Toeta
Otsi

õpetlased

  • Mis on sisearhitektuuris teoksil?

    GRETE TIIGISTE

    Keerulisest ajast hoolimata siinne sisearhitektuur õitseb. Aasta-aastalt tuleb erialal tegutsejaid juurde ja ruumiloome valdkonna erialad põimuvad omavahel üha enam. On piiride hägustumise aeg. Eesti sisearhitektid on juba 1990. aastast koondunud sisearhitektide liitu. 32 tegutsemisaastaga on see jõudnud täiskasvanuikka ning kasvanud arvestatavaks loomeliiduks. Tänavusel maikuisel üldkogul arutlesid sisearhitektid oma eriala olnu ja tuleviku üle.

    Sisearhitekt alustab ülikoolist – seal omandatakse teoreetilised ja praktilised oskused ning seejärel tehakse esimesed sammud tööturul. Loodetavasti leitakse ka tee loomeliitu. Kõrgharitud sisearhitekte koolitab kunstiakadeemia. Viimastel aastatel on liidu ja akadeemia koostöö tihenenud. Esiplaanil on sisearhitektuuri eriala lõpetajatele kutsekvalifikatsiooni väljastamine. Ülikool ja liit on ühiselt töötanud selle nimel, et kutsetasemed oleksid kättesaadavad sisearhitektuuri bakalaureuse- ja magistriõppekavade ning ruumikujunduse eriala lõpetanutele. See tähendab, et akadeemia õppekavad vastavad kutsestandardile ning lõpetanud noorel on võimalik kohe erialasele tööle asuda. Bakalaureuseõppekava lõpetanu saab sisearhitekti VI kutsetaseme, magistriõppekava läbinu astub sammu edasi ja pälvib sisearhitekti VII taseme kvalifikatsiooni. Igal kevadel osalevad lõputööde hindamiskomisjonides ka liidu esindajad – tegevad sisearhitektid, kes noorematele vajalikku tagasisidet jagavad.

    Aasta-aastalt lisandub noortele sisearhitektidele veelgi kõrgemal tasemel kutsetaotlejaid. VIII taseme sisearhitekte-eksperte ehk oma valdkonna tippspetsialiste on 2021. aasta lõpuks kokku kümme. Peale projekteerimise tegelevad nad ruumiloome arendusega, eksperdina lahendavad näiteks üles kerkinud vaidlusküsimusi. Sisearhitekti kutset väärtustatakse projekteerimisvaldkonnas üha rohkem. Tellijate nõudmised on kasvanud ning soovitakse teha koostööd sisearhitektiga, kelle oskused on tõendatud.

    Sisearhitekti haridus on tugevalt seotud ka teadusarendusega. Sisearhitektide liit püüab ajaga sammu pidada ning on alates 2014. aastast korraldanud „Sisu“ sümpoosioni, mis on aastatega kujunenud rahvusvaheliseks sündmuseks. „Sisu“ eesmärk on käsitleda sisearhitektuuri teooria ja praktika ühisosa. Igal sümpoosionil on kuraatorite meeskond, kelle juhatusel tõstatatakse uusi sisearhitektuuri teemasid. Otsitakse lahendusi probleemidele, millega sisearhitektid, õppejõud ja üliõpilased oma töös vastamisi seisavad. Liitu koondunud sisearhitektidele pakutakse võimalust tungida oma eriala nüanssidesse ja nende üle ühiselt arutleda. Just nii hakkavad idanema sisearhitektuuri arengut suunavad ideed.

    Avaliku ja erasektori tellijad on hakanud korraldama sisearhitektuuri konkursse. Esimene ja õnnestunud oli Tartu kohtumaja võistlus, mis korraldati koostöös Riigi Kinnisvara ASiga. Järge ootavad juba uued. Nende arendamiseks on algatatud projekt „Eesti Sisearhitektide Liit kui ideekonkursside läbiviija ja lähteülesannete koostaja“, mida toetab sihtasutuse Kodanikuühiskond sihtkapital. Töötatakse välja juhend, mille põhjal saavad tellijad koostöös liiduga edaspidi konkursse korraldada. Eeskuju võetakse arhitektide liidust, kes on võistluste koordineerimisega teinud ära väga suure töö. Kui võistlus on põhjalikult ja korrektselt koostatud ning läbipaistvalt ellu viidud, siis sünnib parim võimalik sisearhitektuur. Eesti sisearhitektuur on tunduvalt rikkam, kui tellijad saavad valida mitme võimaluse seast. Nii luuakse kvaliteetsed terviklikud ruumilahendused, väheneb ülejala tegemise oht.

    Arhitektuurivõistlused toovad selgelt esile, et tellijate vajadused on muutunud. Enam ei keskenduta üksnes uute ruumide loomisele, mis polekski jätkusuutlik. Panustada tuleb olemasolevate ruumide ümberkujundamisse. Trendi lükkavad tagant rohepööre, tervise- ja energiakriis ning koduuksetagune sõjaolukord. Inimeste ruumivajadus muutub kogu aeg, segunenud on piir kodu ja töö vahel. Palju tähelepanu pööratakse sisearhitektuuri pärandile, millega sisearhitektid tihti kokku puutuvad.

    Pärandi käsitlemises ja selle uuesti kasutusele võtmises on sisearhitektil vastutusrikas osa. Töö algab ruumide kasutamise analüüsiga, et mõista, mis on tellija vajadus. Selle põhjal pannakse ühiselt kokku lähteülesanne ja nõuded uuele ruumile. Seejärel algab projekteerimine.

    Leila Pärtelpoeg on olnud eesti sisearhitektuuri mõjukamaid tegijaid, kes pika karjääri jooksul on väga palju tegelenud pärandi ja selle mõtestamisega. Kuigi tööpõld on muutunud, on tema mõtte edasikandjaid mitmeid. Leila Pärtelpoeg tähistab tänavu 95. sünnipäeva. Sel puhul korraldab sisearhitektide liit temale pühendatud seminari, mille käigus vaadeldakse ühiselt silmatorkavaid näiteid, mille puhul vanad hooned on saanud uue hingamise nii väljanägemiselt kui ka funktsioonilt.

    Kavas on arutelud, kus tõstatatakse küsimusi rohepöörde ja renoveerimise vahelistest seostest, samuti oodatakse esinema väliskülalisi, kes jagavad oma kogemusi. Seminaril peavad arhitektid nõu muinsuskaitsjate ja pärandihoidjatega, kellega oma töös ka muidu tihedalt lävitakse.

    Sisearhitekti tööpäev on loomuldasa mitmekesine. Sinna kuuluvad seiklemine hankerägastikes, laveerimine tellijate ning projekteerimis- ja ehitusmeeskonna vahel ning toimetulek ettevõtte juhtimise rõõmude ja muredega. Koostöös avaliku ja erasektoriga ollakse kursis arhitektuuritrendidega ning püütakse neid rakendada parimal võimalikul moel.

  • ,

    Argidialektika VII. Mina ise ja asjaolud

    MARGUS OTT

    Ütlesin elukaaslasele hea sõna. Kes seda tegi? Eks ikka mina. Aga teisalt oli olukord säärane, et tahtis seda sõna. Eesti keel on siin kõnekas. Ühest küljest tahan mina teha ühte ja teist, aga teisest küljest tahavad asjad ja olukorrad minult midagi: tuba tahab koristamist, laps tahab kasvatamist, põld kündmist. Asjadel ja olukordadel on ka endil mingid nõudmised, millele ma pean vastama. Asjaolud panevad mind tegutsema.

    Kui lähemalt uurida, siis leiab kõikidele mu tegudele seletuse asjaoludest. Asjad võimaldavad ja kitsendavad mu tegevusi: kuidas ma saan liikuda oma korteris või linnas, kuidas asju liigutada jne. Ma ei saa minna läbi seina, vaid pean minema uksest. See kitsendab mu liikumist, aga ka võimaldab liikumise tolles kanalis. Ma ei saa kruusi vett valada ükskõik mispidi, vaid ikka suue ülespidi. Asjad juhivad mind. Ka mu enda psühhofüüsika on asjaoludest kujundatud. Minu geenid, kasvatus, sotsiaal-majanduslik taust, inimesed, kellega olen kokku puutunud. Ja kuna universumis on kõik asjad üksteisega seotud, siis põhimõtteliselt panustab kogu universum igasse minu tegevusse.

    Banksy. Washing zebra. Timbuktu, 2008.

    Teisalt aga on see ju minu tegu. Mina ise teen seda. Kuidas iganes ja mis tahes asjaoludel ma ka pole kujunenud selliseks, nagu ma olen, olen see mina ise. Minu geenid, ajukeemia – see olen mina. Oma lähedaste ja sõpradega suhtlen mina ise. Mu isedus ei piirdu üksnes minu ajuga, vaid ulatub üle kogu mu keha ja kiirgub sellest väljapoole. Kui ma haamerdan, siis on haamer justkui mu kehaosa. Kui manööverdan, siis ulatub mu kehataju auto gabariitideni. Aknast välja vaadates ma juba laotun maastikule, tähistaevasse, kogu universumisse.

    Niimoodi me saame kaks vastuolulist kirjeldust. Ühe järgi pole mul mingit seesmust, vaid kõik on välisest kujundatud, mõjutatud, tekitatud. Teise järgi aga pole mingit välisust, ma laotun üle kogu universumi.

    Samas aga käivad need ju ühe ja sama maailma, ühe ja sama isiku kohta. Asi pole nüüd selles, et neid kaht vaatepunkti kuidagi kokku sulatada – nad on ju lepitamatud, vastuolulised, nad ei püsi koos. Ometi sisaldab väliskirjeldus ju ikkagi mu endataju ning sisekirjeldus kätkeb välismaailma kirjeldust, lihtsalt lisandmärkusega „kirjeldus minu teadvuses“.

    On patoloogiaid, mis seisnevad selles, et jäädakse kinni ainult ühte kirjeldusse. Kui teadlane unustab omaenda teadvuse. Või kui esoteerik unustab teaduse. Tervislik elu hoiab neid vaatepunkte vaheldumises, laseb ühel vaatepunktil teisesse üle minna. Sätib oma toitumist, füüsilist aktiivsust, intellektuaalset tegevust, inimsuhtlust, kunstivõstmist. Käib arstlikul läbivaatusel ja võtab vajaduse korral arstirohtusid. Teisisõnu, korraldab ja kujundab end välispidiselt. Aga teisest küljest lõimib kõike oma isedusse, ei jää üksnes väliste plaanide, kavatsuste, kirjelduste juurde, vaid on nendes. On sõbraga rääkimises ja on oma peavalus. Lahustub raamatut lugedes, unustab end ilu vaatlemisse. On üleni oma kehas ja maailmas.

    Neid kaht vaatepunkti ei saa kokku panna. Ei saa leida üht kindlat valemit, mille järgi neid vahekorda panna – see oleks välispidine lähenemine. Aga samas ei saa ka mingit vahekorda sättimata jätta – ei saa piirduda üksnes seespidise isevooluga. Elu on alati tasakaalust väljas. Küsimus on pigem selles, et nad ikka teineteiseks üle läheksid. Et ei jääks kinni ei sisse ega välja.

  • Inimene, innovatsioon ja teadmussiire

    AIJA SAKOVA

    Möödunud aasta suvel kinnitas valitsus „Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035“ (TAIE 2035)1. See on pikaajaline strateegia, millega soovitakse tagada Eesti arengu tuginemine teadmuspõhistele ja innovaatilistele lahendustele ning rõhutatakse kolme süsteemi – teadussüsteemi, teadmussiirde süsteemi ja ettevõtluskeskkonna – koostoimet.2

    Majandus- ja kommunikatsiooni- ning haridus- ja teadusministeerium omakorda on visandanud lähiaastateks (2022–2025) teadmussiirde programmi3, et toetada ja tagada TAIE 2035 eesmärki – Eesti arengu teadmuspõhistele innovaatilisele lahendustele tuginemist. Teadmussiirde programmi ülesanne on „tagada teadussüsteemi, ettevõtluskeskkonna ning ühiskonna teiste süsteemide (nt tervishoid, haridus, kultuur, sotsiaalsüsteem, keskkonnahoid jm) koostoime selliselt, et eri valdkondades loodud uued teadmised, tehnoloogiad ja ideed leiaksid oskuslikult ja loovalt rakendust kestliku ühiskonna ja majanduse hüvanguks“.

    Niisiis on tähtis teadussüsteemi, ettevõtluskeskkonna ja ühiskonna teiste süsteemide koostoime selliselt, et uusi teadmisi, tehnoloogiaid ja ideid rakendataks loovalt ja oskuslikult ning tagataks mitte ainult majanduskasv, vaid ka selle kestlikkus, samuti ühiskonna kestlikkus. Teadmussiire kui teadmiste ülekanne ühest süsteemist või keskkonnast teise ning seal tööle rakendamine avaldab mõju nii majandusele kui ka ühiskonnale. Olgu ühiskondlik või majanduslik mõju, eesmärk on tugevam ja koostoimelisem süsteem, kus osalised teevad koostööd ja tegutsevad ühiste eesmärkide saavutamise nimel.

    Samal ajal sedastab teadmussiirde programm ka praeguse teadus- ja arendussüsteemi, innovatsiooni ning ettevõtluse süsteemi peamised nõrgad kohad, milleks on valikute tegemisel otsustusvõime, selge eesmärgistamise ning koostöötahte puudulikkus, samuti teadustulemuste vähene kasutuselevõtt.

    Koostöötahe ja valikute tegemise julgus

    Niisiis on teada, et vaja on paremat koostoimelist süsteemi, kus teadusasutused, ettevõtted ja avalik sektor peavad otsima paremaid koos tegutsemise viise, kuidas üksteist ära kuulata ja mõista ning ühiselt tegeleda ühiskonna ees seisvate suurte küsimustega. Kuid samal ajal me ei pööra tähelepanu inimesele, ei tunnista, et just iga indiviid loeb, et igast üksikust sõltub lahendusteni jõudmine ja muutuse saavutamine.

    Eesmärgile jõutakse siis, kui leidub keegi, kes on valmis oma südame ja hinge sellesse panema; kui on, kes sellesse usub ja sellest hoolib. Veel parem, kui tegemist ei ole mitte ühe inimese, vaid grupiga, kes lepib kokku kas või mingis hulgas valdkondades, millest hoolitatakse ning sestap ollakse valmis töötama ühiselt kokkulepitud eesmärkide nimel.

    Siinkohal tulen teise tähtsa TAIE 2035 mõiste, innovatsiooni juurde. Seda defineerib TAIE kui uute ideede ja teadmiste kasutamist uudsete lahenduste rakendamiseks. „Innovatsioon hõlmab toodete ja teenuste väljatöötamist ja uuendamist (tooteinnovatsioon), turgude hõivamist ja laiendamist (turuinnovatsioon), uute tootmis-, tarne- ja müügimeetodite loomist ja juurutamist (protsessiinnovatsioon), uuendusi juhtimises ja töökorralduses (organisatsiooniinnovatsioon) ning töötingimuste ja personali oskuste arendamist (personaliinnovatsioon).“

    Strateegia- ja juhtimisnõustaja Indrek Tammeaid on täiendanud innovatsiooni definitsiooni järgmiselt: reaalselt eksisteeriva probleemi lahendamine uuel moel, millele leidub ka rahastaja.4 Ta rõhutab probleemi lahendamist (uuel) moel, kus lahenduse saab tööle rakendada või kasutusse võtta, aga ühtlasi rõhutab ta selliselt ka inimese tähtsust – nii selle, kes probleeme lahendab, kui ka selle, kes on valmis lahendusi kasutusse võtma ja nende eest tasumise korraldama (olgu era- või avaliku sektori vahenditega).

    Süsteeme luues on tõepoolest võimalik luua võimalikult soodsaid tingimusi millegi toimimiseks, maksimeerida millegi toimumise tõenäosust. Siiski ei tohi ega saa seda inimest, kes otsuseid vastu võtab või ei võta, midagi uut kasutusele võtab või ei võta, üldse julgeb või ei julge teise valdkonna esindajaga rääkida, süsteeme kujundades kõrvale ja välja jätta. Selleks et mingi suurepärane idee jõuaks rakendusse, et inimene oleks võimeline midagi täiesti ennekuulmatut proovima, ei piisa vaid heast süsteemist. On vaja inimest ja seda mõlemal pool: uue lahenduse väljapakkujana ning selle kasutuselevõtjana. Sama on mõistagi ka teadmussiirdega: ei saa siirata midagi üksnes teoreetiliselt, vaid ikka kaasates konkreetseid inimesi, kes otsuseid vastu ja lahendusi kasutusele võtavad. Veel enne on vaja neid inimesi, kes on valmis on teadmisi teistega jagama.

    Kui järele mõelda, siis kõik need punktid, mida praeguse TAIE süsteemi juures kritiseeritakse – valikute tegemise võime, selge eesmärgistamine, osaliste koostöötahte puudulikkus ja teadustulemuste kasutuselevõtt –, on seotud inimesega. Vastupidiselt soov­unelmatele ei ole inimene sugugi nii ratsionaalne olend, kui tahaksime uskuda. Tema tegevust ajendavad varjatud motivaatorid ja hirmud. Mõistagi võib takistuseks olla ka süsteem ise.5

    Inspireeriva isiksuse mõju

    Ei ole mingi saladus, et inimene tegutseb kõige paremini, kui ta on motiveeritud. See, mida inimene teeb, peab olema esmalt talle endale kõnekas ja tähenduslik. Ta peab endale vastama, miks ta õigupoolest teeb seda, mida ta teeb. Alles siis, kui inimene on oma tegevusele või probleemile andnud tähenduse, omandab see kaalukuse ning ta on valmis sellesse oma mõtte- ja tööjõudu panustama.

    Olen veendunud, et teadmussiirde süsteemi kujundades on hädavajalik pöörata tähelepanu inimesele. Peab küsima: kas ja mida saab teha, et koostoime paraneks? Kuidas toetada inimesi nende valikutes ja otsustes, kuidas kujundada olukordi ja keskkondi, kus koos luuakse võimalikke tulevikustsenaariume ja edasimineku teekondi.

    Abiks teadlase rolli ja vastutuse üle arutlemisel võivad olla ka eeskujud. Alles hiljuti tähistas Eesti ja ka rahvusvaheline teadlaskond Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva. Akadeemik Marek Tamm tõdes sel puhul kultuurisaates „Plekktrumm“, et Lotmanis oli väga haruldasel moel kooskõlas tema kui teadlase ja tema kui inimese tegevus. „Ta mitte ei kirjutanud, kuidas tuleb elada, vaid ka elas nende sõnade järgi. Kirjanduse uurimine ei olnud lihtsalt akadeemiline tegevus selleks, et saada kirja järjekordne artikkel või pälvida tunnustus, see oli enese ehitamine isiksusena. Kõik, kes on käinud Lotmani loengutes või olnud ta lähedased, on rõhutanud temaga suhtlemise mõju enda kui isiksuse arengule.“6

    Tamm tõdeb, et Lotmanile ei olnud teiste puhul esmatähtis mitte faktide tundmine või hea lugemus, vaid see, milline on inimene. „See haruldane kombinatsioon tõest ja headusest, mis oli Lotmani jaoks lahutamatult seotud – tõde peab alati olema hea või hea ei saa olla vale –, on tema sõnumi tuum. Kuskil ta ütleb ilusti, et kui astronoom on halb inimene, siis see on väike probleem, aga kui humanitaar on halb inimene, siis ta ei saa põhimõtteliselt head teadust teha.“

    See on seisukoht, mille üle tasub järele mõelda. Mil moel peavad ja saavad teadlase väärtused ja hoiakud olla nähtavad, millal lasub teadlasel seisukohavõtu kohustus, millal on vajadus sekkuda. Teadmussiire vaieldamatult ähmastab teadlase rolli ja vastutuse piire, sunnib ja kutsub teadlasi välja teadusmaailmast, milles kehtivad reeglid võivad era- või ka avaliku sektoriga koostööd tehes (sh tellimuspõhist teadust tehes) kiiresti hägustuda. Seda enam on vaja tugevaid mehhanisme, mis juhiksid teadlasi arendama ennast eri rollides, olgu teadlase, koostööpartneri, ettevõtja, juhi, kõneisiku või lihtsalt inspireeriva ja pühendunud inimesena.

    On ilmne, et ei ole võimalik luua koolitust või kursust „Kuidas saada järgmiseks Juri Lotmaniks?“. Kuid alustada saab tunnistamisest, et inimene on tähtis. Sellest, et innovatsioon ning teadmussiire on oma olemuselt inimkesksed ning pelgalt süsteemidele keskendumisest jääb väheks. Pöörata tuleb tähelepanu küsimusele, mis teeb ühest teadlasest, mõtlejast, ettevõtjast või arendajast erakordse ja mõjusa inimese. Kindlasti on selles oma osa inimese loomuomadustel, kuid sama tähtsad on valikud, näiteks tähelepanu kaasinimestele, nende inspireerimisele ning mingite oskuste, nt eksperimenteerimis- ja esinemisjulgus, vajalikkuse teadvustamine ning teadlik praktiseerimine.

    Usun, et just pühendumine inimesele ja tähendusloomele aitab meil luua paremat koostoimelist teadmussiirde ja innovatsiooni süsteemi, mis toetaks Eesti ühiskonna ja majanduse kestlikkust.

    Aija Sakova on kirjandusteadlane, kommunikatsioonispetsialist ja teaduskorraldaja. Ta on Tallinna Ülikooli teadmussiirde ja projektide keskuse juhataja.

    1 Eesti teadus- ja arenduse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava aastateks 2021–2035.

    2 Teaduse ja teadussüsteemi rahastusest loe: Anu Noorma, Roheline tuli, punased jooned ja hallid alad – muudatused riiklike uurimistoetuste eraldamises. – Sirp 3. III 2022.

    3 Teadmussiirde programm 2022–2025.

    4 Martin Bristol, Indrek Tammeaid, Aija Sakova, Renno Veinthal, Andres Reiman, Kuidas tõlkida humanitaariat innovatsiooni keelde? Arvamusfestival 13. VIII 2021.

    5 Kadri Ukrainski, Indrek Tammeaid, Kadi Timpmann, Hanna Kanep, Urmas Varblane, Eesti arengumudeli muutmiseks tuleb muuta stiimuleid. – Riigikogu Toimetised 2018, 37, lk 55–74.

    6 Joonas Hellerma, Marek Tamm: Lotman on maailma mõistmisel heaks teejuhiks. – ERR 1. III 2022.

  • In memoriam Ain Heinaru 3. X 1943 –30. IV 2022

    Meie hulgast on lahkunud Tartu Ülikooli loodusteaduste valdkonna molekulaar- ja rakubioloogia instituudi emeriitprofessor Ain Heinaru. Jääme teda meenutama värvika õppejõu, lennuka teadlase, entusiastliku administraatori ja hea kolleegina.

    Ain Heinaru oli Tartu Ülikoolis üks esimesi teadlasi, kes hakkas tegelema geneetikaga ja selle tehnoloogiliste rakendustega, olles selle ala teerajaja. Ta lõpetas Tartu Ülikooli 1967. aastal bioloogia erialal geneetikuna ja kaitses 1971. aastal geneetikaalase kandidaaditöö. Selles uuris ta antibiootikumiresistentsuse ülekannet bakteritel, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, üks põletavamaid teemasid meditsiinis. Aastatel 1977–1978 tegi ta teadustööd Šotimaal Edinburghi Ülikoolis, kus ta tegeles biodegradatiivsete plasmiidide geneetika uurimisega mullabakterites, kes lagundavad keskkonda saastavaid naftasaaduste produkte ja fenoolseid ühendeid. Tema alustatud uuringutest on Tartus välja kasvanud terve uus teadlaste põlvkond. Alates 1992. aastast töötas Ain Tartu Ülikoolis geneetika professorina kuni emeriteerumiseni 2020.

    Paljud kolleegid mäletavad Aini väsimatut entusiasmi ja sihikindlust Eesti kõrghariduse ja teaduselu reformimisel ning uute struktuuride loomisel. Ta ehitas üles Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ning temast sai 1990. aastal selle esimene direktor. Aastatel 1998–2002 oli ta bioloogia-geograafiateaduskonna dekaan ja seejärel Tartu Ülikooli teadusprorektor. Ain Heinaru oli äärmiselt tegus ja silmapaistev ka väljaspool ülikooli. Aastatel 1995–1998 oli ta Haridusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna juhataja ja aastast 2009 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadus- ja arendusnõunik.

    Ain andis hindamatu panuse eestikeelsete erialaterminite loomesse ja juurutamisse. Juba oma tegevuse algusaegadest oli ta geneetika teadmiste ja oskussõnavara arendamise eestvedaja. Tema sulest ilmus mitmeid õpikuid ja trükiseid. Esimene neist, „Pärilikkus ja nukleiinhapped“ avaldati juba 1980. aastal. Selles käsitletakse süstematiseeritult tolleaegseid molekulaarbioloogia ja geneetika põhiseisukohti. Ain Heinaru koostatud on väga mahukas geneetika õpik koos selle juurde kuuluva sõnastikuga, mida kasutavad lisaks kõrgkoolidele ka üldhariduskoolide õpetajad ja õpilased. Õpik on teatmeteosena hinnatud ka teiste erialade inimeste seas. Veel hiljuti ilmus Ainilt koostöös Sulev Kuusega „Geneetika sõnastik“, mis sisaldab üle 7500 termini. Laiemale lugejaskonnale on tuttav 2018. aastal avaldatud raamat „Üks meeter elu. 100 müüti geneetikast“, mis võeti väga hästi vastu ja kust leiab ka Ainile iseloomulikke krutskeid. Talle omases stiilis ajaleheartiklid tekitasid elavaid arutelusid olulistel teemadel ja võimaldasid tal seeläbi kanda ühiskonna arvamus­kujundaja rolli.

    2012. aastal anti Ain Heinarule Eesti Inimesegeneetika Ühingu elutööpreemia ja ta nimetati Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu auliikmeks. Ta pälvis hulgaliselt teisigi tunnustusavaldusi, sealhulgas Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2004), Tartu Ülikooli suure medali (2008) ja Tartu medali (2011). Ta sai Eesti Vabariigi teaduspreemia 1992. aastal bio- ja keskkonnateaduste vallas ja 2014. aastal pikaajalise tulemusliku teadustöö eest.

    Mälestame leinas head kolleegi ja avaldame sügavat kaastunnet lähedastele.

    Tartu Ülikooli pere

  • Tütred ja emad sama taeva all

    REET VARBLANE

    Diāna Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“ EKKMis kuni 5. VI, kuraator Peeter Talvistu; Diāna Tamane näitus „Sama taeva all“ Kogo galeriis kuni 18. VI ja dokumentaalfilm „Sama taeva all“ Tartu Elektriteatris 20. IV ja 7. V, kuraator Šelda Puķīte.

    „Jää ustavaks endale ja oma väärtustele. Kõike seda ei suuda, kuid see on väga oluline. Jälgi oma loomulikku tarkust ja intuitsiooni. Sa ise oled kõigi teadmiste allikas. Kui pead otsustama midagi igapäevast, mõtle sellest ka pikemas sihis. Võta osa sellest, mis teeb sind tugevamaks ja suuremeelsemaks – mitte ainult hetkes, vaid ka perspektiivis.“

    „Oleme jõudnud väga huvitavasse ajahetke, mil vana kontrollsüsteem ennast meie pilgu ees taaskäivitab, mil me enda väärtussüsteem peaks pöörduma kasuahnuselt tasakaalule ja harmooniale ning eelistama loomingulisi ja moraalseid põhimõtteid. Peame seda lainet tabama ning selle harjal mugavalt püsti püsima, uskudes vankumatult universaalset tarkust ja headust.“

    Need on katked kunstniku ema kirjadest tütrele, esimene on kirjutatud 2015. aasta jaanuaris, teine 2020. aasta märtsis. Need on ema õpetusssõnad tütrele, mida emad on aegade jooksul ikka oma tütardele ellu kaasa andnud. Need kõnelevad ema ja tütre suhtest, aga ka ajast, millal need on kirja pandud.

    Stereotüübid ja tegelikkus. Diāna Tamane näitused – nii EKKMi ülevaatenäitus kui ka Kogo galerii „Sama taeva all“ – hõlmavad suhteliselt pikka loominguperioodi. Mõlemas on kasutatud mitmekesist meediumide buketti.

    Kui isa ja poja suhte käsitlused on teinud läbi suuri metamorfoose ja praeguses maailmas ei nähta poega ainult oma isa pärandi kandja või ka lõhkujana, siis ema ja tütre suhte käsitlused on vähemalt kollektiivses teadvuses jäänud kinni stereotüüpidesse. Ema kohustus on anda tütrele kaasa konservatiivsed, elu säilitavad suunised, sest tütar kui potentsiaalne ema on ka oma ema väärtuste säilitaja ja edasikandja. Seda mitte ainult konkreetses ema ja tütre suhtes, vaid sajandite jooksul tekkinud väärtuste säilitamise ja edasikandmise mõttes. Tütrel omakorda lasub aga kohustus hoolitseda ema (ja kõikide teiste esivanemate) eest. Kui lüüa Google’i otsingumootorisse sisse märksõna „ema ja tütar“, siis iseäranis pildivastetes tuleb välja õnneliku koosluse kuvand: ühtemoodi riides ja isegi äravahetamiseni sarnased ema ja tütar, seda iseäranis praeguse igavese nooruse kultuse ja kosmeetiliste imevahendite ajal.

    Seintel eksponeeritud fotod („Minu perekonnaalbumist“ II, 2013) eeldavad ühesugust vaatamisviisi, nendega kõrvuti asetsevad seinasuurused naha lähivaated („Puudutuse tüpoloogia“, 2015) aga hoopis teistsugust.

    Ka Simone de Beauvoir, kelle „Teine sugupool“ oli iseäranis selle ilmumise ajal 1949. aastal väga ajakajaline, isegi revolutsiooniline, on ema ja tütre suhte kirjeldamisel jäänud kinni klišeedesse. „Väike tüdruk on täielikult ema päralt ja viimase nõudmised on seetõttu suuremad. Nende omavaheline suhe omandab dramaatilisema iseloomu. Ema ei tervita tütres üht väljavalitute kasti liiget, vaid otsib temas oma teisikut. [—] Ema suhtumine oma täiskasvanud tütresse on üsna vastuoluline: pojas otsib ema jumalat, tütres leiab ema teisiku. Ema käitumine on äärmiselt erinev, olenevalt sellest, kas ta näeb tütre õitsengus iseenda hävingut või taassünni lubadust.“

    Õnneks on selline käsitus ja sellest tekkinud arusaamad siiski pealispind. Diāna Tamanet on huvitanud suhted, mis on jäänud pealispinna alla. Või vähemalt niiviisi tuleb see tema projektidest välja.

    Diāna Tamane ema ja tütre suhte käsitluse ajakohasus ei seisne ainult eri põlvkonna naiste kõrvutamises, nende lugudes või isegi mitte nende õpetussõnades, kus nad ei suru ennast ja enda kaudu ka tütart „teisiku“, „hävingu“ või „taassünni“ kategooriatesse. Tema käsitluse ajakohasus peitub eelkõige tõdemuses, et ema ja tütre suhe on alati kahepoolne, aktiivne ja vastastikku mõjutav. See on dialektiline suhe, kus eilne mässaja on täna rahustaja ja säilitaja, aga ka vastupidi. Tamane puhul ei saa sellest suhtest rääkida ainult ema seisukohalt, samavõrd tugevalt jookseb selles käsitluses kaasas ka tütre positsioon. Tütre positsiooni teeb aga eriti tugevaks asjaolu, et kunstnik ei suru seda peale, see imbub sisse detailide, fragmentide, ridade, helide vahelt. See on korraga peidetud ja kõikjal. Tütar mitte ainult ei vaata ja ei kuule, vaid ka näeb ja kuulab. Ta võtab omaks ja söödab töödeldult tagasi.

    Puudutuse tüpoloogia. EKKMi näitus algab ema 2015. aasta algul kirjutatud kirjaga ja lõpeb 2020. aastal kirjutatuga. Aga et vaataja selleni jõuaks, peab ta tegema kaasa just selliste peatuspunktidega teekonna, nagu kunstnik (tütar) ja tema abiline (kuraator) ette on näinud. Enamgi veel: EKKMi ruumiloogika on ehitatud üles nii, et välja pääsemiseks tuleb teekond taas läbi teha, seekord aga vastupidises suunas. „Laine tabamine“ ja „sellel püsimine“ on orgaaniliselt seotud „ loomuliku tarkuse“ ja „ intuitsiooniga“. Kõik algab ja lõpeb ema õpetussõnadega, aga teekonna lõpul ei tähenda need enam seda, mida algul. Tähendus ei muutu mitte ainult kunstniku (ja tema kaudu ka vastuvõtja) emotsionaalse kasvamise (täiskasvanuks sirgumise), vaid vastuvõtmise viisi teisenemiste, metamorfooside tõttu. Aga mis peaasi, kunstnik (ja kuraator) manipuleerivad vaatajaga varjatult, tasahilju, märkamatult, sest EKKMi ruumid on seekord lausa ebatüüpiliselt neutraalsed, töödki on eksponeeritud pigem harvemalt kui üle kuhjatult.

    Kui esimeses ruumis seisab vaataja silmitsi postkaardisuuruste fotodega, kus esmapilgul aimatavad fragmendid võivad jääda mõistetamatuks („Minu perekonnaalbumist“ II, 2013), siis teise ruumi fotostaatilisust järgiv video „Perekonnaportree“ (2013–2022) haarab vaataja otsekohe enda mõjusfääri. Täpselt sama juhtub ka teise korruse nn vanaema ruumis („Lillesmugeldaja“, 2016–2019 ja „Räägin sulle kõik, mida mäletan“, 2019–2021). Fotode lopsakad, mõned elegantsed, mõned aga lausa kitšilikud lillekompositsioonid ei räägi ainult vanaema noorpõlvest või ka piiriületamisseiklusest, vaid veel millestki muust. Vaatajat hoitakse küll veel ajavaimu kütkes (midagi on tüüpilist Nõukogude ajale, midagi vene kultuurile), aga just nii palju, et vastuvõtja vabad assotsiatsioonid võivad ruumi hõivata.

    Kolmanda korruse nn ema ruum on taas vaiksem, neutraalsem, kuid sealsed videod sunnivad vaatajat keskenduma. Manipulatsiooni ja doseeringuga ei ole liiale mindud, vaataja (kõigi eest ei saa rääkida) ei tunne ahistatust ka siis, kui on sunnitud täielikult vahetama vastuvõtmise režiimi. Seintel eksponeeritud fotod, olenemata suurusest või ka sellest, mis seal on kujutatud, aga ka videod eeldavad suhteliselt ühesugust vaatamisviisi, nendega kõrvuti asetsevad seinasuurused naha lähivaated („Puudutuse tüpoloogia“, 2015) aga täiesti teistsugust. Fototapeet on taust: mida aktiivsem on sealne kujutis, seda suurem on tausta mõjuvõim ja tähenduste loomise võime. Diāna Tamane fototapeedi koloriit eristub vaevu galerii seintest, suurendusega on toodud välja naha kurrud, kortsud ja vead (või eluga omandatud rikkus), kuid need jõuavad vastuvõtjani taas ainult siis, kui neisse süveneda, neid vaadata ja näha. Täpselt nii, nagu see toimib puudutuste fragmentide puhul, ainult selle erinevusega, et suurt tuleb kaugelt, väikest lähedalt vaadata. See nahk ei ole Google’i piltide ideaalse ema ja tütre kooslus, see on elu. Tamane ei fikseeri küll ainult naha kühme ja avausi, mis juhiksid keha sisemusse, kuid ta ei ole jäänud enesesse sulgunud tasase ja umbse pealispinna juurde. Ta ei eira otseselt ei norme ega stereotüüpe, aga ta ka ei allu nendele.

    Sama taeva all. Kuraator Peeter Talvistu on nimetanud Diāna Tamane EKKMi väljapanekut kulgemise näituseks. Ruumist tingitud kulgemise kõrval tuleb ka siin välja kunstnikule omane ajaline liikumise telg.

    Kõige ilmsemalt on see esil fotoseeriate või ka videote puhul. Kunstnik on nii mõndagi neist alustanud juba kümme aastat tagasi ning ajaga (ja inimeste muutumisega) need arenevad edasi. Kümme aastat tagasi võetud perekonnafoto ei toimi enam praegu, ei räägi praegusest ema (vanaema, vanavanaema) ja tütre (tütretütre, tütretütretütre) suhtest. Veel vähem sellest, mida see tähendab kümne aasta pärast. Ka kunstnik ei ole enam sama, kes ta oli kümme aastat tagasi. Aga see on ainult üks ajalise mõõtme mõistmise võimalus.

    Ema, vanaema ja raamina tütre jutustused (või positsioonid) on teine võimalus, vanaema Anna lood lähevad kaugemale minevikku, vanavanaema Zinaida omad jõuavad veelgi kaugemale, isegi kaugsõiduautojuhi ema Tanja lood kompavad olnut ka siis, kui ta kirjeldab oma tütrele järjekordset pikka reisi läbi Euroopa. Diāna Tamane on ajalise telje (peaaegu) alati sidunud ruumilisega. Iseäranis selgelt tuleb see välja dokumentaalfilmis „Sama taeva all“.

    Filmi narratiiv on ehitatud üles ema Irina vaatenurgast: ta alustab oma elu lugu lapsepõlvest, räägib isast (kuigi isa kordagi ei näidata, aga see ema ja tütre lugu), enda mässumeelsusest, esimesest armastusest, Moskva ja Hispaania giiditöö kogemusest, suurest armumisest ja tütre sünnist, Hispaaniasse naasmisest, töö kaotamisest ja uue leidmisest. Väga palju ka oma emast, Ukrainas sündinud filminduses tegutsenud Tamarast. Vaatajani jõuab ainult tema hääl, pildina eelkõige aga tütar Sonya. Et tegevus toimub just Alboráni mere äärses Fuengirola turismilinnas Hispaania Costa del Solis, sellest saab teada alles hiljem filmi lõpu poole. Siis ilmuvad korraks kaadrisse ka jutustaja (peategelane) Irina ja tema ema Tamara. Fuengirolagi on Sonya kõrval tähtis tegelane, aga see ei ole ahvatlev elust pulbitsev turismilinn, see on distantseeritud, neutraalne, isegi hüljatud paik.

    See on biograafiline film, perekonnalugu, aga sõna ja pildi nihestatuse tõttu on see astunud traditsioonilisest biograafiažanrist õige kaugele. Kõik on elutruu ja ühtlasi ka metafoor: Nõukogude ajale, segasele identiteedile, migratsioonile, oma koha otsingule, pettumustele, naise rollile. Mis aga kõige tähtsam ema ja tütre (aga kindlasti ka tütre ja ema) suhtele, selle ambivalentsusele ja kestlikkusele. Kolme naise suhe ei ole lihtne, nad on isiksused, aga üksteiseta ei saa nad ka hakkama. Diāna Tamane ema ja tütre suhe ei ole kunagi taandatud pelgalt kahe põlvkonna esindajale, alati on juures vanaema ema emana ning tihtipeale ka vanavanaema vanaema emana. Nii ei toimi Kogo galerii projekti moto „Mul on terve elu ees, minu tütre elu“ ainult ema Irina lootusena, vaid laieneb ka tema emale Tamarale.

    Diāna Tamane on selle perekonna puhul küll kõrvaltvaataja, aga ta ei ole võõras. See on olnud ka tema lugu, mis (vist) selleks on korraks on läbi saanud. Ema ja tütre suhe aga kindlasti mitte.

  • Asjad, materjalid ja inimesed

    KEIU VIRRO

    Paide teatri „Teine asi“, autorid, lavastajad ja koreograafid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, kunstnik Kärt Ojavee, lavastusdramaturg Oliver Issak, helikujundaja Alvin Raat, valguskujundaja Kermo Pajula. Esietendus 16. II Paides, endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis.

    Paide inimestele algas lavastus „Teine asi“ küllap talvisest üleskutsest: „Paide Rahva Muuseumi tarvis vajavad Toompere ja Tõniste ilusaid ja erilisi asju. Kui teile tundub, et kodus ringi vaadates seisab laual mõni kaunis küünlajalg, ripub seinal vana maal või lesib riiulil mõni eriline ese, siis andke sellest teada. Täpsemalt – saatke pilt ja kirjutage paar lauset, miks see asi on teile oluline. Ja kui teate, et naabrimehel, kälil, lapsepõlvesõbrannal või töökaaslasel on kodus midagi, mis kindlasti vääriks kohta muuseumis, siis andke ka sellest teada, muidu võibki mõni varjatud aare Paides kadunuks jääda.“

    96 paidelase asjadest ja nendega seotud lugudest saab kokku Paide rahva muuseum, mis sünnib endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis igal etendusel uuesti. Lint lõigatakse läbi ja õhtu algab. Paide teatri „Teisele asjale“ eelnenud näitus-lavastusest „Uhkusasi“ (2021) olen ma kohanud küll vaid kataloogi, kus on sees inimeste ja nende valitud asjade lood. Asjad ei ole butafooria, vaid elu representatsioon. „Teises asjas“ on võetud asjade ja materjalide käsitlemine ette abstraktsemalt, tõlgendatud teemat hoogsalt ja vabalt. Lõpuks võib inimesestki saada eksponaat. „Asjad“, „materjalid“ ja „inimesed“ võikski olla lavastuse tinglik jaotus.

    Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere antropoloogiline huvi kogukondade, inimsuhete toimimise ja suhtlemismehhanismide vastu sobib hästi Paide teatri laiema fookusega. Linn, teater selle sees ja inimesed seal ümber on kujunenud huvitavaks eksperimendiks, mis ühendab kunstilise ja sotsiaalse. Kaotada ei paista sellest olevat kellelgi, küll aga võita. Kui paljud Paide inimesed on oma teatri üles leidnud?

    Giidi rolli võtavad lavastuse autorid-etendajad. Publik, kes enne etendust saalis ringi on uudistanud, jõuab kohtadele või seisukohtadele. Viimast esialgu veel otseses tähenduses. Laest tõmmatud kangastel on esemete kujutised. Küllap need ongi need ilusad ja erilised, mida otsiti. Nõud, kolmerattaline jalgratas, uisud, tükike Gagarini langevarjust ja palju muud. Aga tähelepanu suunatakse ka kangapaanidele endile. Iga asi, selle funktsioon, taust ja materjal on seekord ruumi ja inimeste pideva tähendusliku ümbervormimise teenistuses. Etendajate valgete kõrge kaelusega sviitriteni välja, mille hinnasildid on nähtaval ja rõhutavad kaubastumist.

    „Teises asjas“ (fotol Üüve-Lydia Toompere) on võetud asjade ja materjalide käsitlemine ette abstraktsemalt, tõlgendatud teemat hoogsalt ja vabalt.

    Asjade kaudu, mille ajalugu ja võimalik eluiga publiku ette tuuakse, näitavad etendajad ka aja dimensiooni. Tõsi, asjaolu, et selle esitlusviisiks on valitud trükisõna ja asjade omanikud on loost peaaegu välja jäetud, kahandab emotsionaalset potentsiaali, võtab võimaluse suhestuda nostalgilisemalt ja isiklikumalt.

    Etenduse teises osas asutakse esemete juurest materjalide kallale ja publik läheb taas liikvele. Kuidas selgitada vett või põrandapesu kellelegi, kes neist midagi ei tea? Alustuseks võiks olla näiteks … toatemperatuuril vähese viskoossusega transparentne aine, mille sisse saab kasta pehme kangatüki ja sellega siis oskuslikult mööda põrandat nühkida. Puidust saab aga etendajate selgitusel palju enamat kui praktiline materjal – puit võtab südilt üdini sensuaalsed jooned.

    Muide, käsi südamel, see on esimene kord, kui näen, et saalitüüp, mida olen harjunud seostama kultuurimajadega, on tõesti põnevaks tehtud. Kärt Ojavee kujundusest on etendajatele kogu ruumi elluäratamisel palju abi.

    Selles ruumis leiab iseennast võimaliku eksponaadina ka publik. Täpsemalt, publikust saab keegi, kelle puhul just nimelt potentsiaal välja tuuaksegi: saalis on küllap keegi, kes lõhnab hästi ja kellel on potentsiaali leida kaaslane, keegi, kellel on potentsiaali saada osalusteatri osaks.

    Asjade ja inimeste kõrval on üks muuseum-etenduse eksponaate ka inimese vaatenurk. Täpsemalt: võõra pilk. Ühismeedia kaudu otsiti peale Paide inimeste asjadele ka inimest, kes pole eales Paides käinud. Ja ongi leitud neiu, kellele antakse mikrofon ja kes räägib oma esimesest päevast Paides. Jään mõtlema, aga ei küsi, kas ta on oma teksti ise kirjutanud. Kui palju on ta harjutanud? Üldistused ja struktuur on siin paigas, nii et dramaturg on olnud kas abiks või on esinejal endal selleks soont. Kas see inimene on etendusest etendusse sama? Ka selle jätan pärast küsimata. Nähtud etendusel oli esineja ise oma rõõmsa ja siira kohaloluga sümpaatne, ent mulle tundub, et lavastuse seisukohalt ei täitnud see stseen päriselt oma eesmärki. Võõritust ei teki, linn ei näi olevat – hoolimata valmisolekust seda huviga uue nurga alt vaadata – kuigi palju pakkunud.

    Saalis on ka lava, koht, mis mõeldud esiletõstmiseks, ent mida lavastuses enamjaolt teadlikult ignoreeritakse. Ometi seostub see viimaks ühe esteetiliselt mõjusaima stseeniga, millest liiga palju ära anda ei tahagi. Kui, siis vaid niipalju, et tonaalsuselt peegeldab see Shibari tehnikaid sisse tuues varasemat puidustseeni, ent sisuliselt saab suure objektide galerii viimaseks eksponaadiks ikkagi inimene ise.

  • Sentimentaalne, aga töötab

    MARI LAANISTE

    „Siberi haiku“, mille on oma isa ja vanaema mälestuste põhjal kirjutanud Jurga Vilė ja joonistanud Lina Itagaki, on lugu 1941. aastal Siberisse küüditatud Leedu külavanema perekonnast koos kõige tüüpilisega: mõistusevastane ja mõttetu vägivald, kohutavad olud, paljude traagiline surm. Eriliseks teeb raamatu see, et peamiseks jutustajaks on sündmuste alguses algkooliealine poiss, ning see, et lugu räägitakse lapselikus võtmes, piltide kaudu.

    Kuidas tahes seda ka nimetada, graafiliseks romaaniks või piltjutustuseks, 2017. aastal esmailmunud „Siberi haikut“ on ühelt Baltimaalt pärit nüüdiskirjandusteose kohta tõlgitud muljetavaldavalt paljudesse keeltesse. Osaliselt on kahtlemata selle taga Leedu kultuurieksportööride hea töö, ent, nagu selgub, kõnetab ka materjal. Siin kandis võib tunduda, et Ida-Euroopa traumaatilisi mälestusi XX sajandist on viimase mõne kümnendiga dokumenteeritud ning eri kunstivormides vahendatud juba üldise väsimuseni (Eestis on see juba mõnda aega ajendanud küsima, kuidas kannatusnarratiivist ja vastupanudiskursusest lahti lasta, et tegeleda lõpuks ka millegi muuga). Liiatigi ei saanud kuni viimase ajani täheldada, et laiemas ilmas oleks kõiki neid pingutusi nähtud millegi ülearu huviväärsena. Nüüd aga oleme leidnud end olukorrast, kus suur osa rahvusvahelisest avalikust diskursusest on viimastel aastatel häälestunud mineviku ja oleviku ülekohuste ja rõhumiste lahkamisele ning le dernier cri selles vallas on kõige õudust äratavamal moel uuesti aktualiseerunud idaeuroopa kannatusnarratiiv. Küüniliselt väljendudes: „Siberi haiku“ ajastus ei saaks olla soodsam. Küünikata: tegemist on hea ja huvitava teosega (vastasel korral ei aitaks ju ei osav turundustöö ega ajastus), mis leiab oma lugejad. Abiks on seegi, et ajalooteemalistel koomiksitel on Euroopas tegelikult arvestatav turunišš.

    Leedu koomiksimaastik on Eesti omaga suhteliselt sarnases seisus: valdkond on marginaalne ning pole seetõttu mingil moel kammitsetud väljakujunenud formaatidest, pealegi on „Siberi haiku“ mõlema autori debüütteos. Säärases suunava või raamiva konteksti, eelduste ja ootuste nappuses on tulemuseks üsnagi vabavormilises teostuses visualiseeritud jutustus, mis mõjub värskelt, ent on seejuures muljetavaldavalt kindlakäeline ja terviklik. Osavalt on kasutatud meediumispetsiifilisi võimalusi, vahetatud näiteks selguse mõttes modaalsusi: nii ilmuvad vahelepõiked dokumentaalse taustinfoga lehekülgedele natuuritruumas laadis kui sündmuste n-ö pealiin.

    Leheküljed graafilisest romaanist „Siberi haiku“: seik kodutalus ja küüditatavate vagunis. 2017. aastal ilmunud teos
    on tõlgitud 13 keelde ja pälvinud rohkelt tunnustust.

    Leedu mentaliteet on eestlasliku pragmaatilisusega kõrvutades ikka tundunud spirituaalsem ja sentimentaalsem ning ühe jalaga vaimudemaailmas kulgev „Siberi haiku“, mille käivitav jõud on koduigatsus, ei tee midagi selliste eelarvamuste ümberlükkamiseks. Rahvusvahelised arvustajad on kippunud seda võrdlema Art Spiegelmani kuulsa holokausti-koomiksiga „Maus“ ning paralleele leidub tõesti, s.t mõlemad autorid jutustavad ümber oma vanemate traagilisi mälestusi, ehkki lähemalt vaadates ilmneb, et tonaalsus pole kuigi sarnane. Lapsjutustajaga „Siberi haiku“ mõjub vahetumalt, aga ka heitlikumalt, peegeldades lapseliku mõttemaailma plastilisust olukordadega kohanemisel ning ealist puhvrit, mis annab naiivse optimismi ja säästab n-ö täie traagika adumisest. Sündmuste vaieldamatu õudus, kaootilisus ja absurdsus omandavad mängulise varjundi, kus aja kulg on ähmane ning kogetav põimub juurdemõeldavaga maagilise realismi võtmes. Ühtlasi joonib lapselik jutustajapositsioon alla toimuva juhuslikkuse ja sürreaalse mõõtme, milles faktipõhised episoodid võivad mõjuda hallutsinatoorsemana kui suhtlemine vaimudega. (Loomulikult on sel kevadel „Siberi haikut“ lugedes raske mitte mõelda sellele, et praegugi käib sama absurdne ja kohutav küüditamine.)

    Lapsjutustaja silmis tõusevad küüditatute seas esile ekstsentrilisemad karakterid, kelle tegevus pole suunatud esmaste eksistentsiaalsete vajaduste rahuldamisele, vaid trotslikele, kinnis­ideelistele, identiteeti kinnistavatele ja põikpäiselt helgusele suunatud aktsioonidele, nagu laulukoori organiseerimine või paberitükikestele kirjutatud haikude loopimine nähtamatuks jäävatele jaapani sõjavangidele kusagil teisel pool kõrget planku. Pragmaatilises vaatevinklis võib see muidugi paista jabur ja mõttetu, aga klammerdumine säärastesse isiklikesse positiivsetesse programmidesse on otsustav mitte­leppimine, küll kõveraid radu pidi kulgev, kuid edasi viiv ja korrastav jõud, mis ühtlasi peegeldab seda, mida samasuguse põikpäise sihikindlusega ja olusid trotsides teevad mingid inimesed kaugel Leedus: sebivad paberid, blufivad, kui vaja, ja sõidavad lõpuks Siberisse võõraid lapsi ära tooma.

  • Juurdleja ja kabalist

    RAUNO ALLIKSAAR

    Kalle Kasemaa näib juudi autorite vahendamisel olevat väsimatu ning sestap on lugejate kätte jõudnud järjekordne tükk mõttelugu, sedakorda küll uusaegsest Euroopast ning täpsemalt Itaaliast. Moše Hajim Luzzatto ei ole eesti lugejale siiski päris tundmatu. Tema eetika-alane „Õigete teerada“ ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas juba 2004. aastal, tookord küll ühes raamatus keskaja Hispaania juudi filosoofi Jehuda Halevi „Kuzariga“. Nüüd on Luzzatto aga omaette köite saanud ning juudi (ja ühtlasi ka Euroopa) mõttelugu meile jälle veidi käepärasem ja kättesaadavam.

    Siinkohal on oluline küll mõrult tunnistada, et tõepoolest, iga säärane killukene on kulla hinnaga. Hulgast Kasemaa ja veel mõne teisegi pühendunu tõlgetest hoolimata on varasemat juudi mõttelugu eesti keelde vahendatud siiski nii vähe, et iga teos on omaette teetähis. Tõsi, peale eelmainitud „Kuzari“ on meil ju näiteks Spinoza „Eetika“ Margus Oti tõlkes, Kristiina Rossi koostatud ja tõlgitud luulevalik „Uni Jeruusalemmas“ (luule on sageli suuremgi filosoofia kui mõni filosoofiliseks kavandatud teos!), Kasemaa tõlkes veel Moše de Leoni „Püha seekel“, Josef Gikatilla kaks tekstikest ja mišnatraktaat sabatist, Andres Grossi ja Marju Lepajõe tükike talmudist, XX sajandist ka Martin Buberi, Emmanuel Levinasi või Gershom Scholemi teosed ning pääle nimetatute veel üht-teist siin-sääl. Ent kus on midrašid? Maimonides? „Zohar“ või veel midagi kabalaklassikast? Olgu päälegi, arusaadavalt sääb tõlkijate vähesus ning nende vähestegi paratamatult piiratud aeg (paiguti jääb küll mulje, et Kasemaa teeb mõne aastaga rohkem kui nii mõnigi teine kogu eluajaga) töö mahule piirid ning ega siingi õhku visatud küsimused ole etteheited, pigem ehk ärgitus edaspidiseks. Äsja lõppenud noorte tõlkevõistlus andis õnneks lootust, et ka vanaheebrea keelest (kuigi kaugeltki mitte kogu oluline juudi kirjandus, isegi mitte kõik eelnimetatud, pole selles keeles kirjutatud) tõlkijaid ja seega juudi kultuuri vastu huvi tundjaid siiski leidub.1

    Luzzatto teos on siiski oluline verstapost, sest kuigi tegu pole tingimata just juudi filosoofia maailma kõige kuulsama näitega, on sel kahepidine tähtsus. Luzzatto isegi on juudi kirjandusele mitte pelgalt üks, vaid lausa kaks tugisammast korraga. 1707. aastal sündinud Moše Hajim Luzzatto tegutses üsna omalaadses olustikus. Padovas olid juudid sunnitud getosse ning neile kehtisid märkimisväärsed piirangud, ent vaimuasjad ei olnud piirangualune valdkond. Nagu paljud teisedki, osales ka Luzzatto kohaliku ülikooli intellektuaalses elus ning võimalik, et käis ka ise ülikoolis. Igatahes tegutses ta intellektuaalselt viljastavas keskkonnas ning omandas laialdased teadmised hulgast valdkondadest. Tema varasema loomingu hulka kuulub hulk sekulaarseid teoseid (ilmalikku teadmist peeti Itaalia juutide seas olulisemaks kui mujal) ja ka ohtralt luulet, nii ilmalikku kui ka piibelliku taustaga, samuti näidendeid. Hiljem toimunud pööre, mille käigus väitis Luzzato end olevat saanud inglilt otseseid sõnumeid, mis polnud kabalistlikes, s.t juudi müstikaga tegelevates ringkondades ebatavaline, suunas teda aga aina enam müstikat käsitlema. Tema luulet ning iseäranis retoorika- või eetika-alaseid teoseid on hilisemate juudi kultuuri­liikumiste esindajad kõrgelt hinnanud: „Õigete teerada“ on olnud XIX sajandil eeskujuks traditsioonilist eetikat rõhutavatele musar-liikumise esindajaile, luuletusi pidanud moodsa heebrea kirjanduse alguseks aga juudi valgustuse ehk haskalah’ esindajad.

    Moše Hajim Luzzatto on olnud nii juurdleja kui kabalist, nii filosoof kui ka müstik, ning seda üheaegselt ja nõnda, et need kaks tegelikult üksteist ei välista. Seinamaaling Akkos Israelis.

    Moše Hajim Luzzatto kabalistlike kogemuste üleskirjutused pälvisid aga Itaalia rabide halvakspanu, kuid on (ehkki vaid osaliselt säilinud) hilisemas traditsioonis olulisel kohal. Ehkki Luzzattol ei olnud pärast 1735. aastal Itaaliast lahkumist (esialgu Amsterdami, hiljem Palestiinasse) võimalust kabalat õpetada, ei ole tema religioossed tekstid siiski unustusse vajunud. Peale siin käsitletute on teada ka nt „Derech Hashem“ („Nime [s.t Jumala nime] tee“), mis võtab kompaktselt ning kabalistlikust perspektiivist lähtuvalt kokku juudi usundi põhilised teemad. Ka „Filosoof ja müstik“, mis sääb vastamisi ratsionalisti ja kabalisti, kes selgitavad üksteisele oma maailmavaadet, kuulub just nendesamade kabalistlike tööde hulka ning on samuti üsna kompaktne, ehkki võhik, kes tõeline kirjatundja pole, seda ilmselt põhjalikult mõista ei või.

    Hoolimata aga sellest, et ratsionalist ja kabalist, Luzzatto enda pruugis vastavalt juurdleja ja kabalist, päälkirjatõlkes (aga mitte raamatus sees!) niisiis filosoof ja müstik, justkui väitleks ja selgitaks üksteisele oma arvamusi ja hoiakuid, kisub vestlus kiiresti kiiva ning jõuab päätselt sinnamaale, kus kabalisti seisukohad ja seletused pääle jäävad ning juurdleja piirdub vaid küsimuste ning palvetega üht või teist nähtust seletada. Esialgu võrdsete partnerite roll muutub ning tekib õpilase ja õpetaja kahekõne taoline keskustelu. Ehkki kaht teost ei lahuta pelgalt sajandid, vaid ka eesmärk, meenutavad „Filosoofi ja müstiku“ küsimused-vastused XI sajandi õpetlase Honorius Augustodunensise menukat „Elucidariumi“, mis kirjutati omalaadse kokkuvõttena kristlikust õpetusest. Ent suurte teemade avamise kõrval hälbib seegi aeg-ajalt ning menetleb ka näiteks küsimusi nagu see, kust Aadam oma nime sai (loomulikult kreekakeelsete ilmakaarte arktos, dysus, anatole ja mesembria järgi, muide). Midagi sellesarnast võib näha ka juurdleja ja kabalisti vestluses, ehkki suur õpetus, mida selgitatakse, on loomulikult kabala, mille kaudu pääseb ligi suurtele ja ajatutele maailmatõdedele, mis muidu vaataja pilgu eest varjatuks jäävad.

    Luzzatto olemuse saab lõppeks ehk kokku võtta Kalle Kasemaa oma tsitaadiga „Õigete teeraja“ kommentaarist: „Ida-Euroopa hassiidide jaoks oli ta pühameheks peetud müstik, kelle kabalistlikke mõtteid hassiidid suurel määral jagasid; hassiidide vastased ortodoksid (heebrea k mitnagdim ’vastased’) nägid temas judaismi traditsioonilise eetilise elulaadi selget esiletoojat; heebrea ilmaliku ilukirjanduse loojad pidasid teda endi eelkäijaks ning tema draamasid uusheebrea kirjanduse alguseks“2. Tõepoolest, nõnda on Luzzatto ise olnud nii juurdleja kui ka kabalist, väga selgelt nii filosoof kui ka müstik, ning seda üheaegselt ja nõnda, et need kaks tegelikult üksteist ei välista. Kumb pool oli talle endale südamelähedasem, on küllap ilmselge.

    Tõsiasi, et hulk tema kirjutisi hukka mõisteti ning hävitati, on muidugi traagiline, ehkki, võttes arvesse, et ta pidas üht oma õpilastest messiaks ning iseend Moosese taaskehastuseks, võib ehk mõista, mispärast leidsid rabid, et ta ise ja ta tööd on ohtlikud. Pärast eksirännakuid, mis viisid esmalt Saksamaale (rabid sundisid seal teda öeldust lahti ütlema) ja sealt Amsterdami, kus valitses tollal üsna liberaalne õhkkond, õnnestus Luzzattol küll kabalaõpingutega tegeleda, ent mitte õpetada, ning ta pidi teenima elatist teemandilihvijana. Siinkohal võib mõelda sellelegi, et sadakond aastat enne Luzzatto Amsterdami saabumist sääl sündinud Spinoza, kelle samuti ta oma kogukonna usuliidrid persona non grata’ks kuulutasid, töötas klaasilihvija-läätsemeistrina. Hea tahtmise juures võiks siinkohal kahe suure juudi filosoofi elusaatuses näha kujundlikku paralleeli: mõlemad lihvisid oma materjali klaarimaks ja selgemaks, ent paraku oli see selgus autoriteetide meelest ebasoovitav. Pärast Amsterdamist lahkumist siirdus Luzzatto Palestiinasse, kus asus elama Akkosse ning suri sääl kolme aasta pärast katku. Linnas on aga praegugi temanimeline sünagoog.

    1 Selgusid kirjanike liidu noortele tõlkehuvilistele suunatud tõlkevõistluse tulemused. ERR 26. IV 2022. https://kultuur.err.ee/1608577951/selgusid-kirjanike-liidu-noortele-tolkehuvilistele-suunatud-tolkevoistluse-tulemused

    2 Kalle Kasemaa, M. H. Luzzatto „Õigete teerada”. – Usuteaduslik Ajakiri 2003, nr 1, lk 59.

  • Vaikuse piiril

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Kontsert „Vaikuse piiril“ 5. V Estonia kontserdisaalis. Anna-Liisa Eller (psalteerium, kannel) ja Taavi Kerikmäe (klavikord). Kavas kesk- ning varabarokiaja muusika.

    Lugesin kunagi ühe ajaloolasega (kahjuks olen nime unustanud) tehtud intervjuud, kus talle esitati küsimus, millest ta ajaloouurijana unistab. Vastus kõlas umbes nii, et ta sooviks liikuda mingi ajamasinaga tagasi nendesse kaugetesse aegadesse, mida ta uurib, ning saada osa tolleaegsest elust. Ka mina olen muusikaloo seisukohast mõelnud samale asjale: mis tunne võis olla elada salvestamiseelses maailmas, kus puudus kõikjal kõlav helitapeet ning muusikat sai kuulda vaid elavas ettekandes või ise musitseerides? Needki võimalused olid pealegi kättesaadavad vaid väikesele osale jõukamast ühiskonnakihist. Vaesematel oli küll rahvamuusika, aga tõenäoliselt domineeris siiski tänapäeval harv nähtus – vaikus.

    Oma kontserdile olid Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller andnud pealkirja „Vaikuse piiril“, viidates sellega instrumentidele, millel tol õhtul musitseeriti: näppepsalteeriumid, väikekandled ja klavikordid. Kontserdi algul rääkis Kerikmäegi ajamasinast, millega viia kuulajad 700 aastat vanasse muusikasse, mis kõlas ka siis võib-olla just samal kohal, kus 2022. aastal. Õhtust kujuneski omamoodi muusikalooline retk keskajast varabarokini. Peale pillimängu aitas sellele kaasa väga informatsioonirikas ja kauni kujundusega kavaleht, kus Robert Staak on valgustanud mõlema pillirühma pikka arengulugu.

    Keskajal laialt levinud psalteerium on omamoodi müstiline instrument. Kuigi seda on kirjalikes allikates palju mainitud, ei ole ometigi ühtegi keskaegset psalteeriumi säilinud ning pillimeistrid on need rekonstrueerinud vaid üksikutele keskaegsetele religioossetele piltidele toetudes. Anna-Liisa Eller mängis meie oma pillimeistri Peeter Talve valmistatud psalteeriumidel, aga ka väikekanneldel, millest üks pärineb 1901. aastast. Elleri omamoodi firmamärgiks ongi kujunenud vanamuusika esitamine eri kanneldel, millest sattusin vaimustusse tema 2019. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil antud kontserdil. Ja kui mõned üllatavad leiud kuluvad kiiresti, siis see kombinatsioon – vanamuusika ja kannel – on ikka veel värske ning pakub eredaid elamusi.

    Klavikordi kohta on samuti andmeid juba keskajast. Vanim säilinud instrument pärineb aga XV sajandi keskelt, mil pill oli populaarne kogu Euroopas. Barokiajal tõrjusid jõulisema kõlaga klahvpillid klavikordi enamasti välja. Ainult Saksamaal peeti seda endiselt väga heaks harjutuspilliks ja 1760. aastatel sai sellest seal lausa peamine klahvpill. Erinevalt klavessiinist on klavikordil võimalik nii dünaamika kui ka mitmesugused mänguvõtted (vibrato, staccato, legato), kuid klavikordi puudus on väike kõlajõud ning seetõttu on see tänapäeval üsna harukordne pill.

    Näppepsalteeriumid, väikekandled ja klavikordid on tõesti äärmiselt tagasihoidliku kõlajõuga ning kontserdi pealkiri „Vaikuse piiril“ ei olnud mingi metafoor, vaid olukorra täpne kirjeldus. Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe kontserdil.

    Kes oli möödunud suvel Haapsalu vanamuusikafestivalil duo samalaadset kontserti kuulnud, mõistis, millest selline pealkiri. Need pillid on tõesti äärmiselt tagasihoidliku kõlajõuga ning pealkiri ei ole mingi metafoor, vaid olukorra täpne kirjeldus. Kuna mina sain osa eelmisest kontserdist Lahe Maja külalistemaja salongis, tekkis kahtlus, kuidas on võimalik sama ettevõtmine tuua kuulajateni palju suuremas Estonia kontserdisaalis. Peab ütlema, et ülesanne oli lahendatud õnnestunult. Saal oli tavapärastest istmetest tühjendatud ning pillid olid üles seatud hoopis keset publikuala. Kuulajad said kontserti nautida mõnusatel kott-toolidel, mis olid paigutatud ringikujuliselt ümber esinejate (kellele maadligi istumine ei sobinud, võisid valida ka tavalise klienditooli). Kuigi olin Haapsalu kontserdi tõttu valmis väga tasaseks muusikaks, üllatas kõigepealt kõlanud klavikordi vaikne kõlanivoo mind ometigi uuesti. Kõrv harjus sellise olematu helitugevusega siiski kiiresti ning Taavi Kerikmäe sõrmede alt tulnud helid muutusid peagi eriliselt nauditavaks ja kaasa­tõmbavaks. Ühest küljest on selline muusika küll uinutav või, nagu kavalehel kirjas, „sobib hästi kassi nurrumise saatmiseks“, teisest küljest paneb see aga kuul(a)mist pingutama, tähelepanu kontsentreerima ning iga noot omandab justkui mitmekordse tähenduse.

    Kontserdikava oli mitmekesine. Eriti väärtuslik oli aga see, et esitati ka Eesti aladel tegutsenud heliloojate teoseid. Johann Valentin Meder (1649–1719), kelle allemande kõlas Kerikmäe esituses 200 aasta vanusel klavikordil, on siinsetele muusikahuvilistele hästi tuntud. Sama ei saa öelda Tartu ülikoolis õppinud sakslasest helilooja ja poeedi David Kellneri (1670–1748) kohta, kelle värvikasse elukäiku jääb tegutsemine juristina Tartus, organistina Tallinna Niguliste kirikus, Põhjasõja aastatel sõjaväelasena Rootsi armees ning vangilangemine Rootsi-Taani sõjas. 1711. aastal sai Kellnerist organist ja muusikajuht Stockholmi saksa kirikus ning sel kohal oli ta surmani. Tema koostatud generaalbassiõpik „Treuliche Unterricht“ ehk „Ustav õpetus“ osutus äärmiselt populaarseks ning anti välja mitmes kordustrükis. Kellneri loomingust on laiemalt tuntud tema lautoteosed ning üks nendest, väikekandlele ja klavikordidele seatud „Chaconne“, kõlas tõelise maiuspalana kontserdi lõpuks. Teos on imeilus: lihtsa harmoonia taustal kõlab kaunis lüüriline meloodia, mida teisendatakse järjest keerukamates variatsioonides.

    Hea ansambli moodustasid ka psalteerium ja klavikord, millel kanti ette Francesco Rognoni Taeggio (?–1626) loodud variatsioonid Giovanni Pierluigi da Palestrina motetile „Pulchra es amica mea“ ehk „Sa oled kaunis, mu kallis“. Seda, et mõlema pilliga saab luua ka tõelist tantsumuusikat, tõestasid hispaania heliloojate Antoni Martín y Colli ja Tarquinio Merula erksarütmilised ja virtuoossed chaconne’id. Üks õhtu kaunimaid hetki oli aga Guillaume de Machaut’ mõtlik ja sügavuti minev virelai „Dame, vostre, doulz viaire“ ehk „Daam, Teie sulnis ilme“ psalteeriumil.

    Kontserdi „Vaikuse piiril“ kandis üle ka Klassikaraadio ning huvitav oli seda järele kuulata. Tegemist oleks nagu kahe eri kontserdiga: ülekandes ei olnud jälgegi sellest vaikuse imest, mida sai nautida kontserdisaalis. Näiteks avalugudena klavikordil kõlanud peenekõlalistest keskaegsetest estampie’dest olid saanud raadio vahendusel üsna jõulised ja kohati lausa sõjakad plekise kõlaga tantsud. See aga ei tähenda, et ülekanne oleks olnud mõttetu, lihtsalt veel kord leidis kinnitust, et elava muusika vastu ei saa miski.

  • Külaskäik surma juurde

    KATRIN PAUTS

    „Aa, Kokoschka? Tean seda nime küll,“ kinnitab mu tšehhi sõber, kuna olen seda raamatuülevaadet kirjutades parajasti Prahas. Midagi muud ta kosta ei oska, kuigi niipalju on kursis küll, et „see Kokoschka polnud vist mingi klassikaline tüüp, vaid selline moodne“. Sellest saan aru, et vähemalt Kesk-Euroopas ei ole kunstnik Kokoschka mingi tundmatu nimi, kuna mu sõber on üsna kultuurikauge, elukutselt programmeerija. Mulle oli Oskar Kokoschka nimi aga Agneta Pleijeli romaani lugemiseni täiesti tundmatu. Kangastus hoopis Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“, kus keegi poolearuline Kokoška tänaval koerasitta korjab.

    Kui maailmakuulus Austria kunstnik Oskar Kokoschka jääb keskmisele eestlasele obskuurseks kujuks, siis vähemasti Pleijeli romaani „Kaksikportree“ teine peategelane, briti krimileedi Agatha Christie siin küll tundmatu pole. Tema teosed on eesti keeles saadaval, enamik mitmes kordustrükis. Küllalt palju on tänu biograafilistele teostele teada ka Christie elust.

    Ka rootsi kirjanik Agneta Pleijel saab eestlastele peagi palju tuttavamaks, kuna saabub Tartusse „Prima vista“ kirjandusfestivalile. „Prima vista“ kodulehel seisab kirjaniku tutvustuses, et tegemist on silmatorkava autoriga, kes hiilgab mitmes žanris. Oma riiulistki leidsin ühe Pleijeli teose – Varraku allahindluselt ostetud autobiograafilise „Ennustuse“, kus kirjanik jutustab oma kujunemisloo. „Kaksikportree“ on samuti lummav lugemisamps ning osa sellest võlust saab kirjutada Anu Saluääre ladusa ja tundliku tõlke arvele.

    Kuus fiktiivset kohtumist

    Oskar Kokoschka (1886–1980) oli isa poolt tšehhi päritolu maalikunstnik, näitekirjanik ja poeet, kes sündis Austrias ning jõudis elu jooksul mitu korda emigreeruda. Natside võimu eest pages Kokoschka Prahasse, sai Tšehhoslovakkia kodakondsuse, abiellus tšehhi naisega, kellega kolis Šotimaale ning sealt omakorda lõpuks Šveitsi, mis jäi tema viimaseks elupaigaks. Tema teoseid, mis on üle maailma mainekates muuseumides laiali, on nimetatud „intensiivseteks“ ning see kehtib ka Pleijeli huviobjektiks saanud Christie portree kohta. Diletandil on keeruline kunsti kirjeldada, aga midagi ilusat või lipitsevat selles kujutises igatahes ei ole. Kokoschka portreedelt hoovavat surmalehka, lugesin kusagilt – inimesed olevat seal mitte ainult nagu surnud, vaid ka juba veidi roiskuda jõudnud.

    Pleijel on suure veenvusega kirja pannud Christie ja Kokoschka kujuteldavate kohtumiste loo: kuus seanssi ehk kuus peatükki raamatus, kus Kokoschka Christiet maalides temaga elust ja maailma asjadest jutleb. Pakun, et paljude mõtiskluste puhul on tegemist, nagu selle žanri puhul ilmselt tavaline, siiski Pleijeli enda sisemaailmaga. Kust mujalt need ammu surnud inimestele projitseeritud mõtted tulla võiksidki.

    Rootsi kirjaniku ja kultuuriajakirjaniku Agneta Pleijeli sulest pärineb romaane, luulet, näidendeid ja arvustusi. Eesti keelde on varem jõudnud tema romaan „Talv Stockholmis“ Irja Kiisküla ning kaheosalise autobiograafia esimene osa „Ennustus. Ühe tüdruku mälestused“ Kadi-Riin Haasma tõlkes.

    Et Kokoschka maalis Christie portree krimikirjaniku lapselapse tellimusel, on fakt. Kui Christie tütre Rosalindi poeg Mathew Pritchard tegi 1969. aastal Londonis tollal 83aastasele Kokoschkale ettepaneku maalida juubeli puhul 80aastaseks saavat Christiet, oli kunstnik esiti tõrges. Ka Christiele ei olnud mõte algul mokkamööda, aga lõpuks kaks geeniust siiski kohtusid (kas ka tegelikult, ei ole teada). Pikkadel maaliseanssidel on tarvis ometi millegagi ebamugavat vaikust täita. Kokoschka ja Christie teevad seda viskipudeli – sellest olla rüübanud ainult kunstnik – seltsis juttudega „surmast, armastusest ja kunstist“. Pleijel osutab nende suurele erinevusele isiksustena juba dialoogi avalausetes. „Te ei arva ometi, et meie kohtumine on juhus,“ lausub Kokoschka. Christie vastab, et muidugi on see juhus: „Te saite tellimuse ja võtsite selle vastu.“ Kunstnik protestib seepeale, et kirjanik ülehindavat juhuseid.

    Empaatiliselt kirjutatud õblukest romaani on kerge lugeda. Jumal teab, kas ja mida need kaks eluõhtul loomeinimest päriselt rääkisid, kuid Pleijel on juhtinud igatahes tänuväärselt tähelepanu huvitavatele eraelulistele seikadele mõlema elus. Juttu on Christie ja Kokoschka erinevast taustast (üks sündis jõukas, teine väga vaeses peres), Kokoschka hullumeelsest armuloost Alma Mahleriga jms. (Alma, Kokoschka elu armastus, leidis lõpuks teise mehe ning meeleheitel kunstnik lasi endale lohutuseks valmistada elusuuruses Alma-nuku. Sellele skandaalsele armuloole on Pleijel rohkesti tähelepanu pööranud.) Ka kunsti ja elu suhtest on neil erinev arusaam. Pragmaatilise Christie arvates on elu ja kunst lahutatavad ning ennast ta kunstnikuks ei pea, vaid pigem käsitööliseks, kes kirjutab raamatuid, kuna see on talle jõukohane ja sobiv tegevus, aga kirgliku Kokoschka meelest on elu kunst ja vastupidi.

    Kui portree valmis sai, olevat kirjanik ja kunstnik sõpradena lahkunud ja kirjavahetust pidama jäänud.

    Surma ooteruumis

    Seesugust žanri lugedes tahaks alati teada, mis nimelt köitis kirjanikku just nende inimeste juures. Peab ometi olema mingi ajend, miks üritada kellegi pähe pugeda – mingi äratundmine, peegeldus iseendas? Ilmselt esitavad Pleijeli austajad talle „Prima vistal“ selle küsimuse. Eks ole üks samastumiskohti ilmselt eluõhtu ja lahkuja pilguga ajas tagasi vaatamine. Pleijel on praegu ise ligikaudu sama vana nagu Christie ja Kokoschka portree maalimise ajal, natuke üle kaheksakümne.

    Rootsi ajakirjanduses on Pleijel pajatanud, et oli paar aastat tagasi puugihammustuse tõttu tekkinud meningiidi tõttu surmasuus – intensiivravipalatis, teadvuseta, kunstlikul hingamisel, pääses lõpuks vaevu eluga. Taastumiseks kulus mitu kuud. Pääsemise eest tuli maksta kõrget hinda: tasakaaluhäired ja ränk mälukaotus. Pleijeli sõnutsi olevat ka tema isiksus muutunud, nimelt palju rahulikumaks, leppivamaks ja sise­kaemus­likumaks. „Need nädalad olid nagu külaskäik surma juurde,“ on ta öelnud. Ta olevat aru saanud, et surma ei ole tarvis karta – sa lihtsalt haihtud ja sellest ei sünni midagi traagilist. Vahest saab selle lausega kokku võtta ka „Kaksik­portree“ iva, kuna, nagu aru saan, hakkas ta seda raamatut kirjutama või vähemasti käsikirja viimistlema pärast oma surmalähedast kogemust.

    Romaani vaikiv tegelaskuju, Agatha Christie portree, peaks tänapäevani olema Mathew Prichardi valduses.

Sirp