Toeta
Otsi

Naised teaduses

  • „Tiit Pagu“ ideeline külg

    ALAR MAAS

    Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakooli tegevuse tulemusel on rambivalgusse jõudnud Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“. Selle lavastuslik ning mänguline külg on nüüdseks juba leidnud arvustamist ning pälvinud küllap õigustatult pigem positiivse hinnangu. Seni pole aga arvustamise aineks olnud see, mida teosega õieti öelda on tahetud. Niisiis ideeline külg, mis avaneb eelkõige 1930. aastate Eesti ühiskondlike ja riiklike olude käsitluses. Kuna sellel ajajärgul Eesti ajaloos toimunu on tähtsal kohal ka meie tänapäevase eneseteadvuse kujundamisel, vajaks just see külg lavale toodud teoses eritlemist. Teose sõnum mainitud ajajärgust peaks pälvima erilist tähelepanu ka seetõttu, et see erineb järsult teose autori hilisemates teostes väljendatust.

    Teoses leiavad kirjeldamist Tartu üliõpilas- ning Tallinna kodanlus- ja töölismiljöö ühes neis leiduvate suhtumiste, meeleolude ja ühiskondlike hoiakutega. Peategelaseks on korporant, kes läheneb eluliste asjaolude tõukel marksistlikule maailmavaatele. Kritiseerimist vääriva ainese olemasolus pole põhjust kahelda: kahtlemata ilmnesid puudused või probleemid, millele on keskendunud autori tähelepanu, tol ajal Eesti ühiskonnas ka tegelikult. Eesti ühiskonnas küllalt mõjukaks osutunud negatiivseid tendentse on eri külgedest vaadelnud meie kirjanikud (Tammsaare), kujutanud kunstnikud (Viiralt) ning käsitlenud teoreetikud (Kaarel Liidak-Liidemann). Kritiseeritud on majanduslikult paremale järjele jõudnud kihtides ilmnenud ideede ja moevoolude pimedat kummardamist, elupõletamist jms. Küllalt on käsitlemist leidnud ka Eesti ühiskonna majanduslikult kehvema osa olukord, vähese tähelepanu pööramine sellisele arvukale kihile nagu töölised jne.

    Küllap on rohkem alust etteheidetel, mis on tehtud majandusliku eliidi aadressil selle seas maad võtnud mentaliteedi asjus, märksa vähem aga neil, mis puudutavad näiteks korporatsioone. Viimaste puhul on toitepinnaks olnud suurel määral akadeemiliste organisatsioonide kestev rivaliteet, mis on ikka ja jälle kippunud omandama vastastikuse vaenu ilmet. Korporatsioonide omavahelise kriitika puhul oli enam alust süüdistusel, et haritlaste ametikohtade mehitamisel eelistati oma organisatsiooni liikmeid, vähem põhjendatud olid etteheited baltisaksa mentaliteedi kandmises või selles, et tarvitati liigselt alkoholi. On põhjust nõustuda John Hampden Jacksoniga, kes on Eesti korporatsioone iseloomustanud rahvuslike organisatsioonidena. Neil, kes on süüdistanud korporatsioone võõra vaimu kandmises, on ilmselgelt ununenud, et nood läksid in corpore Vabadussõtta, võitlusse maa iseseisvumise eest ning et selles võitluses oli vahest kesksegi tähendusega võitlus baltisakslaste vastu. Nagu sellele viitab just baltisakslaste üle saavutatud võidu tähistamine Võidupühana. Teiselt poolt on ilmne, et sellesama võitluse vahendusel muutusid korporandid immuunseks marksismi vastu. Vahest niisama kindlalt in corpore. Kahtlemata oli eesti üliõpilasorganisatsioonide, teiste hulgas ka korporatsioonide tegevuses keskseks rahvusliku eliidi kasvatamine ning selle liikmete omavaheliste sidemete loomine. Mis puutub alkoholi liigtarbimisse, siis on korpratsioonide joomaordudeks nimetamine mulle teadaolevalt küll Jaan Krossi enda ilukirjanduslik leidus. Alkoholi tarvitamist tuleb ikkagi pidada vaid vahendiks, mille mõtteks oli soodustada liikmete omavahelist suhtlemist; selle tarvitamise viis ning määr olid reglementeeritud. Kuigi tuli muidugi ette olukordi, kus maksti lõivu sajandeid vanale arusaamale, mille kohaselt janu oli tudengi eesõigus.

    Niisamuti ei vasta tegelikele oludele mingilgi määral huvi puudumine Vene-Soome suhete vastu. On rohkelt meenutusi toonastelt korporantidelt, millest on näha, kuivõrd elati kaasa soomlastele ja osati ette näha, mida nende allajäämine venelastele võiks Eestile kaasa tuua.

    Jaan Krossi lõpetamata jäänud värssromaani „Tiit Pagu“ lavastus Jaak Printsi käe all ja EMTA lavakunstikooli õpilaste esituses on kultuurikoridorides esile kutsunud elavaid vaidlusi.

    Kindlasti ei saa aga Eesti toonases ühiskonnas ilmnenud negatiivseid tendentse pidada mõõduandvaiks ühiskonna kui terviku käekäigus. Kokkuvõttes oli end äsja võõrvõimust vabaks võidelnud Eesti ühiskond osanud seda vabadust hästi kasutada oma käekäigu parandamiseks. Eelneva võõrvõimu perioodist pärandiks saadud vaesusest ei olnud küll suudetud veel lahti saada ning vastkujunenud ühiskondliku eliidi ridades võttis teatud määral maad tõusiklikkus. Kogu ühiskonna eluolule ja riigi tegevusele hinnangu andmisel tuleb aga eelkõige vaadata aset leidnud muutusi. Need muutused olid kahtlemata väga kiired ning keskseks tuleb pidada haridustaseme kiiret tõusu, sellest tulenevalt teaduste ja kunstide edulugu, niisamuti ka majanduslike võimaluste paranemist.

    Kuna teose peategelane on omaks võtmas marksistlikku ühiskonnakäsitlust, tõstatub küsimus, kuivõrd on meil põhjust pädevaks pidada marksismi rolli tol ajal ühiskonnas leidunud probleemide avastamisel ja lahendamisel.

    Marksistlikul ühiskonnakäsitusel on hoolimata ta lihtsustavast vaateviisist olnud teeneid Euroopas teataval ajal tõsise ilme omandanud probleemide teadvustamisel ja lahendamisel. Need probleemid tulenesid suurel määral marksismi sünniaja kultuuris valdavaks osutunud viisist näha inimeses eeskätt majanduslikku, peaasjalikult isiklikku kasu silmas pidavat olendit (homo oeconomicus). Marksism on sellist inimkontseptsiooni ning sellest tulenevaid probleeme vaadelnud universaalsena ning eitanud teisi võimalusi inimese mõtestamiseks. Sellisena on marksismi rüpest võrsunud sotsialistlik ideoloogia sisuliselt eitanud erinevate kultuuride (sh rahvuste) olemasolu ning olnud niisugusena ahvatluseks suurrahvuslikule šovinismile oma eesmärkide realiseerimisel. Nii rakendatigi ta XX sajandil mitmel korral otseselt selle teenistusse.

    Sotsialismi puhul on alati oluline süüvida sellesse, kuivõrd pärineb ühiskondlik idee temast enesest ja kuivõrd nihutatakse selle ideoloogia varjus esiplaanile keegi teine, kes püüab seda oma huvides ära kasutada. Teisisõnu, kuivõrd kujutas Eestis maad võtnud marksism Eesti ainesest tulenenud ideoloogiat, kuivõrd aga Nõukogude Liidust pärit ja Eesti hävitamisele suunatud viienda kolonni maskeerimiseks loodud seisukohtade süsteemi. Paraku ühtib „Tiit Pagus“ leiduv probleemide valik, nende nähete üldisesse konteksti paigutamise, interpreteerimise ja neile tähenduse omistamise viis üsna üksüheselt Nõukogude Liiduks nimetanud Venemaa seisukohtadega. Selle ühiskonnakäsituse ülesanne ei olnud Eesti ühiskonna probleemide avastamine ja lahendamine. Selle ülesanne oli olla tööriist vene šovinismile, mis püüdis Eesti ühiskonnas ja riiklikus elus leidunud negatiivsetele nähetele või eri kihtide ja institutsioonide vahelistele vastuoludele osutades – neid ka välja mõeldes – külvata selle ühiskonna eri osade vahele vaenu ja siduda vähemalt mõningane osa ühiskonnast oma huvidega. Meie riiklikku elu halvustades püüti seda lõhkuda, et asendada see hõlpsamini enda pool kehtivaga.

    Kõnealuse lavateose aluseks oleva teksti sünni kohta on meil teada, et Jaan Kross alustas tööd selle kallal ilmselt 1940. aastal, jätkas seda sõja ajal ning töötas selle kallal intensiivselt asumisel olles 1950. aastatel. Ei ole selge, kuivõrd ning mil moel lahkneb teksti ideeline lõppversioon sellest, mis oli kavatsetud alguses, näiteks 1941. aasta kevadel. Tekstiga on Kross võimaldanud tutvuda temaga koos asumisel viibinud vanal kommunistil Alma Vaarmanil ning selle vahendusel teistelgi vanadel kommunistidel, ja palunud seda arvustada läheduses asumisel olnud Villem Raamil. On märkimisväärne, et Raami vastus kujutab endast väärtust omaette: teksti eestivaenulikkusele otseselt osutamata ütleb Raam ometi, mida vaja – nii kirjutatu ideestiku kui ka selle tehnilise teostuse kohta. Pärast Eestisse tagasijõudmist luges Kross teost ise korduvalt ette väiksemates seltskondades, avaldas sellest katkendi ka Loomingus. Hiljem „unustas“ ta kogu teose ning ei meenutanud seda enam kunagi. Ent alles hoidis ta selle ometi.

    On tegelikult küsimuseks, millistel asjaoludel ning millist sihti silmas pidades Jaan Kross on selle teose üldse loonud. Kõige tõenäolisem näib, et tal oli enda vaimses vormis hoidmiseks vaja teksti, mille kallal ta võiks nn nõukogude võimu tähelepaneliku pilgu all tööd teha oma isikut ohtu seadmata. Teine siht oli sillutada teed taotlusele hakata sellesama võimu mõjusfääris pidama kirjaniku ametit. Värssromaan võis kujutada endast piiratud kasutamiseks mõeldud abifaili, mis oli koostatud ühelt poolt enda vormishoidmise ning teiselt poolt enda suhtes kahtluste hajutamise ja edasise elutee sillutamise eesmärki silmas pidades.

    Tekst oma meieni jõudnud lõppversioonis näib olevat loodud teadvalt eelkõige Alma Vaarmani arusaamadele vastavaks. Võiks ehk koguni väita, et tekst ei väljenda mitte Jaan Krossi, vaid eelkõige eesti kommunistide arusaamu Eesti ühiskonna oludest ja riigist, mis oli neid pikemat aega vangistuses hoidnud. Kross pidi ilmselt arvestama, et veendumuste süsteem, millele Vaarmani ja tema mõttekaaslaste maailmavaade toetus, ei kuulunud enam ümbervaatamisele.

    Tegelikult ei olnud küll sellele maailmavaatele omased seisukohad olnud algusest peale võimelised muutuma. Hea pildi sellest, kuidas need omaks võeti ning ei kuulunud edaspidi enam arutusele, annab oma mälestustes Marta Lepp. Ettekujutust sellise staatilisuse taganud üldisest õhkkonnast, sinna juurde kuulunud revolutsioonilise romantika eri tahkudest jms avardavad oluliselt oma mälestustes veel näiteks Ferdinand Kull ja Artur Lossmann. Neist selgub, et enam-vähem välistatud oli juba ühe sotsiaaldemokraatliku tiiva esindaja jõudmine mingis küsimuses teise tiiva seisukohale. Rääkimata sellest, et oleks võidud jõuda seisukohtadele, mis võinuksid üldse vastustada sotsiaaldemokraatlikku maailmakäsitust. Kord omaks võetud lahtiütlemine uskumustest tõi vältimatult kaasa reeturiks kuulutamise oma parteikaaslaste poolt. Ning nõnda sai kommunistliku maailmavaate üheks peamiseks iseärasuseks suletus, võimetus omaenda olemuse ja omaksvõetud seisukohtade tõepärasuse üle arutada, nagu ka veendumus, et see, millele end kord oli vastustatud – näiteks kodanlus – on oma olemuselt muutumatu, staatiline. Neid, kelle maailmavaade jäi avatuks, nagu Marta Lepal, oli suhteliselt vähe.

    Jaan Krossi värssromaani avaldamist Loomingu Raamatukogus võiks ehk pidada õigustatuks ajaloo huvides ja tehniliselt toreda teksti tutvustamise mõttes. Selle rambivalgusse asetamine on aga ilmselt küsitav. Need, kes on selle teose püünele toonud, ei ole suutnud selles ära tunda omaaegse sovetliku propaganda ilmingut. Iseseisvuse taastamise järel on Eesti Vabariigi olusid kahe maailmasõja vahel tihti kiputud vaatama küllaldase kriitikata. Tõepoolest, ühekülgset, ilustatud kujutist Eesti Vabariigist ei ole meil vaja. Selleks et toonasest elust õppida, on vaja hoomata seda tervikuna ning pöörata tähelepanu ka varjukülgedele. Selles ei aita meid aga sovetliku propaganda konteksti kuuluva kujutluse taasesitus antud teatritüki kujul.

  • Zenoni vähem tuntud apooria ühest protsendist ja SKTst ehk Ülevaade teadusega seotud valimislubadustest

    LAURI LAANISTO, teadlane ja poliitikahuviline

    Teadlased on ikka üks usaldav punt. Eelmiste, 2019. aasta riigikogu valimiste eel oli teaduse ja kõrghariduse valdkonnas kõike muud enda varju jättev teema teaduse rahastamise tõstmine ühe protsendini SKTst. See teema kippus lausa valdkonna piire ületama. Õigupoolest oli seesama protsenditeema juba 2015. aasta valimistel erakondade lubadustes läbivalt sees,1 kuna strateegiadokumendis „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“ oli see lävend juba sätestatud.2 Strateegiadokumendid kipuvad olema ilusad lähituleviku formaalsed visioonid, millega tegelemine lõpeb enam-vähem täpselt dokumendi kinnitamise hetkel. Seega ei oodanud sellest keegi nagunii midagi. Poliitikuid survestati hoopis meeleavaldustega, tehti kulissidetagust lobitööd ja kõik läkski lõpuks kuidagimoodi õnneks – kulmineerudes 2018. aasta lõpul toonase presidendi, Kersti Kaljulaidi juures ühiskondliku teadusleppe sõlmimisega, millega lepiti kokku 1% eraldamine teadusele.

    Sellega rahustati teadlased maha. Aga! Teaduse rahastamine riigieelarvest ei ole tegelikult siiani ühe protsendini jõudnud ega jõuagi lähiaastatel. 2021. aastal oli see näiteks 0,67% juures.3 Igatahes on poliitikud justkui oma töö teinud, dokument sai allkirja ja pärast lubati pühalikult sõna pidada. Need, kes on söandanud viidata asjaolule, et seda lubadust pole sugugi täidetud (näiteks riigieelarve strateegia koostamisel), olla tänamatud. Ja kui need teadlased veel kaua virisevad selle üle, et valitsus rahalisi lubadusi ei täida, siis võetakse neilt raha üldse ära. See oli 2019. aasta kevadel toonase peaministri, Jüri Ratase ähvardus teadlaskonnale – väidetavalt kõige vähem ümmargune jutukera, mis tema suust iialgi on kostnud.4 Jutt sõna andmisest ja pidamisest oli juba meelest läinud.

    Vahest kõige paljastavamalt kirjeldas teadusleppe täitmise „sisukust“ 2020. aasta detsembris toonane rahandusminister Martin Helme: „Tänu SKT langusele me täidame selle protsendi ära ilma ühtegi eurot juurde andmata – peaaegu, natuke jääb puudu, me peame väga vähe juurde panema. Et niuhti, üks valimislubadus täidetud koroona tõttu.“5 Tegelikult jäädi majanduslangusest hoolimata ka tol aastal omajagu ühe protsendi joone alla.

    Pisitrükis. Valimisreklaam. Rahvusliku töökoonduse nõuded V riigikogus.

    Nüüdseks tundubki kogu see protsenditeema juba kauge minevikuna. Kuid minu meelest ei tohiks tunduda – ja teadlastel tuleks tänamatu olla seni, kuni teaduslepe on täidetud. Eks see kauge mineviku tunne ole tingitud ka eelmiste ja seekordsete valimiste vahel toimunud sündmustest, mille tõttu on maailma stabiilsus olnud kõiksugu selgrootute elukate lükata-tõmmata. Seepärast on tavapärased valimiseelsed huvigruppide surveavaldused saanud meedias vähe tähelepanu. Välja arvatud ehk ülikoolide koordineeritud sõnum hariduskulude unarusesolemise kohta, millele on sel õppeaastal lisandunud halduskulude teema.6 Teadusega on see mure otseselt seotud, kuna teadusrahaga kiputakse lappima õppetööga seotud kulutusi alates töötasudest kuni elektriarveteni. Näib, et ülikoolid proovivad erakondadele peale lennata värske teemaga, mis ei pane ehk poliitikuid nii üheselt kaitsepositsioonidele tõmbuma kui meeldetuletused täitmata teadusleppe kohta. Võitlusväli on sama, aga see laieneb.

    Mida siis erakonnad seekord teadusele lubavad? Esimene mulje parteiprogrammidest on, et need on eelnevatega võrreldes loosunglikumad ning sisaldavad aina rohkem ähmasevõitu loendeid selle kohta, mida edendatakse ja soodustatakse (mõne erakonna puhul, nagu tavaks saanud, on välja toodud ka ähvardusi ja koormisi). Aga eks see olegi ootuspärane, sest parteiprogrammid ei mängi pärast valimispäeva enam nii suurt rolli kui varem: kõikvõimsaks või lausa ainuvõimsaks dokumendiks tegeliku poliitika tegemisel saab ju koalitsioonileping. Kuid siiski, lihtsalt huvi pärast: mida valimisprogrammides lubatakse ja kuidas see klapib eelmistel kordadel lubatuga?7

    Reformierakond

    Teadust mainitakse programmi8 eri osades ootuspärases kastmes: teadus- ja arendustegevus aitab lahendada kliima- ja julgeolekuküsimusi ning suunab majandust suurema innovatsiooni poole. Majanduslubaduste all on konkreetselt kirjas rakendusuuringute keskuse loomine, mis tekitab praegu teadlaskonna hulgas ühtaegu lootust ja ärevust, ja samuti selles eelisarendatavad valdkonnad.

    Teadusest on kontsentreeritumalt juttu peatükis „Haridus ja noored“. Seal jätkab Reformierakond üsna samas vaimus 2015. ja 2019. aasta programmidega: ühest küljest rõhutatakse teaduse ja ettevõtluse lähenemise olulisust, ent ometi tuuakse eraldi välja, et rakendusteadus ja innovatsioon ei ole võimalikud ilma alusteadusteta. Kuigi see teadmine peaks olema triviaalne, siis viimase aasta­kümne teaduspoliitiline nihe selles suunas, et ainus „mõistlik“ teadus on selline, millega saab hakata mõne aasta jooksul Eestis kohapeal raha teenima, teeb sedalaadi enesestmõistetavuse ülekordamise väga tähtsaks. Nii on see vähemalt minusuguse alusteadlase arvates, kes tegutseb valdkonnas (ökoloogia), millest tulenevad teadmised kipuvad lühikeses ajaperspektiivis pigem kõiksugu tulukust pärssima (ent pakuvad teadmisi selle kohta, kuidas majandada loodust pikaajaliselt, nii et sellest oleks võimalik tulevikus mingitki ressurssi saada).

    Vähem kui kuu enne valimisi oli Reformierakonna veebisaidil üleval programmi lühem (ja esialgne?) versioon, kus konkreetseid teadusega seotud lubadusi ei antud. Lõplikus (?) programmis on aga konkreetselt kirjas: „Riik panustab ise teadus- ja arendus­tegevusse vähemalt 1% SKPst.“ See on ka ainus otseselt teadusega seotud lubadus. Need kümme rida, mis käivad programmis teaduse kohta, on valdavalt ikkagi majanduse ja ettevõtluse kohta. Kuigi on ilmne, et Reformierakonna arusaam teadusest põhineb eelkõige majanduslikul kasul, siis on hea seegi, et nad ei ole avalikult seda meelt, et alusteadusi ei ole üldse tarvis. Vähemalt veel mitte …

    Keskerakond

    Keskerakonna programmi „Haridus- ja teaduspoliitika“ alapeatükis „Ülikool ja teaduspoliitika“9 on kokku 18 punkti, neist otseselt teaduse kohta käib patuga pooleks viis. Keskerakonna kohta on see päris hea tulemus, sest nende haridus- ja teaduspoliitika on valimiste eel (ja ka järel) piirdunud ikkagi üldhariduskooliga, sealse õppekeelega ja õpetajate palkadega. Ülikoolid ja teadus on jäänud nende huvide seast sisuliselt täiesti välja, mis võib-olla ongi põhjus, miks nad on pidanud võimule saades kulisside taga seda valdkonda nii põhimõtteliselt ebaoluliseks, et see paistab sealt kulisside tagant isegi leketeta päris hästi välja.

    Mida need punktid siis räägivad? Esimene on kohe eriti silmakirjalik: „Hoida riigi poolt teadus- ja arendustegevuse rahastust 1 protsendi tasemel SKPst.“ Oeh! Teadusrahastus pole veel mitte kunagi olnud 1% SKTst. Teadlased ongi tänamatud sõna otseses mõttes selle pärast, et nad ei saa avaldada poliitikutele tänu, kui nood lubavad midagi, ei tee seda ära ja siis väidavad, et see on tehtud. Kui pole, mille eest tänu avaldada, siis see ei tähenda, et ollakse tänamatu!

    Peale selle lubatakse vajalike meetmete abil tõsta erasektori panus teadusrahastusse 2% peale SKTst. Mis meetmed need on, seda ei mainita. Lubatakse teaduste akadeemia esindajaid rohkem riigi strateegiliste otsuste juurde kaasata. Ka kõrghariduse rahastus lubatakse lähiaastatel tõsta 1,5% peale SKTst.

    Kõige kurioossem Keskerakonna teadusalane lubadus on seoses karjääri­redelitega. Juba 2019. aastal lubati luua tenuurisüsteem, millega lüüakse õppejõud ja teadlased lahku, ja samasugune lubadus on kirjas ka sel korral: „Võimaldada ülikoolides eraldi õppejõu ja teadlase karjääriredeli süsteemi rakendamist.“ Niisiis, need, kes oskavad paremini õpetada, teeksid seda; ja need, kes oskavad paremini teadust teha, teevad seda. See on kurioosne seepärast, et viimased 30 aastat on Eestis püütud liikuda just vastupidises suunas: peaaegu kõik instituudid ja eraldiseisvad teadusasutused on liitunud või liidetud ülikoolidega just selle mõttega, et tudengeid õpetaksid oma valdkonna parimad asjatundjad, teadlased. Et ei oleks nii, et õppejõud õpetavad midagi, mida nad on kunagi õppinud, ja teadlased uurivad samal ajal asju, millest õppejõududel pole (veel) aimugi.

    Meil lihtsalt ei ole nii palju asjatundlikke inimesi, et sellist paralleelsüsteemi üleval pidada, eriti veel tingimustes, kus nii kõrghariduse kui ka teaduse rahastamine jääb alla kõiki lubadusi ja Euroopa Liidu keskmisi näitajaid.

    EKRE

    EKRE programm10 läheneb, nagu alati, teadusele väga ettevaatlikult. 2015. aastal polnud neil teaduse kohta programmis igaks juhuks sõnagi. 2019. aastal lubasid nad suure aplombiga teaduse riiklikuks rahastamismääraks kaks protsenti, kuna üks olevat alaüritamine.11 Sel korral nii suure aplombiga teadusele peale ei lennata. Vaid kahel korral mainitakse rahvusteadusi ja sedagi peaasjalikult kultuuri kastmes: „Praegune Eesti valitsus töötab Eesti rahvusriigi ideaalile vastu, rahvusteadused ja eesti kultuur on alarahastatud“ ja „Toetame senisest enam rahvusteadusi ning Eesti algupärase kirjanduse, kunsti ja muusika edendamist“. Loomulikult ei ole programmis eraldi peatükki teaduse ega ka hariduse kohta. EKRE on teaduse koha pealt must hobune nagu ikka – ja tuleb vaid loota, et teda ära ei varastataks.

    Sotsiaaldemokraadid

    Sotside programmis12 on teadus harali üsna paljudes peatükkides: teaduse olulisust on mainitud metsade majandamisel ja elurikkuse kaitsmisel, kõikvõimalike majandusarengute puhul, põllumajanduses ja riigikaitses kuni rohepöördeni välja. Muide, see on ainus erakond, kes mainib rohepöörde puhul väga selge sõnaga teaduse tähtsust – teised erakonnad käsitlevad seda puhtalt majandusküsimusena. Sotsid mainivad teadust ka oma programmi lühikokkuvõttes, öeldes seal konkreetselt: „Eesti majanduse uue arenguhüppe saavutamiseks vajame sihikindlat teaduse ja innovatsiooni toetamist. Selleks suurendame teadus- ja arendustegevuse rahastust viie aastaga 3%-ni SKPst, millest riik panustab 1%.“ Nii et on vähemalt üks riigikogus püsivalt esindatud olnud erakond, kes ei ole teaduslepet unustanud.

    Teadusele on pühendatud lausa omaette alapunkt, mis on märkimisväärselt haridusest eraldi välja toodud. Selle pealkirjas deklareeritakse teadus- ja arendustegevust Eesti edu võtmena. Korratakse üle, et viie aastaga täidetakse teadusleppe nõuded, antakse ka konkreetseid lubadusi teadlaste palga kohta: „doktorikraadiga õppejõu palk minimaalselt kaks keskmist Eesti palka“, samuti see, et doktorant saaks vähemalt keskmist palka, lubatakse ka hariduskulude suurendamist sel määral, et õppetöö auke ei pea enam lappima teadusrahaga. Eraldi rõhutatakse baasteaduste piisavat rahastust, „et luua tugev teoreetiline alus rakendusteadustele“, mis mõjub sahmaka värske ja loogilise õhuna enamiku erakondade suhtumise taustal, kus fookus on kohalikul tasandil raha sisse toova rakendusteaduse eelisarendamisel. Need lubadused olid üsna samasugused ka eelnevas kahes valimisprogrammis.

    Eelmiste, 2019. aasta riigikogu valimiste eel oli teaduse ja kõrghariduse valdkonnas kõike muud enda varju jättev teema teaduse rahastamise tõstmine ühe protsendini SKTst. Kuigi 2018. aasta lõpus see kokku lepiti, ei ole teaduse rahastamine riigieelarvest tegelikult siiani ühe protsendini jõudnud ega jõuagi lähiaastatel.

    Isamaa

    Teadust mainitakse kohe programmi13 sissejuhatava ideoloogiaraamistiku kolmandas lõigus: „Nüüdisaja reaalteadused ja klassikaline religioon täiendavad teineteist.“ See on nii ootamatu väide, et ajas mul juhtme kokku.

    Isamaa valimisprogrammi pikk versioon pärineb 2018. aasta juunist, vähemalt nii on see kirjas kõikide peatükkide juures, olgugi et programmis mainitakse 2022. aastal alanud Venemaa-Ukraina sõda. Nii et tõenäoliselt on keegi jätnud päised ja jalused dokumendis uuendamata – mis viitab sellele, et Isamaa meelest ei vääri see programm seda, et oma inimesedki selle enne ülespanemist piisava põhjalikkusega läbi loeksid.

    Aga teadusest. Sellealane programm on peatükis „Eestlus“ ühes keele, kultuuri ja spordiga. Kohe peatüki alguses rasvases kirjas ära toodud printsiibid ütlevad teaduse kohta seda, et Isamaale on oluline edendada eestikeelset teadust. Veidi allpool mainitakse aga ka teaduse olulisust majanduses ja isiklikus eneseteostuses, kuigi ka viimase puhul öeldakse, et religioon on selle jaoks ikka parem vahend. Igatahes teadusele lubatakse riiklikest ja era­vahenditest kokku teadusleppes lubatud kolme protsenti, kuid eraldi ei mainita seda, et riik ise võiks vastutada vähemalt ühe protsendi eest (erinevalt nt 2019. aastast, mil üks protsent oli selles kontekstis konkreetselt välja toodud). Võrreldes teiste erakondadega kasutab Isamaa teadlaste ja teadustöötajate sisse­tulekust rääkides „palga“ asemel „palgataseme“ mõistet (seda tehti ka 2015. ja 2019. aasta lubadustes). See on selline hea tühi lubadus, sest palgatasemed on ülikoolides juba ammust aega üsna kõrged. See ei tähenda aga midagi tegeliku sissetuleku kohta: inimene on siis lihtsalt osa­koormusega tööl, kui grandis ei ole nii palju raha, et palga­astmele vajalikku palka maksta. Aga tööd on ikka sama palju.

    Isamaale on omane, et nende valimisprogrammi teadusse puutuvad osad ei anna niivõrd lubadusi, kuivõrd ähvardavad uute piirangute ja kohustustega teadlastele ja ülikoolidele. Eelmine kord nõuti teadlastelt, et nad peaksid olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ja samal ajal panustama oma teadmistega Eesti majandusse. Sel korral on ähvardused veelgi konkreetsemad: esiteks peavad vähemalt pooled doktorantuuri lõpetanud oskama eesti keelt B2-tasemel ja teiseks peab väitekirjadel olema „ammendav eestikeelne kokkuvõte“. Nii kipub Isamaal ka teaduse ja hariduse valdkonnas olema raskusi tervikpildi hoomamisega. Nende välja pakutud meetmed (küll konkreetsed ja reljeefsed) on läbimõelduse poolest poolikud ning kipuvad pigem olemasolevat ja toimivat süsteemi survestama kui mitte lausa lõhkuma, aga mitte paremaks tegema.

    Eesti 200

    Nende programm14 on üsna klassikaline. Eelmine kord oli nende programmi teadust puudutav osa mu meelest kõige tuumakam, seda nii sisu kui ka põhjalikkuse poolest. Nende põhimõte oli toona süsteemsete rahaliste puudujääkide kiuste juba väga hästi toimivat süsteemi (ehk Eesti teadust) mitte koormata uute nõudmiste ja ähvardustega, vaid püüda puudujääke kõrvaldada ja otsida võimalusi süsteemi vaba arenemise toetamiseks. Sel korral lubatakse erakondadeülest pikaajalist poliitilist kokkulepet, kuidas kõrgharidust ja teadust terviklikult rahastada, et poleks iga-aastast ministeeriumidevahelist tekitirimist aastalõpu eelarvekõnelustel. See kõlab muidugi üsna utoopiliselt – ja ka üldsõnaliselt. Siiski leiab Eesti 200 programmist ka konkreetsemaid teadus­rahastuse protsente. Nad lubavad, et kui erasektor panustab teadusse 1,5% SKT määrast, siis riik vastab samaga – tõstab ka teadus- ja arenduskulud pooleteise protsendi juurde. Seekord saab Eesti 200 riigikokku sisse ka, nii et eks paistab.

    Parempoolsed

    Nende veebisaidilt leidsin põhisõnumid15 ja manifesti. Klassikalist valimisprogrammi ei leidnudki. Põhisõnumid on paari lehekülje mahus loosungite loend, kus teadust on siiski paaril korral mainitud, seda peamiselt majanduskasvu mootorina. Veel on loendis kirjas: „Innovatsiooni võimendamiseks paneme Eesti ülikoolide õppe ja teaduse kvaliteedi ambitsioonikalt kasvama, et tõsta üks Eesti ülikool maailmas saja parima sekka.“ Olgu Parempoolsete lubadused kuitahes ebamäärased („jõuline suurendamine“ ja „ambitsioonikas kasvatamine“), saab siit konkreetselt välja lugeda, et ühte ülikooli hakatakse eelis­arendama. Ja muidugi kõlab „teaduse kvaliteedi ambitsioonikas kasvatamine“ üsna kummaliselt, arvestades et Eesti teadus on teaduskvaliteedi pingereas juba praegugi maailma esikümnes.16 Üsna tugevalt on Parempoolsete lähenemisviisis tunda Isamaa võbinat.

    Rohelised

    Rohelistel oli juba eelmistel valimistel üsna laiahaardeline programm, mille abil püüti vahest välja murda oma üheteemapartei staatusest ja sisse murda riigikokku – ei õnnestunud eriti kumbki. Ka sel korral on nende programm17 laiahaardeline ning peale haridusteemalise sektsiooni on neil lausa eraldi alapunkt „Teadus- ja arendustegevus“. Sarnaselt Eesti 200ga lubavad nemadki viia teaduse riikliku rahastuse pooleteise protsendini SKTst, ent nemad lubavad seda teha lähima kümne aasta jooksul ja sõltumata sellest, mida teeb erasektor. Nad lubavad ka midagi tenuurisarnast: et teadusraha oleks eraldatud palgast ja et viimase pärast poleks tarvis grandi­loteriis trikke teha. Oh, see kõlab jälle nii utoopilisena.

    Eelmiste valimiste programmiga sarnaselt lubavad Rohelised ka nüüd teaduses bürokraatia vähendamist, täpsemalt riigihankesüsteemi kohustuslikkuse kaotamist. See on küll idee poolest tore, aga Euroopa Liitu kuuluvas riigis siiski täidetamatu lubadus. Veel lubavad Rohelised teha eraldi fondi koostööprojektides ja muudes rahvusvahelistes raamistikes osalemiseks vajaliku omaosalusmäära tasumiseks. Põgusalt on rahvusvahelistes teadusorganisatsioonides ja koostöövõrgustikes osalemist mainitud ka suuremate erakondade programmides, kuid sedavõrd konkreetselt on see kirjas siiski vaid Rohelistel. Laias laastus muidugi Eesti teadusagentuur juba täidab seda funktsiooni haridus- ja teadusministeeriumi rahastuse abil.

    Vasakpartei

    Nende eestikeelne valimisprogramm pärineb 2004. aastast.18 Teaduse kohta on neil kaks lauset. Esmalt on põhimõttena esitatud väide „Eesti Vasakpartei peab teaduse, hariduse ja kultuuri edendamist eesti rahvuse säilimise esmatähtsaks tingimuseks“ ja siis sellele vastav lubadus: „Eesti Vasakpartei tahab seista selle eest, et kultuur, haridus ja teadus saaksid demokraatlikus vormis küllaldast riiklikku toetust. Seadusandlik ja täitevvõim peavad tagama, et nende elualade aineline ning moraalne toetamine oleks majanduslikult soodus ja auväärne. Vaimse töö tegijate sotsiaalne positsioon ja aineline kindlustatus tuleb viia tasemele, mis vastaks intelligentsi tegelikule rollile Eesti ühiskonnas ning väldiks andekate noorte spetsialistide lahkumist Eestist.“ 2015. aastal tegi Jürgen Ligi Eesti riigi toimimise kohta ausa ülestunnistuse, mis tekitas pisukest furoori: „Tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele – sellistele, nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.“ Ligi toonast sõnavõttu arvestades võib Vasakpartei lubadust viia intelligentsi sotsiaalne positsioon ja aineline kindlustatus vastavusse intelligentsi tegeliku rolliga Eesti ühiskonnas võtta umbes samamoodi kui Jüri Ratase eespool mainitud ähvardavaid sõnu tänamatutele teadlastele.

    Kokkuvõttes

    Lisaks parteiprogrammidele lugesin ka hiljutise riigikogu istungi, kus anti ülevaade teadus- ja arendustegevusest, stenogrammi.19 Nagu ka eelmiste valimiste eel, avaldusid selles iga-aastases kokkuvõttes päris hästi erakondade tegelik teadusvaldkondlik pädevus ja arusaamad. Eks kiidetakse ikka seda, et absoluut­arvudes tuleb raha teadusse juurde, ja jäetakse mainimata, et suhtelises mõttes jääb seda vähemaks. Teadusleppe ühe protsendi kohta rääkis mu meelest kõige kõnekamalt sotside fraktsiooni liige Jaak Juske: „Enne eelmisi Riigikogu valimisi andsid erakonnad allkirjad teadusleppele, et suunaksime vähemalt 1% oma SKPst teadusele. Selle märgilise kokkuleppe täitmine võttis küll aega, aga lõpuks on saanud see teatavasti seaduseks.“ Siit tuleb kenasti välja poliitikute arusaam kokkuleppe täitmisest. Ka hiljutises Vikerraadio haridusdebatis jõuti samasse paralleelmaailma: „Sarnaselt erakondadeülese teadus- ja arendus­tegevuse rahastamise SKPga siduva kokkuleppega võiks juhtuda sama peagi algaval perioodil kõrgharidusega.“20

    Veel on silma hakanud mitme kuni veel viimase ajani väga aktiivselt teaduses tegutsenud inimese esiletõus poliitikas, näiteks Reformierakonnas kandideeriv Mario Kadastik, Parempoolsetega liitunud Andi Hektor (teda ei suuda ma küll valimisnimekirjadest leida), aga ka viimastel aastatel väga sihikindlalt meedias teaduslikku maailmapilti edendanud Irja Lutsar (Eesti 200) ja Karmen Joller (Reformierakond). Minu hillitsetud unistus on, et mis tahes erakondade kombinatsioon moodustab lõpuks valitsuse, siis nendelt inimestelt küsitakse ikkagi ka nõu ja peetakse nendega aru, kui teadusega seotud tegevuskavasid hakatakse ellu viima. Vahepeal peletas poliitika teadusega seotud inimesi endast väga tõhusalt eemale, nüüd tundub, et see aeg on mööda saamas ja lähenetakse jälle ning loodetavasti mitte lihtsalt seepärast, et mõne erakonna „värvikad“ liikmed tunduvad neile oma jaburate lapikmaaulmade tõttu liialt madalal rippuvate õuntena.

    Siiski tundub, et ega see protsent SKTd lähematel aastatel kätte saa ja küllap täidab lubadus teadusleppe täitmisest ka järgmiste valimiste programme. Seega on paslik lõpetada kunagise soovitusega, millega täiendada avaldatavate teadusartiklite tänusõnade alapunkti: „Soovime tänada Eesti valitsust üheprotsendilise teaduse rahastamise lootuse lakkamatu ülalhoimise eest.“21

    1 Lauri Laanisto, Metsamajand CXIV. Teadusest valimisprogrammides – trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com 31. I 2015.

    2 Toivo Maimets, Teadm…?põhine Eesti. – ERR 16. I 2015.

    3 Rahastamise üldpilt. Teadus- ja arendustegevuse rahastamine Eestis ja kogukulud (mln EUR) 2021. – Eesti Teadusagentuur 6. I 2023.

    4 Marju Himma, Teadusraha jäi kommunikatsiooni kinni. – ERR 17. VI 2019.

    5 Grete Põlluste, Martin Helme teaduse ja hariduse rahastamisest langenud SKP taustal: valimislubadus täidetud nagu niuhti! – Delfi 13. IX 2020.

    6 Rektorite Nõukogu ettepanekud eestikeelse kõrghariduse tulevikust Eesti erakondadele 2023. aasta Riigikogu valimiste eel. Rektorite Nõukogu 20. VI 2022.

    7 Tsitaadid koos viidetega nüüdseks otseloomulikult netiavarustest kadunud varasematele programmidele leiab 2015. aasta valimiste kohta siit: Lauri Laanisto, Metsamajand CXIV. Teadusest valimisprogrammides – trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com 31. I 2015.

    2019. valimiste kohta vt Lauri Laanisto, Demokraatia pidupäeva rosinakuhi, 28. jaanuar 2019. Teadusest valimisprogrammides. – trakyllmaolenjubaj2llekonvekal.blogspot.com 28. I 2019.

    8 Reformierakonna valimisprogramm 2023

    9 Keskerakonna valimisplatvorm

    10 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna 2023. aasta Riigikogu valimiste programm

    11 EKRE poolt alaüritamiseks peetud teaduse rahastamine jookseb vasakvalitsuse kätes ikkagi metsa. – uueduudised.ee 5. II 2019.

    12 SDE programm 2023. aasta riigikogu valimistel

    13 Isamaa valimisprogramm 2023

    14 Riigikogu valimiste 2023 programm

    15 Parempoolsete põhiseisukohad Riigikogu valimistel

    16 Jüri Allik, Kalmer Lauk, Eesti teaduse edulugu jätkub. – Postimees 1. IV 2019.

    17 Programm 2023: roheline energia, tark areng

    18 Eesti Vasakpartei programm

    19 XIV Riigikogu, IX istungjärk, täiskogu istung. Ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. – Riigikogu stenogrammid 23. I 2023.

    20 Jaan-Juhan Oidermaa (toim), Erakondade haridusdebatis küttis kirgi vaid poliitilise sekkumise määr. – ERR 2. II 2023.

    21 Lauri Laanisto, Teadlased ärkasid suveunest ja on kole näljased. – Sirp 21. XII 2018.

  • Versailles’st Liivimaale

    SILVER LUIK

    Tuntud prantsuse maalikunstnik Élisabeth Vigée-Le Brun (1755–1842) koges oma tormilise elu jooksul kuning­like peade imetlust, aga ka segaste aegade ahastust ja üksildust. Portreeloominguga on ta kirjutatud maailmakunsti ajalukku. Vähem on aga teada tõsiasi, et ta on oma nime kirjutanud ka Eesti kunstilukku. Ise on ta sellest kirjutanud 1835. ja 1837. aastal avaldatud memuaarides.*

    Edukas õukonnakunstnik. Pariisis sündinud Élisabeth Louise Vigée alustas kunstnikukarjääri noorelt, juba teismelisena teenis ta elatist portreedega. 1779. aastal toimus kunstniku karjääris tõeline läbimurre, kui ta sai võimaluse maalida kuninganna Marie Antoinette’i portree. Ta oli kohanud kuningannat pargis õukonnadaamidega jalutamas. Versailles’ õukond oli tuntud range reglementeerituse poolest – igaühel oli hierarhias kindel roll. Päikesekuningas Louis XIV oli omal ajal lasknud vangistada naise, kes oli julgenud teda kõnetada. Marie Antoinette’i peeti enne Prantsuse revolutsiooni kuningavõimu negatiivsuse kehastuseks. Élisabeth Vigée-Le Brunil on aga kuningannast ainult head mälestused. Ta maalis kuningannast ja ka teistest kuningliku pere liikmetest mitmeid portreesid. Üks neist tekitas väikese skandaaligi: ta oli kujutanud Marie Antoinette’i moodsas kleidis, mida hiljem hakati kutsuma chemise à la reine. Publik aga arvas, et see riietus sarnaneb tollasele aluspesule ja kuninganna maine kannatas taas. Kogu elukorraldus pöörati pea peale 1789. aastal, kui pinged riigis jõudsid haripunkti ja algas revolutsioon.

    Tormilised sündmused ei jätnud puutumata ka Élisabeth Vigée-Le Bruni. Ta oli küll lihtsat päritolu, kuid et oli tihedates suhetes kuningliku perekonnaga, tabasid tedagi kriitika ja solvangud. Olukord Prantsusmaal muutus aina keerulisemaks ning kartes oma turvalisuse pärast, otsustas Vigée-Le Brun riigist lahkuda.

    Ta valis sihtkohaks Itaalia: algul Rooma, siis Napoli kuningriigi. Seal maalis ta kuninganna Maria Karolina ja tema kahe täiskasvanud tütre portreed. Maria Karolina oli Prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i vanem õde. Peagi otsustas Vigée-Le Brun suunduda Austria pealinna Viini. Seal tutvus ta õukonnaballil Vene impeeriumi saadikutega ja teda kutsuti Peterburi. Pärast mõningast kaalumist otsustas ta pakkumise vastu võtta. 1795. aasta aprillis lahkus Vigée-Le Brun Viinist Praha suunas, sealt edasi Dresdenisse ning Berliini kaudu Peterburi. Mälestustes on ta kirjutanud, et teekond pärast Riiat oli sõna otseses mõttes väga konarlik, tõld lausa vappus suurtest kividest üle sõites. Öömajast ei saanud rääkidagi. Kõrtsid, mida ta nägi, olid nii kehvad, et neis ei saanud ööbida.

    Peterburi jõudis ta 1795. aasta juulis. Ta põgenes Prantsusmaalt revolutsiooniliste sündmuste eest, kuid iroonilisel kombel jõudis Peterburi poliitilise segaduse ajal. Katariina II suri 1796. aastal, enne kui Vigée-Le Brun jõudis tema portreed alustada. Katariina poeg, troonipärija Paul, oli vastuoluline tegelane. Tujuka iseloomuga valitseja lõi hirmuõhkkonna, kus igaüht võidi ükskõik millisel ettekäändel karistada. Élisabeth Vigée-Le Brun sai aga uue valitsejaga hästi läbi.

    Élisabeth Vigée-Le Brun. Autoportree tütrega. Õli, lõuend, 1789. Louvre’i muuseum.

    Kuid eraelus pingeid jagus: tema tütar soovis abielluda sobimatu mehega jne. 1800. aasta oktoobris sõitis kunstnik Moskvasse, kus veetis viis kuud ja oli jätkuvalt nõutud kunstnik. Tagasiteel Peterburi sai ta 1801. aasta 12. märtsil postijaama juures kurva uudise – keiser Paul on surnud. Stressi ja tervisehädade tõttu ei saanud kunstnik tööpakkumisi vastu võtta ning otsustas Venemaalt lahkuda. Asunud Peterburist teele kurva, haige ja üksikuna, seisis tal ees teekond läbi Liivimaa.

    Élisabeth Vigée-Le Bruni esimene peatuspunkt oli Narva. Talle avaldas muljet vahetult enne linna jõudmist avanev vaade laevadega merel, majakestega tee ääres ja Inglise stiilis aedadega. Narva oli tema arvates hästi kindlustatud, aga kehva teekattega. Sama arvas ta ka Riia kohta. Liivimaa elanike suhtes olid kunstnikul aga vastupidised tunded. See on isegi üllatav, kui vaimustatud ta nendest oli.

    Liivimaa inimesed kui Raffaeli modellid. Élisabeth Vigée-Le Brun oli palju reisinud ja aastaid Vene impeeriumi suurlinnades elanud inimene, aga Liivimaal kogetu jäi talle erilisena meelde. Tema arvates olid siinsed inimesed väga kenad. Naised kandsid iidsete aegade riietust, mis ilmselt oli rahvarõivas. Vanade meeste pead nägid tema meelest välja nagu Raffaeli Kristused, pikkade juustega noored mehed oleksid vabalt võinud olla selle suure kunstniku modellid. Raffaeli loomingut hindas Vigée-Le Brun väga kõrgelt.

    See kõlab üllatavalt, iseäranis kui mõelda tollase eliidi seas levinud eestlasi iseloomustavatele negatiivsetele stereotüüpidele. Näiteks tsaari õukondlane krahvinna Golovina, kes reisis 1802. aasta suvel läbi siinsete alade, arvas, et siin „elab metsik rahvas, kes räägib arusaamatut keelt ning välimus pole inimese moodigi“. Vigée-Le Brun oli oma vaadetes valgustusmeelne. Tema Eestimaal käik ei piirdunud ainult heade sõnadega talurahva kohta.

    Päev pärast Narvasse saabumist viidi ta vaatama suurt juga, mis asus linnast väljas. Seda vaatepilti on ta memuaarides detailselt kirjeldanud. Suur hulk vett, mille algust polnud näha, moodustas nii tugeva ja kiire voolu, et see jooksis suurtest kividest üles, kust see kõva müraga langes ja järgmistest kividest üles tuhises. Lained tulid üksteise järel ja neelasid üksteist, tekitades kõva müra. See loodusnähtus huvitas teda niivõrd palju, et ta asus „ilusat õudust“ visandama. Siinsed inimesed uudistasid tema tegevust ja kõnelesid talle hiljaaegu toimunud õnnetusest. Juga oli suure vihma tõttu sedavõrd paisunud, et oli viinud minema osa kaldast koos pererahva ja majaga. Inimesed karjusid kõigest väest, kuid vool oli nii kiire, et neid ei saanud aidata.

    Maaliline juga. Vigée-Le Brun alustas Eestis ühte siinset loodusnähtust – juga Narva lähistel – kujutavat maali. Pole ühtegi märget, et ta oleks selle kaasa võtnud. On täiesti reaalne, et see kunstiteos on tänapäevani säilinud.

    Ta maalis selle 1801. aasta kevadel või suvel, s.t see pidi juhtuma keiser Pauli surma (12. III 1801 vana kalendri järgi) ja kunstniku Königsbergi saabumise vahel (1801. aasta juuli lõpp). Maali atribueerimisel tuleb kasuks, et kunstnik on ise juga iseloomustanud ja seal toimunud loodusõnnetust detailselt kirjeldanud. Kirjeldatud vool pidi olema ikka erakordselt tugev ning ilmselt oli tegu juba tollal tuntud Narva joaga.

    Baltisaksa aadlimehe krahv Ludwig August von Mellini koostatud ja 1798. aastal ilmunud Liivi- ja Eestimaa atlases on ära toodud Narva lähistel asuv wasserfall. Vigée-Le Brun polnud ainuke kunstnik, kellele Narva juga ja sealne piirkond muljet avaldas. 1721. aastast on säilinud saksa kartograafi Gabriel Bodenehri loodud Narva joa illustratsioon, 1818. aastal ilmusid baltisaksa kunstniku Karl von Kügelgeni Narva ümbruse loodusvaated. Bodenehri teoses on kujutatud vett kividest alla tuhisemas.

    Tööde nimekirja põhjal, mille kunstnik on memuaaride lõppu lisanud, on alust arvata, et see teos ei olnud ainult eskiis, paar joont paberil. See teoste nimekiri koosneb kõigist karjääri jooksul loodud teostest, valdav enamus on portreed. Üldiselt on ta oma loomingut kategoriseerinud kronoloogiliselt ja teosed pealkirjastanud teoste loomise kohtade järgi. Näiteks Roomas või Viinis tehtud teosed. Nimekirja lõpus on aga kaks kategooriat, mille kunstnik on eraldi välja toonud. Need on nähtavasti teosed, mis tema arvates mujale ei sobitunud. Ühes on portreed ja teises maastikumaalid. Selles viimases kategoorias on eraldi välja toodud teos „Narva juga“. Samas kategoorias on ka üle 200 Inglise ja Šveitsi maastikumaali, mis on kõik ühe lausega kokku võetud.

    Samuti tasub meeles pidada, et memuaarid on kirjutatud enam kui 30 aastat pärast kirjeldatud sündmusi. Asjaolu, et ta on seda episoodi nii detailiselt kirjeldanud, näitab, et see pidi jätma talle ikka sügava mulje. Vigée-Le Bruni nimekiri ei sisalda kaugeltki kõiki tema teoseid, mis tõstab „Narva joa“ kohta kujuteldavas hierarhias. Probleem on aga selles, et keegi ei tea praegu selle maali asukohta. Infot ei saa isegi kunstniku loomingu entusiastlikelt uurijatelt, kes on võtnud ülesandeks kõik teosed oma andmebaasi kanda.

    Tükike kunstiajalugu. Üks väike, aga äärmiselt põnev tükk on meie kunstiajaloo puslest puudu. Élisabeth Vigée-Le Brun oli eelkõige tuntud kõige kõrgemate ühiskonnakihtide maalijana. Tema põhilised austajad olid keisrid, kuningad ja kuningannad ja nende ringis liikuvad aadlikud. Tal ei olnud varem Eestiga mingit sidet ja ta ei tulnud siia kindla eesmärgiga. Tema memuaaride lühikese lõiguta ei oleks meil selle kunstiteose kohta aga üldse mingit teavet. Seega on meil päris palju vedanud, et info on tänu asjaolude kokkulangemisele meieni jõudnud. Huvitav on ka see, et kunstnik on ise teose visandamise ajal end vallanud mõtteid ja emotsioone tulevastele põlvedele talletanud. See on üsna harukordne. Ajaloo uurimise seisukohalt saame mõelda asjaolule, et vahel on mõnes tähenduslikus lauses peidus rohkem kui esmapilgul arvata. Edasiste uurimustega saaks täiendada kunstiajalooteadmisi ja näha ehk teostki, mis oleks täiesti uus ja põnev kogemus.

    Seda teadvustades ei ole õige jätta Élisabeth Vigée-Le Bruni lugu unarusse. Lõpuks Prantsusmaale tagasi jõudnud kunstnikku valdasid segased tunded. Ta tõdes, et Prantusmaal oli hirmsaid tegusid korda saadetud, aga see oli ikkagi tema kodumaa. Üsna varsti oli ta jälle seltskonnaelus tähtis tegelane, kuigi poliitiline režiim oli vahepeal mitu korda muutunud. Napoléon oli võimu haaranud, aga sellel ei olnud kunstnikule suurt tähendust. Tema kunstianne oli jätkuvasti kõrges hinnas. Napoléoni naine Joséphine kutsus teda isegi õhtusöögile. Sellele vaatamata ei tundnud ta Bonaparte’ide vastu kiindumust.

    1802. aasta aprillis asus ta teele Londoni poole. Ta oli seal kolm aastat, aga Inglismaa ei meeldinud talle: teda šokeerisid raha eest tänaval võitlevad poksijad, jutud teeröövlitest ja loomulikult ilm. See tekitas probleeme piltide kuivamisega. Vigée-Le Brun tegi tutvust ka sealse kunstimaastikuga, aga pidas Pariisi ja Itaalia linnu selles vallas rikkamaks. Varsti naasis ta Pariisi, et kohtuda oma tütrega.

    Napoléoni lõplikule lüüasaamisele järgnenud Bourbonide võimu on kunstnik kirjeldanud positiivselt. Oma elust pärast neid tormilisi sündmusi räägib ta üsna idülliliselt. Ta maalis, askeldas aias ja võttis pühapäeviti vastu sõpru. Suure osa ajast elas ta Pariisi lähedal Louveciennes’is. Teda tabas mitu traagilist sündmust: abikaasa, vend ja tütar surid lühikese vahega. Suurtele kaotustele vaatamata leidis ta rõõmu vennatütar Eugeniale kunsti õpetamises. Memuaaride lõpus mainib ta, et loodab elada rahulikult ausa, tööka ja uitava elu lõpuni.

    Nii täpselt oma elu kirjeldada oskavad vist küll ainult vähesed, Élisabeth Vigée-Le Brun sai sellega võrratult hakkama. Tema memuaaridest on hästi näha, et ta ei kaotanud kunagi oma entusiasmi, energiat ega mõttetäpsust. Élisabeth Vigée-Le Brun suri 1842. aastal 86aastaselt ning jättis tulevastele põlvedele rikkaliku hulga kunstimaterjali ja memuaarid, kus on kokku võetud ühe ajastu ilu ja valu.

    * Elisabeth-Louise Vigée-Lebrun, Memoirs of Madame Vigée-Lebrun. Tlk Lionel Strachey. Dodo Press 2010.

  • Kiviõli. Siidisuka piirkond – Vargaküla – Rubljovka. Ehitajate 3

    VALDUR OHMANN, ajaloolane
    Valdur Ohmann

    … Kiviõlist kui trööstitust ja lagunevast linnast on räägitud palju. Raudteest põhja poole jääv sotsgorod (sotsialistlik linnak) suures osas selleks ongi. Ent on ka teine Kiviõli – raudteest lõuna pool. Sinna kerkisid 1930ndatel mõned moodsad majad. Neis elas AS Eesti Kiviõli juhtkond. Nende prouad käisid siidisukis. Rahvas hakkas ala kutsuma Siidisuka piirkonnaks. Vene keeles ei tunta pikki häälikuid. Neile võis see kõlada küll kummalisena: сиди сука ehk istu, lits.

    1950-1960. aastatel kerkisid samasse piirkonda eramajad. Tegemist oli muuhulgas Siberist naasnute elamutega. Metsavennad, küüditatud, nõukogudevastased … Sotsgorodi polnud neil lootust korterit saada. Neile anti krunt võsasele tühermaale. Ela ja alusta oma elu nullist! Ja ennäe imet: tühermaale kerkisidki eramud ehk individuaalmajad. Piirkond sai nimeks Vargaküla. Siberist tulnutel polnud vara. Nõukogude võim võttis neilt nooruse ja vara, nemad nõukogude võimult ehitusmaterjali. Vargus polnud patt. Minu majaks sai Ehitajate 3. See oli tänavate ristmikul, kuhu armastasid hommikuti koguneda mu lapsepõlvesõbrad, et mõelda, mida päevaga peale hakata. Kord läksime uudistama, kuidas edeneb seitsme venna laevaehitus. Noorim vend oli Peedo Lehtla, laiemalt tuntud kui Naissaare Petka. Laev oli võimas, umbes kolmandik krunti. Teinekord läksime tänava otsa, et vaadata, kuidas vanemad poisid leivaga hobuseid kopli tara äärde meelitasid, siis nende turjale hüppasid ja lakast hoides ratsutasid. Nagu rodeol. Jäähokiväljak ja värviliste laternatega uisuplats, kus mängis muusika, said meelispaigaks. Minu majast kiviviske kaugusel. Spordikuulsuse Heino Lipu talu juures harrastasime sporti – kümnevõistlust, rattakrossi. Tanel Kangerti isa oli tubli krossisõitja. Jalkat tagusime Junnkülas. Seda nime enam ei leia ja toona häbenesime.

    Mõned aastad tagasi sain teada, et Vargaküla nimetavad kohalikud venelased Rubljovkaks (Rublake). Rubljovka on Moskva-lähedane rikkurite piirkond. Sotsgorodi lagunemise taustal on see võrdlus isegi kohane. Rikkus on muidugi suhteline mõiste.

  • ,

    Kuressaare krutskid

    MELE PESTI

    Eesti üks kõige suurlinlikumaid peatänavaid, kunagiste sakste kodadest ääristatud ja tänapäeva sakste lemmikrestoranidega pikitud allee, suubumas soliidsesse lossiparki. Linnus, üks Ida-Euroopa uhkemaid, mis ajaloo vintsutustes alati püsti jäänud, praegu võõrustamas korralikku ajaloomuuseumi. Kõrgkooli kolledž, populaarne ametikool, äge vabakontor, kaks kino ja teater, seitse spaad … Pole üldse nii vähe ühe pisikese riigi äärealal asuva 13 000 elanikuga linnakese kohta. Elanike arv on muide kogu saare lõikes lõpuks ometi kasvule pööranud.

    Vahel on mul tunne, et selle üllatavalt dünaamilise asumi sees peidab end veel paar Kuressaaret, mis originaalist jupp maad suuremadki on. Kui olin üllitanud „Minu Kuressaare“, astus mulle päris mitme kuu jooksul alatasa ligi prouasid, kes teatasid, et nemadki kasvasid Tori agulis ja „tundsid kõik ära“ ses vetruvas servadeta pargitaguses omailmas või siis solgitoru ja pajuvõsa vahel asuvas liuväljas, mis lapsepõlve imedemaana kirja sai. Sedasorti „mull mullis“ tunne tekkis ka eelmisel nädalal, kui üks joogaõpetaja kurtis, et kõik saare joogid ei jõudnud „DocPointile“ budistlikku filmi vaatama – selle peale lisas meie oma väärfilmikino sobival ajal ekraanile veel ühe seansi, mida tuiskas vaatama täissaal huvilisi. Samuti oli siis, kui viis kanget saare naist kutsusid jõulude paiku teised appi ja saatsid Kuressaarest, ühe madalama keskmise palgaga maakonna keskusest Ukrainasse teele viis saarlaste annetatud ja annetusi täis autot. Ühtäkki meenub üsna kontekstivabalt, et Kuressaare on ka see koht, kus toimub konkurentsitult Eesti kõige jaburama nimega festival: NOM, „Naised omas mullis“.

    Teisalt, eks merega piiratud mõistmisel ole selged servad ja konkreetsed kaldad. See on omamoodi naljakas, et kuigi asised kuressaarlased näevad väga hästi, kuidas saareline eraldatus on tänapäeval müüt, püsib visalt kujutluspilt, et kõik suure maailma suured mured siia ei jõua, vesi ju vahel. Lennuk uhab kaks korda päevas pealinna vahet, doteeritud ja reisijatest enamasti pungil – siuh ja valmis, poole tunniga linnaserva karjamaalt Ülemiste Citysse. Ometi ei taha saarelisse mõttesse jõuda arusaam, et ka meil siin on argist autosõitu vaja radikaalselt piirata; et lennukitest märksa rohelisem bussi- ja parvlaevaühendus mandrimaailmaga tuleks taas tihedamaks timmida; et iga linna puu on meeletult oluline ja ajas kiirelt kasvav väärtus; et linnakeskkonna peab elu säilimiseks radikaalselt ümber mõtestama ning et rohepööre pole vandenõu, vaid inimkonna tõrkekindlustus.

    Kuressaare sees on peidus veel mitu Kuressaaret. Tänavapiknik 3. IX 2022.

    Arni Alandi kirjutas siinsamas sarjas Paldiski-loos kenasti, et kui päris töö koos ülemuste ja töökaaslastega asub elupaigast eemal, annab see „meeldiva võimaluse kodukandi ellu mitte liiga tihedalt lõimuda“. Ja no eks ta tõsi ole. Ütles minugi sisetunne aastaid, et kodulinnas ilmselt ei ole siinse tööandja juures mõistlik täiskohaga erialast rakendust otsida. Eriti kui keskplatsi ääres pakub Edukontor väga mõnusat kesk- ja seltskonda kõigile, kes töötavad kas iseenda juhatusel või kaugtööna kuhugi Saaremaalt välja.

    Siis aga meelitas kohalik ettevõtja mu kullakotiga kaugtööst pausi võtma, kodu kõrvale kontorisse. Ja näed, oligi tarvis hakata sügavuti lõimuma. Mõistsin taas, et Kuressaare sees on veel ja veel seni avastamata Kuressaaresid, ikka üksteisest suuremad. Ja taipasin sedagi, et kõiki neid ei pea kah tingimata enda omadeks tegema. Elu oma mullis on tihti märksa mõnusam, ehk koguni moraalsem. Valisin uuesti kaugtöö ja suhe kodulinnaga sai taas mõnusam, mahedam, meeldivam.

    Jah, väikelinnas muutuvad tavad aeglasemini kui suurtes. Vahel ajab see närvi, aga vahel jällegi teeb suurt rõõmu. Näiteks kui satud neljapäeva õhtul Loksi ehk ööbaari Lokaal ja jälle tuleb keegi neiu, kes tõmbab kümne meetri raadiuses kõigil õhtu hooga käima, käristab kellegi ebakonkreetse kulul lähemal viibijatele välja ohtralt shot’e ei-tea-mille, aga kangega, ja hõigub rõõmsaid vulgaarsusi. Alati tuleb mõni selline neiu. Ja see peaaegu et pühib nukruse kuuldu üle, et vana hea Bermuda kolmnurk, kesklinna kurikuulsad ööklubid, olla pandeemiast saati varjusurmas. Ja et noored ei tiksu mitte diskodel, vaid hoopis Tiktokis.

    Mis seal ikka, lohutust võib leida ka Kuressaare uuest Bermudast: saiapalavikuga hullutavad kolm üksteisest kukliviske kaugusel asuvat armsat kohvikut Kauba tänaval. Võrdlemisi uskumatu lugu, aga Kuressaare ei vajagi tingimata turiste, et need kardemonilõhnased letid juba keskpäevaks tühjaks nosida. Madalhooaja alul alustas Kuressaare peatänaval varasemale uhkele reale lisaks veel üks suurepärane Itaalia restoran. Veski sättis end söögikohana talveks natuke pausile, ent pakub omaniku stand up show saatel tuuliku keldris uhket marjanapsigaleriid. Kesklinna lihtne toidupood, mis Tuhkatriinuna koduperenaisi aitas, ehtis end nüüd võluväel uhkeks Toidumaailmaks. Elame veel.

    Iga autonoomne üksus vajab enda kõrvale identiteedi kinnistamiseks kas reaalset või kujutluslikku Teist. Kui saarlastele pakuvad sellise pingpongipartneri rolli suurima mõnuga põhjanaabrid hiidlased, siis nende pealinn Kärdla ei kipu Kuressaare antidoodina mõõtu välja andma. Nii on Saaremaa pealinn kohalike vahenditega hakkama saanud ja enda Teiseks valinud Ida-Saaremaa keskuse Orissaare. Kui muidu on ju selge, kes on siin suurem, vanem ja vägevam õde, siis vahel lüüakse pealinna autoriteet siiski kõikuma. Kust on pärit saare ja vabariigi vingeim bluusimutt Kaisa Ling? Kus asus 1990ndate kõige pöörasem Saaremaa ööklubi Lucifer? Kus peetakse 2020ndate noorte seas kõige kõvema kredibiilsusega muusikafestivali „I Land Sound“? Jaa-jaa, ei ole ükski Kuressaares.

    Aga pole hullu, see ei ole ju võistlus, eks. Näh, lätlastel pole saarigi, rääkimata siis saare pealinnast, kus oma loss ja oma Lokaal.

  • Pikk mees pikal teel Mati Põldre 23. X 1936 – 7. II 2023

    1983. aasta. Olen Eesti Telefilmis operaatori assistendina töötanud juba peaaegu aasta otsa. Üheksateistkümnese poisi jaoks piisavalt kaua, et olla saanud maailmatargaks. Külge on siginenud Telefilmi assistentide hulgas levinud maneer, kõneviis, käitumine ja hoiak. Ei tea, kust see tuleb? Aga küljes ta on ja lahti ei saa. Väljas on kesksuvi, rannas ilusad tüdrukud, aga mind on määratud järgmisele filmile assistendiks. Mati Põldre alustab dokumentaalfilmiga „Järvelinn Viljandi“. Mati Põldre? Nime tean, kokku puutunud pole. Reageerin olukorrale kätteõpitud maneeriga (muide, see „No ei ole ju?“ on mul tänapäevani küljes): no ei ole ju kõige erutavam minna pealinnapoisil keset suve Viljandisse. Laadime hommikul tehnika autosse ja oleme lõunaks Viljandis. Järgmise kahe-kolme nädalaga saan teada, kust on pärit minu õpitud maneerid – Mati Põldrelt. Neid väikseid Põldreid oli Telefilmis ikka üsna mitu. See kohe nakkas iseenesest.

    Nagu karismaatiliste inimeste puhul ikka, on Mati Põldret jäljendada kerge. Matiga samale kõrgusele tõusta ei ole aga igaühele antud. Tema pildinägemine operaatorina on priima. Kompositsioonitunnetus ja arusaamine valgusest ekstraklass. Mati suhtlusoskus portreteeritavaga ei ole kopeeritav. Seda juba järele ei tee. Mati Põldre on lükanud lahti väga laia tee, mida mööda mitmed tegijad – iseasi, kas nad seda teadvustavad või avalikult tunnistavad – on turvaliselt käinud aastaid.

    Täna, nelikümmend aastat hiljem, mõne endise Mati assistendiga, kel hall habe ees, juttu ajama juhtudes taban kolleegi leksikas Mati mõjutusi. Tema filmiparemik pole oma mõju kaotanud ka viiskümmend aastat hiljem.

    Manfred Vainokivi,

    õpilane, assistent, kolleeg ja sõber

    +++

    Kolmapäeva hommikul, kui sain teada Sinu lahkumisest, oli väga kurb. Kõik meie koos tehtud filmid vilkusid silme eest läbi.

    „Need vanad armastuskirjad“ (1992) on meie tutvuse ja koostöö algus. Tutvusest kujunes pikk ja sügav sõprus. Olin tookord väga õnnelik, et just Sina, kuulus ja uhke rühiga mees, kutsusid mu endaga koos filmi tegema.

    See oli tore aeg. Me olime noored, rändasime mööda Eestit ja kõik olid sellesse filmi armunud. Sina teadsid täpselt, mida tahad, ning filmigrupp usaldas Sind. Pärast võtteid kulus päevi montaažilaua taga, see ei olnud sugugi kerge. Alati pidi kõik olema täpne ja sisuliselt põhjendatud. Sa olid esimene eesti filmimees, kes läks Ameerikasse oma filmiga Oscarit püüdma.

    Tähtsamad kui koos tehtud tööd, on hingele olnud aga koos veedetud hetked Sinu kaunis kodus. Jään igatsema neid huvitavaid õhtuid, kui Sa nii haaravalt jutustasid oma ideedest ja unistustest. Kahjuks lükkasime kohtumise Pärnus edasi kevadeks ja nüüd saame kunagi kokku hoopis ühes teises kohas.

    Armas Mati, Sa jääd igavesti meie südamesse ja usun, et armastus filmikunsti vastu kannab Sind ka teispoolsuses.

    Kersti Miilen

  • Liiga ilus, et olla tõsi

    KAI TAAL

    ERSO kontsert „Märkl ja Brahms“ 10. II Estonia kontserdisaalis. Sten Heinoja (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Jun Märkl. Kavas Johann Strauss juuniori, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Johannes Brahmsi muusika.

    10. veebruaril Estonia kontserdisaalis käinud said osa väga menukast kontserdist. Braavohüüdeid kostis nii esimese kui ka teise poole lõpus, rohkearvuline publik plaksutas välja lisapalad ning kontserdi lõpus aplodeeriti püsti seistes. Suur õnnestumine rõõmustas kindlasti muusikuid ja kontserdikorraldajaid. Kontserdi pealkirjaks pandud „Märkl ja Brahms“ tõstis fookusse õhtu dirigendi ning teist poolt täitnud imekauni romantilise sümfoonia. Minu meelest kujunes tegelikuks pealkirjaks „Heinoja ja Mozart“.

    Ütled Mozart, mõtled Randalu. Niimoodi on see vististi olnud eesti pianismis aastakümneid ning kindlasti põhjendatult. Kalle Randalu Mozarti-interpretatsioon on vaimustanud paljusid, tema nägemust kuulsa Viini klassiku loomingust on peetud eesti klaverimängijate seas konkurentsitult kõige kütkestavamaks. Nüüd on olukord muutumas. Sten Heinoja on võitnud VIII Eesti pianistide konkursi ning populaarse telesaate „Klassikatähed“, edu on teda saatnud ka välismaa konkurssidel. Ta on rahvusvaheliselt edukas pianist: viimastel aastatel on ta solisti ja kammermuusikuna esinenud nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Olen kuulnud Heinoja mängimas Mozarti soololugusid ja soleerimas orkestri ees ning tema eriline side selle heliloojaga on vaieldamatu. Tegelikult on läbinisti vale nimetada Heinoja selle kontserdi solistiks – tegu oli kammermuusikaga selle kõige paredamas tähenduses. Heinoja kontakt, üksteisemõistmine ja muusikaline suhtlemine dirigendi ja orkestriga oli ääretult nauditav nii vaadata kui ka kuulata. Heinoja mängis Mozarti klaverikontserti nr 23 K 488 tundlikult, delikaatselt ja hea vormi­tundega, tema interpretatsioonis on palju mängurõõmu, õhulisust ja kergust. Tema oskus pause kuulata ja mõtestada on fenomen omaette. Tervikuna kõrg­kvaliteetseks ja kaunikõlaliseks mängitud kontsert päädis ülikiire finaaliga, mis pani proovile puhkpillimängijate meisterlikkuse. Lisapalaks esitatud prelüüd oli Mart Saare sulest, tema kohta valmib EMTAs ka Heinoja doktoritöö.

    Pianist Sten Heinoja mängis ERSO ees tundlikult, delikaatselt ja hea vormitundega, tema interpretatsioonis on palju mängurõõmu, õhulisust ja kergust.

    Jun Märkli koostöö ERSOga sai alguse neli aastat tagasi ning kõnealune kontsert oli tema viies kohtumine meie rahvusorkestriga. See fakt kõneleb juba ise enese eest. Ta on tunnustust leidnud eelkõige saksa sümfoonilise ja ooperimuusika edendajana ning prantsuse impressionistide interpreteerijana. Pikaaegne koostöö seob teda Viini Riigi­ooperi, Baieri Riigiooperi ning Dresdeni Semperoperiga. Külalisdirigendina on ta sageli selliste orkestrite ees, nagu Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester, Zürichi Tonhalle-orkester, Pariisi ja Philadelphia orkester, Bostoni ja Chicago sümfooniaorkester jpt. Märkl juhatab peast, ainult intrumentaalkontserdi ajal oli tal (tõenäoliselt riskide maandamiseks) partituur ees. Meenub legendaarne dirigent Claudio Abbado, kes andis samuti kontserte alati ilma noodita ja ütles: „Kui ma ei suuda teost peast juhatada, siis ei tunne ma seda piisavalt hästi.“ Kuldsed sõnad. Ning ääretult sümpaatne, et meie digiajastul, mil nutitelefonid on andnud mälule halvava löögi, leidub selliseid vana kooli muusikuid. Küsimus pole pelgalt dirigeeritavate teoste paremas tundmises: pidev silmside orkestrantidega on miski, mida pole võimalik üle hinnata.

    Kontsert algas Johann Strauss noorema kuulsa valsiga „Ilusal sinisel Doonaul“, mis on ilmselt paljude mällu sööbinud kui Viini Filharmoonikute kuulsate uusaastakontsertide ülituntud lisapala. Huvitav, kui paljudel publiku seas tekkis pärast avatakte soov plaksutada, mis on kinnistunud nagu tingitud refleks? Ma usun, et juba selle teosega oli enamiku kontserdikülastajate süda võidetud. Õhtu teist poolt täitnud Brahmsi kolmas sümfoonia on pigem mõtlik ja vaoshoitud, suuremat kirge ja dramatismi pakub vaid teose finaal. Märkli tõlgenduses jäi domineerima delikaatsus: ta ei langenud ei sisulistesse ega muusikalistesse äärmustesse. Kogu kontserdikava oli valitud väga kaunitest teostest, mis paitasid kõrva imeliste meloodiatega ning lõid pildi või illusiooni Elüüsiumi väljadest. Liiga ilus, et olla tõsi? Liiga ilus, et olla usutav?

    Paradoksaalsel kombel jäi seda kahtlemata väga head kontserti minu meelest suurepärasest eraldama mingi vea, dissonantsi või ebakõla puudumine. Tundsin puudust mingisugusestki kontrastist. Näiteks minoorne teos? Või teine kultuuriruum? Suurem vastandumine ajastute vahel? Kontserdi üksnes heakõlaline muusika valdavalt saksakeelsest kultuuriruumist jäi pisut ühetaoliseks ja idülliliseks. Ei lase ju Estonia kontserdisaal oma õõvastavate turvaväravatega niikuinii reaalsust unustada – kontserdiõhtu algab kultuuritemplisse sisenemisest. Õnnelikud on need, kes on selle uuendusega leppinud, mina paraku nende hulka ei kuulu. Iga ERSO kontserdi alguses kõlav Ukraina hümn on teine raputus. Reaalselt meie elus ja meie ümber toimuv on pidevalt meeles.

    Mis teeb näiteks Mozarti muusika nii elavaks, nii kõnetavaks, nii tänapäevaseks, ehkki selle loomisest on möödas sajandeid? Seal on intriig, kas rohkem või vähem nähtaval, kuid absoluutselt alati olemas. Tema ingellikult kaunite meloodiatega ooperite süžees on inimhinge inetum pool ehmatavalt alasti. Geniaalsed on need muusikud, kes suudavad tema instrumentaalteostes helilooja vastuolulist hingeelu publikule peegeldada. Ebatäiuslikkus on see, mis paneb armuma.

    Kontserdi lõpetas lisaloona Brahmsi „Ungari tants“ nr 5, seega raamisid õhtut ülikuulsad, et mitte öelda ülemängitud teosed. Selles lisaloos oli ERSO mängus kõige rohkem elaani, ka muusika iseloom võimaldas seda. Kogu orkestrist jäid kõige rohkem meelde külaliskontsertmeistri Dalia Dėdinskaitė ning tšello­rühma juhi Indrek Leivategija intensiivne ja elav musitseerimine, samuti klarnetimängija Soo-Young Lee kaunid soolod. Eraldi tahan tänada Mozarti klaverikontserti saatnud muusikuid: see oli väga stiilitundlik ja peen, lausa filigraanne esitus, solistiga suurepärases ansamblis, suure rõõmu ja meisterlikkusega esitatud. Ja suurepäraselt dirigeeritud. Usun, et Märkli järgmist kontserti ERSOga ei tule kaua oodata.

  • Kaugus meie silmades

    ANDREI LIIMETS

    Mängufilm „Päikesepõletus“ („Aftersun“, Ühendkuningriik 2022, 102 min), režissöör-stsenarist Charlotte Wells, operaator Gregory Oke, helilooja Oliver Coates. Osades Paul Mescal, Frankie Corio, Celia Rowlson-Hall, Sally Messham jt.

    Mõnikord võivad auhinnad, tunnustus ja ülistus teha filmile karuteene. Kruvida ootused sedavõrd kõrgele, justkui ootaks valli tagant vallapääsemist midagi enneolematult valju ja võimsat. Säärane saatus on tabanud ka „Päikesepõletust“, hoopis üht vastupidiselt väikest ja vaikset lugu, mille edukale esilinastumisele mullusel Cannes’i filmifestivalil järgnes muu hulgas esikoht maineka Briti filmiajakirja Sight & Sound aastaedetabelis.

    Ootuste koorma tõttu võib vaatajale mõningase nõutuse andeks anda veel poole kinoseansi peal – mida erilist siis ühes isast ja tütrest rääkivas indie-draamas õigupoolest on? Kuidas ometi on Charlotte Wellsi debüüdile arvustustes omistatud vaata et filmikeele uuesti leiutamine; au, millega võiks pärjata ehk vaid Godardi, Bergmani, Tarkovskit ja veel mõnd üksikut? Ometi ei osutu see kõrvutus sugugi nii arulagedaks, kui esmalt võib tunduda. Kujunditest on tulvil suurem osa kunstist, „Päikesepõletus“ on aga filmina mälu, kujutluspiltide talletamise ja nende tükkide taas kokkusobitamise kujund.

    Väidetu võib kõlada hirmus pretensioonikalt, ent erinevalt näiteks „Persona’st“ või „Peeglist“1 on „Päikesepõletuse“ keskmes lineaarne, õigupoolest lihtsamast lihtsam, igaühele ka sügavama süvenemiseta jälgitav lugu. Isa ja tütar saabuvad päikeselõõsas Türgi odavama otsa kuurorti. Suurem osa koos veedetud puhkusest kulgeb pahaaimamatus vaikelus. Calum (sarjast „Tavalised inimesed“2 tuntud ja Oscari-nominatsiooni kuhjaga väärt Paul Mescal) on kohe-kohe tähistamas 31. sünnipäeva. Sophie (kaheksasaja kandidaadi seast valitud fenomenaalne debütant Frankie Corio) on hiljuti saanud 13.

    Vanust pole rõhutatud juhuslikult. Pealtnäha nauditakse tavalist suvist puhkusereisi: supeldakse basseinis, mängitakse piljardit, peesitatakse päikese käes, käiakse väljasõitudel. Tasase pinna all keeb aga midagi enamat. Ajapikku ilmneb, et mõlemad on omal moel suuna kaotanud, üks lapse, teine täiskasvanu rollis.

    Tütar Sophie (Frankie Corio) ja isa Calum (Paul Mescal) saabuvad päikeselõõsas Türgi odavama otsa kuurorti. Suurem osa puhkusest kulgeb pahaaimamatus vaikelus, aga ajapikku ilmneb, et mõlemad on omal moel suuna kaotanud, üks lapse, teine täiskasvanu rollis.

    Sophie on värskelt jõudmas murdeikka. Ehkki isa on jätkuvalt oluline pidepunkt, ei piisa enam üksnes vanemlikust lähedusest. Silma jäävad sealsamas kuurordis aega veetvad veidi vanemad noored, nendevahelised puudutused, flirt, kehad, suudlused. Midagi uut, avastamist ootavat, salapärast. Kuskil kauguses terendab mühinal lähenev suurekssaamine, enda defineerimine, piiride seadmine. „See on nii piinlik,“ ohkab tütar juba avakaadrites isa tantsuliigutuste peale.

    Calum asub justkui spektri teises otsas: varakult abiellunud, varakult isaks saanud, varakult lahutanud mees on enda pigem kaotanud. Sooja naeratuse ja lahke pilgu taga peidab end mingi sõnastamata kurbus. Lõpu, elu käestlibisemise tunne. „Ma ei kujuta end neljakümnesena ette, kui aus olla. Üllatav, et kolmekümneni jõudsin,“ venitab ta ühel hetkel sukeldumast naastes.

    Mis nende sõnade taga tegelikult peitub, võib vaid oletada, nappide pisiasjade pealt ja möödaminnes tehtud märkuste alusel tuletada. Ilmselt on tegemist reivipõlvkonna lapsega, kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses briti acid house’i ja illegaalsete pidude laineharjal üles kasvanud noormehega. Võimalik vastus küsimusele, mis sai edasi ajastu hinge täpselt tabanud briti üleskasvamisloo „Biidid“3 peategelasest.

    Pisteliselt ilmub vaataja ette veel kolmaski tegelane, täiskasvanud Sophie (Celia Rowlson-Hall), kes keset ööd palehigis ärkab või videomaterjali üle vaatab, siis püüab hoopis pimestavalt vilkuvas tantsusaalis ennastunustavalt vehkivale või kramplikult visklevale – nagu palju muud filmis, on seegi Rorschachi testina vaataja otsustada – Calumile läheneda. „Päikesepõletus“ on kui tema katse möödanikku kildudest kokku panna, sellest kuidagimoodi aru saada.

    Wells on öelnud, et film pole otseselt autobiograafiline – sellist reisi pole tema elus tegelikult olnud –, küll aga on kujutatud lein ja tunded tema omad. Nende tunnete rõskus, kaotusvalu pidev kohalolu ja isa kummituslik kaugus on kontrastis filmi päikselise tegevuspaigaga. Kuurort on kui kohatu koht, paik, millel puuduvad igasugused iseloomujooned ja mis võiks tegelikult asuda ükskõik millises soojas paigas maamuna peal. Isegi täpset aega on keeruline määrata. Muusikavaliku põhjal – Chumbawamba, Aqua, „Macarena“, mäletate veel neid kõiki? – võib sündmused paigutada kuhugi üheksakümnendate lõppu.

    Kogu ümbrus on kujundatud üksnes selleks, et seal saaks rõhutatult hästi aega veeta, mitte millelegi mõelda. Pingutatud muretusest saab aga steriilsus, mis pöörab tegelastele sellise UV-lambi, et muudab aimatavaks iga emotsionaalse veeni, valgustab välja näolt kadunud naeratuse, joonib alla pilgu taga peituva segaduse, tühjuse, nukruse.

    Välja näidata viimast ometi ei saa, eriti tütre ees, kelle pärast tuleb Calumil tugev olla. Isana on ta nagu suurepärane semu, keda peetaksegi Sophie vennaks. „I get knocked down, but i get up again“ ehk „Mind võib küll pikali lüüa, aga ma tõusen jälle püsti“, nagu kõlab ühes toda ajastut kummitanud raadiohitis. Suhe isa ja tütre vahel on soe, siiras ja toetav. „Ma tahan, et sa teaksid, et võid minuga ükskõik millest rääkida, kui vanemaks saad, pidudest, kus sa käid, poistest, kellega kohtud, droogidest, mida võtad,“ sõnab ta tütrele ühes läbivalt laitmatu töö teinud operaatori Gregory Oke üksikutest panoraamsetest kaadritest, kus kaks pisikest kuju suure maailma taustal keset vett istuvad.

    See on ühtaegu siiras soov ja täispuhutud poos. Filmis on võrdselt lähedust ja kaugust, soojust ja jahedust. Kui Ameerika indie-filmi tüüpvõtteks on koos karaoke laulmine kui pere- või sõpruskondliku ühtsuse märk, siis Calum jätab Sophie lavale üksinda, esitama R.E.Mi hitti „Losing My Religion“. „Oh, life is bigger, it’s bigger than you, and you are not me, the lengths that I will go to, the distance in your eyes.“ Wells on öelnud, et see oli esimene lugu, mille sõnu ta juba viieaastasena peast teadis.

    „Päikesepõletus“ on üks paremaid filme depressioonist ja traumast, nende märkamatust kohalolust ja kestvast mõjust – näpuga näitamata või nendele keskendumata, õpetlikkust taotlemata. Tütre soov sünnipäeva tähistada põrkub isa sooviga sellest pääseda, üksikud killud annavad aimu unarusse jätmise kogemisest lapsepõlves.

    Kõigist kõlavatest muusikapaladest jääb filmi võtmestseeni saatma Queeni ja David Bowie ajatu „Under Pressure“, kõlalt rõõmsameelne, sõnadelt sulgkerge ja tinaraske hoopis keerukam segu: That’s the terror of knowing what this world is about, watchin’ some good friends screamin’ „let me out“4. Sisuliselt ja visuaalselt mõjuvamat lõpusirget on raske ette kujutada ükskõik millisele filmile ükskõik millisel aastal.

    Sageli öeldakse mõne keeruka raamatu kohta, et seda ei saa filmiks teha. „Päikesepõletusega“ küsitakse, kas inimenegi filmi mahub. Suur osa nähtust avaneb videokassettidelt, peeglites, peegeldustes, varjudes, teispool pimeduse sirmi, säbrulisi salvestusi, katkendlikku mälu. Iga salvestus, iga mälestus, iga kogemus on vaid osaline, omamoodi memento mori: oskame ju sageli hinnata hetki ja inimesi alles tagantjärele, siis, kui neid meie kõrval enam pole, ja täit pilti aimata alles kaugusest, kui siiski.

    1 „Persona“, Ingmar Bergman, 1966; „Зеркало“, Andrei Tarkovski, 1975.

    2 „Normal People“, Lenny Abrahamson, Hettie MacDonald, 2020.

    3 „Beats“, Brian Welsh, 2019.

    4 Õudus teadmisest, milline on maailm, nähes häid sõpru karjumas „laske mind välja!“

  • Haaremi haare balletilaval

    HEILI EINASTO, AARE RANDER

    Vanemuise „Šahrazad“, helilooja Nikolai Rimski-Korsakov, lavastaja ja koregraaf Ricardo Amarante (Brasiilia), muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Taavi Kull ja Martin Sildos, kunstnik Renê Salazar David (Brasiilia), videokunstnik Aljona Movko, valguskunstnik Tõnis Järs, dramaturg Edson Artur Machado jr (Brasiilia). Tantsivad Alexander Germain Drew, Silas Stubbs, Alain Divoux, Sayaka Nagahiro, Maria Engel, Bleiddian Bazzard, Gus Upchurch, Josef Jagger, Ben Newman, Matthew Jordan, Giorgi Koridze, Yukiko Yanagi, Hayley Blackburn, Olivia Lenssens, Emily Ward, Laura Quin, Mirell Sork, Georgia Toni Hyrkäs jt. Esietendus 26. III 2022 Vanemuise suures majas.

    Eesti Rahvusballeti „Korsaar“, heliloojad Adolphe Adam, Cesare Pugni, Léo Delibes ja Riccardo Drigo, arranžeerija Aleksei Baklan, koreograaf ja lavastaja José Carlos Martínez (Pariisi Ooper), muusikajuht Lauri Sirp, dirigendid Kaspar Mänd ja Jaan Ots, kunstnik Iñaki Cobos (Hispaania), videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Rasmus Rembel. Tantsivad Cristiano Principato, William Newton, Nelson Peña, Ali Urata, Marcus Nilson, Joel Calstar-Fisher, Ami Morita, Madeline Skelly, Laura Maya, Anna Roberta, Sergei Upkin, Andrea Fabbri, Francesco Piccinin, Patrick Foster, Jevgeni Grib, Ketlin Oja, Akane Ichii, Nanae Maruyama, Ana Gergely, Leonardo Celegato jt. Esietendus 2. XII 2022 Estonia teatrisaalis.

    Kui „Bajadeer“ välja arvata, siis ei ole orientalismilainel sündinud balletivaramut meil kuigi palju esitatud. Mõned kuulsamad variatsioonid ja duetid on küll kujunenud galade ja konkursside raudvaraks, ent tervikteosena näeb neid harva. 2022. aasta tõi meie balletilavadele kaks tähelepanuväärset idamaa eksootikaga balletti: kevadhooajal esietendus Vanemuises „Šahrazad“ ja sügishooajal Estonias „Korsaar“.

    Kui esimene tekitab tänapäeval küsimusi orientalismi väärastunud olemusest, mida ei ole vanal moel enam justkui sünnis vaadata, siis „Korsaari“ problemaatika algab teose muusikalisest virvarrist, milles on palju sümpaatseid meloodiaid, kuid nende kokkupanekul ei sünni muud kui keskpärane kompott. Nende teoste tänapäevasel lavastamisel oodatakse originaaliläheduse püüdu, pelgalt silmailu pakkuvat meelelahutust või kultuurpoliitilist uurimust orientalismi kohta.

    See, mida aga kindlasti ei eeldata, on orientalism kui oma aja võimunäide suhtes teistesse kultuuridesse, naistesse jne. Omal ajal inspireeris müüt odaliskidest ja idee polügaamsest elustiilist lääne kujutlusvõimet ning sellest kujunes kasumlik äri kirjanduses, kujutavas kunstis ja ka teatrilavadel, mis hõlmas ka klassikalist balletti.

    Estonia „Korsaari“ lugu, mis tugineb George Byroni poeemile, hõlmab röövimist, mõrva, laevahukku ja õnneliku lõpuga armastuslugu. Medora – Anna Roberta, Conrad – William Newton, ori Ali – Leonardo Celegato.

    José Carlos Martíneze „Korsaar“. Alustame „Korsaarist“, mille muljed on värskemad ja mis on teosena vanem kui „Šahrazad“. „Korsaari“ lugu, mis tugineb George Byroni poeemile, hõlmab röövimist, mõrva, laevahukku ja õnneliku lõpuga armastuslugu. Kui balleti esmavariandile kirjutas muusika Adolphe Adam, kes on peamiselt tuntud „Giselle’i“ autorina, siis hilisemate heliloojate täiendused on sedavõrd mahukad, et vääriksid eraldi artiklit. Siinkohal võib vaid tunda kahetsust, et Adami varjundirohket muusikat on kuulda vähe ning hiljem balletitehnika demonstreerimiseks juurde kirjutatud ja laenatud teiste heliloojate muusikat liigagi palju.

    Ent kui teatril on tantsijaid, kelle tantsutehnilised oskused väärivad esiletõstmist, ei soovi ju keegi populaarseid variatsioone või stseene teosest välja jätta vaid seetõttu, et seda saatev muusika on stseeni iseloomu arvestades palaganlik nagu paša unenäos (tuntud kui le jardin animé). Kuna balleti partituuri on kaasatud erisuguse stiili ja andega heliloojad, on selle materjaliga raske välja jõuda kõrgkunstini, pigem jääb see tantsuliseks ekstravagantsuseks.

    Justkui trotsiks, et ei saanud seda balletti oma tantsijakarjääri jooksul tantsida, on endised Pariisi Ooperi tantsijad Manuel Legris ja José Carlos Martínez pöördunud selle balleti juurde lavastajatena. Martínez on lavastuses teinud suuri kärpeid, vähendanud kõrvalliine, et esile tuua piraat Conradi ja orjatariks müüdud Medora seiklusi täis armastuslugu. Tantsud on üles ehitatud rikkalikule balletisõnavarale, mis tundub kohati koguni rudolfnurejevlikult ülekruvituna. Igavlemishirmu ei ole, sest liikumiskeel kätkeb märkimisväärselt ka kätekoreograafiat, mis viimasel ajal nähtu taustal tundub värskendava puhanguna.

    Kuigi on tunda lähtumist Marius Petipast, on lavastus elavam, liikumissõnavara skaala laotub romantismiajastu rafineeritud jalatööst ekspressiivsemate neoklassikaliste liikumisteni. Karakter­tantsudes on särtsu, mis viib mõtted eemale nende sammude põlvnemise juurde (näiteks poola või ungari tavandist) – see kõik tundub kõnealuse balleti muusikalisele materjalile lavastades kohane, kuna muusikas ei kõla ida­maisust ega keskeuroopalikku rahvalikkust, vaid selle meloodia ja kõlad on lääneeuroopalikud.

    Kuna „Korsaari“ algne koreograafia ei ole säilinud ning tänapäeva on jõudnud üksikud populaarsed hetked eri lavastustest ja eri loojatelt, ei olegi mõttekas alustada nende jäänustele liha ümberkasvatamisest, vaid lavastusele skeleti loomisest. Nii Medora ja Conradi armastusliin kui ka Birbanto reeturlikkus jõuavad kenasti publikuni, eriti kui seda toetab hea artistlikkus ja näitlejatöö. Aga kui peategelaste armastusliin on selgelt välja joonistatud, siis Gulnare ja Conradi orja Ali rollid on sedavõrd visandlikult kujutatud, et jääb mulje, nagu oleksid nad balletis vaid selleks, et tantsijatele tööd anda.

    Martíneze lavastuse puhul on väga suur osakaal osatäitjatel: just neist sõltub, kas sünnib kiredraama või jääb lavastus mõjuma kostümeeritud balletikonkursina. Esietenduse koosseis pakkus tantsulist draamat, milles tantsutehniline meisterlikkus oli karakterite meeleolude ja tunnete avamise teenistuses, mis tegi selle iseenesest banaalse loo huviga jälgitavaks.

    William Newtoni Conradist õhkus uljust ja üllust, mida ei oskaks piraadist oodatagi, kuigi baironlikku salapära ja süngust temast ei leia. Medoraga kohtumine toob temas välja peaaegu poisikeseliku entusiasmi ja valmisoleku armastatu nimel mägesid liigutada. Anna Roberta Medora on just selline naine, kelle nimel tasub pingutada: rikka siseilma ja kauni välimusega, milles meelelisus seguneb peene elegantsiga. Anna Roberta suudab kehaliselt välja tuua peened tundevarjundid: näiteks I vaatuses, kui orjakaupleja Lankendem tõukab teda paša poole ja ta samal ajal püüdleb Conradi poole, siis sama liigutust eri meeste poole korrates on see täidetud erisugusest tundest, ning tõmme ühe poole ja eemalepõrge teisest on kehaliselt nähtav ja äratuntav.

    Laura Maya, kes Medorana Newtoni Conradile hilisemates etendustes sekundeeris, oli ühtaegu habras, puhas ja intuitiivne, seejuures aga kontrollis justkui resoluutselt käitumist ja suhtlemist. Andrea Fabbri, kes on hooaegade vältel oma näitlejaoskusi lihvinud, sobis piraat Birbanto rolli kui valatult. Conradi kamraadist saab tema salalik vaenlane, kui esimene ei soovi Medora päästmisretkega kaasa võetud orjatare talle saagina anda, vaid annab neile Medora palvel vabaduse – Fabbri toob Birbanto solvatud eneseuhkuse ja kättemaksuhimu veenvalt esile.

    Talle sekundeerib Ana Gergely loodud elujanuline ja hoogne Birbanto sõbranna. Vaatamata sellele et Gulnare roll jääb lavastuses suuresti illustratiivseks, täidab Ketlin Oja tegelaskuju naiseliku küpsusega, milles flirt pašaga toimub väljapeetud viimistlusega, tantsijanna tehnika on lihvitud ja karakteri loomise teenistuses. Need läbitöötatud rollid päästsid lavastuse orientalismiballettide soorollide käsitlusega kaasnevast piinlikkusest.

    Seevastu teisel esietendusel jäi valitsema konkursimeeleolu: nautida võis tantsijate tehnilist meisterlikkust, liikumisjadade efektset esitust, mitmekordseid fueteesid Ami Moritalt, rabavaid tuure nii maas kui ka õhus. Kuid karakterid jäid balletileksika laitmatu soorituse varju: Ami Morita, kes möödunud kevadel tantsupäeva galal vaimustas nüüdisaegse tantsunumbri värvika esitusega, näib klassikaliste osade puhul keskenduvat liigutuste sooritamisele, ent Eestis on siiani olnud tavaks, et ka kõige keerukamad ja raskemad tantsutehnilised trikid on mõtestatud. Nii juhtuski, et tema Medorat ja Akane Ichii Gulnaret eristasid ainult kostüümid.

    Sama lugu oli ka teise esietenduse kolme meeskangelase Joel Calstar-­Fisheri (Conrad), Leonardo Celegato (Ali) ja Francesco Piccininiga (Birbanto), kes mõjusid hämmastavalt ühesuguselt. Kuna „Korsaaris“ on karakterite loomiseks materjali, jääb loota, et kui esietenduste pinged möödas ja liikumisjadad omandatud, on aega (ja soovi) arendada ka rolli sisulist külge ning see innustab vaatajaid lavastust vaatama rohkem kui korra.

    Üle pika aja võis nautida teatrilaval vanaaegset maalitud dekoratsiooni, mis rõhutas sümpaatselt lavastuse romantismiaegsust ning sellesse väga oskuslikult ja taktitundeliselt sulandatud videokujundust tormistseenis. Valguslahendused ja kostüümid tõid lavastuse tugevused hästi välja ning kogumulje, eriti esietendusel, oli oivaline.

    Vanemuise „Šahrazadis“ andsid solistid endast parima, kuid paraku ei saa tantsijad kunagi tuua keskpärast lavastust tähelennuni. Sultan Šahrijar – Alexander Germain Drew, Šahrazad – Sayaka Nagahiro, väravahoidja – Silas Stubbs.

    Ricardo Amarante „Šahrazad“. „Šahrazad“, tuntud küll „Šéhérazade“ nime all, esietendus 1910. aastal Pariisis. Libretist ja koreograaf Mihhail Fokin tõi lavale loo „Tuhande ja ühe öö“ esimesest peatükist. Balleti keskne teema on eelkõige seksuaaliha ja -rahuldatus, kuid orientalistlikus balletis ei ole niivõrd oluline viimane kui idamaine eksootika ning euroopalikust erineva pere- ja ühiskonnamudeli esitus – läänemaailma himu ja huvi ülekandmine salapärasesse maailma, haaremite õhustikku, tulvil sultani naisi, liignaisi, naisorje jne.

    See ballett elab balletiloos oma teema tõttu ennekõike omaaegse šedöövrina, mitte igavikulise kõrgkunstina. Oma memuaarides kirjeldab Fokin „Šéhérazadet“ kui esimest balletti, milles ta sai täielikult kujutada oma ideid ja unistusi sellest, milline ballett olema peaks. Tema taotlus, et liigutused oleksid publikule kergesti arusaadavad, lugu selgelt arendatud ja kehastatud žestikuleeritud liigutuste kaudu, murdis seni kehtinud balletipantomiimi traditsiooni.

    Sarnaselt kõhutantsijatega ja neid jäljendavate vabatantsijatega tantsiti Fokini balletis paljajalu, mis oli tollal balletilaval ennekuulmatu. Liikumised ja poosid olid valdavalt üles ehitatud paralleelsetele või ristiasetatud jalalabadele. Fokini arvates ei olnud balletitraditsioonis midagi inetumat kui jalgade hargitamine.

    Tolleaegsele balletile äärmiselt ebatavalisena lisas Fokin koreograafiasse kõhutantsust pärit puusaliigutusi, kuid eelkõige ilmnes idamaisus madudena vooglevate käte koreograafias. Fokini „Šéhérazade“ naistantsus oli kätel suurem roll kui tolleaegses kõhutantsus, kus kätel oli ennekõike puusatööd toetav ja raamiv ülesanne (kätekoreograafiate iseseisvumiseni kõhutantsus jõuti alles 1920. aastatel). Oma mälestustes tunnistab Fokin, et teda ei huvitanud autentsus, vaid tantsude ärgitajad olid raamatuillustratsioonid ja maalid: ta koreografeeris „kujutletud idamaad“, mis mõjub paraku XXI sajandil pinnapealse ja võltsina.

    Tugevalt orientalismiideoloogiat kandva balletina on „Šéhérazade“ harva balletilavadele naasnud. Lisaks Fokini originaali rekonstruktsioonile Andris Liepalt 1994. aastal oleme saanud näha kolme hilisemat versiooni: Alonzo Kingilt (2009), Jean-Christophe Maillot’lt (2009) ja Kenneth Greve’ilt (2010).

    Millist kujutlust idamaade haaremitest pakub brasiillasest koreograaf Ricardo Amarante XXI sajandil? Kui Fokini töö oli oma aja suurteos, siis sama ei saa öelda Tartus esietendunud „Šahrazadi“ kohta, milles meloodiline muusika ei tule küllaseks kehapoeesiast, vaid esitleb paljudele nüüdisaja koreograafidele omaselt lühifragmente – ja nii kajab lavalt vastu tänapäeva elurütmi katkendlikkus libaorientaalses võtmes.

    Koreograaf on naistantsu uuesti tõstnud varvaskingadele ning käed on balletikehale raamiks ega jutusta plastikakeeles oma lugu. Vähene on ka vaagnatöö, kui välja arvata juhuslikud balanchine’ilikud puusade teljelt äratõuked, mis mõjusid efektselt ning lõhkusid nauditavalt liikumiskeele dünaamikat, kuid kokkuvõttes jääb idamaisus muusika ja kostüümide kanda. Kui Fokini koreograafias oli välditud jalgade hargitamist, siis nüüd läbivad naistantsu suured jalaringid (grands ronds en dehors) ja Fokinist enam on Amarante tähelepanu pööranud just meeste tantsule, mille jõulisus omandab kohati jurigrigorovitšiliku ulatuse. Kui Fokini lavastus kirjutas ennast ajalukku kui üks esimesi ballette, mis tõi lavale seksi simuleerimise, seda küll eelkõige poses plastiques’i stilistika kaudu, siis Vanemuise laval on orgastilised stseenid võimendatud justkui falloseküllaseks bakhanaaliks, mis tõi mälupilti tantsu-uurija Susan Fosteri kirjutised meespilgu domineerimisest balletis ning varvaskingast kui fallosest.

    Fokini lavastuse keskmes oli pikk Zobeida ja Kuldse orja duett, mis oli loodud Ida Rubinsteini ja Wasław Niźyński karismaatilisust arvestades. Amarante kas ei usalda oma lavastuse solistide sarmi või peab olulisemaks esile tõsta orgiaõhustikku, mistõttu see süidi osa ei ole lavastuses duett, vaid väga erisuguse kooslusega bakhanaal, milles vahelduv arv paare loob erilaadseid kompositsioonivõtteid rakendades duette. Muusika elab seejuures oma elu, olles orgiale tapeediks: vahet pole, kas muusikas tuleb teema kordus või muutus, selle kajastamine ja järgimine ei ole koreograafile oluline, pigem kulgeb kõik omasoodu.

    Amarante, kelle soov on ta oma sõnul (kavalehel) pakkuda filmilikku kogemust, tegeleb oma ideede ja mõtete kohandamise ja sobitamisega muusikasse, ilma vähimagi soovita tunnustada muusikasse kätketud dramaturgiat. Kui bakhanaalile keskenduv lavastus oleks sellele pühendunudki ja jätnud kõrvale ülesande lugu jutustada, võinuks lavastus olla omamoodi ajastukuvand (ükskõik kui küsitava väärtusega), nüüd aga mõjus see veidra draamaballetina.

    Kuna nüüdses lavastuses naaseb Šahrijar jahiretkelt teatraalselt võimendatud bakhanaali, saab järgnev tapatalgu jõhkrama mõõtme kui see oli Fokinil. Erinevalt Vene Balleti versiooni lõpust, kus Zobeida surmab end noaga, on Amarante otsustanud peategelase ellu jätta. Enne kui Šahrijar jõuab tappa Šahrazadi, lõikab naisesse armunud eunuhh-väravahoidja Šahrijaril kõri läbi. Kavalehelt loetava kahetsuseni laval ei jõuta („Šahrazad näeb seda traagikat ning tunnetab, kui tühine on elu ja näeb loos ka iseendal süüd“) ning nii mõjub lõpupilt Šahrazadi ja väravahoidja minekust tagalavale avanenud värava suunas küll visuaalselt ilusa lõpuna, kuid meeleliselt taas naise andumisena kellele tahes elu nimel, mõjudes nii jällegi orientalistliku kuvandi võimendumisena.

    Vanemuise trupp oli esietendusel heas vormis, massitantsudes oli sünkroonsust, solistid andsid endast parima, kuid paraku ei saa tantsijad kunagi tuua keskpärast lavastust tähelennuni.

    Kaks „haaremihaaret“. Lääne muusikateater on täis orientaalset eksootikat pakkuvaid lavateoseid, mis esitab tänapäeva poliitilises maailmas lavastajatele tõsise proovikivi, et mitte muutuda teisi kultuure alavääristavate kuvandite taastootjaks ja levitajaks. Nende kahe balleti puhul näeme kaht erisugust „haaremihaarde“ ajendit: ühel pool on lummavate meloodiate ja värvika orkestratsiooniga Rimski-Korsakovi romantiline heliteos (1888), teisel pool koreograafiliselt ahvatlev ja esitajatele tehniliselt nõudlik, kuid muusikaliselt kahvatu lugu.

    Kui „Korsaari“ puhul seisab lavastaja vastakuti küsimustega, mida võtta ja mida jätta ning kuidas see muusikaliselt tsirkuslik kollaaž tervikuks siduda, siis „Šéhérazade“ on kompaktne tervik, selgemalt idamaise meloodiapiltidega. Kui „Korsaari“ muusikast tuleb idamaisust otsida, siis „Šéhérazadesse“ on see sisse kirjutatud. Siiski on mõlemad lavastused lähtunud orientalismikuvandist, püüdmata leida teistsuguseid võimalusi. Tänapäeva maailmas kohtab seksuaalorgiaid pigem üliliberaalses läänes kui riikides, kus kunagi on olnud haaremid, mis toimisid teistel alustel, kui eurooplased on seda ette kujutanud ja fantaseerinud.

    „Korsaari“ puhul ei nõua miski orientaalse diskursuse juurde jäämist, kuigi Martíneze lavastus küündis tervikballetini ning suutis sõltuvalt koosseisust pakkuda ainult silmailu või sellele lisaks ka kiredraamat. Ja kuigi „Šéhérazade“ muusika näib ette kirjutavat idamaise loo, siis võimaldab muusika kirjutada sellele teistsuguse loo ning mitmeplaanilisemad karakterid kui Amarante eskiisi tasandile jäänud lavastus seda pakkus.

    Kommentaar

    Marius Petipa varjule jäänud meistriteos 

    SIRJE KEEVALLIK 

    „Pojake, seo sall kõvasti ümber kaela. Venemaal on külm, seal põlevad tänavatel lõkked,“ ütles armastav ema Pariisis 29aastasele Marius Petipale, kui too asutas Peterburi sõitma.* Nimelt oli Vene keiserlike teatrite direktor Stepan Gedeonov pakkunud talle esitantsija kohta palgaga kümme tuhat franki aastas koos iga-aastase tuluõhtuga. Tantsijale, kes seni oli pidanud Bordeaux’s, Nantes’is ja Madridis tegutsema vabakutselisena, oli pakkumine ahvatlev.

    Kui ta 29. mail 1847 Peterburi jõudis, pani ta järgmisel päeval fraki selga ja ilmus härra Gedeonovi juurde. „Allez-vous promener,“ ütles direktor. Petipa ehmatas, sest direktor ilmselt ei teadnud, et prantsuse keeles on sellel väljendil kaks tähendust: pigem „Laske jalga!“ kui „Minge jalutama“.

    Petipa selgitas ettevaatlikult, et Tema kõrgeausus on ise ta Peterburi kutsunud, mille peale direktor ütles, et suvevaheaeg kestab neli kuud ja sel ajal tööd pole. Petipal oli halb kogemus Nantes’ist, kus ta kuueteistaastasena vigastas põlve ja impressario keeldus talle järgmisel kuul palka maksmast. Siin aga selgus, et palgaga pole probleeme ja tulevasel tantsijal on isegi võimalik saada avanssi.

    Nii algas Marius Petipa viiskümmend kuus aastat kestnud karjäär Peterburis. Esitantsija tähendas tollal üksiti ka koreograafi ja nii palutigi Petipal korrigeerida Joseph Mazilier’ tantse Édouard Deldevezi „Paquita’s“. Esietendusel viibis ka Nikolai I, kellelt saabus mõne päeva pärast kingitusena rubiini ja kaheksateistkümne briljandiga sõrmus.

    Adolphe Adami „Korsaar“ ilmus Peterburi Bolšoi Kamennõi teatri lavale 1858. aastal Jules Perrot’ lavastuses, kes oli ümber teinud Mazilier’ koreograafia ja lisanud Adami muusikale tükikesi Cesare Pugni loomingust. Conradi rollis oli Marius Petipa, kes astus 1862. aastal 44aastasena viimast korda üles tantsijana ning tõi juba järgmisel aastal lavale „Korsaari“ uue versiooni.

    1868. aastal tuli Peterburi saksa tantsijanna Adele Grantzow, kaasas Léo Delibes’i „Lillede tants“. Petipa lisas sinna veel mõned sama autori muusikatükid ning „Korsaar“ sai täiesti uue osa pealkirjaga „Elustunud aed“. Muusika autorite hulka lisandus neljanda heliloojana Riccardo Drigo aastal 1899, mil Petipa otsustas kasutada tema kui Maria teatri balletidirigendi ja helilooja muusikat esimese vaatuse pas de trois’s, mida tantsisid kaunitar Medora, korsaar Conrad ja selle ori Ali.

    Balletti said näha need, kes käisid omal ajal Eesti kinodes vaatamas Moskva Suure teatri etendusi. 1899. aasta originaali olid aastal 2007 püüdnud taastada Aleksei Ratmanski ja Juri Burlaka ning seda versiooni näidati aastatel 2013–2019 lausa kolm korda.

    Tuleb tunnistada, et Estonias esietendunud José Carlos Martíneze lavastus ei jää Suure teatri omale mingil moel alla. Oleneb muidugi maitsest, aga mulle meeldib see isegi rohkem. On vähem paraadi ja rohkem tantsuga väljendatud emotsiooni, vähem XIX sajandiga seostuvat trafaretti ja rohkem vabadust. Kui Petipa oli kuulus oma laval valitseva korra ja sümmeetria poolest, siis Martíneze lavastuses arvasin aimavat Balanchine’i, kes pani neoklassikalise balleti suurkujuna tantsijad rühmas sageli tegema erisuguseid asju.

    Aga muusikas järgib Martínez Petipa eeskuju ja täiendab süüdimatult vana balletti uute lugudega. Tulemus pole seesugune tervik nagu „Luikede järv“ või „Pähklipureja“, kus muusika areneb tihedalt koos laval toimuvaga, ent publik saab nautida eksootikat ja ekstravagantset idamaad. Muidugi tuli siis midagi ka ära jätta, näiteks paša haaremisse tunginud Conradi surmamõistmine, mispeale Medora nõustub Conradi päästmiseks pašaga abielluma, aga loori all on peidus hoopis Gulnare ja sõrmus pannakse tema sõrme.

    Kõigest hoolimata on lavastuses siiski säilinud Petipa vaim, mis ongi kõige tähtsam. Ja kuigi kuulus pas de trois on tõstetud esimesest vaatusest viimasesse, on see kui hinnaline muuseumiaare, mida ükski koreograaf naljalt ei muuda. Kahju, et Estonia lava on nii väike. Conrad ja eriti Ali pidid vahel oma hüpete kaskaadi hoogu pidurdama, et mitte kulissidesse tormata.

    Väheke arusaamatuks jääb mulle kavalehel esinev „Võluaed“: Petipa „Jardin animé“ on otsetõlkes ju „Elustunud aed“. Algselt oligi tegemist lillede moondumisega kauniteks naisteks, kelle vahel tantsivad Medora ja Gulnare. Ka Martíneze lavastuses on see kui pašale vesipiibu uimas ilmuv kujutluspilt. Petipa varjule jäänud meistriteosega tutvumine on kahtlemata nauditav elamus.

    Lõpuks võib öelda, et kohe pärast esietendusi Estonias, juba 5. detsembril, asus José Carlos Martínez tööle Pariisi Ooperi balletijuhina, astudes sellega ühte ajaloolisse ritta selliste kuulsustega nagu Sergei Lifar, Rudolf Nurejev, Brigitte Lefèvre ja Aurélie Dupont.

    * Мариус Петипа, Материалы, воспоминания, статьи, Исусство, 1971.

  • Riigi kultuuri aastapreemiad

    Heli Allik – Jonathan Littelli romaani „Eumeniidid“ tõlkimine prantsuse keelest eesti keelde

    Jan Kaus, Sõda ja sisikond. – Sirp 4. XI 2022

     

    Maria Faust – 2022. aasta loominguline tegevus

    Maria Mölder, Jõulud olevatki mõeldud Eesti jaoks, ju käib asja juurde ka „Jõulu­jazz“. – Sirp 3. I 2023.

    Malle Maltis, Maria Fausti nimeline filtreerimismasin. – Sirp 21. X 2022.

    Maria Mölder, Kas inimesel on hing? – Sirp 28. VIII 2020. 

    Ivo Heinloo, Kolm mälupilti seoses Maria Faustiga. – Sirp 21. IV 2017. 

     

    Eik Hermann – aktiivne ja viljakas arhitektuurialane tegevus 2022. aastal

    Karin Bachmann, Mõõdukas pragmapoeet. – Sirp 3. II 2023

     

    Rainer Sarnet – dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“

    Katrin Tegova, Pill tuleb pika spiili peale. – Sirp 18. II 2022

     

    Jaanus Samma – väljapaistev loominguline tegevus 2022. aastal

    Margaret Tali. Kummardus argielu paradoksidele. – Sirp 20. I 2023 

    Kerttu Palginõmm. Kunst või teadus? – Sirp 2. XII 2022 

    Terje Toomistu. Homonatsionalismi kriipiv visioon. – Sirp 14. V 2021 

     

Sirp