Toeta
Otsi

Naised teaduses

  • Vilen Künnapu templitest ja tornidest

    Rauno Thomas Moss

    28. veebruaril esitles Tartu ülikooli kunstimuuseumis arhitekt Vilen Künnapu oma kogumikraamatut “Templid ja tornid”. Raamatu esitlusüritus oli ühtlasi autori Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengusarja lõpetus ja kokkuvõte.

    Kutsututest võtsid sõna filosoofiateaduskonna dekaan Valter Lang, ülikooli kunstimuuseumi direktriss Inge Kukk, kunstide osakonna maalikunsti õppetooli professor Jaan Elken. Seejärel andis Vilen Künnapu esinemise järje Andrus Elbingule. Lõpetava sõna sai arhitekt Toivo Tammik. Ürituse muusikavaliku eest kandis hoolt August Künnapu.

    Raamatut tuleks ennekõike vaadata kui arhitektuuri vaimsuse ja inimlikkuse kvaliteedi olulist suhestajat. See tekstide, kavandite ja muude ülesvõtete ning kollaažide kogumik toimib manifestina. Autori sissejuhatus ja tagakaane Tamkangi ülikooli professori Marco Casagrande saatesõna raamistavad ja ühtlasi annavad lugejale, kellel pole olnud võimalust Vilen Künnapuga isiklikult vestelda või tema arusaamu auditooriumis kuulata, vajaliku mõistestiku ning eeldused taustsüsteemi tajumiseks. Raamat mitte ainult ei räägi templitest ja tornidest, vaid  sel on  eesti erialakirjanduse literatuursel maastikul nende roll kanda.

    Paljudele avamisele tulnutest on selle trükise peamine ülesanne jääda struktureeritud vormis meenutama Künnapu loenguid ja mõtteavaldusi. Üliõpilaste jaoks on see olulisim. Nad on näinud-kuulnud, kuidas arutleb enda ja teiste loomingu üle kahtlematult väljapaistev ja eriline looja. Kuidas ühes ehitises, olgu selleks ärikeskus, elumaja, tempel või mälestusmärk, liituvad matemaatika ja poeesia, maalikunst ja metafüüsika, ulme ning visionäärlus reaalse eluga. Ainult Vilen Künnapu saab ja võibki endale lubada sellist avameelsust ja otsekohesust, rääkides Giorgio de Chiricost, Lemuuria preestritest, Louis Kahnist, Andrus Elbingust, konstruktivismist, Epifanio Ramirezest, Andrea Palladiost, siiriuslastest. See oli nii mõnelgi juhul katsumuseks poststrukturalismist läbiimbunud kuulajaile, kes avastasid, et nende intellektuaalne mässumeelsus on aegunud, et nad tunnevad piinlikkust, kuna postmodernistlik skepsis ei luba sisse astuda nende tornide ja templite ustest, millest räägib Vilen Künnapu. Postmodernistlik arusaam  ei aktsepteeri absoluutseid väärtusi ja energiaid, postmodernismile on tähtis konkreetsete valikute küsimus, see on ideoloogia XX sajandi tähenduses. Vilen Künnapu süsteem on ehitatud sügavamal tasandil üles just eeldusele, et me mõistame, et inimene olla tähendab täita konkreetset ülesannet, mille puhul kibestunud ja vihane iroonia peab asenduma enese usaldamisega Looja hoolde.

    Vilen Künnapu ei varja, et tema arvates on arhitektuuril okultne ülesanne, temal endal aga kosmilise energia kanali vaimne roll kanda. Väiklane oleks seda siinkohal küsimuse alla seada. See on Vilen Künnapu, arhitekt, kunstnik, loovisik, inimene, mees. See on tema au ja õigus võtta sõna Messiana, kes restruktureerib materiaalset keskkonda, linnaruumi ehitiste läbi, et soodustada kõrgsagedusega kosmilise energia levikut.

    Vilen Künnapu geomeetria filosoofia toetub lihtsale printsiibile: kogu nähtavat maailma, kuni subatomaarse tasandini, iseloomustavad geomeetrilised mustrid, intervallid ja seosed-suhted. Füüsiline reaalsus on determineeritud nähtamatu a-mateerialise maailma kaudu, neid ühendavad geomeetrilised struktuurid ja rütmikad. “Meie elu ja aeg koosnevad vormidest ja nende energeetikast ning kogu selle koosluse vastasmõjust, millesse oleme haaratud ka meie,” kirjutab Vilen Künnapu raamatu eessõnas teadjanaine Ursula Liblikas. Ehk teisisõnu, meie kõigi meeleorganite tajusüsteem allub mingil viisil geomeetrilistele või proportsionaalsetele eristuste skeemidele, mille läbi me konstrueerime ehk tuletame erinevaid tõlgendeid. Kui tunneme roosi lõhna, siis ei reageeri me selle aroomi keemilisele substantsile, vaid selle eripärasele molekulaarskeemi ehitusele. Helitööd kuuldes ei püüa meie tähelepanu helilainete kvantitatiivsed erinevused, vaid pigem sageduste logaritmilised, proportsionaalsed eristused ehk intervallid. Niisamuti on käsitletav probleemistik ehitistega, ruumidega, kus me elame ja töötame. Vastavalt ruumi korraldavatele proportsioonidele ehk geomeetriale mõjutab see ka meie intentsioone ja elukvaliteeti.

    Andrus Elbing luges oma luuletuse, vaigistades raamatuesitlusel kohalolijaid sel määral, et tundus, nagu oleksid kõik lakanud hingamast. Kui mõni kohalolija võis vaadata võõristavalt raamatus trükitud stuupasid ja templite pilte, siis isegi nemad ei saanud eitada seda inimlikku traagilist sügavust, mis kiirgas Elbingu esinemisest. Peegeldades Vilen Künnapu isiksust, oli Elbingu tagasihoidlik esinemine ja kohalolek tegelikuks, paljudele tajutavaks märgiks, kuivõrd abstraktsed on sotsiaalsed määratlused, kuivõrd olulised on absoluutsed väärtused ja nende märkamine, hindamine. Seda eriti XXI sajandi loojale. Kuidas need väärtused kodeerivad kultuurilisi märke, sest omavahel lihtsalt struktureeritud märgid tekitavad erinevaid tõlgendusi, teadlikke semiootilisi manipulatsioone ja toidavad väärkujutelmade deemoneid. Vaimse ruumi nihestamisena ei mõjunud Elbingu lugemine mitte ainult kuulajatele, vaid ettelugejale endalegi. Noorel loojal võeti käerauad ära vaid kõnede ja luuletuste ettelugemise ajaks, keelatud oli juua, süüa, võtta kaasa esitletud raamatut. Samas ei võtnud vangi saatnud meeskond midagi ette, kui üks kohalviibijatest kasutas olukorda luuletaja parastamiseks ja mõnitamiseks.

    Kuid inimesele, kes on loodud Jumala palge järgi, pole väärikas roomata omaenda varjukujuna. Vilen Künnapu ja Andrus Elbing tuletasid sellel õhtul meelde inimlikkuse väärtust ja pühadust ning vajadust vaimselt areneda. Seda sama ideed ja mõtet kannab raamat “Templid ja tornid”.

     

  • Menotti varjude ja valguse mängud

    Tiiu Levald

     

    “Meedium”

    “Meediumis” sünnib tragöödia, kus isiksus heitleb kahe maailma, reaalse maailma, mida ta ei mõista, ja irreaalse maailma, millesse ta ei usu, vahel. Muusikaline materjal on tonaalne, kohati kasutab helilooja paralleelseid akorde selge ja lihtsa tonaalsuse baasil (lausa rahvalaulu “Oo, must luik”), samas jahmatavaid dissonantse, millised viivad kuulaja õudsesse ning ebatervesse õhustikku. Lavateos tervikuna on parimas mõttes teatraalne: siin on puccinilikku Itaalia ooperi tõepärasust ja tundelisust ning lausa thriller’likku õudust. Ilmselt olid need omadused põhjuseks, et ooper püsis 1947/48 aastal Broadway Ethel Barrymore Theatre’i laval 211 õhtut.

    Teos esitab peategelasele, nn meedium Babale, suurepärase väljakutse. Riina Airenne on selle väljakutsega oivaliselt hakkama saanud. Tema hääles on palju värve, dünaamilisust. Ilmete skaala rikas ja äärmiselt sugestiivselt saali kanduv: I vaatuses irooniat inimliku kergeusklikkuse üle, põlgust kurttumma olendi vastu ning II vaatuses meeletut hirmu ja lohutusesoovi teda ennast tabanud müstilise õuduse ees.Väga sooja ja siira rolli on loonud Kristina Vähi tema tütre Monicana – lausa kananahale ajavad tema ooperi lõpu “Emmee!”-fraasid! Kui vokaalpartiid tervikuna silmas pidada, siis ootaks positiivsele lisaks ka üleminekuregistri suuremat soojust (seda just enamuse lauljate vaenlaste i- ja e-hääliku puhul).

    Vanapaar Gobineu’dena laulnud Nadia Kurem ja Väino Puura olid juba kunstniku Mare Raidma poolt nii õnnestunud vormi seatud, et nappides repliikides polnud kahel väga suurte kogemustega tegijal muud teha kui lasta oma häältel ja mõtetel voolata. Helen Lokuta mrs Nolan oli oma tütre kaotusvalus välises joonises reljeefne, kuid vahest liiga “heakõlaline” – materjali nappusest hoolimata oleks võinud julgemalt kasutada hääle värvimist. On ju ka temal noorusest hoolimata juba väga positiivsed lavakogemused seljataga. Ainuke tegelane, kelle suhestatus toimuvaga jäi hämaraks, oli tumm poiss Toby Daniel Kirspuu esituses. Oletatavasti on ta tantsijakoolitusega, kuid pilgus ja ilmes puudus igasugune emotsioon. Ometigi võimalusi meeletult: armastus Monica vastu, hirm ja viha Baba suhtes jne.

    Eks tegijad ise teavad, kui palju on neid aidanud lavastaja Neeme Kuninga fantaasiamängud, kui palju Helgi Sallo kui ülitundliku näitleja näitejuhivihjed ja suunaandmised. Ooper on kirjutatud orkestrile, kus kõigest 14 mängijat, kes siis ka igaüks solistirollis. Kammersaali puitseinad andsid kogu ansamblile väga tasakaalustatud kõla, mida juba avamängust alates, kus on selgelt kuulda Menotti Mussorgski-lembus, hoidis heas pidevas dramaturgilises kulgemises dirigent Erki Pehk. Kahju on vaid sellest, et ilmse rahanappuse (loodetavasti mitte fantaasianappuse!) tõttu on kogu õõvastuse toeks nii vähe visuaalset valgusemängu ning praegune lava ja vaataja tasapindade ebasoodus suhe jätab saali keskel istuja paljudest mängulistest nüanssidest ilma. Usun, et siin annab mõndagi välja nuputada, sest kogu mäng väärib seda.

     

    “Telefon”

    Kontrastiks “Meediumi” süngusele ja inimmõistuse väärastunud fantaasiaile lõi Menotti mõned aastad hiljem ühevaatuselise komöödialaadse ooperi “Telefon”, millel lisapealkiri “Armastus kolmele” (kahele inimesele ning telefonile). Selles ooperis võluvad avatus ja helged värvid, vahelduv rütmikus, mis on kerged vastu võtta ilmselt nii tegijaile kui kuulajaile.

    Noored tegijad Angelika Mikk ja Rene Soom on võluvad loojanatuurid ja väga arvestatavad vokalistid. Angelika Mikk on ilmselt õnnesärgis sündinud: harva, kui nii noor tegija nii lühikese aja jooksul saab laulda Ameliat Bellini “La Sonnambula’s”, Öökuningannat Mozarti “Võluflöödis” ja nüüd siis Lucy antud etenduses, kus on avanenud täiesti uued värvid tema kui näitleja võimetes. Siin on beibelikku tühikõlksu, armsat süüdimatust ja elurõõmsat noore inimese süüvimatust. Küll aga tasuks vaeva näha sõna selguse ja hääle modaalsusega – sõnas peab peale info ka enese suhe sees olema, mis ju omakorda annab meeletult võimalusi värvideks.

    Rene Soom on Jevgeni Onegini ja Papageno rollist saadik pannud mind põnevusega ootama, kuidas kulgeb nii kauni ja mehise tämbri ning erakordselt tugeva näitlejavõimekusega laulja tee. Antud etenduse Ben oma siira ja avatud oleku ning sugestiivselt mõjuva juhtmotiiviga jäi lausa kummitama. Siin oli lavastajal väga hea leid pidev ilupatjade ja Lucy meelest tema toa interjööri sobimatu kohvri edasi-tagasi mäng. Lustlik tõdeda, kuivõrd kohane on meie asjastunud ja nii pealiskaudseks muutunud ühiskonnas see 50 aastat tagasi kirjutatud lugu!

    Mis teeb need kaks ooperit eriti väärtuslikuks, on ju see, et libretod on Menotti enda sulest ning sõna on väga olulisel kohal. Tõlge on nii Neeme Kuningal (“Meedium”) kui Arne Mikul (“Telefon”) lauljatele ilmselt suupärane ja kõrvale vastuvõetav välja kukkunud. Igal juhul on Estonia teater teinud õnnestunud valiku.

     

     

     

  • Pärnu ooperipäevad 10

    Lauri Aav

    Pärnu ooperipäevad 10!

    8.–9. detsember 2011

    Viimase nädala jooksul on sündmuste tulipunktis olnud Pärnu kontserdimaja, kes tähistas möödunud reedel oma 10. sünnipäeva! Sel nädalavahetusel jõuavad oma esimese juubelini Pärnu ooperipäevad.

    Kaheksa aastat Pärnu suve ilmestanud Pärnu ooperipäevad tegid aasta tagasi kannapöörde ning kolisid lumisesse detsembrikuusse. Et toimumisaja muutus ennast õigustas, tõestab see, et ka tänavused ooperipäevad toimuvad jõulukuu alul.

    Ooperipäevade juht Marika Pärk rõhutab, et suvel tulevad Pärnusse niikuinii kõik. Meie püüame teha nii, et inimesed tuleksid Pärnusse just ooperi pärast. Tänavune peakülaline Kiievi riiklik ooperi ja balletiteater lastele ja noortele annab selleks põhjust rohkem kui küll. Nimest hoolimata ei ole tegemist lasteteatriga, vaid tänavu 30 aasta juubelit tähistanud täismõõdulise ooperiteatriga, mille repertuaaris ligemale 50 ooperit, balletti, muusikali, muusikalist etendust, sümfoonilist ning oratoriaalset teost. Teatri loominguline kollektiiv ulatub 250 artistini.

    Reedel jõuab meie publikuni siin väga harva esitatav Rimski-Korsakovi ooper „Jõuluöö“.

    Gogoli jutustuse ainetel sündinud ooperi libreto autor on suuresti helilooja Rimski-Korsakov ise, kes täiendas teost folkloorsete-paganlike tegelaskujude ning sümbolitega. Ühelt poolt vene klassikalistele ooperitraditsioonile, teisalt hiiglaslikule rahvapärandile tuginevat „Jõuluööd“ võib mitmes mõttes pidada vene ooperitraditsiooni reformivaks teoseks.

    „Jõuluöö“ esietendusele eelnevat perioodi Peterburi Maria Teatris saatis õukonna kõrgendatud tähelepanu, mis oli tavapärane juhtudel, kui teatrilaval kujutati Romanovite perekonna liikmeid. Vaatamata segadusele esietendus Rimski-Korsakovi ooper „Jõuluöö“ Maria Teatri laval 1895. aastal, millest autor tsensuuri vastu protesteerides teadaolevalt osa ei võtnudki.
     
    Laupäevane traditsiooniline ning ülimenukas ooperigala on seekord pühendatud Ukraina ooperimuusikale ja Ukraina köögile.

    Galaõhtut juhtiva Mart Miku sõnul on kontserdi esimene osa otsekui seiklus mööda Ukraina ooperiliteratuuri ääretuid välju, mida ilmestab vähem tuntud heliloojate Nikolai Lõssenko, Semjon Gulak-Artemovski, Anatoli Kos-Anatolski ooperilooming. Gala teine osa seevastu on aga ooperiklassika täielik hittide paraad.

  • Stop

     

    Peatage ohjeldamatu ajakirjanik!

  • Spektraalmuusika laineil

    I. G.

    Festivali “NYYD ‘05” paljude projektide seas oli prantsuse ansambli Les Temps Modernes esinemine kahtlemata maiuspalaks kõigile neile, kes oskavad hinnata sünteeshelide amalgaami akustilise muusikaga multimeedia garneeringus. Kontserti raamistasid esimese ja viimase teosena festivali teise helilooja-peakülalise (Brett Deani kõrval) Tristan Murail’ (1947) kompositsioonid. Murail on koos Gérard Griseyga (ka tema loomingut sai sel kontserdil kuulda) spektraalmuusika koolkonna rajaja, teisisõnu, ta süveneb oma helimaailmas tämbrilistesse peenstruktuuridesse. Ka Murail’ haridustee “atestaadid” on silmapaistvad: õppinud nii majandusteadust, mitmeid ida keeli kui kompositsiooni Pariisi konservatooriumis Olivier Messiaeni käe all.

    Tristan Murail’ esimesena kõlanud teost “Bois Flotte” (“Uhutud puu”, 1996) tromboonile, keelpillitriole ja sünteeshelidele võib iseloomustada kui kõlaheljumite konglomeraati. Helimaterjal pärineb siin merelainete spektraalanalüüsist, täpsemalt nende organiseeritud struktuurist, mis ongi teose muusikalise konstruktsiooni aluseks. Kogu sünteeshelide poolus on loodud arvutiprogramme Audiosculpt ja Patchwork kasutades ning tulemus on lihtsalt fantastiline – loendamatute tämbraalsete mustritega lainetav-voogav helikangas. Kusjuures need kõlamustrid olid täpses sünkroonis videoekraanilt nähtud visuaalsete kujunditega.

    Kõlamaagiana võib iseloomustada Murail’ teist kuuldud teost “Winter Fragments” (“Talvekillud”, 2000), mille algus meenutas natuke jaapani rituaalse zen-muusika meditatiivsust. Sõnaga, hästi kristalne muusika nii suurtes plaanides kui peenstruktuuris, kusjuures nende “helikristallide” klirisevat purunemist võis paiguti ka sõna otseses mõttes kuulda.

    Spektralistide koolkonna teise esindaja Gérard Grisey (1946 – 1998) lugu “Périodes” (1974) kuulates oli täheldatav mikrointervallidega manipuleerimine, mis koos rohkete glissando’dega näisid muutvat kogu helilõime kuidagi “viskoosseks-voolavaks”. Tulemuseks hästi õhuline, pastelne tämbripoeesia, mille värvigamma võrreldav näiteks akvarellitehnikaga. Teose peenendatud tekstuurikujundus andis tunnistust helilooja rafineeritud “tämbraalsest sisekõrvast” ning interpreetide virtuoosne esitus kontsentreeruski esmajoones just värvimängude esiletoomisele. Tehes seda sillerdavalt ja loo lõpupoole ka n-ö panteistlikus õhustikus; mis samas ei välistanud trombooni groteskimaigulisi sekkumisi kontrabassi ekspressiivsetel ühe noodi kordustel.

    Prantslased mängisid ka eesti muusikat – kuulda sai Mari Vihmandi (1967) teose “Anna meile pikk naer lühikesel suvel” (2005) esiettekannet. Lugu, mille kompositsioonis oluline roll nii muusikalise materjali polüfoonilistel “sugulussidemetel” kui värvikalt kujundlikel suurematel plaanidel. Teos kahtlemata võitis ansambli hästi detailitäpsest esituslaadist, mis harmoneerus väljendusrikkalt muusika elektroonilise tagapõhjaga. Märksõnaks võiks siin olla “lakoonilised tekstuurimängud”, mis äraseletatult tähendaks lühikestest, mõnenoodilistest fraasidest ühtse mustriga helikanga “väljakudumist”. Olgu siis läbi eelsalvestatud vihmavalingute või minimalistlike fraasikorduste võrgustikus.

     

     

     

  • Valga muuseum avab uued näitused

    Viive Joonas

    “Islandi jõlupäkapikud” – jõulupäkapikud on valmistanud Kristín Sigurðardóttir
    “Tuttugasta Eyjan” – Katrin Kelpmani maalinäitus
    “Rehielamused” – koostanud Liisi Taimre ja kujundanud Malle Valli ja Marili Toome.

    Näitused avatud 2. veebruarini 2013.

    Islandi jõulupäkapikud on liikvel!
    Kõrgel mägedes, kaugel muust asustusest, on kolmeteistkümne Islandi jõulupäkapiku ja nende vanemate elupaik. Nad erinevad tavalistest päkapikkudest nii oma välimuse kui ka käitumise poolest — Islandi päkapikud on salakavalad, riukalikud ja ebasõbralikud, mõned neist isegi varastavad inimeste tagant. Jõulupäkapikkude isa Leppalúði on kõige laisem päkapikk, keda eales nähtud. Tema naine Grýla käib aga öösiti ringi hiigelsuure kotiga, kuhu ta topib kõik ebaviisakad lapsed. Bjúgnakrækir on vorstivaras, kes viib endaga kaasa kõik teele ette sattuvad vorstid. Ketkrókur on lihaõngitseja, kelle saagiks võib langeda jõuluroog teie laualt. Hurðaskellir on ukseraputaja, kes öösiti mägedes ringi käib ja uksi lõgistab, nii et keegi magada ei saa.
    Jõulupäkapikud on valmistanud Kristín Sigurðardóttir.
    Näitust toetavad Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Islandi Suursaatkond Helsingis.

    Katrin Kelpmanni maalinäitus “Tuttugasta Eyjan”
    Maalid on valminud kaks kuud Islandil vahetusõpilasena viibinud Katrin Kelpmanil Reykjaviki kassidest. Katrin selgitas, et Reykjaviki linnas oli kassidega lugu meile harjumuspäraselt vastupidine – kassid tulid juurde ja lausa hüppasid kõrgemale, et endale veel üks pai välja lunida.

    Näitus Rehielamused
    Näitus vaatleb rehemaja etnoloogi, semiootiku, füüsiku ja bioloogi vaatenurgast. Näituse peamiseks eesmärgiks on tutvustada rehemaja olemuse erinevaid tahke, ent loodetavasti saab nii mõnigi majaomanik näitusest ka praktilist kasu.
    Näituse on koostanud Liisi Taimre ja kujundanud Malle Valli ja Marili Toome.

    Näitused avatud 2. veebruarini 2013.

  • Ema­keele­päev

    Toomas Hendrik Ilves

    Eesti keel kui riigikeel, asjaajamise keel ja õpetuse keel olid põhiseaduses varemgi kirjas, ent vahest alles nüüd, kui eesti keel on nimetatud meie tõotuses, saab igaühele selgeks, et keel on osa meie põhiseaduslikust korrast. Keel kohustab ja keel on kohustus. Keeleta pole riiki ja meie riigi üks alusmõtteid on keel. Eesti riik saab olemas olla ainult eesti keeles.

    Ühtlasi on eesti keel selle maa kõige suurem ja kõige vanem kokkulepe. Nagu ajalugu näitab, on kõik, kes siia tuhandete aastate jooksul on tulnud, olgu hea või kurja mõttega, varem või hiljem kokkuleppega ka ühinenud. Ja kui ei olegi, siis on seda teinud nende lapsed või lapselapsed.

    Kristjan Jaak Petersoni küsimusele „kas siis selle maa keel…” võib juba ammu kindlalt vastata: „Jah, võib küll!” See ongi tõusnud laulutuules taevani. Aga teine ots on kindlalt maa peal ja selle otsa igapäevane harimine on meie teha. Ikka nii, nagu keelevaidluste ligi neli sajandit vana kogemuse järgi kõige kindlam: õpetlaste juhtimisel ja kirjaoskajate toel. Nüüd on see varasemast veelgi olulisem, sest eesti keel on ammu ületanud eestlaste asuala piirid ja tunginud igasse maailma nurka.

    Tänane Kristjan Jaak nõuaks küllap taevani tõusmise asemel seda, et selle maa keel täieõiguslikuna infoajastu globaalsetes võrkudes endale igavikku otsiks. Sest kui otsib, siis ka leiab.

    Keel on rikkus, mida tuleb endaga kaasas kanda. Vanu osi ei maksa ära visata, kui ka neid hetkel tarvis ei näi minevat. Põhiseadus räägib kogu keele, kõige, mis aegade jooksul loodud, säilitamisest. Emakeelepäeval kõlab see igaühele kahe lihtsa käsuna: hoia alles kõik, mis kunagi loodud, ja uuenda kokkulepet iga päev!

     

     

     

     

  • Võim ja wabadus x 2, läbi muusika

    Aleksander Tsapov

    V-võlur.  Kes on salapärane autor (või mitmuses) Hudnoi, kusjuures kahe tööga esindatud? Mingi maag-skulptor? Kui ma kunstihoonesse 17. septembril  “Võimu ja vabaduse” näitusele sisse astusin, oli vastas kohe moondes Hudnoi skulptuur “Poiss vigastatud jalaga”. Ilget ja pahaloomulist multifilmi tegelinskit meenutav poiss. Lugesin, et autor on Hudnoi. Peas võttis tuurid üles, naksaki, etümoloogiamasin: hudoi – vene keeles ‘kõhn’, Hund – saksa keeles ‘koer’, hunt – eesti keeles ‘hunt’, noi – islami rahvus. Ei, ei, puha kiiruse pealt sündinud seosed, guugeldasin “hudnoi”, sain vastuseks ühe Juske ja ühe Veispaku retsensiooni “Võimust ja vabadusest”. Google pakkus, et äkki pean ma silmas Houdinit? Jaa, Houdini, las jääb Houdini Hudnoi: nagu öeldud maag-skulptor, alkeemik, kes ehitab Frankensteini, et too vaid oma looja vastu mässu tõstaks. Lehaahel. Hudnoi teine töö “Jää vabaks, Eesti meri”, seal laulab juba terve kari homunkulusi Viktor Oxfordi isamaalist marsilaulu. Ei, seal ei laula treenitud kaitseväe segakoor, vaid väikesed viisipidamatud friikkarakterid, kelle kurku on paigaldatud väikesed kõlarid. Meenutame siinkohal Aphex Twini muusikavideot “Come to Daddy”: väikesed habemik-tüdrukud peksavad segi kõik ettejääva. Hudnoi osalt tetrapakkidest homunkulused on samasugune, korrale ja kokkulepetele näkku naerev angry mob. Mitte isegi rahvahulk, vaid tondid. Ma olen Hudnoi abil seega juba oma eelduspärase retseptsiooni “Võimu ja vabaduse” teemale kätte saanud. Narrid on oma nalja kuningast lõpetanud, degenerant on pihud täis lõkerdanud.  Mida veel?

    W-wahva. Mida ei osanud skulptuurinäituselt oodata, olid saalid, täis helisid, kuuldavaid ja kujuteldavaid, mürasid ja popmuusikat Jüri Ojaver, üks näitusel osalevatest kujuritest, on viimase aasta jooksul muudkui üllatanud häälte, heli ja aparaatide nutika kokkusidumisega võimu keskteise tähendusega. Algas see aastataguse Enn Roosile pühendatud Vaala galerii näituse “Kes on kunstniku suflöör?” ava-performance’iga “Tallinn põleb” (meenutagem punkbändi Velikije Luki samanimelist pala), kus loophole’is prohvetlik Ojaver saatis tuleroaks suveniir Vana-Toomase. Viimasel kunstnike liidu kevadnäitusel kehastus Ojaver solgiaugu Georg Otsaks, esitades kanalisatsiooni luugist pala “Elu armastan sind” (helilooja Eduard Kolmanovski) cover’i, isikunäitusel Hobusepeas näitas Ojaveri installitud Kremli siluetiga raadio videopilti lindmehest. Nüüd siis vol 4 Ojaveri heliprojektidest – “Kuu ja kirves”. Interaktiivne skulptuur, mille valjuhääldist voolab pedaalile vajutades valikuliselt eesti, vene või saksa marss. Valjuhääldi industriaalühiskonna pärisosana ei vaja pikemat kommentaari. Kas Tallinnas Tornide pargis on veel alles stalinistlikke valjuhääldeid? Ojaver on vaimukas kunstnik, mis tahes materjaliga ta ka ei opereeri, pea hall, aga remixahh. Nagu Mati Untki, peaks olema noorte sõber.

    VW-volkswagen. “Võim ja vabadus” esitleb meile ka väliskunstnikke, näiteks soomlasi ja ungarlasi – soome-ugri link. Võtame soome kuti Anssi Kasitonni, muusikunimega Anssi 8000, kelle päralt on Kunstihoone viimane saal. Okei, siin pole savist voolitud Volkswageni põrnikat, selline asi oleks täiesti out. Kasitonni on veidi edasi liikunud, näeme musta Pontiac Firebird Trans Ami mudelit, millega sõitis, kes? Õige, “sakslane” David Hasselhoff sarjas “Knight Rider”. Anssi on ülesse kasvanud 80ndatel, 1989. aastal oli Euroopas, eriti Saksamaal, üks suuri hitte just David Hasselhoffi “Looking For Freedom”, samal aastal langes Berliini müür, samal aastal laulis Hasselhoff oma lugu Brandenburgi väravatest. Tollased makid või raadio-kassettmängijad olid kandilised, n-ö boombox’id. Töös “Anssi kuldsed hitid 8000” voolab boombox’ist suisa sulakulda. Võiks ju korraks uskuda, et nagu see lehaahel on omavahel tegelikult seotud, et Hasselhoffi kullatud šokolaadipop võiks raadiost välja mullitades tõesti midagi muuta. Vaevalt ja vaevalt Anssi midagi sellist silmas pidas. Pigem jookseb seda trajektoori Tiiu Kirsipuu ülespoole voolav raadio “Meediamull”. Muusikalinkide jadasse skulptuurinäitusel sulab samuti Carmen Lansbergi füüsiliselt valus karikakramängu video “Armastab, ei armasta”, saatemuusikaks Serge Gainsbourg’i 1969. aasta pala “Je t’aime… moi non plus”. Maoloputus prantsusepäraselt.

    MM-muzakmuusika. Üks konkreetne asi jäi, antud juhul käsitletava muusikalise aspekti puhul, siiski kummitama. Kui galeriisse on juba toodud skulptuurinäituse egiidi all videod, ümarlaua salvestused, kõnelejata kõnepuldid ja samaväärselt kuulamisele kui vaatamisele pretendeerivad kolmemõõtmelised objektid; kui on lahti sõlmitud poliitilise, rahvaliku,  popmuusika ja miks mitte helideta heli ots, siis on kahju, et keegi pole tähelepanu osutanud võimu derivaadile: tarbimisvõimele ja sellega kaasnevale kastreeritud muusika mudelile muzakile. Muzak ehk teisisõnu liftimuusika on too muusikaline blackout, helid, mis ei tohi inimest ärritada, peavad tekitama mõnusa ja ostmist soodustava atmosfääri. Hea näide muzaki viimastest vallutustest oleks Apollo raamatumajja installeeritud muszaksüsteem, mistõttu varasema Ministry või The Falli asemel peab raamatuid lugev vähemus unelema Roxy Musicu bossanova töötluste taktis.

    Niipalju siis “Võimust ja vabadusest” läbi muusika minoriteetse prisma. Hea oli tunnistada, et keegi-võim oli arvestanud Kunstihoone saalivalvuri ellujäämisvõimega ja andnud talle vabaduse katta kõrvad heli summutavate klappidega.

  • Tänapäeva šamaan videoekraaniga

    Heili Vaus-Tamm

    Naine oma ilmingutes (sensuaalne kutsuja, raevunud libahunt, armas kokett, ihalev flamenco-tantsija, labane käratseja, filosoofiline ironiseerija) oli imehäälega Fátima Miranda (Hispaania) kontsertetenduse sisu, hääletehnikate vahendusel.

    Nii avar nagu Fátima häälevõime oli ka tema naistegelaste ampluaa – just hispaanialikult kuumad-agressiivsed. Stereotüüpidest jäid välja jahedamad (truu Solveig-ootaja, allaheitlik kannataja) või vastuolulisemad (skisofreeniline, kuritegelik) tüübid.

    Kui võrrelda teise naishääleakrobaadi Meredith Monkiga, siis Fátima mängib – ja mida tahes, aga Meredith on. Fátima lähenemine on sisuliselt teatraalne, distantseeritum ja mitmekülgsem. Tema lugudes on olulisel kohal iroonia. Mitmekordselt paremini saab sellest aru, kui tunda hispaania olustikku, ent lihtsamad pilad püüdis eestlanegi kinni. Kusjuures huvitav oli tõsiduse ja iroonia piiri ületamine. Kui laulja laval uriseb ja pureleb (meenub naistekas “Jookseb koos huntidega”), on see siis traagiline või naljakas? Eestlaste libahundi-minevik on piisavalt tõsine, et asja üle üldse mitte naerda. Nii oligi hetki, kus ei teadnud – kas tohib, kas sobibki naerda. Fátima tuli publikule appi ja keeras vindi üle, nii et oli selge – tema teeb nalja, parodeerib kõike. Ka oma flamenco-kultuuri.

    Ürgselt kõnekaim oli paljaste jalgade rütmi lüües ja maagiliselt aeglasi ringe tehes esitatu. Mõjus ka see, et laulja polnud väga noor. Tema esituses töötas kaasa elukogemuse pagas, noore naise lahtistest emotsioonidest rahulikult teadlikuks settinud tarkus. Esiema loits, naise arhetüüp. Samasse kanti läks ka mõtlik lisalugu – äkki mõjus just see, et tegu polnud mitte ainult häälitsuste, vaid laulmisega, aga üle inimvõimete laulmisega. Inimlik dimensioon andis juurde reaalsust ja sügavust.

    Aga vokaalselt oli Fátima esitus omaette kaleidoskoop hääleakrobaatikast ja selles oli kontserdi krestomaatiline väärtus. Bukleti andmetel on Fátima õppinud Jaapani, India ja Mongoolia vastava ala imelauljate juures. Lisaks neile on tema enda stiili integreeritud araabia, hiina ja aafrika vokaalkultuuri sugemed. Eriti muljetavaldav oli kontserdil gomero vilistamiskunsti näide, kus flöödisarnane heli tekitatakse häälepaelte abil, mitte vilistamisega. Kuna tegemist on uurimusi kirjutanud ja raamatukogus töötanud kunstiajaloolasega, on Fátima ka oma vokaaltehnikad süstematiseerinud ja katalogiseerinud. Tabav määratlus on bukletis see, et ta kasutab häält tõesti löök- ja puhkpillina. Sellesarnases suunas liikus ka neli päeva varem Monika Mattiesen oma flöödiga – nagu nõid ja tema õpilane.

    Filosoofilist plaani näitas viimane lugu “Lõpu algus”, kus lauljaga kaasa kordasid neli Fátimat ekraanil. Kümme ja üheksa korda kaht luuletust eri tempoga, eri meeleoluga. Mitmekihiline mäng, kus neli Fátimat eri ilmetega eri ajal kaasa elasid. Üks tegi publikule vahepeal isegi silma. Vormiliselt kõige virtuoossem ja üllatavam oli just see korduste kaleidoskoobi lugu, ainus, mis oleks võinud veidi lühem olla. Siin oli justkui tahetud mängida korraga kahte väravasse (pikkade korduste ürgne maagilisus ja tänapäeva võimaluste kõrvaltvaatav tehnoloogilisus).

    Lausa teatraalne stseen oli vaidlevate naiste lugu: žestikuleerimine ja käratsemine. Teiste maade muusika mõjule vaatamata kumas esitatavast ikka ja jälle läbi iseloomulikult hispaanialik rütmika, pinge kruvimine kuni äkilise loobumiseni, n-ö katkestamine enne mäetippu.

    See kontsert ei toonud küll katarsist, aga näitas inimvõimete piiramatust koostöös erakordse loomingulisusega.

     

     

     

  • Aapo Pukk 50. Ennäe inimest Tartus.

    Tartu Lastekunstikool

    Teisipäeval, 11. detsembril kell 16 portreteerib Aapo Pukk Tartu Lastekunstikooli galeriis (Jakobi tänav 52) publikule avatud portreeseansil tartlast Jaan Malinit. Kaasa joonistavad õpilased ja kunstihuvilised. Selle sündmusega avab portretist Pukk oma juubeliaasta viimase näituse “Ennäe inimest Tartus”.
    Näitus kestab 11. jaanuarini 2013.

    Eesti tuntuim portretist pöördub tagasi sinna, kus ta alustas — koju. Kodukooli. Tartu Lastekunstikoolis, kus tema ema Laine Pukk oli õpetaja ligi 30 aastat, alustas ka Aapo oma kunstnikuteed, mis viis kaugele, laia maailma. Ja oma elu vahepeatuse teeb ta ka siin, Lastekunstikooli galeriis.

    AP portreed on elavad, ilmekad, samas lihtsad ja arusaadavad. Seetõttu on ta saavutanud tunnustust nii Eestis kui mujal. Vaadata saab rahvusvaheliselt auhinnatud portreemaale, samuti ka kunstnikule endale olulisi portreid. Kõnekas on fakt, et kõik eksponeeritud tööd on kunstniku oma kogust.

    “Ilma Tartu Lastekunstikoolita ei oleks ma täna see, kes ma olen,” ütleb kunstnik ise. “Selle näitusega tahan ma väärikalt lõpetada oma juubeliaasta, olen otsinud kogu aeg võimalust Tartusse tulla. Tartu kunstisõbrad on mu eelmiste näituste järel pärinud, millal me su viimaste aegade töid näha saame,” räägib kunstnik sünnilinna tulekust. “Selle näitusega teen ma kummarduse oma esimesele maaliõpetajale Silvia Jõgeverile ning muidugi kompositsiooni ja joonistusõpetajale, oma emale Laine Pukile. Oma tollastest õpetajatest tahan mainida Lea Jürissoni, Leili Parhomenkot, Olaf Printsi ja Heiki Kahrot,” lisab Pukk.

    Kunstialast haridusteed alustas Aapo Pukk Tartu Lastekunstikoolis, kus ta õppis aastatel 1971–1975. 1980. aastal asus ta õppima Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti arhitektuuri erialale. Pärast esimest aastat siirdus ta aga graafikat õppima ja sellel erialal lõpetas ta ka 1986. aastal kooli.

    Aastatel 1984–1990 oli Aapo Pukk ajakirja “Aja Pulss” peakunstnik. 1987. aastal oli ta 60-minutilise “Tallinnfilmi” muusikafilmi „Pingul keel” kunstnik-lavastaja. 1993.-1996. aastani oli ta Eesti Televisiooni portree saatesarja “Mõttemaal” idee autor ja saatejuht. 2002–2003 juhtis Aapo Pukk Raadio 7-s saatesarja „Kunstigalerii”. Aapo Pukk on loonud raamatukujundusi ja kujundanud üle 40 plakati (teater „Estonia“, kirjastus „Eesti Raamat“).

    Läbi aastate on Aapo Pukk maalinud hulgaliselt tuntud eestlasi. 2006-2011 elas Aapo Ameerika Ühendriikides Lõuna-Californias Los Angelese külje all. Palos Verdes Estatese nime kandvas väikelinnas möödus kunstnikul väga viljakas aeg. Aapo maalis palju kohalikku loodust ja inimesi. Alates aastast 2001 on ta pälvinud mitmeid Ameerika Portreeühingu (The Portrait Society of America) auhindu.

Sirp