Raamatud. Kõrged riiulid, kuhu saab horisontaalis veel midagi teiste köidete otsa suruda. Sügavad riiulid, kuhu saab laduda kaks rida. Kastid, kust igaüks võib võtta. Kastid, mis on vedelema jäetud – no kes see jälle jättis? Just sellal, kui tegelesin Kirjanike Maja aastate jooksul kastidesse kasvanud koridori tühjendamisega, saabus kiri liidu liikmelt Mariina Paesalult (kirjanikunimega Häniläne) igati õigustatud murega: raamatukogud kannavad liiga kergekäeliselt väärtkirjandust maha. Mahakantud teoste seas oli ta märganud ülikoolide kirjastuste väljaandeid ja kulka auhinna võitnud raamatuid, nõukaajal välja antud väärtkirjandusest rääkimata. Nii ta on: kui raamatut pole viis aastat laenutatud, on raamatukogul õigus see maha kanda. Kes tahab, viigu ära. Mu maal elav õde viis hiljuti koju kasti, mida täitsid nobelistid ja Tänapäeva punase sarja raamatud. Kohalik kool tungib raamatukogule peale, nõuab neilt raamatute arvel pinda juurde. Tallinnas pole asjad paremini: kolleeg Märt Väljataga oli aasta eest tuvastanud, et Tallinna linnaraamatukogu on maha kandnud peaaegu kogu XX sajandi kirjanduse.
Mingit mahakandmise määrust raamatukogudel pole, ainult aasta lõpuks peaks köiteid olema sama palju kui aasta algul. Muidugi on kurb, kui maha kantakse Faulkner ja asemele tellitakse õpetus, kuidas jalataldadest hingeseisundeid välja lugeda. Kuna raamatukogu juhataja võib päris palju ise otsustada, saab siin veidi rõhuda kutsumuslikule südametunnistusele – ja mõni neist julgebki tserebraalsemat kirjandust tellida ja soovitada, kannab maha lamedaid suhteromaane.
Tõsi, raamatuid tuleb maailma üha juurde, ikka veel. Halvima tahtmise juures võib kujutleda, kuidas utoopia, kus ülihäid kirjanikke tekib üha rohkem ja nad kirjutavad üha rohkem ja kiiremini ülihäid raamatuid, võiks teoreetiliselt pöörduda düstoopiaks, kus kultuuri mahutamiseks oleks vaja planeet B-d. Nii mõnedki vaimuinimesed (kelle teoseid ei tohi, ei tohi maha kanda!) on ajaloos väljendanud kartust, et raamatuuputus toob kaasa inimkonna allakäigu. Descartes arvas, et isegi kui kõik teadmised oleksid raamatutes olemas, peaks neid muu kasutu kraami seast ja tohutuist köiteist nii kaua otsima, et see võtaks kauem kui terve elu, lihtsam on asjades ise selgusele jõuda. Leibnizi ühes 1680. aasta käsikirjas on lugeda, et „see kohutav raamatumass, mis pidevalt kasvab, toob autorite määramatu mitmekesisuse kaudu kaasa üleüldise unustamise riski. See ähvardab barbaarsusse naasmisega“.
Siiski on raamat kui formaat osutunud pikka aega elujõuliseks: oleme harjunud infot raamatu kujul ja mahus käes hoidma, harjunud lugude ja kogemuste pakendamisega just niisuguseks ühikuks. Raamatust sai ühel hetkel tarkuse võrdkuju, fetiš. Põlevat raamatut vaatad tõesti teise tundega kui põlevat saabast.
Raamatukogude ruumipuudus on tõsine teema, juurdeehitiste ideaallahendus pole paljudes kohtades võimalik. Kindlasti on vajalik kogu digiajastueelse väärtkirjanduse digiteerimine, aga muutusi tuleks teha ka komplekteerimises.
Tosin aastat tagasi olid päevakorras nn Langi nimekirjad. Tollane kultuuriminister püüdis igati kiiduväärselt muuta rahvaraamatukogude komplekteerimispõhimõtteid: riigi panus pidi piirduma kvalifitseeritud, s.t erialases ringis esile tõstetud, auhinnatud, nomineeritud teostega, KOVide rahaga võis kerget meelelahutust ja uhhuud juurde osta. Mõistagi tõsteti seepeale kõva kisa: lugeja maitset ei arvestata, nõukaaegne sundus tuleb meelde jne. Aga näiteks demokraatlikus Norras toimib just seda laadi mudel. Nii proosa kui ka luule jaoks on loodud vastavad komisjonid, mis otsustavad, millised raamatud riik rahvaraamatukogudele tellib. Sõelale jäänud raamatutest ostab riik paberraamatuna üle 600 ja e-raamatuna veel 150 eksemplari: väikestele kirjastustele, kes annavad välja kasina müügipotentsiaali, aga märkimisväärse ambitsiooniga teoseid, on see suureks abiks. Jo Nesbøt tellivad raamatukogud ise, kohalike omavalitsuste rahaga. Riigi ostetud väärtraamatud ei moodusta aasta ostudest tingimata enamikku, vaid võivad jääda 30–40% kanti. Selline süsteem vääriks juurutamist meilgi. See oleks õilis vastutuse võtmine, teavitus- ja valgustustöö, mitte rahva maitse eiramine.
Tänan info eest Øyvind Rangøyd ja Eneken Maripuud.
Peter Trawny „Heideggeri fragmendid. Filosoofiline biograafia“ on huvitav lugemisvara kõigile filosoofiast ja XX sajandi mõtteloost huvitatud lugejatele. Raamatu autor on filosoof, Martin Heideggeri (1889–1976) käsikirjade väljaandja, kes on trükiks ette valmistanud ka Heideggeri „Mustad vihud“ („Schwarze Hefte“), mis tõid pöörde Heideggeri pärandi tõlgendamisse ja uurimisse, kuna neis said uue selgusega kinnitust Heideggeri antisemitistlikud hoiakud.1 Tõsi, Heideggeri on tema natsisümpaatia tõttu varjud alati saatnud. Ometi ei ole see Heideggeri tühistanud, pigem on igasuguse Heideggeri tõlgendamise ja taaslugemise juures tarvis kõiki neid varje üha uuesti silmas pidada. Heideggeri filosoofia on olnud liiga mõjukas ja tugeva toimega, et seda poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel tervenisti kõrvale heita. Selles mõttes on Trawny raamatu eestindus hea algus Heideggeri-teemalise sekundaarliteratuuri tutvustamisel, sest pakub lugejale informeeritud ja kompetentse lähenemise, milles on arvestatud Heideggeri koondväljaande seni kõige viimaste publikatsioonidega.
Tegu ei ole tavapärase biograafiaga, vaid esseistlike miniatuuridega, milles mängivad tähtsat osa autori lisandused ja mõttearendused. Niisugusest fragmentaariumist on kujunenud leidlik vorm, mida on raamatu varasemates vastukajades nimetatud ka romantik Friedrich Schlegeli vaimus „sümfilosofeerimiseks“. Selline lähenemine ei sunni peale mingit kindlalt ja ühest tõlgendust, võimaldades kaleidoskoopilist Heideggeri mõtlejatee vaatlemist. Peter Trawny, olles töötanud Heideggeri käsikirjalise arhiiviga, rõhutab käsitsi kirjutatud teksti olulisust Heideggeri pärandi uurimisel. Tuleb ka välja, et Heidegger esiti tõrkus käsikirjade trükki andmise vastu. Alles võimaliku tuumasõjaga kaasnev häving pani teda meelt muutma.
Heideggeri juures rõhutavad käsikirjad ühtlasi vaikimist ja vaikust: käsikirjaline tekst on avatud lõpututeks lugemisteks ja interpretatsioonideks, ammendamata ometi tähendust. Trawny tsiteerib Heideggeri: „Kes aga looritavas teavitamises säästlikult räägib, see on esiti alles vaiki sellest, et päriselt vaikitakse“ (lk 29). Nii heljub Heideggeri isiku ja kirjutiste ümber teatud esoteeriline fluidum, kus alati „valmistutakse millegi ütlemiseks, mille poole mõeldakse“ (lk 30). Sestap on ka käsi-kiri Trawny sõnul Heideggeri jaoks ühtlasi tema „elu-jälg. Heidegger on kogu täiega selle jälje sees“ (lk 17).
Trawny annab ka teekaardi orienteerumiseks Heideggeri 102köitelises koondväljaandes, kus tekstid jaotuvad eksoteerilisteks ja esoteerilisteks. Viimane tähendab „mitte-asjastavas“ keeles rääkimist – see on kõnelemise ja mõtlemise vorm, mille poole Heidegger pidevalt teel oli ja mis muudab Heideggeri interpreteerimise lõpmatuks tööks. Arusaamatuse ja läbitungimatuse alalhoidmine ongi heideggerliku mõtlemise üks tingimusi – tundmatu ja arusaamatu loob ühtlasi saladuse ja saladus on loomingulisuse pärm. Seda mõtet arendab lisaks Heideggerile ja Trawnyle ka üks praegusaja populaarsemaid heideggeriaanlikke autoreid Byung-Chul Han, kelle „Läbipaistvusühiskond“ (tlk Hasso Krull) on ka eesti keeles loetav.
Trawny käsitluses osutubki Heidegger viimaks rohkem kunstnikuks, kel on liitlasi pigem poeetide seas (lk 210 jj). Heidegger jääb seepärast ka loodusteadusliku esemestava lähenemise alatiseks antipoodiks. Niimoodi asjadest eemaldudes, olemise kõnelust ja kõnetust keelde püüeldes on Heideggeri mõtlemises ka tugev sonoorne (kõlaline) mõõde, mida rõhutab just vaikuse tähtsus – sellest pinnalt olemine „kõneleb“, see heliseb või kumiseb ennemini kui asjastub või esemestub. Juba „Olemises ja ajas“ räägib Heidegger häälestusest, mis läbib inimese olemasolu.
Trawny käsitlus mõjub intellektuaalselt ausalt, ta ei püüa Heideggeri eluloo ja iseäranis tema poliitiliste afääridega seotud küsitavusi pisendada, pigem väljendab ta nende suhtes nõutust ja koormatust (lk 213). Fragmentidesse on pikitud ka üksjagu Heideggeri eraelulisi seiku alustades tema ebakonventsionaalsest abielust Elfriedega (poeg Hermann ei olnud Heideggeri lihane poeg) ja lõpetades Heideggeri paljude abieluväliste intiimsuhetega, millest kuulsaim ja diskuteeritum on vahekord Hannah Arendtiga. Armastuse teema ei kuulu siiski Heideggeri filosoofiasse, ehkki Trawny näib fragmentides rõhuvat mingile feminiinsele alltekstile Heideggeri elus või tema filosoofia mõtestamisel, mida joonib alla ka viimane fragment, kus tsiteeritakse baaris kohatud sõbrannat, kelle „naisehääl“ ütleb: „Oleme tänulikud, et selline filosoof leidus!“
Lisaks noorpõlve armusuhtele oli Arendt koos dialoogifilosoof Martin Buberiga nende juutide seas, kellega Heidegger oma elu hilisemas järgus lepituseni jõudis. Kui Arendti lugu on laiemalt teada, siis Heideggeri ja Buberi kohtumine ei ole nii tuntud, seda enam et Buber oli Heideggeri „Olemist ja aega“ varem tugevalt kritiseerinud, nimetades seda „monoloogiliseks“, kuna seal puudub sügavam arusaam inimestevahelistest suhetest. Niisuguseid intellektuaalseid seiku ja eluloolisi tagatubasid jagub fragmentidesse üksjagu.
Olemisajaloo köitvus
Mõtlejana oli Heidegger lummaja, hüpnootiline filosoof, kelle mõjuväljas olid paljud tema õpilased ja kolleegid. Tagasi vaadates, kui maskid on langenud, paistab niisugune karismaatilisus problemaatilisena. Meenutagem Thomas Manni novelli „Mario ja võlur“, kus mustkunstitrikke tegev ilmetu šarlatan hüpnotiseerib armunud noormeest nii kaua, kuni see talle pruudi pähe suud annab. Novellis lõpetatakse šarlatani lummusekunst otsustavalt, ent nii ei läinud see tegelikus elus reaalsel Saksamaal.
Trawny seostab Heideggeri filosofeerimise mõjuvust katoliikliku jutluskunstiga – Heidegger on pärit katoliiklikust miljööst – kus oluline on kõnetegu, performance. Sellist Heideggeri mõtlemise performatiivsust rõhutab Trawny fragmentides mitmel puhul. Sõna ei saa olla tuim või ilmetu, akadeemiliselt neutraalne, sõna peab mõjuma maagiliselt, muutuma lihaks ja vereks. Kummale poole jääb Heidegger – kas hüpnotisööride, poeetide, sofistide poole või filosoofide poole, kes on Sokratesest ja Platonist peale hüpnotisööre umbusaldanud?
Peter Trawny on Martin Heideggeri käsikirjade väljaandja, kes on trükiks ette valmistanud ka Heideggeri „Mustad vihud“ („Schwarze Hefte“), mis tõid pöörde Heideggeri pärandi tõlgendamisse ja uurimisse, kuna neis said uue selgusega kinnitust Heideggeri antisemitistlikud hoiakud.
Poeedid sõltusid mäletatavasti inspiratsioonist. Aga Platon neid lõpuni ei usaldanud, sest inspiratsioon ei ole sama, mis on teadmine (episteme). Inspiratsiooni puhul ei ole selge, mis on selle päritolu. Kui palju oli Heideggeril seda otsustavat teadmist ja kui palju jäi tema mõtlus eksperimentaalseks, inspiratsioonil rajanevaks poeesiaks? Niisuguste küsimuste hõngu võib Trawny fragmentides aduda. Kui Platon ütles Homerosest lahti, siis Heidegger otsib filosofeerimise lätteid just poeetilisest sõnast. Peter Trawny nimetabki Heideggeri hilisema mõtlemise keskset olemiasajaloo (Seinsgeschichte) kontseptsiooni „ainulaadseks teooriaeeposeks, millele 20. sajandi raames konkurenti pole“ (lk 38).
Huvitaval kombel on Eestis Heideggeri vastu huvi tuntud just lähtuvalt nn olemisajaloolisest mõtlemisest, kus Heidegger peab intensiivset dialoogi õhtumaise filosoofiaga, kritiseerib sellele iseloomulikku olemisunustust ja püüab eelsokraatilise kreeka filosoofia abil leida võimalusi olemisküsimuse uuesti esitamiseks. Ka Trawny raamatus rõhutatakse ennekõike just seda osa Heideggeri mõtlemisest. Meenutagem, et esimene Eestis avaldatud Heideggeri tõlge pärineb 1988. aastast, milleks oli „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne“ (tlk Ülo Matjus) ja mis on näide Heideggeri hilisest, nn olemisajaloolisest mõtlemisest. Ka seni mahukaim Heideggeri tõlge eesti keelde „Sissejuhatus metafüüsikasse“ (esmatrükk 1996, tlk Ülo Matjus) on omamoodi sissejuhatuseks just tollesse hilisemasse Heideggeri mõtlemissängi.
Ent vaevalt oleks Heideggerile osaks saanud nõnda suur mõju, kui ei oleks olnud teost „Olemine ja aeg“ (1927). Väga kesksena Trawny „Olemist ja aega“ siiski ei käsitle. Kui hilisem olemisajalooline mõtlemine on Heideggeril aina esoteerilisem (ja mingil perioodil ka revolutsiooniline), seotud spetsiifilise sõnaloome ja kindla arusaamaga lääne filosoofiast, siis „Olemise ja aja“ autor on ennekõike fenomenoloog, kes püüab eritleda inimliku olemasolu (Dasein) alust rajavaid olemistingimusi, et valmistada niimoodi ette küsimust olemise tähenduse kohta.
Edmund Husserli fenomenoloogiline meetod oli õpetanud kõigi eelarvamuste kõrvalepanekut, et minna tagasi „asjade eneste juurde“. Ka Heideggeri inimliku olemasolu (Dasein) analüüs lähtub sellest – ta loobub kartesiaanlikest abstraktsioonidest, mille järgi inimene on tunnetav subjekt ja maailm tema vastas tunnetatav objekt. Kõik sellised liigendused jätavad tähelepanuta selle, milline on inimliku olemasolu fenomen selle antuses: see on alati maailmas (In-der-Welt-sein), heidetuses (Geworfenheit), surma-poole (Sein-zum-Tode), koos teistega (Mitsein) jne. „Olemine ja aeg“ pakkus oma sügavapilgulise ja süstemaatilise esitusega uue lähenemise inimese olukorra mõtestamiseks ja niimoodi mõjuka alternatiivi filosoofiliseks mõtlemiseks.
Ent Eestis on Heidegger huvi pakkunud just oma olemisajalooliste kontseptsioonidega. Võimalik, et Nõukogude aja tingimustes pakkus see mingit alternatiivi ja paopaika marksistlikule ajaloofilosoofiale ja selle materialismile. Oma kõikehaaravuses pakub see ilmselt ka praegu võimaluse alternatiivseks mõtlemiseks, eriti kui mõista praegust globaal-ajaloolist perioodi heideggerlikult, olemisunustuses viibivana, „tehno-ökonoomilise-meediaaparaadi“ poolt valitsetuna (arusaam, mida kehastab ka Peter Trawny). Olemisajaloolisel mõtlemisel on seejuures „apokalüptiline pretensioon“: mingi äkilise teisenemise tulemusel on olemas võimalus välja jõuda „enda-omasesse“ (vt lk 242). See tähendaks millegi lõppu ja millegi algust, ent kuidas täpsemalt – seda katsetabki Heidegger oma mõtlemise ulguteedel.
Kolmas hääl
Kui esiti näib, et Trawny „Heideggeri fragmentide“ puhul on tegemist kahe mõtleja „sümfilosoofiaga“, kus fragmendid Heideggerist on põimitud Trawny mõtete ja seisukohtadega, siis raamatu eestikeelses tõlkes on aktiivses rollis veel kolmas osaline – tõlkija. Tegemist on Ahto Lobjaka esimese eesti keeles avaldatud tõlkeraamatuga, mistõttu võib rääkida tõlkedebüüdist. Debüüt on söakas, ta on heitnud kinda kogu senisele Heideggeri tõlketraditsioonile ja tõlkinud ringi peaaegu kõik Heideggeri peamõisted, mida senistest Heideggeri tekstide eestindustest leida võib. Ka siin arvustuses kasutatud tõlkevasted Lobjakale ei sobiks. Kõige paremini torkab see silma Heideggeri teose „Sein und Zeit“eestindamisel – mitte „Olemine ja aeg“, vaid „Olemasolu ja aeg“. Saksakeelne Dasein leiab tõlke vermingus asumas-olu, Heideggeritehnika käsitluse peamõiste Gestell on Lobjaka variandis „tellistik“, Heideggeri postuumselt välja antud teose „Beiträge zur Philosophie. Vom Ereignis“ tõlkevaste on „Panustusi filosoofiasse. Omaksandmissündmusest“ (senini: „Lisandusi filosoofiale. Omanemisest“) jne. Selline ümbertõlkimine näitab tõlkija pretensioonikust, aga ka tõlke isiklikkust.
Raamatu lõpus ongi Lobjaka pikem essee, kus ta esitab oma seisukoha soome-ugri ja indoeuroopa keelte erinevusest, analüüsib eesti verbi „olema“ lingvistikat ja etümoloogiat ja väidab, et sellega ei saa tõlkida saksakeelset sõna Sein: „eesti keel ei „ulatu“ saksa Seini, s.o metafyysika ja ontoloogiani” (lk 294). Tõlkijal on varuks kindel seisukoht, et eesti keeles ei saavat seepärast ka ütelda „Jumal on“ – eesti keele seisukohalt olevat see tähenduseta. Tulevat öelda „Jumal on olemas“. Niisugusel soome-ugri ja indoeuroopa keelte erinevuse ületamatu lõhe eeldamisel (või postuleerimisel) rajaneb Lobjaka tõlkestrateegia, mis ridade vahelt saadab signaali kogu meie senisele Heideggeri tõlketavale – see on tehtud kas oskamatult või eesti keele sisimat loomust mitte arvestavalt.2 Lobjakas viitab aeg-ajalt Uku Masingu keelefilosoofiale, aga ei täpsusta siiski Masingu seisukohti, millest ta lähtub. Masing näib olevat Lobjakale Heideggeriga sarnast mõõtu autoriteet, paraku ei ava tõlkija, millega Masing teda täpsemalt on lummanud.
Nõnda võiksid fragmendid olla isegi sensatsioonimaiguline tõlkeakt, mis vastandab ennast kõigele seni tehtule. Seda enam et filosoofiliste tekstide puhul on mõisted võtmetähtsusega, mille puhul võiks ideaalis püüelda järjepidevust. Kui neid tõlgitakse iga kord isemoodi, siis tekitab see lugejate seas paraja kaose. Teisalt on Lobjaka tõlge tegelikult hea – raamat on hästi loetav, tõlgitud on ilmse süvenemisega. Pakutud tõlkevastetes Heideggeri sõnavarale on seepärast ka midagi sümpaatset. Need on äratuntavalt lähtunud kirest „asja enda vastu“, neis on nakatavat mõju, kutsudes uuesti mõtlema Heideggeri üle, aga ka (eesti) keele ja tõlkimise üle.
Ometi ei veena kõik pakutud tõlked, ka siis mitte, kui lugeda Lobjaka arutlusi eesti sõna „olema“ sobimatusest lääne filosoofia ontoloogilise põhikategooria väljendamiseks.3 Sõnaraamatuid ja etümoloogiaid appi võttes on kindlasti võimalik väidelda eri keelte „olema“ tähenduste üle, arutleda nende sobitumise või sobitamatuse üle, ent grammatilised vormid või etümoloogilised kujunemislood ei määra veel sõnade tähendusi ja kõiki võimalikke kasutusviise. Seda eriti keele poeetilises kasutuses, mis alati trotsib väljendamatut ja öeldamatut: öeldakse kõigi takistuste kiuste.4
Lobjakas muutub oma lingvistilistes konstruktsioonides rõhutatult sanktsioneerivaks, mis näib toetuvat alusveendumusele, et keel determineerib täielikult mõtlemise võimalused. Samas ei ava Lobjakas täpsemalt, miks ta peab sellist teoreetilist positsiooni ainumõeldavaks. Keeles peitub alati ka mingi metsik, stiihiline või poeetiline potentsiaal, mis teeb ikkagi võimalikuks öelda ka „Jumal on“ ja seda sugugi mitte eesti keelt eitades või sellele omast maailmaliigendust eirates. Justnagu Doris Kareva saab öelda „olemise kõla“ (ja mitte „olemasolemise kõla“, vt „Ööülikool“5). Sellel teemal on Ahto Lobjakaga väidelnud ka Hasso Krull („Tähenduse teejuhid“6), kus Krull toob näite, kuidas kandilistes majades elamine ei pruukinud olla meile algselt omane, ent praegu ei kujuta me teisiti ette (s.t me ei pea tõelisema, ehtsama elu jaoks tagasi telki või jurtasse kolima) ja see ei takista meil praegust majapidamist „omana“ tunnistamast.
Isegi kui Lobjaka keeleajalooline analüüs oleks õige, ei ole sellest tulenevad argumendid kohemaid veenvad, et loobuda „olema“ filosoofilisest kasutamisest eesti keeles või arvata, et eesti keel ei suuda sellega väljendada ontoloogilisi tähendusi. Filosoofia ei eelda, et tema mõisted oleksid kusagil „loomulikuna“ keeles ootamas – et seeläbi üks keel on kuidagi sattumuslikult filosoofia keel ja teine mitte. Vastupidi, filosoofia on mõisteid sagedasti tavakeelest (n-ö filosoofiaeelsest keelest) ammutanud, neid oma kasutuseks kohandanud ja täpsustanud ja sellega ka keelt avardanud. Filosoofiliste mõistete vermimine on omamoodi poeetiline akt, iseäranis kui keeles ei ole kohe vajaminevaid mõisteid käepärast.
Seepärast on kahju, et tõlkija ei ole varustanud raamatut kommentaariga, kus oleks ära toodud seniste tõlkevastete sobimatuse põhjused ja praeguste eelised. Sõna „olema“ ei ole ju kaugeltki ainus, mille kasutamise tõlkija välistab. Miks on näiteks „panustus“ parem kui „lisandused“ saksakeelsele sõnale Beitrag, miks „visatus“ on parem kui „heidetus“? Jne. Jääb lugeja mõistatada, kas dialoogi puudumine seniste tõlgetega on kavatsuslik või tuleneb see millestki muust. Ehkki varasemad Ülo Matjuse tõlked pälvisid parajat poleemikat, siis ei ole paljud tema loodud tõlkevasted siiski tingimata nõrgad või puudulikud. Eesti filoloogina kommenteeris ja põhjendas Matjus ühe või teise tõlkevaste kasuks otsustamist põhjalikult ka lugejatele. Heideggeri seniseid tõlkeid on saatnud pühendunud ja lugejaga suhtlev tõlkijaeetos. Tulemused ei ole kivisse tahutud, ümbertõlkimine ja taastõlgendamine on iseenesest heideggerlik „paatosvormel“, ent praegusele tõlkele oleks selguse huvides kasuks tulnud selgem dialoog senise tõlketavaga.
Samal ajal on Lobjaka kaitstav Heideggeri-mõjuline tees keelte hierarhilisusest – kusagil on keeled, milles saab teha metafüüsilist filosoofiat ja kusagil keeled, milles ei saa – siiski mõtlemist väärt. Selle teesi järelekatsumiseks on olemas eksperimentaalne moodus: jätkuv tõlkmine. Peter Trawny raamat Heideggerist jõuab eesti keelde varem kui paljud Heideggeri originaaltekstid (sh peateos „Olemine ja aeg“). See tähendab, et meil on veel lõpuni järele proovimata eesti keele võimalused ja filosoofia vahendamise võimekus. Oma edasise panuse (et mitte öelda lisanduse) saab siin teha ka Peter Trawny raamatu tõlkija. Filosoofia tõlkimisest pidi Madis Kõivu järgi sõltuma ju koguni meie julgeolek. Oleme alles teel. „Teed, mitte teosed“ jäi mäletatavasti ka Heideggeri üheks viimaseks läkituseks.
1 Vt intervjuud Peter Trawnyga Sirbis (29. V 2015) samal teemal: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/olemise-varjus-martin-heideggeri-mustad-vihikud/
2 Soome keeles on Sein und Zeit tõlgitud „oleminen ja aika“, mis näitab, et meie soomeugrilastest naabrite jaoks sõna „olemine“ on soome-ugri keele kontekstis mõistetav ja sobib tõlkima saksa Sein’i.
3 Pikemalt on Ahto Lobjakas oma keele- ja tõlkefilosoofilisi seisukohti avanud traktaadis „Masinglikke märkmeid“.
Vt „Tõlkija hääl“. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. SA Kultuurileht, 2021, lk 22–30.
4 Seda võiks toetada ka Heideggeri poolt „Olemises ja ajas“ sõnastatud programmiline seisukoht, mille üle arutletakse ka Trawny „Fragmentides“: „Kõrgemal kui tegelikkus seisab võimalikkus” (vt lk 126).
5 https://vikerraadio.err.ee/802839/ooulikool-doris-kareva-olemise-kola (vaadatud 15. V 2024).
6 Tähenduse teejuhid, 209. episood: Hasso Krull ja Ahto Lobjakas, „Väike pastor“ (https://www.youtube.com/watch?v=GGVbh74xymQ) (vaadatud 15. V 2024).
Vanemuise „Vihm detsembris“, helilooja Frédéric Chopin, lavastaja, libretist, koreograaf ja kunstnik Kristina Paulin (Slovakkia/Saksamaa), kostüümikunstnik Stephanie Bäuerle (Austria), muusikaline kujundaja ja helilooja Davidson Jaconello (Kanada), valguskunstnik Imbi Mälk, pianistid Margus Riimaa ja Tommaso Maganzani. Tantsivad Raminta Rudžionytė-Jordan, Georgia Toni Hyrkäs, Benjamin Newman, Alain Divoux, Caroline Maquignon, Olivia Lenssens, Gus Upchurch, Akihito Shimogata, Bradley Howell, William Halton, Alexandra Heidi Foyen, Maria Engel, Emily Ward, Gerardo Avelar, Hodaka Maruyama, Benjamin Kyprianos, Gustavo Pedro, Alexander Germain Drew jt. Esietendus 2.III Vanemuise väikeses majas.
Balletilavastus „Vihm detsembris“, Vanemuise balleti 85. aastapäeva tähistaja, on omamoodi märgiline lavalugu. Kristina Paulini ballett esitleb kõike, mis teeb teatri tantsupoole tugevaks: moodne, kuid klassikabaasiga liikumisleksika, trupi tugev ansamblitunnetus, teemana ülikoolilinna vääriliselt kirjandus- ja muusikaajaloo suurkujude elu, helikoeks laval kõlav romantismi suurkuju Frédéric Chopini klaverimuusika ning selle taga rahvusvaheline ja põnev lavastusmeeskond.
Noore slovaki päritolu tantsija-koreograafi Kristina Paulini lavateost sai esmakordselt näha 2022. aastal Salzburgi riigiteatris balletiõhtu „3 × Chopin“ raames, kuid spetsiaalselt Tartu lava tarvis on see juurde saanud teise vaatuse. Ehkki Paulini loomebiograafias on ligi üksteist hooaega kogemust Hamburgi balletiteatri tantsijana, on ta ise loojana veel noor ja katsetav. Andekas koreograaf on jõudnud juba lühemaid ja täisõhtu lavavorme luua mitmel pool Saksamaal, Slovakkias, Kasahstanis, Inglismaal ja Itaalias.
Lavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, vaatamata sellele, et laval jutustatakse kõigest muust peale unistuste täitumise ja hingerahu leidmise. Harmoonia valitseb pigem lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas. Otsekui saksa täpsusega on paika timmitud kogu tervik.
Paulin on seejuures ise nii koreograaf, libretist kui ka kujundaja. Salzburgi riigiteatrist tulnud kostüümikunstniku Stephanie Bäuerle loodud poolläbipaistvad kostüümid on maitsekateks värvilaikudeks salongile ja George Sandi Nohant’i lavaelamisele. Muusikaline kujundaja ja helilooja Davidson Jaconello on peenlihvitud nüansitäpsusega komponeerinud auditiivse koe: selles on hiilivat pinget ja agooniaks kasvavat helitormi, Veiko ja Linda Porkaneni loetud Chopini kirju ning pärlina poola päritolu helilooja otse laval kõlavat klaverimuusikat.
Paulin ei karda mõrkjat. Kristina Paulin sukeldub hooga inimhinge kannatuste ja piinade mõrkjusse. Ta ei karda madalaid tundevõnkeid ja elu tumedamat poolt. Surm, haigused, elulõpu agoonia, armastuse kuhtuv pool, kui reaalne elu selle poriga katab, unistused, mis jäävadki igavesti hulkuma, inimvaimude endi suutmatus õnne hoida ja toita.
Sandi kehastava Raminta Rudžionytė-Jordani jõuline kirglikkus on heas kontrastis Benjamin Newmani pehme, õrnahingelise ja kannatava Chopiniga.
Koreograaf usaldab oma loovat vaimu, mis inimkehade liikumisega tema taotlusi edasi annab. Intensiivne, otsekui palavikuline kirg elu, loomise ja armastuse järele kannab „Vihm detsembris“ lavastust esimestest hetkedest hooga viimasteni. Igatsus ja nukrus ning minoorse lõpu aimdus on algusminutitest sees.
Esimene vaatus algab Chopini surmaga. Tema väsinud ja haigusest kurnatud keha on lavapõrandal. George Sandi tütar Solange ja helilooja vanem õde Ludwika on sündmuskohal. Helilooja soovi kohaselt viib õde ta südame pärast surma Poola. Kõlavad Chopini kirja meeleheidet peegeldavad read, et ta ei saa surra, nagu kunagi lubatud, oma armastatu kätel.
Pilt vaheldub ja laval on Sandi kodu. Tütar tuleb matustelt ja paneb mängima grammofoni. Kõlab Chopini muusika. Sandile meenuvad head ajad, tuleb armukade poeg Maurice ja katkestab muusika. Naise mõtted lendavad tagasi hetke, mil ta heliloojat esimest korda kohtas.
Lood, mis eelnesid. Kristina Paulini on ballette looma inspireerinud suur klassika: tema loomebiograafias on Dante Alighieri XIV sajandi „Jumalik komöödia“, Ovidiuse „Metamorfoosid“ ja Kreeka mütoloogiast pärit Ikarose lugu. Chopin pole ka esimene helilooja, kelle elu sõlmpunktid ta on tantsukeelde vorminud. Lavastuses „Jumala silm, kolmas korrus“ on sureva Mozarti mälestused kaunist noorusest ja kohtumisest armastatud Constanze’iga. Pealkiri viitab Viini pansionaadile, kus helilooja noorena ja õnnelikuna oma teoseid lõi ja koos naisega elas.
Tähendusrikas on kindlasti see, et Paulini esikteoseks on „Oratio“, mis sündis Hamburgi balletiteatri noorte koreograafide programmi raames ja oli tantsukeelne järelehüüd lahkunud vanaisale. Alustada balletilooja teekonda leina ja hävitava poole uurimisega on julgustükk. Teisest küljest on selline looming aga sügavalt teraapiline, sest kurbus muutub kunstis puhtaks tantsukeelseks iluks.
„Hea öö, päev“, koreograafi teine teos, annab suuna loomingu teisele harule. Narratiivist või tekstist ammutatud balletid on üks tee, teine aga puhtalt emotsionaalsete seisundite füüsiline esteetika. Lugu, mis kättpidi juhataks, selles teoses pole – on vaid paljale silmale nähtamatu kehasisene salaelu. Seisundid saavadki nii kehakõnelise väljendusjõu. Päevavalgusse ilmuvad impulsid, reaktsioonid, kehatajud ning hakkavad kõnelema omaenda lugu, tantsija keha on lihtsalt osav instrument. Kui muusik on interpreet, kes tõlgendab heliteost omal pillil, siis tantsija füüsis on samal moel nahaaluse dünaamika meisterlik väljendaja.
Järgmised Paulini lavastused on tõukunud kirjandusklassika varamust. Thomas Manni tekstile ja Arvo Pärdi muusikale loodud teos „Püha patune“ loob aluse tulevaste tantsuteoste ülesehitusele: koreograaf hakkab juhtima oma liikumisjoonistega tegelaskujude siseheitlusi. Kronoloogiline, loogiline kirjanduslik tekst jääbki paberile, laval on karakterite emotsionaalsete teekondade haripunktid ja langused. Ja just sel viisil, nagu neid tajub lavastaja.
Peategelase Gregoriuse sees on segadus, käib suur eetilis-moraalne võitlus, ning laval on ka mitu alter ego laadis tegelast, kes tema alaisiksustena seda edastavad. Vanemuise lavastuse „Vihm detsembris“ kaks tegelaskuju ehk Näitlejad on välimuselt ja tantsustilistikalt väga sarnased just selle loo karakteriga.
„Vihm detsembris“ koondab noppeid. Vanemuise lavastus ongi mitme varasema koreograafia tulem või kogu. Otsekui oleks igast juba sündinud lavaloost nopitud midagi, et torgata see lõimeks läbitunnetatud tervikusse. Kõigepealt on kohal emotsionaalselt rasked teemad, seejärel tuntud ajalooliste tegelaste armastus ning siis ka tundeseisundite koreograafia, mis hakkab reaalse elu narratiivi kõrval hoopis lavastust juhtima.
Vanemuise loos on olemas ka kolmas peategelane ehk Chopini nõrk tervis ning, nagu hiljem lahkamisel selgus, kobarhaigused ning sellest lähtuvad keerulised füüsilised ja emotsionaalsed seisundid. Haiguse ja armuelu hingepiinadega seotu suunas Chopin helidesse. Saatus oleks otsekui vorminud tema elu kindla käega, et tema olemise keerdkäigud, igatsus kodumaa järele ja romantilised tundepiinad saaksid muusikaks. On ju teada, et romantismi aeg tõstis ausse paisutatud tunded pianissimo’st tormini ning moes olid kangelased, keda kannatused õilistasid ning kelle saatus oli kõike muud kui kerge ja õiglane.
Paulin toob rambivalgusse kuulsa armuloo. Paulin loob oma lavastuses „Vihm detsembris“ mehe pseudonüümi alla peitunud kirjaniku George Sandi ja Chopini romantilise armuloo kõrghetkedest lõpuni, liikudes peamiselt mööda kahe inimese tundedünaamikat.
Chopin ja Sand nägid teineteist esmakordselt 1836. aastal Marie d’Agoult’ salongi muusikaõhtul. Chopin leinas parasjagu luhtunud kihlust lapsepõlvesõbra Maria Wodzińskaga ning Sandi selja taga oli suhe advokaat Michel de Bourgesiga. 1838. aastal kohtusid Sand ja Chopin taas. Naine, kes oli oma armusuhetes alati kirglik, vaimustus kohe Chopinist ja tema muusikast. Nii alustas ta ise aktiivselt lähenemist ning kutsus meest korduvalt külla oma kodukohta Nohant’i.
Peategelanna George Sand oli erakordse tahte- ja loomejõuga naine, kelle sulest on pärit umbkaudu 90 romaani, jutustust, memuaari, näidendit ning kes oli mingis mõttes Chopini vastand. Et kirjanikuna läbi lüüa, võttis ta Aurore Lucile Dupini asemel pseudonüümiks mehe nime. Ta käsitleb oma loomingus naisteemasid, indiviidi vabadust, sotsiaalselt tundlikke küsimusi. Eraelus oli ta julge, vabameelne ja jõuline. Heliloojale jättis suitsetav ja meeste riideid kandev naine esmakohtumisel pigem eemaletõukava mulje. Sand kirjutab avameelse kirja Chopini sõbrale, kus selgitab oma tundeid. Seejärel kohtuvad nad Pariisis ja veedavad koos kogu suve. Algab üheksa aastat kestev armastuslugu.
Raminta Rudžionytė-Jordani jõuline kirglikkus on Sandi tarvis ideaalne. Vabameelne, mehelikult tahtejõuline, oma väljendusviisis südikas ja avatud karakter sobib nagu valatult leedulanna emotsionaalse ja füüsilise plaaniga. Koreograafilised liinid ja duettide intensiivsus toovad suurde plaani tema tehnilise võimekuse ja tugevuse tantsijana.
See kõik on kontrastis Benjamin Newmani pehme, õrnahingelise ja kannatava Chopiniga. Laval on ka praegu vastandid, kes minevikus päriselt tõmbusid, teineteise loometeed inspireerisid ning isegi mehe-naise traditsioonilised rollid hülgasid. See teeb balleti põnevaks ja pingeliseks ning sätib paika seisundeid ja tundeid liikuva dramaturgia.
Üllatushetked. Kolm kõige suuremat üllatajat olid pianist Margus Riimaa, kaks näitlejat ning eraldi tegelaskuju – Chopini Muusika. Kogu lavastuse vältel kõlab otse lavalt Chopini muusika: Riimaa esituses on helilooja prelüüdid, nokturnid, valsid, etüüdid ja sonaadid tunde- ja meloodiaküllased ning virtuooslikud. Interpreedi tõlgendus on orgaaniline, tundlik ja voolav. Nukrus, helgus, kirglikkus, romantiline tundepaatos, armastuse igatsus, tormiks pöörduv kannatus – kõik on fraasidena saali kanduvates helides sees. Chopini Muusikat esindavat karakterit võiks lausa pidada Chopini hinge tõmmiseks või tema teisikuks. Rolli esitab lüüriliselt ja tundlikult Bradley Howell.
Tegelaskujudena loovad narritava kontrasti näitlejad või pisikud, kes esindavad helilooja haigust ja selle kulgu. Nad eralduvad välimuselt, kostüümidelt, tantsustiililt järsult salongist, kuhu nad seltskonna sekka esmakordselt ilmuvad. Nad on kohal juba Sandi ja Chopini esmakohtumisel, kus meest tabab ootamatu köhahoog. Näitlejate liigutusfraasid on pigem tsirkuse allegooriaga ning nad mõjuvad kui täiesti omaette maailma asukad – kiilakad, jalas läikivad rohelised seelikpüksid, silmad maskiks grimeeritud.
Gerardo Avelari ja Akihito Shimogata esitus on akrobaatiliselt efektne, tõstete, teineteisesse haardumise ning üle kehade rullumise koreograafia. Mängulise, kohati ülbe ja narritavana mõjub see kui kahe maadleja või profikakleja kehakeelne dialoog. Näitlejate ilmumine lisab iga kord särtsu ning üldstilistikast välja kraapivat kontakttantsu maiku. Sel viisil värskendavad nad igal ilmumisel lavapilti ja sakutavad kannatustest ja traagikast tulvil tantsukudet.
Ballett lõpeb täpselt samuti, nagu algas: Chopin sureb. Enne ilmutab end kõik see, mis on tavaliselt nähtamatu. Laval on peaaegu kogu trupp, kes väljendab üha kasvavas tempos helilooja sisemaailma võitlust, haiguse lõppfaasi. Legato’lik helikude on kadunud ja domineerib masinlik, tehniline, rammivate rütmidega rusuv audiofoon. Tantsijad koos pisikutega esitavad surmatantsu. Kuni saabub vaikus. Ring saab täis, muusikalugu aga ühe geniaalse helilooja ja klaverikunstniku pärandi võrra rikkamaks.
Ajaloost tuntud paradoksina on nii Chopini kui ka Sandi looming saanud just selle suhte tõttu külluslikumaks ja meisterlikumaks. Muusikaloolised otseviited on ülituntud paladele: op. 34 teine valss, kus on sees tulevikulootus, helgus ja armastuse puhkemine. Ning Mallorcal kloostris kogetud torm, mis sees kuuldavate vihmapiiskade ja rajuna prelüüdides op. 28.
„Vihm detsembris“ on paras julgustükk praeguse aja pealispindsuse ja ebameeldiva eest põgenemise valmiduse taustal, mil tähelepanuhäirest või võimetusest keskenduda on saanud norm. Kahevaatuseline lavalugu on otsekui provokatsioon: kas laval sündiv suudab naelutada publiku meeltega toimuvasse, nii et fookus ka sellel püsib ja keskendumisvõime puhkab? Chopini muusika, tema loodu meisterlik elav siin ja praegu sündiv esitus lahustab selles lavaloos aga kõik raske. Vihmapiisad, mis on aimatavad Chopini op. 28 prelüüdides, saavad võimaluse muutuda trillerdavast säravast mängust tugevate akordidena suureks tormiks, seda nii helides kui ka koreograafias.
Muusikanõustaja Thomas Golubić, kes vastutab näiteks sarjade „Halvale teele“, „Parem kutsuge Saul“ ja „Elavad surnud“1 heliriba eest, räägib sellest, kuidas muusikaga lagipähe lajatamise asemel vaatajat sellega hoopis ahvatleda.
Mida muusikanõustaja teeb?
Muusikanõustaja on muusikaosakonna juht. Tema ülesanne on suunata loomingulist arutelu ja samal ajal tegutseda kõige praktilisega, mis puudutab muusikat. See võib tähendada projekti vajaduste arutamist, helilooja ja muusikatoimetaja palkamist, laulude otsimist, litsentside ostmist, muusikute leidmist – üleüldse kõike, mida film, telesaade või reklaam muusikaliselt vajab.
Kas see tähendab koostööd lavastaja või produtsendiga? Kes lõpuks otsustab?
Tegemist on koostööga ja ma ei usu, et keegi kunagi väidab, et tegemist on vaid tema tõlgendusega. Kõik tulevad kokku, et koos töötada, otsida parimaid lahendusi ja lõpuks tunda tehtu üle heameelt.
Minu ülesanne on tagada, et produktsiooni vajadused saaksid kaetud. Muusika kohta arvavad kõik midagi, seega on igal lavastajal tõenäoliselt oma eelistus. Televisioonis on viimane otsus sageli sarja loomingulise juhi ehk showrunner’i käes. Kõigil on muusikast oma arusaam, aga kaugeltki mitte kõik ei tea, kuidas sellega eelarve piires töötada. Kõik ei mõista muusikalist loojutustamist.
Seega mõtlen sageli muusikanõustajast kui lahutusadvokaadist. Või veelgi enam – laste heaolu eest seisvast sotsiaaltöötajast, kelle siht on juhtida arutelu lapse vajaduste poole. Igal vanemal võib olla oma kasvatusplaan, aga kui lahku minema hakatakse, on tõenäoliselt tüli majas. Siis on vaja kedagi, kes ütleks: räägime lapse vajadustest.
Sageli on paljude egod mängus ja muusikanõustajast saab ülekvalifitseeritud plaadimasin. Lavastaja tahab viit kindlat laulu ja siis on peamine küsimus, kas selle jaoks ka eelarves ruumi on. Kas ta on valmis alternatiive kaaluma? Kui on, siis on ehk võimalik sõuda hea lahenduseni, sest ootused kohtuvad alati tegelikkusega. Parimal juhul kulgeb see sõudmine hoolivas koostööõhustikus, mis viib suurepärase lõpptulemuseni.
Thomas Golubić osales Tier Musicu sünklaagris muusikanõustajana ning viis ühtlasi läbi ka meistriklassi „Muusika kirjutamine filmi ja telesse“.
Millest te uue projekti juures alustate?
Alustan alati sealtsamast, kust ilmselt kõik teisedki ehk stsenaariumi lugemisest. Esimest korda püüan alati lugeda käsikirja ilma muusikale mõtlemata. Üritan aru saada, kuidas see mind tundma paneb, milliste tegelastega ma suhestun, millised sisuliinid mind kõnetavad, mis mind selle loovseikluse ja koostöö poole tõmbab. Püüan lugeda puhtalt lehelt ja emotsionaalselt tundlikult.
Teisel korral lähen tehnilisemaks. Kas siia kuluks ära helilooja või litsentseeritud laulud? Kas peaksime kasutama üksnes keskkonnast nagu mängivast raadiost tulevat muusikat või lisama muusikat montaaži saateks? Kuidas muusikaga lugu huvitavamaks muuta?
Kui mul on üldpilt käes, hakkan tööle stseen stseeni kaupa. Esimene stseen, algustiitrid, paneme siia muusika. Kas see on laul, kas see on instrumentaalmuusika, mis see võiks olla? Teine stseen, tegelaskujud sõidavad läbi linna. Kas nad kuulavad raadiost midagi? Kes muusika valib? Kui üks tegelaskuju on agressiivsem ja teine passiivsem, aga viimane on roolis, kas siis agressiivsem tegelane paneks oma muusika mängima? Nüüd on meil juba võimalus luua muusika kaudu nende vahele dünaamika – üks juhib, aga tema ei valinud muusikat, kuigi tegemist on tema autoga.
Edasi liigun detailide juurde. Kui kalliks sobiv muusika kujuneb? Kas vajame orkestrit, mis läheb kulukaks? Kas see film läheb maailmaturule? Kas tegemist on ametiühingu liikmetega, kellele tuleb ametiühingu määrade järgi tasuda? Kas me saame lood osta ja kui palju selleks kulub? Kas lavastaja armastab James Browni? Ja kui ta, jumal küll, armastabki James Browni, mis läheb väga kalliks, kuidas me sellest üle saame?
Loodetavasti saame lavastaja, kes ei pruugi eriti palju rahale mõelda, ja ta mõistab valikute tausta. Kui temaga kohtun, teen talle ehk selgeks, et veel paberil olevate lugude eest, mida peategelane kuulab, peame välja käima pool miljonit dollarit. On ta sellega arvestanud?
Lavastaja võib seepeale küsida, kas te teete nalja või, see pole nii oluline, ma ainult mainisin korra James Browni. Super, otsime uue lahenduse. Aga arutame esmalt: miks James Brown? Mis tema muusikas huvitavat on? Kas mõni teine artist annaks sama edasi? Võib-olla leian mõne muusiku, kes otsib just parajasti võimalust filmis kaasa lüüa ja oleks valmis meie eelarve raames töötama? Nüüd otsime juba praktilisi lahendusi tasakaalu loova ja teostatava vahel.
Kui suur osa on teie enda muusikamaitsel?
Minu töö ei ole anda maitsele hinnanguid, vaid seista heade tegelaskujude ja loo eest. Seega püüan alati pakkuda seda, mis on esteetiliselt huvitav ja haarav. Peamine, et oldaks aus. Ma usun väga kindlalt, et tegelaskuju peab olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.
Muusikanõustaja ei pea seadma oma maitse tegelaskuju vajadustest kõrgemale. Niisiis suhestun kõigega, ka halva maitsega. Kui tegelaskujul on kohutav muusikamaitse, suudan ka sellesse süveneda. Ja ma teen erksalt, siira entusiasmiga valikuid sellest halvast maitsest lähtuvalt, sest need valikud annavad edasi tegelaskuju olemust.
Jesse Pinkmanil ei olnud „Halvale teele“ esimestes hooaegades hea muusikamaitse, aga me jõudsime järeldusele, et ta ei näita välja oma maitset. Esitles endast versiooni, mida tahtis maailmale näidata. Halb maitse oli rohkem ebaehe versioon temast. Veider pinge tema valikute ebaehtsuse ja maailmale näidatud kuvandi vahel oli meile eksperiment ja toimis minu meelest edukalt, kuidas kasutada halba maitset tegelaskuju iseloomu avamiseks. Mida rohkem ta end avas, seda enam avardus ka tema muusikamaitse.
Mõnikord on stsenaristidel või lavastajatel väga spetsiifiline maitse, millele nad soovivad truuks jääda. Siis püüan aru saada, kas nende maitse toetab lugu ja tegelasi. Kas ma oskan näidata neile teisi võimalusi? Kui nad ei ole paindlikud, siis olgu, võin ka lihtsalt käsitööline olla ja tuua ekraanile võimalikult suure osa soovitust.
Minu töö on toetada nende ettekujutust, mitte suruda peale oma maitset. Loodan, et mind palgatakse ikka ka maitse pärast, mis mul on aja jooksul kujunenud. Ja minu uudishimu pärast muusika ja selle kuulamise vastu – muusika aitab tegelaskujusid arendada. Ometi olen minagi töötanud projektidega, kus ei otsitud sugugi neid oskusi, vaid tuldi oma ideedega. Ka see on osa tööst.
Jõudsimegi sarja „Halvale teele“ juurde, mis on teie töödest ilmselt mõjukaim. Kuidas te selle projekti juurde jõudsite?
Olin oma karjääri madalpunktis. Mõned aastad varem olin töötanud HBO sarjaga „Mulla all“2, mis oli väga edukas. Sari lõppes väga mõjusa muusikalise hetkega. See muusik ei olnud toona Ameerikas veel väga tuntud – tema nimi on Sia. Leidsime tema laulu, mis võttis terve hooaja imeliselt kokku. Saime tohutult kiita ja olin täiesti kindel, et mind palgatakse kohe uuesti.
Aga ei palgatud! Ajapikku tekkis meeleheide, nii rahalises kui professionaalses mõttes. Mõtlesin juba millegi muu tegemise peale, kui minu juurde tuli Christina Wayne AMCst, et tutvustada uut seriaali, mis räägib 1960. aastate reklaamiagentuurist. Nad ei olnud veel kindlad, kas vajavad muusikanõustajat, aga tahtsid ideid põrgatada. Niisiis koondasin oma mõtted ja saatsin need teele. Läks väheke aega ja sain kõne: kuule, me palkame sarja peale teise muusikanõustaja, kelle ideed meile rohkem meeldivad. Seega mind „Pööraste“3 peale ei palgatud, aga mainiti, et arendamisel on veel üks sari pealkirjaga „Halvale teele“.
Mult küsiti, kas tahan kohtuda meeskonna ja kellegi Vince Gilliganiga. Nõustusin meeleldi ja läksin kohale, aga nägin kontori ooteruumis kaheksat-üheksat muusikanõustajat. Võttis ohkama. Kõik läksid ühekaupa sisse ja iga kohtumine venis tohutult. Istusin seal tunni ja siis teise, pidin ühe muu kohtumise ära jätma. Mõtlesin, et see on naeruväärne, täielik ajaraisk.
Lõpuks tuldi vabandama, et nii palju hilinetakse, kaks kohtumist on enne mind veel. Aga kas ma tahan ootamise ajal esimest osa vaadata? Istusin maha ja vaatasin üksipäini „Halvale teele“ esimest tundi. Kui lõpuks meeskonna ette jõudsin, ütlesin kohe, käsi südamel, et see on üks paremaid sarja osi, mida ma kunagi näinud olen, aga muusika on kohutav.
Selle peale nad ehmatasid pisut. Oletan, et kõik olid enne mind käinud ja komplimente pildunud. Mina ütlesin lihtsalt: ei, muusikat on liiga palju, see suunab kogu aeg vaatajat, mida tuleb tunda. Seda pole vaja. Kõik muu on selle sarja juures nii huvitav, aga muusika töötab täielikult vastu. Teeb loole haiget. Nad palkasid mu ning alustasime nullist!
Püüdsime kasutada muusikat vähe, aga nii, et sel oleks alati mingi tähendus. Väikese eelarve tõttu pidime niikuinii hoolikalt valima, leidlikud olema. Olime veendunud, et sarja rahastamine lõpetatakse pärast esimest hooaega. Stsenaristide streigi tõttu oli üheksas osas planeeritud hooaeg taandatud seitsmele. Viimane osa, mis üles võtta saadi, ei olnud isegi korralik lõpp, vaid katse keskel pidurit panna.
Mingi ime läbi jõudsime siiski teise hooajani. Olime veel kindlamad, et sellega asi piirdub. Teist sellist võimalust ei tule iialgi, seega peame endast kõik andma. Imede ime, tuli ka kolmas hooaeg, ja siis jõudis sari Netflixi ning ühtäkki räägiti meist kõikjal. Võimalus kõike järjest vaadata töötas meie kasuks, sest olime kogu aeg mõelnud sellest kui pikast indie-filmist. Tundsime, et oleme suurepärases rokkbändis, kes mängib üha suuremale publikule. Reisides nägin ühtäkki Horvaatias Pollos Hermanose särke ning Jaapanis tuldi ütlema, et kogu pere just vaatas sarja ja väga meeldib.
Pisut aega on möödunud, ent „Halvale teele“ on endiselt kõigi aegade parimaid sarju. Kuidas seda selgitada?
Ma arvan, et see ongi suurepärane lugu ja hästi jutustatud. Filmikoolis oli mu kangelaseks Stanley Kubrick. Telemaailma Kubrick on Vince Gilligan, kuna kõik osakonnad tahavad anda endast parima, et sellist nii kõrgete nõudmistega talenti toetada. Kõik pingutavad kõige parema tulemuse nimel.
Suurepärane televisioon sünnibki meeletust tööst koos täpsuse, selguse ja täieliku pühendumisega. Seal ei ole vigu. Kõik on sihipärane. Läbinisti suurepärast sarja on äärmiselt raske teha. Selle nimel peavad paljud endast kõik andma, saama hakkama millegi hiilgavaga hoolimata ajalisest ja rahalisest survest.
Pärast sarja „Halvale teele“ tuli „Aeg kutsuda Saul“, mis lähtub küll osalt samadest tegelastest ja teemadest ning toimub samas maailmas, aga on nii esteetika kui ka tempo poolest hoopis teistsugune. Kui raske oli uuesti alustada?
See vajas täiesti teistsugust lähenemist. Esimese asjana leppisime Vince’i ja teise loomingulise juhi Peter Gouldiga kokku, et me ei tee sarja „Halvale teele 2.0“. Ja kuigi me teadsime, mida me teha ei taha, ei teadnud me paraku, mida me siis täpselt teeme. Mind aitas väga palju Vince’i ja Peteri algfaasis öeldud lause, et meie eesmärk on väljendada, milline peab olema probleem, mille lahenduseks on muutumine Saul Goodmaniks.
Mis teeb inimese selliseks? Mulle oli võtmetähtsusega murtud süda. Niisiis: kuidas jutustada lugu, mis viib kellegi pärast südame murdumist nii süngesse kohta? Kui enda jaoks võtme leidsime, oli lugu palju lihtsam jutustada.
Teie kolmas kuulsaim töö on „Elavad surnud“, mille vaatajaarv ehk suurim, ent võeti märksa jahedamalt vastu.
See sari kestis pisut liiga kaua. See oli väga ainulaadne projekt – esimese hooaja kallal töötasid filmilavastaja Frank Darabont, produtsent Gale Anne Hurd ja koomiksiautor Robert Kirkman. Nende isikud olid kõige taga ja minu sisendist hooliti vähem. Samal ajal õppisin neilt väga palju loojutustamise ja professionaalsuse kohta.
Pärast Franki lahkumist kasvas järgmiste hooaegade juures minu panus. Tellisime uut, rahulikku, sissepoole vaatavat muusikat, selle asemel et kasutada kuulsaid lugusid. Avastasin, et nii nagu briti näitlejad mängivad edukalt ameeriklasi, on paljudel briti muusikutel väga huvitavaid töötlusi ameerika bluusist ja kantrist. Leidsime selle kaudu huvitava vaatenurga ameerika kultuurile.
Olete kunagi Arvo Pärdi muusikat kasutanud?
Oh issand, peaksin üle kontrollima, et kindel olla. Kui ei ole, siis tahaksin küll. Arvo Pärt on umbes nagu Radiohead – teda ei saa niisama lihtsalt mängu tuua. Mulle on tema muusika nagu maakoore alt väljuv vulkaan. Tema võimsus ja unikaalsus on hämmastav. Ja samas on seal õrnust ja graatsiat ja elegantsi. Veidral kombel sulanduvad ühte vaoshoitus ja võimsus. Midagi sellist on aga väga keeruline sisse tuua.
Milliste viimaste filmide või sarjade puhul on töö muusikaga teid vaimustanud?
Parim töö on võrdlemisi nähtamatu, sest ma olen niivõrd palju koos loo ja tegelastega, et unustan tehnilist poolt tähele panna. Umbes nagu kaamera liikumisegagi. Kui panen kogu aeg tähele, et kaamera kihutab kuhugi, siis see tõmbab tähelepanu loo sügavamatelt kihtidelt eemale – kui lavastaja pole just Edgar Wright, kelle filmides on dünaamiline vorm ka justkui osa sisust.
Üks mu viimaste aastate lemmikfilme on „Tár“4 ja ma armusin selle filmi muusikaliste valikute vaoshoitusesse, graatsiasse – kõik on loo loomulik osa ega mõjuta mind hetkekski mingil kindlal moel tundma. See on igal tasandil nii intelligentne ja elegantne film. Hindan väga kõrgelt, kui muusikanõustaja ja helilooja lubavad mul oma järeldusteni jõuda, pigem püüavad mind ahvatleda, mitte mind muusikaga lagipähe peksta.
Te vastutate vähemalt kahe kõigi aegade tippsarja eest. Kuhu siit veel edasi minna?
Töötan hetkel Vince Gilligani uue imelise projektiga. Tegemist on parima stsenaariumiga, mida olen kunagi lugenud. Sellest saab Apple’i seriaal ja kahele hooajale on antud roheline tuli. Ma saan jälle töötada „Stanley Kubrickuga“ – see on parim.
Teen ka Apple’i sarja „Silotorn“ ja HBO detektiivsarja „Kutsuge Millie Black“5, mis saab valmis aasta teises pooles. Hoian silmad lahti ka uutele projektidele ja käin ringi, näiteks Eestis, kus saan viia läbi töötubasid ja pisut oma kogemusi jagada. See on väga põnev ja meeldiv osa minu karjäärist ning naudin seda väga!
1 „Breaking Bad“, Vince Gilligan, 2008–2013; „Better Call Saul“, Vince Gilligan, Peter Gould, 2015–2022; „The Walking Dead“, Frank Darabont, 2010–2022.
Tallinnas on veel omajagu tööstuspärandit ja tootmisalasid, mille arvelt saab linnaruumi tihendada. Üks nendest on Paljassaare poolsaarel asuv endine sadamaala. 1960. aastatel ookeanipüügi laineharjal loodud merekalasadam on aastaid linna merest lahutanud. Kümnetel hektaritel laiuv sadamaala oli Paljassaare visiitkaart ning on jätnud paigast ebasõbraliku, valitutele mõeldud koha mulje.
Tulevikus kerkib sadama asemele Hundipea linnaosa, kliimaneutraalne ja jäätmevaba asum, kus elu- ja töökoha leiavad tuhanded inimesed. Kuidas sellist suletud ala arendada ja sinna elu tagasi tuua? Unistustest, reaalsusest, inimeste kokku toomisest ja linnaplaneerimisest rohujuuretasandil räägivad lähemalt Hundipea visiooni üks loojaid, arhitekt Indrek Allmann ja Hundipea seltsi liige Maarja Matteus.
Igast suuremast Euroopa linnast on võtta näiteid, kuidas endised tööstus- ja sadamaalad on kujundatud elust pulbitsevateks kvartaliteks. Siia hakkab see trend alles jõudma. Kuidas seda Tallinnas tehakse?
Indrek Allmann: Vahetult pärast Teist maailmasõda koostati Tallinnale generaalplaan, kus keskenduti peamiselt tööstusalade kavandamisele. See planeering pani paika suured tootmisalad, mis siiani Tallinna arengut mõjutavad.
1960. aastatel koostas toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns uue üldplaneeringu, kus tööstusalade kõrval käsitletakse elutingimuste ja elukohtade arendamist. Olemuselt oli see ajakohane, modernistlik planeering, nagu neid sel ajal Kopenhaagenis ja mujalgi tehti. Bruns kavandas modernistlike linnaosade Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe põhijooned ning tegeles sealjuures ka tööstusalade ja elupiirkondade liitmisega. Märkimisväärne on see, et kõiki neid asumeid ja linnaosi ühendasid rohekoridorid, mida ta ise nimetas Tallinna kopsudeks. Näiteks üks neist kulges Stroomist hipodroomini ja sealt edasi loomaaia ja Harku järveni välja.
Hundipea visiooni üks loojaid, arhitekt Indrek Allmann ütleb, et lõplikud lahendused linnaplaneerimises ei tööta. Hundipea asumis hoitakse olemasolevat ja täiendatakse seda järk-järgult.
Kui Eesti taasiseseisvus, hakati justkui nullist kõike, sh ka linna, looma. Juhtus nii, et ettevõtlike inimeste kätte sattus vara, mis linnakeskuse ja tiheda atraktiivse linna arendamise poolest asus veidi vales kohas. Maa, mida oleks pidanud toona arendama hakkama, asus justkui õiges asukohas, aga sattus nende kätte, kel ei olnud ettevõtlikkust sellega midagi peale hakata. Valmis ehitati uskumatult palju jama. Näiteks häirib mind väga Rocca al Mare keskus, mis rajati ju Brunsi kavandatud rohealale. Selle väikese liigutusega tapeti võimalus Õismäe mikrokeskuste elavdamiseks. Elu ja jõud tõmmati Õismäelt ära ja koondati ühte suurde kaubanduskeskusse. Vahepealsed planeeringud on seda häda vaid võimendanud. Praegu näeb Haabersti linnaosa üldplaneering ette Rocca al Mare kaubanduskeskuse ümbruse tihendamise, ja taas rohealade arvelt. Tegelema peaks hoopiski Õismäega, mõtlema, kuidas anda Õismäele rohkem funktsioone, aga selle asemel luuakse uut linnaosa keskust ümber ühe poe.
Siinsed arhitektid ja linnaplaneerijad on harjunud vaatama õhkavalt ja kadedate pilkudega Helsingi poole, kus maa on linna käes ja ruumi saab seega targalt pika plaani järgi terviklikult planeerida. Hundipea mõte ja tähelepanuväärsus ongi see, et esimest korda Eestis ja ehk isegi Baltimaades on õnnestunud luua olukord, kus suur hulk maaomanikke on tulnud kokku ja otsustanud ühiselt linnaplaneerimisega tegeleda ning arendada kinnisvara mitmekesiselt.
Mõte Hundipeast sündis ammu, ligi 20 aastat tagasi. Paraku jäid toona majanduslikud alused läbi kaalumata, läbi jäi mõtlemata olukord, kui ühe maaomaniku kinnistule tuleb park ja teisele omanikule tuleb maja, siis arvatakse ikka, et keegi saab vähem ja tekib ebavõrdne olukord. Kohati võib see struktuurplaanide loomise viis, mida Tallinna linn praegu kasutab, astuda paljuski samasse ämbrisse. Suuri alasid on muidugi mõistlik koos planeerida, kuid läbi peab mõtlemata ka selliste arenduste majanduslikud aspektid. Hundipeal on tehtud teistmoodi: loodud on katusorganisatsioon, kus maaomanikud on osalised vastavalt oma kinnistu suurusele ning saavad seeläbi tulu võrdsetel alustel.
Kuidas siis on Hundipeal jõutud sellise haruldase olukorrani, kus iga maaomanik ei tahagi oma krundist maksimaalset kasumit välja väänata?
Maarja Matteus: Selle taga on suur usaldus. Usaldus, et see, mida me Hundipeal teeme, annab kõigi omanike varale väärtust juurde, mitte vastupidi. Kõik on näinud häid näiteid mujal maailmas ja soovitakse teha teisiti, kui seni siinmail on tehtud – mitte alustada hoonete ehitamisest, vaid kõigepealt luua elu, siis ruum ja alles seejärel majad.
Kui suur pingutus on endisele tööstusalale ja sadama piirkonda kogukond luua? Kellelgi pole ju harjumust seal käia ning ega Paljassaares ka kuigi palju inimesi ela.
Allmann: Kogukonna loomine saab alguse ühisest väärtusruumist. Kõige esimese kogukonna moodustavad ju maaomanikud. Tuleb kokku leppida, mis kavandatava keskkonna loob: loomulikult on siin energiakasutus, linnaehitus, liikumisviisid. Hundipeal on aga olulised ka nn pehmed väärtused, kogukonna loomine ja selle hilisem ülal hoidmine. Kui need mõtted formuleerusid, siis said kõik maaomanikud arvamust avaldada ja need, keda kirjapandud väärtused ei kõnetanud, astusid mängust välja ning müüsid oma maa neile, kellel kirjeldatud väärtusruum silmad särama pani. Seejärel sai kohe juurde tuua linlased, keda kirjeldatud väärtusruum samuti puudutas.
Matteus: Kogukond ei tähendagi ju ainult piirkonnas elavate inimeste kokku toomist. Kogukonna võivad moodustada turistid, tulevased elanikud, praegused töötajad jne. See pole kindlasti lihtne. Tallinna mõõtkavas on Hundipea küll väike, kuid see on raske proovikivi, kuna piirkonnast on huvitatud nii eesti kui ka vene keelt kõnelejad. Inforuum on erinev. Meil on noori peresid ja üle 60aastasi. Siin on kalapulgatehase ja laevaremonditehase töötajad. Neile kõigile tuleb mõelda.
Kõige lihtsam on kõnetada Kalamajas elavaid linnaruumihuvilisi. Kopli liinidel on noored aktiivsed pered. On sotsiaalmaja elanikud, kellest mõni pääseb liikuma vaid ratastoolis. Sitsi mäel asuvates majades elavad 70aastased ja vanemad pensionärid. Neil pole üldse olnud põhjustki siia jalutama tulla. Nende kaasamine on väga vaheldusrikas ülesanne: mõnega saab suhelda ühismeedias, teisele tuleb ukse taha minna, kolmandaga tuleb õhtul hoovis vestelda. Hirmud ja huvid erinevad. Kes kardab tekkiva ehitusmüra pärast, kes pelgab, et ta pole siia enam oodatud jne. Selleks et hirmud maha võtta ongi vaja teha kokkusaamisi. Kuulata, arutada, kaasata.
Tihti küsivad meilt turundajad, kes on meie sihtrühm. Meile on öeldud, et peame valima ühe sihtgrupi, kellele keskenduda, aga seda ei saa ju teha, kui siinne linnaruum on mõeldud kõigile.
Allmann: Turundajad pole kunagi olnud head linnaplaneerijad.
Kuidas kavatsete tööstusala käimatõmbamisel gentrifikatsioonist hoiduda või selle mõju pehmendada?
Matteus: Me ei saa teha kohta, kuhu saab vaid raha eest. Juba see hirmutab osa elanikest ära. Õige pole ka see, kui siia saab tulla ainult tennist mängima. Võimalus lihtsalt tulla ja olla peab jääma. Kui neid võimalusi, mis me Hundipeale praegu loonud oleme – istumiskohad, minipark jne – kasutama hakatakse, siis need jäävad kõigile avatuks ka edaspidi.
Paljassaare on niisamagi nurgatagune paik. Kaua aega oli see suletud piirkond. Hoolimata sellest, et siin on nüüd Naked Islandi õpikeskus, suur loodushoiuala, Pikakari rand, olid ja on siin sadamad, reoveepuhastusjaam. Niisama pole põhjust siia sattuda. Kuidas mereäär linnale avada?
Hundipea seltsi liige Maarja Matteus ootab Hundipeale elama asujaid ning toonitab, et enne kopa maasse löömist tuleb rajada avalik ruum.
Matteus: Jah, Paljassaare on linlaste mentaalsel kaardil eraldi ja eemal. Alustuseks räägime inimestele sellest, kuidas siia üldse kõige parem tulla oleks. Kindlasti on siia vaja püsifunktsioone, põhjust pidevalt kohale tulla ja kohal olla. Mida rohkem on üks koht inimese peas, seda lähemal on see ka füüsiliselt.
Allmann: Maarja, tunnista üles, mis sa esimese asjana Hundipeal tegid. Sa lammutasid plangu, mis eraldas raudtee Paljassaare sadama lõunakaldast. See avas rohekoridori, mis oli saanud seal plangu taga aastakümneid areneda ja piirkond avanes kohe uue nurga alt. Sinna rohekoridori sai teha koerte jalutusplatse ja muud, mida elanikud soovisid. Lihtsate vahenditega saab teha väga palju. Alati pole vaja asju keeruliseks ajada.
Linnakoe sidususe huvides on plaanitud Tööstuse tänavalt Paljassaare poole rajada jalakäijate sild, mis kulgeb üle raudteekoridori ja viib otse mere äärde. Miinisadama poolt on plaanis Hundipea linnaga siduda. Ka Kopli-Tööstuse-Sitsi tänava ristmikul on väga hea väljaku potentsiaal. Kui sealne liiklussõlm läbi mõelda ja väljak kaldteena alla sadamani pikendada, siis on Paljassaare kohemaid palju lähemal. Palju asju on töös, aga need ei paista veel praegu välja.
Mitmekümne aasta pärast see kõik valmis saab?
Allmann: Maarja kindlasti näeb selle valmimist, endas ma nii kindel pole.
Matteus: Kui me avame mere, pakume tegevusi, parandame avalikku ruumi, siis saab tunnetuse juba kätte. Enne kui alustame – kopp läheb maasse loodetavasti juba järgmisel aastal –, suurendame avalikku ruumi, selle nurgakivi on hiljuti istutatud väike mets. Kogu ala aktiveerimine võtabki palju-palju aega. Töö ei lõpe.
Allmann: Kogukonnast räägitakse praegu nii palju. Ülemistel räägitakse kogukonnatundest, haarates tegelikult vaid tööinimesi. Põhja-Tallinnas räägitakse samuti paljudes kohtades kogukonnast paikades, mis maakasutuselt on sada protsenti vaid elamiseks mõeldud. Mured ja hooled on täiesti erinevad. Hundipeal püüame hoida funktsioonid tasakaalus: siin saab elada, on ettevõtluskeskkond, on töökohad, lisaks ühiskondlik otstarve. Seega on tekkiv kogukond loodetavasti läbipõimunum ja seeläbi tasakaalukam.
Linnakut ei ehitata ühe päevaga mürtsti valmis. Alustame näiteks endise kakaolao taaskasutuslikust täitmisest, kus võiks koha leida rohetehnoloogiatega tegelevad idufirmad. Ühiselt luuakse naabruskond, millesarnast siinkandis pole. Tõenäoliselt ei tea meist keegi praegu lõplikult, mida teeme, aga katsetame ja vaatame, mis toimib ja kuhu see viib. Üks Hundipea osa on taskukohased eluasemed. Mõte pole teha eraldi üht nurka võimalikult odavalt, vaid nii, et ka õpetajad, päästjad ja teised spetsialistid saaksid endale merevaatega elukohta lubada.
Mitmeid kavandatavaid lahendusi ei saa praeguste seaduste ja regulatsioonide kohaselt veel teha. Näiteks prügimajandus. Kui mõelda tõeliselt ringmajanduslikult, siis tuleks piirkonnas tekkiv prügi kohapeal kokku koguda, näiteks maa-aluste torude kaudu, ja siin ka käidelda: biolagunev kompostida, pakendid töödelda jne. Selleks peab olema vastav keskus. Praegused määrused näevad aga ette, et prügi käitlemine käib Tallinnas hangetega, nõutakse, et prügimasin peab saama linnatänaval sõita. Meil poleks ju seda vaja. Kurb, aga teistmoodi tegemine võtab tohutult palju aega ja energiat.
Kui keeruline on luua selline paindlik linnaplaan, kuhu on sisse arvestatud pidevad muudatused? Arendada sellist kohta, kus kõigega katsetatakse, kus plaane tuleb muuta vastavalt tagasisidele ja kunagi pole kindel, kuidas linlased midagi vastu võtavad.
Allmann: Meid, arhitekte, on koolitatud koostama lõplikke lahendusi: proportsioonis kompositsioonid, välja arvutatud konsooli pikkus, kasvuhoone õue peal. Need lõplikud lahendused linnaplaneerimises ei tööta.
2007. aastal valmis Tartus Tulbi-Veeriku kvartal, kuhu projekteerisime mänguväljakud, ühiskasutatavad alad, ühised katuseterrassid jne. Peagi ilmusid õue sildid kirjaga: „Võõras laps, ära tule!“ Ühiskasutatavad alad toimisid ideaalselt nii kaua, kuni need vajasid remonti. Siis ütles üks naaber, et ta kasutab ala nii vähe, teine teatas, et tal on siin lihtsalt rendikorter ja mitte keegi ei olnud huvitatud ühisala remontimisest. See on mind õpetanud, et lõplikke lahendusi projekteerida pole mõistlik.
Arhitektid peaksid seetõttu projekteerima võimalusi. Näiteks Siili-Rebase kvartal Tartus. Sinna on samuti plaanitud ühine kasvuhoone ja aialapid. Need on disainitud, kuid enne ehitamist peab keegi ühistust käe üles tõstma ja ütlema, et tema vastutab ja pühendub korrashoiule. Teised peavad aktsepteerima, et see on tema oma.
Me tahame Hundipeal näiteks siduda haljastuse korteritega: kui ostad korteri, saad kaasa õiendi, mis näitab, millised puud linnaruumis sulle kuuluvad. Keskkonna ja elanike vahel on vaja luua side.
Üllatavalt suur võitlus detailplaneeringu koostamise ajal on olnud see, et ka linnaplaneerijad ootavad lõplikke lahendusi ja disaini. Ei ole mõistmist, et arendame tasapisi ja vastavalt kogunenud teadmistele, hoiame olemasolevat ja täiendame seda järk-järgult. Ikka küsitakse piltlikult, mis värvi mingi maja on.
Meie näeme, et detailplaneeringu osa on tekstidokument, kuhu on kirja pandud väärtused, mida planeering, näiteks Hundipeal, võiks kanda. See tagab, et kui mõni maaomanik müüb oma maa maha, siis uus omanik ei saa sellest väärtusruumist lihtsalt niisama välja astuda. Me tahame, et planeering oleks paindlik ja muudetav. Sellise ühise manifesti koostamine on üks võimalus.
Endisi tööstusalasid arendatakse Tallinnas hoogsasti: Krulli kvartal, Sitsi manufaktuur, Põhjala tehas. Kas Tallinnas ja Eestis on üldse nii palju inimesi, kes kõik need paigad asustaksid, need elu ja meluga täidaksid?
Allmann: Ometi on viimase kümne aastaga pealinna valglinnastusse kolinud ligi kümme korda rohkem inimesi, kui kõik need mainitud arendused suudaksid vastu võtta.
Eks eeslinna kolimine ole kohati ka paratamatu, sest rahakott ei kannata peent korterit Põhjala tehases.
Allmann: Ma loodan, et see inimene, kes on kolinud näiteks Rae valda, kel on peres kolm autot – emale, isale ja lastele –, saab aru, et peagi peab ta nende sõidukite eest tasuma aastas 1500 eurot automaksu. Siia lisanduvad auto ülalpidamise kulud. Kiire matemaatika näitab, et kolimine tuleb soodsam. Ma väga loodan, et majanduslikud argumendid ja pere eelarve kujundamine toovad arusaama, kui palju kulutatakse iga päev liikuvuse peale. Sealt edasi tuleb arusaam, et kui kuskil on kvaliteetne linnaruum, siis on ehk mõistlik sinna kolida.
Tallinnas on omajagu tootmisalasid, mille arvelt saab linnaruumi tihendada. Üks nendest on Paljassaare poolsaarel asuv suur sadamaala, kuhu tulevikus kerkib Hundipea asum.
Rahvusvaheline koostöö ehk Toome Euroopast sadu miljoneid ja arendame sellega oma teadusmahukat ettevõtlust
MART TOOTS, MIKK VAHTRUS
Teadus- ja tehnoloogiamahukal ettevõtlusel on palju võita rahvusvahelisest koostööst, ainuüksi Euroopa Liidu innovatsiooniprogrammidest on võimalik Eestisse tuua sadu miljoneid eurosid. Selleks et tihedas konkurentsis läbi lüüa, tuleb teha põhjalikke uuendusi ja rahvusvahelist arenduskoostööd. Eesti on võtnud eesmärgiks uuendusmeelse ja teadmispõhise majanduse kasvatamise. „Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035“ (TAIE)1 järgi saavutame selle ennekõike ettevõtjate teadus- ja arendustegevuse kaudu.
Ühe probleemina on välja toodud, et rahvusvahelise teadus- ja arenduskoostöö potentsiaali ei ole maksimaalselt ära kasutatud. Sellele viitab ka näiteks Euroopa innovatsiooni edetabel,2 kus meie innovatiivsete ettevõtete koostöö näitajad on punases.
Rahvusvaheline koostöö = raha. Üks peamisi võimalusi Eesti ettevõtjatel rahvusvahelises koostöös osalemiseks on Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“, mille kogueelarve perioodiks 2021–2027 on 95,5 miljardit eurot.
See on konkurentsipõhine raha, mille puhul ei ole piiranguid, kui palju toetust üks riik saab. See, kui palju Eesti ettevõtted sealt toetusraha ära toovad, sõltub sellest, kui vajalikke ja uuenduslikke tehnoloogiaid arendatakse ja kui aktiivsed rahvusvahelises koostöös ollakse. Tõsi, tihedas konkurentsis läbimurdmiseks on vaja oma ideed ka hästi esitada ja kaitsta.
Eelmisel perioodil (raamprogramm „Horisont 2020“) oli Eesti toetuse ja SKT suhtarvult kolmas. Järjepidevalt on kasvanud ka erasektori kaasatud rahastus, moodustades ligikaudu kolmandiku kogu rahastusest; esikohal oleval Küprosel on sama näitaja üle poole ning Soomes samuti peaaegu pool. Kui aga vaadata rahastuse määra elaniku kohta, jääme kõrgema SKTga riikidest siiski kaugele. Nende tasemeni jõudes oleks vaja kaasata igal aastal teadus- ja arendustegevuseks (T&A) rohkem kui 50 miljonit eurot lisaks (joonis 1).
Joonis 1. Eesti ja innovatsiooniliidrite poolt kaasatud rahastuse hulk per capita „Horisont 2020“ programmist. Innovatsiooniliidrite tasemeni jõudmine tooks Eestile täiendavalt enam kui 50 miljonit eurot aastas.
Eesti ettevõtjate osalemist rahvusvahelises koostöös iseloomustab ka see, et suur osa toetusest on jagunenud väheste ettevõtjate vahel. „Horisont 2020“ programmis moodustas kümne kõige enam toetust saanud ettevõtte toetussumma üle poole kogu Eesti ettevõtete toetusest ehk 92 miljonist eurost. Nimelt 46,6 miljonit eurot jagunes kümne ettevõtte vahel (joonis 2), samas kui eri projektides kokku osales 159 ettevõtet.
Võimalused, mida riiklik tugisüsteem ei paku. Kindlasti tekib seda lugedes küsimus, milleks on üldse rahvusvahelist koostööd vaja. Teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks saab rahastust ka riiklikest programmidest (nt ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus ehk EIS, rakendusuuringute programm ja tootearenduse toetused). Riigisisene konkurents on ju väiksem ja osalemise tingimused või projekti läbiviimisega kaasnev bürokraatia lihtsamad. Pealegi on ettevõtjal võimalus tehnoloogia arendamiseks kaasata riskikapital või võtta laenu.
Kõige lihtsam, ja ka ettevõtete seisukohast mõjusam vastus on raha. Paratamatult on riigil piiratud ressursid ja riiklikud toetused on väiksemad kui ettevõtete tegelik vajadus. Samuti võib juba rakendusuuringute programmi näitel näha, et mida rohkem tekib teadus- ja tehnoloogiamahukaid ettevõtjaid, seda suuremaks kasvab kapitalivajadus edasiseks arenguks. Kui rakendusuuringute programmi maksimaalne toetus on kaks miljonit eurot, siis „Euroopa horisondist“ on koos omakapitaliinvesteeringuga võimalik kaasata pea 20 miljonit eurot. Peale selle, et rahvusvaheline koostöö võimaldab kaasata väliskapitali, toimib see ka rahastuse kordistajana. Nimelt viiakse rahvusvahelise koostöö projektid tihtilugu ellu suure konsortsiumiga, aga kuna teadmised jagatakse kõigi konsortsiumi liikmete vahel, siis võib ettevõtja saada sama panuse eest kümneid kordi rohkem teadmisi. Rahvusvahelise koostöö projektides osalemine suurendab ettevõtja nähtavust ja toimib kvaliteedimärgisena, mis võimaldab hilisemas arenguetapis kaasata täiendavat avaliku ja erasektori rahastust.
Joonis 2. Edukaimad „Horisont 2020“ programmist raha kaasanud Eesti ettevõtted. Näidatud on 10 kõige enam raha kaasanud ettevõtet.
Lõpuks aitab see ka toote eksporditurul maha müüa. Soome ettevõtlust toetav ja arendav Business Finland (mille Eesti analoog on EIS) viis 2022. aasta alguses läbi rahvusvahelise koostöö toetamise teenuste ja toetuste hindamise,3 kus muu hulgas küsitleti „Horisont 2020“ osalenud ettevõtjaid. Peale eelnevalt mainitud rahastuse aspektide tõid ettevõtjad välja, et rahvusvahelises koostöös osalemine võimaldas neil saada vajalikku infot ja kogemusi sihtturgutest ja võimalikest klientidest.
Seega rahvusvaheline koostöö ei piirdu pelgalt ühise teadus- ja arendustegevusega, vaid koostööpartnerid võivad olla ka ettevõtjale kliendid või vahendajad, kes annavad ettevõtjale tuge turu tundma õppimisel ja uuele turule sisenemisel. Saadakse teadmisi, milliseid tooteid või teenuseid kliendid lähiaastail vajavad. See võimaldab arendustööd paremini planeerida ja tagada, et väärtuspakkumine on konkurentsivõimeline ka tulevikus. Ühtlasi võimaldab rahvusvaheline koostöö ligipääsu uutele teadmistele, tehnoloogiatele ja taristule.
Väljakutsed ja Eesti ökosüsteemi tugi rahvusvahelises T&A-koostöös. Suure osa „Euroopa horisondi“ programmi kaudu saada oleva rahastuse eelduseks on koostöö riikide ettevõtete ja teadusasutuste vahel. Sellise koostöö tegemine eeldab head kontaktvõrgustikku, mille loomine võib ettevõtetel võtta välise abita aastaid ning vajada eraldi meeskonda.
Mitmed ettevõtted on oma kogemusi jaganud ja näiteks ühel keskmise suurusega ettevõttel läks ligikaudu kaks aastat kolme inimese tööd selleks, et jõuda rahvusvahelises koostöös soovitud tasemeni. Edu tõi rahastuse ja võimaluse märgatavalt suurendada majasisest arendusmeeskonda ning välispartnerite kaudu õnnestus suurendada oma teenuste eksporti. Siiski on eduka rahvusvahelise koostöö jaoks vajalik ka teatav majasisene arendusvõimekus. Ettevõtetes arendusmeeskonna moodustamise ja arendamise soodustamiseks avaneb juba augustis T&A-töötaja toetus, mille puhul ettevõtjale tagastatakse toetuse näol osa T&A -töötajate maksukulu.
Rahvusvahelise koostöö edenemisel on tähtsal kohal riigi rakendusuuringute keskused, mis osutavad ettevõtjatele abi rakendusliku iseloomuga T&A projektides, muu hulgas kaasates ettevõtjaid rahvusvahelisse koostöösse. „Horisont 2020“ edukamate asutuste seas leiab mitmeid riiklikke rakendusuuringute keskusi, näiteks Saksamaa Fraunhofer või Soome VTT. Sellesarnane ülesanne on hiljuti antud ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi(MKM) toel ASi Metrosert juurde loodud rakendusuuringute keskusele4 (RUK). RUKi üheks edukuse mõõdupuuks on rahvusvahelise rahastuse kaasamise hulk.
Vähemalt kolmandik RUKi tuludest peaks tulema rahvusvahelistest koostööprojektidest, millesse kaasatakse ka Eesti ettevõtjaid ja ülikoole.
Mis võimalused veel on? EISi üks ülesanne on olla ettevõtjatele rahvusvahelise koostöö alases nõustamises parem partner – milliseid rahvusvahelisi rahastusprogramme kasutada, milliste fondide poole pöörduda ja kellega teha arenduskoostööd.
Näiteks on Eesti EISi toel liitunud rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Euroopa Tuumauuringute Keskus (CERN) ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA). Liikmesuse kaudu avaneb meie ettevõtetel võimalusi nii arendustegevuseks kui ka oma toodete ja teenuste müügiks hangetel osalemise kaudu. Nii CERNi kui ka ESA korraldatud hangetel on edukalt osalenud hulk Eesti ettevõtteid.
Veel pakub EIS nõustamist Euroopa Innovatsiooninõukogu ja Eureka võrgustiku rahastusvõimaluste osas ning toetab ettevõtjaid võrgustikku rajavatel üritustel osalemiseks.
Hiljuti sõlmis EIS koostöömemorandumi Leedu innovatsiooniagentuuriga, mis võimaldab Eestil ja Leedul senisest enam tegeleda rahvusvahelise arenduskoostööga ning ühiselt toetada ettevõtete eksporti. Lähikuudel avaneb näiteks Eesti ja Leedu ettevõtete koostöös rahastusvoor rakendusuuringute ja tootearenduse teostamiseks. Tõenäoliselt tuleb selliseid koostööformaate peagi ka teiste riikide innovatsiooniagentuuridega.
Kuigi mitmel rindel veel arendustöö käib ja rahvusvaheliste võrgustike arendamine nõuab aega, siis EIS pakub ettevõtetele mitmekülgset tuge – seda nii suurte rahvusvaheliste organisatsioonide hangetes või raamprogrammides osalemise kaudu, aga ka arenduspartnerite otsimisel või rahvusvahelise intellektuaalomandi kaitsmise planeerimisel. Kui võrrelda Euroopa fondide mahtu ja Eesti suurust, siis on see meie ettevõtete jaoks ammendamatu võimalus riskantse arendustöö jaoks rahastust leida. Toome need miljonid Euroopast ära!
Mart Toots on EISi rakendusuuringute programmi arendusjuht ja Mikk Vahtrus MKMi arenduse ja innovatsiooni nõunik.
2 Hugo Hollanders, Nordine Es-Sadki, Aishe Khalilova, European Innovation Scoreboard 2023. Country profile Estonia. European Commission, Directorate-General for Research and Innovation 2023.
3 Ashley Walker et al., Evaluation of International R&D Collaboration Advice and Funding Provided by Business Finland. The Evidence Network 2022.
Muudatustega lõpliku muutuse – väljasuremise – vastu
FARIŠTAMO ELLER
Sellal kui mõtiskletakse, kas inimkond seisab ränkade mullistuste lävel, on paljude teiste liikide elu meie eluviisi tõttu juba täiesti muutunud. Miljon liiki kaheksast miljonist on väljasuremisohus. Inimkonna ajaloo tunnismärgiks on paljude teiste olendite väljasuremiseni tõukamine ja viimastel aastakümnetel on see protsess aina kiirenenud. Kõigi nende ohustatud liikide püsimine või hukk sõltub meie otsustest ja meie võimest muutuda – hoolivamaks, arvestavamaks ja targemaks. Neile, kes sellisteks muudatusteks enesekeskset põhjust vajavad, võib kinnitada – ilma teiste liikide ja ökosüsteemideta – ei ole ka inimesel Maal pikka pidu.
Euroopa angerjaga toimuv pakub näite sellest, kuidas isegi maailma areng õiges suunas võib teiste liikide kaitsmisel takerduda kohapealsesse põikpäisusesse. Euroopa angerjas on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (The International Union for Conservation of Nature, IUCN) hinnangul üleilmselt kriitilises seisundis liik. Ta on kantud ka Eesti punasesse raamatusse. Euroopa Liitu kalanduspoliitilistes küsimustes nõustava Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (International Council for the Exploration of the Sea, ICES) põhjalikul analüüsil1 põhinev soovitus on lõpetada määramata ajaks igasugune angerjapüük2, Euroopa Komisjon keelaks angerjapüügi ega pea angerjate taasasustamist liigi kaitsemeetmeks. Looduskaitse alla võtmise ettepaneku on teinud ka nt Eesti Loomakaitse Selts ja MTÜ Loomus.
Ja ometi pole see haruldane liik mitte ainult Eestis looduskaitse alt välja jäänud, vaid tema arvukus väheneb üha. Meie aga püüame, müüme ja sööme angerjat rahulolevalt edasi. Kogu see protsess on liigile ohtlik tema omapärase kohastumuse tõttu. Angerjas peab ohtude kiuste jõudma Sargasso merre, mis on tema ainus kudemiskoht. Sargassos sündinud vastsed ehk leptotsefaalid arenevad oma elurännakul klaasangerjateks ja jõuavad piirkondadesse, kust neid suurel hulgal välja püütakse ja sealhulgas ka Eestisse tuuakse nii ümberasustamiseks kui ka angerjakasvandustesse.
Kuni me näeme angerjat vaid rasvase suupiste, mitte haruldase, erilise, eri allikate järgi 40–70 miljonit aastat Maal elanud liigina, kuni meie suhe teistesse liikidesse on utilitaarne, ei tõkesta me nende väljasuremist. Édouard Manet, Meripoisur ja angerjas. Natüürmort, 1864.
Ühest kasvandusest väidetakse3, et Eesti vetesse on lastud mõned angerjad, aga selle kohta puudub ametlik kinnitus. Pealegi on ümberasustamise uuringuga välja selgitatud, et suur osa Eesti magevetesse asustatud angerjatest ei jõua suurima tõenäosusega isegi Läänemerre, ammugi sealt edasi Sargasso merre kudema4 – seda tegevust võib pidada püügivaru loomiseks, mitte kaitsemeetmeks.5 Loodusvarade rakendamise teadur Mati Kose on angerjate uskumatu olukorra sõnastanud eriti värvikalt, tõdedes, et angerjatega toimuv „… on sama jabur kui ekspordiks pandakarusid, eesmärgiga neist igasuguste süümepiinadeta ja teaduslike argumentide vastaselt teha 50 tonni väljapüüki nagu angerja puhul! Mida järgmiseks, võtame eesmärgiks igal aasta toota 50 tonni lendorava- või musta toonekure konserve?“6 Lauri Saksi, TÜ kalabioloogia ja kalanduse osakonna kaasprofessori sõnul on angerja seisund kõigile tuttava ohustatud hiidpanda omast palju halvem.7
Isegi olukorras, kus liik on väljasuremisest vaid sammu kaugusel, liigub arutelu kaitsmisvajaduse üle sõnulseletamatutel radadel – nii näiteks arutles kliimaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma keskkonnakomisjoni nõupidamisel, et peab hindama, kas angerja looduskaitse alla võtmine läheb vastuollu vabakaubanduse reeglitega.8 Väljasureva liigi säilitamiseks kiiresti kõigi soovitatud meetmete kasutuselevõtu asemel on vabakaubanduse reeglite pärast muretsemine hämmastav lühinägelikkus. Riskijuhtimise ettevaatusprintsiibi järgi ei tohi isegi teadusliku konsensuse puudumise korral kasutusele võtta meedet, mis võib kahju tekitada üldsusele või kahjustada keskkonda, seesama põhimõte sisaldub ka Eesti keskkonnaseadustikus. Maailma Looduskaitseorganisatsioon aga soovitab rakendada täielikku ettevaatusprintsiipi, s.t alates 2024. aastast angerjate väljapüük kõikidest elupaikadest, sh angerja ümberasustamiseks tehtav püük, keelata.
Angerjate eluviis on seniajani osaliselt välja uurimata. Teada on siiski, et kunstlikult ja Eesti veekogudes nad ei paljune, vaid vajavad selleks looduslikke tingimusi Sargasso meres. Looduslikult rändab angerjas tänapäeval Läänemerre ja sealt edasi Eesti vetesse väga vähesel määral. Küll aga leidub angerjat Narva jõe vesikonnas, sest sinna asustatakse liiki kunstlikult klaasangerjatena või ettekasvatatud angerjatena. Paraku need angerjad enamasti paljunemiseni ei jõua, nad püütakse välja, enne kui nad Sargasso poole teele asuvad. Nagu ei jõua paljunemistsüklisse ka angerjakasvandustesse takerdunud kalad, kes jäävad kollaseks angerjaks, ooteseisundisse, et neil tekiks võimalus muutuda hõbe- ehk rändangerjaks ja ujuda tagasi paljunemispaika.
Kuivõrd Euroopa angerjas ei ela ainult Eestis, tuleb tema kaitsemeetmed kasutusele võtta üle Euroopa. Eestist, kus ohustatud liigi nuumlaid, nende toetamist ning reklaami peetakse enesestmõistetavaks, on saanud arvestatav angerja populatsiooni mõjutaja: Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan on osutanud, et Eesti onangerja püügikogustelt Läänemerest viiendal kohal ning ELis kaheksandal kohal.9 Hävitava käitumise jätkamisega kaob järjekordne liik ja koos sellega satub löögi alla keerukas ökosüsteem ning angerja seni avastamata sünnisaladus Sargasso meres. Patrick Svensson tõdes oma raamatus „Angerja evangeelium“, et angerja väljasuremine aina jätkub, sellal kui otsused selle takistamiseks on lükatud tulevikku. „Kuni me teame rohkem. Või kuni pole enam midagi teada.“10
Iirimaal ja Norras on angerja püüdmine täielikult keelustatud. Iirimaa tegi seda kohe, kui majandamiskava 2009. aastal vastu võeti ning keeld on näidanud häid tulemusi. Mis Eestit samal moel käitumast takistab? Riigikogu liikme Tiit Marani sõnul on vaja edasi liikuda ühisvara dilemmast, „et kas kõik võiksid angerjat püüda nii palju, kui seda veel jagub või kas keegi peaks astuma olulise sammu selle vähese hoidmiseks. Keegi peab täna alustama vastupidise protsessi.“ Samal koosolekul hindas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, et Eesti saaks olla eeskujuks ühtse rahvusvahelise praktika kujundamisel. Kui eelmise aasta suvel soovis Euroopa Komisjon angerjapüügi täielikult keelustada, siis paraku osa liikmesriikide kalandusministreid hülgas selle hoiumeetme.
Kas 1970ndatega võrreldes angerjate arvukuse vähenemine 97% võrra pole ikka veel piisav, et muudatuste vajadus oleks ilmne? Kas väljapüügi käigus klaasangerja suremus 50–60% pole veel piisav, et häbi tunda ja ohtu mõista? Miks on hädavajaliku muudatuse tegemine nii valus? Miks me isegi ilmse hävingu tingimustes tahame jätkata nagu seni? Kuni me näeme angerjat vaid rasvase suupiste, mitte haruldase, erilise, eri allikate järgi 40–70 miljonit aastat Maal elanud liigina, kuni meie suhe teistesse liikidesse on utilitaarne, ei tõkesta me nende väljasuremist. Ja rajame nõnda teed omaenda liigi väljasuremisele …
Maikuu alguses külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert Cormac Russell, kes keskendub oma töös ressursipõhise kogukonna arendamise metoodika rakendamisele ehk on kogukondadele abiks nende tugevuste tuvastamisel ja vahendite kasutamisel. Eestisse jõudis ta kogukonnakeskse lähenemisviisi edendamise võrgustiku kaudu, kuhu kuulub partnereid valitsussektorist, vabakonnast ja ülikoolidest.
Kohtusin Cormac Russeliga äsja väärika Silletto auhinnaga pärjatud Kalamaja muuseumis. Silletto auhind antakse Euroopa muuseumidele, mille põhitegevus on kohalike elanike kaasamine ja ümbruskonna pärandi väärtustamine.
Millised on teie muljed Kalamaja muuseumist?
See on parim kogukonnamuuseum, kus olen käinud, suurepärane avaliku sektori ja elanike koostöö ja koosloome näide. Üha enam räägitakse kogukonna ankurasustustest ja see siin on üks neist, mis tegutseb kogukonna sisendile ja vahenditele toetudes ning olles ühtlasi mäluasutus ning identiteedi hoidja. Sõltuvus on siin harmooniline ja vastastikune. Kiirete muutuste tõttu sotsiaalses ja füüsilises ruumis on sellised kohad järjest vajalikumad.
Kogukonnaga seoses meenuvad ennekõike küla kiigeplatsi simmanid, talgupäevad või hoopis ühinemine muudatustele vastu seismiseks. Teie räägite kogukondadest demokraatia uuendamisega seoses. Mida see tähendab?
Kohalikul tasandil, nagu näiteks kortermaja, tänav või küla, on palju suhtlemiseks sobivaid võimalusi, mis jäävad sageli tähelepanuta. Selles esimeses suhtlusringis väljaspool perekonda joonistub välja, mil moel ollakse suhetes teiste inimestega, kes elavad ja toimetavad meie läheduses. Just seal on tallel võtmed toimetulekuks selliste praeguste suurte väljakutsetega nagu pandeemia, kliimamuutused ja sõda. Minu eesmärk ongi teha see nähtamatu osa, kus tavalised inimesed iga päev toimetavad, nähtavaks, just see on heaolu edendamise, majanduse elavdamise ja demokraatia koht.
Kogukonna-arendaja Cormac Russelli sõnul on levinud ohtlik mõtteviis, et vastutab keegi teine: tervis on arstide käes, laste haridus on õpetaja käes jne. „Nii elades on iga inimese tegutsemis- ja otsustusvõime kärbunud ja vastutus käest antud,“ leiab ta.
Mu raamat „Demokraatia ümbermõtestamine“ („Rekindling democracy“, 2020)“ räägib sellest, et elame demokraatiajärgsel ajastul, mil kodanik olla tähendab mõtestada, mis juhtub üksikisiku tasandil pärast seda, kui institutsioonide n-ö tähtis töö on tehtud. See on olemuselt vastupidine demokraatiale, kus kodanikud on kesksel kohal ja institutsioonide ülesanne on tegeleda sellega, mis toimub pärast seda, kui inimene on oma rolli täitnud. Lääne ühiskonnas elatakse väärarusaamas: inimene arvab, et kui ta maksab makse, siis on arstide, õpetajate, politseinike ja ametnike ülesanne tagada talle hea elu. Näeme juba praegu, et selline mõtteviis viib ühiskonna suurde kriisi. Ilmekas näide on Singapur, kus rahvastik vananeb kiiresti ja ühiskond ei jõua sellega kohaneda. Enamik Singapuri elanikest mõtleb endast kui üksikisikust, mitte kui kollektiivi osast. Seetõttu ei ole kunagi varem oldud oma kogukonnast nii eraldatud ning näiteks vanemas eas, kui on hädasti vaja kogukonna tuge, seda lihtsalt pole.
Demokraatia ajalugu on näidanud, et suured muutused käivitab ühtsustunne, kui organiseerutakse ühiste teemade ümber. Just niiviisi oleme saanud kaheksatunnise tööpäeva, viiepäevase töönädala ja naiste valimisõiguse. Miski ei juhtunud sellepärast, et valitsuse arvates on niimoodi hea ja vajalik. Muutust nõudsid organiseerunud kodanikud.
Kogukonnaga seoses tahan esile tuua ühe asja, mis on pikka aega olnud tagaplaanil, nimelt viisi, kuidas me mõtleme muutustest. Viimastel aastakümnetel on hakatud arvama, et muutused sünnivad väljaspool: tervis on arsti käes, laste haridus õpetaja käes jne. Elu saab kuidagi paremaks minna vaid juhul, kui keegi väljastpoolt tuleb ja teeb selle paremaks. See on väga ohtlik mõtteviis, kuna inimeste tegutsemis- ja otsustusvõime on kärbunud ning muutused on kuskil keegi teine juba kujundanud.
Ühelt poolt eeldatakse, et ühiskond pakub tohutult teenuseid, teiselt poolt tasalülitatakse sellise mõtteviisiga kodanikuaktiivsus. Paljudes lääneriikides on riski mõistetud ja vastukaaluks kliendikesksele nn inimeste vajadustele keskendunud valitsemisviisile hakatud probleeme lahendama koos kodanikega nii, et üksikisikus ei nähta vaid teenuse kasutajat. See mõtteviis ei puuduta pelgalt valitsussektorit, vaid ka vabakonda. Ka kolmandas sektoris on organisatsioone ja lahendusi, mille puhul tegutsetakse inimeste jaoks, aga mitte koos nendega – ja siin on suur vahe.
Mis on selles siis halba, kui organisatsioonid ja institutsioonid tegutsevad minu jaoks?
Kui palju on näiteid riigi või kohalikul tasandi, avaliku sektori või MTÜde seas, et inimese jaoks tehtu on olnud edukas? Mõni üksik. Eduks pean seda, kui kõrvaldatakse juurpõhjused. Võib-olla suitsetamise keelustamine avalikes kohtades on kõneväärt muutus, aga ka selle puhul viivad lähemal vaatlusel niidiotsad selleni, et paljud teadlikumad inimesed ei olnud enam nõus töötama ja viibima suitsuses keskkonnas.
Seega on olulised muutused, mida teevad inimesed oma elu korraldamisel ise. Kui keegi arvab, et kõik suured väljakutsed, eeskätt just demokraatia arendamisega seoses, tuleb lahendada ülevalt alla institutsioonide vahendusel nii avalikus, era- kui ka vabasektoris, siis ta eksib. Selle asemel et välja mõelda mingi lahendus ja kaasata inimesi, on mõttekam uurida, mida inimesed juba teevad oma heaolu, turvalisuse, hariduse jms parendamiseks.
Teie jutt on ilus ja idealistlik. Kui selline lahendus toimib, siis miks selle järgi ei tegutseta?
Oma karjääri alguses töötasin kliinilise psühholoogina laste turvakodus. Märkasin, et paljudel lastel, kes sinna tulid, puudusid ümberkaudsete elanikega peaaegu igasugused suhted. Pidasime vajalikuks teraapilist lähenemist, kuigi probleem oli hoopis suhete puudumine või häiritus. Eraldasime lapsed tavapärasest keskkonnast ja tahtsime nad terveks ravida, selle asemel et ehitada suhteid nende perekonna, sugulaste, naabrite ja elupaigaga.
Ülikoolis midagi sellist ei räägitud, vaid õpetati, kuidas probleeme inimeste eest ja nende jaoks lahendada ja seega võtta vastutus. Praeguses spetsialiseerunud maailmas on spetsialistid protsessides juhtrollis, aga selleks, et ilmneksid kogukonna tugevused ja iseorganiseerumise vajadus, on vaja tekitada juhtimise vaakum, olukord, kus inimeste eest ei tehta asju ära.
On naiivne loota, et kui probleeme lahendavad institutsioonid, kaasneb sellega tugev kodanikuühiskond, kujunevad teadlikud ja vabad kodanikud. Muutuseks on vaja väärtustada inimesi vabade kodanikena, kellel on võim oma elu üle. Sel juhul suudetakse luua väärtust nii iseenda kui ka teiste tarvis ja seega ka laiemalt ühiskonnas.
Mis ikkagi on teenuste korralduses nii viltu läinud, et see võib lõpuks koguni kahju teha?
Tavapäraselt loovad institutsioonid kogukonnaga kontakti vajaduste hindamise kaudu. See on ka loogiline, sest institutsioonide olemasoluks on vaja inimeste vajadusi. Kohalikke omavalitsusi ei oleks, kui inimesed suudaksid sujuvalt mis tahes küsimuse puhul iseorganiseeruda. Asi on selles, et iga märgatud abivajadus ei pea lõppema teenusega. Abivajadusele reageerides ei tohi tekitada uut ebavõrdsust, kahjustada kogukonna funktsioone ega pea see ilmtingimata käivitama ka uut teenuste osutamise ahelat.
Inimesed ei ole passiivsed teenuste tarbijad, vaid aktiivsed tervise, heaolu, demokraatia jne koosloojad. See tähendab vajaduste hindamise asemel võimaluste ning individuaalsete ja ühise potentsiaali äratundmist. Seejärel tuleb leida viis need varjatud võimed avada. Institutsioonid ei peaks olema kangelased, kes tulevad päästma, vaid toetajad, kes ei asenda ise toimetamist.
Siiski on põhjusi, mistõttu kujunes omal ajal välja avalik sektor pakkumaks efektiivsust ja stabiilsust selliste ülesannete lahendamisel nagu riiklik julgeolek, haridus, arstiabi jne. Arendamise tuhinas oleme jõudnud üha keerukamate süsteemideni. Kas nüüd otsime sellele ravi?
50 inimest tead nimepidi, aga 5000 või 50 000 enam mitte. Rahvastiku kasvu ja linnastumisega tekkis vajadus tsentraliseerida ning viia uude mõõtkavva ka usalduse ja solidaarsuse tagamine, mis väikestes kohtades kujuneb vahetu suhtluse teel. Teoreetilistes käsitlustes tuuakse välja, et kogukondadel on unikaalsed funktsioonid. Külas ei mõeldud kogukonna otstarbele, ei püütud seda defineerida, sest ühine toimimine oli elu loomulik osa – nii lihtsalt elati.
Avaliku sektori arendamisega oleme jõudnud kogukonna sandistamiseni. Ilmekas on vaadata, kuidas on muutunud viimase saja aasta jooksul kool. Kümnend kümnendi järel on järjest rohkem pere ja kogukonna ülesandeist üle kandunud koolile: lapse areng, seksuaalkasvatus, söögitegemise õpetamine jne. Samuti on klassiruumi liikunud terviseedendus ja sotsiaaltöö. Varem tegid seda pered, sugulased ja naabrid. Milline on selle mõju? Kui küsida õpetajatelt, siis ütlevad nad, et kõigi nende ülesannete kõrval ei jää neil enam aega oma põhiülesande jaoks – õpetamiseks. Arvan, et oleme jõudnud senise süsteemi võimete piirile. Enam pole pääsu suuremast koostööst ja valdkondade sidususest ning kogukonna esiplaanile toomine on paratamatu.
Kas ühiskond on läbi kukkunud, kuna avalikult sektorilt on oodatud, et see lahendaks kitsaskohad professionaalsemalt, kui kohapeal nokitsedes oleks igaüks eraldi suutnud?
Ei, ühiskond ei ole läbi kukkunud, aga institutsioonide kanda on jäetud liiga palju vastutust. Neile antud monopol tervishoius, poliitikas ja demokraatias on tekitanud ootuse, et nemad lahendavad olukorra ära.
Kuidas liikuda tugevatele kogukondadele tugineva ühiskonna suunas?
Mõtteviis peab muutuma. Ei tohiks mõelda, mis on puudu või halvasti, selle asemel peaks keskenduma tugevustele ja sellele, mis juba toimib – pakkumise asemel mõelda võimalustele. See näib lihtne, aga niimoodi tegutseda on kohutavalt raske. Kogukonna võimeid ja potentsiaali on raske näha. Mõttekas on jälgida ja uurida kohalike toimetamist, leida üles head algatused ning luua tingimused nende algatuste levimiseks.
Kui tõesti tahta üles ehitada tugevatel kogukondadel põhinev riik, siis tuleb hakata vaatama maailmale nii, nagu seda tehakse kogukonnas. See vaade on teine kui institutsioonidel. Üks pole teisest parem ega halvem, lihtsalt teistsugune. Paljud institutsioonid on väga olulised ja vajalikud, aga toimivad haamri ja naela loogika järgi: kui on haamer, siis näib iga probleem olevat nael. Institutsioonides nähakse iga olukorra lahendusena mõnda teenust või programmi. See on väga kitsas vaade maailmale, mis sageli ei arvesta kodanike autonoomiaga. Kohalike tegijate ja võrgustike suveräänsust ei tohi lõhkuda, aga see on lihtne juhtuma isegi parimate kavatsuste juures.
Loomulikult on vaja seadusi ja avalikke teenuseid. Küsimus on selles, et on nihkutud äärmusesse: avalik sektor pole enam viimane võimalus leida lahendus siis, kui igaühe enda ja kogukonna ressursid on ammendunud, vaid sellest on saanud esimene võimalus ja võetud on üle ülesanded, mis on varem alati olnud inimeste endi kanda. Ja see ei puuduta üksnes avalikke institutsioone. Sama tendents ilmneb ka heategevuses: kui kogukond hakkab sõltuma välisabist, siis see orjastab ja võtab ära vabaduse.
Kui toimivat kogukonda pole, siis ongi inimese esimene mõte, et murede korral peaks aitama mõni asutus …
Ligi 80 protsenti inimestest ei kuulu ühtegi ühendusse, nad on justkui nähtamatud, sest pole formaalselt kuhugi struktuuri paigutunud. Riigi vaates me neid ei näe. Ainus viis nad leida on minna kohale. Kohapeal on inimesed ja nende ühendused üliolulised, samuti sealsed asutused ja ettevõtted, kultuur ja pärand ja majandus, mis hoiab raha piirkonnas. See kõik kokku ongi üks kindel koht. Kui õnnestuks need kohalikud väärtused ühendada, selguks, kui võimekas on see kogukond, et hoida tervist, luua heaolu ja turvalisust.
Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Mida on vaja, et kasvatada küla? Olemas on haridus-, tervishoiu- ja laste heaolu poliitika. Kas on aga kuuldud küla või kogukonna kasvatamise poliitikast? Poliitika loojad kipuvad nägema ainult institutsioone. See on sama, nagu vaadata öösel lennuki aknast välja: näha on valgustatud punkte, koole, haiglaid, staadione, teid – need on institutsioonid. Pimedad alad on elurajoonid.
Kogukond ei saa kokku iseenesest. Kogukonnatunne on praeguses ühiskonnas jäänud nõrgaks, kuid seda saab hakata kasvatama. Tuleb keskenduda juhtudele, kui inimene on tundnud, et kuulub kogukonda, või midagi koos teistega teinud. Kogukonna võimaluste nähtavaks tegemine algab tihti lugude jutustamise ja jagamisega ning uurimisega, mida teised mõnes olukorras on ette võtnud. Just nii, nagu siinses Kalamaja muuseumis seda ka tehtud on. Tavaliselt kujunevad niiviisiminu loost meie lood, mille najal hakata küsima, mida teha, et meie lugusid oleks rohkem. Seejärel tuleb läbi mõelda, kas ja kuidas võiksid avalik ruum, hooned ja kohalikud tavad soodustada inimeste vahel sidemete tekkimist.
Sageli on kuulda, et kogukondade arengut takistavad liidrite ja eestvedajate puudus ning väsimus.
See ei ole probleem. Liidritest sõltumine on tupiktee. Igal tasandil on vaja ühendajaid, kes oskavad inimesi, rolle, ressursse jms ühendada. Liidreid on ka vaja, aga kogukondade arenguks on rohkem vaja ühendajaid. Samuti ei saa ettekääne olla, et ühiskond ja kultuur on liialt individualistlik. Igal inimesel on mingi anne, mille saab valla päästa, ning enamasti inimestele meeldib tunda, et ta on vajalik ja väärtustatud. Tuleb aidata inimestel oma anne ära tunda ja sellele parim rakendus leida, sest sellest on lõpuks kõigil kasu. See ei ole pelgalt altruismist midagi anda, vaid üsna pragmaatiline vastastikune kasulik tehing, mis teenib ühtlasi igaühe huve.
Kui jääda ootama, et avalik sektor ja liidrid tegutsevad kellegi eest, siis ilmselt ei muutugi suurt midagi. Mitte kuidagi ei ole pääsu sellest, et inimesed peavad ise looma lahendusi ja neisse panustama, leidma võimalusi ühinemiseks, käima kohalikus poes, kasutama kohalikku panka, mis investeerib säästud kohalikku ellu, mitte ei vii kasumit Šveitsi. Ainult kohalikud ise teavad, millised on nende parimad võimalused ja varad ja kuidas neid kasutada.
Aprilli lõpus suri 66aastasena handi šamaan Sergei Ketšimov, kelle võitlusest Vene naftatööstuse vastu olen viimase kümne aasta jooksul mõnel korral kirjutanud.1 Sergei suri Surguti linna haigla onkoloogia osakonnas, kust teda oli varem mitu korda välja visatud. Ta pidi veetma päevi haigla ooteruumis, sest arstid keeldusid teda aitamast. Seega pidi ta kuni surmani võitlema elulootuse võimaluse eest.
Sergei elu
Sergei Ketšimov viibis internaatkoolis kolm aastat, seejärel põgenes metsa ega läinudki enam tagasi. Põliselanike laste vaenamine on Siberi koolides üldine. Sergei ei kohanenud ning naasis metsa vaba elu juurde. Handid ja metsaneenetsid lugesid algkooli lõpuks inimese täiskasvanuks, kes võis oma saatuse üle iseseisvalt otsustada.2 Seega tegi Sergei omakultuuri seisukohast adekvaatse valiku. Vanaisa tunnistas Sergei otsust ega lasknudki teda enam kooli viia. Sügis on metsas ja tundras põliselanike laste püüdmise hooaeg. Helikopterid lendavad ringi ja nabivad kinni kõik, kes kätte saadakse. Aga Sergeid lasteküttidel enam tabada ei õnnestunud.
Sergei suri lesena, tema ainus poeg oli hukkunud juba lapseeas, kui purjus naftatöölised ta küla vahel autoga alla ajasid. See pole ehk kõige tüüpilisem näide handi saatusest, ent siiski väga iseloomulik. Paljudel hantidel, kes metsas elavad, on ka korter külas, kus käiakse vahel puhkamas ja varusid täiendamas. Suures asulas aga võibki juhtuda igasuguseid asju. Naftamehed hante inimeseks ei pea, neid võib kohelda ükskõik kuidas. Eks siis toimub ka igasugust.
Sergei Ketšimov oli põliselanike õiguste eest seisja, Imlori järve vardjas ja šamaan. Handi saatuseks oli kuni surmani võidelda elulootuse võimaluse eest.
Olen minagi mõnikord sattunud hantide turvamehe rolli. Kord läksime üheskoos Ljantori linna poodi. Kui tagasi koju jõudsime, olid handid imestunud, et neid ei röövitudki. Poodi minnes panevad nad rohkem raha taskusse, sest osa võtavad venelased niikuinii ära. (Handid nimetavad venelaseks kõiki meiesuguseid. Nad saavad aru küll, et me pole venelased. Aga selgitavad nad seda nii: „Meil pole muud sõna.“) Minu kohalolu tõttu tekkis tookord eelarves rahaline ülejääk. Teine kord olime hantidega Obi peal kalal. Venelased sõitsid meile pardasse, aga nähes handi paadis paari „valget inimest“, lahkusid sõnagi lausumata. Handid nentisid, et ilma meieta oleks neilt kogu saak ära võetud.
Venelased ilmselt vaatasid mõlemal juhul, et oleme juba jõudnud hantidele käpa peale panna ning kavatseme põliselanikke puistata. Sissesõitnute arust muud tolku (peale vaba raha ja kalasaagi) põliselanikest ei ole. Seega ei olevat naftameeste arust oluline ka paanikat tekitada, kas tänaval on põliselanikest poisikesi vähem või rohkem alles.
Enne kui Sergei metsast paarikümne aasta eest naftat leiti, elas ta silmatorkamatult. Nähtamatus on hantidele vajalik oskus, see on ellujäämise viis. Mäletan, et 1993. aastal rahvusvahelisel soome-ugri folkloorifestivalil, mis toimus toona Handi-Mansi autonoomses ringkonnas, leidsid esinemised aset linnades ja külades piki Obi jõge, aga vahel põikas etlejate armaada ka suurest jõest kõrvale. Sellises kaugemas Russkinskaja-nimelises külas toimus turistidele handi põhjapõdraohverduse demonstratsioon. Sergei pidi olema üks rituaali läbiviijatest, ent ta kadus lihtsalt ära ja ohverdama pandi üks juhuslik kõrvalseisja, et ohverdamine ikka tavadele vastav välja näeks. Hiljem peksti ohverduse juhid miilitsate poolt läbi, ent Sergei pääses tänu haihtumise trikile, mille ta oli õigel hetkel korraldanud. Sellel retkel olid külalised ja esinejad rahvaste kaupa jõelaevadele jaotatud. Korraga hakkasin aimama, et kui handid sõidavad meiega koos, järelikult peaks laevas olema ka Sergei. Küsisin, kas keegi on Sergeid näinud. „Ei ole siin mingit Sergeid, me oleks teda ju tähele pannud,“ vastati mulle. Asi näis kahtlane ja öö saabudes jäin vaikselt laeva koridori passima. Korraga ilmuski Sergei välja, kõndides hääletult oma kajutisse, mis oli praktiliselt minu oma vastas. Niimoodi vältis ta mõttetut tähelepanu ja enese liigset tõmbamist välisesse maailma.
Sergei avalikud rollid
Sergei ei soovinud olla kultuurilise võitluse eesliinil. Šamaangi oli Sergei kaua aega varjatult. Läksime kord Sergeiga kultuurimajja, kus ta esinejana arvel oli. Kultuurimaja juhataja otsis talle kostüümi ja uhkustas iroonitsedes, et Sergei on nende oma: „Ta on meie „šamaan“!“ See tähendab, et Sergei oli kultuuritöötaja meelest mingi suhteliselt suvaline tüüp, kelle osaks oli laval šamaani mängimine. Kostüümgi oli Sergeil ebahandilik, ent vastav turistide maitsele – igasuguste ripatsite ja nahatükkidega. (Hantide nõiarüü ei ole ehitud.) Irooniata hakati Sergeist kui šamaanist kõnelema alles hiljem, seoses sõjaga, mille ta Vene naftatööstusele oli kuulutanud.
Nafta tõmbaski Sergei avalikku ellu. Sergei oli kütt ja põhjapõdrakasvataja, kelle metsalaagri, klanni jahialade ja püha Imlori järve alt leidis firma Surgutneftegaz paarkümmend aastat tagasi miljon tonni naftat. Et Sergei keeldus oma naftat venelastele andmast, hakati tapma tema põhjapõtru ja koeri. Ka mõned Sergei naabrid, kes punnisid vastu võimalusele oma maadest naftafirma kasuks loobuda, jäid sooväljadel saladuslikult kadunuks. Sergei kogus aga laialdast kuulsust põliselanike õiguste eest seisja, Imlori järve vardja ning lihtsalt šamaanina.
Selle kõige eest hakati Sergeile külge kleepima juriidiliselt korrektseid patte. 2017. aastal mõistis kohus ta naftameeste koera tapmise ja Surgutneftegazi töötajate ähvardamise eest pooleks aastaks vangi, ent järgnes vanglakaristuse asendamine paranduslike töödega. 2022. aasta alguses süüdistati teda samalaadsetes ähvardustes, sama aasta lõpus algatati tema vastu aga veel kolmaski kohtuasi politseinike vastu vägivalla kasutamise eest. Kõik need süüdistused põhinesid väljamõeldistel ja provokatsioonidel. Aga kuhu sa lähed oma kurba saatust kurtma?
Vanasti, see tähendab, enne rahvusvahelise olukorra teravnemist paari aasta eest, püüdsid protestimeelsemad põliselanikud saada võimalikult laia, soovitavalt rahvusvahelist tähelepanu. Enne sõja intensiivistamist Ukrainas oli välismaalaste pilgul Vene ametnikele ajutiselt distsiplineeriv mõju. Kui Sergei seisis silmitsi oma esimese süüdistusega (naftatööliste koera tapmine), oli kodumaine meedia varmas seda protsessi kajastama ning toetuskampaaniasse haarati ka hulk rahvusvahelisi entusiaste. Hiljem on ajakirjandus hoidunud teema esiletoomisest ning rahvusvahelise surve tekitamise püüded võinuks Sergei olukorda ainult hullemaks teha. Nii vähemalt võis eeldada, aga nüüd polegi ju enam vahet. Õigupoolest võivad ka need varasemad rahvusvahelise tähelepanu episoodid leida kasutust inimeste tagakiusamisel.
Igatahes ei olnud Surgutneftegaz rahul Sergeile kohtus osaks langenud leebe kohtlemisega. Kättemaksuks algatasid nad avaliku laimukampaania, mille osana riputati Sergei jahiala piiridele plakatid: „Jaht, kalapüük, seente ja marjade korjamine keelatud! Ettevaatust!!! Hant Ketšimov on relvastatud ja ohtlik.“ Naftafirmad võidavad alati ja lõplikult. Saastunud jõgede ja metsade tõttu hantide seas levivad rasked haigused pole sugugi haruldased. Sergei puhul on rõhutatud ka naftafirmadega võitlemisest tekkinud lootusetust, mis teda hingeliselt painas.
Olla šamaan oli oluline mitte ainult naftavastase võitluse poliitilisest aspektist. Viimasel paarikümnel aastal hakati ka Sergei tõelist rituaalset rolli ja tema teadmisi rohkem üles tähendama. Hoolimata kultuurimaja juhataja või naftameeste arusaamisest oli Sergei mitte ainult mängult, vaid ka päriselt nõid.
Sergei rituaalne suhe maailmaga
Šamaan tegutseb rituaalide kaudu. Antud olukorras on paslik meenutada, milliseid mõtteid Sergei maailma asjade kohta avaldas. Et viimasel ajal olid Sergei elus tähtsal kohal kodanikuaktivism ja vastupanu naftatööstuse tungimisele Handimaa metsadesse, on ka mõtted naftast kohane esimesena esile tuua. Isegi need, esmapilgul utilitaarsel taustal toimuvad mõtisklused ilmestavad Sergei nõiduslikku maailmamõistmist.
Sergei kasutas oma naftavastaste mõtete avaldamiseks ühismeediat. Ta paistis küll veebikauge inimesena, ent tal olid eri platvormidel kontod siiski olemas. See on aidanud ajakirjanikel hõlpsasti selgeks teha tema põhimõttelised seisukohad, mis avalikus sfääris pakkusid huvi just naftatööstuse pealetungist kujunenud pingeliste suhete taustal. Näiteks teatas Sergei lihtsalt ja otsesõnu:
„Naftast ja gaasist on kellelegi hea või halb. Ma mõtlen, et teil pole õigust. Te tapsite maaema.“
Selles maailmas puudub praegu tõhus alternatiiv fossiilkütustele, ent põliselanike seisukohalt ei ole nende arvelt teiste rahvaste elujärje hoidmine ja areng õigustatud. Ilmneb seegi, et kuigi ma põlisrahvaste õiguse põhimõtteid järgides olen kirjutanud, et see Imlori nafta on Sergei oma, siis handi maailmavaate järgi ei kuulu maa ja selle sees leiduv üldsegi inimestele, vaid on jumalate oma. Loodususundi tuntud põhimõtte järgi ei tohi maad haavata, ei noa ega kirvega. Naftatööstuse tekitatud maahaavad on aga uskumatutes mõõtmetes, kui vaadata handi silmade ja südamega. Veel kirjutab Sergei naftatööstust silmas pidades:
„Ma tahan hoida meie maad, aga teie pöörasite maa pahupidi. Peagi ei jää meile enam midagi. Aga oodake seni, kuni kõik muutub.“
Ja veel:
„Hea elu ei saabu kunagi. Ma tean, et naftatöölised on kurjategijad, nad ei anna meile kunagi midagi head. Aga kõik halb tuleb nende juurde tagasi. Jumalad on olemas ja nad ei pääse karistusest.“3
Lääne-Siberi põliselanikud on otsustanud ära oodata, millal nafta otsa saab ja venelased minema lähevad. Arvatakse, et animistliku igaviku seisukohast ei kesta nafta tootmine kuigi kaua. Ootuspäraselt on Sergei naftamõtted seotud handi maailmapildi ja mütoloogiaga, tema sõnumitest õhkub sünget maagilist ähvardust. Kui hinnata olukorda handi tavaõiguse põhimõtete järgi, siis peaks nii julmalt ja mastaapselt elu tasakaalu rikkunuid ootama jumalate karistus. Aga samal ajal ei pruugi see venelaste peal toimida, sest neil on handi jumalate suhtes mingi arusaamatu immuunsus. Juba XIX sajandil täheldasid Põhja uurijad hantide hämmingut selle üle, et venelased saavad karistamatult rikkuda jumalate ja vaimude antud eeskirju-reegleid.
Kui venelastele handi jumalate viha ei mõju, siis põliselanikele on jumalate ja vaimudega adekvaatne asjaajamine väga oluline. Hantide ehk tähelepanuväärseim viis jumalatega kohtumiseks on karupeiete käigus. Sergei oli idahantide seas üks tuntumaid laulikuid ning ka paremaid karupeiete rituaali tundjaid. Neid teadjaid oli viimati juba nii vähe, et kui handi kultuuri aktivistid käivitasid seitsme aasta eest rituaali säilitamise või taaselustamise protsessi, oli kogu taia esitamiseks ikkagi vaja kohale tuua ka põhjahandi lauljaid. Põhja- ja idahantide karupeiete traditsioon on olnud väga erinev, aga praegusel ajal tuleb arvestada elu tõsiasjadega. Puhast idahandi karutaiga, nagu see korraldati Lennart Mere „Toorumi poegade“ filmi jaoks, ei olnud viimasel ajal enam võimalik täies ilus läbi viia. Seda enam on tähtis, et Sergei alles hoitud idahantide rituaalsed teadmised jõuti üles tähendada.4
Hantide suhted karudega ei piirdu ainult peiete korraldamises. Kohtumised karuga on alati rituaalsed. Sergei nägi läbikäimist karudega kui vastastikust austust ja tasakaalu. Ta kõneles, et tema karu ei puutu, kui karu teda ei puutu. Aga kui kuus karu läksid üle piiri (tappes poole Sergei kuuekümnest põhjapõdrast), siis otsis ta need loomad üles ja karjus nende peale, olles veendunud, et karud mõistavad isegi venekeelset sõimu (vene keelt peetakse soomeugrilaste seas sobivaimaks vandumise keeleks). Sergei ähvardas kaevata karude isale, kelleks on peajumal Numi Toorum. Kui need patustanud karud seejärel peidust välja tulid, lasi Sergei osa neist maha ning teised ajas lihtsalt minema. Seejärel sidus Sergei karudega kohtumise paigas puu külge seitsmemeetrise riidekanga ja rääkis Toorumile kõik ära, paludes tal oma lapsi karistada. Sergei oleks leppinud põhjapõtrade kaotusega, kui karud oleksid loomad seejärel ära söönud. Ent karud olid seda teinud lihtsalt tapmislustist, jättes korjused niisama vedelema. Kõhutäiteks piisanuks palju vähemast. Osa karusid oli põhjapõtru taga ajanud justkui sportlikust huvist. Samas ei olnud ka selline loomade kehakultuur nõidusevaba. Sergei arust olid karusid „sportima“ sundinud kaugemal elavad šamaanid, kelle mõju sai tühistada ohverdusrituaali kaudu.5
*
Püüdsin anda Sergei pärandist ülevaate. Selline perspektiiv jätab küll peegelduse Sergei elulõimest katkendlikuks, ent võimaldab võtta Sergei saatuse mõistmisel arvesse nii isiklikke, kultuurilisi kui ka poliitilisi seiku. Sergei ei ihanud mingit avalikku rolli, aga elu asjaolud ei lasknud tal elada õnnelikult kooskõlas puutumatu loodusega isetahtsi oma tegemisi korraldades. Sergei elukäik peegeldab ilmekalt põliselanike saatust Lääne-Siberi naftatööstuse haardes.
1 Art Leete, Handi nõia nafta. – KesKus oktoober 2015.
Art Leete, Soome-ugri nafta. – Sirp 18. XII 2015.
Art Leete. Võitlus handi nafta pärast. – Sirp 3. II 2023.
2 Juri Vella 2011, Järvetuul. Tallinn, lk 143.
3 Tsitaadid võetud: https://vk.com/skechimov
4 Stephan Dudeck, Hybridity in a Western Siberian Bear Ceremony. – Journal of Ethnology and Folkloristics 2022, 16 (2).
5 Andrew Wiget, Bears and Humans: An Old Relationship. – Exchange for Local Observations and Knowledge of the Arctic. Exchange for Local Observations and Knowledge of the Arctic (ELOKA) 2019.
Nüüdseks juba igakevadine sõna „linnujämm“ teeb mul ikka südame soojaks. Kujutan alati tahtmatult ette, kuidas seekord on ka linnud nõusse saadud ja tiivulised näitavad Tartus kammerlikul kontserdil, mida nad oskavad. Päris nii see küll ei ole– lindude asemel on esinenud siiski luuletajad ja muusikud–, aga tunne, et esinejad linnujämmiks tõesti linnunahka ja -hinge poevad, heljub selle ürituse kohal küll.
Rahvapärimus on tulvil linnuõpet ja linnulaulu, aga ka lindude välimuse ja eripära mnemotehnilisi võtteid. Need on jõudnud otseteed eelkõige lastekirjandusse, täiskasvanutele mõeldud lugemisvaras on lindudega enamasti keerulisem. Peale selle, et lind kas või paari kriipsukesega äratuntavaks markeerida, saab tema kaudu öelda muudki. Enamasti tuletavad aga tekstid linde meelde ja panevad korrakski neile mõtlema, sest ehkki sulelised on meil Eestis ilmselt kõige otsesem silmkontakt elusloodusega, peaksime neid palju rohkem hoidma. Tiivulised on looduse käekäigu ja seega ka linnalooduse heaolu baromeeter: see linn, kus tahab elada palju linnuliike, on hea keskkond ka inimesele.
Linnujämmi üks eesmärke ongi algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu. Tänavune jämm on juba viies.
Sel kevadel on jämmimas nii kodused kuika üks seni Eestisse veel mitte sattunud linnuliik. Tartu on sel aastal Euroopa kultuuripealinn ning Lodjakojas tõlgendatakse mitmete riikide rahvuslinde: meie suitsupääsukest, hispaanlaste ibeeria kääpakotkast, inglaste punarinda, soomlaste laululuike ja norralaste vesipappi. Esindatud on veel ööbik, ronk ja kägu. Neist liikidest ei ole Eestisse kunagi jõudnud kääpakotkas, teised on rohkem või vähem tuttavad. Aga keda siis täpsemalt kuulda saab?
Ööbik. Faehlmanni muistendite põhjal õppis kirjanduslik sisask laulma Vanemuise kandlemängu järgi ja asustab Emajõe orgu järelikult juba iidsetest aegadest peale. Lind hüüdnud oma nime Koidu juures viibinud Hämarikule: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!“. Liik jäi paikseks: 157 aastat tagasi ilmus Tartus ühe üpris värske tartlase teine anonüümne luulekogu pealkirjaga „Emajõe ööbik“, mispeale Carl Robert Jakobson soovitas autorile pseudonüümi Koidula. Veel natuke hiljem (1883) kirjutas nooruke seminarist Gustav Wulff, Mihkel Veske õpilane, Tartus „Õrna ööbiku“ sõnad.
2024. aasta linnujämmil on ööbikute eest laval muusikaprofessor David Rothenberg, kes on musitseerinud koos Berliini linnaööbikutega (ja eesti laulja Lembe Lokiga), neist lindudest kirjutanud ja neid filminud.1 Linnujämmi liikidest mitmed vihjavad linnukaitse olulisusele ja ööbik ongi üks linnalind, kelle puhul saab midagigi kohe ära teha. Esiteks: hoidkem võsa, sest ööbik hõiskab jõeluha, parkide ja surnuaedade põõsastikes. Teiseks: pesa teeb ta maha või maapinna lähedale, seetõttu ohustab lindu väikekiskja kass. Kui hiirekuningas hoitakse vähemalt paar kuud aastas toas, pesitseb aias rohkem linde ja läheduses laksutab ka ööbik.
Suitsupääsuke. Pika talupojakuuega, küll frakisabad lisaks, valge särk– ühesõnaga välimuselt umbes nagu Kristian Jaak Peterson Toomemäel. Eesti rahvuslind 1962.aastast, rahvasuus lõputult imiteeritud. Mõnekümne aastaga on tema arvukus umbes kaks korda vähenenud, põhjuseks intensiivpõllumajandus ja raskused rändeteel. Juhan Liiv, kelle 160.sünniaastapäeva hiljuti tähistasime, on kirjeldanud laastus „Ilus suve päev oli…“ kohtumist pääsukesega, oma rõõmu väikesest vabast linnust– pärast seda, „aastapikkuste vaikivate päevade järele luuletasin ma jälle esimese laulu“. Linnujämmil esindab suitsupääsukest luuletaja Doris Kareva.
Ibeeria kääpakotkas. Muusik Daahoud Salim toob Tartusse Pürenee ehk Ibeeria poolsaarelt haruldase hispaanlase, kes oleks peaaegu poole sajandi eest välja surnud ja on ka praegu maailma haruldasemaid kotkaliike. Meie kotkastest on ta ehk kõige rohkem kaljukotka moodi, neid seob ka inimpelgus ning mõlemat on vaja kaitsta. Juhan Liivi uurijad on poeeti võrrelnud kotkaga, mõnes võrdluses on sel murtud tiib– aga Alatskivi metsade kohal rippuvat kuldse peaga laanehiidu oli küllap näinud temagi.
Punarind, seekord šoti juurtega luuletaja Penny Boxalli esindatuna, läheb eestlastel mõnikord segamini metsvindi ja lepalinnuga, kes on samuti punase esipoolega. Punarind on nende kahe südika liigiga võrreldes justkui pisut hajevil olemisega. Tema lauluviisi on looduskirjandusse jäädvustanud Eesti Ornitoloogiaühingu asutajaliige (1921) ja Tartu ülikooli zooloogiaprofessor Johannes Piiper, kes võrdles punarinna laulu hõbekuulikeste veeremisega klaasastmeilt põrandale, markeerides seejuures ka trepiastme ja kuulikese kokkupuute kriiksatuse. Risulind, on rahvasuu öelnud: kui aias on oksahunnik, siis hoidke seda tema pesa jaoks, äkki saate omale armsa olekuga linnu, kes suveöiti kõige esimesena laulma hakkab.
Laululuik on see suurkollasekirju nokaga luik, kes meile lume toob, kui Soomest siitkaudu talvitama lendab ja hilissügise häältest eristub tema igatsev hüüd. Soome rahvuslinnul on kunagisest kriisist välja tulla aidanud just looduskirjandus, Muonio loomaarsti ja loodusfotograafi Yrjö Kokko luigeraamatud. Linnujämmil esindab lindu soome kirjanik Ville Hytönen, aga eesti kirjandusse on luikede nukra laulu ennegi jäädvustanud Eesti soomlane, tartlane ja suvehiidlane Aino Kallas oma „Reigi õpetajas“.
Ronk, suurim vareslane ja värvuline, meil paigalind, on oma kogukuse ja mustvioletse sulestikuga otsekui loodud mängima saatuselinnu rolli. Johannes Aavik on tõlkinud Edgar Allan Poe poeemi „Ronk“ (1845): „[m]ust ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes / istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi“. Ta oskab öelda „Ei iialgi“ – inglise keeles „Nevermore“. Ühtpidi matkib see targa linnu häälitsust, teistpidi tundub, vähemalt Aaviku tõlkes, et ka tema naljasoont. Tahaks võrrelda teda Doris Kareva kiusliku „Käkimeelse käoga“ eelmise aasta linnujämmilt, kus too vastas vaevleja küsimusele „kui palju aastaid pean ma veel siin sängis surma ootama?“: „terve tosin!“.2 Ka „Kalevipojas“ oskab ronk rääkida. Kellega teda segi võib ajada, on künnivares, ent see on väiksem, koloonias elav rändlind ning tema nokk on erinevalt ronga ilusast vuntsiripsmelisest tumedast nokast nagu loodud kaevetöödeks, selline heledam-kulunud korralik tööriist. Ronga eest kõneleb filosoof ja muusik Roomet Jakapi.
Vesipapp, tumepruuni kuuega ja valge rinnaesisega lind, kes kummardada nõksutab ja keda seepärast jõeköstriks kutsutakse, võiks meil Norraga olla kahepeale rahvuslinnuks– siin suitsupääsukese äraolekul meie talviseks esindajaks. Suvel kalastab ta Norra mäestikujõgedes, novembrist aprillini lendavad nad talvitama lõuna poole ja mõnisada lindu tuleb Eestisse. Mõned siiski ka elutsevad siin. Kui vaadata andmebaasi eElurikkus3, kuhu koondatakse loodusvaatlused üle Eesti, tekib talvistest vesipapi märkamistest puhaste ja kärestikuliste selgeveeliste jõgede kaart, sest vesipapp on talisupleja. Norra-eesti luuletaja Øyvind Rangøy kirjutab: „Nad lendavad vee all, lendlevad, tantsivad rohekas vees nagu õhus, aga kirkamas valguses.“ Tema kõnelebki linnujämmil vesipapi nimel ka sellest, mis juhtub selle linnuga siis, kui jõgede vesi ei ole enam puhas, kiire ja vaba.
Kägu, kelle ornitoloogiaühing valis 2024.aasta linnuks, on tänavu erilise tähelepanu all. 4 Lind, kelle ilmselt tunneb laulu järgi ära iga eestimaalane, on sügava kaja kukkunud ka meie kirjandusse ja muusikasse. Eks üks kuulsamaid ja traagilisemaid ole jällegi Juhan Liivi Tartus kirjutatud „Käkimäe käo“ (1893) nimitegelane, kes sai omale nime helisevate laulude, karjalapse helletuste ja pillimängu järgi ning kellest sai Gustav Suitsu luule kaudu poeedi alter ego. Aga juba enne neid oli Kreutzwald talletanud kukulinnu „Kalevipoega“. Ansambli Rüüt lauljad Maili Metssalu ja Maarja Soomre (igaks juhuks: ansamblile nime andnud habras tõmmukas, pealt kuldtähniline rändlind pesitseb rabades, tema hüüe on täis igatsust ja ta on meil kaitse all) on loonud uue seade just eeposest tuntud laulule „Kuku sa kägu, kuldalindu“. Kägu on seal tulevikukuulutaja, aga tähelepanu pälvib ka tema hääl: vaskne, hõbedane, kuldne. Kas me kujutaks kevadet käo kukkumiseta ette? Tedagi ohustavad kliimamuutus, intensiivpõllumajandus ja -metsandus.
Kägu kuldreneti oksal
Linnujämmi kontsert tuleb 8.juunil Tartu Lodjakojas. Musitseerivad Ott Lepland, David Rothenberg, Daahoud Salim, Maarja Soomre ja Maili Metssalu, kammerkoor SoLeMiJo ja Taavi Tulev. Kirjanikest astuvad üles Doris Kareva, Ville Hytönen, Øyvind Rangøy, Roomet Jakapi ja Penny Boxall koos löökpillimängija Jane Boxalliga. Üritus on osa Ellujäämise Kunstide loodusloovusfestivalist ja kuulub „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ põhiprogrammi. Kontserdi korraldavad Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Kontsert on tasuline.
1 Vt Nightingales in Berlin. https://www.nightingalesinberlin.com/
