Misanzeni „Sitsi silentium“, autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramaturg Mihkel Seeder, kostüümikunstnik Maarja Pabunen, lavakunstnik Laura Kõiv, koreograaf Kristjan Rohioja, helilooja ja -kujundaja Villem Rootalu, videokunstnik Sander Põldsaar ja valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht jt. Esietendus 14. VIII Tallinnas Balti manufaktuuris.
Helen Rekkori lavastuse „Sitsi silentium“ pealkiri räägib lavastuse sisule omamoodi vastu. Silentium’i – vaikuse, vaikimise – kujutamise asemel teoses hoopis lõhutakse vaikust, püütakse anda hääl nii sajanditagustele töölisnaistele kui ka unustusse vajunud Balti manufaktuuri hoonele. Tööliste hääl pääseb tõepoolest kõlama, täidab tühjad vabrikuruumid kilgete, karjete ja kõnelustega, manufaktuur ütleb aga vaid mõne sõna sekka.
Kavalehel on Rekkor selgitanud pealkirjavaliku tagamaid, viidates muu hulgas kirjanik Arundhati Roy öeldule: ei ole olemas hääletuid (inimesi), on ainult teadlikult vaigistatud ja meelsamini kuulamata jäetud (inimesed). Nagu Helen Rekkori ja dramaturg Mihkel Seedri ühiselt kirjutatud lugu näitab, oli teadlik vaigistamine ja kuulamata jätmine ka XX sajandi vabrikutöölistele argipäev. Vastuvaidlemise, allumatuse ja igasuguse isetegevuse eest karistati neid trahviga, samuti aitas tööliskonna häält summutada kurnatus, mille tingisid 11,5-tunnised tööpäevad, lakkamatu müra ja lämmatav tolm.
Vaikust on „Sitsi silentium’is“ määratud purustama ning oma vaatenurka publikule näitama Silva Pijoni kehastatud Leegi Laanejõgi, kelles peitub tollaste töölisnaiste koondportree. Alaealisena maalt linna ja vabrikusse tööle saabunud Leegi kujuneb aastakümnete jooksul manufaktuuri raudvaraks, rügades esialgu ketrusmasina taga ning lahates siis bürooseinte vahel vabriku finantsmuresid. Ehkki säärane töökeskkond on (eriti XX sajandi algusaastail) äärmiselt ebatervislik ja isegi inimvaenulik, siis tundub küsimus, miks naine seepeale lihtsalt minema ei läinud, siin sama pealiskaudne ja mõtlematu kui iga teise vägivaldse suhte puhul.
Vaikust on „Sitsi silentium’is“ määratud purustama Silva Pijoni kehastatud Leegi Laanejõgi, kelles peitub tollaste töölisnaiste koondportree.
Sarnaselt vägivaldse paarisuhtega pisendatakse ka vägivaldses töösuhtes naise väärtust ning rõhutakse tema võimetusele elus teisiti hakkama saada, kuni naine hakkab seda isegi uskuma. „Nädala pärast kraabite jälle siin ja anute, et ma teid tagasi võtaks,“ lausub karmikäeline ülevaataja Elviine Raam (Piret Krumm) lahkumist kaaluvale Leegile ja Rihardile (Rauno Kaibiainen). Teatri asutamisest unistav Rihard ikkagi lahkub, ent Leegi mitte, arvatavasti kaheldes oma võimes muul tööpostil toime tulla, ammugi siis teatris ja näitlejaametis.
Nõnda jääbki Leegi elu lõpuni vabrikule truuks, jätab sinna oma nooruse, tervise ja takkapihta lapsegi. Rekkori ja Seedri püüdlus maalida publiku silme ette töölisnaise terve elukaar, alustades tema esimesest tööpäevast ja lõpetades vabrikantide õnnesoovidega naise 100. sünnipäevaks, on kahtlemata ambitsioonikas ja huvitav, kuid kukub lõpuks hüplikult välja.
Mida lähemale jõutakse tänapäevale, seda pikemaks kujunevad stseenide ajavahed ning fookus liigub Leegi järjepidevalt arenguloolt üksikute dramaatiliste sündmuste kujutamisele. Pöördelised olukorrad markeeritakse, ent väheneb vaataja lähedane suhe peategelasega, kelle argipäeva muresid-rõõme võis varem ühtlaselt jälgida. Kuivõrd ajastute lahtimängimiseks jääb sellise hüplikkuse juures ka vähem aega, sugeneb lavastusse lõpuosas rohkem klišeesid – sketšilikuks vanamooriks muutuv peategelane nende hulgas.
Mis puutub manufaktuuri, siis omandab hoone lavastuses väiksema osatähtsuse, kui võinuks oodata. Etendused toimusid küll hiiglaslikus sammastatud vabrikusaalis, kuid suurem osa lavastusest mängiti publikutribüüni ees ruumi ühes otsas, eraldades eeslava sirmide ja kardinatega ülejäänud ruumist. Lavastaja taotlus kontsentreerida tegevus väiksele alale ning mitte riskida suurde ruumi hajuva kõne ja mänguga on mõistetav, ent jätab seejuures varju vabrikusaali tegeliku sügavuse ja võimsuse.
Tõepoolest, valged kardinad ja sirmid annavad mänguvõimalusi juurde video- ja valguskujundusele, lubades teosesse põimida ka nutikaid varjuteatri elemente. Pealegi areneb valgest kangast lavastuses omamoodi juhtmotiiv, mille kuju ja funktsioon vastavalt olukorrale muutub: kord laiali laotatuna saab kangast protestiloosung, kord pampu mässituna vormub sellest väikelaps. Olgugi et „Sitsi silentium’i“ peamiseks väljendusvahendiks kujuneb sõna, kumab Helen Rekkori visuaalteatritaust lavastusest pidevalt läbi.
Rekkori portfooliosse kuulub mõistagi ka mitu kohaspetsiifilist lavastust, ent sedapuhku ei jõudnud kohavaim kohale. Üksikud stseenid, mis avasid publikule terve ruumi ning haarasid mängu lõpmatu sammaste rea, andsid küll hoone vaimust kergelt aimu, aga ei suutnud teda veel tõsta subjekti, kaasarääkija staatusse. Lõviosa etenduse vältel tundus ikkagi, et võiksin seda vaadata mis tahes vanas tehases, lagunevas angaaris või laos, kuhu sobituks samasugune stsenograafia.
„Sitsi silentium’i“ loojate mõtteist olevat esialgu läbi käinud idee luua vabrikus hoopis rännaklavastus, ent Rekkori sõnul näis publiku ringi liigutamine suure hoone peal veidi ebainimlik.1 Ometi saanuks säärane formaat muuta vabrikuhoone suhte nii publiku kui ka näitlejatega aktiivsemaks ning anda talle viimast korda võimalus rääkida enese eest sellisena, nagu ta on.2 Või kes teab, ehk võimaldanuks seda ka teistsugune lava- ja publikuasetus. Praegune lavastus on küll kohapeal, kuid mitte -spetsiifiline.
1 Huvitaja. – ERR, Vikerraadio 7. VII 2021.
2 2022. aasta sügisel peaksid tehasehoones algama rekonstrueerimistööd.
Kuigi esmapilgul ei pruugi loomaõiguslus kliima soojenemisega haakuda, on need omavahel vägagi tihedalt seotud. Juba 2006. aastal avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (Food and Agriculture Organization of the UN, FAO) raporti, millest järeldus, et põllumajandusloomade pidamine on keskkonnale suureks ohuks, mõjudes nii põhjalikult ja laialdaselt, et selle probleemiga tegelemine peaks olema keskkonnapoliitikas esimesel kohal. Mõni aasta tagasi teatas ÜRO, et maailmal on ainult mõniteist aastat aega reageerida, et ära hoida kliimasoojenemisest tingitud katastroof. ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni hinnangul sureb iga päev välja kuni 200 liiki ning loomakasvatus on üks peamistest elupaikade hävinemise, liikide väljasuremise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjustest. Samal ajal suureneb aasta-aastalt loomade tapmine järjest halvemates tingimustes. Tänavu tapetakse umbes 80 miljardit looma, ÜRO hinnangul see arv suureneb ja 2050. aastaks kasvab tapetud maismaaloomade arv aastas 120 miljardini. Euroopa Liit on võtnud eesmärgiks saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus, mis tähendab seda, et sajandi keskpaigaks peaksime olema jõudnud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise madala tasemeni. See plaan on saavutamatu, kui loomatööstus senisel kujul jätkab. Pealegi on loomatööstuse tekitatud kasvuhoonegaaside protsent tõenäoliselt suurem, kui on ÜRO raportis kirjas.*
Katsed loomatööstust reformida
Kuid mida siis teha? Kolme strateegiat, mida pakuvad nii loomaõiguslased kui ka tööstus, on oma esinemistes ja artiklites kritiseerinud Merceri ülikooli professor Vasile Stanescu.
Esimene neist on liikumine kohaliku, humaansema ja loomi vabamalt pidava tööstuse poole ning toetub osaliselt uskumusele, et sellised muudatused mõjuvad ka keskkonnale positiivselt. Stanescu väidab, et nii see siiski ei ole, sest kui eelistada väikeseid kohalikke farme, läheb vabamalt peetavatele loomadele rohkem toitu ja kasutatakse veelgi rohkem maad, ehkki juba praegu on kolmandik maismaast loomatööstuse kasutuses. Teine strateegia loomatööstuse vähendamiseks on nn in vitro liha, mis asendaks tapetud põllumajandusloomadelt saadud liha ja seeläbi vähendaks kliimasoojenemist. Tõenäoliselt see siiski nii ei ole, arvestades energia hulka, mis katseklaasiliha kasvatamiseks läheks, kui jutt on tõepoolest kogu maailma toiduvajadustest. Kolmas strateegia on kõikvõimalike lihaasendajate tootmine sojast, hernevalgust või muust taimsest materjalist, mis võiksid liha turult välja tõrjuda. Stanescu sõnul ei juhtu seda päris kindlasti. Muidugi rõõmustavad need tooted veganite südant ja rikastavad paljude toidulauda, aga peamiselt on tegu siiski veganluse haloefekti ehk nimbusega, mis varjutab teiste toodete küsitavat eetilisust. Turundusuuringud on näidanud, et kui tootja toob turule uue toote, nt Dr Martens hakkas tootma ja müüma veganjalanõusid, siis tõuseb ka tema tavapäraste nahast jalanõude müük. Samal põhjusel müüvad burgeriketid ka salateid, mida müüakse imevähe, aga mis jätavad mulje, et tegemist on rahva tervisega arvestava toidukohaga. Selle teooria kohaselt peaks kasvama ka nt Tere piimatoodete müük, kuna nad on välja töötanud terve sarja vegantooteid. Neid saab, muide, aeg-ajalt loosiga võita, aga loosimises osalemiseks tuleb ühismeedias kinnitada, et ettevõte meeldib.
Mugavaid lahendusi ei ole, võib küll rääkida tapmise vähendamisest või inimeste vabast valikust.
Aga loomade õigused?
Kuid loomi ei vabastata, kui ei leidu neid, kes seda nõuavad. Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida. Kriitilised loomauuringud (critical animal studies) on aga akadeemiline uurimissuund, mis esitab veganlust pooldavaid argumente. Need kaks tõdemust on loomaõiguste aktiviste ja teadlasi üksteisele lähendanud ja mitmed konverentsid ja kokkusaamised on korraldatud nii, et rääkijate ja kuulajate hulgas on nii ühtesid kui teisi.
Loomade vabastamise liikumine on sotsiaalse õigluse liikumine, mis lähtub sellest, et iga loom on isik, kellega tuleb arvestada ja keda ei tohi ekspluateerida.
Teistes valdkondades nii hästi ei lähe. Loomaõiguslus on uus asi – nii maailmavaateliselt, uurimisvaldkonnana, poliitikakujundamises kui ühiskondlikes aruteludes. Kahtlemata leiab loomaõiguslikku mõtet aegade algusest, aga laiemat, kõigile arusaadavat arutelu ju endiselt ei toimu. Ja ehk sellepärast on raske ka koostöö näiteks keskkonnakaitsjate ja loomaõiguslaste vahel, kuigi nii loomaõiguslased, keskkonnakaitsjad kui ka teised mõtlevad inimesed peaksid moodustama ühisrinde, sest muidu nii lühikese aja jooksul vajalikku muudatust ei tule.
Kuna kliimasoojenemise ja loomatööstuse vahel on väga suur seos, siis on ilmselt aeg neist erimeelsustest üle saada. Tõenäoliselt oskavad mõlemad pooled üksteisele nii mõndagi õpetada ja juurde anda. Millegi tõsiselt muutmiseks oleks vaja veel suuremat vastastikust toetamist ja koostööd. Vähemalt kaks nimekat Eesti literaati kirjutasid elevant Medi surma järel (Medi suri Eestis tsirkusetuuri ajal ja see kurb juhtum viis mõne aastaga metsloomade avaliku näitamise keeluni) temast luuletuse. Pole vist mõtet küsida, mis sellest kasu on ja miks nad hoopis meeleavaldusele ei tulnud. Ebamugavasse aktivistirolli ei saagi kõiki oodata, aga saab loota, et kirjutatakse veel ja veel ja ka loetakse kas või kriitilistest loomauuringutest, mõeldakse kaasa sellele, mismoodi loomi koheldakse, ja ka sellele, mis on kliimamuutuste taga. Kunagi soovitas Eesti aktivistidele raamatute lugemist ka üks loomaaiadirektor, nüüd sai see soovitus laiali saadetud.
Selle kohta, et veganlus kui poliitiline liikumine ka erudiitidele arusaamatuks jääb, nimetavad mõned loomaõiguslased vahetevahel Vseviovi sündroomiks (ärgu lugupeetud professor ometi haavugu), pärast seda, kui mõjukas arvamusliider ühes raadiosaates taimetoitluse kui liialduse kohta märkuse tegi. Asi pole mõistagi ühes ütlejas, olgu ta nii mõjukas kui tahes. Märkus jäi meelde, sest liiga tihti ei saada aru, et veganlus ei ole toiduvalik, vaid midagi palju laiemat. Seesama laiem vajab muidugi ise ka kriitlist vaatenurka ja radikaalset muutust, sest praegu on nii loomade kannatuste suurenemise kui kliimamuutuste valguses tegu pigem kõigile meele järgi olla tahtva, kapitalismi mustrisse sobituda sooviva naiivsevõitu kambaga.
Stanescu ei ole ainuke kriitiliste loomauuringute esindaja, kelle arvates läheks loomade eestkostes vaja sotsiaalsest õiglusest lähtuvat suunda, mille eesmärk on solidaarsus loomaõiguste ja teiste sotsiaalset õiglust taotlevate liikumiste vahel ja mis töötaks vastu spetsietsismile ja antropotsentrismile.
Ühel konverentsil esitati Sydney ülikooli poliitikateooria õppejõule Dinesh Wadiwelile küsimus „mis teie silmad avas?“, pidades silmas hetke või sündmust, mil kriitiliste loomauuringutega tegeleja aru sai, kui ebaõiglane ja kannatusrohke on mitteinimloomade elu. „Nad ei olegi mul avanenud,“ ütles dr Wadiwel, „ma ootan, et tekiks intellektuaalne liikumine, milles ma saaksin osaleda, võib-olla siis avanevad.“
* Richard Twine, Emissions from Animal Agriculture –16.5% Is the New Minimum Figure. – Sustainability 2021, 13(11), 6276. https://doi.org/10.3390/su13116276
Kolm aastat tagasi lepiti ruumiloome eksperdirühma aruandes kokku kaksteist kvaliteetse ruumi põhimõtet, millest lähtuvalt tuleb edaspidi Eesti avalikku ruumi kujundada.1 Üks põhimõte selles loetelus on ligipääsetavus, mis tähendab ruumi kujundamist kõigile kasutajatele sobivaks ja nende võimalustega arvestavaks. Mis on aga ligipääsetavus, kes seda vajab ja kuidas jõuda ligipääsetava ühiskonnani? Need küsimused on Eestis siiani laiemalt läbi arutamata.
Viimased kaks aastat on riigikantselei juures töötanud rakkerühm, mis on põhjalikult analüüsinud nii ruumi kui ka ühiskonna ligipääsetavust. Vaadeldud on füüsilise ruumi, esmavajalike (e-)teenuste, meedia ja muu info kättesaadavust. Aluspõhimõte on seejuures, et ühiskond, sh füüsiline ruum, info ja teenused on mõeldud kõigile. Ometi on paljud oma igapäevatoimingutes väga piiratud ning nende võimalused ühiskonnaelust osa võtta ahtad. Seeläbi saab kannatada võrdsus, eneseteostus ja eneseväärikus.
Ligipääsetavuse kolm koostisosa
Sõna „ligipääsetavus“ toob suurele osale silme ette kujutluspildi kaldteest või kõrgest äärekivist ehk millestki, mis iseloomustab füüsilist keskkonda ja on seotud erivajadusega inimestega. Keskkonna puudujäägid on tõesti silmaga näha, kuid ligipääsetavuse käsitlemisel tuleb võrdselt arvestada kolme komponendiga: keskkonna füüsilise disaini, infodisaini ja teenusedisainiga.
Ühiskond on ligipääsetav vaid siis, kui need kolm osa on võrdselt läbi mõeldud ja keskkond või teenus vastavaks kujundatud. Näiteks, kui soovitakse teatrisse minna, siis algab ettevõtmine infost ja sellele kättesaadavusest, mis tähendab, et enne kodust väljumist peab olema selge, kas üldse pääseb teatrihoonesse või etendusele. Avalikus ruumis esitatav info peab toetama kohalejõudmist, näiteks ühissõidukite ajagraafik internetis või peatuses. Hoonesse peab olema võimalik kõigil siseneda ning saalis peavad olema kohad liikumise abivahendit kasutavale inimesele või laiema jalaruumiga rida neile, kel seda vaja vanuse või tervisliku seisundi tõttu. Teatris peavad kõik kultuurihuvilised etendust jälgida saama: pimeda puhul tähendab see näiteks etenduse kirjeldustõlget, vaegkuuljale silmusvõimendit teatrisaalis.
Ligipääsetavustõend
Ligipääsetavuse probleemistiku vaatlemisel on üsna selge, et on ühiskonnarühmi, keda diskrimineeritakse. Erivajadusega inimesed on talunud ja peavad seniajani taluma avaliku ruumi kasutamise, teenuse ja kaupade tarbimise piiratust. Paljudele nii tavaline jalutuskäik pargis või kauba valimine poeriiulilt ei ole iseenesestmõistetav väga suurele hulgale inimestele.
Füüsilise keskkonnaga samaväärselt tuleb tagada infokeskkonna ligipääsetavus ja arusaadavus.
COVIDi-tõendi kasutuselevõtu ajal on seega paslik teadvustada, et nn ligipääsetavustõend on meie riigis kasutusel juba aastakümneid ning selle juurutamine ei ole nõudnud mahukaid IT-investeeringuid ega teavitustööd. Vastupidi, ligipääsetavustõend on kujunenud omasoodu ja vaikselt nõukogudeaegse taristu vundamendile. Kõigile ligipääsetava ruumi arendamist on takistanud vähene teadlikkus ruumi kasutajate vajadustest.
Ühiskonna kehvapoolne ligipääsetavus toidab müüti, et erivajadustega inimesi on vähe. Kuna neid avalikus ruumis ei nähta, ei ole ka teadvustatud, et erivajadustega inimesi on ühiskonnas 11 protsenti. Puudega inimesed tunnetavad oma tegevuse piiratust keskmisest sagedamini ning märgatavaid tegevuspiiranguid kohtab 56 protsenti puudega inimestest.
Puudulik on ühiskonnas ka arusaam puude olemusest ja puudega inimeste vajadustest. Rakkerühma arutelude põhjal võib öelda, et kõige paremini mõistetakse inimeste liikumisraskusi, kuid vähem ollakse teadlikud kuulmis-, nägemis- ja intellektipuudest. Inimeste erinevate vajaduste märkamine ja selle mõistmine on teema, mida tuleks käsitleda juba maast madalast põhihariduses ning edaspidi põhjalikult ühiskonda kujundavate spetsialistide erialaõppes. Läbiv teema käsitlemine suurendab empaatiat, aga toob ühtlasi kaasa selle, et nii riik kui ka erasektor on edaspidi teenuste ja keskkonna kujundajana teadlikum tellija ning spetsialist oskab tellijale pakkuda kõigi kasutajate vajadustega arvestavaid lahendusi.
Ligipääsetavus – kelle jaoks?
Rakkerühmas sai kiiresti selgeks, et ligipääsetavusega hädas inimeste ring ei lõpe erivajadustega inimestega. Ligipääsetavust ühiskonna toimimise põhimõttelise alusena ei ole Eestis veel selgelt ja kõlavalt välja öeldud. Hea disain lähtub kasutajast ja tema vajadustest ning võtab arvesse kõik kasutajad. Keskmist kasutajat kui sellist kohtab harva ning ka tema vajadused muutuvad ajas. Lähtumine nii-öelda keskmise inimese parameetritest füüsilise ruumi või teenuste kujundamisel on probleem, mis tuleb lähikümnendil sihikindlalt lahendada.
Kes peale erivajadustega inimeste siis ligipääsetavaid lahendusi kõige rohkem vajavad? Lähtuda tuleb siin elukaarest ning muutuvatest vajadustest.
Elukaare alguses on lapsed ja noored, kel on avalikus ruumis liikumisel ja tegutsemisel, sh kaupade ja teenuste tarbimisel mitmeid füüsilisi takistusi.2Alla 18aastased lapsed ja noored moodustavad rahvastikus 20 protsenti ehk viiendiku.
Füüsilise keskkonnaga samaväärselt oluline, aga esmapilgul mitte nii nähtav on teenuste ja kaupade kättesaadavus, teadlik valmisolek teenindada lastega külastajaid. Siin võib iga lugeja mõelda, kas mähkimis- ja imetamisruum kaubanduskeskuses või meelelahutusasutuses on juba norm või jätkuvalt erand. Nii vanemate kui ka nooremate laste puhul tuleb arvestada, et nad on aktiivsed ühiskonna liikmed oma vanematega koos olles, mistõttu saab lastele kättesaamatust teenusest või raskesti läbitavast keskkonnast kitsaskoht kogu perekonnale.3
Elukaarel võib ette tulla, et saadakse lapsevanemaks. Eestis sünnib aastas keskeltläbi 13 000–14 000 last, kelle vanemad peavad lapse esimestel eluaastatel arvestama väikelapsega liikumise eripäraga. Kõige sagedamini pärsib ligipääsetavust lapsevanker: tänaval ning hoonetes võivad ette tulla äärekivid ja muud takistused, sageli pole arvestatud vajalike parameetritega läbipääsude loomisel, treppidel jm.
Ligipääsetavusega võib tekkida probleeme igaühel, sest kõigiga võib juhtuda, et langetakse allapoole iseseisva hakkamasaamise piiri või selle lähedale. Enamasti on tegemist mõne õnnetu ettenägematu sündmusega. Meditsiiniasutused registreerivad aastas vigastuste tulemusena ligikaudu 150 000 ravijuhtu, mille alla kuuluvad nii liiklusõnnetusest, kukkumisest, mürgistusest kui ka muudest põhjustest tingitud vigastused. Seega on ka nende inimeste igapäevaelu ning ühiskonnaelus osalemine piiratud. Ligipääsetav keskkond toetab aga kiiremat taastumist ja pole väiksema kõrvalabi vajaduse tõttu nii kulukas.
Elukaare teises pooles kogetakse suurema tõenäosusega oma igapäevategevuses piiranguid. 65aastased ja vanemad inimesed moodustavad Eesti rahvastikust ligikaudu 20 protsenti ehk viiendiku ning statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt on 2030. aastal vanemaealisi 23,1 ja 2040. aastal 25,6 protsenti elanikkonnast. See tähendab, et 2050. aastaks on Eesti rahvastikus ligikaudu 100 000 vanemaealist rohkem kui praegu ning samavõrra vähem tööealisi inimesi.
Ühiskonna vananemisega tõuseb vanemaealiste töötajate osakaal. Kuna enamasti ollakse tänapäeval ka vanemas eas aktiivsed, nõuab see ühiskonnas ja avalikus ruumis seda muutust soosivaid tingimusi. Inimeste oodatav eluiga küll pikeneb igal aastal, ent see toob kaasa ka rohkem aastaid, mil kogetakse halvenenud tervisest tulenevaid piiranguid. Tegevuspiirang ei tähenda tingimata puuet või vähenenud töövõimet, vaid inimene võib ise tunda, et on oma igapäevases toimetulekus piiratud, ka juhul, kui kasutatakse mõnda abivahendit.
Lahendusi, mis aitaksid paremini liikuda ja hakkama saada vajab peaaegu kaks kolmandikku eakatest, nimelt on 62,5 protsenti ehk ligikaudu 164 000 inimest enda arvates mõningal või suurel määral oma igapäevategemistes piiratud.4 Kõige levinumad on eakate hulgas liikumis- või liigutamisraskused, järgnevad nägemispiirangud ning mälu ja keskendumisega seotud probleemid.5
Kirjeldatud sihtrühmad moodustavad rahvastikust ligi poole. See on üsna kaalukas hulk, millest lähtuvalt tuleb ka ligipääsetavusega edaspidi senisest enam arvestada.
Terviklik teekond
Väga oluline on mõista ligipääsetavuse olemust. Siiani on lähenetud küsimusele ühe objekti või teenuse põhiselt, nii et iga teadlikum omanik või tellija on taganud oma hoone ligipääsetavuse, mis iseenesest on tervitatav.
Õige tihti näitab linnaruumi kitsaskohad kätte lapsevanker.
Objektipõhine lähenemine ei lahenda siiski probleemi, sest tegelikult ja sisuliselt on ligipääsetavus tagatud vaid siis, kui tema osalemist ühiskonnaelus toetab kogu teekond. Kasutajal on vähe kasu ligipääsetavalt lahendatud muuseumiekspositsioonist või perearsti kabinetist, kui sinna jõudmist ei toeta tänavaruum või ühistransport. Pahatihti ei saa paljud juba kodustki, oma toast, iseseisvalt väljuda. Kuigi elamute olukord on paranenud, on suurema osa Eesti elamufondi ligipääsetavusega kehvad lood ning kahetsusväärselt projekteeritakse ja ehitatakse endiselt viletsate lahendustega uusehitisi.
Nõukogude ajal oli tüüpseeria kortermajade ehitamine esmatähtis, et rahuldada kasvava elanikkonna elamispinnavajadus, muule tol ajal erilist tähelepanu ei pööratud. Kortermajade ruumid on suhteliselt väikesed ja ukseavad kitsad, elanike erivajadustega ei arvestatud ka hoone lähiümbruses. Arvukad viiekordsed tellisest ja raudbetoonist suurpaneelidest korterelamud kerkisid tolle aja nõuete kohaselt liftita. Ka liftiga ehitatud üheksakordsetes ja kõrgemates korterelamutes välistavad poolkorrusele viivad trepid välisukse ja lifti vahel paljud kasutajad.
Teekond ei ole võimalik ilma sihtpunktide ühendamiseta. Viimasel aastal on ka avalikus arutelus tõstetud esile, et madal äärekivi ja piisava laiusega kõnnitee on vajalik paljudele, sealhulgas lapsevankriga või elektritõukerattaga liiklejale. Siiski ei tohi ära unustada, et kui osale tähendab nende asjade lahendamine paremat kogemust, siis erivajadusega inimesele tähendab kõrge äärekivi või juhttee puudumine teekonna katkemist.
Tänavatega samavõrd oluline on, et ühissõidukitesse peab saama siseneda-väljuda ilma astmeid kasutamata ning teave peab olema edastatud nii, et kõik sellest osa saavad.
Füüsilise keskkonnaga samaväärne on infokeskkonna ligipääsetavus. Paljudele on praegu meedia ja muu avalikult esitatav info suuresti kättesaamatu. Kuigi valitsusasutuste kommunikatsioon areneb, aina enam kasutatakse viipekeelset tõlget ja subtiitreid, siis televisioonis puuduvad eestikeelsed subtiitrid suurema osa eestikeelse originaaltoodangu puhul. Samamoodi tuleb tähelepanu pöörata avalikus ruumis esitatavale infole: info paljusus, vale kirjasuurus või vähene kontrastsus jätab paljud kasutajad infosulgu.
Riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori kollektiivne pingutus ligipääsetava ühiskonna nimel peaks olema XXI sajandil loomulik samm. Ligipääsetavust ei tohiks näha kohustusena, vaid võimalusena tagada kõigile võrdsed võimalused. Kui riigi kohustus on tagada võrdsed võimalused, siis erasektorile on ligipääsetavus vastutustundliku ettevõtluse üks osa, aga tähendab ka suuremat klientuuri.
2 Rakendusliku Antropoloogia Keskus, Laste ligipääsetavuse uuring. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/laste_ligipaasetavuse_uuring.pdf
3 Eesti Arhitektide Liit, Eesti Disainikeskus, Eesti Kunstiakadeemia, Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine. Astangu rehabilitatsioonikeskus, 2012. https://www.astangu.ee/sites/default/files/media/koiki_kaasava_elukeskkonna_kavandamine_loomine.pdf
Kaia Sisask, tõlkija, toimetaja, Tallinna ülikooli lektor
Kaia Sisask
Mida tähendab vabadus praegusel tervise- ja ähvardava ökokriisi ajastul? Kogu ühiskondlik debatt näib nii või teisiti keerlevat vabaduse mõtestamise ümber. Eraomaniku vabadus toimida oma metsaga oma suva järgi, maskivastase vabadus … (ah, aga mis sest kõigest korrutada!). 30. augusti Postimehes ütleb katoliku piiskop Philippe Jourdan, et oma vabaduse piiramine on eelkõige armastuse tegu. Ja et on olemas ka sotsiaalne armastus. Või kui mitte nii suurt sõna kasutada, siis võib rääkida vähemalt empaatiast. Nii isiklik kui ka sotsiaalne empaatia seisnevad omaenese vabadusekillukeste äraandmises. Igasuguseid vabadusi on meil ju tegelikult palju (kui see ununema kipub, rännatagu maailmas ringi).
Tallinna ülikoolis prantsuse kirjanduse kursust lugedes olen sageli keskendunud eksistentsialismile. Minu põlvkonnale oli Albert Camus’ „Sisyphose müüt“ öökapiraamat. Oma taandamatu mässumeelsuse kreedoga pakkus just Camus nõukogude ajal teatava sisemise vabaduse võimaluse. Seevastu kommunistlike vaadetega intellektuaal Jean-Paul Sartre ei kõnetanud tollast eesti lugejat. Praeguste üliõpilaste puhul on vastupidi: Camus ja tema üksildane eksistentsikuristik (ega isegi mitte mäss) ei huvita eriti kedagi, see-eest Sartre’i „Eksistentsialism on humanism“ leiab positiivset vastukaja ja kohati väga loovaidki tõlgendusi: mitte sõltuda välistest ootustest, valida iseennast, tegutseda vastutustundlikult, heas usus, et minu valik on hea ka teistele, olla igal juhul „angažeeritud“ … uskuda oma võimesse luua muutusi … päästa maailm. Nojah, see kõik pole küll enam päriselt eksistentsialism, aga mis siis sellest? Kui teos sellisel kujul kõnetab, on noore põlvkonnaga vist kõik hästi.
Hiina ühiskonda ähvardab järsk demograafiline ja ökoloogiline kriis ning keskmise sissetuleku klaaslagi. Kuna tavapäraste poliitiliste ja majanduslike lahendustega ollakse lootusetult hiljaks jäänud, teeb Peking panuseid uutele tehnoloogiatele. Hiina tehnoloogiline areng on olnud kiire. Üheks riikliku investeeringuplaani tähelepanuväärsemaks tulemiks on kõrgelt arenenud tehisintellektitehnoloogia ja sellele rajatud rakendusmaailm. Hiinas elab 1,4 miljardit inimest ja see on hea eeldus suurandmete kogumiseks. Just suurandmete hulgast sõltub tehisintellektirakenduste kvaliteet. Lisaks on Hiinas piisav tehnotaristu, hulganisti ambitsioonikaid noori ja kõrgetasemelisi ülikoole, kus tehisintellektitehnoloogiat õpetatakse ja edasi arendatakse. Ent peamine põhjus, miks Hiina tehisintellektitehnoloogia ja rakendused on kõrgelt arenenud, seisneb selles, et Hiina on üks enim võrgustunud ühiskondi maailmas.
Ükski teine ühiskond ei ole nii palju tehisintellektitehnoloogial rajanevate rakendustega läbi põimunud kui Hiina. Võrreldes läänega tellitakse Hiinas koju rohkem toitu ja ukse ette rohkem autosid. Ühe näpuviipega kutsutakse koju juuksur, lapsehoidja ning isegi inimene, kes on valmis mõistliku tasu eest koera pesema. Kõik see eeldab andmete kogumist ja tehisintellektitehnoloogial põhinevate rakenduste tungimist sügavale inimeste ellu. Ettevõtetel on suurepärane ülevaade igast võrgustunud inimesest, keda on Hiinas üle ühe miljardi.1
Hiina Kommunistlik Partei (HKP) on aru saanud, et ettevõtete kogutud andmed on võimas vahend poliitilise kontrolli tugevdamiseks. Peale riigi andmebaaside ning miljonite CCTV kaamerate tänavail, avalikes hoonetes ja klassiruumides kasutavad riigi julgeolekuasutused ettevõtete internetiplatvormidele sisestatud infot, et üksikisiku tegemisi jälgida ja mõjutada. Ettevõtetel ei ole võimalust koostööst keelduda. Kõikide Hiina suurfirmade juures tegutsevad HKP rakukesed, kes vajaduse korral partei sõna maksma panevad.2 Ka Hiina tehnoloogiahiiud nagu Huawei, Tencent (WeChat) ja Alibaba on poliitilist nabanööri pidi HKPga seotud. Kontrolli suurendamiseks võttis Peking 2016. aastal vastu seaduse, millega kohustatakse kõiki eraisikuid ja ettevõtteid riigiasutustega koostööd tegema. Seadus hakkas kehtima 2017. aastal ning selle tulemusel on kõik eraettevõtete kogutud andmed söögitellimuste, autojagamiste, fotopostituste kohta julgeolekuasutuste käsutuses.
Kuigi Hiina Kommunistlik Partei ei ole veel valmis lahti laskma oma ajaloolisest normivast rollist ning Hiinas reisides kohtab igal sammul punasümboolikat, ei ole indoktrineerimine määrava tähtsusega. Ideoloogia on jäämas tagaplaanile ja ühiskond on pigem ideaalide osas ükskõikne. Pildil Tiananmeni väljak tänavu juunis, kui tähistati Hiina Kommunistliku Partei 100. sünnipäeva.
Nii on loodud eeldused tehnodüstoopiliseks ühiskonnaks, kus riik tunneb kodanikke paremini kui kodanikud ise ning kasutab seda teadmist, et nende käitumist poliitiliselt programmeerida. Tekkiva režiimi keskmes on nn ühiskondlik punktisüsteem (social credit system). Lihtsustatult öeldes on tegemist tehisintellektitehnoloogiaile rajatud jälgimis- ja mõjutussüsteemiga: kiiduväärt tegusid premeeritakse plusspunktidega, laiduväärseid karistatakse miinuspunktidega. CCTV kaamera vaateväljas vales kohas tee ületamine võib punktisummat vähendada, ühismeedias Xi Jinpingi otsuste kiitmine viib aga punktisumma üles. Samuti sõltub punktisumma ühismeediasõpradest: tagasihoidliku skooriga sõbrad on targem hüljata, sest seegi mõjutab kogutud punkte. Kui punktisumma langeb liiga madalale, ei ole näiteks enam võimalik panna oma lapsi hea mainega kooli, osta kiirrongipileteid esimesse klassi jne. Kasutajatele ei ole aga täpselt teada, milliste reeglite alusel nende käitumist hinnatakse. See teadmus on vaid HKP juhitud julgeolekuasutustel.
Usaldamatus ja kaitsetus
Kuigi meid paneb kirjeldatud olukord hirmunult õlgu võdistama, tervitavad paljud hiinlased partei loodavat tehnodüstoopilist politseiriiki.3 Hiinas on ühiskondlik usaldamatus tõsine probleem. Petuskeeme ja õngevõtmisi kohtab igal sammul ja nende ees tuntakse end kaitsetult. HKP pakutud ühiskonna mudel, kus riik kontrollib kogu infot ning on võimeline „häid“ inimesi kurikaeltest eristama, näib päevamurede valguses mõistlik lahendus. Ühiskondlikku usaldust ei olegi sellises ühiskonnas vaja, sest selle on asendanud masinlik ettemääratus.
Seni ei ole sotsiaalne punktisüsteem ühtne, vaid jagatud mitmesuguste juhtprojektide ja piirkondlike algatuste vahel. Näiteks Hiina Keskpangal on üksikisikute finantskäitumist jälgiv süsteem. Kuid Pekingi ideaaliks on siiski üks terviklahendus, mille eesmärk on suurendada ühiskonna ettemääratust ja stabiilsust, riigi ühtsust ja partei võimu. Uutel tehnoloogiatel rajanev politseiriik ei ole totalitaarne, mis, nagu Hannah Arendt seletab,4 murendab ühiskondlikud suhted pereliikmete ja sõpruskondade vahel põrmuks ning kontrollib inimest ideoloogia ja hirmu abil. Totalitaarses režiimis on riik või poliitiline partei asendanud kõik ühiskondlikud suhted. Partei on sinu isa, ema, vend ja sõber. Hiinas loodava režiimi eelduseks on aga kõikehõlmav suhtlus, milleta ei oleks riigil piisavalt teavet, et inimeste käitumist ennustada ja mõjutada. Hirm on praegu veel vajalik, ent see on varuks vaid sõnakuulmatuile ja muutub üleliigseks, kui kirjeldatud ideedest saab reaalsus. Sellest hetkest alates on vastuhakk režiimile mõeldamatu ja hirm kasutu.
Ka ideoloogia on jäämas tagaplaanile. Kuigi HKP ei ole veel valmis lahti laskma oma ajaloolisest normivast rollist ning Hiinas reisides kohtab igal sammul punasümboolikat, ei ole indoktrineerimine määrava tähtsusega. Kirjeldatav ühiskond on pigem agnostiline (ideaalide osas ükskõikne). Teisisõnu, HKP ei püüa teha kõigist hiinlastest kommuniste. Eesmärk on hoopis hulk võrgustunud, aga poliitiliselt apaatseid inimesi, kellele läheb korda vaid ühiskonna näiline vabadus ja tarbimisotsuste mitmekesisus.See on sülemlik (hive) ühiskond, kus kõik ühiskonna liikmed on tänu täielikule sotsiaalsele kontaktile sarnased – sarnaste vajaduste, unistuste ja tunnetega nagu mesilased või sipelgad. Vabadusel valida ühe või teise maailmavaate vahel ei ole sellises režiimis kohta. Küsimus, millist riiki või ühiskonda tahetakse, on tarbetu või isegi kuritahtlik. Need valikud teeb tehisintellekt inimeste eest. Vabadus säilib vaid kommertsmaailmas – valikuvabaduses sinise või punase mobiiltelefonikatte vahel.
Jälgimiskaamera Taevase Rahu väljakul.
Sülemliku ühiskonnamudeli juured ulatuvad tagasi biheiviorismini (radical behaviorism), psühholoogilise teooriani, mis välistab vabaduse mõelda ja käituda omasoodu. Biheiviorismi järgi on vabadus juhus, informatsiooni puudumine. Kui meil oleks piisavalt teavet, käituksime ennustatavalt ja ühtemoodi. Õigust vabalt mõelda ja käituda ei oleks tarvis, sest keegi ei kasutaks seda. Kõik ühiskondlikud mured kliimaprobleemidest kuritegevuseni saaksid lahenduse tänu kogutud infohulgale, ilma demokraatia, inimõiguste ja vabamajanduseta.5 Infotäius ehk kogu teabe olemasolu on ideaal nii biheiviorismi kui ka HKP vaatevinklist. HKP modernistliku maailmakäsitluse kohaselt on tõde tuvastatav, ja kui see on kord tuvastatud, tuleb ka selle kohaselt käituda. „Tõe“ tuvastamiseks peab aga olema väga-väga palju infot.
Infotäius ilma vabadusteta
Esimest korda ajaloos näib see absolutistlik ideaal saavutatav. Hiina püüdlused võimaldavad meil kiigata tulevikku ja kujutada ette ühiskonda, mida juhitakse kõikehõlmava infotäiuse alusel, aga ilma vabadusteta. Sellises sülemlikus ühiskonnas võib riik (või partei) meie käitumisotsuseid ja hoiakuid meile endile teadmata muuta, programmeerides masside käitumist riigile soodsas suunas. Säärane ühiskond võib olla kõigis oma ettevõtmistes tõhusam kui need ühiskonnad, mida „piiravad“ sõnavabadus ja demokraatlikud institutsioonid – on tõenäoline, et avaliku debatita ühiskond lahendab mõningaid probleeme kiiremini. Säärane riik võib tehnoloogilises ja sõjalises arengus teistest ette jõuda ning otseselt ohustada liberaaldemokraatlikke ühiskondi, kus ei olda nõus oma kodanikke programmeerima.
Ent sülemlik ühiskonnakorraldus on ohuks liberaaldemokraatiale ka siis, kui seda ei rakendata täies mahus. Hiinas loodav režiim on saamas ihaldusväärseks eeskujuks kogu maailmas, ka läänes. Liberaaldemokraatiat kritiseeritakse, sest see on segane ja ennustamatu. Sülemliku ühiskonna pooldajad pakuvad demokraatlike tavade ja institutsioonide asemele suurandmetel tuginevaid „täpseid“ teadmisi ja plaane, mis üksikisikut ühes või teises suunas nügivad – vastavalt vajadusele ja neile endale teadmata. Parlamendi- või presidendivalimisi ei ole tarvis, rääkimata sõnavabadusest. See argument on vesi HKP veskitele, kes on mitukümmend aastat demokraatlikke ideaale ja protseduure põlastanud. Alates 2012. aastast peab HKP liberaaldemokraatiat ametlikult ohtlikuks ja režiimi stabiilsust õõnestavaks.
Mida kirjeldatud arenguga silmitsi seistes teha? Siin-seal on kõlanud väide, et lääne ühiskonnad peaksid laskma tehnoloogiaettevõtetel kontrollimatult Hiina konkurentidega võidu joosta. Hirmunult kõlab küsimus: mis siis, kui Hiina tehisintellektitehnoloogiad ja -rakendused saavad meie omadest võimsamaks. Siis on Hiina ju võitnud! Selle ärahoidmiseks peab lääne tehnoloogiaettevõtetele jätma vabaduse areneda ja mitte pärssima nende arengut iganenud valgustusajastu ideaalidega, kõlab argument. Neoliberalistlikus vaimus usutakse, et vaid tehnoloogiaettevõtete piiramatu tegutsemine saab olla Hiina autokraatlikule tegutsemisele tõhus vastumürk. Kuid seejuures unustatakse: selleks et igasuguse ohuga silmitsi seista, peab meie ühiskond olema terve ja teovõimeline.
Läänes valitsevad kommertshuvid
Lääne tehnoloogiaettevõtete (eelkõige Google ja Facebook) loodud algoritmid lähtuvad vaid kommertshuvidest ega pea oluliseks ühiskondlikke väärtusi ja sootsiumi toimimist, kirjutab Shoshana Zuboff.6 Nad on õppinud ära kasutama meie loomust – vajadust suhelda, samastuda, vastanduda –, et naelutada meid ekraanide külge ning teha rahaks väikesed muutused meie käitumises. Koondades suhtluse ühismeedia „silotornidesse“ on kaduma läinud kodanikuühiskonnale nii vajalik ühine suhtlusväli, kus erinevad ideed ja vaated saaksid kohtuda. Tagajärjeks on ühiskondade äärmuslik polariseerumine.7
„Ma ei saa aru, kuidas Reformierakond võimule tuli,“ ütles üks minu tuttavatest, „kui kõik, keda ma tean, valivad EKREt.“ Säärased väljaütlemised on võimalikud eelkõige ühismeediaplatvormide algoritmide toel, mis eelistavad vastandumist ja konflikti argumenteeritud debatile ja üksmeele otsimisele. Mis kasu on läänes loodud tehisintellektitehnoloogiast, kui samal ajal ühiskond mureneb tuhandeks killuks, kui jõukus ja võim koonduvad vaid üksikute tehnomogulite kätte ja riik vaatab nõutult kõrvalt? Kui orwellilikult hirmutavad Hiina kiired sammud sülemliku ühiskonna poole ka ei ole, ei tohi see pimestada meid ohtudest, mis võrsuvad meie oma kodus. Vastupidi, ainus viis, kuidas Hiina moodi sülemlikule ühiskonnamudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi pakkuda, on panna tehnoloogiaettevõtted oma tegude eest vastutust kandma. Me peame siduma tehisintellektitehnoloogia liberaaldemokraatlike väärtuste külge ning seeläbi taastama ühiskonna terviklikkuse. Kui me seda ei suuda, on Pekingil õigus – liberaaldemokraatlik ühiskonnaideaal on oma aja ära elanud.
1 Lai Lin. Thomala, Number of internet users in China2015–2026. 16.VIII 2021. https://www.statista.com/statistics/278417/number-of-internet-users-in-china/
2 Scott Livingston, The Chinese Communist Party Targets the Private Sector. Center for Strategic & International Studies, 8. X 2020.
3 Amy Hawkins, Chinese Citizens Want the Government to Rank Them. – Foreign Policy 24. V 2017. https://foreignpolicy.com/2017/05/24/chinese-citizens-want-the-government-to-rank-them/
4 Hannah Arendt, The Origins of Totalitarianism. The Harvest Book, 1976.
5 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. Profile Books, London, 2019.
6 Shoshana Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism 2019, lk 398–407.
7 Agnieszka Rychwalska, Magdalena Roszczyńska-Kurasińska, Polarization on social media: when group dynamics leads to societal divides. Proceedings of the 51st Hawaii International Conference on System Sciences, 2018.
Artikkel tõukub selle aasta arvamusfestivali arutelust “Minu TikToki tantsu mõju”, mille korraldajaks oli Tartu Ülikooli Aasia keskus.
Pealelend – Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, tänavuse Kohila keraamikasümpoosioni korraldajad
TRIINU SOIKMETS
Mille poolest erines tänavune sümpoosion varasematest?
Austades kahekümne aastaga välja kujunenud traditsioone, oleme säilitanud sümpoosioni idee ja väärtused. Erinevalt varasematest sümpoosionidest oleme soovinud siduda eri valdkondi ning leida ühenduskohti, mis aitaksid puupõletuskeraamikat publikule tutvustada.
Tänavuse sümpoosioni keskmes oli valgus. Seetõttu lõi kaasa valguskunstnik Rene Manivald Tamm, kes tegi ühisnäituse teostest lähtuva valguslahenduse. Ta lõi valgusega põnevaid ruumi-, pinna- ja vormisuhteid, mis muutsid Kohila vana paberivabriku omaette maailmaks, pühamuks. Jäime tulemusega väga rahule.
Meile oli tähtis mõtiskleda ka puupõletuse keskkonnamõjude üle. Palusime Külli Kõivul kaasata osalevad kunstnikud ühistegevusse, et pöörata keskkonnale tähelepanu. Külli eestvedamisel esinesid ettekannetega MTÜ Päästame Eesti Metsad juhatuse liige ja loodusgiid Liina Steinberg ning bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes. Koos TAKKKi keskkonnakunsti sümpoosioniga arutlesime kunstniku vastutuse üle keskkonna ees. Põletatud keraamika ei lagune, vaid jääb alles, ka killud. Seega on tuleb mõelda sellele, mis ahju läheb ja mis alles jääb. Ning miks.
Rääkige lähemalt publiku kaasamisest.
Tänavust publikuprogrammi koordineeris keraamik Aigi Orav. Kokku oli mitu üritust, kus huvilised tutvusid sümpoosioni ajaloo ja seisuga, kunstnike stuudiote, nende loomingu ja pooleliolevate töödega, samuti tegid ise käed saviseks.
Sander Raudsepa tuleskulptuur kuulus sümpoosioni paralleelprogrammi. Selle põletusprotsessi teostas ahjumeister Andres Allik, kelle ehitatud kroonleht-ahi kesköötunnil põletuse kõrgeimal temperatuuril skulptuuri ümbert marulise aplausi saatel lahti tõmmati. Elavas leegis lõõmav mitmemeetrine skulptuur pakkus tõelise elamuse, sest sedalaadi suurvormi põletati Eestis esimest korda. Kokku uudistas tuleskulptuuri avamist mitusada inimest. Skulptuur paigaldati vaatamiseks Tohisoo mõisaparki.
Kuidas osalejaid leiate? Kas kuulutate välja konkursi või teete otsepakkumisi?
Ainult otsepakkumiste kaudu.
Üks osa puupõletusprotsessist on puude põletamine. Kust pärineb süütematerjal ja mitu kuupmeetrit seda kulus? Kulunud savi kaal sobib siia võrdluseks.
Enamjaolt kasutatakse puidujääke. Kokku kulus kahe anagama ahju ja tuleskulptuuri põletamiseks ligikaudu 25 kuupmeetrit puid. Osalejatele kulus savi 900 kilo ehk 100 kilo kunstniku kohta ning lisaks 400 kilo tuleskulptuuri jaoks.
28. juulil korraldasite koos keskkonnakunsti sümpoosioniga arutelupäeva. Milliseid mõtteid sealt kõrva taha panite ja kas kavatsete neid edaspidi oma töös silmas pidada?
Kõrva taha panime mõtte kasutada puupõletusahju kuumust või leeki uue energia tootmiseks, et see ei läheks nii-öelda korstnasse. Kunstnikul, ükskõik millise materjaliga või millises stiilis ta ka ei tööta, peab olema vastutus keskkonna ees. Meie arutelupäev „Kunst ja jätkusuutlikkus: milline on kunstniku vastutus?“ sai võimalikuks kahe ürituse – keskkonnakunsti ja meie sümpoosioni koostöös.
Tänavune keraamikasümpoosion oli kahekümne esimene. Kas on juba ideid järgmisteks aastateks?
Järgmisteks aastateks on seemned mulda pandud, kuid on veel vara öelda, mis sest võrsuma hakkab. Püsitoetus lahendaks suurema osa ebaselgusest, kuid praegu on see soovmõtlemine.
Sel suvel raiuti Haapsalus peatänava remondi kattevarjus maha pärnapuude allee. Viljandlased protestivad, sest sealgi on plaanis maha võtta pärnadest, tammedest ja vahtratest koosnev allee, et laiendada sõiduteed ja rajada kergliiklustee, lisaks veel pärnasid, mis jäävad ette parkla laiendusele. Linnatänavatel kasvavate puude elu sõltub inimestest. Kuidas on puude ja inimeste kooselu linnatänavatel tekkinud ja kujunenud?
Tänavapuud
Linnade kujunedes looduslike taimede osatähtsus vähenes, kuid aja edenedes arusaam muutus ning väärtustama hakati haljastust: parke, skvääre, puiesteid ja üksikpuid. Tänavapuudest on palju uurimusi, rohkesti USAst, aga ka Euroopast. Üks üldistav ülevaade on tänavapuude mõjust USA autori Steve Mouzoni sulest.1 Mouzoni andmetel aitavad tänavapuud kaasa ettevõtete käekäigule, meelitades kohale rohkem kliente, seega on puud investeering kestlikusse. Puud on armastatumate linnaosade visiitkaardi eest ning suurendavad kinnisvara väärtust ja elanikkonna kasvu. Käest lastud koha taastamine peaks algama tänavapuude programmiga, sest puud muudavad ettekujutuse kohast, kus midagi pole võimalik, kohaks, kus „kunagi ei tea, mida head siin juhtuda võib“. Kirjutise autor väidab, et kui ta uurib võõrast linna, et teha seal fotosid populaarsemate kohtade kataloogi jaoks, sõidab ta ringi, vaatab kõrvaltänavaid ja otsib tänavapuid. Peaaegu eranditult on tänavad, kus on palju tänavapuid, linna armastatumad.
Kuid puud pole ainult kaunid. Iga tänavapuu peab kinni esimese tolli (2,5 cm) sademevett ning seega säästavad puud sademevee püüdmise taristut kogu linnas ning võimaldavad selle raha kulutada muul otstarbel. Ka kuritegevus väheneb: uuringud on näidanud, et 10% rohkem tänavapuid vähendab kuritegevust 12% võrra, sest seda rohkem inimesi kõnnib ringi ja kuritegudel on pealtnägijaid.
Muidugi muudavad puud linnakliimat, eriti kuumal ajal. Puude varjus käimise ja päikese käes kõndimise vahe on tajuda. Korralikult paigutatud tänavapuud varjutavad kõnniteed ja nende tekitatud temperatuurilangus võib ulatuda kuni 7,22 °C. Tänavapuude lehtede niiskus eraldub veeauruna, mis jahutab hästi näiteks kohvikus istuvaid inimesi ja toob kohvikusse rohkem külalisi. Kuna tänavapuud varjavad tänavasillutise, on nad linnas peamised soojussaarte vähendajad. Soojussaareks nimetatakse kohta, kus õhutemperatuur tõuseb kuuma ilmaga mitu kraadi ümbritsevast kõrgemaks. Puud mõjutavad ka hoonete konditsioneerimise vajadust, kuna aknaid varjutavad lehtpuud vähendavad jahutuskoormust.
Lageraie Haapsalu peatänaval.
Muide, tänavapuud on kiiruse ületamise vastu sama tõhusad kui kiiruskaamerad. Korralikult paigutatud tänavapuud kõnnitee ja sõiduradade vahel kaitsevad füüsiliselt kõnniteel kõndivaid inimesi, samuti sunnivad tänava lähedal olevad puud autojuhte hoogu maha võtma, sest iga terve mõistusega juht saab aru, et puu võidab peaaegu alati. Veel on teadusuuringud näidanud, et tänavapuud meelitavad inimesi jalutama, vähendades autoga sõitmist. Kõndimise ning mõtteselguse ja meelerahu vahel on aga otsene seos – juba ammu on teada rahvatarkus „jalgadel mõtlemisele” kõrgest väärtusest. Jalutamine aitab kaasa keha heaolule, alandades vererõhku ja pulsisagedust ning parandades paljusid teisi kehamõõdikuid.
Majanduslikust vaatevinklist tõstavad tänavapuud kinnisvara väärtust. Kui tänavat ääristavad puud, tõuseb USAs iga maja väärtus sel tänaval umbes 20 000 dollari võrra. Kui arvestada, et ka suhteliselt jämeda tänavapuu istutamise ja kolmeaastase hoolduse kulu jääb kusagile 250–600 dollari kanti, on puu kasumlikkus nende eluajal ligi 100 000 dollarit. Seega, kuigi tänavapuude istutamine ja hooldamine on kallis ning neid võivad tabada mitmed hädad,2 on tänavapuude istutamise programmid ka vaestes naabruskondades investeering tulevikku.
Kindlasti on tänavapuudel esteetiline väärtus: enamik linnainimesi peab tänavapuid ilusaks, kuid peale selle on nad linnamaastiku ainus element, mis teevad tänavapilti aja jooksul kaunimaks. Kuigi puud peavad võistlema maa-aluste ja -pealsete kommunikatsioonidega, on kompromiss siin võimalik.
Eesti tänavapuude liigid
Igal maal on algselt tänavapuudeks kasutatud kohalikus looduses leiduvaid, hiljem juba võõramaised puuliike. Eesti kohta saab ülevaate avaldatud töödest:3 looduslikest puudest kasvavad linnades harilik pärn, arukask, harilik vaher, harilik saar, harilik tamm, harilik jalakas, künnapuu ja harilik pihlakas. Harvem võib kohata harilikku kuuske ja pooppuud. Eks igal liigil ole puude kõrgust, võra, lehestikku ja juurestikku arvestades oma head ja vead.
Näiteks arukask on saasteõrn, samal ajal annavad väikesed lehed ja suhteliselt kitsas võra talle mõningaid eeliseid,4 vahtra lai võra ja suured lehed sobivad linnamaastikku igati, kuid sügisel märjaga maha kukkunud lehed muudavad tänavad libedaks. Pihlaka õied on pilkupüüdvad ja marjad lindudele meelepärane toit, kuigi marjad võivad kohati kahjustada lindude tervist. Tamme peajuur ulatub sügavale ja saab ikka niiskust kätte – eks igal puuliigil ole omadusi, mille alusel teda sobitada. Tähtis on ka puude tormikindlus.
Linnapuude eluiga võib olla vägagi pikk, vanimad Tallinna pärnad ja tammed on ligi 300aastased. Näiteks on tänavapärnad (harilik ja lääne pärn) Tallinnas Kaarli puiesteel arvatavasti 150 aastat vanad ning kipuvad surema püstipäi. Saja aastani võivad kasvada ka jalakad ja künnapuud, millest viimane paistab olevat tänavapuuks isegi sobivam.
Viljandis süttis üheks õhtuks raiumisele määratud puudel rohe-sinine valgusinstallatsioon, mille autoriks on Rene Liivamägi.
Seoses võõrliikide introduktsiooni ja levikuga leidsid nemadki kasutust linnades. Eestis on tänavpuudena kasvatud ligikaudu 30 võõrliiki, lisaks üksikuid sorte. XVII sajandil ja hiljem jõudsid istutuse ulatuselt esikohale Euroopas levinud suurelehine pärn ning selle ja hariliku pärna hübriid – lääne pärn. Nende kõrval on okaspuudest euroopa lehis, mida leidub Pärnus ja mida on uuemal ajal istutatud ka Tallinna Lasnamäele; harilik ebatsuuga – praegu leiab teda Tartust, kuid 1930. aastatel oli istutatud Viljandis terve suur puiestee, mis maha võeti suhteliselt hiljuti; euroopa seedermänni ja siberi seedermänni puiesteed Pärnus ning torkava kuuse sorti „Glauca“ mitmes linnas. Väga harva on kasutatud kanada kuuske ja siberi nulgu. Lehtpuudest kohtab tänavatel tihtipeale harilikku hobukastanit, pensilvaania saart, papleid, hõberemmelga teisendit var. sericea ja punakat remmelgat. Harvem halli ja mandžuuria pähklipuud, õunapuid ja harilikku robiiniat ning põld-, ginnala-, saar-, tatari ja mägivahtrat või harilikku astelpaju. Seega on valik üsna lai. Kuid tuleb arvesse võtta, et puude pika eluea jooksul on ka olud linnades muutunud ekstreemsemaks: kasvupinda jääb järjest vähemaks ja põhjavee tase langeb, uute maa-aluste kommunikatsioonide rajamine vigastab juurestikku ja ega õhuliinidki puudele õnne too.
Tänavapuud kasvavad stressitingimustes ja on seega haigustele vastuvõtlikumad. Sel lihtsal põhjusel on parimateks osutunud lääne ja suurelehine pärn, sest nende aretus linnapuudeks on Hollandis kestnud arvatavasti juba 400 aastat, eriti just esimesel puhul. Seetõttu ongi üle Euroopa levinud samalaadsed kloonid.5 Pärnad on vastupidavad ja nende võrad on pügatavad. Hea näitena kasvavad Tallinna vanalinnas Lai 29 ees keset kivikõrbe kaks suurt ligikaudu 25 meetri kõrgust lääne pärna.6 Puud, mis on tuntud kui kunagise majaomaniku Huecki pärnad, kasvavad seal ilmselt 1883. aastast. Tallinnas Kaarli puiestee naabruses asuva iluaia (vahepeal asus seal Tallinna vabastajate monument) servas kasvavad aretatud pärnasordi isendid, millest on pügamisega kujundatud tihe ja igati nägusalt kompaktsete võradega puuderida.
Teisedki liigid võivad linnas kaua vastu pidada: näiteks on senini säilinud ligi 70aastaste berliini paplite rida Tallinnas Narva maantee ääres enne Pirita teega ristumist. Ligi saja-aastased on Ristiku tänava hõberemmelgad, mis nüüd on küll tagasi lõigatud.
Haapsalu haljastus ja tänavapuud
Haapsalu aiandus ja haljastus on küllaltki mitmekesine ja pika ajalooga.7 Keskajast on Haapsalus teada piiskopilinnuse aed, mida on loetud üheks vanemaks Eestis. Enne seda oli ala toomhärrade ja linnakodanike ühine hobusekoppel, mis muudeti aiaks 1391. aastal. Siit alates ongi linnahaljastus olnud vähem või rohkem järjepidev. XVII sajandil organiseerisid De la Gardied piiskopilinnuse aiast renessansi ideede kohase pargi. Pargimeister Erasmus Diez kujundas kena iluaaia, kus olid puuderühmad, paviljonid, kaarkäigud ja paistiigid. Rootsi ajal tegutses aga Haapsalus aedniku ja kaupmehena Johann Christoph Jäckel (suri 1746), kes oli pika eluea jooksul aianduse alal nõuandja.
Linnahaljastuse arenedes oli oma osa eraaedadel, hoovide ja kalmistute puudel, avalikel haljasaladel parkide, skvääride, tänava- ja üksikpuudega. Üks huvitav näide on linnakalmistult, kus Anna Margaret von Drummondi (1739–1810) hauaplatsi nurkades kasvab neli ligikaudu 30 meetri kõrgust suurelehist pärna – millal need istutati, pole siiski teada.
Haapsalus ei puudunud ka konfliktid, näiteks 1920. aastatel seoses N. Brevern De la Gardiele kuulunud pargiala tükeldamisega (see konflikt jõudis isegi üleriigilistesse ajalehtedesse).
Mitmekesine on Haapsalu tänavahaljastus siiani. Siin leidub meie looduslikke ja võõramaiseid puid: hobukastaneid, papleid, kirsipuid, pärnasid ja teisi, haruldastest tänavapuudest harilikud robiiniad. Kuid mitukümmend aastat püsinud asjade seis on muutnud. Linlastele ootamatult otsustas linnavalitsus Posti tänava remondi käigus maha võtta pärnapuude allee. Maha raiuti 115 puud, mis on küll lubatud hiljem asendada.
Üldiselt võib öelda, et Haapsalu linnapea Urmas Suklese väide, et vahtrad ja pärnad ei sobi linnaruumi, ei ole pädev seisukoht – siin ei olegi midagi rohkem lisada. Haapsalu peatänava, Posti tänava puud paistavad maha saetuna olevat küllaltki terved, kuigi küllap neil olid kohati ka omad hädad.8 Puude võrad olid laiad, katsid tervenisti kõnniteed, ja majad ehk kannatasid veidi välisseinte vähese õhustatuse tõttu, võib-olla kohati ka juurte elujõulisuse tõttu. Ometi ei ole kuulda, kas ja kuivõrd selle tänava elanikud kurtsid, et puud ei ole head. Pigem arvan, et inimesed olid puudega harjunud ja need omaks võtnud ning kuumaga oli puude vari vägagi meeldiv. Väidetud lehetäide eraldatav neste ka nii hull ei ole, seep või pesupulber aitab seda riietelt kergesti maha pesta.
Kuulda on, et pärnade asemele soovitatakse Posti tänavale haabasid, iluõunapuid, pihlakaid ja viirpuid, mis ei ole ka just dendroloogiaalastel teadmistel põhinev seisukoht. Haava all peetakse ilmselt silmas kodumaise haava püramiidsorti „Fastigiata“ (tuntud ka „Erecta“ nime all), mis on sisse toodud Helsingist, kus on seda varem kasvatatud ja mida võib praeguseks sageli kohata kõrge hoonestustihedusega Tallinna kesklinnas ja mujalgi linnades. Kohati muudavad haavad oma ühtlaste kitsaste püramiidjate võradega tänavahaljastuse liigagi ühetaoliseks. Haavad võivad ju olla esteetiliselt vastuvõetavad ja sort linnatänavatele sobiv, aga sellega tõrjutakse suured pärnad ja teist liiki puud välja ning nende keskkonda parandav toime on võrreldes suurte puudega peaaegu olematu.
Harilikku pihlakat tänavapuuna mitmel põhjusel suurt ei kasutata või kasutatakse väga harva. Iluõunapuude punaste lehtede, õite ja viljadega sordid on rohkem iluaedade puud, samuti viirpuud, mille üksikute liikide sortiment on mitmekesine. Loodan ikka, et Haapsalu peatänava allee taastatakse pärnadega, mis saavad suureks kasvades inimestele omaseks ja püsivad üle inimpõlve.
1 Steve Mouzon, The powerful virtuous cycles of street trees. Public squre. – A CNU Journal, 31. VIII 2020. https://www.cnu.org/publicsquare/2020/08/31/powerful-virtuous-cycles-street-trees
2 Allar Viivik, Lageraie on kuritegu. – Õhtuleht 17. II 2001. https://www.ohtuleht.ee/102735/lageraie-on-kuritegu
3 Andres Tarand, Kesklinna tänavate puud. – Tallinna Taimestik. Koostanud Andres Tarand, 1986, lk 127–133; Jüri Elliku, Heldur Sander, Paldiski puud ja põõsad 1–2. – Lääne-Harju Ekspress 30. XI ja 14. XII 1996; Jüri Elliku, Heldur Sander, Pärnu linna haruldased puud ja põõsad ning põlispuud. – Dendroloogilised uurimused Eestis I. Tallinn 1999, lk 138–149; Heldur Sander, Kunda linna päris- ja võõramaised puittaimed. – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn 2000, lk 164–181.
4 Arukask on siiski osutunud küllaltki vastupidavaks. Tallinna kesklinnas võib kohata seda liiki küllaltki tihti, puude vanus ulatub arvatavasti 70 aastani. Eks oma osa on ka sellel, et linnaõhk on puhtam. Tõnu Ploompuu, Heldur Sander, Kask on ka linnapuu. – Eesti Loodus 1999, 50(7), lk 275–276.
5 Kirsten Wolff; Ole Kim Hansen, Sara Couch, Lindsay Moore, Heldur Sander, Samuel A. Logan, Tilia cultivars in historic lime avenues and parks in the UK, Estonia and other European countries. – Urban Forestry & Urban Greening 2019, lk 43. https: //doi.org./10.1016/j.ufug.2019.05.008; Andres Tarand, Niguliste pärnade lugu. – Eesti Loodus 1984, 7(6), lk 381–386; Heldur Sander, Põlispärnad Eesti linnades. – Eesti Loodus 2002, 53(11), lk 20–23; Heldur Sander, Pärnade linn [Tallinn]. – Sirp 30. VIII 2019.
6 Heldur Sander, Laia tänava pärnad kasvavad Peeter I loal. – Eesti Loodus 2002, 53(2), lk 38–41.
7 Heldur Sander, Mõnda Haapsalu haljastuse ajaloost ja kaasaegsest seisust. – Läänemaa Muuseumi Toimetised. Toim Ülle Paras, Haapsalu Muuseum 2001, V, lk 128–151.
8 Krister Kivi, Haapsalu linnapea: pärnad ja vahtrad ei mahu linnaruumi. – Postimees 8. VII 2021.
Mängufilm „Kärbes“ („Mandibules“, Prantsusmaa-Belgia 2020, 77 min), režissöör-stsenarist-operaator-monteerija Quentin Dupieux, muusika autor Metronomy. Osades David Marsais, Grégoire Ludig, Adèle Exarchopoulos jt.
Quentin Dupieux’ kohta on kirjutatud, et tema filmid on sageli hämmastanud publikut ning vihastanud kriitikuid.1 Paistab, et eelmisel aastal Veneetsias esilinastunud komöödiafilmiga „Kärbes“ ei ole teisiti. On raske tuua välja üht kindlat nimetajat, mis filmi kokku võtaks. Samal ajal on tugevalt tajuda, et režissöör Dupieux ise oma filmi tõsiselt ei võta, ning see laseb ka vaatajal lihtsalt minutist minutisse kulgeda, otsimata sellest kõigest teemat ja sõnumit.
„Kärbes” on absurdne komöödia-teekonnafilm. Filmi süžee kulgebki nagu tee, käänulistel ja kummalistel radadel, aeg-ajalt peatudes ning vahel ka kuskile ära kadudes.
Peategelased, 40ndates ammused sõbrad Jean-Gab (David Marsais) ja Manu (Grégoire Ludig), ei tee kumbki oma eluga midagi erilist. Jean-Gab elab emaga ning Manu on kodutu. Ootamatult saab Manu võimaluse teenida 500 eurot – selleks on vaja üks kohver kohale viia.
Rahanäljas Manu võtab ülesande vastu, varastab ühe logu auto, kutsub hea sõbra Jean-Gabi kaasa ning 500 eurot terendabki juba silme ees – kuni mehed avastavad auto pagasiruumist hiiglasliku kärbse. Esmasest ehmatusest toibununa otsustavad nad kärbse välja treenida ning hakata temaga raha teenima. Kärbse nimeks saab Dominique.
Jah, kinolinal mõjub see lugu veelgi jaburamalt.
Quentin Dupieux’ taotlus on olnud tuua kärbes ekraanile võimalikult orgaanilisena: ta ei ole kasutanud animatsiooni, vaid kärbsenukku, mida liigutas nukunäitleja.
Quentin Dupieux’ käest on palju küsitud, miks ta valis filmi just kärbse. Režissööri sõnul on tal pidevalt suur hulk mõtteid, kuid kui üks neist pähe pidama jääb, siis ta teab, et see peab olema midagi huvitavat. Hiiglaslik kärbes tuli talle esimest korda pähe aastaid tagasi ning jäi kummitama. „Esimene idee oli hiiglaslik kärbes prahi keskel, auto pagasiruumis. Ma ei tea, miks. See mõte meeldis mulle, seega pidin selle ümber loo ehitama.“2
See, et lugu on ehitatud kärbse, mitte paeluva tegelase või mõne muu tugeva(ma) alustala ümber, annab tunda. „Kärbes“ on hüplik: ette visatakse igasugu sündmusi ja tegelasi, kelle puhul ootaks edasist arengut, kuid kõik need olukorrad lahenevad möödaminnes õige peagi või jäävad lahtiseks. Kokku jääb loost episoodiline mulje. Filmi tegevus sai mäletatavasti alguse kohvrist. See tundub väga oluline ja sellest räägitakse palju, aga vaid kuni kärbse ilmumiseni. Siis ununeb meestel, et neil tuleb saadetis kohale viia. Umbes pool filmi saladuslikust kohvrist ei räägita ning tundub, et selle juurde me küll enam tagasi ei pöördu. Aga siiski. Lõpuks see juhtub, kuid liin laheneb siis liiga kiiresti ja liiga lihtsalt. Ehk ununes paljuräägitud kohver ka filmitegijatel endil?
Komöödiažanrile omaselt ei anta meile eriti aega, et tegelastega kokku kasvada ega neid sügavuti mõista. Näiteks peategelase Jean-Gabiga kohtume esimest korda mere ääres. Mees magab rannal, ise pooleldi vees. Veel saame teada, et ta vajab raha, aga muud suurt midagi. Sarnane skeem kordub kõigi teiste tegelaste puhul (välja arvatud Adèle Exarchopoulose Agnès, kellest tuleb juttu hiljem). See tingib olukorra, kus tegelaste vastu puudub empaatia. Nende eludes on küll midagi kaalul, aga vaatajaid see eriti ei kõiguta, sest me ei tunne neile niigi kaasa. Dupieux ei paista ise sellest ebamäärasusest hoolivat – ta viskab ette järjest uusi ootamatuid olukordi. Publikut, kes heidetakse hektilisse sündmuste keerisesse, hoiab filmi juures vaid üks küsimus: „Mis sellest hiiglaslikust kärbsest edasi saab?“ Ausalt öeldes, sellest küsimusest piisabki, et 77 minutit ära täita.
Dupieux armastab oma filmidesse kokku tuua erisuguseid inimesi ning seetõttu on ta näitlejatena kasutanud sageli ka muusikuid. „Kärbes“ ei ole siinkohal erand. Ühes kõrvalosas teeb näitlejadebüüdi Belgia räppar Roméo Elvis. Veidi tusase noorema vennana mõjub Elvis usutavana ning täiendab hästi rohkem ja vähem kummalisi tegelasi, kes jäävad Manu, Jean-Gabi ja Dominique’i teele.
Tähelepanu tõmbab endale Adèle Exarchopoulos, kes mängib kõrvaltegelast Agnèsi. Nimelt tundus kaks hullumeelset Dupieux’ meelest vähe ning seetõttu lõi ta Agnèsi tegelaskuju, kelle kõrval Manu ja Jean-Gab paistaksid normaalsed.3 Agnès on suusaõnnetuses saanud tugeva peapõrutuse ning on pärast seda nõdra aruga. Juba tema traagilise ja halenaljaka taustaloo tundmaõppimine paneb talle kaasa tundma, kuid Dupieux on paigutanud ta kummastavatesse olukordadesse, mis lihtsalt ei saa kedagi külmaks jätta. Nii tema näoilmed kui ka jutt on kohutavalt koomilised – stseenid temaga panid saalitäie rahvast naerust rõkkama. Adèle Exarchopoulose ekstsentrilisus trumpab peategelased üle. Dupieux on Agnèsi stsenaariumisse sisse kirjutades tabanud kümnesse – Adèle Exarchopoulos päästab filmi. Seda muidu totrat ning vähese sisuga komöödiat tasub vaadata ainuüksi tema pärast.
Filmi tegemisel on kasutatud vana kooli meetodeid. Dupieux’ taotlus on olnud tuua kärbes ekraanile võimalikult orgaanilisena: ta ei ole kasutanud animatsiooni, vaid kärbsenukku, mida liigutas nukunäitleja. Vaid jalad loodi hiljem arvuti abil. „Ma vajan näitlejate ja kärbse vahele sidet,“ on Dupieux selgitanud.4
Visuaalselt ongi loomulikult liikuv ja naturaalne kärbes see huvitav ja ootamatu detail. Kõige muu poolest jääb film tavaliseks ning veidi igavakski. Kaameratöö täidab oma eesmärki ehk annab kogu info edasi, kuid midagi meeldejäävat ega huvitavat seal pole, ei värvide ega kompositsiooni poolest. Film, mille sisuga on nii hullumeelseks mindud, võiks natukenegi üllatada ka kaameratöö ja montaažiga ning vormilt sisuga kaasa minna. Pikapeale läheb „Kärbse“ pildikeel üksluiseks.
„Kärbes“ pole film, millest otsida sügavamõttelisust ega sõnumit. Kui üldse, võiks sõnumit otsida Manu ja Jean-Gabi lapselikust ning mängulisest sõprusest, kuid sealtki on seda raske leida. Quentin Dupieux’ ei olegi tahtnud teha tõsiseltvõetavat filmi. Paraku jääb „Kärbes“ ka kõige suurema tahtmise juures pelgalt kergeks meelelahutuseks.
Miks seda siis vaadata? Esiteks, naerda saab. Kes ja kui palju, on juba maitse asi, kuid päris kindlasti leidub seal naerukohti kõigile. Teiseks, film on helge. Kel soovi, saab end vihma uppunud augustikuust kas või pooleteiseks tunniks välja lülitada ning unustada end päikeselisele Prantsusmaale. Kolmandaks on see hiiglaslik kärbes päris armas vaatepilt. Ja kui tõenäoline ikka on, et üks kärbes nii mõjub?
Üllatusi ja toredaid hetki on filmis küllaga, aga ilmselt ei tee „Kärbes“ kedagi rikkamaks ega vaesemaks. Jääb mulje, et nii mõnigi stsenaariumi osa on jäänud läbi mõtlemata ning vajaks veel lihvimist. Puudu jääb nii sisutihedusest kui ka visuaalsest naudingust. Tundub tõesti, et kogu asi on vaid kärbse ümber üles ehitatud. Kui mõne aja pärast on ETV2s taas frankofooniakuu ning selle raames peaks „Kärbes“ teleekraanile jõudma, on ebatõenäoline, et film oleks millegi poolest veel meeles. Peale selle hiiglasliku kärbse ja halenaljaka Agnèsi, muidugi.
1 Jonathan Romney. „I Want to Make People Laugh“: Quentn Dupieux, the Fun Auteur of French Cinema. The Observer 4. VII 2021.
2 Filippo l’Astorina. Mandibules, an interview with director Quentin Dupieux: „I’d rather make tonnes of small movies than work five years on a big budget“. The Upcoming 14. IX 2020.
„Tõde ja õigus“, lavastaja Liisbeth Horn, dramaturg Ruslan Stepanov, kunstnik Riin Maide, helikunstnikud Kaur Einasto, Kristjan Tenso ja Mait Vesker, valguskunstnik Iiris Purge. Etendavad Aarne Soro, Anumai Raska ja Liisbeth Horn. Etendused 10. ja 11. VIII Tallinnas Uue Loomingu Majas.
Mõned lavastused ei anna end kergelt kätte, jättes vaataja nuputama, kas nähtuga suudeti luua intrigeerivalt ebatavaline omailm või jäi sisu pretensiooni varju. Liisbeth Horni „Tõde ja õigus“ koosneb iseenesest ju neljast selgelt eristatavast osast: avanguna (mõtte)paljastuse manifest, seejärel väidetu temaatiline läbikatsetamine liikumises ning siis ootuspäraseltki mõjuv refleksioon, arutelu seni tehtu üle, mis juhatab sisse füüsilise ettemängimise repriisi, kus uurimisobjektiks saab aeg ja sellest sõltumine. Lavastuse dramaturgi (ja Horni õppejõu) Ruslan Stepanovi kohalolu on jõuline, pannes kogenud teatrivaataja kuklas tuksuma sõna „koolkond“.
Just see pihtimuslik aruteluring kuskil lavastuse keskpaigas tekitab enim küsimusi, ent on seejuures ilmselt kõige vahetum Horni kunstnikukreedo manifestatsioon (enamgi kui avastseenis kooris lausutu). Alustan küsimisest. Vähemalt mõnedes lavastuse saatetekstides eristatakse etendajaid (Liisbeth Horn, Anumai Raska, Aarne Soro) ning helikunstnikke (Kaur Einasto, Kristjan Tenso, Mait Vesker), kuigi laval on nad justkui kõik võrdväärselt autonoomsed ehk peaaegu täielikult lavastaja manipuleeritud.
Tundub, et Horn ei ole jõudnud päriselt lõpuni mõelda, kas lavalolijate sekstett peaks moodustama ühes hingava trupi (paljudes stseenides on osalistele antud tekstilised ja liikumispõhised ülesanded samad ning taotletakse ühtlast kokkumängu) või on oluline säilitada iga osalise individuaalsus, aktsepteerida ja vaimustuda just nimelt igaühe loomulikust etendajalikkusest. Arvestades, kui palju aega kulutatakse (vähemalt minu nähtud etendusel) Aarne Soro isikule sellessamas vestlusstseenis, võiks väita, et Horni pole tõepoolest huvitanud teistsuguse lavakogemusega muusikute n-ö järeleaitamine (eks teatri- ja kontserdiloogika pisut ikka erine), kuid valitud laissez-faire-lähenemine soosib paratamatult kogenenumaid etendajaid. Küllap ka suurema vaatajakogemusega publikut.
Võrreldes teistega saab tunduvalt rohkem lavaaega ja tähelepanu Aarne Soro tegelane.
Sellegipoolest aimdub selles kaoses kord ning lavastaja tuumküsimus: kui igaühel on oma tõde, siis kellel on õigus otsustada, milline neist tõdedest kehtib kõigile? Õigemini on tegemist ülbelt retoorilise küsimusega, kuivõrd lavastuse kulgedes saab aina selgemaks, et Horn on teadnud vastust algusest peale ning lavalolijail ja ka publikul tuleb sellega lihtsalt leppida. Sellele, et lavastaja on manipulaator, viidatakse ka sõnades, kui meenutatakse, kuidas Horn proovide ajal jonnis ja saalist välja jalutas, kuid huvitavamalt tuleb see esile lavastaja tegematajätmistest, tema keeldumisest kaasetendada.
Tunnistan ausalt, et lasksin end ära petta ja oleksin tahtnud keset etendust karjatada: kurat, Horn, ära lase neil niimoodi jaurata! Valus oli vaadata ju, kuidas arutelu lavastuse teema üle uppus peerunaljadesse ning refleksioon taandus kulka kirumiseks. Kui aga Horn ikkagi midagi ei teinud ning pealegi ilmselgelt valetas selle kohta, palju aega etenduse lõpuni veel jäänud on (nii palju tunde olen ma teatrisaalides küll veetnud, et tagumikukell mind ei peta), nihkus vaatajagi huvikese just lavastuse kestusele.
Seega: kaks tundi igal juhul. Võte seada etendajatele ajapiirang, mis jätab neile hoopiski ebamugavalt palju aega, kuulub muidugi postdramaatilise teatri kullavaramusse (näiteks sobib Jan Fabre, kelle kestuslavastustes on igale stseenile ette nähtud oma aeg, mis etendajate silme all piinavalt aeglaselt nulli poole tiksub, viies lavalolijad füüsilise kurnatuse piirile). Horni „Tõde ja õigus“ etendajate füüsist ei kurna, kuid on seda halastamatum nende vaimu suhtes, ihudes seda aina teravamaks, kuni mõttelõng katkeb ja logorröa valla pääseb.
Ülesandena on see siiski põnevam kui sel korral lavalt vaadata ehk just seetõttu, et osaliste (teatri)lavatunnetus on ebaühtlane (jah, ka suurem elukogemus tulnuks kasuks, aga see on küll kõigest ühe vana peeru irin). Võib ka küsida, kas lavastuse esimene osa ikka pakub vaatajale piisavalt kontseptuaalset tuge, et kirjeldatud manipulatsioonid ja eesmärgid esile tuleksid. Jällegi: dramaturgiliselt on asi paigas ehk „Tõe ja õiguse“ esimesel poolajal on publiku ees n-ö korralik nüüdisteater, ehk lausa tantsulavastus, mis esitab loogiliselt, vaheldumisi otseütlevalt ja abstraheeritult, sõnas ja liikumises, variatsioone lavastuse teemal, et siis teisel poolajal loogika näiliselt hüljata ning anda ruumi juhus(likkus)ele. Õnneks sõlmitakse päris lõpus kõik otsad jälle kokku, kuigi selleks ajaks olid minu taipamised juba ladestunud ja pilk pööratud ootusärevalt Horni järgmiste lavastuste poole.
Ahjaa, Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõiki viit osa ei pea tingimata enne lavastuse vaatamist läbi lugema.
