õpetlased

Suurimategi sõnameistrite konkurentsis oleks arvestatav saavutus see sõnade ja reaalsuse distants, millega opereeriti 19. augustil soome-ugri rahvaste IV maailmakonverentsil.

Sümptomaatiline oli peaminister Juhan Partsi, korraldajamaa Eesti esindaja ning ainsa konverentsil osalenud Euroopa Liidu liikmesriigi valitsusjuhi kõne.

Pole mingi saladus, et Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel on kitsas käes. Passireformid, võimude vastutöö, sotsiaalne surve ja palju muud on tänaseks surunud seal soomeugrilaste arvu alla kolme miljoni. Allakäik on eriti kiirenenud viimasel viiel-kuuel aastal. Seni kuulujutuks jäänud halduslikud ümberkorraldused ähvardavad veel hullemaga.

Seetõttu pole üllatav, et peaminister leiab hõimurahvaste eest seismise olevat eestlaste kui eurooplaste ?kohustuse?: ?Kui me ei tee kõike endast olenevat, et seda [soomeugri keelte ja kultuuride hääbumist] ära hoida, langeb selle eest vastutus ka meie peale.? Lisagem siia president Arnold Rüütli sõnad: ?Kui kaob mingi rahvas, kaob ka tema keel ning sellega eriomane vaimsus.?

Moraalse lati kõrgust arvestades kõlab ülevaade seni tehtust halva naljana.

Rahvusvaheline tähelepanu on saavutatud korra, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) 1998. aasta resolutsiooniga. Resolutsioon avaldab muret soome-ugri rahvaste olukorra pärast Venemaal, kuid möönab Moskva toonast rasket majandusolukorda.

Iga asjast huvitatu teab, et ENPA kõrval on näiteks OSCE rahvusvahelise poliitika gigant. Eesti ülitundlikku diplomaatilist nüansitunnetust arvestades röövib resolutsioonilt lisaks väärtust asjaolu, et soomeugrilasi kirjeldatakse rahvusvähemuse, mitte põlisrahvusena.

Mis veel? Peaminister loeb üles sõjaeelse liivi rahvamaja; kord aastas aset leidva Eesti, Soome ja Ungari Moskva-saadikute külaskäigu ühte soome-ugri ?autonoomiasse ?; 2003. aastal haridus- ja teadusministeeriumi poolt hõimurahvaste programmi raames eraldatud kolm miljonit krooni (ehk veidi enam kui kroon Venemaa soomeugrilase kohta). Sama programm korraldab lisaks kultuurisuhteid ja jagab aastas 20 stipendiumi pikemaajalisteks õpinguteks Eestis.

Vabariigi president lisab Eesti teadlaste koostatud ?Venemaa rahvaste punase raamatu.? Raamat on kahtlemata moraalne võit, aga soomeugrilaste pakitsevaid probleeme see vaevalt lahendab.

Mida peale hakata? Peaminister pakub kolme suunda. Esimene on hõimurahvaste programmi järgmine faas aastateks 2004 ? 2009. Detaile pole avalikustatud, kuid midagi revolutsioonilist see vaevalt sisaldab. Teiseks juhib valitsus vajadusel ?rahvusvahelise üldsuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu? soomeugrilaste tõsistele probleemidele. Valitsus võiks ehk uurida, palju on selline tähelepanujuhtimine hoopis tõsisemal tasemel aidanud näiteks t?et?eene.

Peaministri kolmas idee lubaks oodata enamat. Otseselt pole tegu lubaduse, vaid võimaluse nentimisega: ?Eesti, Soome ja Ungari esindajad saavad nüüd Euroopa Liidu sees alustada vastava strateegia [abiprogrammide] kujundamist? Venemaa territooriumil elavatele soome-ugri rahvastele.

See on väärt mõte, aga selle üritajail on ELis kahjuks tee püsti ees. Üha lisanduvate liikmesriikide huvid lahknevad üha arvukamates suundades ning veel ühe marginaalse naabrusprioriteedi loomine on praktiliselt välistatud. Peale selle vajaks üritus väga võimekat juhti. Soome käed seob Karjala küsimus, rääkimata konkreetsematest Venemaaga seotud ökoloogilistest ja kaubandusmuredest. Ungari on kaugel, nii geograafiliseltkuikultuuriliselt. Jääb Eesti, kelle senine kombineeritud diplomaatiline edu ELi ja Venemaa liinil tähendab aga, et asi on lootusetu.

See kõik on muidugi teooria. Vähemused on Eesti jaoks tabu, mis on kogu meie Venemaa-poliitika kümne aasta vältel lootusetult nurka mänginud. Selle teema tõstatamine praeguses olukorras oleks poliitiline masohhism.

Kõik ülaltoodu kehtib eeldusel, et Eesti välispoliitika jätkab praeguses käsitöönduslikus valtsis. Veidi kujutlusvõimet, mis segatud mõõduka annuse ajaloolise ja maailmakultuurilise vastutustundega, annaks teise pildi.

Tuleks teha vahet sellel, mis on tehtav, ning sellel, mis pole. Jutt Venemaa demokratiseerimisest on deklaratiivne õhuraiskamine, samas kui soliidsete ressursside mahutamine soome-ugri hõimlaste kultuuri- ja haridusellu oleks tänuväärne töö.

Eesti riigijuhtide retoorika augusti maailmakonverentsil jätab kohati mulje, et ka kaks protsenti SKTst poleks palju, arvestades hõimlaste maailmaajaloolist tähendust.

Realistlikum oleks siiski alustada kolme miljoni kroonise aastaeelarve tõstmisest tasemele, mis oleks vähemalt vihjeliselt retoorikaga samas suurusjärgus.

Kuhu investeerida? Et mitte leiutada jalgratast, kaks osundust avalikust materjalist. Esimene pärineb president Arnold Rüütli kõnest: ?Rahvuskeeltele tuleb luua tingimused nende täisväärtuslikuks staatuseks ja polüfunktsionaalseks rakenduseks igapäevaelus, kultuuris, hariduses, teaduses, massimeedias ja infotehnoloogias.?

Juba osundatud ENPA resolutsioon on konkreetsem: keelte püsimise eelduseks on nende aktiivne kasutamine suulises ja kirjalikus suhtluses. Seetõttu tuleb toetada ?vähemuskeeltes ajalehti, raadiot ja televisiooni?.

Üle tuleb saada sentimentaalsest idealiseerimiskihust. Valdaval osal Venemaa hõimlastest on ?põliskultuuriga? sama vähe pistmist kui keskmisel eestlasel enda omaga. ?Traditsiooniline elukeskkond,? mida peaminister seostab saamide, eskimote ja maooridega, on kontekstiti oluline, kuid üksnes rahvarõivastele ja maailmapuule rõhumine lõhnab evolutsiooniteoreetilise kategooriavea järele.

Peaminister tundub pakkuvat ise välja ühe evolutsioonilise astmestiku, millega arengutaset mõõta: omakeelse kirjasõna tähtsust selgitades tundub ta eeldavat eesti mudeli automaatset universaalsust. Nõnda järgneks kirjasõnale ?loomuldasa? seltsielu, karskus- ja lauluseltsid, laulupeod, koolid jne. Tipneb see struktuur omariiklusega.

Soome-ugri hõimlaste asja vääriline ettevõtmine Eesti poolt on vaevalt tõenäoline. Sellest on kahju. Sellisel üritusel oleks peale kultuurilise altruismi potentsiaali aidata Eestit ennastki: see ta aitaks korrigeerida triivi omariiklusest ?iseriiklusse? ja kultiveerida ulatuslikumat empaatiat vähem soositud saatusekaaslaste suhtes.

Paraku tundub, et parimateski peredes kipub idealism taanduma omakasupüüdliku häma ees. Saan aru, et Atonen tõstis riigi nöörimise vastu liig bravuurikalt häält, kuid inimese püüdlused olid ju siirad ja moraalne pale usaldatav. Hämmastav, kuidas riigile ebamõistliku olukorra tegelikult tekitanud vanade poliitikute kaader nüüd mõnuga Atoneni lint?ib ja kuidas erakonnakaaslasedki laia sotsiaalse ulatusega kriisi kartes õiget asja ajanud kamraadi ohvriks toovad. Samasugust otsustavust ei jagu poliitmänguritel aga Tallinnas, kus reformierakondlane Tsahkna irvitab süüdimatult, et meil käibki siin kõik vorsti vastu. Peatne erakonna juht ütleb aga, et ta eemalt ei saa aru.  Vorsti vastu on Tallinnas küll asjad ammu käinud. Mäletan, kuidas omal ajal Tallinna kultuuriväärtuste ametis rahajagamisel soovitas abilinnapea koalitsioonikaaslastest vene parteide huvisfääri kuulujatele üldjaotuse väliselt raha eraldada. Selle tõttu, et sõbrad liigselt (sh Koganile jt) vorsti jaotasid, Reformierakond omal ajal Isamaaliidust ju Tallinnas lahku lõigi ja paljudele oma valijatele vastuvõetamatu ning tänaseks ideeliselt anakronistlikuks muutunud koalitsiooni Keskerakonnaga tegi.

Muidugi ei too Tsahkna jultunud tegudeahel, kus linna huvide eest seismine täiesti enesestmõistetavalt erahuvide prioriteedi all oli, kaasa partei populaarsust märgatavalt raputavat kollapsit. Ometi ei kannata sellega mitte ainult Reformierakonna maine, vaid ka oravapartei poolt nii oluliseks peetud ärikliima, kuna on antud selge signaal bütsantslike althõlma lähenemiste eelistest turukonkurentsi ees. Tsahkna vorstiäri ei ole erabisnis. Erakond võiks üldsusele selgitada selle kokkusobivust oma eetika ja maailmavaatega või siis öelda Tsahknale, et müü vorsti, aga väljaspool avalikku sfääri. Ei usu, et Reformierakonna stabiilne edu meie poliitikas on vaid tulumaksu alandamise retoorikast otseselt kasu lootnutel põhinenud. Oma osa on lisanud ka partei maine ja väärikus. Ja seda on langetada kerge.

Asi on paha, kui seltskond, kes tõepoolest teisele poole rindejoont, sotsiaalsesse lõksu sattunud, juba liiga suureks saab, kriitilise massi ületab. Ja arvud kõnelevad kasvavast sotsiaalsest stressist ning rahulolematusest. Selles olukorras võib igaühes meist kellegi jaoks kehastuda ähvardav ja vaenulik, viha või hirmu sünnitav Nemad. Sattudes ühiskonna rotilõksu, murrab elujõulisem seltskond läbi seina, otsib paremaid paiku. Lähevad arstid, õed, bussijuhid, oskustöölised, lihtsalt noored. Teised hakkavad ennast hävitama. Kolmandad hakkavad liigikaaslasi hammustama. Ka politseinikud, kes sambasõjas tigeda rahvamassiga silmitsi sattusid, olid rotilõksu-situatsiooni ohvrid.

Kellel on volitused, võimed ja võimalused demoniseerimise nõiaring katkestada, et lõhe meie ja Nende vahel kuristikuks ei muutuks, et ligimene koletisena ei paistaks? Vastuseks paraku on vana joru. Süüdi on meedia, kes loob vale mulje, arvab hulk valitsuspoliitikuid. Tõsta tuleks kurja halli mehikese teadlikkust ehk ?heitliku meelelaadiga valijate ebakohaselt kõrged ootused tuleks viia vastavusse valitsuse tegelike võimalustega?. (PM juhtkiri 13. IX). No seda seal Lihulaski tehti ? püüti ?ebakohaselt kõrgeid ootusi? ja ?tegelikke võimalusi? vastavusse viia. ?Tegelikud võimalused? ehk võimaluste puudumine on sisepoliitika põhiargument juba kolmteist aastat. Selle argumendi nõrkus saab ilmsiks igaühele, kes ise võimaluste piiri taha, väikese halli mehikese rolli satub. Isegi progressi eesliinil seisva ajakirjaniku teadvuses (või vähemasti jutus) võib siis pisukene nihe toimuda.

Miski on ka võimalik olnud. Paremliberalism, uhkuseks odaval tööjõul põhinev ja tigedaid halle mehikesi tootev rööv- ja mullimajandus, unelmaks ?neli hiinlast ühel ruutmeetril? (A. Ansip,  PM 14. IX). Infantiilne vasakliberalism, mis põnevat ideoloogilist udu tekitades loob soodsa keskkonna eelmisele. Ehk aitaks asja parandada mingi põhimõtteline koordinaatide muutus ? järgnev kümnend konservatiivsust. Mitte olukorda tsementeerivat ja ?isaautoriteetset?, vaid mõõdukat konservatiivsust, mis ei jahiks sinilindu, vaid hoiaks jalad maas, austaks inimest ja tema olemislugu ning teeks otsuseid avalikku arvamust kuulatades. Ehk võiks siis julgesti ka puhta pintsakuga bussipeatuses seista, kartmata esimese Eesti käest lumpeniks sõimatud ja teise või seitsmenda Eesti käest peksa saada.

Islamifanaatikud õhutavad vaenu ja tahavad viia meid tagasi keskaega. XX sajandi lõpu genotsiidisündmused Balkanil on tõestanud ilmekalt, milleni võib viia usuline jäärapäisus ja konfrontatsioon. Islami fundamentalistidele meeldiks näha kokkupõrget, nagu vanadel headel aegadel, kristlastest uskmatutega. Võitlus ristisõdijatega ongi nende mõttemall. Ja hull on, kui tsiviliseeritud XXI sajandi õhtumaa inimesed hakkavad Ameerika fundamentalistidest kristlaste kombel rääkima ristisõjast ja Kurjuse jõududest nagu president Bush. Sellega laskume ajatolladega samale tasemele. Ükskõik, mis tüüpi religioossed konfrontatsioonid on tupiktee, anakronism. Usumeestest muinasjutuvestjatele on vaja vastandada tsiviliseeritud maailma ilmalikud väärtused, mis ühendavad rahvaid ja maid ja kus hinnatakse eeskätt, iga inimest kui sellist ning alles seejärel räägitakse tema rahvusest, kodakondsusest või usutunnistusest. Inimeste liigitamine usutunnistusest lähtuvalt kristlasteks tundub mulle tänapäeval problemaatilisena. Ja mitte ainult seepärast, et vähe- või mitteusklike osakaal on suur, vaid tekib küsimus, kas usutunnistus on ikka esmane indikaator tänapäeva tsiviliseeritud maailmas?

Vaatame seda küsimust kas või Venemaa näite varal. Paul Goble (EPL 28. VIII) on kindel, et poole sajandi pärast on Eesti idanaaber suur moslemiriik. Kuna vene naine sünnitas 2002. aastal keskmiselt 1,01 last, t?et?eeni naine Moskvas aga keskmiselt 10 last, siis on Goble?i jaoks selge, et peatselt on Venemaa üks moslemikants. Ent juba tsarismi aegadel oskasid venelased muulasi, sealhulgas ka moslemeid, endale mitte ainult allutada vaid ka edukalt endasse sulatada. Pu?kin nägi Venemaa ülesannet selles, et tsiviliseerida soome hõimu esindaja, tunguus, stepi poeg kalmõkk. Suur vene ajaloolane Karamzin oli päritolult Kara-Murza, filosoof T?aadajev khaan Ugadai, kirjanik Turgenev khaan Turga järeltulija. Ja selliseid vene kultuuripüramiidi tippu jõudnud murza?sid oli sadu ja sadu; nad tegid Venemaa ainult tugevamaks.

Sõbralik sulatuskatel

70 aastat oli Venemaa ilmalik riik, kus räägiti internatsionalismist ja kõik pilusilmad ning musta verd inimesed rääkisid vene keelt. Nad olid omandanud vene arusaamad ja mentaliteedi ning edukalt integreeritud vanema venna juhitud ühiskonda ja kultuuri. Nõukogude kultuuri tipus on juutide kõrval alati olnud esindatud ka niinimetatud moslemid. Niinimetatud sellepärast, et ei moslemite ega juutide kultuuri- ja kunstieliit olnud nõukogude ajal usu kammitsais. Rahvaste natsionalism ja erinevate konfessioonide tõus oli iseloomulik 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Venemaale. Kui Jeltsini demokratismi ajastu oleks kestnud tänaseni ning kõik oleks Venemaal läinud isevoolu teed, siis pole välistatud, et osa Goble?i argumentidest Venemaa moslemiseerumise ja tükkideks jaotumise kohta oleks võinud olla arvestatav.

Viimased viis aastat on Vene kontekst aga hoopis teine. Keskvõim on tugevnenud. Vene kirik, nagu ajalooliselt tavaks, allub ilmalikule võimule. Venemaa juhtiv imaam Talgat Tad?uddin võis räusata USA aadressil, aga Putini ees seisab ta valvel. Venemaa võimud, vaatamata viisakatele kummardustele moslemite suunas, jätkavad sisuliselt endistest aegadest (eeskätt nõukogude ajast) pärit rahvusvähemuste sulandamistaktikat. Ja küllaltki efektiivset. Venelased oskavad luua rahvastele ühise pere tunde, nad ei võõranda neid endast. Puhtalt vene keelt kõnelevad ja Pu?kinit deklameerivad, ot?izna-mentaliteediga, enamuses ennemini ilmalike kui religioossete vaadetega tatarlased või baskiirid, kes harjunud austama tugevat võimu ? ons need siis ühed õiged moslemid Iraani või Saudi-Araabia fundamentalistide arusaamistest lähtudes? Muidugi mitte. Vähe sellest, et suures osas on nad vähe või pigem formaalselt usklikud, tihtipeale on nad veel segaverelised. Nad on suure rahvaste katla lapsed. Venemaa moslemid on pigem tugi autoritaarsele võimule ja igasuguste vahhabiitide, modzaheedide ning teiste lõuna poolt peale pressivate fundamentalistide või äärmuslaste vastu.

Pigem islamiseerub Euroopa

Goble?ile vastuseks: traditsiooniline arusaam moslemitest ja mitte moslemitest Venemaa puhul ei tööta. Lääne mehed tahavad tihtipeale näha Venemaal seda, millega nad on kodus harjunud, tahavad näha ?puhast vuuki?. Märksa rohkem kui Venemaa pärast võiks Goble tunda muret Euroopa Liidu islamiseerumise pärast. Euroopas moslemid ei sulandu nii edukalt ühiskonda, nendega hoitakse distantsi, nad on võõrandunud ja getostuvad. Venelased oma avatuse ja südamlikkusega, mitte formaalse, vaid sisulise oma perre, oma sekka võtmisega saavutavad parema resultaadi, loomulikult islamis peituvat radikaalset ohtu silmas pidades. Eurooplaste pehmus ja vaid formaalsete normide järgimine moslemite suhtes on perspektiivis ohtlik. Moslemid kasvavad üle pea. Kuidas võtta Türgit ELi, kui ei suudeta seal juba elavaidki moslemeid panna Euroopa rahvaste tavasid austama?

Putin on kogu oma välise õigeusklikkuse ja agara kloostrite külastaja maski taga, eeskätt siiski ilmalik inimene, ilmalike väärtuste kandja ja selles mõttes on ta islami fundamentalistide vaenlane ja Lääne liitlane. Keegi võiks muidugi küsida, et kuidas saab Lääne liitlane olla autoritaarse võimu kandja, kes piirab ajakirjandusvabadust ja demokraatiat, ahistab oligarhe ja t?et?eene. Andres Herkeli huvitav artikkel (Sirp 27. VIII) näitab, et Putin pole kaugeltki selline diktaator nagu osa endiste Kesk-Aasia vabariikide tänaseid juhte eesotsas Türkmenba?iga ja seletab Putini tegemisi euraasluse ideoloogia elluviijana. Euraasluse olemuseks on venelaste omapärane flirt stepirahvastega, deklaratiivne vennastumiskatse, teatud ühiste väärtuste otsing ja nende fikseerimine. Ma siiski ei usuks Herkeli kombel, et Putin nii tõsimeelne euraaslane on. Paljurahvuselise poolasiaatliku riigi president peabki mingil määral olema euraaslane või vähemalt näitama välja oma euraaslust. Vene vaimu elitaarsetes ringkondades suhtutakse euraaslusse aga kui mitte just marginaalsesse, siis liialt ?stepiorientatsiooniga? õpetusse.

Putini fenomeni mõistmise võti pole mitte euraaslus, vaid vene sotsioloogide avaliku arvamuse uuringute tulemused, mis Richard Pipes on võtnud oma artikli aluseks (vt septembri Diplomaatia). Esiteks selgub, et venelased ei taha vabadust. Jah, aga 1990. aastate vabadus oli selline, et osas regioonides tulid võimule täieliku võimutäiusega ?vürstikesed?, tihtipeale bandiitidest kurjategijad. Pole ime, et selline ?vabadus? kohutas paljusid ning nõuti ainult üht ? korda. Siis selgub, et venelased ei taha eraomandit. Juba Herzen, Lev Tolstoi, Kropotkin ja teised vene vaimuhiiglased suhtusid põlastusega kodanlikesse väärtustesse, sealhulgas ka eraomandisse. Vene õigeusu kirik on alati kinnitanud, et rikkuse kogumine on patt ja rikas inimene pole mingi ideaal. XIX sajandi vene aadlikud pidasid äritegevust madalaks, ebasoliidseks kaupmehepoiste asjaks. Tuletagem meelde vaid A. T?ehhovi ?Kirsiaeda?. Edasi selgub, et venelased ei taha demokraatiat. Kahjuks arvab rahva enamik, et demokraatiaga käib paratamatult kaasas see, mis toimus 1990. aastate Venemaal: rahva totaalne vaesumine, uskumatu kihistumine, bandiitide ja supersulide võim ning priiskamine. Selgub, et traditsioonilistel lääne väärtustel vene ühiskonnas praegu arvestatavat kohta ei ole. Rahva enamik on meelestatud pigem läänevaenulikult. Vene demokraatide reformide taga seisid Lääne õpetajad ja eksperdid, igasugused maailmapangad, rahatuusadest nõustajad, Sorosid jne. Just viimased ajasidki asja untsu ja aitasid röövida riiki ? nii arvab Venemaal põhimass.

Vene ideoloogia määravad täna ahastuse viimase piirini viidud massid, kes mõtlevad elu esmavajadustele: elule, söögile, katusele pea kohal. Põhimass ei mõtle veel välispassidele, liikumisvabadusele, ei mõtle ta ka trü-kivabadusele ning tsensuurile. Need on sekundaarsed vajadused. Nende aeg p
ole veel kätte jõudnud. Seepärast arvan ma erinevalt Herkelist, et mitte teatud ideoloogia, vaid Venemaa konkreetne situatsioon ise paneb pragmaatilise Putini tegema seda, mida ta teeb.

Mis on valesti?

Viimase aja sotsioloogiliste uuringute tulemused Venemaal on pannud need lääne poliitikud ja eksperdid, kes on 1991. aastast peale oodanud, et Venemaa asub kindlalt lääne kursile, õlgu kehitama: kuidas siis nii? Mis sai tehtud valesti? Küllap see, et juba neljandat korda XX sajandi jooksul taheti Venemaa olukorda parandada revolutsioonilisel teel. Mis asi see 1990. aastate alguse kapitalismi sisseviimine Venemaale muud oli kui üks järjekordne revolutsioon? Taheti majandussuhteid ja kohapealset situatsiooni otsemaid ja radikaalselt muuta. Lääne nõustajad ei pruukinud küllaldaselt tunda vene spetsiifikat, aga vene demokraadid pidid ju oma rahva hoiakuid ning ajalugu ometi tundma. Millal on Venemaal olnud ajalooperiood, kui rahvas elas vabalt, demokraatlikult ja tal oli aimu eraomandist? Venemaa ajalugu on olnud julm. Tingimusi normaalseks isikulise kultuuri arenguks pole massidel peaaegu olnudki. Samal ajal on Venemaa alati vaadanud Euroopa poole, viimane on teda alati lummanud. Hiina või India elavad oma iseseisvat elu. Venemaa pole selles mõttes iseseisev, ta ei saa ilma Euroopata. Isegi kui Venemaa kellegagi vaidleb, siis mitte asiaatidega, vaid ikka eurooplastega. President Putin, kes tahab olla Peeter I järgija, on Venemaa jaoks optimaalne variant. Autoritaarne Putin on hea president siis, kui ta valgustatud mehena viib Venemaad tsiviliseeritud ühiskonna väärtuste poole, humanistlike väärtuste poole. Eks siis hakka Venemaa sotsioloogilised uuringud kunagi näitama ka teist, eurooplastele rõõmustavamat pilti. Halb ja ohtlik oleks Putin siis, kui ta muutub ida tüüpi despoodiks ja laseb euraaslastel oma ajusid komposteerida.

Viimaste terroriaktide valguses on selge, et Putin läheneb Bushile ning ameerika löömamehe kõrvale astub ühise vaenlase vastu vene professionaalne löömamees. Putin nagu ka Bush peab oma riiki sõjaolukorras olevaks ja lubab Venemaa nimel terroristidele laste tapmise eest kätte maksta. Venemaa lähenemine Ameerikale oleks nagu kiiduväärt asi, ent vaevalt et paratamatu siseriiklik kruvide kinnikeeramine, mis järgneb Beslanile, midagi head pakub. Aga on ju sõjaolukord!? Mis puutub t?et?eenidesse, kelle liidrid on oma avantürismiga seadnud väikerahva eksistentsi löögi alla, siis on nende saatus täna vägagi ähmane (vt minu kirjutist ?Rahvuseliidi vastutusest?, Sirp 11. VI 2004 ).

Eestis on paljud vanad, inimese elumaailmaga otseselt seotud  institutsioonid kriisis (meditsiin, haridus; rahvusriik). Kriis on üleilmne. Samas on globaalsete superinstitutsioonide/organisatsioonide surve inimestele ja riikidele üha suurem. On selliseid, milles suur raha levitab marginaalseid väärtusi. On institutsioone, mille väärtusgeneraatori roll on tühiseks saanud (ÜRO). On võimukaid ja rahakaid superinstitutsioone, mille sõnumi võimendamiseks leidub kõikjal kohalikke ruuporeid. Tänu neile on näiteks eurooplus meil Ideaalse Eurooplase udukujus kehastunud. Viimati hurjutas inimesi Tema nimel Marju Lauristin (EPL 25.09). Ometi on eurooplaste hingekirjas nii meediast tuntud Portugali kitsekarjus, kes 50 kitse ja 2600 euro eest naist osta tahtis, värvi vahetanud kommunist, kes täna eurooplust õpetab, vahendaja, kes kitsekarjusele tünga tegi ja kaupa kohale ei toonud, soliidne saksa härra, kes legaalselt idaeuroopa prostituute tarbib ja paljud teised toredad inimesed. Kui Ideaalne Eurooplane koduvabariigis ringi kõnniks, siis ilmselt tunneks euroopluse õpetaja temas ära ullikese või poliitprovokaatori.

Institutsionaalsete kriiside puhul on ilmnenud, et kõige kulukamad, tülikamad või müüdi ilu rikkujad ongi alati elusad inimesed ja väärtused. Asja aitab parandada puhastusprotsess, umbes nagu klistiirloputus, mis liigsed persoonid ja väärtused välja uhub. Järele jäävad ruum(id) ja mõnikord ka raha. Ilus näide ripub netilehel: esimeses ruumis ?võite luua endale sobiva atmosfääri?, teises on tore ?tantsu keerutada?, kolmandas aga on ?meeldiv sünnipäeva pidada?. Ei ole kinnisvarafirma ruumide üürimise teenus. On hoopis Vanalinnastuudio kodulehekülg ja saalide otstarbe kirjeldus, mis peegeldab ?institutsionaalse? (riigi)teatri ideaalset seisundit pärast inimeste, väärtuste ja raha elimineerimist.

Aga mis siin ühest (loodetavasti ajutiselt) metafoorses olukorras teatrimajast. Kogu Eesti riik on liigseid inimesi ja väärtusi täis. Seetõttu on parteid ja valitsused juba pikemat aega tegelnud kodanike lahtiriigistamisega. Lahtiriigistatud kodanik paneb paela kaela, läheb poe taha viina jooma või välismaale tööle ? ei ole tüliks. Väärtustest on raskem lahti saada. Eriti raske on vabaneda riigi kui institutsiooniga seotud väärtustest ja autoriteedist. Poliitikud nii vasakult kui ka paremalt neavad väsimatult eestlaste riiki, veavad asja näitlikustamiseks seanahka ja ?likerdavad ühisrahaga, eputavad või laiavad, aga tolku pole ? mass nõuab ikka puuslikku, mida kummardada ja austada. Pakud suures hädas väljamaist ? ikka nõuavad oma, kohalikku.

Inimesed ei saa aru, et tegelikult ei vaju just seest tühjad asjad iial põhja. Institutsioon, mida ei koorma inimesed ja väärtused, liigub nagu laevuke üle tormise vee. Tühja kesta  saab täita uute inimeste ja uute, hetkel konverteeritavate väärtustega. Kaotsi läinud autoriteeti aga saab osta või kehtestada. Selle tagab suhtekorraldaja.

Eesti riigi kui institutsiooni lõppeesmärk paistab olevat ideaalne tühi ruum, midagi hiigelsuure tühja küüni taolist, millest kogu ilma luhvtid takistamatult läbi lõõtsuvad. See nõuab parteidelt ja valitsustelt veel suurt ponnistamist. Aga ideaali nimel tasub pingutada. Lõpuks veel institutsionaalsest kultuurist. Paljudele on see pinnuks silmas, levitades teatud kindlaid väärtusi. Demokraatia tingimustes teadagi leidub alati teisi ehk alternatiivseid väärtusi. Loomulikult tahavad needki autoriteeti ja leviruumi. Selleks on vajalik ühiste väärtuste nimel koordineeritult töötav inimkooslus ja materiaalne baas ? institutsionaliseerumine? Institutsioonid jäävad. Ja üldse: mida enam demokraatiat, seda enam institutsioone. Põhiküsimus on, mille nimel (väärtused, inimesed, raha, võim?) too masinavärk igal erijuhul töötab. Edasi ? kuidas see tööle panne ladusalt ja kokkuhoidlikult, kuid nii, et põhieesmärk kaotsi ei lähe.