õpetlased

2005. aastal prantsuskeelsena ilmunud ning tänavu eesti keelde tõlgitud Milan Kundera esseeraamatus „Eesriie” jätkub sama temaatika, millega meie lugejail oli võimalik tutvuda juba 1988. aastal kohalikku keelde vahendatud kõnes „Romaan ja Euroopa” („Valik III”) ning kümme aastat hiljem Eesti kultuuriruumi sisenenud tekstikogus „Romaanikunst”.

„Romaan ja Euroopa” (kõne Jeruusalemmas 1985) on tegelikult „Romaanikunsti” (prantsuskeelne originaal 1986) vormiliselt eklektilise koguterviku viimane peatükk. Õigupoolest võiks vabalt samade kaante vahele kuuluda ka stiililiselt hoopis ühtlasem „Eesriie”. Teiselt poolt moodustavad need kaks mõttelise triloogia seni veel eesti keelde vahendamata esseeraamatuga „Rikutud testamendid” („Les testaments trahis”, 1992).

Olgu öeldud, et viimase peateemaks on Kundera verbaalne võitlus postmodernistlikult mõistetud autori surma vastu. Kundera nõuab loomingule peamiselt kirjanduse ja muusika (täpsemalt Kafka ja Stravinski negatiivsel) näitel igavest puutumatust ning loojale võõrandamatuid ainuõigusi. Samas jagab ta prantsuse postmodernistideks loetud kirjandusteoreetikute unistust lahutada looming täielikult autori biograafiast.

Kundera teoreetiliste tekstide puhul on oluline koos autori enesega („Romaanikunsti” avasõnad) rõhutada, et neil puudub tõsisem teaduslik ambitsioon, et need on kõigest praktiku pihtimused. Kirjanduspraktiku, keda on ta enese meelest liigagi sageli valesti mõistetud; kelle sõnade kallal on omavolitsevat vägivalda tarvitanud nii ajakirjanikud, dramaturgid kui tõlkijad. Juba paar aastakümmet püüab Kundera enese isikut ja loomingut kaitsta, kontrollides igal võimalusel tema autorinime kandvate teoste tõlkeid ning keelates oma romaanide mugandamise filmideks ja näidenditeks*. Samuti on ta peaaegu täielikult loobunud intervjuude andmisest.

Kundera mitte-ilukirjanduslike tekstide sünnipära võib osaliselt otsida just vajadusest neid otsuseid selgitada; soovist, et tema sügavast teoreetilisest veendumusest kantud hoiakud ning teod ei paistaks avalikkusele kõigest vananeva staarkirjaniku lapsiku kapriisina.

„Eesriides” Witold Gombrowiczi „Päevaraamatust” kirjutades võtab Kundera ühtlasi pooleldi tahtmatult kokku ka enese mitte-ilukirjanduslike teoste olemuse ning pretensioonid. Ta kirjutab, et: „Romaanikirjanik, kes räägib romaanikunstist, pole professor, kes oma poodiumilt loengut peab. Kujutagem teda ette pigem maalikunstnikuna, kes kutsub teid oma ateljeesse, kus teid kõikjal ümbritsevad tema lõuendid, mis vaatavad vastu seinte äärest. Ta räägiks iseendast, kuid veel rohkem teistest inimestest, nende romaanidest, mida ta armastab ja mis on vargsi kohal ka tema enese loomingus. Vastavalt oma väärtuskriteeriumitele kujundab ta teie jaoks ümber kogu romaanikunsti ajaloo mineviku ja annab teile seeläbi aimu omaenese romaanipoeetikast” (lk 77).

Kui Gombrowicz kirjutab „Päevaraamatus” siiski peamiselt iseendast (juba selle esimesed neli sõna on „Mina. Mina. Mina. Mina.”), siis Kundera mitte-ilukirjanduslikes teostes, mida ei saa kuidagi pelgalt (lugemis)päevikuteks pidada, tema isikut ja elu eriti sageli ei kohta. Kõige rohkem on teda ennast kohal esimesena ilmunud „Romaanikunstis”. Seal avab Kundera mitmel puhul julgelt ukse oma loomingulisse laboratooriumi, juhatab lugejad enese elu (eelkõige just kommunistlikus Tšehhoslovakkias möödunud aastate) juurde, eksides seega päris rängalt nii samas raamatus kui ka mõlemas hilisemas esitatud teesi vastu, et romaanikirjanik peaks vastupidiselt luuletajale soovima ning suutma kaduda oma teos(t)e taha.

Ent enamasti räägib Kundera tõesti teistest. Tema kirjandusajalooliste meditatsioonide ühe ühisnimetajana võib kõigepealt esile tuua, et seal esinevad väheste eranditega vaid ühed ja samad tegelased: kirjanikud ja nende loodud karakterid. Kundera eriline sümpaatia kuulub järgmistele autoritele: Cervantes, Rabelais, Hašek, Broch, Musil, Gombrowicz jne. Kogu selle rikkalike näidetega varustatud teoreetilise tulevärgi ajalooliseks keskpunktiks (ehk ühtaegu nii erinevate epohhide lõpuks kui alguseks) on aga Kafka – Kundera kunagine kaaslinlane, kelle loomingus näeb ta tunnetuslike, vormiliste jm silmapiiride murdumist.

Pigem apoteoos kui ajalugu

Laiemas plaanis taanduvad kõik kolm Kundera esseeraamatut autori varjamatult rassistlikule äratundmisele romaanikunsti kesksest ning privilegeeritud kohast teiste kunstide seas (olgugi et võrdlusalusena esitatakse enamasti vaid luulet). Kundera, kes on elu jooksul viljelenud kõiki peamisi ilukirjandusžanre (proosa, draama, luule), näeb romaanis, selle ajaloos ning tarkuses peituvat õhtumaise vaimu väärtuslikemat osa: austust indiviidi, tema originaalse mõtte ja puutumatu eraelu ees. Juba 1985. aastal peetud kõnes „Romaan ja Euroopa” lausus Kundera, et „üks Euroopa hädasid seisneb selles, et pole mõistetud kõige euroopalikumat kunsti – romaani: ei tema vaimu, ei tema hiiglaslikke teadmisi ja avastusi, ei tema ajaloo autonoomiat”.

Suurelt üldistades võiks Kundera teoreetilistes tekstides näha mitte niivõrd romaanikunsti ajalugu, vaid apoteoosi. Žanri ajalooliste pööripäevade näitel püüab ta osutada, mida romaan ühtepidi võiks olla ning teistpidi peaks olema. Kundera sooviks on päästa kirjandus (ning eelkõige just romaan) ajaloo, filosoofia ja poliitika toapoisi seisusest. Sest ei loe mitte ideed, vaid teosed; romaani tarkus erineb filosoofia tarkusest. Filosoofia olemuslikule tunnetuskriisile vastandab Kundera romaanikunsti tunnetuskire. Tema täpselt sõnastamata esteetikateooria kohaselt peaks igasugune kunst (ning iseäranis just romaan) olema ideaalis eelkõige inimliku (enese)tunnetuse, mitte ilu ja/või tõe teenistuses. Poeet ei ole pelgalt sõnaosav poliitik, ajaloolane või filosoof; poeet teenib tõde, mis tuleb alles avastada.

Romaanikunsti ainsaks olemisõigustuseks on Kundera silmis üritada mõista elu kui sellist. Romaan ei ava ega uuri mitte niivõrd ajaloolis-sotsiaalset tegelikkust, vaid eksistentsi mõistatust. Romaanikirjanik ei peaks proovima olla kolleegidest parem, vaid püüdma avastada žanrispetsiifiliste vahenditega midagi sellist inimese eksistentsi kohta, mis teistel seni kahe silma vahele on jäänud. Sealjuures pole raskepärasus norm ega meelelahutuslikkus tabu. Kundera on veendunud, et hea teos on oma kirjapanijast alati paratamatult targem: seal leidub piiramatut vabadust, lõputuid võimalusi ning kõigest hüpoteesideks jäävaid seisukohti. Selline teos ütleb alati rohkem, kui ta ütleb. Saavutamaks nimetatud kvaliteeti, tuleb unenäoline kujutlus, filosoofiline refleksioon ja irooniline põhihoiak siduda kandva narratiiviga, mille ankruks on kõike lahtiseks jättev lõpu-paradoks. Eriti oluline on seejuures iroonilises hoiakus väljenduse leidnud sisemine vabadus. Ühe Kunderale meelepärase kujundi kohaselt saab häid romaane kirjutada üksnes see, kes on kuulnud jumala naeru inimese üle – ja kes oskab ning suudab temaga kaasa naerda.

Nii avaneb kunstis sureliku silmale sissevaade läbi eesriide (või oleks seda pealkirjagi pugenud kõnekujundit siinkohal ehk õigem kardinaks tõlkida?), mis varjab meie alaliselt rutiini langeva tunnetuse eest tegelikkuse (ning sealhulgas kitsamalt inimeksistentsi) proosat ning poeesiat. Romaan on täitnud oma ülesande, kui suudab vähimalgi määral kergitada või rebestada seda eesriiet, mis eraldab inimese koduselt ning turvaliselt „ette ära tõlgendatud maailma” (lk 88) kõigist lõpututest võimalikkustest, millest me omasüülise (sotsiaalse, eetilise, esteetilise, emotsionaalse jm) konformismi tõttu enamasti peaaegu täielikult ilma oleme jäetud. Heas teoses avaneb kultuurilis-ajalooliselt predetermineeritud maailm lugeja ees oma proosalisuse koomilises alastuses ning saab pakutud perspektiivinihke tõttu paratamatult teiseks. Teosed, mis seda ei suuda, kujutavad enesest oma loojate tühja tööd. Väites, et:
„romaanikunstis on eksistentsiaalsed avastused lahutamatud vormimuutustest” (lk 18), seob Kundera teose sisu ja vormi genealoogia mänglevalt üheks.

Kundera leiab, et (moodne) romaanipärane mõtlemine on „sõltumatu ükskõik millisest eelarvamuslikust ideede süsteemist; see ei anna hinnanguid, ei kuuluta tõde; see küsitleb, imetleb, sondeerib; selle vorm on eriti mitmekülgne: metafoorne, irooniline, hüpoteetiline, hüperboolne, aforistlik, naljakas, provokatiivne, lennukas” (lk 70). Rõhutades romaani kompositsiooni tähtsust ning eripära, võrreldes teiste kunstiliikidega, kirjutab ta: „jutustus, nagu see eksisteerib juba aegade hämarusest saadik, muutus romaaniks hetkel, kui autor polnud enam rahul lihtsa story’ga ja avas aknad pärani maailma, mis laius kõikjal ümberringi. Sestap ühendati story’ga teised jutud, episoodid, kirjeldused, vaatlused ja mõttevälgatused, ning kirjanik seisis silmitsi väga keerulise, heterogeense materjaliga, mida temal kui arhitektil tuli vormi jäädvustada” (lk 142).

Kõigi nende normatiivsete kirjelduste esmane funktsioon näib olevat rõhutada romaanikunsti väljavalitust ja asendamatust. Samas keeldub Kundera hämmastava järjekindlusega nägemast ning tunnistamast, et ülejäänud kunstiliigid on eeltoodud kriteeriume aluseks võttes viimastel kümnenditel järjest enam „romaanistunud”. Seda võib ütelda nii mängufilmi, sõnateatri, tantsu, luule, videokunsti ja popmuusika ning harvadel, ent üha sagenevatel puhkudel isegi ooperi kohta (võtkem kas või „Wallenberg”).

Küsimise ülim tõsidus + vormi ülim kergus

„Romaanikunstis” pihib Kundera, et tema eluaegne kirjanduslik ambitsioon on olnud ühendada küsimise ülim tõsidus ja vormi ülim kergus. Kes on tema romaane ja jutustusi lugenud, nõustub küllap väitega, et üldiselt on see tal alati õnnestunud. Sama võib ütelda ka tema esseede kohta. Sügav mõte jookseb siin mööda kergeid sõnu: välditud on erialaseid mõisteid, liigseid viiteid, raskeid kõnekujundeid jm. Kundera käekirja iseloomustab oskus kirjutada lihtsate sõnade ning lühikeste (või lühikesena näivate) lausetega, mis tabavad semantilises mõttes alati sihtmärki. Vaatlejana on ta võimeline nägema metsas puid ning puude taga metsa.

Kundera kirjutab huvitavalt ja kaasakiskuvalt, ent peaaegu kõigile tema kohati päris radikaalsetele väidetele võiks hoolikalt valitud näidete varal edukalt vastu vaielda. Mõnes kohas ilmneb eriti selgesti, et Kundera kasutab eelmise sajandi esimese poole väärtussüsteemi, mis võib vahepeal teisenenud hoiakute foonil tunduda anakronistlikuna. Võtkem või näiteks (hoopis teisest asjast rääkiva jutu lõppu lisatud) väide: „See, mis Euroopast kunagi järele jääb, pole mitte tema korduv ajalugu, mis ei kujuta iseenesest mingit väärtust. See ainus asi, millel on väike võimalus vastu pidada, on nimelt tema kunstide ajalugu” (lk 33). Söandan väita, et ajalugu on oma müütilisuses (end samuti pidevalt kordavale) kunstile lähemal kui Kundera seda tunnistada tahab või suudab.

„Eesriide” pedagoogiline funktsioon ei peitugi niivõrd selle tsiteerimisväärsetes väidetes, vaid oskuses näidata lugejale romaanikunsti võimalusi: see õpetab hindama juba olemas teoseid ning innustab kirjutama uusi. Kundera oskab nii elust kui kunstist võetud näidete põhjal põimida omavahel esteetikat, ajalugu, eetikat jm. „Eesriide” seitsmeks osaks ning lõpututeks alapeatükkideks jaotatud tekstimassiiv on siiski rohkem meditatsioon kui klassikaliselt mõistetud essee, tema romaanides leidub aga kohati tegevustiku vahele pikituna selgemapiirilisi ning säravamaid esseesid.

* Ometi pole see tal ootuspäraselt õnnestunud. Alles äsja Rakveres „Baltoscandalil” üles astunud Prantsuse-Austria teatritrupp Superamas kasutas oma spektaaklis „Big 3rd Episode. Happy/End” üht dialoogi Kundera romaanist „Hüvastijätuvalss”.

Tartu ülikooli uusima aja õppetooli juhataja professor Eero Medijainen on kirjutanud raamatu, mille eesmärk on „anda ajaloolase nägemus teemadest ja küsimustest, mis seostuvad sagedamini poliitika ja politoloogiaga”. Teose koostamisel on silmas peetud ajaloolasi, ajalooõpetajaid, ajaloohuvilisi laiemalt ja eelkõige ajalootudengeid, kes tunnevad huvi poliitika kui distsipliini vastu. Tegemist ei ole traditsioonilise õpikuga, mis pakub ajaloo või poliitika alusteadmisi. Lähtutud on soovist avada ajaloolaste ja poliitikute poolt sagedamini kasutatavate terminite ajalooline ning teoreetiline taust ning pakkuda võimalust nende üle mõtisklemiseks.

Autori sooviks on esile tõsta ja piiritleda mõningaid sagedamini kasutatavaid mõisteid, näidata, miks ja kuidas ajaloost mõeldakse, ning pakkuda alternatiivseid selgitusi. Tegemist on teadliku liikumisega ajaloo ja politoloogia piiridel. Iga peatüki lõppu lisatud küsimused „suunavad loetu üle mõtisklema ja isegi autorile vastu vaidlema”. Küllap vastu vaidlevad ta kolleegid mõne kalambuuri puhul, minusugusele lihtsale ajaloohuvilisele oli raamat igati õpetlik. Ainult üks asi jäi segaseks. Professor väidab: „Vaidlused jätkuvad sellegi üle, mitu tegurit – planeeti – on Päikesesüsteemis” (lk 63). Astronoomilises mõttes ei ole planeedid ju „tegurid”, nad on seda vaid astroloogias. Ega sellel ole ometi seost autori enesetutvustuseks tagakaanel öelduga, et ta on sündinud Amburi tähtkujus?

Igal on oma

Esimene asi, mis kaunilt kujundatud raamatut lugedes silma hakkab, ongi tohutu küsimuste hulk, mida ka teksti sees esitatakse pidevalt ning millele vaid harvadel juhtudel antakse konkreetne vastus. Enamikus ei ole need retoorilised küsimused (kuigi on kahtlane, kas ta ootab tõsimeelset vastust küsimusele: „kumb on tublim laulurahvas – eestlased või itaallased?”, lk 127), vaid osutamine sellele, et poliitikas ja poliitilises ajaloos ei ole üldkehtivat tõde ega üheseid vastuseid, vaid igal on oma. Eesmärgiks ei ole niivõrd lugeja harimine, kuivõrd selle tõiga teadvustamine, et lugejalgi tuleb lihtsalt mingi otsus langetada ja endale sobiv valida. Selle raamatu peatükke ei saa ära (pähe) õppida.

Üksteisest arusaamiseks tuleb kasutatavate sõnade tähenduses kokku leppida, s.t neid tuleb defineerida. Sõna „definitsioon” on pärit ladina keelest. Antiikajal tähendas de-finio: 1) piiriga eraldama (nt orbis, qui aspectum nostrum definit ’ring, mis piirab meie vaateulatust’), 2) piirama, kitsendama (nt oratio iis viris definietur ’kõne piirdub nende isikutega’), 3) kindlaks määrama (nt definitum est ’on otsustatud’), 4) piiritlema, määratlema (nt fortitudinem sic definio ’vahvust järgmiselt defineerima’), tuletis definitio aga piiritletut, kindlaksmääratut.

Millegi defineerimine tähendab tema piiritlemist muude mõistete hulgas, fenomeni paigutamist eri liigiks teatavast üldisemast perekonnast. Enamiku objektide puhul on seda hõlbus teha. Varase Wittgensteini sõnadega: „Lause, pilt, mudel, on negatiivses mõttes nagu tahke keha, mis teise liikumisvabadust piirab; positiivses mõttes nagu tahkest substantsist piiratud ruum, milles keha asetseb”.

Paraku, paljusid üldmõisteid ei ole võimalik rahuldavalt defineerida, sest nende mõistepiirkondade nähtustel ei ole ühtki tunnust, mis oleks omane kõigile vastava sõnaga tähistatavatele nähtustele. Taevatähti ja planeete saab loendada. Aga pilvi? Kust kulgevad pilvede piirid?

Näiteks. Suveräänsus, sõltumatus, julgeolek, jõutasakaal on mõisted, mille puhul puudub selgus, mida tuleks nende juures arvestada. Kas tegemist on kindlate arvestuslike suurustega või pigem ebamäärasemate arvamuste, tunnete, mõtteliste (ideoloogiliste) konstruktsioonidega?

Või teine näide. Kes on rahvas? Kas see mõiste on seotud riigiga? Kui Eesti põhiseadus kinnitab, et võim on rahva käes, siis tuleks demokraatia käsitlemisel täpsustada, keda antud juhul rahvaks peetakse, sest mõisted elanikkond ja kodanikkond pole sünonüümid. Kas on mingeid soodustavaid eeltingimusi, et olla rahvas (riik)?

Maailmas räägitakse ligikaudu nelja kuni kuut tuhandet keelt. Pole kuigi tõenäoline, et riike tekib sama palju. Seega tõstatub dilemma: kas olulisem on stabiilsus, kord ja rahu maailmas või õiglus – enesemääramise võimaluse andmine kõigile iseseisvust soovivatele inimühendustele. Kellel on õigus seda dilemmat ühel või teisel viisil lahendada? Kas lahenduse määrab ära juhus, tahe, mingi jõud, võim või muu tegur?

Pluralistlik ja multi

Või võtame praegu moes oleva nõudmise, et kõik peab olema pluralistlik ja multi. Multi(mitme/palju/eri)perspektiivsust mõistetakse üpris erinevalt. Kas või sellepärast, et ei suudeta määratleda, kas multi näol on tegemist lõputu või siiski loendatava hulga vaatenurkadega. Teiselt poolt pole päris üheselt kindel, mida üldse ajaloos tähendab perspektiiv. Kui palju peab üks vaatenurk teisest erinema, et seda juba erinevaks pidada? Kui sama sündmust kirjeldatakse kahe inimese mälestustes, kas siis ongi juba tegemist kahe vaatenurga ja multiperspektiivsusega?

Autor sedastab, et kõik nüüdisajal käibivad versioonid paistavad lähtuvat ühest ja samast vaatenurgast: ajalugu on igal juhul allutatud poliitilistele, eeskätt julgeolekuga seotud vajadustele, nagu näiteks demokraatia arendamine ning rahu püsimine ja kindlustamine. Ühendavaks jooneks on veendumus, et multiperspektiivne või siis teistsuguseid (erinevaid) inimesi (kultuure, keeli) kaasav ja mitte välistav ajalugu tagab lõppkokkuvõttes suurema turvalisuse ja aitab leevendada pingeid ühiskonnas. Multiperspektiivsus on kuulutatud omaette kõrgemaks väärtuseks, mida tuleb levitada ja süvendada, see näib olevat muutunud ajaloo ja ajaloo õpetamise õigustuseks ning kohati andnud isegi alust eelistada ajalugu teistele erialadele.

Tõlgenduste rohkuse põhjuseks on asjaolu, et puudub üksmeel selles, kus peituvad inimühiskonnas kõige olulisemad liikumapanevad jõud. Teisisõnu – kus peituvad ajaloo kulgu kõige rohkem mõjutavad tegurid? Niisuguste tegurite otsimisel piirdub käesolev raamat peamiselt  kolme tasandi või valdkonnaga. Need kolm tasandit on inimene, riik ja süsteem.

Paraku pole ajaloolased, kui nad uurivad ja kirjutavad üksikisiku rollist mingil perioodil, alati järjekindlad. Sageli segatakse ära tänapäevased ja omaaegsed teadmised ning rolliootused. Siis juhtub, et kunagise presidendi, välisministri või sõjaväelase tegevusele hinnangut andes lähtutakse hoopis mingitest teistest väärtustest või eeldatakse, et ajaloos on alati ja kõikjal kehtinud ühtmoodi väärtusnormid.

Õigusteadlaste ja ajaloolaste arusaam õigusnormide ja seaduste toimimisest erineb mõnikord aga suurel määral. Eesti ajaloolasi võib ärritada väide, et rahvusvahelise õiguse aspektist saab kahelda, kas Eesti riikluse ajaloos ikka on alust eristada aega, mida oleme harjunud nimetama Saksa okupatsiooniks. Saksa väeosad viibisid küll nii 1918. aastal kui ka aastail 1941–1944 praeguse Eesti territooriumil, kuid sõjaseisukorda Eesti ja Saksamaa vahel ei olnud ning need väed ei okupeerinud Eestit kui riiki.

Autor analüüsib poliitika ja ajaloo kireva terminoloogia pilve­masse kiretult. Ainuke sõna, mille puhul ta muutub kriitiliseks, on nõukogude ajalookirjutusest pärit orientatsioon, mis tekitab palju pahandust (vt lk 184–197). Küllap tal on õigus, et orientatsiooni asemele sobiks hoopis paremini mõiste kontseptsioon.

Juri Lotmani arvamusele toetudes on ajalugu pilk minevikku tulevikust. Pilk, millega kaasneb mingi ettekujutus normist, seadusest, koodist – sellest, mis tõstab toimunu ajaloofakti aujärjele ja sunnib võtma sündmusi tähenduslikuna. Ajalooteaduse alusmüür toetub mõttele ajalooprotsessi seaduspärasusest. On äärmiselt küsitav, kas suudaksime leida seaduspärasusi tegelikult ehk väljaspool teadvust, aga mõte n
ende olemasolust on olemas, ainult see ongi reaalne ning objektiivne. Tänu täppisteaduste arengule XIX sajandil kanti põhjuslikkuse kontseptsioon üle ka ajaloole. Nii sugenes ettekujutus mingist ajalooarengu ideaalmudelist, ülesande õigest lahendusest. Evolutsiooniõpetus lisas arusaamise ajaloost kui protsessist, mis teostub küll inimeste kaudu, kuid nende tahtest hoolimata. Ajalooteadus kuulutas XIX sajandil oma eesmärgiks seaduspärasuste ja seaduste otsimise ajaloost. Nii kujunes veendumus ajaloolise tõe olemasolust ja selle leidmine seati ajaloolase esmaseks ülesandeks.

Rahvusliku ajalooteadvuse all mõeldakse arusaamist selle rahvuse minevikust. See võib ühtlasi tähendada, et tunnustatakse fatalismi: minevikus realiseerus ehk ajalooks sai see, mis paratamatult pidi toimuma. Võimalusi võis küll rohkem olla, neid tunnustatakse, aga nn päris ajalooks sai neist ikka ainult üks. Ajaloolase ülesanne on välja selgitada ja üles kirjutada, mis tegelikult juhtus. Nii ollakse objektiivne ning ajaloolise tõe esitaja.

Ajalool on alati varuks mitu varianti

Miks-küsimusi lahkab möödapääsmatult iga kroonik, raamatukirjutaja või minevikust jutustaja, olgu siis teadlikult või teadmatult. Ta teeb seda kas või iseennast ning potentsiaalseid lugejaid-kuulajaid ajas ja ruumis paika pannes, jutustuse, artikli või monograafia teemat, fakte ning kronoloogiat valides, neid seega väärtustades. Nii on tegu paratamatult teoretiseerimisega.

On täiesti selge, et ajalugu ei kirjutata tingivas kõneviisis. Kuid ka väide, et kõik, mis tegelikult juhtus, otsekui „pidigi” nimelt nii juhtuma, tuleb väheveenvaks tunnistada. Kerge on olla prohvet tagantjärele. Ajalool on alati varuks mitu varianti. Ja pole põhjust pidada seda, mis faktiliselt toimus, iga hinna eest „progressiivse ajalookulu” ilminguks.

Kogu Venemaa areng oleks võtnud hoopis teise kuju, kui XV sajandi lõpus poleks maa ühendamisel juhtivaks, domineerivaks jõuks osutunud mitte Moskva, vaid Novgorod. XV sajandi Novgorod oli sama hästi kui euroopalik linn, seal ei tuntud korruptsiooni, mille maa anastatud osas oli tekitanud tatari ike, ega Moskva suurvürstkonna ja bojaarliku argiolme jubedat asiaatlust. Toetudes iidsele vabariiklik-demokraatlikule traditsioonile, olles väga elavates kaubanduslikes ja poliitilistes suhetes lääne maadega, poleks Novgorod ühendatud Vene juhtjõuna lubanud maa saatuslikku isoleerimist renessansiajastu Euroopa vaimsest ja tehnilisest protsessist. Humanismi ja reformatsiooni ideed ei oleks jäänud pidama Poola piiridel, vaid oleksid sügavalt muutnud mahajäänud Moskoovia palet ning viinud maa ühendusse euroopaliku mõtte põhiallikatega. On üsna tõenäoline, et kui esimene piiblitõlge oleks saanud teoks Novgorodis, siis reformatsiooni mõjul poleks see ilmunud mitte peaaegu et arusaamatus vanabulgaaria, vaid elavas vene keeles.

Ajalukku süvenemine on sünge. Autor analüüsib resp. refereerib üheksateistkümnes peatükis mitmeid käsitlusi, mis puudutavad 1990. aastate pöördeliste sündmuste tagamaad, Esimese maailmasõja eelsete liitude kujunemist ning Euroopa Liidu saamist, globaliseerumist, külma sõja algust ja olemust, sõdade ja kriiside ja revolutsioonide ja interventsioonide ja neutraliteedi problemaatikat ning Balti küsimust ja paljut muud.

Ta sedastab, et lääneriigid ei suutnud ega tahtnud kaitsta ei demokraatiat ega Tšehhoslovakkia terviklikkust. Müncheni kriis on tänini valuline sümbol – sellest võib järeldada, et demokraatiast polegi kriisiolukorras kasu ning see ei suuda vältida sõdu ja konflikte.

Kas, kuidas, kes ja millal oleks pidanud Hitleri kahjutuks tegema? Kas oli olemas mingi niisugune rahvusvaheline jõud, kes oleks 1930. aastatel pidanud ja saanud sekkuda Saksamaa siseasjadesse? Milline demokraatlik riik või institutsioon oleks pidanud riskima Teise maailmasõja alustamisega? Kas Hitleri oleks saanud võimult kõrvaldada sõjata Euroopas? Põhjendage ja selgitage.

Vestlusring leidis aset TLÜ Keskaja Keskuse korraldatud konverentsil „Henriku Liivimaa kroonika: ajalookirjutus ja ristisõda Läänemere keskaegsel rajamaal” selle aasta 23. mail. Osalesid läti arheoloog Andris Šnē, soome medievist Tuomas M. S. Lehtonen, Soome Kirjanduse Seltsi juhataja, mille egiidi all ilmus Liivimaa kroonika soomekeelne tõlge (2003), eesti ajaloolane Enn Tarvel, kes kahasse Richard Kleisiga on pannud kroonika eesti keelde, ja itaalia latinist Piero Bugiani, kes tõlkis kroonika hiljuti itaalia keelde (2005). Tervislikel põhjustel pidi konverentsil ja ümarlaual osalemisest loobuma kroonika ingliskeelse tõlke (1962, 2003) autor James Brundage, üks Ameerika tänapäeva nimekamaid medieviste, kes saatis aga oma vastused ümarlauale kirjalikult. Vestlusringi juhatas Marek Tamm.

Marek Tamm: Algatuseks küsiksin, millega seletada Henriku Liivimaa kroonika rahvusvahelist menu viimastel aastatel. See on tänaseks tõlgitud üheksasse keelde ja oluline osa tõlgetest on ilmunud just viimasel ajal. Niisiis, miks on Henriku teosest kujunenud ristisõjakroonikate seas tõeline bestseller?

Piero Bugiani: Kui ma Liivimaa kroonika esimest korda kätte võtsin, siis võlus mind lõik, mis kirjeldas Sõjateenistuse vendade marssi läbi lumetormi. Jäine tuul, külmunud näod, dantelikud piinad – vähemalt minu jaoks oli see kõik üsna ebatavaline. See kütkestas mind väga, nagu ka kroonikas kirjeldatud maastik ja kliima: nii üle kallaste tõusvad jõed ja tormine meri kui võluvad Eesti külad. Selle taustal kõneleb ta julmadest röövretkedest, võitlustest, merelahingutest. Kõikjal triumfeerivad toorus, vägivald ja viha. Isegi kristlik piiskop rõõmustab, kui ta vaenlasel pea otsast lõigatakse, ja tänab Jumalat. Henriku tugevus ja nõrkus ühteaegu seisnevad tema napis ja konkreetses stiilis, mis ei spekuleeri ega kahtle mitte kunagi. Jumal on tema poolel – paganad tuleb usku pöörata ja skismaatilised venelased tuua tagasi õigele teele. Meie lugeja ei tunne Põhjalat muidugi kuigivõrd. Läänemere keskaja allikatest on Itaalias ilmunud kolm tõlget: Saxo Grammaticuse „Taanlaste vägiteod”, Breemeni Adama „Hamburgi piiskoppide ajalugu” ja viimasena Henriku kroonika. Uurimuste taset ja uurijate tuju hoiavad kõrgel kaks ajakirja: Res Balticae ja Settentrione. Siiski on Läänemere ajaloo praeguseks enda jaoks avastanud vaid osake haritud Itaalia publikust. Kuid tasapisi on olukord paranemas – või nii me vähemalt loodame.

Marek Tamm: Ent näiteks Prantsusmaal ei ole ühtegi sellist ajakirja, nagu pole ka ilmunud peaaegu ühtegi Läänemere ristisõjakroonika tõlget. Sellel taustal näib vastuvõtt Itaalias suisa suurepärane. Kuidas te seda seletate? Kas see on juhtunud pelgalt tänu teie algatusele või on selle järele nõudlust?

Piero Bugiani: Meil on vedanud. Itaalia suurim ajaleht Corriere della Sierra, pühendas Henriku tõlkele terve lehekülje ja samuti Il Foglio, üks teine päevaleht. Miks täpselt, seda ma ei tea. Näiteks ühe kõige tuntuma keskaegse teksti, Jacobus de Voragine „Legenda aurea” hiljutine väljaanne sellist tähelepanu ei pälvinud. Arvustused ei rõõmustanud mitte ainult kirjastajat – müüdud eksemplaride arv kasvas kohe –, vaid kinnitasid ka minu veendumust, et keskaegsete tekstide järele tuntakse teatud janu, eriti selliste järele, mis on eksootilised nii tavaliste lugejate kui ka uurijate jaoks, kes ei tunne Põhjala ristisõdu.

Marek Tamm: Aga kuidas on lood Lätis? Kas sealgi võib olla tunnistajaks Henriku renessansile?

Andris Šnē: Ma ei ütleks, et Lätis on aset leidmas suisa Henriku renessanss. Ajalooteaduse tippallikas oli see kroonika ikkagi XIX sajandil. Teiselt poolt oleks vale väita, et Henrik ei ole tänapäeval populaarne. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see esimene kroonika Balti ristisõdade kohta. Teiseks käsitleb see väga olulist ajajärku, üleminekut muinasajalt keskajale. Seetõttu on see Läti rahvusliku identiteedi nurgakivi: me oleme alati leinanud taga kroonikas kujutatud muinasaega. Igas kooliõpikus leidub vähemalt paar lõiku Liivimaa kroonikast. Seda on oma huvides ära kasutanud väga erinevad jõud: 1920. ja 1930. aastate rahvuslik, hiljem marksistlik ja praegu isegi tänapäeva ajalookirjutus.

Marek Tamm: Ent millega seletada Henriku teose hiljutist tõlkimist soome keelde? Ja millisena see kroonika ülepea Soomes paistab?

Tuomas M. S. Lehtonen: Ilmselgelt on Soomes pidevalt tuntud huvi Eesti ajaloo vastu. Võiks isegi öelda, et praegu on leidmas aset omamoodi Eesti renessanss, kuna Soome ajaloolased avaldavad järjest raamatuid siinse ajaloo kohta. Viimati näiteks Seppo Zettenberg. Nii et seda peaksingi ma hiljutise tõlke põhjuseks. Tõsi küll, Soome kultuurkapitalile tehti eraannetus, mille tingimuseks oli, et seda raha tuleb kasutada Eesti ajalugu käsitlevate raamatute ja eriti mõningate oluliste tõlgete avaldamiseks. Neist üks oli Henriku ja teine Balthasar Russowi kroonika. Niisiis peitub tõlke taga ka midagi väga konkreetset. Kui aga Henriku kroonika 2003. aastal ilmus, siis avaldasid selle kohta arvustuse kõik suuremad päevalehed. See näitab laialdast huvi. Ent on ka teisi põhjusi ja neist üks olulisemaid on see, et Soome keskaja kohta ei ole ühtegi pikemat jutustavat allikat. Põhimõtteliselt oleme me teie peale lihtsalt kadedad.

Enn Tarvel: Teil pole mingit põhjust meid kadestada! Meil on kroonika, kuid teil on jälle piiskop Henriku surmalaul. Meil pole midagi selletaolist. Ma oletan aga, et tõlgete taga peitub erinevaid põhjusi. Praegu oleme rääkinud isiklikust, akadeemilisest huvist. Ma ei ole professor Brundage’it kohanud, kuid ilmselt pidi ka tema leidma teaduses oma tee ja niši. Ta leidis selle ja saavutas edu. Ent siin, Baltimaadel, näen ma ainult poliitilisi, romantilisi, ideoloogilisi motiive. Henriku taassünd seostub teise rahvusliku ärkamisajaga. Esimesel ärkamisajal, XIX sajandil, kasutasid meie äratajad Henrikut oma rahvusliku tegevuse huvides. Ja sama on toimunud viimasel aastakümnel. Kuid ka 1982. aastal ilmunud väljaannet trükiti 15 000 eksemplari – ja seda ei olnud siiski raamatukauplustes saada. Seda sai osta ainult leti alt. Omaette lugu oli illustratsioonidega. Nende autor ei olnud teksti lugenud, kuid ta delegeeris selle ülesande oma vanimale pojale. Ja poeg ütles: „Isa, kui sa vaid teaksid, mida venelased meiega tegid!” Seega kandis ta vaenlase kuju üle venelastele. Ja nii ta selle ka illustreeris. Ka minu eessõna viimane lause kõlab, et nüüd on kroonika kättesaadav kogu lugevale eesti rahvale, kes võib sealt mineviku kaudu ammutada uhkust, julgust ja jõudu tulevikuks. 1982. aastal said minu kolleegid sellest aru nii, et see oligi minu motiiv. Ma oletan, et Lätis oli Ābrams Feldhūnsi ja Ēvalds Mugurēvičsi tõlkega sama lugu. Väga kiiresti tehti sellest kordustrükk. Selle järele oli nõudlust.

Andris Šnē: Feldhūnsi ja Mugurēvičsi lätikeelne kroonikatõlge, mis avaldati 1993. aastal, oli tõepoolest menukas. Seepärast ilmuski 2002. aastal uustrükk, millele lisati propagandistlikud, väga moodsas stiilis loodud illustratsioonid. Ent 1990. aastatel kasutati kroonikat ja selle tegelasi ka ilukirjanduses: näiteks ilmus kaks romaani Kaupost ja üks semgalite võitlusest ristisõdijate vastu. Ja aastal 2000 valmis ka üks rokk-ooper, „Henriku kroonika”.

James Brundage: Minu arvates tugineb Henriku kroonika menu osalt vahetule huvile autori ja tema jutustuse vastu, osalt ajaloolaste ja sotsiaalteadlaste huvile koloniaalajaloo vastu ning osalt Balti riikidele osaks saanud tähelepanule. Henrik oli teravmeelne jälgija. Tema kroonika on täis detailseid kirjeldusi, mis laseb lugejal esitatud episoode elavalt ette kujutada. Ta käib sõnadega säästlikult ümber: ainult harva kasutab ta kahte sõna seal, kus pii
sab ühest, ega eksi peaaegu kunagi abstraktsioonide hägusse. Teiseks kujutab see kroonika endast pealtnägija kirjeldust katsest rajada kolooniat alale, mida me võiksime täna nimetada vähem arenenud regiooniks. Tõsiasi, et see eksperiment kujunes märksa edukamaks kui mitmed hilisemad, teeb Henriku Lääne-Euroopa kolonialismi uurijate jaoks erakordselt huvitavaks. Huvi Baltikumi vastu aga põhineb suuresti edul, mille kolm riiki saavutasid enda Venemaa kontrolli alt vabastamisel, sõltumatuse taastamisel ja Euroopa Liiduga liitumisel. Selle kõik on nad saavutanud rahumeelsel teel. Tagasihoidlikult väljendudes on see ebatavaline.

Marek Tamm: Ma arvan, et poliitilise konteksti rõhutamises on oma iva. Isegi seda konverentsi ei oleks saanud korraldada veel kakskümmend aastat tagasi. Uute tõlgete ilmumine seostub kindlasti ka huviga Balti riikide vastu, nende nn tagasipöördumisega Euroopasse. Ent kuna meil on laua ümber istumas mitu tõlkijat, siis küsin järgmisena, millised Henriku stiili ja sõnavara iseärasused teevad tema tõlkimise keeruliseks.

Piero Bugiani: Mul ei olnud kroonikat kuigi raske tõlkida. Henrik ei kasutanud ju klassikalist ladina keelt. Ta õppis seda Segebergi kloostris, mis oli kristluse sillapeaks kõigi nende määratute alade piiril, mida asustasid paganad. Seega pidid tulevased preestrid õppima tundma pigem ladinakeelset piiblit ehk Vulgata’t ja liturgilisi raamatuid kui Ovidiust või Vergiliust. Henriku keel on lakooniline, see on vaid väga harva ilutsev või keeruline, mitte kordagi aga ülemäära lihvitud või peenutsev. See on suisa üllatav, mil määral avaldas Vulgata mõju keskaegsele ladina keelele ning seda mitte ainult otseste, vaid ka kaudsete tsitaatide kaudu – mitmed fraasid, isegi kõige ootamatumates kohtades, laenavad midagi Vulgata’lt. Kuid Lõuna-Euroopas peab Henriku lugejatesse suhtuma muidugi veel erilise tähelepanuga. Läänemere idakaldaga seonduv on ladina-Euroopa ehk Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania jaoks keeruline ja kummaline ka tänapäeval. Geograafiliste koordinaatide andmiseks lisasin oma tõlkele ajaloolise Liivimaa kaardi ja üritasin sissejuhatuses selgitada nii selle konflikti eellugu kui tulemusi ja tagajärgi kohalikele.

Enn Tarvel: Minu tõlkekogemus on väga positiivne. Ma ei ole ladina keeles kuigivõrd vilunud. Tegelikult ei tea ma ladina keelest midagi. Nagu ka inglise keelest. See ongi hea paralleel: ma ei oska seda, ent see kõlab nii tuttavlikult, et ma saan täna siin kõigest aru. Henrikuga oli sama lugu. Ilmselt oli tal vaja varjata oma keelelisi vajakajäämisi ja just selleks ta nõnda ohtralt tsitaate kasutaski. Näiteks oma kirjavahetuses poolakatega kasutan ma samuti valmisvormeleid. Sama tegi ka Henrik. Tervikuna on aga tema tekst arusaadav. Võib-olla ühe või kahe lõigu juures pidin veidike nuputama. Henriku keel ei ole kuigi keeruline. Seda ei kaunista rikkalikud arabeskid nagu näiteks Saxo Grammaticusel. See on tavaline hea keel, mida pole kuigi keeruline tõlkida, nagu Piero juba tunnistas. Minu puhul seisnes peamine probleem selles, kuidas leida adekvaatseid lausekonstruktsioone. Mõningatel juhtudel on see eesti keeles lihtsam kui näiteks saksa keeles.

James Brundage: Peamist raskust kujutas endast Henriku lausete ümbervalamine vormi, mis sobiks inglise süntaksiga. Tema keeruliste põimlausete arusaadavasse ja loetavasse inglise keelde tõlkimine on mitmel juhul suisa võimatu. Seetõttu pidin ma Henriku pikki lauseid sageli lõhkuma kaheks või kolmeks lühemaks lauseks, aga nii, et tähendus ei hägustuks või et ma tema jutustamisstiili ei moonutaks. Või seda ma vähemalt püüdsin. Siiski ei ole pääsu tõsiasja eest, et iga tõlge toob vältimatult kaasa vähemalt mõningase teisendamise. Teine lõpmatuna näiv probleem oli sõnavalik. Sõnad pole ühes keeles kunagi päris sama värvinguga kui teises, eriti juhul, kui need on oma struktuuri ja ajaloo poolest nõnda erinevad nagu inglise ja keskaegne ladina keel. Siin aitasid mind õnneks palju kaks vanemat ja kahtlemata ka targemat kolleegi. Need olid Edgar Nathaniel Johnson, kes juhendas mu magistritööd – see kujutaski endast Liivimaa kroonika tõlke esimest versiooni – ning J. P. Hieronymus, Wisconsini ülikooli keskaja ladina keele professor. Nad mõlemad käisid mu tõlke rida-realt üle ning seeläbi päästsid mu loendamatutest vigadest ja vääratustest. Ükski tõlge ei saa muidugi olla täiuslik. Kuid tänu neile on mu tõlge vähem ebatäiuslik, kui see olnuks igal muul juhul.

Enn Tarvel: Ma oletan, et Henriku kroonika tõlkimisel on valida kahe tee vahel: tõlkida see kas tavalugejate või siis spetsialistide jaoks. Mina valisin viimase tee. Miks? Selleks, et pakkuda eesti publikule kõige adekvaatsemat tõlget. Sõnasõnalist tõlget.

Marek Tamm: Lõpetuseks võiksime pöörduda Henriku väga rikkaliku retseptsiooniloo juurde. Tema kroonika ei ole pelgalt ajalooallikas, vaid Läti, Eesti ja otsapidi isegi Soome ajaloolise identiteedi nurgakivi.

Andris Šnē: XIX sajandil kasutati Henrikut tõesti peamise allikana ja seda mitmetes eri valdkondades. Kuid XX sajandi teisel poolel ja praegugi ei ole Lätis kuigi palju ajaloolasi, kes tegeleksid keskajaga. See on Läti historiograafia eripära. Meil on Henrikut käsitlenud eelkõige arheoloogid. Populaarsemad on olnud kolm teemat. Esiteks ajalooline geograafia – uurijad on üritanud määrata mitmete Henriku kroonikas mainitud linnuste asukohta. Vaidlused, kus üks või teine neist võis paikneda, kestavad siiani. Teine puudutab sotsiaalajalugu ehk XII sajandi lõpu ja XIII sajandi ühiskondlikku korraldust. Selle küsimuse tõstis esile sõdadevahelise aja rahvuslik ajalookirjutus, väites, et latgalite ja semgalite maadel valitsesid kuningad. Hiljem ja teistel põhjustel kõnelesid nõukogude ajaloolased samuti kuningatest, aga nüüd juba feodaalkuningatest – ning samuti käsitlesid latgalite maid kui Venemaa osa. Selle teema üle on arutletud ka viimastel aastatel: milline oli muinasaja poliitiline korraldus ning kas selle juhte tuleks kutsuda vanemateks või kuningateks? Kolmas siiani populaarne teema puudutab Henriku päritolu ja isikut – oli ta sakslane, lätlane või hoopis eestlane? Mõningate uurijate arvates ei ole see oluline, kuid Lätis kestab vaidlus edasi.

Tuomas M. S. Lehtonen: Henriku kroonika kasutamist Soomes määrab esmajoones muidugi tõsiasi, et meil endal keskaegsed allikad peaaegu puuduvad. Soome ja ja Eesti ajaloo kõrvutamise traditsioon on pikk. Soomes seisneb põhiküsimus selles, kas siinne Rootsi kolonisatsioon ja vallutus leidis aset rahumeelsel teel või sarnaneb see Liivi- ja Eestimaal toimunuga. Selle üle on arutletud nii akadeemilisel kui ka populaarsel tasandil. Ent kui me vaatame akadeemilisi ja populaarseid kirjutisi XIX ja XX sajandi vahetusest, aga võib-olla isegi veel 1920. ja 1930. aastatest, siis näeme, et varjatult küsivad need kõik: miks kirjeldatakse Eesti muinasühiskonda märksa enam organiseerituna kui Soomet üheski tema ajalugu käsitlevas allikas? Toona ärritasid Rootsi rahvuslased Soome rahvuslasi osaliselt rassistliku väitega, et soomeugrilastel ei ole mingeid riigiehituslikke oskusi. Seda korrati ikka ja jälle ning see tegi soomlastele haiget. Ning kuna Henrik kõneleb maalinnadest ja vähemalt mingit tüüpi piirkondlikust korraldusest, siis muidugi asusid mõned Soome õpetlased tõlgendama Henriku kroonikat kui tõestust selle kohta, et ka soomeugrilastel oli olemas ühiskondlik kord. Ja väitsid, et see kehtib ka Muinas-Soome kohta. Seega kasutati Henrikut analoogia põhimõttel. Sellele lisaks on laialdast huvi äratanud ka üks Henriku tegelaskuju, Petrus Kaikewaldus de Finlandia. Ta tundub olevat olnud Henriku enese kaaslane ja eestlaste ristija.

Enn Tarvel: Kas Kaikewalde ei tähenda mitte kõikvõimast?

Tuomas M. S. Lehtonen: Tõlgendusi on mitmeid. Kroonika soome tõlkija kasutas nimekuju Pietari Kaukovalta
ehk „kaugelt valitseja”. Kui ma olin kümneaastane, siis ma lugesin palju ajaloolisi romaane, nagu ilmselt õige mitmed inimesed, kellest on saanud ajaloolased. Siis lugesin ma ka Kyösti Wilkunat, kes oli muuseas tegev ka poliitikas ja sattus Esimese maailmasõja ajal isegi Vene vanglasse. Tema on kirjutanud Petruse kohta lühijutu, kus kirjeldatakse, mis juhtus Petrusega siis, kui ta naasis pärast eestlaste ristimist oma emamaale. Wilkuna järgi oli Petruse isa Tavastia vanem, keda kutsuti Kaikivaltaks ehk „Kõikvõimsaks”. Petrus on Soome populaarkultuuris oluline kuju, sest ta on esimene soomlane, keda on kirjasõnas mainitud. Niisiis rändavad need paar Henriku rida, kus teda on mainitud, Soomes üha ringi. Ning just selle, eelkõige kohalikust vaatenurgast ja huvidest tõukuva retseptsiooniloo taustal on mul põnev olla tunnistajaks sellele, kui palju laiematki tähelepanu on Henrik viimastel aegadel äratanud. Meil on võimalik pidada mitmepäevane ning kireva ja esindusliku rahvusvahelise esinejaskonnaga konverents, mis on pühendatud ainuüksi Henrikule!

Tänapäeva filosoofia ulatub jalgpallist inimõigusteni

Filosoofide suurüritusel peeti plenaaristungitele ja ümarlauaaruteludele lisaks ettekandeid kokku viiekümne neljas sektsioonis. Loomulikult olid esindatud kõik filosoofia peasuunad metafüüsikast, epistemoloogiast (teadmisteooriast) ja filosoofilisest eetikast teadus-, õigus-, religiooni-, tänasel päeval järjest tähtsama tehnoloogia- ja isegi spordifilosoofiani. Näiteks rääkis ettekandja jalgpallifilosoofiast, väites, et just jalgpallimäng võimaldab anda Friedrich Schilleri homo ludens’i mõistele kinnituse tegelikkuses. Hea mäng jalgpalliväljakul laseb mängival inimesel end tervikliku indiviidina tunnetada, seda mitte ainult kehalises, vaid ka oma isiksuse sisekaemuse mõttes. Filosoofias tunnustatud suundade kõrval tegutses kongressil ka inimõiguste sektsioon. Käsitlemist leidsid siin muidugi sündmuse vaimule kohaselt kõige üldisemad inimõiguste temaatikaga seonduvad probleemid nagu näiteks sageli avalduv vastuolu individuaalsel ja grupiidentiteedil põhinevate õiguste vahel. Tõenäoliselt oleks Lõuna-Osseetia  konflikti varasema puhkemise korral inimõiguste sektsiooni arutelud hoopis praktilisema sisu omandanud.

Kongressil sai kinnituse filosoofidele enestele ammu teada tõde: filosoofia pole elukauge. Vastupidi, filosoofilised probleemid kasvavad välja meie igapäevaelu vajadustest ja huvidest. Ükskõik mida me teeme või millega kokku puutume, saame alati küsida olemuslikult – mis see siis ikkagi on, millega see on piiritletud, kas see on meie elus paratamatu või saame seda ka vältida? Näiteks vajadus leida oma tõeline mina jalgpalli kaudu pole ilmselt paratamatus, kuigi jalgpalli mitte jälgivale inimesele võib nii mõnigi tüüpilming tänapäeva ühiskonnas tunduda ootamatu ja seletamatuna. Näiteks võib tuua kas või Lasnamäe elanikkonna kummalise elavnemise 21. juuni õhtul, kui Venemaa mängis edukalt Euroopa meistrivõistluste veerandfinaalkohtumisel Hollandi vastu. Inimõiguste küsimuses ei saa seevastu kuidagi ükskõikseks jääda. Selle probleemistikuga kokku puutudes ei ole kohane õlgu kehitada (Wittgensteini eetikakäsitlusele viidates) ja pomiseda, et kui ei huvita, siis pole vajagi ja kõik on korras.

Filosoofiat uut moodi mõtestamas 

Kindlasti tekib nende ridade lugejal küsimus, kuidas mõistsid ja käsitlesid filosoofid ise kongressi põhiteemat. Mida tähendab, et me mõtestame filosoofiat uuesti või mõtleme sellest tänasel päeval uut moodi? Ilmselt pole kellelegi üllatus, et kongressi peateemaks kujundatud üleskutse saab eri keeli aluseks võttes eesti keelde mõneti erineval viisil ümber panna. „Rethinking Philosophy Today” kipub tõlkes omandama teistsugust vormi kui näiteks „Philosophie Heute Neu Denken” või „Pereosmõslivaja filosofiju segodnja”. Lugeja kurvastuseks tuleb tunnistada, et erialasektsioonides ei pööratud kongressi teemale üldjuhul mingit tähelepanu, kui selleks mitte pidada mõnede filosoofiasse vaieldavalt kuuluvate teemade lülitamist kongressi programmi, nagu juba ülalpool veendusime. Valdavalt esitas iga kõneleja oma uurimistulemusi nagu igal teiselgi seda laadi foorumil. Küll püüti teemakohaselt läbi viia mõningaid ühisistungeid. Vahest kõige otsesemalt väljendus nimetatud püüdlus plenaaristungil, mis kandis mõneti kohmakat pealkirja „Mõtestades ümber epistemoloogiat, teadus- ja tehnoloogiafilosoofiat: teadmine ja kultuur”. Näiteks teadusfilosoofia kontekstis ütles üks prominentsemaid kongressil osalenuid, itaallasest filosoofiakorüfee Evandro Agazzi välja järgmised seisukohad. Peame teadusfilosoofia tõesti ümber mõtestama. Tuleb arvestada teaduse aksioloogiaga (väärtusteooriaga – P. M.), mis annab võimaluse säilitada teaduse tunnetusliku väärtuse ja ühtlasi kooskõlastada meie tehnilis-teadusliku tegutsemisviisi paljude erinevate väärtushinnangutega, mis meid tänapäeval suunavad. Oma ülesande täitmiseks peab teadusfilosoofia olema valmis kasutama kogu filosoofia instrumentaariumi, piirdumata pelgalt loogika, keelefilosoofia ja ontoloogia kontseptsioonidega. Lisaks peab tekkima valmisolek dialoogiks inimkultuuri mittefilosoofiliste valdkondade esindajatega. Filosoofi mõtetest saab välja lugeda lausa kaks muret. Viimase sajandi jooksul on filosoofiline mõte osutunud kohati liialt kammitsetuks formaalloogilistest ja mõnikord lausa matemaatilistest raamidest. Niisugusest piiratusest tuleb lahti saada, samuti kujundada avatum hoiak teiste valdkondade esindajate suhtes, et saaks võimalikuks tõeliselt multidistsiplinaarne dialoog.

Filosoofia uuesti mõtestamine ei tähenda tingimata uue temaatika algatamist, vaid võib piirduda juba ammu tuntu uudse käsitlemisega. Vaevalt on kellelegi üllatuseks, et antiikfilosoofia suurkujude mõtete analüüs on endiselt päevakorral. Meeldiv on tõdeda, et seekord ei piirdutud vanade tekstide uute tõlgendusvõimalustega filosoofias traditsioonilisel viisil, vaid otsiti julgelt hermeneutilisi kontakte antiikfilosoofia klassikute maailmakäsitluse ja tänapäeva ühiskonna valupunktide vahel. Näiteks leidis John Dillon, et meil on Platonilt palju õppida nii keskkonna ja jäätmemajanduse korraldamisel, usukonfliktide ning sallimatusega toimetulemisel kui ka võimu legitiimsuse ja indiviidi vabaduse piirangute käsitlemisel. Viimased kaks valdkonda olid kahtlemata olulised juba Platoni eluajal. Küll aga peaks siinkohal hämmastunult küsima, kas antiikses Ateenaski tekkis juba liiga palju prügi, nii et omaaegne mõttehiiglane pidi selle olmeprobleemi kohta arvamust avaldama. Loomulikult mitte. Küll aga hoiatab ideedeõpetuse looja, et ülemäärase tarbimisvajaduse mõõdutu rahuldamine viib tülideni lähemate naabrite vahel, mis võib üle kasvada konfliktideks riikide ja rahvaste vahel. Kas meil on lootust Platoni tekstidest ka probleemile lahendus leida? Vaevalt. Filosoofid on alati olnud palju osavamad probleeme identifitseerima kui neid lahendama. Platon leiab, et hästi toimiva riigi rahvaarv peab olema rangelt kontrolli all, ja pakub välja ka konkreetsed piirarvud, millega meil tänapäeva maailmas pole paraku midagi peale hakata, sest ükski terve mõistusega inimene ei hakkaks kavandama inimpopulatsiooni kiiret sihipärast vähendamist. Seda, et meid on maailmas kokku juba liiga palju, teame aga ilma Platonitagi.

Koostööst ja organiseeritusest 

Kahjuks pole filosoofidel tänasel päeval üleüldist valmisolekut isegi filosoofiasiseseks avatud dialoogiks. Vastasel juhul arvestataks maailmakongressiga täiel määral teiste filosoofiafoorumite planeerimisel, nagu see spordis olümpiamängude puhul kombeks on. Ühe näitena mitmetest olid keemiafilosoofia kui praegu kiiresti areneva teadusfilosoofia alamharu edendajad kavandanud oma aastakonverentsi maailmakongressiga täpselt samale ajale. Viimane õnnetu asjaolu pani näiteks allakirjutanu ebameeldiva dilemma ette – kus siis ikkagi osaleda? Küllap peitub just nimetatud kooskõlastamatuses ka üks põhjusi, miks allakirjutanu oli maailmakongressil ainus Eesti esindaja. Võrdluseks meie lähinaabritega: Lätist oli kohal kaheksa ja Soomest paarkümmend osavõtjat eesotsas Helsingi ülikooli endise rektori ja värske kantsleri, tänapäeva teadusfilosoofia suurkuju Ilkka Niiniluotoga. Teine põhjus seisneb ilmselt asjaolus, et Eesti filosoofid pole tänase seisuga moodustanud ühtegi organisatsiooni, mis võiks kuuluda Rahvusvahelise Filosoofiaseltside Ühenduse (prantsus-keelse lühendiga FISP) koosseisu. Just FISP on filosoofia maailmakongresside korraldaja. Kuigi võib olla päris kindel, et filosoofia sammub Eestis ülesmäge ja Eesti filosoofid on rahvusvahelises plaanis nähtavamad kui kunagi varem, võimaldaks ametlik figureerimine FISPi raames meie positsioone veelgi tugevdada. Igal juhul on, mida kaaluda.

Kindlasti saab kongressil toimunu põhjal järeldada, et vähemalt osalenud filosoofide puhul on tuntav tõsine soov pidada sisu
list dialoogi eri kultuuritraditsioonist mõtlejate vahel. Jääb loota, et see tuhin pärast kongressi ei hääbu. Kui nii läheb, siis on suurfoorumi läbiviimine Aasias oma eesmärgi küllaga täitnud.

Viie aasta pärast kutsutakse kogu maailma filosoofid läänemaise filosoofia hälli juurde Ateenas. Loodetavasti saab XXIII maailmakongressil ka Eesti esindajatest mitmuses rääkida.

Ei saa öelda, et Niklas Luhmanni käsitlust Eesti kultuuriruumis väga tuntaks. Meil on süsteemide ja süsteemiteooriaga enamasti tegelnud loodus- ja reaalteadlased, ka  juhtimisteoreetikud, kuid seda kõike mitte Luhmanni „võtmes”. Eestis on kindlasti tänapäeva mõtlejatest Bourdieu või Habermas palju tuttavamad. Samas on Luhmanni teooria puhul tegemist ainesega, mille reflekteerimine võiks olla igati viljakas, kuna Luhmann on tõesti „ära teinud” ühe suurema paradigmamuutuse sotsiaalteoorias, kusjuures see teooriaga on omakorda intrigeerivalt vastuoluline. 

Maailm kui keskmeta kaos

Luhmanni teoorias jaguneb sotsiaalne süsteem järgmisteks allsüsteemideks: majandus, poliitika, õigus, religioon, teadus, kunstid, massimeedia, haridus, tervishoid, sport, perekond ja intiimsfäär. Suhted allsüsteemide vahel ei ole hierarhilised, s.t üks ei allu teisele, vaid igal neist on „oma asi ajada”. Luhmann postuleerib ka kolm moodsat „polükontekstuaalset” ühiskonda iseloomustavat tõde(must): 1)  see ühiskond ei ole kapitalistlik, sest majandus ei moodusta mitte ühiskonna tuuma, vaid on üks allsüsteem teiste hulgas, 2) moraaliväärtused ei tulene mingist kõigi allsüsteemide koode murdvast „tsiviilreligioonist” (mingist universaalsest väärtuste süsteemist) ja 3) poliitiline allsüsteem ei juhi sugugi ühiskonda (poliitikute mõju on pigem näiline), eelkõige on selle funktsioon teha kollektiivselt tunnustatud otsuseid, mida kasutavad teised allsüsteemid. Kõlab väga postmodernselt. Võiks seega öelda, et maailmanägemise keskne ja kõikehõlmav „Archimedese punkt” on kadunud.

Kindlasti ongi üheks vastuoludest selline  allsüsteemide funktsionaalne defineerimine horisontaalsena, pigem võiks öelda, et allsüsteemide suhe on ebasümmeetriline rivaliteet ning mõningatel allsüsteemidel on siiski tähtsam roll kui teistel. Raske on nõustuda sellega, et majandus minetab oma keskse rolli. On ju viimastel aastakümnetel apoteoosini jõudnud liberaalne majandusmudel jätkuvalt väge täis ja ekspansiivne, poliitiline süsteem on selle kõrval ilmselgelt marginaalne (fantaasiad „õhukesest riigist”); majandussüsteem surub peale „ressursisõjad”, keerulisematel juhtudel põimuvad konfliktides majanduslikud ja poliitilised tegurid,  sõltuvus naftast ja teistest energiakandjatest (kui sisenditest) mõjutab tervet planeeti. Suur hulk inimkonnast elab üha kasvavas viletsuses, ilma nii haridusest kui kõigist muudest võimalustest, igapäevane on võlastumine, majanduskriisid, geopoliitiline agressioon, permanentne sõjaseisukord („War on Terror”), kus sõjast ongi saanud ühiskonna peamine organiseeriv printsiip, nagu kirjutavad Antonio Negri ja Michael Hardt. Konflikte tuleb aga üha juurde, nagu nägime taas kord augustis. Sotsioküberneetikute tõdemustest stiilis „maailm on dünaamiline, interaktiivne, mittelineaarne, tasakaalustamatu kompleks, kus ka tühised sisendi muutused võivad esile kutsuda mastaapseid tagajärgi, bifurkatsioone; kuna olukorrad pole õieti determineeritud, ei ole võimalik sündmuste arengut (täielikult) prognoosida: võimalik on nii kaose vallandumine kui „spontaanne” arendus suurema korrastatuse poole ehk iseorganiseerumine”, on meil vähe abi, isegi kui öeldu on õige. Tautoloogilised sedastused ja filigraansed selektsioonid ei lahenda relvakonflikte.

Poliitiline allsüsteem ja avalikkuse mõju kadumine

Ka allsüsteem jaguneb. Luhmann jaotab poliitilise allsüsteemi omakorda kolmeks: avalik administratsioon, parteipoliitika ja avalikkus. Nendevaheline koordineeritud tegutsemine loobki ametliku  võimutsükli.  Viimase kõrval eksisteerib omakorda mõjukas mitteametlik võimutsükkel. Viimastel kümnenditel on parteid järjest vähem osanud esitada programme, mis vastaksid üha heterogeensema avalikkuse „poliitilisele maitsele”, mistõttu väheneb parteide tähtsus,  sest avalikkus suhtleb administratsiooniga otse, „vahetult”. Administratsioon töötab välja oma lahendused, mis vastanduvad valitsustele ja parlamentidele. Tekib mõneti paradoksaalne olukord: parteid on sunnitud pöörduma avalikkuse poole, et viimane toetaks ühte või teist poliitilist otsust (mis on juba administratsiooni ja mingi organiseeritud avalikkusegrupi vahel kokku lepitud). Kogu selle jada loogiliseks tulemiks on, et poliitiline süsteem kaotab oma autonoomia (mis eristab teda keskkonnast). „Kurja juur” peitub arvukates organiseeritud kodanike gruppides, mis esitavad poliitilisele süsteemile kindlaid nõudmisi. Kõigi nende soovide tulemuseks on interventsionistlik heaoluriik. Luhmanni käsitluses on poliitiline allsüsteem ennast vaatlev (enesereferents) ja suletud, s.t süsteem ise määratleb operatsioonid, mis sinna kuuluvad, ehk poliitika ütleb, mis on poliitika. Peajoones on poliitika kommunikatsioon. Moodsa ühiskonna poliitiline süsteem sarnaneb pigem närvivõrgustiku kui täidesaatva hierarhiaga. Samas ei ole asi siiski nii lihtne, kui esmapilgul paistab: Luhmann räägib palju ka keerukusest, sattumuslikkusest (kontingentsus), süsteemi ja keskkonna suhete paljutahulisusest jms. Luhmann eristub väga teravalt näiteks Carl Schmittist, kelle käsitluses on poliitikal ehk „poliitilisel” (politische) tõeliselt keskne ja suunav tähendus. Schmittil ei haju poliitika mingiks umbmääraseks sfääriks teiste hulgas, vaid on ja jääb peamiseks teljeks. „Vaenlase” ja „sõbra” dihhotoomia on eksistentsiaalne, tegelik. Ilma poliitilisuseta ei saa ka mingisugust olemasolemist olla. Allsüsteemi allelemendid modifitseeruvad Luhmannil niisamuti nagu igasugused muudki protsessid, nt avalikkuse mõju ja tähendus on aastakümnetega peaaegu täielikult teisenenud. Kui Habermas on veendunud, et kollektiivne sotsiaalne kommunikatsioon on võimalik, siis Luhmanni arvates midagi sellist olla ei saa ning industriaalühiskonnas võib kommunikatsioon toimuda üksnes teatud kindlates valdkondades. Avalikkuse mõistet ei iseloomusta enam üleüldisus, ratsionaalsus ja konsensuse saavutamise võimalikkus, universaalne kommunikatsioon asendub poliitilise kommunikatsiooni pakutud (institutsionaliseeritud) teemadega. Avalik arvamus reageerib poliitika tõstatatud teemadele ning diskursus jääb neid pidevalt reflekteerima; mingist probleemide lahendamisest tuginevalt üldisele konsensusele ei ole juttugi. XVIII sajandil tekkinud avalikkuse sfäär on „lagunenud” arvukateks erisüsteemideks, mis omakorda vähendab üldise arvamussfääri toimet ja mõjukust. Avalik arvamus sõltub institutsionaliseeritud organisatsioonide nagu parteid, bürokraatia, huvigrupid jms autoriteedist. Avaliku arvamuse teemade loomise, kasutamise ja edasiarendamise õigus kuulub olemuslikult professionaalsete poliitikakujundajate tööülesannete hulka. Avaliku arvamuse funktsioon on luua eristused poliitika ja mitte-poliitika (teemade) vahele, siduda poliitiline süsteem teiste spetsialiseeritud ühiskondlike süsteemidega ja seejuures „varjata” poliitilise otsusetegemise protsessi. 

Kas Luhmannist on praktilist kasu?

Praktikuid on alati huvitanud küsimus, kui suur on ühe või teise teooria rakenduslik väärtus. Eriti teravalt tõuseb see küsimus esile just Luhmanni puhul, põhjuseks just tema loodud teooria eriti kõrge abstraktsuse tase. Teine probleem on veel: eetika. Luhmann nimelt ei tegele eriti aksioloogia ehk väärtuste leidmise ja omistamisega mingist koordinaadistikust lähtudes. Moraalile läheneb Luhmann „sotsioloogilisest aspektist”, arvates, et moraal varieerub vastavalt sotsiaalse süsteemi tüpoloogiale koos sotsiokultuurilise evolutsiooniga (nii on ta öelnud teoses „Sotsiaalsed süsteemid”).  Sotsiaalteadusel on keeruline, vahest isegi võimatu omaks võtta aksioloogilist neutraalsust: on siiski nii, et inimene kujutab endast „aksioloogilist olendit”, kes hindab asju ja nähtusi alati mingil eetilis-moraalsel skaalal, pidades ühtesid praktikaid paremaks ja õiglasemak
s kui teisi. Eksisteerib terve rida käsitlusi, kus lähtutakse eetikast, et leida lahendusi maailma ees seisvatele probleemidele, nimetagem siinkohal nt Habermasi kommunikatiivse tegevuse teooriat või Rawlsi „õigluse teooriat”. Selles osas eristub Luhmann selgelt ka Pierre Bourdieu’st. Bourdieu oli veendunud, et teaduse ja õpetlaste saavutused tuleks iga hinna eest lülitada avalikku debatti, mille senine traagika on seisnenud selles, et need on sealt puudunud.  Bourdieu’l oli väga selge seisukoht paljude ühiskonna protsesside kohta, ta julges olla radikaal või „vasakpoolne” ega kartnud sellelt pinnalt tekkivaid konflikte. Luhmann on Bourdieu’ kõrval rohkem „õpetlane elevandiluutornis”, kes üritab asjadest rääkida sub specie aeternitatis. Selline aspekteeritus on kindlasti tuletatav tema teoreetilisest konsistentsist, ent – kui teooria on liialt abstraktne, tekib tõsiseid probleeme selle kasutamisel ühiskondlike nähtuste hindamisel ja probleemide lahendamisel.