhaiguse tõttu invaliidiks, oli see põhjuseks, miks oldi ühed vähesed valge nahavärviga elanikud selles istanduste piirkonnas.

    Nooruses, pärast rasket tööd puuvillapõldudel, kuulas Carl koos oma vendade Jay B ja Claytoniga palju valgete kantrimuusikat, aga mõjutusi saadi ka mustanahaliste blues’ist ja gospelist. Pärast kolimist Jacksonisse sai Carl 1945. aastal sünnipäevakingiks pruugitud kitarri. Sellest kujunes poisi lemmikmänguasi. Peagi omandas ta kõik selle pilli saladused ja komponeeris oma esimese loo “Movie Magg”, mis tuli ettekandele kohalikul noorte talentide konkursil. Tulemuseks oli esikoht, mis innustas jätkama. Carl õpetas kitarrimängu vendadelegi ja koos moodustatud ansambliga The Perkins Brothers Band hakati aastatel 1947 – 1952 esinema Jacksoni kohalikes kõrtsides ja raadiojaamas. Ansambel kasvas neljaliikmeliseks, kui vendadega ühines trummar W. S. “Fluke” Holland. Carl Perkins märkas peagi, et pelga kantrimuusikaga kaugele ei jõua ja et see kohalikku noorsugu eriti ei raputa. Ta lisas repertuaari mustanahaliste Johnny Lee Hookeri ja Muddy Watersi stiilis blues’e, mängis neid kantrina ja oma laulutekstiga. Tekkis täiesti uuelaadne ja põnev mikstuur.

    Abikaasa õhutusel saatis Perkins bändi demolinte nii Nashville’i kui New Yorgi plaadifirmadele, kuid konksu otsa ei hakanud keegi. Selgituseks öeldi, et mustade ja valgete muusikahübriid ei lähe kaubaks.

    1954. aastal kuulis Carl Perkins esmakordselt raadiost laulu “Blue Moon Of Kentucky”, mille esitajaks Elvis Presley. See oli midagi täiesti uut! Kui ta sai teada, et Elvis tegutseb firmas Sun, tormas ta kohale. Firma boss Sam Phillips oli Perkinsist huvitatud ja kohapeal sõlmiti plaadistusleping. Phillipsit võlus asjaolu, et Carl pakkus välja omakirjutatud laule. Peagi salvestastati kaks pala: “Movie Magg” ja kantristiilis “Turn Around”. Singel ilmus müügile 1955. aasta jaanuaris ja juba järgmisel kuul esines Perkins ühisturneel koos Elvis Presleyga. Sama aasta lõpus plaadistas Perkins oma uue pala “Blue Suede Shoes”. See tabas märki. Carl Perkins polnud kirjutanud mitte ainult rock’n’roll’ile tüüpilise meloodia ja seade, vaid ka teksti, kus teemaks õrritused, ähvardused ja kaklus. Pala tõuklev ja närviline rütmika on paljuütlev. Laulja ässitab oma vastast tegema ükskõik mida: lööma, põletama maju, trampima ta näo peal, sõimama, varastama autot ja viina – peaasi, et too ei tallaks tema uutel sinistel mokassiinkingadel!

    1956. aasta 22. märtsil kutsuti Carl Perkins koos bändiga esinema New Yorgi kuulsasse Perry Como telesaatesse. Doveri lähedal põrkas nende auto kokku vastu sõitnud kaubikuga ja mõlemad autod lendasid kraavi. Kaubikujuht suri kohapeal, Carl ja ta vanem vend Jay B viidi raskete vigastustega haiglasse. Samal ajal tõusis “Blue Suede Shoes” Billboardis 3. kohale, mis tähendas nii Perkinsile kui Suni firmale esimest miljonihitti ja oli firma jaoks esimene pala, mis jõudis korraga nii popi, kantri kui rhythm and blues’i tabelisse.

    “Blue Suede Shoes’i” hea algmaterjal tiivustas ka Suni firmast RCA-Victorisse üle kolinud Elvis Presleyt seda plaadistama ja esitama telesaates “The Dorsey Brother Stage Show”. See oli haiglas vigastusi ravivale Perkinsile üsna raske löök, kuna suur osa tema saavutatud populaarsusest läks nüüd Presley arvele.

    Perkinsi singli B-poolel olnud palast “Honey Don’t” loodeti samasugust hitti, kuid see sai kuulsaks alles aastaid hiljem, kui laulu tutvustajaks oli Ringo Starr ansamblist The Beatles.

    1956. aasta lõpus naasis Carl Perkins Suni stuudiosse. Salvestati tema pala “Matchbox”, kus klaveri taga istus sama firma leival olnud Jerry Lee Lewis. Seejärel suundus Perkins koos Johnny Cashi ja Jerry Lee Lewisega USA turneele.

    Rock-muusika aga arenes tohutu kiirusega. Sellal, kui Perkins haiglas viibis, oli rock’n’roll’i rong temast suure kiiruga mööda kihutanud. Ainus loogiline jätk lauljale oli naasmine kantrimuusika juurde. Ta hakkas plaadistama kantrilaule, kuid suurt edu need ei saavutanud. Kuigi Carli tervis oli pärast autoavariid peaaegu taastunud, osutusid ta venna Jay B vigastused palju tõsisemaks ja 1958. aasta oktoobris oligi mees läinud. Carl Perkinsile oli see suur draama. Ta tõmbus avalikkuse eest kõrvale, hakkas ohtralt pruukima alkoholi, naases kõrtsimängudele ja oli rock’i-maailmale ta sama hästi kui kadunud.

    Carl Perkinsi uus tõus rock’itaevasse algas 1963. aastal tänu esinemistele USA sõjaväebaasides Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal. Aasta hiljem pakuti Perkinsile Inglismaa turneed koos kohalike ansamblitega The Animals ja The Nashville Teens. Ilmselt andis sellele tõuke asjaolu, et Perkinsi muusika suured austajad ja tollal juba superbändi staatuses The Beatles kaverdas mitmeid oma iidoli laule.

    Londoni lennuväljal oli Perkinsit vastu võtmas hulgalist fänne loosungitega “Welcome Carl Beatle-crusher Perkins!”. Beatles oli aga nii võimas, et Perkinsi hammas nende poiste peale ei hakanud. Seepärast ei jäänudki tal kodus muud üle, kui hakata taas kantrit laulma. Carl Perkins ehk olekski oma elupäevad tagasihoidliku kantrilauljana lõpetanud, kui appi poleks tulnud rockabilly uus laine ja kaks biitlit, Ringo Starr ja George Harrison, kes püüdsid igati oma iidolit abistada.

    Carl Perkins kadus mõneks ajaks küll silmapiirilt, kuid 1976. aastal otsustas ta luua oma plaadifirma Suede Records, et avaldada vanu hitte. Nende seas rockabilly klassikaks saanud “Boppin’ the Blues”, “Matchbox”, “Everybody’s Trying to Be My Baby”, “Your True Love”, “Dixie Fried”, “Put Your Cat Clothes On”, “All Mama’s Children”, “Gone, Gone, Gone” ja “Pink Pedal Pushers”.

    1985. aasta 23. oktoobril kutsus muheda olemisega hallipäine Carl Perkins oma austajad George Harrisoni, Ringo Starri, Eric Claptoni, Dave Edmundsi ja Johnny Cashi tütre Rosanne’i telesaatesse “Carl Perkins & Friends” ning koos tuletati meelde vanu aegu. Kaks aastat hiljem pääses Carl Perkins rock’n’roll’i Kuulsuste Halli ja tema musitseerimist võis kuulda veel 1990. aastatelgi, kuid seejärel hakkas laulja tervis halvenema ja 1998. aastal 19. jaanuaril suri rock’i suurkuju Carl Perkins oma kodulinnas Jacksonis kurguvähki.

     

  • Lühiühendus

    Märt Väljataga

    Teisipäeval katkestas riigikogu Reformierakonna ettepanekul autoriõiguse seaduse muutmisettepaneku teise lugemise ehk sisuliselt kukutas ettepaneku läbi. Ettepaneku sisu seisnes selles, et autoritele makstavatele laenutushüvitistele kehtestataks ülempiir neli keskmist kuupalka ehk umbes 30 000 krooni. Ettepanek ise pärines algselt nn kodanikuühiskonnast ehk autorite orga­nisatsioonide esindajalt. Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsioongi ütleb, et seaduste vastuvõtmisel tuleb võtta kuulda nende ühiskonnagruppide arvamust, keda need seadused otseselt puudutavad.

    Eelmisel aastal maksti laenutushüvitisi esmakordselt, jaotati miljon krooni ja kolmel autoril (kõik tõlkijad) küündis hüvitis üle 30 000 krooni ning kuuel autoril (sh paar kujundajat) üle 20 000 krooni. Sel aastal makstakse hüvitisteks kaks miljonit krooni, kuid hüvitise taotlejaid on ka ligi poole rohkem. Seega võib eeldada, et kõnealune seadusparandus ei riiva rohkem kui nelja-viie autori huve. Suurbritannias on näiteks laenutushüvitise ülempiir 6000 naela ning ilma selleta võiks mõne menuautori hüvitis küündida koguni 300 000 naelani. Ometi pole ülempiiri seal vaidlustatud.

    Miks siis pühendasid Eesti valitsus ja riigikogu nii palju aega ja energiat, et läbi kukutada eelnõu, mille järgi saaksid neli-viis autorit pisut vähem raha ja ülejäänud pisut rohkem, eelnõu, mis reguleerib vaid paarisaja tuhande krooni ümberjagamist ning mis autorite esindajate meelest aitaks muuta süsteemi õiglasemaks? Kuuluvad ju hüvitise saajate nimekirja tippu ajaviitekirjanduse tõlkijad, halvemal juhul on nende tõlgitud raamatud koguni klassikateoste lühendatud ja lihtsustatud ümberjutustused, mida rahvaraamatukogud üldse soetada ei tohikski. Laenutushüvitissüsteem ei peaks ju olema üksnes formaalne majanduslik-juriidiline tööriist. Teatud ümberjagamismehhanism võimaldaks seda ka kultuuri toetamise tööriistana kasutada.

    Riigikogu kõnepuldist väideti, nagu karistavat ülempiir eriti tublisid ja töökaid ja et seda on meelevaldne siduda keskmise palgaga. Muide, üks ülempiiri tõenäoliselt ületavatest tõlkijatest on ise sellise piiri kehtestamise heaks kiitnud (EPL 5. IV 2005). Mis meelevaldsusse puutub, siis samavõrd meelevaldne on kehtestada laenutushüvitiste kogusummaks kaks ja mitte näiteks 20 miljonit krooni ning määrata koefitsientideks kujundajale just 10% ja tõlkijale 50% laenutusühiku tasust.

    Võibolla oli tegu valitsusesisese hõõrumisega? Kuigi ettepanek oli pälvinud ka eelmise kultuuriministri heakskiidu, on seda nüüd serveeritud tõendina praeguse ministri kommunismimeelsusest. Postimehe ?kultuuripidur? Andres Keil pühendas 25. mail eelnõu ründamiseks artikli, mis oli samavõrd kirglik kui asjatundmatu (näiteks pole tal aimu, et laenutuskorra eest tõlkijale makstav tasu on ka praegu poole väiksem algupärandi autorile makstavast tasust). Või oli põhjus ehk selles, et ettepanek jõudis riigikogu ette opositsiooni kuuluvate Katrin Saksa ja Tõnis Lukase suu läbi? Võib-olla.

    Usun siiski, et asi on põhimõttelisem. Laenutushüvitise ülempiirist on tehtud juhtum, millega testida üldsuse meeleolu üks­kõik missuguse solidaarsusprintsiibi ja ümberjagamispõhimõtte suhtes. Riigikogu debatti jälgides tekkis mu peas just niisugune lühiühendus. Olin nimelt äsja lugenud ülevaadet selle kohta, kuidas USAs on osutunud võimalikuks see, mis paarkümmend aastat tagasi näis võimatu: pärandimaksu ärakaotamine (London Review of Books, 2. juuni 2005). Elanikkonna kõige rikkamat 2% riivav maks teenimata tulu pealt on minemas ajalukku. Sellele radikaalsele reformile üldsuse poolehoiu kindlustamiseks tehti pikka aega hästi koordineeritud propagandatööd: nt nimetati pärandimaks ajakirjanduskeeles ümber surmamaksuks. Väitlus muudeti põhimõtteliseks: mis siis, et see puudutab vaid kõige rikkamat 2%, asi on põhimõttes, tõmmati koguni paralleele pärandimaksu ja holokausti vahel. Pärandimaks sai eriti ebapopulaarseks vähemuste (neegrite ja homode) seas, sest seda portreteeriti kui üht lisaülekohut niigi tagakiusatutele.

    Küllap meilgi lükati laenutushüvitise ülempiir tagasi põhimõtte pärast. Selles nähakse kehastumas ohtlikku solidaarsusprintsiipi, mida mõned jõud soovivad ära kaotada isegi tervishoiu- ja pensionisüsteemist. Ja ka selleks, et kunagi saaks minna tulumaksu ärakaotamisele, tuleb kõigepealt murendada solidaarsuse idee, näiteks nimetades seda kommunistlikuks.

    Muide Eesti Panga presidendiks määrati hiljuti poliitik, kes 9. märtsi Postimehes avaldas tulumaksu ärakaotamisele poolehoidu sõnadega, mida kümmekond aastat tagasi oleks nimetatud lihtsalt ektremismiks: ?Bushi maksuideed on revolutsioonilised ja langevad kokku Reformierakonna ideoloogiaga. Presidendivõimuga USA-l on selliste ideede teostamiseks palju suuremad võimalused kui parlamentaarsel Eestil. Tulumaksust loobumise peamine eelis peitub selles, et inimestele jääb rohkem raha kätte, mis kannustab neid rohkem töötama, mis omakorda stimuleerib majanduskasvu. Väide, et vaesed jäävad maksude alandamisest kõrvale, on demagoogia. Igaüks võidab maksude kärpimisest vastavalt oma panusele. Kes teenib rohkem, see annab ka ühiskonnale suurema panuse.? Vot nii!

     

  • „Fotoaparaadiga mööda Narvat“

    Narva Muuseum

    Neljapäeval, 19. aprill kell 16.00 avatakse Narva linnuse 5. korrusel uus näitus „Fotoaparaadiga mööda Narvat“

    Näitus on pühendatud Narva linnaelu pildistamisele aastatel 1944-1990.

    Fotograafia paljudest eri žanritest  mitte ükski ei näita aega nii usaldusväärselt, nagu teeb seda linnamaastiku pildid ja pildilugu.

    Linnamaastiku pildistamine sai populaarseks alates fotograafia ilmumise algusest. Pildilood on aga pildiajakirjanduse tulemus, mis tekkis tänu trükinduse ja fotograafia täiustamisele 19. sajandi lõpul ja hakkas arenema kompaktkaamerate ja esimeste välkvalguste ilmumisega.

    Pildiajakirjanduse “kuldne aeg” tuli 1930-1950-ndatele ning alates 1970. aastatest pildiajakirjanduse töid eksponeeritakse kunstigaleriides. Televisioon ja interneti kiire areng põhjustas 1990-ndatel aastatel pildiajakirjanduse kriisi. Kuid muuseumite kogudes on alati pildiajakirjandus aukohal.
    Näitusel eksponeeritakse Narva linnaelu fotosid perioodil alates 1944. aastast kuni 1990. aastani. Selle ajastu objektiivne pilt – kiiresti muutuv linnamaastik, linnaelanikud arhitektuuriliste rajatiste, tööstusobjektide, parkide ja tänavate taustal, oma igapäevases elus, oma töökeskkonnas. Kõike seda näitavad nii Narva ajalehtede piltnikute kaadrid, kui ka Narva muuseumis säilitatavad fotod isiklikest arhiividest. Kaamerate kogu tutvustab selle perioodi fototehnika arengut.

    Näitust toetab fond Kultuurkapital.

    Näitus on avatud kuni 27.08.2012. a.

  • Miks peljata häälte ühinemist?

    Saari Tamm

    Põhjamaade Lauljate Ühing tähistas Tallinnas Põhja- ja Baltimaade meeskooride festivaliga 26. ja 27. mail oma 50. aastapäeva, mis omakorda ühendati Eesti Meestelaulu Seltsi 25. laulupäevaga. Festival sisaldas külaliskooride kontserte Tallinna saalides ning rahvusmeeskoori kontserti laululava klaassaalis esimesel õhtul. Teisel päeval sai Saku suurhallis teoks Põhja- ja Baltimaade meeskooride esimene ühislaulmine, s.o peakontsert. Festivalile olid kogunenud Läti, Soome, Rootsi, Islandi ja Eesti koorid, avaürituselt puudusid kahjuks Leedu, Taani ja Norra esindus. Kõige arvukamalt oligi eestlasi, järgnesid Läti ja Soome koorid. Meeskoorilauljate koguarv jäi alla pooleteise tuhande. Festivali kunstiline juht oli professor Ants Soots.

     

    Korraldavate organisatsioonide tegevus näib olevat erineva intensiivsusastmega. Põhjamaade Lauljate Ühing (asutatud 1956. a  Norras Bergenis) peab oma eesmärgiks kontaktide loomist ja säilitamist Põhjamaade rahvuslike kooriorganisatsioonide ja üksikmeeskooride vahel (Rootsis ja Norras, kus meeskooriorganisatsioonid puuduvad) ning meeskoorilaulu edendamist. Suurimaks projektiks loevad nad ise mitme rahva meeskoorirepertuaari ühiskogumiku väljaandmist, Põhja- ja Baltimaade laulikut (Gehrmans Musikförlag, 1997).

    Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS, asutatud 1988, kuid meeskooride laulupäevi numereeritakse 1933. aastast) tegevuse üks peaeesmärke on meeskooride järelkasvu areng, poistekooride toetamine. See tähendab Üle-eestilist Poistekoori, maakondlikke poistekoore ja ka koolidevahelisi poistekoore lisaks harjumuspärastele kooli- ja/või linnakooridele. Teine aste uute meeskoorilauljate kasvatamisel, maakondlikud ja ülelinnalised noorte meeskoorid, tegutsevad 2000. aastast ning moodustavad iseseisva kooriliigi nii laulupäevadel kui ka EMLSi korraldatud kontsertidel ja võistulaulmistel. Repertuaarikogumikud on EMLSi vaid üks, seni küll emakeelne tegevusvaldkond.

     

    Festivali peakontsert Saku suurhallis

     

    EMLSi laulupäeva traditsioonilisest vabaõhukontserdist sai külaliste osalemise tõttu spordihallikontsert. See on siinse meeskoorilaulu esimene sellelaadne kogemus ja võimaldab sõltumatust ilmaoludest. Kvaliteetne helivõimendus on vajalik mõlemal pool. Selles osas kuulub seekord tänu tandemile Klesment-Pajusaar, kes kandsid hoolt nii 25-liikmelise rootsi a cappella koori kui ka 1300-lise meeskoori ja Eesti Kaitseväe Orkestri eest.

    Peakontserdil esinesid kõikide maade koorid omaette plokkidena ning kontserdi lõpetuseks kõik ühiselt, kandes ette ühe iseloomuliku laulu igalt maalt selle keeles: Sibeliuse “Finlandia”, liivi rahvalaulu läti keeles “Pūt vējiņi” (Puhu, tuul), rootsi rahvalaulu “Uti vår hage” (“Haljal aasal”), Ernesaksa “Hakkame, mehed, minema”, Griegi kantaadi “Uus isamaa” (mitmekeelne esitus, iga maa koor oma keeles).

    Maade koorigrupid jaotusid selgelt kahte klassi inimhulga ja kava pikkuse poolest. Pole üllatus, et paremini pääsesid esile suured, sadade lauljatega koorid, soome, läti ja eesti esindus, kes esinesid 6 – 8 lauluga. Rootsi ja islandi mehed (vastavalt 25 ja 29 lauljat), esitades kumbki vaid kaks laulu, moodustasid justkui omaette kategooria. Kõlakultuuri ja ettekande konkreetsusega jääb paremana meelde Reykjavíki Politseikoor (Island).

    Suurte koorigruppide puhul oli kuulda selgeid erinevusi laulmistraditsioonides. Läti ja Eesti meeskoorid esinesid hoopis suurema kõlalise intensiivsuse ja dünaamilise skaalaga kui Soome koorid. Aga soomlaste puhul võis märgata ka noorema ja keskmise generatsiooni lauljate puudumist. Samuti on selge, et soomlaste paremaid meeskoore me seekord Tallinnas ei kohanud, kuigi oli kohal ja täies hoos nende silmapaistev meeskooridirigent ja Sibeliuse muusikaakadeemia professor Matti Hyökki.

     

    Eesti dirigendid ratsionaalsemad ja emotsionaalsemad

     

    Festivalikontserdi repertuaari põhirõhk oli traditsioonilisel a cappella meeskoorimuusikal, seejuures originaalloomingul. Ühe rahvalauluseade pakkusid nii rootslased, islandlased, kui eestlased, kaks lätlased. Ilmselt tagasihoidlik ettekandeaparaat kahandas muljet soomlaste kavast (Pacius, Malmsten, Melakoski, Kemppi, Kuusisto, Hannikainen, Holma).

    Ulatuslikumaid kooriteoseid pakkusid lätlased (J. Andrejsi “Latvijā” saateta meeskoorile) ja eestlased (Lepnurme “Emakeel” meeskoorile ja orelile). Nende kavad olid ka temaatiliselt mitmekesised – kodumaa, loodus ja laul (läti) ning sõda, surm, arm, kodu(kant ja -keel) ja kodumaa – ning ettekande poolest huvitavad. Festivalikontserdi kontekstis peab tunnistama, et Eesti meeskooride kava oli muusikaliselt kõige rikkam (Tormise seade, Tubin, Torrim, Aav, Ritsing, Ernesaks, Türnpu, Lepnurm, Vettik), paljude, hästi välja lauldud meeleoludega. Teiste koorirühmade kõrval oli nähtav, kui väga meeskooride laulmine sõltub dirigentide käelisest tegevusest (selle intensiivsusest) ning et eesti dirigeerimiskool erineb teistest oma ratsionaalsuse, mõtestatuse ja emotsionaalsuse poolest.

    Näitena eesti meeskoorimuusika traditsiooni nõudlikumast, Eesti Rahvusmeeskoorile kirjutatud osast tahaks esile tuua Jaanus Torrimi (1975) “Requiem aeterna (Missa pro defunctis, orelile, meeskoorile ja sopranile)”, mis ühendas eri tämbreid kuulama panevaks koosluseks ning mida sel kontserdil esitasid valikmeeskoorid, sopran Aile Asszonyi ning helilooja Jaanus Torrim.

    Festivali peakontserdil osalevate meeskooride pilti täiendasid eesti noormehed ja poistekoorid. Kahtlemata on see rikkus. Poiste “pilv” oli kõige suurem, noormeeste koorid oodatust väiksemas koosseisus (eksamite aeg?) ning meeskoorid vahepealses mõõdus. Tänu sellele, et siin on välja panna kolmes vanuseastmes meeslauljaid, moodustas eestlaste kava peaaegu poole kogu kontserdist.

    Pean festivali peakontserdi oluliseks väärtuseks a cappella laulmist, millega õnneks haakus ka noorte meeskooride kava (Ernesaks, Läte, Saar). Poistekooride ja noormeeste ühisosa toetus saatega popmuusikale (Rannap, K. Tamra). Loodan, et see on kasvuperioodi raskuste kergendamiseks, mitte traditsiooni muutmise taotlus. Kahjuks polnud ka poistel kavas saateta laulu.

    Ma ei mõista, miks peaks pelgama häälte ühinemist, seda ainulaadset kooskõla, mida nende poiste hääled just täna võivad luua?!

    Kontserti lõpetavad ühendmeeskoorid tegid üllatuse. Lõpukulminatsiooniks kavandatud Griegi kantaadi “Uus isamaa” asemel sai haaravaima esituse hoopis eelmine laul, Ernesaksa “Hakkame, mehed, minema”. Nii pidi kogema, et see kuulub harrastusmeeskooride lemmiklaulude sekka ka väljaspool Eestit.

    Festivalikontserdi järel on igati põhjust tänada nii selle korraldajaid kui esinejaid muusikaliste elamuste eest ning loota, et nagu Põhja- ja Baltimaade segakooridele suudetakse luua kokkusaamisi ka meeskooridele. Head omavahelist rebimisvõimalust näen juhul, kui kaasa tulevad ka paremad Soome ja Rootsi meeskoorid ning meilt rahvusmeeskoor, samuti seekord puudunud maade koorid.

     

  • Kergitab kulmu:Meie ?jah? ja nende ?ei? ehk

    Evi Arujärv

    Seoses Euroopa Liidu uue põhiseaduse mahahääletamisega prantslaste ja hollandlaste poolt räägitakse kriisist. Kõikjal peavad ei pärast põdejad kurjajuureks üht ja sama: rumal rahvamass ei saa aru, miks ja kuidas jätkuv eurointegratsioon neile hea on. Tegelikult võiksid kurvad eurobürokraadid nii meil kui mujal endalt küsida, missugused olid ja on europropaganda sõnumid, missugustel sotsiaalsetel tunnetel need mängisid, missugust argumentatsiooni kasutatati ja kasutatakse.

    Näiteks Eesti euroliitumise loosung number üks küsis kinnitust eimillelegi: inimesed, öelge jah, ärge kartke, midagi ei muutu, kõik jääb samaks. See rahustas stabiilsust ihkavaid kodanikke. Sisendus ?kõik jääb nagu ennegi? sobis edukatele individualistidele, alalhoidlikule vanemale põlvkonnale ja piiratud vaateväljaga persoonidele. Mõned kuud pärast liitumist intervjueeriti tänaval inimesi. Enamus kinnitaski, et nende elus pole midagi muutunud. Mõnel oli üht-teist hästi läinud: kool lõpetatud, liising makstud, reisimas käidud. Suure inertsiga ulatuslikke protsesse saab ka läbi lukuaugu või jaanalinnu-perspektiivis esitleda, analüüsivõime asemel võib mängida piiratud mõtteviisi ja/või informeerimatuse peale. Õhku jäi siiski küsimus: kui kõik jääb nagu enne, milleks siis üldse?

    Euroargument number kaks oli fatalistlik: meil ei ole pääsu; kui kästakse, tuleb astuda. Fatalistlikku eluhoiakut ergutas ja ergutab alati mõõdukas annus sõimu, sundi ja sotsiaalset alandust. Seda vahendas eliidi ühendkoor. Kuigi jälle tekkis ka küsimus: miks peab ülevat ja kasulikku asja nii räigelt propageerima?

    Europropaganda loosung number kolm kõnetas orjahinge ja kadakat eestlase hinges. Selle kvintessents oli kujutlus ?paremate inimeste? sabast:  kui ütlete jah, inimesed, siis ei pea teie enam alamate rahvastega ühes tollisabas seisma, vaid saate ?paremate inimestega?, isandatega ühte järjekorda asuda.

    Euroloosung number neli elustas vana head metafüüsikat. ?Saagem eurooplasteks!? ? see hüüatus koondab humanistlikke eetilisi ja kultuurilisi väärtushinnanguid, mida tavapäraselt kannab vaimueliit ja mis tõotavad paradiisi maa peale saabumist. Aga üksnes tõotavad. Sest paraku on tegu arhaismiga: uue leppega või ilma, aga vanal metafüüsikal puudub igasugune puutepunkt euroliidu põhitrendidega: võimu tsentraliseerumise, bürokratiseerumise ja sotsiaalset mõõdet tõrjuva majandusloogika võidukäiguga.

    Euroloosung number viis mängis hirmufaktoril: nagu NATO, nii kaitseb ka uus liit meid agressiivse Venemaa eest, öeldi ja öeldakse. Kui meeli täidab tuntud kujutlus valgest laevast, päästjast ja vabastajast, siis muidugi ei märkagi, et Venemaa on juba ammu Eestis ja kipub miskipärast just eurodirektiivide toel üha enam olema (parajasti aitavad need meil ?lahendada? Vene sõjaväelaste probleemi). Või et euromiljonitele vaatamata on integratsioonimull lõhkenud ja jutt punaste vanurite asendumisest lojaalse noorusega ei pea vett: tänavamiitingutel räuskab turskeid keskealisi mehi, hulk noori venelasi ilmutab ?ovinistlikke seisukohti, KAPO-l on infot, millest avalikult ei räägita. Ja ennäe ? juba kutsub Elsa Gret?kina jalajälgedes astuv Raivo Vettik Päevalehes üles integratsiooni parendamiseks eesti lastele vene keele kümblust tegema.

    Eestlaste euroliitumise jah-sõna ümber oli sedavõrd rohkesti hirmu, orjameelt, rehepaplust, populismi ja metafüüsilist hämamist, et sellest jäi tõeliselt paha maitse suhu. Ja vastupidi, prantslaste ja hollandlaste ?ei?, mis tegelikult hääletas inimkeskse ühiskonna väärtuste poolt, mõjus lausa tervendavalt ja positiivselt.

    Põlis-eurooplaste topelt-ei oli eriti tugev ja kõnekas signaal nõukogude pärandiga rahvaste jaoks, kellele suures osas sovetliku mõtteviisiga eliit paraku ei ole veel tänagi mõtestanud demokraatiat kui isemõtlemise ja iseolemise õigust, vaid kui õigust hääletada poolt, kui põhimõtet üks idee, üks rahvas, ühe bürokratiseerunud superinstitutsiooni ülevõim. Ja veel. Muidugi moositi ja hoiatati ka prantslasi ja hollandlasi, aga ei ole kuulnud, et sealpool oma rahvast nii jõuliselt hea ja paremaga ristitud oleks, nagu see on Eestis kombeks. Isegi kui nüüd üleüldine osalusdemokraatia kärpimine maad võtab, on meile jõudnud vähemasti teadmine demokraatia võimalustest ja euroopalikust poliitilisest kultuurist.

  • XI Nukitsa konkursi nominendid selgunud

    Eesti Lastekirjanduse Keskus

    Laupäeval, 14. aprillil kell 12 kuulutatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja XI Nukitsa konkursi võitjad. Sellenimelist võistlust, kus lapsed parimat kodumaist lastekirjanikku ja -kunstnikku valivad, on Keskus korraldanud juba 20 aastat. 

    Lugejaküsitlus toimub koostöös Eestimaa raamatukogudega ning parimad valitakse kahe viimase aasta lasteraamatute seast. Oma lemmikute poolt hääletas 7827 last, kellel oli valida 205 raamatu vahel. Kirjanikest osutusid edukaks Mika Keränen ja Kristiina Kass, illustraatoritest Heiki Ernits, Anni Mäger ja Maigi Magnus. Nominentide järjestus ja võitnud raamatud tehakse teatavaks kohapeal. Enim hääli kogunud lastekirjanikku ja illustraatorit autasustatakse Nukitsa pronkskujuga, kolm edukamat saavad rahalise preemia. 

    Laupäeval toimuva auhinnapeo külalisteks on lisaks võitjatele 70 üle Eesti hääletuses osalenud last. Raamatupidu juhivad Nukits (Venno Loosaar) ja Kusti (Taavi Tõnisson). Üritust toetavad Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Lasteveeb OÜ ja AS Kalev Chocolate Factory. 

    Esimene Nukitsa konkurss toimus 1992. aastal. Võitjad aastatest 1992-2010 Kirjanikud: Voldemar Miller, Henno Käo (kahel korral), Edgar Valter, Ene-Maris Tali, Ira Lember, Janno Põldma, Andrus Kivirähk (kolmel korral). Kunstnikud: Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, Edgar Valter (kahel korral), Tarmo Tali, Karel Korp, Heiki Ernits (kolmel korral), Anni Mäger.

  • Julge pealehakkamine on ainult pool võitu

    Maria M?r

    Tõenäoliselt tuleb isegi paljudele muusikainimestele üllatusena, et 18. – 21. V leidis Helsingis esimest korda aset Eesti muusika foorum, mille ambitsioonikaks sihiks oli seatud meie muusika tutvustamine soomlastele. Aga ka mainitud adressaat ei paistnud asjaga suurt kursis olevat, sest publikut oli üldiselt vähevõitu. Foorumi aktiivsem programm jaotus 19. ja 20. V peale: pärast ürituse pidulikku avamist Eesti suursaatkonnas toimus rida loenguid ja kaks kontserti. Kahe esimese päeva vältel oli kõigil huvilistel võimalik Tuglase seltsis tutvuda nootide, heliplaatide ja eesti muusikat puudutavate raamatutega ning neid samast ka osta.

    Foorumi vaieldamatuks tipphetkeks kujunes Temppeliaukio kirikus antud Küberstuudio kontsert, mis tõi ainsa sündmusena kokku arvestatava hulga eesti muusikast huvitatud soomlasi. Monika Mattieseni ümber koondunud ansambel oli Erkki-Sven Tüüri, Jüri Reinvere, Helena Tulve, Galina Grigorjeva ja Toivo Tulevi muusikast kokku pannud tervikliku kava, mille ühendavateks lülideks sobisid hästi Mart Siimeri interluudiumid. Helilooja esitatud orelipalade hulgas leidus hulganisti üllatavaid registreid. Erkki-Sven Tüüri “Arhitektoonika VII” ja Toivo Tulevi “Du ewig Du” tõid esile flöödi suurepärase sobivuse tšello ja cembalo kooslusega.

    Jüri Reinvere multimeediateose “t.i.m.e.” kauni taustavideo kogu värvispekter ei tulnud saali loomuliku valgustuse ja varajase kontserdiaja koosmõju tõttu paraku hästi esile, kuid seda enam pääses mõjule ajavenitustehnika, mille abil Pakri poolsaare tuulegeneraatorid sujuvalt eri kohtades ilmusid ja kadusid. Ekraanilt läbi käivad tekstid toetasid hästi flöödi elektrooniliselt töödeldud tuuleefekti.

    Helena Tulve õhulise teose “Lendajad“ esitasid Monika Mattiesen ja Neeme Punder mitmesugustel flöötidel. Kahjuks tulid siin välja kontserdi nõrgad kohad: keskmine muusikaarmastaja ei ole võimeline kuigi kaua flöötidesse puhumist kuulama. Galina Grigorjeva flažolettide-küllane tšellosonaat “Recitativo accompagnato“ tõstis Aare Tammesalu Küberstuudio muusikutest eriliselt esile. Meisterlik mäng ülemhelidega, samas mõtlik sisekaemus, millest kumas läbi religioossus.

    Teise otseselt muusikalise sündmusena oli foorumil planeeritud Vardo Rumesseni loengkontsert “Uusi tuuli eesti muusikas XX sajandi esimesel poolel”, kus ta mängis Tobiase, Saare, Elleri, Oja ja Tubina klaverimuusikat. Võiks ju arvata, et tegemist oli loengu ja kontserdi paremaid omadusi ühendava sündmusega, kuid tegelikult vaheldus soomlase jaoks piisava taustmaterjalita tekst lohakalt ja üleolevalt esitatud muusikaga. Rumesseni sõnaline etteaste mõjus isegi populaarteaduslikus kontekstis piinlikult egotsentriliselt, pea iga pala lõppakordi ajal vaatas maestro demonstratiivselt kella, nagu oleks publik süüdi, et talle on lemmikrepertuaari esitamiseks nõnda vähe aega eraldatud.

    Tabasin end nende päevade vältel korduvalt mõttelt, millise kuvandi pakkusid foorumi kontserdid eesti muusikast. Kaks kardinaalselt erinevat, lausa üksteise vastu sõdivat pilku: ühelt poolt traditsiooni toetav ja uuendusi eitav, teiselt poolt nüüdismuusika, mis võib tavapubliku veidi ära ehmatada. Tõsi, Küberstuudio muusikud andsid esmaklassilise kontserdi, kuid nende muusika on omamoodi nišitoode, koosnedes peamiselt kaasaegsest flöödimuusikast. Eesti muusika tutvustamist oleks siiski loogilisem alustada mitmekesisest ja tasakaalustatumast ülevaatest, mis esindaks kõige erinevamaid heliloojate generatsioone ja võimaluste piires ka koosseise.

    Loengumaratoni alustas Eesti muusika foorumi kunstiline juht Andrus Kallastu, kes oli planeerinud lahata innovatsiooni ja traditsiooni ideid eesti muusikas. Tegelikult ta Eesti olukorrani peaaegu ei jõudnudki, vaid keskendus peamiselt Mikko Heiniö teooriate refereerimisele, püüdmata neid enesele kuidagi suupärasemaks teha. Esimene üllatus tabas kuulajaid siis, kui Kallastu teatas, et ta näeb eesti muusikas toimuvat Soomes elades selgemini, mitte teisiti (nagu ütleks keskmine tagasihoidlikkusest läbi imbunud eestlane). Tema väitel puudub eesti heliloojatel harjumus oma muusikast rääkida ja see justkui kahandaks selle väärtust. Vähemalt selline mulje jäi loengust, mille lõpuks näis Kallastu ise oma seisukohtades juba kahtlevat. Aga mis seal ikka – tundub, et suuremate muutuste perioodi on Kallastu veetnud Soomes ning Eestis toimuvat pole olnud mahti nõnda teraselt jälgida.

    Soome muusikateadlane Veijo Murtomäki rääkis Eduard Tubinast sümfonistina, eelkõige tema sümfooniliste teoste ettekannetest Soomes, neid, muuseas, pole olnud ülearu palju.

    Mart Siimer tutvustas Monika Mattieseni uue flöödimuusika CD põhjal eesti muusika tausta. Soome publikule (mida paraku oli napivõitu) oleks kindlasti huvi pakkunud Siimeri viis eesti heliloojate muusikat presenteerida. Helinäited Galina Grigorjevalt, Erkki-Sven Tüürilt, Mirjam Tallylt, Helena Tulvelt ja Toivo Tulevilt vaheldusid kommentaaridega, mis tõid asjalikult esile paralleelid maailmakuulsate heliloojatega. Meeldejäävalt demonstreeris Siimer eesti muusika õhulisust, miksides kokku kaks minutit Tulve “Lendajatest” ja “Sulast”.

    Üsna rõõmustav diskussioon sai eestlaste vahel alguse samast Mart Siimeri loengust. Juhuslikult üle huulte lipsanud mõiste “vaikusemuusika” tõstatas küsimuse soome ja eesti muusikamaastiku olemuslikust erinevusest. Kui eesti muusikas on vaikus kompositsiooni osana tänu Arvo Pärdile (võib-olla ka tänu Kuldar Singi oriendilaenudele) kaunis tavaline, siis Soomes valitseb modernistlikum arusaam, mille kohaselt vaikust peetakse koguni banaalseks. Ka sugulasrahvaste huumoritunnetus erinevat Andrus Kallastu sõnul kardinaalselt: eestlaste sarkasmiga segunev kibe huumor ja eneseiroonia on meie põhjanaabritele täiesti võõras, akadeemilisel muusikal olevat alati tõsi taga.

    Põnevad ja parasjagu põhjapanevad väited, eks ole. Aga kas tolle foorumi idee oligi korraldada eestlastele meeldiv väljasõit, et siis isekeskis (korraldajad, foorumil osalenud heliloojad ja muusikud ning aeg-ajalt ka mõni estofiilist soomlane) eesti muusika olulisemate ehk siis meile niigi piisavalt tuntud suundade üle arutleda? Juba suursaatkonnas toimunud avatseremooniaga lõppes foorumil igasugune ametlik mõõde, mille kunstlikult tekitamine poleks ka kuigi elutervelt mõjunud. Sellegi poolest oleme tänulikud lektoritele, kes vähesest soome publikust hoolimata viitsisid oma loenguid tõsiselt võtta.

    Soome-poolsetele organisaatoritele sooviks järgmiseks aastaks energiat ja eelkõige reaalsustaju. Ehk tuleks ka tegelikult rõhk soomlaste teavitamisele asetada, nagu suurejoonelistes avakõnedes mainitud?

     

  • Esilinastub Ivar Heinmaa film „Tšernobõli samuraid“

    Katrin Maimik

    Kolmapäeval, 11. aprillil kell 19 esilinastusb kinos Artis Ivar Heinmaa dokumentaalfilm “Tšernobõli samuraid”. Film linastub kinodes Artis ja CC Plaza alates 13. aprillist.

    Tšernobõl 1986 –  Fukushima 2011.Tuumakatastroofi aeg ja koht on küll erinevad, aga inimeste  hirm ning kannatused üsna sarnased. Isegi nii sarnased, et Jaapanis toimunu tekitas paljudes Tšernobõli veteranides dejà vu tunde.

    „Tšernobõli samuraid“ on film 1986. aastal Tšernobõli tuumajaama 4. reaktori plahvatust likvideerinud meestest ja tuumakatastroofi üleilmsetest mõjudest. Seda Jaapani tuumatragöödia taustal eriti tundlikuks muutunud teemat kannavad filmis inimesed, kelle elu Tšernobõlis veedetud päevad otsustavalt muutsid.

    Jaan Krinal, Lääne maksu- ja tollikeskuse juht ning Kalev Kilk, endine keevitaja riskisid  ohukoldes oma kalleima vara – tervisega. Mälestused ärkavad ellu, kui Jaan ja Kalev 2011. aastal uuesti Tšernobõli külastavad. Neljanda reaktori kustutus- ja matmistöödel osales 830 000 meest üle Nõukogude Liidu, Eestist saadeti sinna 5000 meest. Aastatel 1986 – 1993 sooritas 28 neist enesetapu.

    1986. aastal Eesti pearadioloogina töötanud doktor Peeter Mardna usub, et kiiritusest enam murrab Tšernobõli veterane stress, mis sarnaneb Vietnami või Afganistani sõdades osalenute omale.

    Filmis saab sõna ka Valgevene bioloog Aleksei Nesterenko, kes on osalenud uurimustes, mis kinnitavad, et  Tšernobõli katastroofi tagajärjel on kogu maailmas surnud kokku miljon inimest. Aleksei isa, Valgevene tuumateadlane, kes pühendas tuumafüüsikale

    suurema osa oma elust, oli Tšernobõlis nähtust nii vapustatud, et muutis kardinaalselt oma seisukohti ja kinnitas avalikult, et inimkond ei ole moraalselt tuumaenergeetikaks valmis.

    Lisaks kahe suure katastroofi anatoomiale – Tšernobõl 1986 versus Fukushima 2011 – vaatleb film ka kohalike ohutsooni elanike elu ja olukorda täna, 25 aastat pärast õnnetust. On neid, kelle jaoks tähendab Tšernobõl igavesti kestvat hirmuunenägu, samal ajal kui teiste südames on see armsaim paik ilma peal – lihtsalt kodu.

    “Tšernobõli samuraid” on režissöör Ivar Heinmaa teine dokumnetaalfilm. Esimene film “Afganistani armid” valmis 2005. aastal.

    Filmi režissöör ja operaator: Ivar Heinmaa

    Stsenaristid: Ivar Heinmaa, Vesa Toijonen

    Produtsendid: Ivar Heinmaa, Margit Vremmert, Vesa Toijonen

    Heli salvestus ja kujundus: Martin Vinkel, Horret Kuus

    Monteerija: Tambet Tasuja

    Helilooja: Lauri-Dag Tüür

    Graafiline kujundus: Aadam Kaarma

    Diktor: Margus Prangel

    Tootjad: Einmann Video OÜ ja Yleisradio OY

    Koostöös ERT S.A. – Kreeka Raadio ja Televisiooni ja Eesti Rahvusringhäälinguga

    Filmi pikkus 55 minutit.
    Filmi treilerid:

    http://youtu.be/9Rsfz98mFMc

    http://youtu.be/e8E3CH9ySns

Sirp