Toeta
Otsi

naiskirjandus

  • Tantsutuur toob lavale Ruslan Stepanovi ja Krista Kösteri uued tantsulavastused

    Raido Bergstein

    Eesti Tantsuagentuur esietendab Tantsutuuri raames 8. novembril teatri NO99 kammersaalis tuntud koreograafide Ruslan Stepanovi ja Krista Kösteri tantsulavastusi “Distance” ja “Blush / Pealispinna all”. Lavastustes osalevad Eesti Tantsuagentuuri noored tantsijad.

    Ruslan Stepanov on lõpetanud Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia erialal ning töötanud Teatris Vanemuine balletiartisti ja koreograaf – lavastajana. Tema tuntuimate tantsutööde hulka lavastajana kuulub näiteks eesti kirjandusklassikal põhinev tantsuline nägemus “Kevadest”. Ruslan Stepanov on tantsijana osalenud teiste seas Teet Kase, Saša Pepeljajevi, Pär Isbergi ja Oksana Titova tantsulavastustes.

    Krista Köster on koreograaf, tantsuõpetaja ja tantsija, kelle isikupärane liikumiskeel on eesti tantsumaastikul äärmiselt pilkupüüdev. Krista on õpetanud ja õppinud erinevates stuudiotes ning juhatanud pikka aega oma stuudiot Prodance Tantsukeskus. Hetkel töötab tudengitga Tallinna Ülikooli koreograafia osakonnas ja EMTA Kõrgemas Lavakunstikoolis ning osaleb tantsija ja koreograafina erinevates etendusprojektides. Viimaste aastate töö hulka kuulub ka Krista koostöös Kristina Paśkevićiusega loodud tantsulavastus “Camouflage”.

    Tantsutuur on 2010. aastal alguse saanud kaasaaegse tantsu protsess, mille eesmärk on omavahel siduda tantsu erinevaid vorme, olles samas avatud dialoogiks teiste kunstivormidega. Erinevate sihtgruppide kaasamiseks ning tantsukunsti populariseerimiseks on Tantsutuuri repertuaaris lavastusi nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele, kes tunnevad huvi kaasaegse tantsu ja teatri vastu.

    Tantsutuur toob omavahel kokku juba end tõestanud tantsukunstnikud lavastusprotsessi juhendajatena ning noored, oma teed alles alustavad tantsukunstnikud. Selleks produtseerib Tantsutuur (tantsu)lavastusi, tuues aastas lavale 3 – 4 uuslavastust ning kaasates oma tegevusse tantsukunstnikke nii Eestist kui ka välismaalt.

    Tantsutuuri koraldab Eesti Tantsuagentuur.

    “Distance” ja “Blush / Pealispinna all” tulevad lisaks esietendusele esitlusele ka 11. novembril NO99 kammersaalis.

  • Irriteerivalt avastuslik etendus

    Virve Normet

    Väikeste saalide justkui omaette voolav muusikaelu on värvikirev ja pakub palju meeldivaid üllatusi. Kumu auditoorium on nende reas üks uus, omapärane ja inspireeriv “must saal”. Kolmas etendus sarjast “KuMu Kumus” oli taas midagi täiesti omanäolist ja avastuslikku.

    Ursula Saal, kes on lõpetanud EMA ja Bordeaux’ konservatooriumi ning jätkab haridusteed doktorantuuris, on napilt kolmekümnene saksofonivirtuoos. Ta teeb kaastööd improvisatsiooniansamblis PROimPRO, tellimusprojektides näitlejate ja tantsijatega ning ka NO 99 jazziklubis. 2000. aastal võitis ta Tartu improvisatsioonikonkursil “Improvizz” I preemia, aasta hiljem Leipzigis rahvusvahelisel improvisatsioonikonkursil eripreemia.

    Omalaadne koostöö on tal nüüd Anne-Liis Polliga, kelle superanne on selgunud just improvisaatorina. Aastaid tagasi võitis noor koorijuht, tollal Anne-Liis Treimann, vabariiklikul koorijuhtide konkursil kõik võimalikud preemiad grand prix’ni. Oleme teda aastaid teadnud ka kammerlauljana, aga võimalust Polli improviseerimas kuulda on olnud vist vähestel.

    Kunstnik Jaan Toomiku loomingusse kuuluvad videod, installatsioonid ja maalid, ta osaleb meelsasti “kirjudes” projektides ja õpetab Eesti Kunstiakadeemias noortele interdistsiplinaarseid kunste.

    Etendus oli mõneti rabav. Ja mitte selles mõttes, et Jaan Toomiku video, mis tõi taustapiltidena meie ette sõna otseses mõttes suures plaanis elu varjukülgi ja pahupoolt, asotsiaale ja nende räiget kõnet, oleks kuidagi kontekstist väljas või šokeeriv. Otse vastupidi! See haakus mõlema pikema autorilooga, mille Ursula Saal oli oma kavasse valinud. Fuminori Tanada on väga andekas Euroopa koolitusega jaapani muusik, kes oskab saksofonide “hingeelu” ära kasutada oma humaansete ideede kandjana. Tema “Mysterious Morning III” (1996) sopransaksofonile on pühendatud Pariisi kõrgema konservatooriumi saksofoniprofessorile Claude Delangle’ile ja eeldab mängijailt ka tõelist kõrgemat pilotaaži. Tanada on loo kohta öelnud: “Soovisin edasi anda ebastabiilset seisundit saksofoni erinevate mängutehnikatega nagu bisbigliando, ebaregulaarsed trillerid, multitoonid, glissando’d, hääle ja saksofoni üheaegne kasutamine, veerandtoonid jne. See on kujutluspilt ebastabiilsest värisevast hulluvast inimesest, kes üritab seda peita enda sisse.”

    Ka kontserdi kulminatsiooni, nimiteose “Grab it!” tenorsaksofonile ja fonogrammile omapära võtab kõige õigemate sõnadega kokku helilooja Jacob ter Veldhuis ise: “Minu arvates on suhtluskeel, sõna muusika aluseks. Seetõttu otsustasin kirjutada teose, kus vastandasin saksofoni ameerika slängile. Lindistasin ühe teksti ameerika dokumentaalsarjast, kus räägiti nooruse ja vangide allakäigust. Nende maailmavaade ühiskonnast äratõugatuna inspireeris mind oma südantlõhestava verbaalse agressiivsusega. “Grab it!” on mõnes mõttes fonogrammi ja saksofoni duett-duell. Sõnade tähendus ja mõte saab teatavaks loo jooksul, niisamuti vangide lootusetu situatsioon. Ometi olen tahtnud anda selle looga edasi positiivset tähendust: elu on väärt elamist, haara elul sarvist!”

    Kahe kandva heliteose vahele kõlasid mahendavalt Anne-Liis Polli sooloimprovisatsioonid ja duetid saksofoniga. Vanem generatsioon ehk mäletab Yma Sumacit ja tema haruldast võimet imiteerida džunglihääli. Ehk Anne-Liis Poll ei pahanda, et toon võrdluseks selle nime. Tema enda lauluoskus (kui seda üldse võib lauluks nimetada!) – tegelikult vokalisti meisterlikkus oli kontserdil võrdväärne saksofonisti virtuoosse mängutehnikaga. Kuidas anda ettekujutust inimhääle tekitatud helikaskaadide mitmevärvilisest rikkusest? Võtkem fantaasiale abiks looduse hääled, linnulaulu öökullist ja rukkiräägust üle kõikide suleliste tihase tsiitsitamiseni või kõrkja sahinast tormis murduvate mändide raginani… Helid ja nende liikumine oma sisemise rütmi, dünaamika ja pala tervikutunnetusega, detailides aga karakterite mänglevused ja üleminekud, kaunid ning ehmatavad, vaiksed ja üllatavad – see kõik sündis muusikute suurepärases kooskõlas ja teineteisemõistmises. Äärmiselt nauditav koosmusitseerimine!

    Nii ongi raske öelda, mis sügavamalt toimis – kas elu- ja looduslähedane kahe kunstniku improvisatsioon laval, mäng otse meie silme ees, või suure sisendusjõuga ja äärmiselt põnevalt lahendatud ning supertehniline nimilugu “Grab it!”. Mõlemad muusikud, Ursula Saal ja Anne-Liis Poll on aga irriteerivalt ainulaadsed.

     

     

     

  • Kuidas esitleda nõukogude kunsti – vaade muuseumi seest

    Juta Kivim?

    Kumu avamisest möödunud kahe kuuga on nii ajakirjanduses kui kuluaarides kõige suuremat elevust tekitanud Eha Komissarovi kureeritud nõukogude perioodi hõlmav ekspositsioon. On tõstatatud küsimusi selle ekspositsiooni piiride kohta – miks pole välja pandud 1990ndate kunsti (mis tegelikult jääb perioodist välja) – kuni küsimuseni, miks üldse eksponeerida eraldi okupatsiooniajastu kunstinähtusi, ja eriti, miks rõhutada sügava murrangu järgse perioodi, nn sotsrealistlikke kunstinähtusi ja nende omal ajal eksponeerimata jäänud paralleelnähtusi samast ajastust. On kirjutisi, kus on rõhutatud, et nõukogude ekspositsiooni kujundus on ebaõnnestunud, võrreldes tänaseks juba kanoniseeritud II maailmasõja eelse nn varamu-tasandiga. (Postimees 3. IV). Küsitavaks on tehtud kuraatori valikud jpm. Kõik see kokku näitab elavat huvi just nimelt aastakümneid hõlmavate nõukogude kunstinähtuste vastu, mis on ju tänaseni paljus kaasaegsel tasemel läbi kirjutamata.

    Mitmetele neist küsimustest vastas Kumu arutlusõhtul Eha Komissarov ise ja teeb seda ilmselt veel korduvalt. Küsimuse üle, miks on peetud vajalikuks eksponeerida nii rohkesti stalinistliku ajastu kunsti, sealhulgas ka Nõukogude kunstikeskustest neljakümnendail uude provintsi saadetud vene näidiskunsti, vastaksin meelsasti ka mina. Nagu Eha Komissarov ja mitmed teisedki tänaseks keskikka jõudnud kunstiteadlased, olen minagi lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ja vaatan kunsti eelkõige seoses kultuuriliste ja sotsiaalpoliitiliste arengutega ajaloolises protsessis. Ma ei tea, kas taotluslikult või n-ö kõrvalproduktina on sotsrealistliku perioodi rikkalik ekspositsioon toonud kaasa päris huvitavaid küsimusi tõstatava antropoloogilise ainese, mis meid endid, aga kindlasti ka Eestit külastavaid võõraid võiks huvitada kindlasti tunduvalt rohkem mõnest muust samas ekspositsioonis esitatud probleemist. Küsimusele, kas kunstimuuseumi ekspositsioon peab tõepoolest olema ühtlasi ka ajalootund, vastaksin väga positiivselt. Jah, see ajalootund kunsti kaudu huvitab paljusid tunduvalt rohkem kui Euroopa ääremaa epigoonliku kunsti kohapeal paika pandud ametlik kunstiajalugu. Paraku ei pruugi see sobida üldaktsepteeritud valmistõdedega rahvuslikust eneseteadvusest.

    Kuigi EÜSi ridadest riigistruktuure hõlvama kasvatatud etatistlikud noorpoliitikud seda ei armasta meenutada, seisab Eestil ja eesti rahval seljataga ligi tuhandeaastane koloniaalajalugu ja selles ajaloos on eesti rahvas olnud alati üheses positsioonis, koloniseeritud rahvas, hoolimata romantilistest legendidest, mis enamasti on töötatud välja vähem kui kakssada aastat tagasi alguse saanud rahvusliku enesemääramise perioodil. Ja veel, olenemata sellest, kas eestlased seda soovivad, hõlmab Nõukogude okupatsioon selles paljude okupatsioonide reas aukartustäratava ajavahemiku. Viiskümmend aastat on üks neljandik noore rahvuse rahvusliku enesetunnetuse ajaloos. Kui Venemaa tuhandeaastases riikluse ja rahvusliku kristluse traditsioonis võib nõukogude periood saja aasta pärast tunduda lihtsalt koletu ajalookapriisina, siis Eesti puhul ei ole see kindlasti nii ja mida varem hakkame paljusid oma rahvuslikke eripärasusi, sealhulgas ka kunstiajaloo arengut  analüüsima neid tõsiasju arvesse võttes, seda parem on see eestlaste rahvusliku enesetunnetuse tervisele. On üsna võimatu püsida assimileerimata, püsida elus tuhande aasta ja ka viiekümne aasta jooksul lakkamatus eitamise ja resistance’i seisundis. Selleks, et püsida sajandeid kestnud eriolukorras elus, on olnud ilmselt paratamatu leida võimalusi kompromissideks, elada sümbioosis okupeeriva võõrvõimuga. See kõlab alandavalt ja hirmutavalt, ent on paratamatu tõsiasi, millele peaks julgema võimalikult ruttu silma vaadata ja ka välja uurima, kuidas asjad tegelikult toimisid. Kuivõrd oluline on stalinistlik periood ka veel tänapäeva eesti kunstnikele, näitab kas või seegi, kui mitmeid kordi on oma näituseprojektides midagi sest ajast püütud meenutada ja esitada. Tuletaksin vaid meelde Jaan Elkeni üht viimaste aastate paremat näitust Hobusepea galeriis “Sagrada Familia”, kus kunstnik suudab maalikunsti võimalustega aktualiseerida rahvuse geneetilise mälu, konkreetselt 1946. aasta küüditamise loo.

    Venemaalt siia saadetud “esmajärguliste” nõukogude kunstnike mitte just võib-olla esmajärgulised tööd olid omamoodi etalonid, mida nii või teisiti siiski järgiti. Ka tee Moskvasse ja vene muuseumidesse ning näitusesaalidesse oli vaba. Keegi ei keelanud reise mööda Nõukogude impeeriumi, kuigi osa neist toimusid sunniviisiliselt ja olid surmavad. Ent selline on Venemaa ajalooline traditsioon, millega oleme seotud momendist, kui Peeter I XVIII sajandi algul annekteeris Baltimaad. Olime paratamatult seal sees ja käsitletav periood on osa meie endi ajaloost. Paarkümmend aastat iseseisvust kahe maailmasõja vahel ei muuda seda tõsiasja olematuks.

    Ella Wuolijoki astus Euroopa kirjandusse venekeelsest Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumist ja esivanemate unistustest loodud Aleksandrikool asus tööle venekeelse koolina, meie esimene rahvuslik kunstnik Johann Köler töötas pea kogu elu Peterburis, oli vene kunstiakadeemia professor ja eestlased said tema maale näha alles pärast meistri surma, teades vaid Kaarli kiriku apsiidimaali, mille alt äsja saadeti rahulasse seekordse iseseisva riigi suur president Meri.

     

  • Selges Molière?i keeles

    Mihkel Mutt

    Miks on selle ümber nii palju kära? Itaalia või isegi Inglismaa  vastava referendumi puhul oleks kära palju vaiksem. Vähemalt selles suhtes on prantslased näidanud, et Prantsusmaa loeb.

    Kui hästi üldistavalt maailma vaadata, siis näeme seal üksteise sees ahenemise ringe. Kõige laiem märgib nn valge mehe domineeriva rolli pisitasast vähenemist (Ameerika ei ole enam ?valge?, sest eurooplaste järeltulijaid on seal 30 ? 35 protsenti). Selle ringi sees olev ring tähistab Euroopa rolli vähenemist maailmas. Ja omakorda selle sees on Prantsusmaa rolli vähenemine Euroopas. Esimene sümboliseerib teist ja kolmas esimest. Selles mõttes tähistab Prantsusmaa kahtlemata ühte tervet tsivilisatsiooni par excelence.

     

    Altruism ja pragmaatilisus

     

    Nagu inimeste nii ka riikide ja nende liitude tegutsemises on kõrvuti ühelt poolt idealistlikud, romantilised ja altruistlikud, teiselt poolt pragmaatilised ja egoistlikud motiivid. Maailma viimase aja võib-olla kaks kõige ulatuslikumat idealistlikku projekti on Euroopa ühendamine, vaeste ja rõhutute tõmbamine heaoluorbiidile ja Ameerika soov levitada vabadust ning demokraatiat. Idealismi all pean silmas seda, et kuigi majanduslik edu pole kummalgi juhul kaugeltki vähetähtis, siis ometigi pole tömp materialism ainsa, alasti ja häbituna esiplaanil. (Ameerika projekti kriitika ei kuulu käesoleva artikli raamidesse.)

    Enamiku sotsiaalsete mullistuste puhul järgneb idealistlikule faasile pragmaatiline. Või nagu ütles Bismarc: revolutsioone teevad romantikud, nende vilju maitsevad kaabakad. Eestlased lubasid Laulva revolutsiooni ajal süüa kartulikoori, nüüd vaadatakse välismaal soodsamat tööotsa ja rahvust ei viitsita jätkata ei bioloogiliselt ega vaimselt. Kuni tuleb katastroof. Ameerika vabaduse levitamisele järgneb kindlasti mõne aja pärast tagasilöök, kodus võtavad maad isolatsionistlikud meeleolud. Kuni järgmise korrani. Euroopa Liidus on idealistlik faas  nüüdseks ilmselt lõppenud. See kulmineerus, kui otsustati liikmeks võtta mitte üksnes mõned edenenumad riigid, vaid terve trobikond. Selles liigutuses oli joobumust, selles helisesid ideaalid! Ei oska öelda, millal ja kui selgelt on jõudnud Brüsseli teadvusse, et koos Ida-Euroopaga lasti ELi kindlusse Trooja hobune; et meie ei ühinenud üldsegi sujuvalt ja tänulikult ühendkooriga, vaid hakkasime kohe nõudma, nii poliitiliselt kui majanduslikult. Me oleme suureks tülinaks ja valmistame palju ebameeldivusi. Mõistagi ei tunnista Brüsselis poliitilisest korrektsusest seda külma du??i keegi. Kui, siis ehk hiljem memuaarides. Aga ma usun, et väga suur osa vanast Euroopast kahetseb, et meid lasti sisse nende muretut elu häirima.

    Kujutlegem vahelduseks ühendust, kuhu kuuluksid Vahe-Euroopa maad ja Baltikum. Sellega tahaksid liituda need, kes on praegu jäänud või jäämas halli tsooni, st Ukraina, Valgevene, Moldova, Armeenia, Gruusia ja Aserbaid?aan. Algul me peaksime inimsuse ja euroopluse nimel sütitavaid kõnesid, lehvitaksime lippe ja puhuksime pasunaid. Kui nad aga meie liitu vastu on võetud, siis jõuab mõne aja pärast meieni arusaam, et meil tuleb neid küllalt pika aja vältel osaliselt ülal pidada. Näiteks Moldova on meist ikka palju vaesem. Pealegi kuuluksid liitu ka aserid, kes on moslemid ja tooksid kaasa meile võõrad väärtused. Ja siis hakkaks meie entusiasm haihtuma.

    Balti riigid võivad väga hästi nõustada Ukrainat või Gruusiat, kuidas ehitada demokraatlikku ühiskonda, aga majanduslikult ei ole meist niipea vaesemate järeleaitajaid. (Olgu 0,04 või 0,15 protsenti Eesti SKPst ? ikkagi on see eeskätt sümboolne, hea tahte märk.) Seda peavad tegema needsamad rikkad. Ent nemad on ühe vaestelaine vastu võtnud ja paistab, et praegu rohkem ei taha.

    On igaks juhuks kasulik meeles pidada, et ELis on maid, kes maksavad ühiskassasse pidevalt palju rohkem kui sealt saavad. Mille nimel? Keegi ei kohusta. Jah, muidugi, ikka on mõnusam elada majas, kus ka naabrid on enam-vähem korralikud. Selle nimel võib ühistumaksu tõsta. Aga kui see tõuseb väga kõrgeks, siis võib nn tuumik-Euroopal tekkida küsimus, miks mitte kolida omaette ?Tiskresse?, okastraadi ja valvetsoonide taha, kus pole vaja pool-asotsiaalide eest muretseda.

     

    Miks on prantslaste jahhi nii raske välja meelitada?

     

    Osa põhjusi on poliitilised, osa põhiseaduses eneses. Esmalt viimastest. Eesti Vabariigi põhiseadust on natuke üle 30, USA oma 20 lehekülge, Euroopa Liidu oma aga 300+ kõikvõimalikud indeksid jms.

    See võtab kokku ja formaliseerib kõik järjestikused lepingud ja alusdokumendid, mis ELi eksisteerimise jooksul on kuhjunud, samas visioneerib meetmed ELi tegevuseks XXI sajandil. Vastavalt eelsoodumusele võib seda võtta kui monoliitse Euroopa üliriigi manifesti või kui teed tõhusama ja otsustusvõimelisema Euroopa poole. Ikkagi on see n-ö normaalse põhiseaduse ja 80 000 seadusandliku akti ristand või taskuväljaanne. Konstitutsioon peaks aga olema säärane, mille sisu suudaks haritud kodanik üldjoontes peas kanda ja seda vajalikul hetkel kõnetada. Ta saaks mõne häiriva elunähtuse puhul mõtiskleda, kas see on vastuolus põhiseadusega või mitte. Euroopa põhiseadus, kardan, jääks eeskätt spetsialistide teatmikuks. Kuigi ka nemad jäävad selle kohal nõutuks. Nimelt on selles palju, mida ühes konstitutsioonis ei peaks olema. Sest sellega ei taheta määrata ainult struktuure, vaid ka pikaajalisi poliitilisi sihte. Mõni näide. Esimeses peatükis sätestatakse,  et ELi sihiks on jätkusuutlik areng, mis põhineb tasakaalustatud kasvul ja hindade stabiilsusel, kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mis peab tagama maksimaalse tööhõive ja sotsiaalse progressi. EL edendab teaduslikku ja tehnoloogilist progressi. Jne.

    Need väited ei ole üheselt mõistetavad, selged ega täpsed. Kuidas oleks kellelgi võimalik Euroopa Kohtus väita, et miski on põhiseadusega vastuolus? Missugune on ?sotsiaalsuse? ja ?turu? õige vahekord sotsiaalses turumajanduses? Kas see saab olla kõrge konkurentsivõimega? Kas majanduskasv on igasugustes tingimustes soovitatav? Milline on maksimaalse tööhõive täpne määr? On see 3% aastas või 10%? Kuidas peaks Euroopa edendama teadust ja tehnoloogiat? Kas riiklike toetustega? Kuidas käib see kokku ausa konkurentsiga? Pole vist ühtegi ajaloo seisukohalt samasuguse tähtsusega dokumenti, mis kubiseks niimoodi määratlematutest eeldustest.

     

    Ameerika kuradi väljaajamine

     

    Vaatlejad on täheldanud, et Prantsusmaal (veel rohkem aga Hollandis) on seoses referendumiga kujunenud omamoodi lõhe alam- ja ülemkihtide vahel. Kõik mõjukamad parteid, poliitikud ja ka meedia kihutavad valijaid tagant jah ütlema, aga rahva seas süveneb skepsis. Chirac kutsus eelmisel nädalal endale appi agiteerima Schröderi ja Kwasnievski. Aga kui Schröderi nägemine tuletas prantslastele ehk tõepoolest meelde, et põlisvaenlasega on igavene rahu saavutatud, siis küllap kaasnes Poola presidendi nägemisega automaatselt pilt uutest riikidest pärit keevitajatest, kosmeetikutest ja teistest odavatest teenindajatest, kelle saabumine kohalikud hinnad alla lööks.

    Nii alam- kui ülemkihtide teadvuses seostub rahvahääletus suurel määral angloameerika mallide ohuga. Prantslased kardavad, et viimaste mõjul peavad nad loobuma oma väljakujunenud eluviisist ja -kvaliteedist. Aga kui ülemkihid arvavad, et jah öeldes on Prantsusmaal võimalus Euroopa Liidus oma häält kuuldavale tuues angloameerika mõju tõrjuda, siis vaesemate arvates on põhiseadus säärane, et selle jaatamine tähendaks iseenesest angloamerikaniseerumise lubamist. Selle ultraliberalism olevat vandenõu usaldava tavaprantslase vastu.

    Aga üldse, miks peaksid rahvahulgad olema väga entusiastlikud mingi põhiseaduse puhul, mille selgitamisel ja soovitamisel
    lähtuvad poliitikud ja parteid sellest, kui hirmsad on selle tagasilükkamise tagajärjed, aga räägivad nii vähe positiivsest, mis vastuvõtmisega kaasneks?

    Pole vaja korrata, et jah või ei on suurel määral hinnangu andmine Chiraci presidentuurile.

     

    Mis saab ei korral?

     

    On ähvardatud, et EL kaotaks sel puhul oma arengus 20 aastat. On kuuldud ka hüsteerilisi sõnavõtte. ELi institutsionaalsete suhete ja kommunikatsioonistrateegia volinik Margot Wallström väitis hiljuti T?ehhi endises juudi getos Terezinis, et Teise maailmasõja olevat põhjustanud ?rahvuslik uhkus, ahnus ning rivaliteet jõukuse ja võimu pärast?. Tema käsitluses oleks ei öelda peaaegu natslus. Ka Hollandi peaminister Jan-Peter Balkenende on öelnud, et eiga riskib Euroopa tagasi pöörduda Auschwitzi aegadesse.

    Seni väideti naljatlev-küüniliselt, et ei puhul korraldatakse Prantsusmaal aasta-paari pärast uus referendum ja nii edasi, kuni tuleb ?õige? vastus. Eelmisel nädalavahetusel ütles aga praegune ELi eesistuja Jean-Claude Junkcer, et see võimalus ei tule kõne alla.

    Kui Prantsusmaa või Holland ütlevad ei, siis istub Euroopa Nõukogu kohe maha. Kui nad tõusevad, kõlab nende sõnum, et polevat mingit katastroofi, et leitakse meetodeid ELi institutsioonide tõhustamiseks ja EL jätkab funktsioneerimist nagu harilikult. Reibas toon peab sisendama äriringkondadele, et majanduses ja rahanduses on EL jätkuvalt usaldusväärne partner, ja naabritele, et EL ei muutu üleöö introvertseks süsteemiks, st laienetakse ka tulevikus.

    Kindlasti on EL nagu ookeaniaurik, mida nii lihtsalt kursilt kõrvale ei keera. Ta tegutseb edasi aktide ja lepingutega fikseeritud seaduslikus korras, juriidiliselt ei muutu midagi. Teine asi, kas midagi muutub poliitiliselt.

    Nagu teada, pole plaani B olemas. Vähemalt mitte säärast, mis kannaks mingit geniaalset mõtet. Aga kas peakski olema? See konstitutsiooniasi on natuke bluffimine, ettearvestamine millegagi, mida tegelikult ei tarvitse olla. Liikmesriikide entusiasmi hinnati üle. Tagantjärele on hea tarka mängida, aga keegi ega miski ei sundinud kümmet riiki põhiseadust ?rahva kätte andma?.

     

    Aeg peab andma arutust

     

    Ei on ühelt poolt kasulik. Euroopa rahvad ei ole (vähemasti praegu) nähtavasti valmis veel tihedamaks ühinemiseks. See võiks toimuda pärast pikemat ühiselu rahutingimustes. Siis võiks integreerumise vajadus orgaanilisemalt tekkida. Praegu toimuks see eeskätt mõistuslikul pinnal, jättes tahes-tahtmata forsseeritud mulje. Tundub, et mitmed asjad on veel poolikult läbi vaieldud. Lahendamata arusaamatused kaovad aga üksnes näiliselt, tegelikult need kasvavad ja võivad tulevikus seda võimsamalt esile paiskudes kõiki väga ebameeldivalt üllatada. Pean silmas marurahvuslust ja ksenofoobiat.

    Teiselt poolt on karta, et kui põhiseadust ei võeta vastu nüüd, siis ei tehta seda ka tulevikus. Kuigi juba praegu puuduvad Euroopa riikide juhtidel isiklikud sõjakogemused, on sõda siiski veel inimeste meeltes. Hägusalt nad siiski veel mäletavad, milleks EL loodi. Aga mida kaugemale sõda jääb, seda vähem tuntakse vajadust tihedamaks poliitiliseks integreerumiseks.

    Võib juhtuda, et Chirac käsitleb eid kui oma rahva mandaati blokeerida kõik edasised uuendused Euroopa Liidus. Seega kaob majanduslike, eelarveliste jne reformide lootus. See tähendaks lõplikult: adieu, Lissaboni agenda. Pariis ja Berliin võivad velmata väiksema tuumiku, ühtemoodi valmisolijate ?Tiskre?-idee.

    Mida teevad teised rahvad? Prantsusmaa kuvand on vastuoluline: ühelt poolt ülikõrged saavutused vaimuelus ja kõrge elukultuur, teiselt poolt tagasihoidlikumad saavutused suures poliitikas, vahel ka lausa äpardused. Prantsusmaa ei ole alati olnud praktiline tegija. Sellest ka neimad, et ta vajab Euroopa Liitu oma käepikenduseks. Kõikidele ei tarvitse see meeldida. Samas on selge, et ülehomse eiga ei vabaneks miljardid, mis praegu kuluvad prantsuse põllumeeste toetuseks. Toetusi ei saa ära jätta, kuna need olid  prantslaste ja sakslaste kompromissitingimus, et uued ja vaesed riigid saaksid juurde tulla.

    On võimalus, et mõnele potentsiaalsele ei ütlejale pakutakse rahalisi soodustusi. Pole ju saladus, et mitu jõukamat maad, nende seas just Holland, tahavad vähendada oma osamaksu ühiskassasse. Praegu on see neil 1,24% SKPst, nemad pakuvad perioodiks 2007 ? 2013 1%. See oleks vaeste järeleaitamisele ränk hoop. Komisjon kavatseb kompromissina 1,06 ? 1,09%.

    Kuidas mõjutab prantslaste ei Eestit? Mida kaugemale nihkuvad järgmised laienemised, seda kauem on meil teoreetiliselt võimalik ühiskassast suhteliselt palju saada.

    Lõpetuseks. Prantsusmaa tahab säilitada oma sotsiaalset mudelit ja elulaadi. Inglismaa tahab säilitada oma majanduslikku dünaamilisust ja iseseisvust mitmel alal. Eesti tahab inglise majandusmudeliga jõuda prantsuse elulaadi maitsemiseni. Sest majanduskasv kui säärane on ju üksnes vahend, mida võib iseväärtusena nautida kitsas ringkond (poliitikud, statistikud jt). Enamik inimesi tahab turvalist mõnusat elu ? siinpool sood kindlasti. Sääraste majandusmehhanismidega, mis funktsioneerivad praegu Prantsusmaal, Saksamaal jt vanades heaoluriikides, ei jõua me aga tänase globaalse turu tingimustes sellele kunagi ligilähedalegi.

    25.V

  • EXPOSURE – Avalik paljastus WERNERIS

    Maris Savik

    Neljapäeval, 1. novembril kell 20:00 avavad noored fotokunstnikud Maris Savik ja Patrik Tamm Tartus Werneri kohviku teisel korrusel näituse EXPOSURE-avalik paljastus.

    Kuidas inimene ennast näeb? Kuidas teised teda näevad? Mis on neis ühist ja mis mitte?

    Kas iseend on võimalik näha ka mujal kui peeglis? Geomeetrilistes vormides? Kelleski teises? Mis jääb alles siis, kui kõik võõrad suled on kadunud ning jäetud vaid keha- avalikult paljas, eksponeeritud? Kellega või millega me end samastame? Mille alusel? Miks?

    Kõik need küsimused paiskusid õhku Saaremaal toimunud Tartu Kõrgema Kunstikooli suvepraktikal, millest ajendatuna otsustasid kaks sarnaste vaadetega fotograafi nii ennast kui teineteist proovile panna.

    Rõhutades endale iseloomulikku ning püüdes näha vastaspoolele omast, otsiti teineteisele modellid, kes otsijale enesele võimalikult palju sarnaneksid.

    Meigi, soengu ning valgusega lõi kumbki osapool teisest kuvandi, püüdes vastata küsimusele- kas välise sarnasuse alusel leitud modellidest võib leida jälgi iseenesest?

    Näituse lehekülg facebookis: http://www.facebook.com/events/363743907052145/

  • Lood toimivad ajas

    Laura Kuusk

     

    Anders Härmi kureeritud näitusesari “Story” Tallinna Linnagaleriis: 14. IX – 1. X “Story I: Katse ja eksitus. Monument massidele. Janna Holmstedt & Po Hagström”; 5. – 22. X “Story II: Minu märkmik. Tõnis Saadoja”; 26. X – 12. XI “Story III: Aja sund. Minna Hint ja Jane Remm” ja 7. – 31. XII “Story IV: Cinemagic Tour. Elsebeth Jørgensen”.

     

    Projekti “Story” neli näitust käsitlesid/käsitlevad kaasaegse kunsti jutustamise viise. Näitusi läbiv punane niit on kuraator Anders Härmi sõnul dokumentaalsus, suhestuv esteetika ja lokaalsus. Sellest tulenevalt olid kõik näitused vähem või rohkem seotud Eestiga. Kolm osalevat kunstnikku on Eestist, kaks Rootsist ning üks Taanist. Projektides on käsitletud narratiiviteemat vägagi erinevalt, kuid neid diakroonse jadana vaadeldes moodustub siiski omamoodi tervik. Lugu rullub lahti ajas, aja kaudu saab sarja vaadata ka nüüd, kui viimane stoori on veel nädala jagu päevi lahti.

    Eestist osalesid noored kunstnikud Jane Remm ja Minna Hint ning Tõnis Saadoja. Samas on taanlanna Elsebeth Jørgensen juba tuntud kunstnik ning ka varem Eestis esinenud (2004. aastal “Ars Baltica” fototriennaalil “Mis on tähtis?”). Tema praegusesse projekti on kaasatud Kosmose kino. Rootsi kunstnikud Janna Holmstedt ning Po Hagström käsitlesid avaliku ruumi temaatikat Eestis kõvasti poleemikat tekitanud Kalevipoja kuju põhjal.

    Seeria algas rootsi kunstnikepaari Janna Holmstedti & Po Hagströmi  väljapanekuga “Trial & Error. Monument massidele”. See pigem sotsiaalne aktsioon kui näitus eeldas vaatajalt aktiivset osavõttu ning kaasas kõik rahvusmonumentide üle otsustamisse. Monumendi loomiseks allkirja andnud külastajad võis nädalaid hiljemgi tänaval ära tunda märgi järgi, mille nad galeriist said. Seega väljus näitus galeriiruumist, sellest sai  teatud ringkonna nädala(te) agenda osa. Tänavaruumi kõrval laienes projekt ka veebiruumi (http://www.trialerror.org/). Näitus tõstatas monumendi kui kultuurinähtuse tähenduse küsimusi ning ärgitas mõtlema selle üle, kas meil on monumente vaja ning kui, siis milliseid? Ning kas monumendid peaksid ikka olema igavesed? Kunstnike idee kohaselt tuleks Kalevipoja monument luua vaid siis, kui enamik vaatajaid seda soovib, see on demokraatlikul teel, ja hiljem võiks selle hävitada. Tegelikult ei rääkinud see näitus mitte monumendist, vaid avalikust ruumist ja demokraatlikust otsustusprotsessist. 

    Tõnis Saadoja näitus “9. detsember 2005: minu märkmik” oli ühe juhusliku päeva omamoodi dokumentatsioon. Näituse koostamisel oli kunstnik kasutanud nii enda kui tema pöördumisele reageerinud inimeste materjale selle kuupäeva kohta. Nende asitõendite põhjal maalitud tööd ning loomulikult ka märkmik politseipraktikas tavalises kilekotis moodustasid äraspidise dokumentatsiooni. Maalitud märkmikulehtede vahele jäävad ajahetked ning neist moodustuv narratiiv tekitas küsimusi dokumentaalsuse ning esteetilisuse teljel. Kas ühte päeva on võimalik jäädvustada viimse detailini? Kas jäädvustus on dokumentalistika maalis või maaliline dokument?  Kunstnikule iseloomulik fotorealistlik maalimisviis ning äraspidine suhtumine oma meediumisse (Saadoja on tuntud photoshop’i efektide äärmiselt täpse äramaalijana) olid tuntavad ka nimetatud näitusel.

    Kolmanda looga astusid vaatajate ette kaks äsja kunstiakadeemia lõpetanud magistranti Minna Hint ja Jane Remm oma lõputöödega. Ehk siis “Story III: Aja sund”. Mõlemad tööd koosnesid videost ja kirjalikust uurimusest ning käsitlesid ajateemat. Ent teema ja videomeedium olid ka ainukesed kahte tööd ühendavad lülid. Hindi dokumentaalne töö “Kolmest elust ja ajast” räägib tema kogemusest nõudepesijana Inglismaal. Töö sisuks on kolme tegelase suhe ajaga. Remmi installatsiooni “Eile on täna on ülehomme” alus on filmistsenaarium, kus kolm tegelast lõhuvad aegruumilist ühtsust. Filmimeediumi aja kujutamise (nihestamise?) võimalusi uuriv projekt seostub nii Lewis Carrolli “Alice imedemaal” jabura teelaudkonna kui Luis Buñueli sürreaalse ajakäsitlusega. Remmi videotööd toetab aja filosoofiat ning filmiteoreetilist ning -praktilist lähenemist käsitlev teoreetiline uurimus. Tööde kõrvutamine pakkus huvitavat võrdlust, sest mõlemad õppisid interdistsiplinaarsete kunstide osakonnas. 

    Neljanda näitusega osaleb sarjas taani kunstnik Elsebeth Jørgensen, kelle “Cinemagic Tour” viib meid vanade kinohoonete avastamisretkele. Jørgenseni projekt kui pildilise jutustamise arheoloogia on stoorisarja omamoodi kokkuvõte. Projekt algas Šotimaal, kus kunstnik pildistas kohaspetsiifilises kunstiprojektis osaledes vana kinohoonet Huntlys. Seal jõudis ta kino kui sotsiaalse, mitte pelgalt filminäitamise koha tähtsuseni sootsiumis. Videotest ja slaidiprojektsioonidest koosnev väljapanek ei ole pelgalt kinohoonete lammutamise ja uue kasutuseesmärgiga ruumideks trasformeerumise protsessi dokumentatsioon, vaid kino kui sotsiaalse suhtluse platvormi ning teatud inimkooslus siduva ruumi tähenduste uurimus.

    “Story’de” väljapanekuid ei saa päriselt näituseks nimetada. Need neli projekti tõstatavad küsimuse, kas on mõtet eristada kunsti- ning sellest väljaspoole jäävaid diskursusi? Ehk siis, millega tegeleb kaasaegne kunst ning  kas saame rääkida eetilise ja esteetilise, fiktiivse ja dokumentaalse selgepiirilisest eristamisest? Ilu ja käsitööoskus on kunstis muutunud juba mõni aeg tagasi  ebaolulisteks kategooriateks, sest kunst sekkub aktiivselt sootsiumi ellu ning vastupidi, kunstis kasutatakse nii dokumentaalseid kui väljamõeldud vahendeid, olenevalt töö iseloomust.

    Muutuvad ka galerii funktsioonid: ideaalis võiksid need toimida samasuguse sotsiaalse suhtluse platvormina nagu kino- või teatrihooned omal ajal. “Story’de” näitusesari on sellesse andnud kahtlemata oma panuse. Jutustuslikkus kunstis ei tähenda antud juhul vaid lugude vestmist, vaid  kunstnike teadlikku suhestumist meediumiga. Ning siit tekib teadlikkuse potentsiaal ka teises suunas: vaataja ning loo, vaataja ning teose vahel. Seepärast ei saa ka küsida, et mida näitusesari näitas. Need lood alles toimivad. Kui sari midagi näitas, siis seda, et kaasaegses kunstis võib täheldada mitmekesist narratsioonipraktikat. Eelkõige aga seda, et narratiiv muutub ajas ja muudab aega. Iseasi, kas kõikvõimalikke aja muutumise/muutmise viise on võimalik nelja näitusega haarata. Pealegi on lootust sarja jätkumiseks mõnel teisel kujul, nagu peaaegu et lubab näitusesarja kaastekstis kuraator Anders Härm.  

  • Kuidas vaim võib võimuga talitada

    Toomas Velmet

    Stalin näis oma viimastel eluaastatel olevat järjest enam vaimsete häiretega ja süvenevalt ebausklik. Päevade kaupa ei lasknud ta kedagi enda juurde, kuid kuulas palju raadiot. Ükskord helistas ta raadiokomitee juhtidele ja küsis, kas neil on olemas heliplaat Mozarti 23. klaverikontserdiga, mida esitab Maria Judina. Talle öeldi, et loomulikult on – teist vastust ei saanud ju ollagi. Tegelikult aga polnud, sest Stalin oli kuulnud raadiost kontserdi otseülekannet. Stalin nõudis, et talle saadetaks hommikuks see heliplaat. Öö jooksul korraldati salvestus, tehti ainult üks koopia ja saadeti Stalinile. See oli rekord, kommenteeris Šostakovitš, lipitsemise rekord.

    Mõne aja möödudes sai Judina Stalinilt ümbriku 20 000 rublaga ning oma tänukirjas kirjutas pianist järgmist: “Tänan Teid, Jossif Vissarionovitš, abi eest. Palvetan Teie eest nii päeval kui ööl ja palun Issandal anda Teile andeks kõik Teie patud kogu rahva ja riigi ees. Andsin raha oma kirikule.” See oli ju tegelikult enesetapukiri, kuid Judinaga ei juhtunud midagi. Tema Mozarti-esitus oli plaadimängijas, kui “juht ja õpetaja” surnuna leiti.

    Šostakovitš kirjutas oma VIII sümfoonia 1943. aastal. Seda aega on autor ise väga täpselt iseloomustanud: sõda andis inimestele Venemaal õiguse nutta ja kurvastada, seda õigust varem ju polnud. Sel põhjusel olid sõja-aastad kunsti seisukohast äärmiselt viljakad. Teistes riikides sõda ilmselt häiris kunstitegemist, aga Venemaal oli tulemuseks õitseng. Kui kanti ette VIII sümfoonia, kuulutati see avalikult kontrrevolutsiooniliseks ja nõukogudevastaseks. Öeldi, et Šostakovitš sigitas tragöödia nüüd, kui me tungime peale ja hävitame fašiste. See tähendab, et ta on nende poolt. Šostakovitši päästis ainult tema ülemaailmne tuntus ja fanfaaride ja oodide ootus, mida nõuti tema IX sümfoonialt. Mis sellest välja tuli, seda me teame – ei olnud seal koore ega soliste, puudus apoteoos. Oli lihtsalt muusika, mida “juht ja õpetaja” ei mõistnud, seega kahtlase väärtusega.

    21. IV oli Estonias ERSO kontsert “Mozart & Randalu II”, kavas kahe juubilari (Mozart 250, Šostakovitš 100) teosed. Esimeselt Klaverikontsert A-duur KV 488 (nr 23) ja teiselt Sümfoonia nr 8 c-moll op. 65, solist Kalle Randalu, dirigent Nikolai Aleksejev.

    Maailm jagab interpreedid kahte lehte: ühed on Mozarti-mängijad ja teised pole. Ja teine reegel on see, et ühest kastist teise astujad puuduvad. Pole nii, et alguses ei olnud Mozarti-mängija, aga pärast sai selleks või vastupidi. Sa kas oled või ei ole. Randalu on, ja see sünnib nii, nagu ta on öelnud: “Seitsmeaastase poisina sain elamuse, mis mu edasist elu tugevasti mõjutas. Kuulsin esimest korda Mozarti “Väikest öömuusikat”. Mind vapustas selle muusika ilu ja täiuslikkus.” Randalu Mozarti-interpretatsiooni kuulates usun ma sellesse ja võtan tema öeldut kui ausat tunnistust. Šostakovitši Kaheksandat kuulates usun ma ka tema “Testimony’t”.

    Ei hakka siin rääkima sellest, kui lihtne ja vahenditu on Randalu Mozart – see on elementaarne. Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, mis alguses tundus olevat juhuslik ja pisut häirivgi, kuid hiljem paistis pigem teadliku ja väga olulisena. Nimelt on Mozarti selle kontserdi partituuris seitse puhkpilli: üks flööt, kaks klarnetit, kaks fagotti ja kaks metsasarve. Esmalt tundus, et keel- ja puhkpillide vahekord on pisut palju viimaste kasuks, kuid siis hakkasin kuulma imeliselt tasakaalukat vestlust, mis toimus pianisti ja puhkpillide vahel – näiteks vasak käsi ja fagott, mida ei saanud tähele panemata jätta. Ning minus kasvas veendumus, et need on teadlikud vihjed otse ajalukku. Mozarti ajal oligi keelpillide arv ja kõlajõud märksa tagasihoidlikum, aga puhkpille oli ikka seitse. Pole minu asi anda hinnanguid müügimeeste gradatsioonides nagu super-, mega- või kongeniaalne, kuid tunnistan, et Mozarti II osa Adagio läks hinge võrdsena noorpõlve (vist 1963) elamusega Vilniuses Richteri Schuberti-õhtult, mis on seni minu klaverielamuste tipp.

    Šostakovitši Kaheksanda ettekanne oli kindlasti teataval määral väljakutse. Aasta tagasi kuulasime seda sümfooniat kõrvuti Tubina Kaheksandaga Gergijevi ja Maria teatri SOga. See on meeles veel, nüüd Aleksejev ja ERSO. Ma ei hakka võrdlema Gergijevi ja Aleksejevit ega ERSOt Maria SOga, vaid võrdlen ERSOt 1995 ERSOga 2006. Aastal 1995 esitas ERSO Aleksejeviga sama teost – nagu ka kõigil varasematel ettekannetel nõudis see siis eriti orkestrisolistidelt toimetulekuks üsna suurt eneseületamist. Tänasele ERSO-le on need probleemid nüüd minevik. On paremaid ja halvemaid aegu ning see on loomulik, kuid stabiilsus on saavutatud.

    Kevad on käes ja juba tavapäraseks saanud intensiivsusest jäi mõnevõrra vajaka nii vaskedel kui keelpillidel, kuid see-eest olid suurepärased solistid nii siin- kui sealpool seda piiri, kus ühed mängivad keeltel ja teised keelega. Ootamatult pikana mõjus teose esimene osa, mis räägib sellest, et esituslik pinge ei kestnud osa lõpuni. Sümboolseks sai Kaheksanda lõpp – geniaalne lahendus kõigele eelnenule, mis peakski seletama vahekorra “võim ja vaim” olemust. Kel kõrvad, need kuulsid.

     

  • Prantsusmaa moment

    Ahto Lobjakas

    Prantsusmaal toimuv  oleks sellest vaatevinklist siis omamoodi reaktsiooniline moment, tagasilöök, piduritele vajutamine. Sest EL ilma konstitutsioonita on nõrgem EL, kui ta võiks olla. Ning nõrk Euroopa on vähem külgetõmbav ja pole võimeline levitama oma passiivset agressiooni ning  transformeerivat mõju, mis ei toimi sunduse kaudu, vaid vastupidi, ähvarduse kaudu mitte sundida, mitte nõuda ja toetada, mitte osutada tähelepanu mõnele perifeersele riigile.

    Esseistlikku vürtsi lisab asjale ajalooliselt äraspidine sümmeetria: 1789. ja 1848. aasta laines oli Prantsusmaa katalüsaatori progressiivses rollis. Nüüd on ring täis ja Prantsusmaa vallandab (kuigi seda  au jagavad Saksamaa Nord­rhein-Vestfaleni valijad) ?punase reaktsiooni? vastavat värvi lippude merega  pühapäevaõhtusel  meeleavaldusel Place de la Bastille?il.

    Kuid need mõtted pole enamat kolumnistlikust frivoolsusest, mis  ei ütle Prantsusmaal (ja Euroopas) aset leidva kohta rohkem sisulist kui poliitikute kenitlemine Brüsselis jt pealinnades. Üritades oma klassile omase leidlikkusega igast olukorrast välja pigistada viimse kui legitimisatsioonipiisa, kirjeldavad viimased nüüd Prantsusmaa hääletust kui liiga ?vastuolulist? kiirete järelduste tegemiseks. Nii ütles Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso pühapäeva öösel Prantsusmaa TV-le: ?Ühed ütlevad, et Euroopa on läinud liiga kaugele, teised, et nad tahavad teistsugust Euroopat, kolmandad hoopis, et tahavad rohkem Euroopat, aga mitte sellist nagu praegu.? Barroso jt EL juhtkujud loodavad, et konstitutsioon pole ehk veel ?surnud? ? mis võib olla tõsi. Kuid sel kõigel on vähe pistmist peamisega ? mida ütleb pühapäevane ei  selle kohta, mis on praegu Prantsusmaa ja Euroopa jaoks võimalik ja mis mitte?.

    Allakirjutanule koitis see referendumieelsel päikeselisel päeval Pariisi 10. arrondissement?i ühes kanaliäärses söögikohas (vältimatu) vestluse käigus kahe vasakpoolse intellektuaaliga. Täpsemalt sai selgeks see, milles küsimus ei ole.

     

    Prantsusmaa poliitiline süda on tühi

     

    Sel pole midagi tegemist Poola torumeeste, hispaania autojuhtide, Türgi liitumise, Euroopa Keskpanga iseseisvuse, ultraliberalismi ega isegi mitte teenuste direktiividega. Need kõik on reaalsed mured, ent need ei oleks määranud referendumi tulemust, kui Prantsusmaa ühiskondlik-poliitilises südames ei valitseks tühjus.

    Prantsusmaa mõtlevad klassid (kuhu Eesti jaoks ehk harjumatult kuulub suur osa nn töölisi ja talupoegi, kes moodustasid ei-ütlejate enamuse) on kaotanud igasuguse suuna ja pideme. Lihtsam on kirjeldada, kuidas see on sündinud, kui seda, mida see ühiskonnale tähendab. Üks võtmesõnadest on ?killustumine?, mis on kaasnenud tsentrifugaalsete protsessidega igal tasandil, üleilmastumisest ELi laienemise ja  (ühe vestluskaaslase väljenduse kohaselt) Prantsusmaa ?avaliku ruumi dekollektiviseerumiseni?. Tulemuseks on ühiskondlik pidetus, mis paremal juhul  viib intellektuaalsesse, filosoofilises mõttes agoniseerivale hingevaatlusele, halvemal juhul jätab ruumi üksnes künismile ja nihilismile.

    On tunnuslik, et Prantsusmaa ei tuli hoolimata sellest, et jah poolel olid nii president Jacques Chiraci kui ta võimaliku mantlipärija Nicolas Sarkozy erakond UMP, samuti tsentrist paremal tiival asuv UDF kui ka peamine vasakjõud sotsialistid (küll lõhenenult). Jutt protestihääletusest kehtib üksnes selles osas, et valijaskond avaldas usaldamatust kogu riigi poliitilise eliidile, ideoloogiast hoolimata. 

    Ühel tasandil on süüdi Chiraci primitiiv-instrumentalistlik valearvestus. Prantsusmaa presidendil on muude laiade volituste kõrval ka õigus ratifitseerida välislepinguid või häda korral ?konsulteerida? selleks parlamendiga. Kogu rahva poole pöördumise riskantse tee valis Chirac möödunud aastal, kalkuleerides, et referendumi tulemus on garanteeritult jah. Olnuks see nii, saanuks sellele soovi korral sujuvalt ehitada 2007. aasta presidendivalimiste kampaania.

    Chirac ei arvestanud sellega, et kui küsimus on rahvale kord esitatud, tuleb ära kuulata ka vastus. Referendumite loomuses on, et küsimus kampaania käigus n-ö kaaperdatakse: Prantsusmaal toimus ELi konstitutsiooni rahvahääletuse asemel Chiraci, valitsuse ja kogu poliitilise klassi plebistsiit.

    Katki poleks olnud midagi, kui referendum oleks toimunud eesmärgikindla ja põhjaliku ühiskondliku arutelu tingimustes. Selle asemel aga, et olla kumulatiivse arvamustevahetuse tipp, oli Prantsusmaa referendum midagi maalihke sarnast, vallandades hetkega pinged, mis olid aastate jooksul kogunenud ütlematajätmistest ja tabudest, eesotsas  sisuliselt pidamata jäänud laienemisdebatiga.

    Prantsusmaa poliitiline eliit tegi panuse kõrgelennulisele retoorikale, mis keerles Euroopa mõiste ümber. Referendum ning sellele eelnenud kampaania demonstreerisid aga halastamatult, kui kaugele on jäänud Brüsselis rituaalselt korrutatavad ideaalid tavavalijast. Euroopa liigub, aga kuhu, sellest saavad aru vähesed. Euroopa kodaniku fiktsioon võib tunduda reaalsusena Brüsselis, kuid kohapeal vastab küsimusele Euroopa kohta  ikkagi konkreetse ühiskonna liige oma silmaringist lähtudes. Seda ka Prantsusmaal. Kui riigijuhid on olnud laisad või võimetud Euroopat selle silmaringiga suhestama ? eriti sellises elava intellektuaalse atmosfääriga riigis nagu Prantsusmaa ?, siis pole mõtet imestada, et nende hiljaksjäänud viited kõrgetele ideaalidele langesid kurtidele kõrvadele.

    Reaktsioonilise momendi asemel oli  Prantsusmaal pigem õpetlik ning hoiatav realiy check. Poliitikute poolikute projektide (ELi põhiseadus) eest  vastutuse kodanikele veeretamise strateegia ei saa ega tohigi toimida. Terve mõistusega kodanik peab tähtsate otsuste langetamisel lähtuma esmajoones sellest, millest ta aru saab. Võõras või pooleldi mõistetav ei saa olla ratsionaalse otsuse aluseks. Pigem vastupidi, ajalugu on korduvalt näidanud, kui ohtlik on kaugete ideaalide lummus kriisiolukorras ühiskondade jaoks.

    Prantsusmaa on identiteedikriisis, milles sellele riigile unikaalsel moel seguneb riiklik ja euroopalik. See peaks olema esimene õppetund ülejäänud Euroopale. Konstitutsioon on siin teisejärguline küsimus. Selle heakskiitmisest või tagasilükkamisest Euroopa tee ei muutu. Kui see tee on ka Euroopa juhtidele tõesti oluline, tuleks nüüd lõpuks hakata tõsiselt mõtlema tema rahvani viimisele.

     

     

  • Kirjanduskohvik Itaalia kirjandusest

    Krista Ojasaar

    Sügishooaja kolmas Euroopa kirjanduskohvik viib kohvikulised sooja lõunasse. Seekord tutvustame huvilistele Itaalia kirjandust. 1. novembril kell 18.00 ootame kõiki Euroopa Liidu majas.

    Kirjanik ja tõlkija Rein Raud kõneleb ühest oma lemmikkirjanikust Alessandro Bariccost, kelle romaane on eesti keelde tõlgitud terve rida, teiste hulgas ka kirjanikule maailmakuulsuse toonud „Siid” ja „Ookean meri”. Tõlkija Kristiina Rebane tutvustab teisi kaasaegse Itaalia kirjanduse olulisi autoreid, näiteks hiljuti eestindatud Paolo Giordano romaani „Algarvude üksildus”, mis vallutas maailma tormijooksuga.

    Muusikalisi vahepalu pakub Tõnis Leemets. Vestlust suunab Kätlin Kaldmaa.

    Kõigi kohvikukülastajate vahel loositakse välja ühe Itaalia kirjaniku raamat. Müügil on eesti keeles ilmunud Itaalia kirjanike raamatud.

    Kohvikuõhtud toimuvad Euroopa Liidu maja infokeskuse saalis Tallinnas, Rävala pst 4 (sissepääs Laikmaa tänava poolt). Üritus on tasuta ja oodatud on kõik huvilised, palume end registreerida e-posti aadressil COMM-REP-TLL@ec.europa.eu või ürituse FB lehel.

    Kohvikuõhtuid korraldavad Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Eesti PEN.

  • Jäiselt kõrvetav energiadoos

    Harri Moritz

    “JAZZKAAR”: Eivør Palsdottir & Villu Veski  World Project Kaarli kirikus 22. IV.

     

    Seista Fääri saartel asuvas Gøta küla rannas, vaadata üles rohetavale orule külakese kohal, tunnetada kerkivate mägede jõudu enda ümber. Taevas su kohal on kiirgav ning õhk koosneks justnagu kristallidest. Kui oleksid seal, võiksid peaaegu et saadagi aimu tollest maagiast, mis ümbritses Eivørit, kui ta üles kasvas. Nii juhatatakse sisse Eivøri ametlik veebikodu. Olles lasknud haldjakesel endagi retseptoritel tantsiskleda, ei jäägi muud üle kui kiita, ette ja takka.

    Ma ei olnud kontserdile minnes kuigi hoolikalt “kodutööd teinud”. Olin vaid kuulnud Eivørit võrreldavat praeguseks juba teises nooruses islandi avangard-popdiiva Björkiga, mis iseenesest on pinnapealne ja mööda võrdlus. Pigem on nad hoopis mitmeti vastandlikud. Hea oligi, et ei uurinud – sai mahlasema elamuse.

    Fääri saartel sündinud piiga on praegu kõigest 23aastane, kandes nüüdseks paunas juba mitmeid mainekaid muusikaauhindu nii kodust kui võõrsilt. Küllap on ta need ka välja teeninud oma geniaalse ehk loomuliku olemusega. Sellistele inimestele peakski tänapäeval auhindu antama, isegi kui nad mis tahes laadi kommertsloomega ei tegele.

    Pisike maagia algas juba enne kontserti, kui kogunenud kuulajaskond moodustas ukse taga järjekorra. Sellest sai suisa kummalise tunde: inimesed moodustasid suure ringi õhtuvalge kiriku ees, justkui tantsides suure lõkke ümber ja kadusid siis järsku kui üks mees kirikusse, nagu toimekad sipelgad oma sissekodeeritud ülesandeid täitmas. Vähemalt ühele sipelgale tundus esimese hooga kiriku kontserdipaigaks valimine pisut pentsik, kuigi säherdused esinemised ei ole ammu juba haruldane nähtus. Siiski – paganliku kultuuri ehe kehastus ühtäkki Kõigevägevama kojas raha eest näitamiseks väljas? Õnneks mattis selle mõtte ja kõik muud tühisused peagi lavalt paiskunud puhas ürgne energia. Sellega harjus ruttu ja see oli hea. Olgu see siis kust tahes pärit. Kõik oli loomulik ja selle vastu ei tohiks kellelgi midagi olla. Pealegi lisas pühakoda niigi spirituaalsele muusikale veelgi mõõdet juurde.

    Läbivalt iseloomulikuks võikski Eivøri puhul olla loomulikkus, eneses leiduva positiivse energia vallandamine ning selle suunamine ühte voogu kaaslaste omaga. Eivøri käeviipedki laulmise juures püüdsid justkui laulujuga suunata ja segada muude rütmide, helide ning energiaväljadega. Kogu ansambel sulas jämmides üheks kokku ja sulas ka publik. Villu Veski saksofon täiendas perfektselt Eivøri kõikelõikavat laulujoigu, ja ülejäänud ansambel, muuhulgas akordioni, tablade ning šamaanitrummiga, voolis selle kõik veel omakorda terviklikumaks ja jõulisemaks.

    Põhjamaise kirglikkusega meenutati inimliku soojuse olulisust ehk selle eiramatust ja seda sellisel moel, et piinlik oli pisaraid tagasi hoida. Teisisõnu läks hinge, sest keel oli tuttav, sõnum selge ja endaski olemas, lõpuks veel ül(e)iloomulik ning täielikult ennast nautiv esitus. Konks oligi aga esituse siiras emotsionaalsuses, rütmimängudes, ühtemängimises, olemises ühiselt nii endas kui ka kõrvalseisjas ja tema tunnetamises ning talle naeratamises, hoolimises, tahtes, elamises – loomulikkuses. Oma intervjuudes on Eivør ütelnud, et teda inspireerib elu ise, armastus ja sisemine rahu. Näha ja kuulda oli tõepoolest.

    Kui peaks andma hindeid või palle, veel hullem muusikateoreetilise hinnangu antud kontserdile, ei jääks üle muud kui vaikides ebamääraselt muheleda. See ei olnud selline üritus. Äärmisel juhul võiks pallideks püüda valada külmajudinate selgroogu mööda jooksmise kordi, ent seegi jääks vaid jõuetuks kõrvutuseks kõnealuse kontserdi päriselt ja ise kogemise kõrval.

    Säherdusi loodusnähtusi peaks meitele tihemini imporditama, oleks ehk natukenegi soojem elada. Aitäh muusikutele ja “Jazzkaarele” ilusa asja eest.

     

Sirp