organisatsiooni innovatsioon

Aga kunstnikuks enne ei saa, kui oled elu tundma õppinud, kõvasti vastu pead saanud, siis on lootust. Aga kuidas seda kõike teha, selle koha peal vaikitakse mõtlikult ülespoole vaadates – kõik ei peagi kohe arusaadav olema, mis on muidugi tõsi. Kui siis põhjalikult segadusse aetud noor inimene muusikast eemaldub, hakatakse kurtma, et Eestis on vähe noori, kes tahavad sellega tegeleda. Aga Eestis on väga palju andekaid lapsi. Ekstrapeen on kuulutada, et mu laps õpib viiulit, ent tarvitseb isal-emal kodus kordki lapse kuuldes öelda, et sümfooniakontserdil on igav, sellepärast ta ise seal ei käi, kui kohe ongi suur “muusikahariduslik töö” tehtud.

Tõsiseid asju ei tohi lihtsustada

Noore inimese elus on kolm tähtsat ajajärku. Esiteks eluaastad 5–7: see on aeg, kus väikeses peakeses tuleb hakata ettevaatlikult mingit korda looma. Teiseks aastad 13–17: mis sel ajal poiste või tüdrukute peas toimub, seda ei tea täpselt keegi. Ja seejärel 21–24: siis saadakse täiskasvanuks, kõik hinnangud muutuvad põhjalikult, arengut hakkavad mõjutama täiesti uued tegurid. Jõusse asub üks uus ohtlik mõjur – elu tahab elamist, selle lausega võib kõike vabandada. Ülaltoodut tuleb arvesse võtta, kui soovitakse, et õpingute järjepidevus ei katkeks.

Niisiis, kuidas teha nii, et väike laps aru saaks, et ühes ilusasti mängitud flöödihelis on terve maailma muusikaajalugu sees? Ta tuleb panna tegema seda, mida ta tegelikult oskab – kuulama. Ja see, mida laps kuulab, on õpetaja teha. Missuguse muusika ta alustuseks valib ja mida mängida või kuulata annab, iga asi mõjub selles vanuses tugevasti. Repertuaar ise kasvatab.

Ja siis, kui on tulnud aeg tähti õppida, võiks nagu muuseas ka noodinimed selgeks saada. Noodist laulmine ja lugemine võiks olla nii enam-vähem ühel ajal selged, küll siis matemaatikagi läheb. See muusikaõpetaja, kes ütleb, et noodist laulmine on raske ja ta ka ise sellega veidike hädas, võib olla küll tubli inimene, aga ta pole pedagoog. Poole tunniga saab suuri asju liikuma panna, samuti saab ka aastateks takistusi tekitada. Tõsiseid asju ei tohi lihtsustada, laps saab aru. Muide, ka laulupeost ei maksa muusikali või karnevali teha, sellel üritusel oleks nagu teine eesmärk, mida üle aegade on hoitud. Laste laulude tagant tuleks kõik rütmibändid ära koristada, las mängivad ja laulavad ise.

Keskastme noortel, ükskõik kus või mida nad parasjagu õpivad, tuleb enamasti peale vastupandamatu soov luua või teha midagi, mida enne neid keegi kogu ilmas pole teinud ja seega ka tundnud. See võib olla väga huvitav. Muide, noortemuusikaga pole õpetajatel vaja eriti tegeleda, neil on omad autoriteedid. Las otsivad ja müttavad ise. Muusikaalused tuleb selgeks teha ja juhendada, mida kuulata ja kelle esituses. Praeguses plaadiuputuses on õpilasel raske ja keeruline häid ning vajalikke esitusi üles leida. Õpetaja peab teadma, mis tasemel on interpreet, keda ta õpilastele kuulata annab.

Võiks selgitada, et ühe suvaliselt võetud noodi ülemhelide rida on lõpmatu – äkki peitub siin üks muusika suurtest saladustest. Keskkooli lõpetaja võiks helilooja käekirja ja muusikastiili järgi ära tunda, kas tegemist on renessansi, baroki, klassika, romantismi, impressionismi või nüüdismuusikaga. Kui tekib huvi, on õpilasel teerada vaba, ta saab ise edasi minna. Võiks tajuda, et suurte meistrite kunstis väljenduvad ideed on alustaladeks ka täna ja võimaldavad eriti andekatel, kellel on originaalset mõtlemist, midagi uut luua. Muidugi peab ka õpetaja ise kogu aeg õppima, sest muidu ta varsti ei õpeta enam midagi, vaid heietab oma mälestusi. Hea õpetaja käest võib kõike küsida ja õppeprotsess on vastastikune.

Kõigepealt peavad elementaarsed asjad paigas olema

Mõnikümmend aastat tagasi oli Tallinna Riiklikus Konservatooriumis õppejõud, kes võis lugeda mis tahes ainet, aga ikka lasti ta töölt lahti. Tema nimi oli Heimar Ilves (1914–2002). Tal oli absoluutne mälu ja silmaring ning erakordne võime oma teadmisi edasi anda. Praegu öeldakse Ilvese kohta, et eesti rahvas magas ta maha. Päris kõik ei maganud – kel oli õnn ta loenguid kuulata, ei unusta neid kunagi.

Niisiis, missugused alused peaksid muusikahariduses paigas olema? Peale mõne instrumendi tundmise peaks nooruses selgeks saama, et väike sekund helis on vägev asi, ja selle aine nimi, kus intervalle käsitletakse, on solfedžo. Lisaks veel harmoonia ja muusikaajalugu sobivas mahus. Igasugune forsseerimine ja ülepaisutamine, samuti kiirustamine on kurjast. Ent kui ülaltooduga tasapisi edasi minna, õpib selle ära ükskõik mis koolis, aega on ju 11 aastat.

See kõik on elementaarne. Siit võib leida tee, mis sobib muusikule ning ka neile, kes ei vali muusiku elukutset, kuid kus küpses eas inimene, olgu ta arst või advokaat või põllumees, orienteerub Bachi HTKs või mängib sümfoniettorkestris oma lõbuks viiulit.

Aga asjaolu, et muusikaõpetaja (nagu üks õpetaja üldse) ei ole mingi meelelahutuse pakkuja, tähendab samas ka seda, et ta peab saama väärikat palka. Ka see tõstab õpetaja ameti ühiskondlikku autoriteeti, see võiks hakata ükskord ometi selgeks saama.

Elektronlamp, mis tõi suure muutuse ka muusikasse, võimaldades arendada elektroonilist muusikat, on Edisoni hõõglambi edasiarendus nähtumuselt sisu poole. Hõõglambis ajab elektronide vool läbi suure takistusega traadi sellesama traadi eredalt hõõguma ja ongi kõik. Raadiolambis aga suunatakse kavalal moel seda elektronide voogu nõnda, et suunaja väikese näpuviibutuse peale elektronid väga otsustavalt reageerivad.

Siin pole põhjuseks muidugi mitte see, et raadiolambi teeneid poleks enam vaja. On ikka küll. Kuid mitte sellisel kujul, et ülesanne jaotatakse kaheks: võimendatakse, aga ka valgustatakse. Raadiolamp ei saanud aga ikkagi lahti oma põhihädast, suurest energiakaost soojenemise läbi.

Pooljuht, mis juhib maailma

17. novembril 1947. aastal pistis Belli laboratooriumide teadlane Walter Brattain oma eksperimendiseadme veetermosesse. Ta uuris, kuidas käitub pooljuht räni ja miks ei saa selle pealt ehitada võimendit. Veeaur kondenseerus aga räni pinnale ja et teadlane ei viitsinud panna oma seadet vaakumisse, mis kondensaadi aurustaks, pistis ta selle kannatamatult ja ehk eneselegi ootamatult vette. Ning äkki hakkas see kaadervärk voolu võimendama.

Nelja päeva pärast ehitas Brattaini kaaslane John Bardeen seadme, kus terav metallvarras puudutas räni pinda, mis oli ümbritsetud destilleeritud veega, nõnda et kontaktpunkt jäi veest välja. See seade võimendas. Vähe küll, aga ikkagi. Siis asendati räni germaaniumiga, võimendus tõusis 330 korda. 1947. aasta 16. detsembril olid John Bardeen ja Walter Brattain esimese punktkontaktiga transistori valmis ehitanud. See nägi välja umbes nii, nagu oleks pisike sentimeetrine kuldne kellu pistetud otsapidi germaaniumoksiidist mördi sisse. Kellut ja mördipinda aga ühendas neid kandva metallist sõrmekonksuga miski juhuslikuna näiv traadipundar.

Sellest põlve otsas ehitatud kaadervärgist algas uue paradigma edukäik. See muutis tehnoloogia ja selle kaudu ka tsivilisatsiooni palet. Ja nagu ikka, kaasnes nõnda suure muutusega ka rida skandaale, sest tegelikult oli esimesed kolm transistori patenti võtnud saksa füüsik Julius Edgar Lilienfeld juba 1928. aastal, ent polnud neid ära trükkinud. Ka tööstus ignoreeris teda. 1934. aastal patenteeris teine saksa füüsik Oskar Heil veel ühe välitransistori. Belli laborites oli Lilienfeldi transistori koopia üles ehitatud, ent teadlased seda ei tunnistanud ega viidanud ka selle autorile.

Samuti jäeti alul tööst kõrvale kolleeg William Schockley, kelle eest – nagu muugi maailma eest – tegutseti salajas. Mees vihastas ja otsustas näidata, kes on kes. Ta ehitas üksi valmis veel parema transistori, nn võileib-transistori, ning sai siis lõpuks ka 1956. aastal koos Bardeeni ja Brattainiga Nobeli preemia. Et tegu ei olnud just juhuslike meestega, näitab seegi, et Bardeen sai 1972. aastal veel teisegi Nobeli – ülijuhtivuse tulemusliku uurimise eest.

Transistori tulek muutis palju, ehkki transistori töö tulem ei erine elektronlambi omast nõnda palju kui näiteks elektromehaaniline relee elektronlambist. Transistor avas tehnoloogias uue paradigma. Kuid uue paradigma avas ka elektromehaaniline arvuti ja ka releedel põhinev arvuti. Ning pärast transistori tulnud integraallülitus. Ent transistor on ilus näide selle kohta, kuidas üksikute tunnusjoonte kuhjumine avab uue silmapiiri. Transistor on raadiolambist pisem. Ehkki esimene transistor, mida demonstreeriti 1947. aasta jõululaupäeval, seda ometi ei olnud. Transistor vajab vähem energiat, peab kauem vastu, ei vaja soojenemist, on odav, lihtne kokku monteerida, vajab vaid madalat tööpinget. Ning annab vähem mikrofoonilist efekti, s.t ei kanna mehaanilist vibratsiooni üle võimendatavasse signaali.

Kõik see (välja arvatud ehk viimane omadus) sobis kui tellitult uue muusika kõlakojale. Nüüd sai igamees saada muusika kandjaks. Transistor riputati kaela – ja sealt see heli tuli. Esimese transistorraadio ehitas mõne käsitsi tehtud transistori baasil 1953. aastal Saksa firma Intermetall. Aluseks oli prantslaste 1948. aasta leiutatud transistoril, mis oli väidetavalt ameeriklastest sõltumatu.

Olelusvõitluse tšempion

Müüdi kohaselt ehitas esimese kommertsraadio jaapanlaste Sony, pärast seda, kui nende president Belli laborites külas käis ja sealt patendi ostis. Nii see siiski ei olnud, esimene oli jänkide TR-1. See kuulutati välja 18. oktoobril 1954. aastal ning maksaks praegu üle 6000 krooni. Nelja transistori abil ehitatud raadiot reklaamiti taskuraadiona, ehkki taskukohane ei olnud see tollal ei otseses ega ülekantud mõttes.

Transistor leiutati tipmise saladuskatte all. Käis äge külm sõda. Ja transistor võimaldas pidada seda veel külmemalt kui ülekuumenev raadiolamp. Transistor valmis siiski alles pärast kuuma sõda ja käivitas NSV Liidus mikrosaagimise ajastu. Ameerika transistorid käes, saeti ja puuriti neid läbi ja lõhki. Ning nipid saadi kätte. See saagimine jätkus salajastes teadusinstituutides ka integraallülituste, kiipide saladuste lahtimuukimiseks.

Transistori arengul pole olnud siiani mingeid piire. Selle edendamine allub empiirilisele Moore’i seadusele, nõnda et kas iga kahe aastaga või 18 kuuga muutub see kaks korda pisemaks, selle tööühik aga kaks korda odavamaks ja võimsus transistori ruumiühiku kohta seevõrra suuremaks. Kui esimesed transistorid suutsid heli võimendada vaid mõne millivatini, siis nüüdsed muusikavõimendajad teevad heli üsna odavalt mõnesaja vati tugevuseks.

Inimvõimetel on siiski piirid. Helid, mida kuuleme, on kindlas sageduste vahemikus, mõnel veidi laiemas, mõnel kitsamas. Kuid mitte kümneid kordi laiemas. Muidugi, me oskame transformeerida sagedusi, mida me ei kuule, sagedusteks, mida kuuleme. Kuid seda ei tehta ühemõtteliselt, algoritme võib olla mitmeid.

Transistori tõttu (või tänu sellele) käib nüüd ka lauluväljakul laulukaare all võistlus inimlaulu ja elektroonika vahel – jõuab ju ka ühendkooride laul isegi siis, kui platsil oleme, meieni transistoride vahendusel.

Tänu transistorile on nüüd kõlakoda levinud kõikmõeldavatesse paikadesse: mängivatesse postkaartidesse, kaisukarudesse, postkastidesse, telefonidesse, vargakaitseseadmetesse ja supiköögikulpidesse. Transistor on olelusvõitluses üks edukamaid liike, mille sünnile inimene kaasa aidanud.

Boulez kinnitas, et see on talle esimene Janáčeki ja üldse viimane ooper juhatada. Ka Klangforum Wien tegi kontserdisarja “Ein Fest für Leoš Janáček”, New Yorgi FO kolme kontserdiga (dirigent Lorin Maazel, solist Julia Fischer). Viini Sümfoonikute ees oli nooruke tippdirigent Gustavo Dudamel, Viini Raadio orkestrilt Messiaeni “Turangalîla-sümfoonia” (Bertrand de Billy, üks soliste Roger Muraro). Põnev oli Markus Hinterhäuseri klaveriõhtu Ustvolskaja kuue sonaadiga, Il Fondamento Põhja-Saksa barokkmuusikaga, Jan Garbarek Group, staartenor Rolando Villazón Barenboimi klaverisaatel, täna mängib Jordi Savall trioansamblis. 18.-19. VI lõpetab festivali Mahleri VIII sümfoonia Fabio Luisi dirigeerimisel.

Bergeni festival (kuni 5. VI) tõi Griegi mälestusaastal välja mitu tema vähe esitatud teost. “Griegi galal” esinenute hulgas olid ka sopran Kerstin Avemo, tšellist Truls Mørk ja pianist Leif Ove Andsnes, soolokava sai sopran Solveig Kringlebotn, kes laulis kavas “Griegi jälgedes” kõrvuti ka Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Paul Hillieri juhatusel. Hillier tõi EFKga Bergeni toomkirikusse 28. V veel “Baltic Voices”, eesti muusikast Kreek, Pärt ja Tormise “Jaanilaulud”, Hilliard Ensemble ja Trio Mediaeval laulsid Tormise “Helletusi”.

Strasbourg’i muusikafestival (5. – 22. VI) korraldatakse 69. korda, teemal “Beethoven”, esmakordne on aga lauljate konkurss Barbara Hendricksiga žürii eesotsas. Suursündmuseks oli Beethoveni kõigi sümfooniate ettekanne Deutsche Kammerphilharmonie’lt Paavo Järvi juhatusel, avaõhtul I ja IX sümfoonia, viimases solistiks ka Annely Peebo. Sarja lõpukavas 9. juunil VIII ja VII sümfoonia ning I klaverikontserdi solistiks Piotr Anderszewski. Sooloõhtutega esinevad ka Hendricks ja Jevgeni Kissin (täna), Carl Orffi 25. mälestusaastal lõpetab festivali tema “Carmina burana”.

“Nordische Musik” Saarimaal

Põhja- ja Baltimaadele pühendatud pidustused Griegi 100. ja Sibeliuse 50. mälestusaasta puhul avas Oslo FO Jukka-Pekka Saraste käe all. Lavale on toodud Aulis Sallineni “Kullervo”, taani balletikava Peter Schaufussi trupilt, kolm soome bassi Matti Salminen, Johann Tilli ja Sami Luttinen, esinenud Rootsi Raadio koor, Kremerata Baltica ja Gidon Kremer, Raschèr Saxophone Quartet, Neeme Järvi ja Residentie Orkest, Esa-Pekka Salonen orkestriga Philharmonia, Leif Segerstam ka oma uue Sümfooniaga nr 165. Homme mängib Maris Jansonsi käe all Baieri Raadio SO. Veel juulis kestvale festivalile tulevad 1. ja 2. VII EFK (kaks kava: Pärt ja Tüür, koos TKOga, dirigent Tõnu Kaljuste; siis Pärt ja Kreek Paul Hillieri juhatusel) ning St. Christopheri kammerorkester Vilniusest Donatas Katkuse dirigeerimisel.

Pianistide konkurss Helsingis

Iga viie aasta järel toimuvale Maj Lindi nimelisele pianistide konkursile lubati võistlema 41 noort muusikut 18 maalt. Kahe avavooru järel võisteldi kammermuusika- ja siis orkestrifinaalis. Eesti kahest pianistist (ka Age Juurikas) pääses finaali Irina Zahharenkova, kes vääris VI preemia (finaalis Chopini I klaverikontserdiga). Võitjaks tuli (20 000 eurot) Kaasanist pärit Sofia Guljak (27), kes õppinud Pariisis ja õpib praegu Imola Accademias Itaalias, II preemia Roope Gröndahl (Soome), III Violetta Hatšikjan (Venemaa), IV ja V Marko Mustonen (Soome) ning Yoonjung Han (Lõuna-Korea).

Neeme Järvi juubelikuu

Kuigi Järvi eelistab töötada oma orkestritega, on tal nüüdki olnud kuulsaid külalisorkestreid: Orchestre National de France, Philadelphia Orchestra, Leipzigi Gewandhaus-orkester, WDR Kölni SO, suurepärane taasvastuvõtt Göteborgis ja Detroitis. Hetke nimekamad solistid on viiuldajate poolel, ka haruldasema repertuaariga: Korngoldi Viiulikontserdiga Vadim Gluzman, Vasksi “Kauget valgust” mängis Pekka Kuusisto, Bartóki ja Šostakovitši II kontserdid Viktoria Mullova ja Baiba Skride. Päris sageli on solistiks Nikolaj Znaider, samuti tšellist Lynn Harrell, aga ka pianistid Yefim Bronfman, Yundi Li, Antti Siirala, ja Alexander Markovich.

Enne Tallinna tulekut oli Järvi oma New Jersey SO ees juhatanud tänavu juba 27 õhtut, juubelikontsert toimus Newarki Prudential Hallis 20. V populaarsema kavaga, kus NJSO mängis oma juhile alustuseks üllatusena värskelt komponeeritud “Maestro’s Waltzi”. Järvi püüdleb nüüd Bruckneri poole: Haagi Residentie-orkestriga sai ta veebruaris taas välja tuua VII sümfoonia ning veel Hans Rotti Sümfoonia Philadelphias ja Martinů IV sümfoonia Detroitis.

Residentie-orkester on juuni kuulutanud Järvi kuuks, kokku kümne kontserdiga, kavas peamiselt Mahleri I sümfoonia ja Sibeliuse Viiulikontsert, koduse Dr Anton Philipszaali järel tehti turnee Prantsusmaal ja Saksamaal: Metzis (7. VI), Saarimaa festivalil “Nordische Musik” (8. VI) ja Ludwigsburgi lossifestivalil (10. VI).

Täna algab Haagis Dr Anton Philipszaalis väike klassikafestival Neeme Järvi austamisõhtuga, maestro ise avab kava Heino Elleri “Videviku” ja “Koiduga” ning jätkab Bruckneri sarja VIII sümfooniaga. Järgneb suveakadeemia Haagi Kuninglikus Konservatooriumis, selle lõppkontserdi solistiks 23. VI on Antti Siirala. 11. VIII juhatab Järvi Kuninglikku Šoti Rahvusorkestrit Edinburghi festivali avasümfooniakontserdil (sealgi Elleri “Koit” ja “Videvik” alustuseks) ning jõuab vahepeal oma juubelialbumi “Kunstniku elu” / “The Maestro’s Touch” (kirjastus SE&JS) esitlusele Tallinna rahvusraamatukogus.

Eesti heliloojate edu rostrumil

Rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis (5. – 9. VI) tunnistati alla 30aastaste heliloojate kategoorias parimaks Ülo Krigul teosega “Jenzeits” (ERSO Paul Mägi dirigeerimisel). Põhikategooria esikümnesse tõusis ka teine Eestit esindanud helitöö, Märt-Matis Lille “Mu nuttev hääl on sügistuul” (esitajaks Ansambel U).

Kuid Bartók Elleriga on hoopis midagi muud. Bartóki kuus kvartetti on omas žanris maailma tipp ja selgub, et see, mida ammu kahtlustati, osutub tõeks. Elleri Kvartett nr 2 on Bartókile vääriline lavapartner ning kuulub seega samasse kaalukategooriasse. Kui teada, et samasse Elleri loomeaega kuuluvad populaarsed viiulipalad “Männid” ja “Fantaasia”, siis jääb üle küsida, miks II kvartetti on nii vähe mängitud. Käigupealt ei õnnestunud mul välja selgitada, millal ja kes tõi Elleri Kvarteti nr 2 esiettekandele. Ega meil küll neid koosseise palju pole olnud, kes nii komplitseeritud heliteost oleks soovinud repertuaari võtta, ja oli ka üsna pikk seegi aeg, kui ei Eller ise ega esitajad soovinud eriti autori varasemaid kvartette meenutada. Partituur on välja antud aastal 1989 (!) kirjastuses Leningrad Muzõka.

Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Danel Mägila on meistrite ansambel, kellele autori pisut keerulisem helikeel ega vormilised keerukused ei saa probleemiks olla. ettekandes oli selgelt hoomatav esitajate poolne nauding. Tegemist on nii ühe kui teise autori väga maskuliinse muusikaga ja tabasin ennast mõttelt, kas kuulen katseid seda pisut mahendada või raamidesse paigutada. Lausa näiteks võin tuua Elleri esimese osa enne Piu lento’t (nr 15), kui ff sfz-akord kõlaliselt kenasti ära ümardati või sealt edasi Piu vivo, kui algavad tšellol trioolid du talon ja ei kuulnud hästi põnevaid ebasümmeetrilisi aktsente imitatsioonis, mis viib Molto apassionato e largo’sse.

Muide, kõlalisi probleeme, mis vajavad ansamblisisest kohendamist, on nende mõlema autori puhul jätkuvalt. Nii ühel kui teisel puhul, nii et seda võib võtta üldistusena, oli dominandiks tšello madal ja keskmine register, mis sunnib ka teisi ennast maksma panema. Selle tulemuseks on kohatine kõlaline läbipaistmatus ning mõnegi olulisema hääle kaotsiminek. Selles saalis peab seda efekti teadma ning näilisest heakõlalisusest mitte hasarti minema.

Kas sellel või mõnel muul põhjusel jäid mul kuulmata Elleri poolt küllalt sageli nooditeksti märgitud flažoleti-tähised, kas või II osa kolmandas taktis, ning eriti III osa alguses, kus ta peaks kõlama-värvuma koos naturaalse mi-ga, seega kujundama selgelt koos aktsendiga etnoliku karakteri. II osa on päris geniaalne muusika, kui suudaks veel ja veel välja pidada nüansse p ja pp ning veel enam con intimo sentimento, et siis pääseks eriti mõjule keskmise vormiosa kaks suurt kulminatsiooni. Kõik need märkused on ikka kõlalist laadi – ja see on juba Kadrioru saali nivelleerivus, millega peab arvestama.

Bartóki Kvartett nr 2 on kirjutatud aastaid varem (1915–17) ungari keelpillikvartetile Waldbauer, Temesvay, Kornstein ja Kerpely ning teose saatus on muidugi õnnelikum. Kuid üsnagi süvenemata võrdlusse Bartók-Eller, on päris selge, et ilma Bartóki teoseid (kvartetid 1.–4.) tundmata oleks Elleri Teine hoopis teine teos. Tallinna Keelpillikvarteti esituses oli Bartóki Kvartett nr 2 kõlaliselt tasakaalustatum ja partituur selgemalt välja joonistatud kui Elleri puhul, kuid süveneda võiks veelgi erinevatesse tempomärgistustesse, on ju oluline nii nende karakteriseeriv kui vormiline roll. Et see lihtne pole, sellest annab tunnistust kas või esimese osa 15 erinevat tempomärgistust, kus ka metronoomid ära toodud.

Tallinna Keelpillikvarteti kontsert oli väga hea, see tähendab, et isegi akadeemilises õhustikus võib juhtuda, et 2+2 = 5.