Toeta

Nobel

  • Optiliste ambitsioonidega somaatika

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“, kuraator Maria Arusoo. Kumu viiendal korrusel 10. XI 2023 – 28. IV 2024.

    Ma pidin ikka väga väikene poiss olema, kui puutusin esimest korda kokku videoteose kui sellisega. Et esma­kohtumised nii filmi- kui ka animatsioonikunstiga jäävad mälueelsesse aega (üks esimesi teadlikke mälestusi on vanaema kõrval voodis oma arusaamismuskli pingutamine, et subtiitritele järele jõuda), tekitas antud kontakt palju küsimusi ja vähe arusaamist: „Miks nad saalis mingeid suvalise koha pealt jooksvaid filme näitavad? Miks kusagil kella ei ole? Mis hea pärast ma sellele oma aega raiskan, kui võiks normaalset filmi vaadata? Miks on seda kõike vaja teha just maailma kõige villasema kaameraläätsega? Kas keegi seda palun uuesti algusest ei võiks jooksma panna?“ jms. Lühidalt, meedium ei avaldanud lapsearule muljet.

    Kuigi toonaste kunstikogemuste ja nüüdse vahele jääb kõvasti üle kahekümne aasta – oleme mõlemad videoga suureks kasvanud –, ei saa ma kuidagi üle veendumusest, et näitustamise aspektist videoteosest keerulisemat meediumi ei ole. Kuidas paigutada inimesi ruumis? Kuidas olla kindel, et nad just sedasi paiknema hakkavad? Kas teose heli ulatub teise ruumi? Kuidas valgusrežiim tasakaalu saada? Kas kuidagi on võimalik luua mingisugune rütm video olemusliku korduse ümber? Kas teised külastajad satuvad saalis jalutades süstemaatiliselt ekraanile ette? Ning ennekõike: kuidas teha nii, et nad päriselt seda videot vaataks ka?

    Elulised vaatlused on tõestanud, et keskmise kunstivaataja keskmiseks kogemuseks keskmise videoteosega on poolteist minutit mittearusaamist pooletunnise video ees. Kui puu kukub metsas ja keegi seda ei kuule, siis kellele see korda läheb, mis häält ta teeb?

    Nagu aimata võite, ei avaldanud Melanie Bonajo neljast videost kombineeritud näitus „Kui keha ütleb Jah+“ mulle erilist muljet. Või, täpsemalt öeldes, kummastas natuke. Kumu, rahvusvaheliselt uhke lennuga kunstnik, eraldi välja koolitatud külastusjuhid, paljad pepud plakatil – kõik tundemärgid osutaksid nagu näitusele, mis on tehniliselt ja vormiliselt enesekindel ja kus fookus on paigas (julgedes seejuures olla „õrn“ ja „habras“ ja „empaatiline“ jms). Selle asemel on Kumu viiendal korrusel enesega liialt rahulolev kujunduslik fopaa, mille tuumaks olevatest videoteostest saab ainult suur nimiteos kuidagi enam-vähem puhta nahaga kriitikasõelast läbi.

    Melanie Bonajo, „Matrix Botanica – Biosphere Above Nations“ (2013). Stoppkaader videost. Kunstniku ja AKINCI loal

    See nimiteos esindas Hollandi kuningriiki viimasel Veneetsia kunstibiennaalil ning on sellest saati tuuritanud Euroopa kunstisaalide vahel. Kuigi sisuliselt on Kumu viiendal korrusel esitatu sama teos, on formaalselt tegu kaunis teist sorti olendiga. Nimelt sai Veneetsias nautida Bonajo suureformaadilist kehapsühhedeeliat Santa Maria della Misericordia kiriku kõrgrenessansslikult ülevas interjööris. Kuigi Kumu ruumi on üle kandunud nii amorfsed mäluvahust sohvad kui ka laest rippuvad sametised paelakesed, pole kohe kindlasti tegemist kiriku ruumi­konteksti taasloomisega – ja see on iseenesest hea. Bonajo ja kunstitempli diskursused väga ei klapi.

    Peale uhke ruumi jättis teos Veneetsiasse maha ka protestantlikule altarimaalile omase sakraalse üksinduse.1 Teisisõnu, Kumu näitusel saab näha veel kolme Bonajo teost: „Matrix Botanica – Bio­sphere Above Nations“ (2013), „Progress vs. Regress“ (2016) ning „touchMETell“ (2019). „Matrix Botanica“ on looduse vaatepunktist jutustatud ökofeministlik tripp, „Progress vs. Regress“ üritab illustreerida/salvida põlvkondlikke ebakõlasid intervjuudega saja ringis vanainimestega ning „touchMETell“ proovib heita valgust soo ja nõusoleku küsimustele läbi intervjuude lastega. Videote kogupikkuseks on umbkaudu kaks ja pool tundi ning valimit peab selles mõttes kiitma, et Bonajo arengut videokunstniku/filmitegijana on selle kestel selge ja kerge jälgida. Ühe kunsti­keele lugu on siin hästi välja toodud. Samuti tekib ka ilus ideeline läbiv joon.

    Kolm teost, mis tegelevad inimeseks olemisega eri vanuses, ning üks, mis annab hääle ka loodusele endale. Nagu klapiks.

    Kahjuks aga üldse ei klapi, sest vaatamisvõimalused on halvasti üles seatud. Juba esimeses saalis ei saanud valida istekohta, kus silmanurgas ei käiks aina mehaaniliselt kinni ja lahti rapsiv näituseuks. Põhiteose saalis polnud ülepea leida paika, kus ma ei näeks iga saali kõndivat inimest.2 Kusagilt ei saa infot selle kohta, kus maal on teosed („Kas ma näen hetkel millegi lõppu või algust või mida?“). Samuti kõlavad teosed üksteise ruumi (müra summutavad kardinad?). Kuigi vaatamiskogemuse poolest olid nimiteos ja „Matrix Botanica“ problemaatilised, töötas mõlema puhul kujundus vähemalt esteetilise toena teosele, „touchMETell’i“ ruum saavutas vaid lastehaiglale omase steriilse eemaletõuka­vuse ning „Progress vs. Regress“ illustreeris näitusepaigutuses suurepäraselt, kuhu pannakse vanainimesed: nurka, millest on kerge mööda kõndida.

    Samuti on näituse intersektsionaalne ristmik, kuhu tervik end suure­haardeliste teemadega pargib, vist natuke liiga suur amps. Ma ei süüdista kunstnikku ega kedagi kahepalgelisuses, kuid juhul kui näituse tunnusvisuaal imiteerib stencil’eid ja käsitöö-seinagraafikat ning on teostatud kleepsudena (mõelge natuke selle peale), on ikka väga naljakas asuda vaatama teost, mis räägib loodushoiust.

    Üleüldse on näitus minu maitse jaoks natuke liiga optiline. Seda nii keskse teose somaatilisi kui ka kunstniku enda antikapitalistlikke ja sooteoreetilisi ambitsioone arvesse võttes. Selle asemel, mis on, on rõhk sellel, kuidas asi välja paistab. Näitusevaade on tähtsam kui ruum ise.3

    On tähelepanuväärne, et mõlemas seni ilmunud tekstis, mis kajastavad Melanie Bonajo näitust väljaspool „riikliku kunstiasutuse pressipaketti“, on võetud kasutusele identne kirjanduslik võte. Nimelt rikub nii Johanna Jolen Kuzmenko näitusearvustuses4 kui ka Anita Kodaniku kultuuriajakirja-arvamusloos5 kirjutaja vaatamiskogemuse mingit sorti keskealine onkel, kes väljendab valjult oma „kväär-väär“ suhtumist. Seesugune identne tegelane mõlema (väga hea!) kirjutaja puhul tundub minule veelkordse kinnitusena, et selle näituse ruumiline ülesehitus lonkab kõvasti. Kas tõesti poleks olnud võimalik ruumi välja mängida kuidagi nii, et publik siseneb põhiteose saali selja tagant – et iga ruumi sisenev inimene ei katkestaks mu tähelepanu?6

    Ent kui ettevõtmisesse uskuda, on uskmatute hääled nagu kärbsepinin kõrvus ning küllap jääb näitusest hea maitse suhu, kui sellega ühel lainel olla. Olgu kuidas on, mina sain vaadata hea mitu tundi pehmet ja inklusiivset agitproppi, mis on kunstiliik, millega saab siinmail autentsetes vormides harva kohtuda, nagu keegi selle mingi aeg tagasi oma arvamusartiklis sõnastas. Seega olen rahul! Tundkem end oma kehades hästi.

    1 „Kui keha ütleb Jah+“ kui protestantliku eetilise režiimi enesekehtestamine katoliikliku representatsiooni kontekstis tundub potentsiaalselt viljaka mõttearendusena.

    2 Kohtingusoovitus: Kõige mõnusam on vaadata põhiteost hoopis ekraani tagant: astud näitusesaali ja jäädki kohe ekraani taha istuma. Meeldivalt privaatne, saab kaisutada, ei pea kuulama kaasvaatajate kommentaare jne.

    3 Antud seisukoha kaitseks: näitusevaadete pildistamine on omaette kunst ning tinglikult võib seda vaadata arhitektuurifotograafia alamžanrina. Eestis on ses vallas meistrid Stanislav Stepaško ja Joosep Kivimäe, kes on mõlemad ka Bonajo näitust pildistanud. Kui nüüd nende pilte võrrelda Postimehe fotoreporteri Eero Vabamäe omadega (tema töö ei nõua erinevalt eelmainituist fotomenetluse tasandil ruumi toetamist), oleks tegu otsekui kahe täiesti eri suuruse ja vaimsusega toaga. Reaalne ruumikogemus oli sarnasem Vabamäe piltidega.

    4 Johanna Jolen Kuzmenko, Seksterapeudi näitus loob oaase kehadele ja hingedele. – Postimees 13. XII 2023.

    5 Anita Kodanik, Hea aeg nõusoleku õppimiseks – Müürileht 11. XII 2023.

    6 Lisaküsimus: Miks polnud näitusel ühtegi Bonajo fotoseeriatest? Sellest on kahju.

     

  • Tallinna kesklinn, raamat ja ülikool

    ANDRES KOLLIST

    Iga detailplaneering on kaalukas dokument. See määrab linnaruumi arengu. Lihtsustatult öeldes: kuhu, kui kõrged, kui laiad ja kui pikad hooned saab ehitada. Ja milline peab olema nende hoonete funktsioon. Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vaheline 2,7 hektari suurune kvartal asub Tallinna kõige kesksemas kesklinnas, osaliselt vanalinna kaitsetsoonis. Nii tähtsas asukohas ei ole ühtegi teist sedavõrd mahukat, Tallinna linnaruumi suuresti mõjutavat arendusvõimalust. Sellesse kvartalisse jääb ka endine teaduste akadeemia, praegu Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu hoone koos selle juurde kuuluva krundiga.

    Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vahelise kvartali detailplaneeringu kontaktvööndisse, s.t seda ala vahetult ümbritsevasse linnaruumi, kuuluvad Solarise keskus, Draamateater, Tammsaare park, Viru hotell ja Viru keskus, Tallinna kaubamaja, City Plaza, Euroopa Liidu maja, Radissoni hotell, välisministeeriumi hoone ja Estonia teater. Kontaktvööndi vahetud naabrid on reaalkool, Eesti Pank, kaitseministeerium. Kiviviske kaugusel on veel EBS (Estonian Business School), muusika- ja teatriakadeemia, kultuuriministeerium, inglise kolledž. Üle Pärnu maantee edasi liikudes olemegi Vabaduse väljakul.

    Tallinna keskses asukohas, tähenduslike naabrite vahel arendamise võimalus saada ja see ette võtta on unikaalne. Suur on ka vastutus pealinna arengu, selle tulevase väljanägemise ja inimsõbralikkuse ees. Kõneks oleva detailplaneeringu alal on kaks suuremat, tulevikus linnaruumi ja linna elu enim mõjutavat osa. Kõigepealt endine projekteerijate maja ja sellega terviku moodustav Meloni kaubamaja. Teiseks Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu ja sellest Estonia teatri poole, Teatri väljaku äärde jääv endine nn Lippmaa instituut, keemilise- ja bioloogilise füüsika instituudile (KBFI-le) kuuluv hoone.

    Omanikud näevad Meloni kaubamaja ja vana projekteerijate maja arendamist terviklikult. On eeldusi, et ka ülikoolile ja instituudile kuuluvate kruntide arendus toimub nii, et see moodustab terviku. Tasub loota, et kujundatav linnaruum on terviklikum ja lõpptulemus parem, kui seda arendatakse krunte liites ja ühtse idee alusel. Rävala 8 / Estonia pst arendajad on oma visiooni, Koko arhitektide kavandatut avalikkusele tutvustanud. Rävala pst 10 / Teatri väljaku arenduse puhul annab kujutluspildi Andres Alveri arhitektibüroos valminud eeleskiis. Mis edasi juhtuma hakkab, nii selge ei ole. Detailplaneering on raam. Milline pilt sinna sisse maalitakse, otsustavad eeskätt omanikud. Kui sedavõrd suurt asja teha, siis parimate jõududega, kes vähegi saadaval on. Ühiskonna kõrgendatud ootus nii keskses kohas oleva arenduse puhul on enesestmõistetav. Omaniku vastutus arenduste õnnestumisel on määrav. Ei kõlba nii öelda, aga eks suurel määral on siingi sedasi, et kes maksab, see tellib ka muusika.

    Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu ja KBFI ühine arhitektuurilahendus võiks kasutada mõnda tsitaati Louis Kahnilt, Eestist pärit maailmaarhitektilt. Kahni üks tippteoseid on Phillips Exeteri akadeemia raamatukogu USAs. Andres Alveri eskiisprojektis on arhitektuurne tsitaat Kahni teosest olemas. Kuigi jah, eks ringi võib tsiteerimatagi kasutada igaüks.

    Suur idee

    On teada, et detailplaneeringute menetlemine kipub Tallinnas venima. Aga see, millest siin juttu, on täiesti erandlik ja ületab ilmselt kõik rekordid. Koos eelsoojenduse, tähendab ettevalmistustööga, et detailplaneeringu protsess üldse algatada, on kulunud kokku 20 aastat. Terve inimpõlv. Kas ettekujutus ja tulevikuarusaam, mis oli 20 aastat tagasi, ikka kehtib? Millisel viisil nüüd, küllap ikka 20 aasta jagu targemana, järgmise 20, 40, 60 aasta peale vaadata? Eriti veel olukorras, kus 30 aastat kestnud tõusujoones arengut on paigast loksumas. COVID-19, Ukraina sõda, ettearvamatu naaber ja järjest ebastabiilsem globaalne taustsüsteem. Eelnev ei saa arusaadavalt seisakuni viivaid kõhklusi tekitada. Olud muutuvad, rõhuasetused on teised, aga elu ja areng lähevad edasi. Lihtsalt tulevikku vaatavaid otsuseid tehakse praeguse tarkuse tasemelt.

    Kõige tähtsam on ära tabada idee, suur plaan. Tajuda vastutust linna, hariduse, kultuuri, üldise arengu ees. Ruumiline keskkond Tallinna südames mõjutab paljusid. Võib öelda, et selle eest pole pääsu. Rajatav elu ja ilu, kultuur ja töö, vaimsus ja võimsus ei tohi lörri minna. Ruumi kvaliteet annab kvaliteedi elatavale ajale. Suurem osa eestlasi veedab enamiku ajast ruumis, keskkonnas, mille loomisel on inimene ise otsustavalt osalenud. See keskkond loob omakorda inimest. Laps, kes kasvanud kõrbes, erineb lapsest, kes kasvanud mägedes, metsade vahel või mere ääres. Oma ruumiga kujundavad meid kodu, kool, linn, nende ruumiline keskkond, dünaamika ja hingus. On eriti tähtis, et me ei täidaks oma linnaruumi andetuse, maitselageduse ja disharmooniaga. Ruum peab olema inspireeriv, turvaline ja ilus, et valitseks puhtus ja kord, et oleks hea olla. Et ruum ei täituks sisuga, mis sisutu, ja meile antud aeg, meie elu oleks täiuslikum ka ruumis, kus see paratamatult kulgeb. Ei ole võimalik elada väljaspool ruumi ja ignoreerida ajavoolu. Ehitame endale, rohkem aga ikka tulevastele põlvedele. Ei saa olla nii, et arenduste kaudu karistatakse meid väärtusliku hävitamisega, kultuuri ja vaimsuse vähendamisega. On vastuvõtmatu, kui asemele pressib odav kolearhitektuur ja valesse kohta rajatud sobimatu funktsiooniga hooned.

    Raamat ei kao

    Kogu arenduse väiksema poole omani­kud on ülikool ja instituut. Seal on võimalik ehitada ühiskondlikult kasutatavaid ruume, kortereid ja äripindu. Selle osa domineeriv ehitis on Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu. See on üks kolmest Eesti kõige suuremast raamatukogust. Raamatukogu ja selle ümbruse arendustööde lõpptulemus saab olla vaid praeguse väärtuse ja vaimsuse uude konteksti asetamine. Õiges tasakaalus uut planeerides ja vana säilitades saaks akadeemilisest raamatukogust luua kogu kvartali üks dominant, n-ö sisseviskaja – koht, mille pärast tasub kesklinna ka kaugemalt tulla.

    Akadeemilise raamatukogu hoone põhiline arhitekt oli Uno Tölpus. Noorelt surnud Tölpus oli omaaegsetest tipparhitektidest üks eredamaid. Hoone on projekteeritud 1958. aastal ja see on Tallinnas ainukene näide stalinistliku arhitektuuri asendumisest modernse ruumikäsitlusega. Arusaadav, et hoone on muinsuskaitse all. Erilise kaitse alla kuuluvad maja fassaad, fuajee ja fuajees asuv Lepo Mikko loodud pannoo. Tänu Euroopa Liidu toetusele on kõik raamatukogu välisseinad soojustatud. Oluline, et selle, 2,3 miljonit eurot maksnud töö kavandamisel andis muinsuskaitse loa juba päevi näinud raamatukogu fassaadi kattev Saaremaa marmor uue vastu vahetada. Sedaviisi ongi kõige silmapaistvam osa hoone välisilmest, fassaad juba valmis uude konteksti asetuma. Arenguks vajaliku tasakaalu tagab aga see, et lammutada tohib õues asuv ja ajale jalgu jäänud raamatuhoidla. Samuti on võimalikud maja sees toimuvad ümberehitustööd.

    Akadeemilise raamatukogu puhul nagu ei olegi tarvis pikalt rääkida selle hindamatust sisust. Baltika kogu, maailma kõige täiuslikum väliseesti kirjanduse, perioodika, separaatide kogu, sõjaeelse Eesti Vabariigi vaimuvara, 52 inkunaablit ja palju muud unikaalset. Nende tähtsust pole tarvis täiendavalt selgitada. Akadeemilises raamatukogus on kokku umbes 2,6 miljonit säilikut. Selline vaimuvara kuulub säilitamisele ja sellest targalt valitud osa peab alati kiiresti kättesaadav olema. Ajalooline, ka tänapäeva raamat on ka ajastu märk, kunstiteos. Raamat peab raamatukogus nähtav olema. Raamat loob meeleolu, raamatu füüsiline kohalolek loob raamatukogus erilise tunde. Ka siis, kui suurem lugemine, kas või sellesama, siinsamas riiulis oleva füüsilise raamatu lugemine toimub arvutis või taskutelefonis.

    Milliseks kujuneb sünnist saati koos arvuti ja mobiiltelefoniga kasvanud laste suhe paberraamatuga on muidugi iseküsimus. Ma arvan, et muutub palju, aga paberraamat ei kao kuhugi. Raamatu kasutus saab olema eksklusiivne – süvenemiseks, keerulistest asjadest arusaamiseks, tõsiseks õppimiseks, mõnulemiseks, ka staatusele viitamiseks. Aadel loeb raamatuid, lihtrahvas sobrab telefone pidi. Midagi sinnakanti. Paarkümmend aastat tagasi ennast raamatukoguga sidudes tekkis lendlause: raamatukogu, kuhu tšillima ja hängima minna. Uue eesti aja algusest mäletan, kuidas maal, mööda maanteed sõites valitses ümberringi üsna suur pimedus. Ainsamad valgussaared, targu ka noorte kogunemiskohad olid üle väljade paistvad, uhkelt valgustatud bensiinijaamad. Aeg läks edasi ja kogunemiskohtadeks said kaubanduskeskused. Siit edasi oligi minu ettekujutuses raamatukogu. Huviliste ja mitte nii huviliste inimeste kogunemiskoht. Raamatukogu, mis on raamatukogu, aga mitte ainult. See on arvuti- ja moblamajanduse õppimise, kasutamise, arendamise keskus. Aga muidugi, mis põhiline – see on kokkusaamise koht. Mitte bensiinijaamas ega poodide, hoopiski raamatute ja muu haritust ja kultuursust kiirgava vahel. Muu haritust ja kultuuri kiirgav: see on kunst, muusika, kontsert, teater, töötoad, konverentsid, tipptasemel kõigile linna lastele mõeldud ja vastava õppeaine tarbeks sisustatud klassid, isetegemise võimalused. Nii on ka Andres Alveri büroos koostatud eeleskiisi pealkiri teadlikult pikk ja kirjeldav „Lugemis-, haridus-, õpi-, teadus-, kultuuri-, kunsti-, sündmus- ja konverentsikeskus“.

    Raamatukogu kui kultuurisümbol

    Siin peitub ka suur aga: kes maksab? Rahalise surutise alla pandud ülikoolilt seda loota ei saa. Ometi on ülikool kogu selle varanduse omanik. Pealegi, akadeemilise raamatukogu saatus kujunes nii, et pärast endisaegse akadeemia lõppu ja akadeemia instituutide valdavat ühinemist ülikoolidega ühines raamatukogu palju kirgi kütnud vaidluste käigus Tallinna ülikooliga. Koos lubadusega, et riik toetab raamatukogu ülalpidamist. See tähendas suurt tulevikku vaatavat otsust: raamatukogu jäi tervikuna alles. Kuna raamatukogu n-ö emaülikooliks sai Tallinna ülikool, siis kujunes olukord, kus Eesti mitte kõige suurem ja mitte kõige rikkam ülikool ei suuda ülal pidada üht Eesti kõige suuremat raamatukogu. Olukorra tasakaalustamiseks lepiti lõpuks kokku, et riik toetab haridus- ja teadusministeeriumi kaudu raamatukogu ülalpidamist. Lisaks toetab riik ülikoolide raamatukogusid teaduskirjanduse ostmisel. Elu on targu läinud nii, et riik pole oma toetust raamatukogu ülalpidamiseks pea 20 aastat suurendanud ja ülikoolidel, nagu öeldud, pole kaugeltki kõige paremad päevad.

    Sedaviisi tuleb teist korda küsida: kes maksab? Üks vastus sellele küsimusele on algusest peale olnud, et krunt maksab. See tähendab, et antakse ära suur osa ehitusõigusest, mille koguväärtus küünib ligi 15 miljoni euroni ja selle rahaga uuendataksegi raamatukogu. See omakorda tähendab, et ebaõnnestunud partnerivalik võib piltlikult luua olukorra, kus raamatukogu sildi kõrval on kordades suurem tulede säras kasiino reklaam.

    Raamatukogu suurus on 10 000 ruutmeetrit. Tulevikus võiks see olla poole, oma kasutatava pinna poolest vahest tagasihoidlikumgi. Seega ei enam kui kolm kuni neli protsenti kogu kvartalis eeldatavalt toimuva arenduse tervikmahust. Mida rohkem tuleb raamatukogu juurde oma ülikooli, seda parem, mida rohkem teisi ülikoole, väga hea. Oluline on koostöö linnaga, mõne kultuuriasutusega. Edasi juba muu, järjest enam kommertsi poole. Igatahes peab valem selliselt kokku jooksma, et kõik osalised maksavad oma tegevuse eest.

    Raamatukogust räägime kui kultuurisümbolist, kokku tulemise, koos õppimise paigast. Nüüdisaegses raamatukogus kulub suur töömaht n-ö nähtamatu tegevuse peale. See on digiteerimine, andmebaaside, akadeemilise raamatukogu puhul eeskätt teadusandmebaaside hankimine ja kättesaadavaks tegemine, ülikooli infosüsteemi arengus osalemine. Akadeemilise raamatukogu digikeskus koos teadusliku e-raamatukoguga ETERA on Eesti teaduse infra­struktuuri objekt. Pole kahtlust, et lähema ja kaugemagi ümbruskonna kõige moodsam ja võimekam. Me oleme osalised üleriigilise E-varamu portaali rajamisel. Laiem, riiklik, lausa põhiseaduslik ülesanne on see, et kui meie noorte, veel enam laste, elu kolib suuresti mobiiltelefoni, siis sinna peab kolima ka Eesti vaimuvara. Seda eriti tehisaru ja juturobotite kui mängumuutjate platsile tulekul.

    2025. aastal saab eesti raamat 500aastaseks. Kümmekond aastat varem, 1513 saatis Martin Luther Wittenbergist oma kristlikele vendadele Tallinnas, Tartus ja Riias kirja. See on akadeemilises raamatu­kogus olemas. 1524. aastal kutsus ta üles asutama koole ja raamatu­kogusid. Trükikunsti levik. Reformatsioon. Kardinaalne maailmapildi muutus. Veel selgem eemaldumine õigeusklikust ja islamistlikust maailmast. Arusaam, igaüks on ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Eestikeelne kirjasõna kui tarkuse levitaja. Aga, mis eriti oluline, rahvuse looja, ühtsustunde kasvataja.

    Lõpetuseks uljaid värve

    Kui kõik välja tuleb, paneme uuele keskusele nimeks Kali. Kali, omastav kalja, on linnaste, jahu või leiva leotisest, samuti mahlast vm ainest pärmi toimel kääritatud jook, ka jahule (leivale) valatud veest hapendatud jook, taar. Kali-kalja on tulenenud kali-kalist kui jõu ja sitkuse allikast. Murdekeelsena on kali-kali veerispuuna või hoovana kasutatav pikem kaigas. „Hõbevalges“ kirjutab Lennart Meri: „Akadeemik Paul Ariste üldist tunnustust leidnud käsitluse kohaselt on sõna kalev tekkinud sarnaselt sõnaga tugev … Kalevi puhul: aluseks oli kali, millest kujunes kalev jõulise, suure ja vägeva inimese tähenduses … Kali on kang … kalid olid paadirulli pööramise puud (Saareste). Läänemere muinaslaev oli universaalne, ta sõitis nii meredel kui jõgedel, ületades veelahkmeid lohistitel, kus laeva nihutati kalide abil edasi. Kali oli tugevast puust, sitke ja murdumatu, ka löömariistana käepärane … Koos jõukusega kandus Virumaale muinaslaevanduse raskuspunkt, koos laevateedega kalimeeste poeetiline kajastus arvukate Kalevi-muistendite näol.“

    Helsingi elanikel on Oodi. Ood on kirjalikule hümnile lähedane ülev lüüriline luuletus, ideele, isikule, ajaloosündmusele, loodusnähtusele vm pühendatud ülistus- või mälestuslaul. Piltlikult: piiritu (suuresõnaline) ülistus.

    Soomlastel Oodi, meil jõu ja sitkuse allikas Kali.

    Kindlasti ei tee me väikest Oodit. Meie teeme kalja ja meil on ka Kali.

     

  • Tegele sellega, mis juba olemas

    Siim Tanel Tõnisson

    Arhitektuurimuuseumi näitus „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ tutvustab praegu Jaapanis tööle asuva arhitektide põlvkonna töid ja mõtteviise. Mõnes mõttes traditsioonilisele, mõnes mõttes radikaalselt uuele suhtumisele annab raamistiku 2011. aasta Fukushima tuumakatastroof, mis purustas lootuse paremale tulevikule, lõputule kasvule ja küllusele. Vastavaid märke oli Jaapanis näha olnud tegelikult juba aastakümneid ja tegelikkus on ka meile tuttav: stagneeruv majandus ning vananeva ja ebaühtlaselt kahaneva rahvastikuga riik. Selle kõige kohal hõljub muidugi kliimakriis. Kuidas luua sellises olukorras arhitektuuri? Miks ehitada uusi maju, kui tühjalt seisvate hoonete hulk aina kasvab ja inimesi jääb aina vähemaks?1 Miks lammutada, kui saab kohandada? Need küsimused, aga ka moraalne vastutus, mis lasub noorte arhitektide õlul, ei ole arhitektuuriloomet halvanud, vaid vastupidi, käivitanud uue lähenemise, mis seab esikohale praeguse konteksti, kusjuures mitte ainult ruumilise, vaid ka sotsiaalse, majandusliku ja materiaalse. Arhitektuuri kvaliteeti ei näita ainult vorm või ruumiefekt, vaid see seisneb näiteks elamispindade kättesaadavuses, materjalide ringluses või mõnele tühjale hoonele kasutuse leidmises. Nii on tagatud jätkusuutlikkus kõige laiemas mõttes: edasi saab minna ainult sellega, mis meil on.

    Näituse kuraator Yuma Shinohara töötab S AM Šveitsi arhitektuurimuuseumis ja näitus on kohandatud Eesti arhitektuurimuuseumi jaoks. Siinkohal räägib Shinohara näitusest ja arhitektuuri tulevikust.

    Näituse „Tegele olemasolevaga“ kuraatori Yuma Shinohara arvates on eemaletõukavad kõik hooletusse jäetud majad, vanus ei puutu asjasse.

    Näitust raamivad kriisid nagu Fukushima tuumajaama katastroof, kliimakriis, elanikkonna vähenemine ja raugev jõud hakkama saada. Mingis mõttes on näituse keskmes aga jaapani arhitektide noorema põlvkonna kriis, küsimus, mida üldse sellises olukorras teha. Kas leidsite sellele vastuse? Mida teha tuleks?

    Mul on raske vastata konkreetselt Eesti kohta, aga üldiselt Euroopas … Teate, see kriis, mille Jaapan on läbi elanud, mis on edendanud vabamõtlemist või ümbermõtlemist, on üsna Jaapani-spetsiifiline. Arhitekti amet on aga üldisemalt teatavas kriisis.

    Kuidas arhitektuur selles uues paradigmas hakkama saab, on suur küsimus ja ruumile on endiselt palju lähenemisviise. Vastuseid alles sõnastatakse ja tõsised arutelud on ees. Kriisiolukord on Šveitsis ja Saksamaal pannud paljud noored arhitektid tõsiselt mõtisklema selle üle, mida tähendab olla seotud arhitektuuriga või laiemaltki ehitusega. Need sektorid vastutavad suure CO2 jalajälje eest ja on üha selgem, et ehitus- ja tööviisid, millega seni ollakse harjunud, ei ole enam jätkusuutlikud või aitavad lausa kaasa kriisi süvenemisele. See mõtteviis ühendab kindlasti Jaapani ja Šveitsi nooremaid arhitekte. Hoolimata võimalustest, tasust ja privilegeeritud positsioonist, mida Šveits arhitektile töötamiseks pakub, otsitakse seal teistsuguseid arhitektuuri loomise viise.

    Kliimakriis on vaid üks komponent senise arhitektuurimudeliga seotud vastuolude ja probleemide reas. Nendele küsimustele lahenduse leidmine on aina keerulisem. Esile kerkivad ka teised ülemaailmsed nähtused, nagu kasumit taga ajav kinnisvaraarendus või ehitamine ilma arhitekte kaasamata. Küsimus arhitekti rollist on samuti üleilmselt päevakorral.

    Kuraatorina ei saa ma anda vastuseid, vaid ainult tõlgendada teiste tehtut. Tundub, et Jaapanis on arhitektid otsinud lünki, mis on jäänud turupõhise, abstraktse või institutsionaliseeritud ehitustootmise vahele, ja leidnud nutikaid nišše, kus toimetada ja arhitektuuri loomise viise muuta. Niššide kaudu saab tungida kehtivasse süsteemi ja panna selle mingid osad enda kasuks tööle. Tuleb endalt küsida, kus üldse on võimalik midagi tähendusrikast ära teha. See on üks vastus küsimusele, mis peaks olema või võiks olla arhitekti ülesanne.

    Kas see tähendab lähenemist ajaloolisele ehitusmeistri ametile, kui arhitektuur ei olnud nii abstraktne ja lahutatud muust? Asukoht, materjalid ja ehitamine moodustasid toona ühe terviku.

    Kindlasti võib asjale ka nii vaadata. Üsna paigas on juba arusaam, et arhitekt ei ole lihtsalt omaette tegutseja, kes seisab protsessiahelas eraldi, vaid üks paljudest osalistest suuremas võrgustikus, kuhu igaüks toob oma teadmised, aga ka huvid. Ma arvan, et arhitektidel on väga oluline roll neis võrgustikes ning võimalus neid kujundada ning suunata inimesi ja oskusi teatud tulemuse suunas. Seesugune tööviis erineb suuresti senisest ehitusprotsessist. Joonestamise asemel saavad oluliseks pigem inimestevahelised suhted ja läbirääkimisoskused. Arhitektid on minu arust väga head läbirääkijad!

    Selline ehitusmeistri vaatest lähenemine võib olla väga asjakohane arhitektuurist mõtlemisel. Tegelikult on praegustel arhitektidel kunagistest arhitektuuri loomise vormidest paljugi õppida. Väga paljud teadmised või mudelid on unustatud või ratsionaliseeritud industrialiseerimise käigus. Üks võimalik tee edasi on heita pilk tagasi ja tunnistada, et maha on jäetud ka midagi kasulikku.

    Kas selline arhitektuur asendab n-ö konventsionaalse arhitektuuri või on pigem alternatiiv? Kuivõrd on võimalik need lahendused üle võtta? Kas need suudavad kehtiva mõtteviisi ümber lükata?

    Näiteks ka paljud näitusel „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ eksponeeritud projektid on võimalikud, sest nende mõõtkava on väike. Ühte lähenemisviisi ei saa lihtsalt sada korda korrata, sest kontekst on unikaalne. Näitusel on muidugi esindatud ka arhitekte, kes mõtlevad rohkem ülekantavusele. Nori arhitektid on näiteks ette võtnud 1980. aastate tüüpilise jaapani büroohoone ning uurinud just selle hoonetüübi ümberkujundamise ja taaskasutamise võimalusi.2 Disainibüroo Char aga arendab avatud lähtekoodiga juhiseid ja ideid tühjalt seisvate hoonete ümberkujundamiseks.3 See on arhitektuuriloome, kus mõeldakse suures mõõtkavas. Väga paljud näituseprojektid on aga siiski kui rätsepatöö, mida otseselt üle kanda ei saa. Olen selle küsimuse peale tegelikult palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et projekti väike mõõtkava ei tähenda veel seda, et sellel ei võiks olla suuremat mõju. Ainuüksi nende projektide vaatamine ja neist rääkimine avab alternatiive, aitab ette kujutada teistsugust arhitektuuriloomet. Võib-olla saavad projekti vaatavad arhitektid mingi huvitava sisendi, mida saab omal moel rakendada. Väikesed projektid levitavad mõtlemisviisi ja mina pean seda väga väärtuslikuks.

    Arhitektuuri taasloomine on ka uut tüüpi loomepoeesia. Selle näituse tööde puhul tuleb välja tuua, et paljud neist on ümberehitused. Elamute ja korterite renoveerimine on pikka aega olnud arhitektidele kui esimene harjutus, millega lihtsalt jalad alla saada, et hakata seejärel looma uusi ja suuri hooneid. Renoveerimine on olnud arhitektuuri vähem glamuurne pool. Kuidas seda muuta? Kuidas keerata väärtussüsteem pea peale, nii et hoonete ümberkujundamises ja renoveerimises hakataks nägema väga väärtuslikku ja huvitavat valdkonda? Kuidas luua renoveerimise tulemusel poeetilisi ruume? Kuidas luua renoveerimisega poeetilist või esteetilist väärtust, mida ei saavuta uue ehitamisega? Seesugusel väga huvitaval väljal toimub Jaapani arhitektuuris praegu palju ja sellest võiks õppida kogu maailm.

    Selle mõtteviisi keskmes on lõpuks inimeste suhtumine ümbritsevasse. Näitusel eksponeeritava Aukudega maja arhitekt Miyo Tsuneyama rääkis mulle ühe väga toreda loo. Ta oli töötanud nimelt ühe projekti kallal, mille klient oli tüüpiline jaapani ärimees, kes oli harjunud, et kui pirn põleb läbi või midagi on katki, siis tuleb lihtsalt kellelegi helistada ja see parandatakse ära. Ta ei osanud isegi lambipirni ise vahetada, sest oli nii harjunud, et saab kõik teenused osta. Arhitektiga koos töötamine, ruumi loomises osalemine tekitas temas aga sügava huvi ehitusprotsessi vastu. Kõik oli alanud väikestest asjadest, tööriistade tutvustamisest, siis juba proovimisest, ja nüüd ehitab mees juba ise väikseid objekte.

    Kaasamisega saab arhitekt käivitada uusi mõtteid, projektis osalejad tunnetavad oma vastutust ning saavad võimaluse mõelda ehitatud keskkonnast jätkusuutlikumalt.

    Need on küll väga väiksed sammud, kuid kusagilt tuleb ju alustada. Mis puudutab suuremat mõõtkava või protsesse, siis ega arhitektid saa tegelikult ju kõike lahendada. Või kuidas? Arhitektidel peaks justkui kõigele lahendus olema, kuid paljude küsimuste lahendamiseks on poliitika ja seadused palju tõhusamad. See on järgmine oluline arutelu. Kui palju saab arhitektuur üldse muutuda? Miks on nii vähe arhitekte poliitikas?

    Uute mõtete tutvustamine sõltub alati sellest, kuidas arhitektuuri mõistetakse ja mida arhitektuurilt oodatakse. Oleme harjunud arhitektuuri käsitlema ja väärtustama eelkõige visuaalselt ja hinnanguga ilus-kole. Näitus tutvustab aga üpris uut esteetikat, natuke räbaldunut ja sagrist. Milles on sellise ilu tugevus ja millist rolli mängib see uut tüüpi arhitektuuris?

    Ma arvan, et näituse piltidel ja visuaalsusel on oma jõud. Esiteks on maketid väga ilusad. Isegi kui jaapani arhitektid töötavad praegu hoopis teistmoodi kui varem ja teistsuguste projektidega, on ehitiste kujutamise ja esitlemise kultuur väga vana. Kogunenud on väga palju teadmisi, mida kannavad edasi ka praegused arhitektid. Seetõttu on need projektid, fotod ja mudelid hämmastavalt ilusad, neis on mingi teistmoodi veetlus. See ei ole ainult pealiskaudne, sellel on ka sõnu. Märkamatult ja ootamatult hakkab see esteetika kuidagi ahvatlema. Kõik kätega tehtu või improviseeritu teiseneb pidevalt, muutub atraktiivseks ja huvitavaks. Võib-olla hakkabki just nüüd tekkima arhitektuuri alternatiivne tulevik.

    Arhitektuurimuuseumi näitus „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ tutvustab praegu Jaapanis tööle asuva arhitektide põlvkonna töid ja mõtteviise. Näitusel on olulisel kohal maketid.

    Näituse projektidest vaatab vastu igapäev. Selline elu käigus tekkinud esteetika on mingis mõttes palju loomulikum kui valmis joonistatud maja … Kas pidev ihalus uue järele on eeskätt lääne probleem ja kas Jaapanil on sellest ärapöördumisel mingi edumaa?

    Ma arvan, et Jaapanis on soov uue järele olnud paljuski tugevam kui Lääne-Euroopas, on olnud palju rohkem uute ehitiste, läikivate ja puhaste pindade fetišeerimist.

    Saksamaal ja Šveitsis on ajaloolistel hoonetelel suur väärtus – kõik tahaksidki elada just vanas majas. Euroopas on paatina au sees, aga selle keskmes on hoone, mida on hoitud. Ma arvan, et küsimus on hoolitsemises ja hoolimises. Vana hoone, kus on näha hoolitsemise jälgi, on palju atraktiivsem kui uus särav hoone. Mulle tundub, et ihalus uue järele ei ole tegelikult üldse kõige olulisem, uue ning vana vastandumine jääb tagaplaanile. Asi on pigem selles, et uus hoone on liiga uus, sellel pole elu või ajalugu. Halvasti mõjuvad hooletus ja ükskõiksus, mitte vanus. Kui hoonet ei ole hoitud, siis on muidugi uus ja helkiv maja atraktiivsem. Vana muutub mõnes mõttes näotuks.

    Nii Eesti kui Jaapan seisavad silmitsi kahaneva rahvastikuga. Milline on Jaapani ruumipoliitika sellega toimetulekuks? Kuidas on seda käsitletud selle näituse projektides?

    Ma ei ole selles asjas ekspert, kuid minu meelest on Jaapanis linnaplaneerimine palju nõrgem valdkond kui Euroopas. Planeerimine ei ole süsteemne, vaid üsna juhuslik. Seetõttu on omavalitsustel väga raske linnaosasid tihendada, hoonestust koondada või elanikkonna kahanemisega kaasnevaid protsesse suunata. Paljud probleemid, aga ka võimalused on seotud linna struktuuriga. Jaapani linnades on tükk aega krunte aina väiksemaks ja väiksemaks tehtud. Näiteks Tōkyō krundistruktuur on seotud endise põllumajandusmaaga, mis müüdi elamumaaks. Järgmine põlvkond kordas seda võtet, mistõttu ongi krundid väga väikesed. Aja jooksul on kujunenud omamoodi linnakude, mis koosneb väga tihedalt kokku tikitud väikestest ühepereelamutest. Tegelikult on tihedus hämmastav, Euroopast seda ei leia. Omandiõigus on Jaapanis väga tugev ning linnal või riigil on väga raske öelda, et keegi peab oma kinnisvaraga nüüd midagi tegema. Seetõttu seisavad paljud neist pisikestest majadest lihtsalt tühjalt. Kui omanikku ei suudeta veenda lammutama või müüma, ei saa tegelikult midagi teha.

    Kaasa ei aita seegi, et iga hoonega maatükki maksustatakse vähemal määral kui tühja. Seega on palju odavam lasta tühjal hoonel laguneda, kui seda lammutada. See on väga keeruline olukord, mille lahendused peituvad ilmselt maksupoliitikas. Siin kerkib laiem küsimus, kui palju on võimalik planeerimisega midagi muuta.

    Seega, elanikkonna kahanemisega kaasnevate probleemide lahendamise võtted on napid, kuid selle eest on palju vabadust katsetamiseks ja mitmed arhitektid on selle võimaluse ka leidnud.

    Senisest maakasutusest tulenenud paindlik keskkond paistab seega soodustavat kogukonnaga koos loomist ja katsetamist. Kuidas leidsid näitusetööde arhitektid oma kliendid ja nišid?

    Ei midagi uut, lihtsalt jalutati ringi, räägiti inimestega ja kitsaskohad hakkasid pinnale kerkima. Kohe hakati ka küsima, kas arhitekt võiks aidata mõelda uue kontseptsiooni sellele vanale hoonele siin jne … Arhitektid tundsid lihtsalt huvi piirkonna vastu, kus elavad.

    Ühed värskelt kooli lõpetanud arhitektid elasid oma esimese objekti vastas väikeses tühjaks jäänud tänavakaupluses. Üürisid seda, kasutasid büroona ja lõpuks ka elasid seal, sest muuks eriti raha polnud. Töölaud oli vitriinakna ääres ja elamine tagapool. Kuna nad töötasid väga avalikult, sisuliselt tänaval, siis käisid ümbruskonna inimesed vaatamas, rääkimas ja lõpuks tellisid ka töö.

    Mitmed näitusel osalevad arhitektid tegutsevadki just selles piirkonnas, kus nad saavad endale elamist lubada. Nendes linnaosades on palju tühje või hooletusse jäänud hooneid ning võimalus leida uusi nišše. Kogukond, töö ja kodu on ühte sulanud.

    Näitusel ei ole raskuspunkt objektide või vormide loomisel, vaid ruumi ümbritsevatel võrgustikel, süsteemidel ja kontekstil. Mis on sellise arhitektuuri kõige suurem väärtus?

    Suhted inimeste vahel ning arhitektide valmisolek kaasata, osaleda ja sekkuda. Alandlikkus on väga oluline: arhitekt ei ole enam üksikautor või kunstiline looja, kelle visiooni kõik teenivad. Pigem on iga projekt silmast silma vestlus. Ma arvan, et see on kõige tähtsam: tunda end kogukonna liikmena, mitte kliendi, ehitaja või arhitektina.

    1 Jaapanis seisis 2018. aastal 13,6% hoonefondist tühjalt. Eestis on asustamata eluruumide osakaal 23,2% („Üleriigiline uuring elamute kasutusest väljalangevusest ja tühjenemise mustritest“, 2021).

    2 Projekt Nori Architectsi veebilehel http://norihisakawashima.jp/gcb-001%EF%BD%9Casanuma-corporation-nagoya-branch-office-renovation/

    3 Projekt büroo CHAr (Commons for Habitat and Architecture) veebilehel https://www.studiochar.jp/

     

  • Kliimasoojenemine minu härmatanud akna taga

    OLIVER TOMINGAS

    Eesti veebilehtede kliimauudiste kommentaariumides valitseb valjuhäälne kliimaeitaja, kelle kriitikanooltest läheb küll suur osa märgist mööda, kuid kelle arvamusavaldused peaksid panema loodusainete õpetajaid, ajakirjanikke ja erialateadlasi siiski endalt küsima, kas oleme kliimamuutuse alusmõisteid ja protsesse õpilastele ja täiskasvanutele seni vajalikul määral selgitanud.

    Käesoleva kirjatüki keskmes oleva analüüsi idee hakkas idanema umbes pool aastat tagasi, kui sattusin lugema Orkla Eesti tellitud jätkusuutliku tarbimise ja eluviisiga seotud hoiakute uuringu tulemusi. Sealt selgus muu hulgas, et eestlased on Põhja- ja Baltimaade suurimad kliimaskeptikud.1 Seitsme riigi võrdluses tuli välja, et vaid 58% meie rahvast tunneb muret kliimamuutuste pärast ja iga kolmas eestlane ei tunnista kliimakriisi olemasolu. Juureldes kliimaskeptilisuse põhjuste üle tulin mõttele analüüsida veebilehtedes ilmunud kliimamuutusi käsitlevate artiklite kommentaare. Teemakohaseid taustamaterjale otsides selgus, et kommentaaride sisuanalüüsi on kliimamuutusega seotud hoiakute väljaselgitamiseks kasutatud varemgi. Angela Brodsky toob meetodi tugevusena välja, et veebikommentaarid näitavad, kuidas kujunevad teadmised kliimamuutuse kui väga mitmetahulise teema kohta, milliseid argumente kasutatakse ja kuivõrd paljastatakse oma sotsiaalset identiteeti.2 Brodsky rõhutab veebikommentaaride anonüümsuse olulisust, kuna ainult nii on tagatud vaba eneseväljendus. Samuti ei tohi kommenteerija olla teadlik, et ta osaleb uuringus, kuna see võib mõjutada kommentaari sisu (Hawthorneʼi efekt). Saksa uurijad Ines Lörcher ja Monika Taddickenon välja toonud, et kommenteerijate valdav suhtumine kliimamuutustesse võib erineda mitte ainult riikide võrdluses, vaid ka ühe riigi eri meediaväljaannete puhul.3 Kanada tudeng Meg Hoyland kasutas lingvistilist analüüsi, lugedes kokku kindlad sõnad, mida kasutatakse Facebookis leiduvate kliimamuutusi käsitlevate artiklite kommentaarides. Lisaks uuris ta, millist väljendusstiili kommenteerijad kasutavad.4

    Kõigi analüüsitud kommentaaride protsentuaalne jaotus.

    Kommentaaride valik ja sisuanalüüsi põhimõtted. Kuna kliimamuutuste teemal kirjutatakse ja kommenteeritakse Eesti veebilehtedes palju, siis sai kohe selgeks, et metoodikas on vaja teatud kitsendusi. Otsustasin analüüsida ainult neid artikleid, mis tulevad välja Googleʼi otsingusõnadega „Delfi kliima soojenemine“. Seega on kõik uuringusse kaasatud 19 artiklit pärit Delfi Meedia ASi väljaannetest Roheportaal (11), Forte (6), Eesti Ekspress (1) ja Maaleht (1) ning hõlmavad perioodi 2021. aasta oktoobrist 2024. aasta jaanuarini. Võtsin uurimise alla vaid need artiklid, milles edastati teavet, et kliima soojeneb, kas globaalselt või mõnes kindlas piirkonnas. Soojenemise vastu võitlemise ja sellega kohanemise teemal avaldatud artiklid, näiteks need, mis puudutasid rohepööret, alternatiivseid tehnoloogiaid, elektriautode kasutuselevõttu jms otsustasin analüüsist välja jätta.

    Keskne sõnum, mida kõik väljavalitud lood edastavad, on üheselt mõistetav: 1) kliima soojenemine on reaalsus, 2) see protsess on kahjulik või isegi ohtlik ja 3) see toimub inimese süül. Kommentaare oli kokku 1300. Kõigepealt eraldasin teemavälised ehk seosetud kommentaarid (355) ja kliimamuutust jaatavad kommentaarid (157), kumbagi alamrühmadeks jaotamata. Rohkearvulist ja sisult mitmekesist kliimamuutusi eitavate gruppi esindas 788 kommentaari, mis on 61% kommentaaride üldarvust, ilma teemavälisteta isegi 83%. Need jagunesid seitsmesse alamrühma: kliima on alati muutunud, ilm on kliima, vandenõuteooriate pooldajad, kliima soojenemist põhjustavad alternatiivsed tegurid, soojenemine on kasulik, kohanemisele lootjad ja ükskõiksed.

    Kui kommentaar sisaldas mitut seisukohta, lähtusin määramisel peamisest sõnumist, mida kommentaar kandis.

    Kliimamuutust eitavate kommentaaride protsentuaalne jaotus vastavalt arvamuse sisule.

    Igimuutuva kliima argument kui linnavalitsuse lumekoristuspoliitika. Kliimamuutusi eitajate grupist (ma ei taha kasutada sõna „kliimaskeptik“, kuna skeptilisus peaks minu meelest olema inimese loomulik eluvaade) 14% moodustavad kommenteerijad, kelle lemmikväide on järgmine: Maa kliima on alati muutunud ja muutub ka edaspidi ning seetõttu pole meil vaja globaalse soojenemise pärast muretseda. Kuna elame parajasti kahe jääaja vahelisel ajal, siis on mõistetav, et mõnda aega muutub Maa kliima veel soojemaks, seejärel aga hakkab kindlasti jälle jahedamaks minema. Tuleb ainult järgmine jääaeg ära oodata. Seesugune jutt meenutab kangesti ühe abilinnapea soovitust linnas laiutavate lumehunnikute pärast mitte viriseda, kuna päästev kevad on peagi tulekul. Igimuutuva kliima argumenti kasutades tehakse kaks viga: eiratakse kliimasüsteemi keerukust ja seoste rohkust ning ignoreeritakse tõsiasja, et kliimat kujundavad protsessid toimivad erinevas ajaskaalas.

    Hea ülevaade süsihappegaasi kontsentratsiooni seostest Maa kliimaga, sh viimase paari miljoni aasta jooksul korduvalt aset leidnud jääaegadega, on antud valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) 4. aruande paleokliimat käsitlevas peatükis (eriti soovitan lugeda alapeatükke 6.1 ja 6.2).5 Seal on suhteliselt lihtsas keeles selgitatud, et kuigi Maa kliima on tõepoolest alati muutunud ning sooje perioode on esinenud ka aegadel, mil inimest veel areenil ei olnud, tõuseb registreeritud õhutemperatuur viimastel aastakümnetel liiga kiiresti selleks, et seda saaks selgitada ainult looduslike põhjustega, näiteks päikese aktiivsusega, Maa tsüklilise iseloomuga liikumisega Päikese suhtes või vulkaanilise tegevusega Maal. Küll aga näitavad kliimamudelid, et hiljutine kiire muutus on hästi reprodutseeritav, kui võtta arvesse inimtegevuse tagajärjel atmosfääri lisandunud süsihappegaasi hulk ja sellest põhjustatud kasvuhooneefekti tugevnemine. Hilisemates IPCC avaldatud teaduslikes aruannetes (5. ja 6. raport) rõhutatakse, et inimmõju keskne roll kliimamuutuste põhjustamisel on saanud üha selgemaks ja süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusu piiramisega ning selleks vajalike meetmete rakendamisega on juba väga kiire.

    Jäätuv meri Stroomi rannas detsembris 2023, mil registreeriti mitu globaalse õhutemperatuuri soojarekordit. Üks lähtealuseid kliimamuutuste mõistmisel on asjaolu, et kõrvalekalle normist, eriti kui seda vaadeldakse üksikute aastate lõikes, ei ole igas maakera punktis sama suur ja võib olla eri piirkondades erineva suunaga.

    Mõisted ilm ja kliima on lootusetult sassis. Umbes sama suure osa (17%) moodustab seltskond, kes on lugenud kliimauudise läbi, vaadanud aknast välja ja kirjutanud siis kommentaariks järgmist: „Kellegi Phoebe hala kuumalainete teemal ei lähe meile peale seni, kui meie siin peame külmetama ja pidevat vihma taluma“ või „Eesti on siis mingil teisel planeedil ja sellesse maailma ei kuulu, sest meil pole mingit kuumalainet“. Selle grupi kommentaaridest koorub välja kaks põhilist väär­arusaama. Esiteks jääb mulje, nagu ei olekski lugeja teadlik, et planeedil Maa on 510 miljoni ruutkilomeetrine pind, mille kohal asuva atmosfääri võimalike seisundite ehk ilmade mitmekesisus eri paigus on tohutu suur. See, et minul siin Eestis on suvepäeval jope seljas, ei tähenda, et Lõuna-Prantsusmaal ei võidaks samal ajal kuumalaine käes kannatada. Suhtumise „maailm lõpeb minu heinamaa servaga“ murdmisel võib ehk abi olla aktiivsemast reisimisest ja loodusdokkide vaatamisest. Koolis või ülikoolis tasub rohkem näidata selliseid ilmakaarte, kus on kujutatud Eestist mõnevõrra suuremat ala, näiteks kogu Euroopat. Mõne kevadise või sügisese ilmaolukorra analüüsist võib selguda, et Põhja-Saksamaal on parajasti jahedam kui Eestis, kuna tuuled ehk atmosfääri tsirkulatsioon on õhutemperatuuri tavapärase, päikesekiirguse jaotusest tuleneva korrapärase mustri segi paisanud. Samuti tasub õpilastele varakult selgitada klimatoloogias äärmiselt sageli kasutatavat anomaalia ehk hälbe mõistet (väärtusest on lahutatud selle pikaajaline keskmine ehk norm) ja näidata vastavaid ilma- või kliimakaarte.

    Teine väärarusaam on veel üldisem. Unustatakse, et isegi kui kliimamuutuse artiklis käib jutt üksikust aastast või kuust, on kliima puhul alati taustaks võetud pikema ajaperioodi (vähemalt 30 aastat) keskmine atmosfääri seisund. Üks erakordselt külm päev, kuu või aasta mõnes maailma paigas ei tähenda, et kliimamuutus selles paigas (ammugi mitte globaalselt) on tühistatud või ümber pööratud. Kliimaküsimus on alati arvutuslik, selle kohta ei saa ammendavaid järeldusi teha aknast välja vaadates.

    Vandenõuteooriate lai levik. Kõige arvukama ja ühtlasi ka kõige sõnakama osa moodustavad vandenõuteooriate pooldajad (31%). Vandenõuteooriad on omakorda lahutamatult seotud valeinformatsiooniga, mille levimist kliimamuutuste valdkonnas on juba märgatud ja kirjeldatud nii meil kui mujal.6,7 Raske on öelda, kui paljude käesolevasse uuringusse sattunud kommentaaride puhul on tegemist juhusliku valeinformatsiooniga ehk teadmatusega ja kui paljude puhul tegu sihiliku valeinfo levitamisega, kuid kindlalt võib väita, et vandenõuteooriad on eestlaste hulgas ka kliimatemaatika lahtimõtestamisel äärmiselt populaarne abivahend. Mõned menukamad teooriad: rohepööre on lihtsalt üks ärimeeste ja poliitikute rahateenimise viis, kliima soojenemise jutt on elektriautode ja konditsioneeride müüjate lobi, rahateenimise eesmärgil teadlased valetavad, kuumalaine tagajärjel surnute statistikat kasutatakse koroonavaktsiinist põhjustatud surmade varjamiseks jne. Väga harva tuuakse oma väidete tõestuseks põhjendusi või viiteid, domineerib vihane ärapanemine. Eraldi žanri moodustab vastasleerile ehk kliimamuutuse jaatajatele pilkenimede väljamõtlemine. „Rohehüsteerikud“, „rohepöörased“ ja „rohetiirased“ on vaid mõned värvikamad näited. Selle kategooria kommentaaride seas leidub ka üks seisukoht, millega ma mingil määral nõustun. See on teatud tendentslikkus, tugev soojenemise poole kallutatus, millega meedia kliimamuutuste teemat käsitleb. Kui näiteks ilmub kaksteist artiklit kuumalainest mõnes Euroopa piirkonnas, siis võiks paar artiklit ilmuda ka perioodil, mil sama piirkonda tabab erakordne külm. Kui näiteks uudis räägib sellest, et ookeani pinnatemperatuurid on tõusnud, siis oleks viisakas mainida, et ookeani süvakihi temperatuurid on samal ajal langenud. Sisuline tasakaalustamatus ja kohati ka põhjendamatult dramaatiline lokulöömine on kindlasti üks põhjus, miks vandenõuteooriad kliimamuutuste valdkonnas levima kipuvad.

    Kõigi analüüsitud kommentaaride (üleval) ja kliimamuutust eitavate kommentaaride (all) protsentuaalne jaotus vastavalt arvamuse sisule.

    Mõeldakse vaid ühe kliimateguri peale korraga. Eraldi gruppi koondasin kommentaarid, mille puhul lugejad on toonud välja alternatiivseid tegureid, mis nende arvates praegust kliimasoojenemist põhjustavad (29%). See on minu meelest üks huvitavamaid gruppe, sest annab aimu inimeste teadmistest ja ettekujutusest kliimasüsteemi kohta. Kui süsihappegaasi õhkupaiskamine soojenemist ei põhjusta, mis tegur siis? Kohe peab ütlema, et populaarseimat tegurit on võimatu välja tuua. Räägitakse linnade soojussaartest, maakasutuse muutustest, õhutemperatuuri keskmistamise probleemidest, metaanist, maakera pooluste vahetumisest, valedest võrdlusperioodidest, sõjapidamise käigus eralduvast soojusest ja kümnest muust nähtusest. Nii nagu ka vandenõuteooriate grupi puhul, on siingi ammendavate selgituste andmisega vähe vaeva nähtud. Näiteks kirjutab üks kommentaator: „Päike on nii suur, et sinna sisse mahub miljon kolmsada tuhat maakera. Päike moodustab 99,8% päikesesüsteemi massist. Maakera kliimat mõjutab Päike, mitte inimene.“ Ja kõik. Ei mingit lisaselgitust ega viidet. Selle loogika alusel võiks Tallinna loomaaias maanduv tulnukas automaatselt arvata, et selle asutuse kõige tähtsam isik on elevant. Loomaaia direktor, kes kusagil kabinetis tillukese süsihappegaasi molekulina tegelikult niite tõmbab, jääb tal nägemata, kuna ta ei märka või ei taha märgata kogu süsteemi tema keerukuses. Kommentaare lugedes ei saanud ma kuidagi lahti mõttest, et takistuskoht kliimamuutustest arusaamisel on kasvuhooneefekt. Sellest ei saada aru ja seda ei usuta. Kas on põhjus selles, et gaasimolekulid ning kiirgus- ja neeldumisprotsessid on paljale silmale nähtamatud? Et neid on tarvis ette kujutada? Selleks vaeva näha?

    Ka kliimamuutuse jaatajad võivad olla ebaviisakad ja argumentidest loobuda. Esmalt tuleb tõdeda, et inimesi, kes annavad veebilehtedel selgelt mõista, et usuvad antropogeenset kliimamuutust, on üllatavalt vähe – 12% kommentaaride üldarvust, ilma teemaväliste kommentaarideta 17%. Arvatavasti on põhjuseks tõsiasi, et nende sõnum kajab niigi igast kanalist valjult vastu. Neil ei ole otsest vajadust minna kommentaariumi ja seal midagi tõestama hakata. Ka kliimamuutustega nõustuja ei suvatse enamasti oma seisukohti argumentidega katta. Talle piisab kliimaeitaja tähelepanu võitmisest ja tema vildakale arvamusele osutamisest, kusjuures mõned tähelepanekud on üsnagi teravad: „Kliimamuutus ja Lõuna-Euroopa ilm pärineb meie mikroriigi Stenbocki majast? Oleme siis võimsamad kui USA, Venemaa või ükski tuumariik.“ Kui kliimamuutustega nõustuja kannab võsavillemina kümneid hüüdnimesid, siis eitajate kohta kasutatavad nimetused originaalsusega just ei hiilga – „rumal“, „idioot“ ja „loll“ ajavad asja ära küll. Alavääristavate ehk isiku pisendamisele keskenduvate kommentaaride kokkulugemisel selgus, et kliimamuutustega nõustujad on eitajatest isegi sapisemad, osakaal kõigist kommentaaridest vastavalt 15 ja 9 protsenti.

    Teine uuringust välja tulnud üllatus on kliimamuutusi heakskiitvate (50), kohanemisele lootjate (8) ja ükskõiksete (14) äärmiselt väike hulk. Kaks viimast liitsin seetõttu tulemuste diagrammil üheks grupiks. Samuti peab meeles pidama, et tegu on veebikommentaaridega, millele ongi iseloomulik tugev polariseeritus.2 Mõõdukat arvamust avaldama või lepitust pakkuma eriti ei tulda.

    Kui kommenteerimine ette võetakse, siis on inimesel üldiselt kas juba rusikas taskus või vähemalt kindel kavatsus vastaspool mutta tampida. Võib oletada, et kui uuringufirma korraldaks täpselt sama inimgrupi seas küsitluse, oleks ükskõikseid või kliimamuutusega leppijaid tõenäoliselt rohkem.

    Kuidas olukorda parandada? Täiskasvanu mõttemaailma muuta on keeruline, aga usun, et noortele on küll võimalik nii mõnigi kliimamuutuse mõiste või seos paremini selgeks teha, et ei tekiks väärarusaamu. Näib, et sellisena nagu praegu – geograafia või ühiskonnaõpetuse mõne mahukama osa ääremärkusena – pole kliimamuutuste teemat koolis enam otstarbekas käsitleda. Pelgalt teema esiletõstmisest ei piisa, sest koolimajast väljaspool on probleem kasvanud liiga suureks. Sellest on juba aru saanud möödunud aastal käivitatud projekti „Kliimateadlik“ eestvedajad, kes on Norra rahastuse toel ja mitme ülikooli õppejõudude kaasabil seadnud eesmärgiks suurendada Eesti ühiskonna kliimateadlikkust süsteemse kliimahariduse kaudu kõigil haridusastmetel. Kui „Kliimateadlik“ keskendub eeskätt õpetajatele, siis gümnaasiumiõpilastele võiks julgemalt pakkuda kliimamuutustele ülesehitatud valikkursusi. Lõimida annaks nii geograafiat, ühiskonnaõpetust, füüsikat, keemiat kui bioloogiat. Kindlasti peaks osa õppest olema avastuslik, sest kõige kasulikum on, kui uurimisaluse kliimaperioodi erakordse soojuse või jaheduse põhjusteni jõuavad õpilased ise. Näidisjuhtumeid selliseks detektiivimänguks pakkusid muide needsamad Delfi kommentaatorid: dinosauruste ajastu, Erik Punase saabumine Gröönimaale, väike jääaeg jne.

    Seda, et õpetaja või teadlane peab tänapäeval oma sõnumi edastamiseks kasutama kõrvalteid, tuleb ette järjest sagedamini. Mäletate koroonaaja algust, mil arvamused viiruse leviku ohjeldamise meetodite tõhususe kohta kippusid seinast seina kõikuma ja raske oli aru saada, mida enda kaitseks teha tuleb? Tookord leidus üks praktilise meelega teadlane, nimelt geoloog Erik Puura, kes ilmselt nähes, et maskikandmise promomine rahva seas on üsna tulutu ettevõtmine, tegi õppevideo sellest, kuidas avada toidupoe puuviljaosakondades pakutavaid õhukesi kilekotte ilma näppu suhu pistmata.

    Mina küll ei taha, et kliimateadlasi ootaks kunagi ees selline saatus – olla ühiskonnale suurte sihtide kättenäitaja asemel midagi teatri kohanäitaja taolist. Ka nüüd, ühismeedia ajastul, mil kõigi ja kõige kohta võib rääkida justkui ükskõik mida, on teadlased siiski oma valdkonnas kõige targemad, kes meil on. Neid tasub kuulata. Kuulata ja kuulda võtta.

    1 Eesti inimesed on Põhja- ja Baltimaade suurimad kliimaskeptikud. Orkla Eesti 23. III.2023.

    2 Angela N. Brodsky, Using content analysis on Internet news article comments to understand climate change denial. SAGE Publications Ltd., London 2019.

    3 Ines Lörcher, Monika Taddicken, Discussing climate change online. Topics and perceptions in online climate change communication in different online public arenas. – Journal of Science Communication 2017, 16(02).

    4 Meg Hoyland, Global Warming Hype: Climate Change Denial in Facebook Comments. – Earth Common Journal 2022, 8.

    5 IPCC Fourth Assessment Report. Chapter 6: Paleoclimate. Intergovernmental Panel on Climate Change 2007.

    6 Aveliina Helm, Mõtlen oma peaga ja teadlasi ei usu. – Sirp 20. XI 2020.

    7 Kathie M. d’I. Treen, Hywel T. P. Williams, Saffron J. O’Neill, Online misinformation about climate change. – Wireʼs Climate Change 18. VI 2020.

     

  • Hästi väljapeetud paus

    KRISTEL VILBASTE

    Kümmekond aastat tagasi olin koos Mikk Sarve, Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanniga kirikukontserdil, kus nad laulsid Villem Ridala poeemi „Püha rist“, milles on uus testament regivärssi pandud.

    Mõned aastad varem, kui see raamat meile koju tuli, arutasime, et kas on enam inimesi, kes suudaksid selliseid värssides raamatuid läbi lugeda. Ja nii tuligi Mikul mõte, et selle võiks aastate jooksul kirikutes ette laulda nii nagu pühapäevastel jutlustel piiblit loetakse. Pole ju praegu kuigi palju nooremaid inimesi, kes on läbi lugenud F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja“, küll on nad lugenud Eno Raua tehtud proosakokkuvõtet, mis oli eelmisel aastal koolis soovitusliku kirjandusena raamatukogude laenutuste edetabelis. Tõsi, „Kalevipoega“ on püütud korraga üheskoos läbi lugeda, kuid ilmselt tulutult, sest mällu jääb vähe ja lugeja tavaliselt esimesest loost kaugemale ei jõua. Seda kinnitab mälumängudest tuntud küsimus Kalevipoja nime kohta, mis kuidagi meelde ei tule, kuigi on ära märgitud juba teises loos, kus Kreutzwald on meie rahvuskangelasele saksa keelest tuletatud nime pannud:

    Praegu jälgi viimsest pojast,

    Mälestuse-märkisida

    Laial mitmes kohas leida.

    Paigutie pajatatakse

    Sohni nime rahvasuussa.

    (Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalevipoeg. Eesti Riiklik Kirjastus 1951, lk 32.)

    Kirikutes „Püha risti“ läbilaulmise esimene proov toimus Raadi pargis kännu otsas 9. mail 2006, kui teisel pool teed punasamba juures laulsid oma püha sõja laule teise maailmasõja veteranid. Püha risti ringkäik mööda kirikuid võeti üles ka Klassikaraadio poolt, seepärast tegid lauljad iga kord hoolega proovi. Jagati ära eestlaulmised ja meenutati regiviise, mida kolmik oli aastaid laulnud ja mille kokku seadmine Ridala värsiridadega moodustas lummava terviku. Maailma tähtsaim tekst, mille meie kirjanik on värsistanud ja millele andis laulu­kõla rahva kollektiivne looming tuule ja kolme laulja vahendusel.

    Emajõgi. Sügawas maa rüppes salamahti sündinud, pilwerinnal wihma ja kastega imetatud, magavad lättesoonekesed peidetud kambris warjul.

    Artikli alguses kirjeldatud kirikukontserdi ajal tekkis keset laulmist pikk paus. Mingil imelikul kombel ei olnud laululehele märgitud, kes seda lõiku eest laulma peab ja kui keegi kolmikust lõpuks laulma hakkas, siis sujus laulmine kenasti lõpuni. Kui pärast kontserdi lõppu kirikust välja jõuti, puhkesid nad üheskoos naerma. „Hästi välja­peetud paus!“ kinnitati üheskoos. Näitlejate terminoloogia, mida ma varem ei olnud kuulnud.

    See „väljapeetud paus“ tuli mulle taas meelde, kui kuulsin jaanuaris rahvusringhäälingu saates „Hommik Anuga“ rääkimas teaduste akadeemia presidenti Tarmo Soomeret. Õigemini mitte rääkimas, vaid pausi pidamas. Siis, kui saatejuht küsis temalt, mida ta arvab Jüri Liivi rohepesu käsiraamatut ümbritsevast kriitikast. Pole aimugi, mida lugupeetud akadeemik tookordset „hästi väljapeetud pausi“ pidades mõtles, igal juhul andis see paljudele mõtteainet. Mõtteainet neile, kes on omal ajal pidanud ridade vahele kirjutamist õppima või kasutama oma väljenduskunstis muinasjutulisi tegelasi või koguni loomi. Kummalisel kombel on meil praegugi ülipopulaarsed looduskirjanikud, kes oskavad teravaid sõnu ja probleeme panna rehepapi või reinuvader rebase suhu. See oskus on tähtis olnud nii kaua, kui on eesti keeles tekste kirja pandud, meenutagem kas või armastatud lastelaulu „Mutionu pidu“, mis küll tänapäeval oma algse tähenduse ja teravuse on kaotanud, aga rahva suhu jõudnud ja jäänud tänu oma virtuooslikule sõnaseadmisele.

    Senikaua, kui meil sõna on vaba ja hästi väljapeetud pausid ning isiksustatud loomalood ei ole muutunud valdavaks väljendusviisiks, on meie riik vaba. Vaba nii arvamus- kui meelsuskontrollist, mis loomeinimestele on kõige ahistavam. Kuid suur oli minu üllatus, kui kõneldes Tartu 2024 avapidustuse ajal ühe õpetajaga sain teada, et mitte ainult kiirete näppudega õpilased ei kasuta oma kirjutavas väljenduskunstis tehisaru abi, vaid seda kasutavad ka näiteks õpetajad koolinäidendite kirjutamiseks, kus lapsed rõõmuga kaasa löövad. Tehisaru mitte ainult ei kirjuta haaravaid lavatükke, vaid olevat nüüd võimeline lisama ka väljapeetud pausikohad, et inimene oskaks väljendusrikkalt ja meeldejäävalt oma rolli etendada.

    Tehisaru intelligentsus on viimasel aastal kõigil suus ja pole vist inimest, keda ei ole see võimas läbimurre üllatanud – läbimurre, mis on ehk võrdväärne mobiiltelefonide võidukäiguga.

    Tehisaru võitmatusest hakati rääkima juba minu koolipõlves, maletajana jälgisin suure huviga, kuidas male maailmameistrite vastu seati üles arvutiprogramme. Tollal, 1980ndatel julgeti veel väita, et inimaju jääb alati kavalamaks kui mis tahes masin, et ta oskab programmi üllatada mingi täiesti ilmvõimatu käiguga, mida ükski „tervemõistuslik“ arvuti ei oska ette näha. Aga see müüt kukkus kokku 1997. aastal Kasparovi kaotusega. Mäletan seda enda solvumistunnet, ja kui aus olla, siis mulle ei meeldi mängida malet arvutiga, sest tahan näha vastase emotsioone ja kehakeelt, plekikolakaga mängimine on kui peaga vastu betoonseina jooksmine.

    Samasuguseid arutlusi oleme pidanud loodusinimestega. Kas arvuti võtab meilt leiva, rääkides loodusest hingestatult, mõnikord püüdes kirjeldada, mida üks või teine elusorganism mõtleb, pannes lummavatesse looduskirjeldustesse salapärase lugema kutsuva allteksti? Seni on olnud kindel seisukoht, et tehisaru on sel alal võimetu, et ta võib küll üles otsida kõik, mis kunagi on kirjutatud ja sellest teksti miksida, aga ta ei oska ega õpi kunagi märkama seda, mis meid ümbritsevas toimub. Aga kas on ikka nii, äkki õpib tehisaru suhtlema seentega, delfiinide või ka puudega? Seda enamik meist ei oska.

    Eesti kirjanduse pidunädala konverentsil kutsuti mind rääkima looduskirjanduse teemal ja ettekandeks „Kas tehisaju suudab kirjutada lummavaid looduskirjeldusi?“ tegin loodusemees Urmas Tartese abiga külaskäigu tehisajju. Urmase abi oli tänuväärne, sest mul on ületamatu vastumeelsus anda programmi kasutamiseks juurdepääs oma kontodele. Tõeline luul, sest pole vist enam midagi, milleni tehisaru ei ulatu, küsib ta siis meilt luba või ei küsi.

    Olen varem kirjutanud, et kaunimad loodustekstid on vanades, üle sajandi vanustes koolilugemikes, mille järgi õppisid meie esiisad ja -emad, kes meile vabaduse tõid. Kui Kreutzwaldi teatakse peamiselt tema värsside kaudu, siis mind on lummanud tema looduskirjeldused proosas. Üheks ilusamaks tekstiks pean pikemat lugu Mihkel Kampmanni õpikus „Kooli lugemiseraamat“ (1920) Kreutzwaldi „Emajõge“, mille algus kõlab:’

    Emajõgi. Sügawas maa rüppes salamahti sündinud, pilwerinnal wihma ja kastega imetatud, magavad lättesoonekesed peidetud kambris warjul.

    Ei ole seal neid weel keegi inimene tohtinud waadata ja näha saada, kui kenasti hiilgavad lapsukesed hõbedases kätkis uinuwad; ei ole iial ükski inimlik silm nende naeratamist ehk nutu­kurbust näinud.

    Üksnes waiksed maa-alased waimud käivad seal sisse ja wälja, kasvatada lätte tütreid ja õpetawad neid jooksma, annavad neile rõõmulikku meelt ja juhatawad neid jooksma, annavad neile rõõmulikku meelt ja juhatawad neile nende tarwilikku asja.

    Sellest tekstist lähtuvalt palusime tehisaruprogrammil ChatGPT kirjutada loo Emajõest: „Palun kirjuta luulelis-etnograafiline looduskirjeldus Emajõest. Kust algab, kuhu suubub, kuidas voolab, kuidas inimesed Emajõe ääres elavad?“

    Vastus on kuivavõitu ja lummavust vähevõitu, aga igati korralik koolipoisi kodutöö (mõned eesti keele keerulisusest tulenevad näpukad siiski toimetasin siin ja edaspidi).

    „Emajõgi, Eesti suurim ja tähtsaim veekogu, algab Valgamaal Otepää lõuna­osas, kus allikaveed hakkavad kokku voolama. Emajõgi, olles oma olemuselt rahulik ja rahustav, voolab läbi lopsakate metsade, laiade luhtade ja kirevate põldude. Jõe ääres kõrguvad haavad, kased ja pajud, loomulikult kohandunud kohalike kliimatingimustega. Emajõe ääres kasvavad ka mitmed haruldased taimeliigid, leides endale ideaalse elupaiga jõe niisketes ja viljakates muldades.

    Jõe käänulised ja lauged kaldad on koduks mitmetele linnuliikidele, kelle rahulikku sirinat saab kuulda nii päeval kui ka õhtuhämaruses. Rikkalik kala­populatsioon muudab Emajõe kalameeste unistuseks, kes peavad jõge mitte ainult elukeskkonnaks, vaid ka oma tööalaseks põhjuseks.

    Emajõe suubumine Peipsi järve idakaldale toob kaasa laia ja avatud delta, kus jõgi levib välja mitmeteks harudeks. Delta on koduks mitmekesisele taimestikule ja loomastikule, moodustades olulise ökosüsteemi, mis aitab reguleerida veetasakaalu ja pakkuda toiduvarusid.

    Kokkuvõttes on Emajõgi mitmekülgne ja oluline osa Eesti loodusest ja kultuurist, andes elu mitmekesisele taimestikule ja loomastikule ning ühendades inimesi jõeäärsetel aladel.“

    Teine juturobot, Bing, annab edasi vabas stiilis ja sugugi mitte viletsalt:

    „Emajõgi on jõgi, mis algab Tartust ja lõpeb Peipsi järvega. See on Eesti pikim jõgi, mis on umbes 100 kilomeetrit pikk. Emajõgi voolab aeglaselt ja rahulikult, kandes endaga kaasa muda ja toitaineid. Emajõe ääres kasvavad pajud, lepad ja kased, mis pakuvad varju ja elupaika paljudele lindudele, loomadele ja kaladele. Emajõgi on ka inimestele oluline, sest see on olnud ajalooline kaubatee, kultuuriline piir ja looduslik ressurss. Emajõe ääres elavad inimesed austavad ja hoiavad seda jõge, mis on nende kodu ja elu osa.“

    Kui aga paluda sedasama inglise keeles ja lasta tõlkida eesti keelde, siis on tulemuseks hämmastavad värsid, mis … ei jää alla ehk isegi Juhan Liivile.

     

    „Otepää südames, kus kõlavad muistsete metsade sosinad,

    Emajõgi, lugude jõgi, alustab oma luulelist teekonda.

    Allikate tants ühineb, vete sümfoonia sünnib,

    Valgamaa embuses rändab, puudutades maad.

     

    Majesteetlikud pajud valvavad, nende oksad jutustavad lugusid,

    Kui Emajõgi sosistab, põimides folkloori ja hiilgust.

    Kaleidoskoopilised maastikud, maalija unistuste avardumine,

    Roheküllane loor, lõuend maalitud looduse pärlitega.

     

    Tartu, muistne õpetlane jõe kaldal,

    Tarkuse sosinad kantud voolu libisemisega.

    Linn, kus minevik ja olevik põimuvad,

    Emajõgi, lugude tunnistaja, nii sinu kui minu.

     

    Jõe ääres, kus pajud õrnalt nutavad,

    Kohvikud sumisevad elust, kus unistused ja lood lenduvad.

    Jõepromenaad, linna elav südame­pekslemine,

    Emajõe embus, kuulus rõõmu allikas.

    Peipsi kaldale suundudes, jõgi avaneb,

    Deltas harude vahel, kus horisondid kohtuvad,

    Looduse südamepeks, nii magus rütm.

    Linnulaul sinises taevas,

    Emajõe meloodia, hällilaul.

     

    Siiski mitte ainult tunnistaja, jõgi on teejuht,

    Ühendades kogukondi, kultuurilaine.

    Kalamehed viskavad võrke, luuletajad leiavad sõnu,

    Emajõgi, muusa, ühendades maailmu.

     

    Emajõgi, iga loiu lainega lugu,

    Vete ajalugu, mis jätkab rändu.

    Eesti südames, kus lood põimuvad,

    Emajõgi tantsib, peegeldades Eesti päikest.“

     

    Olgu öeldud, et veel kaunimad värsid on tehisaru loonud Thamesi jõest, sest eesti tekstihulkade väiksus ei anna tehisajule nii palju võimalusi.

    Kui küsida: „ChatGPT, kas tehisaju suudab kirjutada lummavaid loodus­kirjeldusi?“, siis on vastus arukas ja tagasihoidlik: „Tehisaju suudab luua kauni ja lummava looduskirjelduse, kuid selle autentsus ja emotsionaalne sügavus võivad erineda inimloomingu omast. Tehisintellekti võimekus kirjutada haaravaid kirjeldusi sõltub selle treeningust ja programmeerimisest.“

    Kas tõesti veel natuke ja on alistatud ka kirjutamise maailmameistrid? Mis meil üle jääb? Kas me üldse teame, kui palju praegu kirjutatud raamatutest, ajakirjandusväljaannetest on veel inimeste kirjutatud? Kas selle artikli kirjutasin mina või tehisaru? Kas inimkonnale jääbki varsti ainult pidev väljapeetud paus?

     

  • ,

    „Kohutav“ woke-poliitika vs. kohutav pärispoliitika

    JÜRGEN ROOSTE

    Grammy auhinnad on USAs jälle muidugi elevust tekitanud, sest kõik sääl on praegu poliitika ja kultuurisõda. Ja tõesti, mingi pilguga vaadates võib Taylor Swifti („Midnights“, aasta parim album) ja Billie Eilishi („What was I made for?“, aasta parim laul) auhindamist näha tõesti jõulise poliitilise sammuna.

    Kaader Billie Eilishi laulu „What was I made for?“ videost

    Swift on praegu paremäärmuslikel vandenõuteoreetikutel rõvedalt hambus niigi, nii oma nähtavuse-häälekusega kui ka eraeluga. Ta tõmbab nooremat generatsiooni valima – peaaegu nagu kandideeriks tema Donald Trumpi vastu. (Donald Trump armastab kõigile idiootseid ja nõmedaid hüüdnimesid anda, olen kindel, et talle endale sobiks inglise keeles Dumb-Donnie, mida võiks siis tõlkida Tobe-Donaldiks.) Eilishi lugu pärineb muidugi „skandaalsest“ Barbie-filmist, mis oma mingis mõttes naiivse või elementaarse feministliku (absurdi)huumoriga kümmekond aastat tagasi vast sääraseid kirgi poleks üles kütnudki, nüüd aga on aasta hittfilm kindlasti, kuigi palju Oscareid tõenäoliselt ei roobitse. Ja ajas terve hulga noori konservatiivseid mehi pöördesse, nii et nood põletasid Barbie-nukke ja halasid internetiväljal lumehelbekestena.

    Kui lisada siia aasta salvestise auhinna pälvinud Miley Cyruse „Flowers“, mis pääliskaudsel pilgul pole miskit erilist – lahkuminekulugu, kus minategelane leiab, et ta oskab end ise lõpuks paremini armastada –, siis on tegu ilmselge kohutava feministliku ja woke-pillerkaariga.

    USA paremäärmuslased muidugi nutavad, et kunstnikud ei peaks sekkuma asjadesse, millest nad midagi ei tea – nagu poliitika. Ja siis keksivad kõrvale, „aga meil on Ted Nugent ja Kid Rock“. Ja teil on Kanye West, s.t Ye, ärge unustage Yed!, kes on ütelnud, et Donald Trump on talle peaaegu nagu isa, ja oli koguni nii lahke, et pakkus Tobe-­Donniele võimaluse kandideerida oma asepresidendina – ülim kompliment ülimalt nartsissistilt!

    Jaa, küsimus, kas Swift ja Eilish on siis tõesti aasta parimad, on tõenäoliselt õige, õiglane ja aus. Me teame, et igasugune auhinnapoliitika on poliitika, isegi kui selle taga on mingite esteetiliste standardite säädmise püüdlus. Püüe haarata enda kätte võimu, et öelda, milline on hää muusika-kunst-kirjandus, võib olla kantud muidugi siirast usust omaenese (oma sootsiumi/sõpruskonna) maitsemeele kõrgesse standardisse ja erilisse jumalikku positsiooni, aga nagu me inimestena mõistnud oleme: ei ole olemas parimat muusikat, parimat kirjandust! On ainult muusika ja kirjandus, millest me oma sõeladega tekitame tolle kultuuri­koorekihi.

    Auhinnapoliitika võimumehhanism ei saa olla üllatus. Tabasin end juba väga noorena mõttelt, et näe, Astrid Lindgren ei pälvinud kunagi Nobeli kirjandusauhinda! See on sigadus, Rootsi akadeemikud võiksid oma silmad pääst häbeneda.

    Alfred Nobel, kelles oli säärast dünamiitlikku energiat, mida minuski võiks olla, saigi muidugi aru, et esteetilisi kriteeriume on võimatu sääda eesmärgiks mingi kirjandusteose auhindamisel. Auhinna statuut rääkis midagi „inimkonna hüvanguks“ ja „idealistliku suundumusega“ kirjutamisest, siuksest humanistlikust püüdlusest, mille tõlgendusväli on ajaga muidugi muutunud. Nobeli kirjanduspreemia on tundunud vahel vägagi poliitiline: nt jälgivad nad nüüd väikeste ja löögi all olevate kultuuride/keelte esindatust, aga ka seda, et feministik maailmavaade saaks märgatud, et naisautoreid oleks meeste kõrval vähemasti samaväärselt. Lõpuks jõuti isegi selleni, et Bob Dylani kaudu tehti kummardus ka rock’n’roll-lüürikute ning biitnike poole. Liiga hilja, liiga vähe!

    Säärane kõikumine on tinginud ka viperusi: näiteks Pablo Neruda pälvis 1950ndail Stalini preemia … ja siis ka Nobeli auhinna. Jah, Neruda on imeline poeet ja kindlasti suures plaanis ka humanist, aga tal on väga ebameeldivaid ideoloogilisi avaldusi, mis lääne mõttemallides kuidagi ometi idealismi sisse mahtusid …

    Ühesõnaga. Igasugune auhindamine on poliitiline tegevus, võimumehhanism, ühiskondliku hierarhia ehitamine/lammutamine/taasloomine. Ka väiksemas skaalas: ütlen seda, olles istunud mitmes väga sõbralikus ja n-ö ideekeskses auhinnažüriis viimastel aegadelgi ning olles ka ise auhindu saanud (vahel teadlikuna sellest, et tunnustus on kompromiss ja et sõpru ega fänne ma sellega juurde ei võida). Ka pisikeses kultuuripildis on ikka mingit võimu, mingit eluruumi, mida jagada, mille pärast ja eest võidelda.

    Kindlasti kuuluvad Grammy auhinnad praeguste kultuurisõdade juurde ning neil on woke-ilmapildis teatav mõjukus, aga …

    Aga küsimus ongi selles, et kultuuripoliitikast sõltub elus suhteliselt vähe. Need, kes seostavad seda reaalpoliitikaga ja halavad kunstnike mõju(kuse) üle, ei mõtle sellele, et tegelikult tohiks isikukultusel üldse mingit mõjuruumi olla ehk just ainult kultuuriväljal, ja et nn reaalpoliitikute tehtud otsused teevad tuhat korda rohkem valu kui üks Taylor Swifti plaat, mis ei pruugi eriti meeldida (ka mina pole fänn).

    USA neis osariikides, kus Donald Trumpi paika pandud kolme ülemkohtuniku abil hakkas ca poolteist aastat tagasi kehtima kas täielik või peaaegu täielik abordikeeld, on sestsaadik kokku arvatud ca 64 000 vägistamisjärgset rasedust.1 64 000 soovimatut, pääle pressitud last! Ainuüksi Texases jäi lapseootele 26 000 vägistatud naist (29,5 miljoni inimese kohta).

    Mis siis on kohutavam, kas Barbie-filmi pehme feminism ja Swifti üleskutse noortele valima minna ja eelistada tervemõistuslikke poliitikuid, kes on nende poolt, või „suuri ideaale“ esindavad vanamehed, kes suruvad läbi midagi niisugust, et Margaret Atwoodi ulmeõudukad saavad me silme all tõeluseks?

    Ahjaa, meeldetuletuseks: USA kõige populaarsem presidendikandidaat, seesama Trump, peab nüüd (juba teise süüdimõistva kohtuotsusega samas asjas) maksma 83,3 miljonit dollarit ajakirjanikule ja mitmete raamatute autorile E. Jean Carrollile (teame teda nt Hunter S. Thompsoni eluloo autorina) hüvitiseks laimamise eest.2 Nimelt kuritarvitanud Trump Carrollit seksuaalselt 1990ndail ühe kaubamaja riietuskabiinis, pärast aga eitas seda ning süüdistas Carrollit valetamises. See tõi ühtlasi kaasa rünnakud Tobe-Donnie jüngritelt.

    Kui me asetame nüüd kaaludele ühele poolele muusikaauhinnad, mis võivad tunduda kellelegi liiga woke, ning teisele poole vägistamised, millele eeskuju andnud endine ja võib-olla tulevane president ise ning mille ohvrid ei tohi rasedaks jäämise korral teha aborti … Mis mäng see on? Mis mäng see kultuurisõdade mäng täpselt on? Ja kelle kasuks?

    1 Tanya Lewis, 64,000 Pregnancies Caused by Rape Have Occurred in States with a Total Abortion Ban, New Study Estimates. – Scientific American 25. I 2024. https://www.scientificamerican.com/article/64-000-pregnancies-caused-by-rape-have-occurred-in-states-with-a-total-abortion-ban-new-study-estimates/

    2 Vt nt Lauren del Valle, Jeremy Herb, Kara Scannell, Dan Berman ja Elise Hammond, Jury finds Trump must pay $83.3 million to E. Jean Carroll. – CNN Politics 26. I 2024. https://edition.cnn.com/politics/live-news/trump-trial-e-jean-carroll-01-26-24/index.html

     

  • Keelekeha 

    KRISTINA KOPPEL, EKI vanemarvutileksikograaf
    Kristina Koppel

    Keha kuulub eesti sõnavara ürgseimasse kihti ja 500 kõige sagedasema sõna hulka. EKI ühendsõnastikus on kehal viis tähendust, millest esimene „inimese või looma kogu organism“. 

    Keelekorpuse autentsete keeleandmete toel on näha, et inimese kehast kirjutatakse kaks korda sagedamini kui looma kehast ja naise kehast kolm korda sagedamini kui mehe või lapse kehast. Keha puhul peetakse oluliseks seda, kuidas see visuaalselt välja näeb: pigem tuuakse esile positiivset (trimmis, sportlik, sale, seksikas, lihaseline, kõhn, päevitunud, ilus, ideaalne, naiselik, hoolitsetud) kui negatiivset (kurnatud, paistes, vaevatud, moondunud, halvatud, piinatud). 

    Keha vaadeldakse tervikuna (nt lauses Lihtsad tantsud ja rütmiline liikumine aitab lapsel avastada oma keha kui terviku) ja seda peetakse templiks (Iga sportlane kohtleb oma keha nagu templit ja LeBron James on selle elav näide). Kehas nähakse vahendit või instrumenti (Ta eksperimenteerib soo ja seksuaalsusega, käsitleb oma keha kui instrumenti). Seda võrreldakse masinaga (Keha nagu masin, mille töötamiseks on vaja kütust), vahel lausa kunstiteosega (Billeneeve disainib omaenda keha kui kunstiteost ning on alati detailideni läbitöötatud visuaalse image’iga). 

    Keha käib ühte jalga koos vaimu, meele ja hingega (Kõige tähtsam on kuulata oma meelt ja keha), harvemini mõistuse ja ajuga (Mu keha ja mõistus olid šokis). Kõige sagedamini liitub keha sõnadega kaal ja osa. 

    Ka keel on keha osa. Peale kehaosa tähistab see inimese olulisimat suhtlemisvahendit. Need kaks kokku liites saame kehakeele, mis väljendab suhtlemist liigutuste abil. Aga mis võiks olla keelekeha? Sõna (keele)korpus pärineb ladina keelest (ld corpus), kus see samuti keha tähendab – nii võikski korpust pidada keele kui elava organismi kehaks. 

  • Praegune maailm kui vabaduse lakkamatu kõrvaleheitmise tagajärg

    Sveta Grigorjeva

    Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“ on mõeldud täiskasvanutele. Niisugune väide võib mõjuda justkui hoiatussildina (ning kaunikesti ageist’likuna), kuid proosakogu pole siiski ei pornograafiliste ega vägivaldsete sugemetega – vähemalt otseselt mitte. Samuti ei pea ma täiskasvanu all silmas teatud vanuses ja teatud ikka jõudnuid, vaid „elu näinud“ inimesi. Nähtused, millest Bachmann räägib ja neid probleemsena tõstatab, on nimelt mitmesugused ühiskonnaelu korraldavad ja raamivad tihti nähtamatud (loe: normaliseeritud) võimustruktuurid, ilmingud, mille märkamiseks peab siiski veidi elanud olema. Kordagi ei viidata neile küll otsesõnu, näiteks sõnadega „patriarhaat“ või „fašism“ – autori stiil on ühtaegu kalkuleeriv-külm ja erootiline. Vihjav, varjav, vihkav, kuid realistlik. „Mispärast hakkasid valitsema üksnes vähesed süsteemid? Sest me hoiame nii visalt kinni harjumustest, hirmust mõtlemise ees, millel pole lubatu ja keelatu käsulaudu, hirmust vabaduse ees. Inimene ei armasta vabadust. Kus iganes on vabadus välja ilmunud, on ta kõrvale heidetud“ (lk 37).

    Mäletan, et kui lugesin aastate eest inglise keeles Bachmanni „Malinat“, ei saanud ma tollal üldse aru, millest jutt käib ja miks autori stiil näib mulle korraga eemaletõukav ja veider. Bachmann paistis olevat autor, kelle keeletaju, stiilivalikud ning teemad ei kõneta, ei haaku minuga kuidagi. „Kolmekümnes aasta“ on muidugi teps teises stiilis kirjutatud kui „Malina“, kuid ikkagi raskekujuline ja labürintlik. Sellegipoolest on tegu ühe suurima hiljutise elamusega kohaliku tõlkekirjanduse rindel. Või olen ma äkki vahepeal lihtsalt täiskasvanumaks saanud? Natuke elu näinud? Äkki on teemad, millele autor oma novellides tähelepanu pöörab, mulle lähemale jõudnud, rohkem ihu ligi ja ilmsi kui enne? Jah ja jah!

    Võimalik, et Bachmann sai täiskasvanuks juba lapsepõlves, mil Hitler tungis tema kodulinna. Totalitarism kui selline ongi autori teoste, ka siinsetel veergudel arvustatava proosakogu, tegelik peategelane. Aga ta on nagu Lord Voldemort, keegi-kelle-nime-ei-tohi-nimetada. Bachmann ei joonistagi seda/teda kordagi välja nagu mõnda objekti, et näe, lugeja, võta ja vaata, pane sõrm peale ja siis lükka tagasi, kui ei meeldi. Ei. Autor joonistab ta välja täpselt niisugusena, nagu ta on – tabamatuna. Totalitarism kui omamoodi ridade vahelt lugemine – nagu luuletus, mille tähendus jääb räigelt hämaraks. Ja ometi üldsegi mitte. Natuke nagu Bachmanni enese looming.

    „Kolmekümnes aasta“ on sedavõrd ühiskonnakriitiline, et siin võetakse luubi alla kõik vähegi normaalseks ja aktsepteeritavaks peetavad institutsioonid, olgu selleks siis pere, laste saamine ning meeste ja naiste omavahelised (romantilised) suhted. Bachmanni ajal ei kasutatud veel heteronormatiivsuse mõistet, kuid üheks selle tuliseks kriitikuks tuleb teda pidada küll. Miks muidu paneb ta novellist novelli elegantselt puid alla nn tuumikperekonnale ja kõigele, mis seda käigus hoiab ja sätestab: „Andke mu lapsele ainuski võimalus, enne kui ta raisku läheb! Ma olin endale vihane, et olin oma poja siia maailma vangistanud ja tema vabastamiseks midagi ei teinud. Ma olin talle võlgu, ma pidin midagi tegema, temaga koos ära minema, temaga kuhugi saarele kolima. Aga kus on see saar, kus uus inimene võib rajada maailma?“ (lk 48); „Tule, uni, tule, tuhandeaastane, et mind ärataks üks teine käsi. Tule, et ma ärkaksin, kui see enam ei kehti – mees ja naine. Kui see on lõpuks läbi!“ (lk 87).

    Kui proosakogu viimase teksti undiin ütleb: „Uh, keegi ei ole suutnud mängida nii hästi, teie, koletised! Kõik mängud on teie leiutatud, arvumängud ja sõnamängud, unemängud ja armumängud“ (lk 128), siis kellest ta räägib, kes on need koletised? No vast ikka mehed, täpsemini küll: patriarhaat. Sestap otsibki autor tekstist teksti uut keelt, seda, mida pole veel leiutatud ja mille kaudu ette manada juba teist maailma, uut olemise viisi.

    Muide, kohati tema tekstid ka jõuavad sinna ning mõneti võib teda sedasi pidada erinevusfeministikski, sest teda ei huvita teps mitte võrdsus – binaarsustest johtuvate hierarhiate pelk ümberpööramine –, vaid hierarhiatest üleüldine väljumine: „Sellepärast ongi mul tuju lammutada. Sellepärast tahangi ma vastupidist pilti ja tahan ta ise teha. Ei mingit nime veel. Veel mitte. Kõigepealt teha hüpe, hüpata kõigest üle, astuda välja, kui trummid põrisevad, kui põrandale vajub punane rätik ja keegi ei tea, kuidas see lõpeb. Oodata riiki. Mitte meeste riiki ja mitte naiste riiki. Mitte seda, mitte toda“ (lk 94).

    Isegi kui tegelane ütleb „vastupidine“, mõtleb ta ikkagi midagi muud, enamat, midagi, millel pole veel nime. Fašism ei ole Bachmannil ka miski, mis kirjeldab esmalt ja eelkõige laiema(l)t ühiskonda, fašism algab autoril tihtipeale meeste ja naiste omavahelise suhtena ning „paar“ – koos sellega kaasas käivate väärtuste ning ilmingutega – on selle esimene, süütu sümptom. Kas armastus kui niisugune on siis Bachmannile fašism, küsib võib-olla ehmunud lugeja. Ei ole. Pigem see, mida me armastuse all tihti mõtleme: kohustuslik heteroseksuaalsus, monogaamia, laste saamine, naiste ja meeste vahel jaotatud jäigad rollid nii kodus kui ka tööl, armukadedus jms. Aga kas see tähendab siis seda, et autor ütleb kaude „aga saame siis heteronormatiivsusest lahti ja goodbye fašism, natsism, ja ükskõik-mis-muu-õudne „-ism““? Muidugi mitte! Küll aga annab ta tugevalt mõista, et hea oleks siiski hakata vaikselt avaramaks venitama noid jäiku kategooriaid ning tähenduslikuks ja ainuõigeteks peetavate suhete formaate. Ja kohe sinnamaani, kus inimeste seni valesti välja­õpetatud kehad ei oleks takistuseks veel tundmatute hellituste poole püüdlemise teel: „Lapsena oli Charlotte tahtnud armastada kõike ja olla armastatud kõigest, veekeerisest kalju all, palavast liivast, puidust, mis oli nii hea katsuda, kullihuikest – täht oli läinud ta naha vahele ja puu, millel ta oli ümbert kinni võtnud oli pannud tal pea pööritama. Nüüd oli teda armastuse asjus ammugi õpetatud, aga millise hinnaga! Enamiku inimeste juures paistis niikuinii olevat üksnes nukker pühendumus, et end omavahel seoti; ilmselt pidasid nad seda vajalikuks, sest midagi muud ei olnud, ja siis pidid nad katsuma uskuda, et see on õige, on ilus, on see, mida nad on tahtnud“ (lk 90). Tänapäeval võib eelmist lõiku ju lausa ökofeminismiks-seksuaalsuseks pidada!

    Mida rohkem Bachmanni loomingut süvitsi lugeda, seda enam saab ilmsiks, kui väga autor maailma, sellisena nagu see on, vihkab. Kui väga püüab ta välja murda fašistlikest võimustruktuuridest, mis jälitavad ja varitsevad meid alatasa ning kõikjal. Mõnikord on need lihtsalt rohkem varjus, tihti muide just olmes ja argitoimingutes, aga alati kohal, varitsemas, nagu silmapaar nurgas ootamas pimedat, seda inimestes peituvat, et siis juba võimsamana nähtavale tulla: „Tookord pärast 45-ndat mõtlesin mina ka, et maailm on alatiseks tõmmanud piiri, lahutanud hea ja kurja, aga maailm tõmbab juba jälle piiri ja jälle teisiti. Seda võis vaevu tabada, see läks ju nii märkamatult, nüüd oleme me jälle segamini, et saaks teisiti jaguneda, jälle vaimud lahku vaimudest, teod tegudest. Saad sa aru? Asi on juba niikaugel, isegi kui me ei taha sellest midagi kuulda“ (lk 66-67).

    Kui autor praegu surnuist üles ärkaks, mida ta näeks? Eks ikka sedasama vana head: mehed ja naised, kes ei oska tihtipeale teineteist armastada, aga kellele meeldib sellegipoolest õpetada teisi samuti sedasi „armastama“, ning fašism on tegemas täistuuridel ülemaailmset kammbäkki! Uut pilti ega uut keelt, mida Bachmann nii väga igatses, ei ole aga endistviisi – kuigi selle võrseid, tõsi, on hakanud rohkem ajama! Aina enam on kuulda hääli, kes nii kirjanduses, teatris, muusikas või tantsus loovad pehmemaid olemise viise, nihutades aiva piire sellest, kuidas olla inimene, mis on sugu, millal on teater, kus on luule(tus) jne. Jah, tihtipeale jäävad need uue aja triksterid oma eetika-esteetikaga vanadele olijatele hambusse, kuigi see, mida need triksterid tihti soovivad, on lihtsalt väheke hoolivam maailm, selle vägi ja võimalikkus. Maailma, kuhu on oodatud kampa kõik – sõltumata kellegi soost, seksuaalsest sättumusest, armastamise viisist, usulisest tunnistusest või nahavärvist. Siiski: „Kas ei võiks öelda, et kultuur on võimalik üksnes sõja, võitluse, pinge tõttu…“ (lk 64), kulla uue aja ajajad?! Ei, ütlevad triksterid-armastajad – liigume parem maailma, kus kultuur on võimalik vaid sõja, võitluse ja pinge puudumise tõttu! Totaalselt anti-totalitaarsesse maailma! Uuh, mis kultuur võiks esile kerkida hoopis teineteise abistamise, üksteisest hoolimise ja võimestamise tulemusel? No aga äkki niisugune, millest Bachmann oma eluajal muu hulgas ka tekstides unistas. Selline, kus „meil kõigil üksteist vaja, et miski võiks iial heaks ja terveks saada“ (lk 67).

    Vicky Krieps Ingeborg Bachmannina Margarethe von Trotta mängufilmis „Ingeborg Bachmann – teekond kõrbe“ („Ingeborg Bachmann – Reise in die Wüste“, 2023).

  • Siirderiituste metamorfoos ühiskonnas

    MÄRT SEPPER

    Mängufilm „Loomade kuningriik“ („Le règne animal“, Prantsusmaa-Belgia 2023, 127 min), režissöör Thomas Cailley, stsenaristid Thomas Cailley ja Pauline Munier, operaator David Cailley. Osades Romain Duris, Paul Kircher, Adèle Exarchopoulos, Tom Mercier, Billie Blain jt.

    Isa François (Romain Duris) ja poeg Émile (Paul Kircher) istuvad autos ja arutlevad emale haiglasse küllamineku üle. Filmi alguse meeleolu paistab küllaltki kergeke, isa suust kostab paatoslik „sõnakuulmatus on tänapäeva julgus“, mis annab juba aimu loo suunitlusest. Ummikusse jäänuna kuulevad nad eemalt lärmi ja lähevad uurima. Kiirabiautost lendab välja arstidega võitlev linnutaoline humanoid. Selgub, et maailma on tabanud muteerumiste laine, mille ohvriks on langenud ka peategelase ema. Kogu perekond asustatakse ümber piirkonda, kus tegeldakse mutatsiooniohvritega, aga linna tabab peatselt ehmatus, sest mutandid sattusid transpordi käigus liiklusõnnetusse ning ellujäänud loomolendid paiskusid ümbruskonda laiali. Linnaelanikud ei pea nüüd toime tulema üksnes oma ühiskondlike ja individuaalsete tõdemuste ja vaatenurkadega, vaid algab ka Émile’i muundumine kassilaadseks olendiks.

    Antropoloogilisi küsimusi ja probleeme pole vaid püütud filmi sisse lõimida, vaid on kohe alustatud ka nende probleemide lahendamise ja küsimustele vastamisega. Vaatajale võib kogu see filosoofiline ja sümbolistlik ampluaa korraga tunduda ehk ülevoolav, kuid lihtsamalt võttes väljendub selles filmitegija soov esitada kunstiliselt ühe poisi muutumine ja sellest tingitud teisenenud suhted ühiskonna, pere, lähedaste ja autoriteediga. Samas jätkab isa oma perepea rolli kultiveerimist, avastades küll, et ta ei teagi, kas tal on raskem kadunud abikaasa metsast üles leida või hoopis temast lahti lasta.

    Kui aga individuaalne lähenemine veeretab filmi ühes suunas, siis on selle osised alati seotud ühiskondliku elemendiga ja tunnistab kohati võib-olla liigse teravuse, kuid siiski aususega, kuidas suhtutakse tänapäeval muutustesse. Muutus, mida edaspidi nimetan metamorfoosiks, ei paista tekitavat inimestes kahtlust ega hirmu tavapärase elu elamise juures. Käiakse koolis, tööl, arutletakse ühise keele ja poliitilise lahenduse leidmise üle, kuidas riigid olukorraga toime saaksid tulla, kuid suur paanika justkui puuduks. Olukord intensiivistub siis, kui peategelase metamorfoos ilmsiks tuleb ja laadal pidutseva rahva verejanu äratab.

    Varem on perepoeg muutumise käigus avastanud metsast ka kadunud loomolendid ja nendega sõprust teinud. Kuigi meile on näidatud tema muutumise grotesksust, ei ole see sugugi Cronenbergi „Kärbse“1 laadis grotesk, vaid paistab meelelise ja teismeeale kohase kehalise muutuse allegooriana, sarnanedes rohkem „Teismelises libahundis“2 nähtuga. Ka on see nii tihedalt seotud Émile’i suhtega tema isa ja armuhuvi Ninaga (Billie Blain), kuigi siin puudub lapsemeelne kergus. Filmi esimene pool juhatab kriisiolukorras toimetulevate inimeste suhetesse ja nende keerdkäikudesse, kuid teises pooles alustatakse kafkalikus toonis vanast maailmast võõrdumise ja uude sisseelamisega.

    Tõelise siirderiituse, kangelase loona, saab meie filmikangelane alustada oma teekonda, väljudes igapäevasusest ning siirdudes üleloomulikku. Võidust hoolimata ei ole loota tema naasmist inimeste sekka – ja ehk ei soovigi autor meile seda kingitust teha.

    Kuigi muutus ühiskonnas on alati seotud individuaalsega, ei paista kollektiiv vastu võtvat kõiki ainulisi aspekte sellest. Filmis vabalt tsiteeritud prantsuse luuletaja René Chari lause, et see, kes tuleb maailma, et mitte segada teisi, ei vääri tähelepanu ega kannatlikkust, näitab meile, et see, mida ühiskond nii teravalt kritiseerib, on ühtlasi see, mida tuliselt ihaldab.

    Filmi läbivad allusioonid ja sünesteetilised vihjed inimese ja looma sarnasusele kõditavad ehk nii mõnegi egüptoloogi ja muude usundiloolastest uurijate närve, kui loom, inimene ja jumal on kõik seatud kõrvuti eksistentsiaalse olemise pjedestaalile, igaüks eri astmel. Lindolend Fix (Tom Mercier) õpib lendama, et saaks tõeliselt elu maitsta. Katarsis on käes, kui ta n-ö päikesele liiga lähedale lendab ja ise kangelaseks saades Émile’i päästab. Peategelase kassilikud andumused avalduvad saaki püüdes või Ninale oma armuhuvi näidates, kui ta jätab naise ukse ette pasknääri. Söögikohas töötav naine võtab ette rahustada maha morskolend, tõdedes pärast, et ehk oleks targem olnud sellele laulda.

    Kõik need näited kõnelevad tahtest ja püüdlustest mõista enneolematut ja ehk ka suhelda tundmatu miskiga, autoriteetsete institutsioonide vallas lausa kontrolli alla võtta ja ära kasutada seda miskit, seda jumalikku, ning kui ei õnnestu, siis see täielikult hävitada.

    Filmi suureks teemaks on ka looduse ja inimese eraldamine. Linn on filmis linn ja inimesed elavad kõik seal, loomad ning mutantolendid tegutsevad aga looduses ja on selle osa. Looduse ja inimese vahel paistab justkui käivat sõda: loodus on miski, mida peljata. Selline kaugenemine on märgata ka siirderiituste näitel. Kui hõimude puhul oli siirderiitus inimest ja loodust üheks siduva terviku osa, siis ühiskonna arengu (mõne arvates taandarengu) vältel on inimene kaotanud oskuse suhelda loodusega või teadvustada end selle osana. Ühes stseenis, kui isa otsib koos politseinikust kõrvaltegelasega abikaasat, nendivad nad, et mets on eluta, seistes keset suurt, rohelist ja lopsakat sõnajalamerd. Tegelaste asetus ja vastav ütlemine loovad küllaltki hea kujundi inimkonna dissonantsist ja meie psüühikast tulla toime kõige ebaloomuliku ja müstilisena tunduvaga, mida varem käsitleti loomuliku või riituslikuna.

    Romain Duris’ ja Paul Kircheri rollid isa-pojana on tabavalt täpsed ja tõetruud. Émile’i muundumine ja kõnepruuk annavad aimu heast juhendamisest ja näitleja tugevast tahtest. Eriefektid ei ole küll kohati kvaliteetsed, aga ei jäta märgatavat negatiivset jälge, sest tõesuse ja vana kooli animatroonika armastajatele mõeldes on koletiste loomise juures jäädud kaunite kunstide ja täpsuse juurde.

    Kuigi žanriliigituses võib filmi tinglikult nimetada nii trilleriks, õudukaks kui ka draamaks, pistab kohati ja vahel ebaloomulikes kohtades oma pea liiva alt välja ka huumor. Võib-olla on tegu prantsuse kultuurile omase lähenemisega, aga mõnede filmi kavatsuste puhul võib huumor hävitada esialgse tunde või teadvustuse mõju vaatajale. „Loomade kuningriik“ on väärt vaatamine kehaõudukate, aga ka draama austajatele.

    1 „The Fly“, David Cronenberg, 1986.

    2 „Teen Wolf“, Rod Daniel, 1985.

     

  • Lendas mitme peale üle käopesa

    KAUR GARŠNEK

    TKO sarja „Mitme peale!?“ esimene kontsert 4. II Mustpeade maja valges saalis, kunstiline juht Leho Karin. Tallinna Kammerorkestri keelpillikvintett (Katrin Matveus – viiul, Mari Targo – viiul, Mart Kuusma – vioola, Leho Karin – tšello, Andres Kungla – kontrabass), Yxus Ensemble (Iris Oja – hääl, Mihkel Peäske – flööt, Jana Peäske – klaver, Leho Karin – tšello), Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel ehk EMA (Doris Hallmägi, Tarmo Johannes, Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik).

    Ma pole küll pidanud kammermuusikat oma muusikaliseks mugavustsooniks, kuid mis siis. Mugavus tapab ning väljavaade kuulata traditsioonilisema kõlaga kammeransamblite ja EMA elektroonilise koosluse ühiskontserti paistis juba eos intrigeeriv. Huvi äratas ka kirju kava, kus olid kõrvuti niivõrd eriilmelised ja ise ajajärkudest pärit heliloojad, nagu Charles Ives (1874–1954), Péter Eötvös (1944), Luigi Nono (1924–1990), Ekke Västrik (1988), Gustav Holst (1874–1934), Rauno Remme (1969–2002) ja Carl Reinecke (1824–1910). Kontserdisarja kunstilise juhi Leho Karini valikuid on muu hulgas suunanud vormiline asjaolu, et mitme helilooja sünniaasta viimane number on 4 ehk tänavu on nad juubilarid, kuid sisult osutus menüü olevat üpris eklektiline.

    Õhtu algas kahe Charles Ivesi miniatuuriga keelpillidele: esmalt „Hümn“ ja siis „Skertso“, mõlemad valminud 1904. aastal, kuid täiesti vastandliku karakteriga. „Hümni“ helikeel on pingestatud ja müstiline, aeglased pidevad noodid asetuvad justkui trepina täistoon-heliritta, teisal aga lõikuvad teineteisesse dissoneerivate intervallidena – justkui lootuse ja meeleheite vaheldumine või valgusvihkude sumbumine ämblikuvõrgulisse ja dekadentlikult romantilisse hägusse. Ives on kasutanud allikmaterjalina kaht vaimulikku hümni, kuid see töötlus viib minu mõtted küll negatiivteoloogilisele vaateviisile, mille järgi saame oma jõuetu inimmõistuse baasilt öelda ainult seda, mida jumal ei ole. Üpris lummav algus kontserdile ja minu meelest ka õnnestunud teostus. Teine Ivesi teos, ABA-vormis „Skertso“ on aga valdavalt aktiivse ja raiuva rütmikaga, agressiivsemalt dissoneeriv, hullunud tantsu meenutav lühivorm, mille keskmises osas tekitavad natuke õhku aeglaselt liikuvad hõredad kromaatilised read. See oli tehniliselt raskem tükk ning minu kõrv kuulis siin mõningaid intonatsiooni- ja rütmitäpsuse probleeme.

    See viieminutiline Ivesi plokk tõmbas kontserdiõhtu käima küll, kuid siis tuli kohe esimene koosseisuvahetus, mis võttis veidi aega ja tekitas üllatava mõttepausi. Järgnesid ungarlase Péter Eötvösi lühipalad „Molto tranquillo“ triokoosseisule ja „Para Paloma“ ehk „Palomale“ sooloviiulile – mõlemad aastast 2015. Jällegi õnnestus esimene teos minu hinnangul paremini. Juba flöödi, klaveri ja tšello kooslus kõlas huvitavalt ning võimaldas dialoogimomente ja kõlavärvide suhestamist: klaveri ja tšello glissando’d ja kahekõned bassiregistris, flažoletid, värvi lisasid ka alt- ja pikolo­flöödi vaheldamine ning tšello ümberhäälestamine teose lõpus. Sooloviiulipala „Para Paloma“ tekitas eelkuulamisel minus rahunenud meeleseisundi ja seostus karget üksindust edasiandvate kujutluspiltidega à la üksik suusarada loojanguaegses metsas. Pala on ehitatud kergelt kriipivatele harali intervallidele, kuid mõjub kuidagi häälestavalt ja tasakaalustavalt (umbes nagu Lepo Sumera „Pala aastast 1981“). Elavas esituses tuli aga pigem esile minimalistliku materjali haprus: mõned intervallid jäid mustaks, midagi seal ka katkes korraks ja illusioon oligi kadunud.

    Esimese poole viimane ja õhtu kõige parema mulje jätnud teos oli Luigi Nono „La fabbrica illuminata“ ehk „Valgustatud tehas“ (1964) sopranile (Iris Oja) ja kvadrofoonilisele fonogrammile (Tarmo Johannes). Tehasetööliste töötingimustele tähelepanu juhtiva teose fonogrammis on kasutatud tehasehäälte ja -müra salvestisi, nendele lisatud süntees­helisid ja kõikvõimalikke vokaalseid elemente, nii hõiklemist ja kõnelemist kui ka moonutatud kooripartiisid. Teose tekstiosa põhineb töötajate ütlustel, ametiühingudokumentidel ja ühel luuletusel, mis kõlasid nähtavasti nii fonogrammil kui ka soprani esituses.

    Hääl suhestus fonogrammiga nii vastanduvalt kui ka sulanduvalt, nii et kohati eristus vokaalpartii oma sosinate ja ekspressiivsete karjatustega justkui viienda kanalina ruumi keskel, teisal hajus helimassiivi ja oli võimatu öelda, kust mingi vokaalpartii parajasti tuli. Seejuures hämmastas mind mitmel korral esituse täpsus: näiteks on teoses koht, kus fonogrammi „müraklots“ katkeb nagu noaga lõigatult, kuid teate­pulga võtab katkestuseta üle vaikne vokaalpartii. Niisuguseid dialoogi­momente ja kontraste tuli ette kogu esituse jooksul ja need mõjusid väga loomulikult. Fonogrammi abstraktsuse tõttu tekkis koguni kahtlus, et heliradasid käivitatakse reaalajas vokaalist juhinduvalt, kuid järelepärimisel selgus, et tegu oli siiski staatilise fonogrammiga.

    Kontserdiõhtu teine pool oli veidi hüpliku ülesehitusega. See algas Ekke Västriku teosega „Origami“ (2016), mille esitas TKO keelpillikvintett koos EMA ja Iris Ojaga. Paberitüki voltimisest tekkinud joonevõrgustikul põhinev mitmevärviline graafiline partituur oli projitseeritud ka kontserdisaali seinale ning seda järgides lõid muusikud atonaalse elektroakustilise kõlateose, kus ilmselgelt oli oma osa ka juhuslikkuse elemendil. Kuuldele tulid kõikvõimalikud kopsimised, sahistamised, naginad ja flažoletid keelpillidel, filtreeritud pehme müra modulaarsüntesaatorist, urisevad drone-sündibassid ja ülem­helilaul vokaalil.

    Teine eksperimentaalsem lugu oli varalahkunud eesti elektronmuusika legendi Rauno Remme „Altes Kind“ ehk „Vana laps“ (2002) – kõnelaul ja deklamatsioon olid seekord EMA kvarteti esituses, taustal tiksumas fonogramm. Loo algversioon pärineb albumilt „Grotest Londoni raudteel“, mille kuulasin omal ajal ribadeks, kuid ma poleks osanud kujutleda, et neid lugusid võib ka elavas esituses ette kanda. Meeleoluka vahepalana see isegi toimis, kuigi hääled hakkasid natuke liiga kumisema, nii et sõnu oli raske eristada ja plaadisalvestisel groteskselt väänutav sisisev keelerütm omandas ümarad jooned.

    Naljakal kombel oli nende kahe teose vahele paigutatud Gustav Holsti kolmeosaline „Brook Greeni süit“ keelpillikvintetile (1933) – teos, mis oli omal ajal kirjutatud noortele orkestrantidele ning meenutas oma pastoraalsete ja rahvusromantiliste joonte poolest mulle mõningaid Tubina ja Elleri orkestriteoseid. Kõlas hästi, aga tegelikult ei vajanud mu kõrv pärast avalugu veel sellist lohutust. Küll aga oleks see kulunud ära pärast kontserti lõpetanud Carl Reinecke „Laste­sümfooniat“ (1897). Kammerkoosseisu täiendas seal EMA oma võimendatud mänguasjade ja elektrooniliste instrumentidega, mis „rikkusid“ taotluslikult keelpilliansambli esituse ära, plärisedes küll valel noodil või piiksatades kohatult valjusti või kapates lonkava rütmiga kuhugi metsa poole.

    Teos pälvis publiku seast naerupahvakuid ning ka kontserdil käinud tuttavate lapsed olevat rahule jäänud. Mulle endale tundusid naljakad just rahulikud keskmised osad, näiteks hullumaja puhveti valssi meenutav lüüriline teine osa või siis Wendy Carlose klassika­töötlustele lähenev totakalt majesteetlik kolmas osa koos elektrooniliste trianglite ja „lendas üle käopesa“ stiilis käokukkumistega. Selline väljapeetult hullumeelne lähenemine. Kuraasikama moega avaosa ja finaal mõjusid aga lihtsalt sõgedalt. Muide, olen kindel, et Reinecke ajal ei andnud mänguasjad välja sellist bassiheli, mis näiteks kontrabassi­partiist üle sõidaks.

    Kontserdiformaat oli sümpaatselt mänguline ja pakkus kahtlemata elamuse ning traditsioonilisemate kammer­muusikaõhtute kõrval on kindlasti oma koht ka sellistel crossover-kontserdi­õhtutel, kus julgetakse katsetada ning kõrvutada nähtusi, mida esmapilgul ei oskakski omavahel seostada.

     

Sirp