naiskirjandus

Viimase aasta jooksul on Eesti päevalehtedeni jõudnud poleemika Euroopa ajaloo kirjutamise võimalikkusest ja vajalikkusest. Mujal algasid need debatid ajaloolaste seas juba mõnda aega tagasi.  Ajakirjanduse jaoks muutus küsimus huvitavaks, kui mõned poliitikud Saksamaal ja Prantsusmaal olid ideed toetanud. Saksamaa ja Prantsusmaa ajaloolaste ühisprojektina on juba valminud nn ühise ajaloo esimesed köited ning kantsler Angela Merkel on teinud ka ettepaneku kirjutada Euroopa jaoks ühine ajalooõpik.

Eesti ajakirjanduses sel teemal sõna võtnud autorid puhul on ebaselgeks jäänud küsimus, kas me räägime a) Euroopa ajaloost kui (nn tõesest) narratiivist ehk piisavalt mahukast ning eeldatavasti mitmeköitelisest koguteosest, b) Euroopa Liidu samasugusest ajaloost, c) Euroopa ajaloo kooliõpikust, d) Euroopa Liidu ajaloo kooliõpikust.

Kooliõpikute puhul tuleks omakorda küsida, millisele vanuseastmele selline õpik peaks sobima. Eesti hariduses on üritatud püüdlikult ära tabada ja isegi ennetada protsesse, mille läbiviimist Euroopa Liidu vanemates liikmesriikides alles põhjalikumalt vaagitakse ja juurutatakse. Nii mindi Eesti kõrgkoolides 3+2 süsteemile üle mõne kuuga (sama tegi äsja Türgi). Euroopa Liidu kandidaatriigiks olemise aja poliitilisi ambitsioone võib tagantjärele mõista, aga nüüd seisame probleemide ees, kuidas täita see formaalsus mõistliku sisuga. Näiteks Suurbritannia niipea vist ühtlustamistuhinale ei allu. Õppetegevuse eesmärgistamine on neil juba ammu käimas ja isegi ellu viidud. Inglise ajaloolased ja paljud nende kolleegid mandril küsiksid kõigepealt – ega ometi Euroopa ajaloo õpik pole vajalik kõrgkoolidele? Kardetavasti sellisega ei lepitaks, vähemalt mitte Cambridge’is, Oxfordis ja paljudes teistes endast lugupidavates ülikoolides, kus õppetöö peaks toetuma uurimistööle.

Paljude maade ajaloolaste ühistegevusel on omaette väärtus ja see väärib toetamist. Siiski tuleb küsida, milliseid probleeme Euroopa ajaloo üldkäsitlusega uurida ja lahendada?  Kui sellise ühistegevuse tulemuseks on mingi publikatsioon, siis poleks kellelgi midagi koostöö vastu. Iseasi on, kus ja milleks seda kasutama hakatakse? Gümnaasiumi juurde minnes võib Suurbritannias nn  A-tasemel ajaloos süvenedagi terve õppeaasta jooksul ühte teemasse. Olgu selleks näiteks Hitleri Saksamaa, Euroopa ajalugu vms, mis tähendab, et sealsed õpilased vajavad hoopis teistsugust Euroopa ajaloo õpikut kui Eesti, Soome ja paljude teiste riikide gümnaasiumid, kus samal õppeaastal võetakse läbi ka maailma ajalugu. Veel keerulisemaks läheb lugu siis, kui leiame, et Euroopa ajalugu tuleks õpetada alamastmel, põhikooli tasemel. Samasugune õpik ei sobi ilmselt mõne Balkani riigi külakooli ja näiteks Amsterdami kooli internatsionaalse koosseisuga klassi, kus istub ainult paar valget õpilast. Pilt oleks erinev, kui tegelikult peetaks silmas hoopis Euroopa Liidu kui institutsiooni ajaloo koostamist.

Eesti ajakirjanduses ilmunud sõnavõttudes (Marek Tamm, David Vseviov, Lauri Vahtre jt) näib domineerivat siiski ühelt poolt valmisolek ja teiselt poolt skepsis mingi üldisema käsitluse suhtes. Poolt ja vastu ollakse Euroopa ajaloole kui poliitilis-ideoloogilist ja moraalset sõnumit sisaldavale koguteosele. Vahtrel on piisavalt alust küsida: “Euroajalugu – miks mitte?” (EPL. 7. IV 2007). Kas või sellepärast, et sellise pealkirjaga ajalookäsitlusi leidub Euroopas ja maailmas kümneid ja isegi sadu. Kui minna näiteks USA kongressi raamatukogu kodulehele ja lüüa sisse otsingusõnad “European history”, leiame ainuüksi XXI sajandil ilmunud väljaandeid ligi sada. Muide, leidub ka piisavalt gümnaasiumile mõeldud õpikuid, mis kannavad sama pealkirja. Kui me tõesti vajame mingit Euroopa käsitlust eesti keeles, siis pole probleemiks neist mõni välja valida ja tõlkida. 

Kui selline tee tundub liiga lihtne (juba tehtud), siis on veel kaks vastandlikku meetodit. Esiteks võime valida kümnete ja sadade maailma (tsivilisatsioonide) ajalugude hulgast sobiva väljaande ja kõrvaldame sealt nn Euroopa-välised teemad ning kompileerime niimoodi Euroopa oma loo. Sellise variandi eelis oleks asjaolu, et ehk õnnestub koguteosesse kuidagi sisse jätta Euroopa ajaloos üsna olulisel kohal olnud suhted ja seosed USA, Ladina-Ameerika, India, Hiinaga jne. Maailma ajalugude koostamine pole Eestis mingi probleem. Nii on näiteks Saksamaa koolide õpetaja käsiraamatust saanud Eestis teos, mida nimetatakse maailma ajalooks.1

Selletaolise väljaandega kaasneb usk, et kogu ajalugu on võimalik mahutada ühtede kaante vahele. Lisandub veel veendumus, et mingi seda laadi raamatu avaldamine on igasuguse üldistava arutluse või analüüsi hädavajalik eeltingimus. Esineb arvamusi, et ajalugu tuleb enne valmis või “täis” kirjutada ja siis saame hakata tema üle arutlema, interpreteerima, seaduspärasusi otsima jms.

Teine variant ehk induktiivne meetod oleks pisut keerulisem ja aega nõudvam, aga võimalik, et viiks parema tulemuseni. Me võime toetuda näiteks regionaalsetele ajalugudele (Balti ajalugu, Skandinaavia, Balkani, Ida- ja Kesk-Euroopa jne) ning jõuda neist lähtudes juba Euroopa tervikajalooni. Ükskõik millise mainitud kolmest teest me valime, peaksime esmalt iseendale selgeks tegema, mida me Euroopa ajaloo all silmas peame? Me võime näiteks leida koguteoseid Euroopa paganluse, nõiakunsti, kultuuri, kunsti, fašismi, radikaalsuse, parempoolsuse, sotsialismi jne ajaloo kohta. Sama kerge on anda ülevaateid Euroopa valitsejatest eri aegadel, valitsuste koosseisudest, diplomaatidest ja muudest poliitikutest ning parteidest. Väga levinud on ülevaated konfliktidest, sealjuures relvastatud konfliktidest ja sõdadest. Äsja ilmus eesti keeles Euroopa õiguse ajalugu. Keeruline pole koostada ülevaateid sündmustest, mis on Euroopas mõjutanud rohkem kui ühte riiki või rahvast, ja kajastada koguteoses nn rahvusvahelisi suhteid Euroopa sees, kuigi nüüd võiks juba küsida, kas see oleks sise- või välispoliitikast kirjutamine. Siiski tundub, et Eestis sel teemal sõna võtnud peavad silmas midagi muud, kogu eespool toodu millegipärast ei rahulda.

Tundub, et esmajoones käib poleemika teemal, kas on võimalik ületada rahvusriiklik lähenemistee, aga ikkagi koostada ühtlasi Euroopa riikluse ajalugu. Mõnede autorite (nt Philip Bobbitt) arvates on rahvusriik juba ammu asendunud teistsuguse arusaamisega riigist, kuid see ei sega püüdlusi näha ja kirjutada Euroopa ja maailma ajalugu rahvuslikust perspektiivist lähtudes. Siit algavad erinevad arusaamad ehk ajaloo kirjutamine seostub võimuga. See, kes ja kuidas ajalugu kirjutab, on samasugune võimu küsimus nagu sõjalise, majandusliku, poliitilise domineerimise püüe. 

Lisanduvad mõned formaalsed raskused, kui tahaksime kirjutada Euroopa ajalugu. Kas sellises väljaandes tuleks kuidagi mainida ka näiteks karjalasi, mustlasi, islandlasi, norralasi ja kas või setusid? Ehk – kas tegemist on rahvustekeskse ajalooga, mis peaks olema Euroopa suur väärtus, või siiski riikidekeskse lähenemisega. Kas sakslased ja austerlased on piisavalt erinevad ja kes on šveitslased? Lihtne on vastata, et Euroopa ajaloos peaks mõlemat lähenemisteed rakendatama. Sajad katsed pole ilmselt soovitud tulemust andnud, sest ega muidu kõlaks taas üleskutseid uuesti proovida. Pragmaatikuna ma siiski ei kahtle: küsimus seisab pigem poliitilises tahtes ja piisavas hulgas rahas! Tulemusele ei takista keegi järjekordselt pealkirjaks panemast “Euroopa ajalugu”. Teistsuguste murede ees oleme juhul, kui seame oma eesmärgiks koostada Euroopa Liidu kui riikide ühenduse ajalugu, mis peaks sobima laiemaks lugemiseks ning mitte pelgalt kooliõpikuks. Sellele teele asujatel tasuks samuti tunnistada eelkäijate ponnistusi. 

Me ei tea päris kindlalt, kas Euroopa Liidu idee sündis liberaalsest ja föderalistlikust mõtlemisest, mis lähtus eeldusest, et ühistegevuse toel on võimalik jõuda eesmärkideni, m
is ei realiseeru kunagi üksikute riikide separatistliku tegevuse tulemusel. Nii on Euroopa Liidu alustest rääkides arvatud. Föderalistliku lähenemisviisi suurim nõrkus seisneb paraku vastandumises rahvusriigile ja samal ajal püüdes vähemalt formaalselt asendada see ikkagi riigilaadse institutsiooniga. Selline lahendus võib aga kaasa tuua kodanike lojaalsuse (sh seaduskuulekuse) märgatava nõrgenemise rahvusriigiga võrreldes ja teiseks ei kao koos föderatiivse suprariikliku institutsiooni kujunemisega võimalus unitaarriigi kujunemiseks ning võimalikud konfliktid teiste samasuguste riikidega (nt Euroopa ja USA vastuolud). 

Mõned uurijad on ELi loomislugu seostanud eeskätt XX sajandi rahvusvaheliste suhete küsimustega, pannes selle laiemasse konteksti. Euroopa integratsiooni algust tuleks seepärast otsida külma sõja kontekstist II maailmasõja järel. Euroopa Liidu kujunemist soodustas ühelt poolt reaalne (või kujutletav) sõjaline oht kommunistliku bloki poolt ja teiselt poolt USA toetus Euroopale bipolaarses maailmas. Viimane võis tuleneda sõjalistest, julgeolekuga seotud kaalutlustest või ka majanduslikest, laiema turu vajadustest.

Riigikeskne lähenemine on teinud aktuaalseks vajaduse ümber mõtestada suveräänsuse mõiste ning isegi ahvatlenud vastandama viimast integratsiooni mõistele. Vastavalt 0-summale kui mängureeglile on üks võimalik ainult teise arvel ehk integratsioon tähendab suveräänsuse vähenemist.

Režiimi teooria lähtub eeldusest, et rahvusvahelised suhted avalduvad põhimõtteliselt anarhilisena, kuid see ei välista koostööd. Seda tõestab erinevate režiimide kehtestamine.

Konstruktivistlik mõttesuund eitab riiki kui fikseeritud, staatilist tegurit rahvusvahelistes suhetes. Riik on kiiresti muutuv, ebastabiilne, ajaloolise arengu üks etappe, sotsiaalse suhtlemise tulemus. Sotsiaalne läbikäimine toob kaasa igasuguste struktuuride kujunemise ühiskonnas, sealhulgas võimustruktuuride kujunemise ja arengu. Ka huvid, printsiibid, normid, reeglid, eesmärgid, identiteedid jms on sotsiaalselt konstrueeritud. Peamist tähelepanu pole seepärast vaja pöörata kahe- või mitmepoolsetele läbirääkimistele üksikute riikide vahel, vaid pigem analüüsida, miks ja kuidas kujunevad ühised veendumused, usk millessegi, ühised normid, sümbolid (nt Euroopa kui selline).

Piirdudes vaid nende üksikute näidetega erinevatest arusaamistest, mida endast kujutab Euroopa ajalugu, on selge, et Euroopa lugu ja eriti Euroopa Liidu ajalugu ei saa allakirjutanu arvates koostada, lähtumata mingist perspektiivist. Enne selle töö juurde asumist tuleb oma maailmavaade sõnastada. Kui projekti võimalikke rahastajaid õnnestubki ära petta lubadustega koostada objektiivne, tõene, tegelik vms Euroopa ajalugu, ei pääse autor(id) hiljem oma maailmavaate avamisest. Siis võib tulemus  paraku olla hoopis vastupidine sellele, mida ehk algselt poliitikute poolt loodeti – luua ühine identiteeditunne. Seega tuleks enne ikkagi vastata küsimusele, miks ja kuidas siis selle eesmärgini jõuda.

1 Herman Kinder, Werner Hilgermann, Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Avita, 2001.

Lähinädala sündmuste analüüsi tuleb vaid kiita. Toimunuga seonduvat on käsitletud muljetavaldavalt mitmekesiselt ja tublisti sügavamalt kui igapäevameedia puhul harjunud oleme. Veelgi rohkem oleks ehk tahtnud kuulda seaduskuulekate mitte-eestlaste häält – arvamusi, mida valitsus külmalt mitteoluliseks näib pidavat.

Reageeringutes reageeringutele on üles kerkinud silmaklappidega ja reetlike vasakpoolsete intellektuaalide teema. Räägitakse taas kasulikest idiootidest, nii nagu Stalin nimetas kommunismi kõige ligitõmbavamatel päevadel innustunud intelligentsi. See võrdlus on siiski mugav, lähiajaloost käepärast võtta liialdus. Üles jääb küsimus, kui mitmekülgselt ja kui paljudes valdkondades peab olema informeeritud, et rahvale eksistentsiaalse kaaluga poliitilistes küsimustes sõna võtta ja kust maalt tuleb oma sise- ja sotsiaalpoliitilised kibestumised otsustavalt kõrvale jätta. Sotsiaalne hoolivus ning sise- ja välispoliitilise reaalsuse läbinägelik hindamine ei ole meil küllap alati tasakaalus.

Vene imperialism – ja tänane Vene imperialism eriti – on oma äri- ja suurriiklike huvide realiseerimises nii külm, hoolimatu, küüniline ja julm, et humanistliku kasvatuse saanud ning empaatiale ja mõistmisele häälestatud vaimuinimene kipub sageli uskuma pigem seda looritavat retoorikat kui asja kujutlematult brutaalset ning toorest sisu. Küllap kuluks paljudele humanitaaridele ära kursus Martin Amise, David Satteri ja Anna Politkovskaja taoliste autorite kohta. Püsivalt Gadameriga kokku puutunud mõtlejad peaksid seda tüüpi autoreid lugema võib-olla tõesti esiotsa lausa kuid ja iga päev.

Siiski ei saa mingit vasakintellektuaalide rada pidi eristusjooni tõmmata. Iivi Masso suurepärane arvamuslugu (EPL 30. IV) näitas ilmekalt, kuidas sotsiaalselt hooliv maailmavaade ei lepi kuidagi kuritegelike ja imperialistlike identiteetide säilitamispüüuga ega oma nende kattevarjus tehtavate avantüüride osas illusioone. Pole põhjust arvata, et lääne vasakintellektuaalidel oleks täna liigset soodumust Venemaa propaganda ohvriks langeda. Venemaad kujutatakse vasakintellektuaalide seas sageli hoopis ebainimliku, mitte millestki hooliva kapitalismi halvima näitena. Seda lubab uskuda kas või New Left Review värske number. Moskva majandusprofessori Vladimir Popovi Venemaa arengut murelikult vaatlevale loole järgneb hiljuti Tšetšeenia kohta raamatu avaldanud Tony Woodi analüüs, kuidas Venemaa erakordselt põimunud poliitilise ja majandusliku eliidi tegutsemine on üks jõhkramaid ja küünilisemaid kitsastes korporatiivsetes ärihuvides tegutsemise näiteid tänapäeva maailmas.

Väidetav äriringkondade diktaadi ohjeldamine, millega Putin rahva ootustele vastates justkui tegelenud oleks ja mida laiadele hulkadele markeerib Hodorkovski juhtum, on vaid kattevarjuks korporatiivsetes huvides edenevale kihistumisele vene ühiskonnas. Woodi sõnul on Venemaa näide, kuidas riigil puudub üldse igasugune positsioon korporatiivsete ärihuvide vastu. Teoks on saanud see, mida mustemates globaliseerumisstsenaariumides lääne suunal ennustatud on. Wood toob esile kolossaalsed sotsiaalsed, regionaalsed ja varanduslikud lõhed, mis, vaatamata teatud stabiliseerumisele ja mitmeid aastaid kestnud märkimisväärsele majanduskasvule, Vene ühiskonnas süvenevad. Nii näiteks erineb sissetulek Moskva ja Ivanovo oblasti kõrvutamisel seitse korda. Poole hiigelriigi siseriiklikust kogutoodangust annavad Venemaal kolme-nelja keskuse ettevõtted.

Pidevad õnnetusjuhtumid ja David Satteri raamatus “Pimedus koidikul” kirjeldatud üksikutele kodanikele osaks saanud uskumatud kannatused ei ole juhus, vaid Vene valitsuse jõhkralt hoolimatu poliitika tagajärg. Riigis, kus viiendikus haiglates puudub soe vesi ja kanalisatsioonisüsteem ning riigiülikoole suudetakse vähem kui kolmandiku osas riiklikult ülal pidada, on suurkorporatsioonide huvides hüppeliselt makse vähendatud. Sellele lisanduvad drastilised inimarengu näitajad. Nii on Venemaa välistel põhjustel saabunud surmade poolest Maailma Tervishoiuorganisatsiooni nimistus esimene ning isegi viimasel ajal, kui “olukord mõrvade ja muu osas on riigis stabiliseerunud”, leiab Venemaal 100 000 elaniku kohta aastas aset 20 mõrva, mis ületab relvaga vehkimiste poolest kurikuulsa USA vastava näitaja rohkem kui kolm korda. Eesti vastav näitaja on küll euroopalikust briljantsusest kaugel, kuid oli 2002. aastal Venemaast siiski üle poole väiksem (vastavalt 33 ja 15 mõrva 100 000 elaniku kohta). Pole põhjust arvata, et niisuguse siseolukorraga riik hooliks kelleski piiri taga.

Hukkunud Dmitri juhtum on küll erakordselt kahetsusväärne, kuid on selge, et Venemaa jaoks on mõrvatud kaasmaalasel pelgalt poliitiline tähendus. Vaatamata suursaadik Mart Helme sõnavõttude tasakaalukusetusele tuleb nõustuda ta sedastustega, et “küsimus siinsete vene noorte õigustest, heaolust ja perspektiividest pole Moskva jaoks tegelikult absoluutselt päevakorral” ning et “konflikti vundamendiks on geopoliitika ja Venemaa suurriiklikud ning majanduslikud huvid”.

Kuulun nende hulka, keda monument ei häirinud. Olen elanud majas, kus umbes 80% on vene inimesi, pea kogu oma elu. Suhtun nendesse inimestesse austuse ja lugupidamisega. Nad moodustavad eluilma, mille vastu mul midagi ei ole ja mille asendumine kujutaks endast küllap kohanemisraskustki. Nende seas on kahtlemata inimesi, kes ei loe iga päev ajalooraamatuid ja on Venemaa infoväljas, kuid kelle perekonna mälestus nende maale tunginud vaenlase vastu võitlemisest on siiras. Nende pärast oleks võinud monument jääda.

Minu arvates on Isamaaliit käitunud aastaid kahetsusväärselt, esindades natsionalistlike ekstsentrikute revanšihimu tõsiseltvõetaval poliitilisel maastikul. Pole võimatu, et just Isamaaliit on monumendiküsimust aastaid häältemagnetina käsitledes peasüüdlane, kes mängis selle palli Venemaa jalge ette. Kuid kumuleeruv vastasseis monumendi ümber kujutas endast venivat ja laienevat julgeolekuohtu, mille käigus tekkinud Eesti ühiskonna polariseerumist Venemaa poliitiline juhtkond silmanähtavalt nautis.

Lõpuks on tõsi ka see, et eesti poisid ja kogukond on venelaste jaoks mingis ähmases kollektiivses alateadvuses ikka fašiste tähendanud. Isegi kui eestlastele tegelikult üldsegi paha ei soovita, lööb see lumesõdadest peale välja. Venemaa kujundab oma identiteeti imperialistlikest huvidest lähtudes ja sellise varjuga identiteeti ei ole vaja Tõnismäel toetada. Identifitseerimiseks olgu siiski kultuurikeskused ja -üritused, mitte oma koduriigi suhtes üha enam vaenulikku varjundit omandavad mälupaigad. 

Valitsusele, ammugi politseile ei ole põhjust ette heita toimetulemist kriisisituatsioonis. Politsei väärib piiritut tänu ja austust. Ei saa nõuda, et politsei käituks kui soe ja sõbralik siidikera, kui teda on järjepidevalt provotseeritud. Politsei reakoosseisul tuleks kohe ja hüppeliselt palka tõsta. Tuleb tunnustada ka üksikisiku rolli kriisis. Mõne Kanal 2 või Eesti Raadio julge reporteri või operaatori tõttu teame kõigest paremini kui muidu. Toekas on abipolitseinike rohkus. Väga tuleb tunnustada muidu vastikult kolletava Postimees Online’i tööd.

Ansipi ja valitsuse tegevusega seondub siiski palju küsitavat. Raske on otsustada, kuivõrd kannustas Ansipit pragmaatiline mõistlikkus mitte pakkuda Venemaale võimalust eesti ühiskonna eesti lõhede arvelt profiiti lõigata ja kuivõrd esines soov Isamaaliidu vana teemaga kasu lõigata. Lihula kombel vargsi pealeminek, demagoogilisus ja ülbe ignorantsus seaduskuuleka vene kogukonna tundeid puudutavatele küsimustele reageerimisel. Rõhutamine, et tegu on ainult ja ainult marodööride ja vandaalidega kuni sinnamaani, et tekib tunne, et tõesti oligi valitsusel endal väike uitmõte või koguni plaan poolprovotseeritud vandaalitsemiste taustal pragmaatiline punktivõit võtta. Seaduskuuleka vene kogukonna eimillekski pidamine. Niisugused probleemid võiksid olem
ata olla. Ei ole võimalik sellise mentaliteediga juhte Eestile sobilikuks pidada. Ehk pole päris kõike nii soovitud ja see on palavikulistes sündmustes nii kujunenud? Ehk on siin midagi parandada?

Olin ka eestlasena, sõites läinud neljapäeva varahommikul kella kuue ajal kodulinnast välja tööle, Tõnismäel hommikutundide katte all vargsi toimuvast häiritud. Mis oleks muutunud, kui oleks avalikult teada antud, et kindlal kuupäeval ja kellaajal päeva ajal alustatakse monumendi juures töödega? Et asi võetakse ette, kuna vaenulikud jõud on muutnud monumendi küsimuse Eesti destabiliseerimise vahendiks. Valitsuse retoorikas kõlas, et nii tegutseti hoidmaks ära halvimaid vastasseise. Raske on kujutleda, et avatult tegutsedes oleks juhtunud midagi veel hullemat.

Lugedes New Left Reviewst Venemaa analüüse jäi kummitama, et me ei ole siiski ka ise paljust sellest negatiivsest, mis iseloomustab postsovetlikku röövkapitalistlikku Venemaad, suutnud otsustavalt lahti saada. Küsimus ei ole ainult selles, et mitmed inimarengu näitajad nagu keskmine eluiga ja välistel põhjustel surnute arvukus kalduvad meil Venemaaga samasse kanti. Ka Eesti näib teinekord tegutsevat pelga majanduskasvu ja välise stabiilsuse huvides ning sotsiaalne hoolivus laiemalt ning kodanikuühiskond ei ole meil väärtus.

Meil ei ole küll nii otsest äri ja poliitilise eliidi põimumist nagu Venemaa tippjuhtkonnas ning nii konkreetset ringi, mis ühendab luuretaustaga nomenklatuuri, rikastumist ja tipp-poliitikat, mida Financial Times on karikeerinud nimega Russia Inc., kuid meie riigiametite politiseerimise ja nomenklatuurse taustaga Vene tipp-poliitika vahel on sarnasusi. Ka Tony Woodi statistika selle kohta, kuidas rikastumine käib Venemaal poliitika kaudu ja abil, toob meelde rusuvad Eesti analoogid. Kui sul ei ole avatud ja läbipaistvat mentaliteeti ühtede asjade ajamises ja sa pead ning oled harjunud igapäevapoliitikas hämaraid asju varjama, siis lööb sama mentaliteet välja ka eksistentsiaalse tähtsusega  asjade ajamisel.

Eestis on viimasel ajal moodi läinud tsiteerida Marcus Aureliust, kelle meelest parim kättemaks vaenlastele on mitte muutuda nendesarnaseks. Tundub, et seda käsulauda on liiga tihti mõistetud pelga keeluna mitte röövida purukslöödud vitriinide tagant aluspesu. See tähendab siiski ka palju muud, mille poole Eestil on veel tükk maad minna, see tähendab olla hoolivam, solidaarsem ja võtta kuulda kõiki ühiskonna liikmeid, see tähendab kodanikuühiskonna arendamist. Lihula monumendi, Sakala keskuse ja pronksmehe kõrvaldamisel on Eestis valitsevat mentaliteeti iseloomustav ebameeldiv ühisosa.  Poliitikas tähendab see ka seda, et me ei demagoogitse, et me ei ignoreeri tõstatatud küsimusi, et me seame avatuse ja läbipaistvuse normiks ka siis, kui see on poliitiliselt ebamugav.

Nõukogudeaegsele ajupesule ning tendentslikele ajaloovaadetele pole siinses vene koolis suudetud miskit vastu panna. Ja nüüd siginevad teispidi pinged: see olukord ei ole veel lahenenud, eesti vimm on pikk. Aadrit pole lastud. Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema, küsib järjekordne Tõnisson järjekordse parve kallal rahmeldades, ja siin peab paraku ütlema, et küsib ehk õigustatult.

Peeter Helme: Ma ei ole nõus, et tegu on meie – eestlaste – ebaõnnestumisega. Mis õnnestumise võimalus meile nii väga antud oligi? Minu silmis on tegu olukorraga, kus vene vähemus on eestlaste poolt neile antud usalduse kaotanud ja nemad peavad nüüd kõvasti pingutama, et see tagasi võita. Ma ei taha sellega öelda, et kogu Eestis elav vene elanikkond süüdi oleks – kaugel sellest! – aga need mõni tuhat märatsejat rikkusid paraku sellega ära ka ülejäänud mõnesaja tuhande Eesti venelase maine. Ainuke, kes midagi teha saab, on nemad ise. Väidan ettevaatlikult, et üks toimunu paljudest põhjustest võis olla ka kohaliku vene intelligentsi liiga nõrk roll oma kogukonna arvamuse kujundamisel. Olgu selle põhjuseks siis venelaste üleüldine võimetus tunnistada ennast vähemuseks meie maal või mingid muud, mulle hoomamatud põhjused…

Mihkel Kaevats: Eesti meedia jälgijale on selgeks saanud, et tegu on Vene võimude koordineeritud ja räige rünnakuga, Vene meedia vaatajale aga, et pronkssõdurit on saetud, et poliitvangide peldikuis on olnud peksuveri, mis on nüüdseks küll ära pühitud jne. Need, kes Vene poole pealt näpuga näitavad, ka kõige kõrgemal tasemel, kasutavad ajaloosõnavara, mis on segu sakraalsest retoorikast ja suurnõukogude kantseliidist.

Mis puutub Peetri mainitud “vene kogukonnale antud usaldusse”, siis ma ei usu,  et niisugust asja kunagi olnud on – usaldusest saab rääkida ikka pigem üksikisikute vahel. Hea on nende sündmuste puhul see, et mängitakse juba üsna lahtiste kaartidega – see on võib-olla see “aadrilaskmine”, millest Jürgen rääkis –, ja vastupidiselt nii mõnelegi teisele vaatlejale usun, et sellest on õige tegutsemise korral võimalik võita kõigil Eestis. Vastane on selge: mitte venelased, vaid Putini poliitbüroo propagandistid.

J. R.:  ETVs rääkisid Pet Shop Boysi mehed, et negatiivsuse, mässu ja lõhkumise, vihatavate asjade nimekirja kaudu enesemääratlemine on ehk parem sisutühjast positiivsusest või konstruktiivselt programmeeritud elust, ja ka näiteks Forgotten Sunrise’i laulja tutvustas oma negatiivse sõnumiga muusikat n-ö positiivsele lahendusele viiva teena. Mäss on noorte silmis nii või teisiti idealiseeritud – ahvatlevam tundub olla lindprii. Nii et: kui paljud tänavail olnutest olid idealistlikud noored ja kui paljud paadunud huligaanid? ja kas viimased tõukasid esimesi tegudele või nokerdasid vaikselt suurema mäsu varjus omi hämaraid asju ajada? Sellist statistikat meile vist ei anta.

Peeter ütles, et vene intelligentsil pole oma kogukonnas küllalt kõlapinda. Küllap see nii on, samas usun ma, et protsentuaalselt venekeelsest elanikkonnast on meil gümnasiste ja üliõpilasi, intelligendihakatisi rohkem kui nt emakesel Venemaalgi. Ja Eesti vene kogukonna nägu on olnud üldiselt läänelikum, läänlaslikum.

Kuid siinne venekeelne kultuurielu paistab olevat kriisis. Sellest oleks siin õigem mees kõnelema Igor Kotjuhh, kuid tema ülevaateist olen aimanud, et väga hästi asjalood just pole – ja mitte sugugi riikliku toetuse vähesuse tõttu. Sest tõtt-öelda ei ole väärt vene kultuuriprojektidele Eestis küll teadaolevalt kätt ette pandud. Pigem on ehk sama probleem nagu eestikeelseski kultuuriruumis: kellele teha, kellele suunata, kes on see publik? Millist kirjandust ihkaksid näiteks nood tänavail lammutanud? Vihast õhkuvaid anonüümkirju Internetis? Üks Bodrovi “Venna” laadis asi läheks hästi?

Meil pole pinnast, millel vägivaldsema ja vihameelsema osaga vene noortest kontakti leida. See pinnas saaks ametlikul tasandil olla ehk ainult kool. Mingite integratsiooniprogrammidega à la ETV tõesti toredad kakskeelsed noortesaated on nüüd kuidagi hilja ja naiivne välja tulla. Meil puudub ühine keel, ja minus pole enam seda masohhismi, mis aitas me emad-isad üsna immuunseina läbi nõukogude ülikooli ideoloogiliste ajupesuainete. Ma valin mitte-vaikimise, mitte-teesklemise: ma ei pea leppima või aru saama üheksa aastakümmet väldanud absurdiprojektist, mille masinavärk on nii sisse töötatud, et inimesed veel ta valesid uskumast ei väsi.

P. H.: Kui ma rääkisin alguses eestlaste poolt venelastele antud usaldusest, siis ei rääkinud ma mitte sellest, millesse ma usun, vaid ikkagi reaalsusest. Eestlased on siinset venelaskonda usaldanud esiteks lubades neil siia jääda, teiseks andes mittekodanikele võimaluse öelda sõna sekka kohalike omavalitsuste valimistel (teadupärast pole see sugugi nii levinud praktika), kolmandaks käies tõesti siidkinnastega ümber venekeelse haridussüsteemiga. Ja mis on tulemus? Tulemus on see, et Kremlil, kes tõepoolest on meie tõeline vaenlane, on, millele oma tegevus Eestis rajada. Seetõttu ma ka ei tea, kas on ikka hilja nüüd välja tulla ETV kakskeelsete saadetega. Kunagi pole hilja. Pigem vastupidi. Mitte integratsioon ei ole läbi kukkunud – seda pole kunagi olnudki –, vaid langenud on hoopis side meie silmadelt ja usun, et nii eestlastel kui venelastel on peagi kergem neist asjadest rääkida kui seni.

M. K.: No kui meile keegi tarbimisune pealt kõri kallale asub, olemegi ise süüdi. Toimunu on ehk veidi vaipa kloppinud, vabadusaastate mugavustolmu natukegi välja! On üks asi, mida ei tohi teha. Pronksmässu tõttu ei tohi karistada neid, kes midagi ebaseaduslikku pole teinud – kas siis riiklikult või eraviisiliselt. Hirmutavaks omakohtu näiteks võiks olla Stavropoli kasakate soov kohalikud eestlased oma kodudest minema ajada. Loodan, et siinmail sellesarnaseid mõtteid ei heietata. Sest selline on lihtsalt rumal.

Samas ei saa riik märatsejaid ja eriti uuekooli internatse hellitada. Riik on käitunud laamendamise algusest kiirelt ja konkreetselt, tema tegevus on usaldust loonud. Jõu kasutamine on õigesti doseeritud – senini kahelnud said tõestuse, et jõumeetmed võetakse vajadusel kasutusele. Koeramentaliteediga märatsejaile on sellest tsiviliseerumisel kindlasti abi.

Oleme maailma pressis saanud oma ajaloolistele ja reaalpoliitilistele probleemidele uskumatult palju ja uskumatult erapooletut kajastust. Maailm on saanud teadlikuks paljust, mida Eesti diplomaatia on aastate jooksul üritanud kohale viia. Tõenäoliselt leidub üsna erineva etnilise taustaga eestimaalasi, kes Eesti valitsusele pöialt hoiavad.

Taassündinud uhkus olla eestlane peaks suubuma enesekindlusse ja loovusse, mitte aga oma kaasmaalastega ülbitsemisse. Eesti ajaloos on alanud uus ajastu, mille rütmi määrab pronksmäss. Selles on palju võimalusi – üldine emotsionaalne elevatsioon tekitab vajaduse tähenduse järele; lõpeb pudukaupmeeste ajastu. Selle aja nägu iseloomustab hästi enne Esimest maailmasõda Euroopa maadel toimunud käärimine: see on kunsti õitseng ja hävingu algus. Kõik on hullud, kõik on empaatilised, stiihilised, ennasthävitavad ja endast kõik andvad. Nüüdsest ei muuda enam meie elu niivõrd raha, vaid tähendus.

J. R.: Sest tõesti: transiidiäri kadumine Eestist või me oma üksikute kaupade sisseveo blokeerimine Vene poolel tunduvad kuidagi tähtsusetute pisiseikadena, mis siis, et pikas plaanis mõjuvad kindlasti otse ka meie rahakotile. Võiks isegi mängida mõttega, et äkki sunnib nafta ja gaasi kulgemise vähenemine valitsust Eestit kuidagi ökoloogilisemale arenguteele suunama. Roheline äri on praegu hea äri, roheline alternatiiv ainuke pikaajaline investeering, mis inimkonna kestvuse näol midagi tagasi toob… Venemaal pole muidugi mõtet seda juttu rääkida.

Igatahes on need sündmused teavitus ja sümbol: me ei ela täiesti turvalises, lõhedeta-vastuoludeta kod
anikuühiskonnas, siia on sisse programmeeritud mõned võimalikud plahvatused, mõned lõksud ja miinid. Me ei tunne neid inimesi, seda seina- või põrandapragude rahvast, kes tolle ebastabiilsuse tekitab (kas tunned kedagi, kes tunneks kedagi, kes poode rüüstas? Muidugi, neid oli ka vähe ja nende seas liikus Venemaa kodanikke…), aga me teame tolle allikat.

Paraku ongi nii, et kui meist idas asjad märkimisväärselt ei muutu, kui see toitev läte, mürgivihma niristav pilv ei haju, kestab too miini otsas elu veel mõnda aega. Ma ei väida veel, et Baltimaadest võib saada Euroopa uus Balkan, aga igatahes liigub musti jõude, kellele säärane vihkamisest toituv rahvaste ja ajaloo keedukatel siin kandis kole kasulik oleks.

P. H.: Jürgen, su viimased laused olid nüüd ikka väga tulised! Aga üldiselt olen sinuga täiesti nõus: ajalugu pole lõppenud, vaid kestab edasi. Kõike on juhtunud ja kõike juhtub veel tulevikuski. Et toimunu meid kuidagi nietzscheaanlikus mõttes äratada võiks – nagu mulle Mihkli sõnavõtust justkui läbi kumas –, loodan minagi, aga ma ei ole kuigi kindel selles, kas see juhtub.

Eesti riiki tunnustan minagi suutlikkuse poolest õigel hetkel hambaid näidata. Iseasi, kas see kandub kuidagi üle ka eestlaste eneseteadvusesse. Kas hakatakse tajuma, et see oleme tegelikult ju meie, kes hambaid näitas, ja et see on meie kõigi huvides. Ma arvan, et see küsimus – küsimus rahvusteadvusest – on olulisemgi nii aruteludest, kas politsei kasutas liigset jõudu või mitte (ise olen veendunud, et ei kasutanud), või ka sellest, kas Venemaa tõesti suunab naftatransiidi mujale.

M. K: Rahvusliku eneseteadvuse defineerimine on uutes tingimustes tõesti kõige olulisem – seda nii eestlaste kui eestivenelaste poolt. Päris naljakas, milliste loosungitega mindi valimistele. Arvatavasti ei ole “rikas palk, parem riik” niipea enam huvifookuse keskmes.

Pärast rahutuste maharahunemist kirjutasin oma sõbrale ajakirjanikule Moskvas, ta on ameeriklane, aga juba aastaid Venemaal elanud. Ta ütles, et tegelikult tahaks ta olla praegu venelaste poolel – sest pamjatnik’u enne 9. maid mahavõtmine oli lihtsalt inetu! –, aga reaktsioon oli nii sõge, et kaasatundmine pole võimalik. Meie peame olema oma valitsusega, sest kui me siin alla jääme, avastame end peagi Venemaa jäisest embusest.