Naised teaduses

Vene aja ko?maarseim nähtus ei olnud tühi lihalett, vaid sõna devalveerumine, demagoogiavaht ? nagu vatt ja udusuled hingekurgus. Ärkamisaja helgeim kogemus ei olnud banaan ja isiklik soomlane, vaid see, et ühel hetkel võis rääkida asjast, s. t olulistel, valusatel, mahavaikitud teemadel. Kuulates inimesi, kes peaksid täna asjast rääkima, tekib ajuti tunne, nagu topiks keegi sulle taas vatti ning udusulgi hingekurku…

Asjad ? see on esemete ja nendes kehastuvate ideede maailm. Iga asi saab asjaks nimetamise ja teiste asjadega suhestamise kaudu, eeldab inimvaimu aktiivsust. Sõltumata ainelisest või virtuaalsest olekust, tähistab asja teadvussekerkimine inimtunnetuse fokuseerumist. Räägi asjast! See väljend kutsub lausa üles fookust täpsustama, olulist ja ebaolulist eristama ja täpseid küsimusi esitama. Asjast rääkimine on paraku üha vähem hinnatud tegevus.

Hiljuti jäi silm peale episoodile Ameerika tippmodellide saatest. Tüdrukud valisid kostüüme ja pidid valikut põhjendama. Modellihakatis, kes mainis aksessuaaride ühesugust geomeetrilist vormi, pälvis ?ürii hüsteerilise reageeringu: tüdruk, ära aja meie ajusid sassi, su jutt on haiglaselt keeruline. Samasuguseid hirmunud karjatusi (lõpetage-lõpetage, mitte nii keeruliselt!) on kuulda mõneltki avalik-õigusliku ETV (huvitav, et just seal, aga mitte ?eras?) saatejuhilt, kui saatekülaline püüab vähegi asjast kõnelda, avada tagamaid, kirjeldada seoseid, nimetada arve.

ETV publitsistikasaate ?Foorum? viimased teemad olid eelarve ja maksupoliitika. Rahandusministrilt küsiti korduvalt, kuidas paarkümmend kuni -sada krooni tulumaksualandust parandab 70 ? 80 protsendi madalapalgaliste inimeste elu, eriti kui kaudsed maksud tõusevad. Vastuseks kõlas vähemalt kuus korda, et ?kõigile jääb raha rohkem kätte? ? hakkame elama rõõmsamalt ja paremini? Saatejuht ei püüdnud visa demagoogi kordagi asjast kõnelema sundida, vaid jälgis rõõmsa uudishimuga opositsiooni (Eiki Nestor) ja valitsuspoliitikute (Janno Reiljan, Taavi Veskimägi) kemplemist ?saavutuste? tutvustamisel.

Või avalik-õiguslik jubedus ? internatsionaalne publitsistikasaade ?Unetus?. Kuidas üldse on selles hüsteeriliselt poliitkorrektsust taga ajavas, probleemide ajalugu vältivas ja käigupealt kõnelejate suud kinnitoppivas ?integratsioonisaates? võimalik asjast rääkida? Ainuüksi ?visuaalne dünaamika? (loe: mikrofoni käestrebimine ja tige venekeelne saatejuht) võib seal iga sügavama mõttearenduse eos lämmatada. Asjast rääkida on ohtlik?

Olukord on huvitav. Ühest küljest justkui ei jää uuriv-meelelahutusliku ajakirjanduse eest varjule ükski detail prominentsete või ka tavaliste inimeste püksis, peas ja riidekapis. Teisest küljest asendavad asjast rääkimist demagoogia, sihilik möödarääkimine,  ?filosofeerimine?, tabuteemad ja ilukirjandus. Kui lehe teine külg kirjeldab detailselt kellegi Milvi või Nade?da elu põõsastikus, andes taustinfot vaid vihjega, et too ei ole ühtki oma last üles kasvatanud, siis mis on selle loo fookus? Kas a) teave rahvastiku lumpenistumise ulatusest ja põhjustest b) nutune vasakmüüt (solvatud-vaevatud ja kuri ühiskond) või c) kuri paremmüüt (lumpen väärib oma saatust)? Eks ikka tunded ja müüdid, sogane hoovus.

Hiljuti tegi avalduse õiguskantsler Allar Jõks: ?Täna pean kurbusega jälgima just riigivõimu tegevuses viimasel ajal tuntavat trendi juhtida riiki läbi käskude ja keeldude, läbi karistuste karmistamise ja põhivabaduste piiramise, läbi rangete ja ultimatiivsete meetmete.?(EPL 1. X) Põhivabaduste piiramine on tõsine asi. Nimede ja kuupäevade puudumine ütleb, et õiguskantsler ei taha või ei saa asjast rääkida. On?s tähtsa seadusevalvuri pädevus põhivabaduste küsimuses juriidiline või üksnes retooriline ja tundekasvatuslik?

Pole vist juhus seegi, et taas manitseb ja õpetab meid vana hea poliitdemagoogia kooliga riigiisa, kelle väljendusviisi eripäraks on ase- ja sidesõnade ning abstraktsete verbide meisterlik kasutamine, ohtlikult konkreetsete nimisõnade kahjuks. Avaliku kõne stiliseerumine on esteetiliselt kaunis. Aga siiski: miks küll on Eestis asjast rääkida üha raskem?

Mis need pinged siis on? Kõik pinged tulenevad deformatsioonidest, seletas konverentsil Eesti TA senine president, TTÜ mehaanikaprofessor Jüri Engelbrecht. Teaduse ja ühiskonna suhetes tähendavad deformatsioonid valesid ootusi. Teadlased ootavad ühiskonnalt midagi, mida ühiskond pole valmis andma. Ühiskond ootab aga teadlastelt midagi, mida need ei saa teha. Kui mõistetaks paremini üksteise ootusi ja võimalusi, võiks ka koostöö paremini sujuda.

Teadlased hindavad uurimisvabadust, ühiskond aga soovib suunata teadust ?ühiskondliku tellimuse? kaudu. Teadlased soovivad, et ühiskond looks teaduse tegemiseks materiaalsed võimalused, ühiskond aga soovib investeerida sinna, kust on loota kiiret kasumit. Kuna teadus võib tuua kasumit vaid pikaajaliste investeeringute järel, ei ole ühiskond teaduse arenguga rahul ja vahetab närviliselt oma investeeringute objekti. Seeläbi aga suurendab ta teadlaste ebakindlust ja vähendab võimalust, et teadlased jõuaksid uue teadmise loomiseni. Ühiskond ootab rakendusliku väärtusega innovaatilist teadmist, teadlane aga vajab aega ja rahu uute teadmiste loomiseks. Paradoks on selles, et kui teadlane teeks vaid seda, mida ühiskond tellib, ei oleks temast kuigi palju kasu, sest see, mida ühiskond järgmisena vajab, ei ole ette teada. Kui teadmist hakata hankima alles siis, kui ühiskond juba selle vajadust adub, on lootusetult hilja, sest teadmiste loomine on pikaajaline protsess. Seega peavad teadlased ühiskonna vajadusi ette aimama, ühiskond ei taha aga finantseerida seda, mille kasu ta veel ei näe. Tark ühiskond kasvatab teadusepõllul mitmeid kultuure, sest pole ette teada, milline neist annab kõige paremat saaki. Tõeline innovatsioon sünnib just seal, kus keegi pole seda aimanudki. Ühiskond soovib kasutada teadlasi ekspertidena, teadlased ei saa aga loomu poolest esitada tänast teadmist kui lõplikku tõde. Otsustajatel pole aga lubatud kahelda ja nii kutsuvad nad nõuandjaks pigem mitte-teadlasi. Kõik see kokku näitab, kuivõrd suur on võimalus, et teadlased ja ühiskond elavad üksteisest mööda.

Kuidas vähendada pingeid?

Mida siis teha? Kindlasti on teadlastel vaja oma tegevust senisest enam tutvustada. Teaduse populariseerimine aitab mõista teadlaste tegevust ja suurendab ühiskonna valmisolekut aktsepteerida teaduse rakendusi. Ent teineteisemõistmine ei sõltu üksnes teadlastest. Teadmistepõhine poliitika saab sündida vaid siis, kui ühiskond on valmis teadmist väärtustama. Teadmine, mida kaasaegne kiirelt arenev ühiskond vajab, on orienteerumisteadmine. Teadmised ise vananevad tohutu kiirusega. Oluline on, et teatakse, kust uusi teadmisi leida ja kuidas neid kasutada. Sellest ei ole meie poliitikud veel aru saanud. Eestis on peaministri suu läbi teatatud, et doktoriõpingud olevat vajalikud vaid professorite järelkasvu koolitamiseks. Tegelikult on teadmistepõhises ühiskonnas vaja doktorikraadi mitte ainult teadlasel vaid ka panga analüütikul, ajalehe toimetajal, koolijuhil ja igas strateegilises ametis. Doktoriõpingud tähendavad mitte ühel alal kindla teadmise vaid orienteerumisteadmise omandamist. Nagu ütles konverentsil emeriitprofessor Eero Loone: teadlased loovad üha täpsemaid kaarte, ent selleks et neid lugeda, peab olema ise vähemalt ühe kaardi valmistanud. Eesti ühiskonnas on paraku laialt levinud, et valitsejad ümbritsevad end noorukeste nõunikega, kel ülikooliõpingud alles pooleli. Nii ei jõua valitsejateni kuidagi ühiskonnas leiduv ekspertteadmine.

Teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamine nõuab ka teadmisi selle kohta, mis on teadmine ja mis on teadus. Seega peaks teadmistepõhises ühiskonnas olema prioriteetseks valdkonnaks teadusfilosoofia, mis uurib teadusliku teadmise olemust ja teaduse erinevaid käsitlusi. Teadmistepõhises ühiskonnas on vajalikud ka eetilised uuringud. Teaduse ja tehnika progress ei ole üheselt hinnatav. Vahel toob see kaasa elu paranemise, vahel halvenemise, sageli aga mõlema korraga. Academia Europaea president prof Jürgen Mittelstrass on 2002. aasta ?Academica? ajal peetud TÜ aulaloengus ?Teadus ja eetilised mõõdupuud? väga ilusti näidanud, et teaduse ja tehnika progress on oma olemuselt mõõdutu. Ta ütleb, et ?progressi piirid saavad olla üksnes meie eneste seatud ja progressi mõõdupuu saab olla vaid iseenese seatud mõõt. /?/ Enese seatud piirid on? eetilised piirid. Kui progressil ongi mõõdupuu, siis ei ole see ?loomulik? või ?looduslik?, vaid üksnes eetiline.? Mittelstrassi sõnum on, et inimene oma eetilises loomuses on maailma mõõduks. Eetiliste piiride tõmbamine eeldab, et inimene oskab vastata küsimusele, millist progressi inimene tahab ja millist mitte.

Teine saksa filosoof Hans Jonas on öelnud:  selleks, et teada, mida me peame iga hinna eest vältima, peame teadma, mida me tahame iga hinna eest säilitada. Kõik algab väärtuste tuvastamisest ja sellest, et me mõtleme järele, mida me kõige rohkem hindame. Missugust elu me peame ?heaks?? Missugune üldse on see maailm, kus me tahaksime elada? Millist maailma soovime pärandada oma lastele ja lapselastele? Neile suurtele küsimustele aitab vastata moraalifilosoofia.

Teadmistepõhine ühiskond: mis ja milleks?

Paraku valitseb nii Eestis kui ka Euroopa teadusruumis väga piiratud arusaam teadmistepõhisest ühiskonnast. Teadusesse ja arendustegevusse investeerimist põhjendatakse vaid sooviga tõsta majanduse konkurentsivõimet. Euroopas on argumendiks vajadus jõuda järele USA-le ja Jaapanile. Eestis räägitakse järelejõudmisest Lääne-Euroopale. Dokument ?Teadmistepõhine Eesti. Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2002 ? 2006? ütleb, et teadlased peavad panustama Eesti majanduse arengusse ja elukvaliteedi parandamisse.  Võtmevaldkondadeks on kuulutatud kasutajasõbralikud infotehnoloogiad ja infoühiskonna areng, biomeditsiin ja materjalitehnoloogiad. Sama dokument tunnistab küll, et ?ühiskonna püstitatud ülesannete täitmine sõltub oluliselt kõigi liikmete heaolust ja valmisolekust nende täitmisel osaleda?. Seetõttu mööndakse ka sotsiaalsfääri käsitlevate teadusuuringute olulisust võimalike riskide selgitamisel ja ennetamisel ning ühiskonna vaimse ja füüsilise tervise kindlustamisel.

Teaduse ja ühiskonna pinged

Pangem tähele selle dokumendi loogikat: kõigepealt on ühiskond püstitanud eesmärgid (selleks on teadmiste baasi uuenemine ja ettevõtete konkurentsivõime kasv), sotsiaalteadlaste ülesandeks on aga uurida, mis takistusi võivad inimesed nende eesmärkide täitmisele seada. Inimene on siin pigem riskifaktor, kes ei käitu võib-olla nii kuidas peaks. Seepärast tuleb teda analüüsida ja tema võimalikku eripära arvesse võtta. Tundub, et siin on asjad pea peale pööratud. Teaduslik-tehniline areng oleks nagu midagi, mille ühiskond on kuulutanud kõige tähtsamaks. See peab tagama kõrgema elukvaliteedi, milles see elukvaliteet aga seisneb, pole uurimise objekt. See näitab, et inimene oma vajaduste ja väärtushinnangutega pole esiplaanil. Kogu areng ja liikumine toimub küll inimeste hea elu nimel, aga millist elu inimesed heaks peavad, seda unustatakse küsida. Nii juhtub siis, kui teadmistepõhise Eesti aluste väljatöötamisse ei kaasata humanitaar- ega sotsiaalteadlasi.

Ülalpool toodu pole ainult Eesti teaduspoliitika piiratus. Samasugust retoorikat on täis kõik Euroopa Komisjoni teadus- ja arendustegevuse strateegia dokumendid. Academia Europaea, mille peakorter asub Londonis, avaldas äsja oma seisukoha humanitaarteaduste tähtsusest Euroopa teadusmaastikul (www.acadeuro.org).

Humanitaar- ja sotsiaalteadused teadmistepõhises ühiskonnas

Academia Europaea seisukohavõtus tuntakse muret selle üle, et humanitaarteadused (humanities hõlmab nii humanitaar- kui sotsiaalteadusi) on Euroopas alahinnatud. Kuna loodusteadused tagavad otsesemalt majandusliku edu, siis rahastatakse nei
d tunduvalt suuremas mahus kui humanitaarteadusi.  Samas on väga lühinägelik seostada teaduse rahastamist avalikust sektorist ainult majandusliku eduga. Dokumendis deklareeritakse vajadust töötada välja Euroopa humanitaarteaduste arendamise programm, sarnaselt loodusteaduste arengukavaga. Euroopa teaduspoliitika taga on vähene arusaam humanitaarteaduste olemusest ja funktsioonist. Humanitaarteadustes nähakse praeguse teaduspoliitika puhul vaid vahendit, mille abil kompenseerida rahva vähest usaldust teaduse ja uute tehnoloogiate arengusse.

Unustatakse, et humanitaarteadused annavad vahendid analüüsimaks ja suunamaks ühiskonnas toimuvaid arenguid.  Euroopas toimunud radikaalsed poliitilised muutused seavad Euroopa kodanikud uude olukorda. Rahulik kooseksisteerimine ja tulemuslik koostegevus on võimalikud vaid siis, kui mõistetakse teisi kultuure, tsivilisatsioone ja sotsiaalseid struktuure. Vaid üksteise kultuurilise pärandi tundmise kaudu saab areneda vastastikune austus ja koostöö ning väheneda võõristus ja usaldamatus. On vaja toetada üle-euroopalist ühiskonna struktuuride, poliitiliste süsteemide ja eri maade intellektuaalse ajaloo uurimist. Euroopa teadusraha jagamisel ei tohi lähtuda kitsalt majandusliku kasu ootusest, vaid tuleb finantseerida ka humanitaarteadusi, mis aitavad kaasa ?valgustatud kodanike liidu? arengule.

Ka Eestis alahinnatakse humanitaar- ja sotsiaalteadusi

Paraku alahinnatakse ka Eestis humanitaar- ja sotsiaalteadusi. Humanitaarteaduste samastamine rahvusteadustega on andnud küll tugeva argumendi nende rahastamiseks rahvuse kestmise ja arenemise huvides, ent on nende tegelikku tähendust samal ajal kitsendanud. Humanitaarteadused  ei tegele vaid oma rahvuse keele, kirjanduse, ajaloo uurimisega. Uuritakse ju ka teisi kultuure ja tõsine uurimistöö saabki olla vaid üle oma maa piiride ulatuv uurimine. Humanitaarteaduste keskmes on inimene ja tema loodud kultuur. Kultuuripärandit tundmata oleme kui pimedad rändajad progressi maastikul. Mõtlemata sellele, mida tähendab olla inimene, mida ta vajab ja väärtustab, ei saa ükskõik kui kiire teaduslik-tehniline areng teha meid õnnelikuks. Ometi on õnn ju see, mille poole kogu inimkond püüdleb.

Külma sõja kõige pinevamal hetkel on mõned olulised erinevused Iraagi sõjast. 1962. aastal, erinevalt 2003. aastast, olid massihävitusrelvad tõepoolest mängus. Erinevalt 2003. aastast oli toona Ameerika luuretegevus ja selle andmete töötlemine esmaklassiline. Suurest kõrgusest tehtud aerofotod avastasid vene raketid enne, kui need jõuti Kuubal ära peita.

Kui Adlai Stevenson esitas tõendusmaterjalid ÜRO Julge­oleku­nõukogule, uskus maailm Ameerika fotosid kõhklemata. (See pretsedent inspireeris Bushi administratsiooni õnnetut otsust ka 2003. aasta veebruaris satelliitfotodega välja tulema.) Niihästi 1962 kui 2003 avaldasid mõned  kabineti liikmed presidendile tugevat survet anda ennetav sõjaline löök. Aga erinevalt Bushist nägi Kennedy jõuga ähvardamises eeskätt taktikalist võtet poliitilise lahenduse saavutmiseks.

Erinevalt praegusest mobiliseeris Washington 1962. aastal ÜRO ja NATO koalitsiooni, mis asetas vastase isolatsiooni.

1962. aasta kevadel otsustas Hru?t?ov riskida ja raketid salaja Kuubale sokutada. Aga juba mõni tund pärast seda, kui U-2 luurelennuk oli raketid 15. oktoobril avastanud, otsustas Kennedy, et sääraste relvade paigutamine Ameerika külje alla on vastuvõetamatu.

Kriisi esimeste nädalate jooksul teadis rakettidest ainult väike rühm ExCom?i (Executive Committee) nõustajaid. Täieliku salastatuse tähtsust on võimatu üle hinnata. Avalikkuse survel ülepeakaela tegutsemine oleks võinud viia saatuslike vigadeni. Suure enesevalitsemisega jäi 44aastane president eemale mitmest ExCom?i koosolekust,  et võimaldada seal vaba debatti. (Teda hoidsid kursis kohtuministrist vend Robert ja kõnekirjutaja Theodore C. Sorensen).

Tähtis, et saladus ei lekkinud. Seda aitasid hoida Washington Post ja New York Times, kes mõlemad olid saanud jälile, mis toimub, päev-paar enne seda, kui Kennedy kavatses sel teemal rahva poole pöörduda. Mõlemad väljaanded nõustusid pärast Kennedy isiklikku palvet oma vastavaid lugusid mitte trükkima. Nagu ilmneb materjalist, mis on tulnud lagedale pärast külma sõja lõppu, on selge, et kui Hru?t?ov sai aru, et ta on teolt tabatud, siis ta mõistis, et NSV Liit peab taganema. Aga ta polnud kindel, kas ta suudab ohjeldada oma kindraleid, kes olid palju sõjakamad kui ta ise.

Et saavutada oma eesmärki ? kõikide ründerakettide väljaviimist Kuubalt jõudu kasutamata ?, koostas Kennedy plaani, mida Frankel iseloomustab kui õnnestunud segu avalikest ähvardamistest ja varjatud tegevusest. Hoolikalt pandi paika mereblokaad, nii et see lasi Moskval elada mitu päeva teadmises, et oht kasvab sedamööda, kuidas Vene laevad lähenevad karantiinijoonele. Avalikult koondati  vägesid Floridasse, et olla valmis võimalikuks sissetungiks Kuubale.

Paljude eri allikate kohaselt oli president Kennedy ExCom?is kõige ettevaatlikum isik, kes alati otsis lahendusi, mis oleksid viinud lõppeesmärgile, samas aga võimaldanud Hru?t?ovil viigilehega oma taganemist varjata.

Aga mis oli see viigileht? Selleks oli Venemaale antud tagatis, et Ameerika ei ründa Kuubat. Kui Castro ja venelased paanikas avastasid, et Ameerika on nüüd valmis kasutama oma ülekaalukat sõjalist jõudu, haaras Hru?t?ov kinni sellest tagatiselubadusest, nagu oleks tegu elu ja surmaga (mida see mõneti ju ka oli), et ?varjata oma taganemist?.

Oli veel üks teema, mis on tasapisi päevavalgele tulnud. See puudutab 15 Jupiteri tüüpi keskmaaraketi kõrvaldamist Türgist. Paigaldamise hetkeks 1962. aasta algul olid need oma tähtsuse juba minetanud tänu Ameerika tuumaallveelaevadele.  Aga vastav ?kaubavahetus? ? Ameerika raketid Türgis Vene omade vastu Kuubal ? oleks tähendanud olulist propagandavõitu Hru?t?ovile ja Kennedy kartis, et see innustab Kremlit edasisele ?antaa?ile.

Seepärast asus Kennedy konstrueerima Jupiteridega ?vahetust, mis poleks vahetus? ja mida saaks iga hetk eitada. Kriitiline kohtumine toimus Robert Kennedy ja saadik Anatoli Dobrõnini vahel laupäeval 27. oktoobri õhtul. Sellel külma sõja kõige külmemal päeval olid venelased Kuuba kohal alla tulistanud U-2, mille piloot hukkus. Ameerika ülemjuhatus soovitas viivitamatut sõjalist kättemaksu (esimees kindral Maxwell D. Taylor oli vastu) ja Castro palus Hru?t?ovilt viivitamatut abi sissetungi vastu, mida ta ootas lähematel tundidel. Hru?t?ov saatis Kennedyle teise kirja kahe päeva jooksul, mis oli palju ähvardavam kui esimene  ja ? mis eriti hull ? venelased lugesid selle teksti täies ulatuses Moskva raadios ette.  Toonane välisminister Dean Rusk ütles aastaid hiljem, et tol õhtul ta heitis magama, teadmata, kas ärkab järgmisel hommikul elusana.

Dobrõnini meenutustes  ütles ?väga erutatud? R.  Kennedy  nende kohtumisel, et president vajab järgmiseks päevaks kinnitust, et baasid eemaldatakse. Kennedy sõnul leidus kindraleid ja mitte ainult kindraleid, kelle rusikad ?sügelesid tapluse järele?. Kui Dobrõnin küsis Türgi kohta, vastas Kennedy, kasutades Ruski nupukat sõnastust, et Jupiterid ei ole ?ületamatu takistus?, aga kui nad peaksid välja viidama, siis seda ei seostata kunagi avalikult venelaste rakettide väljaviimisega Kuubalt. Ja et see protsess võtaks neli-viis kuud ja eeldab põhjalikku konsultatsiooni Ameerika partneritega NATOs.

Selle vestluse originaalsalvestust on hoolikalt toimetatud, et eemaldada vähimgi vihje nende sündmuste vahelisele seosele. Moskva pole seda teemat kunagi avalikult maininud. Paljud vaatlejad kahtlustasid algusest peale tehingut, aga võttis aastakümneid, enne kui kogu lugu päevavalgele tuli.

President Kennedy oskuslik kombinatsioon ähvardustest ja kahjutust viigilehepakkumisest töötas. Järgmine päev tegid venelased avalduse, mis kriisi tõhusalt lõpetas. Pühapäeva hommik oli Frankeli meenutustes eufooriline.

Pole tagatist, et mõni teine president oleks käsitlenud ajaloo ainsat tõelist ülijõududevahelist tuumakonfrontatsiooni sama külmavereliselt ja oskuslikult. Maailmas, kus meedia on nii ihar poliitikute eraelu vastu, peaks meenutama, et meie juhte tuleb eelkõige hinnata nende tegude järgi.

Aasta 2004. Meie uut esindusorganit, eurokomisjoni ähvardab europarlamendi umbusaldus. Põhjus: eurovolinik, kes eelistab traditsioonilist perevormi omasooliste ühendustele. Kes kellega ?seda? teeb ? tänase Euroopa tähtsaim probleem…

Aasta  2004. Eesti ettevõtted võivad hakata müüma õhku, kasutamata saastuskvoote normi ületanud riikidele. Isegi ei küsiks, kas ühe piirkonna saastusnormi ületamise tagajärgi korvab väiksem saastus mingis teises ilmanurgas. Oluline on, et saastumise ?koguarv? on ettenähtud suurus, vaata et kohustuslik. Kummaline virtuaalne vahetussuhe tähendab, et üks pool teenib tulu kahjuliku tegevuse mittesooritamise eest ja teine pool saab raskesti taastuva loodusliku ühisvara solkimise mingi sisuliselt ebapiisava summaga kinni maksta. Inimsuhetes tunduks selline premeerimine absurdne: kes maksaks kodanikule mõne sooritamata jäänud sigaduse eest? Rahamaailma esindavate institutsioonide puhul on see veider loogika võimalik.

Aasta 2004. Ühes Eesti maakoolis keelatakse kooliaia saadustest hoidiste valmistamine: pliidisuu on vales ruumis. Euronormid. Teada on, et eesti laste hulgas süveneb allergia. Ei ole kuulnud, kui hoolikalt või kas üldse kontrollitakse lapsi teenindavaid koolitoitlustuse firmasid selles osas, kui palju kasutatakse toiduaineid, mis sisaldavad allergiat tekitavaid lisaaineid, igatsugu loojangukollaseid, stabilisaatoreid, emulgaatoreid ja säilitusaineid. Vähemasti Tallinna koolisööklates on müügiletil aukohal värvilises kilepakendis rämpstoit ja rämpsjoogid.

Aasta 2004. Kaubanduskeskused on meie templid ja pühakojad. Meile pakutakse asju, asju, asju. Asjad lähevad väga ruttu katki. Spordidress omandab huvitava kuju ja muutub topiliseks. Koolikoti eluiga on kolm nädalat. Reklaamitud toiduaine kaotab ruttu oma esialgse maitse. Massiliselt müüdud soodsa hinnaga netiühendus osutub vähe aja pärast ebakvaliteetseks, sest konkurentsivõimeline hind on saadud olematute investeeringute arvelt. Efektiivse tootmise aluseks on odav tööjõud ehk inimressursi kurnamine ja materjalid ning tehnoloogiad, millega on garanteeritud toote olematu eluiga. Madal kvaliteet tagab kiire tarbimise ja kiired rahavood. Raiskamise ja läbustamise süsteemi kohal lehvitab tiibu dogma number üks: turumajandus on üleüldise heaolu ja õnne pant, sellele ei ole alternatiivi.  

Aasta 2004. Lähen varavalges prügi välja viima. Inimene sööb prügikastist toidujäätmeid. Natukene on piinlik ? aga juba tunduvalt vähem kui alles paar aastat tagasi.

Väikesi valesid täna ei ole. On suured globaalsed valed ja üleilmsed dogmad. On totaalne saastumine. Aga inimesed harjuvad tasapisi, taluvus suureneb. Tekib kaitsemehhanisme, kavalaid vältimistaktikaid. Tugevad jäävad ellu. Põhiline on õige mõtlemine. Lõppude lõpuks on elu üürike, seda tuleb kõigele vaatamata elada võimalikult hästi, kaunilt ja sisukalt.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial, mis sest, et igal koidul ärkab päev. Ja kui kord kevad tuleb jälle siia, võib-olla mina teda siis ei näe. Katkend Ilmi Kolla luuletusest ?Nukrad hetked?.

Ariadne lõng. Nais ja meesuuringute ajakiri. ENUT, 1/2, 2003.

Eestikeelse nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne Lõng näol on tegemist igati esindusliku üllitisega, mille kirjutised on vormistatud rahvusvahelisel tasemel, s.t näiteks juba alguses öeldakse lollikindlalt ära, millest artiklis juttu on (mõni akadeemiline eurolugeja äkki ei saa aru!) jne. Intrigeeriv on küll asjaolu, et selle väidetavalt ka meesuuringutega tegeleva ajakirja toimetuse kolleegiumis (toimetajatest rääkimata) ei ole mitte ühtegi meesterahvast. Samas, kui eelnenud ajaloolist tausta silmas pidada ? eks ole mehed ka nii kõikvõimaliku diskrimineerimise kui  igakülgse represseerimise igati ära teeninud. Ariadne Lõnga kõnesolevas numbris leidub peale väärtuslike tõlgete ja arvustuste kahte liiki kirjutisi.

Esiteks on siin n-ö maaletoovad kirjutised (kes on kes ja mis on mis?), mida kõnesolevas numbris nauditavalt esindab Tiina Kirsi ?Sissejuhatus ?Naiste aega??. See on juba ärkamisajast alates eestikeelsust teljestanud ?anr, milles eestikeelsele lugejale tema emakeeles tehakse selgeks teda ümbritsev teiskeelne (võõrkeelne) tegelikkus. Siin on reeglina tegemist ?teise? või ?võõra? kodustamisega, rahvavalgustusliku ideoloogiaga, mille käimapanijaks ning klassikaks võib pidada meie lauluisa Kreutzwaldi üllitist ?Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on? (1848-1849). 

Teiseks on Ariadne Lõngas aga tegemist uurimuslike kirjutistega, mida tuleb eriliselt hinnata. Vaadeldavas numbris on selle laadi ?point? kahtlemata Raili Põldsaare kirjutis Simone de Beauvoir? teksti ?Teine sugupool? (prantsuskeelne esmatrükk 1949) eestikeelse tõlke (1997) kohta. See ühendab maaletoomise uurimuslikkusega. Põldsaar tõestab, et vaadeldav tõlge on kehvemast kehvem. Tunnistan siinkohal kehkenpükslikult, et käisin ka ise mõned aastad tagasi rahvusraamatukogus Beauvoir? teksti ingliskeelset tõlget lugemas ja panin samuti tähele, et eestikeelne tõlge on kummalisel kombel poolik, kärbitud, n-ö ?teistsugune?. Ning siin see ?point? ongi! Mida tegelikult ikkagi tähendab eestikeelseks tehtud nn. Euroopa? Kas eestikeelne feminism on ikka see, mis mujal, näiteks nn. Euroopas kehtib? Kus lõpeb lingvistika ja kus algab alasti epistemoloogia? Kas meie (tillukene) eestikeelne maailm on n-ö adekvaatne? Kas kõik need suured eestikeelseks tehtud autorid (nimetan ainsa lisanäitena Jacques Derridad) on ikka ?adekvaatselt? eestindatud? Põldsaar väidab Beauvoiri näitel, et ei ole. Olen sellega kahesajaprotsendiliselt nõus. See on äärmiselt oluline kirjutis. Iga ?õige? eestlane peaks olema võimeline euroopalikult klassikalisi tekste mõnes imperialistlikus/koloniseerivas (kas vene või inglise) keeles lugema ? seda selleks, et adekvaatselt mõista ?ma-ilma ja mõnda, mis seal sees leida on?. Euroopa võib ju näiteks Brüsselis nii mõnegi teksti eesti keelde tõlkida, ent seesama Euroopa ei hakka meiega mitte kunagi eesti keeles rääkima. Tänase Eesti üheks võimalikuks väljundiks nn. Euroopas on (õnneks? kahjuks?) umbkeelsus.

Annuki Kolla käsitlus kui nihe eesti kirjandusdiskursuses

Juhiksin siinkohal eriliselt tähelepanu ühele Ariadne lõnga kõnesoleva numbri uurimuslikest kirjutistest, mis on niisama pöördelise tähendusega. See on  Eve Annuki käsitlus Ilmi Kollast (1933 ? 1954). Kahtlemata on Kolla ? vaatamata oma loomingu nappusele ja teatavale ideologiseeritusele ? üks eesti olulisemaid luuletajaid. Tõsi, talle oli elamiseks ja luuletamiseks antud väga vähe aega. Ent ta oli see, mida üks luuletaja olema peab: elamiseks avatud elu. Raske on leida eesti luulest mõjuvamat, hingehakkavamat teksti kui 20aastase Kolla surmateadvust sõnastav  ?Nukrad hetked? (kirjutatud 25. novembril 1953). Meie kirjandusteaduse teadaolevalt kõige neitsilikuma esindaja Helene Siimiskeri poolt aastal 1966 paberile pandud Ilmi Kolla käsitlust kõigis oma võimalikes binaarsustes ja dihhotoomiates on kõnesolevas Ariadne lõngas küll armutult, ehk isegi liiga lahmivalt  lammutatud.  Nii kirjutab Eve Annuk:  ?Siimisker on püüdnud hoolikalt siluda või peita Kolla elukäiku puudutavaid probleemseid ja küsimusi tekitavaid asjaolusid, näiteks vajadust luuletamisega perele raha teenida või kollektiviseerimisega kaasnenud tegelikku vaesust ja viletsat elujärge maal, mistõttu Kolla perekond oli rahalistes raskustes.? (lk 87). Naisuurimuslikus plaanis ja soorollide osatähtsust silmas pidades on aga kindlasti kõige radikaalsemad need Annuki kirjutise lõigud, kus akadeemilise korrektsusega mainitakse väga noorelt surnud Kolla alkoholilembust ning flirtimiskalduvust. Intrigeeriv on näiteks lk 85, kus muu hulgas tsiteeritakse Aarne Rubeni radikaalset artiklit aastast 2001 (?Ilmil oli palju austajaid, ta oli harjunud, et mehed avaldavad talle armastust.?) ja mainitakse 17aastase poetessi alkoholitarbimist nii Taagepera sanatooriumis detsembris 1950 kui ka hiljem (?Alkoholi tarbimine ei olnud talle võõras /—/?). Niinimetatud neitsilikkuse ja süütuse  kui maskuliinse mudeli põhilisemate repressiivsete komponentide diskrimineerimine ongi üpris oodatud nihe eestikeelses kirjandusdiskursuses. Täpselt iseloomustab Annuk selles plaanis Ilmi Kollat:  ?Kujutluspilt saatuslikult haigest andekast tütarlapsest, mis raamib Kolla-käsitlusi, on oma traagilises emotsionaalsuses kindlasti võluv ja meeldejääv. Kujutluspilt noorest naisest, kes iseteadlikult suhtles meestega ja oskas ära kasutada oma naiselikke võlusid, pole kindlasti nii süütu.? (lk 86). Eesti naisuuringutele jääb väga oluliseks väljakutseks siiski Ilmi Kolla surmaeelselt  müstilise, vaid üheksa päeva kestnud abielu (sõlmiti 9. detsembril 1954 kellegi raudteelasest Gunnariga, kusjuures Kolla suri juba 18. detsembril!) seletamine ja kommenteerimine. Kahtlemata on tegemist eesti kultuuriloo kõige kummalisema abiellumisega. Mida see ?sanatooriumiarmastus? endast õigupoolest kujutas? Mida see tähendas stalinlikus Eesti NSVs? Ja siis veel õnnetu Vladimir Beekman oma saatusliku kirjutisega 1952. aastast, milles ta kutsub Kollat üles olema ?veendunud, kirglikult ideeline võitleja kogu maailma lootuse ? kommunismi ? eest.?! Kas tõesti oli ka Beekman Ilmi Kollasse armunud?

Soouuringud gender-uuringuteks

Eeltoodu kätkeb endas vaid paari  mõttejuppi seoses Ariadne Lõnga kõnesoleva numbriga. Kõigest paraku ei jõua kirjutada, kuid kõik on hea. Olge tänatud, tegijad! Tegemist on sisuka ja vajaliku väljaandega, mille jaoks, muuseas, tuleb Eesti Vabariigi tulevikus alati raha leida. Minu jaoks on aga ikka probleemiks olnud mõiste ?soouurimine? ja mõned teisedki naisuuringutega kaasnevad terminid. ?Soouurimine?  seostub (vähemalt minu jaoks) millegipärast sõnaga, mille nominatiivsus on ?soo?, mitte ?sugu?. ?Soouurimine? seostub näiteks botaanikaga, isegi melioratsiooniga, maaparandusega, kraavide kaevamisega niiskesse pinnasesse, selle pinnase n-ö torutamisega jne. Võib-olla on põhjus selles, et olen okupatsiooniajal ka ise töötanud maaparanduses nn latipoisina. Ent ikkagi?  Kas poleks kavalam hakata kogu seda eestikeelset ?soouuringute? värki nimetama inglispäraselt ?gender-uuringuteks?. Venelased ju ütlevadki ?gendernõje? uuringud. Kas peaksime meie siinkohal venelastest viletsamad olema? On ju meie emakeeles juba kodunenud nii ilusad sõnad nagu ?sõu? (inglise ?show?), ?tiim? (inglise ?team?) ja  ?sopp/soppama/sopping? (inglise ?a/the shop?, ?to shop? änd ?shopping?). Ning naistele ju meeldib sopata.