Toeta
Otsi

Naised teaduses

  • Joonistamine avab ukse paralleelmaailma

    GRETE TIIGISTE

    Londonis tegutseva arhitekti Pascal Bronneri joonistused on pälvinud palju tähelepanu. Teda on tunnustatud Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (The Royal Institute of British Architects, RIBA) pronksmedali, Serjeanti auhinna ja Fitzroy Robinsoni joonistusauhinnaga. Koos partner Thomas Hillieriga veavad nad bürood Flea Folly Architects, nende eesmärk on luua üllatavat ja rõõmu valmistavat arhitektuuri, mille puhul pole funktsionaalsus peamine. Bronner uurib doktoritöös joonistamist kui mõtisklust, mis avardab traditsioonilist arhitektuuri- ja kunstiteooriat. Aprillis astus ta üles kunstiakadeemia vabal arhitektuuriloengul ettekandega „57 milligrammi grafiiti“.

    Sinu teekond arhitektiks saamiseni pole olnud tavapärane. Esmalt lõpetasid vabade kunstide osakonna Londoni kunstiülikooli Central Saint Martinsi kolledžis ja pärast seda said arhitektuuridiplomi Bartletti arhitektuurikoolist. Kas oled alati soovinud end siduda arhitektuuriga?

    Joonistamine on olnud mu elu loomulik osa, see on justkui rituaal, mis sai alguse juba enne arhitektuurihuvi. Isegi kui ma poleks arhitekt, joonistaksin ikka. Lapsena joonistasin väga palju, kuid Central Saint Martins on kontseptuaalne kool ning sealsed õpinguaastad möödusid peaaegu ilma joonistamiseta. Kaunid kunstid on nii lai valdkond, et eksisin pisut ära. Mul ei olnud varem kavatsust arhitektiks saada, aga ühtäkki hakkas see ala kutsuma.

    Pascal Bronner joonistamas teost „Ujuja – monotoonsuse jumalanna“ seeriast „Aedniku jumalused“.

    Kui ma Bartletti arhitektuurikoolis õppisin, siis neid pliiatsiga joonistavaid tudengeid ei olnud kuigi palju. Teisel kursusel sain raamatute vahendusel tuttavaks arhitektide Douglas Dardeni ja Shin Takamatsuga, kelle õhutusel armusin uuesti joonistamisse. Ülejäänud aja arhitektuuriõpingutest vaid joonistasin ega kasutanud arvutit pea üldse.

    Õpetad Greenwichi ülikooli arhitektuuriosakonnas. Kuidas suhtud asjaollu, et arhitektuuritudengid joonistavad väga vähe, kui üldse?

    See on loomulik areng. Tehnoloogia ja arhitektuur on kiiresti kaugele arenenud, ehitisi projekteeritakse praegu teistmoodi kui enne arvuteid. Joonistus- või vähemalt visandamisoskus on mulle siiski väga tähtis nii töös kui ka õpetamisel. Soovitan tudengitel hankida visandiraamat, mille abil saab mõtted kiiresti läbi proovida. Joonistamine ja visandamine võimaldavad disaini paremini kontrollida. Mõnikord on arvuti tarkvara niivõrd kõrgel tasemel, et teeb ise otsused tudengite eest ära. Kui tudengid toetuvad ainult joonestusprogrammidele, kaob kontroll loodu üle. Käega joonistamine on autentsem. Üldiselt on arvutisse ülekolimine siiski tavapärane progressi osa ja mul pole sellega probleemi.

    Sinu loomingut on nimetatud paber­arhitektuuriks. Kuidas seda seletad?

    Huvitav, sest ma ise ei nimeta oma tööd pea kunagi paberarhitektuuriks. Mõtlen endast rohkem kui arhitektist, kes joonistab. Tihti ei joonistagi ma arhitektuuri. Paberarhitektuur on sageli arhitektooniline, kuid minu joonistused pole ilmtingimata arhitektuurilised. Vahel siiski, aga see sõltub, mida ma parasjagu joonistan. Pean end pooleldi arhitektiks, pooleldi kunstnikuks. Või siis olen arhitekt, kes armastab joonistada.

    Thomas Hillieriga tegutsete büroos Flea Folly Architects. Millele see nimi viitab?

    Kui olin lõpetanud arhitektuuriõpingud, tegelesin umbes aasta ehtekunstiga, lõin mängulisi ja arhitektuurielementidega ehteid. Nii sündis nimi Flea Folly. Folly on mänguline hoone, millel ei ole kindlat funktsiooni – see on pelgalt ilus või skulpturaalne objekt. Flea ehk kirp viitab väiksusele, miniatuursusele. Nimetasime ka oma büroo nii, kuna tegeleme maketeerimisega, kuid me ei näe neid objekte makettide, vaid miniatuuridena, nii-öelda nukumajadena. Kui laps mängib nukumajaga, siis ta elab mängu ja majja täiesti sisse ega mõtle, et tegu on miniatuurse ehitisega. Meie ehitised kannavad sellesarnast mõtet, andes hoogu kujutlusvõimele. Need objektid on nagu kirbutsirkus – väikesed, aga päris. Või siis nagu bonsaipuu.

    Kunstiakadeemias antud loengus mainisid, et arhitektuuri ülesanne on üllatada ja rõõmu valmistada. Kuidas see teie büroo arhitektuuriloomes väljendub? Millised arhitektuuriobjektid täidavad selle ülesande?

    Meie büroo moto järgi peavad hooned mingil moel vaimustama. Töötame tihti lugude ja jutustustega. Nendeks võivad olla mängulised ja sürrealistlikud muinasjutud. Püüame neid omadusi ka arhitektuurile üle kanda. Üks meie viimatine töö on Kew botaanikaia paviljon Wakehurstis. See ehitati piirdepaneelidest, pajuvitstest ja heinast – materjalidest, mida on paviljoni ümber palju. Selles on midagi kaunist, kui objekt sulandub ümbritsevasse ja on valmistatud seal leiduvatest materjalidest.

    Olen briti arhitekti Peter Salteri loomingu suur austaja. Ta räägib arhitektuurist väga elutargalt, haritult, mänguliselt ja meeldivalt. See väljendub ka materjalivalikus, näiteks kasutab Salter messingut, mis kindlatel kellaaegadel võluvalt valguse käes mängib. Salteri Osaka paviljon Jaapanis1 on projekt, mille ma ikka ja jälle ette võtan. Selles ruumis on midagi eriskummalist, kuna Salter paigutas hoone fassaadi siseruumi ja konstruktsioonid tõstis fassaadile. Mul ei ole olnud võimalust seda kohapeal näha, aga olen paviljoni jooniseid ja fotosid korduvalt imetlenud.

    Mulle meeldivad arhitektid, kes ruumi pea peale pööravad. Näiteks Renzo Piano ja Richard Rogersi kavandatud Pompidou keskus Pariisis, mis ei ole paberil projekt, vaid täiesti ehtne. See võlub, kui võetakse traditsiooniliselt hoone sees paiknevad elemendid, näiteks torud, ning eksponeeritakse neid eksterjööris. Imetlen projekte, kus normid on seatud kahtluse alla, neid püütakse eirata. Näiteks vene arhitekt ja skulptor Aleksandr Brodski ning arhitekt, disainer ja fotograaf Ilja Utkin. Nad on mu suurimad eeskujud. Jaapani arhitektuuriajakiri The Japan Architect korraldab rahvusvahelisi kujutletava arhitektuuri võistlusi. Venelaste konkursitööd sellele ajakirjale on suurepärased. Olen veetnud tunde neid töid vaadates ja joonistuse imet püüdes. Tahaksin külastada neid kujuteldavaid ehitisi, tahan, et need oleksid tõelised. Mida rohkem soovin, seda reaalsemaks need kujutlused ka muutuvad.

    Grimm City on projekt, muinasjutuvestjate vendade Grimmide lugudest tuletatud miniatuurne linnapilt. Seda tudengitega intensiivse töötoa käigus loodut oled nimetanud arhitektuurimuinasjutuks, millest kumab läbi kirg muinasjuttude vastu. See miniatuurne maailm on mõjus nii lastele kui noortele. Mis oli projekti peamine mõte?

    Grimm Cityl oli mitu tahku, üks neist hariduslik. Pean väga lugu arhitekt Shin Egashirast, kes õpetab Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis2. Õppetöö raames viib ta tudengid Jaapanisse, kust ta pärit on, ning korraldab mitmenädalasi töötubasid, mille käigus saavad tudengid disainida ja ehitada. Egashira viib tudengid institutsioonist välja ja on laiendanud haridusvälja mitteformaalsemaks. Töötubades ei panda hindeid ega väljastata tunnistusi, kammitsevad piirangud on kaotatud.

    Grimm City oli minu katse teha samalaadne haridusprojekt. Ehitasime Grimm City valmis minu stuudios Saksamaal. Töötasime ja viibisime kogu aeg koos ning arutasime pidevalt, kuidas muinasjutud meie projekti mõjutavad. Olin just kooli lõpetanud ning Grimm City oli esimene projekt, millele pidin ka rahastuse leidma. Ega ma loomise ajal ei teadnud, mis on Grimm City tegelik eesmärk. Tahtsin, et meil oleks lõbus ning õpilased näeksid arhitektuuris ka muid väljundeid. Töötuba toimus vahetult pärast majanduslangust, paljud arhitektid olid töö kaotanud. Soovisin uurida, kas on võimalik luua vähem funktsionaalset arhitektuuri, mis ei pea olema kasutatav ega elatav.

    Sind paeluvad kunstnike ateljeed ja sul endal on kaasaskantav stuudio.

    Jah, sel on väike kaamera, mis filmib mu käsi, et tudengitel oleks võimalik näha suurel ekraanil, mida parasjagu teen.

    Kasutan seadet peamiselt Green­wichi ülikooli esmakursuslastega, et nad saaksid näha mu visandeid ja makette. Soovin näidata, et ka kogenud spetsialistid eksivad. Kui ülesanne on luua kiiresti, umbes pooleteise tunni jooksul joonised ja visandid, siis on selge, et see pole piisav aeg millegi ilusa valmis tegemiseks. Ühtlasi näitan, et ajapuuduses olen sunnitud tegema kiireid otsuseid. Demonstreerin tudengitele oskusi, kuid teisalt näitan, et tööd tuleb teha ka siis, kui ei tea lõpptulemust. Tuleb lihtsalt peale hakata.

    Kas soovid näha selliseid otsinguid teiste kunstnike ja arhitektide ateljeedes?

    Kindlasti, kuna loomeprotsess on sama tähtis kui valmis teos. Ütlen sageli oma tudengitele, et eksimata ei ole võimalik sattuda tundmatutesse olukordadesse, mis lõpuks osutuvad huvitavaks ja arendavaks. Loominguline eksimine on väärtuslik, sealt tuleb edasi minna, et töö saavutaks ootamatu ja kõrgema kvaliteedi. Seepärast meeldib mulle vaadata kunstnike stuudioid rohkem kui nende teoseid, sest protsessi jälgimine on palju inspireerivam.

    Stuudioruumid on tihti kummalised, eriliselt kohandatud looja natuurile ja tööharjumustele. Üks mu lemmikuid on Paul Cézanne’i ateljee Prantsusmaal Aix-en-Provence’is. Eriti vahva on ateljee tagaküljel asuv uks, mis on mõeldud vaid lõuendite transportimiseks. Uks on ühtaegu praktiline, mänguline, kummaline ja sürreaalne.

    Liigume kaasaskantavatest stuudiotest portatiivsete linnade juurde. Sinu magistriprojekt „Uus-Malacovia“ („New Malacovia“) on kaasaskantav linn, mis on saanud inspiratsiooni kadunud Malacovia linnast. Sellest on 1980. aastatel kirjutanud Alberto Manguel ja Gianni Guadalupi fantaasiamaailmade kataloogis „Kujuteldavate kohtade sõnastik“ („The Dictionary of Imaginary Places“).

    See projekt sündis samuti majanduslanguse ajal. Lõputöö pidi olema kas praktiline või teoreetiline uurimus, mina valisin viimase. Lugesin end sisse nukumajade ja bonsaiaedade teemasse. Mõtlesin endast kui arhitektist, kes kujundab miniatuurse maailma, kus on võimalik elada ja selle eest hoolitseda, justnagu hoolitsetakse bonsaide eest. Mõnikord kohtab elutubades väikseid kivimaastikke ja elanikud nimetavad neid aiaks. Mulle meeldib idee, et kuskil diivani kõrval on tükike arhitektuuri, mille eest saab hoolitseda.

    Uus-Malcovia minilinna toiteallikaks on kartulid, mis salvestavad energiat. Kui kartuleid on piisavalt, siis on ka nii palju energiat, et süttiks lambipirn. See on mõeldud metafoorina: inimesed peavad muutuma leidlikumaks ning otsima võimalusi, kuidas jätkusuutlikumalt elada. Võib-olla ei peagi kogu arhitektuur olema inimese teenistuses, hoonet võib tajuda ka kujutlusvõime abil.

    Võtame mänguraudtee. Mänguhoos võib ümbritsev reaalsus mitmeks tunniks kaduda. Väikeste rongikestega sisenetakse teise ruumi. Mulle on see väga oluline ja nii võiks olla kõigi täiskasvanutega. Lapsena on meil palju erilisi maailmu, mis suureks saades kaovad. Siin saab tõmmata paralleeli pillimänguga. Mõne instrumendi mängimine annab elule palju juurde. Mulle on oluline joonistamine, ilma milleta ma olla ei saa.

    Rongimudelite motiivi kohtab palju laste- ja noortefilmides, tihti juhatavad need teed salamaailma, kus juhtub midagi maagilist.

    Tõsi, mänguraudteid on kujutatud kui väravat teise dimensiooni. Kui olin laps, siis oli meil samuti raudteemudel, mille mu isa oli valmistanud. Minu arvates oli ta selle teinud lastele, mitte endale. Sellest on kahju, sest kui lapsed suureks olid saanud, ei arendanud ta seda edasi. Ükskord ehitasime isaga koos mu õele nukumaja. Isa jättis mulje, nagu oleksin suurema osa majast mina valmistanud. See mälestus on ilmselgelt mõjutanud minu arhitektuuritaju, aga ka suhtumist makettidesse.

    Lapsepõlvele pühendatud muuseumis Londonis3 on palju hämmastavaid nukumaju. Täiskasvanud on nendest lummatud, vaatlevad neid kui uut asja ega mõtle, et ka endal võiks midagi sellist olla. See on laiem takistav asjaolu: miks me ei luba endal olla piisavalt mängulised? Enamik naudib selliseid asju ainult muuseumis või galeriis, kuid elus oleks rohkem rõõmu, kui koduski iga päev mängitaks.

    Mis on sinu mänguraudtee, mis sind teise dimensiooni viib?

    Tegelen naudingute ja mängudega pea professionaalsel tasemel, mistõttu võib müstika kergesti kaduda. See on osa töö olemusest. Mängin natuke kitarri, mis viib mind argipäevast eemale, erilisse kohta. Võiksin seda tihemini teha. Kitarri aitab reaalsusest ja ka joonistamisest välja. Film on teine väljapääs. Vaatan neid palju, võib-olla liigagi palju. Tihti jookseb mul joonistades mõni film taustal.

    Taotled doktorikraadi Melbourne’i Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist (RMIT). Keskendud joonistamisele ning su töö pealkiri on „The Droame“. Mida sa uurid?

    Olen alles doktoriõpingute alguses. Tunnen end sama eksinult kui „Uus-Malcovia“ projekti ajal, mil tegin palju joonistusi, aga ei teadnud, kuhu suundun. Aga sel korral naudin tundmatut teekonda. Üliõpilasena see hirmutas, sest ollakse seotud hinnetega, praegu doktorandina on mugavam.

    Uurimistöö käsitleb joonistamise dimensioone. Joonist vaadeldakse tavaliselt kahemõõtmelisena, kuid see on väga kolmemõõtmeline, sest paberil on paksus, grafiidil kaal. Neljandaks dimensiooniks on aeg, sest joonistamine võtab palju aega ja mõtted lähevad rändama. Lisaks on siin ka viies mõõde, millest üritangi kirjutada. See on rohkem metafüüsiline. Küsin, mis on see eriline maailm, kus arhitektid joonistades või makette valmistades elavad.

    Mind huvitab joonistamise kehalisus seoses paberi tunnetamisega. Lisaks paelub mind see koht peas, kus ma joonistades viibin. Seetõttu mõtlesin välja sõna droame. Kui varem ütlesin perele, et lähen joonistama, siis see kõlas pealiskaudselt ega kirjeldanud, mida tegelikult teen. Sõnavarast oli õige väljend puudu. Nii panin kokku sõnad „unistama“, „kodu“ ja „rändama“4 ning sain mõiste droame, mis võtab kokku joonistamise olemuse. „The Droame“ on liitvaldkond, mis ühendab joonistamise ja mõtiskluse. Usun, et projekteerides, disainides või joonistades püüab autor oma loodusse sisse elada. Joonist tuleb käsitleda väravana kujuteldavasse maailma.

    1 Peter Salteri projekteeritud paviljon Jaapanis Osakas. Joonised on leitavad aadressilt https://entirelandscapes.space/Osaka-Folly

    2 Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikool, Architectural Association ehk AA.

    3 Muuseum Young V&A avatakse taas 2023. aasta juulis.

    4 Inglise keeles dream, home, roam.

  • Õhinapõhine mees

    TRISTAN CZAR AASMÄE

    IFF ehk Imelike filmide festival tähistab tänavu 10. aastapäeva. Selle puhul tegin juttu festivali juhtoina Harly Kirspuuga, et vestelda isiklikust ja imelikest filmidest ja Susanna Smanjovi uuest rämpsfilmist „Nõiad otse põrgust“ (2023).

    Sul on mitmekesine taust. Kuidas tee sind filmimaailma viis?

    Kunagi lapsepõlves oli see võrdlemisi tavaline, et telekast tuli selliseid moodustisi, mida mõistlik inimene praegu totaalseks kräpiks nimetaks. Üheksakümnendate ETV ja erakanalid näitasid igasugust saasta, mille õigused nad parasjagu oma vähese eelarve eest said. See filmiteema tõmbas mind enesele defineerimata, mida film või filmitegemine üldse tähendavad.

    Harly Kirspuu: „Eeskujudeks võib pidada kolme filmi, mis mind kunagi üldse festivali korraldamise peale mõtlema panid: „Don Juan Tallinnas“, „Plaan 9 avakosmoses“ ja „Manos, saatuse käed““.

    Aga siis juhtus kogemata hoopis niimoodi, et läksin Tallinna ehituskooli ehitust õppima. Seal oli mul maailma parim ajaloo õpetaja Valdo Jask, kes inspireeris mind nii, et korraga mõtlesin, et paneks punki ja registreeriks end riigieksamitele. Ja nii saingi lõpuks Tallinna ülikooli ajaloo instituuti sisse. Seal komistasin kogemata EÜSi Põhjala, kus tekkis mõte filme näidata ja edasine on ajalugu.

    Kuigi tänase kohtumise põhjusi on mitu, siis üks on kindlasti see, et IFF, mille põhiline eestvedaja sa oled, saab sel aastal kümneaastaseks. Mis see IFF on ja kuidas asi üldse alguse sai?

    Teise kursuse lõpus nägin suvel Tallinnas igasuguseid vendi, kes ütlesid, et mine sinna ja mine tänna ning vaata mingeid tüüpilisi filme nagu „Kevade“ või „Kodanik Kane“1 – pilet kümnekas. Kas Eestis leidub kedagi, kes pole „Kevadet“ näinud ja oleks nõus maksma kümneka, et seda näha? Tere hommikust!

    Seepeale mõtlesin, et teen Põhjala ruumides mitmepäevase festivali ega näita „Kodanik Kane’i“ ja „Kevadet“, mida kõik on niikuinii kümme korda näinud. Näitan selliseid filme, mida tavaliselt kinodes pole ega küsi selle eest raha. Esimene film oli vist „Plaan 9 avakosmosest“2 – Ed Woodi vana klassika. Nii sündiski IFF ehk Imelike filmide festival.

    Miks seda tasuta tehakse?

    IFF on tasuta, et ka maailma kõige vaesem tudeng saaks alati meie juurde tulla. Kui tal sentigi raha ei ole, siis saab ta vähemalt filme vaatama tulla ega pea ühikas istuma. See on mulle kõige tähtsam, sest olen ka olnud vaene humanitaar. Peamine on see, et saaks ennast inimesena tunda.

    Kas selle kümne aastaga on ka midagi muutunud?

    Esimesed kaks aastat oli tegu mitmepäevase festivaliga, aga siis saime aru, et tuleb natuke kontseptsiooni muuta. Loogilisemalt nii, et teeme iga natukese aja tagant, kuid aasta ringi. Linastused toimuvad Tallinnas, Tartus ja Narvas.

    2017. aasta alguses lõime Põhjalast lahku ja hakkasime filme näitama EKKMis ja KuKu klubis. KuKus, kus ma praktiliselt tol ajal elasin, oli meile eraldatud väikene ruumikene. Me oleme harjunud sellega, et tavaliselt tuleb kümme-viisteist inimest. Kusjuures, ma olen avalikul festivalil olnud ka ainult kolme inimesega seansil. Üks film tõi aga otsese plahvatuse – Tommy Wiseau „Tuba”3. Meie Tallinna tehnikageenius Riho pidi linastuse ajal minema kuskile teisele objektile ja kui ma järgmisel päeval talle ütlesin, et ruumis oli eelmisel õhtul umbes 70 inimest, oleks ta sealsamas peaaegu maha surnud, sest ruum oli ette nähtud 35-le.

    Kas imelikud filmid on need, kus visatakse nalja iseenda üle või on need n-ö apsakad?

    Ma teen produtsendina täielikku kräppi, kuid see pole eneseteadlik. Kui hakata filmi tegema, siis tuleb seda žanri ka armastada. Ei saa selle üle nalja visata, sest siis kukub välja mõnitamine. Filmi või filmižanri mõnitamine ilma paroodiat tegemata on lihtsalt nõme.

    Veel on filmid, mis on ausalt tehtud, ja on filmid, mis on tehtud ausalt halvasti. Tommy Wiseau pani mitu miljonit ühe filmi alla. Kust see raha tuli? Keegi ei tea. Aga see on ausalt ja halvasti tehtud ning see ei ole eneseteadlik. Tommy viimaste filmide puhul häirib mind, et need on niivõrd eneseteadlikud. Ta viskab enda üle nalja ja teadvustab, et jah, teebki halbu filme. Ometi ei ärka keegi hommikul üles mõttega, et hakkab halba filmi tegema. Tulemus ei ole sel juhul kindlasti midagi vaadatavat.

    Kas IFFi ootab ees ka huvitavaid koostöid?

    Me paneme Tallinna asutuses nimega 300 (mõned mäletavad seda Suhkrumolli nime all) ja Tartu Salongis 10. sünnipäeva puhul kõva peo püsti. Üritus tuleb küll ilmselt piletiga, sest peaesineja on Evestus, kes esitleb seal ka oma uut plaati. IFF saab kümme ja vähemalt kümme tuleb veel! Samuti on selgunud, et „Toa“ staar Greg Sestero tahab sügisel juubelituuril jälle Eestisse tulla, sest „Tuba“ saab 20aastaseks ja lisaks tahab ta promoda oma uut tulnukafilmi.

    Sa paistad olevat tuliselt poliitiline kodanik. Kas imelike filmide huvi on ehk poliitilinegi?

    Minu jaoks ei ole. Me oleme näidanud nii „Valgust Koordis” kui „Kolbergi”4, mis on Natsi-Saksamaa kõige viimane film. Minul selles mõttes vahet ei ole. Töö on töö ja isiklikud vaated on isiklikud vaated. Kui me näitasime eriolukorra ajal filmi „Jumal pole surnud 3“5, siis olin natuke mures küll, et äkki võetakse seda mingi maailmavaatelise seisukohavõtuna. Õnneks oli inimestel aru peas ja nad mõistsid, et filmikunst jääb teistest asjadest eraldi.

    Sa oled Susanna Smanjovi, kes tegi filmi „Rikutud Hing. Viirus” (2021), produtsent. Kuidas sa temaga kohtusid?

    Kui meil hakkas Julius Kitsega valmis saama esimene film „Reich of the Dead“ (2019), teadsin, et kuskil on Toomas Aria, kellel saab kohe valmis „Õiglus“ (2019). Siis kuulsin kuskilt, et eksisteerib Su­sanna Smanjov, kes üritab ka mingi filmi hakkama panna. Keegi saatis mulle filmi „Rikutud hing. Viirus“ treileri. Mõtlesin, et kurat võtaks, kui mina seda filmi välja ei anna, annab keegi teine. Kirjutasin talle, et ma tahan tema filmi välja tuua ja ta oli nõus. Minu kaudu saigi „Rikutud hing. Viirus” nii Sõprusesse kui HÕFFile. Nüüd on meil Susannaga leping kuni 2031. aastani, mis tähendab, et mina annan selle aja lõpuni tema filme välja.

    Susannal tuleb ju kohe välja ka uus film. Kas „Nõiad otse põrgust“ (2023) sarnaneb tema debüütfilmiga?

    Produtsendina lasen Susannal alati vabalt tegutseda, näiteks ei ole ma ühtki tema käsikirja kunagi näinud. Aga neil on küll mingeid sarnaseid jooni. Susannal on identiteedi teema väga südames, sest tema oli transnaine ajal, mil see ei olnud nii aktsepteeritud kui praegu. Ta üritab seda teemat pildile saada, aga see ei õnnestu teinekord võib-olla kõige paremini. Tal on oma lugu rääkida ja mina lasen tal seda teha.

    „Nõiad otse põrgust“ pidi esilinastuma täna algaval HÕFFil, miks see üritus katki jäi?

    See ei ole küll otseselt minu asi, aga Su­sanna läks kuidagi Helen Kõpuga raksu. Järgnes Kõpu HÕFFi inimeste vastane terror. Kui kirjutatakse ja helistatakse kümme korda päevas, siis saab mingil hetkel küll. Aga me toome filmi siiski välja! Tallinnas Sõpruses 6. mail ja Tartus samuti, kuupäev on veel selgumisel.

    Kuuldavasti on teil ju „Nõiad otse põrgust” filmiga ka Troma Entertainmentiga levileping. Kas see on endiselt jõus?

    Lepingut ei ole meil kunagi olnudki, see oli aprillinali. Aga Troma on väga huvitatud meie toodangust. Eelmine film ei tulnud nende alt välja vaid sel põhjusel, et keegi ei teinud ingliskeelseid subtiitreid. Nad tahavadki täpselt seda niši­filmi, mis meil siin pakkuda on. Seepärast ei saagi ma täielikult väita, et see oli aprillinali, sest kui „Nõiad otse põrgust“ saab subtiitrid alla, siis ilmselt läheb käiku ka. Millal need aga tulevad ja kes need teeb, on natuke selgusetu.

    Milles seisneb Susanna kui kunstniku fenomen ja miks sa tema eest seisad?

    Eks see ole nii, et osa inimesi vaatab imelikult või isegi vaenulikult, et mingi transnaine on filmi teinud. Seda nägin ma eriti filmi „Rikutud hing. Viirus“ ilmumise ajal, aga praegu on asjad natuke teistmoodi. Liigutakse sinnapoole, et täiesti kolmandajärgulised inimesed üritavad tema kuulsuse arvelt ennast meelde tuletada.

    Susanna ei oska filme teha, aga teeb sellepärast, et ta tahab. Ta üritab ausat kunsti teha ja oskused on siinkohal teisejärgulised. Samal ajal ei roni ta niisama naljalt ka igale esiküljele. Ta teeb täispikki filme, mis on sügavalt naivistlikud. See võibki olla Susanna fenomen. See, et ta tööl ei käi ja kaevab kuus päeva nädalas kuskil Lagedil mingisugust auku, et saaks võtteid korraldada, on sügavalt tema asi. Mina ei viitsiks kümme päeva kümneminutilise võtte jaoks mingit kraavi kaevata, aga tema viitsib.

    Sellist punki ei ole Eestis enne nähtud. Ta teeb kõike südamest. Kui on vaja kaskadööri, kes ennast põlema paneks nii nagu „Nõiad otse põrgust” võtetel, siis leiutab Susanna endale kostüümi ja panebki endale Pirita jõe ääres tule otsa.

    Teie koostööst teise IFFi eestvedaja Julius Kitsega on sündinud juba kaks filmi. Millal tuleb kolmas ehk „Dead of the Dead“?

    Stsenaarium on valmis. Joel Jans kirjutas ja sellega lõpetame triloogia ära. Siis hakkame tegema uut filmi pealkirjaga „Härra hakklihamasin“. Nii üks kui teine rahvakirjanik on juba öelnud, et on põhimõtteliselt nõus selle kokku kirjutama. Sellega teen mina oma režissööri­debüüdi, Linnar Priimägi peaosas. Tema tegi luuleraamatu „Medeia“ ja praegu on nii, et piltstsenaarium hakkab ka valmis saama. Suvel läheb mõlema filmi tegemiseks.

    Mis on selle triloogia taga?

    Julius näitas mulle viieminutilist lühi­klippi, mille ta oli sõpradega kuskil Kakumäel valmis keevitanud. Sellest ajast hakkasin talle aktiivselt rääkima, et siit võiksime edasi toimetada. Laiendaks lugu ja teeks selle suuremaks. Nii sündiski „Reich of the Dead” (2019). Protsess võttis muidugi umbes neli-viis aastat aega, sest me olime filmitegemise oskuste poolest täielik null.

    Siis mõtlesime, et sellele peaks tegema ka järje. Kutsusime Jürgen Rooste külla ja ta kirjutas meile kahe nädalaga stsenaariumi. Kuna siis oli kinnine aeg, 2020. aasta algus, ei saanud kahjuks mitte midagi teha. Juhuse tahtel kirjutati mulle Patarei vanglast. Nende algne idee oli see, et me hakkaks seal imelikke filme näitama. Mina pakkusin, et teeks seal hoopis võtted ja nii sündiski „Reich of the Reich” (2022).

    Tegemist on väikese eelarvega filmidega. Kui väikesed nende eelarved siis on?

    „Reich of the Dead” valmis 150 euroga, „Reich of the Reich” umbes 250 euroga ja „Rikutud hing. Viirus” oli 200 kanti. Selle raha leiab alati. Peaasi, et saaks elementaarsed asjad kaetud, näiteks tehnika rent jne. Mul on äärmiselt nõme vaadata mingeid tüüpe, kes vinguvad, et neile anti ainult kolm miljonit. Kui meil nii palju oleks, siis tegutseksime iga päev kaheksa tundi päevas, ühelt võtteplatsilt teisele järgmised kümme aastat, nii et silm ka ei pilgu.

    Mult küsiti kunagi, et mis eristab meie festivali konkurentidest. Sellele küsimusele oli lisatud ka nimekiri nendest teistest festivalidest. Nimekiri paneb mõtlema, et näed, sellised asjad olid ka olemas, aga meie oleme viimasena elus. Puhtalt sellepärast, et me ei sõltu riiklikust toetusest. Oleme Juliusega rääkinud, et kui me oleksime kunagi hakanud tegema väärtfilmide festivali, siis oleks me poe kahe aastaga kinni pannud, aga imelikud filmid ei saa kunagi otsa – eriti kui neid ise juurde teha.

    Mis on filmimaailmas sinu enda eesmärk?

    Ühe eesmärgi olen juba saavutanud. Enne mind ja enne IFFi ei olnud mitte midagi. Nüüd on meil Susanna Smanjov, Toomas Aria ja Julius Kits. Nad teevad õhinapõhiseid filme, nendele on turgu ja need leitakse üles. Kui ma kümme aastat tagasi oleks hakanud „Reich of the Dead’i“ tegema, siis oleks mind pikalt saadetud.

    Nüüd on vabadus seda teha, aga keegi pidi otsa lahti tegema – olema see esimene, kes ütleks, et nüüd ma teen ja mind ei huvita. Minu idee on alati olnud see: kui ise mitte teha, siis ei hakka keegi ka midagi kätte andma. Ise tegemise korral aga tulevad võib-olla teised ka kaasa. IFF on selle perfektne näide.

    Kui ma olin kolmkümmend, sain aru, et IFF ongi minu elutöö. Kui mulle homme lennuk pähe kukub, ega siis mind keegi sellepärast mäleta, et ülikoolis käisin või seal niisama ilus välja nägin.

    Kiirküsimuste ring mu Instagrami-jälgijatelt. Britt küsib, kust lähevad piirid.

    Imelike filmide piirid? Meie puhul on peamine see, et mingisuguse tavakinodes näidatava peavoolufilmi küsimusega palun ära meie juurde tule. Tegelikult ei saagi piiri kuskile tõmmata, et üks film on imelik ja teine ei ole. Seega läheb festivali piir sealt, kust Tallinna, Tartu ja Narva ülemused ütlevad selle minevat.

    Rebeka: kas eeskujusid on, kas John Watersit tead?

    Kas paber on valge? Kas vesi on märg? Kas päike tõuseb idast? Loomulikult, me näitasime juba kõige esimesel IFFil vähemalt ühte tema filmi. Eeskujudeks võibki pidada kolme filmi, mis mind kunagi üldse festivali korraldamise peale mõtlema panid: „Don Juan Tallinnas“, „Plaan 9 avakosmoses“ ja „Manos, saatuse käed“6. Noh ja Watersi puhul ei saa mööda ka filmist „Roosad flamingod“7.

    Morgan: mood ja elustiili inspiratsioon, kust ja kellelt?

    Mina olen põhiline moekeiser siin oma T-särgiga muidugi. Kui minult moenippe küsida, siis senikaua sobib, kuni paljalt kuskile ei tule.

    Lõpetuseks mõned filmisoovitused.

    „Tuba“, midagi Neil Breenilt (tal on umbes seitse filmi ja kõik näevad ühtemoodi välja), „Varastati Vana Toomas“ „Don Juan Tallinnas“, „Verekivi“8, „Kaspar Hauseri enigma“, „Pulgasari“9.

    1 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

    2 „Plan 9 from Outer Space“, Ed Wood, 1957.

    3 „The Room“, Tommy Wiseau, 2003.

    4 „Valgus Koordis“, Herbert Rappaport, 1950; „Kolberg“, Veit Harlan, 1945.

    5 „God’s Not Dead: A Light in Darkness“, Michael Mason, 2018.

    6 „Don Juan Tallinnas“, Arvo Kruusement, 1971; „Manos, The Hands of Fate“, Harold P. Warren, 1966.

    7 „Pink Flamingos“, John Waters, 1972.

    8 „Varastati Vana Toomas“, Semjon Školnikov, 1970; „Verekivi“, Madis Ojamaa, 1972.

    9 „Jeder für sich und Gott gegen alle“, Werner Herzog, 1974; „Pulgasari“, Shin Sang-ok, 1985.

  • Märkamisoskus

    TÕNU KURISSOO

    Tuuleklaasi fenomen kui nähtus pole seotud autoehitusega, vaid hoopis putukate maailmaga.1 Juba mitu aastat ei ole vaja auto esiklaasi putukalaipadest puhastada, ja seda olenemata sõidukiiruse kasvust maanteedel ja uute autode paremast aerodünaamikast. Seda on ilmselt märganud iga roolikeeraja, kel vähegi pikem juhistaaž. Taanis on kahel teelõigul 20 aastat (1997–2017) kestnud uuringus mõõdetud tuuleklaasil surnud putukate arvu. Sel puhul korrigeeriti isegi selliseid muutujaid nagu kellaaeg, kuupäev, temperatuur ja tuule kiirus. Uuringu tulemusena tuvastati tuuleklaasil hukkunud putukate arvukuse 80% langus. Selgus ka, et uuemad, parema aerodünaamilise konstruktsiooniga autod tapavad rohkem putukaid kui vanad autod. Suurbritannias hindasid 2021. aastal Kent Wildlife Trust ja looduskaitse heategevusorganisatsioon Buglife sõidukite numbrimärkidele jäänud hukkunud putukate arvukust. Leiti, et putukate arvukus Kenti maakonnas oli võrreldes 2004. aasta tulemusega 72% vähenenud. Pärast Berliini müüri langemist on Saksamaa kaotanud kolmveerandi kaitsealadel ja looduskaitsealadel elutsevatest lendavatest putukatest. Taani kaitsealadel on kadu 1990. aastast tänapäevani 97%. Puerto Rico vihmametsades võrreldi aastatel 1976-77 kuni 2011–2013 lendavate putukate biomassi. Püüdevõrkudes leiti langus olevat (vastavalt juuli ja jaanuari uuringutes) 97% ja 98%, kleepuvatel püünistel oli langus 86% ja 62%. 2015. aastal täheldati Suur­britannias 56% ja Tšehhimaal 50% hariliku lepatriinu arvukuse vähenemist. Kahjuks ei ole Eesti kohta palju teada. 1974. aasta kuumal ja põuasel suvel oli Võsu ja Käsmu rannajoon kahe-kolme sentimeetri ulatuses kaetud uppunud lepatriinudega. Rannateel jalgrattaga sõitjale põrkasid lepatriinud ühtepuhku vastu nägu. Kui neid putukaid nõnda palju oli, siis jätkus nende kasvuks elupaiku, söögiks lehetäisid jt ohvreid. 2021. ja 2022. aastal olid mu aias musta leedri ja rooside võrsed paksult lehetäidega kaetud, ent terve suve jooksul kohtasin vaid üksikut lepatriinut.

    Kriis juba käes

    Roolikeerajal on vaja jõuda õnnelikult soovitud ajaks sihtkohta, liikluses osalejale pole surnud putukate arvukus tuuleklaasil või numbrimärgil tähtis. Tüütuks peetud putukate osalust looduskeskkonnas lihtsalt ei teadvustata, neid ei väärtustata. Hoolimata sellest, et putukad on toiduks lindudele, nahkhiirtele, siilidele, kahepaiksetele ja kaladele vees – neile, keda imetletakse ja kellest loodusesõbrad hoolivad. Šveitsi Baseli ülikooli teadlase Martin Nyffeleri 2018. aastal avaldatud hinnangu järgi tarbivad linnud maailmas igal aastal üle 400 miljoni tonni kõiksuguseid putukaid, sealhulgas ööliblikaid, lehetäisid, mardikaid, rohutirtse, ritsikaid ja muid lülijalgseid. Sama kogus putukaid kulub toiduks sipelgatele. Maailma ämblikud toituvad vaat et 800 miljonist tonnist putukatest. Esitatud arvud osutavad putukate tähtsusele Maa ökosüsteemis. Linnustatistika kohaselt on maailmas 11 158 linnuliiki. Nendest on enam kui 6000 peamiselt putuktoidulised. Uuring näitab, et metsas elavad linnud tarbivad umbes 300 miljonit tonni putukaid. Viljapõldudel, rohumaadel, savannides, kõrbetes ja tundras elavad linnud söövad ära 100 miljonit tonni. Maanteede äärde pannakse kevaditi hoiatavaid silte „Ettevaatust, konnad teel“, ent putukapuuduse korral teele tulijaid konni ei olekski. Samuti täidavad putukad tähtsat osa biojäätmete lagundamisel ja aitavad toitaineid läbi pinnase ringlusse võtta. Nad on maismaa ökosüsteemide ja ka süsinikuringluse üks aluseid. Olenemata inimese suhtumisest vajame putukaid rohkem kui nemad meid. Tuuleklaasi fenomen leidis maailmas laialdast kajastust 2017. aastal, pärast seda on meedias hakatud putukate arvukuse vähenemise teemat käsitlema.

    Mesilaste jälgimine ja nende elutegevuse uurimine annab aimu pestitsiidide toimest putukamaailmale.

    Kolmveerand Maal kasvatavatest põllu- ja aiakultuuridest vajab putukatega tolmeldamist. Selle „teenuse“ väärtust hinnatakse aastas 235–577 miljardi dollarile.

    Eriti teeb muret mesilaste ja kimalaste arvukuse vähenemine. Nende puudus ohustab väiketalupidajaid siin-seal Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Just nemad sõltuvad kõige rohkem tolmeldajatest. Väikefarmeri haritava maatüki toodang ei ole mõeldud kauplemiseks või müügitulu saamiseks – see on iseenda, pere ja kogukonna toitmiseks, ellujäämiseks tuleb ise põllusaadusi kasvatada. Kui nad ei suuda seda teha, nende võimekus väheneb, siis jääb üle vaid lahkuda, aga see põhjustab rändekriisi. Muidugi on veel võimalus käsitsi tolmeldada, kuid seda on praktiseeritud vaid mõningates Hiina piirkondades.

    Poliitikud ja ajakirjandus hoiatavad kliima soojenemise ja saabuva energiakriisi eest ega pane tähele, et looduses, väljaspool linnakeskkonda, on kriis juba käes. Teadlaste 73 uuringu kokkuvõttes on leitud, et kohalike putukate väljasuremise kiirus on kaheksa korda kiirem kui selgroogsete loomade oma. Samas tempos väheneb ka putukatest toituvate loomade toidubaas. Üks põhjus, miks ülemaailmne probleem putukate hävingust pole inimeste teadvusse jõudnud, peitub neid loomakesi uuriva teadusharu – entomoloogia – arengulanguses, samal ajal kui teisi bioloogia erialasid finantseeritakse ja soodustatakse. 2019. aasta entomoloogia kongressil ütles saksa juhtiv entomoloog Jürgen Gross, et putukatundjad ise on juba ohustatud liik, sest ülikoolid on kaotanud palju eksperte ja vastavate spetsialistide juurdekasv väheneb.

    Hääletu kevad

    1962. aastal ilmus Rachel Louise Carsoni raamat „Hääletu kevad“, mis tõlgiti eesti keelde 1968. aastal. 1960. aastal oli pestitsiidide kogutoodang maailmas 272 000 tonni. Hoolimata Carsoni raamatu suurest ülemaailmsest mõjust oli ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel pestitsiidide toodang 2020. aastaks suurenenud 2,7 miljoni tonnini aktiivaines, koos abiainetega aga 4 miljonit tonni aastas.2 Siinjuures ei ole suurenenud mitte üksnes kogutoodang, vaid ka sortiment. 1998. aastaks oli registreeritud ligi 50 000 pestitsiidi nimetust. Nüüdseks on nendest juba tuhanded varem ohutuks peetud keelu alla pandud. Tarbitud pestitsiididest kulub toimeainete poolest umbrohu tõrjeks 32%, seen- ja bakterhaiguste vastu 33% ja putukatõrjeks 27%. See jaotus on FAO andmetel olnud viimase kümne aasta jooksul stabiilne.

    Põldudele pritsitavate pestitsiidide kogusest jõuab alla 1% haigustekitaja või kahjurini. Kui hektarit (10 000 m2) põllumaad töödeldakse putuka­mürgiga, siis piltlikult öeldes jõutakse sihtmärgini vaid 100 ruutmeetri suurusel alal, seevastu 9900 m2 suuruselt alalt levivad pestitsiidid keskkonda – õhku, mulda, põhjavette, toidukultuuridesse. Mõnevõrra efektiivsemad on umbrohu­tõrjeks kasutatavad herbitsiidid, millest Greenpeace’i andmetel jõuab siht­märgini kuni 30%. Pestitsiidide kasutamisest tekkiv kõige suurem häda on see, et töödeldakse põldu või istandust, mitte aga haiguste ja kahjurite kollet. Kultuurtaimede pindalane töötlemine pestitsiididega ei eelda teadmisi haigustekitaja või kahjuri kohta. Piisab mürki pritsiva masina tundmisest ja põld või istandus on töödeldud. Integreeritud taimekaitse korral väheneks mürkkemikaalide vajadus kuni 100 korda, ent keemiatööstuse lobitöö välistab looduslähedasemad lahendused.

    Mõned teadlased on võrrelnud lindude arvukuse vähenemist ja surma püramiidiga pestitsiididest: see, mis leitakse ja registreeritakse, on püramiidi tipp. Püramiidi põhi esindab enamikku lindude surmadest, mis on pestitsiididega seotud ja jäävad avastamata. Viimase 50 aasta jooksul on haude­lindude arvukus Ameerika Ühendriikides ja Kanadas vähenenud 3 miljardi võrra, kogu Euroopas on 40 aastaga linde vähem 600 miljonit. Looduskaitse püüab tagada haruldaste seene-, taime-, linnu- ja loomaliikide säilimise, müügi­mees aga soovitab farmerile efektiivselt toimivaid kemikaale kahjurite, taimehaiguste ja umbrohtude vastu, süvendades sellega pestitsiidisõltuvust. Andmete analüüs vahetult pärast Teist maailmasõda näitas, et iga täiendav väetisele või pestitsiididele kulutatud dollar suurendas toodangut keskmiselt 3–5 dollari võrra. Pole ime, et põllumehed asusid uusi kemikaale ostma, mõtlemata mõjust ökosüsteemile ja rahvatervisele. Olenemata Rachel Carlsoni juba kuuekümne aasta eest osutatud probleemidest teenivad ettevõtjad putukate tapmisega endiselt tohutut kasumit. Sellel on otsene mõju elusloodusele, kuid tööstusharu tehtav reklaam mõjutab kahjustavalt putukatesse suhtumist ja soodustab eelarvamuste teket. Võimendatakse lugusid, mis soodustavad pestitsiidisõltuvust, sealjuures ignoreerides teadust, tõendeid ja suuremat keskkonnapilti, et looduslähedase tootmiskultuuri puhul ära kasutada hirmu võimaliku toidunappuse ees.

    Rohutirtsu efekt

    Erinevalt tuuleklaasil hukka saanud tiivulistest putukatest, kelle liigiline koostis jääb tähelepanuta, on inimestele vajalikud seltsingulised putukad pälvinud hoole. Seltsinguliste putukate biomassi Maal on hinnatud 700 miljoni tonnile. Mesilaste jälgimine ja nende elutegevuse uurimine annab aimu pestitsiidide toimest putukamaailmale. Kultuurtaimede töötlemisel pestitsiididega satuvad nende jäägid õietolmule, mida mesilased tarusse kannavad. Mesilastarudes on tuvastatud 121 agrokemikaali ja nende laguprodukti, kusjuures õietolm on keskmiselt saastunud üheksa pestitsiidiga, üksikjuhtumil isegi 21 toimeainega. Teisisõnu, keskmine mesilaspere ja neile varutud toit on tõeline pestitsiidide supp, mis on kombineeritud igal võimalikul viisil. Kuna mesilaste korjemaa on kõigest kaks-kolm kilomeetrit, tekib küsimus, kas tõesti kasutatakse nii piiratud ulatusega põllupinnal nii suurel arvul eri pestitsiide. Vastus peitub ilmselt eespool esitatud tõdemuses, et 99% taimekaitsevahenditest (loe: mürkkemikaalidest) hajub loodusesse aurustumisel, tuule ja pinnaveega. Mürkkemikaalide loodusesse hajumine selgitab enam kui kliima soojenemine asjaolu, miks isegi looduskaitsealadel putukate arvukus väheneb.

    1980. aastate alguses avastati, et riisi­põldudel kasutatud pestitsiidi lindaan esineb parasvööndi ja Arktika alade pinnases ning veekogudes suuremas kontsentratsioonis kui riisipõldudel, kus seda kasutati.3 Leiti, et paljud pestitsiididena kasutatavad püsivad orgaanilised saasteained (persistent organic pollutants, POP) lenduvad koos vee aurustumisega soojenenud aladel õhku ja langevad pärast atmosfääris jahtumist uuesti maapinnale. Nähtust hakati nimetama globaalseks destillatsiooniks ehk rohutirtsu efektiks.4 Need POP-ühendid (ka elavhõbe) käituvad nagu rohutirtsud tõustes korduvalt õhku ja langedes maapinnale, ka sinna, kus mürgiprits üle ei ole käinud. Globaalne destillatsioon võimaldab POP-ühendite kokteili teket, mille puhul koosmõju kumuleerub. Globaalse destillatsiooni mõjul nihkuvad loodusesse paisatud mürkkemikaalid üha lähemale poolustele, kus aurustumist enam ei toimu. Ent kliima soojenemisest tingitud jää sulamine poolustel viib polaaralale ladestunud POP-ühendid taas ringlusse.

    Ka seenhaiguste tõrjeks vajalikke fungitsiide kasutatakse tavaliselt õitsemise ajal, kui mesilased otsivad nektarit. See ajastus ohustab mesilasi. On täheldatud, et mesilased eelistavad saastumata kontrolliga võrreldes suhkruvett (kunstlikku nektarit), millele on lisatud fungitsiidi. Teised uuringud on näidanud, et õietolmu graanulites esinevad pestitsiidijäägid pärinevad sageli teistelt taimedelt, mitte ainult töödeldud põllukultuuridest, isegi kui valdavalt on tegu põllumajandusmaastikuga.

    Muidugi tekib küsimus fungitsiidide toimest mesilastele ja teistele putukatele, sest need on mõeldud vaid seenhaiguste tõrjeks. Erinevalt laboratooriumides peetavatest katseloomadest on putukatega tehtavad uuringud suhteliselt haruldased. Mõningad andmed on siiski näidanud, et putukamürkide toksilisus kahekordistub fungitsiidide toimel ja mesilaste vastupanuvõime haigustele väheneb. Need uuringud kinnitavad Rachel Carlsoni tähelepanekut, et kemikaalide kombinatsioonid teevad rohkem kahju kui eraldi ained.

    Küllaltki hoolikalt on uuritud umbrohutõrjeks laialdaselt kasutatava glüfosaadi (Roundupi toimeaine) mõju mesilaste liikidele. Meemesilaste puhul on täheldatud vaklade suremust enne valmikuks saamist. Korjemesilaste puhul kahjustas glüfosaat nende meele­organeid, mis aitavad leida korjeks sobivaid taimi ja kodutaru. Kimalaste puhul leiti, et glüfosaat kahjustab võimet hoida oma kolooniaid õigel temperatuuril. Suutmatus reguleerida koloonia temperatuuri avaldab mõju kimalaste võimele kasvatada järgmist põlvkonda.

    Rachel Carson ei maininud ohustatud liikide seas putukaid. Ometi on neil otsene seos kevadhäälte kadumisega. Kõikide pesa hoidvate laululindude pojad saavad täiskasvanuks toitudes putukatest ja teistest selgrootutest. Toitumisvõimaluste vähesus tingib järglaste arvukuse kahanemise. Teisest küljest on putukatel suur kohanemisvõime ja nad on muutunud paljude kemikaalide toimele vastupanevaks ehk resistentseks. Alates pestitsiidide leiutamisest on kahjurite ja umbrohu resistentsus kogu maailmas kiiresti arenenud. 2014. aastaks oli pestitsiidiresistentsus registreeritud 954 kahjuriliigil, sealhulgas 546 lülijalgsel, 218 umbrohul ja 190 taimehaiguse puhul kogu maailmas. On teada, et selletaolise kohanemisvõime tõttu suurendatakse kemikaalide kogust, millega põldu töödeldakse. Samal ajal puuduvad andmed, kuidas need toime kaotanud kemikaalid mõjuvad toiduahela kaudu putukatest toituvatele lindudele ja loomadele.

    Putukate arvukuse vähenemine ei ole seotud üksnes pestitsiidide kasutusega. Jõgede uurimisel Kesk-Walesis avastati, et temperatuuri tõusul 1 °C võrra kaasnes 21%-line putukate vähenemine. Erinevalt lindudest ja imetajatest oleneb kõigi putukate elutegevus välistemperatuurist. Putukad eksisteerivad kitsas temperatuurivahemikus, olles sõltuvad kliima soojenemisest ja kohalikest tingimustest. Putukad ei ole ka suured rändurid (erandiks Põhja-Ameerika monarhliblikad). Seetõttu võib arvata, et Eestis täheldatav tuuleklaasi fenomen kajastab meie endi tegemisi, või on keskkonnamürkide globaalset destillatsiooni alahinnatud ja tähelepanuta jäetud.

    Kaks hunti ja üks lammas

    Tööstusajastu algusest saadik on maha raiutud kolmandik maailma puudest, looduslikud rohumaad on haritud suurteks põllumassiivideks, kus üks põllukultuur võimaldab efektiivsemat kasvatamist ja koristust. On rajatud uusi maanteid, raudteid, kaevandusi, linnu ja asulaid. Niimoodi kaovad vajalikud elupaigad. Peale kasvuhoonegaaside põhjustab kogu eespool nimetatud inimtegevus temperatuuri lokaalset muutust, mille suhtes on kõigusoojased elusorganismid, sealhulgas putukad, väga tundlikud.

    CO2 kvoodid, tuulikute ja päikesepaneelide ehitus on kui silmaklapid, mis ei lase pead kõrvale pöörata ja näha, mis on loodusele katastroofiliselt toiminud ja toimib. Tuuleklaasi fenomen seisneb ka selles, et auto esiklaasile jäänud surnud putukad häirisid kõiki, ent puhas tuuleklaas ei pane häirekella helisema ei kliimaaktivisti, ajakirjaniku ega poliitiku peas. Vastuolu on seegi, et süsihappegaasi me oma silmaga ei näe, ent putukate, kahepaiksete, kalade, lindude, nahkhiirte, siilide ja jäneste arvukus on silmanähtavalt kahanenud.

    Linnaelanik ei tea ega pane tähele, et kevadine linnulaul on minetanud varasema mitmekesisuse ja valjuse. Eakama inimesena võin öelda, et minu meelest oli varem rohi rohelisem ja taevas sinisem, ka linnulaul valjem. Ent hoopis üllatavam on tõdemus, et suve lõpp ja varasügis on juba pea hääletud. Ei ole enam kuulda rohutirtsude häälitsusi või üksikuks jäänud tirtsu sirina järsku katkemist, kui talle lähenetakse.

    Eestis on linnaelanike arv on tõusnud 70% piirini. Maapiirkonnad jäävad järjest inimvaesemaks. Põllu- ja metsatööde masinad on järjest tootlikumad ning nende kasutamine suurtel pindadel on efektiivne. Nii vähenevad kulutused transpordile ja tööjõule. Tootlikumate seadmete kasutusele võtmine on õigustatud, ent sellega kaasneb looduslike elupaikade ja ka töökohtade vähenemine maal. Riigikogus ei ole esindatud ühtegi täielikult maapiirkondadele ja looduskaitsele pühendunud parteid. Winston Churchill olevat öelnud, et demokraatia on see, kui kaks hunti ja üks lammas arutavad, mida õhtuks süüa. Linnaelanike pidev kasv võimaldab demokraatlikult otsustada Rail Balticu, uute maanteede ja sõjaväe harjutusala piirkonda jäävate putukate, lindude ja loomaliikide elukeskkonna säilimise ja inimeste heaolu üle. Teadusuuringute rahastamistki suunavad linnas elavad ametnikud, arvestamata putukate osa ökosüsteemis ja vastavate spetsialistide koolitamise vajadust.

    Tõnu Kurissoo on bioloog.

    1 https://en.wikipedia.org/wiki/Windshield_phenomenon

    2 https://www.fao.org/3/cc0918en/cc0918en.pdf

    3 Geoffrey Lean , World Industry poisons Arctic purity. – Independent on Sunday 15. XII 1996.

    4 https://en.wikipedia.org/wiki/Global_distillation

  • Muuseumide kestlikkus

    KURMO KONSA

    Inimkonna ja selle institutsioonide ees seisab keerukas küsimus: kuidas jääda ellu, kuidas kesta edasi? Ei maksa loota, et kõik kogu aeg kasvab, et ühiskonna ja üksikisikute materiaalne seisund läheb järjest jõukamaks, ehitame järjest suuremaid hooneid ja avame järjest kallimaid näitusi. Kui need kurvavõitu ennustused ei täitu ja senine majanduskasv jätkub, siis on ju kõik hästi, küll kannatame ka külluse ära.

    Kui aga nii ikkagi ei lähe, siis tuleb mõelda, kuidas tegutseda järjest piiratumas maailmas. Üks teema, mis on tasapisi esile tõusnud alates 1990. aastatest, on nn rohelised ehk jätkusuutlikud muuseumid. Teema on väga lai ja sellega saab tegeleda vägagi mitmekesiselt: mõni muuseum arvutab välja oma ökoloogilise jalajälje ja otsib võimalusi selle nullilähedaseks viimiseks, teine soojustab maja ja paigutab maakütte ning LED-valgustuse. Kolmas muuseum sorteerib prügi ja propageerib jalgrattaga töölkäimist. Neljas teeb prügist hoopiski näituse ja õpetab pükse paikama.

    Pole midagi imestada, kuna ei ole teada, mida jätkusuutlikkus muuseumidele tähendab. Vastavaid mudeleid alles töötatakse välja.1

    Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseumi näitus „Kui karbid räägiksid…“ (jaanuar–märts) valmis koos kõrgemas kunstikoolis Pallas toimunud koolitusega „Säästlik ja säästev näitus“. Näitus oli koostatud „näitus näituses“ printsiibil. Olemasolevasse keskkonda oli lisatud uusi objekte, mis tegid ruumid põnevamaks ja ergutasid vaatajate mõttelendu. Esmapilgul ehk väheütlevad esemed – karbid – rääkisid lugusid. Näitus oli kujundatud jätkusuutlikest materjalidest ja jääkidest minimaalseid vahendeid kasutades.

    Üks on selge: muuseum peab hoolima nii keskkonnast kui ka inimestest, nii esemetest kui ka mõtetest. Keskkonnakriis ei ole teiste asi, see on igaühe asi. Muuseumid ei tegutse keskkonnast ja ühiskonnast eraldi. Jätkusuutlikkust ja keskkonnaga arvestamist peetakse valdkonnaks, mis tagab XXI sajandil muuseumide tõsiseltvõetavuse.

    Pannud ritta praegusaja põletavamad probleemid, tuleb üsna pikk nimekiri: kliimamuutus, energia hind, sõda keset Euroopat, majanduslangus, pandeemia, sõjaka natsionalismi tõus. Ilmselt võib seda nimekirja veel pikendada. Kobarkriis haarab keskkonna ja ühiskonna eri külgi.

    Kõik see mõjutab loomulikult ka muuseume, kus kestlikkus on nii nõue kui ka vajadus. Mõiste „roheline muuseum“ kuulub kõige otsesemalt kokku muuseumi keskkonnamõjude vähendamisega ja see ei ole enam ammu võõras ka Eestis. Eesti muuseumidel on võimalik taotleda rohelise muuseumi märgist, mis näitab, et see asutus hoolib keskkonnast ja sätib oma tegevuse võimalikult palju keskkonda arvestavaks.2

    Keskkonnaga arvestamine on jätkusuutlikkuse põhiosa. Kliima soojenemine on üks määravamaid inimtegevuse keskkonnamõjureid, kuid mitte ainus. Tähelepanu vajavad ka saasteained, aineringete muutmine, linnade kasv, haritava maa ja kasutatava vee vähenemine ning liigirikkuse kadu. Vaja on vähendada inimtegevuse mõju keskkonnale tervikuna. Selleks on ainult üks tee – vähendada tuleb nii energia kui ka kõikvõimalike materjalide kasutamist. Mingil määral aeglustab kurnavate mõjude kasvu taaskasutus, ringmajandus ja taastuvate energiaallikate kasutus, aga ei lahenda tegelikku probleemi. Senise majanduskasvu asendumine nullkasvu või hoopiski kahanemisega kas siis majanduskeskkonna üldise halvenemise ja ressursside vähenemise või tahtliku inimtegevuse tõttu viib paratamatult muuseumidele eraldatavate ressursside vähenemisele. Muuseumidele tähendab see kohanemist ja seejärel kahanemist. Sellele etapile järgneb sulgemiste ja ümberkorralduste laine.

    Mida ette võtta?

    Muuseum peab oma tegevuses olema keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik. Esimest ülesannet on lihtsam täita, kuigi ka see ei ole kerge. Muuseumidel kipub võrreldes teiste kultuuriasutustega olema suurem ökoloogiline jalajälg.3 Selle põhjuseks on ajutiste näituste suur hulk, rahvusvahelised suurnäitused, millega kaasnevad suured kulud, ja objektide ning inimeste transportimine, aga ka keskkonnatingimuste täpse reguleerimise vajadus hoidlates ja näitusesaalides. Muuseumide kolmest peamisest kulukohast – kinnisvara, personal ja näitusetegevus – on ainuõige kokku hoida halduskuludelt. Kõik, mis vähendab energiakasutust, näiteks säästlikud muuseumihooned, passiivne keskkonnatingimuste kontroll ja LED-valgustus, vähendab pikapeale ka kulusid.

    Näitused on üks tähtsamaid muuseumi tegevusvaldkondi. Näitused moodustavad muuseumi põhiolemuse, sest nende pärast ka enamik külastajaid muuseumi läheb. Muuseumid pühendavad näituste tegemisele suure osa rahast, töötajate ajast ja muudest ressurssidest. Näituse loomine tähendab tasakaalu otsimist objektide säilitamise, nende võimalikult paljudele näitamise, rahaliste võimaluste ja nüüd juba ka näituse keskkonnamõju vahel. Muuseumitöötajate võimuses on püüda seda mõju igati vähendada.

    Esmalt tuleb mõelda, kas kavandatavat näitust ongi üldse vaja. Kas teha näitus, kuna see on kirjas töö­plaanis või on muuseumil maailmale tõepoolest midagi tähtsat teada anda. Midagi pole teha, kõige väiksema ökoloogilise jalajäljega on toimumata näitus. Mõelda tuleks ka näituse suurusele – kõik siin ilmas ei pea ju suur ja vägev olema. Ka pisike võib olla ilus ja mugav ning õdus ja kestlik.

    Kui pikalt peaks näitus olema avatud? Kui võtta arvesse ainult säästlikkust, siis on pikemalt avatud näitus parem. Arusaadavalt tuleb arvestada ka muude asjaoludega, aga ajutiste näituste pikem lahtiolekuaeg pole kindlasti paha mõte. Püsinäitustel, mis pannaksegi üles pikemateks perioodideks, on omad hädad. Tavaliselt on need loodud sellisena, et pärast sulgemist tuleb kogu näitus demonteerida ja hakatakse tegema uut. Säästlikkust arvestades oleks vahepealne lahendus parem. Mingi osa näitusest võiks olla püsivam ja mingid osad jällegi vahetatavad. Nii oleksid kulud väiksemad ja rahval oleks huvi ka püsinäitusi korduvalt külastada.

    Muuseumid kasutavad enamikul juhtudest näituste tegemisel objekte, mis on pärit nende endi kogudest ja see on juba iseenesest kestlik teguviis. Museaalide deponeerimine teistest muuseumidest on kulukam, eriti kui need pärinevad teistest riikidest. Muuseumiesemete ja töötajate transportimine pika maa taha on ökoloogilise jalajälje poolest küsitav.

    Näituste installeerimisel kasutatakse mitmesugust mööblit, vitriine, stende, aluseid ja kõikvõimalikke abimaterjale. Mida enam õnnestub ära kasutada olemasolevaid ruume ja mööblit, seda parem.

    Kas digimine päästab?

    Ka digitehnoloogiatel on keskkonnamõjud, täpselt samamoodi nagu kõigel muul, mida tehakse. Jällegi on energiakulu see, mis mõjutab märkimisväärselt keskkonda. Info töötlemine on energeetiliselt alati kulukas. Inimese aju arvele langeb ligikaudu 20–25% inimkeha energiakulust, kuigi aju moodustab kõigest 2% kaalust. See energiakulu on pidev ega sõltu peaaegu üldse inimese tegevusest.4

    Andmekeskused kulutavad elektrienergiat aastas 200 teravatt-tundi (TWh), mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Kogu info- ja kommunikatsioonisektori energiakulu on kümme korda suurem – 2000 teravatt-tundi aastas ja see toodab üle 4% kogu maailma süsinikuheitmest. Võrdluseks võib tuua, et Eesti Energia tootis 2020. aastal 10 teravatt-tundi energiat.5 Suurbritannias kulub kodumajapidamistes elektroonikale ca 20–35% elektrienergiast.6 Peale energiakulu koormab keskkonda ka kõikide digi- ja sideseadmete ning andmekeskuste valmistamine. Pärast kasutusaja lõppu, mis on just digiseadmete korral sageli väga lühike, saavad neist e-jäätmed, maailma kõige kiiremini kasvav jäätmeliik. Tegemist on ka küllatki ohtliku jäätmeliigiga, kuna sisaldab paljusid toksilisi aineid ja ühendeid, nt raskmetallid, plast jms. Kuna e-jäätmete käitlemine on keerukas ja töömahukas, siis toimub see sageli arengumaades.

    Digiteabe kogumine ja säilitamine ei toimu tasuta ja mõjutab samuti keskkonda. Seega tasub hoolega kaaluda, mida koguda ja säilitada. Just kõikvõimalikud pilveteenused on need, mis kulutavad kõige enam ressursse, seega on mõistlik nende kasutamine minimeerida. Kõik ebavajalikud dokumendid, kirjad, fotod, filmid jms tuleks kustutada.

    Kuigi kõik eespool toodu on ülimalt tähtis, sellest siiski ei piisa. Märkimisväärselt suuremat rõhku tuleks panna muuseumide sotsiaalsele ja kultuurilisele kestlikkusele – muuseumid peavad olema ühiskonnale olulised, see tagab nende ellujäämise ka keerulistes oludes. Kuidas seda saavutada? Lihtne on öelda, et muuseumid peavad tegelema ühiskonnale esmatähtsate teemade ja probleemidega ning olema rahvaga tihedalt seotud. See on õige, aga ka sellest ei piisa.

    Muuseumid ja kultuuriline muudatus

    Jätkusuutliku maailma kujundamine on ennekõike suuremahuline kultuuriline muudatus.7 Ei ole mingisugune uudis, et üksjagu läänelikule kultuurile omaseid norme ja väärtusi on sellised, mis kohe mitte kuidagi ei sobi kestlikku maailma ja on ilmselgelt peamine takistus sellise ühiskonna kujunemisele. Pideva majandusliku kasvu ja uuenemise ootus, iha järjest parema ja külluslikuma elu järele, edukuse ja konkurentsi ülistamine on endiselt meie kultuuri alusväärtused.

    Jätkusuutlikuma maailma loomine ei seisne seega suuremas arvus tuulikutes ja võimsamas tuumareaktoris, vaid tegemist on ilmselgelt kultuuriküsimusega. Tehiskeskkond, ja veelgi enam, selle keskkonna üha kiirenev areng, sunnib peale kultuurimuudatuse.

    Kuid kultuuri muutmine on raske ja segane ülesanne. Selle kohta võib küll otsida näiteid ajaloost ja organisatsioonikultuuri käsitlevast kirjandusest, aga ega pilt sellest selgemaks lähe. Kultuur kipub olema inertne ja küllaltki raskesti ümbertehtav. Soovitakse säilitada olemasolevaid ideid, väärtusi ja traditsioone. Õnneks ei ole olukord täiesti lootusetu. Lahenduse toob hoopis teistsugune lähenemine kogu probleemipuntrale. Kultuuri ümberkujundamise asemel tuleb hoopiski luua uued tehislikud kultuurid, mis vastaksid soovidele ja vajadustele. Tegemist on otsustavalt teistsuguse kultuurimuutmise ülesande lahendusega. Inimeste muutmine on osutunud paljude maailmaparanduskavade nõrgaks kohaks. Tõepoolest – olemasolevat kultuurist ei taheta lahti lasta. Küll aga ollakse heal meelel nõus osalema uutes ja mängulistes kultuurides, sest need toovad argipäeva uue mõõtme. Tõenäoliselt on kergem luua uut kultuuri, eriti mängulist, kui ümber kujundada olemasolevat. Olemasolevaid kultuure peame ju loomulikeks/looduslikeks ja sellistena antuteks. Aga uue kultuuri sissetoomisega ei muuda me midagi väga olemuslikku. Sellest aspektist on uue tehiskultuuri loomine lihtsam kui olemasoleva kultuuri reformimine. Tehiskultuuride edasine ümberkorraldamine on samuti lihtsam, kuna nad on ju tehislikud, inimese loodud.

    Lühidalt on idee järgmine: tehiskultuur saab soovide ja vajaduste järgi juhitavaks ja suunatavaks.

    Just muuseumidel on varus võimalus saada kultuurilise muudatuse eestvedajaks. Muuseume usaldatakse, neid peetakse autoriteetseteks institutsioonideks. Muuseumid ei ole enamasti otseselt poliitikaga seotud. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et nad ei ole poliitilised. Ei tohi unustada, et kõik, mis toimub pärandiga, on poliitiline. Muuseumid on avalikkusele ligipääsetavad ja kõik võivad neid külastada. Muuseumid tegelevad uurimistöö ja rahva harimisega, tekitavad inimestes uudishimu ja tahtmise osaleda. Muuseumides toimuv seob loomulikul teel eri- ja teadusalasid, eri vaadete ja kogemustega inimesi.

    Teisalt jällegi võib õigus olla ka museoloogil ja jätkusuutlikkuse uurijal Douglas Wortsil, kes kirjutab: „Vaatamata sellele, et neid nimetatakse kultuuriorganisatsioonideks, tuleb tunnistada, et muuseumid ei ole meie pidevalt muutuvas maailmas kultuuriliste muutuste ja kohanemise edendajad.“8 Eks selle põhjuseks on väärtused ja normid, mida muuseumid kannavad ja edastavad elamusmajanduse osana. Suuremad hooned, uhkemad ekspositsioonid ja muljetavaldavad külastajaarvud on need, mida peetakse muuseumidele tähtsaks. Hoolimata võimalustest, mis peituvad muuseumides kui kodanikuaktiivsuse keskustes, kalduvad muuseumid vältima poliitilisi küsimusi. Poliitikas osalemist takistab õigustatud mure oma institutsiooni ja töökohtade püsimajäämise pärast. Vastuolude korral võib kaotada toetuse, väheneb külastajate arv, seejärel aga lumepalliefektina rahaline toetus jne.

    Igal inimesel ja asutusel, sealhulgas muuseumil, on võimalus muuta maailm natuke paremaks paigaks. Seda suure hooga tehes ei tohiks aga kellelegi liiga teha. Kõigel, ka kõige vähemolulisemal, on tähtsus. Objektid on seotud inimeseks olemise ja inimese olemasoluga. Muuseumid peaksid panema inimesi mõtlema oma elule: mida tarbitakse ja toodetakse, kust pärinevad ressursid, kuhu lähevad jäätmed ning kuidas oma elu mõjutab teisi inimesi ja keskkonda. Võitja ei ole see muuseum, kes koostab kõige suurema eelarvega näituse, vaid see, kes loob inspireeriva keskkonna.

    Kokkuvõtteks võib nentida, et muuseum peab kõikides oma ettevõtmistes arvestama mõjuga keskkonnale ning et igati tuleb püüda asjatut keskkonnamõju vähendada. Maailmas, kus pole võimalik elada, pole võimalik ka muuseumi külastada.

    1 Martin Müller, Julie Grieshaber, The sustainability star: a model for museums. – ICOM News, 16. I 2023. https://icom.museum/en/news/the-sustainability-star-a-model-for-museums/

    2 Mis on roheline muuseum? Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioon. https://ekja.ee/et/roheline_muuseum_3/

    3 Julie’s Bicycle, Arts Council England, Culture, Climate and Environmental Responsibility. Annual Report 2019–20.. https://juliesbicycle.com/wp-content/uploads/2022/01/ACE-JB-annual-report-2019-20.pdf

    4 Michael W. Richardson, How Much Energy Does the Brain Use? brainfacts.org 2019. Marcus E. Raichle, Debra A. Gusnard, Appraising the brain’s energy budget. – Proceedings of the National Academy of the Sciences of the United States of America 2002, 99, 16, lk 10 237–10 239.

    5 Eesti Energia veab Eesti energiapööret, Eesti Energia pressiteade 2021.

    6 Janine Morley, Kelly Widdicks, Mike Hazas, Digitalisation, energy and data demand: The impact of Internet traffic on overall and peak electricity consumption. – Energy Research & Social Science 2018, 38, 128–137.

    https://doi.org/10.1016/j.erss.2018.01.018.

    7 Vt nt: Jean-Luis Martin, Virginie Maris, Daniel S. Simberloff, The need to respect nature and its limits challenges society and conservation science. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2016, 113, lk 6105–6112. https://doi.org/10.1073/pnas.1525003113.

    8 Douglas Worts, How Can Museums Contribute to Solving the Climate Change Crisis? – Reflecting on the Royal Ontario Museum’s Initiative. – Coalition of Museums for Climate Justice 7. XII 2020.

    How Can Museums Contribute to Solving the Climate Change Crisis? – Reflecting on the Royal Ontario Museum’s Initiative

  • Mitmekülgne infokeskkond nõrgestab kremlimeelse propaganda mõju

    GRETEL JUHANSOO, INGER KLESMENT

    Kremlimeelse propaganda üks peamisi teemasid, eestlaste russofoobias süüdistamine, ei mängi enam välja, sest infokeskkond on mitmekülgsem kui kunagi varem, ütles Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi juhataja Ragne Kõuts-Klemm.

    Nii venekeelse elanikkonna meediakasutus kui sõnumite tõlgendamise strateegiad on küllalt mitmekesised.1 „Ühelt poolt mõtleme, et on hea, kui inimesed saavad kasutada mitmesuguseid meediakanaleid, sest siis nad saavad võrrelda ja ise oma arvamuse kujundada, aga teiselt poolt tekitab see suurt segadust,“ rääkis Kõuts-Klemm ning lisas, et uuringute järgi on venekeelses elanikkonnas suurenenud hoopis nende hulk, kes midagi ei usalda, isegi mitte nn mullimeediat.

    Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) andis märtsi lõpus ülevaate Venemaalt tuleva desinformatsiooni narratiividest.2 Muu hulgas toodi aruandes välja, et kremli­meelne meedia püüab Balti riike kujutada kui majanduslikult ja poliitiliselt nõrgenenud piirkonda, mis eksisteerib vaid Venemaa piiramiseks ja sanktsioonide kehtestamiseks. Kremlimeelses ajakirjanduses nimetatakse NATO peamise eesmärgina Venemaa hävitamist, mida näitab ka Ukraina relvastamine.

    Kremli hääletorud seavad ühtaegu kahtluse alla demokraatia, sõna- ja mõtte­vabaduse võimalikkuse ning käivad välja idee, et Balti riigid võiksid Venemaaga pragmaatilistel kaalutlustel koostööd teha. Vastakate sõnumite ja küsimuste esitamise eesmärk on õõnestada demokraatia usaldusväärsust ning õigustada autoritaarseid režiime. Kremli­meelsete meediaväljaannete narratiiv, kus eestlasi süüdistatakse russofoobias ja seega ka inimõiguste rikkumises, on pärast Ukraina ründamist hakanud kaotama oma mõjuvõimu. „Euroopas teadvustatakse väga suurel määral, mis mängu Venemaa mängib,“ ütles Ragne Kõuts-Klemm.

    BECIDi projektijuhi Maia Klaasseni sõnul pole see juhus ega ainult „Eesti probleem“, mistõttu peavad Balti riigid tegema koostööd. Klaassen tõi näiteks, et kuna Eestis ja Lätis on palju venekeelseid elanikke, kuid Leedus on neid vähem kui 5%, ei saa Kremli desinformatsiooni vastu võidelda kõikides riikides ühtemoodi, küll aga tuleb ühiselt tegutseda. „Selle asemel et igaüks oma nurgas istub ja üksteise tööd dubleerib, võiksime teha koostööd – jagada materjale ja kogemusi,“ soovitas Klaassen.

    Ajakirjandus ja kremlimeelsed narratiivid

    Pärast eelmise aasta 24. veebruari on kogu Euroopas mõistetud, et Venemaa soovib demokraatlikke riike lõhestada –muu hulgas väärinfoga. BECIDi väärinfo leviku aruandest nähtub, et Kremli narratiivid jõuavad Eestisse läbi mitme kanali. Näiteks levib valeinfo ühismeediasse Eesti venekeelse elanikkonna kaudu, kes jälgib Venemaa meediat. Lisaks toob ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm välja Venemaa väga aktiivsed välissaatkonnad, mille ülesanne on Venemaale kasulike vaadete levitamine.

    Kremli desinformatsiooni kajastavad ka Eesti meediaväljaanded. Kuigi ajakirjanikud peavad end kursis hoidma, mida kremlimeelses meedias Eestist räägitakse, siis laiemale auditooriumile suunatud meedias võib eksitavate narratiivide levitamine tekitada segadust, valedele järeldustele jõudmist ja pingeid. Auditooriumi äärmiselt erinevate tõlgendusrepertuaaride tõttu seisavad ajakirjanikud tihti küsimuse ees, kuidas ja kas üldse Venemaa desinformatsiooni Eesti meedias käsitleda.

    Kuigi Kremli propaganda üldsusele tutvustamine võib soodustada desinformatsiooni levikut, siis selle täielik peitmine pole samuti mõistlik. Valeinformatsiooniga kokkupuutumine võib inimesi hoopis immuniseerida.3 Ajalugu on näidanud, et Nõukogude ajal õpiti meedias levitatava valeinfo tõttu väga kiiresti ridade vahelt lugema. Seetõttu on info varjamisest tähtsam õpetada eristama usaldusväärset infot propaganda­tehnikatest.

    Ajakirjanduse telgitagused kui meediapädevuste õppetund

    Selleks et Kremli hääletorudest kostvaid narratiive uurida, valeinfot ümber lükata ning kõigis ühiskonnagruppides meediapädevust arendada, alustas mullu detsembris tööd Balti Infohäirete Sekkekeskus. Tegu on Euroopa Digitaalmeedia Vaatluskeskuse (EDMO) Baltimaade üksusega, kus töötavad koos Eesti, Läti ja Leedu meediaeksperdid ning meediamajad. „Varem ei olnud meil BECIDit vaja, kuid kahjulikud narratiivid ei piirdu ainult Eestiga: samalaadset desinformatsiooni levitatakse strateegiliselt kogu maailmas, selles tehakse vaid väikeseid muudatusi,“ selgitas Maia Klaassen.

    Niisiis on BECIDi üks olulisemaid ja nähtavamaid tegevusi faktikontroll, mis on saanud lausa uueks meediažanriks. Faktikontrolli mõju seisneb võimaluses näidata, kuidas infot töödeldakse –sammhaaval infootsingu protsessi ja allikate tutvustamine on meediapädevuse arendamise oluline osa. Ragne Kõuts-Klemm peab väga heaks tavaks ajakirjandusartikleid, kus ajakirjanik loo lõpus näitab, millisest allikast info pärineb. „Et inimene tõesti saaks aru, et ei ole niimoodi, et tullakse ajakirjanikule lihtsalt kaebama või keegi pistab mingisugused saladokumendid talle taskusse,“ selgitas Kõuts-Klemm.

    Peale ajakirjanduse tööpõhimõtete tundmise võiks meediatarbija endale selgeks teha, millist infovajadust iga kanal täidab: kas see on kontrollitud teabe ammutamiseks või ajaviiteks. Iga inimene võiks välja valida kanalid, mille puhul võib kindel olla, et seal pakutakse tõsist ja usaldusväärset poliitikaalast infot. Seejuures võib kõrval kasutada ka vähem usaldusväärseid kanaleid, kuid alati peab endale teadvustama, et need on mõeldud vaid meelelahutuseks.

    Valeinfoga toimetulekul on kõige käepärasem vahend tervemõistuslik suhtumine ümbritsevasse infokeskkonda. Meediapädevust parandavad ka ühised arutelud allikate usaldusväärsuse üle. „Inimestel peab tekkima oskus ja võimekus eristada usaldusväärseid allikaid ebausaldusväärsetest, saada aru info edastaja või sõnumi looja motiividest,“ ütles Kõuts-Klemm. Samal ajal on oluline märgata, kui kriitilise mõtlemise ja usaldusväärse allika eristamise tasakaalu otsimisel jõutakse punkti, kus lõpuks ei usaldata enam ühtegi allikat.

    Niisiis algab turvalise ja mõistuspärase meediakasutuse suurendamine teadvustamisest. Selleks et teha vahet usaldusväärsel teabel ja desinformatsioonil, tuleb meediatarbijal osata hinnata oma käitumist, aga ka mõista informatsiooni levitajate motiive.

    1 Triin Vihalemm, Jānis Juzefovičs, Navigating Conflicts through the Media: The Sceptical and Self-Responsible Repertoires of Baltic Russian-Speakers. –East European Politics and Societies, 2022, 36(2), lk 423–445.

    2 Mārcis Balodis, A Trend Report on Russia’s Disinformation Tactics Targeting the Baltics. Balti Infohäirete Sekkekeskus 2023.

    3 Jan Roozenbeek, Sander van der Linden, Beth Goldberg, Steve Rathje, Stephan Lewandowsky, Psychological inoculation improves resilience against misinformation on social media. – Science advances, 2022, nr 8(34).

  • Lendav diivan 

    MAARIN EKTERMANN, kunstitöötaja 
    Maarin Ektermann

    Minu koht on diivanil. Diivanil pikutajate read on muidugi pikad, aga võiksid olla veel pikemad. Jean-Paul Sartre on öelnud, et kell kolm päeval on alati kas liiga hilja või liiga vara millegi tegemiseks, aga ideaalne aeg puhkepausiks. Huvitava kombel ei piina diivanil lõunauinakut tehes tegemist vajavad asjad üldse. Voodis uinudes läheb ikka kõigepealt käima plaat kõigi tobedustega, mida kunagi on õnnestunud korda saata, siis rullib aju mööda kohustuste nimekirja ning kirjutab takkaotsa veel mõned ärritunud e-meilid. Diivanil ei midagi sellist!  

    Anti Saar on kirjeldanud lõunauinakut kui võimalust ärgata uude päeva. Uinak ei peagi pikk olema. Eriti talvisel ajal on ärkamine ootamatult pimenenud tuppa kuidagi ehmatav ja pärast tuleb ennast tükk aega koguda. Suviti võib diivani asendada võrkkiige või lamamistooliga, aga ega kunagi tea, millal ilm viluks pöörab, nii et seda varianti ei saa alati usaldada.  

    Enne diivanijahile minemist tuleb põhjalikult oma väärtusi ja harjumusi uurida. Paljud diivanid on ilusa disainiga, minimalistlikud, aga istudes on tunne nagu ametiasutuse ooteruumis. Mõned on liiga pehmed, nii et pärast ei saa enam püsti. Mõnel on imelik, „prestiižne“ kattematerjal, näiteks kunstnahk, millel pikutades külg niiskeks läheb.  

    Diivani vastand on elektritõuks – alati kiirustav, kuhugi teel olev või siis vales kohas jalus tolknev. Diivan püsib viisakalt seal, kuhu ta on pandud, ning on enamasti liiga raske, et seda üldse liigutada. Kuid tähtis on diivanilt avanev vaade. Minu eelistuses sisaldab see raamaturiiulit ning akent. Ei midagi originaalset, aga diivanil pikutades langevadki maskid. Kõige mõnusam tegevus on raamatuselgade vaatamine, kujutlemine, mis ühes või teises raamatus peidus võiks olla. Kujutlus, kuidas ma neid ükskord loen, mitte lihtsalt juurde ei osta …  

     

  • Tuul, mis on ametis iseenda puhumisega

    ANDRUS AASLAID

    Eesti muusika- ja teatriakadeemia festival „Commute“ 16. – 21. IV Tallinnas.

    The wind does not blow.

    The wind is in the process of blowing itself.

    Tänavuse festivali „Commute“ ava­palas esinenud prohvetlikud sõnad võtsid esimese viie minutiga kokku kõik selle, mida nädala jooksul kuulda ja näha sai. Palasid esitanud Kristjan Kannukene nägigi oma viiuliga välja, nagu ta oleks välja astunud otse Viiralti „Põrgust“ ja kohe ilmub kusagilt prohvet.

    Sõna commute tähendab inglise keeles tavaliselt regulaarset töö ja kodu vahel kulgemist. Samanimelist festivali kajastades võiks seetõttu nimetada kirjatükki ka reisikirjaks. Kui jumalasulased poleks selle väljendi juba muul otstarbel kasutusele võtnud, võiks seekordse festivali kokkuvõtte alapealkiri olla ka näiteks „Hämmeldunu teejuht“, nii et nimetagem siis kokkuvõtvalt „Hämmeldunu reisikirjaks“.

    Ansambel U: kontserdil oli korduvalt tunne, et ansambel esitab muusikat, mida nende arvates ei oleks tohtinud isegi olemas olla. Gregor Kulla teosest „draag her“ sai kogu õhtu reekviem vägivaldselt sünnitatud loometööle. Fotol Helena Tuuling ja Tarmo Johannes.

    Hämmastus tuleneb nimelt sellest, et paari erandiga mängiti nädal aega eri lavadel sama lugu. Tuul ei puhunud. Tuul oli ametis iseenda ühest kohast teise viimisega.

    Esimest korda sattusin kirjutama muusika- ja teatriakadeemia korraldatavast festivalist eelmisel aastal ja seetõttu on paratamatu, et tänavu viiendat korda peetud üritus satub võrdlusse eelmisega. See ei ole jällegi väga hea, sest tegemist oli täiesti erinevalt üles ehitatud ettevõtmistega.

    Teadmata telgitaguseid on mul tunne, et „Commute“ on ellu kutsutud omalaadse läbilõikenäitusena sellest, mis parasjagu EMTA seinte vahel toimub, ning võiks seega olla ka katse kajastada muusikahariduse hetkeseisu. Ja siit lähevad asjad keeruliseks.

    Valik, kas tutvustatakse mingi kunsti­liigi hetkeseisu maailmas või on tegemist selle valdkonna õpilastöödega, on peaaegu lahendamatu dilemma. Eelmisel aastal olid korraldajad selgelt valinud tee, et tähtsam on läbilõige kunsti hetkeseisust ning EMTA tudengid on valdavalt meediumid, kes toovad ülevaate publiku ette. Sel aastal paistab, et rõhku taheti panna rohkem sellele, mida koolis on õppeaastaga saavutatud ning anda tudengitele võimalus end näidata. Sellele õhukesele jääle astujate pingutused lõppesid pahatihti märjemate jalgadega, kui nad võib-olla ise olid lootnud.

    Põhiline häda ja õnnetus tabas korraldajaid sellega, et õpilastööd on alati oma õpetaja ja õppeprotsessi nägu. Pealegi on need tihti vägivaldse dialoogi produkt: õpetaja ja õpilase suhe kulgeb mingit kitsast etteantud rada, aga lisaks peab olema ka kunstiliselt eriline ja huvitav. Seetõttu on kõik täpselt ühtemoodi erilised, kuid erilisus ja uudsus on pärit kusagilt tolmunud leksikonidest ning oli päriselt eriline 20 aastat tagasi. Kui kõik panevad endale eristumise märgiks selga pruuni ülikonna, kollase särgi ja rohelise lipsu, siis on laval lihtsalt suur hulk halvasti riietatud inimesi.

    Eriti groteskselt paistis see silma tudengite ja ansambel U: koostöökontserdil, kus võis laval tunni aja jooksul imetleda tõelist titaanide heitlust. Oli näha, et tudengitel oli selge ülesandepüstitus kirjutada moodsat muusikat konkreetsele ansamblile. Kuna aga U: on väljakujunenud muusikaline kollektiiv, kelle suhe uue muusikaga on arvatavasti Eestis kõige intiimsem, siis interpreetidena ei tulnud neil hästi välja vastikus­grimassi varjamine, mängides teoseid, mis olid stereotüüpsed või koosnesid moodsa muusika standarditest. Jäi tunne, et ansambel esitab muusikat, mida nende arvates ei oleks tohtinud olemaski olla, ning oodati kannatamatult loo lõppu, sõltumata sellest, et üks helilooja pidas vajalikuks lausa rõhutada, et ta on kirjutanud teose, mille mängimine toob õnnetunde.

    Kas silmanähtavad katsed tudengite tööd veidigi ühtlustada ja „omaks teha“ parandas tulemust või rikkus lõplikult, on raske hinnata. Igal juhul jõuti omamoodi brutaalsuseni.

    Kontserdi kõige huvitavam hetk oli Gregor Kulla vastulöök kogu sellisele loomeprotsessile ja oma grotesksusega viis see ansambel U: teispoole taluvuspiiri. Kuna kellelgi ei olnud enam midagi kaotada, sai Kulla teosest „draag her“ kogu õhtu reekviem vägivaldselt sünnitatud loometööle.

    Repliigina olgu lisatud, et sellest kontserdist märgatavalt hullem oli pealkirja „Monofoob“ alt lavale toodud klaveri ja klarneti duole Orro & Fleitz ühe õpitoa käigus loodud teoste rida, mis ainult õpikumaterjalist koosneski ning mis oleks olnud stiilipuhas kitš, kui paaris loos poleks keegi proovinud (edutult) olukorda päästa süntesaatori ja süle­arvutiga. Järgmine kord ärge siis vähemalt pange stiilipuhtasse splatter’isse seksistseene.

    Kuna tegemist on ikkagi aasta väljanäitusega, siis räägin muusikast endast ka. Siin on asjalood palju huvitavamad. Esimene ja suurim äratundmine on, et elektroonika on klassikalises muusikas kohal ning ilmselt selleks, et jääda.

    Kogu festivalil ei olnud vaat et ühtegi pala, kus lavale poleks ilmunud süle­arvuti või mõni huvitav vana kooli süntesaatori uus väljalase. Lõpliku kinnituse andis sellele kontserdi formaalne lõpp­akord EMTA suures saalis, Claudio Monteverdi loomingust alguse saanud ja selle ümber põimitud kontsert „Magus piin“.

    Suur sakraalne teos tõi lavale kokku nädala jooksul lavadel olnud meistrid ja peale selle võttis kokku festivalil kõlanud muusika parima osa. Siin sisenes pilti ka sülearvuti, mis oli seekord endale leidnud koha orelilaadse puldina.

    Vahest mitte veel päris orgaaniliselt sulanduv ja tervikuna veidi hillitsetud, kuid elektrooniliselt manipuleeritud kirikumuusika oli täpselt nii maitsekas ja huvitav, et ei muutunud pealetükkivaks ega igavaks. Kui festival oleks olnud ainult see kontsert, siis ma kirjutaksin lühidalt: „See oli väga äge! Nüüd on minu silmad tuleviku ära näinud. Braavo!“ Aga tegelikult oli festivali käigus omamoodi hariv ja huvitav kogeda ka kõiki neid sünnitusvalusid, nii et ootan huviga järgmist aastat, sest „Commute“ leiutab end igal aastal uuesti ega ole järgmisel aastal samasugune kui seekord või varem.

    PS. Karl Korts! Ma lubasin juba ammu, et annan sulle nime King of Glitch, so here we go! „Glitch, Please“ oli äge nagu alati, aga peale selle oli glitch kohal ka muusika klassikalisemas pooles ja siit näib algavat üks pikk ja huvitav sõprus.

  • Kunsti ja käsitöö sümbioos

    JOHANNA KUZMENKO JOLEN

    Grupinäitus „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ Narva kunstiresidentuuris NART kuni 28. V, kuraator Milena Appajeva, graafiline disainer Daria Medvedeva, kunstnikud Olga Kublitskaja, Vineta Gailīte (Läti), Charlotte Biszewski (Ühendkuningriik, Eesti), Saša Zaitseva (Ukraina, Prantsusmaa), Laura De Jaeger (Belgia, Eesti) ja Passepartout Duo (Itaalia, USA).

    Grupinäitusel „Tuleviku kujutelm mineviku varjuga“ on vaatluse alla võetud kunsti ja käsitöö suhe. Milena Appajeva kuraatoriprojektis on see suhe pehme, tehnikad ja teemad täiendavad üksteist rahulikult. Kunsti ja käsitöö suhe võiks olla ka palju pingestatum, ent NARTis on käsi õrnalt välja sirutatud. Osalevate kunstnike taust on mitmekesine ja see loob näitusele hea atmosfääri. Tõesti on tore näha, kuidas ühte ruumi on kokku toodud nii tüüpilist installatsioonikunsti viljelevad noored kunstnikud kui ka pikaaegse kogemusega Narva pitsimeister Olga Kublitskaja. NARTis on kokku saanud rahvusvaheline kunstiskeene ja Narva kogukond ning see on NARTi narvalastele lähemale toonud.

    Kui suurel plakatil on tundmatud nimed, siis võib juhtuda, et huvi näitust vaatama minna on leige. Aga kui osaleb ka tuntud pitsimeister, kes juhatab Narva pitsikooli ja on laste loomemaja pedagoog, on lood teised. Kublitskaja on oma ala, niplispitsi propageerija ja eestvedaja, kes eelmisel aastal andis välja raamatu „Niplispits Eestis. Narva niplispits“. Kublitskaja tegevust on märgatud ka väljaspool Narvat: 2020. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi niplispitsi traditsiooni alalhoidmise ja edendamise eest. Olen kindel, et näitust on vaatamas käinud tema kunagised ja praegused õpilased ning needki narvalased, kes on tema tegemistega kursis, seega Narva mõttes igati arvestatav hulk inimesi. Kublitskaja looming sobib näitusele kui valatult: tema pitslinikud on tõmmatud ümmargustele raamidele ja seatud suuremahuliseks installatsiooniks.

    Kublitskaja dialoogipartner on läti tekstiilikunstnik Vineta Gailīte. Minu lemmik on tema NARTi töötoas valminud vaip. Gailīte korraldas näituse raames vaibakudumise töötoa ning pärast seda otsustas näitusele panna hoopis seal valminud vaiba – asendas ühe vaiba teisega. Kui mina näitusel käisin, oli seinal nii vana kui ka uus silt, kusjuures uus oli kirjutatud käsitsi ning mõjus väikse vimkana. Tõsiasi, et töötoas on valminud korralikus mõõdus vaip, näitab, et huvi residentuuri tegevuse vastu on, sõltub, mida näitusel ja publikuprogrammis pakutakse.

    Kunsti- ja käsitööteemaline näitus kõnetab narvalasi, kuid tekstiil ja pits on vaid selle üks osa. Kunsti ja käsitöö vahel tegutseb ukraina kunstnik Saša Zaitseva, kes on näitusele toonud käsitsi tehtud maskid. Mask on siiski väga tagasihoidlik nimetus Zaitseva teostele, sest tegu on massiivsete ja komplekssete objektidega. Iga objekt on erinev, neid ühendab slaavi sümboolika ja religioosne alge. Lisaks on enamikul veel sotsiaalkriitiline element. Kõige võimsamalt toimib „Likes mask“, mis koosneb okastraati mässitud roosast kunstkarusnahast ja küljes ripub südamekesega rinnamärk kirjaga „Like“. Südamekesega märki tunnevad kõik, kes kasutavad ühismeediat. Semiootiliselt mitmekihilised tööd on lausa maiuspala.

    Kublitskaja looming sobib näitusele kui valatult: tema pitslinikud on tõmmatud ümmargustele raamidele ja seatud suuremahuliseks installatsiooniks.

    Ühismeedia mõjub paljudele, eriti noortele, narkootikumina. Tähtis on toetavate klikkide ehk like’ide kogumine. See võib teismelise enesehinnangut upitada või tuua kaasa ka väga valusa ebakindlustunde. Instagrami ajastul võib olla keeruline aru saada, milline tähendus on südamekesega meeldimise nupul, sest like’i saamisega kaasnev heaolutunne on pealtnäha rõõmuallikas. Probleemid võivad tabada siis, kui mingil põhjusel tähelepanu ja meeldimised ühismeedias kahanevad. Kuidas tulla toime like’ide vähenemise või lausa kadumisega? Ühismeediast kõnelevaid teoseid on ikka aeg-ajalt näitustel olnud, aga ammu pole näinud nii lihtsat, ent löövat tööd.

    Teine Zaitseva mask, mis tõmbab tähelepanu, on kaetud maailma eri paigust pärit kommidega, sekka plastsilmi, religioosseid kujutisi, kõige kelmikamalt mõjub aga maski allosas vulva kujutis. Ja mitte niisama vulva. Kunstnik on otsustanud kliitori läbi torgata rõngaga, mille küljes ripub väike ristike. Kas see kõneleb seksuaalsest häbist ja selle religioossetest tagamaadest? Seksuaalsuse tõlgendusmaa on lai, kuid teose kõige kõnekam osa on tõsiasi, et kunstnik on valinud augustamiseks kliitori –naise naudingulise organi. Tabuna on seksuaalsusest ja naudingust rääkimine ühiskonnas visalt püsinud, kuigi viimasel ajal on ses osas toimunud positiivne muutus.

    Zaitseva maskid raamistavad seintel Laura De Jaegeri ruumiinstallatsiooni, mis koosneb raudpostidele tõmmatud voodist ja posti külge kinnitatud linnupesast, kust kostab heli. Heliinstallatsioonina on seda pisut raske jälgida, kuna tekstivool ei ole pidev. Küll aga aitavad kõrval eksponeeritud mahakirjutised, millesse saab rahulikult süveneda. Voodi ja pesa dialoog on sürrealismihõnguga jutustus. Voodi kõne on selgem, sest voodi kõneleb minapositsioonilt inimesest, kes seal magab. Voodi kirjeldab omaniku elurütmi ja magamisharjumusi. Näiteks kuidas magajal on jalad külmad, aga millegipärast ei pane ta ööseks sokke jalga, need vedelevad hoopis voodi all. Pesa jutt on abstraktsem: ta kirjeldab ümbritsevat ja arutleb näiteks selle üle, miks taevast lund alla sajab. Kuigi tekstist side välja ei tule, meeldivad mulle voodi ja pesa kujund, sest voodi ongi ju inimesele pesa eest. Koht, kus saab ennast pärast väsitavat päeva kerra tõmmata ja olmemurede eest pakku pugeda.

    Abstraktsemat laadi installatsiooni on näitusele toonud Passepartout Duo, nemad mängivad käsitöö ja helikunstiga. Tegu on itaalia muusikutega, kes loovad eksperimentaalset helikunsti. Nad on osalenud muusikafestivalidel, aga nende looming toimib edukalt ka näitusesaalis. Passepartout Duo moodustavad klaverimängija Nicoletta Favari ja löökpillimängija Christopher Salvito. NARTist kuulsin, et duo korraldas näitusesaalis performance’i, mille käigus mängiti omaloodud pillidel. Mina nägin seda installatsiooni kujul ehk siis nende salvestatud heli tuli kõlaritest ja pillid olid helile illustratsiooniks, mida nendega teha saab. Ma ei kujuta hästi ette, et performance’i ajal hakkaksid need pillid päriselt elama, sest staatiline versioon ei ole kõige põnevam viis, aga oma võlu on sellelgi. Kellel tekib uudishimu, siis lüües Youtube’i „Passepartout Duo“, tuleb ette mitu noorte muusikutega videot. Selliste performance’ite puhul võiks kaaluda lindistamist ja seejärel näitusesaalis näitamist. Siis saaksid näitusekülastajad parema ettekujutuse, kuidas need pillid kõlavad.

    Näitus sobib igati NARTi. See on klassikalise nüüdiskunsti ja käsitöönäituse sulam, millega vähendatakse tõrget nüüdiskunsti ees. Paljudele näitusekülastajatele on nüüdiskunst ikka veel kauge ja võõras ja kunstina on seda isegi raske vastu võtta. On kiiduväärt, et näitusemajade programmi on kaasatud mõned nii-öelda peibutusnäitused, kus lõhutakse nüüdiskunsti ümber hõljuvat nähtamatut barjääri.

  • Aleksandr Wladovsky, ehituskunstnik ja tallinlane

    KARIN PAULUS

    Näitus „Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky“ Tallinna vene muuseumis. Kuraator Deniss Jatsenko, kunstnik-kujundaja Jekaterina Poltavets. Avatud kuni 10. III 2024.

    Tallinna vene muuseum on algatanud vahva näituste sarja „Minu Tallinn“, mis tutvustab linna arenguloos oluliste inimeste loomingulist pärandit. Avaüritusel portreteeritu on kuldne valik. Aleksandr Wladovsky (1876 Peterburi –1950 Tallinn) oli Eestis tegutsenud poola-vene päritolu arhitekt, kes oli ka kunstnik ning võttis sõnaka inimesena arhitektuuriteemadel arutadagi. Need on kolm elevanti, millele näitus toetub. Tema olulistest hoonetest võiks arhitektuurisõber kindlasti ise vaatama minna meie juugendpärli, Kreenholmi kavandatud haiglat (1913), ning praegu motomuuseumina tegutsevat uhket Ellamaa elektrijaama Turbas (1923).

    Aleksandr Wladovsky projekteeritud Ellamaa elektrijaam Turba alevikus (avatud 1923).

    Näituse kuraator on Deniss Jatsenko, kelle elutee on kulgenud mõneti nagu Wladovskyl: temagi on Piiterist pärit, töötanud Narvas ja jõudnud nüüd Tallinna. Wladovsky puhul teatakse küll mõnd tema tuntumat maja ning ka seda, et värvika kuju kosmopoliitne dekoratiivne laad põrkus paljude eesti arhitektide maitsemeelega, ent nüüd saab temast rohkem teada.

    Hoolimata sellest, et arhitekti loomelaad on soliidne ja kohati pidulik, on Jekaterina Poltavetsi näitusekujundus sõbralik, annab piltlikult võimaluse Wladovskyl nööbist kinni võtta. Värvigammas sekundeerib valdavalt mustvalgetele fotodele roosa, mis harmoneerub kenasti nimikangelase ajalooga dialoogis loominguga. Esimeses saalis jookseb piki seina teksti ja piltidega pikitud ajatelg. Juurde on lisatud arhitekti kunstiteosed, kus tuleb välja klassikaline-romantiline laad. Keset ruumi troonib Viini toolidega ääristatud laud, millel projektide koopiad, mida saab igaüks ise lehitseda. Istet võttes saab vaadata aga projektialbumit. Erakordselt põneva info leiab suure postkaardi seest. Nimelt tutvustab sellel arhitektuuriajaloolane ja ajakirjanik, Venemaalt pagenud ning praegu ajalehes Delovõje Vedomosti töötav Aleksei Šiškin Wladovsky õpingukaaslasi. Benois’ meistriklassis tudeeris näiteks Aleksandr Tamanjan, edaspidi Armeenia juhtivaid arhitekte, Jerevani linna põhiplaani ja võtmeehitiste, nagu ooperi- ja balletiteater ning valitsushoone, autor. Vladimir Štšuko oli aga omamoodi stalinistliku monumentaalstiili guru, kelle kohta selgub näitusel, et ta „projekteeris nii üksikuid hooneid kui ka terveid komplekse Moskvas, Leningradis, Sotšis, Kiievis, Suhhumis ja teistes linnades“. Tema ehk kõige kuulsam teos on aga Lenini-nimeline raamatukogu Moskvas mõnesaja meetri kaugusel kremli tornidest. End osava neostiilide meistrina näidanud Nikolai Lanceray vahistati seevastu 1931. aastal ning saadeti tööle konstrueerimis-tehnilisse eribüroosse, kus ta projekteeris sunniviisiliselt kremlis „NKVD rahvakomissari kabinetis n-ö suurte majade fassaade: NKVD peakontorid Leningradis, elumajad tšekistidele. Lanceray suri 1942. aastal vangla haiglas Saratovis“.

    Ekspositsioon annab mõista, et kuraator ongi soovinud näidata Wladovsky tegutsemist laiemas erialases ning kultuuriloolises kontsekstis. Näituse meeskonna üle piiride ulatuvad kultuurikontaktid on võimaldanud välja tuua Peterburi perioodi huvitavaid tõikasid. Näiteks on ühes vitriinis erakogust pärit klaastellised, mida arhitekt kasutas Peterburis Bezobrazova häärberi puhul (1907).

    Suurt abi on saadud Andrei Ponomarjovi mammutformaadis (432 lk) uurimusest „Arhitekt-kunstnik Aleksandr Ignatjevitš Wladovsky. Materjale loomingulise biograafia juurde“ (2018)*, mis toetub suuresti arhitekti projektialbumile.

    Wladovskyt käsitlenud professor Mart Kalmu juhatusel jõudis välja­panekule sõjaminister Johan Laidonerile tehtud massiivne kapp (alles on ka 1922. aasta kavand), mis oli seisnud sealsamas lähedal, Tallinna Linnateatris.

    Teises saalis saab vaataja näppu võtta tahvlikesed, kus on peal Wladovsky Tallinna tehtud majad, mille asukoht näidatakse kätte ka kaardil. Muuseum panustab nii külastajate ergutamisse, sest üldiselt häbeneb kombekas inimene näitusel eksponaatidele kätt külge panna.

    Wladovsky tööde hulka kuuluvad paljud eri stiilis elamud. On nii juugendhistoritsismi, neostiilide segu, funtsionalismi hõngu kui ka art déco’d. Joonistub välja, et arhitekt on tabanud hästi konteksti ning tellija hinge. Nii on ta näiteks ülima delikaatsusega lahendanud Kadrioru lossi banketisaali juurdeehituse, mida võiks ilma eelteadmiseta pidada ka Peeter I aegseks.

    Elamute kõrval on praegugi Tallinnas mitmeid hooneid, millele tasub tähelepanu pöörata, näiteks sõjaväehaigla ning Kalma (s.o Kalamaja) saun.

    Võib lisada aktuaalsena tunduva tõiga, et 1926. aastal oli andekas arhitekt sunnitud lahkuma sõjaväe varustusvalitsuse ehitutööde osakonna vanemjuhi kohalt, kuna ta ei suutnud sooritada eesti keele kirjalikku eksamit.

    Omaette tahuna avaneb publitsistika, mille vallas oli Wladovsky samuti virk. Kui juurde uurida, mida ta siis täpsemalt kirjutas ning mida räägiti temast endast, leiab okkalise arvamusvahetuse. Arhitektina silmapaistmatuks jäänud, ent suurepärase kriitikuna mitmes vallas esile tõusnud ja funktsionalismi armastanud Hanno Kompusele jäi Wladovsky looming täiesti võõraks. 1935. aastal kirjutab ta: „Lähtub ta ju paberist ja mitte kivist, arabeskist aga mitte konstruktsioonist. Ta tegevusväljaks pole ehitusplats vaid arhiiv. Ta fassaadi võlu tuletub mingist ja mitte tõelisest põskede punast. Kosmeetiline on see arhitektuur ja seepärast esteetiliselt ebahügieeniline.“

    Seevastu ajakirjas Kaunis Kodu (1937, nr 4) arvab Wladovsky risti vastupidi ja ütleb, et modernism on sageli liialt ühekülgne ning inseneride tehtud majad on pigem ehitusmehaanika ja tollase mehaanilise elu tooted. Ta mainib kehva näitena kõrghooneid, millel puuduvad tema meelest vähesedki kunstilisuse ja esteetilisuse tunnused, ning nende ümbrus meenutavat kasarmu ja vangimaja territooriumi. Vahest on tal veidi õigus ka praegu: „Inseneri-konstruktiivne osa ehitustes täieneb ja muutub säärase kiire tempoga, et arhitektid ei jõua välja töötada uusi vorme, mis vastaksid uutele konstruktsioonidele ja materjalidele, milledest ehitatakse kaasaegseid maju. Seetõttu kõik uusimad arhitektuursed vormid, mis kiirel käel välja töötatud, on ääretult ebatäiuslikud ja mõnikord oma originaalsuse tõttu võivad lähemal ajal osutuda isegi naiivseiks.“ Varem oli Wladovsky hambusse võtnud näiteks meie riigikogu hoone.

    Näituse satelliit on tänuväärselt avatud Vene teatris, mis teatavasti oli algselt omalaadne meelelahutuskeskus kinoteatri ning restoran-kabareega. Viimase, mis kandis peenutsevat nime Dancing-Palace Gloria, kujundas Wladovsky. Pärast aastaid üsna algupärases vaimus lustimist on teater need mitte just kõige paremas seisus ruumid oma käsutusse saanud ja seal asub uus eksperimentaalsaal Ring. Kuigi keerlevat põrandat tantsupaaridele pole seal enam ammu, siis üldine esteetika on oma efektsuse tõttu õnneks ajale vastu pidanud. Praegu näidatakse soklikorruse ruume ekskursioonide käigus. Wladovsky kaunite kavandite koopiad on väljas aga siiski jalutusalal ning meelitavad teatripubliku loodetavasti ka muuseumisse.

    Muuseum plaanib huviretki ning muidu üritusi, seetõttu tasub näituste kõrval väisata ka muuseumi kodulehte. Kui nüüd veel eestikeelse Wladovsky kataloogi või mõne muu käsitluse siia kõrvale saaks, oleks põhjust veelgi suuremaks rahuloluks. Õnneks on seegi plaanis. Arhitekti pärand väärib mäletamist!

    * Loe uurimuse „Архитектор-художник Александр Игнатьевич Владовский: материалы к творческой биографии“ kohta lähemalt Aurika Meimre, Irina Belobrovtseva, Renessansiajastu mõõtmetega arhitekt. – Sirp 20. VII 2018.

  • Dracula imeb! (veidi)

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Mängufilm „Renfield“ (USA 2023, 93 min), režissöör Chris McKay, stsenarist Ryan Ridley, operaator Mitchell Amundsen, helilooja Marco Beltrami. Osades Nicolas Cage, Nicholas Hoult, Akwafina, Shohreh Aghdashloo, Ben Schwartz jt.

    „Renfieldi“ müüakse vaatajale geniaalselt lihtsa tõmbenumbriga: Nicolas Cage mängib Draculat, koomiliselt kahvatut, XIX sajandi libeda dändi garderoobi rokkivat, nahkhiirteks muutuvat ning muidu igapidi klassikalist Draculat. Äge värk – kes ei sooviks näha! Kahjuks ei suuda film aga rolli täielikult välja kanda, huumor ei ole tasakaalus märuliga ning teos küünitab vaevu olema enamat ajuvabaks tarbimiseks delegeeritud sisust.

    Süžee toob meid New Orleansi, kus Dracula abiline Renfield (Nicholas Hoult) turgutab krahvi elule pärast järjekordset verist lahingut vampiiriküttide ja preestritega. Ohvrite otsingul satub Renfield kaassõltlase 12 sammu tugigruppi, mis sunnib truud teenrit ümber hindama oma suhet vampiiriga ning sellest vabanemist otsima. Lisaks võidab Renfield loo käigus patrullpolitseinik Rebecca (Awkwafina) südame ning agiteerib enda vastu kohaliku bandiidiperekonna. Mõlemad kõrvalliinid lahenevad sama ootuspäraselt nagu ülejäänud film. Happy end.

    Vampiire on ikka kena vaadata

    Etteaimatav süžee pole aga taak, millest üks vampiirifilm ei suudaks üle olla. Arvestades, kuivõrd hinnatakse õudusfilmide puhul just kõiksugu spetsiifilisi filmielemente ja osakondade üksiktöö vilju, on trafaretne stsenaarium tihtipeale vaatajale just mugav punkt, kust antud osiseid seirata. On rõõmustav, et „Renfieldi“ puhul hakkasid positiivselt silma õudusfilmides traditsiooniliselt kõrges hinnas aspektid, nagu grimm, lavakujundus ja valgustus. Filmi atmosfääri on loodud kohati suure hoole ja rõõmuga, nii et on, mida jälgida ja millega igavust peletada.

    Krahv Dracula (Nicolas Cage) ja tema teener Renfield (Nicholas Hoult) on eriarvamusel, kuidas nende (sõltuvus)suhe peaks edasi kulgema.

    Seejuures ei käi jutt ainult Cage’i Dracula kostüümidest ja sellistest kõrgvampirismi atribuutidest nagu kirstud, hauakambrid ja tilkuvad küünlad. Dracula esineb siin igati korralikus klassikalises hollywoodlikus kastmes (igihaljatest detailidest on minu lemmikuks kõrge kraega nahast keep). Tema kõrval pakub aga samavõrd lõbu jälgida Houlti kehastatud Renfieldi ümber tekkivat esemelist ruumi, mida võiks võrrelda eneseabi ja realiseerimiskeskuse ristandiga (siinkohal on mu suur lemmik lollakas erksavärviline kampsun).

    Seesugune kunstiline tähelepanu ei laiene küll kuigivõrd filmi kahest peategelasest kaugemale ning ülejäänud tegelaskonnas ei leia midagi eriliselt pilku kõditavat. Võib-olla on filmis saavutatud siin soovimatultki mõnus tasakaalupunkt, sest vähe on stseene, kus ei esineks kas Dracula või tema abiline, kes niikuinii vaataja tähelepanu endale haaravad. Üldiselt töötab valitud kujunduskeel enam-vähem edukalt. Kahju on küll sellest, et New Orleans, kus toimub filmi tegevus, mõjub anonüümselt ning asendatavalt. Lisaks sellele, et tegu on visuaalselt nõnda sümpaatse paigaga, on see linn ju üks voodoo suurtest keskustest. Olen pettunud, et filmis on jäänud nii sisuliselt kui ka visuaalselt kasutamata üks selle suurimaid tugevusi – linn, kus tegevus aset leiab.

    Vägivalla mask

    Kui liikuda tegevuspaikadelt tegelaste ja tegevuseni, hakkavad filmi õmblused juba kõvemini kärisema. Kuigi hetkel on „Renfield“ kohalikus kinolevis žanriliselt positsioneeritud kui „komöödia/õudus/fantaasia“, oleks paslikum määratlus „komöödia/märul“. Filmis ei möödu kümmet minutitki, ilma et toimuks järjekordne üle võlli keeratud ultravägivaldne kaklusstseen. Kui see ei tundu veidi kentsakas, lubage meenutada, et filmis üritatakse justkui jutustada lugu suhtesõltuvusest pääsemisest.

    Märulistseenid ei riku ainult lugu, vaid solgivad ka tegelasi, eriti peategelast. Nimelt on mingil arusaamatul põhjusel otsustatud, et ka Renfield peab kaklema, kargama, hüppama ja jäsemeid otsast rebima nagu mõni superkangelane. Bram Stokeri „Draculas“ sõi Renfield vaimuhaiglas kössitades putukaid krahvi enda veretööde peegeldusena: suurepärane detail, et näidata teenrit nii maksimaalselt alandliku kui ka jälgina. Ent kui Renfield pistab omanimelises filmis suhu mõne putuka, hakkavad tema silmad kollaselt leekima, taustal käivitub anonüümseks jääv kahetuhandendate aastate pop-rock ning „hädine, nõrk ja otsustusvõimetu teener“ muutub äkitselt John Wicki nooremaks inglise nõbuks, kes tapab muretult ruumitäie inimesi. Tõtt-öelda polnud seesugust pastakast imetud väljavabandust superkangeluseks tarvis ning antud lahendus tekitab siiani natuke hämmeldust. Mutukas ex machina.

    Märulit pole filmis ainult kohatult palju ja sobimatutes kohtades, vaid see on ka lahendatud kehva koreograafiaga ning ahastama ajavate eriefektidega. Kaadrid vahetuvad umbes iga kahe puute tagant, tehes keskendumise keeruliseks ning „tantsu“ jälgimise raskeks. Ning kuigi filmi vägivaldsuse aste toob kohati naeru suule, varjutab seda arutu – lausa võhiklik – otsus filmida kaadrid üles kunstverega, et järeltöötluses kaadrisse liitrite kaupa 3D-verd lisaks peale lahmida. Umbes nagu vahukooretorti peidetud silgud, rikub renderdatud veri kogu märuli maitse.

    Liikudes suhtlusastmeid pidi rusikatest vestlemiseni, läheb film tänuväärselt talutavamaks. Mõned naljad teenisid ära isegi siira naeratuse. Kuigi lugu ise käis sissetallatud radu, paistis välja, et näitlejad olid rollisooritusele pühendunud ning pahatahtlikult ei tahaks siin kellegi puhul väljenduda. Eraldi tahan välja tuua Ben Schwartzi tühikargajast gängsteri, kes suutis oma näo- ja kehakeele kummise väljendusrikkusega täita suurepäraselt koomilise mölaka rolli.

    Kesksete rollisoorituste osas pean endalegi üllatuseks asetama Draculast kõrgemale Nicholas Houlti Renfieldi. Kergelt kohmetu libakoolnu on mängitud tagasihoidlikult säravalt, sümpaatselt ning väljendusrikka kehakeele ja pilgumänguga. Tema esituses on mingi rafineerituse aste, mis jätab antud filmi kontekstis ebaproportsionaalselt suure eeltöö maigu. Hoult on Renfieldis täiuslikult (ja äärmiselt inglaslikult) tasakaalustanud nunnususe ja kõheduse, seda on lihtsalt rõõm kõrvalt jälgida. Tõtt-öelda meenus mulle kirjutades analoogiline rollisooritus ühes aastatetaguses filmis, kus noor neiu armub zombisse. Ning – üllatus!– kes teine mängib zombist peikat, kui mitte Nicholas Hoult. Milline vaimustav ametialane nišš!

    Viimaks riburada pidi Nicolas Cage’i Draculani jõudes pean väljendama juba korduvalt läbi kostunud pettumust: roll ei hakka näitleja kaliibrile vastavalt tööle. Dracula on tihtipeale tihedalt kaadrisse surutud, ei saa kuigipalju ekraaniaega ning teda saab jälgida enamasti kaunis staatilistes poosides. Kivi võib siin heita nii režissööri kui ka näitleja kapsaaeda. Sellegipoolest paistab välja, et Cage naudib rolli, ning inimest lõbutsemas näha on alati tore. On küll kahju, et mees, kes on ise nimetanud oma näitlemismetoodikat uusšamanismiks või ka lääne kabukiks, teeb selles linateoses ennemini nägusid, kui suudab ette manada maski.

    „Renfieldi“ suurim õnnetus on ennekõike hunnik mõttetut märulit. Filmi keskne eesmärk vaadata Dracula ja Renfieldi XIX sajandi dom-sub bromantikat tänapäevase lähisuhtevägivalla diskursuse kaudu mõjus briljantse võimalusena krahvi ajakohastada. Kahjuks vajub film aga samm-sammult aina sügavamale ja sügavamale klišeeliku vägivalla ja läbinähtavate süžeepöörete sohu, hakates lõpuks tüütama. Ometi paistavad välja mitmete osakondade hoolsa töö tulemused, näitlejad näivad tundvat oma rollist rõõmu ning paar korda saab naerda ka. Seega, võiks olla ka palju hullem!

    „Renfieldi“ võib kinos rahumeeli vahele jätta (tundub täitsa mõnus teleka ees magama jääda). Ning kohe kindlasti on seal peidus üks hea joomismäng.

Sirp