Nikolai Anisimov

Sotsiaalia

Tulevikku vaatav humanitaaria

17. märts 2023

KARL PEETER VALK

Inimteadused peavad kaasas käima ajaloos üha teiseneva uurimisobjekti, inimesega.¹ Integratiivsetes humanitaarteadustes, mille nimekamad esindajad tõi kokku 23. – 27. jaanuaril Tallinna ülikoolis toimunud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kaheteistkümnes talvekool, lähtutakse veendumusest, et inimolust ja maailmast adekvaatse tervikpildi saamiseks on tarvis ületada traditsioonilised piirid humanitaarteaduste, loodusteaduste, tehnoloogia ja kunsti vahel.

Integratiivsete humanitaarteaduste põhilisi kannustajaid on kahtlemata keskkonnakriis. Mõneti paradoksaalselt on senise humanitaaria üks vajakajäämisi olnud liigne inim- ja kultuurikesksus, mistõttu on alles hiljuti hakatud tähelepanu pöörama pöördelistele muutustele inimkonna suhtes oma elukeskkonnaga, mida mitmed uurijad on tähistanud antropotseeni mõistega. India päritolu Ameerika ajaloolase Dipesh Chakrabarty arvates sunnib teadlikkus inimkonnast kui geoloogilisest jõust loobuma XIX sajandist pärit ajaloo ja loodusloo eristusest. Inimese kohast maailmas tuleks tema sõnul mõelda kahe kategooria, globaalse ja planetaarse, abil.² Esimene viitab inimkesksetele süsteemidele maailmas, mille on tervikuks sidunud Euroopast alguse saanud globaalne kapitalism. Teine vaatenurk võimaldab aga mõelda inimühiskondade seosest oma elukeskkonnaga ning teha seda märksa pikematel ajaskaaladel. Eesmärk ei ole loobuda inimkesksest vaatenurgast, vaid seda tuleb täiendada perspektiiviga, mis võimaldab mõelda inimkonnast kui tervikust, unustamata seejuures kultuuride mitmekesisust, võimusuhteid ja teisi humanitaaria klassikalisi teemasid. Ajaloo ja loodusloo eristusega seostub viimasel ajal ka palju kõneainet pakkunud looduse ja kultuuri mõistepaar.³ Eristuse problemaatilisuse üle mõtiskles talvekoolis Norra keskkonnaajaloolane Dolly Jørgensen, kes soovitas loobuda puutumata looduse ja sellest väljaspool asetseva kultuuri vastandusest ning allutada mõlemad keskkonna mõistele. Nagu paljud teised humanitaaria uute valdkondade esindajad, on ka Jørgensen mõjutatud relatsioonilisest ja protsessipõhisest maailmanägemisest. Keskkonda ei tule tema arvates mõtestada mitte stabiilse uurimisobjekti, vaid bioloogiliste, kultuuriliste ja tehniliste faktorite koosmõjul kujuneva protsessina, mille komplekssust kirjeldab adekvaatselt üksnes valdkonnaülene teadus.

Integratiivsete humanitaarteaduste põhilisi kannustajaid on kahtlemata keskkonnakriis.

Integratiivsed humanitaarteadused ei kujutagi endast niivõrd uusi distsipliine, kuivõrd koostööplatvorme, mis koondavad eri distsiplinaarse ja metodoloogilise taustaga uurijad mõne kindla probleemistiku ümber. Kuna nii mõnigi uurija töötab sellisel juhul mitmel rindel, võib loota, et sellisest koostööst ei jää mõjutamata ka traditsioonilised distsipliinid nii humanitaarias kui ka mujal. Näiteks, nagu tõi talvekooli ettekandes välja Tallinna ülikooli kultuuriandmete analüüsi professor Maximilian Schich, avab kultuuriandmete analüüs andmeteaduse meetodite abil kultuuris ning selle ajaloos mustreid ja tendentse, mis humanitaaridele tavameetodeil kättesaamatuks jääksid.⁴ Seni puhtalt loodus- või tehnoloogiateadlaste pärusmaaks olnud valdkondadesse toovad aga humanitaarid oma hoolega arendatud võime luua mõisteid ning neid kontekstualiseerida ja historiseerida. Selle heaks näiteks on meditsiinihumanitaaria, mida talvekoolis tutvustas Briti nimekas meditsiinihumanitaar Stella Bolaki. Kui esialgu arenes see uus suund välja meditsiinieetikast ning üritati hõlbustada tervishoiutöötajate suhtlust patsientidega, siis praegu on sihikul kaugemad eesmärgid. Nimelt tahetakse rikastada ajalooliste, antropoloogiliste, kirjanduslike jm humanitaarsete käsitluste toel meditsiini, haiguse ja tervise probleemistike uurimist nii meditsiini kui ka poliitika ja kultuuri tasandil.

Loovuurimus, kus loometegevuse kaudu luuakse uusi teadmisi, hõlbustab samuti interdistsiplinaarset mõtlemist ning võimaldab traditsioonilisest uurimisest vabamalt püstitada julgeid küsimusi, nagu kõneles talvekoolis tuntud Soome videokunstnik ja loovuurija Annette Arlander. Pealegi kasutab suur osa uutest humanitaaria valdkondadest kunstipraktikat oma uurimistulemuste levitamiseks, kuna kunst on ligipääsetavam ja meeldejäävam kui kirjalikud teaduse edastamise vahendid. Kuna töö käib ühiskonnas olulistel teemadel, on integratiivsetel humanitaaridel hea positsioon nõustamaks mitmesuguseid asutusi ja kogukondi. Relatsiooniline arusaam teadusest suunab uurijaid määratlema end vaadeldavate protsesside osalistena, mitte väljaspoolsete objektiivsete vaatlejatena. Seepärast on igati loogiline, et integratiivseid humanitaarteadusi iseloomustab tähelepanu pööramine teadustöö poliitilisele mõõtmele.

Jacques Rancière’ist inspireerituna võib poliitiliseks pidada uute valdkondade taotlust teha nähtavaks seda, mida valitsevad võimustruktuurid varjama kipuvad.⁵ Talvekoolis esinenud Kanada kultuuriteoreetiku ja energiahumanitaaria eestvedaja Imre Szemani sõnul on üks meie ühiskonna, aga ka humanitaarteaduste ja kunstide pimedaid nurki energia. Kui energia geopoliitiline mõõde on hiljuti rambivalgusse tõusnud, siis selle kultuurilist dimensiooni adutakse vähem. Moodne elu on aga üdini sõltuv energiaressurssidest ja nende kasutusviisidest. Tuues päevavalgele kogu meie tegevuse energiasõltuvuse tegeleb energiahumanitaaria nii teaduse kui ka poliitikaga: elamiskõlbliku keskkonna säilitamiseks on peale tehnoloogiliste lahenduste vaja ka mõista ning seejärel muuta fossiilkütuste ajastul juurdunud harjumusi, ideaale ja väärtusi. Iseäranis silmatorkav poliitiline mõõde on linnahumanitaarial, kus kesksel kohal on ruumilise õigluse põhimõte. Linnu ei uurita mitte niivõrd nende endi pärast, vaid eelkõige soovist tagada linnaruumis ressursside ja võimaluste (avalikud teenused, taskukohane eluase, transport, haljastus jms) õiglane jaotus. Uued humanitaarteadused vaatavad tulevikku. Ameerika arhitekt Dana Cuff, üks linnahumanitaaria rajajaid ja talvekooli peaesinejaid on selle suunitluse oma valdkonnas ilmekalt kokku võtnud: kui traditsioonilised distsipliinid käsitlevad minevikku või olevikku, siis linnade uurija vaatab paratamatult homse poole.⁶

Milline on aga humanitaaria enda tulevik? Talvekoolis üles astunud Rootsi keskkonnaajaloolase Sverker Sörlini arvates on integratiivsed humanitaarteadused vastulöök juba liialt harjumuspäraseks saanud väitele humanitaaria kriisist. Kui teaduspoliitika on üle maailma juba aastakümneid põhinenud majanduskasvu ja tehnilise arengu ootustel ning eiranud humanitaariat, siis viimastel aastatel olevat märgata paradigmanihet. Edumeelsemate (loe: Skandinaavia) riikide teaduspoliitilistes dokumentides puudutatakse üha rohkem ühiskonnamuutustega kaasnevaid probleeme ja ülesandeid ning sellega seoses ka humanitaariat, eelkõige just selle integratiivseid valdkondi. Seejuures ei jäänud ettekandest muljet, nagu ootaks Sörlin või keegi teine traditsiooniliste distsipliinide hääbumist.

Et inimteadustel oleks oskusi ja teadmisi, mille abil ühiskonnateemadel kaasa rääkida, peavad humanitaarid ka oma erialateadmistes sügavamale kaevuma. Üha süvenev spetsialiseerumine loob ühtaegu vajaduse ja pinnase distsipliiniüleseks koostööks. Mõistagi ei kao ka humanitaarhariduse missioon kasvatada kriitiliselt mõtlevaid ja empaatiavõimelisi kodanikke. Distsiplinaarseid ja interdistsiplinaarseid humanitaare mõjutab aga ühtmoodi teaduse rahastus, mis on humanitaaria tuleviku seisukohalt vahest otsustavamgi kui mis tahes sisemine areng.⁷ See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.

1 Marek Tamm, Ecce homo ehk meie ajastu põhiküsimus. – Sirp 22. III 2019.

2 Dipesh Chakrabarty, Ajaloo kliima: neli teesi. Tlk Triinu Pakk. Tuna 2022, 4, lk 114–128.

3 Jan Kaus, Elujanu universaalsusest. – Sirp 19. VIII 2022.

4 Vt Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, 8-9.

5 Maarja Kangro, Jacques Rancière’i poliitiline esteetika. – Vikerkaar 2012, 4-5.

6 D. Cuff et al. Urban Humanities. New Practices for Reimagining the City. The MIT Press, Cambridge, MA/London, 2020, lk 15.

7 Krista Kodres, Kunstiakadeemia nõukogu liige: kuigi seda ei öelda avalikult välja, tõrjutakse Eestis humanitaare. – Eesti Päevaleht 25. I 2023.
Film

Maailmalõpp neljale

17. märts 2023

KASPAR VIILUP

Mängufilm „Viimane vahipost“ („Last Sentinel“, Eesti-Suurbritannia-Saksamaa 2023, 112 min), režissöör Tanel Toom, stsenarist Malachi Smyth, operaator Mart Ratassepp, helilooja Gert Wilden jr. Osades Kate Bosworth, Thomas Kretschmann, Lucien Laviscount, Martin McCann jt.

Tanel Toom peab leppima ühe tõsiasjaga: ta võib teha ükspuha mis imevigureid ja maailma parimaid filme, aga teda jäädakse ikka mäletama „Tõe ja õiguse“ (2019) lavastajana. Rahvuskangelastest filmitegijaid meil palju ei ole ja kuigi ühest küljest kulub igale valdkonnale ära mõni heeros, kellele rahvas jäägitult pöialt hoiab, siis teisalt surub selline staatus looja vägivaldselt nurka. Kuidas edasi minna? Kõik need sajad tuhanded „Tõe ja õiguse“ vaatajad jälgivad kullipilgul, mida Tanel Toom järgmiseks teeb, tal on justkui vastutus ja kohustus neid mitte alt vedada.

Tegelikult polekski vaja Tanel Toomil enam midagi tõestada: tema elutöö filmitegijana on tehtud, justkui ei peagi enam pingutama, võiks jääda loorberitele puhkama nagu olümpiakulla koju toonud tippsportlane, sest edaspidi oled nüüd ja alati olümpiavõitja, edaspidi oled nüüd ja alati „Tõe ja õiguse“ režissöör.

Õnneks ei ole ta lasknud end sellest positsioonist kuigivõrd mõjutada. Pigem on värske ulmetriller „Viimane vahipost“ trotslik katse see ebavajalik ballast endalt maha raputada, sest juba paberil on näha, et suurt osa vaatajatest veetakse selle filmiga lootusetult (või isegi sihikindlalt!) alt. Pole siin eesti meelt ega eesti keelt, ei näe meie soid-rabasid ega armastatud näitlejaid. Mingid võõrad näitlejad tegelevad täiesti võõraste asjadega. Tanel! Mida sa teed? Pidid ju eesti mees olema!

Aga leppides teadmisega, et kodumaal kirtsutab enamik vaatajad nii või teisiti nina, siis võib ju täiesti vabalt võtta? Just nimelt seda ongi Tanel Toom teinud: „Viimane vahipost“ on häbitult lihtsakoeline, ent suure südamega žanrifilm, mis ei ürita end hetkekski võõraste sulgedega ehtida ega suuremaks mängida. See aga ei tähenda, et Toom oleks ohjadest lahti lasknud ja lubanud filmil omasoodu kulgeda, kaugeltki mitte. Pigem on see omamoodi eksperiment, kuidas tuua üks kammerlik ja funktsionaalne põnevuslugu vaatajate ette nii, et sellest ei saaks lihtsalt üks tilk näotute žanrifilmide meres.

Kammerlikkus töötab filmi kasuks. Pealtnäha kõlab „Viimane vahipost“ tõesti kui iga teine Netflixi säästutriller, mille sarnaseid voogedastushiid kilodekaupa toodab: neli tegelast, väike piiratud keskkond ja kompaktne ulmelugu – seega võimalus lihtsate ja odavate vahenditega rahval meelt lahutada. Nendes raamides on ka umbes miljon võimalust ebaõnnestumiseks alates igavast skemaatilisest kammerteatrist kuni välkuva montaažiga B-filmiliku segapudruni, Tanel Toom aga aimas neid ohte juba targu ette. Õigemini jääb isegi mulje, et 13 aastat, mis selle filmi valmimine lõpuks aega võttis, ongi kulunud suuresti selleks, et suunata projekt eemale suvalise žanrifilmi mudamülkast.

Sullivan (Lucien Laviscount) ja Cassidy (Kate Bosworth) peavad merepealses kindlustuses Sentinel vahti pidades selgusele jõudma, kas muu maailm on juba lakanud olemast, kas kuskil on keegi veel alles, või kas mõni Sentineli neljase meeskonna liige võib olla reetur.

Pikk arendus võinuks muuta „Viimase vahiposti“ nahkseks ja elutuks, liialt läbikirjutatuks-toimetatuks, kuid pigem on Toom koos stsenarist Malachi Smythiga selle ajaga lihtsalt maha kriipsutanud ja visanud prügikasti kõik ebavajalikud ja tüütud lahendused, riisunud välja tühise mudru, mis filmi ülemäära koormaks. Alles on jäetud vaid puhas toorik, aga mitte steriiline, vaid omanäoline ja esteetiline, selgelt autori visioon, mitte lahjendatud popkornifilm. Žanrifilm, kus ulme ja põnevus ei ole mugavuspositsioon, vaid võimalus režissöörina oma piire kombata.

Kuigi tahaksin ehitada silla värske linaloo ja „Tõe ja õiguse“ vahel, siis on Toom filmitegijana selgelt otsa ringi pööranud ja kihutanud suunas, mida näitas tema tudengi-Oscariga pärjatud lühifilm „Pihtimus“^*. „Tõde ja õigus“ on hollywoodilik eepos, kus kõik on suurem ja võimsam ja vägevam, „Viimases vahipostis“ hakkavad aga mängima mikroskaalad: peenelt välja joonistatud pingpongitavad inimsuhted, silmale nähtamatu hiiliv ohutunne ning vaatajat ärevil hoidev klaustrofoobia. Seda kõike teeb Toom küllalt mittemidagiütlevates, omamoodi isegi nullkeskkondades, aga need külmad tööstusruumid ei peida endas vastuseid, vaid joonivad alla emotsioone, mida ta režissöörina õhutada soovib.

Või äkki tuleneb see kammerlikkus ühe rahvusvahelise ulmeloo jaoks pea olematust eelarvest? Muidugi võinuks mõne lisamiljoni eest heita siia peale pillavaid eriefekte ja joonistada valmis kõikvõimalikke ulmeilmu, ent „Viimane vahipost” on juba eos arendatud olema introspektiivne, seda lugu ei saaks rääkida ilma rõhutatud kainuse ja eluläheduseta. Lohutu kliimakatastroof, mille tõttu on kogu maailm mattunud vee alla, ei ole mingi kauge ja võimatu tulevikuvisioon, vaid painajalikult ajakajaline düstoopia, mis kinnitab meile üht: ka pärast maailma lõppu (sest maailm on filmis tõesti lõppenud, või vähemalt lõpule väga lähedal) jäävad inimesed täpselt samasugusteks debiilikuteks, mitte midagi ei muutu. Selle sõnumi kinnistamiseks peabki „Viimane vahipost“ olema tuttavlik ja tavaline, välk ja pauk juhiks tähelepanu eemale.

Loojutustuse meistriklass. Seda arvesse võttes polegi „Viimane vahipost“ klassikaline žanrifilm. Või noh, muidugi, žanr on seal olemas – Tanel Toom jutustab oma lugu trilleri reeglite järgi –, kuid tegu on ikkagi psühholoogilise draamaga, mis areneb lähitulevikus veidi võõrapärases maailmas. Samas keskkonnas, samade tegelaste ning paljuski sama loo raames võinuks ju teha ka igati tõhusa rapperi, neli peategelast annavad piisavalt ruumi selleks, et ükshaaval teineteist maha nottida ja karakterid skitseeritud lihtsuseni taandada, Tanel Toomi tegelaskujude kirjeldamiseks ei piisa aga mõnest tühisest märksõnast.

Neljal tegelasel, kes moodustavad filmi tuumiku, on igaühel omad head ja vead, lootused ja unistused, isekad saladused ja isetud voorused. Nad on kirjutatud jäägitult elavaks ning vaatajat aetakse filmi arenedes ka meelega segadusse. Kellele ma kaasa tundma pean? Kes on head, kes on pahad? „Viimase vahiposti“ võlu seisnebki loojutustuse meistriklassis, kus ootamatute käänete ja pööretega väntsutatakse vaataja pehmeks, väsitatakse ta ära, sest ei pakuta lihtsaid etteaimatavaid lahendusi, vaid kõige sügavamad saladused jäetaksegi mitme lukustatud ukse taha peitu. Toom näitab, et maailm pole praegugi mustvalge ja ega ta selles trööstitus tulevikumaailmas ka heast peast mustvalgemaks muutu.

Ärge saage valesti aru: „Viimane vahipost“ ei ole seejuures lämmatav ja lootusetu, vaid koorib tasapisi maha sappi ja rokka ning leiab sealt alt üles ka peidetud lootusekiire. Sama loo võinuks lõpetada ka pateetilise moraalilugemisega, kuid õnneks on Tanel Toom valinud elujaatavama suuna. Paljuski tänu sellele laiendab Toom ka julgelt oma filmi sihtgruppi: žanrifilmi publik saab siit kindlasti „kõhu täis“, aga kui maisema filmimaitsega „Tõe ja õiguse“ fännid saali satuvad, siis ei lahku nemadki ilmselt hapu näoga. Seega kardetud altvedamine ei saagi vist tõeks?

„Viimane vahipost“ on näide sellest, et pretensioonitu meelelahutus ei pea alati tähendama oma kunstilistest teesidest ja põhimõtetest loobumist. Osalt on aru saada, et Tanel Toomile ei olnud see film eesmärk omaette, vaid väljakutserohke tuleproov, justkui kinnitus talle endale, et suudab ka midagi sellist teha. Eesti filmi kohta ei ole see saavutus sugugi vähetähtis, sest ega meil naljalt varem võtta olnud ühtki sellist filmi, mille võib vabalt üle maailma kinolevisse saata ning seda ei pea maha müüma mitte eksootika pähe, vaid inimesed siin- ja sealpool ookeani tahaksid seda vaadata lihtsalt seepärast, et see on hea film. Ilma ühegi lisatingimuseta, lihtsalt hea film.

Julgust kaugemale vaadata ei kohta Eesti filmis liiga tihti, aga loodetavasti innustab „Viimane vahipost“ ka teisi filmitegijaid suuremalt unistama.

* „The Confession“, Tanel Toom, 2010.
Teater

Kaks koostöölavastust, ilma konfliktita

17. märts 2023

KARIN ALLIK

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“, autor William Shakespeare, lavastaja Elise Metsanurk, dramaturg Andreas Aadel, kunstnik Kristiina Põllu, helilooja Jarek Kasar, liikumisjuht Rauno Zubko, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Aivar Tommingas, Ilo-Ann Saarepera, Priit Strandberg, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Maria Annus, Andres Mähar, Reimo Sagor, Ekke Märten Hekles ja Jarek Kasar. Esietendus 3. XII 2022 Vanemuise väikeses majas.

Tartu Uue teatri ja Vanemuise „Vaba(n)dus“, autor ja lavastaja Reimo Sagor (koos trupiga), dramaturg Sven Karja, kunstnik Fey Piir, valguskunstnik Kärt Karro, muusikaline kujundaja Indrek Asukül. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Maarja Johanna Mägi, Martin Kork ja Veiko Porkanen. Esietendus 10. II 2023 Tartu Uue teatri suures saalis.

Tartu Uut teatrit ja Vanemuise teatrit on lihtne vastandada: üks on uus ja teine vana, üks on väike ja teine suur, üks majandab askeetlikumalt ja teine külluslikumalt. Tartu Uue teatri ja Vanemuise vastandamisest on Tartu teatrimaastikul ajaga kujunenud omamoodi klišee, mille kasutamine mõjub pinnapealselt ja igavalt. Pealegi on neis kahes siiski rohkem sarnast kui erinevat.

Seetõttu on tervitatav, et Tartu Uus teater ja Vanemuine püüavad pöörata erinevused enese kasuks ning on nüüd toonud kahe koosluse sünergias välja kaks lavastust: Vanemuise väikses majas etenduva „Romeo ja Julia“ (lavastaja Elise Metsanurk) ja Tartu Uues teatris mängitava „Vaba(n)duse“ (autor ja lavastaja Reimo Sagor koos trupiga). Vastandamise ja vastandumise teema läbib seejuures mõlemat teost, ent seda mitte (ainult) kahe teatri omavahelises võrdluses.

Platoonilised armastajad Romeo ja Julia. William Shakespeare’i näitemängu „Romeo ja Julia“ on küll vastandumine juba algusest peale sisse kirjutatud, ent Metsanurk ja dramaturg Andreas Aadel on mänginud selle koostöölavastuse tarvis ümber. Konfliktist kahe perekonna vahel on sedapuhku saanud konflikt armastajate ja nende lähikondsete vahel, kes peavad kohatuks Romeo ja Julia suurt vanusevahet. Nagu reedavad ka kõik lavastuse tutvustustekstid, lahutab verinoort armastajapaari seekord ealiselt pool sajandit. Ambivalentsust lisab asjaolu, et kui Juliast on saanud noor täisealine (!) naine ja Romeost eakas hallipäine mees ning nende suhtes puudub manipulatsioon ja ärakasutamine, siis pole paari armastuses midagi valet, veel enam ebaseaduslikku. Kummastav on mõte sellest suhtest siiski.

Kuna alles hiljuti käis kõmu- ja ühismeedias kära 48aastase Leonardo DiCaprio ümber, kes on fännid marru ajanud väidetavalt 19aastase neiuga kurameerides, paistab Metsanurga ja Aadeli pakutud konflikt igati ajakajaline. Ometi ei kipu Vanemuise väikese maja laval nähtu käivitama samavõrd teravaid emotsioone, nagu võib jälgida DiCaprio skandaali puhul. Ma ei pea silmas, et lavastusest oleks pidanud oma kontseptsiooni tõttu kujunema meediasündmus, kuid etenduse jälgija võinuks tunda märksa rohkem ebamugavust ja määramatust.

„Romeo ja Julia“. Aivar Tomminga mängitud Romeo ja Ilo-Ann Saarepera kehastatud Julia omavahelisest suhtest puudub kehaline kirg, mis publikus võõrastuse esile kutsuks. Heikki Leis

Ka hooaja eel Rambile oma plaane kommenteerides nentisid Metsanurk ja Aadel, et tahavad „Romeo ja Juliaga“ „tekitada publikus omamoodi kihelust, mis ei lase vaatajal ühelegi poolele täielikult kaasa elada, vaid jätab mõtisklema, kellel ikkagi on õigus“.¹ Lavastaja ja dramaturgi eesmärk oli kutsuda armastajate vanusevahe abil esile arvamuste paljusus (seda nii etenduse publiku kui ka ühe vaataja lõikes), mitte polariseerumine. Tõepoolest, arvamuste ja hinnangute paljusust võib lavastuse vastuvõtus täheldada küll, ent seda pigem teose enese, mitte peategelaste vanusevahe tõttu.

Selles, et lavastus meeldib osale publikust rohkem ja osale vähem, pole loomulikult midagi eriskummalist, kuid tähelepanu väärib põhjus, miks teose konflikt erilist „kihelust“ ei tekita, ehkki autorid seda näha soovisid. Eelkõige on asi näitlejate mängus: Aivar Tomminga mängitud Romeo ja Ilo-Ann Saarepera kehastatud Julia omavahelisest suhtest puudub kehaline kirg, mis publikus võõrastuse esile kutsuks.

Laval nähtud noor Julia ja vana Romeo paistavad üksteist armastavat küll, ent platooniliselt. Platoonilisus muudab aga nende armastuse aktsepteeritavaks ning konflikti leebemaks. Vaid mõned stseenid, kui Tommingas ja Saarepera füüsilisse kontakti astuvad ning teineteise vastu liibuvad, innustavad vaatajat kulmu kergitama.

Konflikti sünnile töötab vastu ka lavastuse ülesehitus, mis ei lase pingel järjepidevalt kasvada ning tugeva kulminatsioonini küündida. „Romeo ja Julia“ tervik on energeetiliselt hüplik, vaheldades eri näidenditest kokku miksitud Shakespeare’i ridu Jarek Kasari loodud lauludega. Kui Maris Petersi sõnul takistavad „Romeo ja Julia“ laulud „loo loomulikku arengut ja aitavad kenasti kaasa sellele, et loosse süvenemine katkestada“², siis oma kogemuse põhjal väidan, et Kasari muusika hoiab hoopis publiku ärksamana, süstides teosesse teravmeelset huumorit ja hoogu. Kahjuks ei suuda aga tekstikesksed stseenid alles hoida elu, mille toovad lavale muusikalised vahepalad, ning nii kutsus vähemalt 15. jaanuaril nähtud etendus mind märkmikusse skitseerima saalis tajutud energia siksakilist graafikut: muusikalised vahepalad viisid joone ikka üles, pikad tekstimassiivid alla.

Pelglik ülevaade vabadusest. Kuigi Tartu Uues teatris esietendunud „Vaba(n)dus“, mis valmis lavastaja Reimo Sagori koostöös neljaliikmelise trupiga, on oma loomult „Romeost ja Juliast“ üpris erinev, kimbutab lavastust sama häda, mis Metsanurga ja Aadeli Shakespeare’i- tõlgendust – teos ei võimalda konfliktil kehtestuda.

Sagori sõnul alustas ta lavastusprotsessi uudishimuga mõista, mida tähendab vabadus tänapäeva noortele, ning truppi kuulunud Maarja Johanna Mägi lisas, et paljudele proovides tekkinud küsimustele ei leitudki lõpuks ühest vastust, sest vabadus on niivõrd lai ja kompleksne teema.³ Jah, oleks isegi paradoksaalne, kui vabadusega seotud küsimuste juures jõutaks üheainsa õige vastuseni. Toosama arvamuste paljusus, millest kõnelesid ka Metsanurk ja Aadel, on niisiis teemasse algusest peale sisse kirjutatud. Ent, nagu öeldud, ei kehtestu konflikt lavastuses piisavalt, et haarata vaataja aktiivselt arutellu.

Selle peale võivad tegijad loomulikult vastata, et lavastuse eesmärk ei olegi konflikti tekitada, vaid vahendada erisuguseid arusaamu vabadusest. Küll aga on erilaadsete arusaamade demonstreerimisel minu meelest mõtet ainult juhul, kui sünnib ka teatav dialektika: kui mitme vastanduva arusaama kokkusaamisel (ehk konfliktis) saab teha uusi järeldusi. Neid „Vaba(n)dus“ mulle vabaduse kohta aga ei pakkunud.

„Vaba(n)dus“. Lavastuses puudutatakse küll üsna laia vabaduse spektrit, kuid teemakäsitluses jäädaksegi puudutamise, mitte analüüsi tasemele. Vasakult: Veiko Porkanen, Maarja Johanna Mägi, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera.

Lavastuses puudutatakse küll üsna laia vabaduse spektrit, kuid teemakäsitluses jäädaksegi puudutamise, mitte analüüsi tasemele. Ühtki arvamust ei öelda justkui lõpuni välja, lootuses, et kui niidiots on vaatajale kätte antud, jõuab too ise nende järeldusteni, milleni võiks viia vabadusest kõnelev lavastus. Ometi kohtub publik sellisel juhul ainult nendesamade mõtetega, mis on talle juba varemgi pähe tulnud, ega õpi tundma teistsugust perspektiivi.

Kas või stseen, kus puudutatakse loomingulist vabadust Kaur Kenderi „Untitled 12“ kaasuse näitel, saab aktiveerida ainult juba olemas mõtted juhtumi kohta. Veiko Porkanen ripub lava keskel linast kookonis ning annab esiotsa juhtumist ülevaate, mainimata kordagi Kenderi nime või teose pealkirja. Kui näitleja asub siis raamatust lõike ette lugema, tormab ülejäänud trupp kookoni ümber ning peksab teda patjadega, karjudes „Jää vait!“. Kuivõrd Porkaneni loetud laused sumbuvad peaaegu täielikult trupikaaslaste hüüetesse, pole publikul võimalik selle teose sisu ja tähenduse üle reflekteerida. Seega saab vaataja vaid teadvustada oma varasema hoiaku Kenderi kirjutise suhtes. Ja kui mõnele juhtum ei meenugi, jääb stseen talle veelgi väheütlevamaks.

Nõndaks näib, justkui pelgaks „Vaba(n)duse“ tegijad oma publikut ärritada ja tugevaid reaktsioone esile kutsuda, ning lavastus omandab viisaka koolikirjandi maigu. Teose mõjusaim osa jäi sestap teatrisaalist väljapoole ja hoopis leheveergudele. Nimelt ilmus „Vaba(n)duse“ esietendusele eelnenud nädalal Eesti Päevalehes usutlus⁴ lavastuse truppi kuuluva Martin Korgiga, kelle maailmavaade kutsus lugejates esile valju pahameele ning pani ühismeedia korralikult kihama. Ehkki minulegi on suur osa Korgi väidetest vastumeelt, tuleb tunnistada, et intervjuuga saavutati see, mille poole tundutakse püüdlevat paljude lavastustega, „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ sealhulgas – aktiivse arutelu. Midagi oli ka päriselt kaalul, riskiti päriselt.

Ambitsioon ja tulemus. „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita aga eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses. Kui vaadelda neid lavastusi teatripildi üldises kontekstis, paistab riskijulgus siiski silma.

„Romeot ja Juliat“ ohustab ühelt poolt alusteose tõlgenduste rohkus Eesti teatris ja maailmakultuuris, pealegi ei ole läinud Metsanurk oma lavastuslikes valikuteski kergema vastupanu teed. Kasutades Andreas Aadeli uuendatud dramaturgiat ning sidudes näitlejad marionettide kombel trossidega lae külge, pidi Metsanurk lavastusega arvatavasti läbima nii sisulisi kui ka logistilisi katsumusi. Samamoodi ei valinud lihtsat ülesannet ka Sagor, kui asus koosloomemeetodil lahkama teemat, mille käsitlusvõimalusi on terve müriaad. Tundub, et ambitsiooniga pole kummalgi lavastajal probleemi, teostus peab lihtsalt järele võtma.

Ehk jätkub Vanemuisel ja Tartu Uuel teatril ambitsiooni edaspidigi, et „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“ ei jääks ühtaegu esimesteks ja viimasteks koostööprojektideks. „Kohtumine tulnukatega,“ nagu on nimetanud naljatamisi seda koostööd Vanemuise draamajuht Tiit Palu,⁵ mõjub värskendavalt mõlemale poolele, aga ka kõrvaltvaatajatele saalis.

1 Karin Allik, Partnerid, mitte vastandid. Vanemuine ja Tartu Uus teater ühendavad kahe lavastuse nimel jõud. – Ramp, sügis 2022.

2 Maris Peters, Praegu on justkui kõik lubatud. – Sirp 20. I 2023.

3 Reet Weidebaum, Jane Saluorg, Sagor lavastusest „Vaba(n)dus“: tahtsin teada, mida noortele vabadus tähendab. – ERRi kultuuriportaal 13. II 2023.

4 Greeta Võsu, Näitleja Martin Kork: meeste privilegeeritust võetakse justkui tõsiasjana, aga mida selle tõestuseks näidata on? – Eesti Päevaleht 5. II 2023.

5 Karin Allik, Partnerid, mitte vastandid. Vanemuine ja Tartu Uus teater ühendavad kahe lavastuse nimel jõud. – Ramp, sügis 2022.
Muusika

Paradoksaalne professionaalsus

17. märts 2023

KAI TAAL

Kontsert 5. III EMTA suures saalis. Piret Mikalai (klaver), EMTA sümfooniaorkester, dirigent Paul Mägi. Kavas Gioachino Rossinii, Ludwig van Beethoveni ja Johannes Brahmsi muusika.

Kontsert „Muba virtuoosid“ 9. III Muba saalis. Tallinna muusika- ja balletikooli Muba solistid, Tallinna Kammerorkester, dirigent Andres Kaljuste (Muba klassikasuuna loovjuht).

Mul on ülesanne arvustada kahte kontserti, kus suur osa esinejatest on muusikaõppurid. Paljudel neist on lõpetamata muusikakõrgkool ning mõned on lausa alaealised. Kuivõrd omal kohal on sel juhul lehes ilmuv kriitika? On need esinejad professionaalid või mitte? Ja kui määrav see tänapäeva muusikapublikule üldse on?

Professionaalsuse mõõdupuu on paljudele see, kui palju keegi on muusikat õppinud. Kavalehti täidab informatsioon, millises koolis ja milliste õpetajate juures on muusikat õpitud, kus ennast täiendatud, millistest konkurssidest osa võetud ja milliseid kohti saavutatud. Seda peetakse oluliseks. Pean tunnistama, et minu arvates kahel kõige huvitavamal maailmakuulsal klassikainterpreedil pole ette näidata kõrgkoolidiplomit: bakalaureusekraad on neil lõpetamata, suisa alustamata. Veelgi hullem – üks neist ei ole erialal, kus tegutseb, saanud mitte ühegi õpetaja juures mitte ühtegi tundi koolitust. Ometi korraldavad neile kontserte maailma parimad kontserdiorganisatsioonid, piletid nende muusikaõhtutele on tihtipeale hirmkallid ning vaevalt et keegi söandab neid nimetada ebaprofessionaalseks. Ja selleks ei ole nende musitseerimist kuulates kahtlemata ka mingisugust põhjust.

Või edastab kvaliteeti näitavat taset kontserdi eest saadav tasu? Kuid on palju tasuta kõrge tasemega kontserte ning muusikat alles õppivate laste kontsertidel on ka tihtipeale piletid. Nõnda oli ka kahel kõnealusel kontserdil ning ometi olid need puupüsti rahvast täis. Siinkohal peab nentima, et Eestis on klassikakontserdid tihtipeale madala piletihinnaga ning sellest hoolimata nii mõnigi kord publikuvaesed. Paraku on tõde see, et ükskõik kui hästi klassikat reklaamida, on ja jääb Anne Veski ikkagi südamelähedasemaks ja populaarsemaks ka siis, kui tema kontserdi piletid on klassikaõhtust märksa kallimad.

Üle 15 aasta toimus Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna Kammerorkestri koostööna publikut rõõmustanud kontserdisari „Kivimäe virtuoosid“. Seoses TMKK likvideerimisega on vahetunud ka ürituse nimetus – sari jätkab pealkirja all „Muba virtuoosid“. Idee on olnud ja on jätkuvasti soov pakkuda noortele väljapaistvatele interpreetidele võimalust esineda Eesti tipporkestriga. Kontserte on juhatanud Mihhail Gerts, Risto Joost, Mikk Murdvee, Kaspar Mänd, Taavi Kull, Vello Pähn, Lauri Sirp ja Andres Kaljuste. Peale endise muusikakeskkooli õpilaste on nüüd võimalus sel kontserdil esineda ka endise Otsa-kooli õpilastel ning kontserdi 22 solistist olidki neli Muba kutseõppe osakonnast. Kammerorkestri koosseis seab esitatavale repertuaarile kindlad piirid, seetõttu oli oodatult kõige rohkem kuulda XVIII sajandi keelpillikontserte. Keelpilliõpilaste hulgas oli konkurents nii suur, et valikmängule eelnes omakorda osakonnasisene sõel. Muba õpilased said esineda nii orkestri ees kui ka orkestri sees: noori muusikuid võis näha TKO ridades klavessiini ja harfi mängimas.

EMTA magistrant Piret Mikalai on oma noore muusikuelu jooksul saanud juba rohkelt tunnustust. Beethoveni kontserdi mängis ta hea muusikalise maitsega, stiilitundlikult, pühendunud suhtumisega.

Ka kontserdi koht on uus: kui seni toimusid selle sarja kontserdid Mustpeade maja valges saalis, siis seekord leidis üritus aset Muba koolimaja suures saalis. Ühest küljest on suur rõõm uue kontserdipaiga üle – võrreldes Mustpeade majaga on Muba saali akustika palju parem ning publikut mahub ka rohkem kuulama. Samal ajal jääb üritus kooliseinte vahele, kus niikuinii päevast päeva tegutsetakse – see mõjutab ilmselt majaga seotuid (õpilased, õpetajad) rohkem kui väljastpoolt tulevaid kuulajaid. Oleks hea, kui kontserdi eriline õhkkond liigtuttava kontserdikoha tõttu ei kaoks.

Muba virtuooside kontsert pakkus suure elamuse. Ligi kolm tundi muusikat ei muutunud väsitavaks kogemuseks ning ka väga väikeseid kontserdikülastajaid võis näha lõpuni kuulamas. Loodan, et need, kes äramärkimist ei leia, ei tunne ennast puudutatuna: häid sõnu saaks öelda kõigi esinejate kohta, kuid paraku pole nii pikaks kajastuseks ajalehes ruumi. Ja ei maksa unustada, et tegemist on vaid ühe inimese muljetega. Kontserdi avanumber oli Komarovski kontsertiino G-duur Anna-Pelageja Petrovi esituses (viiul, II klass). Särav ja julge esitus väikeselt viiuldajalt, hoolimata oma väikesest pillist mängis solist orkestri ees väga kõlavalt. Tristan Ilvese (tšello, IV klass) mängus oli head tehnilistest karidest üleolekut, kütkestavat muusika sisse minemist ning võluvat artistlikkust. Helene Vihermäe (viiul, III klass) mängis tehniliselt nõudlikku teost väga hea intonatsiooni ja tehnikaga, kõlavalt ning muusikaliselt haaravalt.

Kõige suurema publikumenu saavutas abiturient Katariina Tammemägi (viiul), kes esitas Jenő Hubay „Carmen-fantaasia“ (Viesturs Vecbaštiksi arranžeeringus) – meeldiv vaheldus väga tuntud Sarasate „Carmen-fantaasiale“. Hubay teost polegi Eestis kuulda olnud: tegemist on tehniliselt väga nõudliku, sära ja publikut haaravat artistlikkust eeldava teosega. Katariina valitses lava ning nautis kontakti publikuga, tema loomulik ja artistlik esinemine võlus kuulajaid.

Väga meeldisid mulle Eerik Bahovski (trompet, IX klass) ja Pärtel Põldvee (klarnet, VIII klass) esinemised: mõlema mängus sai nautida ilusat tooni, head fraseerimist, laulvust ja kauneid piano’sid, muusika sügavat tunnetamist.

Oli häid ja väga häid esinejaid ning oli üks rabav noor muusik. Anna Katarina Tralla (viiul, VII klass) esitas Tšaikovski kuulsa valss-skertso op. 34. See teos esitab viiuldajale väga suuri tehnilisi nõudmisi ning on ka kuulsa Tšaikovski konkursi kohustuslik teos. Haruharva olen seda teost kontserdisaalis paremini kuulnud – Anna Katarina mängis suure tehnilise üleoleku ja kütkestava musikaalsusega. Braavo! Kontsert näitas ka väga ilmekalt, kuidas mõjub publikule muusiku lavaline käitumine, publikuga suhestumine, vabadus ja vahetus. See, mis tundub olevat muusikaväline, on kontserdiõhkkonna loomisel ülioluline. Publiku vastuvõtt oli enamasti tormiline, braavo-hüüdeid kostis rohkesti ning kuulajate toetav suhtumine noortesse muusikutesse oli südantsoojendav. Väga suure, tänuväärse ja nauditava panuse andis õhtu õnnestumisse TKO dirigent Andres Kaljuste juhatusel – oli näha, et orkester ning noored solistid inspireerisid üksteist.

Ka EMTA sümfooniaorkestri kontsert toimus kaitsvate kooliseinte vahel EMTA suures saalis. Olen vaimustunud selle saali suurepärasest akustikast, kui olen seal kuulanud kammerkontserte. Sümfooniakontsertidel olen seal käinud kõigest paar korda ning häirinud on ühest küljest kõla teravus ja teisest küljest vähene kõlavus. Kuid paari korra põhjal ei julge teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Tudengid dirigent Paul Mägi juhatusel esitasid tehniliselt ja muusikaliselt väga nõudliku kava: Brahmsi neljas sümfoonia ja Beethoveni neljas klaverikontsert ei liigitu esmajoones n-ö noorte inimeste muusika alla. Kõikvõimalikud liigitused on kahtlemata meelevaldsed ning alati on ka erandeid. EMTA magistrant Piret Mikalai on oma noore muusikuelu jooksul saanud juba rohkelt tunnustust. Mikalai mängis Beethoveni kontserdi hea muusikalise maitsega, stiilitundlikult, pühendunud suhtumisega. Häiris mõningane rabedus koostöös orkestriga, kuid nagu teada, pole orkestriga mängimise kogemust kunagi piisavalt palju, ning mida noorem solist, seda pingelisem on olukord laval. Õhtu kõige nauditavam osa oli minu meelest kontserdi alguses kõlanud Rossini avamäng ooperile „Wilhelm Tell“. Ka seal oli nii keel- kui ka puhkpillidel tehnilisi katsumusi, eredamalt jäid kõrva tšellorühm Andres Alexander Metspalu juhatusel ning oboerühma kontsertmeister Kirke Pertel. Avamäng esitati suure energia ja nakatava elurõõmuga, mis kandus ka publikusse.

Kahtlemata olid mõlemad kontserdid professionaalselt mängitud, kuid rohkemgi on publikule kaalu mängu- ja lavarõõmul, armastusega esitatud muusikal. Seda oli noorte esinemistes väga palju.
Kirjandus, Lõpulugu

Kuidas seletada sotsiaalset ebavõrdsust surnud jänesele?

17. märts 2023

HANNA LINDA KORP

Viimasel ajal mõtlen ma (lisaks Ukrainale!) üha ja üha sotsiaalsest, kultuurilisest, majanduslikust ja hariduslikust ebavõrdsusest, aga kuna ma ei ole seda kunagi kogenud, on mul raske leida sõnu ja tooni, kuidas ebavõrdsusest õigesti rääkida. Tahan teha seda tundlikult, aga mitte haletsevalt, solidaarselt, kuid mitte külmalt, kirglikult, aga mitte lahmides. Niisiis panen kirja kolm moodust, kuidas võiks ebavõrdsust selgitada.

Esimene ja kõige objektiivsem viis on lauale lüüa rida fakte, millest empaatiavõimega inimene küll mööda vaadata ei saa. Faktid ei vaja emotsionaalseid kommentaare, sest need kõnelevad iseenda eest. Toon välja kolm kõige kaalukamat.

1. Statistikaameti järgi elas 2021. aastal Eestis absoluutses vaesuses 1,4% elanikkonnast ehk ligi 18 000 inimest. See tähendab, et üksi elava absoluutses vaesuses inimese kuu sissetulek oli väiksem kui 234 eurot. Suhtelises vaesuses elas aga märksa suurem hulk rahvastikust – 22,8% ehk 301 100 inimest, kes pidid hakkama saama kuni 763 euroga kuus.¹ Mul ei ole küll kahjuks andmeid 2022. aasta kohta, aga on siiski tõenäoline, et elanikkonnast ligi viiendiku sissetulek ei võimalda teha ettenägematuid kulutusi, käia reisil, osaleda kultuurielus jms.

2. Kõige suurem suhtelise vaesuse määr on Ida-Virumaal. Ka Kagu-Eestis on vaesuse määr Eesti keskmisest kõrgem. Seejuures ohustab vaesus kõige enam üksikuid pensionäre ning üksikvanemaid. Pole üllatav, et just nendes piirkondades said äsjastel valimistel enim hääli EKRE ja teised radikaalid – selle üle, miks kehvemal sotsiaal-majanduslikul elujärjel inimesed eelistavad tugevat keskvõimu, on viimastel aastatel palju ja sisukalt arutletud.² (Iseasi, kas need arutelud ka otsustajate kõrvu on jõudnud.)

3. Vaid 725 euro suurune miinimumpalk viib ka kõrgharidusega spetsialistid – tõlkijad, lasteaia- ja huvikoolide õpetajad, raamatukoguhoidjad, muuseumitöötajad jt – palgavaesusse, rääkimata madalama haridustasemega töötajatest.³ Seega paistab Reformierakonna ja Eesti 200 plaanitav maksureform eriti silmakirjalik, sest sellest saaksid kõige rohkem kasu need, kes teenivad kuus vähemalt 2100 eurot. Miinimumpalka teenivad inimesed võidaksid reformist üheksa eurot kuus ning 110 eurot aastas. Mõtlemapanev? (Igaks juhuks tuletan meelde, et ka EKRE põhiline valimislubadus oli vabastada rahvas tülikate maksude maksmisest.)

Uus valitsuskoalitsioon, ae! Ebavõrdsuse kaotamiseks on vaja poliitilisi otsuseid.

Nagu näha, ei ole isegi statistilisi andmeid võimalik täiesti tundevabalt esitada! Võib-olla sellepärast, et faktid toetuvad reaalsusele, inimeste tegelikule olukorrale. Seega on isiklikud lood – nende kuulamine, kogumine, edasi rääkimine – teine moodus, mille kaudu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist ebavõrdsust lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Jutustan näiteks loo, mille kuulsin Marta Vaariku näitusel „Hoia mind kaisus“. Näitusel eksponeeritud videos räägib üks kinnises lasteasutuses elav tüdruk, kuidas ta oli viieaastaselt sunnitud oma imikust venda üksinda hoidma nii öösel kui päeval, sest ema käis tööl ja peol. Paar minutit hiljem näitas tüdruk oma lõigutud käsivarsi ja sääri ning tunnistas, et on lõikunud end seetõttu, et füüsiline valu summutas hingevalu ja tal on diagnoositud ärevus-, bipolaarne ja piiripealne isiksusehäire. Video on filmitud eelmisel aastal ja siis oli tüdruk 13aastane. Ta rääkis tõepoolest niisuguse hääle ja resignatsiooniga, nagu oleks tal pikk elu seljataga.

Minu arvates on tema lugu nii kõhe, et seda ei saa küll keegi ise välja mõelda. Vaariku näitus, mis valmis koos sotsiaalkindlustusametiga, õnnestuski tänu sellele, et näidati midagi reaalsust ilustamata ja pehmendamata – et Eestis on aastas umbes 10 000 abivajajat last, kellest 2277 elab asendushooldusel ning 800 asendus- või perekodus. Teisalt olid näituse peategelased ikkagi lapsed, kelle lood tungivad sügavale südamesse ka siis, kui need ei ole jubedad. Aga olid.

Lisaks on „Hoia mind kaisus“ eeskujulik meeldetuletus, et kultuuriavalikkuse tähelepanu keskmesse peab senisest palju rohkem jõudma olukordi ja inimesi, kes on sotsiaalsetel põhjustel sellest keskmest välja jäänud. Tänuväärse töö vaesuse selgitamisel on ära teinud näiteks Andrus Kasemaa romaaniga „Ema tuba“ (2022). Esialgu paistab Kasemaa kirjutavat sellest, mis kipub vaesust väliselt defineerima – äravajunud põrandatest, odavast saepurumööblist, külmadest peldikutest, lipendavatest tapeetidest –, kuid kiiresti saab selgeks, et ennekõike kirjutab ta pideva puudu- ja ilmaolekuga kaasnevast häbist ning meeleheitlikust katsest see häbi minema ajada, ära unustada, maha põletada. Otsesemaid ja kaudsemaid viiteid sotsiaalsele ja majanduslikule ebavõrdsusele leidub näiteks Sanna Kartau luulekogus „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (2022) ning Sveta Grigorjeva ja Piret Põldveri loomingust. Väikekodanliku elu mugavat mulli lammutavad tõhusalt ka Sulev Keeduse dokumentaalfilmid „Jonathan Austraaliast“ (2007) ja „Varesesaare venelased“ (2012). Need raamatud ja filmid mitte ainult ei kõnele aktuaalsel teemal, vaid on ka kunstiliselt igati õnnestunud. Tahtmata mõjuda liialt dotseerivalt, teen siiski üleskutse kunstnikele, kirjanikele, muusikutele ja teistele loomeinimestele: kellel on isiklik kogemus mis tahes vormis ebavõrdsusega, tehke häält! Kellel mitte, andke hääl neile, kes seda ise teha ei saa.

Ent sotsiaalset, kultuurilist ja majanduslikku ebavõrdsust ning ilmajäetuse tunnet ei vähenda vaid lugude jagamine, faktide teadvustamine või sotsiaalselt tundlik kunst. Ennekõike on vaja poliitilisi otsuseid! Uuelt koalitsioonilt ootan palgavaesuse kaotamist, õiglast maksupoliitikat ning suuremat tuge piirkondadele, mis jäävad kaugele Tartu ja Tallinna edulugudest. Vastasel korral ebavõrdsus ainult süveneb ning 2027. aasta valimised võivad võita inimesed, kellega me ühist väärtusruumi ei jaga.

PS RAVIKINDLUSTUS KÕIGILE!

1 Vt https://www.stat.ee/et/uudised/suhtelist-vaesust-kogevad-enim-vanemaealised-lastega-peredest-uksikvanemad-parandatud-09122022

2 Loe nt Henri Kõivu intervjuud Aet Annistiga. Henri Kõiv, Kuidas onu Heino hakkas ühiskonnale vastu töötama. – Müürileht nr 88, 11. IX 2019.

3 Suurepärane ülevaade palgavaesusest: Janno Zõbin, Kui palk viib vaesusesse. – Levila 2023, nr 2, https://www.levila.ee/raadio/kui-palk-viib-vaesusesse
Minu koht

Prügi väljaviimise õrn poeesia

17. märts 2023

KASPAR VIILUP

Kaspar Viilup

Pealtnäha tundub prügi väljaviimine vastik ja räpane tegevus, umbes nagu varbaküünte lõikamine või duši äravoolutrapi puhastamine. Saaks selle jama juba kaelast! Üldse ei viitsiks, aga peab tegema! Õigemini, paljud ilmselt isegi ei mõtle eriti prügi väljaviimisele, on lihtsalt üks tüütus, mis tehakse ära nii muuseas, suvaliselt, teiste asjade kõrvalt. Küll aga annab see otsekui märkamatu rituaal võimaluse igapäevaseks – kuigi üürikeseks – meditatsiooniks.

Mulle meeldib prügi välja viia öösiti. Tihti ootab prügikott koridoris omamoodi kompvekina paar tundi. Uus kott on juba ammu asemele pandud, aga vana seisab välisukse najal, sest pole veel päriselt õige aeg. Aga siis, hilisel öötunnil, kui kõik normaalsed inimesed juba magavad, on täpselt hea hetk see teekond ette võtta.

Kohe kerkib esimene küsimus: mis riietega minna prügi viima? Vahel on tore panna korralikult riidesse – võtta mantel, panna sall kaela, saapad korralikult jalga – ja minnagi justkui kodust välja, mis sest, et napilt minutiks-kaheks. Aga vahel võib kiuslikult protestida (ehk hoopis karastada?) ja panna keset süvatalve jalga plätud, selga õhukese kevadjope ja siis niiviisi alarõivastatult rännak ette võtta. Eriti hea, kui on ka lühikesed püksid jalas, siis on õige.

Minu esimese korruse korterist konteinerini on napilt paarkümmend meetrit. Äkki 30 meetrit? 40? Järgmine kord mõõdan sammudega ära. Jälle üks asi, millele mõelda! Just selliste väikeste mõttepojakeste nämmutamiseks on see lühike rännak – siuhti sinna ja säuhti tagasi – suurepärane. Ja just öösiti toimib see eriti hästi, kõige parem, kui see öö on ikka kohe täitsa sügav öö. Siis saab mõelda, et huvitav, mida see neljanda korruse keskmise trepikoja inimene küll nii hilja teeb. Või kuhu sõidab see ainus auto, mida selle aja jooksul märkad. Või miks mõni hull inimene praegu veel tänaval ringi kõnnib. Vahel on tähed ka taevas, saab mõelda kosmosele ja ajatusele ja veel sajale asjale. Üldse palju jõuab mõelda selle ajaga, üllatavalt palju.

Vahel võib eriti julgeks minna ja mitte tuldud teed pidi naasta, vaid hoopis kõndida teisele poole maja ja muuta seeläbi prügiviimine erilisemaks. Noh, ja teinekord võib hoovis ka üle muru astuda, teekonda justkui mõne meetri võrra lühendada, aga sellest pehmest vandalismist tekivad jälle järgmised toredad mõtted.

Seega, järgmine kord, kui prügi välja viite, siis ärge hakake uisapäisa rabistama, vaid kõndige rahulikult, võtke aega ja laske mõttel lennata. Kvaliteetaeg võib muidu vabalt kahe silma vahele jääda.
Muusika

Pöördumatult soe klassika

17. märts 2023

MARIA MÖLDER

Eesti Kontserdi kontsert „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“ 11. III Estonia kontserdisaalis. Estonian Voices: Maria Väli, Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Rasmus Erismaa ja Aare Külama. Eliit: Vaiko Eplik (laul, klaver, kitarrid, elektrisitar), Sten Šeripov (kitarr, laul), Kostja Tsõbulevski (basskitarr, laul) ja Kallervo Karu (trummid). Kavas Vaiko Epliku ja Estonian Voicese repertuaari laulud.

Olen Vaiko Eplikuga peaaegu üheealine ja temaga justkui koos kasvanud. Paistab, et igaühel, kes Epliku muusikast midagi peab, on tema helimaailmaga omad rituaalid. Kontserdil oli muhedalt juttu, et ühel Estonian Voicese lauljal on Epliku „Nähtamatus“ olnud aastaid äratuslugu, teisel aga saunapidude hilisöine-varahommikune lõpulaul. Eks ole minulgi omad juhtumised, kus olen lootnud, et äkki edastatakse tema lugudega mulle mõni kodeeritud sõnum.

Mingil ajal on Vaiko Epliku loomingus olnud rohkem elujaatavust ja uljust, isegi meeldivalt musta huumorit, siis aga siginenud sekka mõtlikkust ja kannatusi. Ühest küljest vahelduvad tunded vastavalt sellele, mis elu ette toob, kuid teatud tasakaalukus tuleb muusikasse aastatega, hullumeelne energia jällegi väheneb. Niisiis, Vaiko on jäänud vanemaks – ja nii ka mina. Ometigi oleksin oodanud, et kuigi Estonia kontserdisaali debüüt paistis Eplikus tekitavat pisukest aukartust (vähemalt nii ta ennast väljendas), on kontserdil rohkem seikluslikkust, vahest koguni mässumeelsust, nagu seda temas tean olevat. Praegu väljendus tema mõnus eneseiroonia peamiselt vahetekstides, aga oleks võinud pisut rohkem jõuda ka muusikavalikusse.

Nõnda oligi huvitav jälgida, millised lood pääsevad aastate loomingu hulgast selle kontserdi kavva, sest on hitte, mida ikka nõutakse, aga muusik ju muutub, areneb. Ei ole Vaiko enam see Vaiko, ei ole ka mina see, kes tema esimese Eliidi plaadi ilmumise aegu. Lemmiklauludki on vahepeal leitud järgmiste albumite pealt (kontserdi kavas ei olnud esimeselt Eliidi albumilt ühtki lugu). Loodetavasti tehti lauluvalik koos Estonian Voicesega ja kindlasti arvestati ka sellega, kuidas kõlavad need vokaalansambliga. Tuleb tunnistada, et Vaiko Epliku ja Eliidi laulud ei muutunud kardinaalselt sellest, et solisti taustal kõlavaid vokaalpartiisid esitas kuuest lauljast koosnev vokaalgrupp, kes oli koos publiku ees. Estonian Voicese lavalolek ei teinud lugudest uueväärseid, vaid andis heal juhul väheke uue värvi. Ühe erandina tuleb koos esitatud lugudest meelde „Homne päev“, kus tuleb esile, et bossanoovaga ühendatud kuuekümnendate aastate vaib („pa-pa-pa-pa-pa-ra-pa“), millest Epliku rokklooming on paljuski mõjutatud, võidab paisutatud vokaalgrupist suurel määral.

Paratamatult tuleb võrdlusena meelde, kuidas istusin Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu esimesel ühiskontserdil, mis anti 2010. aasta „Jazzkaarel“ (sellest sai hiljem album „Kooskõla“, millele on praeguseks tehtud ka järg „Lahkhelid“). Siis hoidsin lausa jõuga toolist kinni, sest kuuldu tõepoolest rabas: kahe geniaalse muusiku koostöö oli teinud Epliku loomingust midagi uut ja täiesti võimsat, iga muutus üllatas ja vallandas kõrvas mõnulaine. See oli mingis mõttes kooskõlas Vaiko Epliku ja Eliidi varasema improtaustaga, sest live’is esinetigi 2000ndatel selle nime all peamiselt või vähemalt sageli lustakate improkavadega. Ent Randalu oli avanud Epliku muusikas täiesti uue lehekülje ja nähtavasti avaldab see tolle loomingule märkimisväärset mõju siiamaani, kuna Epliku viimane sooloalbum „Klišeed“ (2023, ilma Eliidita) on taas mingil määral džässilik ja sisaldab ka instrumentaallugusid.

Eplik on praeguseks laulukirjutaja ja muusikaprodutsendina koostööd teinud paljude Eesti muusikatippudega ja viinud uuele tasemele ka uusi tegijaid.

Midagi nõnda haaravat sai nüüd tunda, kui Estonian Voices esitas ühe lisapalana Epliku laulu „Nähtamatus“. Estonian Voicese laulja Maria Väli seades tuli välja kogu vokaalansambli tulevärk, just selles mõttes, et üks lugu hõlmas väga vaiksed taustahääled, soolorepliigid, aga ka nende tohutu hääleulatuse ja tämbraalse mitmekesisuse. Tõepoolest, tundub mõneti ebaaus Estonian Voices niiviisi taustale suruda, sest kõike seda ei kuule nii hästi välja kui muidu. Omapead lauldes kasutavad nad oskuslikult oma koosseisu kõiki registreid ja tämbreid, nii et kuulates võib tarduda. See pole ainult ebamaine laulmine, mis vapustab. Jah, igaüks neist on eraldi vaimustav solist ja kui kõik need lauljad kokku panna, on see lihtsalt erakordne elamus. Kuid iga hääle panevad terviku nimel tööle suurepärased, just nende häälte eripäraga arvestavad arranžeeringud, mille autorid on Aare Külama, Maria Väli ja Arno Tamm (loodan, et ma ei lasknud kellegi nime kõrvust mööda). „Neid ei saa kauaks omapead jätta – liiga head!“ lausus Estonian Voicese kohta ka Vaiko, kui Eliit oli lavale tagasi jõudnud.

Mida rohkem rahvast on laval ja mida ettemääratumad on muusikapartiid, seda vähem jääb ruumi sellele miskile, mis teeb muusikast tõelise ja ainukordse elamuse. Kas selline koostöövorm võtab äkki mingi spontaansuse, mis on bändi puhul vajalik? Seekord peab tõdema, et kui Eliit ja Estonian Voices esinesid koos, siis oli imet vähe, sest arusaadavalt domineerib rokkansambel juba helivaljuselt vokaalansambli üle, isegi kui trummid on paigutatud klaasi taha ja toonmeistrid tasemel. Ka Estonia kontserdisaal ei ole akustiliselt kerge koht, kus selliseid koosseise kõlaliselt sulandada.

Õhus oli ka natuke Kesk-Eesti vaibi: Raplamaalt pärit Vaiko Eplik sai laval kokku Türilt pärit Estonian Voicese lauljate Mikk ja Mirjam Dedega, viimasega laulis koguni duetti loos „Nelgid“, mis on, tuleb välja, Raimond Valgre loo irooniline töötlus (tagatipuks elanud ka Valgre esimesed kaheksa aastat Raplas).

Eliidi koosseis on tõesti oma alal eliit. Praeguses Eliidis on Eplikuga koos laval Sten Šeripov, kes on mänginud peale Eliidi päris mitmes kultusansamblis (Röövel Ööbik, J.M.K.E. ja Holmes) ja vahepeal tundus, et peaaegu kõigis Eesti filmides kõlab tema originaalmuusika. Kostja Tsõbulevski praegune bänd Gram-Of-Fun sai viimasel Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta albumi ja debüütalbumi auhinna, kuid teda mäletatakse ka koosseisust Aides ja ka tema sooloprojekt Levski tõmbas tähelepanu. Trummar Kallervo Karu sai muusikuna hoo sisse ansamblist Slide-Fifty, kuid on mänginud ka bändides Toe Tag ja Chungin & The Strap-On-Faggots.

Lõpuks on Eliit ka Eplikule vaid üks võimalus oma ideede vormistamiseks. Tema esimene tuntud bänd Claire’s Birthday esineb sel suvel üle hulga aastate esimest korda taas koos, vahepeal on olnud ka Ruffus ja pungilik Koer ning Eliit on samuti tegevusvormi ja koosseisu vahetanud. Eplik on praeguseks laulukirjutaja ja muusikaprodutsendina koostööd teinud paljude Eesti muusikatippudega ja viinud uuele tasemele ka uusi tegijaid. Häid lugusid on Eplikul nii palju, et ta võiks neist kokku panna terve hittidest koosneva kontserdisarja – ja ei läheks sugugi üheplaaniliseks.

Mis tunne on olla veidi üle neljakümnesena klassik? Ei kujuta ette. Et klassiku katse kontsert ajalukku jäädvustada ei läheks lörri, olgu mainitud, et loos „Pöördumatult soe“ mängis Vaiko Eplik Estonia kontserdisaalis nähtavasti esimest korda elektrisitarit, mille kõla on päris veider, aga tõepoolest sobib looga. Aga jah, klassik, mitte pelgalt parketikõlbulik – seda on Valgetähe IV klassi teenetemärgi omanik juba ammu. Ja varsti vanameister, mis siin salata. Sama küsimus kehtib võib-olla ka Kadri Voorandi kohta, kes on pisut noorem, ent sel kontserdil eriti ei figureerinud. Ta astus üles vaid ansamblikaaslastega koos ja Estonian Voices esitas ühe tema loo „Ma ootan su ära“, mida olen varem kuulnud Voorandi ja Mihkel Mälgandi duo repertuaaris.

Vaiko Eplik nentis, et talle täitsa meeldib selline töö, et saab Steinwayd klõbistada ja Estonian Voicest kuulata. Kontsert oli mu meelest nauditav, ehkki vahest iga noot ei raputanud seekord maailma – see-eest päästab selle armastus! (Nõnda kinnitati viimase lisalooga.) Minu meelest on Eesti Kontserdil päris hea mõte kutsuda Epliku ja teiste tasemel popmuusikute abil kontserdisaali rahvast, kes muidu ehk ei taipaks sinna oma jalga tõsta. Kui oli kõlanud n-ö ametliku kava lõpulaul „Lauludest ja muust“, siis oli kuulda sellist müdistamist ja huilgamist, millesarnast ei ole Estonia kontserdisaalis kuulnud ammu.
Kunst

Maailma lõpus on lillemaalid

17. märts 2023

PILLE-TRIINU MAISTE

Jenny Grönholmi isikunäitus „Tulevikumälestused“ Tallinna Linnagaleriis kuni 26. III.

Jenny Grönholmi isikunäitus „Tulevikumälestused“ kutsub ka juhuslikud möödujad galeriisse, sest vaateaknast paistavad tänavale kaunid pastelsetes toonides lillemaalid. Galeriis aga esmapilgul silma hakanud vaatepilt muutub. Enamik maale mõjub üsna nukralt ja süngelt.

Alustan Tallinna Linnagalerii näituste vaatamist alati uksest vasakult poolt. Seetõttu juhatab mind Grönholmi näitusele kõige abstraktsem teos „Tee“. Valdavalt mürkroosades toonides maal mõjub valgel seinal tühja ja üksikuna. Kõrvale on küll kleebitud postkaardisuurused tumedad pildikesed, kuid teoste omavaheline dünaamika ja näituse sõnum jäävad sealjuures veel kättesaamatuks. Sissejuhatavad teosed, mis ukse kõrvale paigutatuna võiksid vaatajale tee kätte näidata, mõjuvad paraku abstraktse roosa mullina.

Tagumise saali seinad on kaetud suure- ja ka väikeseformaadiliste loomi ja muud loodust kujutavate taiestega. „Müstiline metsasalu“, „hobused“, „koerad“ ja „üksikud inimesed“ on märksõnad, mis võiksid seda näitusesoppi kirjeldada. Värvitoonid on soojad, kuid sünged. Mulle hakkab näituse juhtmõte – mineviku kogemustest tulenev hirm üksijäämise ja üksilduse ees – vaikselt kohale jõudma. Hirm, et see kartus hakkab varjutama väljapaneku fiktiivse või mittefiktiivse peategelase elu. Peamiselt annavad sellest aimu inimfiguure kujutavad teosed. Inimesed on kas ihuüksi või siis loomadega, kes nendest ei taha välja teha.

Maal „Isa“ on Jenny Grönholmi Tallinna Linnagalerii näituse kõige morbiidsem teos.

Kujutatud figuuride kehakeel osutab sellele, et nad on õnnetud või elule alla andnud, nagu näiteks teoses „Ananassimees“, kus üksik mees lehvitab arglikult taimede vahelt. Üksikisikud ei ole karja osa, nad on välja heidetud ja maha jäetud. Nad on üksi, nii nagu mõnedki indiviidid ühismeediaajastul, kui sotsiaalelu on suuresti asendunud virtuaalsega. Kõrvalkorteris elavatele naabritele enam naljalt tere ei öelda. Küll aga on paljudel sadu ja sadu „sõpru“ Facebookis, kellele heal juhul kord aastas sünnipäevaks õnne soovitakse, sedagi kirjalikult.

Kui jõuan ringiga tagasi esimesse ruumi, saan lähemalt süveneda vanaroosal seinapinnal eksponeeritud kaunitesse pastelsetesse lillemaalidesse, mis hakkasid juba tänavalt silma. Lähemal vaatamisel mõjuvad need kõhedaks tegevalt. Teos „Viimane õhtusöök“ meenutab rohkem matuserituaali kui toredat perekondlikku õhtueinet. Tegelastel pole nägusid, varem kaunina tundunud lilled on justkui kaunistused hauakünkal ning tagatipuks on maali paremas servas kaks kummituslikku tegelast.

Veel paar sammu edasi on maal „Isa“, mis on kogu näitusel kõige morbiidsem. Tumedal taustal figureerib roosakas kummitusmaja, mille katusel seisab üksik mees. Kindlasti on mõneti süüdi ka filmid, kus peategelase elu on kõige rohkem mõjutanud lapsepõlvemälestus, kus isa hüppab katuselt alla. Tallinna Linnagalerii esimest ruumi varjutab surmatemaatika. Vägisi tuleb meelde Juhan Liiv ja „Must lagi on me toal“. Eks see lause ole ikka iseloomustanud põhjamaarahvaid, kuid praegu saab see vaimse tervise ja lapsepõlvetraumade taustal uue maigu.

„Tulevikumälestused“ on vaadeldav nii möödaminnes kui ka süvenedes, kuid sõnum erineb vaatamisviisil märgatavalt. Igal juhul äratab Jenny Grönholmi jutustav visuaalkeel eksistentsiaalseid sisekõnelusi. Minul käivitusid aastatuhande algul sündinule omased mõtted, näiteks: tulevik on must viimnepäev, kõik hea on juba ära olnud, nüüd saab ainult hullemaks minna. Digigiidi lugedes mõistsin, et morbiidset doomsday-mentaliteeti kunstniku visioonis siiski polnud. See jättis otsa lahti: ma võisin üle reageerida, kuid ka kunstnik (kes on juhtumisi samuti millenniumi algul sündinud) võis maalida niivõrd süngelt, sest teda on mõjutanud ajastule omane traumeeritud ja depressiivne alateadvus.
Muusika

Vikerkaarepüüdmisest võistulaulmisel

17. märts 2023

LIIS RULL

VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine 11. ja 12. III Tallinna ülikooli aulas.

Nais- ja neidudekooridel oli üle viie aasta taas võimalik omavahel mõõtu võtta Eesti Naislaulu Seltsi korraldatud võistulaulmisel. Neljas kategoorias võttis laulumaratonist osa 30 koori ning kuna viimane seda sorti sündmus jääb juba mõõtmatult kaugesse pandeemiaeelsesse aega, oli elevus kahtlemata suur.

Laupäeval alustasid võistlust 11 C-kategooria naiskoori. Kohustusliku pala, Sirje Kaasiku teose „Üksainus maa“ kaalukeel oli sõnadeski kõlanud vikerkaare kõrgeimasse tippu jõudmine. Kuigi üldmuljelt on laul harrastuskooride repertuaari väärt täiendus, tõi see kohe esile hulga probleeme, millega on tulnud kollektiividel ajast aega rinda pista (nt vokaalikasutus ning sageli nappiv fraasi edasi viimise ja liitmise oskus). Kui kategoorias esimestena üles astunud kooridel kannatas kohustuslik laul eeskätt vokaaltehniliste vajakajäämiste all, siis edaspidi tekkis raskusi juba nootide tabamisega ning ebapuhast laulu oli kahjuks kaugelt rohkem kui õigeid harmooniaid. Olukorras, kus pärast piiranguperioode on kontserditegevus elavnenud ning rahvusvaheline konkursiareen võimekate kooride jaoks taas avatud, on võistulaulmine taidluskooridele muuhulgas ellujäämisküsimus: turbulentse üle elanud koorimaastikul on konkurss võimalus end vormi ajada ja koondada. Kategooria võidu koju viinud Türi kammernaiskoor, kellele see oli konkursidebüüt, sai loodetavasti kenakese motivatsiooniannuse.

Lüürilisele loomule vaatamata kätkes Pärt Uusbergi „Kõik muutub lauluks“ vokaalselt mitut ebamugavat kohta ja oli B-kategooria kooridele korralik proovikivi: nii mõnigi koor, kel ülejäänud kava kenasti õnnestus (I koha pälvinud kammernaiskoor Lu, Tartu naiskoor Domina), takerdus kohustusliku pala keerukusse. Nii napsas parima kohustusliku laulu preemia endale Tallinna Ülikooli naiskoor, kes oli veidi kimpus intonatsiooniga meloodia tippudes, kuid suutis palast vormida kõige ühtlasema ja paremini helisema läinud versiooni. B-kategooriat iseloomustas üldse suurem ebaühtlus: kui C-kategoorias olid mõned puudujäägid selgelt läbivad, siis B-kategoorias olid näiteks mõned häälikud eeskujulikult välja toodud, teised seal kõrval aga täiesti unustatud ning ka liigselt esile tungivaid vokaale oli ühtlustatud vaid pisteliselt.

Juba viiendat korda A-kategooria esikoha endaga Emajõe kallastele kaasa viinud Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor (dirigent Triin Koch) oli kategooria tugevaima koorina vaieldamatult seda väärt.

VENÜ naiskoor Vanaemad oli suurepärane näide, et olemasoleva materjaliga on võimalik teha läbini hingestatud ning mõtte- ja tekstipeensusteni lihvitud tööd, mille tulemusena saavutatakse oma kategooria III koht ühes dirigendi ning ilusa emakeele eripreemiaga. Värske juubilari Silvia Melliku kätest läbi voolanud muusika oli südamest tulnud kaunis jutustus, mis ei jätnud külmaks, vaid kiskus magnetina pingsalt koori jälgima. Küllap annab sellest tunnistust ka asjaolu, et Vanaemad oli ainus B-kategooria koor, kes teenis publikult sel päeval välja kõlava „Braavo!“ ning nii mõnegi liigutuspisara.

Ainsa neidudekoorina oli võistlustules äsja aasta koori tiitli pälvinud üle-eestiline neidudekoor Leelo. Kuigi nende nooruslikult energiline esitus oli ilmselgelt konkursi tarbeks lihvitud, on siiski kahju, et neile ei pakkunud konkurentsi ükski A-kategooria neidudekoor – ehk on üks põhjusi samal kevadel toimuv rahvusvaheline Tallinna koorifestival. Mõtlema paneb ka asjaolu, et võistulaulmisel polnud ühtegi B-kategooria ehk tavakooli neidudekollektiivi, kuigi nende osalemist oleks võinud soodustada tõik, et kohustuslik pala kuulub suvise laulupeo repertuaari.

Kahe konkursipäeva alusel sai teha ka üldisemaid järeldusi. Peast laulev koor näeb konkursiolukorras alati parem välja ning lauljate kontakti dirigendiga tuleks pingelises situatsioonis kindlasti tähele panna ja hinnata. Kuigi selle eest ei anta konkursil eraldi punkte, on mõttekoht ka koori üldine lavaolek, alustades rivistumisega ja lõpetades lahkumisega. Publik mäletavat lõpuks vaid esimest ja viimast akordi, niisamuti ei saa alahinnata koori jäetud esimest ja viimast muljet konkursil. Sirge seljaga tuleb osata lahkuda ka pärast ebaõnnestunud lõppakordi. Sama olulised kui esireas säravad näod on kõik dirigendist ja publikust kaugemal paiknevad lauljad: iga laulja peaks tajuma, et publiku silmad on võrdselt kõigil laval olijatel.

Repertuaarivalikus hakkas nagu eelmiselgi võistulaulmisel silma ülekaalukas eesti autorite esindatus.¹ Kuigi omamaiste autorite esitamine on mõistetavalt ja vaieldamatult oluline ning kõik koorid ei hakka tõenäoliselt Risto Joosti innustusel ridamisi Bachi motette laulma², tasub ka C- ja B-kategooria dirigentidel suunata pilk kaugemale: kindlasti leidub ka väljaspool kodumaist repertuaari jõukohast muusikat, millest saavutamisrõõmu püüda. Mitmel juhul (naiskoor Kirekeel, Haapsalu naiskoor Kaasike) oli koorijuht ise kätte võtnud ja oma kollektiivile pala või seade loonud.

Julge repertuaarivalik tasus end sel korral üldiselt ära. Ellerheina vilistlastest võrsunud kammernaiskoori Lu kava silmates tundus, et korralik ports inspiratsiooni on saadud kammernaiskoori Sireen esimeselt kauamängivalt. Maria Kõrvitsa „Taevas on mitmendat päeva tasa“ ning Lembit Veevo aegumatu „Kadakad“ kummitusliku sopraniliiniga naiskooriversioonis õnnestusid ja olid hästi kujundatud ning seepärast jäid paljud kardetud vead juhtumata. Nii vene kui ka prantsuse muusikasse varba sisse kastnud naiskoor Kevad näitas oma parimaid värve siiski Tormise „Sügismaastikes“, kus „Kanarbiku“ lõpuks maailmasuuruseks paisunud leek heas mõttes kõrvetas.

Tõnu Kõrvitsa „Arm ja surm“ koorijuhtide naiskoori esituses oli seevastu sisuline häving: kui ülejäänud repertuaariga tuldi üldiselt toime, siis see pala pani küsima, kuidas saab nii tugevate intonatsiooni- ja ansambliprobleemidega ning harmooniates täielikult laiali vajunud lugu konkursilavale või koorile sobilikuks pidada.

Neidudekooride esindatus oli sel korral napp, kuid eelseisva laulupeo neidudekooride repertuaari sai kuulda siiski mitmel korral (naiskoor Tempera, Lähte naiskoor, TTÜ vilistlaste naiskoor) – kahjuks polnud enamjaolt siiski tegu õnnestunud valikuga. Ühel juhul nägi dirigent kummastavalt palju vaeva, et tasaselt ja orgaaniliselt kulgevat laulu „Meri kiige all“ veidi paanilise alatooniga kokku köita, ning teisel juhul sai Sirje Kaasiku südamlikust palast „Sind ma tahan armastada“ mõistetamatu eikuhugi tormamine. TTÜ vilistlaste naiskooril oli laulupeolauludega ainsana õnne: Kaasiku pala polnud küll konarusteta, kuid siiski märksa veenvam, ning juba varem kaare all kõlanud „Küla kuuleb“ ühes koreograafiaga oli koorile märgatavalt meeldivam kavakild.

Juba viiendat korda A-kategooria esikoha endaga Emajõe kallastele kaasa viinud Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor oli kategooria tugevaima koorina vaieldamatult seda väärt. Otsekui oma alma mater’i valgete sammastena publiku ette rivistunud koor näitas, et peale rahvusromantiliste tõmbenumbrite Hüpassaare radadel sobib neile suurepäraselt ka Mehhiko kirevates kantsides seiklemine pärlendavate vahelepõigetega möödunud sajandi algusse ning päris tänapäevastele helimaastikele.

Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor rõõmustas maitseka repertuaariga, ent nii Thomas Tallise „If ye love me“ kui ka Arvo Pärdi teose „Zwei Beter“ puhul kimbutasid koori õhuke toon kõrgemas registris ning end raskesti kätte andev piano. Kohustuslikus palas põnevaid värve pakkunud aldirühm väärib see-eest kiitust. Teise koha ja kategooria parima dirigendi preemia pälvinud Teaduste Akadeemia Naiskoor sõudis tasa Andrus Siimoni käe all esikolmikusse ning tegi tasakaaluka etteaste. Eelmise võistulaulmisega võrreldes kategooria võrra kõrgemale liikunud naiskoor Gaudete esitus oli igati korralik: koori kõlaga oli tehtud head tööd, kuigi häälerühmiti esines üksikuid väljatorkeid ja puudu jäi Mendelssohni toetatud läbipaistvusest. Tubli etteaste eest pälviti kategooria III koht ning ilusaima emakeele preemia, mille üle saab vaid uhkust tunda.

1 Merike Toro, VII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine. – Muusika 2018, nr 4.

2 Marge-Ly Rookäär, Luukamber. Kuidas koolitatakse Eestis koorijuhte ja dirigente? – Klassikaraadio 28. I 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608852713/luukamber-kuidas-koolitatakse-eestis-koorijuhte-ja-dirigente
Muusika

Kella- ja tšelloteemaline elleriaad

17. märts 2023

AARE TOOL

Kontsert „Heino Eller 136“ 7. III teatri- ja muusikamuuseumi Peeter Süda nimelises saalis. Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Sten Lassmann (klaver). Kavas Heino Elleri teosed tšellole ja klaverile: „Õhtulaul“ (1921), „Vana tants“ (1913), romanss G-duur (1924), poeem As-duur (1921), prelüüd g-moll (1917/1933), andante serioso (1931), prelüüd e-moll (1942/1965) ja ballaad e-moll (1944).

Heino Elleri (1887–1970) sünniaastapäeval 7. märtsil kogunesid ellerlased teatri- ja muusikamuuseumi elleriaadile ehk Ellerile pühendatud vabas vormis kontsertloengule. Tšellist Valle-Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann tõid sedapuhku kuuldavale Elleri kogu tšelloloomingu, ühtekokku kaheksa pala.

Peale Elleri tšellomuusika terviktutvustuse oli kontsertloengul teinegi ajend: nimelt andis Sten Lassmann teatri- ja muusikamuuseumile üle Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ (1929) originaalkäsikirja, mis seni oli asunud Hiiumaal Emil Ruberi pärandi hulgas. Ruber oli veterinaar-bakterioloog, kes peale erialase laboratoorse töö osales 1920. ja 1930. aastatel muusikaorganisatsioonide tegevuses ning pidas sõbra Heino Elleriga kultuurilooliselt väärtuslikku kirjavahetust. Kuna Ruberi piimandusalaste saavutuste hulka kuulub hapukoorevõi uue valmistamismeetodi väljatöötamine (Põllumajanduse Akadeemia 8. XII 1960), oli Elleri klaveriloomingu crème de la crème usaldatud kahtlemata asjatundlikesse kätesse.

„Kellade“ käsikirja jõudmisega muuseumifondi pole saanud teose tekstikriitilised küsimused siiski veel ammendavat vastust, sest 1933. aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali sarjas ilmunud „Kellade“ noodiväljaandes ja Hiiumaa käsikirjas on mõningaid erinevusi. 1933. aasta noodiväljaandes on pala alguses juhiseks lento e mesto, millele kolmandas taktis lisandub pensieroso (mõtlikult), Hiiumaa käsikirjas aga andante pensieroso (pliiatsiga läbi kriipsutatud ja asendatud märkega lento). Käsikirjas on pala määratletud kui „Prelüüd“ (läbi kriipsutatud) ja selle all sulgudes on pealkiri „Kellad“. Nagu toonitas Sten Lassmann käsikirja tutvustavas loengus, on esialgne prelüüdimääratlus paljuütlev, sest joonib alla „Kellade“ seose 1920ndatel Elleri klaveriprelüüdides avalduva modernistliku suunaga.

Elleri modernism asetub 1920ndatel käärinud kunsti ja kirjanduse taustale ja on ühtlasi osa märksa pikema mõjuga arenguliinist. Üks niisuguseid on alates 1905. aastast pead tõstnud nooreestlus, mis taotles kirjanduselu euroopalikustamist prantsuse ja Põhjamaade eeskujude järgi. Nooreestlusele andis dekadentliku muusikalise palge Mart Saar, kelle soololaul „Must lind“ ja klaveripala „Skizze“ ilmusid ajakirja Noor-Eesti (1910, nr 3 ja 4) lisana. Umbkaudu 1905. aastast kuni Esimese maailmasõjani leidis Euroopa muusikas aset üleüldine stiililine lahknemine ja radikaliseerumine, mille vilju võib maitsta Schönbergi, Stravinski, Bartóki, Skrjabini jpt loomingus. Justkui oleks toona olnud midagi õhus …

Sten Lassmann andis teatri- ja muusikamuuseumile üle Elleri tuntud klaveripala „Kellad“ (1929) originaalkäsikirja, mis seni oli asunud Hiiumaal Emil Ruberi pärandi hulgas.

Nooreestlaste baudelaire’ilikult raipehõnguline idealism ja siurulaste (1917–1920) estetistlik „luuleplahvatus“ jäid 1920. aastate alguses eristumishimulistele kirjandustegelastele hambusse. Sõjajärgne pehkimise tunne tõukas tagant „kirjanikkude yhingu“ Tarapita moodustamist, nende samanimelise häälekandja (1921-1922) avanumber algab tõdemusega, et „ummiku on lykat meie vaimline kultuur“. Manifesteeriva eneseväljenduse aeg jäi küll üürikeseks, sest 1920ndate lõpus saabus proosakirjanduses elu- ja rahvalähedaste teemade tulv. Toonast kunstiuuendust kehastas Eesti Kunstnikkude Rühm, mille liikmed võtsid malli kubismist, ekspressionismist ja futurismist.

Muusikas tähendas moodne eelkõige prantsuspärast, mistõttu Elleri partituuride päises on märgitud peale eestikeelse pealkirja „Crépuscule“ („Videvik“), „L’aurore“ („Koit“), „Les appels de nuit“ („Öö hüüded“), „Légende symphonique“ („Sümfooniline legend“) või „Les fantômes“ („Viirastused“). Nii ühes kui ka teises teoses (a)tonaalsuse piire kompides oli Eller 1920ndate Tartu muusikaelus suur üksiklane, kelle muusikat esitati konservatiivide mõningasele turtsumisele vaatamata siiski meeleldi.

Kui sümfoonilistes poeemides, klaveriteostes ja keelpillikvartettides lookleb Elleri loomingu kord modernistlik, kord lüüriliselt mahenenud pealiin, siis tšelloteosed olid talle kui kõrvalepõige. Nende seas on prelüüd tšellole ja orkestrile g-moll (1917), mille seade tšellole ja klaverile ilmus trükis 1933. aastal, ja mahukaimana ballaad e-moll tšellole ja orkestrile (klaveriga versioon trükiti 1948. aastal). Muud tšellopalad kuuluvad käsikirjalisena Elleri loomingu salapärasemasse ossa, ehkki tšellistide eest varjule pole jäänud needki. Nii näiteks on südamlik „Õhtulaul“ Toomas Velmeti esituses vinüülplaadil „Contra aut pro?“ (2017).

Tšellomuusika võib olla Elleri muu mahuka loomingu seas küll teisejärguline, ent varaskrjabinliku melanhoolia ning Ellerile nii omaste põhja- ja kodumaiste kujutelmade allikana köidab ometi meeli. Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni esitus oli ennekõike üleskutse jäägitule ellerlusele, millega kuulaja nende peagi üllitatava tšellomuusika terviksalvestuse ootuses loodetavasti varmalt ühineb.

Elleri tšelloloomingu saamis- ja esituslooga seoses tasub veidi värskendada ajalooteadmisi toonase Tartu parima tšellosolisti kohta. Selleks oli Paul Berkowitz (1894–1975), kes olnud „Tartu publiku pailaps“ (Postimees 3. IX 1926) ja „Eesti modernisti Heino Elleri soe tõlgitseja ja propageerija“ (Postimees 25. IV 1928). Mitmekülgsete huvidega riialane Berkowitz õppis muusikat ja arstiteadust Leipzigis ja Peterburis, 1914. aastast kohtame aga tema nime ajalehtedes seoses Tartu muusikaeluga.

Tartu ülikoolis omandatud arstihariduse kõrvalt oli Berkowitz Vanemuise orkestri esitšellist ja üks soositumaid soliste, kammermuusik ning Tartu kõrgema muusikakooli õppejõud. Tema repertuaari kuulus muu hulgas Elleri prelüüd g-moll ning selle perioodi üks ilmekamaid palu, Artur Kapi wagnerlik prelüüd (1918) tšellole ja orkestrile. Side Eestiga püsis ka mõnda aega pärast tema suundumist Riia ooperiorkestrisse 1926. aastal. Eesti muusika biograafilises leksikonis (2007) märgitakse, et Berkowitzi hilisem saatus on teadmata. See pole siiski tõsi. Jälgi on mõnevõrra seganud küllap asjaolu, et edasi läks Berkowitz Kaunasesse, kus teda sestpeale tunti leedupäraselt kui Povilas Berkavičiust. Just Leedu muusikaharidusse jättis Berkavičius kõige sügavama jälje, kuivõrd praeguses Leedu muusika- ja teatriakadeemias mäletatakse teda kui sõjajärgsete kümnendite värvikat tšelloprofessorit ja pikaajalist dekaani. Nõnda on Berkowitz, Elleri teoste omaaegne „soe tõlgitseja“, oluline kõigi kolme Balti riigi keelpillimängu ajaloos.

Kontsert „Heino Eller 136“ ajendas mõtisklema ellerluse hetkeseisust üldisemaltki. Elleri muusika uurimise ja esitamise eelmine kõrgperiood oli 1980ndatel seoses tema 100. sünniaastapäevaga, kui ilmus Peeter Lilje dirigeeritud Elleri orkestriteoste LP-sari ja olulist allikmaterjali sisaldav raamat „Heino Eller oma aja peeglis“ (koostaja Mart Humal, 1987). Sestpeale on lisandunud Elleri kolme sümfoonia noodiväljaanne (toimetaja Mart Humal, 2012), Sten Lassmann on salvestanud alates 2011. aastast Briti plaadifirmale Toccata kõik klaveriteosed, Tallinna keelpillikvartett jäädvustas Elleri keelpillikvartetid (2016) ning Olari Eltsi juhatatuna on praeguseks ilmunud kahe CD jagu orkestriteoseid (2018-2019). Nimetagem ka alates 2019. aastast tegutsenud Heino Elleri Sihtasutust, mis on püüdnud uuristada eri organisatsioonide vahel killustunud ellerlusele selgema voolusängi.

Elleri enesestmõistetava kultuuriloolise tähtsuse kirjeldamiseks ei tarvitse kulutada sõnu. Ometi on Eller jäänud mingis mõttes oma kuulsate õpilaste varju. Raamatukoguriiulil on küll Eduard Tubina kogutud teoste kena noodiväljaanne, ent Elleri loomingule kogutud teoste au veel osaks saamas ei ole. Enne seda peaks niikuinii kaante vahele jõudma Elleri temaatilis-bibliograafiline kataloog. Asjahuviline leiab teabe üles muidugi kas või maa alt, aga Ellerit puudutavaid materjale koondav veebileht (näiteks www.arvopart.ee eeskujul) kahtlemata soodustaks ellerlikke püüdlusi nii Eestis kui ka piiri taga. Seega on 140. aastapäeva ja veidi pikemas perspektiivis „Heino Eller 150“ eel aeg küps uueks ellerlikuks hüppeks.