Toeta
Otsi

ÕS

  • Raamatukogud ja maailma ajalugu

    David Vseviov

     

    Boriss Volodin,  Maailma raamatukogude ajalugu. Tõlkinud Piret Lotman, toimetanud Siiri Lauk, Märt Läänemets, Tiina Vilberg. Eesti Rahvusraamatukogu, 2006. 440 lk.

     

    Boriss Volodini “Maailma raamatukogude ajalugu” on kaunilt kujundatud raamat, mille lõpetab tõlkija Piret Lotmani südamlik järelsõna. Ning pole mingit kahtlust – tõlkijale on autor igati sümpaatne ning tõlgitud pole kaugeltki vaid juhuslikult kätte sattunud raamat. Tegemist on missioonilaadse ettevõtmisega. Seda enam, et tõlke väljaandjaks on Eesti Rahvusraamatukogu, mis on igati kiiduväärne. Kes siis veel kui mitte keskne raamatukogu peaks laiadele massidele tutvustama raamatukogude ajalugu.

    Seega on meil eestikeelne maailma raamatukogude ajalugu olemas. Ja see on igati hea. Kuid pole head halvata, mis antud juhul tähendab seda, et vaevalt ilmub meil lähitulevikus veel mõni analoogilise sisuga kokkuvõtlik teos, mis täiendaks esimese puudusi ja möödalaskmisi. Neid on aga Boriss Volodini raamatus suhteliselt palju. Kuigi tõlkija väidab autori kiituseks, et “Volodin ütleb otsustavalt lahti raamatukogude ajaloo nõukogulikust käsitlemisest ja seda mitte üksnes faktide tõlgendamise seisukohalt, vaid ka metodoloogiliselt” pole see raamatu kõigi osade lõikes kahjuks kaugeltki nii. Nõukogulikkust on raamatus piisavalt palju. Ka stiilis. Tulevad ju kuidagi tuttavad ette: “Vene Föderatsiooni Kultuuriministeeriumis Jevgeni Ivanovitš Kuzmini juhtimisel välja töötatud riikliku raamatukogupoliitika tulemusena…”, “Tänu Sorose fondile ja selle vene osakonnale eesotsas Jekaterina Jurjevna Genijevaga sai võimalikuks…”, “Vene Kultuuriministeeriumi raamatukogude osakonna toetusel…” jne. Ning miks üldse peaks originaali ilmumise aastal 2004, kui NSV Liidu lõpust on möödas juba nii palju aega, olema nõukogulikkusest loobumine mingi eriline saavutus. Juba  ammu olnuks aeg.

    Maailma raamatukogude ajalugu pole võimalik käsitleda maailma ajaloota, mis määrab kindlaks teose raamistiku, asetades samas autori paratamatult valikute ette. Kõigepealt on maailma ajaloost abi, kuna selle kulg määrab üldtunnustatud periodiseeringu kaudu raamatu jaotuse peatükkideks, kus vaadeldaksegi raamatukogude arengut valdavalt kronoloogiliselt. Alustades Vana-Idamaade ja lõpetades XX sajandi teise poole raamatukogundusega. Kuid – millised on need suured ajaloosündmused, mis määravad oma globaalsuses raamatukogude arengut? Millised tuleks esile tõsta? Millised aga, vaatamata oma olulisusele, pole raamatukogunduse arengut eriti mõjutanud? Need ja paljud teised “ajalooga seotud” küsimused on  jäänudki vastuseta. Samas sisaldab raamat (see puudutab eriti varasemat ajajärku) küllaltki palju teisejärgulisi faktikesi.

    Loomulikult on iga autor vaba valima maailma ajaloo lõpmatust faktisalvest talle vajalikke näiteid. Kuid seejuures ei tohiks vigade arv ületada “näpukateks” arvatavate piiri. Seda nii mõtete, kui arvude puhul. Kui see piir mingis lõigus ületatakse, kaob autori vastu usaldus. Võtame näiteks vaid kaheleheküljelise peatüki “Vana-Rooma raamatukogud”. Saame teada, et Julius Caesar oli keiser. Mida ta polnud. Et keiser Augustuse algatusel avati 28. aastal raamatukogu. Augustus suri 14. aastal. Keiser Traianuse nime taga on aastad 98 – 117, mis märgistavad tema valitsemisaega, ülejärgmisel real Constantinuse nime taga 285 – 337, mis tähistavad keisri eluaastaid. Milline Bütsantsi õitseng algas 325. aastal? Ja miks sai Bütsantsi impeeriumi langus alguse XIII sajandil? Ja mida tähendab lause: “Rooma impeeriumi lagunemine 4. sajandil Lääne- ja Ida-Rooma riigiks viib selleni, et Lääne-Rooma lakkas eksisteerimast tervikliku riigina ja tema territooriumile tekkis 5.-6. sajandil palju barbarite riike”?

    Kahjuks ei piirdu vead ja arusaamatud laused vaid selle alalõiguga. Neid jätkub ka järgmistele lehekülgedele. Näiteks väidetakse, et “1453. aasta on ühtaegu nii Bütsantsi vallutamise kui ka renessansi õitsengu alguse aasta”. Ja sellele järgneb ajastu suurte loojate Giovanni Boccaccio, Francesco Petrarca ja Niccoló Niccoli raamatukogualase tegevuse kirjeldus. Aga nad kõik ju tegutsesid “õitsengu algusest” tunduvalt varem.

    Kuid kõige üllatavam on see, et küsitavusi ja vigu esineb isegi Venemaa ajalootausta kirjeldamisel. Neid leidub ka lausetes, mis oleksid raamatukogude ajaloo kontekstis võinud vabalt kõrvale jääda. Nii alustab B. Volodin osa “Vanavene raamatukogud” sõna “russ” seletamisest, tuues ära vaid ühe ning kaugeltki mitte kõige levinuma kontseptsiooni. Samas pole sellel sõnal mingit otsest seost raamatukogude ajalooga ja valitud näide tekitab pigem segadust kui seletab. Ja kuidas sai Jaroslav Tark ehitada Konstantinoopoli eeskujul Kiievisse kremli. Kas keegi on midagi kuulnud Konstantinoopoli kremlist? Ja mida tähendab lause “13. sajandist kuni 15. sajandi keskpaigani pidas Venemaa üle saja kuuekümne sõja välisvaenlastega, eriti valusad kaotused said talle osaks enam kui kakssada aastat kestnud tatari-mongoli võimu ajal”?  Igale Venemaa ajalugu vähegi tundvale inimesele on selline väide igas mõttes absurdne. Ja kui on juttu Novgorodist, siis saame teada, et “…erinevalt hansalinnadest ei asunud siin avalikke raamatukogusid. Need loodi reformatsiooni tagajärjel…” Mida sellest võiks järeldada vähem informeeritud lugeja… Kas tõesti siis Venemaal samuti reformatsioon! Ka “tsaari prikaase” ei loodud mitte XVII-XVIII sajandil, nagu väidab autor, vaid tunduvalt varem. Need tegutsesid täie hooga juba Ivan Julma ajal.

    Nii mõnigi raamatusse lipsanud viga oleks ilmselt välditav hoolikama toimetamistöö korral, seda enam, et toimetajaid on raamatul suisa kolm. Siis poleks Troitse-Sergi kloostrist saanud Troitse-Sergijevi klooster ja Solovetsi kloostri iguumen Dosifei poleks saanud tegutseda XIV sajandi lõpus ja XV sajandi alguses, sest klooster asutati alles XV sajandi esimesel poolel jne. Aga toimetajatest võib ka aru saada. Keda siis veel vene temaatika puhul usaldada, kui mitte vene autorit.

    Boriss Volodini mitmed üldistused ja järeldused on arusaamatud. Rääkides ülikooliraamatukogude tekkest Lääne-Euroopas XIII-XIV sajandil, tõdeb autor: “Raamatukogu hakkab teenima teadust, kuid teadust tolle aja mõistes – antiikteadust ja selle Kagu-Aasia analoogi.” Millist Kagu-Aasia analoogi keskaegne ülikooliraamatukogu teenib, on absoluutselt selgusetu. Ning millisest loogikast lähtuvalt on samas peatükis ootamatult iseseisev lause: “Hiinas ja Kagu-Aasia maades säilib vajadus õukonnaraamatukogude järele”. Või üks teine näide peatükist “Raamatukogud ja renessanss”. “Humanismi ideed levisid Itaaliast teistesse Euroopa riikidesse – Saksamaale, Dalmaatsiasse, Poola ja Tšehhi”.  Kas pole kummaline “teiste” Euroopa riikide loetelu? Ning veel Dalmaatsia, mille ranniku kaubalinnad (v.a Dubrovnik) kuulusid aastatel 1420 – 1797 niigi Veneetsiale. Ja kas reformatsiooniaja linnade rolli üle mõtiskledes pole igati eksitav öelda: “ Linna mõju sõltus suuresti nii teaduse arengusuundadest kui ka raamatukogu osast selles protsessis”. Sest, vastupidi, vaadeldaval ajajärgul ei sõltunud linna mõju mingilgi määral teaduse arengusuundadest ja raamatukogu osast selles protsessis. Kahjuks.

    Hoopis paremini on Boriss Volodinil õnnestunud need peatükid, kus kirjeldatakse otseselt eri riikide raamatukogude komplekteerimist ja tööd ning eriti teadusraamatukogude tegevust. Nende peatükkide puhul on tunda, et autor tunneb oma valdkonda põhjalikult. Kuid ka siinkohal võib esitada metodoloogilise küsimuse: millega aitab üksikute raamatukogude kirjeldamine kaasa maailma raamatukogude ajaloo kui terviku mõistmisele?

    Maailma raamatukogude ajaloo kronoloogilisest jaotusest tuleneb veel üks probleem. Autori käsitletud teemad ei mahu alati jaotuste raamidesse ning ületavad sageli peatüki piirid, mistõttu raamat on kohati üsna fragm
    entaarne.

    Kokkuvõttes tekitab Boriss Volodini raamat kaksipidi mõtteid. Kõigepealt on põhjust rõõmustada raamatukogude ajalugu ülevaatlikult tutvustava teose ilmumise üle. Kuid teisest küljest on kahju, et maailma raamatukogude ajaloo eesti keeles tutvustamiseks ei valitud mõnda paremat teost. Ilmunud raamatu plusse-miinuseid kaaludes võib järeldada, et selliseid raamatuid peaks kindlasti leiduma. 

     

  • Tartu Kunstimuuseum avab Endel Kõksi suurnäituse „Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“

    Reet Pulk-Piatkowska

    Tänavu möödus 100 aastat kunstniku Endel Kõksi sünnist. Tartu Kunstimuuseum tähistab seda 14. novembril kell 17. 00 avatava näitusega „ENDEL KÕKS. VAPRUSE, VABADUSE JA RÕÕMUGA!“, kus „rahvusvahelise mehe“ loomingut kõrvutatakse kunagise „Tartu kolmiku“ kahe kodumaale jäänud liikme Elmar Kitse ja Lepo Mikko omaga.

    Endel Kõks sündis 21. aprillil 1912. aastal Tartus. Ta kuulub Pallase kunstikooli lendu, kes lõpetasid kooli pöördelisel 1940. aastal ning kelle lõputöödenäitus toimus juba Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis. Kõksiga koos jõudsid diplomini maalijatest Alfred Kongo ja Viktor Karrus. Kõksi oli kunstikriitika märganud juba õpingute ajal, mil ta osales toonastel näitustel. Koos aasta varem Pallase lõpetanud Lepo Mikko ja Elmar Kitsega tituleeriti neid „Tartu kolmikuks“ ning nende tegemistel hoiti huviga silm peal. Järgnevad keerulised ajad viisid aga kolme pallaslase eluteed lahku – Endel Kõks pages kodumaalt, Elmar Kits sidus oma hilisema elu Tartuga ning Lepo Mikko tegutses Tallinnas. Kõigi loomingut jäävad ka hilisematel aastatel iseloomustama otsingud moodsa kunsti vallas, mis kodumaale jäänutel oli seotud suurte takistustega.

    1944. aastal põgenes Endel Kõks Saksamaale. Juba põgenikelaagris tulid ilmsiks tema head organisaatorlikud ja kunstist kirjutaja võimed. Ta oli üks esimese põgenike kunstinäituse  organiseerijaid Geislingenis 1945. aasta detsembris, samuti Eesti Kujutavate Kunstnike Keskuse (EKKK) asutajaid.

    1950. aastal siirdus Kõks Rootsi ja asus elama Örebrosse. Loomingus liikus ta läbi picassoliku vormi abstraheerimise nonfiguraalse pildimaailma poole, kus esikohale tõusis taas koloriidi väljenduslikkus. Kuna ta oli pidevas muutumises ja huvitus kunstimaailmas toimuvast, ei jätnud teda puudutamata ka popkunsti tulemine. Figuraalsus ja abstraktsus käivad tema loomingus ikka segamatult koos.

    1967. aastal sõitis Kõks esmakordselt Ameerikasse, mis tõi kaasa olulise muutuse tema kunstiloomingusse. Korduvalt käis ta USA-s, Kanadas ja Mehhikos. Tugevasti mõjutas teda sealsete pärismaalaste kunst ja kultuur, millesse ta süüvis nende keskel elades. 1970. aastate maalilooming, mis on kirgas värvidelt ja kus kompositsiooni keskmes on sageli märgid ja sümbolid, on nende mõjutuste kõige ilmekam tagasiside.

    Näitusel eksponeeritakse töid Tartu ja Eesti Kunstimuuseumist ning paljudest erakogudest nii Eestis kui ka Rootsis. Muuseum tänab kõiki erakogusid, kunstigaleriisid ja kunstnik Endel Kõksi sugulasi abi eest väljapaneku korraldamisel. Peatselt on ilmumas ka mahukas trükis näituse kohta.

    Näitus „Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“ jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 24. märtsini 2013.

    Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital ning Erika ja Osvald Timmase Mälestusfond.

  • Uuest ja veidi vanemast muusikast

    Igor Garšnek

     

    Ajaolu, et Klassikaraadio toodab peale muusikasaadete ka heliplaate, on viimase kümne aasta jooksul juba enesestmõistetavaks saanud. Aga et nimetatud raadiojaam peale heliplaatide veel ka muusikaraamatuid välja annab, on kindlasti meeldiv üllatus kõigile, kes raamatukauplustes muusikakirjanduse kesist valikut kirunud.

    Sel kevadel ilmunud Tiia Tederi ja Immo Mihkelsoni koostatud “NYYD-muusika. Uued helid Klassikaraadios” on artiklite kogumik, mille autoriteks Klassikaraadio oma toimetajad ja kaastöötajad. Ja nagu väljaande pealkirjastki näha, käsitlevad kirjutised just uuemat helikunsti. Kahekümnest nende kaante vahele koondatud kirjatööst käsitleb suurem osa ootuspäraselt eesti nüüdismuusikaga seonduvat, kuid “sündmuste horisont” küünib ka muu maailma uue muusikani. Erandiks on nende artiklite foonil aga Jüri Reinvere, kes oma esseistlik-filosoofilises loos “Vabaduse heliline hämarus” keerab ajaratta algul hoopis tagasi kaugesse minevikku, Rudolf Tobiase aega, et sealtkaudu mööda selliseid teetähiseid nagu Artur Kapp, Mart Saar ja Eduard Tubin jõuda eesti muusikalise identiteedi otsinguil tänasesse päeva, Veljo Tormise ja Arvo Pärdini välja.

    Lihtne matemaatika laseb arvata, et kui jagada raamatu maht 280 lehekülge ära 20 autori peale, siis ei tohiks neist ühelgi jääda võimalust käsitletavasse materjali ülearu süveneda. Ning tegelikult pole jäänudki (kahe erandiga, aga sellest hiljem), kuid keeruliste teoreetiliste analüüside puudumine ei tähenda sugugi seda, et raamatu kirjutised oleksid lihtsakoelised või pealiskaudsed, et oleks tehtud mingit “hinnaalandust”. Vastupidi – kuigi nn lahedat lugemist too köide ehk tõesti ei paku, on see-eest mitmekülgsus ja vaatenurkade paljusus kõnealuse väljaande peamisi tunnusjooni.

    Kõige laiemas plaanis võib nood artiklid jaotada kaheks: ühed on pigem ülevaatlikud-tutvustavad ja teised mõnevõrra analüüsivamad. Esimesse kategooriasse kuulub kindlasti Tiia Tederi “Pariisis, parnassil, tribüünil”, kus autor avab väga huvitavalt rahvusvahelise heliloojate rostrumi (asutatud 1954) ajaloo ja tegutsemise printsiibid-kriteeriumid. Ning, mis meile oluline, eesti heliloojate rolli sellel võistlusel. Köitvaks teeb lugemise aga veel asjaolu, et kuna Tiia Teder on Klassikaraadio juhina eesti komponistide peamine rostrumile tooja, siis kirjeldab ta rostrumi õhustikku ja annab võtmefiguuridele hinnanguid eeskätt oma kogemustest ja vaatenurgast lähtuvalt. Tal on asjasse isiklik, selgelt väljendunud suhe, ja see teeb lugemise põnevaks.

    Ülevaatelugude hulka võiks paigutada ka Immo Mihkelsoni artikli “Uus heli. Eesti Raadio eesti muusika uuenemises 1956–1980”, ainult et see kirjutis ei mahu tolle lihtsustatud määratluse alla ei mahult (54 lehekülge) ega käsitluse põhjalikkuselt. Läbiva teemana on siin ühelt poolt juttu Eesti Raadio muusikasaadete aja- ja kujunemisloost läbi aastakümnete ning kuue-seitsmekümnendate markantsetest saatejuhtidest (Ofelia Tuisk, Ivalo Randalu jt), ent teisalt lõimub see kõik väga orgaaniliselt toonase eesti uue muusika kujunemislooga. Mihkelsoni kirjutise alusel saab väga üksikasjaliselt dokumenteeritud ülevaate sellest, millist rolli mängisid mõned olulised muusikasaated (näiteks “Looming ja aeg”) tollal noorte heliloojate (Tamberg, Rääts, Pärt, Sink) eneseleidmisel ja -kehtestamisel, ning ka muu maailma heliloojate (Denissov, Gubaidulina) tutvustamisel meie muusikaüldsusele (Ofelia Tuisu “Võõrastetoa intervjuud”). Kõnealune artikkel on kui hästi läbi mõeldud ja kaasahaaravalt kirja pandud muusikapublitsistika musternäide. Oleks selliseid meie kultuuris rohkem.

    Kui Immo Mihkelsoni kirjutist selles raamatus oma haardelt-mahult millegagi üldse kõrvutada, siis sama põhjalik ja pikk on ka Gerhard Locki peatükk “Aktuaalsetest tendentsidest elektroakustilise muusika alal Eestis”.

    Ülevaatelugude hulka kuuluvad veel Elena Lassi “NYYD Ensemble on siinse uue muusika kuulutaja” ning ka Liina Fjuki kirjutis “Festivali NYYD retseptsioonist: hetked, kõlad, kummastused…”, hoolimata sellest, et autor on oma loo alguses öelnud: “Järgisin kvalitatiivse analüüsimeetodi reegleid.” Seda polnud ehk eriti märgata, ent hea visiooni “NYYD”i festivali kuulajate-kriitikute retseptsioonist alates 1991. aastast leiab siit sellegipoolest.

    Analüütiline mõtlemine iseloomustab see-eest aga Märt-Matis Lille lühikest artiklit “Muusikaline modernism ja Eesti”, kus Lill sedastab Arvo Pärdi 1960. aastate loomingu näitel (võrdluses Messiaeniga), et modernismist on Eesti kontekstis üldse raske rääkida. Ta ütleb otsesõnu, et “kohati võib Eestis tajuda mingit põlgust modernistliku muusika vastu” ning teeb nukravõitu järelduse: “Aga paratamatult on see toonud kaasa siinse muusikamaastiku teatud piiratuse.”

    Ning tahtmata väita, et see raamat oleks akadeemiline, pean siiski tähelepanu juhtima ka tõesti “mitteakadeemilistele” kirjutistele nagu Avo Raupi Frank Zappa käsitlus ja Margus Kiisi lugu Sven Grünbergi ansamblist Mess. Mis veel ütlemata jäi? Ruumipuudusel päris mitu asja, ent eelkõige muidugi see, et tolles raamatus on hästi palju põnevat pildimaterjali. Aga eks vaadake parem ise järele…

  • Lemmiklapsed Ukraina ja Gruusia

    Hannes Rumm

    Tbilisi peatänaval saate kunstimuuseumis ühe pileti eest kaks elamust. Ootuspärase elamuse pakuvad Niko Pirosmani maalid, aga vapustav on ka muuseum ise, kus viimane remont tehti rublade eest. Gruusia kõige kuulsama kunstniku teoseid eksponeeritakse kirjeldamatult räpastel seintel, kuhu on kivistunud aastakümnete tolm ja mustus.

    See muuseum iseloomustab hästi Gruusia probleeme – kodusõjast ja majanduslangusest räsitud riigis napib raha kõige jaoks. On mõistetav, et kui mullu lõppes rahvusteatris luksuslik remont, siis kunstimuuseumini pole veel jõutud. Tolmupühkimiseks pole kümnetel muuseumitädidel ju lisaraha vaja, seega vaatab neilt seintelt vastu üks osa grusiinlaste ellusuhtumisest, mis võib selle riigi arengut tõsiselt pidurdada.

     

     

    Meid tuleb võtta niikuinii!

    Sissejuhatuses toodud ning edasised näited pole mõeldud Gruusia ja Ukraina alavääristamiseks. Valdavalt kirjeldatakse Eestis Rooside ja Oranži revolutsiooni järel Lääne lemmiklasteks ning strateegiliselt üliolulisteks partneriteks kujunenud riikide kiiret edukat arengut. Selle artikli eesmärk on kirjeldada asju, millest rahvusvaheline ajakirjandus ei raporteeri.

    Tuginen oma hiljutistele kogemustele ning neis riikides pikemat aega töötanud eestlaste teadmistele. (Gruusia arengut pärssivaid rahvuskultuurilisi tegureid kirjeldas ilmekalt 21. juunil EPL-i lisalehes Riigi Kaitse kaks aastat sealmail töötanud kaitsenõunik Harry Lahtein.)

    Viimase paari aasta kiirest arengust hoolimata on Ukrainal ja Gruusial demokraatlikku turumajandusse jõudmiseks veel väga pikk tee minna. Nii poliitiline kui rahaline välisabi on sellel teel väga vajalik, kuid suurema osa tööst peavad ukrainlased ja grusiinid ikka ise ära tegema. Kahjuks on mõlemas riigis selgelt tajuda suhtumist, mis Eestis pole kunagi olnud: me oleme teile nii vajalikud, et te peate meid võtma NATOsse ja Euroopa Liitu niikuinii. Ja tänu eristaatusele pole meil tegelikult vaja läbi teha kõiki neid muutusi, mida te meilt ootate.

    See petlik arusaam pidurdab Ukraina ja Gruusia arengut täpselt samamoodi, nagu Euroopa Liidu laienemisel aeglustas Poola reforme suurima kandidaatriigi teadmine, et ilma nendeta ei laiene EL niikuinii. Gruusia ja Ukraina puhul on olukord erineva asukoha ning ajaloolise tausta tõttu palju raskem ning seda hoolikamalt peaksid nad reegleid järgima. Nii oma rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks, aga eelkõige pikka aega masendavas seisakus püsinud ühiskonna arendamiseks.

     

     

    Nõrk riik, suured ootused

    Gruusia riik on imeõhuke. Thbilisis soovitatakse teil peaaegu kõigis teenindusasutustes maksta sularahas. Miks? Rumal inimene, kui te maksate krediitkaardiga, siis lisandub arvele käibemaks!

    Hoolimata sellisest üldisest varimajandusest, on käibemaks ikka kõige suurem Gruusia riigieelarve tuluallikas. Riigieelarve maht on viimastel aastatel õnneks mitmekordistunud, aga 4,6 miljoni elanikuga Gruusias on see Eesti üle 60 miljardi krooni suuruse riigieelarvega võrreldes ikka veel masendavalt väike: ligi 22 miljardit krooni. Kuna kodanikud ei usalda riiki ega maksa makse, ei saa ka riik normaalselt toimida. Näiteks tõusis tänavu minimaalne pension 200-lt kroonilt 230 kroonini.

    Riigi vähesest suutlikkusest hoolimata on Gruusia juhid välispoliitiliselt väga optimistlikud. Hiljuti Tallinna külastanud parlamendi esimees Nino Burdžanadze avaldas lootust, et Gruusia saab NATO liikmeks juba 2008. aastal. Gruusia liidrid väärivad kiitust selle eest, et erinevalt paljudest teistest valdkondadest on nad NATO-liikmesuse saavutamiseks teinud tõesti tõhusat tööd.

    Ometi on selge, et Gruusia konfliktikollete ning riigi üldiselt vähese võimekuse tõttu tundub sellise tähtaja väljakäimine ebarealistlikuna isegi USA tugevale toetusele vaatamata. Esitades valijatele uljaid lubadusi, riskivad Gruusia juhid topelt: kui kiire liitumine ebaõnnestub, siis võib rahva rahulolematus pöörduda nii nende endi kui ka NATO vastu.

     

     

    Oligarhid kättpidi poliitikas

    Gruusiaga võrreldes on Ukraina majandus heal järjel ning Kiievis kerkivate kõrghoonete arv teeb kadedaks mis tahes Euroopa nurgast saabunud külalise. Ent seegi ühiskond toimib moel, mida ei saa veel kuidagi nimetada läänelikuks. Ajaleht Kyiv Post avaldas eelmisel nädalal ülevaate 30 kõige rikkama ukrainlase kohta. Üle poole neist vähemalt 200 miljonit dollarit “väärt” rikkurist osaleb kas praegu või osalesid lähiminevikus poliitikas parlamendi või valitsuse liikmena, kõrge ametniku või mõne partei juhina. Nii pole imestada, et Ukraina majandust juhitakse tänini paljuski mitte üldistest, vaid suurettevõtjate huvidest lähtudes.

    Ühes Ukraina ülikoolis avastasid väliskülalised WC ukse ees istumas pensionäri, kelle ainus töö oli mõõta igale hädalisele paraja pikkusega paberijupp. Kui me seda tädi palgal ei peaks, siis varastataks või raisataks tualettpaberit, selgitati imestunud välismaalastele. Tualettpaberi säästmiseks töötaja palkamine pole mingi erand riigis, mille pealinnas pidid kauplused veel hiljuti palkama töötajaid vastavalt sellele, kui suur oli poe põrandapindala.

    Maailmapank peatas hiljuti 2003. aastal Ukrainale AIDSiga võitlemiseks antud 60 miljoni dollari suuruse laenu. Kuigi AIDS on üha süvenev probleem, kasutas Ukraina uskumatu siseriikliku bürokraatia tõttu, mida ei leevendanud ka oranž revolutsioon, sellest rahast ära vaid 2 miljonit dollarit ning maksis samal ajal laenuintressideks märksa suurema summa.

    Üks Ukraina kaitseministeeriumi osakonnajuhataja kinnitas  NATO liikmesriikide diplomaatidele mõeldud teabetunnis enesekindlalt, et nende kaitsevägi on NATOga ühinemiseks valmis. Kõrge ametniku avaldusest sai kahjuks karikatuur asjaolu tõttu, et tema, nagu paljud tema kolleegidki, ei suuda end inglise keeles väljendada, ehkki inglise keelt tuleb NATO liikmesriigis lisaks kaitseministeeriumi ametnikele osata tuhandetel ohvitseridel ja sõduritel. Nii enesekindla minapildi puhul pole imestada, et NATO esindajad, kes rõhutavad vajadust reformida radikaalselt Ukraina kaitseväge, kuulevad ikka ja jälle vastuseks juttu sellest, kui eriline ning erikohtlemist vajav riik on Ukraina.

    Need anekdootlikud seigad on kahjuks suure üldistusjõuga. Ukraina ja Gruusia tõelistel sõpradel tuleks neile selgeks teha, et nad ei ole lemmiklapsed, keda kõigiti hellitatakse. Läänestumine eeldab kindlate põhimõtete ja reeglite järgimist – ka nende kahe riigi puhul.

    Ennekõike vajavad Ukraina ja Gruusia läänestumist oma kodanike pärast. Lootes pääseda lääneriikide sekka ainult hea make-up’iga, jäetakse tegemata vajalikud muutused, millest sõltub kodanike heaolu, hoolimata sellest, kas muutustega kaasneb NATO ja EL-liikmesus või mitte.

     

     

     

     

  • Jalutuskäik Tallinna galeriides

     

    Erik Alalooga. Drang nach osten,

    2006. elin kard

     

    Tartu maalitüdrukud

    Helina Loidi, Eda Lõhmuse ja Maris Palgi ühisnäitus “Kolm +” Vaalas  kuni 6. VI.

     

    Tartu ülikooli maalikool on kujunenud kogu ülejäänud eesti kunstiõpetuse suundadest selgelt eristuva profiiliga võimaluseks. Eelkõige just võimaluseks neile, kel on tõsine soov seda meediumi, maalikunsti õppida, ja eelkõige neile, kes soovivad õppida maalikunsti kunstnikuisiksust rikastaval tasemel, nagu see praegu on Tartus võimalik. Mulle endale tundub, et Tartus on suudetud ületada primitiivne tavaarusaam traditsioonist ja samas pole maalikool muutunud ka keskpäraseks euroedukaid kloone tootvaks kombinaadiks, nagu mõnes teises eesti kunstikõrgkoolis näib olevat juhtunud. Helina Loid, Eda Lõhmus ja Maris Palgi on momendil maalikooli cream, eelmisel aastal asutatud magistritaseme esimene lend. Tegelikult on kõik kolm noort naismaalijat juba korduvalt näitustel esinenud, lähiaastail ka Tallinnas. Eda Lõhmus juba teist korda Vaalas, Helina Loid “Ich bin ein Maler” projektis ja Maris Palgi Kastellaanimaja galeriis. Ühendab kaasaegne kunsti- ja elutunnetus ning vaieldamatu andekus, soov ja järjekindel enesevaatlus maalikunstis. Lõhmuse juba arvukas retseptsioonis kirjeldatud maalilised meditatsioonid on saanud veelgi varjundirikkamaks ning seniste markeeritud inimfiguuride asemele on ilmunud maastikuvisioonist esile tõusvad hiigelfiguurid, eesti klassikasse tagasi vaadates ehk kristjanraualik põhjamaine panteism. Ent nii on meil lihtsalt kergem enesele lähemale mõelda kunsti, mis tundub niigi lähedane. Olen tegelikult näinud kõiki kolme kiiresti arenemas ning näinud ka kõigi bakalaureusetöid. Helina Loidi realistlikud inimfiguurid on alati pisut kõhedust tekitanud. Ka “samast tselluloosivabriku lähiümbrusest kogutud snapshot’ide töötlemisel ja mahamaalimisel” töödeldud mustvalged kompositsioonid tegusate töömeestega näivad peitvat varjatud vägivalda ja ängi.

    Maris Palgi kõigest segavast puhastatud vaated omaaegse linnalähedase elurajooni tehnilistele arhitektoonidele on nii maalilistelt kvaliteetidelt kui emotsionaalselt väga mõjuvad. Ei nõustuks lõpuni näituse saateteksti väitega maalija traagilise elutunnetuse kohta. Pigem võiks neid vaateid “Minu ema aknast” võrrelda Soome maalija ja paljude kunstiteoreetiliste artiklite autori Ragnar Ekelundi I maailmasõja aegsete nukrate maastikumaalidega, mille meeleolu, kõikehaarav resignatsioon, on soome kunstiajaloos kuulsaks kirjutatud. Ka Maris Palgi tööd näivad olevat sügavalt isikliku tähendusega, ent puudutavad ka vaatajaid, ajakaaslasi samast maailmast.

     

    Jaan Elkeni vahepala

    Jaan Elkeni isikunäitus “Vahepala” Hausi galeriis kuni 9. VI.

     

    Elken on kolme Vaalas eksponeeritud naiskunstniku õppejõud, Tartu ülikooli professor ja kunstnike liidu president. Nädala eest kontinente hõlmavalt pikemalt tööreisilt koju saabunut ootas Kristjan Raua preemia sotsiaalsete, rahvuslikku lähiminevikku mäletavate maalinäituste eest. Seda kõike oleks mõne teise jaoks segadusse ajavalt palju, ent Elken näib edu ja meedia tagasihoidlikku huvi stoiliselt taluvat. “Vahepala” on pealegi väga võluv näitus. Miks mitte maalida vahepeal üks seeria inimlikus formaadis interjöörimaale. Ükski kunstnik ei ole kohustatud vahetpidamata jutustama meeleheitest, ängist ja ajaloo kotiriidest. Kotiriiet, nagu selgub, võib oskaja kasutada vägagi elegantsel moel. Must-valged lõuendid kannavad kõiki Elkeni viimase kümnendi tuntud kvaliteete, ent need on üllatavalt ümber formeeritud, autori käekirja siiski äratuntavaks jättes. Vana kalana on Elken muidugi ammu aru saanud, kuivõrd devalveerunud on tänapäeval mis tahes retoorika kunstis, ja nihutanud märkamatult pisut paremale oma maalidele kirjutatud tekste ning maalide pealkirjadki toovad iga mõistliku vaataja puhul kusagilt esile mälupildi loetud vaimutarkustest või kunagi nähtud menufilmist, kuigi ei tarvitse üldsegi olla sealt pärit.

     

     

    Erik Alalooga ilusad masinad

    Erik Alalooga isikunäitus “Väga ilusad masinad sarjast “Inimene ja jumal”” Draakoni galeriis kuni 3. VI

     

    Neile, kes armastavad skulptuuri, eriti kineetilisi vigureid, soovitaksin külastada Draakoni galeriid. Masinad nagu “Drang nach osten”, “Exegi monumentum”, “Monstrans” ja “Purgatorium” viitavad inimest läbi aegade ahistanud tumedatele jõududele. Need on poliitiline ja religioosne totalitarism, domineerimisvajadus oma mitmekülgsetes avaldustes ja ka vastupidi, kummaline vajadus alistuda, kaotada oma isiksus, tunda alandust ja valu. Alalooga inimese hämaramat poolt innustavad masinad on kokku pandud nii-öelda ülejääkidest, ent üsna esteetilised ja, mis oluline, mitmesuguste interaktiivsete võimalustega. Eesti vanema kineetilise skulptuuri arsenalist võiks võrdluseks tuua vaid Olavi Männi 1967. aasta stantsijääkidest, plekktorukestest ja nõelakestest “Karusselli”, mis omal ajal kaunistas peaaegu kõiki olulisi kujunduskunsti näitusi. Tänaseks on õrn kellarubiinidel liikunud süsteem läbi kulutatud ja ootab Kumu hoidlas restauraatorite abi. Laupäevasel galeriiringil avastasin Alalooga masinate kallalt hulga lustivaid inimesi, kel paistis olevat ka väike hirm nahavahel. Purgatooriumimasinast tuli õigel vajutamisel huvilise poole päris ehtne tulejuga, peatudes vaid hetk enne vaataja traatpuuri surutud ehmunud nägu.

     

     

    Kunstnike liidu uus kunstigalerii Hop

    Benjamin Badocki ning Teresa Lane’i ühisnäitus“I like reality” Hopi galeriis 21. – 30. V.

     

    Galerii avati 21. mail aadressil Hobusepea 2. Kuraator on Maria Valdma, esimene näitus EKA välistudengite oma. Nii Kaido Ole juhendamisel maali õppiv Karl-Marx-Stadtist pärit Baddock kui Kadri Mälgu juhendamisel ehtekunsti õppiv austraallanna Teresa Lane on kinnitanud, et armastavad reaalsust üle kõige, ent teadagi, kuidas reaalsusega tänapäeval lood on. Siiagi, Euroopa vaiksesse tagahoovi on jõudnud reality-show’d oma väikeste vingete kangelastega. Kahe noore kunstirändrüütli projekt näib igatahes olevat üks väga kaasaegne üritus, kus juba projekti kirja pannes on teada, milliseks täpselt kujuneb kunstniku tulemus näituse avamise päevaks. Igatahes sammub selline kunst kindla edu teel ja kuraatoril võib olla meel muretu: mingeid ootamatuid äralangemisi, mis veidi teistsuguse kunstikäsitlusega võivad vabalt esile hiilida, ei ole kuskilt tulemas.

    Juta Kivimäe

     

    Agnostiline sirm

    Ivar Kaasiku näitus “Potjomkini küla“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. VI.

     

    Ivar Kaasiku näitus on fragmentaarne. Eksponeeritud on maaliseeriate väljavõtted, enamasti paarikaupa. Seeriate täielikuks esitamiseks pole paraku piisavalt ruumi ja seetõttu jääb ülevaade lünklikuks. Seda korvab teatud määral näituse kataloog. Ometi annab teoste valik võimaluse tutvuda kunstniku mitmekesise maalitemaatika ja -tehnikaga.

    Välja pandud 23st maalist on enamik valminud kahel viimasel aastal. Varem tehtud maale on põhjalikult analüüsinud Harry Liivrand (Vikerkaar, 2006, nr 3), seepärast peatun viimase aja teostel.

    Kaasik maalib suurlinna elu ja inimesi, püüdes ületada lõhet tänaval pulbitseva metropoli melu ja sellest eraldatud tubase üksinduse vahel. Üldistavalt on keskpunktis kas inimene või keskkond. Huvitav on see, et mõlema koosesinemine on välistatud (või on üks ilmselgelt teisele allutatud). Need on inimese või ruumi portreed. Kunstnikule pakub huvi kujutatava seisund. Inimeste puhul on dünaamilisust rõhutatud staatilisega ja ruumi staatilisust dünaamilisega. Kui inimese portreedes on liikumine tabatud nihestatud hüperrealistlikku momentvõttesse, siis ruumi puhul on liikumatu vaikelu elustatud maalitehnilise sirmiga.

    Suurlinna elu kõrval on paelunud Kaasikut ka mer
    i, mis on loomult samuti mitmepalgeline. Meri on Kaasiku jaoks südamelähedane ka teisel põhjusel, väljendades igatsust koduse Saaremaa puhtuse, rikkumatuse, väiksuse ja rahu järele. Ta maalib merd nii, et horisont jääb maaliruumist väljapoole. Kogu tema tähelepanu on pööratud vete salapärastele sügavustele. Näib, nagu oleks ta pärast pikka sõudmist heitnud kõhuli paadi ninasse ja vaatab nüüd andunult vee muutumatut rütmi. Seesama lapsepõlve meri!

    Tegeliku maailma muutlikkuse adekvaatne edasiandmine konkreetses ja piiratud ruumis on üks maalikunsti peamisi eesmärke. Kaasik on püüdnud seda probleemi omal moel lahendada. Talle ei piisa tajude registreerimisest, tegelikkuse pelgast äramaalimisest, vaid ta tahab talletatud tajuseisundi enda väljenduses taaselustada – muuta külmutatud mälupildid filmiks. Liikumise illusiooniga saab Kaasik oma maalid jutustavaks.

    Kaasik ütleb, et tema teosed on tõlgendusele avatud. Pealtnäha selgelt maalitud inimesed ja asjad muutuvad aga hoopis keerulisemaks niipea, kui oleme neisse süvenenud. Ka tema maalide ladinakeelsed pealkirjad näivad pelga tõdemusena, kuid jäävad tegelikult kahetähenduslikuks. Näivust rõhutab ka näituse pealkiri “Potjomkini küla”.

    Eero Kangor

  • Oksjon

    E-Kunstisalong

    Tänases kiires ja asises maailmas on hea võtta aega ning vaadata püsivamate ja sajandeid kestnud väärtuste poole. E-Kunstisalong pakub oma rikkalikus oksjonivalikus palju väärtuslikku ja jäävat.

    XXIX oksjoni väljapanekus on 48 kunstiteost 36 kunstnikult, andes hea ülevaate 20. sajandi eesti kunstist.

    Kollektsioonis on kõige pikema ajalooga teos Julie Hagen-Schwarzi loodud portree Alexander von Oettingenist. Väärika looga on ka August Weizenbergi skulptuur “Naise pea” (1885).

    Esindatud on eesti kunsti suurkujud Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Ann Audova, Kristjan Teder, Johannes Võerahansu,  August Jansen, Richard Uutmaa jpt.

    Joonistuse- ja graafikaala esindavad eelkõige kaks maestro Eduard Wiiralti tööd: “Põrgu” (1930-1932) ja “Berberi tüdruk kaameliga” (1940). Wiiraltile pakuvad täiendust teisedki tuntud graafikud Richard Kaljo, Ott Kangilaski ja Evald Okas.

    Kõige kallima töö eest tuleks välja käia 6200 € (J.Hagen-Schwarzi portree). Kõige madalama alghinnaga ( 250 €), läheb enampakkumisele A.Simsoni akvarell.

    Oksjon toimub pühapäeval, 11. novembril kell 15 E-Kunstisalongis Tartus Raekoja plats 20.
    Haamrit hoiab ja oksjoni juhib Ain Mäeots.

    Kõik oksjonitööd on vaadata E-Kunstisalongis ja kodulehel.

  • Akadeemilised sugulased Kadriorus

    Toomas Velmet

    Päris pianistid kõhklesid ja pakkusid ka teisi heliloojaid. Selgus sai majja vastusega ühelt professorilt-pianistilt, kes arvas, et teemat tunneb, aga teost mitte. Kui ma siis avaldasin talle, et teos on klaverile ja Mozartilt, siis ta ütles: “Võib-olla küll, aga mina ju üldklaverit pole õppinud ja Mozartil ju tegelikult ühtegi sonatiini pole.” Tõsi mis tõsi – ei olegi, aga kõik üldklaverit õppinud tunnevad teost suurepäraselt. Kõik, mis sai alguse tuttavast muusikast ning valest Köcheli numbrist kavalehel, sundis mind siis süvenema ka tema kataloogi.

    Nimetatud kataloogi lõpus on Anhang, kus numeratsiooni märgitakse Anh. 229. Sel kataloogi lisal on peatükk III “Übertragene Kompositionen” ja sealt leiame Anh. 229 alt Kleine Stücke für 2 Bassethörner oder Klarinette und Fagott und Anh. 229a 3 Terzetti facili per 2 Violini e Violoncello = 439b. See pole veel kõik, sest põhikataloogis on hoopis järgmine info: 439b = Anh. 229 u. Anh 229b, ja siit ta tuleb – 5 Divertimenti (Serenaden) für 2 Klarinetten (bassethörner) und Fagott ja sealt IV alt leiamegi ettekantu. Selgusetuks jääb, kuidas siis ikkagi märkida katalooginumbrit. Arvan, et piisab KV 439b-st, aga usinamad võiksid märkida 439b (Anh. 229 u. Anh. 229b). Nii lihtne see ongi.

    Ulatuslik viieosaline teos kanti ette kolme klarnetiga mõnusalt mozartliku temperamendi ja artistliku üleolekuga. Toomas Vavilovit tunnevad kõik, kes muusikast puudutatud, kuid arvan, et tema tänaseid õpilasi Tõnu Kalmu ja Heimo Hodanjonokit ehk esialgu vaid asjatundjad.

    Kontsert kulges edasi laitmatus virtuoosses üleolekus ja mõnusa musitseerimise õhkkonnas. Kolmesele Mozartile järgnes Tõnu Kalmult Donato Lovregio Kontsert-fantaasia “Traviata” teemadele, siis Debussy “Rapsoodia” Heimo Hodanjonoki esituses ning eesti parim teos klarnetile ja klaverile, s.t Ester Mägi Sonaat Toomas Vavilovilt.

    Järgmine teos Mendelssohnilt, Kontsert-duett kahele klarnetile nr 1 (Kalm-Hodanjonok) tekitas samuti küsimusi. Kavaleht aidanuks ehk seda lahendada, kui oleks lisatud oopuse number ja helistik. Mina, kes ma puhkpillimuusikas pole eriti kodus, ei avastanud ka Mendelssohni teoste loetelust sellenimelist teost, vaid leidsin kaks “Concert Piece’i” (klarnet ja bassethörner), millest nr 1 on f-moll op. 113 ja nr 2 d-moll op. 114. Mõne fragmendi järgi otsustades võiks ta esimene neist ehk ollagi.

    5. V SaxEsti kontsert tekitas palju vähem küsimusi, siiski võiks kavalehel ära märkida seadete autorid. Kindel võib ju olla, et Louis Claude Daquin ja Domenico Scarlatti ei kirjutanud saksofonide kvartetile, kuid ülejäänud viis autorit on pärit XX sajandist ja siin võib tekkida nii ja naa variante. Eriti sobiks siiski teada Daquini ja Scarlatti seadjaid, et neid koos esitajatega kiita. Äärmiselt delikaatselt esitatud klavessiinimuusika mõjus saksofonidelt heas mõttes tänapäevaselt ja mahtus oivaliselt lossi barokksaali. Kogu kava oli vaheldusrikas ja kandis läbivalt ühegi erandita ansamblilise kõrgviimistluse märki kõigis selle avaldusvormides.

    Tuleb tõdeda, et ansambli eesmärgina nimetatud ülesanne saavutada keelpillikvartettidele omane ansamblitunnetus, ületades puhkpillimänguga seotud probleeme, tundub olevat saavutatavas läheduses. Selle väite illustratsioonina lisaksin eelnevalt nimetatule Bozza Scherzo ja Lacouri Kvarteti tervikuna ja viimases eriti Sulev Sommeri baritoni soolofragmendid. Kogu isikkoosseis väärib esiletõstmist oma soolofragmentidega ja Virgo Veldi domineeriv-dirigeeriv kehakeel veel eraldi.

    Kaks õhtut puhkpillidega tekitasid mõtte, et meil on ju selles valdkonnas huvitavaid isiksusi ja tasemel interpreete ka üldisemalt, aga eriti eeskujulik on meie selle ala meistrite aktiviteet enese täiendamisel ja realiseerimisel, milles tasuks kõigil eeskuju näha.

  • Kuhu kivistud, rahvakunst?

    Kaarel Tarand

    Eile algas neli päeva (13.–16.VII) vältav Võru folkloorifestival (pildil).  Viljandi pärimusmuusika festival võtab teatepulga üle järgmisel nädalal (20.–23.VII).

     

    Kevadel vaieldi Eestis tuliselt selle üle, mismoodi on ÕIGE tuljakut tantsida. Mullu koolitati vanade rahvalaulude esitajaid seda ÕIGESTI tegema. Selles mõttes on nii muistsetelt põlvedelt päritud tekst kui ka viis osa Eesti ajaloo tervikpildist, mida tänaseni ümber joonistatakse, et ÕIGE tulemus kätte saada.

    Suured folkfestivalidki Võrus ja Viljandis ei lähe sellest probleemist päris mööda. “Meie nõue on autentsus,” kuulutavad eile alanud Võru folkloorifestivali korraldajad. Viljandi pärimusmuusika festival haakub tegijate kaudu kultuuriakadeemias tekkinud teadmisega, mis muutub kanoniseerimise ehk õppekavaks vormimise käigus aina lõplikumaks. Aga kas pärimusmuusika arengul saab olla piire? Kas pärimusliku ja rahvaliku sünd on ajateljel punktina fikseeritav?

    Vaevalt küll pastor Hurt pärimuse üleskirjutamist algatades soovis jõuda lõpliku tõe ja täieliku koguni, mille sisu aja kuludes enam täieneda ei saa. Aga ta nägi agraarühiskonna kujunemist tööstuslikuks linnaühiskonnaks ja mõistis, et maal elujõuline võib linnas hääbuda. Seetõttu oli Hurdal kogumisega kiire. Päästeoperatsioon õnnestus.

    Linnaühiskond tekitab valdava osa rahvakultuuri ilmingutest linnakeskkonnas. Kas sel on eeldusi samuti kunagi pärimuskultuuri ametlikuks osaks saada? Või loeb igavesti ainult see, mis talupoeglik ja loodud enne Hurta?

    Lootust on. Tänavu lõõtsadele keskenduv Viljandi festival kasutab juhtmõttena Igor Tõnuristi tsitaati: “Peale torupilli oli vist lõõtspill see muusikariist, mille ilmumine XIX sajandi keskel meie rahvatraditsiooni oli omamoodi revolutsiooniline samm, sest oli niivõrd uudne ja niivõrd erinev kõikidest pillidest, mis seni kasutusel olid. Esimene lõõtspill sündis Saksamaal 1822 ja alustas oma üsna skandaalset võidukäiku üle terve Euroopa, nii läänes kui ka idas.” Kultuuriakadeemia konservatiivse õppekava alusel võib tõdeda, et lõõts on XIX sajandi tulnukatest ainus rahvapillide hulka pääsenud instrument. Wirkhausi pasunad ei kvalifitseerunud ja “rahvalikke puhkpille” on endistviisi kolm: torupill, plokkflööt ja pikkvile. XX sajandi saabujatest ei ole ametlikuks rahvapilliks suutnud saada ükski. Ka alanud aastatuhat pole nimekirja täiendanud. Kas nii jääbki? Või oleks aus öelda, et XX sajandil tehti kaalukas osa rahvamuusikast (st sellest, mida just mitteametlikel rahvakogunemistel ja väljaspool kõrgkunstilist reeglistikku tehti) kitarri ja XXI sajandil levinuima peokülalise – süntesaatori – abiga? Mis sest, et neid pille pole eesti talupojad leiutanud.

    Festivalid, nagu nimigi ütleb, on rõõmupeod. Rahvas on rõõmus, kui saab teha seda, mis parasjagu meeldib. Festivalid saavad dikteerida seda, mis ja kuidas peab jõudma õppekavadesse, vastasel juhul kipuvad nad surema, nagu suuline pärimuski sellel hetkel, mil ta esimest korda kirja pannakse ja sellega võetakse võimalus muutuda, teiseneda, aja ja eluga kaasas käia. Kui kaua ja kui ehe ning autentne on see, kui ühed linlased kirjalike arhiividokumentide järgi teistele linlastele etendavad värskelt pärisorjusest vabastatud talupoegade väidetavat tegevust raske põllutöö vahelistel jõudehetkedel? Ärge pahandage, ma ju ainult küsin lootuses, et samade küsimuste esitajad festivalidelt vastuseid leiavad.

    Festivalidel peaks vastuseid saama, sest nad pole kivistunud, vaid on läinud teist teed. Nad on rahvusvahelised, rõhutades sellega üle helikeele paratamatut universaalsust ning tunnistavad, et kultuurivahetus ja laenamine on üks rahvakultuuri elujõu põhiallikas. Küllap tunnistab ka akadeemiline teadmine ükskord sedasama.

     

     

     

  • Repliik:Kas muuseumid on süüdi Pariisi immigrantide märatsemises?

    Maria-Kristiina Soomre

    Kujundlikult öeldes: muuseumi lävepakk peab olema tänavatasandil, peame õppima (ikka veel!) suhtlema oma publikuga kui intelligentne sõber, mitte kui agressiivne müügimees. Tulgem tagasi Karin Hallas-Murula Pariisi-näite juurde: Pariisi äärelinna muuseumidirektor ei tohi mingil juhul olla solvunud märatsevate noorukite peale, keda ta või-olla kunagi on “söötnud, jootnud, koristanud ja nendega näitusi teinud”. See muuseumidirektor peab sisyphosliku järjekindlusega küsima endalt, mida oleks ta võinud teha paremini, ta peaks endalt küsima, kas ta suutis panna äärelinnanoored mõtlema, oma mõtteid väljendama ja ennast ning ümbritsevat analüüsima. Kas ta suutis teha mõtlemisest, rääkimisest ja loomisest huvitava protsessi? Kas muuseum suutis võita usalduse, saada nägemise, mitte vaatamise kohaks? See on see avatus, mille poole museoloogia idealistlikum pool juba sajandi on püüelnud ja sellel ei ole intellektuaalse allahindluse ega muuseumieetika hullude päevadega mingit pistmist. Ma ei väida, et muuseumid – või kultuurimaailm laiemalt – oleksid kuidagigi saanud ära hoida Pariisi rahutusi, aga ma tahan uskuda, et muuseumid saavad muuta väga paljude elu palju huvitavamaks. Intellektuaalne esmaabi tuleks lihtsalt muuta palju kättesaadavamaks.

    Kui maa peale tagasi tulla – ega idealism ei toida ja ametnike statistikas on kümme turisti palju kõvema kaaluga kui näiteks pärast kunstikogemust võib-olla elule pisut teisiti vaatama hakanud Lasnamäe teismeline, statistika aga on see kontrollmehhanism, mis kaudselt tõesti ka toidab (ka päris otseselt, sest muuseum peab piletimüügiga oma vahendid osaliselt ise teenima). Olgem ausad: on ka palju lihtsam “tõsta taset” koostöös kruiisilaevu teenindavate turismifirmadega (ma ei eita, et see on vajalik) kui motiveerida muuseumimeeskonda inspireerivaks ja intelligentseks missioonitööks tänase skisofreenilise kultuuri- ja hariduspoliitika tingimustes. Pealegi – ametlikult peab (noort) inimest inspireerima ja mõtlema ergutama kool ja haridussüsteem, millega muuseumidel – ametlikult – ei ole mingit pistmist. Ühiskonda kriipiva kriisi tingimustes ei saa aga vaadata, kes mida tegema peab, vaid tuleb endalt küsida, mida mina teha saan. Muuseumid ei tohiks oma institutsionaalset enesemääratlemist jätta ainult seadusandluse teoreetilisele tasandile, ühiskonnas olulise positsiooni peaks püüdma ka praktikas välja võidelda. Aeg-ajalt võib ju iga muuseumitöötaja vaadata peeglisse ja küsida endalt, et miks me seda kõike teeme, kas see kirg, mis meid kunagi sundis tegema ebaratsionaalseid erialavalikuid, on veel alles, ja püüda siis, idealismist kantuna, astuda veel paar sammu avatuse poole.

     

  • Kontsert „Art rock“ sarjast „Kunstide risttee“ Narva Muuseumis

    Narva Muuseum

    Neljapäeval, 15. novembril, kell 18.00 toimub Narva Muuseumi kunstigaleriis rockmuusika kontsert Jevgeni Kosi juhatusel ja Gagarin Sound System’i visuaalsete installatsioonide esitlus.

    Muusikakollektiivi M.O.R.A. repertuaaris on emotsionaalseid rock-laulud. Jevgeni Kos on rühmajuht, muusik ja kunstnik, kes esitleb oma maale, kus ta uurib erinevaid eluvaldkondi, kajastades sündmusi enda ümber, inimeste vahelisi suhteid, neid ümbritsevat keskkonda ja neid ühendavaid ning lahutavaid tegureid.

    Kontserdi raames toimub ka Narva muuseumi kunstikogusse kuuluva Vitali Kuznetsovi avangardmaali „Natüürmort. 4. september“ esitlus.

    Vitali Kuznetsov on kunstnik ja kirjanik, kes varem elas Narvas. Ta lõi Narva lastekunstikooli ja on avaldanud kirjandusalmanahhi „Rusalima“, juhtis Narva Kunstnike Ühendust. Oma maalides kasutab kunstnik sisemiste tunnete spontaanseks väljendamiseks maksimaalset lihtsustamist. Lai, katkendlik ja avatud kompositsioon tekitab tugeva vaimu- ja võimutunde, sünnitab hulgaliselt assotsiatsioone.

    Kontsertisarja „Kunstide risttee“ toetab Eesti Kultuurkapital.

    Kutsume kõiki kunstihuvilisi kunstigaleriisse meeldivat neljapäeva õhtut veetma.

    Sissepääs lastele, pensionäridele ja õpilastele on 1 euro; täiskasvanutele 2 eurot.

    INFO: Elena Sokhrannova, Narva Muuseumi programmijuht-giid, tel. 35 92 151, elena.sokhrannova@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1212&menu=menu_kula

Sirp