Toeta
Otsi

õpetlased

  • Üksinduse kooskõlad neljakesi

    TAAVI HARK

    Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Point Nemo“ 5. V Nõmme Lunastaja kirikus. Keelpillikvartett FourEst: Linda-Anette Verte (I viiul), Egert Leinsaar (II viiul), Sandra Klimaitė (vioola) ja Theodor Sink (tšello); Virgo Veldi (saksofon). Kavas Tõnu Kõrvitsa keelpillikvartett „Point Nemo“ (esiettekanne), „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi“, „Thule mustrid“, „Eleegia üksindusele“ ja „Järvede laul“.

    Eesti viimaste aastate muusikaelus võib märgata keelpillikvartettide tegevuse innustavat mitmekesisust ja head hoogu. Väikest inventuuri tehes avaldub selgelt, et see elaan on magnetina kaasa tõmmanud ka eesti heliloojad ning möödunud aastail on valminud kvartette neist üsna mitmel: Mihkel Keremi kümnes keelpillikvartett (2020), Rasmus Puuri keelpillikvartett nr 2 (2020), Age Veeroosi „Lausuja“ (2021), Riho Esko Maimetsa keelpillikvartett (2021) ning Alisson Kruusmaa „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“ (2021). Esiettekannet ootab Kristjan Randalu uhiuus viieosaline kvartett „QR-tet“ (2022) ning, muide, tuleva aasta Eesti muusika päevade programmis saab muu põneva kõrval kuulda lausa kolme keelpillikvartetile kirjutatud uudisteose esiettekannet. Üks täiesti värske helitöö kõlas ka 15. mail Nõmme Lunastaja kirikus Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil, kus keskenduti keelpillikvartetile loodud teostele.

    Autoriõhtu avanguks helises seljataguselt oreliväärilt Kõrvitsa viiulipala „Eleegia üksindusele“ (2015), mille Linda-Anette Verte mängis süvenenud kõlataju ja helge nukrusega. Teose peenelt virtuoosse üldilme loovad üle keelte voogavad arpedžod, mis moodustasid magusalt melanhoolseid kooskõlade järgnevusi: neis oli meeldivat elegantsi ja hõrke üllatusi, mitmeid mõtlikke peatusi markeerisid põgusad pizzicato-akordid. Kas see eleegia on üksinduse üle kurtmine või igatsuslaul üksindusele? Muusika kindlat vastust ei paku.

    Kontserdi tuuma moodustas värskelt valminud keelpillikvartett „Point Nemo“ (2022), mis kõlas esiettekandes. Salapärasele pealkirjale annab tausta tõik, et Point Nemo on maailmas üks hüljatumaid ja üksildasemaid paiku. See inimasustusest ääretult kaugel paiknev koht Vaikse ookeani lõunaosas on selle asukoha eripära tõttu kasutusel muuhulgas kosmosetehnika ladustamiskohana. Vastne helitöö pole siiski selle paiga illustratsioon, vaid liigitub selgelt puhta muusika valda.

    Alles hiljaaegu ilmus keelpillikvartetil FourEst täispikk album Rasmus Puuri kvartetiloominguga. Ka Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil kõlanust saaks kokku just paraja plaadi.

    Avaosa algab napi igatseva episoodiga, mida valitseb madalatele akordipatjadele nõjatuv esimese viiuli avara amplituudiga kaebelaul. Fermaadile järgneb teise osa kaunistatud koraal, milles võib tajuda nostalgilist lootusrikkust, ent ajuti tumestavad seda üksikud karedamad kooskõlad. Kolmandal osal on tuntav sarnasus koorifaktuuriga, aktiivsust lisab üle keelte tuhisev muster, mille taustal jagub laululisi mõtteavaldusi vaheldumisi kõigile kvarteti liikmetele. Keskmine episood toob osavalt läbiviidud pingestamise, mis kõrgustesse jõudes taas rahuneb. Neljas osa on voolamise ja lainetuste päralt. Pärast unisooni voolusängi suubumist pääseb mõjule soe ja harmooniliselt külluslik episood, mis mõningase elavnemise järel lõppeb flažolettide õhulises lainetuses. Finaali ilmestab pärast mõnetaktilist vokaalse loomuga hüüatust kõlav vioola soololõik, mis annab kätte terve osa tundetooni. Lõpulõigu kiiremate vältuste mäng jääb rahulikkuse piiridesse, viimased taktid vihjavad tonaalsele kodusadamale, ent lõpetava akordi kohale jääb heljuma vioola salapärane flažolett.

    Kõrvitsa „Point Nemo“ on terviklik, mitmekesine ja pillidele osavalt kirjutatud teos, mida kvarteti FourEst mängu kuulates võib kahtluseta pidada ka ansamblipäraseks. Kuna interpreetidele nauditav teos leidis ka publiku sooja poolehoiu, võime ilmselt loota peatseid uusi ettekandeid nii Eestis kui ka teisel pool piiri.

    Tõnu Kõrvitsa loomingus avaldub ilmekaimalt just inimolu eleegiline joon. On köitev tajuda, kuivõrd mitmekesiselt saab irdumisest inspiratsiooni ammutada ja itkeda esteetiliselt, kasutades leidlikult muusika avaraid vahendeid. Kõrvitsa loomingus leiame helgelt heliseva muusikakeele, mis võrsub igatsuse ilust ja meloodilisest melanhooliast. Sealne peen harmooniline kujutlusväli on juurdunud tonaalse tunglemise loogikas, aga mõjub seejuures värskelt ja vabalt, liigutavalt, kohati lihtsalt, aga külluslikult ning kammitsematult.

    Sedalaadi õilsa hingusega muusikast ümbritsetuna ei ole keeruline jõuda kujuteldava üksiolekuni või vähe­masti viivuks siseneda mõtlikku meeleollu. Milleks üldse võtta vaevaks viibida hulkade käras, keset masside magedat eluproosat ja lamedate ideede laadaplatsi, kui üksindus võib olla nii paeluv ja mitme­kesine? Siiski, kahekesi iseendaga saavad liigagi ruttu selgeks oma mõtete üllatavalt kitsad piirid, algab ideede üksteisesse keerdumine, mis harva toob uut või viib sootuks rappa. Ent kui võtta kõrvale mõni põnev heliteos või tüsedam raamat, siis on ka üksinduses midagi lõpmata külluslikku.

    Pärast esiettekannet kõlas kolmeosaline tsükkel „Thule mustrid“ (2007), mis on inspiratsiooni saanud müstilisest ja saladuslikust põhjamaast, loodusest ja inimestest, pisut looritatud kujul võib seal tajuda ka rahvalaulu olemuslikku alget. Siin lisandub esimese kahe teose kontrastiks laululisele põhihoiakule ka teine muusika arhetüüpne impulss – tants. Seda eelkõige esimeses osas, kus domineerivad pizzicato, elav rütmika ja dünaamilised aktsendid. Laululise mõtlemise radadele naasis kava viimane teos „Neli vaimulikku rahvaviisi“ (2002), mis on Tõnu Kõrvitsa esimene teos keel­pillikvartetile. Cyrillus Kreegi vaimus peenelt ja hoolega läbitöötatud rahvakoraalide seaded mõjusid toreda värskusega, siingi kumas läbi helilooja melanhoolse ja mõtliku materjali eelistus. Laiendatult ja ümberseatult sai neist kaunitest paladest hiljem Kõrvitsa üks esitatumaid teoseid – „Kreegi vihik“ koorile ja keelpillidele, mille ettekanded on kaunis sagedased, seda mitmel mandril.

    Lisapalaks esitatud „Järvede laul“ saksofonile ja keelpillikvartetile (2019) pani tuumakale muusikaõhtule õige magusa punkti: Virgo Veldi esitatud saksofonipartii lummas kristalselt puhta tooni ning ilmeka fraseerimisega, mille tõeliseks haripunktiks oli harvaesinev pianissimo. Kiriku ootamatult jahedast sisekliimast hoolimata teenis innukas keelpillikvartett kuulajate sooja südamliku vastuvõtu.

    Alles hiljaaegu ilmus keelpillikvartetil FourEst täispikk album Rasmus Puuri kvartetiloominguga. Tõnu Kõrvitsa kvartetiloomingut mõttes summeerides hiilis tasahilju pähe veendumus, et ka kontserdil kõlanust saaks kokku just paraja plaadi. Küllap ei olegi suur patt oletada, et sama mõtet jagab ka ansambel ja üsna arvukas kuulajaskond.

  • Esimese korruse inimeste kurioosne lugu

    TAAVI EELMAA

    Mängufilm „Alljumalad“ („Undergods“, Suurbritannia-Belgia-Eesti-Serbia-Rootsi 2020, 92 min), režissöör-stsenarist Chino Moya, operaator David Raedeker. Osades Géza Röhrig, Hayley Carmichael, Jan Bijvoet, Johann Myers, Michael Gould, Ned Dennehy jt.

    „Ulme“ ei ole levimeeskonnal kõige täpsemalt õnnestunud määratlus. Ulmemõõtu selles filmis ei ole, ei pehmet ega kõva, ja see võib ausameelsele fanaatikule ka pahameelt valmistada. „Alljumalad“ on žanrilt üsna lihtsakoeline harilik film, mille tegevustik on, nagu paljudes teisteski filmides, asetatud hüpoteetilisse aega ja kohta, ilma seda vangerdust ulmeks nimetamata. Võib-olla ainult siis, kui nimetatud žanri suhtuda eelarvamusega või kuulujutu kaudu, saaks selle mainitud nišši paigutada.

    Olgu mis „Alljumalad“ on või ei ole, tegu on omanäolise arthouse-fantaasiamullistusega, vahva kimääriga, kuid ikkagi väga naljakaga. Euroopa arthouse’ist on juba ammu saanud fondi­kruiisimise ja tutvustavate sisukokkuvõtete kirjutamise pinnalt omaette žanr, mis on nagunii hakanud oma kõlavate ja just parasjagu aktuaalsete maailmaprobleemide slogan’ite rohkuse tõttu üsna lamedaks muutuma. Ega need nn „inimsuhted, nagu nad tegelikult on“ ei ole mingi võluvits või ainuvõimalikkus, millele üks või teine film oma aineses toetuma peab. Maailmas on väga palju teisi pingeid ka, kas või näiteks gravitatsioon või imaginaarse aja kulg filmimontaažis. Selles valguses on „Alljumalad“ hea, pikantne ajaviide, kus absoluutselt kõik, mida näha võib, on ambivalentne. Sellist pidetust aga julgeksin soovitada ikka väga pühendunud PÖFFi-hundile, tõelisele kinematograafia connoisseur’ile, kes ka ootamatuid aroome ei pelga, vaid nautida mõistab. Kes on oma elus ikka palju ja ma mõtlen ikka tõsiselt palju filme vaadanud, tunneb end arvatavasti hästi ja saab naerda ka. Ja mitte seda jämedat, labast naeru, vaid just seda peent itset, spetsi muiet, mis saab näkku ilmuda ainult siis, kui oldakse piisavalt kogenud – elus ja ka filmikunstis. Arvan, et vana kooli kinefiilidest ja filmifriikidest näiteks Trash Can Dance või Marko Raat mõistaks seda sorti ootamatut linateost hinnata. Mõnes mõttes on küllastumisest ka kasu: õpetab tähele panema ka seda, mis laias voolus ja üldises arvamusrüseluses tähelepanuta jääks, kas siis esmapilgule liiga keeruka tundenüansi või harjumuspärase puudumise tõttu. Tülpimus võib muuta hea iseloomuga inimese veelgi paremaks ja sallivamaks.

    Selle fragmentidest punutud pärja raamjutustuseks on kahe laibakorjaja (Géza Röhrig vasakul ja Johann Myers paremal) omavaheline loovestmine, et düstoopilises, sünges tulevikus oma tänamatut tööd teha.

    Looliin koosneb ilma üleminekuteta üksteise otsa lükitud lühilugudest, mis lõdva, rahuliku käega asetatult ei haaku eriti eelnevatega. See on mulle alati meeldinud. Ilmselt olen liiga kärsitu loomuga ja vahel on kena vaadata pikemate heietuste vahel lühikest, erilise kaevumiseta juttu. Selle fragmentidest punutud pärja raamjutustuseks on kahe laibakorjaja omavaheline loovestmine, et düstoopilises, sünges tulevikus oma tänamatut tööd teha. Lood on nii-öelda lihtsate inimeste argipäeva­muredest pärast nimetut katastroofi paneelelamurajoonis, millel on ka kujunduses viiteid Ida-Euroopa peisaažidele.

    Kuid nüüd essentsiaalseima juurde igas linateoses – hääletooni ja laadi juurde. See on „Alljumalate“ kõige tugevam, aga ka kõige pikantsem külg. Milline toon liigutaks vana kooli panetunud filmihullu, küllastunud fanaatikut, kes on näinud nii mõnegi, tänapäeval enesestmõistetava kinematograafilise laadi sündi nullist, arengut õieks ja siis paratamatut pudenemist? Kindlasti oleksin ärev, aga huvitatud, kui filmiseltskonnas hakkaks ringlema kuulujutt, et lugupeetud meister Veiko Õunpuu on sattunud amfetamiinipsühhoosi, vihastanud hingepõhjani „Teneti“1 eduloo peale, ning raevus „Sügisballi“ ja „Püha Tõnu Kiusamise“2 uuesti kokku monteerinud, aga tagantpoolt ettepoole. Mina tahaksin seda kindlasti näha, kuigi eelkõige ikka muretseksin lugupeetud režissööri tervise pärast. See on muidugi keskpärane nali ja ma vabandan Veiko ees. Kuigi see on arusaajale „Alljumalate“ laadi üsna aus kirjeldus ja seda ikka heas mõttes. Argisus segunemas ebareaalsega on väga viljakas loominguline aines ja seda ka selles linateoses. Atmosfäär on aga nii harjumuspäratu, krüptiline, et võib esimeste lugude puhul isegi pisut segadusse ajada, ent mida edasi see kummaline „kilekotiulme“ voolab, seda hüsteerilisemaks ja selgemaks läheb koomika laad. Viimane kolmandik, eriti kontoripidu lagunevas paneelmajas ja ühine „My Way“ laulmine, on vaimustav igale end peenendunuks pidavale filmisõbrale. Iseenesest on see mitmetist suhtumist võimaldav atmosfäär näide äärmisest argirealismist, mida teatava, kas siis pealesunnitud või vabalt valitud futuristliku meeleoluloome käigu allavahetusega julgelt eksponeeritakse; originaalne segu häbist, üksindusest, fatalismist ja oma piiratuse üle mediteerimisest. Ja viimaseks kolmandikuks on see pirukas piisavalt küpse, et nautida sügavalt südamest kerkivat lunastavat ja kergendavat naeru.

    Kuid nali naljaks. Tasub meelde jätta, et „Alljumalate“ laad toetub ikkagi sügavalt traagilisele ja tõsisele pinnasele. Keskkond ja atmosfäär, kuhu need tegelased sattunud on, ei erine õigupoolest sugugi valusatest piltidest, mis praegu iga päev uudistesse ilmuvad ja on tegelikud. Nii on tegelik ja paratamatu ka filmireaalsus, kohustuslik antus, millest otsima hakata midagi muud, mida seal ei ole, on halb toon. Ma ei ole kunagi tahtnud kaasa rääkida nii tavalistes aruteludes mõne filmi üle, kus laidetakse nii-öelda olematust: räägitakse, mida kõike ühes või teises filmis „oleks võinud olla või mitte olla“. See on mulle tundunud alati nukravõitu, elujõudu rööviv kirglikkus ja pole pidanud paslikuks selliste vestluste juures kaua viibida.

    Nii keerulised tundmused, kuhu „Alljumalad“ sukeldub, ning filmi rahvusvahelise meeskonna mitte heitumine jõulise imelikkuse ees on tähelepanuväärne saavutus.

    Kindlasti ei soovita seda neile, kes esimest korda kinno lähevad.

    1 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

    2 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007; „Püha Tõnu kiusamine“, Veiko Õunpuu, 2009.

  • Loe Sirpi!

    „Eesti kalaluule antoloogia“

    Endla „Noor jää“

    Vanemuise „Kõik minu emast“

    Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert

    Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikasalvestiste roll ja potentsiaal tänapäeval“

    Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Point Nemo“

    mängufilmid „Põhjalane“

    mängufilm „Alljumalad“

  • Millest kinni haarata? 

    MARIS PETERS, teatriuurija ja -kriitik, TLÜ humanitaarteaduste instituudi rahvusvahelistumise koordinaator 
    Maris Peters

    Hiljuti tuli sõprade juures külas olles jutuks lõbustuspargi atraktsioon, mis koosneb liikumatust sildteest ning selle ümber liikuvast ruumist. Inimmeeled ei ole selliseks kombinatsiooniks valmis: kuidas kohaneda olukorras, kui kõik su ümber liigub ja muutub? Keegi nutikas pakkus, et tuleb silmad kinni panna, sest kui jalgealune on tegelikult paigal ning liikuvat ümbrust enam ei näe, siis peaks ju kõik korras olema. Hea nõuanne. Aga mis kasu on silmade kinnipigistamisest, teesklemisest, et kõik on korras ja minu jalgealune turvaline? Pealegi, kuidas edasi minna, kinnisilmi? Võib ju mõelda, et ehk on kõrval mõni hea inimene, kes võtab käest ja päästab kitsikusest. Aga võib-olla tahab temagi silmad sulgeda? 

    Kui ei saa, ei suuda kohaneda olukorraga, milles oleme, siis kuidas ikkagi edasi liikuda? Millest kinni haarata? Võimalik, et tuleb end kokku võtta ja haarata kinni teadmisest, et tunneli teises otsas paistab valgus ning kogu see virvarr lõpeb. Siis saab taas seista kahe jalaga kindlalt maa peal, miski ümberringi enam ei muutu ega liigu ning tegelikult polegi olnud vaja millegagi kohaneda. Äkki oleme siiski sellest kogemusest midagi õppinud – kas või iseenda abituse kohta mingis olukorras? 

    Kohanemine on peen kunst ja kõigega ei saagi kohaneda. Teatud määral on selliseid ette teada kohanematuse olukordi ka võimalik vältida: mina ei ole lõbustusparkide atraktsioone kunagi armastanud ega soovinud neid proovida. Ent üha kiireneva tempoga maailmas toimetulekuks tuleb endas leida see raskuskese, millele toetudes on võimalik püsti jääda, edasi minna ja vajadusel ulatada sõbrakäsi ka teistele. Kohanemine on ka kokkuhoidmine, ühine liikumine eesmärgi suunas. Kohanemisest ei tohi saada leppimine, allaandmine. Seega, head kohanematust kõigile! 

     

     

     

  • Vetevallast pannini

    VEIKO MÄRKA

    Kala eriline side eestlastega ulatub aegade hämarusse. See on saladuslik, tihe ning mitmepalgeline. Enamgi veel: kala on aastatuhandeid püsinud mitte ainult eestlaste, vaid ka teiste soomeugrilaste meeles ja keeles. Eestikeelne lause „kala ujub vees“ kõlab sarnaselt ka soome („kala ui vedessä“) ja ungari keeles („hal úszik a vízben“).

    Osa ajaloolasi eesotsas Paul Johanseniga on püüdnud tõestada, et praeguses Eestis suuri maavaldusi omanud Maydellide (Maidelite) aadlisuguvõsa on eesti päritolu. Ühe tõsise argumendina kasutatakse Maydellide vappi, millel on kolm kala. Ilmselt on suguvõsa päritolu võimatu tõestada, aga seik, et kala peeti eestlastele nii omaseks sümboliks, et selle alusel heraldiline hüpotees üles ehitada, on iseenesest märgiline.

    „Eesti kalaluule antoloogia“ esimese osa moodustavad rahvaluulenäited. See avardab ajadimensiooni mõõtmatult, pealegi on rahvaluules kala kujund enamasti veel üheselt mõistetav. Lisaks kaladele on antoloogias sageli juttu näkkidest, vähkidest, vaaladest, konservikarpidest, naftasaastest, kassidest, akvaariumidest ja muudest kaladega assotsieeruvatest objektidest.

    Leia pildilt kala!

    Kala ei ole eesti luules eriti ülev ega traagiline tegelane, pigem pisike sahkerdaja, kelle peab kinni püüdma või, vastupidi, vette tagasi laskma – või siis temaga samastuma, kui meeleolu segane ja heitlik. Koostaja Vladislav Koržets kirjutab eessõnas: „Suurt osa tekstidest kannab humoristlik hoiak. See ei tulene koostaja eelistustest, vaid ongi omane kogu kala- ja kalastamisteemalistele tekstikogumile. Kalamehejutt on meie keeleski miskit, millega seondub muhe esitusviis ja luiskamine (luuletamine).“

    Üldmulje kogust on tõesti pigem lustakas ja vaimukas kui depressiivne. Juhan Sütiste „Viljad ja veed“: „Seepärast ärge imestage, / kui tihti päris mõistlik tüüp / on õngitsedes arulage / ning müttab voos kui suur polüüp“. Kui on tegu otseselt kalapüügi, kala puhastamise ja söömisega, siis negatiivsed meeleolud peaaegu puuduvad. Peamiselt seostuvad need pettumusega, kui kala kätte ei saada või saadakse liiga väike. Aga see pole tõsiseltvõetav mure. Kohati on huumor lausa hüperaktiivne (Felix Kotta „Kusti äpardus“, Arno Vihalemma „Riisale“, Kersti Merilaasi „Poeem Pärnu silgust“ jne). Jääb mulje, et suur osa meie kalaluule viljelejatest on endale üsna selgelt aru andnud, mida kala püüdes tegelikult tehakse – tapetakse. Ning kui tegu on harrastuskalastajaga, siis käiakse kalal lihtsalt meelelahutuseks ning ahnusest tasuta kõhutäie järele. Seda on püütud siis kinni mätsida põnevuse või huumori kattevarjuga. Ent kogus leidub ka palju veekogudega seotud luuletusi, kus kalad esinevad statistidena ning esikohal on veemasside ekspressioonid või impressioonid. Leidub ka kaluritega juhtunud traagiliste mereõnnetuste kujutamist.

    Koostaja on teinud ära ülimalt põhjaliku töö. Juba sisukord on omaette oluline kirjanduslik allikas. Antoloogia ei avalda sügavat muljet mitte ainult oma paksusega, vaid ka autorite, teemade, vaatenurkade ja stiilide paljususega. Jääb mulje, et mitte ainsamalgi ihtüoloogilisel poeesil ei ole lastud võrgusilmast läbi lipsata. Leidub palju ootamatut, kontrastset ning leidlikku: näiteks Marie Underi „Rändav järv“ ei seostunud mul varem kaladega, ometi on nad seal tähtsad tegelased. Sama kehtib Jüri Üdi „Suveteatri“ kohta. Nii on kogu luuletused võrreldavad lastele mõeldud peitepiltidega à la „Leia pildilt kala“. Neid pilte on aga üle tuhande! Mõnelt pildilt ma otsitavat ei leidnudki või ei olnud leitu eriti kala moodi. Tõsi, tunduvalt rohkem oli pilte, kus kala on küll selgelt näha, kuid pilt ise väheütlev või lausa vusserdis. Pildid, kust kala tuleb otsida, mõjuvad enamasti isegi huvitavamalt kui need, millelt ta kohe vastu vaatab.

    Kalaluule ajatelg

    Antoloogia annab tervikliku pildi kogu luule arenguloost ja muutlikkusest, mitte ainult eesti kalapoeesiast. Ärkamisajal valitses seni arvatust pragmaatilisem hoiak – majanduslik ning kulinaarne („Küll on so sees, oh laheke! / veel teised kalaksed, / küll suuri ning ka pisuksi, / mis magusad ja head“, lk 65).

    Eesti kalaluule ühed varasemad autori­tekstid pärinevad XIX sajandi keskelt Sõrvest. Ilmari Manninen, võrguaed „juhmudega“, Anseküla, Leu (Lõu) küla.

    XX sajandil pöördus fookus sujuvalt kalamehe psühholoogia kujutamisele. Eesti iseseisvumise järel on uueks tendentsiks etnograafilise kallakuga tekstid, kus luuletaja kujutab kalandusega seotud inimeste elu, eriti muidugi Peipsi ääres ja saartel. Peamiselt selle perioodi teeneks on, et antoloogia annab hea ülevaate Eesti geograafiast – konkreetseid veekogusid, mida nimetatakse, pole mõtet loetleda. Johannes Barbaruse „Sordiiniga“ (1937) kannab esimesena kala veest ja kulinaariast hoopis teise diskursusse – seisundiluulesse. Mart Raua „Kahvul“ aga pöörab tähelepanu kurvale tendentsile, et kalapüük võib asenduda alkoholi liigtarbimisega, mis püügi tulemused nullib. (See motiiv esineb ka hiljem.)

    Stalini-aegse luule huvisfäär pöördus tagasi XIX sajandi teise poole oma juurde: suured saagid ja entusiasm nii püügil kui ka kalatööstuses. Muia Veetamme „Enne ja nüüd“: „Mootori ees rahvasaadik, / tüüril kommunistlik noor … / Ime siis, et suured saagid / merelt võidetakse koos“. Kuuekümnendatel kujutati kalastajat idüllilise mediteerijana keset tormlevat kaasaega – samamoodi stereotüüp, kuid inimlähedasem. Seitsmekümnendate algusest muutub kalaluule nii mitmekülgseks, et ei võimalda üldistusi. Prevaleerima hakkab kala kui metafoor või hingeseisundi peegeldaja. Ta on omandanud oreooli, mille peamisteks komponentideks on saladuslikkus, mobiilsus ja igavikulisus. Kalapüük ja kalatoit on sellest ajast saadik kõrvalised valdkonnad ning kuuluvad pigem humoristlikku diskursusse. Ka tormi ja kaluri võimaliku hukkumise teema on ammu pildilt väljas.

    Pärlikarbid segi mudakukkedega

    Antoloogia üks väärtusi on juhatamine sügavate kalaluuletusteni, mille autorid pole eesti kirjanduslukku kinnistunud: Maie Remmeli „Isa inkarnatsioon 2“, Sulev Muttiku „*Peopesades on“, Lemmi Kuulbergi „*vahel kala“, Kaia Lehe „*Jää all järves“, kogu Marko Mäe panus jne. Mitu aastat luulekonkurssi „Kuldkala värsid“ korraldanud Koržets on raamatusse kaasanud mitmed selle laureaadid, kes pole oma koguni jõudnudki. Nende tase on kohati päris kobe, näiteks Martin Kasepuu murdekeelne „Laisa kalamihe kaebelaul“ ja „Talihari“. Talente meil jätkub, oleks ainult hooandjaid!

    Kalaantoloogia on niisiis kõikehõlmav ja muljetavaldav teos. Ometi võinuks seda umbes veerandi võrra kärpida. Igal antoloogia koostajal on põhiliselt kaks selekteerimisvõimalust: kas piirata autorite või tekstide hulka. Mõlemas vallas on valikusõel olnud liiga hõre. Pärlikarbid on segi mudakukkedega. Suurem puudus on aga heade autorite üleekspluateerimine: näiteks „Kaks põldu“ parandas tunduvalt minu arvamust Manivald Kesamaa luuletajavõimetest, ent 20 tema luuletust on liig, mis liig. Paljude mahukamalt esindatud autorite puhul ilmneb taseme ebaühtlus (Ilmar Trull, Contra jt). Kalju Lepik oli suurepärane luuletaja, aga see ei paista välja tema luuletuse „Kalal“ puhul.

    Ka laulusõnade ja lasteluule hõlmamine raamatusse on suuremalt jaolt liigne ballast. Need mõjuvad – eriti laulude refräänikorduste tõttu – ogaralt või infantiilselt. Mõned üksikud üldtuntud laulude tekstid siiski rikastavad antoloogia üldilmet: Anna Haava „Kalamehe mõrsja“, Tiiu Targama „See oli ennemuistsel aal / Heeringas“, Debora Vaarandi „Uus paat / Rannakolhoosis“, Villu Kangru „Inimene pole kala“.

    Koostaja liigsest liberaalsusest hoolimata veenab antoloogia meid ühes: Eesti on küll väike maa, aga mõttemaailmade poolest väga rikas. Luuletajate kalamaailmanägemused on hämmastavalt erinevad teemade, aga ka teostuse poolest. Korduvad motiivid puuduvad. Kõigil antoloogias esindatud autoritel on omapüütud kala, mida ta teistega jaganud pole. Ehk kõige üldistavam on Juhan Jaigi „Korgivahtija“, kus üksisilmi õngekorki jõllitavat kalameest võrreldakse mediteeriva joogiga.

  • Sel reedel Sirbis

    JÜRI SAAR: Ukraina vabadussõda
    Ukraina rahvuse formeerumisprotsess ei jäta oma samasuunalist mõju avaldamata valgevenelastele ja venelastele endile. Vene impeeriumi taastamine on üha ebarealistlikum plaan.
    Praegu ei pea vaprad ukrainlased mitte lihtsalt sõda, vaid niisugust sõda, kus võideldakse oma iseseisvuse eest ehk rahvusena ellujäämise nimel – kaotus tooks kaasa vabaduse ja omariikluse kadumise. Samamoodi oli Ameerika kolonistidele otsustav XVIII sajandil (1775–1783) peetud Iseseisvussõda ja meile XX sajandil Vabadussõda (1918–1920). Loodetavasti hakatakse sel põhjusel praegust Venemaa-Ukraina sõda tulevikus nimetama Ukraina iseseisvussõjaks või Ukraina vabadussõjaks. Nii nimetatud sõjad on olnud alati võidukad.i

    MARIN MÕTTUS: Veri on kõikidel üks
    Venemaa pakutud multipolaarsus on seadnud Lähis-Ida ja Aafrika riigid silmitsi keeruliste dilemmadega
    See kevad on tulnud teisiti.
    Läänemaailm on Vene ohtu tajunud ja teeb julgeid keerulisi samme. Kuuldes uudiseid, et Saksamaa julgeolekupoliitika alused nagisevad ja et Rootsi on sõjaliselt valinud poole, oleks mõtetest läbi käinud nagu mingi nõksakas: siitpeale on Euroopa jäädavalt muutunud. Sõda teeb maailma üha mustvalgemaks, me tunneme end Ukraina tagalana ja minagi poleks veel paar kuud tagasi osanud arvata, et õpin kunagi sõjatandri jaoks varjevõrke punuma. Sellelt pinnalt on raske mõista riike, kelle jaoks Ukraina toetamine ja Venemaa sõjakuritegude taunimine polegi enesestmõistetav.

    EVA TOULOUZE, LIIVO NIGLAS: Udmurdi traditsioonilised palved
    Palvete uurimine on äärmiselt põnev väljakutse: pöördumised jumaluste poole kajastavad ilmekalt udmurtide väärtusi ja vajadusi.
    Soome-ugri traditsioonilistest religioonidest ei ole üldjuhul järele jäänud kirjalikke palvetekste ja seetõttu on meil vaid ähmane ettekujutus, kuidas toimus verbaalne suhtlus üleloomulike jõududega. Ka eestlaste puhul ei tea me täpselt, kuidas nad kristluse-eelsel ajastul oma jumaluste poole pöördusid. Mõnede soome-ugri rahvaste juures on aga animistlikud palvetekstid säilinud tänu sellele, et teadlased – etnoloogid, folkloristid, lingvistid – on kunagi rituaalidest osa võtnud ja need kirja pannud. Aga on veel üks võimalus lähemalt tutvuda soomeugrilaste animistlike palvetega: on kogukondi, kelle traditsioonilised palvused on veel elus ja teadlased saavad neid kohapeal ise uurida. Nii tekib võimalus eri aegadel kasutatud palvetekste omavahel võrrelda ja jälgida sisemist arenguprotsessi.

    Loe ka Eva Toulouze’i „Minu Udmurdimaade“ arvustust Jaak Prozese sulest!

    ART LEETE: Obiugrilaste ja samojeedide olematud sõjad
    Olid sõjad, mis küll toimusid, aga kus ametlikult ohvreid eriti ei olnud, ja teised, mis toimusid vaid paberil, ent see-eest oli seal süüdlasi sadade kaupa.
    Lääne-Siberi põhjaosa põlisrahvaid käsitleti ajalooallikates kuni XVIII sajandini väga sõjakatena. Agressiivse kuvandi kujunemise põhjustas vastupanu, mida samojeedid ja obiugrilased Vene kolonisaatoritele osutasid. Eriti ajas kroonikutel harja turri see, et XVI sajandini käisid mansid vene linnades maksu kogumas, aga et venelased ei tahtnud seda maksu vabatahtlikult anda, siis põletasid mansid need linnad maha, põhjustades tsiviilelanikkonnale rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid kannatusi. Seejuures olid mansid sel ajal tsaari paberite järgi juba Venemaa alamad (millest Siberi omad küll ise midagi ei teadnud).

    HANS ALLA: Kunstiteadus trügib tule ligi
    Anders Härm: „Hea kunstiteadlane on see, kes jätkuvalt suudab oma objektist vaimustuda. Kui kunstist enam ei vaimustu, tegele millegi muuga.“
    13. juunil 1921. aastal valiti rootsi kunstiajaloolane Helge Kjellin Tartu ülikooli filosoofia- ja keeleteaduskonna kunstiajaloo õppetooli professoriks. Kjellin saabus Tartusse 1922. aasta algul ja 26. I pidas ülikooli aulas avaloengu. Ta asutas õppetooli juurde kunstiajaloo uurimisinstituudi ja hakkas 1922. aasta suvel üliõpilastega koguma uurimismaterjali Eesti keskaegse arhitektuuri kohta.
    Nüüdseks on Eestis vahelduva eduga õpetatud kunstiajalugu ja tehtud kunstiteadust sada aastat. Selle tähistamiseks peeti Tartus ja Tallinnas 8. ja 9. aprillil konverents „Eesti kunstiteaduse aastasada. Institutsioonid, persoonid, meetodid, lood, retseptsioon“.

    Lüüriline mina
    HASSO KRULL: Luule ja tõde
    TIIT HENNOSTE: Raputada piire
    Arvustamisel: festivali „Prima vista“ raames aset leidnud avalik kohtumine lüürilise minaga

    STEN KAUBER: Pandeemiajärgsest kinokultuurist
    Võidavad need kinod, kes oskavad panustada nii tarbimisteekonna, interjööri kui ka ürituste ja eripakkumiste arendamisse.
    Enne pandeemiat näis kinokultuur Eestis õitsevat. Nii üldised kui ka spetsiifilised kinode külastuste arvud lõid rekordeid ning kasv oli kümne aastaga Euroopas Rumeenia järel teisel kohal. Eesti kinohuvilised olid lätlastest ja leedulastest isegi kaks korda agaramad kinokülastajad ning Euroopas oli Eesti oma 2019. aasta kinokülastuste per capita arvu poolest Iirimaa ja Prantsusmaa järel uhkelt kolmandal kohal.

    AGNES ALJAS: Enam pole aega eitada
    Ühiskond vajab teistsugust muuseumi: peame õppima toime tulema eri vaatenurkade ja kontekstiga, kusjuures lisades turvalistele käsitlustele nii optimismi ja lootust kui ka ahastust ja viha.
    4. kuni 7. maini toimus Eesti Rahva Muuseumis Euroopa aasta muuseumi auhinna (EMYA – European Museum of the Year Award) konverents, mis tipnes 2022. aasta parimatele Euroopa muuseumidele auhinna üleandmisega. Euroopa Muuseumifoorum (EMF) on auhinnanud innovatiivsemaid, ühiskondlikult aktiivsemaid, tundlikumaid ning põnevamaid muuseumiprojekte Euroopa aasta muuseumi auhinnaga alates 1977. aastast.
    EMFi esimehe Jette Sandahliga rääkisime konverentsi järel muuseumide arengusuundadest. Intervjuu on ajendatud teemadest, mille Sandahl 3. mail ERMi aastakonverentsil „Relevance / Mõjukad muuseumid“ ettekandes esile tõstis.

    RASMUS KASK: Muuseumid muutuste tuules või tuuleks?
    Mäluasutused peavad endalt küsima, millised on nende võimalused muutusi tagant tõugata, pingeid leevendada, õiglust jalule seada ja demokraatlikke väärtusi kaitsta.
    3. mail toimus Eesti Rahva Muuseumi 60. aastakonverents pealkirjaga „Relevance / Mõjukad muuseumid“. Üritusel keskenduti muuseumide ja kultuuriasutuste mõjule ühiskonnas: kuidas seda hinnata või mõõta, milline on muuseumide positsioon Eestis ning mis suunas edasi liikuda.i

    MERLE KARRO-KALBERG: Meelega muuseumis
    2022. aasta Euroopa aasta muuseumiks valiti Hollandi meelte muuseum, ainulaadne keskus, kus räägitakse vaimsest tervisest ning usutakse, et terve meel on avatud meel.
    Mai alguses anti Eesti Rahva Muuseumis toimunud konverentsil üle auhinnad Euroopa parimatele muuseumidele.Kõik laureaadid koos põhjenduste ja kirjeldustega on ära toodud Euroopa aasta muuseumi auhinna veebilehel.i Seda nimekirja tasub sirvida ja mõnigi sealt suveks oma reisiplaani lisada, sest kõik pärjatud muuseumid üllatavad, on põnevad ja laiendavad muuseumi mõistet.

    RAGNE KÕUTS-KLEMM: Umbusklikud ajakirjanikud
    Ajakirjanduslik umbusk on üks peamisi põhjusi, miks Eesti asub ajakirjandusvabaduse pingereas maailmas nii kõrgel kohal.
    Selle päeva õhtul, mil sai teatavaks, et kohus määras trahvi Eesti Ekspressile ja kahele selle väljaande ajakirjanikule Tarmo Vahterile ja Sulev Vedlerile, küsis minult üks tuttav külaelanik, et kas ajakirjandus on nüüd ringkaitses. Kui kohus otsustas, et ajakirjanikud käitusid valesti, siis miks ajakirjanikud seda ise ei tunnista ja õigustavad seda, mida ajakirjanikud olid teinud?

    Arvustamisel
    Hervé Le Tellier’ romaan „Anomaalia“
    „Eesti kalaluule antoloogia“
    Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikasalvestiste roll ja potentsiaal tänapäeval“
    Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Point Nemo“
    Michael Nymani kammerooper „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“
    Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert
    näitused „Lilly Walther. Piiritu“ ja „Erna Kreischmann. Baltisaksa modernisti oma ruum“
    Vanemuise „Kõik minu emast“ ja „Tõrksa taltsutus“
    Endla „Noor jää“
    mängufilmid „Põhjalane“ ja „Alljumalad“

  • ,

    Rotermanni soolalaos uus näitus “Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing”

    Reedel, 20. mail kell 17 avame Rotermanni soolalao galeriikorrusel näituse „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing” ja esitleme kataloogi Arhitektuuristuudio Siim & Kreis töödest. Näitus tutvustab Eesti arhitektuuri lähiajalugu ühe büroo arhiivi abil – arhitektuurikonkursside rohkust, üleminekuaja kõrgelennulisi ideid, uute hoonetüüpide nagu pangad või autokeskused tulekut.

    Arhitektid Andres Siim (1962–2020) ja Hanno Kreis (1962–2011) olid oma põlvkonna särav tandem, kes 1993 asutasid koos Kristel Ausinguga (1964) Arhitektuuristuudio Siim & Kreis. Näituse kuraator Triin Ojari sõnul huvitas muuseumi eelkõige ühe büroo lugu: milliselt pinnalt turbulentsetel üleminekuaegadel alustati, kust tuli tahe osaleda lugematutel arhitektuurikonkurssidel, milliste töödega teeniti igapäevast leiba ning mida nende tööd räägivad Eesti arhitektuuri ja arhitekti kohta?

    Arhitektuuristuudio Siim & Kreis alustas ajal, kui arhitekti põhitööks võisid olla kioskid või turuputkad, aga paberil kavandati uut tihedat city’t ja kujutleti lääne eeskuju appi võttes kapitalistlikule linnale sobivat vormi. Nad jõudsid teha umbes 70 võistlustööd, enamik neist avalikele arhitektuurikonkurssidele, ja mingi preemia saadi umbes pooltelt. Rahvusvahelise tähelennuni jõuti juba varakult, kui Andres Siim koos Vilen Künnapu ja Ain Padrikuga pälvisid 1988 teise koha Los Angeleses West Coast Gateway arhitektuurivõistlusel. Aasta hiljem võitis Siim Tallinna vanalinna kavandatud Arhitektide maja konkursi, järgnesid juba koos bürooga saadud võidud Vabaduse väljaku planeeringu, Hansapanga, Muusikakeskkooli ja Otsa kooli ühishoone ning Tallinna Linnateatri uue hoone võistlustel – kõik paraku ehitamata.

    1994. aastal Lasnamäel valminud Nissani autokeskus oli esimene seda tüüpi maja Eestis ja pälvis ka kohe vastloodud kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali esimese aastapreemia. Mustamäele kavandatud Tehnopolise majadesse kolisid Skype ja teised e-Eesti edule aluse pannud tehnoloogiafirmad. Tartu ülikooli uus ühiselamu Raatuse tänaval oli esimene nüüdisaegne üliõpilasküla. Irus jõekäärus siuglevad munitsipaalmajad on väheseid korralikke näiteid linna eluasemepoliitikast. Golfi kui siinmail uue spordiala populaarsuse tuules ehitati Jõelähtmele efektne klubihoone, sporditaristu uuendamist märgib Tartu Tamme staadioni tribüünihoone. Ning ilmselt ei ole Eestis bürood, kes poleks teinud eramuid, varieerides nii lõpmatult seda eestlase ideaalse eluaseme mudelit. Kõik see annab hea pildi ühe Eestis tüüpilise, 2–3 inimesega arhitektuuribüroo töölauast ja sellest, kuidas on samm-sammult tekkinud see viimase 30 aasta ehituslik kihistus, mis meie ruumikultuuri praegu suuresti mõjutab.

    Kuraator: Triin Ojari
    Ruumikujundaja: Raul Kalvo, Triin Kampus (Inphysica technology)
    Graafiline kujundaja: Jan Tomson
    Uued fotod: Martin Siplane
    Video: Paco Ulman

    Näituse toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Arhitektide Liit, Perekond Kreisi Fond, Stokker, Port Artur, City Motors, Astlanda, International Baltic Golfmarina, Felix Mägus, Silja Saulep, Olavi Tuisk.

    Näitus on Rotermanni soolalaos avatud 21. augustini 2022, kavas on veel kuraatorituurid ja tuur Avatud Majade sarjas.

  • ,

    TIIU KIRSIPUU näitus “TEATRIT ja LEIBA” 

    Vabaduse galeriis (Vabaduse väljak 6, Tallinn)   

    20. mai – 15. juuni 2022. 

    Koroona esimese laine ajal, kui kirjutasin Vabaduse galerii näitusetaotlust, olid suletud kõik kultuuriasutused,  ka teatrid. Tihti oli kuulda, et kõige rohkem tuntakse puudust võimalusest teatris käia, eestlased on ju teadagi teatrirahvas. Teatri lätted on Vana-Roomas. Sellele osutab ka näituse pealkiri, viidates nendest aegadest pärit väljendile inimese põhivajaduste kohta.  

    Nii nagu leib toidab keha, toidab teater hinge ja pakub vaimutoitu.  

    Tervikuna on näituse puhul tegemist ruumi- ja heliinstallatsiooniga, mille kandvaks osaks on kolm installatiivset portreeskulptuuri: kirjanik Andrus Kivirähk ning näitlejad Guido Kangur ja Andrus Vaarik. Näitlejate portreeskulptuurid vihjavad Vana-Rooma teatrile.  

    Eksponeeritud on ka leib. 

    Teater töötab nii, et kirjanik kirjutab ning näitlejad mängivad. 

    Näituse helifooni moodustavad katkendid Andrus Kivirähki teostest, mida loevad Guido Kangur ja Andrus Vaarik ja kirjaniku kirjutusmasina klõbin. 

  • ,

    Kadrioru kunstimuuseumis avatakse mööbli- ja tarbekunstinäitus ning skulptuurihoidla

    Meisseni portselanimanufaktuur. Johann Joakim Kändleri mudel u 1730 – 1740. Figuur “Papagoi”. 19. saj.

    18. mail kutsub Kadrioru kunstimuuseum tähistama muuseumipäeva meeleoluka programmiga kahel uuel näitusel: skulptuurikogu avahoidla väljapanekul ja näitusel „Stiilsed asjad. Mööbel ja tarbekunst Eesti kogudest“. Muuseumi ja kõigi programmide külastamine on sel päeval tasuta.

    Skulptuurikogu avahoidla väljapanek pakub huvilistele võimaluse tutvuda muidu varjatuks jääva osaga Eesti Kunstimuuseumi välisskulptuuride kogust. „Muuseumi üks olulisemaid eesmärke on oma kogusid tutvustada ja tagada laiema publiku ligipääs hinnalisele kunstipärandile. Nii püüab ka Kadrioru kunstimuuseum laiendada oma väljapanekut, muutes kompaktse, kuid põneva ja mitmekesise skulptuurikogu külastajatele alaliselt nähtavaks,“ kommenteerib Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre. Vana hoidla ruume on ümber kujundatud nii, et teoste vahel mahuks liikuma ka vaatajaskond. Eriti oodatud on vaegnägijad, kellele on just kolmemõõtmeline kunst kõige hõlpsamini tajutav. Vaegnägijatele suunatud programmides saavad osalejad skulptuure ka kombata, tavakülastajatel palutakse siiski piirduda vaid kujude vaatamisega. Skulptuurid, mis on jäänud varasemalt muuseumi ekspositsioonis tagaplaanile, on nüüd näitusesaalides väärikalt esindatud, sest mitmed kujud jõuavad maalide kõrvale püsiväljapanekusse. Skulptuurikogu avahoidla loomist on toetanud Muinsuskaitseamet muuseumide kiirendi programmi kaudu.
    Näituse kuraator, skulptor ja skulptuurikonservaator Maria Väinsar rõhutab materjalide ja tehnikate tutvustamise olulisust: „Avahoidla väljapanekut täiendavad lühilood mitte ainult teostest ja nende autoritest, vaid ka skulptuuride valmistamise tehnikatest, olulisematest materjalidest ja kujude konserveerimisest. Muuseumi suhteliselt väikeses kogus on esindatud pea kõik klassikalise skulptuuri materjalid: pronks, kips, marmor ja teised kivimid. Avahoidlas on teosed inimeste lähedal ning tähelepanelik külastaja näeb nii pronksivalu liitmiskohti kui ka poleeritud ja karedaks töödeldud marmori erinevust, patineeringu rohekaid varjundeid ja palju muud.“
    Teine väljapanek – näitus „Stiilsed asjad“ – toob samuti fookusesse kunstipärandi, mis üldjuhul jääb kunstimuuseumis tagaplaanile või mida näeb vaid ekspositsioonide stiilse „taustana“: mööbel, portselan, tekstiil jms. Sel korral lavastatakse näitusesaalides mängulised interjöörid, kus külastaja saab tutvuda ühe või teise stiili elementide, omaduste ja iseloomuga. Kaasatud on nii esemed kunstistiili esilekerkimise ajast kui ka hilisemad stiliseeringud, näiteks 17. sajandi baroki kõrval 19. sajandi neobarokne tarbekunst ning 18. sajandi rokokootaieste kõrval järgmise sajandi lõpus moekaks saanud neorokokoo elegantsed ja uhked esemed.

    „Suur rõõm on tuua näitusel „Stiilsed asjad“ fookusesse kolmemõõtmelised esemed ja tarbekunst – valdkonnad, mis pildikeskses väljapanekus kipuvad tagaplaanile jääma. Samal ajal on just argised esemed need, mille vorm, värv ja välimus inimesi igapäevaselt ümbritsevad ning kasutusväärtuse kõrval oma ajastu meelelaadi ja esteetilisi ideaale kannavad. Käesolev näitus ei paku põhjalikku mööbliajalugu, vaid iseloomuliku vormi ja detailidega esemete näol stiilispikrit, mis aitab lähemalt tutvuda baroki, rokokoo ja ampiirstiiliga ning neid sügavamalt avastada. Loodetavasti pakub selline stiilispikker pidepunkte, julgustades märkama ja uudishimuliku pilguga uurima esemeid ja keskkondi ka väljaspool näituse saali,“ kommenteerib kuraator Kerttu Männiste. Mööbli- ja tarbekunstinäitus „Stiilsed asjad“ on avatud 4. septembrini.
    Kahe näituse avamispäeva üritused toovad kunsti kõrvale muusikat ja sõna, luues kunstiharude sünteesist tervikliku kogemuse. Alates kella 14st kõlab Kadrioru lossi peasaalis 17.–19. sajandi muusika, kell 17 ja 18 toimub näitusesaalides kirjanduslik performance – iga ajastu saalis loeb näitleja selle perioodi märgilise tähtsusega kirjandusteose katkeid, et lasta kõlada ajastu vaimsusel ning panna seeläbi esemed selgemini „kõnelema“.

  • Vanemuise uus Vanapagan

    AARE TOOL

    Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ esietendus 6. V Vanemuise teatri väikeses majas. Kristi Klopetsi libreto A. H. Tammsaare teose põhjal. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, teised dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastaja Vilppu Kiljunen (Soome), kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Anton Kulagin, videokujundaja Juho Porila. Osades Koit Soasepp või Priit Volmer (Jürka), Rasmus Kull (Ants), Karmen Puis (Lisete), Annaliisa Pillak (Juula), Atlan Karp (kirikuõpetaja), Jaan Willem Sibul või Taavi Tampuu (ametnik), Simo Breede (Kusta), Pirjo Jonas (Maia), Tarmo Teekivi (naaber), Merle Jalakas (Mall), Helen Hansberg (Viiu), Oliver Timmusk (mustusevedaja), Artur Nagel (kivilõhkuja), Egon Laanesoo (kraavikaevaja), Alo Kurvits (turbalõikaja), Janek Savolainen (sulane), Elli Koidula Kull või Iti Marie Jõgi (Riia), Mihkel Pulges ja Priit Pulges või Gregor Kurs ja Geron Kurs (kaksikud), Vanemuise ooperikoor (külarahvas) ning Vanemuise sümfooniaorkester.

    „Algupärane eesti ooper kolmes vaatuses ühe vaheajaga“ – nii läkitatakse helilooja Ardo Ran Varrese ja libretist Kristi Klopetsi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ Vanemuise teatrisse endale lavapealset õndsust otsima. Miks just Tammsaare? Miks just Jürka?

    Ooperiajalugu on täis näiteid, kuidas lavapotentsiaal ei sõltu kirjandusteose mahust või kvaliteedist. Kõik, mis annab kirjandusele „kvaliteedi“, tuleb ooperiks vormides nii või teisiti maha kaapida, kuni järele jääb vaid kõige elementaarsem: karakterid ja süžee. Filosoofilist romaani muusikasse panna on seetõttu tänamatu, sest ooperis ei maksa mitte paljusõnalisus, vaid situatsioonid ja õhkkond. Nadivõitu kirjandusalgallika põhjal saab kirjutada mõjusa ooperi, samal ajal kui romaaniklassika ainel loodud ooperid kannatavad ülepaisutuse käes. Romaani ooperiks teha tundub see­pärast peaaegu ebaökoloogiline, ehkki Tammsaare sellest muidugi vaesemaks ei jää, et tema Jürkagi on nüüd palutud talutarest ooperipüünele, Jevgeni Onegini jt peenesse seltskonda.

    Romaaniklassika ei vaja peenetundelisust, vaid seda, et temaga käidaks ümber vabalt nagu saviplönniga, millest vormitud anum täitub uustõlgenduses just praegu aktuaalse sisuga. Häda poleks sellestki, kui mindaks vaatama ooperit Vanapaganast ega tuntaks Tammsaare Jürkat ära. Mõni küsiks siis endalt, mis puutub siia üldse Tammsaare ja Vanapagan, kui ooper on millestki muust või kui loojutustuse asemel on selles fragmendid ja juhuseosed. Niisugune reaktsioon oleks teretulnud, sest just küsimuste toel sünnivad teadmine ja tähendus. Tüviteksti puhul pole oluline mitte see, mis ta on, vaid mida temast saab teha.

    „Kes on Jürka?“ küsib koor Varrese ja Klopetsi ooperis. Kas Jürka (Koit Soasepp) on maa peale õndsust otsima tulnud kurivaim või keegi vaimust vaene, kes kujutleb end olevat saatan? Romaanis ei saa lugeja esialgu vastust (Tammsaare kavandas romaanile Jürka maale lähetamist avava eelmängu ja epiloogi, 1939. aasta esmatrükis neid aga pole). Romaan algab sellega, kuidas Jürka ja Lisete on end Põrgupõhjal sisse seadnud, umbes nagu Andres ja Krõõt asusid Vargamäele „Tõe ja õiguse“ alguses, selles talupoeglikus koduloomise müüdis. Kas ei ole liiga ettearvatav, kui Põrgupõhjale tulnu osutubki põrguvürstiks? Tammsaare paneb loomuldasa skeptilise lugeja igatahes nii arvama, et lennutada ta seejärel küla­realismist fantastikasse.

    Kuigi lavastaja Vilppu Kiljunen on kavaraamatu saatesõnas osutanud Jürka inimlikule ja saatanlikule mitmemõttelisusele, on lavastuses tema olemus algusest peale ühene ja kõik kaardid on korraga avatud. Kas Jürka on tobu, idealist, vägivaldne kiimakott või päris vanapagan? Või on põrgutee sillutatud heade kavatsustega? Kui Jürka laseb kuuldavale kõmiseva naeru ja sügab sarvenukke, siis mis küsimust saab enam olla. Alles ooperi teises vaatuses, kui Jürka kirikuõpetaja käest Lisetele hingekella löömist nõutab ja teoloogiline arutelu vägisi jaburaks kisub, tekib lootus, et ooperi-Jürkal on siiski kahe sarve vahel peale väljendi „küllap vist“ ka mõningane dramaturgiline puänt.

    Ardo Ran Varrese ooperi „Põrgupõhja uus Vanapagan“ nimitegelane Jürka, keda esietendusel kehastas Koit Soasepp, on peamine (ainus?) sammas, mille toel uudisooper püsti seisab. Soasepp mängib oma vastuolulise karakteri saatanlik-muhedalt välja. Taustal paistab Karmen Puis Lisetena.

    Ometi on just nimitegelane Jürka, keda esietendusel kehastas Koit Soasepp, peamine (ainus?) sammas, mille toel uudisooper püsti seisab. Soasepp mängib oma vastuolulise karakteri saatanlik-muhedalt välja. Loodetavasti leiab oma sisemise Jürka tulevastel etendustel ka teine osatäitja Priit Volmer, kelle näitlejatüüp on Soasepaga võrreldes küll üsna teistlaadi.

    Üks hea ütlemine ajab Tammsaarel teist taga, aga midagi peab siiski ette võtma, et romaan ooperina lavale ära mahuks. Varrese ooperis on võetud Tammsaare ette peatükk peatüki järel, justkui oleks Põrgupõhja looduskaitseala, kus ei tohi murda oksagi. Isegi „va kassiroju“ on ooperisse sisse kirjutatud. Võib-olla on oranži mängukassi vaja ainult selleks, et Lisete (Karmen Puis) saaks tema kallal oma iseloomu näidata, nii et too haleda mjäugumise saatel lavalt minema kupatatakse. Hea tõesti, et Lisetel on ooperis karakterit. Romaanis on Tammsaare juba kolmandas peatükis Lisete romaanist välja kirjutanud ja temaga seoses ei meenugi muud, kui et ta „sulasega mürab kui peremees ja perenaine“.

    Esimese vaatuse lavapildis sümboliseerivad ehitisi puitkonstruktsioonid ja metsa puutüved. Püstloodis lavaruumi rõhutades piltlikustavad need sidet põrgu, maa ja taeva vahel, peale selle muidugi ka romaani rahvausundilist panteistlikku maailma. Kui puudest jäävad lõpuks järele kännud, siis on ooperi­publik loodetavasti oma õpetliku ökoloogilise näpuvibutuse kätte saanud.

    Nagu antiiktragöödias, nii kommenteerib Varrese ooperis sündmustikku koor, keda sedapuhku on kujutatud metsatööliste brigaadina. Peale selle et koor on mõeldud esindama iroonilisevõitu kõrvaltvaataja positsiooni nüüd juba retrolikus 1990ndate postmodernismi vaimus, on sellel ka praktiline ülesanne: sündmustikku vaatajale ette vuristades hoiab see niigi kahe tunni ja kolmveerandi pikkust ooperit veidigi ajaraamides. Tegelaste hulga mõttes ajab ooper niikuinii üle ääre. Tammsaare teos on omal moel perekonna­saaga, kus tegevus toimub mitme põlvkonna vältel. Nii ilmub keset ooperit üha uusi tegelaskujusid (Kusta ehk Simo Breede, Maia ehk Pirjo Jonas), kes tunduvad olevat justkui ilma oma loo ja näota. Juula (Annaliisa Pillak) surma­stseeni hardust aduda oleks kergem, kui enne püstijalu kirstu sammumist oleks too saatnud korda muudki peale Vanapaganaga metsaliste sigitamise. Kas on aga külaühiskonnas nüansi­rikkale naiskarakterile kohta?

    Ants (Rasmus Kull), kes on Tammsaarel vormitud rahvajuttude Kaval-Antsu järgi, ilmub esmalt puitkonstruktsiooni otsas, seega Jürkale ülevalt alla vaadates. Nii on markeeritud ooperi üks peamisi suhteprobleeme: kumb, kas Jürka või Ants, on selles loos tegelik põrguvürst? Kes on allaheidetu ja kes tuleb „taevast ülevalt“? Jääb mulje, et Havanna sigarit popsutav Ants tunneks end paremini mõnes vesternis kui Põrgupõhja laantes. Ants tõmbab tikku: ta mängib tulega, mis haarab ta lõpuks endasse, kui Vanapagan tema talule leegid räästasse pistab. Omamoodi vesternlik see lugu muidugi ongi: selles on vastakuti tsiviliseeritus ja metsikus, õiglus ja ülekohus, mida kroonib verine kättemaks põlispuude kõikenägeva pilgu all.

    Ardo Ran Varrese muusikaline Põrgu­põhja on pilvealune ja tüvetagune. Tegelaste muusikalises iseloomustuses ei puudu teatav sümboolsus. Vanapagana vokaalpartiis kipuvad fraasid lõppema laskuva käiguga tõrrepõhja („Küllap vist!“), Antsul seevastu tõusvalt. Nõnda on vastandus vertikaalteljel (üleval ja all, taevas ja põrgu …) veelkord alla joonitud. Sama funktsiooni täidab keelpillipartiides kõrgustesse pürgiv materjal (flažoletid). Sellele vaatamata pole tegelased muusikaliselt kuigivõrd eristatud, vaid nad ripuksid justkui puunukkudena nööride otsas. Nad on vaid mängukannid groteskses kurbloos. Antsu on ooperis õnnistatud küll isegi omaette juhtmotiiviga, mida esitab klarnet. Ooperit kuulates tundub lõpuks, nagu laseksin Jürka hööveldamata kirstu­laudadel pika vastlaliu. Samal ajal on niisugusel uimastaval ühetaolisusel ooperi uusmütoloogilist ainest arvestades siiski oma loogika.

    Tammsaare romaani ümberjutustamisega on ooperis sedavõrd palju tegemist, et õhulisemateks hetkedeks jääb aega napilt. Orkestri vahemänge, mis võimaldaksid sündmustiku hetkeks pausile panna ja meeleolu süvendada, peaaegu ei kõla. Niisamuti pole lavastuses õiget liikumist ja lavalist hoogu. Meenutagem, et „Põrgupõhja uus Vanapagan“ on ennekõike filosoofiline romaan ning et ükski kunstiliik ei ole nii abstraktne ja samal ajal piltlik kui tants. Tammsaare romaan pakkunuks võimaluse võitlusstseeniks, nimelt selles kohas, kus Jürka lajatab lehmamurdjast karule pika kirvega lagipähe „nagu kaalikasse“. See peaks olema tähendusrikas hetk, kui Jürka, põrgust maa peale tulnu, paneb käe külge metsa pärisasukale. Üks asi on, kui Jürka jookseb bensiinikanistriga ringi nagu marutõbine – see on kuritegu inimese vastu. Hoopis sügavam tähendus on karutapul, millega inimene trotsib loodust. Jürka on määratud saama karu vere läbi Raskolnikoviks – sealt algab tema lunastus –, lavastuses on aga karust hoopis mööda mindud.

    Oksa painutada on kergem kui puutüve. Seepärast on ka Tammsaare tüvitekst ooperi ainesena ühtaegu õnn ja õnnetus. Tuntud lugu annab kondikava, millega saab suhestuda igaüks, kes koolis kohustusliku kirjandusega tutvunud. Öeldakse, et kurjadel ei ole laule, aga Tammsaare Vanapagan laulab ikkagi. Seda peab ju ometi kuulma ja nägema, mistõttu tasub rahvalik-satanistlik palverännak Vanemuisesse ette võtta. Kas Varrese, Klopetsi ja lavastaja Kiljuneni koostöö Vanemuise trupiga võinuks viia Tammsaare teose tõlgendamisel mõneti intrigeerivama tulemuseni? Küllap vist …

Sirp