ökokatastroof

Kirjanik Thomas Mann on 1937. aastal kirja pannud järgmise mõtte: “Ma ei suudaks end kunagi sundida ütlema midagi halba uue Venemaa kohta, ehkki seal toimuv jääb arusaamatuks.” Viimased sõnad  “wenig durchsichtig” tähendavad sõna-sõnalt “vähe läbipaistev”. Läbipaistmatud, s.t arusaamatud olid kirjanikule ilmselt stalinlikud näidisprotsessid trotskistide ja teiste rahvavaenlaste üle.

Thomas Manni pihtimus tekitab mitmeid küsimusi. Praeguses kontekstis põhiline kõlab nii:  miks ta ei suudaks midagi halba öelda uue, see tähendab stalinliku Venemaa kohta? Ta polnud ainus kirjanike ja filosoofide hulgas, kes “ei suutnud”. Kommunistlik idee paelus paljusid lääne intellektuaale, selle kohta on viimase kümne aasta jooksul kirjutatud põhjalikke käsitlusi. Toon nende hulgast esile Prantsuse ajaloolase François Furet’ raamatu “Illusiooni lõpp”. (Furet on meil tuntud ennekõike sellega, et koostas ja kirjutas eessõna kogumikule “Kommunismi must raamat”.)

Et paljud lääne haritlased lasksid end võluda totalitaarsetest režiimidest, leiab tõestust ka natsionaalsotsialismi näitel. Siingi poleks mul vaja hakata nimesid loetlema, sest küllap teavad kõik meie hulgast, millise meelsusega olid Martin Heidegger, Knut Hamsun, Carl Schmitt, Ernst Jünger, Ezra Pound, Salvador Dalí. Veelgi enam, paljud natsliku liikumise suurkujud olid haritlased: Goebbels, Speer, Rosenberg.

Või kuhu liigitada Hitler? Tal puudus akadeemiline haridus, aga see ei tee temast veel väikekodanlast või proletaarlast. Vaadates tema noorpõlvehuvisid ja harrastusi Viini perioodil, tuleb möönda, et need olid eranditult vaimset laadi: muusika, arhitektuur, lugemine, maalimine, parlamendiistungite külastamine. Kui kujutada sellist noort inimest ette tänases Tallinnas, siis ei näeks me teda iial skinhead’ide kambas või kusagil “Õllesummeril”. Küll aga Estonia teatris, riigikogu istungitel külaliste rõdul või näiteks Sakala keskuse ees rusikat viibutamas. 

Kust ja kelle toel võrsuvad Hitlerid?

Eelmisel aastal, kui Jürgen Rooste esitles oma luulekogu Vanalinna Muusikamaja õues, sattusin ma seal istuma ühe meie kultuurikorüfeega samasse lauda. Ma ei ütle tema nime, vihjan vaid, et ta on praegu ühe kultuuriväljaande peatoimetaja. Ta oli sel hetkel juba üpris lüürilises meeleolus, vaatas hella pilguga esitlusele tulnud rahvast – seal oli nagu ikka kõiksugu karvaseid ja sulelisi – ning ütles, et jumal küll, millised värdjad! Ning lisas kohe tundeliselt: “Aga nad on omad värdjad!”

See oli kohutavalt naljakas ning väga täpne. Julgen öelda, et määratlus “oma värdjas” käib sajaprotsendiliselt ka paljude minevikuboheemide kohta. Haritlaskonna keeldumine tunnistada, et Hitler on “oma värdjas”, võiks olla pikema jutu teema. Aga see ei ole minu praeguses mõttekäigus põhiline. Piirdun teesiga, et haritlaskonna eneserefleksioon on problemaatiline.

Bertolt Brecht hakkas pärast Stalini surma väitma, et diktaatori isikukultuse tekkes olid süüdi harimata rahvamassid. Brecht pesi käed puhtaks: vaimuinimesed ei osalenud selles, pööbel oli süüdi. Muuseas, Brecht ise oli Stalini preemia laureaat.

Ma tulen tagasi alguses kõlanud Thomas Manni sõnade juurde, et ta ei suudaks öelda midagi kriitilist stalinliku Nõukogude Liidu aadressil. Paljud tema tsunftikaaslased ei leidnud samal ajal sõnu hitlerliku Saksamaa kritiseerimiseks. Enesetsensuur, mis muud.

See ei olnud seotud kartusega NKVD või Gestapo ees, sest need, kes ei “leidnud sõnu”, elasid vabas, demokraatlikus ühiskonnas. Thomas Mann elas 1937. aastal Šveitsis. Ta ei elanud Moskvas. Ta ei olnud Bulgakovi olukorras, kelle puhul “suutmatust leida sõnu” oleks väga lihtne seletada. Miks olid lääne haritlased ja kirjanikud sellised mökud?

Neid põhjusi on muidugi palju, aga üks, ja mitte vähetähtis, oleks kindlasti väljendatav lapse ja pesuvee metafooriga. Kõigepealt suutmatus kritiseerida kommunismi. Muidugi nägid paljud haritlased kommunistlikus klassivõitluses suurt ohtu, kuid nad võisid takerduda küsimuse taha, kas on moraalne õõnestada töölisklassi üritust. Proletariaadi kui rõhutud klassi saatus oli XIX sajandi ning XX sajandi alguse haritlaskonna hingel üks suur ja raske kivi.

Zola “Söekaevurid”, Dickensi looming, meie oma Eduard Vilde lõpuks. Kunagi nõukogude ajal kuulsin ühe kirjandusõpetaja suust lauset “Juhan Sütiste loomingu läbivaks teemaks on töömehe rakkus käed”. See võis olla ka Gustav Suits või Rudolf Sirge, kelle loomingu läbivaks teemaks see oli, ma enam täpselt ei mäleta. Aga see pole siin tähtis. Mis ma tahan öelda, on see, et vaid suur tõbras saab töömehe rakkus käte peale sülitada. Hakata avalikult maha tegema kommunistliku partei manifesti, bolševistlikku revolutsiooni, kommunistlikku internatsionaali ning lõpuks stalinlikku Nõukogude Liitu, mis oli töörahva tõeline kodumaa…? See tundub keeruline, lausa võimatu.

1930. aastal ilmus Noor-Eesti kirjastuses raamat pealkirjaga “Tänapäeva Venemaa”. See oli reisikiri, mille olid kirjutanud Aleksander Antson ja Rudolf Sirge. Neli nädalat tiirutamist mööda Vene avarusi veensid reisimehi lõplikult, et kommunism on tee tulevikku.

Rudolf Sirge väljendab oma lõpulausetega äratundmist, et kui keegi üldse Eestit selles maailmas ohustab, siis kindlasti pole see Nõukogude Liit.  Milline oli kriitikute reaktsioon Antsoni ja Sirge raamatule? Esimese vabariigi tuntud esseist, toimetaja ning kriitik Bernhard Linde andis sellele reisikirjale üpris karmi hinnangu, liigitades raamatu punaste propagandateoste hulka.

Kes kirjanike ning haritlaste hulgast tahaks sülitada tööliste rakkus kätele?

Linde kriitikat võib lugeda ajakirjas Eesti Kirjandus 1931. aasta alt, ma tsiteerin tema enda pihtimust leheküljelt 300. Linde: “Kõigepealt olgu märgitud, et nende ridade kirjutaja ei kuulu nende kilda, kes põhimõtteliselt eitavad kõike, mis on sündinud loovatel aladel Nõukogude Venes, et ta tunnustab ja austab seda suurt kultuuritööd, mis enamlised võimud on teinud oma võimuloleku aegadel.” Linde saatusest nii palju, et ta ei läinud 1944. aastal läände, oma elu viimased aastad veetis ta nõukogude vangilaagris, ilmselt kodanliku natsionalistina. 

Miks põlastada Thomas Manni, kui meil Eesti kirjanduses on olemas Antson, Sirge, Andresen, Vares-Barbarus ja isegi Bernhard Linde; Linde, kes “tunnustab ja austab” enamlike võimude suurt kultuuritööd. Kes kirjanike ning haritlaste hulgast tahaks sülitada proleedi rakkus kätele? Parem on siis juba vaikida. Ei pea tingimata Stalinile takka kiitma, ehkki paljud seda tegid, aga mida võis teha, oli lihtsalt suu kinni hoida. 

 Nüüd järgmine punkt: suutmatus kritiseerida natsismi. Eriti tugevad vaikijad olid Briti intellektuaalid, aga see laieneb ka Prantsuse kirjarahvale. Mis võib olla põhjus? Nagu ajaloost mäletame, tehti pärast Esimest maailmasõda kaotanud pool ehk siis Saksamaa kõiges juhtunus ainusüüdlaseks. Sakslasi karistati rängalt: reparatsioonid, piirangud, anneksioonid, lausa okupatsioonid (Ruhri piirkonnas) jne, jms. 

Ajalukku on see ebaõiglus läinud kui Versaille’ diktaat. Tehtud ebaõiglus põhjustas võitnud riikide intellektuaalidele südametunnistuspiinu. Praegu on see unustatud, aga 1930ndatel oli see Briti ja Prantsuse poliitikas üks määravatest teguritest. Kui Hitler tuli võimule lubadusega Versaille’ diktaat, või, nagu tema ütles, Versaille’ häbi igaveseks ajaks maha raputada, siis leidis ta nii Londonis kui Pariisis paljude hulgas mõistmist.

Näiteks Leni Riefenstahl sai oma propagandafilmiga “Tahte triumf” just sel ajal maailmakuulsaks. “Tahte triumf” vändati 1934. aastal Nürnbergis natsipartei üleriigilise kokkutuleku ajal. Seal on näiteks üks selline lõik, kus ö
eldakse ühemõtteliselt, et Saarimaa kuulub Saksa riigile ja natsioonile. Saarimaa oli tollal Prantsusmaa hallata. Ja ometigi sai Riefenstahli film kuldmedali ning ovatsioonide osaliseks just Pariisis. See oli 1937. aasta maailmanäituse ajal.

Saksamaale oli pärast Esimest maailmasõda liiga tehtud ja kõik südametunnistust evinud inimesed Euroopas said sellest aru. See on ka põhjus, miks natside triumfikäiku vaadati nii Londonis kui ka Pariisis tegevusetult pealt. Sakslastele oli üks kord liiga tehtud, kes söandanuks oma hingele võtta selle patu kordamist?

Vaid huligaan Juku-Kalle reageeris adekvaatselt

Ja nüüd tänaste vaevuste juurde. Lääne-Euroopa on põrkunud islami radikaalidega. Praegu ja siin, mitte kusagil Afganistanis või Iraagis, vaid omaenda kodus. Ma ei hakka pikalt näiteid tooma, enne läheb päev looja, kui ma jõuan üles lugeda, mida ma olen käesoleva aasta kestel kuulnud ja lugenud. Üks näide vaid: Hollandis toimus selle aasta veebruaris islamile pühendatud konverents, kus osalenud väliskülalistele pakuti võimalust viibida Hollandis varjunime all ning tagati ka isiklik ihukaitsja. See oli akadeemiline konverents. Nii palju siis Hollandi vabadustest ja liberaalsest vaimust.

Miks jääb ideoloogiate tõus hukkamõistuta? 

Euroopa haritlaskond, Eesti oma kaasa arvatud, vaatab Vana Maailma islamistumist tuima osavõtmatusega pealt. Ainus, kes reageeris meil siin Eestis Taani karikatuuritülile adekvaatselt, oli tuntud huligaan Juku-Kalle Raid. Tõsi, ka tema reaktsioon saabus suure hilinemisega. Miks me oleme sellised tahtetud?

Mõningates riikides nagu Holland, Belgia, Taani ja Itaalia on asi sinnamaale jõudnud, et kriitikute suu vaikib hirmust: kriitiku elu võib ohtu sattuda, kindlasti võib selle väga ebamugavaks teha. Ent hirm oma elu pärast pole peamine.

Inimnäoline islam?

Hiljuti ilmus meil raamatulettidele üks tähelepanuväärne teos pealkirjaga “Inimnäoline islam”, autoriteks Jaanus Plaat, Tiit Pruuli ja Jaan Tätte. See on fotoalbum, mille pildid on varustatud laialdaste kommentaaridega. Ja see kõik on väga tore. Problemaatiline on raamatu pealkiri.

Maailmarändurid Plaat, Pruuli ja Tätte ning terve hulk teisi toredaid ja tarkasid Eesti inimesi on külastanud võõraid maid ja rahvaid, on nähtut pildistanud ning meile reflekteerinud. “Reflekteerima” on võõrsõna, pealkirja see ei sobi, aga olgu siis raamatu pealkiri kas või “Peegeldatud islam” või “Tunnetatud islam” või “tõlgendatud”. Aga on “inimnäoline”. Milline nonsenss!

Islam nagu kõik teised religioonid või ideoloogiad, on inimese looming ja seega on islam juba olemuslikult “inimnäoline”. Mida muud see olla saabki?!

Ent ma ei eksi vist, kui ütlen, et “inimnäolisusel” on siin teine tähendus, apologeetiline. Raamatu pealkiri on selline ühel kindlal põhjusel: eurooplasel, praegu siis eestlasel, on hirm islami ees. Meie endi tähelepanekud siin Euroopas võivad olla natuke teistsugused. Ma ei räägi praegu terroristidest.  

Prantsusmaal sunnitakse igal aastal 70 000 naist vastu tahtmist abielluma; sunniviisiliste abielude probleemiga on seotud ka hiljutine abiellumisvanuse tõstmine Prantsuse naistel 15 aastalt 18-le. Ma ei pea siinkohal eraldi ütlema, millise usukogukonna probleem on naiste sundimine vastumeelsesse abiellu.

Berliinis ollakse hädas noorte türgi naiste tapmisega nende enda perekonnaliikmete poolt (ei allu perekonna meesliikmete tahtele, teevad neile “häbi”). Me oleme neist asjust kuulnud.

Euroopa islamistumine

Aga me eelistame vaikida. Nii nagu omal ajal ei söandatud öelda halba proletariaadi kodumaa ning tema võitlusliku avangardi – kommunistliku partei kohta, nii nagu natuke hiljem ei söandatud esineda üleskutsega saksa rahvust veel kord alandada, võttes talt võimaluse uue maailmasõja vallandamiseks, nii ei söandata nüüd, XXI sajandil, võidelda Euroopa islamistumisega.

Islami ükskõik milliste tahkude kritiseerimine tähendab seda, et kriitika väljendaja peab oma ülejäänud elu pühendama enda õigustamisele, et ta pole ksenofoob; et temas ei kõnele ristisõdalase madalad instinktid; et ta pole rassist ega valge suprematist või eurotsentrist. See on meie hirmude allikas, see on enesetsensuuri põhjus.

Konverentsil “Paabeli raamatukogu”

16. XII 2006 peetud ettekanne.

Kuidas sellised geenivead tekivad? Pärilik info kandub rakku nii, et enne raku pooldumist kopeeritakse kogu selles sisalduv pärilik teave. Mõnikord juhtub selle protsessi käigus ka vigu, kuid genoomis on olemas justkui eriline õigekirjutussüsteem, mis kõrvaldab tekkinud vead. Probleem on selles, et vigased võivad olla ka seda protsessi kontrollivad geenid. Näiteks on üks päriliku vähktõve põhjustest just ?õigekirjutuskontrolli? geenis edasikanduv viga (lk 23).

Soome on emahoole ja elusalt sündinud laste poolest eesrindlik maa. Enamik lapsi sünnib seal soovitute ja koguni hoolikalt planeeritutena (lk 12). Eesti kohta on raske midagi analoogset väita. Kuigi abortide arv on Eestis viimase kümne aasta jooksul pidevalt vähenenud, on vastav näitaja Eestis suhteliselt kolm-neli korda suurem kui Soomes. Antud asjaolu annab alust arvata, et aborti kasutatakse ikka veel kui üht pereplaneerimise vahendit. Seega võib mõnele kohalikule lugejale olla võõras küsimuseasetus, et kas sobitakse lapsevanemaks (lk 47 ? 54). Siinkohal ei peeta silmas mitte selliseid tegureid nagu rasedusega harjumine või kasvatamisest tingitud muudatused elukorralduses, vaid kardetakse haigust ja puuet (lk 41-42), mille peale meie ühiskonnas peret planeerides harva mõeldakse.

Kääriäinen käsitleb vastavas peatükis reesuskonflikti. Tõsisematest haigustest, nt Huntigtoni tõvest ja Downi sündroomist tuleb juttu peatükis ?Kuidas nõuandlates pärilikke haigusi otsitakse?, kus antakse ülevaade kromosoomanomaaliate sõeluuringutest (lk 70 ? 74) ning loote ultraheliuuringutest. Uuringutega kaasnevaid eetilisi probleeme pikalt käsitletud ei ole. Autor vaid tõdeb ?raseduse katkestamine või isegi selle alternatiivi kaalumine on alati raske ja kurb? ning ?osale tuleb uuringute pakkumine kromosoomanomaaliate selgitamiseks täieliku uudisena ning see võib põhjustada asjatut muret ja kartust raseduse suhtes?. Eeltoodust on võimalik välja lugeda, et patsientidele on vaja tutvustada eetilisi probleeme, kuid Kääriäineni ja Sitska sõnul ei saa geneetik ?nõu anda?, kuidas otsustada (lk 98, 11). Otsus tuleb nõustataval enesel langetada.

Konsultant peaks enne kõigi testide tegemist selgitama, et kuigi enamikul juhtudel on tulemused korras, tuleks valmis olla ka halvimaks. Tihtipeale soovitakse testi/uuringut, ilma et mõeldaks järele, mida tulemused endaga kaasa tuua võivad. Enne mis tahes uuringut või testi peaksid tulevased vanemad endalt küsima, kas nad ikka on valmis abordi tegemiseks või puudega lapse üleskasvatamiseks? Need teemad kahjuks antud raamatus pikemat käsitlemist ei leia.

Sageli puudega looteid ei soovita, kuna kardetakse ühiskonna hukkamõistu ning täiendavat majanduslikku koormust perele. Oleksin oodanud, et raamatus oleks käsitletud pikemalt poleemikat: üksikisiku/paari valik vs. ühiskondlik surve, (riiklik) tervishoiusüsteem. Kas loote kromosoomanomaaliast teadasaamine tähendab seda, et tuleb teha abort? Kui vanematel on hoolt ja armastust sellise lapse jaoks, kas ei või siiski riiklik süsteem pidada kulutusi liiga suureks ja seetõttu loomulikuks aborti? Neile küsimustele aga raamatust vastust ei saa.

Autor mainib, et kõike ei ole võimalik kunagi välja selgitada. Aga kust läheb piir, kui palju võiks ja peaks teadma? Mille alusel otsustada? Ühe olulise asjaoluna nõustamise juures on Mari Sitska välja toonud järgmist. ?On väga oluline, et patsient temale jagatud informatsioonist, mis sageli on üpris keeruline, aru saaks, et see temani jõuaks. Selgitamine nõuab konsultandilt sageli suurt kannatlikkust ja kaasaelamist nõustatava muredele? (lk 10-11).

Raamat on kirjutatud lihtsas keeles ning sisaldab palju praktilist informatsiooni neile, kel plaanis järglasi saada. Näiteks mitmendal rasedusnädalal missugune (sõel)uuring korraldatakse (lk 71 ? 73) või kuidas suhtutakse üldiselt kromosoom- ja geenhaiguste väljaselgitamisele suunatud uuringutesse (lk 102). Geneetilist determinismi (lk 46), geeniteraapiat (lk 79) ja kloonimist (lk 94) käsitlevad peatükid jäid aga pealiskaudseteks. Oleks oodanud nature vs. nurture debati põhjalikumat esitamist, somaatiliste rakkude ja sugurakkude teraapia erinevuste selget väljatoomist.

Tõsist arutelu uuringutega kaasnevate eetiliste probleemide üle sellest raamatust aga samuti ei leidnud. Jääb vaid loota, et Kääriäineni raamatu eesti keelde tõlkimine ei jää ainsaks positiivseks sammuks pereplaneerimise vallas me ?positiivselt muutuval maal?.

1986. aastal lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna. Pärast seda läksin Moskvasse arhitektuuri ajaloo ja teooria keskinstituudi aspirantuuri. See oli aga just see aeg, kui algas võitlus iseseisva riigi eest, ja mul ei olnud mõtet seda tööd seal lõpetada ega kaitsta. 1987. aasta sügisel alustasin õppejõuna tööd kunstiakadeemias. Paralleelselt sellega pidasin arhitektuuribürood.

1995. aastaks aga juhtus nii, nagu õpetamisega ikka juhtub, et joostakse tühjaks või käiakse maha. Aeg-ajalt on vaja endasse süvenemist või igapäevasest rutiinist lahtirebimist. 1997. aastal tekkis võimalus enesetäienduseks Inglismaal Portsmouthi ülikoolis. Alustasin seal siis magistritööga arhitektuuri valdkonnas ja pärast esimest poolaastat hakkasin ühtlasi ka õpetama. Seejärel läksin üle doktorantuuri ja elasin Inglismaal neli aastat. 2001. aastal kaitsesin doktorikraadi ja tulin Eestisse tagasi. Hakkasin kunstiakadeemias uuesti õppejõuna tööle ja 2003. aastal valiti  mind arhitektuuriteaduskonna dekaaniks.

Kui vaadata tänapäeva arhitektuuri, näiteks Veneetsia biennaali taustal, siis seal oli arhitektuuri välja pandud küll seinast seina. Kui kuraatorinäitused esitasid valmisobjekte või projekte ja makette, mis kujutasid põhiliselt maju, siis paljud riigid olid välja tulnud hoopis laiemate ideedega. Paljude teiste hulgas ei läinud ka Eesti välja  tavapärase arhitektuurinäitusega, vaid pigem tõstatas üldisema probleemi, mille peale mõned kriitikud ja ka arhitektid on öelnud, et see justnagu ei oleks enam arhitektuur. Kust sinu arvates algab ja kus lõpeb arhitektuur? Ja kes on arhitekt?

Olen ?arhitekti? mõistnud kui inimese ja ruumi sobitajat. Olenemata sellest, kas ühiskonnas arhitekti nimetus eksisteerib või milline näib parasjagu tema sotsiaalne positsioon, on kõik tsivilisatsioonid pidanud kokku puutuma ruumiga. Ruumis inimesed sünnivad, elavad, surevad, ruumis tekivad inimestevahelised suhted. Võime teataval määral isegi tunnistada, et ühiskond on ruumiline. Ruum ja inimesed vajavad reegleid ning soovitusi, kuidas ruumi korrastada või  kuidas ruumis toime tulla.

Muidugi tekib uus küsimus, mida mõistame ruumi all? Kas see on majadevaheline tühi plats, tänavad või väljakud? Ruum on kahtlemata tegelikkuse osa, aga seda tuleks vaadata inimliku kogemuse seisukohalt. Kõik me eksisteerime, kogeme ja mõistame teatud piirini teisi. Sellise mõistmise alus on keel ja algupärased mõtlemismoodused ? ruum ja aeg. Eesti vanemas murdekeeles näeme algupäraste mooduste ühtesulamist: võtame sõnapaarid ?koht-kohal? või ?ees-ettepoole?. Need esitlevad  võrdselt ja korraga nii ruumilisi kui ka ajalisi määratlusi. Ruum ja aeg on arhetüübid või vormid, millele ehitub üles kogu muu maailmamõistmine. Suurtes piirides on need paljudel inimestel ühetaolised ehk objektiivsed, vastasel juhul ei saaks me üksteisega ruumis hakkama. Tõsi, teatud hetkest muutuvad ruumikogemise moodused isikupäraseks ja ainulaadseks. Arhitekt balansseerib selle horisondi või pinnapiiri läheduses, kord sukeldub sügavamale, kord tõuseb oma isikupärase kogemuse kõrgustesse kui subjektiivne looja. Parimal juhul on tulemus kõigile haaratav, ent samas autorile ainuomane väljendus. Kui vaatame ruumi selliselt positsioonilt, siis pole suurt vahet, kas käsitleme ruumina tooli, maja või linna. Probleemide keerukus ja inimese toimimisviisi laius on erinev, aga tunnetusõpetuslikku vahet ma siin ei näe.

Tänapäeva pragmaatilises Eestis tundub, et arhitekt on taandunud oma kohalt. Ma ei taha öelda, et ta ei ole enam looja, aga ta on sunnitud võitlema tellimuse eest, oskama end müüa, tegema lepinguid, olema ettevõtja, maksma maksud, teenima kasumit jne. Kui suures osas on arhitektid säilitanud, eriti Eestit silmas pidades, loomingulise külje, püüu tõusta horisondist kõrgemale ja vaadata oma ja teiste loomingule kõrgemalt tasandilt?

Loodan, et on. Tahan rõhutada, et laiem maailmanägemine soodustab ka eetilist hoiakut. Kui arhitekt toimib ühiskonnas ja ruumis, siis paratamatult talle sülle kukkunud positsiooni tõttu. Võrreldes teiste professioonidega,  teeb ta oma ruumi puudutavate otsustega suuri muudatusi, mille tulemus võib avalduda alles väga pika aja pärast. Seega teeb arhitekt oma otsused justkui ühiskonnalt võlgu võttes, teeb need ühiskonna pakutud usalduse ja krediidi peale. Nii on oluline, et inimene, kes neid otsuseid teeb, oleks eetilise ja sügavalt alalhoidliku meelelaadiga. Ta peab teadma, et tema kätte on usaldatud tohutu jõud. Sageli ühiskond isegi ei tea, kui suur see jõud on.

Vaidlen sulle vastu: sa räägid jälle ideaalmudelist. Kui võtame Eesti konteksti, väidan, et algne idee, esmane asjade paikapanemine tuleb sootuks teiselt tasandilt ja arhitekti ülesandeks jääb pahatihti vaid tellijate või poliitikute ideede vormistamine.

Oo, jaa, see on tõsi, tõesti. Täiesti selge on see, et praegu arhitekt ei suuda kõigi nende asjade eest, mis ideaaljuhul on tema ülesanded, hoolitseda ega neid täita, sest tihti on ta ära lõigatud ruumi sekkumise ja elu muutmise võimalustest. Arhitekti positsioon on tugevalt ahenenud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Üks määravam on väärtushinnangute kardinaalne muutus. See on juhtunud viimase tosina aasta jooksul. Lihtsakoeliselt pragmaatiline ühiskond pudeneb intellektuaalsel tasandil  üha allapoole. Seda näitab kas või meedia  muutumine madalamate naudingute vahendajaks, kus eesmärk on piiluda võõrasse tuppa, tavaliselt allapoole naba. Meedia järeleandmine turu nõudmisele on otsene märk sellest, et rahast on saanud ainuke väärtuse mõõdupuu. Kahtlemata ei jää arhitektuur üldistest protsessidest kõrvale. See, mida praegu tehakse, on ju eelkõige kasumi taotlemine. Väärtused nagu tavad, ühtekuuluvustunne, usk, ustavus, kaastunne ja teised vaimsed väärtused on kaotanud oma positsiooni ühiskonnas. Hirmuga tuleb tõdeda, et sellest positsioonist vaadates on arhitekt muutunud oma ideaalkuju antipoodiks, ruumist raha väljapressimise masina ringiajajaks, orjaks.

Hindan praegu siiski Eesti olukorra küllalt heaks, meie arhitektuuri küllalt kõrgelt, millele viitab ka see, et viimases maailmaarhitektuuri atlases on sees neli meie arhitektide tööd. Võrreldes näiteks Lätiga, kust ei olnud kedagi, ja Leeduga, kust oli kaks maja, millest üks oli ka eestlaste tehtud, oleme üsna heal kohal. Sellele vaatamata on Eestis ringkondi, kes pole arhitektidega rahul ja süüdistavad selles ka kunstiakadeemiat. Ning nad on valmis võitlema selle eest, et arhitektide koolitus läheks kunstiakadeemiast üle tehnikaülikooli. Mida selline samm sinu silmis tulevastele arhitektidele kaasa tooks?

Küllap pead silmas  Eesti ehitusettevõtjate liidu kirja haridusministrile. Oleks äärmiselt küüniline väita, et arhitektuuriharidus ei saa enam parem olla. Kahtlemata saab ja tahan uskuda, et selle nimel ka iga päev töötame. Ringkondi, kes avaldavad oma pahameelt arhitektide koolitamise üle, on ilmselt rohkemgi kui selle kirja koostajad.

Paljuski lendavad kriitikanooled arhitekti pihta, kes on kas ära rikkunud, täis ehitanud või muul viisil häirinud avalikku ruumi. Arhitekt ei ole ju üliinimene, ennekõike on ta praegu kahjuks siiski ettevõtja. Kui talle pakutakse tööd, kuid see on ruumi seisukohalt amoraalne ning arhitekt saab sellest aru, siis ta peabki tööst keelduma. Mis on aga sellise käitumise tulemus? Töö läheb järgmise arhitekti kätte, kelle eetiline nivoo on madalam või, mis veel hullem, tellija amoraalne idee jõuab sinna, kus erihariduseta tegijad vormistavad projekti.  Siin ongi dilemma, et eetiline arhitekt saab oma valikut väljendada lõppkokkuvõttes ainult täielikus sisemises isolatsioonis, tegemata ühtegi tööd olukorras, kus ühiskond toimib amoraalselt. Samas unustatakse ära, et omavalitsuses peab olema tugeva isiksusega arhitekt, kes hoolitseb, et usaldus arhitekti vastu oleks kaetud k
a tegeliku tööga. Omavalitsus peab olema see mehhanism, mis tasakaalustab need kaks ruumi seisukohalt vastandlikku hoovust. Tuleb tagada ühiskondlik vastutus, et hea arhitektuur kavandatakse ja viiakse ellu. Siis võiksime hakata arutlema, kuidas tõsta arhitektide kvaliteeti.

Arhitektuuriharidus on nii tugev ja iseseisev, samas ka küllalt iseäralik, et arhitekte võib koolitada ükskõik kus.  Neid võiks vabalt koolitada ka Tartu ülikoolis. Peaksime endalt küsima, kus on seda tänapäeva vajadustest, meie kultuurimaastikust ja Eesti napist eelarvest lähtuvalt seda kõige otstarbekam teha. Ehitusettevõtjate kirja väide, et arhitektide ja ehitajate vahel on üha enam vastuolusid, ei tähenda ju mitte midagi. Selline vaidlus on demagoogiline ja mõttetu. Enne kui pole uuringut tehtud, ei saa midagi väita. 

Ehitajate argument on olnud, et arhitektidel puuduvad piisavad tehnilised teadmised. Kas arhitekt on rohkem insener või looja ehk kunstnik?

Arhitekt on ruumist mõtleja. Ei ole võimalik, et koolitame arhitekti kõigi ehitamisega kaasnevate alade spetsialistiks. Lõpplahenduse viimistleb siiski eriharidusega insener. Arhitekt kui ruumist mõtleja on selle protsessi üldine suunaja. EKA arhitektuuri õppemaht on niigi suur ja paratamatult tuleb teha valik. Traditsiooniline arhitektiharidus, mida saame võrrelda Euroopa arhitektuurihariduse assotsiatsiooni viimaste uurimustega, näitab, et tehniline ja kunstiline suund on enam-vähem pooleks. Muidugi on spetsiaalse käekirjaga koole, aga üldsuuna koolide õppekava on tasakaalus.

Kui veel tagasi tulla arhitektuuriteaduskonna üleviimise juurde tehnikaülikooli, ei ole see viinud ei õppekava atesteerimise ega rahvusvaheliselt aktsepteeritava diplomini. Vastupidi, kunstiakadeemia arhitektuuri õppekava ja teadustöö rahvusvaheliselt atesteeritud ja diplom Euroopa Liidus arvestatav.

Kas sinu põlvkond, kes õppis nõukaaja lõpul, ja praegused tudengid on väga erinevad?

Väga suurt erinevust justkui ei ole. Üldine arusaam erialast on ühteviisi segane ja lootusrikas. Kui me omal ajal pühendusime jäägitult õppimisele, siis praegu, mida kõrgemal kursusel tudeng on, seda rohkem käiakse õppimise kõrvalt tööl.

Vahel tundub, et  tänapäeva noortel puudub lapsepõlv, nad peavad ennast varakult maksma panema, minema tööle ja leidma ruttu tunnustuse. Rääkimata sellest, et oldaks boheemlaslikud, nagu meie omal ajal olime.

Tõsi. Igav asjalikkus on küll see, mida tuleks vältida õppimise ajal. Teine asi, mida soovitaksin ? see vist ei ole küll populaarne ?, on elada intensiivselt ja vaeselt. Loobuda asjadest ja väikemõnudest ning pühendada kogu energia uute horisontide ja maailmade avastamisele. Ka see on idealistlik jutt, aga ometi eesmärk, mille poole püüelda. Varaküpsus või kiirelt asjalikuks muutumine sulgeb arhitektuuris põnevad teed. Tuleks loobuda rahalisest, lihtsakoelisest maailmast ja keskenduda mõtlemisele ja tunnetamisele.

1914. aasta lõpul, kui maailmasõda oli juba mitu kuud kestnud, vallandus eesti kirjarahva hulgas sõnasõda selle üle, kuidas kirjanik võiks saada seisusekohast sissetulekut. 16. detsembri Postimehes kurtis keegi Kirjanduse sõber (Gustav Suits?): ?Meie kirjandus ei anna enne täielisi kunsti õisi, kui meie kirjanduslikud olud nii võrd paranevad, et meie kirjanikud end ainsa kirjandusliku tööga saavad endile oma seisusekohase majandusliku ja seltskondliku seisukorra luua. Missuguses kauges tulevikus aga tuleb see aeg??

Juba 20. detsembri artiklis ?Kas võib Eesti kirjanik ainsa kirjandusliku tööga oma seisusekohase sissetuleku saada?? püüab Johannes Aavik tõestada, et see pole sugugi võimatu. ?Seisusekohaseks? äraelamiseks kuluvat kirjanikul 2000 rubla aastas. Selleks tuleb tal avaldada romaan (honorar 1000 rubla), näidend (500 rbl), kriitiline teos (200 rbl), 120 rbl eest arvustusi ja 80 rbl eest juhukirjutisi. Puudujääv 100 rbl tuleks veel auhindadest. Andekas kirjanik peaks suutma kirjutada päevas 4 trükilehekülge ja nõnda saab ta romaani valmis 80 päevaga, näidendi peale ei kulu üle 50 päeva, esseede kogu valmib 20 päevaga. Aastatoodangu plaan täitub maksimaalselt 200 päevaga. ?Seega jääb kirjanikule aastas tervega 164 päeva (üle 5 kuu) üle, mida ta võib tarvitada oma lõbustamiseks, reisimiseks, tervise kosutamiseks, oma perekondlikkudeks asjadeks jne?. Aavik lõpetab sõnadega: ?Kui [kirjanik] seltskonna silmis tahab veel enam imponeerida ja austatud olla ja sellepärast autosid ja toredaid villasid ihaldab, siis peab ta muidugi lisarahaallikaid nõutama, mida temal kui seltskonnas liikuval, lugupeetud, korralikul inimesel mitte raske ei saa olema muretseda suurte laenude tegemise või ? mis veelgi kindlam ? rikka naese võtmise vahendil, mis vahendid ta elutarga mehena ? sest kirjanik ei tarvitse just ebapraktiline unistaja olla ? ei jäta tarvitamata.?  

Selle kirjutise mõistmiseks oleks tarvilik teada, et üldjuhul oli Aavikul huumorimeelt veel vähem kui tervet oidu. Niisiis ei maksa teda siin teadlikus naljategemises kahtlustada. Aaviku mõttekäikude peale võtsid omakorda sõna Vilde, Tammsaare, Rumor, G. E. Luiga jt, enamasti selleks, et tema arvestused ümber lükata.

Mida aga tähendas 1914. aastal 2000 rubla? John Reed esitab raamatus ?10 päeva, mis vapustasid maailma? mõned andmed: töölise aastapalk oli 1914. augusti seisuga umbes 800 rubla, kingapaar maksis 12 rbl, ülikond 40 rbl, kummikud 2.50 rbl, ämber bensiini 1.70 rbl, leivapäts 2 kop jne.

Näib, et arutelu võtmesõnaks oli ?seisusekohasus? ? kirjanik tahtis olla ?standesgemäss?. Võib-olla peeti veel 1914. aastalgi silmas Balti provintsides eksisteerinud nn literaadiseisust, kuhu loeti kõik mitteaadlikust haritlased: pastorid, arstid, juristid, õppejõud, insenerid, isegi metsaülemad. Igal juhul väidab Vilde, et ka 2000 rublast aastas kirjanikule ei piisa. Seisusekohase elu kohustus viis hilisemalgi ajal nii mõnegi eesti kirjaniku rahahätta. Et tunda end võrdselt kõrgemate riigiametnike või juristide seas ning esindada väärikalt oma riiki ja rahvast, pidi kirjanik korraldama lõunasööke, pidama teenijaid, üürima suuri kortereid jne.

Tänapäeval enam seisusi ei ole ja riigi esinduskirjanik võib olla just nii vaene, nagu süda kutsub ? seltskondlikku läbikäimist see suurt ei sega. Selleks, et kirjanik siiski riigile oma viletusega häbi ei teeks, võeti vastu ?Loovisikute ja loomeliitude seadus? ehk lühidalt loomisiku seadus. Selles kohustub riik maksma loomeliitudele aastas iga liikme kohta 1/5 keskmise kuupalga suuruse summa. Liit võib sellest jagada oma vabakutselistele liikmetele pooleaastast miinimumpalgalist ?loometoetust? tingimusel, et toetatavad sel ajal mitte kui midagi legaalselt ei teeni. Kvalifitseeruvaid loomisikuid ? kes kohe sentigi ei teeni ega toetusi ei saa ? on kõigis liitudes vähe, kuid õnneks on liidul riigitoetust võimalik maksta oma liikmetele ka lihtsalt niisama stipendiumideks, ilma ?loometoetusega? kaasnevate bürokraatlike nõudmisteta. Vastutasuks riigitoetuse eest peab loomeliit hakkama pidama arvestust oma liikmete loodud teoste üle. Kirjanike liidul oleks võita aastas ligikaudu 300 000 krooni (neto) riigitoetust, mida ära jagada, kuid selle hinnaks on oht ?kinniriigistuda? ? muutuda peaaegu et riigiasutuseks. Liidud seisavad lähikuudel päris keerulise dilemma ees: kas võtta see kingitus vastu või mitte, kas taotleda kultuuriministeeriumilt loomeliiduna tunnustamist või ei? Mõjuvaid argumente oleks mõlema valiku kasuks.