Naised teaduses

Netifoto

Soovitus kriitik Boris Tuchile õppida ära kultuuritähestik.

Kui rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid avaldas iga-aastase maailma ajakirjandusvabaduse reitingu nimistu, selgus, et Venemaa oli reitingu nimistus langenud rekordiliselt madalale 147. kohale (kokku oli nimekirjas üldse 168 riiki). Eks mänginud siin muidugi rolli kolme ajakirjaniku tapmine 2006. aastal: telekanali NTV erikorrespondent Ilja Zimin (26. veebruaril), ajalehe Saratovski Rasklad korrespondent Jevgenia Gerassimenko (26. juulil) ja ajalehe Novaja Gazeta vaatleja Anna Politkovskaja (7. oktoobril). Teiste põhjuste hulgas on oluline tõik, et selle riigi meedia on libisenud suures osas kas valitsuse või valitsusega lähedalt seotud ettevõtete kontrolli alla.

Siinkohal tahan aga tuua välja veel ühe tüüpilise tendentsi Venemaa ajakirjanduses – ja seekord pole enam tegemist totalitarismiga poliitikas, vaid totalitarismiga, mis valitseb vene kultuuris. Ka diktatuuri abita harrastab vene kultuuriinimene sageli halastamatut näopeksu kolleegi aadressil, kartes ise samal ajal paaniliselt vastukriitikat. Justament nagu poliitikas – ning seda näitab naaberriigi retoorika, mis kultuuris ei erine kahjuks ametlikust. Ja mul on tunne, et pole kunagi erinenudki.

Veel enam: mõisted “poliitika” ja “kultuur” aetakse lootusetult sassi. Nii lugesingi ajalehest Zavtra kunagise N Liidu heliloojate liidu esimehe Hrennikovi hullumeelset intervjuud, kus ta jõudis läbi keerdkäikude välja peamiseni: Nõukogude riigi üks parimaid ja suuremaid muusikaasjatundjaid oli seltsimees Stalin, kõikide kunstnike juhendaja. Kusjuures, nagu ikka, ei osanud ka Hrennikov välja tuua neid kohti, kus Stalini “ilmeksimatus” välja paistis, vaid jäi vana stammjutu juurde: see lihtsalt on nii ja kõik. Sama kehtib ka vene kulturnikute ja kultuurikriitika kohta tänases mastaabis: vene kultuuriajakirjanduse jälgija leiab sealt valusat isiklikku äsamist, arveteklaarimist oma klanni (või teatri või galerii) “vaenlastega” ning umbes null bitti informatsiooni kultuuritüki enda kohta, olgu selleks siis raamat, näitus või teater. Palju emotsionaalsust ja kogu laulupidu.

Ka meil on selline mees! Boris Tuch kirjutas 19. jaanuari Sirbis Vene Draamateatri perspektiividest. Tuchi arvates küll perspektiivitusest, sest kohe algatuseks jättis ta mulje, et tal on poolte inimestega mingi vana kana kitkuda – solvangud ja kibedus pressisid jõuliselt välja. (Taustinformatsiooniks niipalju, et härra Tuchi võib massiivselt lugeda ka nt ajalehest Den za Dnjom, kus ta esineb iganädalase absoluutse spetsialistina kõigis kultuurivaldkondades. Ei maksa lisadagi, et samas, kõigest ülesõitvas vormis).

Mõningad näited: “jõhkralt grafomaanne ja mõttetu kirjatöö” (Jelena Skulskaja kohta), “madalamale langeda pole enam võimalik” (teatri kohta), “häbiväärne vaatepilt” (etenduse “Kuidas armastada valitsejannat” kohta), “lausa haiglaselt kahtlustava iseloomuga (ja vahel jälle liiga usaldav) inimene” (Eduard Tomani kohta). Jne, jne.

Jõuline taat see meie kibe Tuch, ehkki kirvelöökide kaikumisega piirdus ka mehe jutu kogu mõte – nimelt ei saanudki aru, mis on “mõttetu” ja miks, analüüsist rääkimata. Sõnaga, puudu jäi see, mida euroopalikus mõistes oleme harjunud pidama konstruktiivseks või lahkavaks kriitikaks. Tõsi küll, ka vene kultuuriruumi kaudu on meil kõigil tulnud kokku puutuda terminiga “konstruktiivne kriitika”, ent see tähendas partei kultuuriliini, mitte kunsti arukat analüüsimist.

Selles mõttes on Tuch korralik vana kooli mees. Valvsus eelkõige! Klassivaenlane tuleb paljastada!

Ega midagi. Ühest Tuchist ei maksakski ju probleemi teha: las sekeldab ja saab honorari, villavabrikut ta ju niikuinii seisma ei pane – pingutagu või pihik lõhki. Sest nii vene teatri uus kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko (teatripedagoog ja lavastaja Moskvast) ning teatri direktor Marek Demjanov on piisavalt normaalsed inimesed, et Tuchi vehklemisest põllul mitte välja teha. Minu meelest on probleem hoopis muus: kirjatüki autori meeleheitlikus ning pimedas katses tuua Eesti kultuurimaastikule selline kriitika- ja diskussioonivorm, mis on omane kultuuridiktatuuri evivale ühiskonnale.

Tuchi tige “mul on õigus” sõim tuletab meelde analooge nõukogude minevikust, kui “asjaomased instantsid” paari löögiga vene kultuuri vaimu purustasid. Näiteks Zoštšenko kuulutamine “kirjanduslikuks rõvetsejaks ja jätiseks” või hoop Ahmatova pihta (“tühja ning ideetu poeesia tüüpiline esindaja”). See kõik leidis aset aastal 1946, ent eks juured ole veel sügavamal, lausa proletaarses sedastuses (kui aasta 2007 ja 1917 ära vahetada ning lugeda sm Lenini hüüatust kultuuritegelaste kohta, kellest oli karta partei põhijoone eiramist): “Ükski lurjus ei tohi vabalt ringi uidata, vaid ta tuleb vangi panna või kohtuotsuse alusel kõige rängemale sunnitööle saata”. Ja kohus oli loomulikult – ütleja ise. Või meenutagem ajalehte Pravda 1950. aasta algusest: “Kõiki nõukogude heliloojaid tuleb abistada nende loomingusuuna revideerimisel”.

Säärane leksika võiks ju minevikku kuuluda? Ehk mujal kuulubki, ent tuchilikus vene kultuurikriitikas siiani mitte. Saamata küll näpunäiteid suurelt juhilt värsimõõdu kohta, kipub kultuuritraktor sulge haarama ning oma tõde kuulutama – aga ikka nii, nagu pärineks see tõde ning instruktsioon härralt Issandalt Jumalalt eneselt.

Sama leksikaga esinevad vene poliitikaanalüütikud, sest selline imposantne möga on neile ajaloo tõttu paratamatult sügavale verre vajutatud. Ka üldjoontes ju soliidsusele pretendeerivates väljaannetes, näiteks Literaturnaja Gazetas, on sõimatud vene parempoolseid “neoliberalismi infantiilseteks epigoonideks” ja “lömitavateks pseudoläänlasteks”.

Juba pea aasta tagasi, mai lõpupoole, esines raadios Ehho Moskvõ saates “Eriarvamus” Mihhail Leontjev. Ja muidugi hüppas ühe teemana välja Tallinna tinasõdur. Leontjev rääkis: “Ma eelistaksin, et venelased jääksid sinna/Eestisse – J.-K. R./ kui Venemaa kodanikud. Kui Venemaa oleks tugevam – ja Venemaa saab tugevamaks –, hakkab ta kaitsma nende inimeste õigusi kõikvõimalike vahenditega. Kui siis ühel hetkel osutub vajalikuks, et meie fašismi vastu võidelnud sõjameestele püstitatud mälestusmärgi kõrval seisaks Vene tank, siis see seal ka seisab.”

Tuch harrastab samuti nõukast pärit “riiklikku leksikat”: räägib kultuurist, mis “kuulub rahvale” ja mille eest “vastutab” just seesama Tuch ja co! Sealjuures on Tuch endale kultuuri peaarsti paberi ise välja kirjutanud. Mingi Toman siin pudrutab? Paneme kinni! Vene teater on häbiväärne? Vahetame ära juhtivad seltsimehed! Skulskaja käib pinda? Keelame kirjutada! Jne.

Ausalt öeldes narr lugu, et sellest kõigest peab kirjutama aastal 2007 Eestis ja sealjuures veel teatri kohta, mida saavad venekeelsed kunstnikud teha teistele venekeelsetele inimestele. Tuchi oli loomulikult piinlik lugeda ning usutavasti mitte vaid teatriga seotud inimestel, vaid ka publikul.

Äkki on Tuch lihtlabane provokaator? Või – kuskohast teda see king ikkagi nii pigistab? Siinkohal võiks ehk meelde tuletada Soome presidendi Kekkoneni 1960ndate lõpu ja 70ndate alguse adjutanti ja Moskvas 11 aastat majandusalal tegutsenud Esä Seppäneni teemaga haakuvat mõtisklust: “Kui mõne venelase hoiak ei jäta ratsionaalset muljet, ei tasu teda aruka jutuga lepitama hakata. Kõige targem on partneri soigumise ja kurtmisega märkamatult ühineda. Niikaugele jõudnud, võib vestluse jälle soovitud rööbastele suunata ja ta unustab peagi, milles asi üldse oli”. Nii viitab Seppänen sellele, et kontrastid on järsud, ja vihjab ebakonstruktiivsusele, rääkides sealjuures teatud kindlat tüüpi sekeldajatest ning mitte sugugi kõigist venelastest.

Kas vaja on kaasasoigujat, et mürgisoon pidama jääks, hr Tuch? Helist
a emale!

Me teame kõik vene rahvajuttude kangelast Loll-Ivani, kes oma oblomovlikust laiskusest hoolimata suutis lolli loba abil teisi niikaua ninapidi vedada, et sai endale printsess Maša ja pool vürstiriiki. Pluss rahvuskangelase oreooli. Sest suutis olla alati valvel ning rääkida ükskõik mida, mis parasjagu endale – ja konkurendi mustamiseks – vajalik tundus.

Seda võib kahjuks öelda ka teatud osa vene kulturnikute kohta. Pole küll psühhoanalüütik ega tea, kas Tuchil oli nooruses näitlejaambitsioone, ent reeglina – nagu selle loo algul märgitud – on sellisel sõimul ja augukaevamisel mingi vana isiklik põhjus. Ning siinkohal peab iga kliinilise inimesega juba eraldi tegelema – põhjused võivad osutuda täiesti eripalgeliseks.

Lõpetuseks veel midagi Tuchi ahastavast kultuuriröögatusest, sedapuhku Tammsaare näidendi “Kuningal on külm” esmalavastuse (ja vene teatri hooaja avalavastuse) kohta. “Skulskaja asus pikemalt tseremoonitsemata näidendi teksti kallale”, kirjutab Tuch hasartselt ja ennast unustades, “ta tegi kärpeid näidendi tekstis…” (Kärpimise patu on Ingo Normet enda omaks tunnistanud. Vt Sirp 2007,  nr 4, lk 10. –Toim.)

Kordan, ma ei tea, mis oli Tuchi röögatuse tõeline põhjus. Tean aga seda, et antud hetkel eksis ta lihtsalt kultuuriruumiga, kuna euroopalik eluvorm ei hakka talle iialgi võimaldama tõeministeeriumi juhataja ametikohta. Kahtlemata võib olla harjunud, et “valmis” ja “heakskiidetud” teksti ei kärbita… Nõukaajal viiski rong igasugused kärpijad otse kultuurikeskusest sunnitööle. See aga ei ütle midagi ei teksti, kunsti ega teatri kohta. Sellise loogika järgi tuleks postuumselt maha lasta ka eesti kirjanik ning lavastaja Mati Unt, kes – hoolimata sellest, et pidevalt “tekste kärpis” – on klassik.

Kui tükk ei meeldi, oleks arukas kirjutada analüüs. Minule kõnealune “Kuningal on külm” meeldis. Ja just seepärast, et käsitles Tammsaaret absoluutselt teise nurga alt. Usun ka, et poliitika teemal üpris küünilisi esseid kirjutanud Tammsaare ei viitsi end selle teate peale hauas ringi keerata. Ainuvõimalikku kunsti pole olemas isegi siis, kui seda nõuab kriitiku isiklik minevikukool.

Ning lõpusoovituseks: kui soovid, et sind ikka edasi kriitikuks peetaks, peab endale selgeks tegema, mis on asja mõte, mida seletama hakata tahad. Kusjuures, erinevalt nõukogude moest ei nõua sult Eestis keegi, et teeksid seda po našemu. Normaalses kultuuripildis pole see oluline. Normaalses kultuuripildis tegutseb vene teater rahulikult edasi, hoolimata sellest, mitu tonni sitta kellelgi selle ülekallamiseks parasjagu varuks on.

Polegi muud teha, kui mõelda ja ennast aeg-ajalt talitseda.

* Kuulub võitluskirveste kultuuride hulka –  Eesti Entsüklopeedia X köide.

Prantsusmaa dünastiline printsiip on alati jäigalt välistanud naissoost troonipärijad. Ja alates Suure Prantsuse revolutsiooni aegsetest pamflettidest, mis kujutasid Marie-Antoinette’i tulehargina, on vastumeelsus “tuhvli all” meeste vastu ka hästi dokumenteeritud. Nii on Prantsuse poliitikutel olnud väga raske naist juhirollis aktsepteerida. Prantsuse poliitiline retoorika, kohati ka tegutsemine, on olnud väga maskuliinne: jäigad seisukohad ning patriarhaalsus koos show-elementide ja võõrleegioni kui vaieldamatu viriilsuse väljendusega, macho-teod nagu pommikatsetus 1990ndatel või alatasa Euroopa Liidu huvidele vilistamine.

Nicholas Sarkozy, Ségolène Royali vastaskandidaat paremalt tiivalt, esindab kahtlemata maskuliinset joont. Ka tema väljaütlemised on julged ning vaated provokatiivsed. Paljud prantslased on oodanud sellist poliitikut. Meest, kes ei teeskle. Oluline vahe on selles, et Royali senine tugevus on olnud igapäevaelu inimlikud küsimused, Sarkozy aga tegeleb “suurte” teemadega. Royal viis pereministrina sisse isapuhkuse ning võitles televägivalla, prostitutsiooni ja homoabielude vastu. Sarkozy aga panustab maskuliinsetele teemadele, võistlusmomendile sisemajanduse kogutoodangu ja suurriikliku au ning hiilguse osas. Ta tahab minna lahingusse bürokraatide hiiglaslike hüvedega. Ja ta ootab, et niigi vähem kindlustatud elanikkonnakihid kannaksid eesseisva lahingu põhiraskust. Isamaa au nimel.

Kuni keskmist prantslast ei ähvardanud Seine’i silla alla kolimine, läks rahvuslik au talle vägagi korda. Nüüd aga näib Royali poolt ette pandud kõrgem alampalk ning parem sotsiaalne kaitse lühiajaliste lepingutega töötajaile olulisem kui majanduskasvu abstraktsed numbrid. Sotsioloogid liigitavad Prantsusmaa feminiinsete kultuuride hulka hoolivuse tõttu, mis sisaldus sealses institutsionaalses patriarhaalsuses. Kui Sarkozy jätab alles perepea absoluutse võimu, kuid võtab tagasi vaikiva kokkuleppe, et ükski pereliige ei jää abita, kaotab prantsuse poliitiline süsteem oma senise mõtte. Sarkozy platvorm on niisiis enesega vastuolus. Kindlasti tajuvad seda mingil tasandil ka valijad.

Kui Ségolène Royal ja tema kaaskond suudavad suuremaid apse vältida, on väga tõenäoline, et Prantsusmaa saab mais oma esimese naispresidendi. Loodetavasti saab see olema väga õpetlik hetk paljudele praeguses eliidis. Kuigi Royal õppis samas koolis ja klassis, kus tänane Prantsuse peaminister de Villepin, ning töötas vastutusrikastel kohtadel valitsuses, ei tahtnud Mitterrand’i troonipärijad nagu Laurent Fabius või Jack Lang talle lubada rohkem kui kuberneri kohta provintsis.

Kuuldes, et nelja lapse ema seab üles oma kandidatuuri, küsis esimene: “Kes siis laste eest hoolitseb?” Teine torkas mürgiselt: “Presidendivalimised ei ole iludusvõistlus.” Need rünnakud tõid kaasa aga bumerangi-efekti: Ségolène Royali poolehoidjate hulk hoopis suurenes.

Royali tegutsemine kampaania eel ja alguses lubab oletada, et murranguline hetk Prantsusmaa valimistel võib saada murranguliseks ka maailmas. Aasta tagasi tekitas Royal tormi veeklaasis, loobudes osalemast François Mitterrand’i surma 10. aastapäevale pühendatud tseremoonial. Kuigi Mitterrand oli talle andnud tema esimese tõsise poliitilise töökoha oma kabinetis, panustas Royal surnud suure tähtsa isa kultuse asemel tulevikule. Ta lendas toetama sotsialistide presidendikandidaadi Michelle Bachelet’ valimiskampaaniat Tšiilis. Lisaks prantsuse verele ühendab neid kahte küllaltki sarnane poliitiline platvorm, kus nn pehmetel väärtustel on keskne roll.

Kindlameelsus naiste võrdõiguslikkuse toetamisel ei ole Ladina-Ameerika poliitilises traditsioonis veel kaugeltki igapäevane, samuti on sügavalt katoliiklikus riigis lahutatud abielu poliitikule probleemiks. Bachelet isiksus ja programm suutsid Tšiili valijaid veenda, nüüd seob teda Royaliga n-ö rindesõprus, mis jääb tõenäoliselt kestma. Royal on püüdnud oma sidemeid teisel pool Atlandi ookeani järjekindlalt laiendada. Ta on selgelt andnud märku soovist teha koostööd Hillary Clintoniga, kes on tõsine kandidaat USA presidendivalimistel aastal 2008.

Olulisem veelgi oleks aga alustada juba praegu töiste suhete sisseseadmist esindajatekoja demokraadist spiikri Nancy Pelosiga. Formaalselt on tema ju kolmandal positsioonil USA võimuhierarhias. Ka sisuliselt on Pelosi väga võimas poliitik. Kuigi naisi on juba jõudnud võimsatele positsioonidele ühiskonnas, ei ole ühiskond seda eriti meelsasti aktsepteerinud. Tippu pürginud naispoliitikuid süüdistatakse võimuahnuses, inimestest ülesõitmises ning väheses suhtlemisoskuses. Mõnigi kommentaator märgib ära ka oraatorivõimete nõrkuse. Harjumuspärase nurga alt lähenejad lihtsalt ei adu, et tõsised teod ei vaja suuri sõnu. Cicero või Caesari ilukõne innustas Rooma leegione lahinguks või kaheks, kaasaja probleemide lahendamine aga nõuab järjekindlat ning pikaajalist tööd.

Naispoliitikutele rämedat stiili ette heites kritiseerivad kolumnistid tegelikult meeste maailma. Etteheited kerkivad iga kord, kui mõni naispoliitik on saanud hakkama teo või väljaütlemisega, mis oli tavaline de Gaulle’i või Mitterrand’i puhul. Ebatavalisena tundub see ainult naiste tavapärase hooliva ja malbe stiiliga võrreldes. Nii näitavad sellised kommentaatorid tegelikult, kui väga kaasaja poliitika naisi vajab.

Naispoliitikud on ikka veel haavatavamad kui nende meesoost kolleegid. See eeldab naistelt ühtehoidmist. Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei Naisühendus (PES Women) näitab üles solidaarsust Ségolène Royaliga, suundudes 7. märtsil Prantsusmaale toetama tema valimiskampaaniat, allakirjutanu teiste hulgas. Prantsusmaal toimub poliitiliselt aktiivsete naiste jaoks käesoleva aasta otsustavaim heitlus. Sellest ei tohi eemale jääda. Kui me ei teeks kõike enesest sõltuvat, läheks võib-olla veel tosin aastat, enne kui meil tekiks võimalus tegelikkuses kogeda, kuidas naised liidritena maailma muudavad. Eeldused, et naised, ja eriti vasaktsentristid, saavutavad murrangu poliitilises kultuuris, on igatahes märkimisväärsed. Kõik naissoost presidendid ja presidendikandidaadid on näidanud üles paremat arusaamist maailma tegelikest probleemidest kui nende meessoost konkurendid.

Ei SKT väiksus ega selle tõrkuv tõus ole suurimad probleemid, mis juba lähitulevikus otsustavat tegutsemist nõuavad. Samuti ei ole sõjalise jõu näitamine esmavajadus. Naispoliitikud tahavad otsustavalt tegutseda hoopis keskkonnareostuse vähendamisel, sotsiaalse kindluse loomisel, ebavõrdsuse vähendamisel haridus- ja tööelus. Meis tekitab ohutunnet ja tegutsemisvajadust see, et pool inimkonna potentsiaalist, s.o naised, on mängust väljas ja see olukord ähvardab edasi kesta. Samuti ei taha me, et jätkub energiapoliitika, mis tekitab vajaduse relvaga maailma püssirohutünni otsa vehkima ronida või sõbrustada türanniga, kes oma rahvast armutult maha surub. Iseloomulikul moel nimetab poliitikat kajastav ajakirjandus neid “kodukolde” teemadeks. Traditsiooniliselt on poliitikas ju keskendutud ideoloogiale, demonstratiivsele piikide murdmisele, mitte tegelike probleemide lahendamisele.

Nii Bachelet kui Royal on end ümbritsenud distsiplineeritud, lojaalsete ja diskreetsete inimestega, kes on suutelised asjaga hakkama saada. Clintoni töörühma kokkupanek ei ole veel lõppenud. Ent, tundes mõnda neist, võib loota parimat. Ükski poliitik pole imetegija ning ma ei oota, et naistest riigijuhid kõik meie probleemid kohe ära lahendaksid. Kuid, mida nad kindlasti teeksid, nad annaksid naistele eneseusku ning tooksid lähemale selle aja, kus mehed ja naised on võrdselt kaasatud kõikidesse ühiskondliku tegevuse sfääridesse.

Sugude võrdsus on vasaktsentristlikule poliitikale muidugi omasem kui konservatiivsele. Viimase suuna naissoost esindajate jõudmine tippu (näiteks Thatcher) ei ole seetõttu eriti parandanud naiste üldist seisundit äris ja poliitikas. Pigem on see kinnitanud vajad
ust tippu jõudmiseks meeste käitumist matkida. Ségolène Royal on selles osas nagu sõõm värsket õhku umbses ruumis. Ta sarnaneb politoloog Rejane Senac-Slawinski sõnul veidike Prantsuse vabariigi sümbolkuju Marianne’iga. “Ta on tugev poliitik, hea ema ning naine, kellega iga mees tahaks abielluda,” ütles poliitikauurija.

Võib-olla kehastab Ségolène Royal kolmandat teed võrdsete võimaluste poliitikas. Ma usun, et ta on võimeline tegema poliitikat, mis oleks inimlik ja intelligentne. Ma loodan, et ta tõstab poliitilise diskursuse tasemele, kus sugu ei ole enam esmatähtis faktor inimese ja tema poliitika hindamisel. Võib-olla näeme otsustavat läbimurret, mis toob naise veel kahe suurriigi etteotsa juba selle aasta mais ja järgmise novembris. See oleks samm uue ja parema poliitika poole.

Oleks muidugi ülipõnev jälgida muutusi, mille vallandaks Venemaa ohjade haaramine mõne Katariina Suure suguse naise poolt. Muide, XVIII sajandit peetakse Venemaal naiste sajandiks, sest troonil valitses tsaarinnasid rohkem kui üks. India kujunes lõplikult Venemaa strateegiliseks partneriks Indira Gandhi ametiajal. Praegu on India riigitüür aga sisuliselt India Rahvuskongressi liidri Sonia Gandhi käes. Mäletan hästi seda hetke, kui ta loobus riigi ja partei üldistes huvides peaministri ametist. Üldsuse huvide seadmine esiplaanile isikliku ambitsiooni arvel iseloomustab naisi märksa rohkem kui mehi. Isiklikul kohtumisel Sonia Gandhiga süvenes mu usk, et naised on suutelised silmitsi seisma meeste tekitatud globaalsete probleemidega ning neid lahendama. India naiste üldiselt nõrka positsiooni võib seletada keskmisest madalama haridustasemega. Kirjutada ja lugeda oskab vaid iga teine India naine. Kuid meil Eestis on naiste keskmine haridustase meeste omast hoopiski kõrgem. Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks meid siiski poliitikas nii vähe on.

Missugune oleks Eesti siis, kui naiste osakaal nii parlamendis kui valitsuses oleks Põhjala moodi? Elu Maarjamaal oleks ausam ja väärikam. Eestlane tunneks, et riik võib olla kodu, kust võõrsile lahkuda ei taha.

Tõnisson vabanes Tartu vanglast 6. IX (26. VIII) 1908 hommikul kell 6.10. Sõbrad EÜSist ja Postimehest võtsid ta koduõuel vastu auväravaga ja Tõnisson tugevdas kõikide usku, et “otsustandev on see, kas ja kui palju rahva elunõudeid ja kulturatarvidusi täidetakse”. 

“Ei saa mina oma elupäevil mitte loobuda tõsise demokraatia põhimõtte ja üldise rahvakultuuri idee eest kõige jõuga seismast,” tunnistas Jaan Tõnisson ajalehes Postimees 30. juunil 1935. aastal.

Jaan Tõnisson oli mees, kellest rääkides pole vaja suuri sõnu karta. Tema töö ja tema tegevus olid alates 1896. aastast, kui ta detsembri alguses hakkas juhtima ajalehte Postimees, kuni 1941. aasta detsembrini, mil ta nõukogude võimu käsul oma kodus Tartus vangistati, pühendatud ühele ja väga kindlale sihile: eestlastest peab saama rahvas, kes seisab peremehena omal jalal omal maal.

“Üleüldsuse kasu, rahva kultuuriline haridustöö” oli Tõnissoni tegevuse lipukirjaks ajal, kui Eesti oli alles Vene tsaaririigi piiriala kubermang.

“Ainuüksi see politiliselt küps on, kes oma isikliku arvamise ja soovimisega üleüldsuse nõudmiste alla heidab. /—/ Eesti ringkonnad peaksivad ära tundma, et avalikkudes asjades mitte edev auahnus ei tohi inimeste tegusid juhtida, vaid üleüldine tulu ja tõsine mehemeel,” selgitas Tõnisson 1902. aastal, kui eestlased püüdsid sakslastega valimisblokki moodustades oma kandidaate Tartu linnavolikokku saada (PM, nr 32).

“Rahvameelsuse e. demokratismuse mõte tähendab rahva vaba enesemääravust. Mitte seda, et rahvas kõik võib teha, mis suurtele hulkadele meeldib. Rahvas tohib ainult seda teha, mis tema tõetundmise järel õige on. Rahva otsuse tegemisel on otsuseandjaks sisemine tõetunne ja kohus”, väitis Tõnisson ajalehes 1911. aastal. Aastal, mil ta hakkas järjekindlalt kasutama sõna “demokratismus”, selgitades ühtlasi selle sõna tähendust näidetega elust ning lisades ilmse kahjutundega juurde, et eestlastel pole poliitilises elus “demokratismuse põhjusmõtte sihis” veel suurt midagi ära teha. Küll aga oli Tõnisson juba 1911. aastal veendunud: “Et meie rahvas politiliselt siisgi rahvavabariigi mõtte poole hoiab, sellel on pääasjalikult kasvatusline tähtsus meie tulevase arenemise kohta” (PM,  nr 45). 

“Igaüks meist täidab oma kohust üleüldsuse vastu oma otsekohese ülesande ustava täitmise läbi. Kuid tarvis on ka selle eest hoida, et üleüldiste asjade juhtimine meie parema tõe tunde sihis edeneks,” kirjutas Jaan Tõnisson 27. jaanuaril 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil, kuhu ta oli saadetud vastu tema tahtmist (Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 185, m 12:29).

“Meil nõutakse käredalt vabakaubandust. See võib mõnelegi üksikule rühmale väga meelitav olla. Kuid meie ei või unustada, et kõik see, mis meil välja vedada on, nagu linad, puud jne., nende ainete sisseveo võimalikuks peavad tegema, mis meil omal puudub. Siin ei saa üksiku kihi ehk rühma huvidega rehkendada, vaid tähtis on kogu rahva majandusline huvi.

Endised ilusad kiidusõnad vabakaubandusest ei maksa enam praegustes muutunud oludes. Ei ole sellepärast põrmugi õige, kui näidata püütakse, nagu oleks kõik kitsendused kurjast. Üksikute huvid peavad taganema üleüldiste huvide ees”, kuulutas Jaan Tõnisson riigivanemana oma kõnes “Kuidas riiki valitseda” 4. oktoobril 1920. aastal (PM, nr 252).

“Eesti riigi mõte on kõigepealt ja üle kõige E e s t i  r a h v a  e l u n õ u e t e  r a h u l d u s. Nagu Eesti riigi rajamisel mõõduandvaks tõukejõuks oli Eesti rahvuslik eluhuvi, nii võib ka Eesti riikluse kandjaks tulevikus olla Eesti rahvuslik mõte, mis sisaldab meie rahva kõrgemat eluhuvi./- – -/

Nõnda ei saa meie ka praegu mitte leppida nende ilma-kavalate “olulaste” ehk realistidega, kes tahaksid Eesti riiklist elu juhtida silmapilgu nõuete ja väliste olude vajaduste kohaselt, ilma et tõsiselt silmas peetaks Eesti rahvusliku eluhuvi ja Eesti rahvusriikluse nõudeid ja kokkukõlasse viidaks silmapilgu vajadused kaugema tuleviku tarvidustega,” kirjutas Tõnisson 1921. aastal Postimehe artiklis “Eesti riikluse mõte ja kodune manchesterlus” (PM, nr 189). Tõnissoni juhitud rahvaerakonnal oli seal ajal koos olnud I riigikogus vaid kaheksat kohta, kuid Tõnisson ise töötas sel ajal kaasa kõikides riigikogu tähtsamates komisjonides, püüdes igati kaasa aidata riigi majanduselu korraldamisele.

“Meie jääme püsima iseseisvana riigina ja vabana rahvana ainult sedavõrd, kuivõrd meil sisemist jõudu jätkub sammu pidada teiste kultuurrahvastega.

Sest seisukohast on kodumaa ehitamisel üheks meie peaülesandeks küll sisemise kultuuri tõstmine, rahva hingeliste omaduste, tema vaimliste ja varaliste väärtuste rikastamine,” kinnitas J. Tõnisson kui II riigikogu esimees 1924. aastal oma iseseisvusaastapäeva tervituses. (PM, nr 54).

“Nii on siis ka enam kui tähtis, et välislaenu tegemisel ja eriti kasutamisel kõige ettevaatuse ja tarbekohasusega talitataks. Muidu muutub välislaen meie rahva- kui ka riigimajanduse suruvaks koormaks.

Siin avaneb meile kõigile eriliselt tähtis ülesanne suure välislaenu tarbekohaseks käsituseks kaasa aidata õigete sihtjoonte ülesseadmise ja õiglase asjatundliku arvustuse teel,” hindas Tõnisson üheks olulisemaks majanduspoliitiliseks ülesandeks 1927. aasta algul (PM, nr 1). Sama aasta lõpul võttis ta, saades küll väga hästi aru keerulisemaks muutuvast majandusruumist, vastu valitsusjuhi koha ja vedas seda järgmise aasta lõpuni.

“Et demokraatia sisemiseks hingeoluks on aristokraatlus ja rahva sisemine aulus, seda oleme meie rõhutanud aastakümneid. Täiesti põhjendamata on oletus, nagu ei suudaks Eesti maarahvas  kanda demokraatlist põhimõtet,” vaidles J. Tõnisson, olles ise V riigikogu esimees, vastu kõikidele neile jõududele, mis vähem või rohkem avalikult nõudsid “kõva käe” rakendamist Eesti põhiseaduse parandamisel ja riigielu uuendamisel (PM 1932, nr 300).

Võitlus demokraatliku riigikorralduse eest oli Tõnissoni võitlus olnud aastakümneid. Ta lahkus riigivanema kohalt 1933. aasta 17. oktoobril, pärast seda, kui rahvahääletusel oli võitnud vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse eelnõu. Olukord “kus rahvas ise vabatahtlikult käest annab rahvavalitsusliku riigikorra alused”, kus rahvas ise läheb kaasa “rahvavabaduse ja rahvavalitsuse aate vastu” (PM 1933, nr 278) oli talle suurem moraalne löök ja kaotus kui kõik senised allajäämised ja karistused.

Kuid lõplikult löödud polnud Tõnisson siiski. Tal oli nüüd taas rohkem aega Postimehe jaoks. Ta kolis tagasi Tartusse, töötas toimetuses, avaldas palju päevakajalisi juhtkirju.

“Isegi rahva laiematel hulkadel tohiks loomusunniliselt selge olla, et suveräänset rahvast peavad kandma tõsised veended, aated, oma paleuste armastus, lootus tulevikku ja ustavus iseendale, kui tema tahab jääda vabaks ja rippumatuks ka edaspidi. Ainelisi huvisid ei suudeta mitte maha salata, kuid need ei tohi ära süüa aateid. Peekoni- ja võihinna järele ei saa mitte määrata rahvusliku politika suunda, – muidu kaotatakse ühes iseendaga ja oma vabadusega ka kõik ajutised kasud ja petlikud võidud.

Nõnda oskab meie rahva enamus ajutise meeleärevuse möödumisel edaspidigi hinnata väärtuslikult neid, kes ei ole tahtnud endale puhastkasu teha – ühes ujudes ajutiste vooludega” (PM 1933, nr 284).

1935. aasta 26. juulil  andis Kaarel Eenpalu, siseminister sisekaitse ülema ülesannetes, välja otsuse, millega võeti Eesti Kirjastus-Ühisus “Postimees” kui äriettevõte sekvestri alla. Jaan Tõnisson tagandati ajalehe Postimees peatoimetaja kohalt 27. juulil. Tõnissonilt võeti ära mitte ainult tema elutöö, aga ka võimalus oma vaateid ja seisukohti ajalehes avaldada. Kuid ta hinnangud ja tegevuse siht ei muutunud. Ajakirjas Tänapäev kir
jutas Tõnisson 1938. aasta veebruaris: “Et aga rahvas võiks püsida iseseisvana keset rahvusvaheliste vastuolude keeriseid, hoolimata siseelu majanduslikkude, sotsiaalsete, kultuuriliste ja tõuliste huvide pingetest, selleks läheb peale latentsete eelduste vaja veel aktiivseid tegureid iseseisva riikluse kaitseks. Nii on ka selge, et Eesti iseseisvus on kindlustatud alles siis, kui teda on kandmas meie rahva iseseisvusetung ja vabaduse-armastus, mis on kui tuli tuha all aastasadasid võõra võimu all edasi hõõgunud. /- – -/”  (nr 2, lk 34).

Niisiis läks valimistega kehvasti nagu ikka. Kuigi naisliikmete arv tõusis sedakorda kuue võrra ning ulatub juba pea veerandini koguarvust, on uus riigikogu koosseis veel piisavalt tummiselt maskuliinne, et pehmete väärtuste “paradigmamuutus” peab jääma veel ühe neliaastaku ooterežiimile. Ent samas, nagu Sirbi paljulugenud lugeja uue ajastu meestekirjanduse ehk nn lad-lit’i hegemooni Nick Hornby teoste põhjal juba teab, ei ole kaasaegse mehe elu nii või teisiti enam miski meelakkumine. Võtkem näiteks Hornby läbilöögiteos “Elu edetabelid”  ehk lugu sellest, kuidas peategelasest muusikafriik popkultuuri edetabeldust ka muus elus läbivalt rakendama asus ning seejuures “suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda” püüdis, nagu ütleb sisukokkuvõte raamatu kaanel.

Hornbyle on ikka omandatud peent sotsiaalset närvi ning tuleb tõdeda, et kuidagi ootamatult palju ütleb see sisukokkuvõte ka äsjase valimiskampaania kohta. On tähelepanuväärne, kui keskseks tõusis selle käigus kujund edetabelist kui kõigi eluvalikute alusest ja saatuse mõõdikust, vahendist, mille läbi “täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda”.  Poliitstrateegiaid mõõdeti kohaga edetabelites,  lisaks ergutasid kampaaniat veel poliitikute “reidid” ja “topid” ajalehtede veebisaitidel. See kõik, ehk edetabeli kui koos popkultuuri arenguga viimase poole sajandi jooksul väljakujunenud meediažanri domineerimine poliitilises kommunikatsioonis viitab Eesti poliitilise elukorralduse süvenevale sõltuvusele popkultuurile iseloomulikust dünaamikast.

Antud lõimumise üks põnevamaid sümptomeid oli ent unistuste kui uue komponendi jõuline sisenemine Eesti poliitilisse diskurssi. Popkultuur tegeleb enamasti ikka võimalike maailmadega tegelike asemel, pakkudes pigem unistusi kui vaevates end igapäevaste eluheitlustega. Ning sestap sai üldisel taustal juba omamoodi loomulikuks ka  too vahitornlik kujutelm elust Eestis 15 aasta pärast.

Kuid sellest hoolimata tuleb loota, et unistustekesksel valimiskampaanial ei lasta siiski kriitikavabalt ka koalitsioonileppeks transformeeruda. Sest nagu Juri Lotman on näidanud, võib ühiskonna normatiivne tegevus olla korraga nii realistlik kui idealistlik. Ent kui see püsib idealistlik liiga kaua või jääb reaaliatega võrreldes liiga kaugeks, siis võib seesama reaalia aga peatselt üsna ägedalt vastu põrpima hakata. Eesti poliitikamaastiku üldise “postmoderniseerumise” üheks huvitavamaks tunnuseks ning ehk ka koalitsiooniläbirääkimiste käiku mõjutavaks peidetud konfliktiks on aga ideoloogiatepõhise poliitika ja nn esindatuspoliitika vastuolu, dihhotoomia, mille on välja toonud Anne Phillips, tuntud Briti politoloog. Viimane, s.t esindatuspoliitika, on seotud viimaste aastakümnete jooksul liberaalses õhtumaises demokraatias aset leidnud arengutendentsidega ning selle aluseks on arusaam, et klassikaliste ideoloogiate opositsioon ei ole kultuuriliselt multidimensioonilises kaasaegses ühiskonnas enam piisav, et väljendada inimeste n-ö tegelikke identiteete ja huve poliitilises protsessis.

On huvitav tõdeda, et sellest perspektiivist on mõneti paradoksaalselt kõige n-ö postmodernistlikum partei Eestis just Keskerakond. Ennekõike seisneb antud erakonna strateegia ju hüvede vahendamises aegade jooksul enda omaks kuulutatud suurematele või väiksematele sihtgruppidele (venekeelsetele ja -meelsetele, pensionäridele, madalapalgalistele, ida-ärimeestele, jne) ning konkreetne ideoloogia on seejuures kõrvaline. Erakonna vasakpoolsuse-elementidega palistatud heitlik retoorika peegeldab pigem vastust stamm-valijagruppide tõenäolistele ootustele kui süstemaatilist maailmavaadet.

Samalaadsest arenguteest ehk ideoloogiapõhise poliitika asendumisest grupiteenindusega ei ole muidugi kaugeltki vabad ka ülejäänud erakonnad. Valimisööl oli selle sümptomiks tuntud kultuurikorraldaja Tiina Loki lapsesuu ETV-le antud intervjuus, kus ta ausalt tunnistas, et tema erakonnastumise ja kandideerimise tõeline põhjus oli plaan nõnda oma kureeritud filmifestivalile riiklik rahatugi kindlustada. Kurat on detailides ja eufooriahoos antud intervjuus.

Kuid presidendi poolt ette antud raamides on kurat ka selles, kui lepingutepõhine poliitika asendub tehingutepõhisega. Ning selle tõdemusega jõuame ka üksikküsimuste külge aheldatud esindatuspoliitika ohtude juurde. Sest suur pilt võib kaduma minna, kui ülesandeid jaotatakse nii, et Reformierakond teenindab filmihuvilisi, Keskerakond kontserdikorraldajaid ja sotsid autojuhte.

Sestap tuleb nn suure pildi, unistustevaba “ühiskondliku lepingu” saavutamise püüet pidada hetkel nn ideoloogiapõhise koalitsiooni võtmeküsimuseks. Alternatiiviks oleks vaid lihtlabane reviiride jagamine ning viimane oleks vähemalt otse pärast valimisi suhteliselt plass lugu.

See on vägagi pretensioonikas eesmärk, ometi EKASi seire väidab ülimalt enesekindlalt: “Täidetud või täitmisel on kõik EKASis ja riiklikus programmis “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006–2010)” ette nähtud ülesanded” (lk 23). Optimism on kindlasti tähtis edasiviiv jõud. Nimetatud riiklik programm käivitus paraku tegelikult alles eelmise aasta sügisel. Nüüd on tõesti head eeldused muuta eesti keel kasutatavaks kõigis kõrgtehnoloogilistes funktsioonides, kus praegu tuleb läbi ajada inglise või soome keelega. Kuid see nõuab veel suurt pingutust, võtmeprobleemiks on siin tegijate nappus, sest keeletehnoloogiline arendustöö on tööjõumahukas. Eestikeelset kõnet või teksti mõistev arvuti on ikkagi suuresti veel ilus unistus, mille täitumiseks tuleb rakendada koos tööle erinevate erialade tipptegijad ja koolitada kiiresti noori. Head eeldused erialaüleseks koostööks võib-olla ongi aga väikese teadlaskonna tugevus. Eestis on ikka leidunud matemaatikuid ja arvutiteadlasi, kes armastavad keelt, ning lingviste, kes armastavad matemaatikat ja oma emakeele elama panemist igal võimalikul moel. Tõsiasi, et meil on nii psühholoogi-, füüsiku- kui inseneriharidusega emakeeleuurijaid, kes teevad tõhusat koostööd keeleteadlastega, võiks olla meie edu võti. Korpuslingvistika ja foneetika, mis on keeletehnoloogias edu saavutamiseks esmatähtsad, on õnneks eesti keeleteaduses olnud juba mõnda aega väljapaistval kohal.

Eesti keeletehnoloogilise arengu takistuseks kipub saama vanameelne reaal- ja humanitaarerialade vastandamine, mis on tänapäeval samavõrd moonutav kui püüd poliitikas kõike lahterdada parem- või vasakpoolseks. On tõsi, et meil on puudu headest inseneridest, aga väga ka headest keeleinseneridest. Eesti keele hea käekäik ei ole ei reaal- ega humanitaarteaduste asi, see on eesti rahva ja Eesti riigi asi.

Üheks juba toimivaks näiteks keeletehnoloogilise koostöö vallas on keeleteaduse ja -tehnoloogia doktorikool, mis alustas tegevust 2005. aastal tõukefondide toel. Doktorikooli tegevust koordineerib Tartu ülikool, partnerid Eestis on Eesti Keele Instituut ja TTÜ Küberneetika Instituut; ühisseminare on korraldatud ka Tallinna ülikooli humanitaarteaduste doktorikooliga, välismaiseid partnereid on kümmekond, nende hulgas Põhjamaade doktorikoolid. Eelmisest aastast kuulutakse Põhjamaade keeleteaduse doktorikoolide võrgustikku NordLing. Meie doktorikoolis osaleb doktorante filosoofia, üldkeeleteaduse, keele- ja kõnetehnoloogia, mitmete keelte ja muudelt seotud erialadelt. Juba on kaitstud ka üle 10 doktoritöö; kõigepealt on doktorikooli tugi olnud vajalik neile, kel varem oli mingil põhjusel väitekiri pooleli jäänud. Saabuva suve suuremaks ettevõtmiseks on suvekool formaalsetest meetoditest filosoofias ja keeleteaduses, mille peakorraldajaks Tartu ülikooli teoreetilise filosoofia külalisprofessor Daniel Cohnitz.

EKASi seire seab eesti keele keeletehnoloogilise toe osas üheks eesmärgiks keeletehnoloogia tippkeskuse loomise. Seda on kahtlemata vaja eesti keele kõrgtehnoloogiliste rakenduste sünnile parimate tingimuste kindlustamiseks. Ehk oleks siiski suurim kasu ühisest eesti keele ja keeletehnoloogia tippkeskusest, mis looks sarnaselt doktorikooliga erialaülest sünergiat. Loodan südamest, et tippkeskustele ei seata liiga jäiku vormilisi piire, uued kooslused aitavad sünnitada uut ka eesti keele ja selle rakendusvõimaluste alal.