Eesti teaduse perenaine. Margus Maidla intervjuu Eesti teadusagentuuri uue juhi füüsikaprofessor Anu Noormaga
Selle aasta 1. aprillil ilma igasuguse naljata, asus Eesti teadusagentuuri (ETAg) juhi ametisse füüsikaprofessor Anu Noorma. Eesti teadusagentuuri juhi amet ei ole kergete killast. Kui praegu pandeemia ajal on üks tuulisemaid-tormisemaid avaliku sektori ametikohti terviseameti juhil, siis ETAgi juhi olukord pole ka tavapärastes oludes mitte vähem tormine.
Tegutseb ju agentuur ülimalt kõrge intellektiga klientuuri (kui nii võib ETAgi teenuste tarbijaid nimetada) tegevus- ja arvamusväljal. Kuigi lõpuks on Eestis jõutud selleni, et teadus- ja arendustegevuseks investeeritakse 1% SKTst ning tänu sellele on teadusgrantide konkursside edukuse määr tõusnud paljudel juhtudel normaalseks peetava 20–25 protsendini (varem 4–5%), leidub alati teadlasi, kes jäävad rahastusest ilma ega ole rahul. Kuhu oma rahulolematus suunatakse? Üldjuhul kipub pingete maandamise käilakuju olema ETAgi juht.
Kui mõelda sellele, et naised on viimasel sajandil ka teadusvaldkonnas olnud selgelt diskrimineeritud (sellest ei olegi nii palju aastakümneid möödas, mil naisi üleüldse ülikooli hakati lubama, rääkimata soolisest diskrimineerimisest teaduse tegemisel), siis väärib tähelepanu, kuidas vaikselt, aga visalt olukord muutub.
TARMO SOOMERE:Hea nõu ei pruugi olla kallis Kliimamuutus on jõudnud staadiumi, kus vajame julgeid otsuseid. Mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi, vaid ka sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja inimkäitumist arvestavaid lahendusi.
Vahel saab head nõu isegi tasuta. Nii ka kliimapoliitika tippkohtumise osalejad Glasgow’s paljude riikide peateaduritelt.i Eesti esindaja samuti 39 allakirjutaja seas. Ega me arvagi, et kõik kohe tõttavad seda nõu kasutusse võtma, sest enam-vähem sama nõu on antud juba rohkem kui veerand sajandit. Muidugi teatavate variatsioonidega. Sest nii mõndagi kliimamuutuse ilmingut või tagajärge polnud esimese sellise kokkusaamise ajal (Berliinis 1995) veel aimatagi. Olgu see arktiliste merede randade sulamine, New Yorgi uputamiseks võimelised orkaanid, metaani pihkumine sulavast igikeltsast või Amazonase metsad süsihappegaasi lisajana.
AURORA RUUS: Oktoober muusikas. Olnud ajad ja tänapäev Eufoorilisi aplause kohtas sel kuul palju ning seda isegi kaduvväikese kuulajaskonnaga üritustel, kus olid kohal vaid südameasjaarmastajad.
Muusikapäeval kõlanud grandioosne Beethoveni „Missa solemnis“ ‒ teos, mida autor pidas oma suurimaks tööks ning mille partituuri tiitellehele on ta kirjutanud „Mis südamest tulnud – las minna see jälle südamesse!“ ‒ oli enam kui sümboolne oktoobrikuu avalöök. Lehelangemiskuu täitus peale vihmapiiskade ja kuupaiste kauni ning mitmekülgse muusikaga nii olnud aegadest kui ka tänapäevast.
JOHANNA JOLEN KUZMENKO: „Jalakäija väärliiklemine võib maksta korraliku autosõitja elu“ Kui mootorsõidukid olid paarkümmend aastat teedel juba sõitnud, võeti kasutusele õpetuslikud liiklusteemalised artiklid ja viktoriinid.
XX sajandi keskel avaldati ajaleheveergudel arutelusid liikluskultuurist ning mõneti võib seda mõttevahetust nimetada ka jalakäijate ja autojuhtide vastastikuseks jagelemiseks. Ka aastail 1920–1930 ilmus ajakirjanduses artikleid kehvast liikluskultuurist, aga toonastest väljaannetest kajas läbi optimistlik soov eri liiklejatüüpide reguleerimiseks ning mootorsõidukite uudsuse tõttu loodeti, et liikluseeskirja loomisega on võimalik luua toimiv ja turvaline liiklussüsteem. Kui mootorsõidukid olid paarkümmend aastat teedel juba sõitnud ning oli näha, et liikluseeskiri ei takista liiklusõnnetuste toimumist, võeti kasutusele lisameetmed, milleks olid õpetuslikud liiklusteemalised artiklid ja viktoriinid.
KATA ANNA VÁRÓ: Evolutsioon, aga mitte post mortem Tänavune PÖFF pakub vaatamiseks ungari filmide retrospektiivi ja ka sealseid uusi linateoseid.
Ungari, nagu ka paljude teiste väikeriikide filmikunst üle maailma, on pidanud vaataja südame ja tähelepanu nimel rinda pistma Hollywoodiga. Ameerika hiiglasliku filmitööstusega võrreldes on ungari filmid saadud tehtud eelarvega, mis moodustab USA suurfilmide omast vaid murdosakese, ja need on keeles, mida mujal maailmas väljaspool Ungarit ei räägita. Kui filmid nagu „Henry VIII eraelu“, „Araabia Lawrence“ või „Tulekaarikud“,i kui nimetada vaid mõnda, tõid brittidele vahetevahel rahvusvahelist edu ja võitsid ka Ameerika publiku südame, võttis Ungari filmikunstil rahvusvahelise edu saavutamine märksa kauem aega ja pingutust. Muide, „Henry VIII eraelu“ režissöör Alexander Korda (Sándor Korda) on ungari päritolu ja tegi filmilavastajakarjääriga algust Ungaris. See oli tema rahvusvaheliselt kõige edukam film, ja kuigi meeskonnas oli ka teisi ungarlasi (stsenarist Lajos Bíró, filmikunstnik Vince Korda), ei saa seda küll eriti pidada ungari filmikunsti näiteks.
TRISTAN PRIIMÄGI: Veretu vampiirifilm Taani olulisima lavastaja Carl Theodor Dreyeri „Vampiir“ teeb kõik selleks, et vaatajat desorienteerida ja panna ta ebalust tundma.
Filmi- ja muusikaõhtu „Vampiir“ 13. XI Kumu kunstimuuseumis. Mängufilm „Vampiir“ („Vampyr“, Saksamaa-Prantsusmaa 1932, 75 min), režissöör Carl Theodor Dreyer, stsenaristid Christen Jul ja Carl Theodor Dreyer, operaatorid Rudolph Maté ja Louis Née, põhineb Sheridan Le Fanu jutustusel „Carmilla“ (1871) ja elementidel teistest lühijuttudest tema kogumikus „Peeglis“ („In a Glass Darkly“, 1982). Osades Julian West, Maurice Schutz, Sybille Schmitz, Jan Hieronimko jt. Muusika loonud Tõnu Kõrvits, esitaja Pärnu Linnaorkester.
Arvustamisel
Jüri Engelbrechti, Kert Tamme, Tanel Peetsi „Modelling of Complex Signals in Nerves“
Jüri Engelbrechti „Juhuslikud jalutuskäigud teadusmetsas“ ja „Complexity in Social Systems and Academies“
Kadi Herküli „Aime Unt“
Marina Stepnova „Aed“
Gottfried Wilhelm Leibnizi „Valitud kirjad ja tööd“
Hans Henny Jahnni „Kallasteta jõgi“
Elisabeth van den Bosch-de Jonghi „Kirjad läände“
Lenno Vaitovski „Minu Riia“
Ken Irdi „Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu“
kontserdid „Sina oled rahu rahusas“ ja „EMTA saksofoniklass 40“
näitused: Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Tänav I“, Marge Monko ja Gabriele Beveridge’i „Suur teeskleja“ ning „Hargnevate helide aed 2“
Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“
Ugala teatri „Ema“ ja VAT-teatri „Oidipus. Antigone“
mängufilm „Tulilind“
Kolmapäeval, 10. novembril kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistluse võitjad.
Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistlusele saadeti 47 näidendit. Žüriisse kuulunud tõlkija Varja Arola, lavastaja Elise Metsanurk, kirjandusala juhataja Ene Paaver, autor-lavastaja Tiit Palu, näitleja Jaak Prints, dramaturg Priit Põldma ja kunstnik ning filmirežissöör Hardi Volmer otsustasid neist esile tõsta viis. Žürii andis välja esimese ja kaks teist preemiat ning kaks näidendit tõsteti esile äramärgituna:
I preemia (3750.-): Katariina Libe “Võrsed”
II preemia (á 1875.-): Mart Aas “Kaksindus“ ja Kadri Lepp “Koju”
Äramärgitud (á 625.-): Heneliis Notton “Emesis” ja Liis Sein “Kutse”
Peapreemia võitis Katariina Libe tugev psühholoogiline draama “Võrsed”, mis lisaks teravale ja värskele käsitlusele lähisuhetest ning laste saamise tundlikust teemast, annab igale näidendi tegelasele võimaluse oma vaatepunktiks.
Teise preemia saanud Mart Aasa näidend “Kaksindus” kõneleb üksinduse kõrval ka fantaasia ja huumori kaheldamatust olulisusest: Õismäe kortermaja rõdul saab kahestunud poiss-peategelase kasvamisloost piirangutevaba kujutlusmäng.
Kadri Lepa samuti teise preemia saanud “Koju” jäi silma kui voolava dialoogiga joonistatud lugu Eesti perekonnast, mille argist kokkukuuluvust varjutavad distants ja salapära – üksteisele öeldakse palju, kuid ei öelda välja.
Äramärgitud Heneliis Nottoni näidendi “Emesis” 18-19 aastased tegelased seisavad silmitsi traumadega, mida ümbritsev heaolu kustutada ei suuda. Näidendi fragmentaarsus loob pildilise maailma, kus mineviku kummituslikkusest kumavad läbi teravalt isiklikud ja sotsiaalselt valusad teemad.
Äramärgitud Liis Seina näidendi “Kutse” naisnäitlejast peategelane vaatab iseenda peiedel otsa nii oma minevikule kui ka paratamatule surmale. Näidend on kirjutatud tugeva kaasajatunnetusega, mis väljendub nii näidendi temaatikas kui ka oskuslikult dia- ja monolooge põimivas vormis.
“Selleaastastele võidutöödele on ühine psühholoogiline teravus ja analüüsivõime, inimeste vaheliste pingete ja vastuolude tajumine. Samuti ühendab neid see, et kõik tegelased on elulised ja mitmekihilised, soole vaatamata. Mind see üllatas positiivselt. Kui lavastamiseks läheb, on igal osatäitjal huvitav roll mängida, ka naistel,” võtab võistluse kokku tõlkija Varja Arola, kes on viimaste kümnendite jooksul teatripilguga jälginud ka eesti näidendite Soomes lavale jõudmist.
“Kõik viis näidendit on erksad ja eripalgelised kaasaja ühiskonna peegeldused. Kõik viis teksti pakuvad lavastajatele ja näitlejatele avarat tõlgendamisruumi. Eesti teatripilt muutuks kindlasti põnevamaks ja mitmekesisemaks, kui need näitemängud võimalikult pea lavale jõuaksid,” kinnitab dramaturg Priit Põldma.
Eesti Teatri Agentuur korraldab näidendivõistlusi alates 1995. aastast.
Näidendivõistlusi toetab Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.
Lisainfot võistlus(t)e kohta saate Eesti Teatri Agentuuri koduleheküljelt www.teater.ee
Luuleõhtu metallikunstnik Taavi Teevetiga A-Galeriis 11. novembril
Neljapäeval, 11. novembril toimub A-Galeriis eriline luuleõhtu metallikunstniku Taavi Teevetiga
Neljapäeval, 11. novembril, kell 18:00 loeb Taavi Teevet A-Galeriis teoseid oma eheteks vormistatud luulekogust AINUEKSEMPLAR. Luulekogu eksisteerib vaid näituseperioodil A-Galerii SEIFIS 29.10–26.11.2021.
Lisaks luuletuste esitlemisele avab Teevet näituse tausta ning räägib oma loomingulisest teekonnast kunstnikuvestlusel, mida viib läbi kirjandusteadlane ja kriitik Hele-Mai Viiksaar.
AINUEKSEMPLAR on luulekogu, mis ei välju trükikojast mitte kunagi, sest seda lihtsalt ei saadeta kunagi trükki. Seda luulekogu ei ole võimalik leida raamatupoodide riiulitelt ja raamatuna ei saa seda laenutada ühestki raamatukogust. Luuletuste vormistamisel ehetena on tehnoloogiatena kasutatud lasergraveerimise ja happesöövituse kombineerimist. Oma tekstides vaatleb Teevet maailma läbi iseenda, mistõttu keskenduvad luuletused eelkõige isiklikele mälestustele, probleemidele ja tajufilosoofilistele avastustele.
Taavi Teevet (s. 1996. Saaremaal) on Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti bakalaureuse kraadi omandanud noor metallikunstnik, kes seab oma loomingulise tegevuse kesklöövi rännaku enese sisemusse, keskendudes oma loomingus eelkõige minategelase maailma, taju ja nendega seotud probleemide ja avastuste mõtestamisele.
Kõikidel külalistel palume sissepääsuks esitada kehtiv Covid-19 vaktsineerituse või läbipõdemise tõend koos isikut tõendava dokumendiga. Sündmusel kehtib ka maskikandmise kohustus.
Piret Kändleri näitus “Tetris ja kaleidoskoop” HOP galeriis
Piret Kändler TETRIS JA KALEIDOSKOOP
05.11.–23.11.2021
Alates reedest, 5. novembrist saab HOP galeriis vaadata keraamik Piret Kändleri näitust TETRIS JA KALEIDOSKOOP.
Näitusel eksponeeritud tööde loomisel on olnud ajendiks juhuslikkus, mäng, muutumine.
Kunstnik on keraamiliste seinaplaatide tegemisel kasutanud kipsvorme, kollektsiooni mis koosneb 64 osast. Valades portselani vormidele on tulemus alati erinev – TETRIS.
Töö teine osa KALEIDOSKOOP tekkis vastupidiselt eelmisele, kindla korra ja vormi valatud motiivide identsuse põhimõttel. Detailid, mille kokku panemiseks tekkis lõputuid võimalusi. Näitusel nähtav seeria on mõtteline jätk eelnevale seeriale 365 PÄEVA (2019).
Näitust illustreevs tekstis kirjutab Peeter Sauter: Kaleidoskoop mul oli ja muidugi tuli kaleidoskoop lahti võtta ja muidugi oli tulemus pettumus. Klaasikillud. Kas kokku sai pandud, ei mäleta. /…/ Kaleidoskoop kujundina elust töötab mu arvates küll. Kui hakkad elu või abielu tükkideks võtma nagu käekella, kas kokku panna oskad? /…/TETRISE koha pealt oli tore lugu kamraad Lee ́lt. Lee, kellega tutvusin Liverpoolis The Blackie kultuurimajas, oli töötanud Londonis transamehena. Nutikas sell. Londonis võis olla nii, et inimesed kolisid töökohavahetuse tõttu teise linnaossa ja pidid üürima uue korteri. Aga uue võtsid samasuguse nagu oli olnud vana ja ise ei viitsind kolima tulla. Palusid, et asjad pandaks umbes samale kohale nagu olid vanas korteris. Tetris. Vana kreeka ütlemine on „panta rhei“, ehk et samasse jõkke ei saa uuesti astuda. Ma ei tea, kui astun Emajõkke aasta pärast, kas see pole enam Emajõgi?
Piret Kändler on keraamik, kes elab ja töötab Tallinnas.Tegeledes peamiselt portselanist väikeseeriatega, osaleb kunstnik autorikeraamikaga näitustel nii Eestis kui ka mujal maailmas (aastast 1998). Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia keraamika eriala ja täiendanud end Helsinki Aalto Ülikoolis. Tema töid võib leida nii Eesti Tarbekunsti – ja Disainimuuseumi kogudes kui ka paljudest erakogudest üle maailma.
Näituse helikujundus : Markus Palo
Tänud: Kertu Tiik, Peeter Sauter, Reet Helm, Taavi Palo.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Liviko AS.
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Rahvusarhiiv teeb kummarduse Eesti arhiivinduse rajajale Arno Rafael Cederbergile
Rahvusarhiiv tähistab 100 aasta möödumist arhiivinõukogu esmakohtumisest näituse avamisega Eesti arhiivinduse rajajale ja Tartu Ülikooli ajalooprofessorile Arno Rafael Cederbergile kuulunud esemetest.
Noore Eesti Vabariigi emakeelsele ülikoolile aitasid hoogu anda mitmed Soome teadlased, nende seas 1919. aasta sügisel Tartu ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks valitud Arno Rafael Cederberg (1885–1948). Tema südameasjaks sai Eesti arhiivinduse korraldamine.
Cederberg teatas juba Tartusse saabumisel, kuidas arhiivindust tuleb hakata üles ehitama: „Eestlaste tingimata kohus on hoolt kanda, et saadaks riigiarhiiv ja sellele sobiv, ajakohane asupaik ja seda peab sedamaid tehtama! Ilma riigiarhiivita ei või ükski haritud rahvas toime saada.“
R. Cederberg juhtis 1920. aastal kokku tulnud arhiivikomisjoni ja hiljem 4. novembril esmakordselt kogunenud arhiivinõukogu, kelle koordineerimisel pandi alus riigiarhiivile Tallinnas ja riigi keskarhiivile Tartus, millest sai uurimiskeskus teadlastele ja tudengitele.
Riigiarhivaar Priit Pirsko mõtestab professor Cederbergi rolli järgmiselt: „Kahtluseta saab väita, et ilma Arno Rafael Cederbergita ei oleks sündinud Eesti professionaalset arhiivindust. Tema roll Eesti arhivaaride ja ajaloolaste edumeelse põlvkonna väljakoolitamisel noore vabariigi algusaastail on hindamatu tähendusega. Sajandi eest loodi süsteem, mis on praegugi aluseks meie kirjaliku pärandi kogumisele, säilitamisele ja kasutusse toomisele.“
Arno Rafael Cederbergi tütretütar, Lundi ülikooli museoloogiaprofessor Solfrid Söderlind on Rahvusarhiivile annetanud rea dokumente ja esemeid oma vanaisa pärandist. Rahvusarhiivi peahoones Tartus avatud väljapanekul saab näha A. R. Cederbergi doktorikübarat, Helsingi ülikooli magistri- ja doktoridiplomit siidil, Uppsala ülikooli audoktoridiplomit pärgamendil ning fotosid ja dokumente Tartu Ülikoolis töötamise päevilt, sealhulgas Tartu Ülikooli üliõpilaste palvekirja 1927. aastast Cederbergi jätkamise kohta õppejõuna. Solfrid Söderlindi vahendusel jõudis Rahvusarhiivi ka professor Cederbergile 1932. aastal omistatud Kotkaristi III klassi teenetemärk. Väljapanek jääb arhiivi püsiekspositsiooni ja enamikku sellest on võimalik vaadelda ka virtuaalselt.
Müürilehe novembrinumbris siirdume Ida-Virumaale. Henri Kõiv kaardistab sealse keskkonnaliikumise kontuure. Mariliis Mõttus kuulatab Ida-Virumaa alternatiivkultuuri südametukseid. Johanna Pirrus küsib aga, mida teha piirkonna tühjeneva elamufondiga.
Francisco Martínez mõtestab Ida-Virumaad elava laboratooriumina, Kaia Beilmann energeetilise pantvangina. Mariliis Mõttus kirjutab lendtuhast kui uuest valuutast. Keiti Kljavin ja Andra Aaloe tutvustavad lugejatele kaardi kujul Ida-Virumaa eri nägusid. Ivar Murd ja Ave Vellesalu teevad sama fotoessee vormis.
Keskkonnakolumnis kirjutab Aet Annist tuleviku kogukonnamudelitest, linnaruumirubriigis Hannes Aava feministlikust linnaruumist. Lisaks analüüsib Külli Taro erinevaid strateegiaid koroonaviiruse seljatamiseks.
Kultuuriosas Aleksander Metsamärdi intervjuu skulptor Edith Karlsoniga. Aleksander Tsapovil õnnestus aga tabada Tallinna rotikujutistega üleujutanud DJ Tiine Rott. Arvustamisel Paide Teatri “Lahinguväli”, Pentti Linkola “Teisitimõtleja märkmed” ja Anna Kaare „InteГрация”.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee
Jälle üks läinud! Sedapuhku ei saanud kultuuriminister ametis olla täit aastatki. Murdumine oli kiire ja ennustatav, sest enesepettus ja lähikondlaste mesine kiitus ei suuda tegelikkuse lainetele lõputult vastu panna ning varem või hiljem peab kehv juht endale oma saamatust tunnistama ning loobuma. Kultuuriministril ametlik ülestunnistus küll eriti hästi välja ei kukkunud. Enesekriitika asemel näitas ta ametist lahkumisel näpuga koalitsioonipartneri Reformierakonna peale, aga sedavõrd oskamatul viisil, et vastuste asemel tekitas ministri viimane etteaste hoopis uusi ja põhjendatud küsimusi Keskerakonna käitumismotiivide osas. Kas ministri poliitika oli erakonna poliitika? Kui oli, siis mil moel ministrivahetus selle poliitika läbilöögivõimet koalitsioonis parandab? Kui kaugele on Keskerakond valmis oma kultuuripoliitiliste nõudmistega minema ja milliseid vorste vahetama hakatakse?
Keskerakonna esimees Jüri Ratas kinnitas endale iseloomuliku tühisõnalisusega, et kultuuriministri vahetus midagi põhimõttelist valitsuskoalitsioonis ei muuda, sest „koalitsioon on töine“. Sama hästi võinuks ta öelda, et koalitsioon on maine, puine, kaine või võine. Töisuse tagajärg peaks valitsuses olema see, et mõlemad pooled midagi saavutavad, sest kui üks saab kõik ja teine mitte midagi, ei ole ju tegu kompromissiga. Anneli Otil ja Keskerakonnal oli Reformierakonnale kaks suuremat etteheidet. Esiteks, et kuigi kultuurivaldkond on otseste ja kaudsete tegutsemispiirangute tõttu majanduslikult tõugatud pea sama kehva seisu kui varakevadel, ei kavatse valitsus olukorda nüüd mingi erakorralise toetusrahaga leevendada. Ja teiseks, et poliitikasse on kistud lapsed, mida süda ei kannata pealt vaadata.
Järgmise kultuuriministri jaoks järeldub sellest valik, kas öelda, et tema ja erakonna prioriteedid on mujal, või siis asuda oma erakonna vankumatul toel kompromissitult ja tõhusalt võitlusse reformierakondlastest pea- ja rahandusministriga, et riigieelarve menetluse seisukohalt veel viimasel hetkel saada kultuurielu toetamiseks lisaraha. Kuna laste politiseerija tervisekriisis näib olevat eeskätt haridus- ja teadusminister Liina Kersna, peab järgmine kultuuriminister kolleegi teod ja sõnad talle kiiresti suhu tagasi toppima. Lihtne see olema ei saa, sest vastavalt halvaks tavaks saanud võimukorraldusele on mõlemal koalitsioonipartneril oma mängumaa, kuhu teisel asja ei ole. Nagu ei ole ka peaministril voli teise erakonna poolt ametisse lähetatud ministri pädevust hinnata ning vajaduse korral tema ametisse nimetamisest keelduda.
Keskerakonna pikal pingil on häid ministrikandidaate alati ootamas kui murdu.
Ideaalse ministri tunneb ära nelja omaduse järgi. Esiteks tunneb ta läbi ja lõhki oma valitsemisala ning tema hariduslik ja tööalane taust võimaldab valdkonna arvamusliidritel ja juhtidel teda koostöövalmis autoriteediks pidada. Teiseks on ta end varem tõestanud mõne organisatsiooni juhina, sealhulgas vastutajana üle elanud mõne tõsisema kriisi ja oma organisatsiooni sellest auga või tugevamanagi välja toonud. Kolmandaks, et olla ametis tõhus, peab ministril olema väga tugev positsioon ja autoriteet oma erakonnas, mis tähendab minimaalselt kuulumist erakonna juhatusse ning erakonna sees domineeriva grupeeringu ja selle juhi lähikonda. Ning neljandaks, usaldusväärse poliitiku ja asjatundjana peavad temast lugu pidama nii koalitsioonipartner kui ka opositsioonilised jõud.
Keskerakonna juhatuses ega riigikogu fraktsioonis sellisele kirjeldusele vastavat isikut ei ole. Poliitiliste oskuste, mõtteselguse ja juhtimisvõime (aga paraku mitte kultuuriringi kuulumise) poolest ulatuvad soovitule kõige lähemale Yana Toom ja Mihhail Kõlvart, aga miks kumbki neist peaks oma praeguse positsiooni kergekaalulise ja ajutise (riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui poolteist aastat ja koalitsiooni eluiga võib olla sellestki lühem) ministriameti vastu vahetama? Eraldi küsimus nende puhul on ka see, kas valdkond suudaks nende osalise võõrpäritolu alla neelata ning kas end rahvuskultuurilise tõe hoidjaks pidav opositsioon paneks vastu kiusatusele neid pidevalt eestluse reetjaks ning vene kultuuriimperialistiks ehk Moskva käsilaseks tembeldada.
Keskerakonna juhtkond otsustas kolmapäeva õhtupoolikul saata järgmiseks kultuuriministriks parteiliselt pooltugeva ja ustava, ent asjatundmises ebausutava Tiit Teriku, mis tähendab ette kindlat läbikukkumist. Minister peab juba esimesel tööpäeval suutma ära veenda Anneli Oti tegevuse tõttu äärmiselt skeptiliseks muutunud kultuurijuhid, kes on viimastel nädalatel pidanud arutult aega raiskama tõestamaks, et ministri (valitsuse) palgalubadustel ei ole piisavat riigieelarvelist katet. Uus minister peaks oma ametisse astumise tingimuseks seadma, et tal on probleemile raudkindel ja selge vastus. Et kas siis raha on piisavalt või mitte, ja kui ei ole, siis millal ja kuidas see rahandusministri käest saadakse. Parteisõdur tingimusi seada ei saa ega tohi.
Sarnaselt eelmise korraga võinuks uut ministrit otsida erakonnavälistest ringkondadest telefonitsi õngitsedes. See oleks osutunud raskemakski kui viimati presidendikandidaadi otsimine ja katsest loobuti enne alustamist. Iga mõtlev ja valdkonnas autoriteetne inimene küsib esimesena pakkumise tingimusi. Keskerakonnal aga midagi pakkuda ei ole. Töö on tähtajaline ning inimene, kes soovib tähtajaks mõne tulemusega lõpetada, küsib kohe, kas ja kui palju „kaasavara“ tegutsemiseks antakse. Mitte lubaduse, vaid riigieelarve rea kujul. Pole kaasavara, ei tule ka nõusolekut. Teine küsimus on, kas saab tegutseda vabalt ja valdkonna huvidest lähtuvalt või algab, nagu seni kombeks, parteitu inimese parteisse sundimine. Miks peaks keegi, kel rohkelt mõistust peas ja aega parteistumise kaalumiseks olnud aastaid, kui mitte aastakümneid, nüüd ühtäkki hülgama oma senised vaated või vahetama need tähtajalise töö ja talle võõra erakonna hädavajaduste kasuks? Kes auväärsetest kultuuritegelastest oleks valmis kustumatu häbitundeta ja sõjajärgse punaideoloogilise fanatismi vaimus kuulutama avalikult, et „erakonda ei paluta, ei tulda kui lasteaeda, seepärast südagi valutas ja selle pärast läks aega“?
Kiirkorras punktivõiduna hõikaski Keskerakond kolmapäeva õhtul uue ministrina Tiit Teriku välja. Sellest kiirnõustujast on inimlikult kahju, sest ta kuulutab end automaatselt ebausaldusväärseks isikuks, kellel aujanu ja edevus on hetkeks meeled halvanud ning kes on valmis pea ees tundmatusse tormama. Juba nimetatule lisaks peab tõsine ministrikandidaat olema enne nõustumist hoolega läbi töötanud koalitsioonilepingu, valitsuse tööplaani, riigieelarve eelnõu, värskeima majandusprognoosi, seniste kriisipakettide sisu ja mõõdetud mõju, valdkondike esindusorganisatsioonide seni vastuseta pöördumised, palved ja ettepanekud, aga ka ministeeriumis ootel olevad pooleli tööd, alustades alles äsja päevakorral olnud vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitsest ja lõpetades rahapuuduses häviva kultuuripärandi päästmisega.
Milline on ministri väljavahetamise juures peaministri roll? Väiksevõitu, aga seda teab Jüri Ratas mõistagi Kaja Kallasest paremini, sest EKRE saatis tema kabinetti iga vahetusega uusi ja hullemaid. Siiski olnuks Kallasel võimalus oma „töist“ koalitsioonipartnerit avalikkuse kaudu mõjutada, haarata vähemasti suhtekorralduslik initsiatiiv. Kuid uue ministri oodatud omaduste avaliku defineerimise asemel otsustas peaminister hoopis laskuda sõgedasse vaidlusse ametist lahkunud Anneli Otiga selle üle, kumb valitsuses toimunu kohta valetab ja kumb mitte. Mis tähtsust sel enam, kui kriisiabi loomevaldkonnale ei ole ega tule. Hoopis kõvem sõna olnuks, kui peaminister peale ootuste uue ministri omaduste osas oleks kuulutanud näiteks seda, et ei kavatse valitsuses taluda ühtki inimest, kes norib tüli rahandusministriga või heidab väljakutse Reformierakonna raha- ja maksupoliitilistele kinnisideedele. Või veel parem, peaminister võinuks teenida kerge punktivõidu, kui vastuseks Anneli Oti süüdistustele teatanuks, et kultuuri hädavajadused ei vormunud valitsuse otsuseks ministri tegemata töö tõttu. Et aeg ei anna oodata uue ministri kohanemiseni, siis otsustas ta koos rahandusministriga suunata kultuurivaldkonda rahalise toetuse paketi üle ministri pea, kuid ministeeriumi arvutusi arvesse võttes. Oleks ilus olnud.
Kuni aga kassaluugi kohal ripub silt „Raha ei ole ega tule“, ei ole erilist vahet, kes kultuuriministri kabineti ajutiselt asustab.
Tallinna fotokuu selleaastane peanäitus „Intensiivsed paigad“ suunas külastajaid näituseruumidest väljapoole: muu hulgas sai minna avastama Lasnamäe hooneid, tühermaid ning, mis olulisim, Lasnamäe seni vähetuntud ajalugu, nõukogudeaegse suurprojekti raames rajatud kunstnike ateljeesid.
Anna Kaarma intervjueeris kümneid eesti kunstnikke, kellel on olnud Lasnamäega ateljeekorteri kaudu isiklik side või kes elavad seal praegugi. Nende intervjuude põhjal – kuid püüdes samal ajal paigutada intervjuud laiemasse kultuurilisse konteksti – on valminud koostöös kirjanik Jan Kausiga kolm audiojalutuskäiku, mis leiavad aset Lasnamäel mitmes paigas ning pakuvad osalejatele sissevaadet linnaosa hingeellu. Lisaks poeetilisele narratiivile sisaldavad audiotuurid ka väljavõtteid intervjuudest kunagiste ateljeekorterite elanike Ülle Marksi, Jüri Kassi, Terje Ojaveri, Jüri Ojaveri, Naima Neidre, Elin Kardi, Jaan Elkeni, Eve Kase, Urmas Muru, Raoul Kurvitza, Mari Kurismaa, Kalju Kivi, Ene-Liis Semperi, Urmas Pedaniku, Signe Kivi, Herald Eelmaa ja Sirje Helmega. Heinz Valk räägib Lasnamäe ainulaadsete katuseateljeede rajamise taustast ja käigust, toonase valitsuse koostööst Arsi kunstikombinaadiga. Projekt toob kunstnike lood nende endistest või praegustest elupaikadest otse publiku ette ning näitab, et ükski elamiseks mõeldud ruum pole puhtalt praktiline, et ajalugu ja kultuuri võib kohata ka täiesti ootamatutes paikades. *
„Lasnamäe helirännakud: poeetilisi tähendusi funktsionaalsele ruumile“ on jätkuvalt saadaval iseseisvalt jalutamiseks ja kuulamiseks mobiilirakenduse Echoes ja isiklike kõrvaklappide abil eesti, vene ja inglise keeles. Echoes mobiilirakenduses leitavad nime all: Lasnamäe helirännakud / Lasnamäe Sound Expeditions / Ласнамяэ — аудио-экспедиция.
2017. aastal oli sul, Anna, EKA galeriis näitus Lasnamäe tüüphoone läbilõikest betoonmakettide, fotode ja videote seeriaga. Selle elukeskkonna kunstilisse kujutamisse oled kaasanud ainuüksi fotokuu projekti palju inimesi, sealhulgas ka Jan Kausi. Sa ise elad siiani Lasnamäe ateljeekorteris. Millal tuli Lasnamäe teema sinu juurde?
Anna Kaarma: Lasnamäe elukeskkond on olnud palju aastaid mu kunstitegemiste teema või pigem on kunst olnud see meedium, kuhu olen suunanud Lasnamäel elamisest tekkinud mõtete ja tunnete energia. Eks ma olen ka mõelnud, et tahaksin Lasnamäelt ära minna, nii nagu suur osa tuttavaid on teinud. Tunnen ennast seal osati siiani tulnukana, paljuski keelebarjääri tõttu. Siis aga pidin selle suhte mõtteliselt ümber pöörama: et kuidas tahta elada kohas, kus ei taha elada. Kui näiteks sõitsin bussiga läbi kanali, tundus kõik ümbritsev varem üsna ebameeldiv, aga ühel hetkel hakkasin seoses oma graafilise disaini töödega märkama Lasnamäe hoonete ja keskkonna juures konnotatsioone, mida on sinna aastate jooksul jäetud. Järsku muutusid arhitektuurilised vormid väga graafiliseks, nii et suutsin seda kõike aktsepteerida ja palju paremas valguses näha.
Mul on olnud Lasnamäe teemadel kaks isikunäitust. Esimene oli „Tüüp 121“ EKA galeriis, kus osutasin Lasnamäe arhitektuurilisele keskkonnale. Foto ja videoseeriate kõrval keskendusin Lasnamäe majade materjalile, käisin korduvalt ka Loksa betoonitehases, et teada saada, kuidas betoonplokke valmistatakse, millest betoon koosneb. Teine oli 2019. aasta näitus „Piirimail“ Hobusepea galeriis, mis oli ühtlasi mu magistritöö uurimus. Sealt sai alguse ka mu koostöö Jan Kausiga, kutsusin ta koos Marge Monkoga oma magistritöö juhendajaks. Nüüd ongi asi jõudnud Lasnamäe helirännakuteni, mis hakkasid algkuju võtma juba eelmisel aastal. KKEK tellis minult artikli oma väljaande Meenutaja rubriiki sellest, kuidas ateljeekorterid Lasnamäele tekkisid ja kuidas neid kunstnikele jagati. Mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, seega pidin hakkama nullist uurima, kes neis eriplaneeringuga korterites on üldse elanud ning nende mälestusi koguma. Kui olin artikli valmis kirjutanud, hakkasingi teemat juba sügavamalt lahti kaevama. Kuna ma ise elan ühes Lasnamäe ateljeekorteris, olin juba kaua mõelnud, millised need teised ateljeekorterid välja võiksid näha, mis neist saanud on, kes neis elavad või elasid jne. Sedasi see protsess algas.
Üks nõukogudeaegne Lasnamäe suurprojekt puudutas ka kunstnikke: mitmete 9- ja 16-korruseliste majade viimasele korrusele rajati kunstnikele ateljeekorterid. Jan Kaus ja Anna Kaarma ateljeekorteri katusel.
Jan, kuidas on teie koostöö arenenud ja tekstiloomega haakunud?
Jan Kaus: Anna on olnud mu viimaste aastate üks kõige olulisemaid kaasamõtlejaid. Mind on juba pikemat aega huvitanud maastiku mõtestamine, ruumipoeetiline lähenemine linnamaastikule ning selle huvi väljendamiseks kasutasin ma tükk aega ilukirjandust, sest ilukirjanduses saab läheneda teemale intuitiivsemalt. Siis hakkas ilukirjanduslik lähenemine ammenduma ja ma tahtsin ikkagi täpsemalt sõnastada, miks mu suhe Tallinna linnaruumiga ei lahene. Sedasi proovisingi hakata leidma oma probleemile väheke filosoofilisemaid määratlusi. Sel ajal, kui ma seda tegin, kutsus Anna mind oma magistritöö juhendajaks. Meil oli Annaga mitu vestlust, nende käigus jõudsin paremate sõnastusteni. See nähtava ja nähtamatu linna kontseptsioon, mida olen juba korduvalt ka väljendanud, sündis ikkagi suuresti Annaga arutledes. Kui ma õigesti mäletan, siis väljendi „nähtamatu linn“ ütleski meie vestluses esimesena välja Anna.
Tegelikult on nähtamatu linna idee seotud ka Lasnamäe poeetiliste jalutuskäikudega. Mul on tunne, et nähtava ja nähtamatu linna pinge on tugevalt kohal ka meie helirännakutes. Kui nähtav linn on ainuline, siis nähtamatut linna on sama palju, kui selles linnas inimesi, nähtamatu linn on iga inimese isiklik suhe ruumiga, inimese isiklikud trajektoorid, kohtumised, pilgud, tema kogemused ja nendest kogemustest vormuvad mälestused. Nii et pole olemas kahte identset nähtamatut linna. Olen kasutanud vene kirjaniku Mihhail Šiškini mõtet kohtumisest mälestusmärgi juures ja mälestusmärgist kohtumise juures. Esimene osutab nähtavale linnale, aga kas kohtumisest tekib ka mälestusmärk, on igaühe enda teha. Igal juhul on nähtamatu linn nähtavast rikkalikum, sest seal on suur hulk lugusid, suurem osa neist jutustamata. See on keeruline teema, aga Anna aitas mul fookuse paika sättida.
Need helirännakud on nagu märkamisharjutused, need aitavad pöörata tähelepanu detailidele, mis on sinu kui rännakutekstide autorile olulised.
Kaus: Need helirännakud püüavad anda vastust küsimusele, kuidas tõlkida nähtamatut linna kuuldavaks ja jalutatavaks. Lasnamäel on seda eriti huvitav ja tänuväärne teha, sest Lasnamäge ollakse harjunud mõistma ruumina, kus ei saagi midagi sügavamalt tähenduslikku tekkida, kuigi moodsa Lasnamäe lugu ulatub juba viiekümne aasta taha ja selle ajaga on seal väga palju lugusid aset leidnud. Meie püüamegi neid lugusid nähtamatusest nähtavale tuua.
Muide, kui rääkida tehniliselt või halduslikult, siis Lasnamäe on Tallinna vanim linnaosa. Lasnamäe territooriumil sai ju alguse Tallinna eellugu, kuna Iru linnamägi kuulub Priisle asumisse.
Kaarma: Hea, et sa tõid selle nähtava ja nähtamatu teema esile, sellega haakub mu varasem tegevus, kui otsisin avaliku ruumi ja isikliku ruumi vahelisi piirialasid. Ma sattusin 2018. aastal kuulama „Ööülikooli“, kus Jan rääkis immanentsest ja jagatavast ruumist. Sa mõtestasid nähtamatut, isiklikku linna kui jagamatut ruumi, mida ei olegi võimalik täielikult kellegagi jagada. Olin neist teemadest varasemalt alateadlikult (Jan parandaks, et „teadvustamatult“) mõtisklenud, seda raadiosaadet kuulates tabas mind aga tugev äratundmine, mida varem polnud osanud nii täpselt sõnastada.
Kaus: Jah, ükski sisemine ruum pole teisega identne, oma suhet saab teisele kirjeldada, aga teisel pole võimalik seda suhet või seisundit ennast tunnetada.
Kaarma: Ja siis on see meie jagatud, nähtav, füüsiline, pidevalt muutuv keskkond. Aga eks meil tekkisid Janiga ka vaidlused, mina olen ikkagi püüdnud isiklikku ruumi oma töödes jagada. Minu videotes ja installatsioonides on olnud tugevalt sees jagamise püüe, püüd kogemusi detailselt nähtavaks ja tajutavaks teha. Magistritööga seoses jõudsin nähtamatule ruumile lähemale kuulmise kaudu. Olen küll ühes kindlas kohas, oma kodus, aga mu ümber on vaid helides väljenduv tundmatus, seinte taha jääv on anonüümne ja nähtamatu. Teistes korterites ja ruumides on palju helisid, mille päritolu on tundmatu. Selles mõttes haakub see kõik ka helirännakutega, kus kohalikud lood ja ajalugu saavad nähtavaks just kuulmismeelte kaudu.
Kaus: Tahaksin jagada üht kogemust, millest Anna oskab paremini rääkida, sest ta tutvustas seda kohta mulle. See juhtus paar aastat tagasi kevadel, Anna kutsus mind ja mu abikaasat Lasnamäele väiksele jalgrattamatkale. Ta viis meid Lasnamäe Centrumi taga asuvale suurele tühermaale, mis asub Punase tänava, Osmussaare tänava, Mustakivi tee ja Taevakivi tee vahel. Anna rääkis sellest kui põnevast kohast, kuigi ma mõtlesin alguses, et misasja, väga kummaline arusaam põnevusest. Anna aga näitas, et varem oli seal metsik paik, tihe võsa ja ta oli avastanud, et üks mees, kes ise ei elanud Lasnamäelgi, vaid Väike-Õismäel, käis sel tühermaal regulaarselt endale oma muinasjutumaad ehitamas. Läksimegi selle muinasjutumaa jälgi otsima ja leidsime ka.
Kaarma: Ma ise leidsin selle koha nii, et Mattias Malk viis meid kunstiakadeemia ühe foto-urbanistikakursuse raames teekonnale EKKMi juurest Jõelähtmeni. Me liikusime jalgsi linnahalli tagant „Stalkeri“ radadel, kokku kõndisime umbes nelikümmend kilomeetrit ja osa teest läbi Lasnamäe. Selle käigus sattusimegi sinna tühermaale, kus keegi oli pajuvitstest ehitanud rajad, sillad, onnid, lisaks servad sealsetele tiikidele, pisut nagu vaateplatvormi taolised asjad. Täiesti arhitektuurilised rajatised! Uskumatu, et satud kohta, mis väljastpoolt vaadates paistab lihtsalt võsa, mis ei tundu isegi nõnda sügav, et sinna mahuks ära kellegi salajane maailm. Siis tekkis mõte, et seda jalutuskäiku võiks kuidagi jäädvustada ja otsustasime kahe kursusekaaslasega, et ehitame sinna ise ka ühe munakujulise onni, et lisada keskkonda üks objekt selle isiku stiilis, kes oli sinna oma ehitisi rajanud. Ja muna ehitamise käigus me siis kohtusimegi selle ehitajaga. Ta oli vana mees, rääkis vene keeles, nii et meil oli raske suhelda, aga saime aru, et ta tuleb sinna iga päev hoopis linna teisest otsast, sõidab bussiga läbi linna. Ütles, et talle meeldib seal jalutada, mistõttu ta hakkaski sinna pajuokstest rajatisi juurde tekitama.
Millised motiivid tal võisid olla? Seda võib vaadelda kui mingit hullumeelsuse ilmingut, tema võis näha selles korrastamissoovi.
Kaus: Igasugune korrastamissoov on mingil määral hullumeelsuse ilming.
Kaarma: Nüüd hiljem, kui teisele tühermaale hakati rajama suurt Tondiraba parki, avastati seal võsa sees veel suuremad hütid ja muud objektid. Ma pole neid veel üles leidnud, aga ma olen neist pilte näinud. See on päris suur ala, neid pole lihtne leida.
Jan Kaus: „Lasnamäge ollakse harjunud mõistma ruumina, kus ei saagi sügavamalt tähenduslikku tekkida, kuigi moodsa Lasnamäe lugu ulatub viiekümne aasta taha.“ Jan Kaus ja Anna Kaarma.
Kaus: Käisime seal Annaga paar päeva tagasi ning avastasime sealt ühe silla, mis oli ilmselgelt käsitöö, keegi salapärane linnaelanik oli selle ehitanud ning Anna muidugi ronis sellest üle. Mõtlen tihti sellele Väike-Õismäe mehele, kes tegi sinna võssa oma väikse kunstiteose, mis on nüüd juba koos võsa mahavõtmisega hävinenud, välisest linnaruumist kadunud, ainult mõned üksikud roikad kusagil püsti ja kui sinna ehitatakse mingi poeketi ladu, kaob sealt igasugune jälg selle mehe loomingust. Ja mulle tundub, et meie helirännakuid võibki näha katsena ruumi lugudele tagasi võita. Üks lugu on sealt ruumist kadunud, aga me püüame jäädvustada teisi lugusid, mis on seal ruumis tekkinud. Kunstnikuateljeed annavad selliste lugude jutustamiseks ju palju võimalusi. Need muudavad Lasnamäe Eesti uuema kunstiloo osaks. Seda enam et sellised ateljeed on juba tasapisi kadumas.
Kaarma: Ühe kahekorruselise ateljee, kus elasid Ülle Marks ja Jüri Kass, ehitas uus omanik ümber kaheksaks eraldi korteriks, sinna majutati ilmselt Ida-Virumaa töölisi. Marks ja Kass elasid seal 22 aastat, nii et nad lahkusid sealt üsna hiljuti, 2013. aastal. Väga huvitav, mis ühe kohaga võib juhtuda, kuidas üks intensiivsus võib muunduda hoopis teistsuguseks intensiivsuseks.
Helirännakute tekstidest tuleb välja, kui palju on individuaalsetes kogemustes kollektiivset kogemust. Kuidas nad sinu kogemuses põimuvad või põrkuvad? Millisena Lasnamäe elanikud ise linnaosa tulevikku näevad?
Kaus: Mul on sellele võimatu vastata, kuna ma ei ela Lasnamäel. Aga koostöö Annaga, helirännakute kirjutamine, on mulle Lasnamäed muutnud. Enne oli see linnaosa ikkagi suuresti mittekoht, läbikäiguala. Nüüd aga on Lasnamäel juba palju kohti, kuhu mu pilk pidama jääb. Kas või need Kivila tänava kaks tornmaja, kus Vladimir Smirnov pidas noorte kunstistuudiot, mis on samuti eesti kunstilukku väikese jälje jätnud. Või see Ümera 54 torn, sest nüüd ma tean, et selles majas, Urmas Muru ateljees, filmiti „Sügisballi“. Sellesama maja rõdul seisab filmi alguses tuulest räsitud Rain Tolk. Kui Tallinnas oleks kõik minu otsustada, võtaksin selle maja kaitse alla.
Lasnamäe linnaosa valitsus on pöördunud ka kunstnike liidu poole, et teada saada, millised kunstnikud millistes majades on tegutsenud, et seda kuidagi ära märkida.
Kaarma: Üks teema, mis on olnud õhus helirännakuga paralleelselt ja enne sedagi, tegeleb äärelinna kummituslike liiklussõlmedega, need on omamoodi „nõrgad monumendid“. Kui rääkida Lasnamäest, siis üks tuntumaid kummituslikke liiklussõlmi on muidugi Laagna tee trammiliin ja selle depoo, aga mulle on tähtsad olnud ka kunagisest lennuväljast alles jäänud paeplaadid. Vanasti ulatus peamiselt sõjavangide ehitatud lennurada üle terve Lasnamäe, seda veel kuni 1980. aastate alguseni. Kui mu enda maja juurde hakati ehitama vaat et uut mikrorajooni, uusi tornmaju, siis ehituse käigus kadusid lennuvälja plaadid sealt kandist täielikult. Ma ei taha öelda, et idealiseerin selliseid nõrku mälestusmärke, vaid mind huvitavad viited minevikule. Füüsilised objektid kipuvad kaduma, aga mälestusmärk siiski täielikult mitte, sest mingi märge või jälg jääb kuhugi või kuidagi alles. Lennuvälja kadumine on jällegi hea näide sellest, kuidas toimivad välise ja jagatud ruumi ning sisemise, isikliku ruumi vahelised suhted. Need murenenud plaadid on justkui väikesed tähelepanekud ja viited minevikule, maamärgid, mis osutavad õrnalt kunagi olnule, kui samas praegune linnakeskkond on totaalselt muutunud.
Kaus: Nii et kui räägime oma helirännakul lennuväljast, asub jalutaja kunagise lennuvälja territooriumil. Nagu asuks palimpsestil. Mulle meeldib, et helirännakuid saabki kogeda just koha peal liikudes, jalutuskäikude tehnilisse lahendusse on kirjutatud sisse vajadus liikuda: areaalid aktiveeruvad telefonis alles siis, kui jalutaja neisse siseneb. Nähtamatut linna kirjutatakse ka jalgade ja pilkudega.
Kui rääkida Lasnamäe elamute ruumiplaneeringust, siis eelarvamus on selline, et need korterid on väikesed. Kitsad ja piklikud, meenutavad tunnelit. Kuidas sina seda ruumi tajud?
Kaarma: Tegelikult on hoopis varasemad, 1960ndatel ehitatud Mustamäe korterid väikesed. Need ei olnudki nagu mõeldud täiskohaga elamiseks, sest arvati, et suurem osa elust toimub väljaspool korterit ja seal käiakse peamiselt magamas. Neil olid näiteks imetillukesed köögid, sest arvati, et inimesed einestavad mujal. Aga eks siis 15 aasta jooksul mõeldi ka ümber, Lasnamäe korterite planeeringud on juba paranenud, need on head isegi praegusel ajal: suur esik, toad hargnevad nii, et igaühte on eraldi sissepääs, köögid on suured.
Tornmajade ateljeekorterites oli elutuba kõige suurem ruum, ateljeeosa kõrgus oli kuus meetrit, nii et kui sa endale sinna ise korrust vahele ei ehitanud, ei pääsenud sa ülemistele akendele ilma redelita ligi. Nende ruumidega on nii ja naa. Kunstitegemiseks on seal palju valgust. Aga näiteks Kotka peatuses on need punased tornmajad, mille küljes, kanali kohal on eenduvad kuubikud, mis on praegu väga ohtlikus seisus, nende renoveerimine ja korrashoid nõuab päris suuri finantse, nii et seal valitsevad lausa äärmuslikud tingimused. On probleemid tuule ja niiskusega.
Kaus: Minu vaade ateljeekorteritele oli romantiline: kunstnikud asetati elama maa ja taeva vahele, ühiskondlike reeglite piirimaile, aga kunstnike endi mälestustes on palju juttu halbadest tingimustest: vesi tuleb läbi, tuul puhub. Needsamad konsooliosaga ateljeekorterid, mida Anna just mainis, olevat tuulise ilmaga isegi kõikunud. Esimene Anna intervjuu, mida ma kuulsin, oli tehtud Kalju Kiviga. Ja tema rääkis väga värvikalt, kuidas ta oma ateljeesse sisse kolides seal remonti tegi ja kõiksugu mürgiste ainetega mässas. Ja siis hakati Väo karjääris kaevandama ja ta maja hakkas vibreerima.
Kaarma: Kõik majad vibreerisid. Kogu linnaosa.
Ja teisalt ikkagi küsimus, millal muutub miski kaitsmisväärseks. Kui rääkida taas lennuväljast, siis Vega residentsi ees on mõned paeplaadid veel alles.
Kaus: Kardan, et kunstnikuateljeede kaitsmiseni ei jõuta. Vähemalt õigeaegselt mitte. Aga see muudab Anna töö veelgi väärtuslikumaks, sellest rääkimine on kultuurilooline tegu.
Üles kirjutanud Jan Kaus
*13. X vestlesid Anna Kaarma ja Jan Kaus sellest projektist EKKMis, vestlust juhtis fotokuu publikuprogrammide kuraator Madli Ehasalu.
Teede ja tänavate problemaatika on juba pikka aega õhus olnud ja seda näitasid ka kohalike omavalituste valimised. Pole ka ime, sest avaliku ruumi kvaliteet mõjutab kõiki. Olukorra teeb keeruliseks see, et kunagi pole kõik rahul. Lahendused, mis on meeltmööda autojuhtidele, ei pruugi sobida jalakäijatele ja jalgratturitele. Asfaldiaugud, kinni pargitud kitsad jalgratta- ja kõnniteed, lõputud torupiirded, ummikud, tugeva vihmaga kaasnevad üleujutused, kõrged äärekivid, palava ilmaga kuumav asfaltkõrb. Probleeme on lõputult.
Kui alustada ideaalses fantaasiamaailmas Tallinna teede- ja tänavavõrgu projekteerimist nullist, siis ehk oleks võimalik luua tehnika viimase sõna ja parimate teadmiste kohaselt keskkonnasäästlik lahendus, mis rahuldaks kõigi osaliste vajadusi. Kuid see helesinine unistus ei ole võimalik, sest eelkõige peab arvestama sellega, mis on juba rajatud nii maa alla kui ka peale.
On arusaadav, et linased tahavad tänavaruumi kujundamises kaasa rääkida. Aktiivse osalemise soov seab ootuse kõrgele ja annab lootust, et teede ja tänavate olukord ning läbimõeldus kõigi liiklejate seisukohast läheb paremaks.
Sada aastat tagasi
Autode ilmumisest linnatänavatele on möödas sajand. Kuidas said omavahel läbi toonased liiklejad ning mis mured painasid linlasi sada aastat tagasi? Kui heita pilk 1920.-30. aastate ajakirjandusse, siis vaatavad sealt vastu uudisnupud liikluseeskirjade rikkumisest, mis puudutavad nii jalakäijaid, rattureid kui ka autojuhte.
Uue elektritrammiliini pidulik avamine Pärnu maanteel (kuni 22. I 1936 Väike-Roosikrantsi tänav).
Toona ei olnud isikuandete avaldamine probleem, praegu ei kujuta selliseid uudisnuppe päevalehtedes ettegi. „Politseikroonika“ rubriigis trükiti näiteks ära rikkuja täisnimi ja kodune aadress, juhul kui tegu oli autojuhiga, siis ka sõiduki numbrimärk. Vaade sajanditagusesse ajakirjandusse näitab kõnekalt, et liikluseeskirja on juba esimeste autode ilmumisest saati lõdvalt suhtutud.
Auto pargib kõnniteel, joobes autojuhid, kiiruseületamine, jalgrattur ei leia sõitmiseks ohutut kohta. Kas need kaebused tulevad tuttavad ette? Kas me tegeleme praegu tõesti samade tänavaruumi probleemidega nagu sada aastat tagasi? Nii mõnelegi sellisele küsimusele tuleb jaatavalt vastata.
XX sajandi alguse arhiivimaterjalist ilmneb, et suur murekoht olid katkised teed, mille parandamine oli kulukas. 1928. aastal võeti vastu maanteede seadus, mis jõustus 1929. aastal. Selle kohaselt jaotati teed avalikeks ja erateedeks. Esimesed liigitati vastavalt laiusele kolme klassi. Esimese klassi teed olid suuremad linnadevahelised maanteed, mille laius oli vähemalt kaheksa meetrit. Teise klassi teed olid vähemalt kuue meetri laiused ja kolmandasse klassi liigitati külateed, mille miinimumlaius oli neli meetrit. Teede klassijaotus oli oluline rahastuse tõttu, sest esimese ja osa teise klassi teede rahastus tuli maksudest, kuid osa teise klassi ja kolmanda klassi teede korrashoidu rahastati naturaalkohustuse alusel.1
Tehnika kiire areng tähendas seda, et aasta-aastalt lisandus teedele mootorsõidukeid, mis tähendas liikumiskiiruse kasvu ning kiiresti lagunevaid ja auklikke teekatteid. Kuid palju oli tol ajal Eestis teedel mootorsõidukeid? Postimehe teatel oli 1922. aastal Eestis registreeritud 256 sõidu- ja 195 veoautot ning kolme aasta pärast registreeriti juurde vastavalt 706 ja 370 sõidukit.2 Need arvud on riigi peale väikesed, kuid nende mõju oli märgatav.
Jalgrattad
Samas artiklis toodud andmete põhjal võib öelda, et mitte väga üllatuslikult ületab registreeritud jalgrataste arv mootorsõidukeid mäekõrguselt: kokku oli 1926. aastal registreeritud 17 000 jalgratast.3 Jalgratas suurendas liikumisvabadust ning tagas seega iseseisvuse. 1928. aastal ilmunud lugu varastatud jalgrattast illustreerib värvikalt seda, milliseid võimalusi ratas pakkus. Ajalehes Sakala ilmus nimelt uudis noormehest, kes ostis jalgratta selleks, et sõita kodust kaugemale naist otsima. Nupukesest saab lugeda, et „Mihkel Link oli jõudnud pika talve jooksul otsusele, et eeloleval suvel peab hakkama ringi waatama ja ehitama „pesa“. Et kergem oleks ringi vaadata ja „kodukana“ valida võimalikult laiemast piirkonnast, selleks ostis Mihkel jalgratta. Selle riistapuuga on ikka hõlpsam liikuda siiasinna ja otsida nägusamat noorikut suurema kaasavaraga.“4 Kuigi see uudisnupp on teade varastatud jalgrattast, kirjeldab see nupuke muu hulgas ka seda, miks jalgrattaost oli eriline sündmus. See mobiilsus, mis jalgrattaga kaasnes, oli uus, moodne ning vääris lausa pildistamist. Just enne pildistamist ratas varastati ning kosjasõit jäi vähemalt selle jalgrattaga tegemata.
Viimasel ajal on meedias laialdaselt juttu Tallinna punaseks võõbatud jalgrattateedest. Parima tahtmise korral saab need liigitada kategooriasse „parem kui mitte midagi“. Kuidas oli lugu jalgrattateedega aga 1930. aastate alguses? Sakalas ilmus artikkel Viljandi puudulike rattateede kohta. Autori sõnul oli toona olukord Tallinnas, Pärnus ja teistes linnades märksa parem kui Viljandis. Tallinn sai kiita kiviteede serva rajatud asfaldist teepervede eest. Artiklis ei mainita küll, mis piirkonnas need asuvad ning kui pikad need asfalteeritud rajad on, küll aga öeldakse, et Viljandis puuduvad need üldse. Munakivitee peal sõitmine oli ratturite silmis Viljandi suurimaid puudujääke, sest kivitee oli ebamugav ja põrutas.
Jalakäijad
Omaette huvitav teema on liikluseeskirja rikkumisi puudutavad uudisnupud „Politseikroonika“ rubriigis. Meedias ilmus nii autojuhtide, jalgratturite kui ka jalakäijate liikluseeskirja rikkumisi. Tegu on lakooniliste teadetega, kus on välja toodud osalise täisnimi, kodune aadress, auto või jalgratta numbrimärk. Autojuhi ja jalakäija omavahelisest kokkupõrkest saab lugeda ajalehest Kaja, kus kirjeldatakse liiklusõnnetust, milles jalakäija sai kergeid vigastusi.5 Kõige huvitavam osa uudise juures on autojuhi kommentaar kannatanule: „Tänage Jumalat, et teid laiaks ei aetud.“6 1928. aastal olid autod linnapildis veel haruldus, kuid sellest hoolimata süüdistas juht jalakäijat valel ajal teele sattumises. Juba toona suhtusid autojuhid teistesse liiklejatesse üleolevalt.
1920.-30. aastate ajakirjandust läbi vaadates võib veelgi tänapäevaga paralleele tõmmata. Praegu tegutseb ühismeedias, Instagramis ja Facebookis aktiivselt kasutaja mitte_tallinn, kes postitab fotosid tänava ruumilistest möödapanekutest ning pakub lahendusi, kuidas üht või teist olukorda lahendada. Oma tegevusega on ta jõudnud ka trükimeediasse: intervjuu varjunime all tegutseva linnaaktivistiga on ilmunud Eesti Ekspressis7 ja Müürilehes.8 Väga tihti on mitte_tallinna kontol fotod autojuhtidest, kes pargivad kõnniteel ning takistavad sellega jalakäijaid. Ta ärgitab kodanikke pöörduma mupo poole, kui nähakse Tallinna tänavatel probleeme, olgu selleks lumevallid või kõnniteele pargitud autod. Mitte_tallinna Instagrami kontol on ligi 12 000 jälgijat, seega võib jõudmist tema konto seinale võrrelda moodsasse häbiposti sattumisega.
Kõnniteele pargitud autod on ka paljude sajanditaguste uudisnuppude keskmes. Ajalehe Kaja uudisnupus on näiteks välja toodud kõnniteele pargitud auto omanik, sõiduki numbrimärk ning kellaaeg, millal ja kus sõiduk valesti parkis.9 Lõpus on ka kirjas, et auto takistas jalakäijate liikumist. See, mis valmistas jalakäijatele muret 1930. aastatel, on selgelt probleem ka tänapäeval.
Ometi ei kutsutud korrale mitte ainult autojuhte, vaid ka jalakäijaid. 1938. aastal ilmus Päevalehes artikkel „Jalakäijad, ettevaatust!“ 21 käsuga jalakäijatele.10 Artiklis kutsutakse linlasi üles olema saabuva laulupeo ajal liikluses eriti valvsad, sest siis on tänavatel tavapärasest enam mootorsõidukeid. Enne 21 käsku on ära trükitud ka meeldetuletus: „Kui liiklus on juba harilikes oludes hädaohtlik ja nõuab inimohvreid, siis seda enam peame nõudma ja soovitama ettevaatust kõigile liiklejaile eeloleva suure rahvakogunemise ajal.“11 Artiklis on vastutus asetatud jalakäijale – käskivas kõneviisis meelespeas manitsetakse jalakäijaid. Käsud on mõistlikud, sealhulgas soovitused enne sõidutee ületamist paremale ja vasakule vaadata kuni nõudeni tänaval kõndides mitte lugeda.
Ettevaatlikkus liikluses kulub kahtlemata marjaks ära, kuid loost jääb mulje, justkui oleks liiklus Metsik Lääs, kus jalakäijad peavad ise hoolt kandma, et nad terve nahaga pääseks ja ellu jääks.
Kõndides oli keelatud raamatu lugemine ja kui nüüdsel ajal on raamat asendunud nutitelefoniga, näitab see võrdlus ilmekalt, et kuigi sajandiga on murekohad ja ohuallikad vahetunud, on kitsaskohtade põhiiva jäänud samaks.
Oskari (Ristiku) tänav Pelgulinnas, 1925.1920.-30. aastatel hobuste ja vankritega linnatänaval
Artikkel on esimene osa kolmeosalisest seeriast, kus käsitletakse tänava ja sellesse suhtumise muutust läbi aja.
1 Kultuurimälestiste register, Rebala muinsuskaitseala. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=heritage&action=view&id=4017&lang=en (vaadatud 13. X 2021).
2 Auto ja jalgratas. Eestis eelistatakse Ameerika autosid. – Postimees nr 55, 25. II 1928.
3 Samas.
4 Kosjasõidu jalgratas muutus õhuks. Jäi pildistamata kaunis silmapilk. – Sakala nr 55, 3. V 1928.
5 Hoolimata autojuht. – Kaja nr 156, 7. VII 1928.
6 Samas.
7 Laever, Henrik. Mees, kes kutsub ennast Teisest Dimensioonist pärit Kõlvartiks, näitab, milline Tallinn olema peaks. – Eesti Ekspress 28. VII 2020.
8 Tsapov, Aleksander. Linnaruum teisest dimensioonist. Intervjuu mitte_tallinnaga. – Müürileht 5. X 2020.
9 Sõiduk kõnniteel. – Kaja 27. II 1935.
10 Jalakäijad, ettevaatust! – Päevaleht nr 166, 21. VI 1938.
Konstantin Budarin on sündinud Tartus, kuid kolis lapsena 1990. aastate alguses Venemaale. Ta on õppinud Moskvas Strelka instituudis ja annab ametialaselt arhitektuuri- ja planeerimisalast nõu. Tema huviala on aga hilisnõukogude arhitektuur, täpsemalt puhkearhitektuur ehk sanatooriumid. Koos sõpradega rühmitusest Kultura algatas ta sanatooriumiarhitektuuri projekti „Sanatorium premium“1, kus selle aerenguloo uurimise kõrval on eesmärk mõtestada puhkearhitektuuri rolli ja võimalikku kasutust praegusel ajal. Kõigi toona ehitatud sanatooriumide ruumilise ülesehituse puhul lähtuti teaduslikult põhjendatud protseduuridest, mis pidid tervendama tööst kurnatud keha. Budarini meelest on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse väsinud keha ja vaimu turgutamiseks praegu. Kas sovetlikust sanatooriumide süsteemist on midagi ka õppida? Mul avanes võimalus Tallinnas kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esinenud Budarinilt seda küsida.2
Puhkus on põgenemine
Esmalt taustast. Puhkus kui tööeluga seotud nähtus on XX sajandi moodsa inimese elu lahutamatu osa, mis hakkas laiemalt levima maailmasõdade-vahelisel ajal ja millel oli aja edenedes ühiskonna töökorralduses täita aina olulisem roll. Tööjõudu kui ressurssi, mille heaolusse on vaja investeerida, hinnati ühtemoodi nii ida- kui läänebloki riikides, ent Nõukogude Liidus kuulutati tööliste puhkus ning tervishoid riiklikult oluliseks teemaks. Loomulikult oli siis ka vaja spetsiaalseid ruume ehk sanatooriume, puhkekodusid, suvilaid, kämpinguid, lastelaagreid jms ning riiklikku planeerimist.
Keda ja kuidas ravitakse? Kuidas inimesed oma vaba aega peaks organiseerima? Mis on tervisele kasulik ja kuidas seda propageerida? Hea näide on seltsimehed unetud eesti kultusfilmis „Mehed ei nuta“.3 Ajastutruult usuvad nad teaduse ja tehnika võidukäiku ning et tööstressi tuleb maandada spetsiaalsete protseduuridega ning selleks mõeldud ruumis – sanatooriumis! Ajapikku nihkus puhkuse tähenduse kese ka nõukogudemaal teaduslikult terviseturgutamiselt vaba aja veetmise võimaluste mitmekesistamisele, meelelahutusele ja heaolule, mida toetas ideoloogia: partei lubas peagi kuuetunnise tööpäeva saabumist ning teadlased prognoosisid sajandi lõpuks neljapäevast töönädalat. Samasugused arutelud on teadupärast aktuaalsed praegugi.
Kõik see väljendus ka arhitektuuris. Nõukogude aja lõpul valminud sanatooriumid ja puhkekodud polnud enam kasinad moodsad kastid, vaid väänlevate betoonvormidega ja ulmeliste basseini- või ühisruumidega kallid objektid, mis kinnitasid inimesele: see siin on teistsugune reaalsus, puhkus on põgenemine. Tõsi, Eesti sanatooriumiarhitektuur jäi modernistlikumalt konservatiivsemaks, ehkki Pärnu Tervise sanatooriumi uus osa (arhitekt Vilen Künnapu, 1978–1988) ja ka tollane üleliidulise infoagentuuri APN puhkekodu (nüüd hotell Strand, arhitekt Meeli Truu, 1985, ümber ehitatud) sisaldavad tubli annuse meelelahutuslikkust ning eraldatud maailma tunnetust.
Arhitekti vabadus
Konstantin Budarin leiab, et on kohane küsida, milliseid protseduure ja ruume vajatakse praegu, et turgutada väsinud keha ja vaimu.
Budarini sõnul sai ka tema huvi selle teema vastu alguse koos sõpradega sanatooriumis käimisest. Mõtištši Berjozki sanatoorium Moskva lähistel ehitati 1963. aastal ja tegutseb siiani, tõsi, üsna viledaks kulunud kestas. Budarin sõnab: „Üllatusin, et omaaegne infrastruktuur on endiselt kasutusel. Ausalt öeldes pole ma sanatooriumidega kokku puutunudki, sest meie pere ei käinud nendes asutustes puhkamas. Teiseks üllatas mind nende hoonete mõõtkava, suurus, samuti väärtus. Selliseid suurejoonelisi, arhitektuuri poolest keerulisi hooned enam ei ehitata, see oleks liiga kallis. Puhkamine on nüüd eraäri, mitte enam riigi mure. Aga äkki võiks olla?“
Nõukogude Liidu ja endise idabloki sõjajärgse aja arhitektuur on olnud akadeemiates kuum uurimisteema juba aastakümneid. Kuidas on lood Venemaal? Budarin kinnitab sama: „Muinsuskaitse alla ei võeta nooremaid maju kui 50 aastat ning nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mäletan oma kümne aasta tagust vaimustust selle üle, et seesugune pärand on olemas ja et seda ei ole eriti uuritud. Huvi nõukogude lõpuaja pärandi ja ühiskonna toimimise vastu on tegelikult laiem. Teenäitaja on siin Aleksei Jurtšak ja tema raamat „Kõik oli igavene, kuni enam ei olnud. Viimane nõukogude põlvkond“ („Everything was Forever, Until it was No More: The Last Soviet Generation“, 2006, vn 2014).“
Originaalsete arhitektuurivormidega seostub enamasti ka nostalgia mõiste: ihaletakse tagasi pöördumatult kadunut. Budarin ütleb, et tema puhul pole käivitavaks jõuks kindlasti mitte nostalgia, sest ta pole kunagi olnud selliste majade fänn. „Nõukogudeaegsete brutalistlike veiderhoonete populaarsusele pani aluse fotograaf Frédéric Chaubini raamat kosmilistest ehitistest.4 Juba selle pealkirjast aimub võõrandumist. Nüüdseks on mu arusaam muidugi palju laiem ja põhjalikum. Nõukogude lõpuaja arhitektuuri (ja üldse arhitektuuri) juures meeldib mulle see, et majades peegeldub minevik. Näiteks kõnelevad toonased majad sellest, et aeg oli keeruline, ambivalentne, tihti kummaline. Sanatooriumide puhul on vahel raske aru saada, millest see arhitektuur õigupoolest räägib. See pole otsekohene avangard, mis ilmaasjata ei keeruta. Oli uut tüüpi projektide ja uut tüüpi ruumisuhete aeg,“ selgitab Budarin.
Nõukogude eliitsanatooriumide originaalsed vormid ja luksuslikud eelarved ärgitavad küsima arhitekti vabaduse järele nõukogude ajal ja võrdlema toonast olukorda praegusega, kus, nagu eespool öeldud, sellistest materjalidest pompoosseid maju enam ei ehitata. Budarin vastab: „Arhitekt Reinier de Graaf on kirjeldanud, kuidas vaid kolm aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu kasvasid läänes palgad kiiremini kui kapital. See oli ka arhitektuuris kõige viljakam aeg: valitses monumentaalne brutalistlik stiil, ehitati hiiglaslikke sotsiaalelamute komplekse, sh Inglismaal. See sõjajärgne aeg oli väga eriline, arhitekt tõepoolest lahendas sotsiaalseid probleeme, tal oli palju vabadust – ja seda isegi nt Londonis tegutsenud riiklikus arhitektuuribüroos. 1980. aastatel lõppes kõik thatcherismi ja neoliberaalse lähenemisega arhitektuurile. Seega loeb suurem pilt. Küsimus pole arhitektide vabaduses, vaid majandusoludes.“
Arhitektuur eliidile
Talvised päikesevõtmise kabiinid Sotši Jānis Fabriciussi nimelises sanatooriumis, 1982.
Sanatoorium kui hoonetüüp on modernismiaja leiutis, mis tuli luua nullist. „Kaks nädalat puhkust anti töölistele Nõukogude Liidus juba 1920. aastatel. See oli nagu suure paugu olukord: massidele mõeldud puhkearhitektuuri kui tüpoloogiat tollal ei olnud. Sanatooriumist sai omamoodi etalon, sest see oli moekas ja sealsed protseduurid põhinesid teaduslikel seisukohtadel, mis oli toona ideoloogias vajalik aspekt. Oluline oli nimelt veeta puhkus eesmärgipäraselt, mitte kodanlase kombel aega surnuks lüüa. Tõsine nõukogude inimene taastas raviasutuses oma tervist üksi, ilma abikaasa või perekonnata,“ on Budarin irooniline. „Loomulikult ei hakanud see idee päris nii tööle, inimesed ei tahtnud olla masinad. Ehkki töölistele jagati tuusikuid heldelt, said sanatooriumidest pigem valgekraede ja sõjaväelaste meeliskohad, seal käis meelsasti ka intelligents – ühesõnaga, nendest sai nõukogude keskklassi kultuuri osa.“ Budarini sõnul on näiteks Moskva ümber rida ametkondlikke sanatooriume, mis kuulusid suurtele ettevõtetele või asutustele. „Just seetõttu sai ehitada sellist erilist arhitektuuri. Sanatooriumi sildi all rajati tegelikult eksklusiivne kinnine klubi, mille arhitektuurist õhkub peenust. Loomulikult oli ka erandeid, massidele mõeldud sanatooriume, ent arhitektuur defineeris siiski eliidi.“
Budarin koos kolleegidega näeb, et sanatooriumide tulevik, kuigi need praegu vaikselt tiksudes hädavaevu ennast ära majandavad, on siiski helge, sest ühiskonna tervisekäitumine on muutunud. „Ma ei arva, et toonased sanatooriumid oleksid eriliselt edukad tervendamiskohad olnud, ent teaduslik lähenemine on oluline ka praeguste probleemide valguses. Tervis on ka nüüd vaba aja keskne teema.“
Budarin kirjeldab, et kui 1990. aastatel ja nullindatel tähendas keskmisele venelasele puhkus võimalust sõita Türki ja süüa-juua nii palju, kui ta jaksab, siis praegu see mõte enam nii populaarne ei ole. „Need, kes saavad endale lubada puhkust välismaal, vajavad midagi muud. Sünnivad uued trendid. Minu põlvkonnale on juba väga oluline tervislikkus ning teaduslik lähenemine tervisele. Kõik joovad smuutisid ja loevad artikleid tervisliku eluviisi kohta. Terviseteenustest on saanud hiiglaslik majandusharu. Teadus on avatud ja avalik, nii et igaüks saab internetist lugeda konkreetsete uuringute kohta. Kõik võivad vähese vaevaga saada spetsialistiks nii terviseteemadel kui ka näiteks urbanistika küsimustes.“
Budarini arvates on sanatooriumidest kasu ka praegu: kõik ei saa kaugele reisida, vaid tahavad oma tervisele pühenduda siinsamas. Lokaalsus on omaette väärtus, eriti nüüd, kui jätkuva pandeemia ja globaalse kuumenemise valguses tundub soojale maale puhkama minek eilne päev. „Sanatooriumid on kahtlemata osa tulevikust ega kuulu ainult minevikku,“ võtab Budarin sanatooriumide perspektiivi kokku.
2 Konstantin Budarini 14. X 2021 peetud loeng oli üleeuroopalise programmi „Future Architecture“ osa, vt lähemalt https://futurearchitectureplatform.org/
3 „Mehed ei nuta“, Sulev Nõmmik, 1968.
4 Frédéric Chaubin, CCCP. Cosmic Communist Constructions Photographed („NSVL. Kosmilised kommunistlikud ehitised fotodel“), ilmus Tascheni väljaandena esmakordselt 2011. aastal.
Eesti teaduse perenaine. Margus Maidla intervjuu Eesti teadusagentuuri uue juhi füüsikaprofessor Anu Noormaga
