Iga valitseja on väärt oma linna nagu iga linn oma valitsejat. autori foto
Arhitektuuri esitlusvõimest
Dalibor Vesely kirjutas juba 1987. aastal arhitektuuri ja poeetilise representatsiooni kohta: “Tänane arusaam arhitektuursest representatsioonist on vormitu ja hägune. Ei ole selge, mida arhitektuur peaks esindama või kas ta tegelikult peakski esindama midagi muud kui iseennast. Kuid siiski on ka sügav usk, et arhitektuur ei saa täielikult rahulduda oma sisemise eksistentsiga või absoluutse kohaloleku vormiga”. (Vesely, Dalibor. Architecture and the Poetics of Representation. Daidalos. 1987, lk 25, 24).
Sellist huvi arhitektuurse representatsiooni olemuse vastu, mida Vesely silmas pidas, on vahepeal kustutanud arvutustehnika ja infotehnoloogia tormiline kasv. Kõik on haaranud endasse uus digitaalne platvorm.
Esitusviisi ja esitusvahendi olemuse küsimused on mattunud digitaalsete manipulatsioonide alla. Kuid kui selline esimene nälg on rahuldatud, kerkib küsimus representatsioonist taas oma alastuses.
Vesely nägi arhitektuurse representatsiooni kriisi just sümboolse esitusviisi ülekasvamises instrumentaalseks. Lihtsakoelise ja väheütleva arvutisimulatsiooni vohamine arhitektuuri esitamisel on selle parimaid tunnistajaid.
Sümboolne representatsioon kannab endas olulisi tähendusi ja arhitektuur on nende kandja. Ehitamine on siis sel juhul ise teistkordne representeerimine, millegi olemusliku esitamise viis.
Instrumentaalse representatsiooni funktsioon on esitada iseennast ehituse kaudu. Instrumentaalne representatsioon on sellisena iseseisev, domineeriv ja kontrolliv instrument, aparaat. Tegelikult renessansi välja arendatud ekperiment, justkui inkvisitsiooni piinariist looduse saladuste väljapressimisel inimliku kasusaamise eesmärgil. Selline representatsioon ei esinda midagi peale iseenda, ta on universaalsetest ja olulistest tähendustest tühjaks jooksnud.
Vesely vaatleb ka seda momenti, millal instrumentaalne representatsioon hakkab võimust võtma. See on periood, kui arhitektuuris tuleb XVIII sajandil kirjanduse ja poeesia vallast kasutusele karakteri ehk iseloomu mõiste.
Seda saame siis vaadata kui ehituse, monumendi, maja ja ka linna iseloomu. Arhitektuur peab olema võimeline ennast kehtestama erinevates žanrites. Õigel ajal tuleb rakendada õiget karakterit. Ta esitab seda kui näitleja laval.
Selline lähenemine arhitektuurile loob olukorra, kus traditsioonilise sümboolse esitusviisi on asendanud karakter kui esteetiline kategooria.
Arhitektuur, mis on tahtnud ja loodetavasti tahab ka edaspidi olla kõrgemate poeetiliste maailmade looja, kaotab oma eetilise aluspinna, keskendudes esitusviisile. Jacques Francois Blondel on kirjutanud: “Lõppude lõpuks tähendab vähe, kas meie monumendid meenutavad möödunud arhitektuuri, antiikset, gooti või kaasaegset, piisab, kui neil on piisav mõju ja karakter, mis sobib iga ettevõtmise žanriga”. (Vesely, Dalibor. Architecture and the Poetics of Representation. Daidalos. 1987, lk 25, 28).
Vesely läheb veelgi sügavamale ja leiab karakteri kui näilisusele ja esteetilisusele üles ehitatud mõiste algupärandi – dekoori. Viimasest kaugel pole ka XIX sajandi stiili mõiste.
Tegu on Vitruviuse mõiste decorum lihtsustusega. Omakorda laenatud tolleaegsest kirjandusuurimusest, tähendades “veatut töö kokkuseadmist kooskõlas omaksvõetud detailide pretsedentidega (autoriteediga), põhinedes traditsioonil (seisundil), taval (jätkuvusel) ja looduslikel tingimustel.” (Ibidem.)
Selles definitsioonis on veel jälgi algupärasest kreeka mõistest prepon, kus eetiline ja esteetiline tähendab sedasama, sest ilus on ainult see, mis on hea ja õiglane.
Tallinnas näeme veenvalt veel hullemat eetilise ja esteetilise rebestatuse tegelikkust: poliitika ise on muutunud instrumentaalseks representatsiooniks: ta ei esinda enam mitte midagi muud peale iseenda. Halvem veel, ta on võimuiha dekoratsioon. Sarnase instrumentaalse dekoratsiooni on omaks võtnud ka arendajad. Ka neile on ruum eelkõige instrument – toore modernistliku maailmavaate lõppematu omakasu instrument.
Arhitekti lunastusest
Arhitektuuri huviallikas on eelkõige inimeste ja ruumi suhted ning alles seejärel nende suhete fikseerimine asjade ja kehade maailmas. Arhitektuuri meetod kuulub eelkõige humanitaarvaldkonda ning alles seejärel lülitatakse ta positivistlikust metodoloogiast tulenevale mõttesuunale, mida toetab empiiriline rakendusteadus, seda just ehituse valdkonnas.
Paratamatult on ühiskonnal ja asjaosalistel kergem orienteeruda matematiseeritud positivistlikus maailmas, kus tulemused, arvandmed ja eksperimendid, rääkimata rahanumbritest, on võrreldavad. Mõõdetavate tulemuste kergemeelne ületähtsustamine arhitektuurihariduses ja oletus, et haridust saab väänata mis tahes suunas, ei too aga soovitud tulemusi. Koole, mis hiilgavad oma tööde tehnilise põhjalikkusega, on maailmas küll. Sellise kooli käigushoidmine on tegelikult väga lihtne ja samas ka väga formaalne. Tegeliku inimese ja ruumiga on sellisel koolil vähe pistmist.
Ometi peab koolis ka õpetama mõistma linnas toimuvaid protsesse. Arhitektuur ja linnaplaneerimine sobitavad inimese ruumiga. Inimese on akadeemia jätnud unarusse. Tegeleme ruumilise dimensiooniga kui majanduslike ja poliitiliste otsuste tagajärjega, kuid pole andnud avalikkusele teada tänase majanduspoliitika ja erastamispoliitika taga olevast lihtsustatud ruumikäsitlusest, poliitilise kildkonna küünilisusest ja osalusdemokraatia vähesest tegutsemisvõimest.
Kõike seda tuleks akadeemias mõista ja uurida ning siis ka linnakodanikele teada anda, sest tundub, et keegi teine sellega ei tegele. Akadeemia peab olema poliitikaväline, aga akadeemias tuleb teada, kuidas asjad tegelikult käivad.
Tänase linnaruumi kohatise väärastumise üks põhjuseid on ülimalt lihtsameelne, ent väga mugav maa ehk maapinna kui täiesti suveräänse eraomandi käsitlus, mis automaatselt laieneb ka ruumile. Ruumile, mida see eraomand endaga kaasa toob selle kinnistu pinna all ja peal. Selle käsitluse põhjusi võib otsida Eestis viimase 150 aasta küllalt vägivaldsetest maareformidest, aga selle lõpptulemus põhineb XVII – XVIII sajandi tehnokraatlikul käsitlusel ruumist kui homogeensest konteinerist, mis toimib väljaspool inimteadvust, mis eksisteerib inimesest sõltumatu objektiivse reaalsusena, mis on mõõdetav kolme koordinaadiga ja mis on täpselt välja arvutatav.
Sellega on kaasnenud enamikule traditsioonilise ja ajaloolise maaomandiga Euroopa linnadele tundmatu oletus, et kinnistu tasapinnal on oma väärtus, mida saab kohe rahaks vahetada. Tavaliselt kujuneb kinnistu väärtus ainult selle tõttu, et seda ümbritsevad teised kinnistud. Kinnistu väärtus ei tulene mitte arendaja tööst, loovusest või kapitalist, vaid selle kohast linnas, mis omakorda on aja ja ruumi kategooria.
Järjepidevus ja kollektiivsus ruumi valdkonnas seob selle ka teiste inimlike väärtustega, mida on raske kirjeldada poliitika või majanduse seisukohalt ja mida on võimatu mõõta rahalise mõõdupuuga. Ruumi valdkonna järjepidevus, kollektiivsus ja loovus on Eestis veel väljaspool ühiskonna tähelepanu. Inimlikud väärtused kanduvad suurel määral edasi arhetüüpide, mütologismide, tavade, traditsioonide, käsitööoskuse, koolkondade, looja julguse jms kaudu. See paneb ruumi üle otsustajatele suure eetilise vastutuse. Seda eetilist vastutust ei oska või ei taha otsustajad nagu parteiliidrid, linnapead, arendajad/ehitajad suurte kasumite ahvatlusel võtta, arhitektid aga ei saa seda teha oma positsiooni tõttu.
Ruumilises tegelikkuses on lahutamatult kokku põimunud poliitiliste ja majanduslike otsuste abstraktne tähendus, olemise ajalis-ruumiliste mooduste võimalikkus ning loojate tahe ja kujutlus.
Meil strateegiliste otsuste tegijate hulgas arhitekte kahjuks p
eaaegu pole. Enamgi veel, arhitektkond on lahustunud olematuks. Majandusministeeriumi järjekindlad reformid on hajutanud arhitekti vastutuse. De facto on registreerimise formaalne käsitlus toonud kaasa selle, et arhitektiteenuseid pakuvad lisaks kunstiakadeemia lõpetanud arhitektidele ka tehnikakõrgkooli diplomiga arhitektid (kool, millel veel puudub rahvusvaheline akrediteering magistritaseme õppeks ja mis pole kantud EL arhitekti direktiivi tunnustatud diplomite lisasse) ja inseneridiplomiga inimesed, sest kohalikel omavalitsustel pole jõudu neid registreid kontrollida. Sellist kõrgemat pilotaaži, kuidas Eesti linnaruumis harmoniseerida saksa tähendusruumil põhinevat kinnisasja õigusfilosoofiat ja skandinaavia kollektiivsel pretsedentaalsel tähendusel toimivat planeerimisseadust, ei tasu majandusministeeriumilt ammugi mitte oodata.
Loodan, et edaspidi saab oluliseks linnakodaniku reaktsioon. Meile pole vaja talentide, vaid kodanike linna. Niikaua kui puudub kodanike linn, ei aita talent, loovtööstus ega teised uued maagilised mantrad, ükskõik kui kaua neid ka korrata.
Kodanike linna või riigi tulekut ei oska aga viimaste valimiste aktiivsuse najal oodata. Mulle tundub, et Eesti ühiskond on oma olemuselt põhiliselt veel mittereflektiivne ja tugevalt mütoloogilise aluspõhjaga.
Kuid kui jälgida, kuidas kritiseeritakse arhitektuuri ajakirjanduses, siis mõistame, et ühiskond on muutunud. Kui Eesti ühiskond on liberaalse kapitalismi tuultes väljunud sellest surutisest, mille on kaasa toonud mütoloogiline aluspõhi, siis mulle tundub, et midagi uut ei ole asemele tekkinud ja ühiskond on lamestunud. Müütilised aega ja ruumi kirjeldavad arhetüübid on veel olemas, kuid üldine tendents viib aeglaselt kultuurikihi õhenemisele. Sellist kultuuri lamestumist näeme nii poliitikas, ajakirjanduses kui ka kirjanduses, mis kõik liberaalse majanduskonkurentsi tingimustes tulevad inimesele üha lähemale, tulevad lähemale inimese kõige madalamatele ihadele.
Tahaks hävitada tervikliku müüdi arhitektist kui süüdi ja süüta müütilisest tegelasest tänases eesti kultuuris. Arhitekt on ettevõtja, otsustaja kohalikus omavalitsuses, nõustaja. Arhitekt võib olla ka akadeemik. Kõik need funktsioonid on tegelikult erineva suunaga. Eestis ei saa arhitektide puhul rääkida ainult ühest mütoloogilisest tegelasest. Kahjuks on meie arhitektuur täpselt selline, milliseks lamenduv kultuur ja rikkuse ihalus kuldse härja sabas ta on teinud.
Teiselt poolt tahaks öelda, et kõigele vaatamata kuulub arhitekti tegevusse, sügavapõhjaliste müütiliste maailmade edasikandmine ja nende maailmade tähenduste toomine igapäeva ellu. Töö sunnib teda tegelema ruumi ja aja kõige algupärasemate vormidega, mis on peidetud sügavale keele, tavade ja argipäevaste tõekspidamiste alla. Ja selliseid arhitekte ja nende loomingut on õnneks veel jäänud meie kultuuri.
Lamestunud ühiskonna avalik nahk on õhukeseks kulunud. Arvatavasti häirivad ühiskonda need mütoloogilised jäänukid, mis segavad lihtsat, selget, mõistlikku ja raharikast maailma. Eesti kultuuril lihtsalt ei jätku jõudu ja julgust seda endale tunnistada.
Tahaks hüüda: Minosed parlamendis, volikogudes, linnavalitsustes, merkodes ja esserveedes, ohverdage mõned kuldhärjad, mis tegelikult ei kuulu ju teile, et arhitektid ei peaks teile puust lehmi tegema, ja et teie lapsed koos teistega ei peaks labürintides Minotaurustega võidu ringi jooksma. Aga ei hüüa, sest need, kes kuulevad, teavad niigi, ja need, kes kuulma peaksid, ei tee sellest välja. Lõpuks võtab ruum mõne aja pärast oma ja mulle kui arhitektile on ükskõik, kas kümne, viiekümne või saja aasta pärast. Niikaua tasub meenutada Platonit: iga valitseja on väärt oma linna nagu iga linn oma valitsejat.
