ökokatastroof

Bolševikud tõmbasid omal ajal Kaukaasias meelevaldseid riigipiire, mille resultaadiks on näiteks armeenlaste ja aserite konfliktid. Araabia-Iisraeli piirivaidlused on aga eeskätt XX sajandi Inglise kolonisaatorite ponnistuste tulemus.

Pärast Bar-Kohba ülestõusu mahasurumist roomlaste poolt 135 a. p.Kr. ja iseseisvuspüüdluste nurjumist pidi suurem osa juute elama diasporaas. Imperaator Hadrianus nimetas nende maagi ümber Palestiinaks. Ometi pidasid juudid Eretz Iisraeli 1800 aastat enda maaks ja tahtsid Jeruusalemma tagasi tulla. Tõsi, teatud osa juute elas Eretz Iisraelis järjepidevalt, kogedes seal halvemaid ja paremaid aegu. Neid on seal valitsenud roomlased, Bütsantsi kristlased, erinevad moslemite dünastiad (s. h. umbes 100 aastat araablased kuni 750 p.Kr.), Horezmi suguharud, mongolid, mamelukid, Osmani impeeriumi türklased. Kolm aastat VII sajandi algul valitsesid Jeruusalemmas ka juudid ise.

XIX ja edumeelne sajand andis ðansi ka juutidele, esialgu küll teoreetilise. Mitmetes Lääne-Euroopa riikides sai juudid teiste kodanikega võrdsed õigused. Ja Inglismaa valitsevates ringkondades tõusis päevakorrale idee tagastada juutidele nende kodumaa. Mõtet, mille oli välja öelnud juba Napoleon, toetasid Salisbury, Palmerston, Disraeli, tulevane kuningas Edward VII ja teised tuntud tegelased. 1878 aastal Vene-Türgi sõja ajal rahuplaani arutades tulid inglased välja ideega muuta Palestiina protektoraadiks ja anda see juutidele. Kui protektoraadiidee toppama jäi, sai valitsevaks idee osta Palestiina türklaste käest välja.

Sellist plaani toetas XIX sajandi teisel poolel enamik Euroopa riike, sealhulgas Prantsusmaa, kuigi katoliku kirik oli juutide tagasipöördumise vastu seoses Kristuse väidetava reetmisega nende poolt. (1962–1965 võeti paavst Johannes XXIII algatusel vastu deklaratsioon “Nostre Aetate”, mis juudid süüdistusest vabastas.) Toonitagem siinkohal, et XIX sajandil ei väitnud keegi, et juutidele ei saa nende maad tagastada põhjusel, et see olevat kellegi teise oma, et veel kellelgi on õigus sellele maale.

Maa ise oli türklaste all muutunud väiksearvulise elanikkonnaga viljatuks poolkõrbeks. Juudi rahvuslaste sionistide aktiivse tegevuse tulemusena hakkasid juudi patrioodid suunduma Palestiina aladele, et seal elu käima panna ja maad viljakaks muuta.

Esimese maailmasõja ajal jäi Kopenhaagenis asuv sionistide peastaap neutraalseks, sest juute võitles mõlema vaenupoole armees. Palestiina juudid astusid julge sammu, hakates inglaste liitlaseks. See oli tõepoolest hulljulgus, sest Saksamaa liitlased türklased, kes Palestiinas peremehetsesid, olid äsja veidi põhja pool tapnud 1,5 miljonit armeenlast. Juutide lootus oli rajatud sellele, et pärast Osmanite impeeriumi lagunemist tekib neil võimalus ennast Eretz Iisraelis kinnistada.

1917. aastal ilmus Balfouri deklaratsioon, mille järgi Inglismaa kohustus kaasa aitama juutide rahvusliku kodu loomisele. Ja kahe sõja vahel jõudsid Palestiinasse elama asunud juudid, s. h. oli ka jõukamat sorti Euroopa juute, eluolu tähelepanuväärselt edendada. Näiteks hakkas tormiliselt arnema uus Tel-Avivi linn. Inglased aga hakkasid mängima kolonisaatoritele nii iseloomulikku topeltmängu. Erinevate fraktsioonide heitluses ei jäänud peale väljapaistva juudisoost inglise teadlase ja Iisraeli tulevase esimese presidendi C. Weizmanni sõpruskond (poliitikud nagu David Lloyd George ja Arthur Balfour), vaid nn. Kairo koolkonna strateegid. Viimased olid veendunud, et Suurbritannia huvides pole teha panust juutidele, vaid hoopis araablastele. Viimastel oli suur inimressurss ja territoorium, millest mõned Araabia poolsaare lõunapoolsed rannikualad olidki juba inglaste valduses. Inglased tahtsid liikuda sealt põhja poole ja türklaste all olevad alad enda kontrolli alla saada.

Erapoolikud inglased

Esimese maailmasõja käigus tegid inglased panuse kuningas Husseinile ja tema pojale Faisalile. Inglise luureohvitseri T. E. Lawrence’i vahendusel loodi müüt “araabia ülestõusust” ning algas endise Osmani impeeriumi maade jagamine ning uute piiride tõmbamine vastloodud araabia riikide vahele. Piruka jagamisel tekkis inglise kolonisaatoritel konfliktsituatsioon prantslastega, kellele jäi Süüria. Inglaste marionett Faisal sai Süüria asemel Iraagi. Faisali noorem vend Abdullah, kes pidi saama Iraagi, jäi nüüd tühjade pihkudega ja inglased pakkusid talle osa sellest maast, mis pidi kuuluma juutidele, s. t. Eretz Iisraeli idapoolse osa (prantslased olid nõustunud jätma selle maa-ala tulevasele juudi riigile). Nii tekkis Jordaania.

Väliselt Palestiina ja Jordaania vahel tasakaalustaja rolli mänginud mandaathaldaja Inglismaa oli otsustavalt araablaste poolel. Just nemad lasid pudelist välja araabia natsionalismi dþinni. Veel XX sajandi algul oli ühtne rahvustunne araablastele võõras. Damaskuse elanik ei nimetanud ennast süürlaseks, vaid damasklaseks, Beiruti elanik oligi ainult beirutlane jne. Algul polnud araablastel Palestiina alade vastu mingit huvi (neil puudus omakeelne nimetuski). Weizmanni ja Faisali kohtumisel 1919. aastal andis viimane kirjaliku lubaduse, et toetab juudi riigi loomist Palestiina aladele, kuna araablastel polnud toona Palestiina suhtes mingeid pretensioone.

Inglastest “Kairo strateegid” unistasid araabia riikide konföderatsiooni moodustamisest tohutul alal Araabia poolsaarest Põhja-Aafrikani (1945. aastal loodigi välisminister Edeni initsiatiivil Araabia Maade Liiga). Juudiriik olnuks selles võõrkeha. Seepärast üritasidki inglased teha kõik, et sellist riiki ei sünniks. Esiteks hakati töötlema araablasi juudivaenulikus suunas. Juutidega varem sajandeid rahus õlg õla kõrval elanud araablaste seas levisid panarabistlikud ja usufanaatilised meeleolud. Ja tulemuseks oli, et araablased ei tahtnud enam midagi kuulda juudi riigi loomisest. Palestiinas algasid juudivastased pogrommid.

Teiseks jäi juutidele tehtud pakkumine oma riigi osas järjest lahjemaks. 1937. aastal tulid inglased välja Palestiina kahe riigi kontseptsiooniga. Palestiinas. Juutidele pidi jääma üksnes kitsas rannikuriba. 1939. aastal maeti iseseisva juudi riigi idee inglaste “Valges raamatus” hoopiski maha. Araablaste võimu all Palestiinasse oleks lihtsalt viie aasta jooksul lubatud iga aasta 10 000 juuti.

Kolmandaks näitasid inglased end kõige häbiväärsemast küljest siis, kui ei avanud Palestiina väravaid natsismiohvritest juutidele. Kõige tuntum on muidugi 1947. aasta “Exoduse” nimelise laeva juhtum, mille puhul 4700 juudi põgenikku sattus Palestiina asemel Hamburgi interneeritute laagrisse.

Neljandaks, isegi pärast seda, kui ÜRO Peaassamblee oli otsustanud 1947. aastal eraldada juutide riigiks 14 000 ruutkilomeetrit (see on üks kuuendik Eretz Iisraeli territooriumist), tegutsesid inglased edasi selle loomise vastu. Just nemad relvastasid araablasi ja organiseerisid juudivastaseid araabia sõjajõude.

Sõdiv Iisrael

Kohe pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. aasta 14. mail alustas seitse araabia riiki Iisraeli vastu sõda. Araablaste üldstrateegia, mis põhilises püsib tänapäevani, oli lihtne: juudid tuleb paisata merre, ei mingit Iisraeli riiki! On selge, et kui naabrid soovivad sind tõsimeelselt hävitada (“naabrid” pole päris täpne, sest mis naaber see Saudi Araabia, Iraan või Maroko Iisraelile oli?), siis tuleb tõsta enda sõjalist valmidust.

Iisraellased osutusid ülimalt tublideks sõdalasteks. Nad lõid oma vaenlased puruks 1948. aastal, lõid puruks Kuuepäevase sõja käigus 1967. ja Lepituspäevasõjas 1973. aastal. 1982. aastal aga kihutasid PVO Liibanonist välja. Kuigi võitlust meenutas Taaveti võitlus Koljatiga, sest Iisraelis oli sellal napilt üle kolme miljoni elaniku, vastaskoalitsioonis aga üle saja miljoni, olnuksid Iisraeli sõdurid võimelised vallutama nii Kairo kui Damaskuse. Suurriigid ei lubanud seda (nii nagu eestlastel ei lubatud pärast Võnnut võtta Riiat).

Igatahes analüüsiti ja õpetati maailma sõjaakadeemiates iisraellaste poolt Kuuepäevases sõjas läbi viidud operatsioonide nutikust ning rahuliku eluviisi poolest tuntud juutidest said paljude inimeste teadvuses järsku sõjardid. Ja seda ka paljude lääne-eurooplaste meelest. Võiks öelda ka nii, et kui juudid on olnud edukad sõdades, siis araablased on olnud edukad propagandasõdades. Kuidas siis nii, kas tõesti juudid, kelle seas üle poolesaja nobelisti ja kes üldse tunnustatud intellektuaalid, jäävad propagandasõjas alla araablastele, kes elavad siiamaani suuresti Saladini-aegade hiilgusest?!

Araabia fenomen

Vaadelgem korraks araabia fenomeni. Tegemist on rahvaga, kellel on olnud väärikas minevik. Varasel keskajal olid araablased kultuuriliselt maailmas esirinnas. Muidugi, oma panuse tolleaegsete kalifaatide õitsengusse andsid ka egiptlased, süürlased, pärslased ja teised rahvad, nende hulgas ka juudid. Araablastelt on kõikidel alistatud rahvastel eeskätt araabia keel ja islam. Seejärel saabus pikk langusperiood. Need XX sajandi alguse araablased, kellega inglased manipuleerima asusid, olid kunagise hiilguse ammu minetanud ja sügavas kriisis. Paljuski tänu inglastele sai panarabistlik natsionalism hoo sisse, innustudes oma kunagisest ajaloost.

Müüdid võivad teha rahva tugevamaks, teda rasketel aegadel aidata, aga need võivad teda ka desorienteerida. Kui fantaasial ja kõrgel enesehinnangul pole katet, muutub suhtumine tegelikkusesse ebaadekvaatseks. Midagi sellist juhtuski araablastega. Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et “see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde”  (Philip K. Hitti, History of Arabs, NY. 1967, lk. 88). Araablastel on eriline talent isennast pettes fakte luulutada ja nendestsamadest luuludest ikkagi massiekstaasi sattuda, end üles kütta jms. Tõde pole peamine. Valetamine pole midagi taunimisväärset. Valetada võib, kui see on kasulik. Araabia sotsioloog S. Hamady kirjutab, et keskmisel araablasel pole süümepiinu, kui ta tänu valele saavutab vajaliku resultaadi. Araablane lähtub rohkem tunnetest kui faktidest, talle on eeskätt tähtis jätta vajalik imposantne mulje. Seepärast on kõikvõimalik liialdamine ja suurustamine araablastel veres (Sania Amady, Character and Temperament of the Arabs, NY, 1960).

Kuuepäevase sõja ajal oskasid araablased nii veenvalt kirjeldada, kuidas nad on Iisraeli juba suuremalt jaolt hävitanud, et BBC ajakirjanikud arutlesid – isegi pärast seda, kui Iisraeli õhuvägede ülemjuhataja oli argiselt teatanud Egiptuse õhujõudude hävitamisest –, et Inglise valitsus peaks midagi ette võtma päästmaks Iisraeli lõplikust hävingust!

Kuus tundi pärast Iisraeli iseseisvuse väljakuulutamist alustasid Egiptus, Süüria, Saudi Araabia, Jeemen, Liibanon, Iraak ja Jordaania sõda vastloodud riigi vastu. Araablastel oli tohutu ülekaal elavjõus, nad olid paremini relvastatud ja loomulikult kaljukindlad oma võidus – ei mingit Iisraeli riiki! Araablaste juhtkond andis Palestiina araabia elanikele korralduse jätta ajutiselt oma kodud, sest nad võivad peatselt tagasi tulla. Üle 400 000 Palestiina araablase koliski sõja jalust naaberriikidesse. Toonitagem: araablasi ei kihutanud minema juudid, kõik toimus araablaste endi initsiatiivil. Aga sõjas sai araablaste kõrge enesehinnang ränga hoobi, veel rängema 1967. ja 1973. aasta sõdades. Araablasi toetas ja varustas ju NSV Liit. Neil oli ülekaal relvastuses, näiteks polnud 1967. aastal Iisraeli tankid üldse võrreldavad egiptlaste käsutuses olnud nõukogude tankidega. Ja vaatamata kõigele araablasi mitte lihtsalt ei võidetud, vaid nad löödi sügavasse nokauti.

Tõsi küll, nokaut oli puhtsõjaline. Araablased muutsid taktikat. Mitmed neist olid saanud tänu naftale rikkaks ja algas Iisraeli-vastane võitlus majanduslike ja poliitiliste vahenditega. Ja kuna NSV Liit oli araabia riikide kaitseingel, siis harjusime nõukogude perioodi jooksul ära Iisraeli-vastaste loosungitega.

Põgenike probleemiga hämamine

Araablaste tagataskus leidus trumpäss: needsamad 1947.-48. aastal sõja jalust lahkunud araablased. Kui kõikjal mujal pärast Teist maailmasõda sulandati sõjapõgenikud nad vastu võtnud riikide poolt kohalikku ühiskonda, siis ainsad 1940. aastate sõjapõgenikud, kes on säilitanud oma staatuse XXI sajandini välja, olid Palestiina araablased. Kusjuures tegemist oli vennasmaade samakeelsete ühiskondadega. Kas pole tähelepanuväärne! Näiteks juudid integreerisid oma riiki ligemale 800 000 40ndatel araabia maadest lahkuma sunnitud ida päritolu juuti. Nad said sellega hakkama. Araablased aga ei saanud hakkama poole väiksema arvu araablaste lülitamisega normaalsesse tavaellu. Paradoks? Ei, põgenikke ei soovitudki integreerida. Põgenikud said abi rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, nende arv kasvas, sest põgenikeks vormistati ka osa kohalikke araablasi. Ühelt poolt oli siin tegemist nii araablaste kui ka ÜRO majandusliku huviga, sest põgenikud andsid teenistust ligemale 50 000 inimesele. Rahvusvahelised organisatsioonid muudkui rahastasid. Teisalt oli põgenike säilitamise puhul mängus poliitiline huvi: nii hoiti araabia-Iisraeli probleemi pidevalt päevakorral. Kuigi suure hulga eristaatuses mittetöötavate inimeste olemasolu peaks koormama iga riigi toimimist ning üldse olema ebanormaalne nähtus, tegid araablased kõik, et seda ebanormaalsust mitte ainult hoida, vaid lausa edendada. Näiteks võis põgenikelaagris käivitada sotsiaalse eksperimendi: siin said usumehed hakata noori juba mähkmetest “õigesti suunama”. See ajude komposteerimine ja zombistamine on kestnud poolsada aastat. Hiljuti Eesti TVs näidatud BBC filmis tutvusime araabia enesetaputerroristidest noormeestega, kes olid kindlad, et paradiisis ootab neist igaüht seitsekümmend pruuti, seal voolavad piima- ja alkoholivaba veini jõed, kõik nad saavad rikkamaks kui kõige rikkam inimene maamunal jms. Surmapõlgav usuhull enesetaputerrorist on araablaste põgenikelaagrite kingitus XXI sajandile.

Eks “kingitus” ole ka omapärane sõda nõrkadega: võideldakse rahuliku elanikkonnaga, tulistatakse naisi ja lapsi, pannakse pomme ja õnnestumise korral tuntakse end kangelastena. Araablaste arusaam kangelasteost on aegadega diametraalselt muutunud. Pärast edukat nurgatagust rünnakut või korraldatud plahvatust austavad rahvamassid “kangelasi”, tantsivad, laulavad, ähvardavad, hooplevad, põletavad vaenlaste topiseid ja teevad muud tsirkust. Vaieldamatult on araablased teatraalne rahvas ja Arafat nende suur esinäitleja, kes oskab jätta nii endast kui oma rahvast õnnetu mulje, mis liigutab ausaid ja veidi naiivseid härda südamega eurooplasi, kelle sümpaatia on alati nõrgemate poolel. (Et seesama Arafat kantis palestiinlaste ühisraha nahaalselt oma isiklikule arvele, pole ju üldse oluline!).

Juutide imago muutus

Kui omal ajal juutidele liiga tehti, siis tundis enamik korralikke inimesi neile kaasa. Viimase poole sajandi jooksul juutidele enam liiga ei tehta ? nad on saanud tugevaks, ja juba jääbki mulje, et nüüd nad teevad ise teistele liiga. Iisraeli juudid on sattunud paradoksaalsesse situatsiooni. Kõik, kes vähegi ajalugu tunnevad, võivad kinnitada, et Iisraeli riik polnud algusest peale agressiivne riik. Neil olid agressiivsed naabrid, kes soovisid neid hävitada. Seepärast lõid juudid ühe professionaalsema armee paralleelselt rahvaarmeega, kus teenivad ka naised ja tähtsat rolli mängivad reservistid. Nad lõid kõrgtehnoloogiaga riigi, kus on niihästi suurepärane põllumajandus kui sõjatööstus.

Kuna hoolitsus rahva turvalisuse eest on Iisraelis prioriteet, siis on mõistetav, et nad ei saanud jääda omaaegsete härrasrahvaste poolt neile eraldatud tillukesele maalapile ja sõltuda araablaste armust. Iisraelil oli vaja turvalisi piire ja miks pidi neil olema vähem moraalset õigust pärast araablastest agressorite alistamist nende arvelt oma piire revideerida kui omal ajal inglastel, kes meelevaldselt piire siia ja sinna liigutasid, või NSV Liidul, kes pärast Teist maailmasõda samuti oma piire kõvasti korrigeeris? XX sajandi ajalugu läks nii, nagu läks: kogu Eretz Iisraeli juudid tagasi ei saanud, ometi peaks juutidel olema õigus sellistele piiridele, mis tagavad Iisraeli elanike julgeoleku. Kes sooviks elada nii, et naaberriigi territooriumilt tabaksid “katjušad” sinu linnu?

On vastu väidetud, et Iisraeli piirid pandi paika 1948. aastal ÜRO otsusega, ja kuhu me välja jõuaksime, kui hakkaksime pidevalt piire muutma? Samas on praktika näidanud, kuidas paljud omal ajal peremehetsenud suurrahvaste Aasias ja Aafrikas “loominguliselt” tõmmatud piirid on saanud veriste konfliktide allikaks. Piiriküsimusi on vaja lahendada realistlikult ja konkreetselt, kunagi maha pandud piir pole mingi püha lehm. Muide, 1975 aasta Helsingi nõupidamise otsuste kohaselt pidid ju ka NSV Liidu piirid olema puutumatud!

Õiguslikust aspektist lähenedes on juutidel tugevad (eelkõige ajaloolist laadi) argumendid, aga eks ole vaieldamatu argument araablastelgi: anti ju juudi riigile 1948. aastal 14 000 ruutkilomeetrit ja mitte kriipsugi rohkem. Järelikult on juudid okupandid! Lahendus saab olla vaid üks: kunagise Eretz Iisraeli läänekaldal peab tulevikus olema nii Iisraeli kui Palestiina araablaste riik, rahvad peavad elama eraldi ja nendevaheline piir peab tagama mõlema poole elanike turvalisuse. Loomulikult nõuab Lähis-Ida konfliktsituatsiooni lahendamine rahvusvahelist poliitilist otsust.

Moraal

Iisraeli strateegiline partner on viimastel aastakümnetel olnud USA. Nii nagu üliriiki USAd ei armastata praegu paljudes maailma nurkades, nii ei armastata ka aatomirelva omavat Iisraeli. Neil on maine kui riikidel, kes ignoreerivad rahvusvahelisi norme ja üritavad lahendada probleeme jõuga (näiteks Iraagi tuumareaktori hävitamine 1980. aastate algul, terroristide juhtide hukkamine ilma kohtuta jmt.). Ka enamik lääne-eurooplasi on pärast Iraagi ründamist USA suhtes üpris kriitiliselt meelestatud. Kriitilisemaks on lääne-eurooplased muutunud ka Iisraeli suhtes. Eeskätt ida- ja keskeurooplased on need, kes hoiavad USA poole ja tunnevad muret transatlantiliste suhete pärast. Nii ka Eesti. Loomulikult kuuldus kohe hääli, et no selge, meie, eestlased, peame ju ikka tugevate ees pugema… Arvan, et asi pole pugemises. Momendi maailma olukorras ähvardab õhtumaid suurim oht islami fundamentalistide, araabia natsionalistide ja al-Qaeda fanaatikute poolt. Sellele ohule võib reageerida nagu hispaanlased, kes ähvardustele allusid. Võib aga ka nii nagu USA ja nagu seda alati on teinud Iisrael, kasutades jõulisi meetmeid. Iisrael on olnud Lääne tsivilisatsiooni eelpost Idas ja terrorismivastase võitluse eesliinil. Isegi USA sõjaväelastel on iisraellaste käest õppida, teistest rääkimata.

Mis aga puutub eestlastesse, siis saates sõjamehi Iraaki ja tunnistades oma USA-orientatsiooni, peaksime sellest tulenevalt olema heatahtlikumad ja mõistvamad ka USA strateegilise liitlase Iisraeli suhtes. Igatahes solidaarsemad kui mitmed “vana” Euroopa riigid, kes on ajalooliselt olnud araablaste eeskostjad ja kelle ühiskonna kasvav islamiusuliste protsent sunnib neid flirtima jõududega, mis on Lääne tsivilisatsioonile olemuslikult ohtlikud ja vaenulikud. Osa eurooplaste soov lahendada midagi äärmuslastega läbi rääkides on naiivne ja ohtlikki. Ida- ja Kesk-Euroopa rahvad, kes Moskva all olnud, tunnevad eri tüüpi “idamaa kavalusi” ja nii kergesti õnge ei lähe, olles ähvarduste suhtes märksa resoluutsemad. Kas tõesti peavad Euroopa linnades hakkama lõhkema pommid nagu Iisraelis, et eurooplased mõistaksid: nad on iisraellastega ühes paadis nii strateegiliselt kui ka kultuuriliselt (Spinoza tõestas omal ajal, et judaismi ja kristluse vahel pole olemuslikku kuristikku).

Eestlased võiksid juutidelt õppida eeskätt seda, kuidas viimseni ja kaljukindlalt seista oma rahvushuvide eest, mida keegi kusagil ka ei räägiks või ei ütleks.

Üks valdkond, milles siinmail tühja tuule tallamine teatud mõttes ongi normiks kujunenud, on meie sisepoliitiliste kommentaaride ja analüüsi tase. ?Eesti valijad ei armasta kaotajaid,? teatas mingi uuringufirma, olles peale eurovalimisi tehtud telefonikõned valimile ?rahvast? müüdavaks tabeliks vormistanud, millest oli lugeda, et Res Publica toetuspunktid ka ?euroväliselt? alla käivad. Lacan on meid tõepoolest õpetanud, et igasugused tunded, kujutlused ja fantaasiad ei ole mingi niisama jama, vaid reaalsuse osa ja koguni tugi. Seega on seda ka valijate iha power?i ja põlgus nõrkuse suhtes. Kuid Lacan on ka õpetanud, et ei ole olemas olemuslikke vahekordi, suhet kui sellist. Seega pole ka olemuslikke malle, kuidas valija valib. Kui eesti valija suhtumine, suhe valimistega on samasugusele parapsühholoogilisele spekulatiivsusele ja suvalistele kommentaaridele avatud nagu hooaja mood kitsa ja laia lõhiku ning värvivaliku vahel kõikudes, siis pole see mitte eesti valija ära tabatud olemus, vaid mall, mis valijasse on süstitud. Ning süstitud muuhulgas selle läbi, et sisepoliitiliste kommentaaride tase on a la ?Kuidas käituvad mehed ja mida peaksid naised sellest teadma?. Muidugi, sellistes arutlustes ei peitu mitte ainult teatav teravmeelsus, vaid neil on ka oma osa valimiskäitumises. Kuid kui selline laad täidab tellija poolt kinnimakstud sotsiaalset udu tootvate firmade punktitabelite kõrval sisepoliitilise analüüsi kohta, siis pole ime, et mängus mitte ainult ei domineeri, vaid suuresti ongi valijad, kelle tähelepanu pälvib igasugune atraktiivne brändipakkumine ja suured inimeste hulgad ei näe ühiskonna arengu ja valimiste vahel sidet.

Res Publica sõnum ei jõudnud eurovalimistel inimesteni, bränd ei töötanud, arvas üks tüüp kommentaatoreid. Kui Res Publica sellise hinnanguga rahuldub, siis ei ole piisava sügavusega endasse vaadatud, arvasid kriitilisemad. Ühiskonna arengu seisukohalt on need aga täiesti mõttetud arutlused. Ma küll ei arva, et Eesti käsi Juhan Partsi valitsuse ajal kuidagi halvasti käiks või kurss vale oleks. Mõistan hästi ? olgu siis ultraliberalismiks või vabaturumajanduseks nimetatud poliitika veendunud toetajaid, kes Res Publica suhtes seni tunnustavad on, kuni viimane üldjoontes Reformierakonna poliitikat ajab, samal ajal oma populismi abil kõiksugu selgete poliitiliste veendumusteta sotsiaalselt rahuldamatu valijaskonna ja lausa pervertide (st. fundamentalistlike vihkajate) hääli püüdes. Reformierakond saab oma ja hoiab käed nõmedaimast sibitööst puhta.

Küllap koondusid Res Publicassegi suuresti targad ja ideaalidega inimesed, kuid korralikku keemiat ei tekkinud ja mõnede fanaatikute panusena on tulemuseks pigem halb maik kui asine koht poliitikamaastikul. Res Publica täna, see on mõned tublid reformierakondlikud ametnikud ja paar head välispoliitika spetsialisti. Ülejäänu on positsioonide kadudes vaid nõmedalt mõttetult siblivad populistid, kes on käest kippuma võimu nimel nõus minema ei tea kui kaugele, nii et me veel meenutame kunagi heldimusega populismi armsust nendel vanadel headel Savisaare aegadel, kui see mõiste seondus eeskätt Keskerakonnaga.

Ma ei saa aga aru nii-öelda erapooletust, vabast ja asjalikust sisepoliitilisest arutelust, mis keskendub küsimusele, kuidas ja miks just nii käib Res Publica käsi. Savisaare vihkajatele sai see jõuk pakkuda vaid hetkelist rahuldust ja seda, et rikkumata, ideaalset uut poliitikat pole olemas, on ta juba ammu tõestanud. See oli Res Publica roll. Nüüd saab see partei, poliitilisel maastikul enda kohta otsiv bränd, nagu ta kohta tihti õigustatult öeldakse, täita veel vaid järjest perverssemaid, ühiskonna arengu seisukohalt küllap täiesti kõrvalise tähtsusega niððe. Ühtki sisulist ühiskondlikku rolli ei suuda see sageli vihkamist õhutav soine seltskond paremini täita, kui ammu tuntud, traditsioonidega ühiskondlik-poliitilised jõud. Parim, mida Res Publicast saada võib, on, nagu öeldud, mõned head reformierakondlikud ametnikud. Kuid ei ole põhjust loota, et populistlikult rahuldamata kibestunute hääli püüdev poliitiline jõud hakkaks normaalselt täitma mõnd sisuliselt olulist kohta poliitilisel maastikul. Res Publical ei ole niisiis mõtet isegi siis, kui me ei eelda poliitilistelt jõududelt idealistlikult mingi missiooni täitmist ja maailmavaate esindamist, vaid võtame omaks äärmuslikkuseni arendatud schumpeterliku lähenemise, mille kohaselt demokraatia ongi pelk turg ehk konkurents häälte pärast või utreeritult siis populistlik häälteost, nagu see Res Publicat iseloomustab. Sellise vaateviisi järgi pole parteidel niikuinii olemuslikku vahet ja mõttetu oleks maksumaksja raha peal pidada ülal nii suurt hulka erakondi. Ühiskonnale oleks see aga selge õnnetus, kui Res Publica täna mingite finantsiliste ja juriidiliste jõuvõtete abil parlamendierakondade arvu vähendades n.-ö. väljavalitute hulka jõuaks. On selge, et Res Publica ei esinda korralikult ühtegi põhilist maailmavaatelist suundumust, rääkimata sellest, et ta oleks parim. Küllap oleks mõistlik, et kui marjamaale peaksid jääma vähesed, siis oleks jääjate hulgas Reformierakond ja mõni populismi ning äärmusmaineta kogenud sotsiaalselt tundlike poliitikuid koondav jõud.

Kui võtta küünilis-realistlikult omaks, et parteid ostavad valijate hääli, mitte ei esinda valijagruppide maailmavaadet, oleks võib-olla eriti oluline poliitilise maastiku selgus ja konkreetsem poliitiline vastutus. Sest populistlikuks muudab poliitika muu hulgas vastutamatus, mis ühiskonna arengut kompleksselt vaatlevate stsenaariumite asemel võimaldab tugineda kontekstivabadele hääli püüdvatele valimisloosungitele. Arvukate poolte olemasolu valimiskoalitsioonis võimaldab alati väita, et meie uskusime siiralt oma lubadustesse, aga partnerid ei võimaldanud.

Miks me aga arutluste asemel, millist funktsiooni täidab ühele või teisele filosoofilisele nägemusele demokraatiast ja parteipoliitilisest süsteemist tuginev üks või teine eesti konkreetne poliitiline partei, oleme sisepoliitilise analüüsi nime all juba pea parandamatult harjunud parapsühholoogiliste ennustuste ja arutlustega valija käitumisest, seda ma ei tea. Kindlasti on siin üks põhjus raha hääl ehk sotsioloogiliste uuringufirmade, kel on vaja lakkamatult ja üha uuesti vähe ütlevaid, ühiskonna arengu pikemas perspektiivis tähendusetuid ja üldistusjõuta uuringuid müüa, surve. Teine põhjus on kindlasti sõltumatute ja ühiskondlikult rahastatud uurimusasutuste, kus teoreetiliselt haritud ühiskonnateadlastele võimaldataks rahulikult süveneda, nõrkus.

Res Publicale, nagu nägime, olgu aluseks üks või teine teoreetiline demokraatianägemus, on raske mingit parapsühholoogiavälist funktsiooni leida. Ometi varustavad sisepoliitika analüüsid meid sadade seda tüüpi arutlustega. Meie poliitikavaatleja ei erine spordikommentaatorist. Ta kirjeldab, mida ta näeb platsil, küsimata ja meenutamata kordagi, mida ja milleks mängitakse.

Kas meie päevalehtede arvamus- ja uudistetoimetuste inimesed teavad, milline on kas või Rein Toomla või Andrus Saare filosoofiline arusaam demokraatia olemusest ja erinevate parteipoliitilise süsteemide võimalustest, kohast ja tähendusest? On seda üldse kunagi küsitud? Miks ei arendata selle tasandi debatti? Mis tähtsust on nende meeste lugematutel parapsühholoogia tasandil kommentaaridel, kui need kinnituvad sama vähe millegi külge kui turuprognoosid stiilis, et koolijäätis ei lähe sel suvel, kuna kollane värv pole algaval hooajal in. Miks lubatakse haritud ühiskonnaanalüütikutel nii ulatuslikult õhku müüa? Kas ei peaks sõltumatu ja asise ühiskonnaanalüüsiga, lisaks teoreetilisele põhjendatusele, kaasnema ka missioonitunne, millele tuginedes ei võeta sõna ainult mänguplatsil toimuvast, vaid ka teatavatest idealistlikest-valgustuslikest ideaalidest lähtudes? Lõpuks on ka meedia valik: kas seista debati tõsinemise eest või olla uuringufirmade pärapsühholoogia t
ruu ülalpidaja ja ühiskonnaanalüüsi pähe esitatava seebiooperi edastaja. Loomulikult ei saa kogu poliitikaanalüüs keskenduda teoreetilistele baasküsimustele, kui see aga üldse puudub, pole ka n.-ö. pealsete üle arvepidamisel mõtet.

Kui sisuline arutlus selle üle, kuidas tõsta eesti ühiskonna konkurentsivõimet, asendub nii meedia kui ühiskonnateadlaste poolt populismile rohelise tee näitamisega, pole võimatu, et Res Publica ja seda tüüpi jõudude tähelend ei lõpe ja varem või hiljem toovad nad Eestisse selle vähe haritud rahuldamatute poolt toetatuna mitmel pool maailmas juuri ajava äärmusfundamentalistliku konservatismi, mille eest Jaan Kaplinski jt. on meid juba aastaid hoiatanud. Küllap leitakse Eestiski need värvilised üksikemad, juudid, alkohoolikud, prükkarid, parasiidid ja muud, keda lintðida lubades luuakse rahutule elemendile taaskordne illusioon maailma hädade ja õnnetuste algpõhjusest ja alus oma brutaalsele võimuihale. Selle poolest Res Publica lihtsalt eksis, et valis oma seekordseks märklauaks sotsid, kelle viimaste valimiste üks esinumbreid on respublikaanide brutaalse pulbitseva edasijõudmisiha musterlikult toores kehastus. Sotside valimisesiots oli nii läikiv, et ei meenutanud kusagilt kapitalismi ohustavat sovetlikku asotsiaalsust ja vaesuse teesillutajaid, nagu populistide propaganda püüdis näidata. Kuidas pidigi vastandus toimima?

Sallimatus ja faðism ei peitugi aga mitte ainult üksikutes tasakaalustamata ekstsentrikutes ja võimuihalejates, vaid ka meedias ja ühiskonnas üldse, mis vähegi sügavamale järelemõtlemisele igal juhul ja tasandil odavat populaarsust tootvat loosungiloopimist eelistab.

Puberteeti iseloomustab maksimalism ja sellega kaasnev identiteedikriis. Välispoliitilises puberteedis ilmneb see soovina end kiirelt maailmapoliitika jõujoontel paika panna, soovina valida üks ja tõrjuda teist jõukeskust. Ja siis hirmuna, et äkki osutub valik vääraks ning võibolla tuleks sihikule võtta mitu jõukeskust korraga. Igal juhul tundub kesktee puberteedieas igav ja hall. Sellel komberdavad ainult nohikud.

Juba teist aastat järjest kirjeldab Eesti välispoliitilist puberteeti ingliskeelne artiklikogumik ?Eesti välispoliitika aastaraamat?, mida annab välja Eesti Välispoliitika Instituut, toimetajaks ajaloolane Andres Kasekamp. Ühiste kaante vahel on seekord kaheksa kirjutist.

Graeme Herd, Garmisch-Partenkirchenis asuva George Marshalli Julgeoleku-uuringute Keskuse asedirektor, vaatleb oma artiklis, kuidas Euroopa Liidu ja NATO ?kaksiklaienemine? mõjutab Eestit. Ta märgib, et transatlantilised pinged USA ja Lääne-Euroopa vahel pole tekkinud pärast 2001. aasta 11. septembrit vaid on arenenud järk-järgult 1990. aastate jooksul ning kulmineerunud Kosovo kriisi (1999) ja Iraagi sõja tulemusel (lk. 9). Samas märgib Herd, et lõhe on eelkõige USA ning Saksamaa/Prantsusmaa suhetes (lk. 13) ega kujuta endast USA ja Euroopa põhimõttelist eemaldumist. Analüüsides Eesti võimalikke valikuid transatlantiliste pingete taustal, kirjutab Herd, et parim valik Eesti jaoks oleks minna kaasa üle Euroopa kujunevate ?konsensusotsustega? (lk. 16-17). Näiteks Euroopa Liidu kaitsekoostööga, mis tugineb Briti-Saksa-Prantsuse 2003. aasta Napoli tippkohtumise otsustele. Herdi artikli peasõnum on, et Eesti peaks loobuma kurnavatest identiteediaruteludest teemal, kas kuuluda ?transatlantilisse? või ?tuumik-Euroopasse?. Herd soovitab Eestile ?Euroopa-sisest blokivälisust? ja keskendumist oma regioonile. Isegi kui see regioon on Euroopa Liidu põhjapoolne perifeeria (lk. 27).

Herdi artikliga selges dissonantsis on Raadio Vaba Euroopa ajakirjaniku Ahto Lobjaka kirjutis, mis teravalt kritiseerib Eesti välispoliitika praegust USA-keskset ja Euroopa poliitilist integratsiooni tõrjuvat suunda. Lobjakas toetab selgelt nn. Ilvese liini, mille järgi Eesti peaks kuuluma Saksamaa ja Prantsusmaa juhitud Euroopa tuumikusse. Vastasel juhul, väidab Lobjakas, ähvardab Eestit marginaliseerumine (lk. 96-97). Artikkel on välispoliitilise puberteediajastu ere näide. Eestil on vaja leida õige suurriik ja ennast selle kiiluvees kindlalt sisse seada. Muidu ähvardavad kõik mainstream?ist kõrvalejäämise ohud, nii nagu iseseisvasse ellu astuvat noorukit. Vale valik noores eas ? ja leiad end pangadirektori tooli asemel elu lõpuni plastikpudeleid kogumas.

Transatlantilisi teemasid käsitlevad oma artiklites veel Suurbritannia Sõjaväeakadeemia uurija Mel Huang (Balti riikide NATOga liitumise teema USA meedias) ja New Jersey ülikooli õppejõud Edward Rhodes (president George W. Bushi Euroopat puudutavate kõnede analüüs). Julgeolekuteemat täiendab välispoliitika instituudi uurija Lauri Lepiku artikkel Põhja- ja Baltimaade sõjalisest koostööst BALTBATi näitel.

Pami Aalto, Tampere ülikooli uurija, keskendub oma artiklis Eesti suhetele Euroopa Liidu ?uute naabrite?, st. Venemaa, Valgevene, Ukraina, Moldova ja Lõuna-Kaukaasia riikidega. Aalto artikkel on heal tasemel politoloogiline kirjutis, kui rakendatud diskursuseanalüüsi metoodikat. Üsna veenvalt tõestab Aalto, et Euroopa Liit pole Põhja-Euroopas ammu enam pelgalt üks siinset poliitikat mõjutavatest ?teguritest?, vaid ?süsteem?, mille raames toimivad siinse regiooni rahvusvahelised suhted. Raskem on nõustuda Aalto väidetega, nagu mängiks soomlaste põhjadimensiooni initsiatiiv (mille Euroopa Liit on võtnud oma ametlikuks poliitikaks ja mille raskuspunkt on suunatud Loode-Venemaale) Põhja-Euroopas, Läänemere piirkonnas või Loode-Venemaal mingit olulist rolli. Aalto Eesti poliitikute ja poliitikauurijatega tehtud intervjuud näitavad, et siinpool Soome lahte ei omistata põhjadimensioonile mingit praktilist väärtust (lk. 41-42). Aalto lõpetabki oma artikli tõdemusega, et ?uute naabrite? initsiatiiv sobib Eestile põhjadimensioonist paremini, kuna pole liigselt Venemaa-keskne ja võimaldab arendada Eesti-Ukraina koostööd (lk. 43).

Naabruspoliitika teemat käsitletakse veel kahes aastaraamatu artiklis. Viljar Veebel, Tartu ülikooli politoloogia osakonna õppejõud, on kirjutanud võrdlevat politoloogilist meetodit kasutades artikli sellest, mida peaks Euroopa Liit tegema, et tema naaberriikides ei puhkeks konfliktid, mis ähvardaksid euroliitu ebameeldivustega ning kuhu tuleks sõjaliselt sekkuda. Veebel kaitseb seisukohta, et Euroopa Liit ei saa passiivselt pealt vaadata, mis naabrite juures toimub, vaid peab aktiivselt sekkuma ja muutma naabrid endast sõltuvaks (lk. 66). ?Tingimuslikkus? (conditionality) on Veebeli artikli keskne mõiste. Sellega autor osutab, et Euroopa Liit peab kujundama oma nõrkade naabrite poliitikat (määratlema üldised arengusuunad, samuti sätestama kriteeriumid/tingimused demokraatia ja stabiilsuse saavutamiseks). Võrreldes Eestit, Makedooniat, Moldovat ja Gruusiat, leiab Veebel, et parim tulemus saavutatakse, kui demokraatia ja stabiilsuse nimel loobutakse absoluutsest riiklikust suveräänsusest ja lepitakse Euroopa Liidu domineerimisega. Veebeli skaalal on Eesti tulemus parim ja Gruusia oma halvim (lk. 81). Gruusia sõltuvus Euroopa Liidust on kõige väiksem ja seetõttu kannatab ta nõrga riikluse/demokraatia ning kodusõdade käes. Eesti on olnud Euroopa Liidust kõige sõltuvam ja on seetõttu suutnud vältida vägivaldseid sisekonflikte.

Tartu ülikooli politoloogiaõppejõudude Piret Ehini ja Eiki Bergi artikkel Schengeni piiri- ja viisareþiimi mõjust Eesti-Vene suhetele tutvustab peamiselt 2002. aastal Ida-Virumaa, Põlvamaa ja Võrumaa Venemaaga piirnevatel aladel läbi viidud küsitluse tulemusi. Autorid väidavad, et Eesti poliitiline eliit, erinevalt Visegradi riikide omast, suhtub äärmiselt soosivalt Schengeni süsteemi ja selle kehtima hakkamisse Eesti-Vene piiril (lk. 46). Lisaks näitavad küsitluste tulemused, et piiriäärsed elanikud on juba hakanud harjuma lihtsustatud piiriületamise korra kadumisega (lk. 48-53) ning peavad Venemaaga suhtlemisel topelttolle suuremaks takistuseks kui viisareþiimi (lk. 55).

Kokkuvõtteks. 2004. aasta välispoliitika aastaraamat on keskendunud kahele põhiteemale: transatlantilistele suhetele ning Euroopa Liidu naabruspoliitikale Ida-Euroopas. Teemade seesugune piiramine on üllatav. See, et ajakirjanduse põhihuvi on praegu koondunud USA ja Lääne-Euroopa erimeelsustele, ei peaks olema kriteerium, mille järgi koostatakse ajakirjanduse kommentaaridest sisukamat välispoliitilist analüüsi pakkuda sooviv kogumik.

Lisaks ei peaks teemavalik olema pelgalt Eesti-keskne. Aastaraamatust peaks saama väljund, mille abil edendatakse eestimaist uurimust näiteks Vahemere piirkonna, Lähis-Ida, Ida- ja Lõuna-Aasia suunal või vaadeldakse maailmas toimuvat mitte pelgalt poliitilise, vaid ka majandusliku, kultuurilise, sotsiaalse ja keskkonna-alase prisma kaudu.

Lõpuks ei saa jätta rahast rääkimata. On Eesti riigi kahetsusväärne tegematajätmine ja ükskõiksus, et välispoliitika aastaraamatut antakse välja teiste riikide toel (2003. a. ilmus aastaraamat USA saatkonna ja 2004. a. Norra välisministeeriumi rahastamisel). Aastaraamatu koostajatel on piinlik käia nuiamas teiste riikide valitsustelt raha ja mõtelda, kuidas vastata küsimusele, et miks siis Eesti riik ei toeta. Piinlik on ka välisriikide diplomaatidel. Satuvad ju nende maad olukorda, kus peavad kinni maksma teise riigi (Eesti) välispoliitika tutvustamise.

Aga võibolla on mõnes Eesti riigi juhtivas institutsioonis keegi, kes on väga uhke teadmises, et sellegi asja saime tehtud nii, et oma rahakotist sentigi ei kulunud?

Nüüd siis aadetest, st. vabadusest, sallivusest ja demokraatiast. Väidan, et kooliõpilaste tsirkusel ja homode paraadil pole nendega suuremat sisulist pistmist. Selles suhtes on eksituses niihästi koolidirektor kui tema vastased, sealhulgas kultuuriintelligents, kes allkirjastas pöördumise. See tähendab, ideed ise on ülimalt tähtsad, eelkõige vabadus ja sallivus isiksuse tasandil, aga praegu kõneldi neist ebaadekvaatse elulise materjali najal. Ei kooliõpilased ega suur hulk paraaditsejaid nõua tegelikult mingit nihet sotsiaalsel tasandil, ei mingit vabadust ega tolerantsi, see on neile pohhui, õigemini nad ei tule selle pealegi. Nende jaoks on homoseksuaalsus flirt maailmatrendiga, lõbus karneval ja võimalus avalikkuses silma paista.

Ametnikud, kes sääraseid ?homosid? pelgavad, astuvad sama reha otsa kui nõukogude-aegsed ametnikud, kes arvasid, et noored käivad jõululaupäeval kirikus jumala ja usu pärast. Nii rumalaid ametnikke ei olnud ilmselt palju, aga neid oli. Enamik sai siiski aru, et kirikus käiakse eelkõige protestist, vastalise vaimu näitamiseks. Seda peaks tõendama asjaolu, et taasiseseisvunud Eestis ei ole usuelu elavnenud võrdeliselt saavutatud vabadusega.

Paljusid noori, kes jõululaupäeval pühakotta läksid, motiveeris ikkagi asjaolu, et see oli keelatud ja põnev. Mis on praegu keelatud? Järjest vähem. Kõik on lubatud ? peale ligimesel pea maharaiumise. Millega sa enam ðokeerid ja pilku püüad? Siin Eestis homoseksuaalsusega veel natuke saab. Aga mitte kauaks. Ideoloogilises sfääris me üleilmastume resp. amerikaniseerume maotu kiirusega, Kes õpetas meie lapsi kinos popkorni krõbistama, nii et lääge lõhn teeb tülikaks ka väärtfilmi vaatamise? Nii läheb ka homoparaadide ja kõige muuga. Seejuures on halenaljakas, et meie majanduslik elujärg ei parane sugugi võrdelises tempos.

Homosid on igas elusfääris, lesbid juhivad tramme, millega me hommikul tööle sõidame, ja geid parandavad torusid, mis meile talvel sooja annavad. Jne. Aga me ei kuule neist eriti, vähemalt Eestis mitte. Eestlase tavateadvuses ei kohta naljalt lihtsat inimest, kes oleks homo. Siin on ikka levinud kujutlus, et see on eliidi lõbu. Sel on ajaloolised juured. Külaühiskonnas tuli elada enamuse kehtestatud normide järgi. Veel kolhoosiajast olen kuulnud, et üks gei traktorist peksti vaeseomaks. See aga tähendab, et homondus sümboliseerib sotsiaalset staatust. Koolilaste jaoks seostub homovärk blaseerumuse ja rikutuse, elumehelikkuse ja daamilikkusega. Nagu minu ajal suitsu ettepanemine ja nüüd vist narkots.

Ent flirdil homoseksuaalsusega on veel üks aspekt, mis õieti põhjendab selle teema käsitlemist kultuurilehe veergudel. Mainisin eliiti. Tegelikult on ka sellest seltskonnast markeeritud just üks inimrühm, s.o. kunstnikkond ja üldse vaimuinimesed.

Nii väga armastatakse kõiksugu loendeid, kui palju on vaimuinimeste hulgas homosid olnud! (Nagu muide ka langetõbiseid.) Need tabelid ajavad mind alati naerma, kuna ei tõesta midagi. Peale selle, et kuulsuste elu on alati olnud luubi all ning iga nende normist kõrvalekalle torkab rohkem silma kui tavakodaniku oma. Ja et seksuaalne orientatsioon ei takista kellelgi olemast suurepärane kunstnik või muidu ühiskonnaliige. Kui keegi looks ammendava registri kõikvõimalikest kuulsustest, siis oleks homosid seal tõenäoselt 5 ? 7 protsenti nagu inimkonnas tervikuna, v.a. mõned alad nagu näiteks moekunst. Ent mida loevad faktid ?sooviirastuste? vastu! Meil käibib veel kujutelm, et olla homo on natuke nagu juba kunstnik. Second best! Otsesõnutsi: eesti nooremate kunstiinimeste hulgas kohtab tendentsi serveerida end pisut homona ka juhul, kui tegelikult selleks mingit kalduvust pole. Nii saab näidata end huvitavama ja andekamana. Ja miks ka mitte? Kui Lihtsal Pankuril on valida, kelle käest osta mingi töö, ja tal ei ole nõuandjat käepärast, siis ta ostab homo käest, nii on kindlam. Sest ega siis homo ikka päris ilma anderaasukeseta olla saa ? niiviisi mõtleb Lihtne Pankur.

Ja-jaa, kuidagi peab end turule tooma. Kui homondus ei sobi, siis võib ju ka teisiti. Näiteks endast lõpmatuseni akte produtseerides. Ikkagi huvitav, nagu vene anekdoodis.

Samas on sallivuse probleemid maailmas teravalt ülal. Inimesed tapavad üksteist järjest enam sellepärast, et keegi on teistsugune. Mida peaks tegema kooliõpetaja? Ta peab kindlasti välja ütlema, mida tema arvab ühest või teisest asjast, ka seksuaalsusest. Aga tema kunst peakski seisnema selles, et ennast maha salgamata ja vingerdamata sisendab ta õpilastesse, et õigust elule, mõistmisele ja armastusele on ka neil, kes on teistmoodi.

Selles suhtes nähakse perspektiivi kõikide riikide koostöös mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, eelkõige Euroopa Nõukogu ja OSCE raames ning Ungari, Soome ja Eesti puhul ka Euroopa Liidu raames.

Viimasel ajal on täheldatud enamiku soome-ugri ja samojeedi rahvaste rahvaarvu vähenemist ning nende keelte kasutussfääri ahenemist. Eelkõige on kaotajaks olnud noorem põlvkond seal, kus ta on ilma jäetud sotsialiseerumisvõimalustest oma rahvuskultuuri raames.

Kujunenud olukorrast lähtudes peab kongress vajalikuks võtta järgmisi meetmeid:

Rahvuspoliitika ja õiguse alal:

1. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks pöörduda Euroopa Nõukogu inimõiguste komissari poole taotlusega luua Euroopa põlisrahvaste ja vähemusrahvuste küsimuste alaline foorum.

2. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks olla koordinaatoriks inimõiguste ning põlisrahvaste ja vähemusrahvuste õiguste kaitse alaste kohustuste täitmise jälgimisel soome-ugri ja samojeedi rahvaste asualariikides.

3. Kongress kutsub Ungarit, Venemaad, Soomet, Eestit ja teisi soome-ugri ja samojeedi rahvaste traditsioonilisi asualariike üles ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja kogukondliku eluviisiga rahvaste kohta sõltumatutes riikides. Kuni nimetatud konventsiooni ratifitseerimiseni on vaja täiustada seadusandlikku raamistikku, et tagada selles sätestatud õigused, eelkõige õigus kasutada loodusressursse, sealhulgas maavarasid.

4. Kongress kohustab soome-ugri ja samojeedi rahvaste konsultatiivkomiteed tugevdama koostööd inimõiguste ning vähemusrahvuste ja põlisrahvaste õigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, kaasates sellesse protsessi aktiivselt ka noori.

5. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks luua info- ja õiguskeskuste võrgustik inimõigusi ning põlisrahvaste ja vähemusrahvuste õigusi käsitleva riikliku seadusandluse ja rahvusvaheliste normide uurimiseks.

6. Kongress on mures rahvuslike ja rahvustevaheliste suhete koordineerimisega tegeleva föderaalse riigiorgani puudumise pärast Venemaa-suguses paljurahvuselises riigis ning kutsub Venemaa Föderatsiooni valitsust üles taastama rahvusasjade ministeeriumi.

7. Kongress väljendab oma muret protsesside üle, mis viivad rahvusautonoomsete moodustiste kaotamisele. Ta teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks jälgida Permikomi autonoomse ringkonna ja Permi oblasti ühendamise tagajärgi. 

Keelte ja hariduse alal:

1. Kongress on seisukohal, et soome-ugri ja samojeedi rahvaste õigused peaksid põhinema rahvusvahelistel normidel, sealhulgas Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartal, ning kutsub üles riike, kes ei ole nimetatud dokumenti veel ratifitseerinud, tegema seda niipea kui võimalik.

2. Kongress kutsub Ungari, Venemaa, Soome, Eesti ja teiste soome-ugri ja samojeedi põliste asualariikide parlamente ja valitsusi üles jätkama koostööd soome-ugri ja samojeedi rahvaste keelt ja kultuuri toetava riikliku poliitika alal.

3. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks aidata kaasa andmebaasi loomisele tõhusate õppe- ja kasvatusmeetodite kohta ning selliste meetodite tarvituselevõtmisele rahvuskeelte õpetamisel lastele, kasutades selleks kaasaegset haridustehnoloogiat.

4. Kongress toetab Ungari, Venemaa, Soome ja Eesti juhtivate hariduskeskuste tegevust kutsetöötajate väljaõppe ja täiendusõppe alal soome-ugri ja samojeedi piirkondade jaoks. Ta pöörab nende piirkondade administratsioonide tähelepanu vajadusele kasutada tõhusamalt rahvusliku kaadri potentsiaali.

5. Kongress tõstab esile jätkuvat rahvuskeele kadu soome-ugri ja samojeedi vähemusrahvuste seas. Et rahvas saaks ellu jääda, ei piisa emakeele õpetamisest eraldi õppeainena. Vaja on laiendada rahvuskoolide võrku ning esimese sammuna suurendada emakeeletundide arvu õppekavas.

6. Kongress ei ole nõus nõndanimetatud väikekoolide sulgemise praktikaga soome-ugri vähemuste asualal.

Kultuuri alal:

1. Kongress peab vajalikuks jätkata rahvusvaheliste folkloori-, etnofuturismi- ja teatrifestivalide, hõimupäevade ning tähtpäevade tähistamise traditsiooni.

2. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks toetada raamatute väljaandmist uurali keeltes.

3. Kongress soovitab intensiivistada noorsootööga tegelevate organisatsioonide tööd keele- ja kultuuripärandi uurimisel ning tänapäevaste rahvakunstivormide õppimisel.

4. Kongress peab vajalikuks säilitada traditsioonilist kultuuri ja anda see nooremale põlvkonnale edasi ajakohaste tehniliste vahendite abil.

Tervishoiu, demograafia ja ökoloogia alal:

1. Kongress rõhutab, et riik peab tagama kõikidele õiguse saada representatiivset informatsiooni oma rahvusrühma kohta vastavalt riiklikele statistikanormidele.

2. Kongress peab vajalikuks korraldada rahvusvaheline andmevahetus (sh teaduskonverentside näol jne) soome-ugri ja samojeedi rahvaste tervisliku seisundi, keskkonnakaitseprobleemide ning kultuuri- ja hariduspoliitika kohta.

3. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks korraldada rahvusvaheline õpikoda 2002. aasta ülevenemaalise rahvaloenduse tulemustest.

Meedia ja infosüsteemide alal:

1. Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks intensiivistada tööd infovahetuse alal ning arendada välja oma massimeedia ja andmebaasid, sh elektroonse meedia, eesmärgiga luua ühine inforuum keskkonna-, tervishoiu-, haridus- ja kultuuriprobleemide valdkonnas.

2. Riiklikud talitused peavad tagama rahvastele nende emakeelse massimeedia olemasolu, mis hõlmaks kõiki elualasid ja oleks kättesaadav võimalikult laialdasele publikule.

Kongress soovitab konsultatiivkomiteel korraldada 2006. aastal soome-ugri ja samojeedi rahvaste rahvusvaheline konverents käesoleva kongressi soovituste täitmise esialgsete tulemuste analüüsimiseks ning kajastada konverentsi tulemusi laialdaselt meedias.

Kongress teeb konsultatiivkomiteele ülesandeks vaadata läbi kongressile adresseeritud pöördumised, märkused ja ettepanekud.

Kongress deklareerib, et Eesti ja Ungari ühinemine Euroopa Liiduga on väga lootustandev sündmus. Käimasolev dialoog Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vahel avab uued perspektiivid koostööks kõikide soome-ugri ja samojeedi rahvaste vahel. Noorsoo aktiivne kaasamine nendesse protsessidesse annab meie liikumisele uut hoogu.