2021. aasta parima keeleteo kandidaatide esitamiseks on aega veel nädal
Aasta parima keeleteo kandidaate saab esitada 17. jaanuarini Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel https://www.hm.ee/et/keeletegu2021, e-posti aadressil keeletegu@hm.ee või posti teel märksõna «Keeletegu».
Kandidaatide esitamisel e-posti või posti teel tuleb järgida ministeeriumi kodulehel olevat esitusvormi ja teatada keeleteo nimetus ametlikuks kasutamiseks sobival kujul; keeleteo tegija andmed, kellele auhinda taotletakse; keeleteo kirjeldus vabas vormis 500–1000 tähemärgi ulatuses, samuti esitaja nimi ja kontaktandmed.
Aasta keeleteo konkursil antakse välja kaks auhinda: peaauhind ja rahvaauhind. Peaauhinna saaja valivad taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministrid, rahvaauhind selgitatakse avaliku hääletuse teel veebruaris.
Laureaadid kuulutatakse välja 2022. aasta märtsis emakeelepäeva paiku.
Keeleteoauhinda antakse välja juba kuueteistkümnendat korda, laureaatide väljakuulutamine on osa emakeelepäeva tähistamisest.
Kadrioru kunstimuuseumis näeb seni varjul olnud skulptuure
14. jaanuaril avatakse Kadrioru kunstimuuseumis väliskunsti kogu skulptuuride näitus „Avamäng skulptuurile“. Külastajad saavad teiste seas näha ka mitmeid seni avalikkusele eksponeerimata olnud teoseid.
Näitusel tuuakse esmakordselt publiku ette Eesti Kunstimuuseumi Euroopa ja Vene skulptuuride kollektsioon tervikuna. Kuulsate antiikkujude koopiad Eesti mõisatest, tuntud 19. sajandi meistrite teosed ja nõukogude aja sotsrealistlikud skulptuurid moodustavad väljapanekus eraldi grupid, võimaldades hinnata nende teostamise meisterlikkust ning mõista tähendust, arvestades teose loomise ajastu kontekstiga. Paljusid väljapanekusse kuuluvaid teoseid eksponeeritakse muuseumis esimest korda. Näituse eksponaadid jõuavad ka muuseumi püsiväljapaneku saalidesse ning isegi lossi vestibüüli, mida kaunistavad nüüd peale „Mílose Venuse“ marmorkoopia ka pronksist kentaurid ja antiikskulptuuride koopiad, mis asusid samuti Karl Timoleon von Neffi Lääne-Virumaal asuvas Muuga mõisas.
Näituse kuraator Maria Väinsar kutsub külastajaid skulptuure tähelepanelikult vaatama: „Näitusel eksponeeritakse erinevatest materjalidest ja väga mitmetes tehnikates teostatud skulptuure alates väärikast marmorist ja eriliste patineeringutega pronksist kuni erinevaid tehnikaid jäljendava kipsi ning võimalusterohke puiduni. Kuid peale teoste enda ilu pakuvad kindlasti huvi ka lood, mida kujud jutustavad ‒ kunstnikest, kujutatud tegelastest, aga ka teoste enda elulood. Muuseumi kogusse kuuluvad kujud, nende loomislood ja muuseumisse jõudmise teekonnad kajastavad ka meie ajaloo arenguid ja keerdkäike 19. ja 20. sajandil, olgu see Liphardtide Raadi mõisast pärit „Belvedere Apollo“ koopia või tuntud nõukogude skulptori Juri Neroda Lenini monumendi kavand.“
Näitus on ühtlasi ettevalmistus Kadrioru kunstimuuseumi uue skulptuurihoidla loomiseks, mis avatakse 2022. aastal. Ühte näitusesaali rajatakse konserveerimistöökoda, kus skulptuurikonservaatorid hakkavad publiku silme all kehvemas seisukorras olevaid teoseid puhastama ja konserveerima.
Näituse tähendust muuseumi jaoks toonitab Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre: „Praegune väljapanek on, nagu ütleb ka näituse pealkiri, eeltööks skulptuuri kollektsiooni avafondile, mis avab uksed 2022. aasta maikuu teises pooles. Muuseumi soov on oma kogusid võimalikult palju näidata, ning avatud hoidla, kuhu pääsevad ligi kõik huvilised isegi ilma muuseumipiletita, on selleks hea võimalus. Skulptuurihoidlas saame läbi viia haridusprogramme ja erilisi ekskursioone ka vaegnägijatele. Avatud hoidla loomist toetab Muinsuskaitseameti Muuseumide kiirendi programm,“ kommenteeris Murre.
Näitusega kaasnevad temaatilised muuseumitunnid igas vanuses õpilastele ning erinevad sündmused publikuprogrammi raames, kus kunstihuvilised saavad tutvuda skulptuuride rikkaliku maailmaga. Esimesed kuraatorituurid toimuvad juba näituse avamispäeval, 14. jaanuaril kell 16 ja 18.
Näitus on avatud 8. maini 2022.
Kuraatorid: Maria Väinsar, Anu Allikvee Näituse kujundaja: Mari Kurismaa Graafiline disain: Külli Kaats Koordinaatorid: Aleksandra Murre, Renita Raudsepp
A-Galerii 2022. aasta hooaega alustatakse 14. jaanuaril kolme näituse avamisega
Kohaliku ehtekunsti olulisim näitusepind A-Galerii pakub alanud aastal kultuurielamusi läbi 32 erineva näituse, mis toimuvad nii galerii ajaloolises SEIFIS kui ka avalikkku linnaruumi rikastavatel AKENDEL.
Aasta jooksul saab teiste seas näha näiteks Liina Lelovi, Claudia Lepiku & Erki-Eric Pillmanni, Ketli Tiitsari & Flora Vagi, Sigrid Kuuse, Hansel Tai ja Tõnis Malkovi väljapanekuid. 2022. aastal näeb galeriis varasemast enam ka professionaalsete väliskunstnike loomingut. Rahvusvahelises programmis osaleb tegijaid muu hulgas Prantsusmaalt, Hiinast, Taiwanist, Norrast ja Iisraelist.
Haarav näitusehooaeg alustab 14. jaanuari õhtul piduliku sündmusega, kus avatakse aasta esimesed väljapanekud. SEIFIS on 14.01–08.02 üleval legendaarse metallikunstniku Vaida Suitsu juubelinäitus VAIDA SUITS 90, mis kulgeb läbi kunstniku võrratu loomingu 1960. aastatest kuni aastani 1982.
AKENDEL on 14.01–26.02 üleval Aino ja Keesi Kapsta ning Henry Mardisalu ühisnäitus KOLM LUGU, mis on ühe perekonna kolme põlvkonna nägemus ehtekunstist.
Lisaks on samal perioodil AKENDEL ka Taani ja Lõuna-Aafrika Vabariigi kunstnike Therese Morchi ja Helen Clara Hemsley näitus JÄLJED AJAS, milles on olulisel kohal igapäeva-kontseptsiooni uurimine ja mõtestamine.
A-Galerii näituseprogrammi koostavad galerii kuraator Helle Ly Tomberg ning ehtekunstnikest koosnev juhatus. Programm planeeritakse ette aastaks ning osalemiseks toimub igal sügisel avatud konkurss, kuhu on oodatud osalema kunstnikud, kelle looming lähtub kaasaegsest ehtekunstist, käsitöölistest praktikatest ning nende seostest visuaalkultuuriga laiemalt.
A-Galerii näitusehooaja avasündmus toimub A-Galeriis reedel, 14. jaanuaril, kell 18:00 ning on kõigile huvilistele tasuta külastamiseks avatud. Osalemiseks on vajalik kehtiv COVID-pass.
Tutvu A-Galerii 2022. aasta näituseprogrammiga SIIN.
Uus aasta algab traditsiooniliselt eklektilise Müürilehe vabanumbriga. Henri Kõivu fookusintervjuus teadusajaloolase Aro Velmetiga kombatakse teaduse ja poliitika vahelist piiri. Tanel Mütt arutleb, kuidas Facebooki monopolile päitsed pähe panna.
Ida-Euroopa esteetika taastulekut selgitavad nii Tanel Rander, kui ka The Calvert Journal’i peatoimetaja Nadia Beard Mariliis Mõttusele antud intervjuus. Sanna Kartau kirjutab ärksast mehelikkusest, Helgi Saldo sootust moest, Hannes Aava kaldaäärsete erastamisest, Mariliis Mõttus eesti muusikavideote hetkeseisust, Johanna Jolen Kuzmenko virtuaalnäitustest.
Leene Korp otsib eestlaste madala liikumisaktiivsuse põhjuseid. Aet Annist pakub välja rohelisi uusaastalubadusi. Rahel Aerin Eslas aga küsib, kes juhib tegelikult maailma.
Lisaks Maarja Pärtna kopravaatlused ning Kertu Birgit Antoni arvustus Veli-Matti Värri teosele “Haridus ökokriisi ajastul”.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee
Uusaegne elu on olnud saavutusküllane. Ometi ei ole valgustusele omane vaim – usk mõistuspärasusel põhinevatesse universaalsetesse väärtustesse ja moraali ning selle üleilmne levitamine pälvinud üleüldist heakskiitu. Valitsevast elu- ja maailmakorraldusest kasusaajate südametunnistuse prominentseim rahustaja ja õigustaja Steven Pinker on seetõttu suisa ahastuses. Edumere taustal on jätkuvasti kuuldav religioonist ja natsionalismist pimestatud romantikute, vasakudutajate, esoteerikute ja usufundamentalistide „latrav jõuk“, keda Pinker lausa grafomaania piire kompava mastaapsusega summutada püüab.1
Vastaseid sarjates ei hoia Pinker kokku epiteetidega „hullumeelne“, „mõistusevastane“ jms. Ent uusi valgustusega rahulolematuid muudkui võrsub ja vanu tiritakse lagedale: „Globaalse vabaturumajanduse nime all ratsionaalsust ja efektiivsust kummardades, ajalugu eirates ja üleolevalt endast erinevaid „välja surevaid“ elustiile põlates hoitakse elus sedasama ratsionalistlikku ülbust ja kultuuriimperialismi, mis on valgustusaja põhiideedele omane olnud kogu selle ajaloo jooksul. Valgustusideede lipu all realiseeritakse nüüd USA taotlust olla üleilmne tsivilisatsiooni eestvedaja, mida maailm põlgab.“ Niisugused mõtted maandusid mullu USA kummardamise viimasessegi andunuimasse kantsi – Eestisse.2
Hille Hansogi on suuresti valgustaja ja valgustusaja ideede kandja. Ta usub humanistlikesse väärtustesse, naiste ja vähemuste õigustesse, mis on olulised kõikjal maailmas. Arvab, et hoolimata kohalikest tavadest ja sidemetest võiks idaski ohjeldada seda, mida meie nimetame korruptsiooniks. Hanso kogemus, intellektuaalne haare ja käsitlusviis on üleilmsemad kui kellelgi teisel Eestis. Ometi Hansot armastatakse nii entusiastlike globalistide kui ka romantikutest vasakudutajate seas. Lähiaja võõravihast köetud populismipuhangute laviini all aitas just Hanso siinmail kõige enam ja paremini elus hoida üldinimlikest ideaalidest kantud tervet mõistust.
Palavikulisel hooajal, kui õhus polnud muud kui hüsteeria, et koraan on viinud moslemid selleni, et kogu islamimaailm tahab tulla õhtumaale harimatult ja sallimatult lällama, halba tegema, koguni alistama ja tapma, oli Hanso vahetu Lähis-Ida kogemus asendamatu. Tema rahulik ja soe, ent ülimalt erudeeritud, sügav ja omamoodi kirglikki hääl kinnitas järelejätmatult, et vastupidiselt ideoloogilisest põlemisest kasu lõigata püüdvate politikaanide jauramisele on ka enamik võõraste kaugete maade inimesi tavalised ja toredad, meiega sarnaste lihtsate murede ja püüdlustega.
Hanso sügavast empaatiast kantud lood aitasid kaasa meie maha jahtumisele kodus ja võõraste toime tulemisele kaugel ning maailm sai natukenegi parem. Ehk peaksid Pinker jt nui neljaks elu edenemise usu levitajad kõvameheliku buldooseriga rullimise asemel Hansolt mentaliteeti ja meelelaadi õppima. Abstraktsetest kõrgustest lähtuva ülbe kõigeteadmise asemel iseloomustab Hansot kõige halvemas olukorras olijate järelejätmatu ja kannatlik kuulda võtmine ja kuuldavaks tegemine. Niisugusel moel toimides võib ehk valgustusest ja progressistki asja saada.
VALLE-STEN MAISTE
PS Hille Hanso värsket intervjuud Afganistani põgenikuga Pakistanis saab lugeda käesolevast Sirbist lk 9-10.
1 Eesti keeles vt Steven Pinker, Valgustusajastu tänapäeval. Kaitsekõne mõistuspärasusele, teadusele, humanismile ja progressile. Vinkel 2021, 670 lk.
2 John Gray, Valekoidik. Postimehe kirjastus 2021, lk 27.
Mitmekülgne taust ja avar lugemus on Gregor Kulla kirjutistes tunda.
Mitmekülgsuse vägi
Gregor Kulla on ristinud end multimeediakunstnikuks, kuid Sirbi toimetusele on ta armas kui noor ja iseteadlik kaasautor. Ta on õppinud oboed ja heliloomingut Heino Elleri muusikakoolis ning õpib praegu kompositsiooni Tõnu Kõrvitsa juures Eesti muusika- ja teatriakadeemias, seljataga on ka kunstiõpingud. Üks tema südameasju on nüüdismuusika, aga ka kultuurivaldkondade võime üksteist võimestada. Ta on korraldanud kontserte ja muid kultuuriüritusi, töötab modellina ning peale Sirbi, kus ta alustas muusikakriitikuna 2020. aasta septembris, on ta kirjutanud Müürilehte, Postimehesse ning Värskesse Rõhku. Niisiis ei ole ta piirdunud sugugi muusikateemadega, vaid kirjutab ka esseistikat, arvamuslugusid ja ilukirjandust.
Mitmekülgne taust ja avar lugemus on tema kirjutistes tunda. Gregor Kulla on Sirbi muusikakülgedele toonud märgatavat värskust ja iga tema sulest sündinud arvustus on justkui uus seiklus. Alati, kui tema saadetud artikli avan, ootan elevusega, kuhu on mõttelained ta seekord kandnud. Intuitsioon ei vea teda alt ja olulisi maitsevääratusi pole näha olnud, sest tal on, mida öelda ja lugejatega jagada.
Gregor Kulla süveneb arvustatavasse ülipõhjalikult, tema kirjutistest leiab ootamatuid vaatenurki ja põnevaid viiteid – ta on igale teemale avatud. Loodetavasti jagub tal sihilikku interdistsiplinaarsust veel kauaks ning ta avab meile palju peidetud maailmu. Tema kirjutistes on ka alati sutsuke keelemängu, seejuures leiab tema tekstidest sageli Aaviku unarusse jäänud sõnu, mis paneb keeletoimetajadki imestama. Veelgi loomingulisemad puhangud ja vormieksperimendid jäävad aga muidugi ilukirjandusse, heliloomingusse ja kunsti.
Gregor Kulla kirjutab muusikast nii, et tulemus rahuldab ja/või paneb uues suunas mõtlema muusikaspetsialiste. Tema lood köidavad aga ka neid, kes poleks kunagi arvanud, et akadeemiline muusika võiks neid kõnetada. See on haruldane oskus. 2021. aasta kevadel valiti ta Tartu nooreks kultuurikandjaks. Sirbiski on tema mitmekülgset annet tähele pandud: peale muusika on ta praeguseks kirjutanud teatri- ja ühiskonnateemadel. Väga enesekriitilise Gregor Kulla puhul on tema mitmekülgne kogemuspagas kahtlemata pluss ning õnneks ei ole näha, et tema uudishimu hakkaks lahustuma või tegutsemistahe haihtuma.
Võiks ju öelda, et temas on taaskehastunud romantismiajastu multitalent, kes on kodus vähemalt kahes kunstivaldkonnas ning korraga loovisik, teoreetik ja kriitik, sest kõige tähtsam on ju eneseväljendus. Kuid eelkõige on Gregor Kulla tugeva ühiskondliku närviga kultuuriinimene, kes julgeb panna nii mõnedki dogmad küsimuse alla. Ka seda on tarvis, nii kirjutistes kui ka muus loomingus.
Hiljuti, kui oli aktiivne arutelu „OPi“ ja üleüldse ETV kultuuriprogrammi üle, siis pakkus Berk Vaher ühe uue põlvkonna esindajana, kes võiks anda saatele uue hingamise, välja just Gregor Kulla (ühes Kaisa Kuslapuuga). Eks näis, kas saame teda näha ka ühe paeluva kultuurisaate juhina, isegi kui tema kutsumus on mujal.
MARIA MÖLDER
Urmas Lüüs on kõige paremas mõttes interdistsiplinaarne mõtleja, kirjutaja ja ka tegutseja.
Urmas Lüüs – mees, kes kirjutab olulistest asjadest
Michel Foucault alustab raamatut „Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia“ Jorge Luis Borgese tsitaadiga, mis omakorda pärineb Hiina entsüklopeediast. Nimelt on sealne loomade jaotus Euroopa lugejale, sealhulgas Foucault’le, naerma ajavalt pentsik. On loomad, kes kuuluvad keisrile, on palsameeritud, taltsutatud, piimapõrsad, sireenid, muinasjutulised, hulkuvad koerad, käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad, kes mürgeldavad nagu hullud, loendamatud, joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga et cetera, kes on äsja lõhkunud kannu ja kes eemalt paisatavad kärbse moodi. Naer, mis seda lugedes sünnib, lööb segamini mõtlemisharjumused, korrastatud piirjooned ja tasapinnad ning külvab rahutust ja võbelusi meie tuhandeaastasesse Sama ja Teise praktikasse.
Urmas Lüüs on käsitlenud „Oluliste asjade“ alla koondatud lõpulugudes võimu, patuseid, piirituid, sündinud ja ümarikke asju, aga ka vaikivaid koreograafe, akadeemilist õunakooki ja asjalikke inimesi. Neid tuleb veel: ilmselt vaimu asjad, mida ta lubas möödunud aasta viimases – võimu asjades, ja mis ka euroopaliku loogika järgi kuulub sellesse ritta, ning loodetavasti palju teisi, mis vallandavad oma sobimatusega vabastava naerupahvaku ja külvavad võbelust. Polegi vaja, et tuhandeaastasesse Sama ja Teise praktikasse, aitab täiesti, kui võbelus tekib poole sajandi pikkusesse kunstist, eelkõige tarbekunstist, mõtlemise tavasse.
Urmas Lüüs ei ole mõtisklenud ainult materjalide ja neist loodud objektide üle kunsti, täpsemalt tarbe- või meediumipõhise materjalikunsti, kontekstis. Ka mitte ainult tagasivaadetena (materiaalse) kunsti ja kultuuri algusaegadesse, et hoiduda katkestuse kultuuri lõksust. Kunst ei asu elust eraldi ja ka materjalikunsti puhul ei saa üle ega ümber inimesest väljapoole jäävast loodusest. Ta lõpetas oma „Oluliste asjade“ esimese, sissejuhatava loo „Asjalikud inimesed“ inimesekesksuse (ehk ka enese)kriitikaga ja jõudis tõdemuseni, et kui tsivilisatsiooni loodu kaoks, siis suudaks inimene vaid mõne päeva vastu pidada ja maamunale alles jäänud eluvormid ei tunneks vähematki häiritust, et inimest enam ei ole.
„Olulised asjad“ ei ole kaugeltki kõik, millest Urmas Lüüs möödunud aastal Sirbis kirjutas. Ta on kõige paremas mõttes interdistsiplinaarne mõtleja, kirjutaja ja ka tegutseja, sest nii kunstis kui ka elus on kõik seotud. Ka teadmine, et detaile ja nende eripära ei tohi eirata. Urmas Lüüs tutvustab ennast äsja Haapsalu Linnagaleriis avatud näituse kaastekstis: „Olen omandanud Eesti kunstiakadeemias sepakunsti erialal nii bakalaureuse kui ka magistrikraadi. Oma loomingus seon meediumiüleseks tervikuks vahendeid nagu näiteks video, performance, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuur ja heli. Töötan Tallinnas Hobusepea tänav 2 asuvas ateljees, juhendan tudengeid kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kirjutan kultuurist ja mürgeldan helikunsti rühmituses Postinstrumentum.“ Lihtsalt ja selgelt, nagu ta kirjutab olulistest asjadest, sündmustest ja nähtustest. Või ka sellest, mis on alles sündimisjärgus.
Peaaegu kaks aastat kestnud pandeemiapidu hakkab vääramatult läbi saama ka juhul, kui valitsus peaks kunagi tulevikus teistsuguse otsuseni jõudma. Iga korralik pererahvas suudab koduse peo söögikordade nõud laualt viia ja nõudepesumasinasse laduda käigu pealt ka siis, kui teenreid ei ole võtta, ega kuhja neid kraanikaussi mõttega, et küllap hommikul vaatame. Ei, hea on peojärgsel hommikul ärgata ikka puhtas kohas, kus asjaliku eluga tavarütmis edasi minna. Seega on aeg kogu kriisi ettekäändel tekkinud laga, liga, läga ja löga ära koristada füüsilisest ja eriti inforuumist. Kuigi tarbetutele toimingutele kulunud aega tagasi ei saa, ei ole jäänud enam ka mõistlikke põhjusi uusvanas vaimus jätkamiseks. Kunagi sai ju kokku lepitud, et püütakse üles ehitada õnnelikku, mitte tühja sahmivat, närvilist ja ebakindla tuleviku ees värisevat stressiühiskonda.
Mõni väidab, et pandeemia põhjustatud maailmamajanduse lühiajaline kahanemine vähendas keskkonna reostamist. Kas aga inimkonna enesehävituse lõpukella edasilükkumine poole aasta võrra ikka on eriline kingitus? Pealegi ei ole keegi veel saanud kokku lugeda kõiki ellujäämisvõitluses ära kasutatud ampulle, süstlaid, vatitupse, plaastreid ja ennekõike maske. Kui arvestada tagasihoidlikult, et pandeemia pooleteise aasta jooksul (alguses ju ei olnud maske võtta) on iga inimene kasutanud keskmiselt nädalas ühe maski, siis on ainuüksi Eestis neid väikelapsi arvesse võtmata maa sisse kaevamiseks ja põletamiseks kogunenud vähemalt 75 miljonit, küllaldaselt selleks, et kuskile Vaiksesse ookeani neist üks päris oma väikesaar seniste plastiksaarte kõrvale juurde ehitada.
Kasutatud materjal ei ole meil otse silme ees, aga keskkonda säästva käitumise reeglid enam-vähem teada ning igaüks saab lõpptulemust oma aruka käitumisega mõjutada. Hullem on lugu reostunud inforuumiga, mille kujundamine ei ole iga inimese käes. Seda laga peavad koristama hakkama reostuse tootjad, eeskätt avaliku võimu kommunikatsiooniorganid ja meedia ehk toimetused, alustades sõnakasutusest. Mida vähem kordi paiskub iga päev inforuumi kriisisõnu, seda puhtam õhk. Kui terviseamet otsustas teatud andmeklassides infopakkumist seitse korda harvemaks teha, ei peaks teda selle eest nüpeldama, vaid kiitma ja püüdma järele teha. Kasutussageduselt peaksid oma õigele tagasihoidlikule kohale taanduma kõikjal vohavad pandeemiad, koroonad, maskid, reoveenäitajad, tüved, teadusnõukojad, piirangud, leevendused, deltad, omikronid ja paljud muud ärritussõnad, mille olemasolust keelekasutajad kahe aasta eest teadlikudki ei olnud.
Midagi enamat kui toimetuste otsust ja meelekindlat järgimist ei olegi inforuumi puhastamiseks vaja. Mõni näpuliigutus, et Postimehe veebilehe päisest kaotada punaselt lõõmav rubriik „Koroona“, ERRi portaali avaküljelt täiesti sisutuks muutunud vaktsineerimisgraafikud ja Delfist „COVID-19“ sektsioon. Oleks see kõik lihtsalt juurde tulnud, aga see hõivas tõenäoliselt millegi hoopis väärtuslikuma ja sisukama koha. Miks on meediatarbijatel igal hommikul vaja teada just seda, mitu inimest lebab haiglates voodis, aga mitte näiteks seda, mitu last hommikul koolipinki jõudis, mitu sõitis rongiga Tartust Tallinna või mitu hunti on metsas? Ka tõsiasi, et inimesed surevad haigustesse, ei ole uudisväärtuslik – kui me enne pandeemiat just surematud ei olnud.
Kui pandeemiamüra levitamise ainus põhjendus toimetustes on, et valitsus seda pakub, siis on see vaba meedia kapitulatsiooni akt ja ühtlasi rahva tervise kuritegelik kahjustamine. Aga kui juba koristamiseks läheb, siis tasub ühe hooga vabaneda ka muust reostusest, mis toimetuste enda (ei maksa seda meediatarbijate nõudluse süüks panna) tahtel aastaid meedia usaldusväärsust kahjustab, olgu selleks ERRi turundussaated, horoskoobid, soolapuhujate ennustused või lõputu inimeste privaatsfääris urgitsemine portaalirubriikides „Kroonika“, „Elu24“, „Naine“, „Naistekas“ jms.
President soovitas uuel aastal kõigil targaks saada. Suurpuhastus inforuumis oleks tark, küps ja tulus otsus. Head koristamist! Ja kui see õnnestub, tuleb 2022. aastast ilus, puhas ja mõttega aasta.
Büroo LLRRLLRR ehk arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa teevad uurimuslikke kunsti- ja arhitektuuriprojekte, otsivad ja annavad tähenduse muidu pigem varju jäävatele nähtustele. Neid on huvitanud näiteks see, et arhitektuuri globaalne kuvand on pehmemaks muutumas, samuti see, kuidas liita inimesed ja linnaloodus ning panna nad omavahel suhtlema, kuidas rakendada materjale ehituses otstarbekalt jms. Muu hulgas on nad kureerinud koostöös Tadeáš Říhaga 2018. aastal XVI Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Nõrk monument“. 2019. aastal pälviti noore arhitekti preemia, möödunud suvel osaleti ekspositsiooniga arhitektuurimuuseumi juubelinäitusel, sügisel sekkuti Eesti kaasaegse kunsti muuseumi (EKKMi) hoovil arhitektide liidu juubeliaasta installatsioonivõistluse võidutöö põhjal valminud „Lummavate kohtingute“ püstitamisega. Peale selle juhendavad nad Londonis Central Saint Martinsi kolledžis stuudiot, kus uuritakse ehitusmaterjale, nende valmistamist, päritolu, uuendamist ja rakendamisvõimalusi.
Väga suurt musklit demonstreeriv arhitektuur on ilmselt peagi kaduv kunst. Praegused noorema põlvkonna arhitektid tunnetavad oma valdkonnal senisest erinevat vastutust. Ehitus on üks suurema ökoloogilise jalajäljega valdkondi ja arhitektuur on selle eluandja. On äärmiselt huvitav, isegi vastuoluline tajuda õhus sellele pingele üha rohkem leevendust.
Kui geomeetrilise modernismi tasakaalustamiseks liigendati postmodernismis mahte hullumeelsuseni ja trikitati pseudoajalooliste võtetega (ehitati jälle torne ja sambaid, dekoreeriti fassaade) ning pöörati sellega nägu justkui tagasi arhitektuuri kasutajate poole, siis suur osa praegusest erialasest ambitsioonist on odavavõitu populaarsuse saavutamise asemel suunatud mõistlikkusele, kasinusele, loomulikkusele, maakeralt andekspalumisele. Intelligentse iroonia ja provokatsiooni asemel vürtsitab nüüdset lähenemist pigem ülim ratsionaalsus. Varasemat suurt joont sellises arhitektuuris pigem ei leia, suurt žesti on aga küllaga. Kivisse raiutakse vähe, ennekõike ehitatakse puidust ja peetakse silmas hoone kogu elukaart: hooneid koos oma eel- ja järeleluga, koos materjalide ja komponentide tootmisele ja transportimisele ning pärast hoone lammutamist nende käitlemisele ja taas ringlusse viimisele kuluva vahendite, energia- ja ajaressursiga. Selline arhitektuur vaatab endast nii palju ette, et muutub kehatuks, keeb kokku suureks ideeks.
EKKMi hoovi installatsioon „Lummavad kohtingud“ on materjalikatsetus, kus looduslikest ja jääkmaterjalidest õuemööbel saab inimeste ja looduse kokkusaamiskohaks.
Paljudes teie töödes on rahvusvahelist mõõdet. Kus te praegu oma loominguteel olete ja missugused protsessid teid siiani on toonud?
Roland Reemaa: Meil on Eesti kunstiakadeemia taust, aga liikusime sealt mõlemad kohe pärast õpingute alustamist edasi.
Laura Linsi: Mina olin pool aastat USAs Rhode Islandi disainikoolis vahetusüliõpilane ja selle järel õppisin Hollandis, Roland oli seal juba ees. Kraadi saimegi mõlemad Delfti tehnikaülikoolis. Mina läksin pärast kooli tööle Inglismaale, Roland tuli sinna hiljem järele ja seal oleme olnud viis aastat. Õpetame Central Saint Martinsi kunsti- ja disainikolledžis ning tegeleme oma büroo asjadega.
Eestis oleks ju palju lihtsam midagi kaalukalt muuta, nähtavam olla – kõigel on siin nii palju väiksemad mõõtmed, jõud käib üle. Või just sellepärast ongi siin lahjem?
Linsi: Rahvusvahelisel tasemel on ülesanded eripalgelisemad, arhitektuur on mitmekihilisem ja aktsepteeritakse kõiki loomise ja lähenemise viise.
Reemaa: Töömeetodid ja lähenemised on selle tõttu täpsemad, nii projekteerimisel kui ka õpetamisel, sest ülikoole ja büroosid on palju ja kõigile jagub omamoodi vaatenurki. Oma huvi hästi täpselt oma soovi järgi suunata on olnud väga arendav. Suure ja väikese linna, Londoni ja Tallinna eripära on, et Eestis õpetades tuleks katta valdkonda laiemalt ja üldistatumalt. Vastutus, et peab suutma üliõpilastele kõike tutvustada, on suur – ja nii ei jõuaks süvitsi minna.
Linsi: Töötasime pärast Delfti ülikooli lõpetamist mitmetes büroodes ja saime sealt täpsuses ja fookuse hoidmises hea kogemuse. See kokkupuude paljususega on meile meeskonnana kasuks tulnud.
Londonis töötasin metropoli mõistes väikeses, 20 inimesega büroos East, kus täidetakse peamiselt sotsiaalset tellimust, projekteeritakse avalikku ruumi ja kortermaju. Sain hea praktika strateegilises ja tehnilises projekteerimises, projekti juhtimises ja haldamises ning dokumentatsiooni menetlemises. Ja ka suures meeskonnas töötamises, sest tegime jooksvalt koostööd teiste büroodega, nii et see andis kohati kokku päris toeka kollektiivi.
Reemaa: Umbes aasta tagasi tulime n-ö töölt ära ning tegeleme lisaks koolile nüüd oma asjadega. Varem võttis selle tarvis põhitöö kõrvalt aja leidmine väga palju energiat.
Hollandis töötasin ühes suuremas, 80 inimesega büroos KAAN Architecten. Ka projektid olid suuremad: ülikoolid, samuti kortermajad, viimati võideti minu ajal Schipholi lennujaama uue terminali arhitektuurivõistlus. See on meeldivalt edukas büroo, kuhu oleks olnud võimalik jäädagi, aga otsustasin oma töö profiili vahetada. Londonis ühinesin äsja alustanud väga väikese kollektiiviga Sanchez Benton architects, kellel tasub silma peal hoida. Hollandist sain kaasa töökogemuse filigraansete nüansside kallal, tegelesin kogu tööprotsessi ulatuses suurest mõõtkavast kuni pisidetailideni – koostasime ka puuseppadele tööjooniseid.
Oma büroos oleme otsustanud võtta arhitektuuris käsile hästi õhukese, aga märgilise kihi ja tegeleme eelkõige valdkonna mõtestamisega. Teeme palju koostööd kunstnikega, tegeleme näitustega. Sellises parajas mahus töötades saab tasapisi selgeks, kuhu peatähelepanu suunata. Senini on olnud see väga põnev ja meeldivalt hallatav.
Büroo LLRRLLRR ehk arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa teevad uurimuslikke kunsti- ja arhitektuuriprojekte, otsivad ja annavad tähenduse muidu pigem varju jäävatele nähtustele.
Mis teid käivitab? Kuidas seda jõudu sõnastada? Kust meil kõige rohkem king pigistab? Mida tegema peaks ja kuidas igapäevatöös see puuseppadele ette joonistada?
Linsi: Arutame seda omavahel kogu aeg ja üritame selle ka puuseppade joonistest üles leida. Pigistabki, jah, kõvasti – valus on.
Praegune arhitektide põlvkond tegeleb eelkõige arhitektuuri muutunud pealisülesandega: näha on, et arhitektuur on olnud paljudele tumedatele jõududele instrumendiks ja selle valu esile kutsunud. Igal põlvkonnal on olnud lahendada mingi oma ülesanne. Meid on kasvatatud mentaliteediga, et arhitekti edulugu seisneb ehitamises, arhitektuuri ülesanne on aga särada, olla uudne. See ei käi enam hästi praeguse maailma väärtustega kokku. Meie soovime ennetavalt, võimalikult ettevaatlikult head keskkonda luua. Ei saa öelda, et see tuleb lihtsalt. Suvised koostööprojektid EKKMi ja arhitektide liiduga väljendasid meie väärtushoiakut väga otseselt, aga need tööd on tagasihoidliku mahu ja mõjuga. Siiski, kuna üha suurem hulk mõttekaaslasi jagab samu väärtusi, ei olegi senine silma paista sooviv arhitektuurikäsitlus nii oluline. Särav joon ruumiloomes enam ei loe.
See on hästi ka näha ja annab kõvasti lootust. Kui palju tuleb tõestada, et keskkonda õrnalt sekkumine on ka arhitektuur?
Reemaa: Oleme Eestis hakanud suunamuutust rohkem märkama. Juhendame ka EKAs arhitektide magistriastme diplomitöid ja sellest ajast, kui ise siin õppisime, aga ka vahepealse põlvkonna, nullindate ambitsioonikate tüüpide töös on märgata uut pilku: jõulise arhitektuuri asemel katsutakse liikuda teise käiguga. Londoni kogemuse põhjal on üha levinum katsetada, kuidas arhitekt saaks olla sotsiaalselt kaasav, mitte koloniseeriv, kuidas materjale taaskasutada. Tõestamist läheb tarvis järjest vähem.
Linsi: Varasemaga vastanduda õnneks polegi vaja, generatsioonide erinevus jääbki, las see olla. Praktiseerimise juures on praegu keerulisem arhitektina ära elada. Mõttemudel, et arhitektuur pole enam lihtsalt teenus, ei klapi liberaalsest ettevõtlusest kantud maailma ja selle printsiipidega. Kuidas siis maksimaalselt kasulik olla ja uusi väärtusi luua? Uue arhitektuuri puhul ei ole oluline jonn, et tahaks midagi uutmoodi teha. Pigem jääb kõlama, et suur osa arhitektuurist – kui mõelda suurtele mahtudele, korporatiivsusele – on nii ebaoluline, et seda ei märgata enam. Kõnnid sellest tänaval mööda, aga see ei kõnele.
Eesti arhitektide liit korraldas oma 100. aastapäeva tähistamiseks eelmisel aastal rohepöörde temaatikast kantud installatsioonivõistluse – samuti muutusemärgiline sündmus. Võistlustöödelt oodati inspireerivat sõnumit, kuidas inimtegevuse põhjustatud kliimamuutust tasakaalustada. Tallinna linnaruumis esitlemiseks mõeldud installatsioonivormis hüüdlauseid valiti laekunud tööde hulgast välja kolm, teie oma nende hulgas. „Lummavad kohtingud“ kujutas endast lihtsate tampsavist väikevormidega mänguplatsi Kultuurikatla kõrval EKKMi muuseumi hoovis. Kui võistlus välja kuulutati, siis millest teie mõtted hargnema hakkasid?
Linsi: Esimene impulss illustreeribki kogu senist mõttekäiku meie vestluses. Kui näed erialaliidu kutset rajada installatsioone rohepöörde teemal, tõmbab kõhus nagu miski krampi. Kuidas saab kutsuda üles midagi ehitama, kui tahame rohepöörata? See näis pigem nonsensina. Meil oli aga juba nagunii käsil koostöö EKKMi ja Laura Tootsi suvise näituseprojektiga – olime näituse kujundajad –, seega arendasime samas kohas oma mõtet lihtsalt edasi. Poolelioleva näituse peamine kujund oli kantud hoolest ja hoidmisest, pakkusime võistlusel välja võimaluse parandada sealse väliruumi kvaliteeti minimaalsete vahenditega ka selleks, et muuseumi peaaegu nähtamatut rolli tugevamini esile tõsta. Asukoht ja situatsioon pakkusid võimaluse kaasata koosloomesse mitu organisatsiooni, sekkuda sai väheste vahenditega, kuna paik on ruumina niigi väärtuslik. Installatsioonil oli seal potentsiaali päriselt protsessidesse ja ruumikvaliteeti panustada ning mitte jääda enesekeskseks vormiks.
Reemaa: Kohapealne olukord ja kogu protsess olid läbivalt turbulentsist kantud. Meie eesmärk oli midagi korda saata võimalikult vähese materjalikuluga. Võidutöö edasiarendamisega samaaegselt hakkas linn kultuurikilomeetri ääres Kultuurikatla aeda ümbritsenud garaaže lammutama, mis tähendas, et plats, mida silmas olime pidanud, muutus palju suuremaks ja avatumaks – kontekst oli kohe teine. EKKMi väike tagahoov oli olnud Kultuurikatla aiaga terviklik meeldiv sündmusruum, aga ühtäkki laiutas seal lage tolmune parkla. Koostöö viis lõpuks selleni, et kõigile kaasatuile näis mõistlik panustada projekti natuke lisaenergiat: linn soostus parklat pisut liigendama ja haljastama ning kuna muuseumi hoov ja parkla puutuvad kokku, hoiab linn ka muuseumi mikropargil silma peal. Muuseum sai pikapeale ka loa meie installatsiooni oma hoovil edaspidigi hoida, esialgu oli kavandatud see ainult sügiseks.
Linsi: Installatsiooni tegemise käigus oli huvitav tunnetada omaalgatusliku ja institutsionaalse lähenemise erinevusi. Meie pargike oli rahulikult kivi kivi haaval ja avalike töötubade käigus kokku pandud, linna parkla rulliti ühe raksuga laiali. Iseloomud said täiesti erinevad – üks pole halvem kui teine, kontrast ongi huvitav.
„Veepuhastusjaama allegooria“ arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“. Kokku- ja lahtivolditaval triptühhonil on käsitsi joonistatud stseenid hoonest ja selle ümbrusest. Veepuhastusjaama elemendid loovad tulevikuruumi, sealhulgas näiteks kõdu, arhitekt, taim, bakter, vesi, ehitusmaterjal, masin jne.
Teie installatsiooni põhiosa, tampsavist väikevormid, ühtaegu liigendavad ruumi, on mööbel ja ka mänguvahendid. Seejuures hakkavad aeg ja ilm neid aegamisi lõhkuma ja lagundama: klotside küljes ja sees hakkavad elutsema seened, taimed ja putukad, kuid kõik see näeb väga hea välja. Kuidas te tampsavi juurde jõudsite? Sel suvel kasutati sama materjali mujalgi, näiteks arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ ja ka teleprojekti „Restoran 0“ sisearhitektuuris.
Reemaa: Mingit ühist impulssi ei olnud, puhas juhus. Huvi primitiivsete ehitusviiside vastu on meil ammune ning eriti paeluv oli anda sellele võimalus linnakeskkonnas. Installatsioonivõistluse töö puhul sai ka meetodites olla hästi kaasav ja tampsavi täitis mõlemad eesmärgid. Materjal andis võimaluse kaasata ruumiloomesse loengute ja töötoaga laiem ringi huvilisi ja oma ala eksperte. Kui oleksime need klotsid näiteks betoonist teinud, olnuks protsess teine, täiesti suletud.
Linsi: Tean, et Suurbritannias ja Šveitsis on tampsavi kasutatud suuremate projektide juures, proovisin ka Londonis töötades seda siin-seal sisse projekteerida. Alustada materjalist ja jõuda mahuni on huvitav harjutus. Samasuguse lähteülesandega jätkame praegu ka oma üliõpilastega: lähtepunkt pole mitte tüpoloogia, asukoht ega probleem, vaid materjal. Saime seda nüüd ka n-ö ise katsetada.
Reemaa: Ka teised installatsiooni materjalid kavandasime võimalikult mahedad. Mahtudele oli näiteks tarvis erikujulisi vundamente, selleks oli vaja üsna vähe betooni. Käisime betoonitehases uurimas, kas neilt saaks ülejääke. See näib nii lihtne: seguauto lõpetab kusagil objektil töö, põhja peale jääb natuke materjali, mille nad toovadki meile. Et selleni jõuda, käisime tehases ekskursioonil ja vahetasime mõtteid. Betoon on oma kuvandiga kliimamuutuste taustal keerulises olukorras. Kui sa enne küsisid, mis meid sütitab, siis pole materjalidest rääkides niivõrd olulised käsitöö ja väikesed mahud, vaid huvitavad on just poliitika, majanduse ja reeglite-eeskirjade mehhanismid, see, kuidas materjalid globaalselt liiguvad ja kuidas ning millises mahus peaksid liikuma.
Nimetasite selle mõistlikkusepüüdluse oma Veneetsia arhitektuuribiennaali töös paljuski tabavalt nõrkuseks. Nõrk arhitektuur on muutumis- ja dialoogivõimeline, vajaduspõhine, elab ja hingab inimesega koos. Kas see mõiste katab kõik nüansid või on teil igapäevatöös ka teised mõisted käibel?
Linsi: Biennaali töö „Nõrk monument“ kõigutas arusaama monumendist kui võimu väljendusest. Arhitektuuris on nõrkuse mõõde samalaadne: praeguste vajaduste järgi loodud arhitektuur ei vasta alati sellele, mida sellelt on traditsiooniliselt oodatud. Sobiv omadussõna on inglise keeles „agile“: protsessid ja tulemus peavad olema paindlikud, kergesti ja kiiresti kohandatavad, neis peab olema nõtkust. Huvitav on pöörata palju tähelepanu just nähtamatuks jäävale protsessile: asjade tegemisele, arutelule, kaasamisele. Tahame seda kõike rohkem esile tuua.
Reemaa: Teine oluline asi on mitteametlikkus. Sisuliselt väga häid ja märgilisi töid on tehtud – oleme isegi teinud – ausõna peale, ilma lepinguteta, ilma formaalsusi läbimata. Mitterahalised suhted on huvitav nähtus, mida ühiskonnas jälgida. Paljud teenused on pandud otseselt rahaga võrduma, töö ja raha omavaheline üleandmine on baas ja alus majanduse jälgimiseks, aga nii jäävad märkamatuks tagasihoidlikumad hoovad ja sotsiaalne kapital, mis on teinekord olulisemadki. Mitte leping, vaid vastastikuses lugupidamises koos töötamine ja üksteisega arvestamine on väärtused, mida peab kiivalt hoidma.
Linsi: Nendevaheline tasakaal on keeruline: puhtalt mitteametliku töökogemusega toitu suhu ei pane. Teguviisides tuleb dünaamikat hoida. Meil on hea meel, et pehmete protsesside teema on arhitektuurivallas tähelepanu all.
Reemaa: „Nõrk monument“ sai ootamatult tagasisidet üle maailma ja seesuguse käsitluse märke immitseb igalt poolt järjest tugevamini. Milles seisneb praegu arhitektuurivaldkonna vastutus? Kui kellegi meelest võrdub arhitektuur hoonete püstitamisega, siis tuleb nõustuda, et me ei tegele arhitektuuriga, aga ruumiga tegeleme siiski. Igal ajajärgul kasutatakse lihtsalt erinevat sõnavara, tehnikaid ja meetodeid. Osakonna nimi siin Central Saint Martins’is, kus me töötame, ei ole arhitektuur, vaid ruumi loomine. Mitte et ruumi loomine laiemalt pole arhitektuur, vaid meie valdkond ongi täna juba midagi muud kui pelgalt maja.
Euroopa põgenike kohtlemine näitab üha enam, et vana maailm on kaotamas oma moraalset kompassi. Toores jõud, tagasitõrjumine ja okastraataiad, on regulaarne vahend Euroopa riikide valitsuse arsenalis.1 Yanis Varoufakise sõnul peetakse „Euroopa terviklikkuse ja hinge eest titaanlikku võitlust, kus mõistus ja humanistlikud jõud on seni alla jäänud kasvavale irratsionaalsusele, autoritaarsusele ja pahatahtlikkusele“.2 Liikmesriigid on valinud põgenike peatamiseks riigiülestest institutsioonidest kõrvalehiilimise ja ELi poliitika on neid julgustanud. Vahemerest on saanud maailma ohtlikem piir, surmaga lõppenud piiriületuste üleilmne epitsenter.3 Poliitilise tahte puudumine selle kohutava olukorra leevendamiseks annab tunnistust ükskõiksusest põgenike elu vastu.
ÜRO määratluse järgi on „põgenikud inimesed, kes asuvad väljaspool oma päritoluriiki hirmu, tagakiusamise, konfliktide, vägivalla vm asjaolude tõttu, mis on tõsiselt häirinud avalikku korda ja kes vajavad seetõttu rahvusvahelist kaitset. Nende olukord on sageli nii ohtlik ja talumatu, et nad ületavad riigipiiri. Neile võimaldatakse juurdepääs riikide kaitsele ja asjakohastele organisatsioonidele, kuna koju tagasi pöörduda on neil liiga ohtlik. Need on inimesed, kelle puhul võib varjupaiga andmisest keeldumine kaasa tuua surmava tagajärje“.4
Põgenikke ja varjupaigataotlejaid ei saa tagasi saata territooriumile, kus neid tõenäoliselt taga kiusatakse. See põhimõte ei tähenda, et riigid on kohustatud andma kodakondsuse või alalise elamisloa, see lihtsalt kohustab neid mitte kaasa aitama tagakiusamisest tulenevatele kahjudele. Teine peamine pagulastele praeguses rahvusvahelises süsteemis pakutav kaitse on varjupaigaõigus. See on kogum muudest spetsiifilisematest õigustest, sealhulgas õigusest pääseda ligi kohtusüsteemile, omandada algharidus, töötada, liikuda ringi ja saada osa samaväärsest heaolu tasemest, mida pakutakse kodanikele.
Kui 2015. aastal kaotas Vahemerel elu üle 4000 põgeniku, sai selgeks, et EL peab ühiselt tegutsema. Hädaolukorra tegevuskava hõlmas ühisoperatsioonide tugevdamist Vahemerel, inimkaubanduse lõpetamist, kogu ELi hõlmavate ümberasustamisprojektide ja uute tagasisaatmisprogrammide loomist ning lepingute sõlmimist kolmandate riikidega. ELi rände välismõõtme haldamiseks võeti vastu Euroopa rände agenda,5 mis kuulutab, et Euroopa peaks olema põgenikele turvaline pelgupaik. Solidaarsusest ja jagatud vastutusest tulenevad eetilised kohustused peaksid suunama ELi ja liikmesriikide reageerimist rändele.
Agenda näeb ette kohe rakendatavad meetmed inimeste elu päästmiseks Vahemerel. Otsingu- ja päästeoperatsioonid tõstetakse Itaalia operatsiooni „Mare Nostrum“ tasemele. Et aidata päästa merel rändajate elu, kolmekordistatakse piiri- ja rannikuvalve ameti Frontex ühisoperatsioonide „Triton“ ja „Poseidon“ eelarvet. Kaotada tuleb haavatavaid sisserändajaid ekspluateerivad kuritegelikud salakaubaveo võrgustikud. Viiakse läbi Frontexi ja Europoli operatsioone, et süstemaatiliselt tuvastada ja konfiskeerida salakaubavedajate laevad. Liikmesriigid peavad näitama üles solidaarsust, et aidata eesliiniriike.
Aasta
Vahemere keskosa
Vahemere idaosa
Vahemere lääneosa
Surmajuhte kokku
2021
1506
34
324
1864
2020
983
104
335
1422
2019
1262
71
552
1885
2018
1314
174
849
2337
2017
2853
62
224
3139
2016
4574
434
128
5136
2015
3149
804
102
4055
2014
3126
101
59
3286
Põgenike surmajuhtumid 2014. aastast 28. detsembrini 2021 (IOM Missing Migrants Project 2021).10
Süsteemsed rikkumised
Kuna EL ja selle liikmesriigid on viimastel aastatel vähendanud oma mereotsingu- ja -päästeoperatsioone, on Liibüa rannikuvalve hoogustanud tegevust Vahemere keskosas. 2020. aastal pidas rannikuvalve kinni ja saatis Liibüasse tagasi 10 352 põgenikku, 2019. aastal oli neid 8403. Inimõiguste ülemvoliniku büroo on korduvalt rõhutanud, et Liibüat ei saa pidada turvaliseks riigiks. Liibüasse tagasi saadetud põgenikke ähvardab surm, kadumine, meelevaldne kinnipidamine, piinamine, väärkohtlemine ja sooline vägivald nii riiklike kui ka valitsusväliste jõudude poolt.6
ELi surve on olnud otsustava tähtsusega Liibüa kinnipidamisoperatsioonide aktiveerumisel. Riik on järsult suurendanud oma päästeoperatsioonide tsooni, keelates valitsusvälistel organisatsioonidel oma vetesse siseneda. ELi mahhinatsioonid Liibüaga on sillutanud teed inimõiguste rikkumisele liikmesriikides (nt Kreeka otsus lõpetada 2020. aastal varjupaigataotluste vastuvõtmine). Keeldutud on oma rolli tunnistamisest Liibüa rannavalveoperatsioonides. Brüssel ja Rooma on migratsiooni ohjeldamise nimel rikkunud rahvusvahelist õigust.
ELi ja Liibüa juhtum on üks näide strateegiast, mida nimetatakse piirikontrolli sisseostmiseks, s.t kasutatakse kolmandaid riike põgenike heidutamiseks ja kinnipidamiseks.7 ELi või Lõuna-Euroopa riikide otsingu- ja päästeoperatsioonid on seiskunud, sest liikmesriigid delegeerivad vastutuse nende eest teisel pool Vahemerd paiknevatele riikidele. Euroopa koostöö Põhja-Aafrika riikidega on ajendatud soovist delegeerida vastutus piiriturvalisuse ja varjupaiga menetlemise eest neile.
Maroko ja Tuneesia pole aga nende ülesannete täitmiseks ette valmistatud. Nende varjupaigasüsteemi reformimise katsed ei ole õnnestunud, osaliselt seetõttu, et kardetakse sattuda ELi silmis turvaliste riikide sekka, kes pannakse vastutama varjupaigataotlejate eest. Sellest hoolimata on sel strateegial olnud oma mõju. Pärast Põhja-Aafrikast pärit rände kõrgpunkti aastatel 2015–2018 on aastane rändajate arv järsult kahanenud. Mõned Euroopa poliitikud on pidanud seda Euroopasse suunduva rände vähendamise edulooks. Kuid Põhja-Aafrika riigid, kellele vastutus on delegeeritud, ei ole alla kirjutanud 1951. aasta Genfi konventsioonile, millega kehtestati pagulaste õigus otsida varjupaika ja riikide kohustus neid kaitsta. Kuigi Vahemerd ületavaid rändajaid on vähem, on surmajuhtumite osakaal aastatel 2017–2019 allhankemanöövrite tõttu märgatavalt suurem.8
Veel üks küüniline samm on MTÜde päästetegevuse kriminaliseerimine liikmesriikides. ELi Põhiõiguste Ameti andmetel on ELi liikmesriikide ametiasutused algatanud päästeoperatsioone läbi viivate valitsusväliste organisatsioonide vastu umbes 50 haldus- ja kriminaalmenetlust. Valitsusväliste organisatsioonide päästelaevad on kas arestitud või neil on muul viisil takistatud operatsiooni sooritada. Põhjused ulatuvad nende töö ja rahastamise seaduslikkuse kahtluse alla seadmisest ebaseadusliku rände hõlbustamises ja õhutamises süüdistamiseni. 2018. aastal keelas Itaalia peaminister Matteo Salvini inimestel Itaalia sadamates maale tulla. 2019. aastal järgis Hispaania valitsus Itaalia eeskuju ja kriminaliseeris ka valitsusväliste organisatsioonide päästeoperatsioonid.9
Põgenike väärtuseta elu
Põgenike surmajuhtumid leiavad Vahemerel aset peaaegu iga päev, kuid neil pole poliitilist ega emotsionaalset tähendust. Nendest on saanud Euroopa uudiste märkamatu osa. Põgenike elul puudub väärtus. ELi institutsioonide ja rahvusriikide legitiimsus jääb puutumatuks, hoolimata suutmatusest kaitsta ning väärtustada põgenike elu. Vastutus rändajate surma eest on delegeeritud inimkaubitsejatele ja kolmandatele riikidele. Päästeoperatsioonide määratlemine „tõmbetegurina“ viitab ohule ja surmaga lõppevatele õnnetustele kui vajalikule heidutusvahendile.
Kuidas on juhtunud, et Vahemerest on viimasel kümnendil saanud massihaud? Selle mõistmiseks ei saa mööda vaadata rassismist. Need surmajuhtumid ei ole rassiliselt neutraalsed: elu on jätnud ebaproportsionaalselt paljud mitmetest Aafrika ja Lähis-Ida piirkondadest pärit tumedanahalised inimesed. Euroopa kindlustatud piirid kaitsevad valget postkoloniaalset Euroopat. Seda tugevdab rassi väljajätmine rändediskursusest, värvipimedus, soovimatus tunnistada rassismi olemasolu Euroopa minevikus ja olevikus.11
Sotsiaalkaitset on Euroopas kärbitud ja konkurentsikeskne individualism on pead tõstnud. Riigid võivad investeerida palju tahes oma piirivalvesse, kuid pakuvad vähe kaitset sotsiaalse ja majandusliku ebakindluse eest, mis oli kunagi üks valitsuse peamisi ülesandeid. Euroopa riikides on ühiskond kihistunud ning ELi sees valitsevad tohutud võimu- ja mõjuerinevused. Rändega maadlemise esirinnas ELi lõunaperifeeria on kandnud Saksamaa kavandatud euroala neoliberaalse majanduspoliitika koormat.
Tõelise ühtsuse või edumeelse visiooni puudumine on Euroopat tagasi hoidnud. Euroopa meedia õhutatud rändepaanika on olnud rändeprobleemi lahutamatu osa. 2015. aastal, kui rändekriisist sai vastuoluline tuline teema, esitas Euroopa meedia sageli (ja mõnikord ka sütitavalt) migratsiooni kui Euroopa toimetulekuvõimet ammendavat ja vanatestamentlikku väljarännet.12 Euroopa meediat jälgides tekib arusaam, et enamik, kui mitte kõik Lähis-Ida ja Aafrika põgenikud on otsustanud leida tee Euroopasse. Just meedia kultiveeritud hirmuõhutamine on rändepaanika taga, mille on küüniliselt ära kasutanud parempopulistlikud jõud, lubades taastada eurooplaste primaarsuse rahvusriikides.
„Uue hooga on nakatanud rahvuslus kogu maailma perioodil, mil tootmisjõudude arengujärgu tõttu tähendab maailm kogu planeeti ning vähemasti arenenud riikides on rahvuslus kaotanud oma tegeliku pinnase. Sellest on saanud läbinisti ideoloogia, nagu see on alati olnud“ ja „väga sageli on nii, et veendumused ja ideoloogiad omandavad oma deemonliku, tõeliselt hävitava iseloomu just siis, kui objektiivne olukord on nad sisust ilma jätnud,“13 kirjutas Theodor Adorno 1960. aastatel.
Okastraataiad ja riigipiirid (koos vabaühenduste päästeoperatsioonide kriminaliseerimisega) on kurjakuulutav katse õõnestada Euroopa ühtsust, olgu tegemist reaalse või võimaliku ühtsusega. Veelgi muret tekitavam on, et need võivad olla katse Euroopa trajektoori üldse muuta. Väites, et seisavad tõelise Euroopa eest, pööravad rahvuslased ja taasärkava riigi suveräänsuse ideoloogid liberaalse Euroopa ja ELi mõtte ümber. See kehtib eriti illiberaalsete, autoritaarsete režiimide esilekerkimise kohta Ida- ja Kesk-Euroopas, kuna nood on viimasel kümnendil aktiivselt rünnanud Euroopa edasise integratsiooni ideed ja suurlinna eliidi liberalismi.
EL kui liit parema ja elamisväärsema maailma nimel on kaotamas oma tähtsust. Just see on humanitaarkriisis eelkõige kaalul, mitte Brüsseli suutlikkus üle elada autoritaarne natsionalistlik pööre Euroopas. Nagu näha, on rahvusriikide autoritaarsus dialektilises konstellatsioonis Brüsseli reaalpoliitikaga. Hiljutised sündmused Poola ja Valgevene piiril ning paljude põgenike hukkumine La Manche’i väinas vaid kinnitab Euroopa süngestumist.
2 Yanis Varoufakis,And the weak suffer what they must? Europe, Austerity and the threat to Global Stability. Penguin Books, London 2016.
3 Nicholas De Genova, The „migrant crisis“ as a racial crisis: do Black Lives Matter in Europe? – Ethnic and Racial Studies 2018, 41(10), lk 1765–1782.
6 OHCHR. 2021. „Lethal disregard“: Search and rescue and the protection of migrants in the central Mediterranean Sea. Thematic report, UN Human Rights Office of the High Commissioner.
7 Maissaa Almustafa, Reframing refugee crisis: A European „crisis of protection“ or a „crisis of protection“? – Politics and Space 2021, 0(0), lk 1–19.
8 Shoshana Fine, All at sea: Europe’s crisis of solidarity on migration. Policy Brief. European Council on Foreign Relations 2019.
11 Marcello Maneri, Breaking the taboo of race in a besieged Europe: how photographs of the „refugee crisis“ reproduce racialized hierarchy. – Ethnic and Racial Studies 2021, 44(1), lk 4–20.
12 Põgenikud moodustavad vaid 0,6% ELi rahvastikust. Euroopa riikidest kuulub vaid Saksamaa suurimate põgenike arvuga riikide hulka. Kuid ka Saksamaal on põgenikke mitu korda vähem kui näiteks Türgis või Jordaanias. Aastal 2020 oli Euroopas 416 600 esmakordset asüülitaotlejat, kõige enam Süüria ja Afganistani päritolu inimesi. Populaarseimad sihtriigid olid Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mehi oli asüülitaotlejate seas 63,8% ja naisi 36,1%. Naistel on keerulisem võtta ette teekond Euroopasse ning neid ei puuduta nii otseselt regionaalne sõjategevus ja konfliktid. 78% kõigist taotlejatest olid nooremad kui 35 aastased ning peaaegu kolmandik nooremad kui 18 aastased. https://www.amnesty.org/en/what-we-do/refugees-asylum-seekers-and-migrants/global-refugee-crisis-statistics-and-facts/
13 Theodor Adorno, Aspects of the New Right-Wing Extremism. Polity Press, Cambridge 1998; Critical Models: Interventions and Catchwords. Columbia University Press, New York 2020.
Järgnev intervjuu on tehtud Pakistanis Peshawari linnas 23aastase naisega, kes põgenes Afganistanist Pakistani 2021. aasta septembris. Ta ei soovi oma nime avaldada, sest see on ohtlik.
Ehk räägiksite veidi oma taustast.
Olin Afganistanis ühest eraülikoolist saanud arvutiteaduses bakalaureusekraadi. Lõpetasin 2020. aastal ning sain tööd veebidisainerina. Pärast Kabuli langemist läks elu Afganistanis väljakannatamatuks. Meie organisatsioon läks keelu alla ning me ei teadnud, mida edasi teha. Taliban ei luba naistel kodunt väljas tööl käia ega üldse midagi teha. Nad ütlevad, et naised ei tohi väljas käia. Kui naine kõnnib üksinda tänaval, öeldakse: „Sa häbitu naine, sa oled kakskümmend aastat kõike teinud, nüüd enam ei tohi …“ Kui välja läheme, nõutakse aru: „Kus on teie mees?“
Kui ühtegi meest kaasas pole, siis pekstakse ja öeldakse: kui näeme teid jälle siin ilma meheta, laseme maha. Mul on tõesti raske, kuna ma olin näinud vaeva teistsuguste unistuste nimel. Unistan magistrikraadist ja tahan minna doktoriõppesse, et tagasi minna ja oma maa heaks tööd teha, eriti valdkonnas, kus neide on vähem – arvutiteaduses. Olin ülikoolis oma kursusel ainus naine, päeval töötasin ja õhtul käisin loengutel. Ma olin ainus naine, noormehi neli-viiskümmend. Pidin hariduse nimel palju pingutama. Olin just ametisse saanud, kui see kõik juhtus ja elukorraldus purunes.
Mul on veel üks mure, nimelt kuulun hesaari ehk hazara rahvusvähemusse, keda Taliban 20 aasta eest võimul olles tappis, kuna oleme hesaarid ja šiiidid. Talibid ei taha, et maailm teaks, aga Afganistanis avaldavad nad hesaaridele ja šiiitidele üha tugevamat survet. Seepärast pidingi Afganistanist lahkuma. Kuna mul isiku dokumente pole, pidin Pakistani tulema ebaseaduslikult. Läbitud maa-alad on kõik puštudega asustatud ning Talibani võimu all. Meid peatati igas kontrollpunktis ning et meid kontrollpunktidest läbi lubataks, varjasime nägu, kandes värvilist burkat või tšadorit.
Kui märgatakse, et need inimesed või perekonnad on hesaarid, öeldakse: „Minge Kandahari tagasi, minge oma provintsi, te ei tohi edasi minna.“ Ühtlasi nõuavad nad raha. Isegi mitte piiri ületamise, vaid lihtsalt Kandaharist Būldakisse mineku eest. Piiriületus oli nagu õudusunenägu. Öösiti, kui kõik meelde tuleb, ei saa ma üldse magada. Piiriületusel küsisid Pakistani ohvitserid, kas me oleme hesaarid ja mina vastasin „ei, me ei ole hesaarid“, kuna ma oskan urdu ja puštu keelt. Mul oli kaasas kaheksa-aastane õetütar, kes varjas oma nägu. Ta on veel laps. Ja ta pigistas tugevasti mu kätt ja palus, et ma lahti ei laseks. Ma palvetasin, et nad meid ei vahistaks.
Kui palju teile ja teie omastele Afganistanist lahkumine maksma läks?
Mul oli kaasas palju raha, olin välja võtnud oma säästud ning müünud raha hankimiseks kodust asju, aga üle piiri pääsesime ainult mina, õde ja õetütar. Ülejäänud perekond jäi teisele poole piiri maha. Saime üle piiri Chamanis – kaks naist ja laps. Me ei teadnud, kuhu minna, mida teha. Õnneks üks SIM-kaart töötas. Helistasin omastele ja leidsin kellegi, kes meid edasi viiks ja midagi korraldaks. Islamabadis oli sugulane, kes lubas paar päeva enda juures ööbida. Ent pass on ainult minu vanematel ja ühel õdedest. Kuna vanemad on haiged, ei saa nad Pakistani tulla. Teistel pereliikmetel passi ei ole. Nad peavad ootama, sest piir on kinni. Ma ootan neid järele. Ootan ja helistan neile. Õel pole mõistusega kõik korras. Ja minu väike õetütar tunneb emast puudust. Mõnikord ta nutab, asetab pea minu sülle ja küsib, millal vanemad üle piiri pääsevad. Ma ei oska vastata. Palun lihtsalt, et ta oleks kannatlik ja palvetaks, et nad pääseksid.
Lapsena Afganistanist Pakistani põgenenud naine 2016. aastal ELi humanitaarabi toel kodumaale tagasi pöördumas.
Kas te räägiksite veidi ka oma rahvast, hesaaridest?
Kuulun vähemusrühma, šiiitlike hesaaride hulka. Diskrimineerimist tuli ette ka Talibani võimuletuleku eel, ent meil oli vähemasti võimalik õigust nõuda. Nüüd, kui Taliban on pannud oma võimu maksma, ei tohi me valjusti õigust nõuda. Hesaarid on üks Afganistani vähemustest, keda ründavad arvukad terrorirühmitused, nagu šiiite üldse. 2018. aastal toimus mu töökoha lähedal plahvatus. Katus langes kaela ja palju inimesi sai surma. 2019. aastal toimus järjekordne plahvatus, terroristid pääsesid Kabuli ülikooli hoonesse. Mitu üliõpilast sai tõsiselt vigastada, neil ei olnud kuhugi minna, nad ainult seisid ja nutsid.
Selline olukord on meile tõeliselt ränk. Talibanil ja teistel terrorirühmitustel on midagi minu kogukonna, hesaaride vastu. Tänapäeval on Afganistanis hesaar olla kuritegu. Talibid ütlevad: „Meie võitleme kodumaa vabaduse eest. Ent teie, hesaarid, toetate võõramaalasi, kes meid tapavad ja hävitavad meie rahvast. Te olete saanud hariduse, teist saavad arstid ja insenerid. Nüüd on aeg käes maksta selle eest, mida te eelmise valitsuse võimu ajal tegite.“ Selles ongi probleem.
Talibani ametnikud räägivad, et uus Taliban on kaasav, hesaaridel on samuti õigused ning nad võivad ka valitsuses osaleda. Kas teie arvates tõesti nii juhtub?
Kõik ministrid kuuluvad Talibani, nende seas pole ühtegi hesaari või mõne muu Afganistani vähemuse esindajat. Talibid üksnes teesklevad, ütlevad ÜRO-le, rahvusvahelistele organisatsioonidele, et rahvale antakse õigused, et luuakse kaasav valitsus … Afganistanis elades tuntakse hirmu. Olen kogenud armutut rassismi. Nad ütlevad, et kui rahvusvahelised organisatsioonid on neid tunnustanud, teevad nad hesaaridele lõpu peale. Olen seda oma kõrvaga kuulnud, see oli võigas ja õudne.
Meid tahetakse tappa, aga nii, et sellest väljaspool teada ei saadaks … Afganistanis on kõik piiratud: sõnavabadust ei ole, Taliban kontrollib kõike. Talibani vastu ei tohi enam midagi öelda. Kui ütleme, otsivad nad meid üles ja teevad lõpu peale. Mõne päeva eest kuulsin, et ühele ministeeriumis töötavale naisele tuli Taliban järele, võttis ta kinni ning kogu pere samuti. Sugulastel pole nende olukorrast midagi teada.
Kui oleksite Afganistani jäänud, siis millised oleksid teie väljavaated 23aastase noore haritud naisena, kes oskab keeli?
Üks häda on, et kuulume vähemusse, teine häda on tõepoolest see, et meil on haridus. Nüüd on meile kõik keelatud. Talibid ütlevad meile: „Teil pole õigusi.“ Naistel pole õigusi, ent ametlikult, televisioonis või rahvusvahelises meedias lubatakse: „Me anname naistele õigused. Anname neile midagi, oodake.“ See on nagu varem 20–25 aasta eest. Nad lubavad naistele koole avada. Naised oodaku viis aastat. Naised ootavad, aga koole lahti ei tehta. Afganistani naised ja tüdrukud ootavad, millal neile võimaldatakse haridust ja tööd. Neile öeldakse: „Oodake, see võtab aega.“ Viis, seitse kuud on möödas. Millal koolid lahti tehakse, millal meid tööle lubatakse?
Arvan, et kõik jääb keelu alla. Talibid kõigest teesklevad, et nad teevad midagi. Seda, mis Afganistanis tegelikult toimub, ei tea keegi. Afganistani ei lubata kedagi, isegi mitte rahvusvahelisi organisatsioone koguma teateid, mis toimub külades ja kõrvalistes paikades. Talibid näitavad maailmale ettekandeid, mille nad on kokku võltsinud. Nemad otsustavad, mis on hea, mis halb. Praegu Afganistanis töötavad teletöötajad kardavad kõik Talibani. Kui nad intervjueerivad kedagi, siis kõigepealt hoiatatakse inimest, et ta ei tohi Talibani vastu midagi öelda. Kui midagi vastalist öeldaksegi, lõikavad välja. Seda ei lubata avaldada ega teles näidata.
Me viibime Peshawaris. Praegu on siin arvukalt hesaare, paljudel tuli hirmus ja teadmatuses lahkuda, nagu te kirjeldasite. Milline on teie olukord siin Pakistanis?
Meie kogukonna olukord Pakistanis sarnaneb katastroofi või millegi veel hullemaga, sest igal perekonnal, keda olen siin kohanud, on vaimse tervise probleeme. Nad on masenduses. Kui nad taipavad, et lastega võib kõike juhtuda, ei julge nad majast lahkudagi. Kardetakse, et talibid tulevad meid tapma. Mina kannatan samuti masenduse all. Tulevik on ebaselge. Mul oli tööd, mul oli unistusi, ma tegin oma unistuste nimel tööd, et saada selleks, kes ma olen. Aga nüüd on kõik kasutu, siin ei suuda ma ennast ega oma perekonda aidata. Samal ajal tuleb hesaare Peshawari iga päev juurde. Nad teavad, et kui praegu sooritab Taliban kuritegusid salaja, siis mõne aja pärast teeb ta seda avalikult. Afganistanis pole kedagi, kes neid peataks või nende üle kohut mõistaks.
Millised on teie seadustest tulenevad võimalused Pakistanis midagi põgenikuna peale hakata?
Põgenikuna pole meil Pakistanis mingisuguseid seaduslikke võimalusi.* Meil ei lubata tööd teha. Avalikke teenuseid pole meil lubatud kasutada, siin ei tohi me isegi metroos sõita. Meile öeldakse, et metrookaart maksab pakistanlasele sadu ruupiaid. Aga põgenikelt võetakse kaks korda rohkem. Ei rahuldata isegi meie põhivajadusi, kui midagi tõesti tarvis on. Näiteks, kui lapsed või me ise jääme haigeks. Talv on tulekul, aga meil pole talverõivaid. Siin on kõigil jube … Pakistani valitsus ei paku abi. Pole ühtegi asutust, kes tahaks meiega tegemist teha. Ametnikud ütlevad vastu: „Miks te tulite, me ei tahtnud teid. Me ei palunud teil siia tulla.“ Eriti just hesaaridel pole mingeid valikuid, tuleb kõigega leppida.
Oleme kuulnud, et kui inimestel oli Afganistanis finantsvarasid, pangaarveid, sääste, siis enam nad oma rahale ligi ei pääse.
Jah, neil, kellel oli Afganistani pankades sääste, ei pääse neile Pakistanist ligi. Ja ilma finantsabita on meil siin tõesti raske. Igaühel … Minu isa on haige, ent kui ta tuleks, ei saaks me riigihaigla poole pöörduda, sinna teda ei võetaks. Peaksime ta erakliinikusse viima, aga siis tuleb kaks korda rohkem maksta ja seda me ei suuda. Tuleb oodata, kuni ta saab kodumaal ravi või mõni organisatsioon appi tuleb.
Millised õigused ja võimalused on Pakistanis töötamiseks?
Praegu võrduvad töövõimalused põgenikele nulliga. Ma ei ole märganud, et siin saaks head tööd. Ja vabadus töötada … Päeval ei saa tööd teha. Õhtusel ajal saab, sest politsei ei käi siis ringi. Kui põgenikud päeval tööd teevad, tuleb politsei kimbutama või raha nõudma. Peret saab toita vaid juhutööde tegemisega. Ma pöördun rahvusvaheliste organisatsioonide poole, kes saaksid seda kogukonda kuidagi aidata. Kõik põgenikud vajavad tõesti Pakistanis abi, hesaaridel on rohkesti probleeme. Afganistanis pole meil kusagile minna ja väljaspool Afganistani …
Meie räägime enamasti pärsia keelt, ent siin kõneldakse urdu ja puštu keelt. Meil on suhtlemisraskusi. Kui poodi läheme ja tahame midagi osta, nõutakse meilt kaks korda rohkem raha. Poodnikud lausuvad: „Kui osta ei jaksa, minge välja mu poest.“ See on solvav. Need inimesed, ma arvan, on enesest lugupidamise kaotanud. Kunagi oli meil Afganistanis hea elada, hea rahaline seis, aga nüüd on kõik teisiti. Me ei tea, kuidas see teekond lõpeb, meie tulevik on tume.
Mis on teie sõnum maailmale? Need, kes seda intervjuud loevad, mida nad võiksid teada?
Kõigepealt meeldiks mulle, kui rahvusvaheline üldsus ja teiste riikide valitsused ei tunnustaks Talibani valitsust. Kui neid ametlikult tunnustatakse, teevad nad mida tahavad ja keegi ei saa teada. Afganistanis mõrvatakse iga päev, aga keegi ei tea sellest. Teiseks: aidake vähemasti Pakistani ja Iraani läinud põgenikke. Me tõesti vajame abi ja toetust. Aidake meil vähemasti põhiteenuseid saada või viige meid ohutusse kohta, kus meil oleks tulevikku. Siin meil tulevikku pole ja me ei tea, mida teha. Meil pole siin õigusi, inimõigusi. Meid koheldakse, nagu oleksime loomad. See on solvav. Oleme samuti inimesed, me ei taha põgenikud olla, me ei taha, et meid põgenikeks nimetataks, aga see on paratamatus, oleme sundseisus. Pidime oma maalt lahkuma, et vähemasti ellu jääda. Et võimaldada endale ja oma lastele turvaline tulevik.
Tõlkinud Andreas Ardus
* Pakistan on sundrände tõttu riiki sisenevaid afgaane aastakümneid vastu võtnud. See on üks maailma kõige pikemaajalisemaid pagulaskriise. Valitsuse hinnangul on Pakistanis umbes 1,4 miljonit registreeritud pagulast ja kokku 3,5 miljonit ümberasustatud afgaani. Pärast hiljutist Talibani võimuletulekut on Pakistan uusi Afganistanist saabujaid tagasi tõrjunud, karmistades piiriületusnõudeid ja saatnud riigist välja inimesi, kes on piiri ületanud viisata (tasub silmas pidada, et suurele osale Afganistani kodanikest ei olegi kunagi passi väljastatud). 2021. aastal jõudis lõpule umbes 2600 km pikkune piiritara ehitus ning palju afgaane saadetakse tagasi piiridelt, mida nad varem hõlpsasti ületasid. Ametlik seisukoht ja poliitika uute põgenike osas Pakistanil seni veel puudub ja see paneb need inimesed erakordselt keerulisse ning ebaturvalisse olukorda. H. H.
Akadeemik Peeter Saaril on vanema põlvkonna teadlasena olnud võimalus kaasa elada oma eluenergia kõige sädelevamal perioodil ajastule, mil ühiskond kujundati Nõukogude okupatsiooni aegsest plaanimajandusest globaalse turumajanduse mikroskoopiliseks osaks.
Nii nagu pidid uutel alustel majanduses hakkama saama ettevõtjad, ehitama uuel konstitutsioonilisel alusel üles taasiseseisvunud riiki poliitikud ja ametnikud, samamoodi pidid uute oludega kohanema teadussüsteem ja selles tegutsejad. Õige mitmest vaatenurgast võib öelda, et teadlased said transformeerumisega väga hästi hakkama, kuid mitte kõigil ei läinud see valutult. Süsteemikriitikat on jagunud aegade algusest kuni praeguseni ja seda jätkub kuhjaga edaspidisekski.
Peeter Saari on viimastel kümnenditel olnud Eesti teadussüsteemi vahetu kujundaja. Olles üliõpilasena traagiliselt kaotanud Tallinna-Tartu maanteel liiklusõnnetuses oma mõlemad vanemad, kuid leidnud endas jõudu edasiõppimiseks ja arenemiseks, oli Peeter Saari 36aastasena üks nooremaid (kuid mitte kõige noorem) teadusinstituudi direktoriks saanutest ja 41aastasena Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valitutest. 1990. aastal valiti Saari Eesti teadusfondi (ETF) nõukogu esimeheks ja ta on sellest ajast kaasa löönud otsustuskogudes, kes on viimastel aastakümnetel kujundanud meie teadussüsteemi.
Olete professorina emeriteerunud ja 2019. aastal pälvinud teaduse elutöö preemia. Nii mõnedki teie kolleegid on äärmiselt produktiivsed ka veel kõrges eas. Olete 76, kas praegu veel teadlasena millegagi tegelete?
Küsimus kõlab kuidagi kriitiliselt … Jah, veebruarist saati pole ma enam õppejõud ega füüsikainstituudi palgaline töötaja. Laborijuhataja kabineti andsin üle järglasele, endisele õpilasele Heli Valtnale. Teadusagentuuri granti me ei saanud, kuid noored asutasid leiutiste rakendamiseks oma firma. Mina tegelen füüsikaga edasi oma lõbuks ja pensionärile sobivas tempos. 2021. aastal olen publitseerinud kolm artiklit matemaatilise füüsika ja optika piirialal, kaks neist kirjutatud sel kevadel koos ühe samuti emeriteerunud professoriga USAst.
Kui kõrvalseisjana jälgida teie teaduskarjääri, siis joonistub välja kaks verstaposti, mis on avalikkuses ja teadusüldsuses rohkem resonantsi tekitanud – kuuma luminestsentsi avastamine, mille kohta on teile (koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga) Nõukogude Liidu avastuse autoritunnistus väljastatud, ja teine – ülevalguskiirusega liikuva Bessel-X laineimpulsi tekitamine, mille kohta avaldasite koos oma tollase doktorandi Kaido Reiveltiga tippajakirjas Physical Review Letters artikli ning mida nii Eesti Päevaleht kui Postimees kajastasid 1997. aastal esiküljel. Millest te tagasi vaadates oma teadlaskarjäärile enim rahulolu tunnete?
Teaduse tegemise stiilis võib välja tuua kaks äärmust – kas tegeletakse terve elu ühe problemaatikaga või vahetatakse uurimisteemat korduvalt. Esimene teeb teadlasest kord valitud alal tõelise erudiidi ja eksperdi. Kui uurimisvaldkond pole liiga kitsas ja vaid tingimusel, et see osutub ühel hetkel väga tähtsaks, toob see teadlasele suure tsiteeritavuse, s.o tuntuse. Vastupidine stiil – pidev hüplemine temaatikaile, mis on parajasti moodi läinud, tagab samuti tsiteeritavuse ja isegi eelised grantide saamisel, aga seda tingimusel, et antakse tähelepanu pälviv panus uudsesse temaatikasse ega jääda pelgalt kaasajooksikuks paljude teiste uurijate rivis.
Mina pole kummagi stiili puhas esindaja. Olen elu jooksul korda kolm vahetanud otsustavalt uurimisvaldkonda vastavalt huvide muutumisele ja problemaatika ammendumisele. 1970ndatel oli mu valdkonnaks keemiline füüsika, sinna kuulusid nii kuuma luminestsentsi uuringud kui ka orgaaniliste molekulide, sh kantserogeensete ainete, spektroskoopia. 1980ndate keskpaigas pühendusin uurimisrühmaga holograafiale, ajendiks mu idee, kuidas seda meetodit üldistada ülikiirelt kulgevate valgusstseenide jäädvustamiseks ning taasesitamiseks. Alates 1990ndate lõpust olen jäänud tegelema oma teemade pesamunaga – valguslainevõrrandi eksootiliste omadustega lahenditega kirjelduvate kuulisarnaste valgusimpulssidega. Seega sel sajandil olen töötanud esimeses stiilis – kujunenud uurimisvaldkonnale üheks alusepanijaks, olles ka autorina esindatud peatükkidega valdkonnas ilmunud kollektiivseis monograafiais.
Enim rahulolu tunnen sellest, et olen alati, oma esimese kraadi kaitsmisest saadik saanud valida huvitava uurimisprobleemi enda ideedest lähtuvalt. Seejuures muidugi kandes vastutust, et see oleks „dissertaabel“ ja muu hulgas kannaks juhendatavad kiiresti väitekirja kaitsmiseni.
Peeter Saari: „Lõpuks ei piisa kasvuhoonegaaside emissiooni piiramisest rohepöördega, vaid kogu Maal toodetud entroopia, sh rämps, tuleb kuhugi eemale (eks ikka kosmosesse!) toimetada, mis jällegi vajab tohutult energiat.“
Mida teile administreerimiskogemused (kui tuua pelgalt kaks näidet, olete olnud Teaduste Akadeemia füüsika instituudi juht ja taasiseseisvunud Eesti esimene grandimehhanismi Eesti teadusfondi nõukogu juht) on andnud? Oli see teadlasele mahavisatud aeg või lõi hoopis lisandväärtust, andis elule uue vaate?
Olla seitse aastat direktoriks pealt neljasajalise töötajaskonnaga instituudis ja veel nõukaajal, tollastes tüüpiliselt totrates tingimustes, oli mu teadusetegemise jaoks muidugi mahavisatud aeg. Teadusideid sain arendada üksnes suvepuhkuste ajal, kuid eksperimentaalset uurimistööd tegi mu uurimisrühm.
Samal ajal andis administratiivtöö hea elukogemuse. Teadlased, kes pole kandnud laiemat vastutust kui heal juhul mõne doktorandi eest, kipuvad pahatihti jääma teataval, just andekamaile teadlastele iseloomulikul viisil infantiilseks. Ilmekalt tuli see välja näiteks Eesti teadusfondi algaastail eksperdinõukogudes, kus nii mõnigi äsja valitud tubli teadlane läks paanikasse ning tahtis lausa ära joosta, kui oli vaja langetada otsuseid teiste uurimiskollektiivide rahastamisest. Sest seni oli tema puutumus finantseerimisse piirdunud vaid endale raha juurde nõudmise ja ülemuste kirumisega, kes – oma pahatahtlikkuses ja rumaluses muidugi – ei jaga raha nii palju kui vaja.
Kui vaatate nüüd teadussüsteemi kujundamises aktiivselt kaasa löönud inimesena tagasi, siis mis on läinud hästi ja mida oleks võinud teha paremini?
Hästi läks tänu mitmele õigele otsusele. Kõigepealt, et sai loodud Eesti teadusfond, praeguse Eesti teadusagentuuri (ETAgi) eelkäija. Teiseks, et teadusfondi läbi aastate vaid mõne liikmega kontori etteotsa sai kutsutud Helle Martinson, tänu kelle väsimatule tööle teaduse grantidega finantseerimine tegelikult meil juurdus. Kolmandaks, et alles sissetöötamisel olevasse rahajagamissüsteemi sai algaastail võetud vaid väike protsent ja 1990ndate keskelgi vaid kolmandik teadusrahast. Näiteks lätlased panid karmi otsustavusega kohe 100% rahast konkursiga jagatavateks grantideks, mille tõttu liiga paljud ja tugevadki teadlased jäid palgata ning pidid elukutset vahetama või emigreeruma. Selle tagajärjel jäi Läti teadus põdema ning tervikuna on siiani selgelt nõrgem kui meie oma. Neljandaks, 1992. aastal teadusfondi korraldatud nn Rootsi hindamine, kus enamiku meie uurimisrühmade tegevus läbis esmakordselt rahvusvahelise ekspertiisi. Ja last but not least, seni vaid administratiivseid astmeid pidi raha jaotamisega harjunud teadlased pidid ära õppima grandiprojektide kirjutamise – oskuse, mis lääne kolleegidel tavapärane. Tänu uuele oskusele olid Eesti teadlased erandlikult edukad Rahvusvahelise Teadusfondi (mille lõi George Soros kokku varisenud Nõukogude Liidu teadlaste toetamiseks, et nad saaksid teadlastena edasi töötada raskeil 1990ndatel) grantide saamisel. Minagi sain oma eelmainitud valguskuulide kohta kirjutatud projektiga nn major-grandi, millest sai maksta ka n-ö vorstiraha – kuni 500 USA dollarit nina peale, mis tollases Eestis ületas kaugelt keskmise palga.
Kui jälgida viimaste aastate ETAgi grandijaotusi ja statistikat, lugeda neid kritiseerivaid kirjutisi, siis joonistub pilt, et füüsikud väga kurtma ei pea, loodusteaduste jaotises on füüsikud alati saanud grandiotsuseid suhteliselt edukal määral.
ETAg on pälvinud kriitikat küll liiga suureks keeratud grandirahastuse osakaalu pärast, küll eri grandiliikide vahekorra pärast, küll suureks kasvanud koosseisude pärast. Ma leian hoopis, et füüsikud on teiste loodusteaduste kõrval suhteliselt vähem rahastust saanud. Aga üldiselt on alati nii, et „need teised“ tunduvad saavat „meist“ õigustamatult rohkem. Kui rahastus on ebapiisav, kaldutakse füüsikute ja lüürikute vastandamisele.
Miks füüsikas ühtegi Euroopa teadusnõukogu (European Research Council, ERC) grandihoidjat ei ole?
Muude programmide-meetmete alt on füüsikud saanud Euroopa grante küll ja küll, eriti taristu arendamiseks. Kuid ERC grantidele on konkurss väga tihe, keskeltläbi vaid iga kaheksas taotlus rahuldatakse. Ju siis pole meie füüsikud ja uurimisrühmad olnud piisavalt tugevad. Või on siis oma vägeva tsiteeritavuse korjanud „ühishaudadest“ – sadade autoritega ühisartiklitega, milliseid paraku ERC oma hindamismetoodikas ei arvesta. Siiski, just käesoleval aastal sai ERC grandi Tartu ülikoolis õppinud ja 1987. aastal meie füüsikainstituudis doktoritöö kaitsnud Girsh Blumberg, kes on vanemteadurina kirjas Keemilise ja Bioloogilise Füüsika instituudis (KBFI), aga töötab ka professorina USAs.
Hiljuti teavitati avalikkust teadus- ja arendusnõukogu (TAN) viimasest istungist ja ühtlasi kuulutati välja teadus-arendus- ja innovatsioonipoliitika nõukogu (TAIP) esimene kogunemine ehk siis peaministri ja riigikantselei juures tegutseva kõrgeima teaduspoliitika kujundamise tööorgani reform. Töökogus tuleb esile sõna „innovatsioon“, mille abil õigupoolest kujundatakse suundumust, kus järjest rohkem pöörab tellija (avaliku sektori, riigi) grandiraha jaotades tähelepanu teadustulemuste rakendamisvõimalustele ja innovatsioonile. Milliseid assotsiatsioone teis need viimase aja otsused ning TANi ümberkujundamine tekitavad?
Tahtmine taguda teadlased atradeks on omane igale võimule. Paraku paremal juhul ei anna see oodatud tulemust, halvemal juhul ruineerib andekaimad teadlased. Meenub, kuidas kunagi ENSV ministrite nõukogu esimees nõudis Tõravere tähetarkadelt, et nad oma komeediuurimise peataksid, kuni nad ei anna panust Eestimaa lehmade söödaprobleemi lahendamisse. Rangest nõudmisest, et teadlased teeksid midagi kasulikku, pole just väga pikk samm hüüatuseni: „Kui kuulen sõna kultuur, siis haaran revolvri järele!“
Seejuures ma ei arva, et teadlase uurimissuundi ei saaks või ei peaks mõjutama tema huvide vektori mõningase „nügimise“ abil, lisades rahaga atraktiivsust rakenduslik-innovatiivsele tegevusele.
Olete omal ajal öelnud ägedalt ja otsekoheselt, et „noored tulevad siis teadusesse, kui instituudi esine parkla on Mercedeseid täis!“. Füüsika instituut sai 2014. aastal igati moodsa välimusega ja sisustusega 13 000 ruutmeetri suuruse uue hoone. Maja avamist saatsid pressiteated stiilis „Tartu Ülikool avab Ida-Euroopa moodsaima füüsikahoone“, seega infrastruktuurilt peaks keskkond olema igati eeskujulik. Kas noored tulevad teadusse?
Parkla on paksult täis korralikke autosid, nii teadurite kui tudengite omi. Aga doktorantuuris on eesti inimesi üha vähem. Vilets seis teadustöö rahastuse ja palkade osas peletab reaalalade tudengid pigem IT-valdkonda tööle.
Teie rikkalike tunnustuste loetelus on 2015. aastal füüsikaüliõpilastelt pälvitud parima õppejõu tiitel. Kui tähtsaks olete oma elus pidanud head loenguandmist ja tööd noortega? Kas selleks on jagunud tähelepanu ja energiat, kuna tean, et mitte kõik professorid (enamik!) ei tunne huvi loengute andmise vastu?
Ausalt öeldes üllatas selle tiitli saamine mind. Sest õppetöö anonüümses tagasiside-infosüsteemis tudengite poolt mulle antud hinnete keskmised pole olnud just kõige kõrgemad ning mind on saatnud karmivõitu õppejõu maine. Kusjuures hinnanguid on antud ülikiitvatest kuni hävitavateni nii minu kui õppejõu pädevuste kui ka mu juba eelmisest sajandist juurutatud interaktiivsete arvutipõhiste loengukonspektide kohta. Konkurss füüsikat õppima tulla on väike, mistõttu tugevate tudengite kõrval, keda on alati olnud kursusel vähemalt mõni ja kes oma aktiivse osalusega teevad loengupidamise tõhusaks ning nauditavaks, on teine osa tudengeid, kelle eelteadmiste, töökuse ning tuimuse taseme tõttu tahaksin küsida, miks nad üldse ülikooli tulid. Ometi olen pidanud õppejõu kohuseks kõiki õpetada, jagada tähelepanu mitte ainult kõige andekamatele. Raskeks läheb juhul, kui kursuse jaotus on n-ö kahe küüruga, vaid tugevad ning nõrgad, keskmisi õieti polegi. Kui nüüd loengul orienteeruda mingile keskmisele tasemele, mille esindajaid sellises kuulajaskonnas polegi, siis tugevatel hakkab igav ja nad kalduvad eelistama iseseisvat õppimist, samal ajal nõrgad istuvad ikka tuimalt äraoleva näoga.
Muidugi on siin abi tänapäevaste, kaasavate jms õpetamismeetodite kasutuselevõtust. Näiteks meeldis mu tudengitele teha tunni lõpus telefoniga teste lõbusas internetikeskkonnas Quizizz. Aga samal ajal pidas nii mõnigi kõige andekamatest rühmatööd mõttetuks ajakuluks. Moodsate uuendustega võib ikka minna nii, et algne vaimustus nende tõhususest taandub. Näiteks loodeti globaalset kõrgharidusreformi uut tüüpi internetiloengutest – MOOCidest, kuid nüüd väidavad mitmed kõrghariduse valla suunamudijad, et MOOC on surnud. Põhjus: ei saa õpetada tõhusalt ilma vahetu kontaktita õppejõu ja tudengite vahel. Õppejõud on ka kui eeskuju – nii tema teadmised, armastus oma eriala vastu kui suhtumine õpetamisse. Ning viimasena, kuid mitte kõige tähtsusetumana, milline on tema sotsiaalne staatus kuni selleni välja, kuidas ta riides käib ja – meenutades eelmist küsimust – millega instituuti sõidab. Et mu vastus nii pikale läks, näitab isegi, kuivõrd tähtsaks pean teadlase jaoks õppetöö hingega tegemist.
Kunas gravitatsioonilained ära kvantiseeritakse? Ja kui seejärel kirjutatakse nende avastuste põhjal ka uus mehaanika, siis milliseid siirdeid võib see kaasa tuua majandusse või ellu? Fantaseerige palun mõnel utoopia (või düstoopia) teemal.
Kindlasti ei kirjutata mitte kunagi mehaanikat ümber selles mõttes, et vana visatakse prügikasti kui vale ja mittetöötav. Meie elunähtused alluvad ja jäävad alluma vanale heale Newtoni mehaanikale. Füüsikas ei muuda uus teooria vana kehtetuks, vaid täpsustab selle kehtivuspiirkonda. Põhjalikumalt olen seda teemat käsitlenud ajakirjas Akadeemia ilmunud essees.1
Kui nooremana olin inimkonna progressi usku, siis praegu pigem mitte. Jälgides, mis kõik maailmas toimub ja kuidas tuntud seadustele – energia jäävuse, lolluse jäävuse ning entroopia kasvu seadusele, mis välistavad inimkonna utoopilised väljavaated – paistab lisanduvat rumaluse kasvu seadus, siis kaldub fantaasia pigem düstoopiasse.
Milliseid suundumusi maailma füüsikas terasemalt jälgite, mis silma sädelema lööb?
Hoian silma peal kahel rahvusvahelisel tuumaenergia suurprojektil – NIF Ameerikas (USA riiklik süüterajatis, National Ignition Facility ) ning ITER Prantsusmaal (rahvusvaheline termotuuma katsereaktor, International Thermonuclear Experimental Reactor). Mõlema eesmärk on arendada välja ammendamatu energiatootmine aatomituumade sünteesi ehk fusiooni teel. Piltlikult: panna vesinikupomm plahvatama aeglaselt-pidevalt ja kontrollitavalt. NIF on mulle sümpaatne, sest püüab lahendada seda poole sajandi vanust probleemi optika abil. Selleks on ehitatud jalgpalliväljaku suurune muljetavaldav hoonekompleks (olen seal käinud) täis lasereid, mille kogupauk süütab tuumafusiooni. ITER, mida veel ehitatakse ja mille konsortsiumis on ka meie füüsikainstituut osaline, loodab probleemi lahendada magnetvälja lõksustatud plasma kuumutamise teel.
Miks peate maailma edasises käekäigus just neid projekte otsustavaks?
Kui sügavalt järele mõelda, siis tuleb tunnistada, et kolmas maailmasõda on seni toimumata jäänud tänu füüsikuile, kes avastasid tuumade lõhustusprotsessi, lõid aatomipommi ning seejärel vesinikupommi.
Samamoodi arvan, et kliimasoojenemisest, ressursside ammendumisest ja energianäljast tingitud katastroofi saab maakeral ära hoida ainult ammendamatu tuumasünteesienergia tootmisega. Sest lõppude lõpuks ei piisa kasvuhoonegaaside emissiooni piiramisest rohepöördega, vaid kogu Maal toodetud entroopia, sh rämps, tuleb kuhugi eemale (eks ikka kosmosesse!) toimetada, mis jällegi vajab tohutult energiat.
Te paistate olevat pessimistlik energeetikas kavandatavate rohepöördeplaanide suhtes.
Jah, Glasgow kliimakonverents näitas ilmekalt, milline seis on sellesinatse maailmaga, kus käib majanduslik ja poliitiline konkureerimine, paljudes kohtades päris sõda ning üleilmne ideoloogiate kokkupõrge, aga ka absoluutse või suhtelise vaesuse kasv. Loota, et sellises seisus saaksid riigid kokku lepitud fossiilsetel kütustel põhineva energeetika likvideerimises, on … ütleksin – naiivne. Sellega on samuti nagu üleilmse desarmeerimisega, igati mõistlik ja ilus, kuid teostamiseks ebarealistlik idee.
Lisaks, vaevalt et laiad rahvamassid niisama lihtsalt lepivad rohepöördega paratamatult kaasuva elukalliduse tõusuga, vaesemates riikides otsese näljaga.
Just valijate tahtele alludes pannakse Saksamaal kinni tuumajaamad ja energiavajak kaetakse Venemaalt ostetava maagaasiga, milles põhikomponent on metaan. Ehkki metaani põlemisel eraldub süsihappegaasi energiaühiku kohta vähem kui kivisöe põlemisel, on metaanil atmosfääri sattudes kasvuhooneefekti tekitamise võime 80 korda suurem kui süsinikdioksiidil. Seetõttu on gaasitorude ja naftaseadmete ekspluateerimise, rikete ja remondiga kaasuvate metaaniemissioonide kasvuhooneefekt võrreldav suurlinnade CO2-emissiooni omaga.
ÜRO aastaraporti andmetel on kasvuhooneefekti eest koguni kolmandiku osas vastutav põllumajandus, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas kasvavalt juba kaks korda enam. Teada on, et liigväetatud põllud ja imetajatest uriinine pinnas emiteerivad atmosfääri dilämmastikoksiidi, mis on 300 korda CO2-st tugevama kasvuhooneefektiga gaas. Hiljuti meediast läbi jooksnud uudise kohaselt olevat Uus-Meremaa ja Saksa teadlased õpetanud lehmad tualetis käima, et nende uriini saaks ohutuks töödelda. Kuid oleks naerukoht arvata, et maades, kus kahejalgsete ja neid toitvate neljajalgsete arv üha tempokamalt kasvab, hakataks vähemasti inimeste heitmete järeltöötlusega tualettegi kasutama. Muide, dilämmastikoksiidi rahvapärane nimetus on naerugaas.
Ja lõpetuseks: olete väga keeletundlik, millest see tuleneb? Kas ja kuidas tuleb eesti keelt kaitsta?
Minu lellepoeg Henn Saari oli eesti filoloog ja möödunud sajandi lõpukümnenditel igas raadiot kuulavas eesti peres tuntud oma saatega „Keeleminutid“. Vahetult puutusin temaga harva kokku, mistap võiks oletada, et keelehuvi tuleb mul geene pidi. See huvi avaldus juba koolikirjandites, aga samuti ülikooli ajal filoloogidest tudengineiudega süntaksi teemadel vaieldes. Teine küsimus puudutab väga tõsist teemat, mille kohta olen oma arvamusi avaldanud pikemas essees, mis on ilmunud teaduste akadeemia kogumikus „Teadusmõte Eestis (IX). Teadus ja ühiskond“.2
