Toeta
Otsi

õpetlased

  • Ivi Tivik 13. VIII 1936 – 28. XII 2022

    Meie hulgast on lahkunud legendaarne viiulipedagoog Ivi Tivik.

    Ivi Tivik õpetas viiuldajaid Tallinna Muusikakeskkoolis 49 aastat (alates 1961. aastast, s.t kooli loomisest peale) ning juhendas pikka aega Tallinna Konservatooriumis üliõpilaste pedagoogilist praktikat. 1992. aastast oli Ivi Tivik Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsioonipedagoogika instituudi korraline dotsent (hiljem emeriitdotsent), juhendas üliõpilasi ning esines ettekannetega konverentsidel ja täienduskoolitustel nii Eestis kui ka välismaal.

    Tema katkematu mõttetöö pillimängu ja selle õpetamise üle leidis väljundi metoodilistes artiklites, millest neli viimast alles ootavad EMTA ja EKÜ kogumikes ilmumist.

    Õpetajana oli Ivi Tivik nõudlik ja põhjalik ning kõrgete muusikaliste ideaalidega. Õpilastelt eeldas ta pühendumist, muusikasse süvenemist ja ilu tunnetamist. Sama nõudis ta ka endalt, lubamata pealiskaudsust üheski tegevuses. Tema õpilaste hulgas on Olavi Sild, dr Niina Murdvee, prof Mari Tampere-Bezrodny, prof Urmas Vulp, Kaido Välja, Juhan Tralla, Mari Poll, Linda Anette Verte, Anna-Liisa Bezrodny jpt.

    Pärast aktiivsest pedagoogitööst loobumist jätkas Ivi Tivik oma kogemuste jagamist, koostades viiuli­mängu­aabitsaid ja noodikogumikke. Tema koostatud viiulikool algab noodiga „Väike viiulimängija“, sari jätkub kogumikega „Viiuliaabits“, „Liisa viiuli­vihik“, „Johannese viiulivihik“ ning „Liisa ja Johannese heliredelite vihik“.

    2007. aastal sai ta Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, 2011. aastal pälvis vabariigi presidendi Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2021. aastal oli aga Riho Pätsi Koolimuusika Fondi laureaat. Ivi Tivik oli Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu auliige.

    Ivi Tiviku ärasaatmine laupäeval, 7. jaanuaril kell 13 Tallinna Jaani kirikus. Pärgi ja kimpe palutakse mitte tuua.

    Eesti Keelpilliõpetajate Ühing

    Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia

    Tallinna Muusika- ja Balletikool

    Vanalinna Hariduskolleegium

  • Sajaprotsendiline sooritus

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Kontsert „Valter Soosalu 30“ 17. XII Alexela kontserdimajas. Saimaa (Soome), Pärnu Linnaorkester, Põhja Konn, Valter’s Harpejji Band, Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor, dirigendid Kaspar Mänd ja Valter Soosalu, kunstiline juht Valter Soosalu.

    Tavaliselt hakatakse juubelihõngulisi autorikontserte korraldama 50. eluaastast. Valter Soosalu ei mallanud aga oodata rohkem kui 30 aastat ning seda ümmargust sünnipäeva tähistas ta peaaegu viimseni välja müüdud kontserdiga Alexela kontserdisaalis. Ega Eestis ole vist palju selliseid muusikuid, kes võiksid hiilata samasuguse saavutusega, kuigi Soosalu teadis rääkida, et Alo Mattiisen olevat tähistanud oma 29. sünnipäeva linnahallis. Aastad on teinud oma töö ja linnahalli suursugust saali enam kasutada ei saa, aga nagu Soosalu 15. XII „Aktuaalse kaamera“ intervjuus nentis „on Alexela meile täpselt paras ja saame rahulikult oma asja teha“. Need, kes said siis peale Valter Soosalu rahulikult oma asja teha, olid Valter’s Harpejji Band, Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor (TAM), Põhja Konn, Pärnu Linnaorkester ja Soome progerokiansambel Saimaa – kokku käis laval umbes sada muusikut.

    Kontserdi põhirõhk oli Soosalu sõnul rokil, kuigi sekka mahtus ka koorilaule sellistelt eesti muusika klassikutelt nagu Miina Härma ja Tuudur Vettik. Tervet õhtut saatis teatud soome hõng: peale soome muusikute ja muusika poetas Soosalugi siin ja seal üksikuid soomekeelseid sõnu ja lauseid. Mulle kui Soome televisiooni ja raadioga üles kasvanud inimesele mõjusid need südantsoojendavate inside joke’idena, aga ka natuke hämmastavalt – ei osanud arvatagi, et noorema põlvkonna hulgas on veel Soome-huvilisi.

    Enne kui rääkida kontserdist, ei tee paha teha väike ülevaade Valter Soosalu „üheksast ametist“. Hariduse järgi on ta koorijuht ning selles vallas saavutanud tunnustuse juba noorena: 2014. aastal võitis ta VI Eesti noorte koorijuhtide konkursi ning samal aastal pälvis Eesti Kooriühingu noore dirigendi preemia. Tal on juba arvestatav kogemus laulupeodirigendina, nii 2017. aasta XII noorte laulupeol „Mina jään“ kui ka 2019. aasta XXVII üldlaulupeol „Minu arm“ juhatas ta segakoore. Tuleval aasta noorte laulu­peol on ta aga segakooride liigijuht. Soosalu on tegutsenud mitmesuguste kooride juures, praegu jagab ta end kammerkoori Kolm Lindu ja TAMi vahel.

    Lauljana on Soosalu äärmiselt mitme­külgne: ühtemoodi hästi tulevad tal välja barokkaariad, popballaadid ja raske rokk. 2009. aastast on Soosalu kuulunud progeroki ansamblisse Põhja Konn, kus tema pärusmaa on vokaal ja klahvpillid ning tema sulest pärineb oluline osa ansambli repertuaarist – peamiselt küll muusika, aga ka mõned tekstid. Viimastel aastatel on Soosalu pannud palju energiat sellise noorukese instrumendi nagu harpejji (esimene ehitati 2007. aastal USAs) õppimisele ja propageerimisele. Esialgu astus Soosalu harpejji’ga üles üksi – on ju see pill nagu väike ansambel, mis ühendab endas klahvpilli ja elektrikitarri omadusi ega vajagi enda kõrvale muid instrumente. Tänavusest aastast tegutseb aga Valter’s Harpejji Band, kuhu kuuluvad Soosalu kõrval Ott Adamson trummidel, Kristen Kütner elektrikitarril ja Artis Boriss klahvpillidel. Valter Soosalu tegevusalade pika nimekirja võib lõpetada sellega, et 2017. aastal krooniti ta TV 3 telesaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ võitjaks.

    Adi dress ja toss ei ole dirigendi ametis just tavapärased, aga Valter Soosalu riietus oli sünnipäevakontserdil väga meeleolukas.

    Kui tulla nüüd tagasi kontserdi juurde, siis õhtu jooksul demonstreeris Soosalu kõiki oma oskusi, vaid klassikalised aariad jäid publiku ette toomata. Kontserdi avalood kõlasid Valter’s Harpejji Band’ilt. Kuidagi on läinud nii, et kirjutan Sirbi veergudel Valter Soosalust ja tema harpejji’st juba kolmandat korda ning pean tõdema, et muusik on selle pilli valdamisel teinud läbi suure arengu. Kui eelmistel kontsertidel oli põhirõhk harmoonilistel laulusaadetel (kuigi meelde on jäänud ka näiteks Heino Elleri „Kodumaise viisi“ esitus), siis sel korral võis nautida juba ka täiesti muljetavaldavat improvisatsioonilist mängustiili, seda küll Soome bändiga Saimaa. Harpejji-ansambliga viljeleti heal tasemel peavooludžässi, kummatigi steriilsevõitu ja paljukuuldud. Esile peab aga tõstma Soosalu n-ö leivanumbri, mis on ikka tema harpejji-kontsertidel kõlanud – Sven Grünbergi laulu „Tulen kord jälle“ filmist „Hundiseaduse aegu“. Harpejji kõlas on sarnasust süntesaatoriga (millele lugu on algupäraselt kirjutatud) ja see tekitab samalaadse müstilise tunde, sinna juurde veel Soosalu hääl ja hingestatud tõlgendus ning nii saigi sellest loost kontserdi esimese poole tipphetk.

    Bändi järel rivistus lavale TAM ning ettekandele tuli kolm koorilaulu. Alustati Miina Härma „Meestelauluga“ – Gustav Ernesaks on nimetanud seda laulu kõige mehisemaks eesti mees­koorilauluks. Mehisusest ei olnud puudu ka TAMil ja laul kõlas tõesti võimsalt. Tunduvalt kahvatumalt säras Tuudur Vettiku „Kuu“, mille kohta dirigent ütles, et seda laulu tahaks alati laulda. Sellest soovist võib aru saada, sest tegemist on tõesti väga kauni ja lüürilise lauluga, aga seekord vedas koori alt helitehnika. Mikrofonide tõttu kostis aeglases palas iga natukegi ebakindlam noot või võbelev hääl võimendatult saali ja nii ei tekkinud ühtset koorikõla. Need probleemid kadusid aga viimasena kõlanud Jaakko Mäntyjärvi vaimukas laulus „Pseudo joik“, kus tänu kiirele tempole ja peamiselt forte-skaalal dünaamikale ei häirinud ka võimendatud heli.

    Kontserdi esimese poole lõpetas Põhja Konn koos Pärnu Linnaorkestriga Kaspar Männi juhatusel. Progeroki ansambel sümbioosis sümfoonia­orkestriga võiks eeldatavalt anda võimsa tulemuse, aga kahjuks sai ka siin saatuslikuks helivõimendus. Näha oli, et orkester mängis, Kaspar Mänd juhatas, aga kuulda oli vaid elektrikitarre, sekka mõni üksik puhkpillikäik; keelpillide kõla kadus täielikult ja sellest oli siiralt kahju. Paremini läks TAMi meestel, kes olid viimases loos taustalauljate rollis ning nii suure hulga meeste lauluhääl jõudis saali ka üle kitarrihelide.

    Kontserdi teises pooles kutsus Valter Soosalu lavale oma sõnul maailma parima bändi Saimaa. Kas nüüd just maailma parim, aga … väga hea ansambel küll. Nemadki esinesid koos Pärnu Linnaorkestriga, dirigeeris Soosalu ise. Vaheajal oli ilmselt helivõimendusega midagi ette võetud, sest kuigi Saimaas oli instrumente, sealhulgas elektri­kitarre, tunduvalt rohkem kui Põhja Konnas, oli orkester pääsenud oma tummfilmi rollist ja oli kõikides lugudes täielik osaline. Visuaalsest küljest ei saa jätta märkimata dirigent Soosalu väljanägemist: Adi dress ja toss ei ole selles ametis just tavapärased, aga peab ütlema, et tema riietus oli väga meeleolukas.

    2004. aastal asutatud ja hulganisti auhindu võitnud Saimaa kava koosnes peamiselt tuntud lugude, nii klassikalise kui ka kergema muusika seadetest. Kusjuures mõiste „seade“ tähendab siin väga vaba ja isikupärast lähenemist lugudele, kus oma osa on ka heal huumori­annusel.

    Alustati Sibeliuse „Karjala süidi“ intermetsoga, mis tekitas assotsiatsiooni aastatetaguse Royal Philharmonic Orchestra hitiga „Hooked On Classics“, kust sama pala diskotümpsu saatel läbi käib. Soome muusika austajatele pakuti terve õhtu jooksul üksjagu äratundmisrõõmu. Minu lemmik oli ansambli Yö „Joutsenlaulu“ („Luigelaul“) seade, mille hulka oli oskuslikult põimitud tsitaate Pjotr Tšaikovski „Luikede järvest“. Esa Pakarise alias Pekka Puupää kuulsaks lauldud, juba algseltki humoorikas palas „Lentävä kalakukko“ („Lendav kalaleib“) keeras Saimaa omalt poolt veelgi vinti peale ja küttis sellega publiku üles. Ansambli esinemise kõrghetkeks kujunes aga Lasse Mårtensoni „Myrsky­luodon Maija“ („Tormilaine Maija“), mis on kirjutatud tunnusmuusikaks 1976. aastal valminud ülipopulaarsele samanimelisele telesarjale. Selle loo ajal vallandus ansambli tõeline energia, loo pealkirjale sobivalt lausa improvisatsioonitorm. Kitarristid tormasid publiku sekka ja esitus kogus aina tuure, nii et tundus, et The Who stiilis pillide lõhkumine ei ole enam kaugel. Õnneks päädis see vaid kitarride õhku loopimisega ning lõpuks pöördusid pillimehed turvaliselt tagasi oma ansamblikaaslaste juurde. Kontserdi lõpetas kõikide muusikute osalusel laul „Sataprosenttinen suoritus“ („Sajaprotsendiline sooritus“) ja just nii võib kokku võtta Valter Soosalu sünnipäevakontserdi – see oli saja­protsendiline sooritus.

  • Erich Kõlar 18. V 1924 – 23. XII 2022

    98. eluaastal lahkus meie hulgast Vanemuise teatri kauaaegne muusikajuht, dirigent Erich Kõlar.

    1924. aastal Tallinnas sündinud tulevane muusik lõpetas 1942. aastal Jakob Westholmi gümnaasiumi. Tema muusikutee algas juba varases nooruses, esialgu köitis teda džässmuusika. Veel koolipoisina alustas ta 1939. aastal trummarina kvartetis Longhairs, seejärel mängis orkestris Kuldne Seitse ning džässisekstetis Rütmikud. Aastatel 1944–1951 ja 1956–1957 tegutses ta Eesti Raadio Sümfooniaorkestris löökpillimängijana.

    Pärast Teise maailmasõja lõppu asus Kõlar õppima Tallinna Muusikakoolis Valfried Jakobsoni dirigeerimisklassis ning 1946. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Roman Matsovi dirigeerimisklassis, mille lõpetas 1951. aastal. Kuna Erich Kõlari isa oli olnud Eesti Vabariigi poliitilise politsei ametnik, ootas samal aastal värskelt diplomeeritud dirigenti muusikukarjääri asemel väljasaatmine Venemaale Kirovi oblastisse, kus ta tegutses klubijuhataja ja muusikakooli õpetajana.

    Erich Kõlari elutöö, Vanemuise muusikateatri ja orkestri ülesehitamine professionaalseks ja omanäoliseks muusikaorganisatsiooniks pärast sõjajärgset katkestuste perioodi, sai alguse 1956. aastal, mil tollase Vanemuise juhi Kaarel Irdi ettepanekul tuli esialgu üle võtta Boris Kõrveri opereti „Ainult unistus“ dirigeerimine. Kõlari iseseisvaks debüüdiks sai C. M. von Weberi ooper „Nõidkütt“. Aastatel 1958–1980 ja 1981–1984 töötas Erich Kõlar Vanemuise teatri peadirigendina, tuues välja ligi 80 muusikalavastust. Juba selle teekonna alguses, 1960. aastate keskel äratas Vanemuise muusikapool nii lähedal kui ka kaugemal laialdast tähelepanu oma ooperilavastustega, milles liitusid tervikuks tugev solistide ansambel, originaalne lavastajamõte ning järjest nõudlikumate teoste najal arenev orkestrikoosseis.

    Arvestades, et pärast sõda olid Vanemuise muusikakollektiivist alles vaid riismed, mõjub peaaegu imena, et Vanemuise ooperirepertuaari hakkasid ilmuma sellised nõudlikud, mitte väga sageli mängitavad teosed nagu Šostakovitši „Katerina Izmailova“ (1966), Prokof­jevi „Kihlus kloostris“ (1962) ja „Õnnemängija“ (1970) ning Beethoveni „Fidelio“ (1974), hilisemal ajal Britteni „Albert Herring“ (1978) ning Gershwini „Porgy ja Bess“ (1983).

    Vanemuise ooperirepertuaari teine dominant oli väga selgelt eesti lavamuusikal ning noortel autoritel ja värsketel teostel, mille tellimises ilmutas Vanemuine erilist aktiivsust. Erich Kõlari juhatatuna jõudsid neist publiku ette Eino Tambergi („Raudne kodu“, 1967), Veljo Tormise („Luigelend“, 1966), Valter Ojakääru („Kuningal on külm“, 1967), Eduard Tubina („Barbara von Tisenhusen“, 1971; „Reigi õpetaja“, 1979), Raimo Kangro („Imelugu“, 1974) jt teosed.

    Algupärastest ballettidest on ta mitmel korral välja toonud Lydia Austeri („Tiina“ 1958 ja1984) ning Eduard Tubina („Kratt“ 1961 ja 1994) teoseid, aga ka Vinteri „Kevade“ (1967). Sellele loetelule lisandus Vanemuise alati mitmevärvilises paletis veel kergema žanrina operett, eeskätt Boris Kõrveri menukad lavateosed („Teie soov, palun“, 1962; „Raha paneb rattad käima“, 1978). Oma viimasel Vanemuise perioodil lõi Kõlar muusikaküpseks mitu maailmas tuntud muusikali, neist eriti meeldejäävatena Loewe’i „Minu veetleva leedi“ (1990) ning Barti „Oliveri“ (1993).

    Märkimist väärib ka see, et alles noore muusikajuhina taastas Erich Kõlar 1950. aastate lõpul vahepeal katkenud ja seni jõudsalt toimiva Vanemuise sümfooniakontsertide traditsiooni, ta jõudis teha muusikalisi kujundusi paljudele Vanemuise draamalavastustele, oli hinnatud laulutekstide ja lavamuusikateoste tõlkija, löökpillimängu õpetaja mitmetes koolides ning kuni viimase ajani Vanemuise muusikapoole tegemistele kaasaelaja, nõuandja ja mentor, teatri pidudel ka oodatud värsivormiliste tervituste autor.

    Tema tööd on tunnustatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinnaga ja Valgetähe IV klassi teenete­märgiga. Erich Kõlar oli Tartu linna aukodanik ning Tartu Suurtähe kavaler. Kõlarite pere on üks suuremaid muusikute dünastiaid Eestis, kus on heliloojaid, dirigente, pianiste, löökpilli­mängijaid, lauljaid, kitarriste, mänedžere, nii klassikalisi kui ka džäss-, pop- ja rokkmuusikuid.

    2012. aastal pani kauaaegne vanemuislane Jaak Viller kokku Erich Kõlari elulooraamatu „Kuulake ennast muusikasse“. Selle järelsõnas ütleb raamatu peategelane: „Muusikat ei ole vaja lahti seletada. Muusikat tuleb interpreteerida. Igaüks loeb sellest oma fantaasiaga välja seda, mida suudab.“

    Erich Kõlari muusikale elatud elu elab nüüd edasi tema lähedastes, tema lastes, õpilastes, kolleegides ning Vanemuise muusikateatri praegustes tegemistes.

    Sügav kaastunne lahkunu abikaasale Elenale ja kõigile lähedastele.

    Erich Kõlar saadeti ära 29. detsembril Vanemuise väikese maja lavalt.

    Vanemuine

    Kultuuriministeerium

    Eesti Teatriliit

    Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

  • Aasta 2022 film

    Neljapäeval, 5. jaanuaril kuulutas Eesti Filmiajakirjanike Ühing välja tunnustused 2022. aasta parimale Eesti filmile, aasta levifilmile ja aasta filmiajakirjanikule. 30. juubeli Neitsi Maaliga pärjati Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilm “Machina Faust”.

    “Rebimine oli sel aastal erakordselt tihe ja vaidlused vihased. Lõpuks osutus võitjaks märgiline film, mis pole pelk klantspilt, vaid ehe ja raju portree loojast, kes on oluline siin ja praegu. Tähelepanuväärne on ka tõik, et kui vahepeal võidutsesid pea kümne aasta jooksul vaid mängufilmid, siis nüüd tunnustavad filmiajakirjanikud teist aastat järjest dokumentaalfilmi,” ütles Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees Andrei Liimets.

    Neitsi Maali auhinnakujule lisandub 2500 euro suurune preemia Olympic Casinolt.

    “Juba 20 aastat on meil olnud suur au ja rõõm toetada Neitsi Maali auhinda, olla osa Eesti inspireerivast filmimaailmast ja näha energiat, mida filmirahvas oma loomingusse paneb. Edumeelse ettevõttena soovime, et Eesti filmi tuntus kasvaks ka globaalselt ning saaks vääriliselt üha laialdasemat rahvusvahelist kõlapinda,” ütles Olympic Casino Eesti tegevdirektor Taavi Roosalu.

    Auhinnale kandideerisid veel Ove Mustingu “Kalev”, Sander Joone “Sierra”, Jaak Kilmi “Tagurpidi torn” ja Rainer Sarneti “Vaino Vahingu päevaraamat”.

  • ,

    Aasta Rosina auhind on selgunud

    Täna, 5. jaanuaril Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud tänuüritusel kuulutati välja eelmise aasta kõige omanäolisem lasteraamat ehk Aasta Rosin, millega tunnustatakse Kadri Kiho ja Stella Salumaa raamatut „Endel ja Kati“ kirjastuselt Päike ja Pilv.

    „Raamat kajastab praeguses ühiskonnas vägagi aktuaalseid, vaimse tervisega seotud küsimusi ja näitab peategelase bussijuht Endli ja tema hea sõbra Kati abil, kuidas ärevustundest on võimalik üle saada. Niimoodi ärevusest elevust luues, õhutab raamat hirmutavaid olukordi ületama ja elust rohkem rõõmu tundma,“ ütles lastekirjanduse uurija Jaanika Palm ja lisas: „Tegemist on pildiraamatuga, milles Kadri Kiho lustlik ja vaimukas sõnastus moodustab Stella Salumaa leidliku ja omanäolise kunstnikukäekirjaga võluva terviku, mida on mõnus käes hoida, vaadata ja lugeda nii lastel kui täiskasvanutel.“

    Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone sõnul ei ole auhinna saajat just lihtne leida, sest meil ilmub palju häid ja omanäolisi lasteraamatuid. „Seekordne võitja paelub värske ja dünaamilise pildikeelega, millesse põimitud rohkelt sõnademängu ja mis kohe kutsub väikest lugejat sõnu kokku veerima ja keelega lustima. Aga rosinaks teeb selle raamatu terviklikkus – lugu, pildid, kujundus, formaat, tüpograafia – kõik kõnnivad ühte jalga,“ lisas Soone.

    Aasta Rosina auhinda antakse välja alates 2004. aastast eelnenud aasta jooksul ilmunud erilisele ja silmapaistvale eesti lasteraamatule, hinnates kas raamatut tervikuna või ainult kirjaniku- või kunstnikutööd. Auhinna võitjaid tunnustatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse tänupeol kilo rosinate, rahalise preemia ja tänukirjaga. Möödunud aastal sai Aasta Rosina auhinna Indrek Koffi värsside ja Elina Sildre piltidega raamat „Kuhu lapsed said?“ ning tunamullu Juhani Püttsepa ja Gundega Muzikante „On kuu kui kuldne laev“.

    Raamatu „Endel ja Kati“ kohta saab lähemalt lugeda siit.

  • Sel reedel Sirbis

    Sirbi 2022. aasta laureaadid

    JAN KAUS: Mullitav kujutlus
    Autentseim viis Kiwa „Metanoiat“ dešifreerida peitub joovastavas vabaduses jätta see dešifreerimata, jätta alles selle kummituslikkus ning võtta osake sellest endaga kaasa.
    Kiwa graafikasari „Metanoia“ Telliskivi loomelinnaku väligaleriis kuni 31. I.
    1.
    Telliskivi loomelinnaku väligaleriis saab näha Kiwa näitust „Metanoia“, mis on otseselt tõukunud Raul Meele konkreetsetest luuletustest ehk kirjutusmasinajoonistustest. Kiwa on oma Meele kuulsaid graafilisi lehti tõlgendavaid pilte nimetanud „kummitatud“ teosteks. Mul aga tekkis tunne, et Kiwa töid saab vaadata ka ilma nende tekke põhjustanud intertekstuaalset mängu tundmata või sellega arvestamata, kuigi Kiwa tõlgendused näikse võimendavat Meele algsetes töödes sisalduvaid motiive.

    HANNO SOANS: Kujude kaja katkestuse kultuuris
    Kunstirahvas seisab punamonumentide mahavõtmise kampaanias lõhkise küna ees suuresti kunstiteadlaste tegemata töö pärast.
    Eesti ahtakeses kultuuriruumis tekib haruharva tunne, et mingi teema tõmbab käima kogu erialaringkonna. Pluralistliku kunstipildiga kaasneb selliseid olukordi haruharva. Üheksakümnendate keskel oli kunstiväljal üldkõnetavaks teemaks mõnda aega kunsti piiride küsimus, sajandivahetusel korraks videokunsti ja uue meedia temaatika. Ukraina sõjaga seotud teadvusnihked ning ülalt alla peale surutud mehhanismid problemaatilise punapärandi üle otsustamisel on aga tinginud selle, et praeguse aja erialaselt kuumad teemad on sovetiaegne monumentaalkunst kitsamalt ja ikonoklasmi ühiskondlik taust üldiselt.

    MATI RAHU: Auhinnasadu
    Aasta inimene on kindlasti kategooria, milles juba nomineerituks arvatu võib oma kordamineku julgesti üles tähendada elulookirjelduses.
    Iga iseendast lugupidav asutus austab oma töötajaid. Mõni külvab mingi sündmuse puhul raha, mõni teeb rõõmu teisiti. Näiteks meie asutuse aastapäevadel ja muudel puhkudel on töötajatele kingitud asutuse logoga tasse, joogipudeleid, taldrikuid, tindipastakaid, kalendermärkmikke, lauakalendreid, seinakalendreid, kaustikuid, kleepse, T-särke, nokkmütse, rätikuid, salle, vihmavarje, poekotte, helkureid, metallmärke, akulaadijaid, salvrätte, prillitoose, hambaharju, vitamiinikarpe. Kindlasti mitte pole jaotatud raamatuid, mälupulki ega väliseid kõvakettaid.

    JOOSEP SUSI, ANDRUS ORG: Praegused noored õpivad tiu-tiu! teisiti
    Ei ole põhjust karta, et õpetajatele delegeeritud otsustamisvabadus jätab kirjandusklassika riiulitele tolmuma või lammutab kaanoni. Küll aga tuleb kirjanduse õpetamisel arvesse võtta noorte muutunud tekstikasutustavasid.
    Jätkub mõttevahetus koolikirjanduse teemal. Kuidas suhtuvad muutustesse õpetamisteadlased?

    LAURI KÄRK: „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“ – mis film?
    Tõesti, paljukest oli neid, kes enne Sight & Soundi kõigi aegade parima filmi värskeima küsitlusei tulemuste selgumist detsembri alul ülepea teadsid sihukese filmi nagu „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“ii olemasolu, rääkimata siis tagatipuks selle kõigi aegade parimaks tunnistamisest? Aga kõigest järjekorras.

    STEFAN PEETRI: Luupainajalikud utoopiad ja emotsionaalne ajalugu hüperindividualismi ajastul
    Adam Curtise töödes peegeldub nüüdisaegse interneti esteetika – veebilõimude vastuokslik infotulv, kus üksteise kõrval leiavad koha kassipildid, kriitilised artiklid, hukkamisvideod ja popmuusika.

    LIIS RULL: Kuldvihmas lumekarget detsembrikuumust kuulatlemas
    Detsembrikuu kontserdihuviline ei tarvitsenud sugugi muretseda, et jõulukuu muusikaline assortii oleks üknes ettearvatavalt pühademaiguline. Terve kuu jooksul oli nimelt võimalik peamiselt Tartu saalides kuuldud kooskõlade keskel olla tunnistajaks külluslikule valikule, mis võimaldas enne uue aasta tulekut jääda mitmeks viivuks mõtisklema palju laiemalt kui vaid pühadetemaatika üle. Tõsi, kes otsis iga-aastaseks pidepunktiks siiski mõnd tuttavat vana head jõulupala, leidis sellegi kontserdimaastikult kas või lisaloona suurema vaevata.

    IVAR ANNUS: Vaja on kliimakindlaid ehitisi ja palju insenere
    Kliimamuutuste mõju on tunda saanud igaüks, olgu siis kalli energiahinna, suvise joogiveepuuduse või sagenevate üleujutustena linnakeskkonnas. Muudatustega kohanemiseks peab kõigi uute ja renoveeritud hoonete ning rajatiste puhul Euroopa Komisjoni juhistest lähtuvalt arvestama kliimast tingitud ohtudega. Paradigmamuutuse elluviimiseks ei piisa siiski ainult stevejobslikust innukusest ja meeskonna heast juhtimisest. Vaja on kõrgharidusega insenere, kes ei mõtleks pelgalt ühe valdkonna piires, vaid tunneksid mitmeid käsitlusi ning oskaksid tegutseda ka valdkondadeüleselt.

    KERLY RITVAL: Mine Kassisaba alla!
    Kassisaba tänav Viljandis on hea näide sellest, kuidas lihtsate vahendite ning entusiasmiga on loodud ajaloolist ruumi rikastav lahendus.
    Möödunud aasta novembrikuu lõpus kuulutas muinsuskaitseamet välja aastaauhindade laureaadid. Linnaruumi elavdaja kategoorias pälvis auhinna Kassisaba tänav Viljandis. Kassisaba tänava korrashoiu eest hoolitseb Viljandi Veevärk AS, kes möödunud suvel paigaldas sinna ajastutruud laternlambid, mis ühtivad vanalinna stilistikaga, Viljandi Linnahooldus seisab hea tänava heakorra eest. Tänavale puhus elu sisse aga juba 2016. aastal Gea Valner kogukonnaüritusega „Tule õue!“. Niisiis on see tänavalõik hea näide, kuidas kogukonnaaktivistid elavdavad linnaruumi, aga piltlikustab ka hästi, kuidas linna ja elanike koostöös on ühel ideel pikk eluiga.

    + Intervjuu Viljandi Linnahoolduse juhataja Koidu llissoniga

    + Muinsuskaitseameti kommunikatsioonijuht ja muinsuskaitseameti aastaauhindade konkursi korraldaja Kätlyn Metsmaa kommentaar

    KRISTEL VILBASTE: Metsa tühistamissõnade tühistamine
    Võime käia metsas eri radu ja jõuda pärale eri aegadel, mets ise räägib meile lõpuks, mis või kes ta tegelikult on.
    Lugu metsast on hea alustada looga metsaskäigust. Sel suvel juhtus nii, et üks pikka aega planeeritud üritus sai teoks. Üle paarikümne aasta toimusid taas Palmse mängud. See on traditsiooniline suvine bioloogiatudengite pidu Palmse pargi lähedal metsatalus, kus eelmisel sajandil toimusid zooloogia praktikumid, hiirte skalpide võtmised ja linnulaulu tundmaõppimine.

    TAAVI PAE: Hipsterid ja (koha)nimed
    Agraarühiskonna mikrotoponüümika asendub teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena.
    Kohanimed on meie ümber ja me elame nende sees. Kasutame neid igapäevatoimingutes, tihti neile eraldi mõtlemata ja nende tähendustausta teadvustamata. Suur ja põnev teemaring seondub kohanimede etümoloogiaga. Eesti kohanimede päritolu saladuse lahendab paljudel juhtudel internetiski kättesaadav „Eesti kohanimeraamat“. Palju on siiski ka kohanimesid, mille loomislugu kaob ajalukku.

    Arvustamisel
    Orlando Figese „Eurooplased“
    Natsume Sōseki „Noorsand“
    Carolina Pihelga „Vaadates ööd“
    kogumik „Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituut – kaks aastakümmet teaduse eesliinil“
    festival „Jõulujazz“
    kontsert „Valter Soosalu 30“
    Tallinna Linnateatri „451° Fahrenheiti“
    Vaba Lava „Narva – linn, mille me kaotasime“
    Endla teatri „Linda Vista“

  • ,

    Sirbi loetuimad lood 2022, V osa

    41. Uno Liivaku, Tõlkimise raudreeglitest
    42. Tristan Priimägi, Ruben Östlund, Ka rikkad nutavad
    43. Valle-Sten Maiste, Heiko Pääbo, Ukrainas ei kummardata suurt juhti
    44. Kaarel Tarand, Juudi sõda
    45. Sirbi laureaadid 2021
    46. Pille-Riin Larm, Vilja Kiisler, Vilja vastab
    47. Ülo Mattheus, Maailm pärast … Ukraina sõda
    48. Valle-Sten Maiste, Mihhail Trunin, Vene ühiskonna põhivektor on apaatia
    49. Eneli Kindsiko Toimetused, kus on teie eetilised põhimõtted?
    50. Margus Maidla, Jaanus Harro, Sola dosis facit venenum*

  • Wiiralti ja Lemba stipendiumi said üheksa üliõpilast 

    Kultuuriminister Piret Hartman andis täna Tallinna Muusika-ja Balletikoolis toimunud tseremoonial üle Artur Lemba nimelise stipendiumi kolmele muusikaüliõpilasele ning Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi kuuele kunstiüliõpilasele. 
    „Eesti on andekate inimeste maa, tänu kellele on meie kultuur sügav ning mitmepalgeline. Tugevale kultuurile toetudes on meil aga oma riik. Wiiralt ja Lemba olid väga andekad inimesed ning mul on hea meel, et tänu meie kultuuri suurkujudele saame toetada uute tegijate järelkasvu. Loodan, et see tiivustab ja annab võimaluse noortel kunstnikel ja muusikutel oma loominguga jätkata. Olen tänulik, et stipendiaadid oma loominguga sekkuvad aktuaalsetesse teemadesse, sest tänu kunstile saame avada küsimusi, mis muul moel on tihti mustvalges maailmas piiratud,” ütles kultuurminister Piret Hartman.
    2022. aasta Artur Lemba stipendiaadid on Madli Marje Sink, Aurora Ruus ja Mantas Šernius. 2022. aasta Eduard Wiiralti stipendiaadid on Merily Mikiver, Mari-Triin Kirs, Tõnis Jürgens, Riin Maide, Sarah Nõmm ja Karl Joonas Alamaa. 
    Eduard Wiiralti stipendiume makstakse alates 2004. aastast Wiiralti loomingu kasutamisest laekunud autoritasudest ja sellega toetatakse üliõpilaste õppe- ja loometegevust ning enesetäiendamist. Stipendiumi suurus on 3000 eurot. Eesti Kunstimuuseum lisab stipendiumile muuseumi kuldkaardi. Kaart on nimeline ning annab selle omanikule eluaegse tasuta külastusõiguse kõigis Eesti Kunstimuuseumi muuseumides.
    Artur Lemba loomingulist stipendiumi antakse heliloomingu, klaveri ja muusikateaduse üliõpilastele. Stipendiumit makstakse Artur Lemba teoste kasutamise eest kogutud autoritasudest alates 2018. aastast. Stipendiumi suurus on 2000 eurot ning sellega kaasneb ka võimalus külastada Eesti Kontserdi hooajaprogrammi kontserte.

    Kõik Wiiralti stipendiaadid ning Lemba stipendiaat Aurora Ruus kultuuriministriga.
  • ,

    Allar Taela maalid Kondase keskuses

    4. jaanuaril avaneb Kondase keskuses Allar Taela näitus „Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“.

    Näitus avatakse ametlikult 7. jaanuaril kell 13. Seal esitleb kunstnik oma viimast õlimaali.

    Allar Tael on üks kolmest Eesti kunstnikust, kes kuulub rahvusvahelisse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingusse. Joonistama hakkas ta 2017. aastal, 12 aastat pärast elu muutnud autoõnnetust, mis võttis noormehelt liikumisvõime. Kaks aastat hiljem sai temast ühingu liige. Vaatamata elu tumedatele keerdkäikudele leiab Allari joonistustelt rohkelt helgust, toredust ja fantaasiat, mis vaataja suurnurgad üles viib.

    Peamiselt kujutab kunstnik loodust, ammutades inspiratsiooni dokumentaalfilmidest. Piltidelt leiab nii tuttavaid loomi-linde kui ka hingematvaid maastikuvaateid. Ajal, mil Allar ei joonista, kavandab ta mõttes juba uusi pilte: mis värvi tuleb taevas, mis värvi maa? Suuga joonistamine annab töödele erilise perspektiivi – nimelt tuleb pilti mitu korda pöörata, et kõik läbi joonistada.

    Näitus jääb avatuks 25. märtsini 2023

    www.kondas.ee

    Pikk 8, Viljandi

    Kondase Keskus on avatud jaanuar kuni märts K-L 10-17

  • ,

    Tööde vastuvõtt Tartu Kunstioksjonile

    Kuni 9. jaanuarini 2023 saab esitada töid Tartu Kunstioksjonile, mis toimub 24. märtsil 2023 Tartu Kunstimajas.

    Kõik kunstnikud võivad oksjonile esitada kuni kaks teost. Osalema on oodatud professionaalsed kunstnikud üle Eesti.

    Töid saab esitada 9. jaanuarini täites registreerimisvormi kodulehel  oksjon.kunstimaja.ee
    . Seal samas on leitavad ka oksjoni reeglid kunstnikule. Esitatud teostest valib žürii välja 50 tööd, mis pääsevad näitusele, kataloogi ja oksjonile.

    Kunstnikud peavad väljavalitud teosed toimetama Tartu Kunstimajja (Vanemuise 26, Tartu) 31. jaanuariks 2023.

    Oksjonile valitud töödega saab tutvuda 23. veebruaril 2023 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avataval näitusel ja oksjoni kodulehel. Oksjon toimub reedel, 24. märtsil kell 17.00 Tartu Kunstimajas ja internetis Zoomi vahendusel.

    Tegemist on neljanda Tartu Kunstioksjoniga ning seda organiseerib Tartu Kunstnike Liit koostöös Art & Tonic galeriiga.

    oksjon@kunstimaja.ee

    +372 5392 0603

Sirp