Asi pole mõistagi üksnes rääkimises, s.t. kohakaasluses väliskommentaatorina, vaid ikka võimude lahususes. Muidugi on välispoliitikas palju raskem kui mõnel muul alal fikseerida, kus lõpeb seadus ja algab täitmine. Ent vahel on ? näiteks Moskva liinil ? tundunud, et väliskomisjon on sekkunud probleemide harutamisse, mille konkreetsusaste peaks jääma neist allapoole. Kokkuvõttes arvab Sirp, et välisministeerium võiks olla natuke aktiivsem, iseäranis nii teotahtelise seadusandja puhul.
Nikolai Anisimov
-
Sirb arvab
-
Ahti Seppeti näitus Ehe kui väikevorm III
Ahti Seppeti näitus „Ehe kui väikevorm III“
Tampere Majas
25.10.-14.11.2012
Neljapäeval, 25. oktoobril kell 17.00 avatakse Tampere Maja galeriis Ahti Seppeti näitus ”Ehe kui väikevorm III”.
Väikevorm kui ehe, ehe kui väikevorm, kui ehe on väikevorm, kui ehe on ehe? See sõnamängu moodi teemapüstitus on aeg-ajalt ikka jälle muude tegemiste hulgas kummitanud. Võimalik, et kunstlikult, ilmaasjata. Sellise väikevormi loomise põhiliseks innustajaks on ikkagi NAINE, kes annab esimese signaali. Kui tähtis või tähtsusetu on selle ehte, väikevormi kantavus? Kuidas timmida igakülgselt vormi nii, et see tunduks ehte kandjale intiimse, ihaldusväärse objektina, mõnikord märkamatu, kuid ülitähtsa kehaosana, mille puudumine paneks tähelepaneliku vaataja mõtlikult kulmu kergitama. Kuidas ehe leiab sobiva omaniku? Enamasti tundub see ilmvõimatuna, samas mõnel on see õnnestunud. Harva, aga siiski.
Nii iseloomustab mitmekülgne Tartu kunstnik Ahti Seppet oma seekordset näitust. Seppet on oma isikunäitustega varem üles astunud ka Soomes, Saksamaal ja Leedus. Grupinäituste osana on tema teoseid näha olnud veel Lätis, Rootsis, Prantsusmaal, Venemaal, USA’s ja Ungaris. Eripalgelise kunstnikuna kuuluvad tema tööde hulka maalid, puutöö, keraamika, pabertaiesed, pronks-ja alumiiniumskulptuurid ning ehted. Just ehetele keskendubki Tampere Majas peagi avatav näitus.
Ahti Seppet on sündinud 1953. a ja lõpetanud Tartu Kunstikoolis 1973. aastal puidu kunstilise kujundamise eriala. Praegu elab Seppet Tartus, töötab Tartu Kunstimuuseumis, on Eesti Kunstnike Liidu ja grupi “Para” liige. Seppet alustas oma kunstnikukarjääri maalijana ning on aastast 1983 laiendanud oma haaret skulptuurile, hiljem ka graafikale ja ehetele. Muuhulgas on Seppet töötanud Tartu Kunstikoolis, loonud lavakujunduse Vanemuise teatri etendusele ”Hingede öö”, korraldanud neljal korral Skulptuuripäevi Tartus ning viiel korral Vabariiklikke Pisiplastika päevi.
Tampere Maja näitus jääb avatuks kuni 14.11.2012. Tampere Maja galerii (Jaani 4, Tartu) on avatud iga päev kell 9 – 18, sissepääs tasuta. Tere tulemast!
-
Tagasi tulevikku
Jonathan den Breejeni ja Marenka Deenstra “The PingPongPixel” on kuue halli varjundiga pingpongipallidest pikselekraan. Kujutis koostatakse raamistikul, millesse pallid on jaotatud elektrilis-mehaanilisel viisil.
“Ars Electronica 2006: Simplicity – the art of complexity” Linzis 31. VIII – 5. IX.
Selle aasta “Ars Electronica” oli pühendatud lihtsusele. Festivali pealkiri “Simplicity – the art of complexity” tühistab mõnevõrra oma paradoksaalsusega öeldut – lihtne on ikkagi keeruline.
Pealkiri on sageli tähelepanu juhtimiseks ja seekord vist ka üha keerulisemate digitaalkunsti projektide ilmestamiseks. “Ars Electronica” on varemgi atraktiivset pealkirja kasutanud: 2002. aastal oli teemaks “Unplugged”, kus vaadeldi kommunikatsiooniajastu mõjusid kolmandas maailmas. Kui kirjaoskamatud Aafrikas kasutavad mobiiltelefone ja saadavad isegi SMS-e, siis on MacLuhani ennustatud globaalne küla tõesti kätte jõudnud: tehnoloogia on üksteisega intuitiivseks suhtlemiseks, kultuuri märksüsteem on justkui ülearune.
2005. aasta Berliini “Transmediale” festivali teema “Basics”, 2002. aasta “Ars Electronica” teema “Unplugged” ja selle aasta “Simplicity” on sama sinusoidi võnkes: lihtne, vähetehnoloogiline, inimesekeskne, mis vastandub hi-tech’i keerulisele maailmale. Lowtech’i-trend on siin samuti tuntav. Kogu meedia- ja digitaalkunsti olemasolu jooksul on esinenud vastandujaid, kes on vältinud elektrotehnika, vooluvõrkude ja programmeerimise peensusi. Mõnedes regioonides on kogu meediakunst selline. Ka meil Eestis. Mõni üksik interaktiivne installatsioon pilti ei muuda, nn meediakunst on valdavalt videotegijate pärusmaa.
Ametlik info
Kõik see ei tähenda, et festivalil esitatud projektid ei olnud märkimisväärselt tehnoloogilised, see osutab pigem preemiate rõhuasetusele. “Ars Electronica” peapreemia on “Kuldne Nica”, mida antakse välja kuus tükki. Lisaks “Award of Distinction”/“Esiletõstmise auhind”, “Honorary Mention”/“Austusavaldus” ja “The Next Idea”/”Värske idee” auhind. Preemiad on rahalised. Kui lugeja huvi tunneb, külastagu info saamiseks lehekülge www.aec.at. Auhinnatavad kategooriad on arvutianimatsioon ehk visuaalsed efektid, digitaalne muusika, interaktiivne kunst, võrguvisioon, digitaalsed kommuunid ja u19 – freestyle computing, kuhu kuuluvad alla 19aastaste projektid. Jämedates joontes näebki digitaalkunsti valdkond nõnda välja; sellised valdkonna alaliigid, mis ei ütle midagi sisu kohta. Mõnevõrra sisuline on neti-kategooria jaotamine võrguvisiooniks ja digitaalseteks kommuunideks. Esimene märgib visionaarseid ja kontseptuaalseid projekte ning teine tähendab võrgu kasutamist inimühiskonna innovatiivsete koosluste loomiseks.
Auhindu on muidugi vaja, et kõrvalseisjad saaksid eristada head halvast. Mitteametlikult on kogu üritus inimeste kohtumispaik kogemaks vahetu kommunikatsiooni ekstaasi.
Statistiliste andmete mõttes olgu lisatud, et külastajaid oli 35 000. Avaüritusel osales 535 kunstnikku ja teadlast 20 riigist, 504 akrediteeritud ajakirjanikku 32 riigist, nagu on kirjas festivali aruandes. Ilmselt palju. Kuid eks rohkem kui 25aastase “Ars Electronica” ajaloo jooksul on valdkond märkimisväärselt kasvanud festivalist sõltumatutel põhjustel. Meediaühiskonnast on saanud peamine elatus-, loomis- ja suhtlusruum, varem oli see marginaalsete novaatorite pärusmaa.
Põhialuste juurde tagasi
Erinevalt näiteks 1990ndate lõpust on uues meedias tajutav post-ajastu. Kui Lev Manovich kirjutas aastal 2002 artiklis “Uus meedia Borgesest HTMLini”, et uuel meedial kulus perifeeriast mainstream’i jõudmiseks kümme aastat, et tekiksid muuseumid, konverentsid ja festivalid, mis tähendab, et 2002. aastal oldi järelikult mainstream’i jõutud, siis nüüd pelgan, et järgmine kümme aastat läheb taas perifeeriasse naasmiseks. Uue meedia kunstist võib saada marginaalide või ekspertide tegevustsoon. Ja uuest meediast tavaline argimeedia. Taas maksab meenutada, et kunagi oli uus ka foto, film, televisioon ja video.
Venelase Olga Gorjunova ettekanne “Simplicity” konverentsil “Kui uus meedia ei ole enam uus ja igaüks loob Internetis” oli ses mõttes sümptomaatiline.
Pöördumine lihtsuse poole on tema arvates kriisi märk. Kui inimesed on kriisis, pöördutakse olemusliku juurde tagasi, vaadatakse põhialuseid üle. Praegu tehakse kõike uut ilma meediakunstnike osalemiseta: ees sammuvaid kunstnikke pole nii tungivalt vaja, laiad hulgad on saanud targaks ning igaühest on saanud sisutootja. Seda, mida kümme aastat tagasi tegid novaatorid, teevad praegu kõik. Gorjunova viitas Kathy Rae Huffmani ja Eva Wohlgemuthi projektile “Siberian Deal” (1995), mille sisuks oli Siberi sõidu päevik, praeguste blogide eelkäija.
Sama paatosega oli Cornelius Borcki ettekanne “When Cybernetics meets Aesthetics”. Innovatiivsed tehnoloogiad on asjastunud, kunagine revolutsiooniline videotehnoloogia on praegu mobiiliski. Igaüks saab olla iseenese broadcaster. Millest aastakümme tagasi unistati, on kõigil käes. Peamiselt kasutatakse neid võimalusi näiteks peofotode üleslaadimiseks. Näiteid pole kaugelt vaja tuua ja eks Eestiski on peamiselt nartsissistlikul ja seksuaalsel käivitusmehhanismil töötav rate.ee. Kultuursemaid analoogiaid leiab kümneid, kus tegemist küll kunsti või kirjanduse self-publishing’iga.
Olukorra uudsus seisneb ka meediakeskuste rolli muutumises. Pärast eelmise aasta “Ars Electronica’t” puhkes Spectre listis arutelu meediakunsti keskuste üle XXI sajandil. See oli põhjustatud Tokyo ICC finantseerimisolukorra ja struktuuri muutumisest. Kas keskusi on vaja ja kui, siis milliseid, viidati etableerunud tsentrumitele AEC, ZKM, V2, ICC jt. Kui varem olid keskused kompetentsi, raud- ja tarkvara koondamise koht, mis võimaldas huvilistele odavama juurdepääsu, ja ka marginaalse kultuuri tugipunktid, siis praegu on meediakeskus igaühe kirjutuslaual, et mitte ütelda sülearvutis.
Järeldusi võib teha mitmesuguseid.1 Cutting edge eksperimentideks oleks keskusi vaja. Süstemaatiliseks uurimistööks on aga ülikoolid, mis pole siiski võimelised kõiki huvitsoone katma. Samal ajal kunstiinimesed unustavad, et elatakse reaalses maailmas: kui on antud mingid ressursid, siis on keegi toetamisest huvitatud ja soovib tulemusi saada. Siin võiksime muuhulgas viidata (õnneks) suhteliselt lõdva aruandlussüsteemiga kulkale.
Lihtne kunst
Missugused olid tüüpilised simplicity-projektid selle aasta festivalil?
Jenny Chowdhury “The Cell Atlantic CellBooth”, seljakotiks pakitav telefoniputka, on kui plastist tõmblukuga ristkülik (http://jennylc.com/cellbooth/). Mobiiliga rääkimiseks tuli see lahti pakkida ja siseneda. Idee selles, et mobiilikõne ei ole enam privaatne, kaasaskantav kabiin taastab turvalise olukorra.
Aram Bartholli “Silver Cell” on peenest hõbetraadist telefonivutlar, kus mobiilil kaob levi.
Sama autori “Random Screen” on mehaaniline termodünaamiline ekraan, mis töötab ilma elektrita. 4 x 4 ruudukestest/pikslitest helendava ekraani taga on õllepurkidest küünlahoidjad, mis teekannuküünla soojuse mõjul keerlesid ja tekitasid ekraanil pikslite vilkumist.
Taylor Hokansoni “Sledgehammer Keyboard” on klaviatuur, mida tuleb taguda raske haamriga, kusjuures paraja pingutusega. Tekst ilmub monitorile ja talletub Interneti-lehele. Kui arvutitehnoloogia on teinud kirjutamise üha kergemaks, siis selles projektis on kirjutamine raske füüsiline tegevus.
Sonja Melleri “Wish Visuals” sisuks on inimlipukestega kujutiste tekitamine Schlossbergi mäele Doonau jõe nõlvale. Vaatajad seisi
d “Ars Electronica” keskuse juures ja nägid enda tellitud kujutisi linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Viidatud on nii massietendustele staadionidel, mida on eriti armastatud totalitaarsetes riikides nagu N Liit ja Põhja-Korea, kui ka optilisele telegraafile XVIII sajandist.Jonathan den Breejeni ja Marenka Deenstra “The PingPongPixel” on kuue halli varjundiga pingpongipallidest pikselekraan. Kujutis koostatakse raamistikul, millesse pallid on jaotatud elektrilis-mehaanilisel viisil.
Neid projekte iseloomustas ka teatud iroonia tänapäevaste kommunikatsioonivahendite suhtes. Igal juhul oli meelelahutus tagatud.
Peapreemia näiteks võiks tuua Barcelona “canal*ACCESSIBLE” (www.zexe.net/barcelona), mis oli 40 puuetega inimese projekt. Neile olid antud digikaameraga telefonid ja nad pildistasid Barcelonas kohti, kuhu oli võimatu ratastooliga pääseda. Mõnevõrra sarnane oli suvine Päevalehe aktsioon, kus pildistati jõmmidest juhtide autosid. Tehniliselt oli lahendus ülilihtne, kuid sõnum universaalne.
Uus ettevõtmine oli minek maale: 2. IX sõitis kogu festival baroksesse St. Floriani. Toimusid loengud ja etendused. Idee poolest sarnanes ettevõtmine 1990ndate lõpu mitme festivali kesköise aktsiooniga “Ridin A Train”, kus külastajad pandi tööliste rongi ja sõidutati neid mööda Linzi terasesulatustehase territooriumi – ideeks teise keskkonda viimine.
St. Florianis kõneles näiteks Toshio Iwai, kes oli valitud sümpoosioni moderaatori John Maeda kõrval peaesinejaks. Mõlemad sarmikad tegelased paistavad silma geeniustele omase isikliku elu näidetest tulvil kõnepruugiga ja väljakutsuva isepäisusega, millele võiks lisada aukartustäratava tehnilise võimekuse. Need tüübid (kunstnikeks oleks neid nimetada tagasihoidlik) sobivad visuaalse ja tehnilise andekuse sümbioosi etaloniks.
Meediakõrgkoolide näitused
Helsinki Medialabi projektide näitus “The Beta Lounge” ja Linzi kunstiülikooli magistriprogrammi “Interface Culture” õpilastööd olid koondatud Linzi kunstiülikooli. Kui soomlastel oli tegu multimeedia-, DVD- ja e-õppe erinevate projektidega, siis “Interface Culture” sisaldas kunstliku elu projekte, robotlike interface’i ja muud tüüpi hübriidseid ning eksperimentaalseid lahendusi, mis alles kompasid oma kasutusala. Disaini, meediakunsti ja uurimistöö vahealal sündinud projektid olid hea näide tootedisaini ja uue meedia ristumisest. Küsimus nende puhul oli eelkõige uute praktiliste kasutusvahendite loomises. Näiteks projekt “AtemRaum” võimaldab vaataja hingamist transformeerida seina hingavaks liikumiseks. Idee poolest pidi vaataja hingavate seintega olema ümbritsetud igast küljest. Projektid olid selgelt mängulises faasis, reaalne kasutus võib ulatuda puuetega inimeste abivahenditest kosmosetehnoloogia prototüüpideni.
Kokkuvõttes võiks festivali kohta ütelda, et kümnete teoste mitmekesisust ja nutikust ei ole võimalik ühele nimetajale taandada. Kui festivali teemana püütakse sõnastada fookuspunkti ja meeleolu, mis tihtipeale on vaid teoreetikute meeltes, siis praktilises digikunstiloomes ei ole väsimust märgata.
1 Vt http://coredump.buug.de/pipermail/spectre/2005-September/
-
Trio Romansi teekond Itaalia ja Valgre juurde
See on igati vajalik samm, sest tagasilangus algab sellest, kui edasiminekut enam pole. Ja kui trio end stiili poolest muuta ei kavatse (pole vajagi!), tuleb leida esituse juurde neid aspekte, mis kava kuidagi teisiti laiendaksid, uuendaksid ja värskendaksid. Kuidas see triol siis õnnestunud on?
Mandoliin säras tähena
Alina Sakalauskaja kutsumine ja temalt ka soolorepertuaari valimine on igal juhul sajaprotsendiline õnnestumine, sest tegemist on väga tugeva professionaaliga, ammugi veel pilliga, mida Eestis eriti ei mängita. Sakalauskaja üksi esitatud ?Sära, sära, mu täht? sai ka publikult õhtu tugevaima aplausi. Selleks ei pea just professionaal olema, et esitatava emotsionaalset laengut ära tunda. See mandoliinil esitatud rahvalaul oli kantud niisugusest küpsest, sügavalt läbi tunnetatud ja lõpuni viidud emotsioonist, mida kontserdilavalt just tihti ei kuule. Sakalauskajal on tugev fraasikujundus, pärlendav toon ning loomulik virtuoossus. Ning just lõpuniviidus oli see, mis kõige rohkem eraldas tema esituse trio Romansi käekirjast. Trio kaubamärk on õrn, elegantne ja võluv (kohati koketeerivgi) laulmismaneer, mis jätab kõik otsad lahti ? jätab publiku pidevalt näljaseks ja mängib tundel, et tahaks veel ja veel kuulata, kuni? Aga seda ?kuni? ei tulegi, enne lõpeb kontsert ära. Vene rahvalaulu tumedat, üliemotsionaalset ning avatud karakterit tundes on trio stiilivalik siiski omaette pärl. See on väärtus, mida peab hoidma ja mitte laskma nivelleeruda tavaliselt ?lahtisesse esitusse?. Aga selle juurde on kontsertvariandis vaja kindlasti midagi, mis kontrasteeruks mõne teise emotsionaalse polaarsusega.
Vene aristokraatia
Kitarrist Tiit Petersoni roll piirdus saatepartiiga, mis oli kena, kuigi oleks tahtnud tedagi veel rohkem kuulata, tema osalust võinuks rohkem väärtustada. Itaalia lauludes (mandoliiniseaded pärit Tallinna Filharmoonia kavast ?Bella Italia?) kasutatud mandoliin jäi aga kolme naishäält dubleerides liialt tagaplaanile. Selle koosseisu jaoks peaks tegema uued, just mandoliini keskmises registris eraldi täitehäältena kasutavad ja kohati meloodilisi soololõike võimaldavad seaded. Ideaalne mandoliinikasutus oli laulus ?Vaikne, nii vaikne?, kus nii klaveril kui mandoliinil olid oma iseseisvad liinid. Seade leidlikkuselt meenub ka teise osa esimesi laule, kus faktuur laienes kitarrisaatelt klaverile ja tekitas mõjuva astmelise dünaamikakasvu.
Iseküsimus on, kas trio peaks näiteks kavas olnud itaalia laule ja Valgret esitama nii-öelda oma võtmes või proovima leida suuremat kontakti sellega, kuidas laul oma kultuuriruumis oli mõeldud. Trio Romansile iseloomulik kitsas seades laulmine jääb ju alles niikuinii, küsimus on pigem meeleolus (Valgre puhul võiks see olla kargem, itaalia lauludes temperamentsem) ja stiilis. Kindlasti oleks vaja rohkem viimistleda hääldust.
Läbimõeldumad ja professionaalselt komponeeritud seaded ning teistes keeltes laulude puhul ehe hääldus olekski tee, mida mööda tasuks triol edasi minna. Sest ansambli esituslaadis on midagi vene aristokraatlikkusest: nukrat, peent, kvaliteetset, esteetilist, lõpuni välja ütlemata jäävat, iseteadvat. Ja seda enam peab see, mis esitusega seondub, olema vägagi tasemel ? viimseni viimistletud.
-
Kui Langi partei minister kuuleb sõna ?kultuur?, haarab ta?
Küll aga saab seista selle eest, et kultuuri rahastamises valitseb oma sõltumatu loogika ja kultuuripoliitikud oma ?monumendid? pigem ikka enda leidlikkuse ja initsiatiivi kui kultuurirahastamise täieliku riikliku allutamise toel püsti panevad. Senised kultuuriministrid on aga üritanud rõhutada valitsuse ja ministri vastutust kogu kultuuripoliitika eest ja püüdnud järjekindlalt minimeerida laiemapõhjalise otsustamise osakaalu ja iseseisvust. Väljendugu see siis ministeeriumi töötajate kultuurkapitali nõukogudesse määramises või juba ette ära otsustatud, suure üldrahvaliku tähtsusega projektide või ehitiste rahastamise kultuurkapitali kaela lükkamise süvenemises.
Konfliktsituatsiooni, mis on paisanud segi kulka sihtkapitalide ja kogu kultuuri rahastamise sisemise loogika ? kirjanduse sihtkapital finantseerib üksikprojektidena üldkultuurilisi ja ühiskonnateaduste-alaseid tõlkeid, kuna ei kulka valdkondadevahelises ega ministeeriumi eelarvereas lihtsalt ei ole ega kardetavasti saagi isegi potentsiaalselt olema vakantsi ?, on püütud eksitavalt taandada nn. institutsioonide ja projektipõhise rahastamise konfliktiks. Edasine demagoogia on juba lihtne: on mingid avangardistidest hullud, kes tahavad lammutada seniseid institutsioone, millel ju tõepoolest on mahasalgamatu osatähtsus ja roll meie kultuurielus. Oluliste institutsioonide üleslugemisega püütakse näidata vähetähtsana fakti, et institutsionaalsel põlistamisel tehti üsna karme vigu ja tekitati raskesti taastatavad augud audiovisuaalsete, aga ka kujutavate kunstide arengusse ja rolli ning õigustada soovimatust vea parandamisel midagi otsustavat ette võtta. Müüt väljakujunenud institutsioone hävitada püüdvatest projektipooldajatest hulludest on mõeldud ka õigustama kultuurkapitali süvenevat kaasamist institutsioonide eelarverea puudujääkide katmisel. Kultuurkapitali iseseisvuse eest seismine ei võrdu aga kindlasti väljakujunenud institutsioonidele vastuseismisega.
Nüüd aga on riigikogus hasartmängumaksu seaduse muudatuse menetlemise justkui kohatu kaasandena tehtud ettepanek muuta ka senist kunstimuuseumi ehitamise rahastamise skeemi, nii et seni vähemalt formaalselt kultuurkapitali eelarves olnud ja kultuurkapitali nõukogu pädevusse kuulunud summad läheksid otse riiklikult tagatud laenu tagasimakseteks. Loodetavasti leitakse muuseumi ehitamise rahastamisel kerkinud raskuste lahendamiseks siiski mõni teine tee, sest nii võib reformierakonna kultuuripoliitikute kiire ja tähelepandav kivinemisiha küll rahuldatud saada, kuid hinnaks ei ole enam lihtsalt kultuuriotsuste laiapõhjalisuse ja asjaomaste inimeste ringes püsimise jätkuv ahenemine ning kultuurkapitali iseseisvuse vähenemine, vaid küsitavaks muutub ka kultuuriavalikkuse osa teiste riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamisel kaasarääkimisel. Uskuda, et kunstimuuseumi laenumaksete raha tagasimaksmiseks mineva kümnendi järel kulka eelarvereale lihtsalt kenasti ja viisakalt tagasi tuleb, on liiga ilus.
-
Eesti kunstnikud Visbys
Laupäeval, 20. oktoobril avati Visbys Gotlandi kunstimuuseumis viie eesti kunstniku Kai Kaljo, Marge Monko, Liina Siibi, Mare Tralla ja Anna-Stina Treumundi näitus “Naabritüdrukud”. Näituse kuraator Angelica Blomhage on koondanud oma projekti feministliku video- ja fotokunsti valiku 1990ndate lõpust möödunud aastani: kõige varajasem töö on Kai Kaljo “Loser” (1997) ja viimased Liina Siibi “Unsocial Hours”, Mare Tralla “Crazy Love” ja Anna-Stina Treumundi “Loser” ja “Mothers”(kõik 2011).
Näitusel käsitletakse naiseidentiteeti, kohta ja staatust ühiskonnas nii hetero- kui ka homoseksuaalselt (queer) positsioonilt, kõne all on ka rahvuslikkuse ja klassi- ehk siis ühiskonda kuuluvuse, oma ja võõra problemaatika.
Näituse pealkiri osutab ka Rootsi (Gotlandi) ja Eesti geograafilisele lähedusele, eluviisi sarnasusele, kuid ka ajaloolise arengu erinevusele. Väljapanek teeb sissevaate Eesti praegusesse kunsti, feministlikku mõtlemisse ja ühiskonda.
Marge Monkolt on väljas film “Nora’s Sisters” (2009), mida näidati ka tänavusel “Manifestal” Genkis, ning “Studies of Bourgeoisie” (2006), hüsteeria visuaalne uuring. Liina Siibilt film “Unsocial Hours” (2011) ja “Averse Body” (2007, tehtud Tallinna Kunstihoone näituse “Kehaturg” tarvis), mõlemad olid väljas 2011. aasta Veneetsia biennaalil. Mare Trallalt eelnimetatud naise isiklikku seksuaalsust ning sootsiumi klišeesid, ootust analüüsiva uue töö kõrval on vaadata veel juba meie feministliku kunsti klassikasse kuuluvaid “Heroine of post-Socialist Labour” (2004), “Felt Boots” (2006) ja “Estonian farmer meets Russian mines” (2008, mis valmis koostöös Olga Jürgensoniga). Anna-Stina Treumundilt on väljas nii Kai Kaljo krestomaatlisesest videost “Loser” inspireeritud teos kui ka dokumentaalne homoseksuaalse perekonna lootusi ja õigusi käsitlev video “Mothers” (2011).
Avamisel andis väikese ülevaate eesti feministliku kunsti arengust kunstikriitik ja -kuraator Reet Varblane. Detsembris kohtub Mare Tralla publikuga.
Väljapanek kuulub Gotlandi kunstimuuseumi Balti mere programmi, kus tutvustatakse selle regiooni kunsti ja tehakse koostööd sealsete kunstnikega. Näitus on lahti 27. jaanuarini 2013. aastal. -
Wendy Ramshaw ja Picasso naised
Põhjus, miks Wendy Ramshaw kutsuti tänavuse rakenduskunsti triennaali aukülaliseks, peitub tema ehtesarjas “Picasso naised”. 1989. aastaks, kui algas töö selle sarjaga, oli Wendy Ramshaw tuntust kogunud eduka disainerina, kes tegev mitmes valdkonnas. Nime tõi talle juba esimene kaasaegsete stuudioehete näitus Londonis Pace’i galeriis 1970. aastal. De Beers Diamond International Award anti talle 1975. aastal, sama auhinna on muide pälvinud Eestist pärit ehtekunstnik Ivar Kaasik (1996). 1960. aastate keskpaigast ilmuvad Wendy Ramshaw loomingusse hõbeehete kõrvale paberehted, mõni aeg hiljem sünnivad koostöös Wedgewoodi keraamikafirmaga värvikad, lastelelusid meenutavad saviehted. Vahetevahel kasutab kunstnik paberehetes toormaterjalina vanu ajalehti ja raamatuid, koloriit aga järgib juveelikunsti gammat: kulla, hõbeda ja briljantide roosa, sinise, purpuri, helepunase toone. Sageli on ehted rajatud vabale kujundimängule ja erksale värvilahendusele, neis leiab kokkupuutepunkte Wendy Ramshaw lemmikmaalijate Paul Klee ja Vassili Kandinsky loominguga. Mõlemad, nii Kandinsky kui Pablo Picasso on ehteid kujundanud, tõsi küll, üsna põgusalt.
Wendy Ramshaw loomingut on inspireerinud nii masinate ja kosmoseajastu tehnoloogia kui ka looduse rütmid ja struktuurid. Kunstniku loominguline ampluaa on märksa laiem kui ainult ehted, Oxfordi kolledži aiaväravad (1993), Sussexi Goodwoodi skulptuuripargi peavärav kuuluvad monumentaalkunsti valdkonda. Wendy Ramshaw on ka New Millennium Experience Company kuldmedali autor, see kingiti Tema Majesteedile kuninganna Elizabeth II-le 31. XII 1999 tähistamaks uue aastatuhande algust. Kõigele lisaks on Wendy Ramshaw valitud kuninglikuks tööstusdisaineriks, 1993. aastal sai ta Briti impeeriumi ordeni tunnustusena teenete eest kunstivallas. 2003. aastal anti talle Briti impeeriumi ordu komandöri tiitel. 2000. aasta isikunäitusel eksponeeris kunstnik nanokristallteemante terasel. Multidistsiplinaarne (meedia, objekt, sisustus) “Unistuste tuba” (2002) on Wendy Ramshaw üks viimaseid projekte.
Ligi kümme aastat (1989 – 1998) väldanud suurprojekti “Picasso naised” tulemuseks on 66 ehet, mille aluseks Picasso maalidel kujutatud naised: abikaasad, armukesed, sõbratarid. Eriti köidab Wendy Ramshawd Picasso loomingust periood 1920ndate lõpust kuni 1950ndate alguseni. Siia ajavahemikku mahuvad portreed, suure õrnusega maalitud armastatud muusad ja meeleheitel, nutvad naised. Wendy Ramshaw lemmik on neurootiline Dora Maar. Maalil “Nuttev naine” (1937) kujutatud modelli tundeid annab edasi värvilistest klaaspisaratest kaelaehe (1998, klaas, teras). Dora Maarile on Picasso pühendatud teisigi maale, Wendy Ramshaw mitmeid ehteid. Sõrmuste kollektsioon (1990/1991, hõbe, mitme-värviline kuld) on Dora Maari kujutava maali “Tugitoolis istuv naine” (1941) variant: kunstnik on kasutanud rahutu atmosfääri edasiandmiseks naelu ja tärne. Sõrmuste komplektid näivad kujunevatki Wendy Ramshaw meelisvormiks, nende juurde pöördub ta ikka ja jälle tagasi. Vahel võib komplekti kuuluda kuni 40 sõrmust, siiski ei kanta neid korraga ühes sõrmes. Värviliste vääriskivide või erinevate detailidega sõrmuste järjekorda võib kandmisel muuta ja saada iga kord uue tulemuse. Sama moodulkombinatoorika on kasutusel ka ta kaela- ja rinnaehete puhul.
Sõrmustega seoses tõuseb esile veel üks huvitav nüanss Wendy Ramshaw loomingus. Ehkki ehted on mõeldud eelkõige kandmiseks, leiavad need sageli koha ka näitusesaalides. Miniatuursete tornide külge riputatud ehetest saavad nüüd justkui skulptuurid. Tornide kuju ja materjalide kooslus varieerub: need võivad olla värvitud puidust, akrüülist, eri metallidest, mis töödeldud äraarvamatul viisil. Siingi leiab kinnitust Wendy Ramshaw erakordne oskus erimaterjale ja tehnikaid omavahel kombineerida. Marie Thereze Walter oli Picasso ainuke naine, kes üldse ei tundnud huvi tema kunsti vastu. “Marie Thereze portree” (1937) järgi valminud kaelakee (1989, kuld, mitmevärviline email) helmeste polükroomia kordab modelli kleiditriipude värvi maalil. Vahetevahel maali ja ehte koloriit kattub, kuid võib olla ka vastandlik. Inspireerituna Picasso maalide stiililisest mitmekülgsusest on Wendy Ramshaw ehted nii materjalilt kui tehnikalt mitmekesised. Muide, Tallinna visiidi ajal kandis Wendy Ramshaw ise Marie Thereze keed. Korduvalt on Picasso maalinud oma esimest abikaasat Olgat, Djagilevi balletitrupi baleriini. Djagilevi vene balletitrupi etenduseks tegid dekoratsioone ja kostüüme 1920. aastatel mitmed uuendusmeelsed kunstnikud, mistõttu Djagilevi vene balleti osa Teise maailmasõja eel moodsate kunstivoolude kujunemises on üsna oluliseks peetud. Olgat kujutava maali “Jalgu kuivatav akt” (1921) vasteks on kaelaehe rannakividega (1994, pärlid, kuld).
Kümmekond ehet sellest sarjast on jõudnud muuseumikogudesse maailma eri paigus, kahel korral on Wendy Ramshaw täitnud tellimust: sõrmuste komplekt Birminghami kunstigaleriile valmis muuseumi kogude graafika põhjal ja see oli esimene kord, kui Wendy Ramshaw ei töötanud oma isikliku postkaardikogu alusel. Teise töö tellis Šoti muuseum.
Koos Wendy Ramshawga oli Tallinnas tema abikaasa David Watkins, Royal College of Art’i ehteosakonna professor ja juhataja. David Watkinsit tuntakse kui uute tehnoloogiate ja materjalide eksperti. Kõrgelt on noteeritud tema minimalistlikud plastik-, paber- ja alumiiniumehted.
-
Kas me armastame ooperit?
Fabio Andreotti ja Galina Gort?akova.
Vastuse saime 14. I Estonia kontserdisaalis, kus toimus ERSO ooperigala koos külaliste Galina Gort?akova (sopran), Fabio Andreotti (tenor) ja dirigendi Dario Lucantoniga.
Galakontsert iseenesest on ju üks absoluutselt standardne üritus, eriti ooperigala. Alati võib prognoosida kava ülesehituse: üks ooperi avamäng, siis soprani aaria, seejärel tenori aaria, avamäng, soprani aaria, tenori aaria, avamäng jne, ning võimaluse korral duett. Ooperistaarid on ju eeldatavasti suured isiksused ning seetõttu peab nende kavas esindatus olema juuksekarva täpsusega võrdsetes aplausi tingimustes. Nii see kõik tõepoolest oligi.
Galaõhtu algas avamänguga Verdi ooperist ?Nabucco?. Külalisdirigent Dario Lucantoni ei koondanud sugugi publiku tähelepanu endale, kuid seda enam koondus tähelepanu esitusele ning oli, mida kuulata. ERSOst õhkus energiat ja elegantsi, tulemuseks oli suurepärane ansambliline täpsus, kõlaline tasakaal ning tromboonid pluss tuuba andsid oma parima, millest tasus küll lausa vaimustuda. Päris huvi tekkis kontserdile eelnenud proovitsükli vastu, et mis nipp siis maestrol taskust võtta oli, et selline kontakt sedamaid tekkis. Või on see klapp pärit veel ERSO Itaalia reisilt ? nad olla juba seal kohtunud.
Staaride sära
Ning siis astus lavale Siberist pärit ja maailma ooperilavad vallutanud Galina Gort?akova. Esitati Aida aaria ?Ritorna vincitor?. Gort?akova särab silmapaistvate saavutustega sooloplaatide (5 CD), aga eriti vene ooperite, Glinkast Prokofjevini salvestiste (7 CD) real Peterburi Maria teatri koosseisuga Valeri Gergievi juhtimisel. Käies sammu kaasajaga, on turul ka DVDd: Prokofjevi ?Tuliingel? ja Verdi ?Saatuse jõud?. Gort?akova ei hoidnud ennast ootavate numbrite tarvis ? ja kas see Aidana ongi üldse võimalik. Kogu arsenal paisati lavalt saali, alates alumise registri ebahariliku tämbri ja kandvusega kuni ülivõimsa kulminatsioonini, kus meie saali lühtrid vaevu lakke jäid. Viimati öeldu ei märgi sugugi forsseerimist ? pigem jäi mulje turvalisest reservist suurte ooperimajade tarvis.
Seevastu Fabio Andreotti esimene etteaste Rodolfo aariaga ?Luisa Millerist? jättis hästi musikaalse, intonatsiooniliselt hästi täpse, aga vokaalselt vaoshoitud mulje. Andreotti kujunemislugu on ka veidi ebaharilik: nimelt hakkas ta laulmist õppima alles pärast ülikooli lõpetamist politoloogia erialal. Debüüt oli alles 1996 ja staari staatus oli naksti käes. Tema õpetajatena on märgitud kuus nime, kuid arvata võib, et suurim tegija on seejuures looduse või tenorite jumala poolt sündimisel kaasa antud hääleaparaat ja anne.
Tõsi on, et meie gala esimeses pooles hoiti tagasi hääleregistrite avamisel nii Rodolfot lauldes kui ka lõpunumbris ehk ?Hertsogi ballaadis? (?Rigoletto?). Kuna standard näeb ette kahe staari esinemise vahele ka orkestri numbri, siis kõlas enne Rodolfo aariat avamäng ooperile ?Sitsiilia vesprid?. Eestikeelne publik tunneb seda Verdi ooperit pigem pealkirja ?Sitsiilia verepulm? all, ei tea küll, miks. Kuna ?Sitsiilia vesprid? on originaali (nii prantsuse kui itaalia) tõlge, siis jäägem nüüd selle juurde, vaatamata vene- ja saksakeelsetele ainsuse vormidele ?…vesper?. Küllap on siin mutatsioone rohkemgi ning aeg on parim viimistleja, eriti kui tuletame meelde vana nalja T?aikovski balleti ?Luikede järv? pealkirjaga Karl August Hermanni eestikeelses tõlkes ? Peeter T?aikovski hüpemäng ?Kurgede tiik?.
Lavalt õhkus metropoli hõngu
Aga galakontserdi esimese poole tõeline tegija oli hoopis ERSO. Nii arvata on kindlasti väga subjektiivne, ent allakirjutanu instrumentaalne taust annab selleks raudselt õiguse. Kõik vist said juba aru, et gala esimese poole autor oli Giuseppe Verdi. Teine pool algas intermezzo?ga Puccini ?Madama Butterflyst? ERSO-lt ja siis vist gala planeeritud kulminatsioonina Cavaradossi ja Tosca aaria. Siin tuli ilmsiks Andreotti pisike sõjakavalus: alles nüüd avas ta kogu vokaalse tulevärgi, kui Gort?akoval oli lisada veel vaid veristlikku kiremeisterlikkust.
Et teine kulminatsioon jääks lõpuduetile, sai vahelduseks kuulda sellist itaalia ooperi loojat kui Francesco Cilea (1866 ? 1950). Esiteks ?Frederico kaebus? ?Arlitarist? (1897) ja Adriana aaria ?Adriana Lecouvreur?st? (1902). Autori kohta on kirjutatud, et tal on veel mõned ooperid peale eespool nimetatute, aga maailmakuulsaks sai ta oma romansiga ?Il Lamento di Frederico?, mis püsis pikka aega Caruso repertuaaris, ja et La Scalas tõi lavale tema ooperi ?Gloria? Arturo Toscanini.
Meie kontserdil juhatasid need kõlavad aariad publiku lõpunumbrit nautima ja selleks oli Butterfly ja Pinkertoni duett ?Bimba dagli occhi pieni di malia?. Mis siin ikka öelda ? Estonia kontserdisaali lavalt õhkus selgelt kombatavat metropoli hõngu ning publik oli suurilmliku väärikusega endast väljas oma kümmekond minutit, mille sisse mahtus ka lisapala. Standing ovation hõlmas rõdud ja kaks kolmandikku saalist ning au, kuulsust ja lilli jagus kõigile tegijatele. Staarid on staarid, aga dirigent Dario Lucantoni on kahtlemata meisterlik ooperiproff ja ERSO vist ikka tõeliselt nautis seda koostööd. Kontserdisaali pilgeni täitnud publik näis ka ütlevat ? jah, me armastame ooperit!
-
Lehm elutoas
Euroliitumise auks lüüakse kultuuriputkasid ja telke üles. Väljamaal pakutakse inimestele eesti moosi ja musta leiba. Kohapeal jagatakse euronänni: kilekotte, voldikuid ja kommi. Putkad-telgid tavalised, aga sisu eriline. Toimub kontserte ja tsirkuseetendusi. Erutusest õhetav poetess loeb eestlastele taanikeelset luuletust. Tipporkester, keda muidu naljalt kätte ei saaks, tuleb kohale. Propagandistlik, angaþeeritud kultuur? Kõlab pahasti. Ilmselt on viga mõtteviisis. Tuleb viga üles leida. Mis on õige mõtteviis? Kuidas eristada head uut propagandat vanast pahelisest? Traditsioon pakub kaht võimalust. Võib mõelda tüpoloogiliselt, võrrelda ja rühmitada elunähtusi mingite tunnuste ja funktsioonide alusel. Tüpoloogiline mõtteviis on erapooletu ja isegi teaduslik. Tunnuste alusel liigitamine ju ei väljenda isiklikku suhtumist, vaid üksnes tõde.
Mis me näeme? Leib ja moos, õlu ja kilekotid, festival ja kultuuriprogramm. Nagu muiste nii tänagi lähenetakse kõhu kaudu. Õllelaud ja osadus vaimus. Tüpoloogiliselt justkui pole vahet, kas euro- või mingi muu propaganda. Funktsioon ja vahendid, leib ja tsirkus on samad. Aga sisuliselt viib tüpoloogiline lähenemine kahjurliku, kanapimeda järelduseni. Ei saa ju ometi samastada Seda ja Toda propagandat. Järelikult tuleb lähtuda olemusest. Olemusfilosoofia ütleb, et ei maksa uskuda, mida silm näeb ja kõrv kuuleb. Kui väljast ongi asjad sarnased, siis seestpoolt võivad need erineda. Sest olemus ehk mingi asja või nähtuse püsiv ja igavene loomus peidab ja varjab ennast. Olemusel pole midagi pistmist mingite tühiste tunnuste või funktsioonidega. Olemuses kõnelevad Hea ja Kuri. Ja loomulikult annab varjatud olemus end kätte ainult kõige väärikamatele, pühendunud isikutele, ekspertidele, arvamusliidritele ja rahvaste isadele.
Paistab, et olemusfilosoofia juhib meid õigele teele ka euroasjus. Võime ju sellele tuginedes rahunenult öelda, et kuigi pealtpoolt tuttav, on europropaganda olemuselt hea, ei sisalda allutamist ja vallutamist, vaid üksnes valgustust. Olemusfilosoofia annab piiramatult võimalusi näha asjade häid külgi. Ülim näide: lääne kultuuri eksport metsikusse lõuna- ja idakaarde. Pealtnäha karm ja kole: pommirahe, tsiviilisikute tapmine, seksuaalperverssused. Tüpoloogiliselt ? tavaline okupatsioonisõda ja verepulm. Aga me teame, et olemuselt on tegu püha üritusega, demokraatia ja kultuuri levitamisega. Lausa kahju, et üldiselt olemusfilosoofia ei sobi uude aega. Põhjus on, et selles peituvad ohtlikud jõud: Hea ja Kurjaga, kui need lahti lasta, ei ole nalja. Ja vastupidi, hoopis tüpoloogiline lähenemine aitab ära hoida mitmesuguseid kraaklusi ja vastasseise. Põhjus lihtne: tüpoloogia fikseerib erinevusi ja sarnasusi, kuid ei rõhuta hierarhiaid. Kõik liigitatud asjad ja nähtused on sisse soolatud ja konserveeritud, ühte ritta või süsteemi asetatud ? nagu herbaarium, kataloog või muuseum. Selline museaalne olukord teeb isegi olemusfilosoofiast mürgitatud rahvuskultuuri mõiste ohutuks. Paadunud kasuerakondki on selle mõjul lahkesti valmis näiteks rahvatantsijaid toetama. Tantsigu, aga väljaspool Head ja Kurja.
Paraku ei selgu ikkagi, mis on õigem ? kas olemusest lähtuv või tüpoloogiline mõtlemine? Kisub sinnapoole, et olulisim on paindlikkus. Kui tahad lepitust ja kodurahu, siis mõtle tüpoloogiliselt, liigita ja fragmenteeri. Kui tahad, et inimesed õigeid otsuseid teeksid, räägi olemusest, Heast ja Kurjast. Siis võid lehma elutuppa tuua ja telke püstitada ? need ei ole tavalised, vaid erilised. Esimene võte on hea avaliku arvamuse argipäeval, teine murranguhetkedel. Aga küllap iga spin doctor teab niigi.
-
“Artishoki biennaal” jääb avatuks kuni 28.oktoobrini
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumil on heameel anda teada, et need kes pole Artishoki biennaalile veel jõudnud või on näinud töid projekti varasemas faasis, saavad kõik kümme uut teost EKKMi tavapärastel lahtiolekuaegadel T-P 13-19 ikkagi ära vaadata. Näitus jääb lahti 21.-28. oktoobrini.
vt. lähemalt:
www.ekkm.ee
