näitus „25 kauneimat Eesti raamatut + 5 kauneimat lasteraamatut“
XVIII Tallinna graafikatriennaali noortenäitus „Aeglased manöövrid“
Peeter Vähi ja Sven Grünbergi autoriõhtu „Thee, O Cosmic Healer“
Esikülje autor Daniel Kotsjuba on kasutanud Kiievist pärit tüpograafi Ivan Tsanko kirjatüüpi Otto Attack.
Kontsert „Öömaastikud“ 26. II Tallinna Peeteli kirikus. Projektikoor ja Harjumaa keelpilliorkester, dirigent Leiu Tõnissaar, solist Marten Meibaum (tšello). Kavas Pille-Riin Langeprooni (sh uudisteosed „Improvisatsioon taevasinistel“ ja „Õhtupalve“), Pärt Uusbergi, Karl Tipu, Ester Mägi ja Veljo Tormise muusika.
Üks Oxfordi ülikooli professor soovitas kord loobuda kahvlist ja lusikast ning süüa näppudega, sest süües töötavad korraga kõik meeled, sealhulgas kompamismeel. On kontserte, mida kuulates võiks väita sama. Näiteks Viljandi vanamuusika festivalil toimus aastate eest india muusika kontsert kottpimedas, rahvast pilgeni täis väikese puumaja pööningul, kus esinejate lähedus, kilukarbitunne ning puudulik valgus andsid kontserdile väga palju juurde. Samalaadne efekt oli ka nüüd, kui Peeteli kirikut valgustasid vaid kolm värvilist tulukest kaunistamaks kiriku kinnimüüritud aknaid, üksikud küünlad ning noodipuldivalgustid. Tõesti, kontserti ei pea pelgalt kuulama, saab ka vaadata ja tunnetada.
Seda osati kontserdil „Öömaastikud“ väga hästi kasutada. Kui koor paigutatakse ühtlaste vahedega ümber kontserdisaali, nii et publik kuuleb laulu igast ilmakaarest, on see vana palju nähtud nipp. Pille-Riin Langeprooni teose „Improvisatsioon taevasinistel“ esiettekandel liikus aga koor lauldes ümber saali ning ka vahekäigus, mis oli juba ilus vaadata. Arvestades, et kirik on samal ajal väga kandva akustikaga ja väike, oli see ka kuulates efektne, sest lauljad olid publikule lähedal.
Langeproon alustas teose „Improvisatsioon taevasinistel“ loomist sellega, et kujutas endale ette võimalikult täpselt taevasinist värvitooni ning otsis selle tooni värvikoodi. Värvikoodi numbritest moodustas ta laadi, mille viit nooti kasutas selles teoses. Kuigi kirjeldus osutab konstrueeritusele, siis teos polnud seda üldse. Selle tulemusena oli hoopis sündinud rikkalik ja meditatiivne vokaliis, mida oli hea kerge kuulata. Kogenud koorilauljana on Langeproon kirjutanud koorile laulva ja hästilauldava teose.
Sellest veel parem teos on samuti esiettekandele tulnud Langeprooni „Õhtupalve“ (tekst rahvaluule) koorile ja keelpilliorkestrile. Teose alusena on ta kasutanud üht väikest motiivi, mis kordub rahvalaulus muutumatult lugematuid kordi. Helilooja on seda motiivi lihtsate võtetega arendanud nii, et teos ei ole igav ega mõju ka klišeelikult. Tulemus oli hoopis kaasakiskuv ja võimas. Kuigi Pille-Riin ei ole varem orkestrile kirjutanud, sulandub teose orkestripartii kooriga ühte ning lisab kõlavõimu. Efektne on ka linnulaulu imitatsioon keelpillidel. Teisalt on kahju, et teosesse on kaasatud orkester – nii on raskem (kallim) seda mõnel kooril oma repertuaari võtta.
Kahe väga eduka esiettekande kõrval kahvatus Langeprooni kolmas teos – möödunud aastal valminud tsükkel „Öömaastikud“ (tekst Klaarika Kahu). Teos vajaks mõjule pääsemiseks koorilt väga palju detaile. Kuna seda esitas kord nädalas harjutanud projektikoor, kes ei ole kuigi kaua koos laulnud, jäi detailidele ilmselt vähe aega. Pealegi on tsükkel koorile väga raske: pikk, raskete sisseastumiste ja kooskõladega ning aeg-ajalt tuleb laulda kõrges registris vaikselt. Ka dirigent hoidis teost ennekõike ohjes.
Uuemat eesti koorimuusikat kuuldi kontserdil veelgi. Nii koorilaulja kui ka laulusolistina üles astunud ning publiku seas hoopis saksofonistina tuntust kogunud Karl Tipult kõlas kaks koorilaulu: „Värve“ ja „Unenägude aeg“. Kui noored heliloojad, ka Pille-Riin Langeproon, kirjutavad enamjaolt imeilusat vaikset muusikat, kus peamised väljendusvahendid on harmoonia ja kõlavärv, siis Karl Tipp on erand. Ka tema muusikat on meeldiv kuulata konservatiivsemalgi publikul, kuid tähtsaima väljendusvahendina kasutab ta hoopis rütmi. Nii teoses „Unenägude saar“ (2016, Artur Alliksaare sõnad) kui ka „Värve“ (2019, Mari Karilaid) koor laulab ega kasuta ebatraditsioonilisi võtteid, kuid mõjub ometi löökpillina, sest helilooja on oskuslikult kasutanud rütmi ning toonud utreerides esile teksti. Need on efektpalad, eriti „Värve“, mis meenutab midagi Urmas Sisaski, Toomas Trassi ja Ester Mägi loomingust. Mari Karilaiu väga hea luuletus sellist esitust ka selgelt soosis. Samuti sai taas kinnitust, kui heade luuleleidude juurde jõuavad tihti meie noored kooriheliloojad. Sel kontserdil kõlanud Karl Tipu teostele on omane veel see, et loo jooksul lisandub pidevalt uut eriilmelist muusikalist materjali. Kui muidu võib selline küllastatus väsitada või hoopis mõjuda liiga killustatult, siis nende lugude puhul tõmmati kuulaja kaasa.
Kontserdil esines hiljuti kooslaulmist alustanud sõprusseltskond, mida kavas nimetatakse projektikooriks. 23-liikmeline koor on komplekteeritud nii, et lauljaid on häälerühmade kaupa enam-vähem võrdselt ning lauljad enam-vähem sama noored. See tegi lihtsamaks saavutada väga hea ansambel nii häälerühmade sees kui ka nende vahel. Koori kõla oli hea, mitte küll nii siidpehme kui Head Ööd, Vennal, kuid palju neist maha ei jäänud. Küll võinuks rohkem olla faktuuri läbipaistvust ning ka piano saanuks nii heas akustikas olla veel piano’m. Anname selle andeks, sest ilmselgelt ei jõuta projektikoorina tegutsedes üksteisega täiuslikkuseni ära harjuda ning ilmselt ei tee asja lihtsamaks ka see, et dirigent Leiu Tõnissaar õpib praegu vahetusüliõpilasena Sibeliuse akadeemias.
Kooril on eeldus saada väga heaks, kui nad vaid edasi tegutseksid. Seda tõestab, et koguni üheksa koori liiget said sel kontserdil laulda ka mõne soololõigu ning tasemelt ei vajunud ükski välja. Esile kerkis „Öömaastikes“ soleerinud alt Annika Lundver oma eriliselt pehme ja meeldiva tooni ning filigraanselt puhta intonatsiooniga. Väga hea oli ka solistikvartett Pärt Uusbergi teoses „Talve õhtul“ (Juhan Liivi tekst, tsüklist „Eestimaa atmosfäärid“). Sarnaselt kontserdi avalooga mängiti ka siin esinejate paigutuse peale – koor altari ees ja solistikvartett kiriku tagaosas. See on väga lihtne võte, aga andis väga suure akustilise efekti. „Talve õhtul“ oli koori kõige paremini õnnestunud esitus, mida lihtsustas ka see, et Uusbergi laulud on erakordselt koorisõbralikud. Kuigi väga erisuguseid koosseise nõudvat „Eestimaa atmosfääride“ tsüklit on raske tervikuna ette kanda, tasub ikka ja jälle esitada sealt mõnda üksikut osa, „Talve õhtul“ sobib selleks väga hästi.
Kontserdi terviklikkuse lõhkus kaks orkestripala Harjumaa keelpilliorkestrilt – Ester Mägi „Vesper“ ja Veljo Tormise „Pilv üle kuu“ –, sest esinejate vahetumine võttis aega (seejuures ei olnud orkestriteosed ka järjest ning mõlema loo eel ja järel pidid koor ja orkester kohad vahetama). Orkestrit oli sellegipoolest hea kuulata. Muusikakoolide õpilastest ja õpetajatest moodustatud orkester oli ilusa tiheda kõlaga ning musikaalne. Mägi teoses tekkis raskusi siis, kui mõnele häälerühmale langes esileküündivalt kandev roll. Dirigent hoidis orkestrit väga tugevalt ohjes, mis võis olla tingitud tema vähesest orkestri ees olemise kogemusest. Võib-olla oli õpilastest koosneva orkestri puhul talitsemist ka vaja, kuid teisalt kannatas mängijate musitseerimisvabadus. Väga hea oli Tormise teose tšellosolist Marten Meibaum. Peagi EMTA magistrantuuri lõpetava muusiku nimi tasub meelde jätta, sest tema laulvat, nii sissepoole kui ka väljapoole emotsionaalset ja äärmiselt puhast mängu oli meeldiv kuulata.
Kontserdi eel kergitas korraldaja Pille-Riin Langeproon saatele „Delta“ antud intervjuus lootuse kõrgele, öeldes, et kui keegi jääb kontserdil „Öömaastikud“ magama, siis see on isegi kompliment – ju on lugu hästi välja tulnud. Magama jäämine osutus siiski võimatuks. Selleks olid Karl Tipu teosed liiga kaasahaaravad ja kontserdi kava liiga mitmekesine. Kui keegi oleks sellest hoolimata magama jäänud, siis poleks see küll kompliment olnud. Niimoodi oleks ta väga hea kontserdi maha maganud.
25. veebruaril lahkus teatriloolane, teatri- ja filmikriitik ning ajakirjanik, Eesti Teatriliidu liige Maris-Lembi Balbat.
Maris-Lembi Balbat sündis Tallinnas 20. juunil 1936. aastal. Ta lõpetas 1954. aastal Tallinna VII keskkooli (praegu inglise kolledž), 1959. aastal Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ning 1967. aastal teatriloo aspirantuuri Eesti NSV Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis, juhendajaks Karin Kask. Seejärel töötas ta Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis ning aastatel 1969–1976 filmistuudios Tallinnfilm toimetuskolleegiumi liikmena ja filmitoimetajana. Aastatel 1979–1997 oli teatri- ja filmitoimetaja kultuurilehes Sirp ja Vasar (ka nime all Kultuurileht) ning 1997–1998 nädalalehe Kultuurimaa toimetuses. Tema teatri- ja filmialased kaastööd ilmusid ka teiste väljaannete kultuurikülgedel.
Maris Balbati viljakas ja rikkalik kriitiku- ja ajakirjanikutöö niihästi teatri- kui ka filmialal alles ootab kokkuvõtete tegemist ja raamatu(te)na ilmumist. Teda kui leebelt kriitilist toimetajat meenutavad tänuga niihästi vanema põlve kui ka keskmise põlvkonna teatri- ja filmikriitikud ning ajakirjanikud, kes omal ajal kultuurilehes oma esimeste kaastöödega debüteerisid. Olgu siinkohal kaunistava näitena märgitud meie rahvusliku filmikooli esimese lennu üliõpilaste kirjutiste trükkitoimetamine 1990. aastatel.
Maris Balbati toimetajatööst Tallinnfilmis pärast seda, kui Lennart Meri sealt lahkus, et hakata ka ise filme tegema, saaksime väga huvitava filmiajaloo peatüki. Eesti filminduse arengus olid aastad 1969–1976, mil sulaaeg sulandus stagnatsiooniaega, väga põnev ja pöördeline, ka uute alguste küpsemise aeg.
Maris Balbat töötas niihästi mängufilmide, muusikafilmide kui ka animafilmide toimetajana. Nimetagem Kalju Komissarovi „Metskaptenit“ (1971), Veljo Käsperi filme „Väike reekviem suupillile“ (1972) ja „Aeg elada, aeg armastada“ (1976), aga ka Tallinnfilmis tehtud noorte lavastajate tudengifilme, nagu Peeter Simmi „Võsakurat“ ja Toomas Tahvli „10 minutit võitleva ateistiga“ (mõlemad 1976) – ja muidugi Leida Laiuse unustamatu „Ukuaru“ (1973).
Maris Balbat oli hea kooliga, arvustatavat lugupidamisega kohtlev tark teatrikriitik.
Jääme teda mäletama.
Maris-Lembi Balbati ärasaatmine 5. märtsil kell 15.30 Tallinnas Pärnamäe kalmistu kabelis.
Eesti Teatriliit Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus
Teatri- ja Muusikamuuseum Eesti Kinoliit Sirp
Teater. Muusika. Kino Maaleht
XVIII Tallinna graafikatriennaali noortenäitus „Aeglased manöövrid“ EKKMis kuni 11. III. Kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas, kunstnikud Sophie Durand, Rodion Furs, Saara Liis Jõerand, Maria Izabella Lehtsaar, Merilyn Lempu, Ella-Mai Matsina, Jose Aldemar Muñoz, Ingrid Helena Pajo ja Lily Marleen Verilaskja. Graafiline disainer Christopher Siniväli.
Talvisel hooajal, kui EKKM ei tööta, on seal esimese korruse kahes ruumis ometi üks väike programmiväline näitus. „Aeglased manöövrid“ kuulub satelliidina Tallinna graafikatriennaali juurde ning selle eesmärk on motiveerida graafikaga tegelevaid noori kunstnikke. Tegemist on „Do It!“ tüüpi omaalgatusliku ettevõtmisega, kus kuraatoritel Riin Maidel ja Brit Kikkal ning nende abilistel tuli kõik algusest peale ise välja mõelda ja teha – kontseptuaalsetest otsustest ruumide korrastamise ja muu ettevalmistuseni, samuti näituse igapäevase valvamiseni. Kui ise käed külge panna, õpibki ilmselt kõige rohkem.
Ütlen kohe ära, et näitus on väga kvaliteetne ja tasakaalukas. Kõigepealt viiakse vaataja kokku graafilise disainiga, mis on intelligentne ja lihtne. Christopher Siniväli ei pane vaataja taluvust proovile (pikkade seinatekstide ja keerukate eksperimentidega ju saaks), vaid on otsinud näituse kogemiseks parimat lahendust. Paigaldatud numbriviited on tõepoolest selged, loetavad ja arusaadavad, kui võtta teejuhiks tekstiteavet koondav näituse kataloog. Visuaalseks identiteediks loodud abstraktsed kujundid toimivad mitmel tasandil ja mõjuvad delikaatselt.
Kui graafikatriennaali põhinäitusel on keskmes sotsiaalsed teemad, siis noortenäitusel aetakse oma rida, nagu saab lugeda kuraatoritekstist: „Proovisime leida oma kaasaegsete loomingust liigutusi, mille on tinginud vaenuõhkkond, populistlik poliitika, äärmuste tõus või ökoärevus. Taipasime võrdlemisi kiiresti, et meid ümbritsevad noored kunstnikud oma loomingus neid teemasid eriti puudutama ei tiku.“
Selle alusel võiks ju järeldada, et tänapäeval on juba raske eristada meediareaalsust pärisreaalsusest, võltsuudiseid pärisuudistest. Ometi näivad need noored kunstnikud elavat pigem ikka veel pärisreaalsuses, tuues sealt vaatajani oma uudiseid ning võttes impulsse loominguks. Suurnäitused, nagu rahvusvahelised triennaalid, kalduvad seevastu võimendama meediareaalsust, kindlustades endale õilsa kuvandi võitluses suurte aadete nimel.
Nagu võiski ette arvata, saab näitusel tutvuda paljude uute kunstnikega. Globaalse haarde illusiooni loovad kunstiakadeemia üliõpilased, kes elavad Tallinnas, ent on tulnud siia mitmetest riikidest ja õpivad külg külje kõrval meie tudengitega, või on meie tudengid ajutiselt õppimas mujal. Eesti kunstnikke on peale Tallinna ka Tartust.
Meeldiv on märgata traditsiooniliste graafikatehnikate esindatust. Näituse plakatid on teostatud siiditrükis ning näituse lahtioleku ajal on soovijaile tulemas siiditrüki töötuba. Esindatud on veel litograafia, linoollõige, kuivnõel, ofort, kollograafia ehk esemetrükk – kõik teostatuna siiski ebatüüpilisel viisil (näiteks metallplaat on asendatud muude materjalidega).
Ella-Mai Matsina „Tervitus“ (kuivnõel mahlapakkidelt) loob esteetilise silla eesti naiskunstnike figuratiivse graafikaga, mis tundus 1960ndatest 1980ndate lõpuni olevat igavene: Evi Tihemets, Vive Tolli, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Virge Jõekalda, Anu Kalm. Need ja teisedki kunstnikud määrasid, mida tähendab kõrgetasemeline graafika. Selle kohta kehtib väide „haprus võib olla suurim tugevus“ (tsitaat kataloogitekstist), mis kõlab kui viide Anu Põdra nüüd juba viie aasta taguse näituse pealkirjale „Haprus on vaprus“. Matsina on kujutanud tehniliselt uuenduslikul lehel kaht naist, kelle vahele on sirutunud käsi, mis ühendab isikuid, põlvkondi ja ajastuid. Seda väikseformaadilist graafilist lehte võiks pidada selle graafikatriennaali noortenäituse sümboltööks.
Kui meediamaailma heitlusteemad on publikule ette antud ja kohati ka meedia enda fabritseeritud, siis millega heitlevad noored kunstnikud pärismaailmas? Selle näituse põhjal heideldakse iseenda, oma pere, vaimse tervise, graafikatehnikate, meediast pärit teadete, sõnade ja konkreetse lammutatava seinaga. Tempo on aeglane ja soosib mõtlust.
Näituse juhatavad sisse Merilyn Lempu abstraktsed mustvalged kollograafilised tööd, mille fookus on ilmselt protsessil ja tehnilisel katsetamisel. Visuaalselt näeb rahustavaid looduslikke struktuure, mille kohta kataloogitekst annab märksõnad „Saaremaa“, „isolatsiooniaeg“, „rabajärv“.
Veelgi rohkem on protsessuaalsusele keskendunud Lily Marleen Verilaskja, kelle elusuurune hääletu video seina lammutamise eri faasidest („Laamendamine 1“) on näituse visuaalne dominant. Staatilised graafilised lehed teises ruumis on ka nagu pigem proovitrükid või suurema protsessi vaheetapi tulemid, mitte näituseküpsed valmistööd („80“, litograafia). Lõpetamatus ja pidev teelolemine on noortenäitusele nii sobiv hingeseisund.
Kontseptuaalsemat teksti- ja pildikeskset lähenemist esindavad näitusel Saara Liis Jõerand („Mida sa öelda tahad“, 9 raamitud teksti) ja Maria Izabella Lehtsaar („Kunstnikuraamat“, leporello, linoollõige). Semiootiline lähenemine – Jõeranna töös introvertne sisekõne, mis on tekstimassiivist värvikoodi abil esile toodud, ja Lehtsaare töös poksikinda kättepanekule eelnev käe sidumisõpetus – toob näitusele intellektuaalse aspekti.
Kui näitusel esinevate kunstnike päritolu on teada, siis loeb siit küll välja viiteid eri kultuuritaustale, mis tähendab, et globalism ja rahvusetu ükskeelne tulevikumaailm osutub pigem pealispindseks püüdluseks, mille allhoovused on palju-palju keerukamad.
Rodion Fursi ofortide kohta („Nekrota“, „Perekonnapilt“) võib kataloogist lugeda dramaatilisemat teksti, kui need väikesed tööd lubavad eeldada. Viide Peterburi kunstile toob mälust esile siiani erandliku 2001. aasta näituse „Uus kunst Peterburist. 1990ndad“ Rotermanni soolalaos, kus esines ka kaks nekrorealisti, kes olid välja mõelnud ekstravagantse teooria. Teadmata siiski tagamaad või põhjusi või kunstnike edasisi suundumusi, on nüüdki raske selle kohta midagi arvata. Fursi graafika protsessuaalsus näib seisnevat metallplaadi töötlemises pikema aja jooksul, kuni see omandab järjest uusi kujundeid.
Suurima ruumiinstallatsiooni ja videoga, mille heliks on raskesti eristatav, ilmselt eneseabitekst, esineb Austraaliast pärit Sophie Durand („Ookeanihingamine“). Selleks peab kunstnikul olema väga tugev ookeanikogemus, et üldse tulla niisuguse loovuurimusliku mõtte peale. Ning ta peab suutma anda edasi erilist avaruse ja osooni tunnetust kohas, kus ookeani ei ole. Hingamine on praegusel ajal juba paar aastat keskne teema üle maailma. Haiguste ja näomaskide aeg on õpetanud, et hingamine ei ole üldsegi mitte endastmõistetav tegevus – ja seda saab mitut viisi kontseptualiseerida.
Hispaaniakeelsest kultuuriruumist (Colombiast) pärit Jose Aldemar Muñoz on toonud peaaegu monumentaalselt kokku vildi ja kuldvärvi, et rõhutada nende materjalide vaimseid ja mütoloogilisi aspekte. Ning Ingrid Helena Pajo põrandal asuva väikese tekstiiliinstallatsiooni esteetika („Maa kanga peal“) viitab üheselt põlisrahvaste ja pärismaalaste visuaalsele mõtlemisele, aga kuskil mujal kui Eestis.
Iga näitusel esineja on oma otsingutes jõudnud vaheetappi, mis väärib vormistamist näitusekogemusena. Näitus on kokkuvõttes tervik, millest jooksevad läbi uurimuslikud, kontseptuaalsed, tekstiilipõhised, graafikatehnikatel põhinevad, kehalised, vaimsed ja protsessuaalsed lõimed. Niisiis rõhutab graafikatõlgendus järjepidevust, ent on seejuures avar.
Praegune suundumus on aeglus ja aeglane elu. Milline saab olla veel soosivam seisund maailma kogemiseks ja kunstitegemiseks?
Lahkunud on arhitekt, kunstnik ja poeet Leonhard Lapin. Ta oli üks mitmekülgsemaid ja silmapaistvamaid loojaid XX sajandi II poole ja XXI sajandi alguse Eestis. Tema energia ja originaalsus leidis väljundi piltides, majades ja ka kirjasõnas. Lapin armastas end iseloomustada avangardistina, kes liigub vastassuunas ühiskonnas heakskiidetud seisukohtadele. Sellisena seisis ta vastu nii Nõukogude bürokraatlikule nürimeelsusele kui ka hilisemale uusrikaste väärtuste pealetungile, ent vastuvoolu ujumine lubas tal end kunstnikuna ikka ja jälle uuesti leiutada.
Lapin sündis 29. XII 1947 Räpinas ja lõpetas seal keskkooli 1965. aastal. 1966. aastast asus ta õppima Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialale, sattudes ühele kursusele Vilen Künnapu, Avo-Himm Looveeri ja Ülevi Eljandiga. Sellest seltskonnast kasvas välja hilisema Tallinna kooli arhitektide tuumik, kes kritiseeris massehitust ja otsis sellele alternatiive. Samal ajal disaini õppinud Ando Keskküla ja Andres Toltsiga moodustas Lapin rühmituse Soup’ 69, kus vaimustuti popkunstist ja häppeningidest ning tõlgendati neid siinse nõukogude olme kontekstis. Nii seisis Lapin veel enne instituudi lõpetamist Eesti arhitektuuri- ja kunstiuuenduse keskpunktis. Sellest ajast on pärit ka tema põhimõte tegutseda eri valdkondade vahel, mitte jääda kinni ühe kitsa eriala piiridesse. Kujutavale ja ruumikunstile lisaks luuletas ta Albert Trapeeži pseudonüümi all ning kirjutas kunstiteoreetilisi tekste ja manifeste (mh „Objektiivne kunst“, 1975).
Pärast ülikooli lõpetamist töötas Lapin vabariiklikus restaureerimisvalitsuses ning uuris Eesti XX sajandi arhitektuuripärandit Helmi Üpruse käe all. Sealt kasvas välja tema tegevus arhitektuuriajaloolasena, aga ka huvi sajandialguse funktsionalismi võimalikust taastõlgendamisest arhitektina oma kaasajas. 1970. aastate keskel avastas Lapin endale Vene 1910.-1920. aastate avangardi, eriti Kazimir Malevitši loomingu. Varasemad popi vaimus sündinud graafikaseeriad („Tootmine“, 1972; „Loomine“, 1974) asendusid geomeetrilisema ja minimalistlikuma lähenemisega seerias „Masinad“ (alates 1973) ja „Protsess“ (1980). 1970. aastate keskel lõi ta Malevitši eeskujul oma esimesed arhitektoonid, millest järgmiste kümnendite jooksul arenes välja täiesti iseseisev ja ainulaadne loominguline valdkond. Avangardihuvi kandus Lapinil ka teistesse meediavormidesse. 1980. aastal kujundas ja lavastas ta Noorsooteatris multimeediaetenduse „Multiplitseeritud inimene“; 1976–1979 projekteeris (koos Sirje Rungega) Kirovi kalurikolhoosi tehismaastiku Punane Pompei ja 1982. aastal koos Toomas Reinuga Valgevene kolhoosi Rassvet lasteaia tehismaastiku.
1990. aastatel töötas Lapin õppejõuna Helsingi kunstikoolis Maa ning hiljem pikka aega Eesti Kunstiakadeemias, kus ta oli professor ja juhatas kompositsiooni õppetooli. Oma õpetamismeetodi on ta kokku võtnud raamatutes „Tühjus ja ruum“ I ja II (1998 ja 2004). Tihedad suhted Soomega viisid mitme olulise avaliku ruumi tellimuseni Helsingi piirkonnas, mille kulminatsiooniks oli 300 meetri pikkune seinamaal Kivistö metrookompleksi juures (2014). Teos põhineb 2000. aastate alguses alustatud „Koodide“ seerial, kus ta ühendas kaupu identifitseeriva vöötkoodi motiivi värviõpetuse ja minimalistliku kunsti printsiipidega.
Leonhard Lapin oli arvukate preemiate laureaat, sh Kristjan Raua preemia (1989, 2018); Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).
Avangardi totaalse kunstiteose loogikast lähtuvalt püüdis Lapin oma tegevusega hõlmata inimelu tervikut. Selle juurde kuulus ka elu organiseerimine ja kunstielu korraldamine, näitused, sündmused, vestlusõhtud ja peod. Tohutu loomingulise aktiivsuse kõrval oli Lapin väsimatu organisaator, inimeste konsolideerija, kunstnike ja arhitektide õiguste eest võitleja. Soe ja suure südamega inimene, kes elas ümbritsevat ebaõiglust väga tugevalt läbi, kes uskus, et parem maailm on võimalik ja et kunstnike roll on sellise maailma nimel võidelda.
Eesti Arhitektide Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Kultuuriministeerium
Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut + 5 kauneimat lasteraamatut“ Solarise keskuse II korrusel 12. – 28. II.
25 kaunima Eesti raamatu väljapanek avanes seekord teisiti. Kuna rahvusraamatukogu hoone on remondis, olid need välja pandud Solarise keskuses. Loodetavasti on see samm tähtis kaubanduskeskuse maine kindlustamisel nn kultuurikeskusena, sest Apollo raamatupoe väravas avatud kammerlik näitus võiks pälvida hulga suurema publiku tähelepanu kui RaRa fuajees asunud väljapanek. Iseasi, kas RaRa tähendab Rahva Raamatut või rahvusraamatukogu ja kas fuajee on galerii või mitte.
Tuttav ja äratuntav, kuid kas alati oodatud? Esimene mulje näitusest on selline, et 1990ndad on tagasi. Uurisin tähelepanelikult, kas on tegemist neolainega, sest 1990ndad on vaieldamatult noorte hulgas tähelepanu all ja just selle põlvkonna puhul, kes sel ajal polnud veel teadlikus eas või ehk sündinudki mitte. Aga ei, nii see ei olnud. Üheksakümnendate rahvalik-glamuurne kujundikeel on siiani kujundajate hulgas populaarne ja tehnoloogilisest piiramatusest (või siis hoopis piiratusest) tekkinud entusiasm elab oma elu edasi, produtseerides kindla skeemi järgi loodud trükiseid, mille kohta raamatuvõistluse žürii märgib tabavalt näituse kataloogi lühikeses annotatsioonis: „ … kujundusvorm, mis on tuttav ja äratuntav, mida on nähtud, kuid alati oodatud“.
Oodatud raamatute hulka kuulub kindlasti Eesti Ajaloomuuseumi trükis „Minu vaba riik“ (kujundaja Kaia Rähn). Mahukas materjal ja selle komplitseeritud struktuur väljendub maketis, kus on koht tekstiplokkidel, fotodel, joonistel, väljatõstetel. Sellise materjali haldamine on kõrgem pilotaaž, mida on tehtud fotode taustast välja puhastamisega, illustratsioonide üksteisest üle katmisega, tekstile eri värvi tausta andmisega. Kahjuks on sellise tööga kaasnenud materjali kuhjamine ja ühel leheküljel liiga mitmete veerulaiuste ja fotoformaatide kasutamine. Leheküljed muutuvad pudiseks ja tekib vajadus suurema hingamisruumi järele. Kuna tegemist on rahvusliku trükisega, siis on sinimustvalge värvigamma elementaarne. Siinkohal on mulle arusaamatu, kuidas karjuvad ultramariinsinised tekstiplokid võiksid patriootlikku tunnet väljendada. Nagu siil Kalevipojale ütles: ikka tasapisi, tasapisi.
Samasse seltskonda kuulub veel mitu trükist, näiteks „Öövöö“ (kujundaja Katre Rohumaa), Heiki Raudla teos „Huvitav inimene“ (Britt Urbla Keller), „Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja“ (Andres Tali) jt. Viimane raamat on täiuslik monument nii Kristjan Rauale, Mai Levinile kui ka Andres Talile. Hästi maketeeritud koguteos paistab silma trükikvaliteedi ja kindlakäelise kujunduse poolest. Tali on üks meistritest, kelle kätte võib usaldada keerulise (kunsti)ajaloolise materjali ning oma töökuse ja põhjalikkusega ujub ta alati pinnale, kvaliteet on garanteeritud. Kuid raamatu autor peab silmas pidama, et selle kaanele ja lehekülgedele ilmuvad Andres Tali lemmikfondid, nagu praegusel juhul 1990. aasta Londoni klubides kasutatud piklikud diskotähed. Oma nooruse ja kirgede eest ära ei jookse, ole sa nii vana kui tahad.
Keerulise iseloomuga suurteoseid on näitusel teisigi: Mari-Liis Küla elutöö kogumik (kujundaja Martin Pedanik), Aime Undi samalaadne teos (Katre Rohumaa), Tõnis Vindi artiklite kogu (Tuuli Aule) ning Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ (Stuudio Stuudio). Viimased torkavad silma vormi poolest, mis on esinduslik, ent väldib pompoossust. Puuduvad bling-efekti saavutamiseks tihti kasutatavad nipid nagu näiteks särav foolio või kohtlakk kaanel, mis viimasel ajal on tihtipeale üle kasutatud. Mahukas Tallinna-raamat on kujundajale paras pähkel, seal on erinevaid fotosid, plaane, skeeme, mitu keelt, viiteaparatuur. Stuudio Stuudio disainerid (oletan, et peamiselt Agnes Ratas) on selle vorminud asjalikuks, ent isuäratavaks tervikuks. Kaane pruun kartong on matt ja soe, raamatuplokk on formaati lõigatud koos kaantega, mis loob kompaktse ja lugejasõbraliku mulje. Intrigeeriv on kahe modernistide lemmik-kirjatüübi – Akzidenz Groteski ja Helvetica – kombineerimine.
Tuuli Aule on Tõnis Vindi artiklite puhul skaneerinud eestikeelsed tekstid nende omaaegsetest ilmumiskohtadest (Kultuur ja Elu, Kunst, Ehituskunst jm), kus need olid sageli Vindi enda kujunduses ära trükitud (kirjatüüp Žurnalnaja) ning lisanud delikaatselt ingliskeelsed tõlked fondiga Interstate. See loob omalaadse nostalgilise tunde, meenutades kuidas need tekstid 1970ndatel ja 1980ndatel olid sageli väljaande lõpus, kuid oodatud ja põnevad. Pealkirjad on antud Vindi eelistatud kirjatüübis Windsor Elongated (mida Tõnis Vint ise kasutas küll läbivalt suurtähtedena). Kokku moodustab raamat hõrgu ja salapärase terviku, mille lugemisse tahaks kohe näitusel süveneda. Tuuli Aule on julgelt valinud teosele pehme kaane, mis tõestab, et tõsiseltvõetavuse saavutamiseks pole sugugi alati vaja kasutada kalleid ja keerulisi lahendusi.
Efektid ja mitte-efektid. Materiaalsusest veel. Eri värvi foolio või kohtlaki kasutamisest on saanud peaaegu et norm. Sageli ei ole selline võte põhjendatud ega anna trükisele midagi juurde, vaid teeb tootmise lihtsalt kallimaks. Nii on näiteks Paavo Haavikko luulekogu puhul (kujundaja Asko Künnap), kus kaanel on autori portreefoto dekoreeritud kohtlakiga, mis paneb tegelase prilliklaasid läikima. Kahjuks muudab see võte soome klassiku morni näo veelgi külmemaks ja kahtlustavamaks. Samas on kohtlakk õiges kohas Mari Kaljuste kujundatud Jaan Kaplinski luulekogu kaanel, kus see delikaatselt markeerib puulehe faktuuri.
Fooliotrükk ei anna samuti midagi juurde Matti Pätsi mälestusteraamatu kaanele (kujundaja Mari Ainso). Žürii kommentaaris on mainitud seda kui rahvuslikkuse ilmingut. Samuti mainib anonüümne kommentaator raamatu tüpograafiat kui „esinduslikku küljendust, kus ei kohta trikitamist ega vale-kerningut“. Kahjuks ei saa selle hinnanguga nõustuda. Trükise monotoonsed leheküljed mõjuvad formaalselt ega kutsu lugema. Tõenäoliselt on tegemist liiga tiheda reavahega. Lisaks on kasutusel Eesti trükikodade stammpaber, kriiskavalt valge koopiapaber (Soporset Offset vms), mis oma kontorilikus külmuses teeb sisu eemaletõukavaks. Samasuguse portsu otsa on (ehk tahtmatult?) sattunud Angelika Schneider, kelle kujundatud Heljo Männi „Väikesed võililled“ on trükitud samalaadsele paberile, mis lausa helesinist külma varjundit heidab. Kaanele on tööõnnetusena sattunud liiga külm toon, mitte võilillekollane, mis töötab vastandina autorite taotlusele luua pretensioonitu ja soe mälestusteraamat. Võib-olla on asi ka kaubanduskeskuse külmas ja intensiivses valguses, et see raamat lugema ei kutsu.
Angelika Schneider on tegelikult meie produktiivsemaid ja hinnatumaid raamatukujundajaid, kelle tööd on sageli parnassile, s.t 25 kaunima raamatu sekka jõudnud. Ka sel korral on ta oma kolme eksponeeritud trükisega näituse produktiivseim autor. Kahjuks on ka tema teise raamatuga, Kätlin Kaldmaa „Hundi taltsutamisega“ tootmisprotsessis midagi juhtunud. Raamat hoiab silmanähtavalt turri ning selle lahti hoidmine on raske. Tõenäoliselt on paber köitesse sattunud valepidi kiudu või siis on 150grammine Munken Lynx liiga paks ja jäik planeeritud efektse kerge köite jaoks. Muidu on sisu puhul tegemist emotsionaalse ja irriteeriva lahendusega, näiteks tumedusse mattuvad leheküljed.
Kolmas Angelika Schneideri käe alt tulnud teos, Jaana Päeva doktoritöö, on seevastu igati eeskujulik, asjalik ja samal ajal vaheldusrikas. Selle puhul on silmatorkav ka Lennart Männi välja mõeldud ja teostatud köide, mis avaneb veatult ja peidab oma tehnoloogilised saladused läikiva raamatuploki selja taha.
Silmapaistev on oma lihtsuses Ran-Re Reimanni kujundatud „33 kõnet“. Helveticas sisuleheküljed ei tundu tuimad, vaid ligitõmbavad. Võib-olla on asi disaineri isikliku puute lisamisega – mõni kriipsuke seal, mõni ringike teisal, justkui pärit kõnepidaja märkmetest. Igal juhul muudab see peaaegu nähtamatu detail kogumiku inimlikumaks kui puhtalt tekstidest koosneva väljaande, mis kõnede teatud formaalsust silmas pidades võiks sundida lipsu otseks kohendama.
Illustratsiooni uus laine. Fenomenaalne on illustraatorite koolkonna võimas esiletõus. Kui viimastel kümnenditel võis eesti illustraatoreid, eriti lasteraamatute puhul iseloomustada teatud lamenukk-stiil, siis sel näitusel leidub erinäolisi loojaid kamaluga, mõni neist ekspressiivsem, mõni kammerlikum. Märgatav on meie oma koomiksikunstnike pealekasv, Joonas Sildre ja Veiko Tammjärve kõrvale on astunud Urmas Viik, kelle „Jõuluvana Teodori üksildane rännak“ pole pelgalt lastele mõeldud. Viik on oma hiilgava joonistusoskuse realiseerinud digitaalsena, kaotamata seejuures karakterite elavust ja liikumise dünaamikat. Kui ta vaid suudaks hoiduda arvutijoonistuse puhul nii kergesti lisanduvatest efektidest nagu erivärvilised raamid, kastistatud tekstid, karakteritele lisatud erinevad taustamustrid. Need pildid on liiga head selliste lisandite jaoks.
Ekspressiivsema kujundiloome poolest astuvad väga virtuoosselt ette Ulla Saar, Anne Pikkov, Marja-Liisa Plats, Kertu Sillaste, Elina Sildre. Marja-Liisa Plats on Reeli Reinausi noorteraamatule loonud ligitõmbava vormi, kus ploomlilla ja savisinine loovad tekstist ja illustratsioonidest koosneva terviku. Lisaks matt mahuline paber, mida on lust käes hoida.
Fred Kotkas on tuntud illustraator, kelle Haigla peo joonistuslikud plakatid on legendaarsed. Nüüd on ta maha saanud „Nabaprügi“-raamatuga, kus nihestatud karakterid ajavad oma prügiasju. Peale lustakate absurdimaiguliste piltide on Kaarel Kala mängima pannud ka tekstid, mille fondiks on GT Eesti. Mõjub natuke nagu „tervitusi teisest ilmast“.
Lüürilisem ja südamlikum on Jaan Rõõmus, kellelt on välja pandud kaks raamatut. Kätlin Kaldmaa „Lydia“ dekonstrueerib Koidulauliku-müüti, Jaan aitab kaasa mõnusate kahevärviliste akvarellidega ning tundliku tüpograafiaga. Aktsendiks on gooti kirja kasutamine valitud kohtades – just parajalt ja julgelt. Teise raamatuna on väljas Jüri Parijõe uustrükk „Kui isa kinkis raamatuid“. Siin on saavutatud just selline soe sõbralik meeleolu, mis on kaduma läinud mõnes eelmainitud trükises. Valitud font – Romana või nõukogude variandis Literaturnaja – on küll uues variandis Text, kuid ulatab sõbrakäe kümnendite taguse Parijõe juttude kogumikule. Muuseas, seesama Literaturnaja esines tekstitüübina ka arhitektuurimuuseumi suvilanäituse kataloogis, mille kujunduse eest sai Laura Pappa eelmisel aastal maailma paremini kujundatute konkursil Leipzigis pronksmedali. Juhust kasutades tahan talle õnne soovida ning märkida, et Pappa on juba neljas Eesti disainer, kelle tööd on maailma tasemel tunnustatud. Saab näha, kuidas meie raamatutel selleaastasel võistlusel läheb. Mina nügiksin küll esiplaanile Eesti illustraatorid.
Peeter Vähi ja Sven Grünbergi autoriõhtu „Thee, O Cosmic Healer“ sarjas „Heli ja keel“ 21. II Hopneri majas. Muusikud Iris Oja (vokaal), Harry Traksmann (viiul), Olga Voronova (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Hele-Riin Uib (löökpillid), Taavi Kerikmäe (süntesaatorid ja elektroonika), Peeter Vähi (süntesaator), Diana Liiv (Tai gong), Doris Kareva (lugeja). Vestlusringis osalesid Sven Grünberg, Peeter Vähi, Märt Läänemets ja Doris Kareva.
Napilt mõni päev enne Vene-Ukraina laussõja puhkemist toimus Hopneri majas järjekordne sarja „Heli ja keel“ kuuluv kontserdiõhtu. Sellega püüti luua natuke positiivset energiat vastukaaluks meie peade kohal laiuvale tumedale pilvele, mis toitub sõjakonfliktidest, kreeka tähestikku populariseerivatest viirusetüvedest, infovälja fragmenteerumisest, energiakriisist, keskkonnaprobleemidest ja millest kõigest veel. Sari, kus otsitakse heli- ja sõnakunsti kokkupuuteid, kestab juba kümnendat hooaega. Fookuspunkte on sel olnud läbi aegade erisuguseid – praeguseks on jõutud pühakirjade, religioonide ja maailmavaadete tutvustamiseni. Kõnealusel üritusel olid kõrvuti asetatud kaks budistlikku heliloojat Peeter Vähi ja Sven Grünberg, ning õhtu pealkiri „Thee, O Cosmic Healer“ ehk „Halasta, Taevane Tervendaja“ viitas sama pealkirjaga Vähi uudisteosele, mis on pühendatud mahajaana-budistlikus panteonis troonivale ravi-budale ehk Bhaiṣajyagurule. Peale selle tulid esiettekandele Grünbergi teoste „Vaatleja“ (2014/2022) ja „Teine vaatleja“ (2015/2022) uusversioonid, õhtu lõpetuseks sai aga kuulata Vähi varasemat teost „Vihmategija“ (2010) ja Grünbergi muusikat filmile „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979).
Kõik algas metronoomi tiksumisega, millega juhatati sisse Grünbergi teos „Vaatleja“. Turgatas pähe, et paljudes budistlikes juhistes eelnebki vaatlevale ehk vipassanā mõtlusharjutusele keskenduv ehk śamatha mõtlusharjutus, mis aitab meele kõigepealt maha rahustada, et siis suunata see rahunenud meel kogemuse vaatlemisele. Pärast lühikest keskendumishetke avanes teos pehmete gongilöökidega, mis jäid hüpnootiliselt kordudes meetrumit markeerima ja tähelepanu toetama kuni teose lõpuni välja. Nendele lisandusid pentatoonilises (h-d-e-f-a) helilaadis kordusmotiivid ja variatsioonid vibrafonil ning kogu asi hakkas vägagi meenutama gamelaniansamblit. Keelpillid markeerisid spiccato– ja staccato-tehnikas hõredaid struktuure, mis madalamates registrites sulandusid meeldival kombel gongi tämbriga. Sealsamas joonistati aga pideva poognatehnikaga välja õhulisi meloodiakatkendeid, mis mõjusid justkui üksikute kiudpilvede või siis langevate kirsiõite kimpudena. Ilus, unelev, kuid siiski ka mingil viisil jõuline lugu, mis tekitas meelenukruse kõige mööduvuse pärast (jp mono no aware), siis aga lõppes noaga lõigatult nagu unenägu.
Grünbergi „Teine vaatleja“ on hoopis teine tera, helilaadilt minoorsem ja emotsioonilt raskepärasem. Metronoomi asemel meenutasid siin aja paratamatut möödumist keelpillide staccato-tiksumised, mis aga olid jäetud ilma gongi ja vibrafoni tugistruktuuridest, nii et liikumine kulges siin märtri viimse teekonnana kuhugi kaugesse mäetippu, mille tagant kostis aeg-ajalt suure trummi abil esile manatud kõuemürinat. Liigesed hellad, varbad verised, vaim vaevatud. Peamine meloodialiin oli siin Iris Oja vokaali käes, mis andis teosele ka märksa isiklikuma ja valulisema ilme, olgugi et teosel puudub sõnaline osa. Miskipärast tundus mulle, et see lugu vajanuks suuremat ruumi, kus see tiksuvate sammude rada oleks saanud kõlada pikemalt.
Nende kahe uusversiooni vahel sai aga kuulda kontserdiõhtu nimilugu ehk Vähi uudisteost „Thee, O Cosmic Healer“. Võrreldes mainitud Grünbergi teostega mõjus see silmapaistvalt polüstilistiliselt ning jaotus kolme eri karakteriga stseenidesse. Suhteliselt avastseeni alguses kostis keelpillidel üks pikselöögi motiiv, mis kordus hiljemgi – sujuv glissando oli asetatud kohakuti lineaarse helireaga ning mõte läks automaatselt Pärdi „Tabula rasa“ alguse viiulikriiske peale (mingi seos tekkis ka Pendereckiga). Sellest tulenevalt tajusin järgnevaid aeglasi saatuslikke keelpillitõmbeid hoopis teises mõttes orientaalses ehk idakiriku kontekstis, olgugi et kõnealune pikselöök võinuks sümboolselt viidata näiteks budistlikule teemantvälgu sümbolile (vajra). (Hiljem osutas Igor Garšnek küsimusteringis, et toda aeglast saatuslikku keelpillimotiivi võiks ka võtta kui transponeeritud versiooni Šostakovitši tunnusmotiivist d-es-c-h.) Teose teine stseen lõi terava kontrastimomendi ja kujutas endast aktiivse rütmikaga rõõmsapoolset tantsulist kulgemist, mis oma konkreetse bassiliini, lihtsa harmoonia ja selge rütmifaktuuriga mõjus isegi popmuusikalikult, meenutades oma kepsaka traaviga mõningate festivali „Orient“ väisanud Tõva ansamblite loomingut. Kolmas stseen oli rahulik ja helgepoolne, kuid haakus siiski esimesega, kuivõrd oli ehitatud pikkadel aeglastel nootidel tõusvale heliastmestikule. Miskipärast ei jätnud Pärdi paralleel ka siin mind rahule ning vaimukõrva kerkisid „Peegel peeglis“ ja tagurpidi pööratud (ehk ülespoole kulgev) „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Nõnda need kolm karakterit seal siis pöörleva dharma-rattana vaheldusid. Mõned siduvad elemendid olid siiski veel ning stseene aitas tervikuks siduda Iris Oja vokaal, mis sedapuhku esitas sanskritikeelset ravi-buda mantrat – kord traditsioonilisemas retsiteerivas stiilis, kord meloodilisemal kujul. Pean aga tunnistama, et kuigi seoseid tekkis, jäid need pildid minu meelest siiski eraldi.
Hoopis ühtsemana mõjus kontserdi teises pooles Vähi varasem teos „Vihmategija“, mille esitasid Vähi ise süntesaatoril ning Hele-Riin Uib löökpillidel. Akustilistest instrumentidest tulid kasutusele Tiibeti kellad ehk tingsha’d, torujas vihmapill, üks teravama kõlaga gong ning sillerdav vibrafon. Viimasele sekundeeris süntesaator harfi ning oboed (või fagotti) meenutavate retrokõlaliste tämbritega, vahepeal kõlasid fonogrammilt ka Tiibeti rituaalsed pasunad. Kulgemine oli üsna vaba ja näis sisaldavat juhuslikkuse elementi, toimus mäng kõlapilvede ja -kihtidega. Süntesaatoritämbrite valiku tõttu hakkas see kõik küll alguses minu arvates new age’i kategooriasse libisema, kuid kõlamassiivide tihenedes see mulje hajus ning kuuldu hakkas meenutama mõnda budistlikku rituaali või midagi muud orgaanilist, teisisõnu, teos osutus oma vabas mängulisuses täiesti nauditavaks. Veel ühe paralleelina tuli siin pähe Grünbergi „Hingus“. Seos oli mõistagi kerge tulema ka seetõttu, et kontserdi lõppakordina sai kuulata muusikat filmist „Hukkunud Alpinisti hotell“. Seda esitas Taavi Kerikmäe süntesaatoril ja fonogrammidel, põimides omavahel katkendeid algusstseenist, laviinistseenist ja unenäostseenist ning lõpetades viitega Grünbergi loole „Valgusõis“ (see ongi plaadilt „Hingus“). See kõik kõlas väga hästi kokku, nagu oligi arvata.
See ei olnud muidugi veel kõik. Kontserdi sõnalise osa aitasid sisustada Doris Kareva tekstid ja tõlked – paiguti arvasin ära tundvat sõbralikkusesuutra (mettā sutta) katkendeid, võib-olla ka midagi „Dhammapadast“. Vestlusringis anti lühiülevaade budismi põhitõdedest nagu neli õilsat tõde ja 3 + 2 peamist meeleplekki ning püüti viimaste abil diagnoosida tänapäevast, nii otseses kui ka kaudses mõttes haiget ühiskonda. Märt Läänemets viitas näiteks budismiõpetlasele David Loyle, kelle hinnangul peamised budistlikud meeleplekid iha, viha ja nõmedus on lääne ühiskonnas kanda kinnitanud suuri kasumeid teenivates valdkondades – pornotööstuses, sõjatööstuses ja massimeedias. Võimalik pääsetee sai aga kõige selgema väljenduse Kareva sõnades: mõttele järgneb sõna, sõnale tegu, teole harjumus, harjumusele loomus ning loomus määrab meie saatuse. Seega algab kõik ikkagi mõtlemisest ja teadvusseisundite muutmisest ning siin võib nähtavasti olla oma osa nii muusikal kui ka budismil.
Omaette küsimus oli muidugi ka see, et kuidas üldse suhestab budistlik helilooja omavahel budismi ja muusikat – kumb kumba ikkagi raamistab? Vastuseid ja lähenemisnurki leidus erisuguseid. Läänemets tõi välja, et algses paali kaanonis nähti „tantsimist ja pillimängu“ meeleliste takistustena, mis kisuvad tagasi sansaarasse, nii et selles mõttes võiks budistlik helilooja olla üks õige kummaline loom. Kõik asjaosalised pakkusid siis välja „eesmärk pühendab abinõu“ stiilis selgitusi, kuid neid eneseõigustusi kuulates turgatas mulle pähe, et budismis on selle jaoks lausa eraldi termin – upāyakauśalya ehk „vahendite valdamine“, mille järgi võib vastavalt õpilase arenguastmele kasutada ka tavamõistes ebakõlbelisi või ebatäiuslikke vahendeid, kui vaid siht on õige. Nii et budistlikud heliloojad võivad minu meelest küll rahulikult hingata.
Üks arutluspunkt oli veel budistlike tekstide kasutamine. Kuidas seda teha? Kas seda teha? Millal on muusika piisavalt hea, et püha teksti mitte ära rikkuda? Kui Sven Grünberg on näiteks kasutanud Linnart Mälli tõlkeid ja sellega vastutust teatud määral hajutanud, siis Peeter Vähi on mitmes teoses kasutanud originaaltekste. Selle kohta kommenteeris aga Vähi, et tal on pühade tekstide kasutamiseks olnud alati kasutusluba ja väeülekanne kõrgemalt budistlikult vaimulikult. Oletan, et Eestis on seesugust võimalik saada kohaliku Drikung Kagyu Ratna Shri keskuse vaimuliku Lama Drupon Sangye Rinpoche käest, kellele Vähi uudisteos oli muide pühendatud ja kes seda seal Hopneri majas esireas tähelepanelikult ka kuulas. Küll aga koorus siit järgmine üldine küsimus: kuidas ilmalik kontserdipublik selle väe ilma vastava pühitsuseta kätte saab? Otsest vastust küll ei tulnud, küll aga jäi korraks kõlama väide, et isegi tänapäeva meditsiini ravimid ei toimi, kui nendesse ei usuta – mis muidugi vastandub otseselt topeltpimekatsete ja ka loomkatsete metoodikale …
Kuid see selleks. Budismi põhjendamiseks ei pea üldse pöörduma maagilise mõtlemise poole, sest budistlike mõtlusharjutuste psühholoogilisel mõjul on leitud ka neuroloogilisi korrelaate (näiteks täpsemalt piiritletud vastused valuärritusele, vähem aktiivsust aju hirmukeskuses mandelkehas, peale selle morfoloogilised muutused eri ajupiirkondades, mis kõik on positiivsed adaptsioonid). Samuti avaldab näiteks ajaloolane Yuval Noah Harari oma viimases menukis „21 õppetundi 21. sajandiks“, et kuigi tal pole retsepti maailma hädade lahendamiseks, on ta omaenda tee leidnud ei milleski muus kui … vipassanā mõtlusharjutuses. Kindel on aga see, et meelerahu, selgust ja kaastunnet pole praeguses maailmas kusagil liiga palju ning oma panuse nende kvaliteetide poole liikumiseks andis ka kõnealune kontserdiõhtu.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, moeillustraator ja moe(aja)loolane Mari Kanasaar.
Mari Kanasaar sündis 28. aprillil 1937. aastal Tallinnas. Ta õppis Rahumäe põhikoolis ja lõpetas Tallinna VII keskkooli ja jätkas haridusteed Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Aastatel 1956–1962 kostüümieriala moekunsti suunal õppides olid tema juhendajateks Natalie Mei, Agu Pihelga ja Ella Vende. Kunstihuvi sütitajateks pidas Mari Kanasaar ka oma Eesti-aegse taustaga õpetajaid.
1963. aastal alustas Mari Kanasaar kunstnikuna tööd Tallinna Moemajas, kus ta kujundas peale rõivamudelite moelehekülgi ajakirjale Siluett. Aastatel 1965–1992 töötas Kanasaar moeajakirja toimetuses, aitas kokku panna numbrite makette, tegi plakateid ning kirjutas moe teemal artikleid. 1977. aastal püüdsid tema julged ja popkunstile omases kujundikeeles teostatud mustvalged illustratsioonid pilku Maria Kallingu koostatud raamatus „Moejuttu noortele“. Eesti Kunstnike Liitu astus Kanasaar 1969. aastal.
1978. aastal avati Tallinna Kunstihoone salongis Mari Kanasaare ja Kristel Leedjärve moejooniste näitus, 1984. aastal toimus Draakoni galeriis grupinäitus koos Kristel Leedjärve ja Luule Heapostiga. Mari Kanasaare töid eksponeeriti ka hiljem, sh 1999. aastal Rotermanni soolalaos korraldatud mahukal ülevaatenäitusel „M.O.O.D.“. Omanäolise käekirja poolest tuntud moeillustraatori looming on jäänud mitmele põlvkonnale eeskujuks tänapäevani. Tehnikatest kasutas Mari Kanasaar akvarelli, pastelli ja guašši. Omapäraselt lennukalt, kuid tundlikus laadis teostatud illustratsioonid täiendavad tema enda ja teistegi autorite kirjutisi Stiilis ja Avenüüs.
1990. aastatel kutsuti Mari Kanasaar Eesti kunstiakadeemiasse moeajaloo ja stiiliõpetuse loenguid pidama. Vaheda sule ja terase pilguga moeloolaselt küsisid nõu ka muuseumitöötajad ja kuraatorid. 1995. aastal panustas Mari Kanasaar võõrsil tegutsenud Karin Grabbi-Matthiessen-Baritchi moekavandite ja rõivaesemete eksponeerimisse ERMi näitusemajas, 1960. aastate kangamustrid ja vormid olid aga vaatluse all Rotermanni soolalaos 2003. aastal toimunud briti opkunsti näitusel.
2000. aastal kaasati Mari Kanasaar XX sajandi moesuundumusi vaatleva teose „Meie sajandi iluideaalid. Naiste imago 1890–1990“ eestikeelset tõlget toimetama. Ta oli ka 2010. aastal ilmunud raamatu „ …ismid. Mõistmaks moodi“ konsultant. 2013. aastal ilmus Kanasaare essee kakskeelses väljaandes „Kaamos. Eesti mood täna“. Viimasteks kaastöödeks jäid rahvusvaheliste moesuundumuste analüüs Eesti Ajaloomuuseumi 2018. aasta näitusekataloogis „Moejoon. Pidulik rõivamood 1920–1940“ ning hindamatu panus raamatu „Eesti moe 100 aastat“ (2019) valmimisse.
Huvi maailmas toimuva vastu võimaldas kunstnikul piiratud liikumisvõimalusele vaatamata reisida, sõpradega kohtuda ja kunstinäitusi külastada. Teda iseloomustasid lai silmaring ja suur lugemus. Teadmisjanust juhituna läks Mari Kanasaar nii mõnestki eakaaslasest kiiremini kaasa tehnoloogiliste uuendustega. 2010. aastal valmisid hoolikalt töödeldud ning tekstiosaga imetabase sünergia moodustanud monokroomsed illustratsioonid Sulev Olli luulekogule „Printsessi voodikohendaja päevaraamat“.
Kavandataval isikunäitusel grand old lady enam ise ei osale, kuid mälestusnäitus avatakse aprilli lõpus Vabaduse galeriis. Omaaegsed kolleegid, sõbrad ja õpilased jäävad Mari Kanasaart meenutama kui erksa vaimu ja tabava sõnaga erudeeritud kaaslast. Loomult otsekohese, heatahtliku ja elujaatava võõrustaja uks oli külalistele alati avatud.
Mari Kanasaare ärasaatmine on laupäeval, 19. märtsil kell 12 Nõmme Rahu kirikus. Tema urn sängitatakse Kolga-Jaani kalmistule.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Moekunstnike Ühendus
Eesti Kunstiakadeemia
Kultuuriministeerium
Jaan Krossi kirjandusauhinna eesmärk on tunnustada silmapaistvaid saavutusi neis valdkondades, millel on seos Jaan Krossi mitmekülgse loominguga ning kus ilmnevad sellele iseloomulik eetiline ja esteetiline nõudlikkus.
Jaan Krossi enese kirjanduslik tegevus sai alguse juba varajases nooruses luulest, kuid sõja, okupatsioonide, arreteerimiste ja Siberi-aastate tõttu toimus tema jõurikas kirjandusse tulek alles 1950. aastate keskpaiku ning siis üheaegselt nii algupärase luule loomise kui ka maailmakirjandusse kuuluvate luuletuste tõlgetega eesti keelde. Hiljem lisandus ka proosat, nii et Krossi mahukas panus maailmakirjanduse vahendamisel eesti keelde koosneb ligikaudu 30 raamatust.
Jaan Krossi kirjandusauhinna esimene laureaat oli 2010. aastal Ain Kaalep, kes pälvis selle oma luuleloomingut kokku võtva raamatu „Muusad ja maastikud“ (2008) eest. Kaalep on oma luuletõlgete põhjal koostanud kahes köites valimiku „Peegelmaastikud“ (1976, 1980), samalaadsed tõlgete kogumikud on August Sanga „Laenatud laulud“ (1973, 1974) ja Johannes Semperi „Luulerännakud“ (1975, 1976). Nüüd siis on kahes köites kogumik tagasihoidliku pealkirjaga „Valik tõlkeluulet“ olemas ka Jüri Talvetil, kes on Ain Kaalepit nimetanud oma õpetajaks luuletõlke alal.
Need kaks Tartu ülikooli kirjastuselt ilmunud köidet, kokku ligi 800 lehekülge, on kaugeltki mitte ammendav kokkuvõte Jüri Talveti pool sajandit kestnud tööst maailmaluule eesti keelde vahendamisel. Enesest mõista on tema varajane ja suurim armastus hispaania luule, kuid kahte hilisekeskajast kuni XXI sajandi alguseni hõivavasse kogumikku on kaasatud ka tõlkeid inglise, prantsuse, portugali, katalaani, galeegi, oksitaani, saksa ning slaavi keeleruumist, kokku umbes pooleteisesajalt autorilt. Omaette väärtuse annab mõlemale köitele lisatud mahukas saatesõna „Seoseid ja hargnemisi. (Arutlusi ja mälestusi tõlgitud luulest)“, ekskurss Euroopa luulemaastikul läbi Talveti enese tõlkeloo ja kogemuse. Võib liialdamata ja pateetikat pelgamata väita, et luule on Talvetile üks inimese olemuse vältimatu eeldus ja osa, samamoodi kui armastus. Ehk nagu on öeldud raamatu saatesõna lõpus: „Kuni jätkub maakeral elu, tärkab lakkamatult luule – hümn armastusele ja ilule. Mida tehnilisemaks ja loodusest võõrandatumaks ilmaelu muutub, seda enam kasvab nende inimeste hulk, kes olgu loojatena või loovusele kaasaelajatena vajavad luulet – toitu hingele, julgustust ja lohutust südamele“ (II, lk 489).
Lisama peaks, et Talveti vahendajategevus on olnud tõhusalt mõlemasuunaline – tänu temale tuntakse mujal maailmas veidigi rohkem nii meie rahvuseepost „Kalevipoeg“ kui ka Juhan Liivi luulet. Nii eesti keeles kui mujal ilmunud traktaatides on ta käsitlenud ka Jaan Krossi loomingut.
Kui Juhan Liivi luuleauhinna ja Ivar Ivaski stipendiumiga on varem tunnustatud Jüri Talveti luulet, Eesti Vabariigi teaduspreemiaga pikaajalise tegevuse eest läinud aastal tema teadustegevust, siis tänavu välja antud Jaan Krossi kirjandusauhinnaga väärtustati Jüri Talveti pool sajandit kestnud tõlketööd, mille üheks väljundiks ja kokkuvõtteks on need kaks soliidset köidet maailma luulet.
Piera Ying-Chu Shih. KAASLANE A-Galerii SEIFIS
04.03 – 29.03.2022
Reedel, 4. märtsil avatakse A-Galerii SEIFIs Taiwani kunstniku Piera Ying-Chu Shihi empaatiat käsitlev näitus KAASLANE. Näitus jääb avatuks 29. märtsini.
KAASLANE on Piera Ying-Chu Shih hetkel käimasolev projekt, mille käigus kunstnik katsetab, kuidas käsitööd suhtelises esteetikas positsioneerida ning kui kaugele võib lahkuse ja empaatiaga jõuda. Unikaalsete käsitsi valmistatud metallist miniatuuridega kutsub ta avalikkust üles ühinema oma praktikaga, mille eesmärgiks on ära tunda ja hinnata sidet meie igapäevaelus toimuvaga. See projekt on reaktsioon ühenduse ja kuuluvustunde puudumisele, mida tänapäeva ühiskonnas sageli kogeda saab.
2020. aasta keskel tekkis kunstnikul tung sõlmida rahu eraldatuse ja isoleerituse tundega. Ta istus oma töölaua ette ja asus looma. Võtnud millelegi mõtlemata tüki vaha, lasi ta oma intuitsiooni valla. Mõttega enda juurde tagasi jõudes, istus tema käes juba pisike olend, kes teda vahtis. Sündis skulptuur, miniatuur, väike kaaslane.
Kunstnik kannab iga päev kaasas ühte miniatuuri ja annab selle esimesele inimesele, kellega sidet tunneb. Inimene võib siis ise otsustada, kas ta nõustub juhistega või mitte: kanda kuju endaga kaasas ja anda see edasi järgmisele inimesele, kellega sidet kogete, paludes sel inimesel samamoodi toimida. Miniatuuride ringlus on kui lahkuse ja empaatia žest, mis nõuab intuitiivset tegutsemist nii kunstnikult kui ka osalejatelt.
Piera Ying-Chu Shih (1993) on Taiwani kunstnik ja kullassepp, kes elab Norras. Piera on omandanud bakalaureusekraadi Alchimiast, Firenze kaasaegsest ehtekoolist; tal on Oslo riikliku kunstiakadeemia meediumi- ja materjalipõhise kunsti valdkonnas magistrikraad. Oma töödes uurib ta emotsionaalse sideme ja kuuluvustunde degradeerumist, mis sageli tänapäeva elu saadab. Ta uurib käsitöö uusi tähendusi ja funktsioone, eesmärgiga neid eristusi minevikus olnutega vähendada.
Sündmus Facebookis
Näitus kodulehel
A-Galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
E-R 10-18, L 11-16
www.agalerii.ee
info@agalerii.ee
