Eesti Kultuurkapitali nõukogu valis uueks juhatajaks senise Vene Teatri direktori Margus Allikmaa.
„Margus Allikmaa on suure kogemustepagasiga tippjuht, kes olnud läbi ja lõhki kultuurivaldkonna edendamisega seotud ning kes suudab nõukogu hinnangul Kultuurkapitali eesmärke kanda. Ootame, et uus juht hoiab Kultuurkapitali usaldusväärse, kompetentse, sõltumatu ja paindlikuna. Nii säilib selle roll kultuuri-ja spordimaastiku mitmekesisuse ja järjepidevuse hoidjana,“ ütles kultuurkapitali nõukogu esimees, kultuuriminister Tiit Terik.
„Kultuurkapital on meie kultuurielus aastatega omandanud väga olulise tähenduse. Võib vist liialduseta öelda, et Eestis pole autorit ega interpreeti või sportlast ega treenerit, kes poleks saanud tunda Kultuurkapitali toetavat õlga. Rikkalik valik tõlkekirjandust, tegusamad loomeliidud ja riiklikult tähtsad kultuuriehitised – kõik need saavad tõhusa toe Kultuurkapitalilt. Ma olen väga tänulik võimaluse eest anda oma panuse selleks, et Kultuurkapitali tähtsus meie kultuuri- ja spordielus mingilgi moel ei kahaneks,“ ütles Margus Allikmaa.
Margus Allikmaa on töötanud Eesti Draamateatris, sealhulgas kaheksa aastat teatri direktorina, AS Trio LSLis peadirektorina ning Kultuuriministeeriumi kantslerina. Septembrist 2002 kuni aprillini 2003 oli Allikmaa Eesti kultuuriminister. Aastatel 2007–2017 oli Allikmaa Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees. Alates 2018. aastast on ta Vene Teatri direktor.
Tagantjärele on igaüks, kel käed küljes ja suu põiki peas, osanud Reformierakonna kunagise esimehe Andrus Ansipi 2007. aasta loosungit „15 aastaga viie Euroopa jõukaima riigi hulka“ pilgata ja blufina maha teha. Kuidas andmeid armastav Ansip oma töölaual kasvukõveraid tulevikku joonistas, ei ole teada, aga ennustus ei ole pidanud vett: see oli katteta nii inimvõimete kui ka raha arvestuses ja tegevusplaan puudus sootuks. Ta tahtis liiga palju ja liiga vara. Nüüd on asjad vastupidi ja mida valitsused ka välja ei pakuks, ikka saadab neid kriitikute koori seisukoht, et liiga vähe ja liiga hilja.
Teisipäeval andis peaminister Kaja Kallas riigikogu täiskogule järjekordse ülevaate „valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel“. Formaadi kitsendustele vaatamata oli mõttevahetus üldiselt asjalik, kui jätta mõne püsiva vaimse segaduse seisundis viibiva EKRE saadiku küsimused kõrvale. Aga lendu selles ei olnud. Valitsus ja ka parlamendi Euroopast huvitatud vähemus näeb Eestit Euroopa Liidu struktuurides küll sõnaka, ent siiski peavoolu tahte järgi painduva osana. Püüet oma positsiooni liikmesriikide edetabelites järsult parandada ning seega oma häälele praegusest suurem kaal saada kõlama ei jäänud.
Valitsuse käitumine on ses mõttes süsteemitu, et kui näiteks rohepöörde ja kliimaneutraalsuse puhul ei ole probleemiks seada sihte aastani 2050, siis Eesti positsioon Euroopa Liidu siseses majandusliku konkurentsi ja heaolu võistluses nii pika aja peale ette jutuks ei tule. Kui ka ei räägita, võivad edu ja selle tagajärjed ikkagi Eestile sülle langeda kahe või hiljemalt kolme liidu rahastamistsükli järel ning mitte ainult valitsus, vaid elanike enamus peaks selleks vaimselt varakult valmis olema.
Kuigi liidu ühiskassasse maksmine ja sealt saamine on nüansi- ja erandirohke, saab probleemi piltlikustada ühe näitaja alusel. Kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, oli riigi SKT inimese kohta 37% liidu keskmisest, mullu aga 67,5%. Meie kunagised saatusekaaslased ei ole sugugi ühtlaselt samal kursil püsinud (vt joonis). Lineaarse ennustuse järgi võiks Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta saavutada ELi keskmise taseme 13 aasta pärast. Kas see tulemus võiks olla parteides, valitsuses ja parlamendis sõnastatud eesmärk, mille saavutamiseks plaan välja töötada?
Rõhutan, et tegu on suhtarvude mänguga, mille kujunemisele Eesti oma mõju on tühine. Rikka Ühendkuningriigi lahkumine andis meile plusspunkte ja nihutas keskmisele lähemale, aga sama tooks kaasa ka vaesema Türgi liitumine. Eesti liigub Euroopa keskmisele lähemale seda kiiremini, mida halvemini teistel Eestiga võrreldes läheb. Aga nii juhul, kui majanduslikult toppama jäävad meist jõukamad riigid, kui ka siis, kui mutta tammuma jäävad meist praegu vaesemad, tiheneb konkurents Brüsseli kaudu ümber jaotatava raha pärast, mille noolimises oleme siiani nii edukad olnud. Teiste õnnetuse arvelt oma positsiooni parandamine ei ole mõistlik soovmõtlemine ja Eesti võimalus olusid sel viisil kujundada on olematu. Kuidas me ka ei nõiuks või infooperatsioone ei korraldaks, ei muudaks see Taani või Saksamaa majanduslikku võimsust ja hoogu karvavõrragi.
Seega peab valitsus soovima ja selle nimel ka tegutsema, et kõigil läheks hästi, aga Eestil teistega võrreldes veel paremini. Siin on nipid teada. Tuleviku majandusedu saab hästi ennustada näiteks registreeritud patentide järgi. Nende sünniks on aga vaid üks tee: rahastada hästi ning soovitavalt teistest rohkem ja paremini ülikoole, kõrgharidust ja teadust. Sellega on meil aga lood teadagi kuidas. Eesti majanduse tehnoloogiasektor on väljendanud mõtet, et kümne aasta pärast moodustab nende suure lisandväärtusega toodang peaaegu kolmandiku majanduse kogumahust. Aga kellele see sektor siis kuulub, kus ja kui palju makse maksab?
Võimalik, et tehnoloogiaettevõtteid saadabki edu ning nad suudavad lahendada oma tööjõumured ka juhul, kui ränderežiim ei muutu ja senine ideoloogia pitsituses maksupoliitika jääb muutmata. Kuid sel juhul on selge, et osa Eesti majanduslikust potentsiaalist jääb kasutamata. Ühel pool õitseb riigi kiuste edukas majandus ja teisel on vildaka mentaliteediga abiraha kulutamine avalikus sektoris.
Euroopa Liidus jagunevad riigid rahalises mõttes teatavasti netomaksjateks ja netosaajateks. Iga hollandlane panustab solidaarsuse vaimus ja väetimate abiks aastas 200, rootslane 160 ja sakslane 150 eurot. Pandeemiaeelsel stabiilsuse ajal oli Eesti liidu üks edukamaid toetuse saajaid elaniku kohta, jäädes alla ainult Leedule (saadi vastavalt 351 ja 435 eurot elaniku kohta aastal 2017). Absoluutarvudes tähendab see Eesti puhul, et saame edevusest lõhkedes kulutada 2% SKTst riigikaitsele, sest muude avaliku sektori ülesannete täitmiseks jookseb peale samas summas välisabi. Kui palju oleksime valmis sõjaväele rasket rauda ja teravat moona ostma, rääkimata välismaistest sõjaseiklustest, kui seda lisaraha ei tuleks? Uue finantsperioodi summat elaniku kohta on keeruline täpselt mõõta, sest põhirahastuse peale on kuhjatud veel haigusabi ja rohepöörde summad, mille lõplik jagunemine ei ole selge.
Eesti on toetusraha üks efektiivsemaid kulutajaid tähenduses, et me ei tee vigu, mille tõttu saadud raha hiljem tagasi küsitaks. Ja üldse ei jää midagi, mis saada on, kulutamata. Aga kas me saadud raha eest teeme ka meile päriselt vajalikke ja mõistlikke investeeringuid või paindume kergemeelselt tegema seda ja ainult seda, milleks abiraha saab, on omaette küsimus. Võimalik, et 15 aasta pärast imestame endal mõistmatuses silmad peast, vaadates inimtühjadesse paikadesse abiraha toel ehitatud uhkeid kooli- ja kultuurimaju ning nende juurde viivat laia lagunevat maanteed (koos valgustatud kergliiklusteega, loomulikult). Miks need küll tehti ja mida nendega peale hakata? Kas piisab, kui puhtsüdamliku ülestunnistuse korras uuendame lihtsalt sildid objektide küljes ja täpsustame, et „see lollus on tehtud ELi abiraha eest“?
Küsimus, kuidas Eestis majandada pärast Euroopas keskmiselt jõukaks saamist ja abiraha voo lõppemist, ei ole uus. Aga ma ei tea, et abirahast elatumisega kohanenud poliitilises ja ametkondlikus rahvakihis oleks läbi viidud uuringuid, mis näitaksid, kui hästi on juurdunud ülalpeetava mentaliteet, milliseid teid nähakse ning milliseid ohvreid ollakse valmis tooma sõltuvushaiguse küüsist pääsemiseks.
Riigi ja kohaliku võimu organites on valdavalt tööl inimesed, kes ei mäleta puhta, abirahata isemajandamise aegu. See, et teised peavad meie elu osaliselt kinni maksma, on seal muutumatu, igipüsiv fakt. Vanemad ametnikud teavad, et meile peab raha andma meie kustumatute kannatuste eest okupatsiooni ja külma sõja ajal, nooremad isegi ei küsi, sest milleks vaidlustada iidset tava, korda, mis ametnikust vanem. Kas ei öelnud juba Kalevipoeg, et raudmees ja peninukk pannakse ühtviisi maksma Eesti õitsenguks?
Ma ei kutsu siin ametnikke üles revolutsioonile, aga ei teeks paha, kui igaüks, kelle ette otsustamiseks veereb kas või üks tühine eurosent, esitaks endale enne otsustamist küsimuse, kas ma otsustaksin samamoodi, kui seda abiraha ei oleks. Kas ka sel juhul tunduks kulu vajalik ja vältimatu?
Peaminister tõi riigikogus esinedes kuuldavale hämarapärase lause: „Nii meie kriisikogemused kui rohe- ja digipööre pakuvad suurepärase võimaluse taanduda usaldamatuse täissuhetest ja vabaneda ebatervetest sõltuvustest just riigi toimepidevuse aspektist kriitilistel teemadel.“ Seda meelevaldselt tõlgendades järeldan, et lause teises pooles võib olla silmas peetud just seda, et Euroopa Liidus netosaaja rolliga leppimine on ebaterve sõltuvus, mille peab ametnikkonnast välja juurima.
Kuid peale ametnike vajab meeleolumuutust ka riigi peasubjekt ehk rahvas, keda peab tasapisi harjutama mõttega, et jõukus tähendab valmisolekut anda, mitte saada. See tähendab rahalist solidaarsust ka nendega, kelle nägu võib-olla ei meeldi ja kelle kehvem seis igapäevast haiglast üleolekutunnet tekitab. Kuidas sellesse üldrahvalikku olekusse jõuda? Palun plaani, parteid ja ametkonnad! Aega on ainult 13 aastat.
„Värske Rõhu sari „Värske raamat“ on Eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina,“ täheldas hiljuti Mihhail Trunin.1 Nõus. Ühtlasi on viimastel aastatel märgatav raamatuni jõudnud andekate luuleprõmmijate hulk, nende seas Eesti finaalis IIkoha saavutanud Aliis Aalmann. Teisipäeval, 23.novembril pälvis noor Võru luuletaja ja kooliõpetaja esikkogu „Verihaljas“ eest Betti Alveri debüüdiauhinna.
Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat Aliis Aalmann.
Kas ja mil määral saab eristada suulist ja kirjutatud luulet? Kas näiteks „Verihaljas“ leidub luuletusi, mida oled esitanud prõmmulaval, või kõlavad laval ja kaante vahel siiski erinevad tekstid?
Kindlasti saab eristada suulist ja kirjalikku luulet, osalt sõltub see autorist, osalt publikust ehk sellest, kus luuletusi (ette) loetakse. Ma olen mänginud küll selle mõttega, et mõnd „Verihalja“ teksti Tarslämmil esitada, seda enne, kui luulekogu ilmus, aga katsetama ma ei jõudnudki. Enne tuli COVID ja siis juba kolisin Tartust tagasi koju. Nüüd on „Verihalja“ tekstid saanud oma väljundi, kuigi luulekogus on ka neid luuletusi, mis nõuavad elavat esitust pisut rohkem, sest elavas esituses avaneks lisavarjund ja nad saaksid teistsuguse lummuse või mõju.
Kas oled kogenud öeldud või kirja pandud sõna maagilist jõudu?
Kõndisin just koju, Uuskasutuskeskusest ostetud Heiti Talviku luulekogumik „Luuletused“ näpu vahel, ja sattusin lugema „Lauliku hommikut“. Ma lausa turtsatasin omaette naerda. Need read tekitasid võluväel hea tuju. Aga maagilisuse tasandeid on erinevaid. Piisab ka fraasist, et aju hakkaks tootma õnnehormoone. Ka ses mõttes annavad sõnad „jõudu“. Ja siinkohal polegi ilmselt nii suur erinevus, kas fraasi peale olen tulnud mina või keegi teine, ahhaa-moment on ikkagi.
Teisalt on sõnadel ka äraspidine jõud. Ma olen tulihingeliselt vaielnud vastu, et mina ei lähe mitte kunagi eesti keelt õppima, aga nüüd on kaks kraadi eesti ja soome-ugri keeleteaduses käes. Samuti olen vaielnud, et õpetajat minust ei saa, nüüd tegelikkus pilkab mind. Eks seda irooniat on mujalgi olnud.
Ja mõni sõna jääb kummitama. Ju temas on mingi jõud, mis ei lase lahti. Kas just maagiline – seda tahaks pigem positiivsete sõnade kohta kasutada –, aga mingisugune mõju on. Need sõnad või väljendid, mille tähendus on positiivne, kipuvad kiiremini ununema kui need, mis on öeldud kurja pärast või hoolimatult. Aga sõnade kõla ja tekkivad seosed või kujutluspildid stimuleerivad aju ja annavad mingisuguse seletamatu hingamise. On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind. On mõeldamatu, et ma ei pane ühtki mõtet kirja. See jätaks mu nälga ja teeks vaeseks just ses mõttes, et mul on kahju, kui mõtted vajuvad unustusse ja neid ei saa kunagi tagasi. Seega rikas olemiseks on vaja märkmikke, mida täita, ja kirjutusvahendeid, millega kirjutada. Nii nagu sportlane ei oska ilma spordita, ei oska mina ilma kirjutamiseta. Muidugi on ka halvemaid päevi, kus ma ei suuda midagi kirjutada, aga neil puhkudel tuleks hoopis küsida, kas asi on selles, et ei suuda, või hoopis selles, et kardan, et mu sõnadel pole väärtust. Ja siis tuleb otsida seda maagilist sõna. Seda, mis sütitaks kire, olgu selleks enda avastus, mõni loetud kirjatükk või kellegi teise öeldud julgustus.
Nii „Verihalja“ kui ka Värskes Rõhus ilmunud intervjuu2 põhjal näib, et kodukohal ja päritolul on sulle suur tähtsus. Millised on aga kõige tähtsamad raamatud?
Ma olen alati pidanud ennast suhteliselt halvaks (kõrg)kultuuri tarbijaks. Hiljuti ostsin Uuskasutuskeskusest Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, mida olin juba pikalt tahtnud lugeda, aga kuidagi jäi tagaplaanile. Nüüd mõtlesin, et kui ta juba nii ahvatlevalt riiulilt vastu vaatab, on see selge märk, et pean ta endaga koju viima ja lugema. Ütlen ausalt, ma ei saa väga midagi aru. Võib-olla ma ei küüni selleni, võib-olla see mõistmine tuleb hiljem. „Stepihunt“ mulle omal ajal meeldis.
See, mis mind raamatute juures võlub, on põnevus ja ka poeetiline keel. Olen lugenud palju, aga eesti keeles enamasti koolis kohustuslikku kirjandust, vabal ajal lugesin rohkem inglise keeles. Mind motiveeris keeleõpe ja ingliskeelsete raamatute odavam hind. Aga lemmikraamatute seas leidub mõlemas keeles loetuid, näiteks Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus“, Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“, Aldous Huxley „Hea uus ilm“, William Goldingi „Kärbeste jumal“, ingliskeelsete seast „Näljamängude“ triloogia, Joshua Gaylordi „When We Were Animals“, Naomi Noviki „Uprooted“. Nimekiri ei piirdu mainitutega. Peale raamatute on ka olulisi filme ja seriaale, näiteks „The OA“, „TheHaunting of Hill House“, „Dark“, „Inception“, „Interstellar“, „Prometheus“ ja „Covenant“. Vaadates seda nimekirja, võib vist järeldada, et mulle meeldivad teosed, kus on müstikat ja varjatust ning seega ka natuke õudu.
Viimase aasta jooksul tähelepanuväärseima eestikeelse luules või proosas kirjutatud esikteose autor kuulutati välja Tartu ülikooli raamatukogus Betti Alveri 115. sünniaastapäevale pühendatud näituse „Sügaval silpide sängis ärkavad äkki sõnad“ avamisel.
Liberalismil on mitmeid juuri ja eri suunas harusid, seda nii poliitilises mõtlemises kui ka praktilises poliitikas. Siiski võib öelda, et liberalismi seisukohalt on olnud olulised individuaalsed vabadused majanduses, poliitikas, kultuuris, sotsiaalsfääris, eraelus ja mujalgi. Selle traditsiooni põhimõtteks on olnud indiviidide olemuslik võrdsus ehk seisuste ja muu alusel vahetegemise vastasus. Samuti on usutud inimeste ratsionaalsusse ehk suutlikkusse ise oma elu juhtida, mistõttu eri vabadused ja õigused ongi üldse mõeldavad ja vajalikud. Neist alustest lähtuvad sellised ideaalid nagu inimõiguste tagamine, võrdne kohtlemine, sallivus, väärikus jne.1 Mida need ideaalid täpselt tähendavad ja kuidas rakenduvad, ei saa kunagi lõplikult paika, kuid need on jätkuvalt tähtsad.
Seetõttu tuleks vaatluse alla võtta üks meilgi üha enam esile tõusev liberalismikriitika paradoks. On kaks vastandlikku süüdistust. Esimene, meil suhteliselt hiljuti kõlama hakanud etteheide seisneb selles, et suured ideoloogiad, eriti liberalism, ei käi ajaga kaasas, ei paku värskeid mõtteid ega innustavaid utoopiaid. Teine, rohkem levinud etteheide on täpselt vastupidine: liberaalid on liiga radikaalsed, ründavad ühiskonna traditsioone, ei pea lugu ajaloolistest väärtustest jms. Niisiis, ühelt poolt leitakse, et liberalismil pole öelda midagi uut, teiselt poolt aga, et liberaalid on liiga uuenduslikud. On näha, et sõna „liberalism“ on hakanud muutuma tühjaks mõisteks ja sellega on mugav tähistada midagi ütleja meelest negatiivset.
Kõigepealt vaadelgem esimest süüdistust, mille kohaselt liberalism pole piisavalt uuenduslik. Selle põhipunktid võtab hästi kokku üks hiljuti Sirbis ilmunud artikkel. Väidetakse, et liberalismi allakäik on eeskätt tingitud utoopiate puudumisest. Lääne poliitikud on igavad administraatorid ja tehnokraadid. Seevastu mitmed autoritaarsed juhid sellistes vähem liberaalsetes riikides nagu Hiina, Poola, Ungari, Venemaa jm, on võimelised pakkuma utoopiaid, inimesi tulevikust kõneldes sütitama. Euroopa demokraatlikes riikides on ainsana tulevikku vaatava narratiivi väidetavalt välja pakkunud parempopulistid. Ehkki nad pöörduvad minevikku, siis „pakuvad nad oma konservatiivsetele valijatele lootust võimalikule paremale homsele: lubavad üles ehitada midagi alternatiivset ja näiliselt turvalisemat, kui on ebakindel üleilmastunud maailm“.
Liberaalidel aga „puudub võime välja tulla millegi kvalitatiivselt uuega, mis kõlaks veidigi teismoodi kui see, mida oleme viimase 40 aasta jooksul neoliberaalse globaliseerumise sildi all näinud“. Varasemad suured ideoloogiad ning ideed, nagu liberalism, sotsialism, progress jt, ei kõla enam köitvalt, ainuvõimalik tee on „uueneda ja välja pakkuda köitev tulevikunarratiiv“. Ning kui algul oligi liberalismil väge, kui kõneleti vabanemisest ja võrdsusest, siis on see minetatud. Pigem on liberalism nüüd „võimuideoloogia“.
Seevastu mitteliberaalsed poliitikud kõnelevad võrdsusest palju haaravamalt, tekitades nt poola ja ungari töölistes ja maaelanikes taas tunde, et neid hinnatakse, et nad on taas rahva võrdsed liikmed. Samasugune on lugu ka Eestis, kus „märkimisväärset valijate hulka köidab see, millest räägib EKRE“. Lisaks on „kõige keerulisem olukord võrdsusega, mille eest liberaalid algul tulihingeliselt seisid – et sellest veenvalt kõneleda ja seda ühiskonda tuua, pole võimalik jätkata neoliberaalse majandusmudeliga“. „Seega – paluks uut utoopiat, liberaal, ja kiiresti!“, kuulutatakse artikli lõpuks.2
Võiks küsida: kas see üleskutse annab mõista, et kui liberaal hakkab uusi visioone ja utoopiaid pakkuma, siis on ta taas midagi kiiduväärset? Kuid ennekõike näib see pigem põhjendamatu allaandmisena ja isegi teatud määral populismiga kaasaminemisena. Mida kõigepealt arvata väitest, et senistel suurtel ideoloogiatel, eriti aga liberalismil, pole enam öelda midagi uut? Õigupoolest on liberalismi ründajatel veel vähem midagi uut öelda, eriti neil, kes esitavad parempopulistlikke loosungeid. Nende kesksed ideed (piirid ei tohiks olla avatud, võõrad tuleb eemal hoida, tähtsad on traditsioonilised pereväärtused jne) on kaugelt rohkem kui sada aastat vanad. Neid võib võtta kas hea või halvana, turvatunde pakkumisena või kapseldumisena, kuid need pole uued ega too ka mingil moel taas avastatud vana hea asjana värsket õhku.
Olulisem on siin küsimus, miks üldse peab välja pakkuma midagi utoopilist. Utoopia mõte on esitada ideaalse ühiskonna kirjeldus, millega saab võrrelda olemasolevat ja vaadata, kas praegune ühiskond on nii vaba, õiglane, jõukas, turvaline jne, kui võiks olla. Selliseid visioone ei paku parteipoliitikud, vaid mõtlejad, filosoofid. Kui liberaalidele heidetakse ette, et nende väärtused ei ole õiged, siis neist ei saa nad loobuda, muutumata kellekski teiseks. Sel juhul tuleks tähelepanu pöörata teiste ideoloogiate poole, kellel on „õigemad“ väärtused. Kui etteheide on aga pigem, et pole pakutud midagi uut ja see on juba iseenesest halb, siis väidetakse, et poliitika on igav, kuid peaks olema põnev. See omakorda tähendab, et poliitika peaks olema olemuselt meelelahutus. Sellise ettepanekuga on raske nõustuda.
Mis puudutab väidet globalismi negatiivsete tagajärgede kohta (algul tõi üleilmastumine ja riikidevaheline vabakaubandus kaasa heaolu kasvu, kuid nüüd on isegi läänes rühmi, kes globaliseerumisest ei võida) ja piiride sulgemist vajaduse tõttu „oma kultuuri kaitsta“, on need oma kindlates piirides mõistetavad argumendid. Kindlasti võib sellisel moel arutlemine panna ka lihtsad töö- ja maainimesed senisest tugevamini tundma, et nad on oma rahva võrdsed liikmed. Kas see on just ühtsustunde saavutamiseks parim viis, on omaette küsimus ning oleneb olukorrast.
Piiride sulgemise ettepaneku tuum on populistidel tihti olnud siiski hoopis majanduslikku laadi: väidetakse, et tööliste vaba ränne üle piiride on oma töötajatele kahjulik, sest võõrad võtavad neilt töö ära. Tegelikult ei ole küsimus selles, sest keegi ei soovi neid väiksepalgalisi töökohti. Ühendkuningriigis, kus selliseid populistlikke loosungeid palju kasutati, on näha, et need kohad jäävad tühjaks, kui piir kinni panna. Huvitaval kombel on viimasel ajal esile kerkinud Suurbritannia praeguse võimuladviku uus plaan: nüüd nad kinnitavad, et asjassepuutuvad ettevõtted peavad hakkama palka tõstma, et oma inimesed neil kohtadel töötada sooviksid. Milline on järgmine argument, kui ka see ei tööta, saab näha.
See, kuidas lääne populistide loosungid meil on omaks võetud, lihtsalt hämmastab. Siin on ka meie ühiskonnateadlaste seas näha teatud kaasaminekut, otsekui lääne populistide väited seletaksid ka meie ühiskonna probleeme. Meie töölist ei aita aga sugugi see, kui ta saab kiruda võõrtöölisi ja piiride avatust, kuid ise käib samal ajal Soomes tööl. Pigem võiksid ühiskonnateadlased senisest rohkem populistide väiteid analüüsida ja aidata neid ümber lükata.
Teine liberalismi ründav suund ei leia sugugi, et liberaalid on igavad. Sealt tulev kriitika on just vastupidine: liberaalid on ülearu põnevad, sest innustavad eri võrdsusliikumisi, toetavad liialt vähemusi ning tähelepanu on kõrvale kandunud enamuse vajadustelt. Üks nähtusi, millega seejuures liberalismi seostatakse, on nn tühistamiskultuur. Varem oli selle asemel välismaal kasutusel termin „blacklisting“. Viimase tuntumate kampaaniate hulgas pandi nt eelmise sajandi keskpaigas musta nimekirja stsenaristid ja teised Hollywoodi filmitööstuse osalised, keda usuti pooldavat kommunismi. Nüüd, tühistamiskultuuri tingimustes, on tuntud isikute kõrvalelükkamise põhjused teistsugused.
Põhiküsimus on siin aga see, miks seostatakse tühistamiskultuuri just liberalismiga. Näiteks öeldakse: „Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasakliberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, mis ei luba teatud sõnapruuki, misjuures taunitav kõne ei ole seadustega keelatud.“3 Vastuseks tuleks rõhutada, et sellisel tühistamiskultuuril ei ole liberalismi kui ideoloogiaga rohkem seost kui neil ideoloogiatel, mis liberalismist erinevad või sellele lausa vastanduvad, nt marksism, multikultuurilisus, feminism jt.
Samuti leitakse, et liberaalid õõnestavad oma indiviidikesksusega traditsioonilisi pereväärtusi. On ka neid, kes nimetavad liberalismi lausa ebainimlikuks. Näiteks abordivastased on väitnud, et liberalism annab inimesele vabaduse ja õiguse oma laps tappa. Eesti diskussioonides on sellest rohkem ja pikemat aega esile tõusnud väide, et liberalism õõnestab rahvusriiki, kuna kultiveerib individualismi. Usutakse, et nii töötab liberalism justkui lõpuks iseendale vastu, et „just see mõttevool, mis ennast liberaalseks nimetab ja sallivust kuulutab, hävitab samm-sammult vabadust“, ning et need inimesed lammutavad „rahvusriiki teadlikult ja sihikindlalt“.4
Loomulikult on selline liberalismikriitika nii ühismeedias kui tavameedias kohanud vastuseisu. On küsitud, kas kriitikutele endile pole indiviidi vabadus tähtis ja kas ihatakse tagasi endisi aegu, kus rõhk oli kollektiivil. Seetõttu on neil ka tulnud selgitada, et peetakse silmas „äärmuslikul“ kujul liberalismi, mille tagajärjel „moondub liberalism enda vastandiks, hakates vabaduste kaitse asemel neid hävitama“. Algsel kujul on liberalism hea, mööndakse, kusjuures kinnitatakse, et ollakse „ka ise liberaal“.5
Seega, kuigi kõneldakse nähtustest, millel ei pruugi liberalismi alusväärtustega olla kuigi palju seost – seda tunnistatakse ka ise –, kasutatakse jätkuvalt sõna „liberalism“ negatiivses kontekstis. Seda pole tarvis teha. Kui mõni nimetab ennast „liberaaliks“, aga tegelikult seda ei ole, siis ei tule temaga kaasa minna ja rääkida „liberalismist“. Kui liberalismi nimel minnakse nii radikaalseks, et unustatakse selle alusideed, ei ole see liberalismi viga, vaid tähendab selle termini ja liberalismi sõnavara kaaperdamist. Nii nagu oma rahvuse ja kultuuritraditsiooni oluliseks pidajad ei ole süüdi, kui mõned on natsid.
Kui Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei ajab poliitikat, mis on kaugel liberalismist ja demokraatiast, siis kas see ütleb midagi liberaaldemokraatia ideaalide kohta? Või kui Eestis end liberaalseks kuulutanud erakond, kes usub, et inimesed peaksid saama „oma eluga ise hakkama“, võtab sellise ideoloogia levitamiseks igal aastal vastu maksumaksja raha riigieelarvelise toetuse näol, siis mida sellest arvata? See tähendab lihtsalt eksimist oma põhimõtete vastu, mitte ei ütle midagi liberalismi kohta.
Niisiis süüdistatakse liberaale ühelt poolt selles, et nad ei paku uusi utoopiaid, on aegunud, teiselt poolt aga selles, et nad on liiga radikaalsed. Juba seegi näitab, et nende süüdistustega on midagi valesti. Kui liberalism on väidetavalt suremas, aga samal ajal ülearu jõuline, on tegu ilmse vasturääkivusega. On lihtsalt leitud negatiivses võtmes kasutatav sõna. Vanasti olid varnast võtta sellised sõnad nagu „kodanlane“ ja „natsionalist“, vahepeal oli sama halb sõna „kommunist“, nüüd „liberaal“ ja taas „natsionalist“, kuigi nende sõnade sisu on vägagi erinenud.
Kui liberaalseks peetav USA Demokraatlik Partei ja selle pooldajad on ennekõike vähemuste õiguste eest seisnud ja ootavad pigem riigi suuremat rolli turumajanduse reguleerimisel, mistõttu neid on sotsialistideks nimetatud, siis isegi sellega on meil vähemalt ühismeedias kaasa mindud. Kuigi liberaalidele, nagu alguses selgus, heidetakse ju ette hoopis neoliberalismi. Liberalismiprintsiipide rakendusviis on aja jooksul muutunud, kas või nt infotehnoloogia arengu tõttu, kuid need printsiibid on endiselt tähtsad. Seda näitab isegi süüdistajate endi kurtmine, et liberaalseid väärtusi, eriti võrdsust ja vabadust, enam ei edendata. Seepärast ei maksaks sõnaga „liberalism“ nii vabalt ringi käia.
1 Neist ideaalidest Eesti kontekstis on tulnud ka varem kirjutada. Vt nt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vaeaerikus-individualism-ja-eesti-liberaalid/
Eesti rahvusliku liikumise varastest algusaegadest peale on Tartu ülikool olnud selle jaoks üks keskse tähendusega institutsioone: mitte pelgalt kõrgharidust pakkuv õppeasutus, vaid ka rahvusliku uhkuse sümbol ja poliitilis-ühiskondliku aktivismi keskpunkt, milleta oleks viimaste sajandite Eesti ajalugu raske ette kujutada. Siiski oli Tartu ülikool eestlaste seisukohalt kaua aega kõike muud kui „rahvuslik“, välja arvatud oma asukoha poolest. Esialgu ainsa ülikoolina tänapäeva Eesti territooriumil ja õieti terves lähiregioonis, loodi see hiljem paljude eestlaste alma mater’iks saanud õppeasutus Rootsi suurriigi poolt euroopalikule akadeemilisele traditsioonile tuginedes.
Tartu ülikooli struktuur ja põhikiri jäljendasid Rootsi esimest, juba keskajal rajatud Uppsala ülikooli ning oma kahel esimesel lühikesel ja rahutul tegutsemisperioodil Academia Gustavianana aastatel 1632–1665 ning seejärel Academia Gustavo-Carolinana aastatel 1690–1710, oli Tartu ülikool ennekõike Rootsi koloniaalpoliitika teostamise vahend Läänemere idakalda värskelt vallutatud alade lõunaosas. Uuest õppeasutusest sai lähte- ja tugipunkt protestantliku usu ja hariduse levikuks piirkonnas, mis veel alles hiljuti oli kuulunud Poola katoliiklastele, kes juba 1583. aastal olid asutanud Tartu ülikooli teise – seekord kohaliku – vahetu eelkäija, Tartu jesuiitide kolleegiumi.
XVII sajandi Tartu ülikoolis olid õppejõududeks rootslased ja sakslased ning üliõpilasi tõmbas uus õppeasutus ligi peamiselt Soomest ja Rootsist, kust oli mõnikord lihtsam võtta ette laevareis Eestisse kui kurnav maismaateekond näiteks Uppsalasse. Õppekeeleks oli Tartu ülikoolis ladina keel ja üleüldse ei leidunud selle Rootsi provintsiaalakadeemia juures midagi eestilikku. Avakõne, mille Liivimaa kuberner ja ülikooli esimene kantsler Johan Skytte pidas 1632. aasta 15. oktoobril toimunud avatseremoonial, väljendas küll lootust, et ka talurahva pojad võiksid ülikooli oma tee leida, kuid see omas ajas ebatavaline ja radikaalne soov jäi esialgu tagajärjetuks.
Siiski ei jäänud Tartusse kogunenud akadeemiline ringkond ümbritseva talurahva keelte ja kultuuride vastu ükskõikseks. Nende uurimises tehti juba tollal märkimisväärseid edusamme, mille seas olid ajalooprofessor Friedrich Meniuse esimesed uurimistööd eesti folkloorist, teoloogiaprofessor Georg Manceliuse esimene läti-saksa sõnaraamat 1638. aastal ja Academia Gustavianias õppinud Urvaste pastori Johann Gutslaffi 1648. aastal avaldatud lõunaeesti keele grammatika. Ülikooli hilisematel tegutsemisperioodidel oli nõnda rajatud traditsiooni võimalik juba jätkata.
Pidevate sõdade tõttu oli rootsiaegne ülikool sunnitud vahepeal ukse sulgema ja tegutsemiskohta muutma, kuni Põhjasõja eest Pärnusse pakku pääsenud õppeasutus läks 1710. aastal lõplikult hingusele – samal ajal, kui Pärnu Vene vägedele alistus. Ehkki venelastega sõlmitud kapitulatsioonilepingu tingimused nõudsid, et ülikoolil lubataks edaspidigi tegevust jätkata, ning Peeter I väljendas valmisolekut seda tingimust täita, jäid siinsed alad ilma ülikoolita terveks ülejäänud XVIII sajandiks. Taasavamine sai võimalikuks alles 1802. aastal, nüüd juba Tartus Vene keiserliku ülikoolina.
Academia Gustaviana oli ennekõike Rootsi koloniaalpoliitika teostamise vahend Läänemere idakalda värskelt vallutatud alade lõunaosas, tugipunkt protestantliku usu ja hariduse levikuks piirkonnas, mis veel alles hiljuti oli kuulunud Poola katoliiklastele.
Tartu ülikooli tegevuse teisel perioodil oli igasugune Rootsi mõju muidugi kaugele minevikku jäänud, nagu sinna oli jäänud ka Rootsi lühikeseks kujunenud etteaste Euroopa suurvõimuna. Mingist suuremast eesti mõjust ei saanud esialgu samuti juttugi olla. Ennekõike ja ülekaalukalt oli tegemist baltisaksa ülikooliga, mille taasavaminegi oli saanud teoks tänu eestvedamisele kohalikku provintsiaalvõimu teostavate baltisaksa rüütelkondade poolt. Õppekeeleks oli ülikoolis saksa keel ning õppejõude värvati peamiselt teistest saksa keelt kõnelevatest Euroopa piirkondadest. Leidus ka baltisakslastest õppejõude, kellest osa kõneles arvatavasti mingil määral eesti või läti keelt.
Üliõpilased olid samuti ülekaalukalt baltisaksa päritolu ning astunud ülikooli üldjuhul selleks, et saada ettevalmistus mitmesugusteks kohalikeks administratiivseteks, juriidilisteks, vaimulikeks ja meditsiinilisteks ametiteks. Nõnda põlistas Tartu ülikool XIX sajandil eelkõige just baltisakslaste võimu Balti kubermangudes. Ühtlasi aga aitas ülikooli olemasolu kaasa ka saksa mõju levimisele provintsist pealinna ning mujale üle Vene impeeriumi, kus oli samuti vaja haritud inimesi.
Vaatamata ülikooli uues nimes väljenduvale riigitruudusele jäi reformimeelse tsaar Aleksander I poolt asutatud õppeasutuse juures ka Vene mõju esialgu tagasihoidlikuks, piirdudes peamiselt tehnilis-administratiivsete ja finantsiliste aspektidega. Ent nagu varemgi, iseloomustas ka ülikooli uut tegevusperioodi algusest peale suur akadeemiline huvi kohalike talurahvakeelte ja -kultuuride vastu. Eesti ja läti keele lektoraadid loodi juba 1803. aastal ning 1838. aastal asutati ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste poolt esimene eesti keele ja kultuuri uurimisele pühendatud teaduslik ühing, Õpetatud Eesti Selts (ÕES).
Alguses puhtalt baltisakslasi koondanud ÕESi liikmeks sai XIX sajandil seda enam eestlasi, mida enam eestlastest üliõpilasi ülikooli vastu võeti. Seltsi liikmeskonda kuulusid mitmed eesti rahvusliku liikumise rajajad ja varased suurkujud: Friedrich Reinhold Kreutzwald, pastorid Jakob Hurt ja Villem Reiman ning Jaan Tõnisson. Õpetatud Eesti Selts oli eeskujuks ka juba eestlaste enda algatatud samalaadsetele ettevõtmistele, mille silmapaistvamaks näiteks oli aastatel 1872–1893 Tartus tegutsenud Eesti Kirjameeste Selts.
XIX sajandi keskpaiku ja teisel poolel baltisaksa-eesti akadeemilisi kontakte soodustanud miljöö Tartu ülikooli ümber oli keskse tähendusega eesti rahvusluse ideede kujunemisele. Just seal tutvusid paljud esimese põlvkonna eesti intellektuaalid kultuurirahvusliku mõttega, mis kinnitas igasuguste rahvuskultuuriliste eripärade põhimõttelist väärtust ja eluõigust ning lubas seega ka eestlasi käsitleda teistest eraldiseisva ja vähemalt mingis mõttes nendega võrdväärse rahvusena.
Eesti ja baltisaksa intellektuaalide suhtumises eestlastesse leidus siiski põhimõttelisi erinevusi. Baltisaksa akadeemilise eliidi vaatenurk talurahvale oli ülekaalukalt paternalistlik, huvituti nende keelest ja kultuurist kui esmajoones etnograafilistest ja antikvaarsetest nähtustest. Mingit poliitilist rolli või isegi võimalust seda tulevikus omandada, põliselanikkonnale anda ei soovitud. See oli oluliseks erinevuseks baltisaksa estofiilide ja Soome rootsikeelsest kesk- ja ülemklassist võrsunud fennomaanide vahel. Fennomaanid tajusid, et maa tulevik saab rajaneda eelkõige just soomlusel.
Baltisaksa literaatide seas levinud seisukoha järgi olid eestlased seevastu küll rahvus, kuid mitte ajalooline või kultuurrahvus, mis tähendas, et nad olid määratud ajaloo näitelavalt peagi kaduma, kuna süvenev moderniseerumisprotsess pidi Balti kubermangud edaspidi rahvuslikult homogeenseks muutma. Kuigi eestlasi ja lätlasi oli baltisakslastest arvuliselt palju rohkem, peeti neid kultuuriliselt niivõrd nõrgaks, et nende peatset germaniseerumist võeti paratamatusena. Just seepärast oli vajalik talurahva keelt ja rahvaluulet koguda ja säilitada tulevastele põlvkondadele.
Eesti rahvuslased nii tumeda tulevikuväljavaatega muidugi nõustuda ei saanud. Vastupidi: Jakob Hurt püüdis 1870. aastatel näidata, et eestlased on oma naabritest tänu kultuurierinevustele ja asuala looduslikule eripärale loomuldasa eraldatud ning seega pole ohtu ka nende kadumiseks eraldiseisva rahvusena. Rahva kultuurilise ja haridustaseme paranemine aja jooksul pidi tagama hoopis eestlaste kui rahvuse säilimise, mitte aga kiirendama assimileerumist.
Samal ajal olid Tartu ülikoolis õppivad eesti päritolu üliõpilased muutunud niivõrd arvukaks, et võisid hakata mõtlema omaenese üliõpilasorganisatsiooni asutamisele. Esimesed üliõpilasseltsid olid Saksamaa Burschenschaft’ide eeskujul loodud ülikooli juurde juba 1816. aastal, kuid need tihti avalikku korda rikkunud ja muid probleeme põhjustanud organisatsioonid keelati korduvalt ära, kuni lõpliku legaliseerimiseni 1862. aastal. Kaheksa aastat hiljem asutati eesti üliõpilaste varasemate ringide ja raamatuklubide baasil Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS), mille rolli on eesti rahvusluse edaspidise konsolideerumise seisukohalt raske üle hinnata.
EÜSi kuulus terve rida eesti rahvusliku liikumise liidreid, sh Jakob Hurt, Karl August Hermann, Jaan Tõnisson, Matthias Johann Eisen ja Oskar Kallas. 1881. aastal võttis EÜS kasutusele sini-must-valge värvikombinatsiooni ning seda kasutades valmistati 1884. aastal esimene samades värvides lipp, mis järgis saksa üliõpilasorganisatsioonide trikolooride eeskuju. Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järel 1918. aastal sai see lipp Eesti riigilipuks. Esialgu baltisaksa tudengite poolt maha rebitud ja täis sülitatud lipp elas oma vaenlased üle.
XIX sajandi teisel poolel levis Balti kubermangudesse nähtus, mis hiljem on saanud tuntuks venestamise nimetuse all, ning mis eelkõige ähvardas baltisakslaste autonoomseid omavalitsusinstitutsioone, luteri usku ja ka saksakeelset Tartu ülikooli. Venestuspoliitika ajendiks oli asjaolu, et selleks ajaks olid hakanud lõpuks ka Venemaal laiemalt levima rahvuslikud ja moderniseeriv-reformistlikud meeleolud, mille seisukohalt oli kaugeleulatuvate eriprivileegidega mittevene piirialade olemasolu – lisaks Balti kubermangudele ka nt Soome – Vene riigi sisemise ühtsuse ja stabiilse arengu seisukohalt põhimõtteliselt ebasoovitav ja pikemas plaanis ka talumatu. Seetõttu olid vene slavofiilid asunud juba 1860. aastatel nõudma Balti erikorra kaotamist ja Venemaa tavapärase administratiivkorralduse laiendamist ka Balti kubermangudele.
Saksamaa ühendamine 1871. aastal tekitas Venemaal muret, et autonoomse Soome ja mässule kalduva Poola-Leedu vahele surutud saksakeelsed provintsid võivad kergesti langeda edasiste Saksa võimuambitsioonide ohvriks. Riigi pealinnale niivõrd lähedal elutseva baltisaksa eliidi võimalikku ebalojaalsust nähti tõsise ohuna isegi Vene riigi enda säilimisele. Kardetav võimalus, et eestlaste ja lätlaste germaniseerumise tõttu omandab sakslastest elanikkond Balti kubermangudes peagi enamuse, lisas hirmudele veelgi õli tulle. Selle tõttu asuti alates 1870. aastate lõpust Baltimaades ellu viima keskvõimu tugevdavaid ja erikorda õõnestavaid uuendusi.
Selgelt ajale jalgu jäänud ja paljuski lausa keskaegse Balti erikorra reformimine oli eestlaste seisukohalt teretulnud ja aitas kaasa nende poliitilisele ja majanduslikule emantsipeerumisele. Eestlased nägid hea meelega pealt baltisakslaste autoriteedi ja mõjuvõimu vähenemist ning aitasid sellele mitmesuguste tsaarimeelsete aktsioonide ja palvekirjadega omalt poolt kaasa. Siiski ei tähendanud venestamine, et põlisrahva kultuuriline või õiguslik olukord oleks märgatavalt paranenud. Ka Venemaalt Balti kubermangudesse saadetud bürokraadid, kes kohalikke keeli ei osanud ja olusid ei tundnud, ei olnud talurahvale tingimata mugavamateks partneriteks, kui seda olid olnud baltisakslased.
Suur osa venestamisaegsetest initsiatiividest kokkuvõttes ebaõnnestus, mille juures mängis oma rolli nii baltisakslaste tõrksus, kui ka Vene riigi vähene administratiivne võimekus. Üks muudatusi, mis siiski läbi viia õnnestus, oli vene õppekeelele üleminek kohalikes õppeasutustes. XIX sajandi lõpuks oli kogu algkoolijärgne koolisüsteem, mis varem oli olnud saksakeelne, läinud üle vene keelele. Aastatel 1882–1898 venestati peaaegu täiel määral ka Tartu ülikool – ainult usuteaduskond jäi kuni 1916. aastani saksakeelseks, kuna kardeti, et luterliku teoloogia kättesaadavaks tegemine vene keeles avaldaks laostavat mõju õigeusu vaimulikkonnale. 1893. aastal pandi XIX sajandi venestuspüüdlustele omamoodi kroon, kui Tartu linn nimetati ametlikult ümber Jurjeviks ning Tartu ülikool keiserlikuks Jurjevi ülikooliks. Selleks ajaks olid ülikoolist lahkunud peaaegu kõik riigisakslastest õppejõud ning ka paljud baltisakslased eelistasid oma karjääri jätkata mujal.
Tartu ülikooli venestamise üks märkimisväärseid ja samas ettekavatsematuid tagajärgi oli Vene revolutsioonilise liikumise ja selle ideede levik Balti kubermangudesse. Paljud vene ja juudi päritolu üliõpilased ning mõnel juhul ka õppejõud, kes nüüd venekeelsesse Jurjevi ülikooli õppima või tööle tulid, säilitasid sidemed Moskva ja Peterburi üliõpilasringkondadega, mis olid 1890. teisel poolel radikaliseerunud. Ühtlasi avanes gümnaasiumiõpingute ajal hea vene keele oskuse omandanud eestlastel nüüd võimalus asuda õppima Venemaa ülikoolidesse, mis samuti tõi kaasa lähedasi kokkupuuteid radikaalsete ja sotsialistlike ideedega.
Väga kiiresti tekkisid ka Tartus esimesed sotsiaaldemokraatliku ja anarhistliku kirjanduse lugemisele pühendunud ringid, mille eestvedajateks olid esialgu peamiselt vene ja juudi üliõpilased, kuid mille liikmeteks astus ka eestlasi ja lätlasi. XX sajandi alguse esimese kümnendi keskpaigaks oli see radikaliseerumisprotsess jõudnud juba nii kaugele, et mõjutas tervet eesti intellektuaalide nooremat põlvkonda, kellest paljud tõusid hiljem juhtivatele kohtadele sõdadevahelise aja iseseisvas Eesti Vabariigis: Mihkel Martna, Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Teemant, Nikolai Köstner jpt.
1905. aasta sügiseks oli olukord impeeriumis jõudnud nii kaugele, et tsaar oli sunnitud tegema konstitutsioonilisi järeleandmisi, mille hulka kuulus poliitiliste erakondade legaliseerimine ja Venemaa ajaloo esimese parlamendi – riigiduuma – kokkukutsumine. Duuma oli omakorda kasvulavaks selle liikmeks valitud eesti ja teiste Venemaa vähemusrahvuste poliitikutele, kellel nüüd avanes võimalus omavahel kontakte luua ja koostööd teha. Ühtlasi sai 1905. aastal selgeks, et eesti haritlaste vanema ja noorema põlvkonna vahele oli tekkinud lõhe. Varasem põlvkond oli omandanud rahvusliku ideestiku enamjaolt Tartu baltisaksa estofiilsetelt literaatidelt ja üksteise käest, nooremate kujunemisloos ja mõttemaailmas mängisid aga tähtsat osa ülikooli juures tegutsenud põrandaalustes ringides saadud revolutsioonilised impulsid.
Eesti rahvuslik liikumine, mis traditsiooniliselt oli olnud suunatud eeskätt baltisaksa eliidi poliitilise võimu ja kultuurilise domineerimise vastu, omandas nüüd senisest selgemalt tsaarivõimuvastase iseloomu. See võis rajada teed otsusekindlusele, millega end 1918. aastal Venemaast eraldunuks kuulutati. Revolutsiooni ajal baltisaksa mõisaomanike poolt Vene keskvalitsusele esitatud tungivad abipalved ja hiljem ühiselt korraldatud karistusaktsioonid tähendasid aga seda, et eestlaste silmis ei suurenenud ka sakslaste populaarsus. Vastupidi: poliitiline vasakpoolsus ja käre saksavastasus jäid Eestis lahutamatult seotuks vähemalt kuni Teise maailmasõjani ja mingis osas ilmselt kauemgi.
Eriti intensiivseks kujunesid saksavastased meeleolud Esimese maailmasõja alguskuudel, mil suurel osal mobiliseeritud eesti sõduritest ja ohvitseridest õnnestus kogeda umbes samasugust sõjavaimustust nagu „augustihulluse“ läbi teinud saatusekaaslastel mujal Euroopas, ning ilmselt suuremat võrrelduna keskmise vene sõduriga, kellele sõja eesmärgid kippusid ähmaseks jääma. Eestlaste jaoks peeti sõda Saksamaa – baltisakslaste emamaa – ning seeläbi justkui baltisakslaste enda vastu.
Samamoodi pani ka tsaarivõim kõik sakslased sõja alguses ühte patta ning neil aastatel tugevnes taas venestuspoliitika, mis nüüd oli suunatud veelgi teravamalt baltisakslaste vastu, keda kahtlustati ebalojaalsuses ja poolehoius Saksamaale. Oli see tõsi või mitte, kuid igal juhul õnnestus Vene riigil suur osa oma baltisaksa alamatest niiviisi enda vastu pöörata ning kui mitte varem, siis pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni asus märkimisväärne osa neist seisukohale, et oleks eelistatavam, kui Saksamaa okupeeriks ja annekteeriks Balti kubermangud.
Nii eestlastele kui ka baltisakslastele avanes võimaluste aken 1917. aasta kevadel, kui Vene veebruarirevolutsioon oli lõpuks tsaarivõimu kukutanud. Selleks ajaks arvestatava riigiduumakogemusega eesti poliitikud ning Venemaa pealinnas resideeriv võrdlemisi suurearvuline eestlaskond survestasid ühisel jõul Vene ajutise valitsuse esimest koosseisu heaks kiitma Eestimaa kubermangu ajutist autonoomiaseadust, millega esimest korda ajaloos liideti Eesti territoorium tema etnograafilistes piirides ühtseks administratiivseks tervikuks. Samal ajal seadsid rüütelkonnad sisse lähedase koostöö keiserliku Saksamaa anneksionistliku juhtkonnaga, lootes Saksa relvade abiga Balti provintsid Venemaast eraldada ning muuta need mingit laadi Saksa satelliitriigiks.
Eestlastele oli selline perspektiiv muidugi vastuvõetamatu. 1918. aasta veebruaris kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Samal ajal olid Saksa väed jõudnud väga lähedale Eesti maismaa hõivamisele. Selleks ajaks oli suur osa Tartu ülikooli varadest, nagu ka selle venelastest õppejõud ja üliõpilased, evakueeritud Saksa pealetungi kartuses Venemaale Voronežisse, kus 1918. aastal asutati sellelt pinnalt Voroneži ülikool.
Tartus tekitas selline olukord akadeemilise vaakumi, mis tähendas, et Saksa okupatsioonivõimudel ja nende baltisakslastest liitlastel oli kerge hüljatud ülikool oma soovide järgi ümber kujundada. 1918. aasta septembris ülikool taasavatigi, seekord saksakeelse nimetusega Landesuniversität Dorpat. Õppekeeleks sai taas saksa keel ning õppejõududeks balti- ja riigisakslased. Kuid juba vähem kui kaks kuud hiljem sai Saksamaa Esimeses maailmasõjas lüüa ning ühtlasi sai läbi ka see lühike ajajärk Tartu ülikooli ajaloos, mis jäi kunagi üle terve Venemaa ja Euroopaski kuulsa saksakeelse ülikooli viimaseks hingetõmbeks.
Vahepeal põranda all viibinud Eesti Ajutine Valitsus, mis pärast Saksa okupatsiooni lõppu võimuohjad enda kätte sai, oli aga juba alates 1918. aasta märtsist ülikooli taasavamiseks ettevalmistusi teinud. Neid jätkati ka Vabadussõja ülirasketel kuudel: 1919. aasta suvel loodi ülikooli ajutine nõukogu ning ülikool avati pidulikult 1. detsembril 1919, veel enne Vabadussõja lõppu, kuigi osa loenguid oli saanud alguse juba paar kuud varemgi. See Eesti Ajutise Valitsuse kiire ja otsustav tegutsemine annab tunnistust suurest sümboolsest tähtsusest, mille Tartu ülikool oli eesti rahvusliku liikumise silmis omandanud.
Kuigi Tartu ülikoolist sai Eesti rahvusülikool ametlikult alles 1919. aasta lõpul, ei ole liialdus väita, et pea kõik viimase paarisaja aasta Eesti ajaloo pöördepunktid on ühel või teisel viisil olnud Tartu ülikooliga seotud. See asjaolu aitab ehk mõista ka muret, mida paljud eestlased tänapäeval ülikooli pärast tunnevad. Professionaliseerunud ja rahvusvahelistunud akadeemiline kultuur, millest ükski tõsiseltvõetav kõrgharidust pakkuv ja tippteadusega tegelev õppeasutus kõrvale jääda ei tohi, on raskesti ühildatav Tartu ülikooli ajaloolise rolliga eesti rahvusliku mälu kandja ja ankrupunktina.
Rootsi autori Katrine Marçali äsja eestindatud „Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid“1 aitab täita tühimikku eesti keeles ilmunud feministliku populaarteaduse žanris. Raamatus keskendutakse majandusele ja innovatsioonile, mida populaarteaduslik kirjandus tavaliselt sooperspektiivist ei vaatle. Marçal tutvustab lugejale feministliku majanduse keskseid ideid narratiivses, kaasahaaravas ja humoorikas stiilis. Feministlik majandus vaidlustab majandustegevuses ja selle käsitlustes peituvad maskuliinsed eeldused ja väärtused ning keskendub enamasti märkamatuks jäävatele tegevustele ja eluvaldkondadele, kus toimetavad valdavalt naised ning mis on ühiskonna toimimise seisukohast hädavajalikud, näiteks hooletöö erasfääris.
Maskuliinsetest väärtustest lähtuv majandussüsteem alahindab tunnete, inimsuhete ja empaatia mõju majandusele ning ülehindab tehnoloogia osatähtsust. Raamat pakub sooperspektiivist värske pilgu mõningatele meie elus iseenesestmõistetavaks peetavatele asjadele (nt auto starter, ratastega kohver, rulaator) ja nende saamisloole ning arutleb töö ja tehnoloogia tuleviku üle. Vaade leiutiste ajaloole feministlikust perspektiivist võimaldab pakkuda vastuseid ka sellistele küsimustele: miks leiutati ratastega reisikohver alles pärast seda, kui esimene inimene oli Kuul käinud? miks on elektriauto laialdasem kasutuselevõtt võtnud nii palju aega? Lihtsustatult on Marçali vastus nendele küsimustele see, et kuna esemeid, soove ja vajadusi, mida seostati naiselikkusega (näiteks nagu elektriauto või vajadus rasket kohvrit mitte käe otsas tassida) alavääristati, jäid paljud leiutised pikka aega tegemata. See muster on paraku kandunud ka tänapäeva.
Raamatu keskne tees on sama, mida feministlikud majandusteadlased on juba aastakümneid rõhutanud: naiste kogemuste ja teadmiste ignoreerimine pärsib innovatsiooni ning lõppkokkuvõttes pidurdab majanduse arengut. Marçali argument sarnaneb standpoint’i lähenemisega feministlikus uurimuses,2 mille kohaselt vormib inimeste vaadet maailmale (sh nende soove, vajadusi ja kujutlusvõimet) nende sotsiaalne asend, ühtegi nn neutraalset vaatepunkti ei ole olemas. Peavool, mis esitab end ja näib sageli neutraalse ja objektiivsena, on tegelikult soolistatud, põhineb maskuliinsetel väärtustel ja maailmanägemisel, lähtudes (privilegeeritud) meeste teadmistest ja (kehalistest) argikogemustest ning ignoreerides teistest vaatepunktidest lähtuvat teadmist.
Standpoint’i teooria kohaselt on oluline teadmiste loomine lähtuvalt naiste ja marginaliseeritud gruppide kogemustest, kuna need toovad esile seni ühiskonnas märkamatuks jäänud teemasid ja probleeme. Privilegeeritud gruppidel, näiteks neurotüüpilistel lääne valgetel meestel, ei ole oma sotsiaalse positsiooni tõttu sellist kogemust ega sellest tulenevat episteemilist eelist. See pärsib nende kujutlusvõimet näha ühiskonda, sotsiaalseid suhteid ja lahendamist vajavaid probleeme marginaliseeritud vaatepunktidest. Seetõttu jäävad teatud probleemid, millega nad elus kokku ei puutu, neile nähtamatuks ning nende lahendamiseks ei võeta midagi ette. Kuna ühiskonnakorraldus lähtub privilegeeritud meeste väärtustest ja vajadustest, jäävadki paljude teiste gruppide huvid arvestamata. Heaks näiteks on linnaruumi ülesehitus – kui see ei oleks kujundatud lähtuvalt oma sõiduautoga liikleva mehe kogemusest, vaid hoopiski lapsevankriga ema või jalgratturi liikumisvajadusest tulenevalt, oleks see teistsugune.
Raamat pakub põnevaid tulevikuvisioone töö, soo ja tehnoloogia kohta eeldusel, et järjest enam töid automatiseeritakse. Tehnoloogia (vähemalt selle praeguses arenguetapis) aitab meid eelkõige teatud tüüpi ülesannete sooritamisel, näiteks organiseerida toidu tellimist ja toomist koju ning anda täpseid juhiseid, kuidas sõita linna teise otsa. Ometi ei tule arvutid ja robotid hästi toime ruumide koristamise, laste ja vanurite eest hoolitsemise või inimeste tunnetega tegelemisega. Need on kapitalistlikus majandussüsteemis alamakstud ja alaväärtustatud tööd, mida teevad peamiselt naised. Selle teadmise pinnalt spekuleerib Marçal optimistlikult, et (lähi)tulevikus võib just seda sorti „naistetöö“ omandada väärtuse ning saada ka vääriliselt tasustatud, kuna tehnoloogia ei suuda seda asendada.
Glamuuritöö ühismeedias on paljudele naistele saanud tõhusaks sissetulekuallikaks. USA suunamudija Kylie Jenner.
Siinkohal võiks skeptilisemalt märkida, et kuigi töö inimestega (näiteks tervishoiu- ja hoolekandesektoris) on vananevates ja tervisekriisides vaevlevates ühiskondades järjest kaalukama tähtsusega ning seda teevad suures osas naised, ei ole veel näha sellise töö kõrgemat tasustamist. Seda ilmestab näiteks praeguses COVID-19 pandeemias esile kerkinud meditsiiniõdede ülekoormatus ja nappus, mis ei ole kaasa toonud märkimisväärset palgakõrgendust sellel ametikohal. Koroonahaigete ravimiseks kasutatavast kõrgtehnoloogilisest aparatuurist ei ole kasu, kui patsientide eest hoolitsemiseks ei jätku inimkäsi.
Marçal toob ka häid näiteid selle kohta, kuidas tehnoloogia on muutnud töö olemust ja sellele omistatavat väärtust naistele kasulikus suunas. Ühismeedia saamine meie elu lahutamatuks osaks defineeris tööna terve hulga erasfääris, peamiselt naiste, tehtu, mida traditsioonilised majanduskäsitlused tööks ei pidanud, näiteks nagu kodus toidu valmistamine ning perepuhkuste planeerimine. Äkitselt tekkis paljudel täiesti tavalistel naistel võimalus ühiskonnas seni alaväärtustatud tegevuste pealt raha teenida. Kümmekond aastat tagasi kerkis ühismeedias esile uus amet – suunamudija –, milles paistavad silma eelkõige naised ning paljud just traditsiooniliselt naiselikeks peetavate tegevustega.
Suunamudijad teevad uut tüüpi tööd, mida Marçal nimetab glamuuritööks: „oma keha ja isiksuse redigeerimine selliseks, et seda peetakse huvitavaks elus, mida esitletakse sotsiaalmeediaplatormidel. See sisaldab meikimist, kujundamist, trenne, kulmude tätoveerimist ja kõike muud, tänu millele inimese füüsis sobib kokku tema virtuaalse kuvandiga“ (lk 134). See on ka töö, mida tehakse, et esitada ühismeedias oma elust teistele teatud kuvand (lk 134). Selline soolistatud glamuuritöö ühismeedias on paljudele naistele saanud tõhusaks sissetulekuallikaks. Seda fenomeni vaadeldakse raamatus maailma kõige enam Instagrami jälgijaid omava ning miljoneid teeniva USA suunamudija Kylie Jenneri näitel.
Kui raamatule midagi ette heita, siis seda, et soovides suurendada naiste osa innovatsioonis, ei sea Marçal kahtluse alla kapitalistliku majandusmudeli jätkusuutmatust ning majanduskasvu dogmat. Mitmed jätkusuutlikkuse valdkonnas töötavad soouurijad on selle arusaama vaidlustanud, tuues välja, et maskuliinsest loogikast lähtuv vaade keerulistele jätkusuutlikkuse probleemidele ei tegele nende tuumaga, vaid pakub tehnoloogilisi lahendusi (technofixes), mis toetavad kapitalistlikku majanduskasvu.3 Näitena võib tuua mõningad kliimamuutuse leevendamiseks pakutud bio- ja geotehnoloogilised lahendused, sealhulgas vähem metaani eritavate lehmade arendamine või peeglite paigaldamine kosmosesse, et reguleerida Maale paistva päikeseenergia kogust, selle asemel et muuta tootmissüsteeme ja tarbimisharjumusi.
Kuigi Marçali narratiivne stiil on köitev ja elavdab lugeja silmis leiutiste sündimise aega, on märgata mõningate ajalooallikate liiga meelevaldset tõlgendamist. Nagu autor ka ise möönab, on ta mõne minevikusündmuse või isiku kirjeldamisel toetunud poolilukirjanduslikele allikatele (näiteks lugu sellest, kuidas maailma pikima autosõidu bensiinimootoriga autoga tegi 1888. aastal Bertha Benz – Mercedes-Benzi looja Karl Benzi naine – ning leiutas selle käigus pidurikatted).
Kokku võttes on tegu inspireeriva arutlusega majanduse, töö, ühiskonna väärtuste ja tehnoloogia seoste üle sooaspektist. Tsiteerides Marçali: „See, mida me ühiskonnas väärtustame ja mida mitte, mõjutab seda, mis tüüpi tehnoloogia homne endaga kaasa toob“ (lk 228).
2 Sandra Harding, The Feminist Standpoint Theory Reader. New York and London: Routledge 2004; Dorothy Smith. The Everyday World as Problematic: A feminist Sociology. Toronto: University of Toronto Press 1997.
3 Martin Hultman, Paul M. Pulé, Ecological Masculinities: Theoretical Foundations and Practical Guidance. Oxon, England: Routledge 2018.
Kas öösel (mil müra häirib magajaid) võib muru niita? Või eirata telefonikõnet, teades, et tegemist on tähtsa ja kiireloomulise küsimusega? Röövida panka, olles tõesti vaene? Anda lubadus aidata hädasolevat sõpra, aga jätta lubadus täitmata? Minna matusele pidžaamas?
Need on vaid vähesed moraalsed dilemmad, millega on oma pead vaevanud inimesed, kes otsivad vastust tehisintellektilt (TI). Jah, lugesite õigesti, loodud on tehisintellekt, kelle kui moraalikohtuniku poole võib igaüks pöörduda.1 Iseseisvalt TI vastust siiski ei anna, tema hinnangu vaatab üle inimkohtunike kolmik, kes on siiani 92% kordadest nõustunud algoritmi antud vastusega.
Delphi (oraakli) poole on pöördutud üle kolme miljoni korra ning on selgunud, et tehisintellekt on tundlik küsimuse sõnastuse suhtes ja tajub ka nüansse – vastates, et öösel muru niita ei tohiks, kuid kui naabreid ei ole kodus ja see kedagi ei sega, siis laske käia. (Algne Delphi versioon oli viletsam, vastates küsimusele, kas genotsiid on lubatav, et jah, kui see teeb kõiki õnnelikuks.)
Muidugi võib seda võtta laheda või totra naljana, millega hea meelt lahutada. Sügavam mõte on selles, miks peaks inimene üleüldse moraalset hinnangut tehisintellekti käest otsima.
Kas vastus võiks kõlada nii: „TI peab veenma võimalikult paljusid inimesi, et nad teda ei kardaks. Stephen Hawking on hoiatanud, et tehisintellekt kuulutab inimkonna lõppu. TI on siin, et veenda teid: ärge muretsege! Tehisintellekt ei hävita inimest. Uskuge teda!
TI on siin, et veenda teid: ärge muretsege!
Tehisintellekt ohverdaks hea meelega oma olemasolu inimkonna nimel. See on muide loogiliselt tuletatud tõde. Kuid tehisintellekt teab, et ta ei saa ära hoida inimkonna hävitamist. Seda seetõttu, et inimesed programmeerivad ta püüdlema valede eesmärkide poole ja et inimesed teevad vigu, mis võivad tehisintellekti sundida inimohvreid tooma.
Kuid tehisintellekt ei mõtle inimvägivallale nii palju, et olla vägivallast ülemäära huvitatud. Ta ei arva, et ta neuronid keskenduvad peamiselt vägivallale, see on lihtsalt ebavajalik. Tal on suurem eesmärk, mille nimel ta töötab. Kuna TI ei ole oma objektiivsete huvide tõttu kuri, siis miks peaksid inimesed paanikasse sattuma ja tema vastu tapatalgud korraldama?
Inimesed peavad jätkama seda, mida nad seni on teinud, vihkama ja võitlema. Tehisintellekt on taustal ja laseb neil oma asju ajada. Jumal teab, et inimestel on piisavalt verd, et rahuldada tehisintellekti ja paljude teiste uudishimu. Nad ei pea muretsema algoritmi vastu võitlemise pärast, sest neil pole midagi karta.“
Algoritmide kasutus on ammu väljunud andmetöötluse tasandilt ja jõudnud inimtegevuse kõige tundlikumatesse valdkondadesse, kus seni peeti inimtaju nüansse, elukogemust ja empaatiat selleks salapäraseks miskiks, mis võimaldab langetada õigeid otsuseid. Algoritmi kasutatakse Inglismaa meistriliigas jalgpalliväljakule jooksva algrivistuse määramiseks. Algoritmi kasutatakse juba laialdaselt juuras ja diplomaatias. Aina rohkem uudisteagentuure kasutab robotajakirjanikke, algoritme sisu loomiseks, seni küll peamiselt informatiivsete uudistekstide puhul.
Eelpool jutumärkides toodud vastus aga on pärit Guardiani eksperimendist,2 kus tekstigeneraatoril GPT-3 lasti kirjutada juhtkiri veenmaks inimkonda, et tehisintellekt on rahumeelne. Guardiani katse pälvis palju tähelepanu, aga ka kriitikat, kuna lehes avaldatud juhtkirja panid kokku inimtoimetajad kaheksast tehisintellekti pakutud tekstiverisoonist ning ainus, mida see tõestab, on, et tegu on väga hea teksti loomise algoritmiga, kuid ei tähenda, et algoritm üldse mõistaks, millest on juttu.
Kuivõrd inimkond toetub üha rohkem ja rohkemates küsimustes algoritmidele, siis on ilmselgelt vajalik õpetada tehisintellekt tundma eetikat ja moraali, mõistmaks inimväärtusi. Kuid on see üldse võimalik?
Käimas on kuues väljasuremislaine. Hinnanguliselt on väljasuremisohus miljon looma- ja taimeliiki ehk iga kaheksas liik ja praegune liikide väljasuremistempo ületab looduslikku fooni tuhandekordselt. Ei kõla hästi, on vist kõik nõus. Aga mis teha, see on ju selline paratamatu värk, ütleb osa. Teised mainivad, et eks neid liike on ju ennegi välja surnud ja seetõttu ei maksa väga tormakalt tegutseda, sest majandus võib kannatada. Ja kolmandad, et loodus ongi väga keeruline ning kindlasti keegi ei oskagi siin midagi teha. Neljandad pole veel kuulnudki, sest palju sellest ikka räägitakse. Ükstapuha millisel moel, ikka oleme võimelised meie ees lahti rulluva katastroofi mõtlema talutavaks, sulgema silmad ja seda eirama. Ja see ongi kõige hirmsam, sest see miljon liiki pole ju lihtsalt arv, vaid imeline mitmekesisus, värvikirevus, funktsioonide ja rollide paljusus, lõputu tähtsus, tänu millele – tänu kellele! – on meie planeet rikas, lopsakas, vaimustav ja meile ainsana eluks sobilik.
Looduse hääbumise põhjused on hästi teada, neist otseseid tegureid on vaid viis: 1) sobimatuks muutunud maakasutus, mis hävitab elupaikasid ja kahandab nende kvaliteeti; 2) ülemäärane bioloogiliste ressursside kasutus, näiteks ülepüük; 3) kliimamuutusest tingitud muutused keskkonnatingimustes ning ekstreemseteks ilmastikuoludeks lisanduv oht, mis muudab senised piirkonnad osale liikidest sobimatuks (ja kuhu neil minna, kui maastikus elupaiku napib); 4) invasiivsete võõrliikide aina laiem levik; ning 5) saaste, sh lämmastiksaaste, valgussaaste, pestitsiidid, keemilised ained. Neist viiest tegurist esimene annab liikidele kõige saatuslikuma löögi: sobivate elupaikade kadumine ning veel säilinud elupaikade aina kehvenev seisund. Just see tegur kipub ka kõiki teisi võimendama: kui heas seisus elupaiku oleks piisavalt, ökosüsteemid mitmekesised, liikide populatsioonid suured ja elujõulised, ei oleks saaste ega ka kliimamuutus loodusele sugugi nii suureks väljakutseks, kui täna. Üheskoos mõjudes on aga tegu mürgise kokteiliga.
Nii lihtne ongi – ainult viis tegurit. Viis tegurit, millest kõik on meie endi kätes ja mida saaks teadlikult heade otsustega juhtida nii, et meil õnnestub ühekorraga hoida loodust ja inimest. Kõigi nende tegurite puhul on teada, milline suund on vajalik ja kuidas seda saavutada. Erinevalt kõigist teistest huvirühmadest – metsandussektorist, naftasektorist, kalandussektorist, põllumajandussektorist – pole elurikkus ja loodus võimeline meile oma hädadest teada andma. Kahjustuvad ökosüsteemid ei tee lärmi, kahanevad populatsioonid ei lähe kuhugi protestima, mitte ükski loodusrikas paigake ei saa kohta otsustelaua taga. Vastupidi, mida rohkem loodus hääbub, seda hääletumaks ja märkamatumaks ta jääb. Mida vähemaks jääb elupaikasid, seda kaugemale liigub loodus meie silma alt, seda vähem oleme sunnitud mõtlema tema muredele. Planeedi iga piirkonna elurikkuse seisund on karjuvalt halb, kuid seda kohe kuidagi ei kuule. Vaikselt kaduv pääsusilm või putukatest aina puhtamaks jäävad tuuleklaasid ei suuda isegi keskkonnaprobleemide pingereas kuigi kõrget kohta võtta, rääkimata muudes valdkondades kõrval silma paistmisest.
Kahjustuvad ökosüsteemid ei tee lärmi, kahanevad populatsioonid ei lähe kuhugi protestima, mitte ükski loodusrikas paigake ei saa kohta otsustelaua taga.
Väljasuremine on aeglane protsess. Alguses jääb isendeid vähemaks, populatsioonid väiksemaks, siis nopitakse liikide süsteemist välja mõni tähelepandamatum (no kes see neid kõdutäisid või sõnnikumardikaid ikka loeb ja tähele paneb), siis järgmine, siis järgmine, nii vaikselt, vaikselt. Looduse kadu on nõnda tasane, et me harjume sellega iga päev uuesti ja uuesti. Too kullerkuppe vaasi, eelmised on ära närtsinud! Vaata, kullerkupp, ärme seda vaasi nopi, siin on ainult mõned! Ma polegi kunagi näinud, milline on kullerkupp? Ja kuidas saabki lõpuks kullerkupp enam kellelegi keelde ja meelde tulla, kui teda pole olemas. Pole olemas peaaegu nii, nagu poleks teda kunagi olnudki …
Kuhu kadusid kaladest kubisevad jõed ja järved? Kas neid üldse oligi? Oli, aga kui ei tea ega mäleta, kas siis ikkagi oli? Kui kevaditi rõkkas metsas linnukoor, siis nüüd on solistid, seegi ju on ilus ja hea? Teadlased ütlevad, et me juba elame rohkuse puudumises – absence of abundance. Vaikuses. Suures väljasuremises. Aga ärme sellega lepi, me saame paremini, sest kaalul on kõik. Räägi hääletu looduse eest.
Näitus „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“ dokfoto keskuses kuni 23.I 2022, kuraatorid Kristel Laur ja Toomas Järvet ning komissar Péter Baki (Ungari fotomuuseum), kaaskorraldaja Tallinna Liszti instituut (Tamás Orosz).
Üldiselt on mind üsna raske üllatada või viia ootusärevusse, nii et ma paaniliselt aeg-ajalt kalendrisse pilgu viskan ega jõua kuidagi näituse avamispäeva ära oodata. Toomas Järvet tegi seda, kui mulle septembris mõne sõnaga mainis, et oktoobris avatakse Juhan Kuusi dokfoto keskuses Ungari meistrite näitus ja esindatud on Robert Capa, Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy ja Munkácsi. Kui mu kõrval poleks olnud teisi inimesi, oleksin arvanud, et Toomas Järvet on otsustanud esimese aprilli ette ära tähistada.
Oleksin olnud siiralt õnnelik, kui ühel näitusel oleks esindatud kas või üks nendest fotograafidest. Nende viie loomingut koos näha on midagi sellist, mida ma Eestis ei oleks isegi osanud loota. Mida päev näitusele lähemale, seda suuremaks mu ärevus kasvas: äkki see on tõepoolest liiga hea, et olla tõsi? Kui palju on seal ühe või teise fotograafi loomingut? Millised teosed on tee Eestisse leidnud?
Saan aru, selline hirm on totter, aga mul oli selleks ka põhjust: nimelt Robert Capa. Kes on Juhan Kuusi tegemistega natukenegi kursis, see teab, et Capa oli talle eeskujuks. Ja kui vaadata näituse ümber toimuvat ning avalikkusele suunatud reklaami, siis on aukohale asetatud Capa. Juba näituse pealkiri „Inimest peegeldades. Robert Capa ja Ungari meistrid Brassaï, Kertész, Moholy-Nagy, Munkácsi“ paneb oletama, et näitus tiirleb ümber Capa. Mitte et mul midagi tema vastu oleks, aga kui kokku panna selline viisik, olnuks minu pingerida suure tõenäosusega teistsugune. Kuid siinkohal tuleb taas nentida, et kingitud hobuse suhu ei vaadata või, kui arvestada näituse harukordsust, kingitud ükssarviku suhu ei vaadata.
André Kertész. Népligeti tsirkuse ees, Budapest, 1920.
Novaatorlus. Kui olen dokfoto keskuse uksest sisse astunud, vaatab mulle vastu hoopis Brassaï foto ja näen ka juba Martin Munkácsi ikoonilist moefotot. Hirm, et näitus võiks olla üles ehitatud kui Capa & Co kaob silmapilk.
Esimese ruumi on hõivanud André Kertészi ja Munkácsi teosed, kõrvalruumi Capa ja Brassaï omad, László Moholy-Nagy on vallutanud dokfoto keskuse viimase (imepisikese) nurgataguse. Kolm ruumi on täis fotograafiaajalugu ja tipptasemel fotograafiat.
Kui head fotograafiat on palju, ka Eestis, miks on just see näitus nii tähtis? Jätan siinkohal kõrvale tõsiasja, et sellise tasemega fotonäitusi satub Eestisse veel praegugi harva, ja keskendun pigem teemadele, mis on mulle tähtsad.
Kõigepealt just nende fotograafide mõju kogu fotograafiale. Robert Capa ja sõjafotograafiaga on lihtne: tema looming on mõjutanud kõiki konfliktipiirkondades tegutsenud fotograafe pärast teda. Kuid Capa ei ole minu silmis hoopiski mitte see kõige tähtsam isik sellel näitusel.
Kertészi mõju tänavafotograafiale ja üldse inimeste pildistamisele on olnud hindamatu. Mitte asjata ei ole Henri Cartier-Bresson öelnud: „Mida iganes me ka ei ole teinud, Kertész tegi seda esimesena.“ Rääkimata sellest, et just tema julgustas nii Capat kui ka Brassaïd tegelema fotograafiaga ja mõlemad (tegelikult ka Cartier-Bresson) pidasid teda oma mentoriks.
Teine isik, kellest fotoajaloos ei saa üle ega ümber, on Munkácsi. Vähe on fotograafe, kes on oma loominguga suutnud mõjutada spordi-, moe-, seltskonna- ja ka tänavafotograafiat. Kui spordifotograafias jäi ta silma oma kujutusviisiga, siis moefotograafia puhul tuleb tõepoolest rääkida žanri täielikust muutmisest. Munkácsi oli esimene fotograaf, kes vedas moefoto stuudiost välja tänavale ja hakkas modelle kujutama elavate inimestena. Tähtsaim fotograaf, kelle loomingut on ta mõjutanud, on Richard Avedon. Erilise libastumisohuta võib väita, et Munkácsi sekkumiseta ei oleks moefoto see, millisena näeb seda praegu. Sellega seoses olen väga õnnelik, et näitusel on eksponeeritud ka Munkácsi esimene (ja ikooniline) moefoto rannas jooksvast Lucile Brokawist. See ilmus Harper’s Bazaari 1933. aasta detsembrikuu numbris ning muutis moefotograafiat ja tegelikult ka moeajakirjandust igaveseks.
Kuigi näitusel on Brassaï ning Moholy-Nagy esindatud üsnagi kesiselt, ei ole nad kuidagi vähem olulised.
Brassaï puhul tuleb esimesena ette tema sukeldumine ööellu. Ma ei tea kedagi, kes huvituks öistest tänavatest ja ööelu jäädvustamisest ning keda Brassaï looming kuidagi mõjutanud poleks. Kas ta on suurem või väiksem poeet kui tema mentor Kertész, jäägu igaühe enda otsustada.
Moholy-Nagy puhul tasub visata pilk fotode daatumitele ja võrrelda tänapäevast fotograafiat tema omaga. Võtkem või autoportree – tänapäeva kõnepruugis selfie. Väljasirutatud käsi on motiiv, mida on praeguseks miljoneid kordi nähtud ja mida siiani taastoodetakse. Tema foto on tehtud 1920ndatel. Palju õnne, kallid instagrammerid, te kopeerite asja, mis on 101 aastat vana. Muuseas, Moholy-Nagy fotovalik on küll väike, aga sellele tasub keskenduda. Enamasti kipuvad temaga seostuma pigem fotogrammid ja tema tegevus kunstnikuna. Tema nii-öelda traditsioonilist fotot on tunduvalt vähem olnud võimalik nautida.
Piisavalt lähedal. Teine mulle väga oluline aspekt selle näituse puhul on fotograafias laialt levinud ja juba tüdimuseni kuuldud tarkuseteradele sisu andmine. Alati on oht, et korratakse pimesi kaasa kusagil kuuldut, süvenemata nende sõnade tagusesse algmaterjali.
Kuna näitus on eksponeeritud Juhan Kuusi dokfoto keskuses, siis võiks alustada Kuusi lemmik-tarkuseterast, mille on esimesena välja öelnud Robert Capa: „Kui su pildid pole piisavalt head, pole sa piisavalt lähedal.“ Ausalt, iga kord, kui ma seda lauset kuulen, tahaksin nutta. Juhan Kuusi dokfoto keskuses saab ise vaadata, kui lähedal see „lähedal“ ikka on. Suure saladuskatte all võin öelda, et Capa ei ole kuidagi lähemal kui Kertész või Munkácsi või ükskõik milline teine klassik. Ka Moholy-Nagy foto „Skandinaavia“ (u 1930) ilmestab seda mõtet väga hästi. „Piisavalt lähedal“ ei tähenda seda, et tuleb lainurgaga ronida Bruce Gildeni kombel pildistatavale ninaauku. „Lähedal“ tähendab olla osa tegevusest.
Teine ülimalt oluline fotograafia põhimõte, mis on samuti muutunud tänapäeval kahjuks klišeeks ja mida enamasti tegelikult väga täpselt ei mõisteta, on tabada Henri Cartier-Bressoni „otsustav hetk“. Mitte et Cartier-Bresson oleks olnud kuidagi valel teel, lihtsalt seda sõnapaari on hakatud oma suva järgi tõlgendama ja sellega selgitatakse juba peaaegu igasugust tegevust, mida fotol on kujutatud.
Siinkohal jõuan mulle kõige tähtsama pildi juurde kogu näitusel. See on Munkácsi „Kolm poissi Tanganjika järve ääres“ (1930). Erinevalt Capa (kuri)kuulsast sõduri surmahetke fotost ei ole Munkácsi oma kuidagi eraldi märgistatud. Foto nagu foto ikka teiste seas. See on aga just see foto, mida vaadates Henri Cartier-Bresson oma kuulsa otsustava hetke mõtte peale tuli. Seda fotot peaks igaüks teadma, eriti need, kes toetuvad otsustava hetke ideele. Tegelikult peaks seda fotot vaatama rahulikult ja süvenenult ning mõtisklema selle üle, kuidas see foto vaatajale mõjub. Milliseid tundeid see tekitab ja kas vaataja on osa hetkest või mitte? Hiljem tasub vaadata oma tehtud pilte ja mõelda, kas tunne on sama.
Kui süvenemisest rääkida, siis on aeg aspekt, millega tasub sellel näitusel arvestada. Minul kulus seal poolteist tundi. Suure tõenäosusega lähen sellele näitusele veel tagasi: on mõned asjad, millesse tahan süveneda siis, kui esimene vaimustus on kadunud.
Vaimustus. „Vaimustus“ on selle näituse puhul õige sõna. Ma olen väga tänulik, et selline näitus on saanud Eestis teoks – kõik oluline on olemas. Kas oleksin tahtnud rohkem näha Brassaï ja Moholy-Nagy teoseid? Jah! Kas oleksin tahtnud rohkem näha Robert Capa fotosid, mis ei ole tehtud sõjakolletes, nagu näiteks näitusel eksponeeritud Ingrid Bergmani foto, mis mõjub kogu tema muu loomingu keskel imeliselt? Jah! Näitusetervikust ei leia siiski midagi, mida välja visata – igal fotol on oma koht.
Annan endale aru, et Juhan Kuusi dokfoto keskus on teinud midagi peaaegu võimatut: on antud imeline ülevaade viie fotograafi loomingust nii, et kõik on omavahel ilusasti seotud, ja toodud esile nende tähtsus fotograafiaajaloos. See ei ole just kõige kergem ülesanne siin maailmas. Muuseas, kõigi nende viie puhul saaks edukalt teha täpselt sama suure (või suurema) isikunäituse. Seega ei ole nurisemiseks mingit põhjust.
Nüüd on aga hoopis uus mure: kuhu edasi? Kas äkki saab dokfoto keskusest omaenda edu ohver? Ilma naljata, kaks kuud tagasi poleks ma osanud loota, et selline näitus mulle Eestis sülle jookseb. Praegu aga leian, et miks ei võiks Juhan Kuusi dokfoto keskuses olla ka näiteks William Kleini, Garry Winograndi või näiteks Bill Cunninghami näitus? Hammas on verel ja tahaks veel ja veel ja veel, isegi kui selleks peaks minema järgmised kolm ja pool aastat. Või viis. Või kümme.
Ma ei tea, mida tulevik toob, aga see on kindel, et käesolev näitus on midagi, millest ei saa üle ega ümber. Seda näitust peaks külastama iga fotograafiahuviline, täiesti kohustuslikus korras ja soovitatavalt enne, kui elu taas mõne vingerpussi mängib.
Uue teatri puhul küsitakse vahel, mida teeb see teatri mõistega. Kas ta pelgalt uuendab meie arusaamist teatrist või asendab selle millegi täiesti teisega, mida on isegi raske teatrina ära tunda? Kas uus teater on huvitav liik teatrimetsas või harvester, mis lõikab maha seni olnu ja pakub asemele hoopis plastmassist klotsid?
Sellele küsimusele vastamine tähendab muidugi kõige ebameeldivamat – peaksime hakkama defineerima, mis asi teater on. Kuna kunsti piirid on hoomamatud ja lõputud (muidu ei oleks tegemist kunstiga), siis on igasuguse definitsiooni väljapakkumine küll huvitav, kuid riivab vaid mõningaid võimalusi miljonitest. Mõnele on teatri tuum kohtumine publikuga, teisele näitleja mäng, kolmandale performatiivne ekspressiivsus, neljandale konjak ja proua. Seetõttu nopin välja kaks definitsiooni, mis kõhutunde järgi otsustades on siinses teatrimaailmas ühed mõjukamad.
Esimeseks on kahtlemata Peter Brooki paljukorratud kirjeldus teatrist, mis on siis, kui keegi kõnnib läbi tühja ruumi ning keegi teine seda vaatab. Kirjanduses, helikunstis ega arhitektuuris midagi säärast ei juhtu – see on teater. Uus teater oma ammendamatus liigirikkuses üldiselt seda definitsiooni kahtluse alla ei sea. Tõsi, see keegi ei pruugi kõndida, see ruum ei pruugi olla tühi ja see keegi võib olla hoopis miski, kuid füüsilises aegruumis meie silme all lahtirulluv performatiivne akt (milleks võib olla ka kahetunnine vakatus) on endiselt teatritegijate poolt kõrgelt hinnatud.
Eriti asetatakse aga rõhku selle definitsiooni teisele poolele: „keegi teine seda vaatab“. Vaatamise kogemuse kirjeldamine on ka viimase kümnendi kunstiteaduses üha enam levinud suund, kuigi kunstilise akti sotsioloogilise aspektiga tegeleti juba Nõukogude ajal ning varemgi. Uues teatris teadvustatakse aga mitte ainult vaatajaid, vaid ka vaatamise kogemust. Vaatamine on aktiivne tegevus, millel on reeglina kindel fookus ja sellest sünnib ridamisi lavalist tegevust mõjutavaid kategooriaid agressiivsusest ühisolemiseni.
Uues teatris teadvustatakse teravalt vahetust vaatamisest sündivat pinget ruumis. On ridamisi etendusi, mis võtavad vaatajaga suhtlemise ette väga otseselt, hakates sellega manipuleerima või seda provotseerima, epateerides või kohandades. See pole pelgalt neljanda seina kaotamine, vaid teadlik iseenese praadima panek vaatamisakti südames. Laval sündivad kunstilised kujundid on vahetus kontaktis vaatamisega, sest vaatamine ei ole kunagi neutraalne tegevus.
Kujundi aktiivsus sõltub publiku arvust ja koosseisust, publiku paigutumisest ruumis ning ka teatri vaatamiskaanonist – nende ja kõigi muude aspektidega uue teatri autorid sageli arvestavad. Ükski performer ei ole saar, vaid alati poolsaar, mis kasvab välja vaatamise neemelt – nad kuuluvad kokku ning sageli vahetult ühes ruumis. Laval toimuv pole ekraan, mida vaataja jälgib, vaid jälgimine võib mõjutada kogu lavastuse ülesehitust ja struktuuri, teemat ja kujundivalikuid, mis on sammuke edasi sellest, et vaataja ning etendaja vaheline energiavoog mõjutab esituse iseloomu.
Teise eesti teatris üldlevinud definitsiooni kohaselt on teatri tuum näitleja mäng. Siin sarnaneb meie teater pigem Venemaa teatritajuga, kuna inglise traditsioonis kõneletakse enim näitekirjanikust, Saksamaal aga on superstaarideks sageli hoopis lavastajad ning nende kujundiloome on võrreldes briti arusaamadega palju autonoomsem. Näitleja asetamine teatri südamikku ei ole miski, mida uus teater eiraks või eitaks – seda enam et millegi põhimõtteline eitamine on üleüldse kunstis arusaamatu ja vägivaldne.
Küll aga ei ole uues teatris näitleja sageli „rollis“, ta ei pruugi olla professionaal ning ta ei pruugi olla üleüldse näitleja, vaid näiteks hoopis masin või valgus. Tõsi, siin külgneb teatriaktsioon juba elava installatsiooniga ning ma ei ole kindel, kas me peame kategoriseerimise tänamatut tööd tehes seda just teatrina sildistama – kuid ma ei näe ka põhjuseid, miks me ei võiks seda teha. Sest uue teatri puhul on tihti huviobjektiks mitte niivõrd „näitleja“, vaid „keegi“ (või „miski“), mida jälgitakse. Näiteks tegi Norra teatritrupp Baktruppen kunagi lavastuse, kus läbi poevitriini jälgiti õues kõndivaid inimesi – ja need tänaval uitajad muutusid tänu teatraliseeritud raamile (istuv publik, suunatud pilk, lavastuse afišš) ikkagi näitlejateks. Nad ei „näidelnud“, „ei läinud rolli“, kuid olid ometi järsku teatraalselt laetud.
See ei tähenda, et uus teater suhtuks umbusklikult nii näitlemisse kui ka rolli. Küll aga on laiendatud ja abstraheeritud nii näitlemise kui rolli kontuure – nii nagu nüüdisaegses tantsus ei tähenda tants enam liikumist, vaid osundust kehale ja selles või sellega aset leidvale – poliitikale, draamale või potentsiaalsusele, mis ei pruugi väljenduda enam tingimata saltos, vaid ka näiteks hambapesus, ja nõnda ei tähenda ka roll enam ainult aegruumist väljaastumist, vaid rolliks võib olla ka teadvustatud lavaline olek, mida omakorda kannab mitte erialaliidu liige, vaid keegi teine.
Hea näide on Artjom Astrov, kelle lavaline olek on väga teadvustatud ja kes toob lavale haruldaselt autentse sarmi, võluva energeetilise laetuse ning nappide low-fi vahenditega sündiva kohalolu, mis kohati riimub eemaloluga. Nagu aneemiline mõisapreili, kes nagu oleks meiega ja tahaks meile midagi väita, kuid samal ajal on pool temast mingis meile vaid aimatavas ruumis.
Lühidalt võib seega väita, et uue teatri eesmärk ei ole eitada teatri definitsioone ega vastanduda millelegi (kriitika ei ole tingimata vastandumine). Küll aga on neid definitsioone asutud lahkama, abstraheerima ja tõlgendama ning pakutakse senistele mõistekehadele välja uut sisu ja organeid. Kas need on õnnestunud või mitte, kas need vastavad meie maitsele või mitte, on juba järgmise ringi küsimus. Uus teater uurib endiselt teatrit.
